Ärileht

arileht_marts

3/7/11

4:33 PM

Page 1

Urmas Sõõrumaa: „talendid koju“ kõlab väga diletantlikult Jumalasulaste suur kinnisvaraäri Tallinnas # Venelased ostavad Saaremaad kokku # Kui suures rahameres kümblevad diktaatorid? # Eestlased aitavad Venemaa bürokraatiamasinat lammutada

HIND 1,6 EUR / 25 KROONI

KOLMAPÄEV

9. märts 2011 NR 2 (12)

arileht_marts

3/7/11

4:34 PM

Page 2

Eks tuleb harjuda

Andres Reimeri intervjuu •• LK 5–9

Kõigepealt headest uudistest. Meie rahvuslik aare põlevkivi on praegu eriti hinnas, puit ja turvas muidugi ka. „Süüdi” on rahutud araablased.

Araabia maades toimuv mäsu krutib nafta hinda üles. Vene firma Gazprom omakorda tõstab visa järjekindlusega gaasi hinda, sest ei saa maha jääda nafta maailmaturu hinna tõusust. Siia müüdava gaasi hinda arvutab Gazprom mudeli järgi, mis arvestab nafta ja kütteõlide hinna tõusu. Aga kui nafta hind kasvab, siis saab ka põlevkiviõli eest rohkem raha küsida. Ka hakkpuidu eest saab rohkem küsida, niisamuti turba eest – või mida iganes katlamajades ahju visatakse. See tõmbab meie põlevkivimeestel ja teistel näo rõõmust naerule, ja nii on tore ka.

Aga pole head ilma halvata. Ma ei julge järgmist soojaarvet vaadatagi.

Sooja kliimaga riigis kaklevad inimesed mõjutavad seda rohkem kui meie oma koduõue külm ilm.

Ja siis veel lisategurid. Ma ei usu, et neid inimesi on väga palju, kes suudaksid aru saada ja läbi näha idapiiri taga seatud gaasihinnavalemist, hinnata selle loogika pädevust. Tehke monopolide ohjeldamise seadusi või ärge tehke, kasu pole sellest tuhkagi.

Bensiinipüstolitest voolab aina kallimat autojooki. „Hinnamuudatus on kõige otsesemalt seotud järsu sisseostuhindade kallinemisega,” ütlevad tanklajuhid. Prognoose uskudes pole välistatud, et juba selle aasta jooksul tõuseb nafta hind veel kuni 20%. Sisuliselt tähendab see, et bensiini 95E liiter maksab aasta lõpuks poolteist eurot.

SEB panga analüütik Hardo Pajula toob mängu veel ühe muutuja – Hiina.

Tema hinnangul kallineks nafta ka ilma araabia maade mässuta, sest Aasia ja eriti Hiina turg nõuab järjest rohkem naftat.

Eks Hiina vägevust hakkame oma turjal aina rohkem tundma. Lugege kas või Hiina autotööstuse lugu sellest Ärilehest.

Mis on moraal? Eks tuleb harjuda. 1

Urmas Sõõrumaa ehitab Ukrainas uut turvaimpeeriumi Henrik Ilves kirikuist •• LK 8–9

Jumalasulased kavandavad Tallinna kõrgeimat maja Jaanus Piirsalu IT-st •• LK 14–15

Eestlased lõhuvad Vene rikkas oblastis bürokraatiat Erik Aru riigipeadest •• LK 12–13

Tuntud riigipead ujuvad suures rahameres Villu Zirnask rahast •• LK 16–17

Kuhu on teenima pandud eestlaste pensioniraha?

Andres Eilart Ärilehe toimetaja

Raivo Murde Hiinast •• LK 22–23

Hiina autotööstus pressib kõik konkurendid kõrvale Majandus graafikutes •• VT ÄRILEHTE

Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, rg-kood 10138194 Peatoimetaja: Lea Larin, 680 4400. Ärilehe vastutav toimetaja ja projektijuht: Andres Eilart. Ärilehe toimetus: Narva mnt 13, 10151 Tallinn, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval.

Hind üksikmüügis: 1,6 eurot Hind tellides: üks number 1,5 eurot. Eesti Päevalehe äripaketi ja tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt.

Tellimine: 680 4444, klienditugi@epl.ee © Ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklid on autoriõigusega kaitstud teosed. Artiklite, k.a päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal avaldatud artiklite suhtes autoriõiguse teostamine, s.h nende edastamine ja reprodutseerimine ilma Eesti Päevalehe AS-i nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

Ärilehe graafikud ja illustratsioonid on teinud Raimo Reiman ja Sten Kivissaar

Eesti autorite ühing avas Pärnu kuurordis luksusliku puhkemaja

Venelased ostavad Saaremaad kokku

Autorite ja teoste kasutajate vahel vahendajana tegutsev Eesti autorite ühing avas Pärnus magusas paigas puhkekompleksi.

Karusselli tänaval asuv puhkemaja avati eelmise aasta sügisel ja on mõeldud neile, kes soovivad seal rahus töötada või puhata.

Vinges majas on viis magamistuba, kõikides tubades on kaabeltelevisioon ja internetiühendus. Lisaks on esimesel korrusel köök ja puhketuba ning terrass. Territooriumil on aed koos parkimisvõimalusega ning

Soomlased on Saaremaa kinnisvaraturult lahkumas ja tooni on andma hakanud jõukad venelased. „Seda on silmaga näha, et Moskva ja Peterburi inimesed on Saaremaa ning Läänemaa enda jaoks avastanud,” räägib Arco Vara esindaja Mihkel Sarapuu. „Suuresti on selle põhjuseks asjaolu, et objekte on nüüd aktiivselt ka idaturul reklaamima hakatud. Esimesi kokkuvõtteid saab ilmselt teha sügisel, et kui suureks see trend osutub.”

Ka Saaremaa notarid kinnitavad,

välikamin. Külastajate kasutada on ka eraldi asuv saunamaja koos eesruumiga. Ühe toa hind ööpäevaks on 16 eurot. Kahe tunni sauna kasutamine maksab aga 6,50 eurot.

Ohtralt vaba raha Eesti autorite ühingu viimasest avalikust ehk 2009. aasta bilansist selgub, et ühingul seisis aasta lõpu seisuga pangakontodel raha üle kümne miljoni krooni (ligi 640 000 eurot) ning lisaks deposiite üle 47 miljoni

krooni (üle kolme miljoni euro).

Samal aastal voolas jaotusfondi üle 19,2 miljoni krooni (üle 1,2 miljoni euro).

Eesti autorite ühing kirjeldab oma tegevuspõhimõtet ise järgmiselt: see on loodud eelkõige selleks, et autorid ei peaks jälgima kõiki nende teoste kasutajaid ning kasutajad ei peaks otsima tohutut hulka autoreid, kellelt teoste kasutamiseks luba küsida. Ühing kogub teoste kasutamise eest raha, millest osa jaotab autoreile edasi. 1 Ärileht

Ärileht võitis aasta uuendaja tiitli!

Eesti Ajalehtede Liidu ajakirjanduspreemiad 2010, kujunduskonkurss uuenduse kategoorias.

2 9. märts 2011

et eriti suur huvi on venelastel Sõrve sääre suvilate vastu, kuhu on tekkimas juba pisike kommuun. Seevastu on paljud soomlased oma kinnisvara aga müüki pannud.

Hiljuti selgus kinnisvaraportaali City24.ee statistikakeskkonnast, et Eesti kalleimat hinda küsitakse suvila ruutmeetri eest just Saaremaal, selleks kujunes 1182 eurot.

Samal ajal oli veebruari lõpu seisuga Eesti suvekodude keskmine ruutmeetri pakkumishind langenud 668 euro peale. 1 ÄL

arileht_marts

3/7/11

4:34 PM

Page 3

46%

35%

19%

18%

27%

36%

12%

18%

5%

4%

26%

3%

1%

9% 5% 5%

2%

40%

Norra

Rootsi

Soome

32%

26% 17% 15%

15%

7%

37%

43%

17% 17%

38%

35%

18%

4%

28%

39%

21%

23%

51%

34%

34%

40–49

14%

31%

25%

60–69

45%

38% 30%

70–79

50–59

52%

Poola

29%

Venemaa

43%

Leedu

35%

Läti

16%

Eesti

32%

Põhja-Ameerika

28%

7% 24%

Ladina-Ameerika

üle 80

22%

Lähis-Ida / Aafrika

Page 4

Euroopa

4:34 PM

Aasia-Vaikne ookean

3/7/11

Keskmine maailmas

arileht_marts

6%

3%

4%

1%

14% 11% 1%

2%

7%

1%

0%

8% 3%

6% 2%

Allikas: The Nielsen Company, Global Online Survey, 3. kvartal, 2010

Kui vana on vana?

•• Milline vanuserühm on teie meelest vana…

4 9. märts 2011

arileht_marts

3/7/11

4:34 PM

Page 5

Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

Baltikumi juhtiva turvafirma üles ehitanud Urmas Sõõrumaa kavatseb Ukrainas arendatava turvafirmaga haarata viiendiku selle suure riigi turust.

Eestist on Urmas Sõõrumaale kujunenud koht, kus kohtuda sõpradega ja veeta aega laste seltsis, kuid mehe ambitsioonid turvaäris ei mahu enam koduturule ära. Majandusbuumi aastatel tehtud investeeringuid kinnisvarasse nimetab ärimees eksimuseks oma enda varem välja kujunenud põhimõtete vastu, millega on kaasnenud peamiselt sõrmede kõrvetamine.

Urmas Sõõrumaa: „talendid koju” kõlab väga diletantlikult

FOTOD: TERJE LEPP

9. märts 2011 5

arileht_marts

3/7/11

4:34 PM

Page 6

•• Kui me leppisime intervjuud kokku, siis olite Ukrainas Dnipropetrovskis. Kas sellest linnast on nüüd saanud teie uus elukoht?

See on juhus, et sattusin helistamise ajal seal olema. Külastasin Dnipropetrovskit üldse teist korda. Seoses turvaäriga on mind meelitatud kõikidesse Ukraina suurematesse linnadesse ja käes on filiaalide avamine.

Ma kasutan tütarettevõtetel põhinevat võrgustikku. Praegu tegelen tütarettevõtetele juhtide otsimisega ja optimaalse võrgustiku loomisega.

Odessa, Dnipropetrovsk, Nikolajev, Herson – praktiliselt kogu see suur riik on servast servani läbi käidud ja praegu oleme kohal kolmeteistkümnes linnas.

•• Kuivõrd sarnaneb Ukraina turvaturu olukord Venemaa omaga, kus miilitsa ametkonnaväline valve on olnud tugev ja turgu valitsev?

Mõnes mõttes tõepoolest sarnaneb Ukraina olukord Venemaaga, kuid äri ajamine on Venemaal lihtsam ja konkreetsem. Venemaa turvaturu hinnatase on võrreldav Eesti tasemega, samal ajal kui Ukraina hinnad on võrreldavad meie üheksakümnendate aastate algusega.

Mul on Peterburis ka üks koristusfirma ja võin öelda, et koristaja teenib Peterburis kaks korda rohkem kui turvamees Ukrainas.

•• See kõlab lausa uskumatult. Kas teie Peterburi turvafirma tegutseb ikka edasi?

Peterburi turvafirma tegutseb tublisti edasi, aga Venemaa seadusandluse muudatuste tõttu peab Venemaa turvafirma omanik olema Vene kodanik. Ütleme nii, et jälgin endiselt aktiivselt nende käekäiku ja elan kaasa. Peterburi ettevõttes on väga tublid juhid, kes teevad head tööd, ja ka turg on suure arenguperspektiiviga.

•• Kuidas on Ukraina ettevõtte nimi?

USS Security. Kasutan sarnast embleemi nagu omal ajal Eestis ja ligilähedast sellele, mida kasutatakse Venemaal.

Selle märgi all sai omal ajal väga head tööd tehtud ja see, mis Eestis sai püsti pandud, on täielik maailmatase ennekõike kvaliteedis. Osutatavate teenuste valiku poolest oleme maailmatasemest ees. Parkimise kontroll, rannavalve ja bussipiletid – kõik see kokku pole tavapärasele turvafirmale jõukohane.

•• Kas ma saan õigesti aru, et soovite Ukrainas üles ehitada samasugust ettevõtet, nagu praegu on Eestis G4S? Täpselt selline plaan meil on – teha samamoodi, nagu ma omal ajal Eestis turvafirmaga ESS tegin. Plaan on ambitsioonikas: haarata kümne aastaga 15–20 protsenti Ukraina turust, mis tähendab ligi poole miljardi dollari suurust aastakäivet.

•• Millised teenused Ukraina turvaturul ilma teevad?

Mehitatud valve osakaal on väga suur. Üks, mis mulle on taganud edu Eestis ja tagab ka Ukrainas, on arusaamine, et ka turvavaldkonnas on tegemist eelkõige äriga. Enamik kohalikke, kes seal turvaäriga tegeleb, võtab seda aga elu- ja elatusviisina.

Tavaline on, et üks endine miilitsa või eriteenistuse ohvitser töötab nii palju, kui kaugele tema enda haare ulatub. Neid, kelle nägemis- ja haardeulatus on suurem, praktiliselt ei 6 9. märts 2011

olegi või on väga vähe. Nad lihtsalt ei saa aru, et me räägime üle miljardi dollari aastakäibega suurusest turust.

Maailmas jaguneb turvaturg nii, et ligi 50 protsenti ärist on mehitatud valve, 30 protsenti tehniline valve, kümme protsenti rahavedu ja ülejäänud kümme protsenti moodustavad muud pudinad-padinad nagu installatsioonitööd, seadmete hooldus, ihukaitse ja muud teenused.

Paljude Ukraina endiste ohvitseride arvates on aga tõeline turvatöö pigem kallite tööde tegemine nagu ihukaitse või inimeste saatmine, sellise äri maht aga jääb pigem viie protsendi suurusjärku kogu võimalikust mahust. Muidugi teevad kõik need kallid tööd ühele turvafirmale au ja nendega tuleb ka tegeleda, aga mitte ainult nendega. Nagu spordis, kus on olümpiavõitjad ja samal ajal sajad tuhanded harjutavad. Olümpiavõitja teeb küll igale riigile au, kuid spordi aluspõhi peitub ikkagi nendes harjutavates rahvahulkades.

•• Kas Ukraina turvaäri arendamise tagamõte on leida üks lääne investor, kes päeva lõpuks selle ära ostab?

Ma ei mõtle selle peale väga palju, kuid turvaäris, nagu paljudes muudeski ärides, teenitakse suur kasum ikkagi exit’iga.

Ent kui omada sellist firmat nagu G4S praegu Baltikumis, siis see peab igale ajale vastu. Turvafirmad peavadki halbadele aegadele paljude teiste valdkondade ettevõtetega võrreldes paremini vastu.

•• Ukraina on kauaaegsete militaarja julgeolekutraditsioonidega maa.

Julgeoleku valdkonna inimesed võivad olla mitmenda põlve ohvitserid.

Kuidas sellises keskkonnas Eesti ettevõtjat vastu võetakse?

Ma ei ütleks, et meil oleks omal ajal Lätis kergem olnud kui praegu Ukrainas. Kui sa teed oma tööd, siis pead arvestama konkurente, kellel on tuttavatest ja sugulastest ametnikud, kes võivad sulle hästi palju peavalu teha. Kui sa neid arvestad ja teed oma asja järjekindlalt, siis saavutadki tulemuse.

Tähtis on ka näha turul võimalusi ja pakkuda teenuseid, mida kohalikud veel ei oska või suuda pakkuda.

Näiteks meie pakume kaubanduskettidele terviklahendust, kus investeerime ise nende seadmetesse, pakume kogu vajaliku turvalahenduse ja teenuse ning vastutame ka solidaarselt varguste eest. Nii tegeleme sellega, mida meie oskame – turvateenusega –, ning nemad saavad keskenduda ja investeerida oma peamisse ärisse ehk kaubandusse.

Sellist lähenemist kohalikud ei julge ja majanduslikult tihti ei suudagi pakkuda, kuna ka turvafirmapoolsed investeeringud on üsna arvestatavad.

•• Kas Eestis tehtu on tõepoolest andnud nii tugeva ja veenva tagapõhja, et Ukrainas läbi lüüa?

Julgen häbenemata öelda, et olen käivitanud Ida-Euroopa edukaima eraturvaäri. Millalgi seitse-kaheksa aastat tagasi tehti minust Discovery kanalile üks film. Arvasin, et seda näidatakse üks-kaks korda, aga seda on juba sada korda näidatud. Turvavaldkonna alal peaaegu ei olegi enam tegijat inimest, kes poleks seda näinud ega sellest kellelegi rääkinud. Kui minu nägu tuleb juba seltskonnas tuttav ette, siis enamasti teatakse seda filmi.

Näiteks Peterburi ettevõtte juht

rääkis alles mõni aeg tagasi, kuidas ta kunagi ammu oli seda filmi näinud oma kahetoalise korteri köögis ja endale öelnud, et „tõesti, selle äriga annab kasumit teha ja huvitav oleks selle eestlasega koos äri arendada”. Ja saatus viiski meid kokku.

Mõned aastad tagasi töötas minuga seotud ettevõtetes üle 17 000 inimese. Isegi hiinlane ei ütle, et seda on liiga vähe, ja ka Venemaal ja Ukrainas suhtutakse sellesse austusega. G4S-i Baltikumi käive oli reaalselt võrreldav ligi poole ametliku Ukraina turvaturu suurusega.

•• Kui palju teil praegu Ukrainas töötajaid on?

Turvateenuse pakkumisega on seotud üle 1200 töötaja.

•• Kui plaanite ette võtta kõik suuremad Ukraina linnad, siis kus asub praegu raskuspunkt?

Kui Tallinnas hakkab turvafirma Selverit või Prismat valvama, siis pole nii, et sa valvad automaatselt neid poode ka Tartus. Kuid Ukrainas on selgelt niimoodi, et kui sinuga leping tehakse ja sa ennast õigustad, siis liigud oma lepingupartneriga kaasa.

Ukraina üks juhtivaid kaubanduskette on Furshet. Hiljuti kirjutati Eesti lehes, et ma väga tahtsin selle omanikuga Ukraina peaministri kaudu tuttavaks saada, et neid poode valvama hakata. Tegelikkuses ma valvasin juba ammu neid poode ja praeguseks on meie valves 45 ja märtsi lõpus juba 58 Fursheti poodi, mis asuvad üle riigi igal pool.

Selle mahu juures, mida meie Ukrainas teeme, pole mingisuguseid kõlavaid tutvusi veel vaja.

•• Kas te kavatsete Ukrainas ka parkimisäri käsile võtta?

Parkimise korraldamine pakub ukrainlastele suurt huvi. Ükskõik kus sa seda räägid, kõik tahaksid seda kohe teha. Kuid see nõuab seadusandluse korrigeerimist.

Suurtes vanades linnades alates Itaaliast on parkimine ja prügivedu rohkem pättide pärusmaa. Paljud linnaametnikud toituvad sellest.

Nende ülemused saavad ühel hetkel aru, et selline süsteem ei toimi ja põhjustab ummikuid. Kui kusagilt läheb kolmerajaline tänav, aga sõita saab ainult mööda ühte rada, sest mitu rida autosid pargib, siis nad saavad sellest aru. Süsteemi pole jõutud veel korda teha, see eeldaks ju väiksematelt ametnikelt leiva äravõtmist ja sulidega vastuollu minemist, kes tänava korrastamatusest teenivad.

Praegu keskenduks siiski turvateenusele, võimalusi on veel väga palju ja me oleme selleski valdkonnas alles kasvu alguses.

•• Kas te rajate oma võrgustikku uute ettevõtete asutamisega või võtate üle juba tegutsevaid ärisid?

Kõige lihtsam on ikkagi ise üles ehitada. Ukraina turu eripära on, et seal peavad kohalikud maksude maksmist, vähemalt mis puudutab tööjõumaksusid, saamatute ja lollide inimeste reaks. Kui vähegi võimalik, siis maksusid lihtsalt ei maksta. See tähendab, et kõigi nende „sabade” klaarimine, mis juriidilise isiku ostmisega kaasa tulevad, läheb pärast väga kulukaks.

Küll aga on huvitav kaaluda ettevõtete ostmist, kellel on suur tehnilise valve klientide osakaal. Tehnilise valve võlu peitub selles, et kui sa saad kriitilise massi kliente kokku, siis hakkab juba reaalne äri tekkima.

arileht_marts

3/7/11

4:34 PM

Page 7

Üks klient nõuab ühte pulti, ühte operaatorit ja ühte ekipaaži, kes teda teenindaks. Aga äriliselt on parem, kui ühe ekipaaži peale langeks mitte üks ega sada, vaid vähemalt tuhat klienti.

•• Millise pilguga vaatate Ukraina kinnisvaraturgu? Kas silm on millelegi peale jäänud?

Olen Ukrainas vähemalt kolm aastat ringi vaadanud ja Kiievi linnas pole ühtegi vähegi tõsist kinnisvaraobjekti, mida ma poleks lähemalt vaadanud ega läbi arutanud. Mul on see informatsioon ja aeg-ajalt aitan mõnda tuttavat selles vallas, aga ise pigem hoian eemale.

•• Kas kinnisvarast hoidumise põhjus peitub selles, et keskendute turvafirma ülesehitamisele?

Eks selle kinnisvaraga on siin omad vitsad juba kätte ka saadud. Minu äri sai üldse alguse Palace’i hotellist, kus vastutasin turvalisuse eest. Kuni selle ajani tegutsesin nagu tüüpiline Eesti inimene: olin samal ajal taksojuht, politseinik, spordiinstruktor, turvamees, kütsin ahjusid.

Palace’is lubati kõikidele töötajatele, et nad saavad suvel puhkuse ajast Soome seda päris suurt raha teenima. Mina lubasin oma palgatud turvameestele ka seda, kuid selgus, et neile luba ei laienenud.

Et mitte häbisse jääda, organiseerisin neile ise Soomes tööotsi. Kelle sain autot värvima, kelle puid lõhkuma, kelle metsatöödele. Läksin ise nendega kaasa. Töötasime 16 tundi ööpäevas tasuga 25 marka tunnis, niimoodi kaks nädalat järjest.

Siis ütlesin endale, et nüüd lähen

Eestisse tagasi ja hakkan tegema ühte tööd ja sama pühendunult, kui Soomes rabasin. Lubasin, et enne tuleb soomlane mulle tööle, kui ise sinna tööle lähen.

Minu eesmärgid täitusid ja rohkemgi veel. Hakkasin tegema ühtainukest tööd, väga fokuseeritult, sain Lauri Saloranta näol väga hea Soome inimese endale abiliseks.

Nüüd, kui ma kinnisvaras olen kätt proovinud ja sõrmi kõrvetanud, püüan sellest vanast õppetunnist uuesti õppust võtta ja keskenduda ühele ja peamisele.

Eestis tekkis turvaäriga muidugi kriitiline olukord. Kui oled selles äris ühest turust ligi 70-protsendilise turuosa saavutanud, siis on kaks võimalust. Sa kas laiened äriga üle piiride või laiened oma koduturul veelgi, aga kogu turgu enda alla võtta poleks mõistlik tahta.

•• Kuid kinnisvara teema pole täiesti ununenud?

Kinnisvara teema on mul portfellis kas või sellesama Rotermanni kvartali näol, kus me praegu istume. Mul on siin mere ääres hästi suured maatükid ja Riias suured maatükid. Kui ma peaks kellelegi veel kinnisvarast rääkima ja keegi mind spekulandiks ei pea, siis ma näitan seda pilti, mis ma siin Rotermanni keskuses teinud olen. Rohkem küsimusi siis ei teki.

Nüüdki tulevad Ukraina kinnisvaraarendajad külla, nende külaskäigu peamine soov oli kohtuda just Rotermanni arhitektide ja arendajatega.

•• Rotermanni kvartal on tõepoolest Tallinna pärl, aga kas ta teeb praegusel ajal ka palju peavalu?

Eks ta üks murekoht muidugi ole.

Seda sai hakatud tegema väga heal ajal ja väga sügavalt läbi mõtlemata.

Ma uskusin, et kui sa oled oma projektiga juba õige koha peal, siis läheb kõik hästi. Kuid tegelikult pole see nii lihtne, sest sa pead õiget asja ka tegema.

Minu häda ongi praegu see, et ma arendan ühte kolmandikku Rotermanni kvartalist, aga olen võtnud peaaegu kogu selle vastutuse enda peale. Selleks, et kvartal tervikuna tööle hakkaks, tuleks vaadata kogu seda ala, mis jääb Viru hotelli ja Admiraliteedi basseini vahele.

Minu ambitsioon oli selline, et minu valdused hakkaksid peale Narva maantee 7 juurest, haarates enda alla Centrali hotelli, Admirali maja. Tahtsin välja arendada linnahalli piirkonda ja kogu seda mereäärt.

Kui oleks läinud minu plaanide kohaselt, oleks ammu olnud valmis nii renoveeritud linnahall kui ka linnavalitsuse uued hooned, mereäär oleks korda tehtud. Kui ainult poliitikutel poleks närv nõrgaks osutunud...

•• Kas selles mõttes, et Sõõrumaa oleks võinud selles linnas liiga tugevaks saada?

Ma ei ütle seda niimoodi. See oli pigem ühe väikese maa poliitika, millest ma nüüd ei taha mitte midagi isegi kuulda. Demokraatia mängimine küla tasemel, kus on kolm kirjaoskajat meest, kellest kaks on koalitsioonis ja üks on opositsioonis.

•• Kas siin pole mitte tegemist sellise poliitikute ülepingutatud kavalusega, kus püütakse välja venitada

mingisugust endale kasulikku varianti kohast, kust tegelikult midagi välja venitada pole võimalik?

Poliitika on üks laveerimise kunst.

Parteide juhid on üldjuhul arukad inimesed, kuid valijate ja poliitikute arusaamad mõistlikest lahendustest ei pruugi alati kattuda. Üldiselt nad peavad oma hääled ju ka kuidagi saama ja poliitikute kapital on hääled.

Praegu pole erakonda, kes ei oleks käinud minu juures poliitika üle arutlemas. Kui ma küsin nende käest, millega nad siis nüüd välja tulevad, siis mitte keegi ei hakka pihta sellest, kuidas seda riiki rikkamaks teha.

KINNISVARAST

Kiievis pole ühtegi vähegi tõsist kinnisvaraobjekti, mida ma poleks läbi arutanud.

POLIITIKUTEST

Keegi poliitikuist ei hakka pihta sellest, kuidas seda riiki rikkamaks teha.

•• Millise kännu taga Eesti edu praegu seisab? Milliseid otsuseid on vaja teha, et saaksime praegusest arenguetapist edasi minna?

Ma pole kaugeltki seda meelt, et Eestil praegu midagi viga oleks. Meil on paljude asjadega hästi ja saame Eestit paljuski teistele eeskujuks tuua. Kuid inimesena, kes elab

ainult oma ainukest elu, tahaks alati ja kogu aeg midagi paremat.

Kui Eesti sai vabaks, siis selle hetkeni olime tammunud oma arengus paigal, kapitalistlik maailm meie ümber oli aga kogu aeg arenenud.

Loomulikult tahtsime seda vahet võimalikult kiiresti tagasi teha.

Muu maailmaga võrreldes on Eesti nagu üks tehas, mille arendamisega oleks võimalik paarikümne aastaga saavutada tohutuid edusamme. Kuid välja tuleb nii, et elame oma arengus läbi täpselt needsamad valud nagu mõni palju suurem riik, ehkki natukene kiiremini.

Eestis on sadu ja tuhandeid aastaid verd valatud selle nimel, et kontrollida siinset kaubateed. Meie vanad linnad ja mõisad on ehitatud kaupmeeste raha eest. Uued majad ja mõisad ehitatakse tulevikuski kaupmeeste raha eest. Seda asjaolu meil ilmselgelt väärtustada ei osata.

Muidugi elame oma põllulapiga siin kenasti ära ja oleme mingil lühikesel ajahetkel minevikus oma või ja pekiga Euroopas laineid löönud.

Kuid selleks, et olla edukad tegutsejad kaubateel, vajame üle keskmise parema rakendusliku haridusega logistikuid, finantsiste, tublisid arvutajaid.

Eestist võiks igal aastal rahulikult 60–70 miljonit tonni kaupa läbi liikuda. Paljud inimesed võiksid siit läbi reisida. Siis hakkaksid kerkima ka uued mõisad ja linnad.

Kuid praegusel kujul elame täpselt niimoodi, et iga põlvkond suudab oma heaolu eelmisega võrreldes vaid õige natukene parandada.

9. märts 2011 7

arileht_marts

3/7/11

4:34 PM

Page 8

•• Kas peate silmas osalemist Venemaa ja muu maailma kaubavahetuses?

Traditsiooniliselt on see nii. Eesti on ajaloos varemgi tänu kaubateele hästi teeninud ja tänu poliitilistele või majanduslikele muutustele on see jälle muutunud. Kuid Baltikumist paremat akent Hiina, Kasahstani ja Venemaa kaupade liikumiseks on raske leida.

Meie ekspordis on Venemaa kümmekonna protsendiga Saksamaa, Põhjamaade ja Läti kõrval kolmandal kohal. Me peaksime võitlema pigem selle eest, et Venemaa osatähtsus ei läheks üle 50 protsendi.

•• Üpris levinud on seisukoht, et juba praegu on kaubavahetus Venemaaga nii heal tasemel, et suurem osatähtsus muutuks riskantseks. Kas see pole siis õige?

Pool sajandit tagasi oli Singapur meist palju vähem arenenud kaluriküla. Praegu on Singapuri sissetulek elaniku kohta kolm korda suurem kui Eestis. Nad kasutasid ära täpselt neid eeldusi, mis on olemas Eestil.

See Eesti põlvkond, kes praegu mängu juhib, pole muutuseks suuteline. Muutus võib tulla siis, kui võimule tulevad praegused abituriendid. Nemad võtavad elu pragmaatiliselt, nad on maailma avarama pilguga näinud ja neil puudub ajaloo taak.

•• Mida Eesti noor põlvkond õppima peaks? Kas Eesti haridussüsteem toetab teie arenguvisiooni?

Eesti haridussüsteemi on üldjuhul kiidetud, kuid minu vastus on siiski eitav. Mina olen oma lapsed, kes vähegi kaela kannavad ja kes ise tahavad, saatnud välismaale õppima. Nad õpivad seal iseseisvaks, maailma avaramalt nägema ja nähtuste üle arutlema. Kui meie õpilane läheb kooli, siis peavad tal kontrolltööde tegemiseks valemid hästi peas olema. Nendes kohtades, kus minu lapsed on välismaal õppinud, on teistmoodi. Kui oled nädal aega õppinud ühte teemat, siis saad reedel tühja lehe, kuhu on peal kirjutatud näiteks kaks sõna: „elevant” ja „äädikas”. Sinu ülesanne on hakata

seoseid looma ja niimoodi see lehekülg esseed kirjutada. Ehk õpetatakse loogiliselt mõtlema, seostama ja ennast väljendama.

Meie haridussüsteemil pole üldiselt midagi viga, aga head asjad mujal maailmas on paremad.

•• Kas pole siis vahet, kas õpetada rohkem pehmeid või reaalaineid?

Päeva lõpuks valib igaüks selle, milles tal on rohkem andeid. Kuid mina paneksin rohkem rõhku reaal- ja rakenduslikele ainetele.

Kui soovime saada häid logistikuid ja arvutajaid ja kallutame oma hariduse selles suunas, ega siis ei jää ka head ajaloolased tulemata. Kuid võimalus, et saame häid logistikuid, on suurem.

•• Kui ma teid mõned aastad tagasi, 2007. aasta paiku intervjueerisin, oli teie meel üpris mõru ja seisukohad Eesti olude kohta üsna kriitilised. Mis on teid nüüdseks nii optimistlikuks muutnud?

2007. aastal ütlesin, et meid ootab ees seitse aastat hämarat aega. Ka nüüd ei hakka kohe kõik paremaks minema, kuid aegamisi küll. Ka selle üle on, naljaga pooleks, juba hea meel, et meil läheb paremini kui Lätil.

•• Paljud usuvad, et oleks parem, kui Lätil läheks paremini, sest siis on ka meil kergem.

Seda kindlasti.

•• Mis siiski muudab teie pilgu Eesti suhtes andestavamaks?

Inimene harjub kõigega.

•• Kas see on süsteemi või inimeste viga?

Mina olen nördinud, et riigil on lastud tekitada teatud olukord. Ärimees tahab maja ehitada ja pank tahab seda finantseerida. Kinnisvarafirma annab oma hinnangu, mis võiks olla arendatava ruutmeetri hind. Kõik on asjaga nõus ja justkui võiks alustada.

Siis aga unustab üks asjaosaline oma osa kogu loos ja oma kohustused ära, ütleb, et hind on nüüd hoopis teistsugune ja ärimees maksku raha juurde või andku täiendavaid garantiisid.

Ei tohi lasta tekkida olukorral, kus üks tehingu pool teeb kõik kokkulepitud asjad ära, kuid teisel pole üldse kohustusi ega vastutust.

Info ja registreerimine 646 0002, 631 1918 koolitus@preismann.ee, www.preismann.ee

8 9. märts 2011

arileht_marts

3/7/11

4:34 PM

Page 9

8 mõtet Urmas Sõõrumaa, märts 2011

1. Julgen häbenemata öelda, et olen käivitanud Ida-Euroopa edukaima eraturvaäri. Mõned aastad tagasi töötas minuga seotud ettevõtetes üle 17 000 inimese. Isegi hiinlane ei ütle, et seda on liiga vähe, ning ka Venemaal ja Ukrainas suhtutakse sellesse austusega.

2. Minu ambitsioon oli, et minu valdused hakkaksid peale Narva maantee 7 juurest, haarates enda alla Centrali hotelli, Admirali maja.

Tahtsin välja arendada linnahalli piirkonda ja kogu seda mereäärt. Kui oleks läinud minu plaanide kohaselt, oleks ammu olnud valmis nii renoveeritud linnahall kui ka linnavalitsuse uued hooned, mereäär oleks korda tehtud. Kui ainult poliitikutel poleks närv nõrgaks osutunud...

Nüüd, kui ma olen kinnisvaras sõrmi kõrvetanud, püüan keskenduda ühele ja peamisele.

3.

Muidugi elame oma põllulapiga siin kenasti ära ja oleme mingil lühikesel ajahetkel minevikus oma või ja pekiga Euroopas laineid löönud. Kuid selleks, et olla edukad tegutsejad kaubateel, vajame üle keskmise parema rakendusliku haridusega logistikuid, finantsiste, tublisid arvutajaid.

4.

Suunan oma lapsed ka Eestist võimalikult kaugele. Ma ei saa aru sellest kampaaniast, et talendid koju.

See kõlab väga diletantlikult. Neeme Järvit kutsusime tagasi ja sellest ei tulnud mitte midagi head välja.

5.

Eesti ettevõtjaid ootab ees väga raske aeg. Kui majandus hakkab natukene tõusma, siis Soome läinud mees ei hakka kohe siia tagasi tulema. Eesti tööjõu hind tõuseb siis täiesti tühja koha pealt mõttetult üles.

6. Ukraina turu eripära on, et seal peavad kohalikud maksude maksmist, vähemalt mis puudutab tööjõumaksusid, saamatute ja lollide inimeste reaks. Kui vähegi võimalik, siis maksusid lihtsalt ei maksta.

7. Suurtes vanades linnades alates Itaaliast on parkimine ja prügivedu rohkem pättide pärusmaa. Paljud linnaametnikud toituvad sellest.

Nende ülemused saavad ühel hetkel aru, et selline süsteem ei toimi ja põhjustab ummikuid.

8.

Praegu pole erakonda, kes ei oleks käinud minu juures poliitika üle arutlemas. Kui ma küsin nende käest, millega nad siis nüüd välja tulevad, siis mitte keegi ei hakka pihta sellest, kuidas seda riiki rikkamaks teha.

•• Tänu majanduskriisile said tallinlased Rotermanni kvartalisse teie kunstigalerii. Ilma kriisita asuks selles majas rahvusvaheline särgi- ja rõivapood.

Rõivapood oleks olnud ka päris hea.

Galeriid plaanisin ma rajada Hobujaama tänava äärsesse pikka kivimajja ja ma pole seda plaani ka praegu maha matnud.

Taotlesin galerii rajamiseks kahest turismimeetmest toetust, kuid pole saanud. See koht galerii või muuseumi tegemiseks oleks tegelikult olnud üks vähestest, kui mitte ainukene, mis kataks ära turismimeetme nõudmised.

Kuid suured otsustajate rühmad on andnud raha projektidele, mis mitte kunagi ei hakka vastama nõutud tingimustele. Mitte ükski nende otsuste langetajatest ei hakka selle eest ka vastust andma.

Mina ei tea, mida mõelda näiteks Pokumaast, kuhu on 60 miljonit krooni kulutatud ja seejärel uksed ka kinni pitseeritud. Iga kolm klassi koolis käinud inimene saab aru, et turistide hordid sinna ei lähe. Mõeldagu siis mõni muu meede välja, et selliseid asju rahastada. Seda võiks teha külaelu arendamise nime all.

Siin aga liigub kahes suunas sadu tuhandeid turiste ja sellest ei piisa otsustajatele.

•• Milline kujutlus on teil aja jooksul oma kunstikogust tekkinud? Kas see keskendub endiselt baltisakslaste töödele?

Praegu pole aeg kogu arendamiseks.

Praegusesse galeriimajja tuleb esimesele korrusele üks nägus restoran ja galerii kolib teisele korrusele.

Terve see maja on kogu aeg olnud eri väljapanekute jaoks avatud.

•• Kui te oma kunstikogu hakkasite looma, siis see pakkus teile suurt meelehead ja kirge. Kas kunst on teile jäänud hobiks või on tulnud ka mingisugune äriline mõõde juurde?

Kunst ei tähenda mulle äri. Praegu on vähe aega pühenduda. Kunst oli mulle ärilise võidujooksu maailmas selline meeldiv aja maha võtmise koht.

•• Kuidas on kunsti väärtus majanduskriisile ja kõikumistele vastu pidanud?

Heade tööde – mida on vähe – hind püsib paigas, sest neid lihtsalt ei müüda. Keskpärase kunsti hind on kaks-kolm korda langenud.

•• Kuidas on muutunud teie nägemus oma kogust, kavatsus seda arendada?

Ma olen arenenud ka ise koos oma kunstikoguga. Tuhatkonnast tööst kolmandiku võiks kohe ära müüa ja kolmandik on see, mis vastab täielikult minu praegustele arusaamadele ja meeldivusele.

•• Mis võiks Eestis saada huvitavaks äriprojektiks Venemaa ja Ukraina kõrval?

Praegu mitte midagi. Tahaks oma vanad projektid valmis saada, mida on juba päris palju. Asjad on liikunud selleni, et Eestisse tulles polegi eriti midagi teha peale sõpradega suhtlemise ja lastega tegelemise.

Suunan oma lapsed ka Eestist võimalikult kaugele. Ma ei saa aru sellest kampaaniast, et talendid koju. See kõlab väga diletantlikult.

Korraldasin kümmekond aastat tagasi koos kadunud Aadu Luukasega Singapuris väljasõiduistungi.

Kuulasime nende institutsioonide ja juhtide loenguid. Singapuri riik otsustas mitukümmend aastat tagasi, et nad saadavad riigi kulul lapsed välismaa kallitesse ülikoolidesse õppima. Eesti inimese esimene küsimus kõlas, et mis siis saab, kui nad ei tule tagasi. Singapurlane ei saanud sellest küsimusest esimese hooga aru. Ta ütles, et kui noorel pole kohta, kuhu tulla, siis ärgu tulgu. Aga Singapuri riik teeb omalt poolt kõik, et oleks, kuhu tulla. Kuid jõuga ei tooda kedagi tagasi. Kui aga meie oma inimene on mõnes suures rahvusvahelises organisatsioonis heal kohal, siis sellest sünnib kodumaale veel palju rohkem kasu.

Kuhu meie siin oma talente kutsume? Neeme Järvit kutsusime tagasi ja sellest ei tulnud mitte midagi head välja. Kui nad kõik tulevad, mida me neile siis kõigile väärilist pakkuda saame? Kui koht on, siis tullakse niigi.

•• Kas selline lähenemine saab laieneda ka lihtsa töö tegijatele, kes otsivad välismaalt leiba autojuhtide ja ehitajatena?

www.wuerth.ee Kui kodus lõpeb töö otsa, saabub selline valus ja heitlik aeg. Inimesed on nupukad: kes on leidlikum, läheb kaugemale, kes on vähem nupukas, läheb üle lahe. Eesti ettevõtjaid ootab nüüd ees väga raske aeg. Kui majandus hakkab natukene tõusma, siis see Soome läinud mees ei hakka kohe siia tagasi tulema. Eesti tööjõu hind tõuseb siis täiesti tühja koha pealt mõttetult üles. Siis peame hakkama täiesti keskpäraste inimestega, aga väga kalli hinnaga maju ehitama, koristama, turvama jne. See võtab veel neli-viis aastat aega, enne kui inimesed hakkavad majanduskasvu mõjul Eestisse tagasi tulema.

•• Kas Eesti peaks kartma tööimmigrante?

Minu meelest ei peaks võõrtööjõudu kartma, kuigi muidugi on parem, kui nad on meiega sarnaste näojoonte ja käitumislaadiga.

Venemaa suurtes linnades töötab 12 miljonit usbekki-tadžikki. Kogu koristamisteenus ja lihttöö maailm on nende tehtav. Venemaa elab täiesti normaalset kapitalistlikku elu.

Samal ajal Ukraina ukrainlasest turvamees, kes sageli kannab mundril ka majori paguneid, saab kaks korda vähem palka kui usbekk Moskva kojamehena. Riik lihtsalt ei

võimalda neil suuremate sammudega edasi minna.

Kui Balti laevaremonditehase keevitustöö suudavad ära teha paarsada hea väljaõppega ukrainlast, siis las nad tulevad siia.

•• Kas pole karta, et odav välismaalane võtab ära Eesti elanike töö?

Mina võtan ka Eestist natuke eestlasi kaasa Ukrainasse turvatööd tegema.

Kogu nende reisikulu, elamine ja muu annab siiski päeva lõpuks kohalikule eelise, sest kohalik inimene on kolmandiku võrra odavam.

Kui sa ei suuda kohalike inimestega oma tööd piisavalt heal tasemel ja efektiivselt ära teha, siis paraku peakski võrdsete võimetega, kuid efektiivsematele võõrtöölistele uks lahti olema.

•• Kuidas on euro tulek teid mõjutanud?

Kui ma varem Venemaal käisin, siis ma ei tundnud ennast nii väga eurooplasena. Jutt oli ikka selline, et meil Eestis on asjad nii ja miks teie siin samuti ei tee.

Pärast seda, kui tuli euro, leidsin ennast esimest korda rääkimas, et meil Euroopas. Ja minuga räägiti vastu samuti: teil Euroopas. Euro tulek tegi seda, et hakkasin ise ennast ka natuke suuremana tundma. 1

2006. aastal asutatud Ramboll Eesti AS on rahvusvahelisse kontserni Ramboll Grupp kuuluv konsultatsiooniettevõte.

2006. aastal asutatud Ramboll Eesti AS on rahvusvahelisse kontserni Ramboll Grupp kuuluv konsultatsiooniettevõte.

Pakume oma klientidele oskusteavet transpordi- ja energia infrastruktuuri ning vee- ja kanalisatsioonisüsteemide projekteerimise ja järelevalve alal ning teostame keskkonnamõjude hindamist ja sellega kaasnevaid uuringuid.

Ramboll Eesti AS põhiväärtuseks on tugev meeskond ja rahvusvaheline oskusteave.

Pakume oma klientidele oskusteavet transpordi- ja energia infrastruktuuri ning vee- ja kanalisatsioonisüsteemide projekteerimise ja järelevalve alal ning teostame keskkonnamõjude hindamist ja sellega kaasnevaid uuringuid.

Ramboll Eesti AS põhiväärtuseks on tugev meeskond ja rahvusvaheline oskusteave.

Otsime oma meeskonda

teedeinseneri-projekteerijat Sobiv kandidaat on: • ehitusalase kõrgharidusega (M.Sc või diplom) • vähemalt 5-aastase töökogemusega teede projekteerimise valdkonnas • kõrgtasemel oskustega AutoCAD ja Civil 3D tarkvara kasutamises • positiivse ellusuhtumisega, iseseisev, kohusetundlik • hea inglise keele oskusega nii kõnes kui ka kirjas Kasuks tuleb: • vene, soome või skandinaavia keelte oskus • Novapoint Road Professional kasutusoskus • varasem rahvusvaheline kogemus Pakume: • meeldivat töökeskkonda • vastutusrikast tööd • rahvusvahelist töökogemust • väärilist töötasu Tööle asumise aeg: kokkuleppel Palume saata oma CV ja motivatsioonikiri hiljemalt 31. märtsiks 2011 aadressil merle.pabbo@ramboll.ee

Otsime oma meeskonda

sildade ja rajatiste insener-konstruktorit Sobiv kandidaat on: • ehitusalase kõrgharidusega (M.Sc või diplom) • vähemalt 5-aastase töökogemusega sildade- ja rajatiste projekteerimise valdkonnas • tarindite analüüsi ja dimensioneerimistarkvarade kasutusoskusega • positiivse ellusuhtumisega, iseseisev, kohusetundlik • hea inglise keele oskusega nii kõnes kui ka kirjas Kasuks tuleb: • vene, soome või skandinaavia keelte oskus • BIM tarkvara kasutusoskus (Revit Structure, Tekla vms) • AutoCAD Structural Detailing kasutusoskus • varasem rahvusvaheline kogemus Pakume: • meeldivat töökeskkonda • vastutusrikast tööd • rahvusvahelist töökogemust • väärilist töötasu Tööle asumise aeg: kokkuleppel Palume saata oma CV ja motivatsioonikiri hiljemalt 31. märtsiks 2011 aadressil merle.pabbo@ramboll.ee 9. märts 2011 9

arileht_marts

3/7/11

4:34 PM

Page 10

Jumalasulaste suur kinnisvaraäri

Henrik Ilves henrik.ilves@epl.ee

Mitme äsja valminud või kohe valmiva kinnisvaraarenduse taga seisab luteri kirik.

Eesti mastaabis endiselt arvestatav kinnisvaraomanik – kirik – on ennast tänapäeva oludega kohandanud ning hakanud suurtele arendusfirmadele tõsist konkurentsi pakkuma.

Kui mälumängudes kõlaks ka majandusalaseid küsimusi, võiks üks neist olla selline: kes oli sada aastat tagasi Eesti suurim kinnisvaraomanik? Ei, seda nime ei tasu otsida mõisnike ega toonaste tippametnike hulgast. Õige vastus on: luteri kirik.

Nüüdseks on kirik suure osa oma varadest kaotanud – Eesti Vabariigi algusaastatel natsionaliseeriti enamik maid ning omandireformi ajal otsustasid paljud kogudused maa asemel vastu võtta erastamisväärtpaberid. Krooniaja alguse kitsikus sundis kogudusi ka mitmeid oma kinnistuid müüma. Praegu on kirikul alles veel umbkaudu 15 protsenti omaaegsest varast, aga ka see tähendab sadu hooneid ja tuhandeid hektareid maad, sealhulgas selliseid kinnistuid, mis iga kinnisvaraettevõtja kadedusest roheliseks ajavad.

Vaikselt, aga järjekindlalt on kirik asunud oma jõukust rahaks vormistama. Viis aastat tagasi asutatud OÜ Kiriku Varahaldus ei tegele sugugi mitte jumalakodade katuselappimise või kunstiväärtuste hindamisega, vaid sulaselge kinnisvaraarendusega. Täpselt nii nagu iga teinegi arendusfirma. Vahe on ainult selles, et tulu ei lähe mitte omaniku taskusse, vaid kirikukoguduste ülalpidamiseks. Tulu on aga kirikule maiseid väärtusi aina enam hindavas ühiskonnas hädasti tarvis. „Millalgi hakkasime kokku lugema, kui palju tuleks kirikul oma vara arendamisse investeerida.

10 9. märts 2011

Jõudsime miljardi kroonini, siis jätsime katki,” ütleb Kiriku Varahalduse juhataja Mati Maanas – mees, kelle olekul ja jutul tavaarusaamaga kirikuametniku leebest ja unelevast olekust midagi pistmist ei ole. „Väärtustada”, „arendada”, „käibesse viia” – see on keel, milles Maanas kõneleb.

Tulekul riigi kõrgeim maja Kui väärtuslik on maa, sõltub teadupärast sellest, kus see asub ning mida sellele ehitada tohib. Kuigi kirik on Tallinnas mitmed vanalinna kinnistud müünud (Maanas muutub sellest rääkides veidi nukraks ja kinnitab, et sellisele kiire raha teenimisele kirik enam kindlasti välja ei lähe), on kesklinna ärituiksoontel paiknevad maad alles.

Kõige uhkem projekt on kirikul plaanis Tallinnas Lennuki ja Maakri tänava nurgale, kuhu pealinna kõrghoonete teemaplaneering lubaks ehitada lausa 32-korruselise kõrghoone.

Ainuüksi kiriku krundile selline mürakas siiski ei mahu, tarvis oleks naaberkinnistu omanikega käed lüüa. Just seal on aga seni peitunud maja ehitamise peamine takistus – tolle krundi omanikud on mitu korda vahetunud ning viimane naaber ehk hapuks läinud Pärnu keskuse arendusega seotud ärimeeste OÜ Ringland, kellega kirik vahepeal juba tõsisemalt koostööd arutas, läbib praegu pankrotimenetlust. Niisiis seisab supermaja rajamine seni, kuni kirik endale seal tegusad naabrid saab, ja praegu pole veel ka detailplaneeringut, rääkimata maja projektist.

Kuid Maanas on kindel, et maja tuleb. 32 korrust lööks kõrguse pool-

Allikas: OÜ Kiriku Varahaldus

arileht_marts

3/7/11

4:34 PM

Page 11

est ka kaksiktorne ning Radissoni hotelli ja kui see valmis saab, pole enam kurjustamiseks põhjust neil, kes muretsevad, et Lasnamäele ehitatud õigeusu kirik linna panoraamis liigselt domineerib. Siis on city kõrgeim maja taas luteri kiriku oma, nii nagu Oleviste kiriku ehitamise aegu, mis sest, et tegemist on ärihoonega.

Kuid kaks teist Tallinna südalinna projekti on juba käegakatsutavamas faasis. Masujärgsesse Tallinna kesklinna ei valmi sel suvel just palju uusi arendusi, aga viimased tööd kiriku poolt Tatari 25 ehitatud ligi 13 000ruutmeetrise maja juures lõpetatakse lähikuudel. Osalt ka pangalaenuga ehitatud maja kolm alumist korrust jäävad kirikule, kes neid bürooruumidena välja hakkab üürima, kolm ülemist on ehitatud korteriteks ning hoolimata halbadest aegadest pole omanikku neist praeguseks leidnud vaid mõni üksik.

Selle projekti juures kiidab Maanas kahekorruselist parklat, mis kesklinna arvestades oli hea präänik korteriostjatele, samuti on ta rahul müügiga tegelnud kinnisvarabürooga. Samal ajal arvab ta, et järgmiste arenduste puhul tasub Kiriku Varahaldusel ka müük enda peale võtta. „Oleks kõigile lihtsam – üks lisalüli kaoks vahelt ära.”

Koos Merkoga Kentmanni tänavale rajatav 15-korruseline hoone jäi vahepeal seisma, nüüd aga alustatakse sedagi uuesti. Kirik osaleb selles projektis ainult maaga, vastu saadakse uusehituses kaks alumist korrust, mida taas hakatakse välja rentima. Maanas ütleb, et Kentmanni

maja oli kiriku jaoks esimene kinnisvaraarendus ning valik mitte ise ehitada oli kogemuste omandamiseks hea. Nüüd aga, kui esimesed majad on valmis ja paistma hakkavad ka renditulud, on mõistlik arendusi üha rohkem enda peale võtta. Kuid teha ainult neid projekte, mis kindlasti tulu annavad – suuri riske kirik võtta ei tohiks, leiab Maanas ja see lähenemine on, arvestades paari viimast aastat, ennast küllap ka õigustanud.

Pealinnas on kirikul veel krunt Magdaleena tänaval, kus praegu asub halvas olukorras hoone, mis samuti kunagi peaks asenduma uue majaga. Ka Kristiines on ootel üks kinnistu, mille kõrval Merko juba Maanase sõnul ehitab. Lisaks on kavas veel üks mitteäriline projekt – Niguliste kiriku kõrval praeguse parkla kohal asunud pastoraadihoone taastamine. See seisab Maanase sõnul rahapuuduse taga, aga raha saaks just ärilistest arendustest.

Kiriku kinnisvaraarendus ei piirdu muidugi ainult pealinnaga. Jõhvi ehitatud enam kui 3000-ruutmeetrine büroohoone valmis mullu. Raplas on kirikul suur krunt, kuhu Maanas näeb tulevikus kerkimas kaubanduskeskust. Lisaks on krunte, millest saab arendada elurajoone – kiriku ülesanne oleks neis projektides küll pigem maale uue sihtotstarbe korraldamine ning majade ehitamine jääks juba teistele.

Metsa- ja põllumaadelt tulu teenimine on praegu aga koguduste enda korraldada ja Kiriku Varahaldus sellega otseselt ei tegele. Põllumaadega on Maanase sõnul lihtsam,

need on suures osas õnnestunud ühistutele ja talumeestele välja rentida. Metsadest tulu teenimisel on aga mitmeski koguduses takistuseks Tammsaare teostest tuttav filosoofia – oma metsast mitte ühte palkigi, mis sest, et puud on ammuilma raieküpsed.

Sisereformi ootel Kas kinnisvaraäri on üldse kristliku maailmavaate järgi heakskiitu pälviv tegevus ning kuidas haakub see nende põhimõtete ja väärtustega, mida kirikuõpetajad koguduste liikmetele jutlustavad? Maanas ütleb, et sel teemal suuri diskussioone Eesti evangeelse luteri kiriku sees pole – kõik saavad aru, et raha on tarvis, ning iroonilisi märkusi tehakse selle kohta pigem lehtede kommentaariumides. Samal ajal on kõigi kirikuarenduste juures üks aga – kogudused, mida Eestis on kokku 165, on eraldiseisvad juriidilised isikud, omaenda varaga. Näiteks ka Jõhvi büroohoonest saadav tulu läheb just sealsele kogudusele. Selline olukord on kasulik linnades asuvatele, niigi paremini toime tulevatele kogudustele, ent maapiirkondi, kus inimesi kiiresti vähemaks jääb ja kuhu ärihooneid iialgi püstitama ei hakata, see kuigivõrd ei aita.

Kui juhtub see, mis ilmselt juhtuma peab, aga milleni jõudmiseks hakatakse kiriku sees kindlasti tõsiselt piike murdma – luuakse tsentraalne keskkassa ja ühtne varahaldussüsteem –, saab kiriku äritegevus veelgi selgemad piirid ning suurema hoo ja mastaabid. 1

9. märts 2011 11

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 12

Liibüa juhtide investeeringute hulgas on jalgpalliklubi Juventus 1

3 ltan i su e n Bru

1

30

Bhu mib ol A duly ade j

3

2

1

gas abia kunin Saudi Ara

2

Abdullah bin

2

Abdul Aziz Al

2

9

2

Ha

mad

hal bin K

ifa A

l Tha

6

2

6,5

Sil vio Be rlu sco ni

id ash in R b d me ham Mo

li en-A ne B bidi el-A Zine

t den resi ksp ia e ees Tun

6,5

Ven ema a ek spre side nt

Al N

a hy

Maroko

3,1

Egiptus

2,2

an

1,9

8

6,5

Somaalia

4

7

4

5

3,5

st ür iv n i e st en ht c e Li

3,5

am Ad sn Ha

II

Tšiili pres ident

2,2

8

7

2,2 8

10

i Harir Saad

se ptu i g E

nt side e r p eks

ni Ku

70

ni Ku

ia ed ikip W : s ika All

ar nsp Tra jal, h õ si p rbe t Fo l e is am , pe ate k i l l ea vat ne eri

USA pres ide nt

70

k ara b u l iM na n tio s rna o e t In H cy en

ar ac kO bama

B

Rikkamad riigi- ja valitsusjuhid

Venemaa 1,1

Sebastián Piñera

10

40

Liibüa

2,1

18

Kun i

Vla dim ir P utin

•• Varandus miljardites USA dollarites

aye d

7

10

10

1,9

in Z

oum akt lA M

56

6

9

40

ab

8

ter aminis oni pe Liiban

Kun i

a l if

12

ter inis am e p tide raa emi d n Ühe

12

5

Ita ali ap eam ini ste r

9

ni

Itaalia

3,4

Ara abi aÜ hen dem iraa tide pre side nt

5

abia Ara

6,5

Tuneesia

3,9

18

4

Saudi Araabia

4,3

3

6

iir i em tar a K

4,7

3

Saud

9

Eesti

4

Kh

21

21

20

20

h kia Bol l a n ssa Ha

Uus-Meremaa, Taani 6,5

ilj on it

1

9,3

Tai kun inga s

30

Korruptsiooni tajumise indeks 2010

1m 10,

7

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 13

Erik Aru erik.aru@epl.ee

Liibüa hirmuvalitseja poeg Saif al-Islam Gaddafi väidab, et tema perel ei ole nodi pea ollagi. Aga raha loopis Gaddafi samal ajal laiali heldelt.

Egiptuse võimult pühitud presidendi Hosni Mubaraki nutsu kokkuarvutajad on saanud tulemuseks 40–70 miljardit dollarit.

Maailma rikkamate inimeste nimistu koostamine on üsna raske ülesanne. Veel raskemaks läheb asi siis, kui püüda pidada arvet mõne autokraatliku riigipea varandusliku seisu üle. 1980-ndate lõpul, kui Forbesi igal aastal koostatava maailma rikkamate edetabeli eesotsas troonis Brunei sultan Hassanal Bolkiah, protesteeris too, et tema varanatukese kokkulööjad ajavad segamini tema enda ja tema valitsetava naftariigi rahakotid. Absoluutsete monarhide puhul, nagu Brunei sultan või Saudi Araabia kuningas Abdullah, võib muidugi õigustatult küsida, et mis vahet seal siis lõppude lõpuks ongi.

Hoopis keeruliseks läheb asi aga siis, kui tegu on oma rahva tagant varastava valitsejaga, kes loomulikult tahaks, et keegi teada ei saaks, kui palju moona ta oma isiklikku salve kokku on ahnitsenud. Kõik säärase varanduse hinnangud on loomulikult veel tublisti ligikaudsemad kui näiteks Bill Gatesi või Warren Buffetti rikkuse kokkurehkendamise püüded.

Nii ei maksagi imestada, et hinnangud erinevad kordades.

Näiteks Ekvatoriaal-Guinead kolm aastakümmet valitsenud Teodoro Obiangi jõukuseks arvas Forbes 436 miljonit eurot, samal ajal tellis tema poeg Teodorin Obiang hiljuti projekti jahtlaevale, mis läheks maksma 276 miljonit eurot – aluse tellimisest ta siiski loobus. Riigi pressibüroo kinnitusel maksnuks põllumajandusministri ametit pidav presidendivõsu laeva eest eraäris teenitud rahast. Lõuna-Aafrikas kohtus oma varanduse päritolu õigustama

pidanud, kinnitas noorem Obiang, et tema kodumaal võivad ametiisikud olla lepingulises partnerluses välisettevõtetega ja korjata neilt vahendustasu.

Liibüa hirmuvalitseja poeg Saif alIslam Gaddafi see-eest väidab, et tema perel ei ole nodi pea ollagi.

Võib-olla ta eriti ei valetagi. Londonis viibides kümne miljoni naelases majas elutsenud Saif Gaddafi nimelt lihtsalt kasutab riigi naftaekspordist kogunenud 80 kuni saja miljardi dollarilise mahuga Liibüa investeerimisameti (mida araabia keeles hüütakse „kõigi fondide emaks”) raha, nagu see oleks ta enda oma. „Mõnikord võid öelda „ei” mõnele Saifi tehingule, aga sa ei saa öelda „ei” kogu aeg,” kirjeldas BBC-le fondi rahapaigutuspoliitikat üks sellega kursis olev Liibüa investeerimispankur.

Ja raha loopis Saif Gaddafi laiali heldelt. Suurbritannias ilmselt eelistaks praegu nii mõnigi tema prominentne semu, et ei oleks teda kunagi kohanudki. Möödunud nädalal esitas tagasiastumispalve London School of Economicsi direktor Sir Howard Davies, kes oli Liibüat nõustanud ja võtnud vastu Saif Gaddafi 300 000-naelase annetuse kõrgkooli teadustöö hüvanguks. Samas koolis kaitses Liibüa revolutsiooni juhi (ametlikumat tiitlit Muammar Gaddafil ei olegi) poeg oma tõenäoliselt olulisel määral plagieeritud doktoritöö teemal „Tsiviilühiskonna roll üleilmsete võimuinstitutsioonide demokratiseerimisel: „pehmest jõust” kollektiivse otsustamisprotsessini?” Liibüa investeerimisameti

portfelli kuuluvad osalused Torino jalgpalliklubis Juventus, Itaalia naftafirmas Eni ning meediafirmas Pearson, millele kuulub majandusleht Financial Times ja osa nädalalehest The Economist. Praeguseks on hulk riike Liibüa investeerimisameti vara külmutanud.

Gaddafi perega on veel suhteliselt lihtne – selle käsutatava raha kokku lugemist lihtsustab asjaolu, et suur ports sellest paikneb ühes konkreetses üksuses. Mitmesse korvi paigutatud vara puhul läheb asi keerulisemaks ja arvud ligikaudsemaks. Egiptuse võimult pühitud presidendi Hosni Mubaraki nutsu kokkuarvutajad on saanud tulemuseks 40–70 miljardit dollarit. Tundub ehk kummaline väide, et üsnagi vaese Egiptuse eksliidri kokkuahmitud salavarandus olla kordades suurem kui samas regioonis asuva maailma suurima naftariigi Saudi Araabia ainuvalitseja rikkus, mida tol vähimatki põhjust varjata ei ole. Siin ilmselt tulebki taas mängu see, mida täpselt mammona hulka arvestatakse.

Võimulolevate autokraatide säästupõrsa sisu üle spekuleerimine on päris keeruline ka sellepärast, et ega terve mõistusega inimene oskagi alati päris täpselt aimata, mida nad ise enda omandi hulka loevad. Olevat ju näiteks Tuneesia kukutatud presidendi kaasa Leïla Ben Ali nõudnud enne plehku panemist riigi keskpanga kullavarudest matti.

Ladina-Ameerika viimase aja diktaatoritest näib olevat kõige edukamalt maist vara korjanud Kuuba kauaaegne president Fidel Castro,

kelle rikkust on Forbes eri aastail hinnanud 550–900 miljonile dollarile. Indoneesia ekspresident Suharto olevat kõrvale pannud 15 kuni 35 miljardit dollarit.

Demokraatlikult valitud riigipead – kui just mõni erand, nagu Itaalia peaminister Silvio Berlusconi, Tšiili president Sebastián Piñera ja Liibanoni peaminister Saad Hariri välja arvata – näivad monarhide ja diktaatorite kõrval puhta vaesed. Neist majanduslikumalt edukamate vara dollarites kokkulugemiseks piisab seitsme- või kaheksakohalistest arvudest. USA presidendi Barack Obama rikkuseks hinnatakse umbes kümmekond miljonit dollarit, mis on valdavalt kogunenud tema mälestusraamatute müügi tulust.

Jõukama rahva hulka kuulub oma 37 miljoni dollariga ka Uus-Meremaa peaminister John Key. Euroopa valitsusjuhtide seas paistab rahakoti paksusega välja veel näiteks Briti peaminister David Cameron – tema ja ta abikaasa Samantha valdavalt päritud (mõlema sugupuu ulatub kunagiste Briti monarhide vallastütardeni, David Cameroni esivanemaks on William IV, tema kaasal aga Charles II) varandus ulatub Daily Maili andmeil 30 miljoni naelani.

Iseäranis laiade kääridega erinevate hinnangute vahel torkab silma aga Venemaa peaminister Vladimir Putin, kes mõne aasta eest teatas vastusena ajakirjanduses ilmunud väidetele oma 40 miljardi dollarini ulatavast varjatud rikkusest, et ta ise peab oma varanduslikuks seisuks hoopis 150 000 dollarit. 1

MoxWare on müügiostu-laotarkvara

PEAX on raamatupidamistarkvara

MoxWare on väga paindlik ja mitmekülgne. Laoarvestus on partiiline, kusjuures vajadusel rangelt partiiline, mis aga muidugi ei sega kauba keskmist laohinda välja arvutada, kus seda tarvis on.

Lao miinusesse müümine on lahendatud kasutajale võimalikult mugavalt – kui kauba ostuarvega pole veel kõik selge, võib rahulikult toote jäägi miinusesse lasta, MoxWare teeb selle esimesel võimalusel ise korda.

PEAX-i iseloomustab võimaluste paljusus ja paindlikkus. Võib küll arvata, et mis paindlikkust raamatupidamisprogrammilt ikka tahta. Aga tahetakse – kahte ühesugust ettevõtet pole olemas. Eriliseks teeb PEAX-i see, et saab ise aruandeid juurde teha. PEAX-iga tuleb kaasa valmis kontoplaan, kasumiaruande- ja bilansiskeem, samuti näidisülesanne ja kasutusjuhend, mis võimaldab tööd alustada kiiresti ja ilma kõrvalise abita.

Arve-saatelehe kujundamine on vaba. Saate arve väljanägemise ise kujundada, lisades pilte ja tekste, rääkimata muudest andmebaasis sisalduvatest andmetest. Eksport teistesse tarkvaradesse ja import teistest tarkvaradest on tehtud nii, et saate formaate ise kirjeldada ja vastavalt vajadusele muuta.

PEAX-i saab osta kahes põhivariandis.

Põhjalikku kulude ja tulude liigendamist ja analüüsi võimaldab PEAX Finants. Väikefirmadele sobib lihtsam PEAX Mini. Mõlemaga on võimalik liita töötasu arvestust PEAX Palk ja põhivara arvestust PEAX Põhivara.

PEAX Mini maksab ainult 242,86 €

Aruanded MoxWare’s on seadistatavad. Tänu SQL-andmebaasile käib aruannete koostamine väga kiiresti. Konteerimislausendid moodustatakse XML-formaadis, mis annab võimaluse sideks teiste majandustarkvaradega. Konteerimislausendite eksportimise teel PEAX-i moodustub ühtne ettevõtte finantsmajandustarkvara. Muidugi on MoxWare ka eraldi kasutatav.

Hoolimata intuitiivsest kasutajaliidesest anname kaasa MoxWare kasutusjuhendi. Kodulehelt www.eurotec.ee saate tasuta alla laadida demoversiooni.

MoxWare baasmoodul maksab kõigest 254,37 €

Euroteci majandustarkvara hind ei ole mitte ühe aasta litsentsitasu, vaid on ühekordselt makstav ja ajaliselt piiramatu kasutusõiguse tasu. Euroteci majandustarkvara ostuga tuleb kaasa tasuta juurutamise abi neli tundi, mis aitab Teid üle saada alustamise raskustest. Valmidus teha tarkvaras muudatusi vastavalt Teie vajadustele on iseenesestmõistetav.

Tel 654 2200 | eurotec@eurotec.ee | www.eurotec.ee 9. märts 2011 13

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 14

Venemaa ostab Eestist e-riigi r Üle 18 aastaste internetikasutus

Internetikasutus Venemaal Interneti kasutajate arvu suurenemine ja osakaal elanikkonnast

MOSKVA VS. VENEMAA (% TÄISKASVANUIST)

59 700 000

Venemaa

Moskva

Iga päev

20 600 000 (18%)

38 000 000

Jaanus Piirsalu, Tjumen–Moskva

Microlink aitas kaasa Venemaa naftapiirkonna Tjumeni oblasti e-teenuste loomisele.

29 400 000

3 100 000 2,1%

20,8%

27%

32,3%

Allikas: FOM, www.internetworldstats.com, Internet in Russia, Special Report, kevad 2009

45 200 000

4 200 000 (48%) Iga nädal

30 400 000 (27%) 4 900 000 (56%) Viimase kuu jooksul

35 000 000 (31%) 5 100 000 (58%)

42,8%

Viimase 6 kuu jooksul

37 500 000 (33%) 5 300 000 (60%)

2000

2007

2008

2009

2010

Kas alguses oli suur pauk, jube igav või lihtsalt sõna?

Jumal, eKr

Eesti Päevalehe topeltkülg. On, millest rääkida.

14 9. märts 2011

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 15

i rajamise kogemust Veel aasta tagasi ei pakkunud riik Venemaal peaaegu mingeid e-teenuseid, nüüdseks on Eesti kogemuse abiga vähemalt Tjumeni oblastis tehtud kõva läbimurre.

Lääne-Siberis asuv Tjumeni oblast on üks Venemaa rikkamaid piirkondi, sest seal kaevandatakse enamik riigi naftast. Tjumenis on aga korraldatud ka üks Venemaa suuremaid riiklikke pilootprojekte kohaliku võimu e-teenuste pakkumiseks.

See rikas piirkond alustas oma lokaalse e-riigi loomist sellega, et 2009. aasta lõpus külastas Eestit rühm kõrgeid ametnikke, kes tahtsid näha ja kuulda, mismoodi ehitas Eesti üles oma e-riigi ja kuidas see toimib. Loodud kontaktid viisid selleni, et Tjumeni oblast palkas oma eteenuste keskkonna loomise konsultandiks Eesti Microlinki, kes kutsus omakorda appi veel teisegi Eesti e-riigi kogemust usinalt eksportiva ettevõtte, Webmedia spetsialistid.

Tjumeni oblastivalitsuse infosüsteemide osakonna direktor Aleksandr Albõšev ütleb, et analüüsiti mitme riigi kogemust: peale Eesti veel Singapuri, Iisraeli ja Suurbritannia oma. „Eesti oma tundus kõige huvitavam, sest see oli meie arvates kõige efektiivsem ja areneb ka edukalt,” tunnistab Albõšev. Veel üks pluss Eesti kasuks oli see, et Tjumeni oblasti elanike arv on Eesti omaga võrdne.

Albõševi sõnul olid Microlinki spetsialistid sisuliselt oblastivalitsuse järelevaatajaks Moskva IT-firmale Sistematica, kes loob e-teenuste keskkonda. „Nad justkui kontrollivad neid, et nad ikka järgiksid põhiideoloogiat,” selgitab Albõšev. „Meil Venemaal on mitmel pool juba juhtunud, et ehitatakse süsteem valmis, aga see pole funktsionaalne, ei täida kõiki nõudmisi. Vene firmadel pole ju kogemusi selliste süsteemide loomiseks.”

Microlinki (mis nüüd ühineb Elioniga) leping Tjumeni oblasti konsulteerimiseks lõppes veebruaris. Microlinkis müügidirektorina Venemaa-projekte juhtinud ja praegu Elion Ettevõtted AS-i strateegilise arenduse keskuse direktori ametis oleva Oleg Švaikovski sõnul on aga juba sõlmitud uus kokkulepe, et Eesti eksperdid hakkavad nõustama konkreetsete e-teenuste juurutamist.

Tjumeni e-riik kooseb kahest osast: Venemaa pioneerina avati oblastivalitsuse elektrooniline dokumendihaldus ja nüüd luuakse kodanike teenindamiseks samasugust keskkonda nagu eesti.ee (süsteemi kohalik nimi on ТУРА), mis on peaaegu valmis.

Selleks on Tjumeni oblastis loodud ühtne teenusteportaal

www.72to.ru, mille kaudu inimesed saavad juba lähitulevikus samu teenuseid nagu Eestiski: alates arsti vastuvõtule registreerimisest ja e-haiguskaardist kuni e-kooli ja e-päevikuni. „Kogu selle portaali ideoloogia on praktiliselt võetud Eestist,” kinnitab Albõšev. „Me oleme kõiki teie vigasid ja probleeme uurinud, neid me ei korda.”

Lihtsustatult öeldes käib Venemaal riigi ja omavalitsuste teenuste arendamine viies etapis. Kõigepealt pannakse internetti kõigi teenuste osutamiseks vajalike dokumendite loetelu. Siis ilmuvad internetti kõigi vajalike dokumentide vormid, et inimene saaks need välja printida, ära täita ja nendega ametniku juurde minna. Kolmas etapp on see, et saad vormid täita juba internetis, need elektrooniliselt allkirjastada ja ära saata. Edasi peab tekkima võimalus saada internetist andmeid oma dokumendi liikumise kohta bürokraatiaredelit pidi. Viies etapp on kõigi teenuste saamine arvuti tagant lahkumata.

IT mõttes Venemaa eesrindlikemas oblastis Tjumenis on valmis tehtud kaks esimest etappi, käima läheb kolmas. Tänavu kavatsetakse hakata Venemaal esimestena elanikele jagama Eesti ID-kaartide analooge e-kaarte. Esimesed proovikaardid on valmis. Nelja aastaga peaksid selle kaardi saama kõik oblasti elanikud.

Eesti ID-kaardi ja Venemaa e-kaardi erinevus on selles, et seaduse järgi peab e-kaardil olema ka pangakaardi funktsioon. Kaardiga peab saama tulevikus hääletada.

Millal see aga Venemaal võimalik on, ei julge keegi veel ennustada.

Veel projekte üle võtnud Tjumenlased on Eestilt kopeerinud veel inimestele internetialast õpet andva „Vaata maailma” projekti, mida nimetatakse „Avarda maailma” (gorizont.admtyumen.ru). Eelmise aasta lõpus oli internetile ligipääs Tjumeni oblastis umbes veerandil elanikest. „Me saame aru, et teenusteportaali edukaks toimimiseks peaks vähemalt 50 protsenti omama,” ütleb Aleksandr Albõšev.

Projekt näeb ette 16-tunnise nädalase tasuta arvutiõppe. Esimesed kaheksa tundi õpitakse, mis on üldse arvuti, mida sellega teha saab jne. Järgmise nelja tunniga saadakse teada, mis on e-post, ISQ ja Skype, ning viimased neli tundi õpitakse kasutama internetiteenuseid ja e-kaubandust.

Kursuste läbimise tunnistuse esitaja saab riigi abiga soodustusi: koju odavama interneti püsiühenduse ja poest odavama hinnaga arvuti.

Oblast on sõlminud sideoperaa-

Microlink aitab Venemaa rikkamas piirkonnas bürokraatiat lammutada.

Naftamehed on Eestist üle võtnud terve hulga IT-lahendusi ja teenuseid.

toritega kokkuleppe, et kursuste lõpetajad saavad koju eritariifiga püsiühenduse, mille kiirus on 512 kb/s. Esimene kuu on tasuta ja edasi maksab see 390 rubla (kümme eurot) kuus.

Microsofti ja arvutifirmadega sõlmitud kokkulepped võimaldasid kursuste lõpetajate jaoks arvuti hinda kaks korda langetada. Albõšev tõi näiteks, et muidu 26 000 rubla (650 eurot) maksnud arvuti hind on „sotsiaalse tariifiga” 13 000 rubla (325 eurot). Kõik sellised arvutid on tulevikule mõeldes varustatud kaardilugejaga. „Kavatseme hakata esimesi e-kaarte jagama just kursuste läbijatele,” ütleb Albõšev. Kahe aastaga loodab Tjumeni oblast internetti kasutama õpetada 100 000 inimest.

Kolmas idee, mille naftamehed Eestist üle on võtnud, on avalikud internetipunktid. Kavas on panna tasuta kasutamiseks oblasti igasse raamatukogusse kolm kuni seitse arvutit.

Kommentaar

Oleg Švaikovski, Elion Ettevõtted AS-i strateegilise arenduse keskuse direktor

Ka e-Eestil on Venemaalt õppida Venemaa jaoks on e-riigi ehitamine tõsine prioriteet. Minu arvates on oluline, et see pole enam ainult presidendi ja peaministri initsiatiiv, vaid

Ülevenemaalised plaanid on muidugi mitu korda lennukamad. Näiteks tahab maailma suurim riik Venemaa katta oma tohutud alad kõigile kättesaadava internetiga satelliitide abil, mille programmi maksumuseks hinnatakse üle poole miljardi euro.

Järgmisel aastal peaks sel eesmärgil üles lastama kaks esimest satelliiti ehk venepäraselt sputnikut.

Kogu võrk peaks satelliitide abiga tööle hakkama 2014. aastal. Eesmärgiks on praegune president Dmitri Medvedev seadnud digitaalse ebavõrdsuse ületamise, et kõigil oleks riigis võrdne võimalus internetti kasutada.

Plaanide järgi oleks sellise satelliitide kaudu töötava internetivõrgu kiirus minimaalselt 512 kb/s ja kuumakse sel puhul 300 rubla (7,5 eurot) kuus. Interneti kättesaamiseks tuleb osta 8000 rubla (200 eurot) maksev tehniline seadeldis.

See tähendab paljudele venemaalastele peaaegu kuupalka. 1 arileht@epl.ee

tekib terve hulk initsiatiive, nii riigikui ka erasektoris. Olen täiesti siiralt veendunud, et Venemaal on reaalne võimalus jõuda mõne aastaga suurte riikide hulgas e-riigi arengu parameetrite järgi esikohtadele.

Mõnes valdkonnas on Venemaa meist muide juba ette jõudnud. Näiteks e-kooli arengus oleme me praegu enam-vähem samas faasis, kus olime 2005.–2006. aastal, aga venelased liiguvad kiiresti teadmusbaasi (knowledge-base) kontseptsiooni suunas.

E-kooli e-päevik on selle asja juures pisikene asi. Tükk maad huvitavam on, et e-kooli tulevad kvaliteetsed ja interaktiivsed õppematerjalid, inter-

aktiivsed kodutööd, kontrolltööd jne.

Ka meil on, mida Venemaal õppida.

Lisaks Tjumenile toimetame praegu Moskvas, projekt on seotud just uue Vene ID-kaardiga. Seda me teeme koostöös Eesti SmartLinkiga. Teeme oma esimest projekti Arhangelskis, mis on hetkel paljulubav regioon meie jaoks.

Siiamaani levib meist Venemaal väga positiivne sõnum. Pean silmas mitte ainult Microlinki/Elioni, vaid ka üldse Eestit. Tahaksin natukene ka enda teeneks panna seda, et aina tihedamini kuuleb kuskil konverentsidel Venemaal eri inimeste suust, et Eesti on kõige arenenum e-riik, kelle kogemust tuleb uurida ja kasutada.

9. märts 2011 15

• „ i a s •

a • s v a

v • s

g • d a A

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 16

Pensionivarade suurus Eestis ja maailma suurimate pensioniturgudega riikides •• Nii pensionivarade suhtelt SKP-sse kui varadelt elaniku kohta on Eesti veel vaene riik.

Pensionivarade suurus (mld EUR)

Pensionivarasid elaniku kohta (EUR)

Austraalia 958,4 Brasiilia 259,9

Prantsusmaa 1 615

Saksamaa 4 365

Suurbritannia 27 981

Šveits 66 100

USA 36 528

Prantsusmaa 5

Saksamaa 14

Suurbritannia 101

Šveits 126

USA 104

Jaapan 2 638,0

Lõuna-Aafrika 3 853

Iirimaa 76,0

Lõuna-Aafrika 72

Kanada 25 558

Jaapan 20 771

Iirimaa 16 522

Hongkong 9 446

Holland 47 248

Hongkong 66,1

Eesti 923

Holland 784,3

Brasiilia 1 330

Austraalia 44 575

Eesti 1,2

Pensionivarade suhe SKP-sse (%)

Kanada 866,4 Lõuna-Aafrika 194,6

Šveits 502,4

Kanada 73

Jaapan 64

Iirimaa 49

Hongkong 38

Holland 134

Suurbritannia 1 732,0

Eesti 8

Austraalia 103

Saksamaa 358,0

Brasiilia 17

Prantsusmaa 101,1

USA 11 601,4 Allikad: Global Pension Asset Study 2011, www.pensionikeskus.ee andmete põhjal, Elroy Dimson, Paul Marsh and Mike Staunton, Credit Suisse Global Investment Returns Yearbook 2011

Ameerika mäed pensioniraha näitel Villu Zirnask arileht@epl.ee

Rahandusministeeriumi viimane ülevaade kohustuslike pensionifondide käekäigust sisaldab kogujaile üht head ja üht halba uudist.

Hea uudis on see, et 2010. aasta lõpuks oli fondide vara väärtus taas tõusnud kõrgemale sissemaksete mahust – ületas seda umbes 78 miljardi euroga. Keset finantskriisi, 2008. aastal langes fondide väärtus mäletatavasti allapoole sissemaksete suurust, 2009. aasta märtsis olid teise sambaga liitunud kaotanud oma sissemaksetest keskmiselt 15 protsenti. 2010. aasta lõpuks oli jõu16 9. märts 2011

tud umbes üheksa protsendiga plussi.

Halb uudis on see, et ühegi fondiliigi rahavoogudega kaalutud (s.o sissemaksete aega arvestav) tootlus ei ületanud aasta alguse seisuga tarbijahinnaindeksit, mis tähendab, et keskmiselt on fondide reaaltootlus olnud negatiivne, on jäänud inflatsioonile alla. Pensionifondide indeks EPI, mis arvestab tootlust fondide algusest, mitte sissemaksetega kaalutult, on siiski suutnud THI-ga sammu pidada. Tänu nn progressiivsetele fondidele, mille portfellis võib aktsiaid olla kuni 50 protsenti; nende fondide indeks EPI50 on inflatsiooni edestanud juba alates 2009. aasta lõpust.

Konkreetsete fondide lõikes on lugu keskmisest muidugi mõnevõrra erinev, mõni on teeninud pensionikoguja huve keskmisest paremini, mõni halvemini. Ka konkreetse fondi tootlused ei paljasta veel kogu tõde, sest tegelikku tulemit konkreetse inimese jaoks mõjutab veel seegi, kuidas tema sissetulekud on kõikunud – millistel perioodidel on sissemaksed fondi olnud suuremad ja millistel väiksemad.

Mida rohkem aega on inimesel pensionini, seda väiksema tähtsusega on tema tulevase pensioni seisukohast praegune seis ja suurema tähtsusega tulevikuarengud. Näiteks 30-aastasel on praeguseks „distantsist” läbitud umbes veerand – varsti saab pensionifondi raha makstud

kümme aastat, üle 30 aasta veel ees, kusjuures just eesseisvatesse aastakümnetesse mahub tõenäoliselt ka tema kõige suuremate sissetulekutega eluperiood.

USA börsianalüütik Ed Easterling kirjutab tänavu ilmunud raamatus „Tõenäolised tulemused: aktsiaturu pikaajalised perspektiivid”, et enamik inimesi säästab 20. ja 30. eluaastates vähe (kui üldse), alles 40. ja 50. eluaastates hakkavad nad jõudsamalt pensioniks säästma. Seega pole inimese jaoks väga oluline, mida teevad börsid siis, kui ta on 20–30, küll aga see, mida need teevad põhilises kogumisfaasis (40.–50. eluaastates) ja säästude kasutama hakkamise faasis.

Easterling toob näiteks, et 1940. aastatel sündinud ameeriklased olid parimas säästmiseas 1980.–1990. aastatel ehk pikaajalise pullituru – börsitõusu – perioodil, 1920. aastatel sündinud aga 1960.–1970. aastatel, mis oli pikaajaline karuturg.

Kes nüüd arvab, et 1940. aastatel sündinud olid seetõttu kindlad võidumehed, arvab valesti, sest säästuperioodi head tootlused võisid ahvatleda biitlite trummimehe Ringo Starri kaasaegseid suhteliselt vähe raha kõrvale panema – vähem, kui oleks paarikümne pensionipõlveaasta veetmiseks vaja, arvestades 2000. aastatel alanud pikaajalise karuturu mõju nende kogutud säästudele. 1920. aastatel sündinud seevastu, kelle kogutavad säästud kogu-

misperioodil eriti ei kasvanud (ja seetõttu pidid nad rohkem pingutama), said pensionipõlve koidikul toreda kingituse, kui algas pikaajaline pulliturg ja säästuaastail kõrvale pandud raha jõudsalt kasvama hakkas.

Kõrvalolevalt graafikult, mis iseloomustab 19 riigi aktsia- ja võlakirjaturgude pikaajalist keskmist tootlust, näeme, et 111 aasta (1900–2010) keskmisena on aktsiaturud kõikjal pakkunud inflatsiooni ületavat tootlust – alates kahest protsendist aastas Itaalias kuni 7,4 protsendini Austraalias. Madala riskiga investeeringuks peetavad riigivõlakirjad on esinenud palju kehvemini, kolmandikus vaadeldavatest riikidest on nende tootlus inflatsioonile alla jäänud.

Pikaajalised keskmised tootlused on samal ajal ka petlikud, kuigi sisendavad optimismi. Easterling rõhutab, et finantsturgude tootlus jõuab investoriteni mitte ühtlase voona, vaid „käntsakatena”. Õnneks elab enamik investoreid piisavalt kaua, et pensionisäästude kogumise perioodi mahuks peale pikaajalise karuturu aastate ka korralik tükk pikaajalist pulliturgu. Easterling arvab, et üldiselt jõuavad pensioniikka selleks rahaliselt paremini valmistunult need inimesed, kelle peamisse säästmisfaasi sattus pikaajaline karuturg.

Pensioninõustajate mudelid, mis põhinevad ajaloolistel tootlustel, ütlevad tavaliselt, et pensionär võiks pensioniea alguseks kogunenud

pensionivarast igal aastal ära tarbida 4–5 protsenti – sel juhul olevat tal väga hea šanss, et varast jätkub sissetuleku pakkumiseks tema elupäevade lõpuni. Easterlingi kalkulatsioonide järgi on pensionäripaaril, kes hakkab pensionivara kulutama tempos neli protsenti aastas, 95protsendine tõenäosus, et varast jätkub kauem elava abikaasa surmani. „95-protsendine edušanss kõlab päris heana – keskmiselt. 95-protsendine edušanss tähendab, et tõenäosusega üks kahekümnest peate 80-aastaselt hakkama tööd otsima,” kutsub Easterling üles ettevaatusele.

Aeg, kus Eesti pensionifondide varade väärtus langes allapoole sissemakseid, muutis hulga inimesi fondide suhtes skeptiliseks. Asjata, sest sellised kõikumised lihtsalt on väärtpaberiturgudele omased. Näiteks Briti pensionifondide 2008. aasta keskmine reaaltootlus oli TheCityUK väljaande „Pension Markets 2011” arvestuste järgi masendav –20,4 protsenti ning 2000–2002 toodeti investoritele samuti miinust.

Perioodi 2001–2010 keskmiseks reaaltootluseks kujunes nii vaid 1,7 protsenti.

Sellele, kes oskab pikaajalised karu- ja pulliturud oma elukaarega hästi sünkrooni seada, teevad säärased kehva tootluse perioodid vähem kahju. Nagu öeldud, meist enamiku elu on piisavalt pikk, et näha selle jooksul nii pikalt tõusvaid kui ka pikalt langevaid aktsiaturge. 1

Page 17

Pensionivarade paigutus varaklasside lõikes Aktsiad

•• Eesti pensionisüsteem on suhteliselt tagasihoidlik aktsiatesse investeerija Austraalia

49

Kanada

41

Jaapan

37

Holland

33

Šveits

28

Suurbritannia

55

USA

49

Eesti (II samba fondid)

35

14

Võlakirjad

Muud varad

Raha

25

12

36

21

2

56

4

50

3

16

35

1

29

8

35

7

27

3

24

53

12

111 aastat investeerimistootlust •• Aktsiate ja pikaajaliste riigivõlakirjade aasta keskmine inflatsioonijärgne tootlus 1900-2010, % Aktsiad Riigivõlakirjad 7,3

7,4

5,1

5,0 3,8

3,8

3,0

Hispaania

0,9

Jaapan

Norra

Iirimaa

1,7

1,4 Šveits

Taani

1,4

Holland

1,6

2,1

3,6

3,1 1,3

3,1 2,5

-0,1

-0,1

-0,2

2,0 Itaalia

4,2

Belgia

4,2

Saksamaa

5,3

Prantsusmaa

5,4

Suurbritannia

Kanada

2,0

5,5

Soome

2,1

1,8

1,8

5,8

19 maa kaalutud keskmine

5,9

2,4

USA

1,4

6,3

Uus-Meremaa

6,3

Rootsi

4:35 PM

Lõuna-Aafrika

3/7/11

Austraalia

arileht_marts

-1,1 -1,9

-1,7

9. märts 2011 17

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 18

Varjus majandus Margit Aedla TM Kodu ja Ehituse peatoimetaja

See tähendab, et kiputakse varjama oma sissetulekuid ja tegemisi. Kui varju meie majandus on masu ajal pugenud ja millist mõju on see avaldanud maksulaekumisele? Sugugi vähetähtis pole varimajanduse mõju ausale ettevõtlusele. 479 miljonit saamata jäänud eurot aastas on aga paraja suurusega auk riigi rahakotis, mille täitmise pärast tasuks muret tunda.

Varimajanduse osa on ühes riigis ülikeeruline hinnata ning selleks on väga palju eri meetodeid, mis annavad ka erineva tulemuse. Maailmapanga metoodika on laia haardega ja arvud kipuvad seetõttu ka suuremad olema. Lõppude lõpuks võib varimajanduse hulka lugeda ka igasuguse kodutöö, lapse hoidmise, käpikute kudumise, õmblemise, moosi keetmise, koristamise, remontimise või maja ehitamise.

Riigid on aga erineva arengutasemega, samuti erineb inimeste elustiil. Pariisis ei kasvata endale keegi kartulit või porgandit, meil on see aga tavaline asi. Ja kui palju teeme meie kodus süüa ja kui vähe väljas sööme?

Eesti konjunktuuriinstituudi juhi Marje Josingu sõnul pole varimajandusel alati ja kindlasti negatiivne pitser küljes. Mõnes mõttes võib sellest arvust välja lugeda ka riigi traditsioone, inimeste elustiili ja harjumusi.

Küll aga on kurjem ja hullem lugu selle varimajanduse osaga, mis kahjustab otseselt legaalset ettevõtlust, ausat konkurentsi ja maksulaeku18 9. märts 2011

Raskel ajal muutuvad inimesed leidlikuks, sest oma nahk on ikka endale lähemal. mist. Ei saa ju hangetel võrdselt osaleda aus firma ja ümbrikupalkadega makse vältiv firma: nad on täiesti erinevas kaalukategoorias ja esimesel pole lootustki võitjana väljuda.

Maailmapanga tehtud analüüside andmeil on Eesti varimajanduse edetabelis 52. kohal ja aastatel 1999–2007 hinnati meie varimajanduse osaks SKT-st 28%. Leedu oli võrdluses 64. kohal ning aastatel 1999–2007 moodustas varimajandus riigis ligi 32%. Läti koht oli aga 109. ja varimajanduse osa samal perioodil suisa 41,6%. Venemaa hinnati 151 riigi võrdluses 130. kohale ja varimajanduse osaks 48,6%.

OECD uuringud läbi aegade kinnitavad loogikat, et majanduskriisi ajal varimajandus suureneb. Ja seda kindlasti kahel juhul: inimene ei taha enam makse maksta ja suureneb ka pettustega toetuste saamine.

Registreeritakse end töötuks, aga kusagilt saadakse ikkagi palka mustalt. Või valetatakse end lihtsamalt haigeks. Midagi pole teha – inimesed slikerdavad ja püüavad nutikaid väljapääse otsida.

Kardeti hullemat Marje Josing nendib, et ka meil on ses osas asi hullemaks läinud. Eesti konjunktuuriinstituut korraldab igal aastal varimajanduse uuringu salaalkoholi, -sigarettide ja ümbrikupalga kohta. Muidugi kardeti palju hullemaid tulemusi. „Eesti on end näidanud kriisis toimiva riigina ja asjad pole väga käest läinud. Meil on haldussuutlik riik. Siin mängivad

rolli nii riigi väiksus ja raamatupidamiskulutuur, elektroonilised arendused kui ka maksumaksmise kultuur. Süsteemid on korrastatud ja toimivad,” ütleb Josing.

Kui hea või halb varimajanduse olukord Eestis on? Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas (temaga on räägitud enne valimisi – toim) arvab, et varimajanduse osa ei ole kriisi ajal oluliselt suurenenud, samuti on üsna stabiilne olnud riigile laekumata jäävate maksude osakaal kogu maksutulust. Riik tegeleb pidevalt maksuaukude vähendamisega ja kurjategijad samal ajal uute väljamõtlemisega. „Tuginedes statistikaameti ja maksuameti andmetele, võib öelda, et varimajanduse osa jääb alla 10%.

Statistikaamet on hinnanud osatähtsuseks 7%, riigile laekumata jäävaid makse on umbes 8–9% kogu maksulaekumistest. Varimajanduse ja maksupettustega võitlemine on pidev töö ning täpsustame seadusi igal aastal. Tihti on probleemid märksa mitmetahulisemad, kui esmapilgul paistavad, ning seetõttu ei pruugi oma lihtsuses geniaalsetena tunduvad lahendused alati praktikas tööle hakata,” selgitab Rõivas olukorda.

Midagi pole teha, oma varjatud pool on ja jääb igas riigis. Välja juurida ei ole seda võimalik ega mõistlik. Ei saa ju iga inimese juurde panna valvama politseinikku ja maksuametnikku. Olukorda püütakse riikides hoida eri lahenduste ja mõistlike kuludega kontrolli all.

Ümbrikupalk •• Ümbrikupalka maksnud ettevõtete jaotus 2009. aastal Majutus 3%

Muu 3%

Toitlustus 6% Tööstus 8%

Ehitus 23%

13

Määratlemata 9%

Põllumajandus 9%

Kaubandus 10%

Muu teenindus 18%

Transport 11%

2 K

Allikad: EKI, Liviko

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 19

Suurematest varimajanduse allikatest jääb riigil aastas saamata umbes 7,5 miljardit krooni ehk 479 miljonit eurot. Meie kõige suuremad murelapsed on kütuse- ja käibemaksupettused, ümbrikupalgad ja aktsiisid (alkohol, tubakas). Piirkonniti kipub varimajanduse vallas domineerima Ida-Eesti. Kui sissetulekut pole, nõudlus aga sigarettide ja viina järele on, siis see sunnibki alternatiivseid lahendusi otsima. Ümbrikupalkade osa on Marje Josingu sõnul kriisiaastatel suurenenud, kuid mitte nii hullusti, nagu oodata võis. Üks lihtne põhjus on see, et juba enne kriisi hädas olevad firmad läksid lihtsalt pankrotti ja ebaausaid firmasid jäi turule ka vähem. Ümbrikupalgale üles ehitatud ärivisioon ja -strateegia lihtsalt ei toiminud.

Eesti konjunktuuriinstituudi analüüsi järgi maksti 2009. aastal ümbrikupalka 9% töötajatele, 2008. aastal 12%-le (võrdluseks olgu toodud 1999. aasta 19% ja 2006. aasta 11%). Ülemöödunud aasta ümbrikupalkade maksmise languse taga on ka palgatöötajate arvu vähenemine tööpuuduse tõttu. Samal ajal aga suurenes nende töötajate osa, kes said kogu oma aastase töötasu riigimakse maksmata – 2009. aastal 26% ja 2008. aastal 14%.

Endiselt on ümbrikupalkade maksjatena esirinnas ehitus, teenindus, transport, aga ka põllumajandus (vt graafik).

Kõige suurem maksuauk on seotud käibemaksupettusega.

Endiselt on ümbrikupalkade maksjatena esirinnas ehitus, teenindus, transport.

Kange alkoholi turg 121,6% 101,3% 1 684 932 1 386 078

75,9% 1 295 695 1 279 534

86,5% 1 120 662

1 002 654 851 253

812 010

831 514 683 686

2006

2007

Kokku kanget alkoholi (dekaliitrit)

2008

sh Liviko (dekaliitrit)

2009

2010

Turu muutus võrreldes eelmise aastaga

Taavi Rõivase sõnul jäi möödunud aastal ümbrikupalkade tõttu laekumata umbes 1,3 miljardit krooni tulumaksu ja 1,5 miljardit krooni sotsiaalmaksu ehk siis kokku umbes 178 miljonit eurot. 2009. aastal oli see number EKI andmeil 140 miljonit eurot. „Kiusatust ümbrikupalka vastu võtta on vähendanud nii palgast sõltuv inimese tulevane pension kui ka haigus- ja vanemahüvitis,” lisab Rõivas. Muidugi pole ümbrikupalga saaja ise olukorraga sugugi rahul ja mõistab kaasnevaid ohte. Umbes 40% musta raha saajatest olid rahulolematud, eriti nooremad inimesed.

Kõige suurem maksuauk on seotud aga käibemaksupettustega.

Maksuameti hinnangul jäi käibe varjamise ja fiktiivsete kulutuste suurendamise tõttu saamata möödunud aastal 3,5 miljardit krooni ehk siis 223,7 miljonit eurot. „Möödunud aastal suurenesid selles osas just kütuse valdkonna käibemaksupettused, mille lõpetamiseks algatas rahanduskomisjon mullu detsembris eelnõu, mis tänaseks on seadusena vastu võetud,” ütleb Rõivas. 1. aprillist hakatakse nõudma 100 000 euro suurust käibemaksutagatist kõigilt kütuse müügiga tegelevatelt firmadelt.

Hinnangute järgi jääb riigil kütuseturul maksupettuste tõttu aastas

saamata umbes 700 miljonit krooni ehk 44,7 miljonit eurot.

Suured kütusefirmad peavad riigi püüdu maksupetturitest 100 000eurose (1,56 miljonit krooni) tagatisnõudega lahti saada ebatõhusaks, nõuda tuleks palju suuremat tagatist, sest pettused ulatuvad 10–15 miljoni krooni (kuni 960 000 euro) kanti ühe „keha” kohta.

Toiduliidu juhi Sirje Potisepa sõnul on aktsiisikaubad igas riigis suure tähelepanu ja jälgimise all.

Edu on nendel riikidel, kus järelevalve on tõhus. Eestis on järelevalve võrreldes 1990. aastatega tunduvalt tõhusamaks läinud, kuid arenemisruumi on veel kindlasti.

Aktsiiside osas jääb kogu maksuauk Taavi Rõivase andmeil 1,1 miljardi krooni (70,3 miljoni euro) kanti, neist suurim on salatubaka osa. EKI andmeil jäi ülemöödunud aastal illegaalse tubakaäri süül riigil saamata 807 miljonit krooni (51,6 miljonit eurot) aktsiisi- ja käibemaksutulu. „Ka tubaka osas on võetud paralleelselt aktsiisitõusuga ette mitmeid meetmeid, mis salaturuga võitlevad – sealhulgas vähendati kolmandatest riikidest üle piiri legaalselt toodavate sigarettide hulka kümnelt pakilt kahele pakile ning tõhustati kontrolli piiridel,” räägib Rõivas.

Uuring näitas, et ülemöödunud aastal ostis 38% suitsetajatest illegaalseid sigarette. Hinnatõus toob selles valdkonnas kaasa üsna suure ahvatluse osta odavamat kaupa, sest koguni neljandik Eesti täiskasvanud elanikest suitsetab.

Omaette nähtus on meil salaalkohol. Üle kümne aasta tagasi oli salaviina osa turul isegi üle 40%. See probleem on meil olnud ajast aega. Ülemöödunud aasta EKI uuringu järgi moodustas salaalkohol ligi 19% turust. 2008. aastaga võrreldes on see 5% võrra suurenenud. Illegaalse alkoholituru rahaliseks mahuks hinnatakse üle 200 miljoni krooni (12,78 miljonit eurot) ja maksukaotus on riigil seetõttu umbes sama suur.

Liviko juhatuse esimehe Janek Kalvi sõnul hindavad tootjad ja eksportijad salaalkoholi turuosaks juba vähemalt 25%. Selline olukord pole jätnud mõju avaldamata legaalsetele tootjatele. Kange alkoholi turg oli 2010. aastal 2007. aastaga võrreldes ligi 45% võrra languses. Siinkohal oleks hea visata pilk peale ühele faktireale. Kui 2006. aastal oli kohalikke kange alkoholi tootjaid 11, siis 2007. aastal üheksa, 2008. aastal seitse, 2009. aastal kuus ja möödunud aasta lõpuks viis. Naljaviluks võiks ju seda aegrida pikendada ja ennustada, et aastaks 2015 on trendi jätkumisel turul null tootjat. Nii hullu stsenaariumi Kalvi muidugi ei ennusta.

Selge, et meie tarbija on hinnatundlik ja alkoholi hinda mõjutavad väga palju aktsiis ja käibemaks. Kangete jookide aktsiisi tõsteti 2010. aasta jaanuaris 10%, 2008. aastal kaks korda – jaanuaris 10% ja juulis 20%. Muidugi on tõusnud ka käibemaks kahe punkti võrra.

Viimase kolme aastaga on kange alkoholi tööstusharu maksukoormust tõstetud 46%. Paraku langesid sinna perioodi majanduslanguse algus ja töökohtade kaotus, mis mõjutas inimeste ostujõudu oluliselt – tarbimine vähenes. „Uuringu andmetel vähenes alkoholi tarbimine masu tingimustes kõigis Põh-

jamaades. Põhjamaadega võrreldes on Eestis aktsiis küll madalam, kuid ka sissetulekud oluliselt madalamad. Oleme selgel seisukohal, et nii kiire ja järsk tõus on põhjustanud kogu tööstusharus olulise tagasimineku ja salaalkoholi osatõusu,” ütleb toiduliidu juht.

Kui salaviina liiter maksab turul EKI uuringu järgi umbes 92 krooni (5,9 eurot), siis legaalse Eesti viina keskmine hinnaklass on 189 krooni (üle 12 euro). Ühesõnaga, legaalne kaup on poole kallim. Kõik otsused ja valikud on aga seotud inimestel sissetulekuga. „Kõige kurvem on selline stsenaarium, et maksu tõstetakse liiga sageli ja liiga palju ning elatustase seejuures langeb. Siis kannatab nii riigi maksulaekumine kui ka ettevõtlus ning õitsele lööb salaturg, millega kaasneb ühiskonnale terve probleemide kompleks. Näib, et just sellises situatsioonis asub hetkel Eesti kange alkoholi turg,” lisab Sirje Potisepp.

Juuakse vähem või illegaalset?

Mida siis arvata nendest aktsiisidest?

Osa arvates tõusevad need liiga kiiresti ja liiga palju, teised on vastupidisel arvamusel. Marje Josingu sõnul on maksu mõte piirata tarbimist, hind on selleks kõige efektiivsem vahend. Vahepeal suurenes meil alkoholi tarbimine seetõttu, et keskmine palk kasvas kiiremini kui alkoholi hind. Kahel viimasel aastal on olnud hinnatõus palgakasvust kiirem.

Josingu sõnul ei saa tootmismahtude langust ajada sajaprotsendiliselt salaviina süüks. Inimesed ongi lihtsalt vähem jooma hakanud ja see on positiivne. „Kui ikka hind on kallis, siis varasema kahe pudeli asemel ostetakse kuus näiteks üks pudel kanget alkoholi. Kindlasti mitte kõik inimesed ei lähe hinnatõusu pärast salaviinaturule,” usub Josing. „Tarbijaturu trendid ning käitumisharjumused muutuvad pidevalt ja kindlasti võib väita, et täna tarvitab keskmine eestlane alkoholi mõõdukamalt, kui ta tegi seda üheksakümnendate alguses. Kuid kindlasti ei muutu midagi kiiresti paari aastaga või ühe-kahe kampaania tulemusel. Selleks, et alkoholi tarbimine muutuks kultuursemaks ja mõõdukamaks, tuleb teha tööd pidevalt. Need turulangused, mis on toimunud viimasel kolmel aastal, on olnud tingitud mitmest järjestikusest (liiga järsust) aktsiisitõusust ega peegelda kahjuks tarbimise üldist vähenemist,” leiab Janek Kalvi. „Kuigi ametlik statistika näitab alkoholi tarbimise langust, on enamik sellest langusest läinud salaalkoholi segmenti,” arvab Sirje Potisepp.

Marje Josingu sõnul pole meie alkoholiaktsiisid kõige väiksemad, oleme Euroopas umbes keskel. „Tegelikult võiks Euroopa Liidus olla aktsiiside teema rohkem läbi arutatud ja harmoniseeritud. Erisuste tõttu käib üks tohutu alkoholiralli.

Soomlased käivad Eestisse ja Rootsi, rootslased käivad Taanis ostmas, taanlased omakorda Saksamaal, Belgiast käiakse Andorrasse. Tekitatakse tohutu osturalli. Sellised kaubad ei tohiks hinnalt nii palju erineda,” rõhutab ta ühte tähtsast aspekti. 1 9. märts 2011 19

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 20

Sport ja sponsorid

Reigo Kuivjõgi arileht@epl.ee

Äsja lõppenud suusatamise maailmameistrivõistlused Oslos olid valitud Statoili poolt üheks olulisemaks uue logo reklaamiväljundiks.

20 9. märts 2011

See, et lisaks Oslo MM-i korralduskomitee ja Norra riikliku kütusetootja vahelisele sponsorlepingule sõlmiti enamik ürituse suursponsorite lepinguid juba 2009. aasta lõpus, näitab spordiürituste kasvavat olulisust reklaamiandjate eesmärkides.

Kuigi veel kuni 1970-ndate alguseni olid spordivõistluste sponsorid pigem heategijad, on viimaste kümnendite spordi suurvõistluste sponsorotsused palju rohkemat kui metseenlus. Oluliste spordi suurvõistluste, nagu jalgpalli MM, olümpiamängude ning kergejõustiku ilmavõistluste toetamisest teavitamine annab harilikult tuntava tõuke sponsorite aktsiahindadele. Kõikide Ateena olümpiamängude sponsorite aktsiahinnad tõusid 2004. aasta mängude jooksul ning 60% toetajatest nägid aktsiahindu kerkimas 2006. aasta Torino talimängude ajal.

Pekingi mängude toimumisajal tõusid enam kui 2/3 toetajate aktsiahinnad.

Pärast arusaamist, et sponsorlus on tõhus turunduse tööriist, on sponsorisummad viimase 30 aasta jooksul kõvasti kasvanud. 1984. aasta Los Angelese olümpiamängude hooajal oli sponsorlustasude maht maailmas 2,5 miljardit USA dollarit. See jõudis kümne miljardini

1993. aastal ning 20 miljardini 2000. aastal. 30 miljardi dollari piir ületati 2005. aastal ning turu tipus, aastal 2007, oli sponsorlustasude maht 37,7 miljardit USA dollarit.

Sadu miljoneid dollareid maksvate sponsoritiitlite eest käib konkurentide vahel tihe rebimine ja ülepakkumine, sest lisaks soodsale mõjule aktsiahindadele saab toetaja tänu meedia võidukäigule ja auditooriumi suurenemisele vastu ka oluliselt nähtavama koha oma tootele või kaubamärgile. Viimase jalgpalli MM-i mänge Lõuna-Aafrikas (kõikide ülekannete peale) jälgis kumulatiivselt kokku 31,2 miljardit silmapaari.

Red Bulli vigurid 20. sajandi meedia tehnoloogiline areng ja spordivõistluste menu on aidanud sportlastel enim saavutada üleilmset tuntust ning seeläbi kasseerida sponsoritelt üha suuremaid summasid. Kui 1961. aastal teenis keskmine inglise Premier’ liiga jalgpallur 20 naela nädalas, siis nüüd ei ole haruldane jalgpalluri enam kui 100 000-naelane nädalateenistus.

Samal ajal on sponsorlus reklaamiandjale võimalus vältida meediabarjääre. Enamikus arenenud riikides on telereklaamide maht piiratud 12

minutile tunnis. See aga ei laiene kaubamärgi või sõnumi nähtavaks tegemisele teleülekannete jooksul, mis on lisaks oluliselt väärtuslikum meediaaeg, sest jõuab televaatajateni programmi osana. See annab palju parema kontakti kui aeg reklaamipausi sees, sest paljud televaatajad on juba harjunud telereklaame eirama ja vahetama reklaamipausi ajaks kanalit. Hispaanias vahetab reklaamipauside ajal telekanalit 66% televaatajatest. Seega ei ole ka üllatuseks, et Adidas paneb keskmiselt oma 900 miljoni euro suurusest turunduseelarvest tervelt poole sponsorlusele. Üks Norra meediaagentuur lõi kokku, et nende olümpiavõitjast mäesuusataja Aksel Lund Svindal teenis ainuüksi 2011. aasta jaanuaris PR-kajastust mitmesugustes meediumides kokku 56 miljoni Norra krooni ehk enam kui 7,2 miljoni euro eest. See on aga arvestatav ühe kuu reklaamieelarve ükskõik millise ettevõtte jaoks. Isegi Svindali ühe suursponsori Red Bulli jaoks, kes toote ja sportlase oskusliku sidumise kaudu saab mäesuusataja tegemistest kajastavast meediast oma toote müügile kõva turundustoe.

Eriti veel Norras, kus kuni 2009. suveni oli Red Bull suisa keelatud toode. 1

Austuse otsimisest rahajahiks •• Sõna „sponsor” on juba üle 3000 aasta vana ning tuleb vanakreeka keelest, kus see tähistas inimest, kes teeb head, seega metseeni. Vanas Kreekas oli tavaline, et rikkad maksid kunsti, taristu ja muu hulgas ka olümpiamängude korraldamise eest eesmärgiga pälvida parem maine ning austus ühiskonnas.

•• Majandusteadlane ja Nobeli auhinna võitja Milton Friedman on toonud 1970. aastal New York Timesi artiklis välja, et heategevus aitab suurendada ettevõtte kasumit. Heategevusest on aga kasvanud välja strateegiline sponsorlus ning on seniajani üks sponsorluse osa.

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 21

Laiatarbekauba tootjalt võetakse äri käest

Eesti ettevõtjad peavad oma äri tänapäevase majandusega riikidesse laiendades arvestama sellega, et maailm polariseerub üha enam.

Jeff Callander Henley ärikooli lektor

Ühel pool veelahet on tarbekaubad, mida püütakse toota võimalikult madalate kuludega. Teisel pool asuvad aga lisandväärtusega tooted ja teenused, mis eristuvad selgelt konkurentidest ning mille eest küsitakse seetõttu ka kallimat hinda. Lõhe nende kahe kalda vahel laieneb pidevalt.

Samal ajal on laiatarbekaubaks

muutumine (ingl commoditisation) loomulik protsess igas tooteharus ning selle kiirus kasvab. Seda protsessi veab avatud globaalne majandus, mistõttu iseäranis tootmises ja ka teenuste pakkumisel ei kulu eriti kaua aega selleks, et turule jõuaks konkureeriv pakkumine ning erinevused toodete-teenuste omadustes ja pakutavates hüvedes kuivavad kokku.

Ka majanduskriis suurendas hangete osakaalu ja alternatiivsete tarnijate otsimist, kuna nii avalik sektor, ettevõtted kui ka eraisikud soovisid vähendada oma kulusid.

Majanduskeskkond liigub kiiresti selle poole, et enne ostu tavatsetakse uurida pakkumisi ning toodetevahelisi erinevusi tajutakse üha vähem. Suures osas on see kõhutunne ka õige, kuna tootjad ja teenusepakkujad ei taipa ega reklaami tõelisi enda pakutavaid väärtusi.

Sellegipoolest on endiselt tooteid ja teenuseid, mis eristuvad turul selgelt ning mille eest ollakse rõõmuga valmis maksma kallimat hinda. Mõned neist premium-teenustest põhinevad tehnoloogial (näiteks Google), teised aga enesehinnangul (näiteks joogitootja Diageo) või nende kahe kombinatsioonil (iPad). Sellegipoolest on sellised teenused pidevalt valvel laiatarbekaubaks muutumise ohtude suhtes ning on ühe sammu sellest protsessist ees.

Ainult tootest ei piisa Iga ettevõtja peab langetama teadliku valiku, kuna kahes leeris korraga on raske olla. Kuigi Eestil on 20 aastat kapitalismikogemust, on see kogemustepagas väike, võrreldes „vana” majandusega riikidega.

Samal ajal näib Balti tiigrina tuntud Eesti ärisõbralik, haritud ja dünaamiline. Neil väärtustel peaks põhi-

nema ka Eesti ettevõtjate pürgimine uutele turgudele. Kindlasti on siin kõige atraktiivsemad sektorid IT ja pangandus, kuid võimalusi pakkuda tõelist väärtust on ka energeetikal, tekstiilitootmisel, keemiatööstusel, teenustemajandusel, toidu- ja kalatööstusel, puidutootmisel, laevaehitusel, elektroonikal ja logistikal.

Reaalsus on see, et väärtuslikku brändi saab enamasti rajada vaid heale teenindusele. Seejuures peab teenindus hõlmama nii suhtlust kliendiga kui ka tööd „tagatoas”, et kõik protsessid kulgeks nagu õlitatult. Teil võib olla maailma parim toode, kuid kui seda ei tarnita kokkulepitud ajal, arveldus on vigane ning suhtlus kliendiga lonkab, siis võtavad konkurendid teil piltlikult öeldes äri käest.

Seepärast peab iga ettevõtja nii kodu- kui ka välismaal tegutsedes tundma oma turgu. Seda mitte

ainult oma turuniši leidmiseks, vaid mõistmaks, mida kliendid ootavad ja otsivad, milliste omaduste eest nad on valmis maksma kallimat hinda ning mis sunniks neid võtma senise teenusepakkuja või tarnija väljavahetamise riski.

Iga ettevõtja peab süvitsi teadma, millist väärtust ta tegelikult klientidele müüb, ning arvestama seda oma äristrateegia tuumas. See võib olla usaldusväärsus või töökindlus või hoopis ligipääs teadmistele või kliendi väärtusahelasse mõne uue komponendi lisamine. Minu elluviidud rohkem kui 130 projekti 50 riigis näitavad, et mis iganes see ka ei ole – tõenäoliselt pole tegemist lihtsalt toote või teenuse pakkumisega. 1 Jeff Callander käsitleb neid teemasid põhjalikult 13. juunil Tallinnas toimuval konverentsil „Eksportimise järgmine tase”.

Aasia: kuidas Hiina turistid Eestisse saada?

Hiinlastele oleks väga atraktiivne lahendus Helsingi–Tallinna–Tartu–Riia–Jurmala–Vilniuse reisimarsruut. See eeldaks peamiselt seni omapäi asju ajanud kolme pisikese Balti riigi ühist pingutust.

Xiaotian Zhang Raatuse International Trade’i asutaja, Tartu ülikooli majandusteaduste doktorant

Kui küsida hiinlaselt, kes ei ole Eestit külastanud, arvamust Eesti kohta, siis ta tõenäoliselt keskendub Nõukogude Liidu ajale või ei suuda isegi öelda, kus Eesti asub. Kui aga esitada sama küsimus Eestis käinud hiinlasele, siis on vastuseks: „Imetlusväärne.”

Hiina turismiameti andmetel tegid hiinlased 2009. aastal kokku 48,6 miljonit välisreisi ja ennustuste kohaselt tõuseb see näitaja 100 miljonini aastaks 2020. Kui välisreiside kasv tõepoolest jätkub, siis ei jää ka Eestil oma osa saamata.

Ent kuidas tutvustada Eestit kõige paremini? Vastus on lihtne: kutsuda inimesed Eestit uudistama. See tähendab ühtlasi turismile uue hoo andmist.

Eesti võib end oma vaatamisväärsuste ja turismiatraktsioonidega kindlalt tunda: Läänemeri, Pärnu ravi- ja tervisekeskused ning Tallinna vanalinna muljet avaldav arhitektuur äratavad raudselt huvi.

Turism pole ainult Eesti ilu imetlemine, vaid annab külalistele võimaluse tutvuda Eestiga, et tulla siia õppima, alustada siin oma äriga või investeerida. Eestile võiks just turism kaasa tuua suuri muutusi.

Praegu on vaid vähesed Balti riikide turismiettevõtted püüdnud teha koostööd Hiina turuga. Rahalised piirangud, kogemuste puudumine ja kultuuribarjäär takistavad.

Teiseks tõsiasjaks on see, et hiinlased ei reisi Euroopasse tulles ainult Eestis. Pärast kallite lennupiletite

ostmist ja pikki viisataotlusprotsesse soovivad nad külastada nii paljusid kohti, kui see on piiratud aja jooksul võimalik. Eesti seab end aga ohtu, kui püüab üksipäini Hiinale turismireise müüa.

Parimaks lahenduseks oleks kolme Balti riigi koostöö turismiarenduses – see oleks Hiina turul konkurentsivõimelisem. Eestil, Lätil ja Leedul on sama tüüpi turismiressursid, kuid samal ajal väga erinevad turundusplaanid. Kolme riigi koostöö peaks olema nii valitsuste kui ka ettevõtete tasandil, et turustada ühist reisipaketti, millel oleks Hiina turul rohkem mõju ja paremad müügitulemused. Näiteks reisimarsruut Helsingi–Tallinn–Tartu–Riia–Jurmala– Vilnius oleks hiinlastele väga atrak-

tiivne lahendus. Kolmel riigil oleks koos töötades varuks rohkem rahalisi ressursse ja tööjõudu ning tekkinud sünergiast lõikaksid kasu kõigi kolme riigi majandused.

Edukaks koostööks peavad kolme riigi valitsused jagama sama arusaama, et pakkuda ettevõtetele tugevat koostööplatvormi. Hiinas tuleb rakendada kohalikke turundusstrateegiaid, kuna Hiina ühiskond toimib isiklikel suhetel ja suhtevõrgustikel on äriedu saavutamises võtmeroll.

Ka suur osa Hiina investoreid on valmis raha tooma üksnes siis, kui nad saavad oma partnerit täielikult usaldada. Seega on esimeseks ülesandeks Eesti, Läti ja Leedu positiivse esmamulje edastamine Hiinale. 1 9. märts 2011 21

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 22

Hiina trügib automaailma troonile Uute autode tootmine 2000.-2009. aastal

22 9. märts 2011

2004

2005 2006

52 726 117

9 756 515 11 484 233 4 366 220 11 263 986 5 233 132 7 188 708 5 398 508 5 819 614 3 489 136 3 840 102

KOKKU maailmas USA Jaapan Saksamaa Prantsusmaa Hiina KOKKU maailmas USA Jaapan Saksamaa Prantsusmaa Lõuna-Korea Hispaania Kanada Hiina KOKKU maailmas USA Jaapan Saksamaa Prantsusmaa Lõuna-Korea Hispaania Kanada Hiina

48,3

-13,8 -8,2

KOKKU maailmas Jaapan USA Hiina Saksamaa Lõuna-Korea

KOKKU maailmas USA Jaapan Saksamaa Hiina Prantsusmaa

-12,8 -31,5 -34,3

9 944 637 11 596 327 3 924 268 10 780 729 6 381 116 8 882 456 5 709 139 6 213 460 3 723 482 4 086 308

KOKKU maailmas USA Japan Saksamaa Hiina Prantsusmaa

61 714 689

10 383 831 13 790 994

KOKKU maailmas Jaapan USA Hiina Saksamaa Lõuna-Korea

KOKKU maailmas USA Jaapan Saksamaa Hiina Lõuna-Korea

Muutuse %

47 952 995

6 862 161 7 934 516 2 246 470 5 708 852 4 964 523 5 209 857 3 158 417 3 512 926

9 928 143 11 575 644 6 737 745 9 299 180 3 776 641 8 693 541 5 532 030 6 045 730 3 450 478 3 826 682

2003

Maailma suurtootjad investeerivad üksteise võidu Hiina ühisettevõtetesse ja teenivad Aasia turul suurt kasumit, kuid ühtlasi pelgavad, et hiinlased tungivad hoopis nende koduturule ja lõpuks neelavad alla neid ennastki.

Hiina motoriseerimine on olnud üüratult kiire ja mastaapne, eriti viimastel aastatel. Aasta tagasi oli Hiinas ametlikult registrisse kantud 76,2 miljonit autot, mis on hiiglaslik arv, kui arvestada, et esimesed eraautod jõudsid tavaliste hiinlasteni alles paarkümmend aastat tagasi.

Ainuüksi eelmisel aastal müüdi sealmail 13,8 miljonit uut sõiduautot.

Veel neli aastat tagasi oli müüginäitaja enam kui poole väiksem. 2009. aasta jaanuaris tõusti juba maailma suurimaks autoturuks ja mindi müüginäitajatega mööda USA-st, kes oli kõigutamatult seda edetabelit krooninud üle 70 aasta.

Praegu on Hiinas tuhande elaniku kohta umbes 30 autot, mis on üks maailma tagasihoidlikumaid tulemusi. Kui Hiinas ostetaks elaniku kohta sama palju autosid nagu Lääne-Euroopas, oleks aastane automüük 1,3 miljardi elanikuga riigis üle 40 miljoni sõiduki ehk suurem osa maailma praegusest autotoodangust. Ennustatakse, et 2020. aastaks Hiina autoturg kahekordistub ja hiljemalt kümne aasta pärast liikleb Hiina teedel üle 200 miljoni sõiduki. Seda ennustust kinnitab näiteks Hiina meediaväljaande China Youth Daily küsitlus, kus 1500 vastanust üle 60 protsendi kavatseb lähema viie aasta jooksul endale auto osta. Sealjuures oli küsitletuist vaid 16 protsendil praegu neljarattaline sõiduvahend, vahendas China.org.cn.

Ka Hiina autotööstus on poole sajandiga (vanim autotootja FAW

Sõidukeid kokku

KOKKU maailmas Jaapan Hiina USA Saksamaa Lõuna-Korea

2002

Hiina on paari aastaga tõusnud maailma suurimaks autotootjaks ja autoturuks, kus toimub suurim müügi ja tootmismahu kasv ning tegutseb kõige rohkem eri autotootjaid.

2001

raivo.murde@epl.ee

2000

Raivo Murde

2007 2008

2009

Sõiduautod

KOKKU maailmas Hiina Jaapan USA Saksamaa Lõuna-Korea

70 520 493 -3.7

-0.2 4.7 -19.4 -2.7 -6.8 53 201 346

73 266 061

-4.5 22.0 6.8 6.4 49 918 578

-6,0 25,9 1,1 3,8 46 862 978

-0.4 2.7 3.4 9.1 6.6 44 554 268

-1.0

11 989 387 8 720 385 10 511 518 5 192 101 5 569 954 2 480 231 5 234 496 3 227 416 3 665 990

2.2 1.1 17.8 1.3 41 968 666

2.8

60 663 225

4 510 469

-1.3

12 114 971 8 478 328 10 286 218 5 145 403 5 506 629 2 018 875 4 443 686 3 220 329 3 620 066

0.3 0.7 35.2 0.5 41 358 394

5 018 777

4.8 7.5 4.9

58 994 318

12 279 582 8 618 354 10 257 315 5 123 238 5 469 309 3 292 797 3 601 870 1 101 696 3 286 804

-3.9 -0.7 40.8 39 825 888

4 879 119 11 424 689 8 117 563 9 777 191 5 301 189 5 691 677 3 181 549 3 628 418 2 471 444 2 946 329 2 211 172 2 849 888 1 274 853 2 532 742 703 521 2 334 440

56 304 925

-3.5 -10.7 -3.6 3.0 8.4 -5.4 -6.0 -14.5 12.8

41 215 653

Allikas: International Organization of Motor Vehicle Manufacturers (OICA)

6.3

64 496 220

4 229 625

8 359 434 10 140 796 5 131 918 5 526 615 2 879 810 3 348 361 2 602 008 3 114 998 2 366 359 3 032 874 1 550 500 2 961 636 604 677 2 069 069

3,1

66 482 439

11 946 653 9 016 735 10 799 659 5 350 187 5 757 710 3 078 153 5 708 421 3 357 094 3 699 350

12 799 857

4,1 6,3

69 222 975

4 321 272

5 542 217

5.8 1.0

3.8

58 374 162

-1.7 2.5 -2.8 5.3 9.6 6.3 -3.2 13.1

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 23

Hiina sõiduautode müük Euroopas teised margid 87

143 Changan

,3

22

92

Lifan 32

56 Great wall

301

2010

1153

2009 Kaks aastat tagasi sai rahvavabariigi 60. juubeliks Hiina president Hu Jintao uue ametiauto FAW Hong Qi HQE, mis tõlkes tähendab punalippu. Raske soomus- kestaga kaetud 6,4 meetri pikkust ja 4,5 tonni kaaluvat punalippu veab edasi 400-hobujõuline V12 bensiinimootor. Umbes 320 000 eurot maksev käsitsi valmistava esindussõiduki analoog peaks jõudma ka vabamüüki.

Ideeauto Hiinast – üles avanevate uksetiibadega kupeemaastur Changan’lt.

Hiina müüri järgi oma nime saanud Great Wall on rahvavabariigi edukaim autotootja Euroopa turul. Peamiselt Itaalia turul tegutseva hiinlase atraktiivseim toode on linnamaastur Hover.

Üks järjekordne näide Hiina kloonimeistritelt.

Lifan 320 on saanud inspiratsiooni Minilt.

asutati 1958. aastal) kasvanud täiesti tühjalt kohalt maailma suurimaks.

Kümne aastaga on tootmismaht kümnekordistunud, küündides nüüdseks tublisti üle 10 miljoni sõiduki aastas ehk enam kui viiendikuni maailma uutest autodest. Kui 2006. aastal oli Hiina tõusnud maailma suuruselt kolmandaks autotootjamaaks, jäädes alla vaid USA-le ja Jaapanile, siis 2009. aastal hõivati ka selles vallas liidripositsioon. Paljuski on see saavutatud tänu Euroopa, USA ja Jaapani autotootjatele, kes on loonud hulgaliselt ühisettevõtteid, et saada osa Hiina hiiglaslikust autostumisest. Kokku tegutseb neid seal veerandsada, peale eelloetletute ka Korea ettevõtted.

Paarkümmend aastat tagasi lubas kommunistlik valitsus riiki vaid kolm välismaist autotootjat – Volkswageni, PSA (Peugeot/Citroën) ja Chrysler/Jeepi –, määrates neile ühisettevõtte loomiseks kohaliku koostööpartneri. Ettevõtetele dikteeriti ette isegi toodang: VW sai sõiduautode, Peugeot väikekaubikute ja Chrysler/Jeep maasturite tootmise õiguse. Peugeot’ ja Chrysleri esimene katse ebaõnnestus, paljuski neile määratud kehvade koostööpartnerite tõttu. See-eest VW naudib siiani turuliidri positsiooni. FAW-ga loodud ühisettevõtte käes oli pikka aega rohkem kui pool Hiina sõiduautode turust. Ühisettevõtte põhitoodangu moodustasid Volkswageni esimese põlve Jettad, millele oli antud idapärane naeratus. Nüüdseks on Hiinas kanda kinnitanud enamik maailma suurtootjaid, kes on viinud sinna oma kompetentsi ja vanemate mudelite koostööliinid.

Alustatud on ka tänapäevaste mudelite Aasia turu jaoks mõeldud versioonide tootmist. Ühisettevõtete toel on aga väga hästi kosunud Hiina enda tootjad ja neid on tekkinud väga palju – eelmisel aastal 120 tootjat. Samal ajal on 90 protsenti turust kümne tipptegija käes, kellel on ka rahvusvahelist haaret. Juba hoiatatakse, et autotööstusse investeerimisega on mindud liiale. Financial Timesi andmeil kasvab Hiina autotööstuse võimsus 2015. aastaks 31 miljoni sõidukini aastas. Riikliku arengu- ja reformikomisjoni juhi Chen Bini hinnangul tekib suur autode ülejääk. Tootjad ise on teisel arvamusel, põhjendades investeeringuvajadust tootmisvõimsuse nappusega, sest suurtootjad ei suuda praegu tellimusi täita.

Hiina võimu hinnangul on ka automarke liiga palju. Valitsus kutsus üles moodustama seniste baasil nelja suurt riiklikku autotootjat, millest igaüks valmistaks aastas kaks

miljonit sõidukit. Peale nende nähakse ruumi veel neljale ettevõttele, mille tootmismaht jääks ühe miljoni auto kanti. Kui aga müügimahud kasvavad ligi 50 protsenti aastas, ei mõtle ükski tootja ühinemisele. Küll aga mõeldakse ülemaailmsele haardele.

Ajal mil USA ja Euroopa autotootjad majanduskriisi käes vaevlesid ja mõnigi pankroti äärel vaakus, hüppasid hiinlased nagu kängurud ühelt rekordilt teisele, teenides kopsakat kasumit. Seega olid hiinlased ainsad, kellel oli ressurssi ja tahtmist raskustesse sattunud kuulsaid automarke omandada.

Esimesena läks hiinlastele Rover.

Shanghai Automotive Industry Corp (SAIC) ostis pankrotistunud Briti automargi juba 2005. aastal ja sai veidi hiljem ka MG omanikuks.

Rootslastele oli aga kõige valusam Volvo müük Zhejiang Geely Holding Groupile. Ka teise Rootsi margi Saabi eelmise põlve mudelite 9-3 ja 9-5 tootmise õiguse ja tehnoloogia omandas Beijing Automotive Industry Holding (BAIC).

Kui kümme aastat tagasi vajas Hiina toona maailma suurima autotootja GM-i investeeringuid, siis nüüd on olukord vastupidine. Hiina turg aitas pankroti äärel oleval GM-il vee peal püsida ja hiinlased nõustusid rahastama ka GM-i pürgimusi Aasia turul. Vastutasuks võimaluse eest müüa Indias Hiinas valmistatud minikaubikuid loobus GM 51protsendisest osalusest ühisettevõttes Shanghai General Motors. Palju ei puudunud, et ka Opel ja Hummer oleksid läinud Hiina ettevõtete omandusse. Hummeri müügitehingule pani veto Hiina riik, keelates Sichuan Tengzhong Heavy Industrial Machinery Co-l seda maskuliinset kaubamärki osta, sest see oleks läinud vastuollu nende uue poliitikaga, mis toetab väikese kütusekuluga sõidukite tootmist. Nimelt on suure autostumise tagajärjel linnade õhk ülimalt saastunud ja riik on hakanud sõltuma imporditavast naftast.

Suurimaks elektriautode tootjaks Hiina impordib rohkem kui poole vajaminevast autokütusest. Sellest saab aga probleem, kui autode arv kasvab hüppeliselt. Riik on võtnud uueks kursiks panna inimesi maksude ja soodustuste mõjul ostma ökonoomsemaid ja õhku vähem saastavaid sõidukeid. Esmalt tõsteti mootorikütuse aktsiisi viis korda ja kärbiti väikese töömahuga mootoritega autode müügimaksu poole võrra. Nüüd on võetud aga eesmärgiks saada maailma juhtivaks hübriid- ja elektriautode tootjaks. Eeldu-

sed selleks on paljulubavad. Esiteks on Hiinas palju lihtsam elektriautode teenindamiseks infrastruktuuri luua, sest riik vajab nii või naa palju uusi tanklaid, ja miks mitte siis elektrilaadimise võimalusega. On vaid aja küsimus, millal selleks riiklik korraldus tehakse. Teiseks on 95% elektriautode akude jaoks hädavajalike haruldaste muldmetallide turust hiinlaste käes, seega saavad nad vajalikud ressursid suunata eelkõige oma tootjatele. Peale selle makstakse juba praegu taksofirmadele ja teistele suurtellijatele hübriidauto ostmise korral enam kui 5000 eurot ja elektriauto puhul 7000 eurot toetust. Esimesed Hiinas valmistatud elektriautod sõidavad juba ka Eesti teedel.

Ent esmalt üritatakse Euroopa ja muu maailma turule tungida ikkagi traditsioonilise toodanguga. Viimased viis aastat ollakse oma autodega väljas kõigil suurematel Euroopa ja USA autonäitustel, kus demonstreeritakse muu hulgas odavat plagiaati (disainilt lääne ja Jaapani tuntud mudelitega sarnanevaid tooteid).

Kõik see on muutnud maailma juhtivad autotootjad vägagi murelikuks.

Nende õnneks on Hiina toodang soodsast hinnast hoolimata tarbijate jaoks praegu veel veidi imeliku väljanägemise ja aegunud tehnikaga ning ebakvaliteetne. Hiinlaste sõidukid on eri kokkupõrkekatsetustes põrunud ja osutunud Euroopa tarbija silmis ebaturvalisteks. Hiina autotootjate vallutuskatseid on pärssinud ka Euroopa autotootjate tugev lobitöö neile piirangute seadmiseks.

Mitme Hiina tootja plaanid on siinsel turul ebaõnnestunud või siis veninud. Siiski on vaid aja küsimus, millal Geelyd, Jianglingid ja muud hiina nimedega autod hakkavad maailma vallutama. Hiinlased mõistavad, et ekspordi suurendamiseks tuleb viia tootmine sihtriikidesse, nii nagu tulid lääne tootjad Hiinasse.

Mõnelgi Hiina suurtootjal on praeguseks koostetehased igas maailma nurgas. Näiteks Geely loodab viie aasta pärast müüa 2 miljoni auto suurusest aastatoodangust 2/3 väljaspool Hiinat.

10–15 aastat tagasi naeruvääristati ka Korea autotoodangut ja aastakümneid varem tehti maatasa Jaapani autod. Eks samasugune enesetõestamise tee tuleb läbida ka hiinlastel. Eesmärgi saavutamisele aitab kaasa Volvo-suguste tehnoloogiliselt arenenud autotootjate omandamine, läänest oskustega töötajate palkamine ja investeeringud tootearendusse. Paarikümne aasta pärast on Hiina suuremad automargid sama tugevad kui Hyundai, Opel või Mazda. 1 9. märts 2011 23

F M Ta

K b Ta ku kü on „S vi rit põ pa m m m ko ki üm te du ol m lu pa ja br ju K „H om si re se se du m

arileht_marts

3/7/11

4:35 PM

Page 24