Ärileht oktoober 2011

Webmedia asutaja Priit Alamäe: Eestis on tuhandeid insenere puudu Pangad sepitsevad sularaha väljavõtu maksustamist # Venemaa lööb Heleniuse põllud õitsele # Peagi võib autoroolis ohtu tundmata magada # Soome firmade pealetung Eestisse

HIND 1,6 EUROT

KOLMAPÄEV

12. oktoober 2011 NR 8 (18)

Noortest ja kiisukoolidest

N

endel lehekülgedelzz astub seekord üles Baltikumi kõige kõvema tarkvaraarendusfirma Webmedia asutaja Priit Alamäe. Vanuselt sutsuke üle 30 aasta, kandideerib ta aasta ettevõtjaks. Vilka mõtlemisega mees, kes on oma äriga kompanjonide saatel Omaani välja kimanud.

Alamäe puudutab intervjuus mitmel korral sõnu „noorus” ja „noored”.

Ta on ise üks neist noortest kibedatest tegijatest, kellele seab piire üksnes stratosfäär. „Nii noort juhtide kihti kui Eesti poliitikas ja äris pole mitte üheski Euroopa riigis. Noored on meie riigi päästnud,” kiidab Alamäe.

Aga on järgmisel hetkel sapisem, kuna keskmine haridustase on meil ebaühtlane ja toodab neidsamu noori, kel silmaring on veel avardamata. „Häda peitub nendes arvukates ärijuhtimist õpetavates nn kiisukoolides, mida tuli 1990-ndatel nagu seeni pärast vihma.

Kunagi olid rahvusvahelist ärijuhtimist õpetanud Concordia ülikooli missid Eestis kõige ilusamad, aga edukaid rahvusvahelisi ärijuhte ei tulnud sealt vist mitte ühtegi.”

Oktoobri algupäevil kirjutas Eesti Päevaleht samast asjast – ettevõtlusharidusest – ka teise nurga pealt. Gümnaasiumi lõpetavatel noortel on kadumas motivatsioon astuda erakõrgkooli tasulisse õppesse. Nii on näiteks ettevõtluskõrgkooli Mainor äri kokku kuivanud – kuni 20-aastaste sisseastujate arv vähenes tänavu ligi poole võrra eelmise aastaga võrreldes.

Mõnes mõttes on see ju heagi, sest paneb hoolikamalt mõtlema oma tugevuste ja nõrkuste peale. Ning tugevusi veel tugevamaks kobestama ja nõrkusi maha lihvima. Vahepeal võis see kohustus meelest minna, sest kuidagi liiga lihtne oli. Ma ei räägi siin ühest koolist või teisest, räägin palju üldisemalt. Ebaühtlane haridus pole ainult riigi või kooli mure. Noorel endal peab ka Andres Eilart ambitsiooni ja uudishimu olema. 1 Ärilehe vastutav toimetaja

Väljaandja: AS Eesti Ajalehed, rg-kood 10004521 Peatoimetaja: Vallo Toomet, 680 4400. Ärilehe vastutav toimetaja ja projektijuht: Andres Eilart. Ärilehe toimetus: Narva mnt 13, 10151 Tallinn, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval. Hind üksikmüügis: 1,6 eurot Hind tellides: üks number 1,5 eurot.

Eesti Päevalehe äripaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt. Tellimine: 680 4444, klienditugi@lehed.ee © Kõik Eesti Päevalehes avaldatud artiklid, fotod ja illustratsioonid on autoriõigusega kaitstud teosed, mille kasutuse reeglid on sätestatud autoriõiguse seaduses.

Rõhutame, et nende reprodutseerimine ja levitamine ilma Eesti Päevalehe AS-i kirjaliku nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda Pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

Andres Reimeri intervjuu •• LK 4–7 Webmedia omanik Priit Alamäe: kasvame mujal, aga peakorter jääb siia Henrik Ilves sularahast •• LK 10–11 Pangad on jännis sularaha armastava eestlasega Ann-Marii Nergi Soome firmadest •• LK 14 Iga kümnes siin registreeritud ettevõte on Soome päritolu Kristi Vahemaa TV-st •• LK 22–23 Suur spordivõistlus naelutab inimesed teleri ette Villu Zirnask finantskeskustest •• LK 16 Tallinn kuulub maailma 75 finantskeskuse hulka Jaanus Piirsalu põllupidamisest •• LK 12–13 Venemaa kavatseb toetused põllumajandusele kolmekordistada Raivo Murde autodest •• LK 18–19 Autotootjad toovad turule aina imelisemaid turvaseadmeid

“Tallinki laeval on koolitust läbi viia lihtsalt mugav. Tallinki personal on eriline, nende arusaam vastutusest ja abistamisest on oluliselt suurem kui kolleegidel maa peal.”

Indrek Rahi Koolitaja, OPTI Personaliarendus OÜ juhataja

Korralda merel!

Koolitused, seminarid, kliendiüritused, firmaüritused, tähtpäevad ja peod koos laitmatu korraldusega: • 1-päevased 1 päevased üritused Tallinn-Helsingi Tallinn Helsingi liinil sõitvatel kiirlaevadel ja kruiisilaeval • 1 ööbimisega üritused kruiisil Helsingisse • 2 ööbimisega üritused kruiisil Stockholmi Tutvuge meie võimaluste ja erinevate päevakava näidistega www.tallink.ee/yritused Küsige personaalset pakkumist grupid@tallink.ee

2 12.  2011

Volvo xc70 ja volvo xc90

Sinu Turvaline valik

UUENENUD 2012.

AASTA MUDELID XC70 hinnad alates

€ 37 600 XC90 Hinnad alates € 44 700

volvo.infoauto.ee

NÜÜD KINGITUSENA KAASA 6000-EURONE VOLVO BOONUSKAART Kui ostad Info-Autost nüüd uue Volvo XC70 või Volvo XC90 saad kingituseks kaasa 6000-eurose Volvo boonuskaardi.

Kaardisumma ulatuses võid oma uuele autole tellida vajalikku Volvo lisavarustust, saada lisa oma vana auto tagasiostuhinnale või uue auto soodsamalt kätte, ise otsustad. Kui oled kiire otsustaja, saad uue ja turvalise nelikveolise Volvo kätte veel enne talve tulekut.

Info-Auto

TALLINN Järve Pärnu mnt. 232 tel. 671 0020 infoauto@infoauto.ee TARTU Turu 27 tel. 737 1890 tartu@infoauto.ee PÄRNU Tallinna mnt. 89a tel. 447 2777 parnu@infoauto.ee

Vaata kampaaniatingimusi volvo.infoauto.ee Pildid on illustratiivsed.

Kampaania kehtib kuni 15. oktoober 2011.

12.  2011 3

Webmedia asutaja Priit Alamäe: Eestis on tuhandeid insenere puudu Inseneride krooniline puudus sunnib Baltikumi suurimat tarkvaraarendusfirmat Webmediat oma meeskonda kasvatama Eestist väljaspool, kinnitab ettevõtte asutaja Priit Alamäe. Kõrge kvalifikatsiooniga välismaiste spetsialistide pidev sissevool peaks tema sõnul olema Eesti riigis soositud tegevus.

4 12.  2011

Andres Reimer

andres.reimer@epl.ee

•• Eestis on kujunenud nii, et kui

ükskõik millise eduka IT-ga seotud projekti peal küünega kraapima hakkad, siis tuleb alati Webmedia nimi välja. Millest on tulnud, et teie olete kõikide suuremate ja olulisemate projektide elluviija?

Meil on Eestis turuosa ilmselt 20–30 protsendi vahel, ehkki seda osa on väga raske täpselt öelda.

Ma usun, et e-riigi lahendustest oleme teinud umbes poole. Sama lugu on Eesti suuremate eraettevõtetega, kellest paljude jaoks oleme kolme tipp-partneri seas.

Arvestades seda, et oleme kõige suuremad ja kõige rohkem kasvanud, tähendab see, et teeme siin Eestis midagi õigesti. Ilmselt kliendid tahavad teha koostööd nendega, kes on ennast tõestanud.

•• Kas kogu endine tehasehoone läbi korruste kõrguva sisehooviga siin Ülemiste ärikeskuses on ainuüksi teie käsutuses?

Kogu see maja on Webmedia käes rendil. Siin on meil peakorter. Tartus on meil tegelikult veelgi suurem kontor kui Tallinnas. Nar-

vas on meil kontor. Soomes on meil koguni viis kontorit, Leedus kaks, Serbias, Rumeenias, Venemaal, Omaanis pluss veel mitmes riigis projektikontorid.

Ma isegi ei tea täpselt, kui palju meil kokku inimesi töötab, kuid vist üle kuuesaja. Võtame neid iga nädal juurde.

•• Üks linnalegend räägib, et infotehnoloogilises maailmas ei pea inimene istuma büroos. Ta võib oma aega veeta hoopis kusagil Lõuna-Eestis mägede ja ooside vahel, kus värskes õhus tekivad suurepärased ideed ja töö lendab lausa linnutiivul. Oma töö vilja saab ta interneti abil saata ükskõik kuhu siin planeedil.

See on linnalegend. See, mida meie siin teeme, on väga selgelt meeskonnatöö. Kogu kontor on üles ehitatud nii, et inimestel pole oma kindlat töökohta. On olemas ruumid ja vastavalt projektide tekkimisele ja lõppemisele kolivad inimesed kokku ja lahku. Ideaalne oleks, kui klient istuks ka samas ruumis. Siis jääks see kommunikatsiooni lisakulu ka ära, kuid kahjuks pole maailm ideaalne.

Sa võid järve ääres üksi tööd teha, kui töötad üksi. Meie aga teeme suuremahulisi projekte, kus meeskond võiks istuda võimalikult palju koos.

•• Kas teie töötajad siis ei vaja suurt kappi või riiulit, kus oma asju hoida?

Nii palju, kui tekib pabereid, mahuvad need laua peale ära, kuid enamik asju on arvutis.

Kunagi oli äärmuslik näide meie Rootsi partnerfirmaga. Neil oli üks suur büroo, kus oli palju laudu ja ratastel lukustatavad kapid seinte ääres. Inimene tuli tööle, võttis oma kapi ja lükkas selle laua juurde, mis parasjagu oli vaba. Nad tegid valdavalt tööd konsultantidena ja istusid seepärast enamiku aja kliendi juures. Selline tööstiil on muidugi ka Rootsi eripära.

N AU :R D TO FO

O

AR LM O V

•• Kas Eesti kliendid elavad liiga

kitsastes oludes või ei taha teie inimesi enda kõrvale?

Töö mehhanismid erinevad riikides väga palju. See tuleb tõenäoliselt kultuurilisest eripärast.

Rootsis eeldatakse, et konsultant istub kliendi juures. Niimoodi on kliendi kulud suuremad, sest ta peab ruumi varuks hoidma. Teisalt on töö teostaja kulud väiksemad. Eestis tehakse enamik tööd ära oma kontoris, Soomes kehtib vahepealne variant.

•• Miks te Lätis pole esindatud?

Me ei läinud 2005. aastal Lätisse kahel põhjusel. Esiteks meile tundus, et korruptsiooni tase on seal liiga kõrge. Teiseks ei suutnud me seal leida inimesi, keda oleksime usaldanud. Usun, et Leedu on korruptsiooni taseme poolest paremas seisus kui Läti.

•• Kas te ikka hoiate Lätil silma peal?

Praegu pole meil Lätit isegi kusagil laua peal. Enamik Läti IT-ettevõtteid on müügis, aga vaadates Läti turgu... Eesti turg, kus meie tegutseme, on 40 miljonit eurot.

Läti turg on väiksem, samuti Leedu turg. Soome turg on 25 korda suurem.

Leetu läksime kunagi ajaloolistel põhjustel. Kuid aktsionärid tahavad saada pidevat kasvu. Kui sa oled selline kahe miljoni euro suurune ettevõte, siis 500 000 aastas juurde saada tähendab 25-protsendilist kasvu. Praegu oleme 40-miljoniline ettevõte ja vajaksime aastas kaheksa miljonit eurot kasvu juurde. Kui tahaksime Lätisse minnes saada sellist kasvu, siis peaksime ühe aastaga võtma üle veerandi kogu turust. See lihtsalt pole reaalne. Peame minema nendele turgudele, kus suudame senist kasvutempot säilitada.

•• Mida tähendab IT-sektoriga seotud korruptsioon?

Kui vaatasime Läti turgu 2005. aastal, siis sellel ajahetkel esines seal korruptsioon isegi eraettevõtetes. Sa pidid mõnikord isegi ostujuhile maksma, et saada mõne eraettevõtte tellimust. Eesti IT-sektor on ikka väga puhas, ehkki mõned aastad tagasi on siin mõningaid mädapaiseid olnud.

Kui jätta sellised sogased valdkonnad nagu kinnisvara, maa ja ka ehituse valdkond välja, siis Eesti riik on ikkagi väga-väga puhas. Eestit valitseb Rootsi ja Soome kapital, mis on toonud oma ärieetika ja juhtimiskultuuri siia sisse.

Eesti juhtimiskultuur kujutabki praegu segu Eesti tervest talupojamõistusest, Soome ja Rootsi tavadest. Lätis on Vene turu mõju väga tugev, Leedus tuleb katoliiklusega KeskEuroopa hõngu sisse. Baltikum on siin üks kunstlik moodustis, kus valitsevad suured kultuurilised ja ärilised erinevused.

•• Kui Leedusse turistina sõita, siis tundub seal kodune ja mõnus. Õlu on ka maitsev. Mida nad teistmoodi teevad kui eestlased?

Ma olen liiga noor, et 1990-ndaid väga hästi mäletada. Kuid mulle tundub, et mingil hetkel tegid eestlased sellise rahvusliku kokkuleppe, et Eesti on meie riik,

see on meie kodu ja ärme oma lävepakule roojame. Eesti ühiskonnas aktsepteeritakse, et kaitsepolitseiamet teeb oma tööd ja võtab ka väga kõrgel positsioonil olevaid inimesi vahele. Soomes ja Rootsis on selline kokkulepe olemas. Kuid tundub, et Lätis, Leedus ja isegi kaugemal lõuna pool ei ole sellist kirjutamata kokkulepet tehtud, et oma riiki tuleb puhtana hoida.

Just tänu meie 1993. aasta valitsusele lõhuti Eestis vanad kommunistlikud seenevõrgustikud ära. Lätis ja Leedus seevastu on väga ulatuslikult võimul 1980. aastate tipp-poliitikuid. See kehtib nii riigiteenistuse kui ka äri puhul. Nii noort juhtide kihti kui Eesti poliitikas ja äris pole mitte üheski Euroopa riigis. Noored on meie riigi päästnud.

Korruptsioonist Eestlased tegid mingil hetkel rahvusliku kokkuleppe, et ärme oma lävepakule roojame. Äri kiirusest Lõuna pool räägitakse meist kiiremini, kuid see ei tähenda, et midagi kiiremini tehakse.

•• Leedulased ja venelased heidavad eestlaste üle nalja, et oleme liiga upsakad ja pika toimega.

Kas eestlased on piisavalt väledad nendega äri ajama?

Gorjatšije estonskije parni – see on müüt. Kui vaadata, kui kiiresti Eestis poliitilised ja ärilised otsused langevad, siis see on ikkagi kordi-kordi kiirem kui lõuna pool.

Nad võib-olla räägivad meist kiiremini, kuid see ei tähenda, et midagi kiiremini tehakse.

Araabia maades räägivad inimesed eriti energiliselt ja intensiivselt. Vahel tundub, et nad lähevad omavahel kohe käsipidi kokku, ehkki käib tavapärane viisakas vestlus. Kuid need asjad, mis Eestis tehakse ära aastaga, venivad seal mõnikord viie aasta peale.

•• Venemaa annab maailmale väga võimekaid IT-inimesi, seal tegutseb suuri ja võimekaid ITettevõtteid. Mida suudab Eesti ettevõte venelastele pakkuda?

Usun, et ühe IT-ettevõtte võime pakkuda tõelist innovatsiooni ja kvaliteeti on üldjuhul korrelatsioonis riigi SKT-ga inimese kohta. Paljud IT-ettevõtted kolivad praegu Bangladeshi, sest inimkehad ei maksa seal mitte midagi. Kuid riigis ei saa olla ülimadala SKT puhul väga head haridustaset. Haridus lihtsalt vajab finantsi ja loodusseadustega pole mõtet võidelda. Kui võtame ühe Bangladeshi tubli IT-ettevõtte, siis pole võimalust, et nad tuleksid ja räägiksid meile midagi sellist, mida me pole juba teinud või näinud. See tähendab, et mida arenenum on riik, seda professionaalsemad on inimesed keskmiselt. Arengu negatiivne pool on muidugi kasvav laiskus,

mis võib hakata innovatsiooni ja töömoraali tapma.

Kui vaadata juhtimiskvaliteeti, siis mida lühema demokraatia ja n-ö ametliku ajalooga on riik, seda halvem on seal keskmise juhi hinna ja kvaliteedi suhe.

Isegi Leedus on keskastme juht kallim kui Eestis, ehkki üldine elatustase on madalam. Soomest võib sama tasemega keskastme juhi leida kohati sama hinnaga kui Eestist, sest nende majandus on nii palju suurem.

•• Aga Venemaa? Nad on enesekindlad, haardega ja hea haridusliku taustaga. Mida suudab Webmedia neile lisaks pakkuda?

Meie kliendiks on üks Venemaa liisinguettevõte. Nad valisid meid sellepärast, et oleme teinud asju, mida Venemaal pole varem tehtud. Nad tahtsid saada meiega kaasa tulevat ärikogemust. Meie ei tee üksnes konkreetset ITlahendust, kuid suudame soovitada näiteks selle lahendusega kaasa tulevaid paremaid juhtimisettevõtteid. Selles mõttes ei tegele me üksnes programmeerimisega, vaid suudame aidata kliendi äri efektiivsemaks muuta. Suudame alati omalt poolt midagi andekat välja pakkuda lisaks sellele, mida klient meie käest tellib. Kuid me ei ütle oma Venemaa kliendi nime enne välja, kui oleme midagi ka ära teinud.

•• Kas IT-maailmas eksisteerib nn Vene turu mõiste, millest räägitakse näiteks liha- ja piimatööstuses?

On olemas Leedu turg ja Soome turg, mis erinevad Eesti omast täiesti. Kui sa müüd bensiini või kohukest, siis tarbija on pigem sarnane. Meie klient pole reatarbija, vaid ettevõte, poolriiklik asutus nagu haigla või siis riiklik organisatsioon.

Nemad ostavad usaldust ja see usaldus tekib igas riigis erinevalt. Loomulikult igas riigis usaldatakse neid, keda tuntakse.

Araabia vanasõna ütleb, et mis on su silmadele lähedal, on lähedal ka su südamele. Sa pead nendega koos olema, et näidata oma pühendumust.

Venemaal peab kindlasti viina rohkem jooma kui Eestis, kuid see nähtus on muutumas. Venemaa on väga palju moderniseerunud.

•• Kas pärast Putini võimuletulekut on Venemaal moderniseerumine kiirenenud ja viinajoomine vähenenud?

Seda ma ei oska öelda, kuid ükski meie inimene pole Venemaalt näost kollasena tagasi tulnud. Soomes võetakse ka klientidega palju napsu, kuid saunas pudeli viina ärajoomine pole enam kusagil määrav. Venemaa ettevõtete tippjuhid on väga võimekad inimesed.

Nad tahavad eestlastelt osta selle pärast, et oleme tänu kiirele arengule teinud mõningaid asju, mida nemad veel pole.

•• Kas Eesti nimi on müügiargument?

Mõni klient vaatab Eesti peale kindlalt positiivselt. Endises Nõukogude Liidus oli Eesti kõige puhtamate tänavatega koht. See nostalgia on paljudes inimestes sees. Teisalt on paljude jaoks Eesti

pronkssõduri tõttu negatiivse märgiga. Sama lugu kehtib ka mujal maailmas. Need, kes meie eduloost juhuslikult kuulnud pole, küsivad, et kus see Elboonia asub.

Soome on meist rahvaarvu poolest neli korda suurem ja SKT on inimese kohta ligi kolm korda suurem. See näitab ka, et Eestis on ettevõtetes ja riigiasutustes kulutused IT-le väga väikesed.

Eesti on läbi oma ajaloo kokku ITrakendustele ilmselt kulutanud väiksema summa, kui Soomes kulutatakse ühe aasta jooksul.

Jutt käib Soomes ligi miljardist eurost aastas.

Samal ajal on Eesti väga efektiivne. Eesti ettevõtted teevad võrreldes meie lähinaabritega sama raha eest väga head tööd.

Meie inimtund pole enam väga odav, aga kulutame sama asja tegemiseks kokku vähem raha.

Näiteks mõnes Kesk-Euroopa riigis kulutavad ministeeriumid IT-le Eestiga võrreldes samu asju tehes kordi suuremaid summasid just korruptsiooni tõttu. Osa rahast lihtsalt peab minema vasakule.

•• Kas me oleme siis nii vaesed?

Mida rikkam on üks riik või ettevõte, seda rohkem ta hakkab tegelema lollustega või siis nn riskide maandamisega. IT-maailmas öeldakse, et kui sa ostad IBM-i käest, siis sind ei vallandata. See tähendab, et kui ostujuht on ostnud nn loogilisena näiva kaubamärgiga toote ja pärast läheb midagi tuksi, siis see ostujuht pole süüdi ja teda ei vallandata. See sarnaneb Mercedese ostmisega. Mercedes ei tohiks ju katki minna, aga kui läheb, siis pole ostja ju süüdi... Kui Lada läheb katki, siis see auto ei saanudki kuigi kaua kesta. Kuid sellisel loogilisel valikul on tavaliselt ka kallim hind. Mida rikkam on riik, seda rohkem tegelevad seal inimesed sama loogika järgi oma isiklike riskide maandamise ja töökoha hoidmisega, selle asemel et riski ja headust balansseerides saada parimat lahendust. Eriti ostufunktsioone täitvad inimesed.

See on omane heaoluühiskonnale, kus kõik on keskmiselt parem kui Eestis, alates elatustasemest ja lõpetades kooliharidusega. Kuid kõik see maksab igale ühiskonnaliikmele rohkem kui Eestis.

•• Inimesed kipuvad arvama, et advokaadid ja IT-inimesed teenivad pöörast raha. Kui palju teie töötajad teenivad?

Oleme insenerid ja tippinsenerid teenivad kõikjal väga hästi.

Tippinsenerid elavad keskmisest paremini nii Rumeenias, Eestis kui ka Soomes. Mida lähemal kvalifikatsioonipüramiidi tipule oled, seda lähedasemad on netosissetulekud nii Rumeenia kui ka Soome inseneridel. Erinevused tulevad mängu püramiidi allservas, kus asuvad nn nooreminsenerid. Hea tarkvaraarendaja elab Eestis suhteliselt paremini kui Soomes, Helsingi kesklinnas korteri üürimine on kordi kallim kui Tallinnas, kuid netopalga vahe ei ole kordi. Heade inseneride elujärg on Eestis hea ja see ei muutu lähiaastatel kindlasti halvemaks.

12.  2011 5

•• Kas Eestis on piisavalt häid

insenere?

Webmedia võiks kohe sada inimest tööle võtta. Kui kõik Eesti ettevõtted kokku võtta, siis on Eestis tuhandeid insenere puudu.

Ma ei mäleta, kes oli see haridusminister, kes muutis matemaatika gümnaasiumi riigieksami vabatahtlikuks, kuid ta tegi Eesti riigile karuteene. Kui riik ei suru inimesi jõuga reaalaineid õppima, siis minnakse tihti kergema vastupanu teed.

Nõukogude haridussüsteemi suurimaid teeneid oli just reaalainete sunniviisiline õpetamine, et rahuldada sõjalis-tööstusliku kompleksi vajadusi. Sellepärast on endisest Nõukogude blokist tulevad insenerid maailmas väga läbilöögivõimelised.

•• Nii et matemaatikat tuleb lastele vägisi õpetada?

Ega laps ei hakka loomulikult isegi lugema. Teda peab juhatama, eeskuju näitama, sundima. Ükski laps ei võta niisama raamatut kätte, pigem vaatab telerit.

Meie riigi jätkusuutlik sisemajanduse kogutoodang ei tule advokaatide, filoloogide ega politoloogide tööst, vaid inseneride omast. Need on inimesed, kes toodavad, ülejäänud toetavad tootmistegevust ja ühiskonda tervikuna.

•• Kui vaadata kooliprogrammi, siis kirjandust õpetatakse nagu Byronitele, matemaatikat nagu Lomonossovitele, aga koolilõpetaja ei tea nendest asjadest mitte midagi. Kas siin ei toimu äkki mingisugune ülemaksmine? Kas Eesti üldine haridustase üldse toetab tippinseneride esile tõusmist?

See arutluskäik ei ole õige. Eestis on maailma kõige kõrgemaid kirjaoskuse tasemeid. Edu hakkab kaduma sellepärast, et õpetajad on Eestis väga alamakstud. Kui riigimehelikult mõelda, et meil pole maavarasid, on vaid ajud, siis peame just panustama õpetajatesse, et meie laste tase tõuseks.

See pole eliitkoolide küsimus, mis on meil üldiselt head, vaid keskmise haridustaseme küsimus. Soomes on koolide ja koolilõpetajate tase palju ühtlasem.

Teine häda peitub nendes arvukates ärijuhtimist õpetavates nn kiisukoolides, mida tuli 1990-ndatel nagu seeni pärast vihma. Kunagi olid rahvusvahelist ärijuhtimist õpetanud Concordia ülikooli missid Eestis kõige ilusamad, aga edukaid rahvusvahelisi ärijuhte ei tulnud sealt vist mitte ühtegi.

Järgmine kadunud periood oli see, kui parimad ajud tõmmati pankadesse. Tootval tööstusel, mis oli alles ülesehitamisel ja millel polnud raha selliseid palku maksta, oli väga raske pankadega ajude pärast konkureerida.

Kolmas surnud aeg tuli kinnisvarabuumiga, kui need võimekad inimesed, kes oleksid võinud tegeleda tootmisega, läksid kinnisvaraärisse.

Kogu see mull oli meie riigile väga valus mitte ainult kinnisvaramulli lõhkemise pärast, vaid me kaotasime väga palju aega. Eesti riik 6 12.  2011

oleks võinud sellel ajal tegeleda innovatsiooniga.

Vaadake, kui palju tuleb praegu välja start-up-ettevõtteid.

Näeme, kui palju ja aktiivselt on see kriis pannud inimesi mõtlema, ja see on positiivne.

•• Kas selle loogika järgi võiks kriis jätkuda?

See kriis lõppes Eestis natuke liiga vara. Kui kriis oleks kestnud veel aastakese, siis me oleksime võib-olla ära teinud veel mõned hädavajalikud reformid. Pean silmas kas või haldusreformi või avaliku teenistuse seadust.

Neid teemasid kedratakse ja kedratakse, kuid kriisi kiire lõpp kahjustas nüüd meie riigi keskpika tuleviku väljavaateid.

Kui vaadata mujal maailmas toimuvat, siis peaksime ka praegu mõtlema nii, nagu oleksime sügavas kriisis.

•• Kas te oma ettevõtet juhite samasuguse kriisikeskse mõtteviisiga?

Oleme ettevõttena keskmisest riskialtimad ja agressiivsemad.

Tänu sellele oleme ka rohkem kasvanud. Oleme investeerinud kogu aeg, läbi tõusude ja languste, ilma dividende välja võtmata. Kõik läheb ettevõtte arendusse. Masu ajal investeerisime võrreldavalt varasemaga ja jätkame sama moodi. Mitmed majandusteooriad ütlevad, et peab kontratsükliliselt investeerima. Kui on majanduslangus, siis sa investeerid selleks, et tulla langusest välja tugevamalt kui teised.

Kui me oleksime tõmbunud nurka ja värisenud, siis meil poleks praegu sellist tugevat positsiooni, nagu meil on. Tänu sellele, et me masu ajal palku ei kärpinud, on meil väga hea inerts.

Usume, et mingi litakas tuleb siin maailmas veel kindlasti. Kuid Eestile ei saa see litakas enam tulla viimase kukkumisega võrreldav. Võrreldes meie majandust nelja aasta tagusega, siis meil on praegu struktuurselt oluliselt elutervem majandus, sest kas või kinnisvarasektori osa on palju väiksemaks muutunud.

Rootsi majandus jahtub, Soomes on väike kinnisvaramull ja Nokia sipleb jamas ja need riigid on meie peamised ekspordipartnerid.

Samal ajal on kriis sundinud skandinaavlasi

kohati varasemast teistmoodi mõtlema. Me näeme, kuidas nad toovad üha ja üha oma tootmisja ka arendustegevust siia meie juurde. See trend jätkub.

Me peame oma riigi tuleviku nüüd niimoodi välja mängima, et see poleks vaid alltöövõtt skandinaavlastele.

Hiina ja India majandus kasvasid suurtele alltöövõttu tehes.

Tehti nn nimeta telefone või tarkvara ja koguti kapitali. Seejärel võeti ühel hetkel risk, hakati investeerima ning tegema oma tooteid ja muututi peatöövõtjateks. See moment tuleb ära tabada ja julgelt edasi liikuda.

•• Mis see Eesti toode võiks olla?

Ei ole olemas mingisugust ühte kindlat Eesti toodet. Ma pole kindel, kas praeguses kontekstis oleks Eesti Nokia see hea idee.

•• Ma ise olin enne HTC telefoni ostmist veendunud Nokia-inimene, kuid Nokia kvaliteet käis ühel hetkel täiesti talumatult alla, sest telefonid läksid kohe rikki.

Mina olen endiselt Nokia telefonile kindlaks jäänud. Kõik need puuteekraaniga asjad on väga toredad, aga senikaua, kuni nad ei suuda endale vastupidavat akut teha, mina neid ei osta. Ma räägin päevas neli tundi telefoniga ega taha hakata telefoni juba pärastlõunal laadima hakata.

Meil on Eestis väga palju tarku inimesi. Eesti keskmine insener on tark ja töökas. Kuid me ei oska seda pakendada ja müüa. Rahvusvahelise müügi kogemus on meil nõrk.

•• Kas siit selgub, et need kirutud rahvusvahelised ärijuhid on siiski Eesti majandusele vajalikud?

Soome keskmine keskastme juht on palju kogenum kui Eesti keskmine keskastme juht. Pärast sõda on Soomes olnud moodsat kapitalismi 60 aastat, meil vaid kakskümmend. Ameerika

Ühendriikides ja Suurbritannias on kapitalism ja rahvusvaheline äri kestnud juba sadu aastaid.

See tähendab, et rahvusvahelist ärikogemust on kogutud läbi generatsioonide. Inglismaal pole kunst leida inimest, kelle vanavanaisa tegi sada aastat tagasi Hongkongis oopiumiäri või pidas Aafrikas istandust. Inimesed on üles kasvanud ühiskonnas, mis on osa rahvusvahelisest ärist.

Neil on tänu sellele olemas enesekindlus, mille saavutamiseks läheb eestlastel veel paar generatsiooni aega. Kuid see ei tähenda meie rumalust.

•• Praegu alustab tõepoolest esimest korda põlvkond, kes ei tunne välismaale sõidu ees mingisugust erilist ärevust.

Meie elatustase on tõepoolest jõudnud sellele tasemele, et välismaale minnes ei pea enam päris sente lugema ja saab ka restoranis süüa. Kümme aastat tagasi Soomes restorani minna oli eestlasele ikkagi täiesti uskumatult üle jõu käiv kulutus. Praegu pole Soome kallis restoran Eesti kallist restoranist oluliselt kallim.

•• Kuidas kompenseerite inseneride puudujääki tööjõuturul? Kas ostate alltöövõttu mujalt või toote võõrtööjõudu Eestisse sisse? Üritame kasvada väljaspool Eestit. Webmedia langetas enda jaoks selge otsuse, et hakkame kiirkorras ja eelistatult arendama oma teistes riikides asuvaid kontoreid.

Ennekõike hakkame kasvatama oma arenduskeskuseid Leedus ja Serbias. Eestis pole kahjuks võimalik turult võtta sadat inimest, ilma et algataksid perspektiivitu hinnasõja. Kuid see oleks kokkuvõttes meie tööstusharu konkurentsivõimele väga kahjulik, sest me ei saa üle oma varju hüpata.

Loomulikult soovime ka Eestis kasvada, kuid kui nõudlus ületab mõistliku pakkumise, siis pole

meil kahjuks varianti. Näiteks kasvame praegu ka Soomes, kuigi seal on inimesed eelkõige tänu maksusüsteemile ettevõtte jaoks oluliselt kallimad.

Tööjõu sissetoomisest oluliselt lihtsam on leida häid inimesi nendest riikidest, kus tegutsed.

Sa võid hea inimese leida, kuid selleks, et ta tuleks külma ja sogasesse Eestisse elama, pead talle rohkem maksma.

Raiskamisest Üks kadunud periood oli see, kui parimad ajud tõmmati pankadesse.

Haridusest Kui riik ei suru inimesi jõuga reaalaineid õppima, siis minnakse kergema vastupanu teed.

•• Kas olete inimesi Eestisse

toonud?

Loomulikult oleme toonud. Aga see on pigem erand. Me pole rahvusvaheliselt nii kuum bränd nagu Skype. Sa võid leida näiteks Iraanis inimesi, kes ongi Skype’i fännid ja valmis üksnes selle tunde nimel külmas ja sopases Tallinnas töötama.

Meil pole CV-de sissevoolu, mis räägiks sellest, et inimesed tahaksid mujalt Tallinna tööle tulla. Meil lihtsalt pole maailma kõige parem kliima.

•• Keskmine eesti inimene satub hüsteeriasse, kui talle rääkida võõrtööjõu sissetoomisest. Ta ütleb vihaselt, et välismaalased, kes ei mõista meie kultuuri, tulevad ja võtavad meie töö ära. Kas Eestis on üldse midagi, mis välismaalasi siia meelitaks?

1.

Mulle tundub, et mingil hetkel tegid eestlased rahvusliku kokkuleppe, et Eesti on meie riik, see on meie kodu ja ärme oma lävepakule roojame. Lätis, Leedus ja isegi kaugemal lõuna pool ei ole sellist kokkulepet tehtud, et oma riiki tuleb puhtana hoida.

2.

Kui vaadata, kui kiiresti Eestis poliitilised ja ärilised otsused langevad, siis see on

10 mõtet Priit Alamäe, OKTOOBER 2011

Me kõik oleme väga rõõmsad, kui siin avatakse uus India restoran.

Välismaalased toovad meile eripalgelisust. Kas see eripalgelisus peaks minema nii ulatuslikuks nagu Londonis, mis praegu näeb kohati välja nagu Islamabadi või Delhi eeslinn, on iseasi. Ma pole kindel, et me peaksime minema nii kaugele nagu Pariis, kus ongi väga selgelt üksnes mustadele kuuluvad elukvartalid. Samas tuleb aru saada, et enamik sealseid sisserändajaid pärineb nende endistest kolooniatest. Eestil ei ole kunagi kolooniaid olnud.

Kuid kes hakkavad meile pensioni maksma? Ma olen praegu 30-aastane ja lähen neljakümne aasta pärast pensionile ning riik peaks praegu sellele teemale mõtlema. Pensione saab maksta üksnes siis, kui riigi majandus kogu aeg ainult kasvab ja kasvab. Siia on vaja tuua pidevalt noori inimesi juurde, kes vananevad minust hiljem ja kes on siis tootvas eas, kui mina olen juba vana. Meil ei tohiks olla mingit häbi tuua haritud oskustööjõudu.

Olgu see haritud tööjõud siis kas keevitaja või IT-insener. See on palju õigem lahendus, kui siia tulevad inimesed, kes oskavad üksnes lapsi hoida ja mulda vedada. Kõrge kvalifikatsiooniga inimeste pidev sissevool peaks olema meie riigile üks kõrge prioriteediga eesmärk.

Eesti riigile teeb üksnes head, kui siia tulevad kõrgelt haritud tublid inimesed, kes hakkavad siin tööle, teenivad kõrget palka ja maksavad siin oma maksud.

Praegu on olukord selline, et kui meil seisaks Eestis tänaval ka 5000 inseneri, siis poole aasta jooksul leiaksid nad kõik rakendust. Häid inimesi on puudu kõikides riikides. Küsimus on vaid selles, kuidas neid siia meelitada.

Suurimaid võõrtööliste vaja-

jate näiteid on olnud BLRT, kes toob siia keevitajaid ja maksab nende inimeste eest siin maksud, kuigi tõenäosus, et need keevitajad tulevad kõik Eestist pensioni küsima, on väga väike.

See pole Eesti riigile hea, kui me ei saa rohkem laevu ehitada, sest meil pole tööjõudu. Meie inimeste võõrtööjõukartus on tulnud minevikust ja Vene okupatsioonist.

•• Kas olete oma Venemaa kolleegidega kõneledes kohanud põletavat soovi Eestisse kolida?

Ei ole. See on üks loll kartus, et kõik tahavad kangesti Eestisse elama tulla. Suurbritanniasse, Prantsusmaale ja Rootsi kolitakse massiliselt sellepärast, et seal on rikkalik sotsiaalsüsteem, sarnane kogukond ootab ees ja ilm on väga hea. Eesti ei ole välismaalasele hea koht. Kui lõdvendame sisserändepoliitikat, siis see ei too siia võõraste horde ja mingisuguseid terroristlikke rühmitusi.

•• Kui pikaks ajaks on teil õnnestunud välisasjatundjat Eestisse tuua?

Meil pole mõtet välismaalasi Eestisse tuua. Meie rahvusvahelist müüki teevad inimesed, kes pole eestlased, ja nad on oma kodumaal meie klientide juures.

Kui meil on Serbias arenduskeskus, siis mille hea pärast ma peaksin neid siia tooma? Kui me toome inimese siia, me peame neile rohkem maksma, sest nad tulevad sõprade ja perede juurest ära.

Praegu tahame Leedus võtta üle 50 inimese tööle. Kui need leedulased ootaksid Eesti piiril ja loodaksid siin tööle asuda, siis nende tulu- ja sotsiaalmaks, mis nüüd jääb Leedusse, tuleks Eesti riigile.

•• Kas ettevõtte peakontorit on Eestis mugav pidada?

Väga keeruline. Taimaa lähedal

meres on pisike Koh Samui saar, kuhu ööpäevas lendab rohkem lennukeid kui Tallinna. Oulu lennuühendus on kohati parem kui Tallinnal. Air Baltic tegi Lätile tohutult suure teene, sest inimesed pääsevad sinna ja sealt minema.

See, mida majandusminister Juhan Parts teeb praegu Estonian Airiga, on Eestile ülimalt vajalik.

Kui riik jääb selles äris lõpuks ka 50 miljoni euroga kahjumisse, siis see raha tuleb investeeringute, maksude ja ekspordi kasvu kaudu väga kiiresti tagasi.

Odavlennufirmad, kes küll küsivad siiatuleku eest kompensatsiooni, on meile ülivajalikud, sest nad ühendavad Tallinna muu maailmaga.

•• Kuidas suhtute täiesti uue ja Euroopa rööpalaiusega Rail Balticu ideesse?

Esiteks peaks see raudtee minema läbi Tartu, mitte läbi Pärnu. Arenenud Euroopas mängib raudtee keskset rolli. Vilniusse oleks meil vähem mõtet minna, aga Poolasse jõudes saab hakata juba mujale maailma edasi reisima nii lennukite kui ka rongidega. Kuid mina eelistaksin lennukeid.

See, et Flybe hakkab Eestis lendama, on meie ettevõtte jaoks nagu unistuse täitumine. Tartu ühendatakse Helsingiga, Tallinn ühendatakse Turu ja Ouluga – ideaalne.

Flybe seob meie Eesti ja Soome kontorid väga hästi kokku ja me oleme selle pärast väga õnnelikud. Turu majandust võib vabalt võrrelda poole Eestiga. Oulul ei lähe praegu kõige paremini Nokia tõttu, aga ta on sellegipoolest väga suur ärikeskus.

•• Kas Eesti turule võib tulla suuri rahvusvahelisi infotehnoloogiaettevõtteid?

Kunagi kiideti Leedu valitsust selle eest, et nad meelitasid sinna

ikkagi kordi-kordi kiirem kui lõuna pool. Nad võib-olla räägivad meist kiiremini, kuid see ei tähenda, et nad midagi kiiremini teevad.

5.

nile kindlaks jäänud. Kõik need puuteekraaniga asjad on väga toredad, aga senikaua, kuni nad ei suuda endale vastupidavat akut teha, mina neid ei osta. Ma räägin päevas telefoniga neli tundi ega taha hakata seda juba pärastlõunal laadima hakata.

3.

Isegi Leedus on keskastme juht kallim kui Eestis, ehkki üldine elatustase on madalam. Soomest võib sama tasemega keskastme juhi leida kohati sama hinnaga kui Eestist, sest nende majandus on nii palju suurem.

4.

Kui ostujuht on ostnud nn loogilisena näiva kaubamärgiga toote ja pärast läheb midagi tuksi, siis see ostujuht pole süüdi ja teda ei vallandata. See sarnaneb Mercedese ostmisega. Mercedes ei tohiks ju katki minna, aga kui läheb, siis pole ostja süüdi... Kui Lada läheb katki, siis see auto ei saanudki kuigi kaua kesta. Kuid sellisel loogilisel valikul on tavaliselt ka kallim hind.

IT-maailmas öeldakse, et kui sa ostad IBM-i käest, siis sind ei vallandata.

6.

Ma ei mäleta, kes oli see haridusminister, kes muutis matemaatika gümnaasiumi riigieksami vabatahtlikuks, kuid ta tegi Eesti riigile karuteene. Kui riik ei suru inimesi jõuga reaalaineid õppima, siis minnakse tihti kergema vastupanu teed.

7.

Häda peitub nendes arvukates ärijuhtimist õpetavates nn kiisukoolides, mida tuli 1990-ndatel nagu seeni pärast vihma. Kunagi olid rahvusvahelist ärijuhtimist õpetanud Concordia ülikooli missid Eestis kõige ilusamad, aga edukaid rahvusvahelisi ärijuhte ei tulnud sealt vist mitte ühtegi.

8.

Mina olen endiselt Nokia telefo-

9.

www.wuerth.ee IBM-i. Meile ei ole seda vaja. Me vajame, et Eestis oleksid peakorterid, mitte neljanda järgu arenduskeskused. Ajud, otsused ja raha asuvad peakorteris. See, et meil on siin Ericsson, on väga hea meie tööhõivele. Kuid otsus, kas nad on siin ka viie aasta pärast, ei tehta siin. Meie vajame, et ettevõte, kelle peakorter on Eestis, teeb oma arenduskeskused välja.

Kapital peab hakkama lõpuks siia akumuleeruma.

Eestis pole inseneri loomingust toituval tööstusel tööpuudust, vaid tööjõupuudus. Leedusse tulnud suured välisettevõtted said valitsuselt mingisugused soodustused, mis muutis nad kohalikul tööjõuturul oluliselt konkurentsivõimelisemaks.

Nad peksid seeläbi tööjõu hinnad üles, mistõttu läks teenus kõigile kohalikele tarbijatele kallimaks. Leedu kui riigi rahvusvaheline konkurentsivõime sellest kindlasti ei tõusnud. Need esmajoones loodud töökohad ei kuulunud uurimise ja arenduse tippude hulka. Esmalt toodi

madala tasemega tugiteenused.

Kui sinu riik koosneb inimestest, kes osutavad tugiteenuseid, siis sa ei saa toiduahela tippu tõusta.

Rootsi on jube kallis, aga ravimi- ja IT-ettevõtted teevad sinna just uurimis- ja arendamiskeskusi, sest seal on kompetents.

•• Kas peale aja ja hariduse on riigil võimalik sellisele arengule kaasa aidata?

Eestis võetakse aeg-ajalt Eesti riigiametnike või poliitikute vastu sõna, kui need astuvad mingite kirjade või sõnavõttudega välismaal Eesti ettevõtete eest välja või toetavad neid. Selline kritiseerija on lihtsalt kade ja lühinägelik.

Kuidas on see korruptsioon, kui meie poliitikud aitavad kellegi teise raha ettevõtetel Eestisse tuua, et siinset maksubaasi suurendada? See on heategu, mille eest tuleb anda medal. Korruptsioon on siis, kui sa jaotad maksumaksja raha ebaausalt laiali.

Ettevõtte kõige parem müügimees on ettevõtte juht. Valitsuse ja ministrite üks oluline ülesanne on olla oma riigi müügimees. 1

19. oktoobril ja 23. novembril 2011 Tallinnas

PRAKTILIST HALDUSMENETLUSES

Indrek Koolmeister, Osavõtutasu: kaks koolituspäeva 180 € + km, üks päev 95 € + km 20. oktoobril 2011 Tallinnas

KARISTUSÕIGUSE VALIKKÜSIMUSI Jaan Sootak , osavõtutasu 95 € + km

Meil ei tohiks olla mingit häbi tuua siia haritud oskustööjõudu. Olgu see haritud tööjõud siis kas keevitaja või IT-insener. See on palju õigem lahendus, kui siia tulevad inimesed, kes oskavad üksnes lapsi hoida ja mulda vedada.

25. oktoobril ja 24. novembril 2011 Tallinnas

10.

Virgo Saarmets Osavõtutasu 95 € + km/ 1 koolituspäev

Taimaa lähedal meres on pisike Koh Samui saar, kuhu ööpäevas lendab rohkem lennukeid kui Tallinna. See, mida majandusminister Juhan Parts teeb praegu Estonian Airiga, on Eestile ülimalt vajalik. Kui riik jääb selles äris lõpuks ka 50 miljoni euroga kahjumisse, siis see raha tuleb investeeringute, maksude ja ekspordi kasvu kaudu väga kiiresti tagasi.

AKTUAALSET TSIVIILKOHTUMENETLUSES Mare Merimaa, Tambet Tampuu Osavõtutasu: kaks koolituspäeva 190 € + km, üks päev 98 € + km 26. oktoobril ja 17. novembril 2011 Tallinnas

UUS HALDUSKOHTUMENETLUSE SEADUSTIK 2. novembril 2011 Tallinnas

TÖÖLEPINGU SEADUSE 2011 RAKENDUSPRAKTIKAT Heli Raidve, osavõtutasu 98 € + km 3. novembril 2011 Tallinnas

TEEMAVALIK VÕLAÕIGUSEST – käendus, kahju hüvitamine, leppetrahv; töövõtuleping Info646ja registreerimine 0002, 631 1918 Paul Varul Osavõtutasu 98 € + km

koolitus@preismann.ee, www.preismann.ee 12.  2011 7

Inimesed muutuvad hamstriks?

Võrreldes eelmise aastaga, hoian ma kokku majapidamiskuludelt:

59%

i est E . v II k esti 0 1 20 I kv. E 11 I 20 53%

41% 38% 40%

36%

26%

36%

26% 22%

19%

O oda lles ha vam kan Ost aid ud o et o es v terv stm leks äiks ise- a 20% Ost kulu ema ja il et s es s uto i d v äiks pak ote aak uur em end id s od em Soo eid ava aid p oda rita , ma ake vam des l n / o Ost as j stu kg h dei kau es aek d inn d, etis pu a ette Ost kam es paa nia too teid

8 12.  2011

Allikas: The Nielsen Company

12.  2011 9

21

15 12

TEHINGUTE ARV (MILJON TÜKKI)

18

2004 2005 2006 Tehingud pangakaartidega Eestis

2007

Kokku Deebetkaardimakse müügikohas Deebetkaardi sularaha väljavõtt Krediitkaardimakse müügikohas Allikas: Eesti Pank

9 6 3 0 1

2

3

4

5

6

7

8

9 10 11 12

1

2

3

4

5

6

7

8

9 10 11 12

1

Eestlased armastavad endiselt sularaha Kuna inimesi pole õnnestunud kaardiga maksma meelitada nõuga, siis tuleb seda teha jõuga, näitab pankade sularahaautomaatide ühendamise plaan.

Henrik Ilves

henrik.ilves@epl.ee

J

uba kaheksa aastat on mööda veerenud sellest, kui iga kodanikku esimest korda kõnetas siil. Tema sõnum oli konkreetne ja pealetükkivgi – see, kes poes oma piima, leiva ja jogurtitopsi eest sularahas maksab, on rumal. Siil, kelle intellektuaalse pagasita teadupärast ju isegi Kalevipoeg hätta jäänuks, pole tänapäeva eestlasi ümber veennud.

Jah, sularahata maksete osakaal on poodides küll aasta-aastalt tasapisi tõusnud, ent pankade 10 12.  2011

arvates veeretatakse leti ees ikka veel liiga tihti münte ja pabereid.

Muidugi ei ole pankade kampaaniatel paberraha kõrvaletõrjumiseks midagi pistmist üleüldise progressi edendamise ja inimeste elu mugavamaks muutmisega.

Sularahaga tegelemine on pankadele suur kulu, mis väljendub igaaastastes kasumiaruannetes. Kui suur on kulu täpselt, seda pole arvudena kirja pandud – sularahale kuluvad summad on osa transpordi, tööjõu ja seadmete soetamise ja hoolduse kuludest.

Ent kogusumma ulatub Eestis kahtlemata kümnetesse miljonitesse eurodesse.

Euroopa maksenõukogu on refereerinud uuringut, mille järgi kulus 2008. aastal sularaha käitlemisele meie maailmajaos kokku 84 miljardit eurot – summa moodustab Euroopa SKT-st 0,6 protsenti ja iga inimese kohta tähendab see 130 eurot aastas.

Kandes viimase arvu otse üle Eesti

oludesse, võiks meil sularahaga tegelemisele kuluda laias laastus 160 miljonit eurot aastas. Tegelik summa on ilmselt siiski väiksem – meil pole transpordivahemaad kuigi pikad ja ka tööjõukulud on madalamad, ent saja miljoni kanti ulatub see summa tõenäoliselt küll. Kuigi ka kaupmehel kulub müntide ja rahatähtede ülelugemisele ning transpordile raha ja töötunde, langeb lõviosa sularahakuludest pankadele. Kõrvutades seda teenustasudega, mis ainuüksi Swedbankile tõi Eestis mullu tulu peaaegu miljard krooni ja kus väga oluline osa on just maksete tasudel, on selge, miks pangad sularaha heameelega üldse maamunalt pühiksid.

Ja lisaks sularahaga tegelemise kulule pole pankade jaoks sugugi tähtsusetu veel üks lihtne fakt – elektrooniline raha ei saa asuda sukasääres ning mida vähem on ringluses sularaha, seda parem on kokkuvõttes pankade likviidsus.

2

3

4

5

6

7

8

9 10 11 12

Eesti Panga maksete statistikas järge ajades on näha, et kaardimaksete osa küll tasapisi kasvab, ent mingisugust üleüldist murrangut sularahata arveldamise kasuks pole toimunud ja niisama lihtsalt ei toimugi. Ent seal, kus asuvad Eestis tegutsevate pankade peakontorid, on olukord hoopis teine. Soome Panga andmetel langes sularahamaksete osakaal eelmisel aastal juba vähem kui kolmandikuni, elektroonilised maksed on ülekaalus ka teistes Põhjamaades. Istudes toolil, kust jagatakse korraldusi Eesti pangajuhtidele, paistab eestlaste armastus sularaha vastu kuluka anakronismina. Euro tulek Eestisse ei toonud pankadele mingisugust kergendust, hoopis vastupidi, sest müntide osakaal on kasvanud. Ja kuigi Euroopa ühisrahale ülemineku esimestel kuudel oli maksekaartide ja sularaha käivete vahe juba päris väikene, libises sularaha suve jooksul taas kaugele ette.

Võitlus sularaha vastu Nüüd on pangad keelitamise ja meelitamise kõrvale jätnud ning asunud kahel rindel võitlusse sularaha vastu. Esimene võitlustanner on kaupmehed. Paradoksaalsel kombel olid pangad ülikõrgeks aetud kaardimakse teenustasudega ise poodnikud sularaha vastuvõtmist eelistama sundinud. Veel mõned aastad tagasi rääkisid väiksemate poodide ja baaride pidajad isegi kuni 2,5-protsendisest kaardimakse teenustasust ning mõnedki varem kassaterminaliga varustatud ettevõtjad riputasid letile sildi: „Kaardiga maksta ei saa.” Suurpoodidele on sedalaadi protsendid alati väiksemad, kuid ikkagi suuremad kuludest, mida sularaha lugemine ja panka transportimine kaasa tõi. Selle aasta alguseks oli tasuprotsent kaupmeeste liidu hinnangul langenud 1–1,5 protsendini. Väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ühendava EVEA läbi viidud küsitluse järgi maksab pisipoodnik aga kaardimakselt vahendustasuna

1

2

3

4

5

6

7

8

pangale umbkaudu 1,7 protsenti summast. Lisades juurde keskmiselt 15-eurose kassaterminali renditasu ning 22,30 eurot sidekulusid, hindasid väikeettevõtjad, et kaardimakse võib viia isegi kuni poole teenitavast kasumist. „Just kõrge kaardimakse kulukus on peamiseks põhjuseks, miks 39 protsenti väikekaupmeestest ja teenindusettevõtjatest ei võta kaardimakseid üldse vastu,” nentis EVEA suve hakul.

Sedalaadi kurtmist on kaupmeestelt kostnud aastaid, ent seekord juhtus midagi ootamatut.

SEB raporteeris kiirelt terminalitasu alandamisest viie euroni kuus. Oli saabunud hetk, kus pankadeni jõudis arusaam, et mure on neil kaupmeestega ühine – kuna ka klientidel ei ole sularahaga maksmise vastu midagi, siis kõrge teenustasu pealt teenitud raha kulub tegelikult sularaha käitlemise kuludeks.

Kingitusi rahamaailmas ei ole ja kaupmeeste väiksemad teenustasud saavad olla võimalikud vaid siis, kui elektrooniliste maksete käive kasvab. Ning kuna inimeste harjumuste muutmine reklaamiga ei ole õnnestunud, tuleb neid veenda nende endi rahakoti kaudu. Asjaolu, et suur meediatähelepanu, mis panku ühise sularahaautomaatide võrgu ja sellega kaasneva võimaliku sularaha väljavõtu tasuliseks

Mida vähem on ringluses sularaha, seda parem on kokkuvõttes pankade likviidsus. muutumise tõttu tabas, vähemalt ühe panga taganema sundis, pole tegelikult siinjuures üldse tähtis.

Oluline on see, et ka Swedbank ei välista seejuures sularaha väljavõtu kas või osaliselt tasuliseks muutumist. Tasuta sularaha aeg saab ümber.

Selgitustööd teha ja lepitust otsida tuleb pankadel nüüd eelkõige nende hulgas, kel kuldkliendi staatust ei ole. Oletust, et sularahale on kindlaks jäänud

9 10 11

2009

2010

2011

700 KÄIVE (MILJON EUROT)

2008

600 500 400 300 200 100 0

10 11 12

1

2

3

4

5

6

7

8

9 10 11 12

eelkõige kehvemal järjel olevad inimesed, kinnitab ka poodide statistika. Selveri ketis, mis ennast odavpoena ei positsioneeri, oli maksekaardiga tehtud osa käibest mullu 60 protsenti. Aastaga oli see arv kahe protsendi võrra suurem. Ent Narvas maksis kaardiga vaid 41 protsenti inimestest, samal ajal kui Tallinnas 63 protsenti. „Üldjoontes võib öelda, et suuri oste tehakse sagedamini maksekaardiga ja väiksemaid

1

2

3

4

5

6

sularahas,” kommenteeris Selveri avalike suhete juht Annika Vilu.

Seevastu Maximas, hinnatundlikumale kliendile suunatud ketis, annab kaardimakse praegu vaid 48 protsenti käibest. „Enne euro tulekut oli kaardimaksete osakaal käibest ligikaudu 46 protsenti. Vahetult pärast euro käibele tulekut tõusis see üle 50 protsendi, kuid on nüüdseks langenud,” selgitas Maxima avalike suhete juht Erkki Erilaid.

7

8

9 10 11 12

1

2

3

4

Eesti Pangast väljastatud sularaha 10. jaanuar: 255 mln eurot 4. oktoober: 457,5 mln eurot

5

6

7

8

9 10 11 12

1

Arvestades sularahasõprade varanduslikku seisu, tuleb pankadel oma eesmärkide saavutamiseks lähiajal läbida enneolematu suhtekorralduslik kadalipp. Juba viieeuroste automaatidesse paigutamise lugu andis märku, kui tundliku teemaga on sularaha näol tegemist. Siilile võib appi kutsuda ka Kalevipoja, Suure Tõllu ning murueide, ent ajal, mil protestitakse Wall Streetist Kreekani, on

2

3

4

5

6

7

8

aeg sedalaadi klassiviha süvendavaks muudatusteks nii halb kui üldse võimalik.

Kuid palli, mis veerema pandud Stockholmis, Kopenhaagenis ja Helsingis ning milles kõik turuosalised põhimõtteliselt kokku leppinud on, mõni Facebooki kommuun või lugejakiri ajalehes ei peata. Tuleb lihtsalt ära harjuda.

Pealegi – sularahakulud on tarbijad teiste tasude kaudu pankadele kinni maksnud niikuinii. 1

X Rahvusvaheline Kinnisvarakonverents KINNISVARA 2011 11. november 2011

Kumu auditoorium

Konverentsil esinejad:

Daniel Bergvall SEB Grupi majandusuuringute divisjoni ökonomist

Kinnisvaraturul uut hoogu otsimas Majandusteemaline diskussioonipaneel: „Millised on Baltimaade võimalused hapras majanduskeskkonnas — kas positiivne areng jätkub?“ Kinnisvaraarendusteemaline diskussioonipaneel: „Kommertskinnisvara ja kaubanduspindade areng ning väljavaated“ Elukondliku kinnisvarateemaline diskussioonipaneel: „Milliseks kujuneb kinnisvaravahendustegevus 2012 aastal: kas osta-müüa või üürida?“

Damian Harrington Colliers International Euroopa regiooni uurimiskeskuse direktor

Valitakse Kinnisvara Guru 2011

Ehitusturu teemaline diskussioonipaneel: „Ehitusturg 2012 — ehitusturu võlud ja valud“ Kinnisvarainvesteeringute teemaline diskussioonipaneel: „Kas osta või oodata — milliseks kujuneb investeerimiskliima lähitulevikus?“ Info ja registreerimine: 666 0605, www.corpore.ee

12.  2011 11

Venemaa tahab põllupidaja„P rikkaks teha

Jaanus Piirsalu

jaanus.piirsalu@epl.ee

Venemaa plaanib järgmise kaheksa aastaga kolmekordistada toetusi põllumajandusele, uue algatusena hakkab valitsus tootjatele maksma otsetoetusi, nagu on kombeks Euroopa Liidus.

12 12.  2011

erspektiivid on siin raudselt suured!” tulistab Gennadi Tkatšenko pikemalt mõtlemata. Tkatšenko juhib Lõuna-Venemaal Stavropoli krais põllumajandusettevõtet Agro, mis kuulub peakorteriga Tallinnas asuvale Joakim Heleniuse asutatud Trigon Agrile. „Kavatseme maad ainult juurde osta,” kinnitab Tkatšenko, et veel kümme aastat tagasi põhjas mis põhjas olnud Venemaa põllumajandus areneb kiiresti ja suurt kasumit tõotavalt.

Trigon Agri tütarettevõttele kuulub Ipatovos, linnulennult paarisaja kilomeetri kaugusel tulisest Tšetšeeniast, praegu 36 000 hektarit maad, aga eesmärk on harida vähemalt 45 000 hektarit maad. Mastaabid, mis Eestis on võimatud.

Tkatšenko majandi naabruses harib 500 hektarit maad väikefarmer Andrei Lebedev. Trigoni majandi üks keskmine põld on ka suurem kui kogu Lebedevi majapidamine. Mõlemad – nii

suur kui ka väike – kasvatavad peamiselt nisu ja päevalille. Ka Lebedev näeb tulevikku ainult helgena. „Kui ma 2000-ndate alguses alustasin, siis oli ikka väga raske.

Mitu korda mõtlesin juba loobuda, aga enam selliseid mõtteid pole,” ütles ta. „Vaadake ise, isegi inimesed on hakanud külasse tagasi elama pöörduma.”

Eriti seda tegelikult näha pole, sest Nõukogude aja lõpus elas 42-aastase Lebedevi kodukülas umbes 3000 inimest, aga praegu napilt poole vähem. „Vahepeal elas veel vähem,” kinnitab Lebedev. „Perspektiiv alles hakkab tekkima. Kui vahepeal oli külas ainult 10–15 farmerit, siis nüüd on juba üle 30 majapidamise.”

See tähendab omakorda, et lõpuks ometi on maa hinda minemas. Muidugi mitte kõikjal Venemaal, aga lõunaregioonides kindlasti. „Vaba maad on juba raske osta,” nendib Tkatšenko. „Siin ei jäta vaba maad enam keegi naljalt ripakile.”

Venemaa ajakirjanduses avaldatud statistika järgi ei kasutatud Venemaa 400 miljonist hektarist põllumajandusmaast sihipäraselt ligi 50 miljonit hektarit. See võrdub üle kümne Eesti pindalaga.

Ipatovo rajoonis müüakse peamiselt sellist maad, mille Nõukogude-aegsete kolhooside-sovhooside töötajad said osakutena kompensatsiooniks töötatud aastate eest. Üks osak võrdub üheksa hektari maaga.

Kui kümme aastat tagasi maksis selline maatükk Lebedevi sõnul 10 000 rubla (tollal võrdus see 375 euroga), siis täna müüakse juba 150 000 rublaga (ligi 3500 eurot). „Farmerite konkurents maa pärast,” nendib Lebedev.

Venemaa seaduste järgi ei saa sellist osakumaad väliskapitaliga ettevõtted osta. Trigon Agrile kuuluv Agro peab seega ostma maad juurde oluliselt kallima hinnaga.

Uued toetusprogrammid Kuigi 1990-ndate kaosega võrreldes on Venemaa põllumajandus teinud väga suure tõusu, siis suurt pilti vaadates pole ka viimased aastad Vene põllumehele eriti mõnusad olnud: 2008. aastal mõjutas neid alanud majanduskriis, 2009. aastal mõjutas hindu teravilja suur ületootmine, eelmist aastat aga suur põud. Vene ekspertide andmetel on ligi kaks kolmandikku Vene põllumajandustootjatest majanduslikult kehvas seisus, aga see-eest on tekkinud juba palju suurettevõtteid, mille kasumid põllumajandusest on juba võrreldavad naftafirmade kasumitega.

Viimase kolme-nelja aastaga on riik algatanud põllumajanduse ja põllumajandustehnika tootjate päästmiseks mitmeid toetusprogramme, millest väikefarmer Andrei Lebedev rõhutab kõige olulisemana kolme programmi.

Esiteks, programm Vene põllumajandustehnika ostmiseks.

vad, et riigitoetuste saamisel pole vahet, kas sa oled suurettevõtja või väikefarmer. Riik ei eelista kumbagi. Peamiste probleemidena Vene põllumajanduses toonitavad erinevad eksperdid vananenud tehnoloogiate kasutamist ja noorte spetsialistide puudumist. Gennadi Tkatšenko on nendega nõus.

Eriti uhke tehnoloogia Tkatšenko juhitav Agro koolitab näiteks ise spetsialiste välja, sest põllumajanduskoolid ei õpeta eriti moodsaid põllupidamise tehnoloogiaid. Agro nimelt harib maad tehnoloogiaga, mida kohalikest keegi ei kasuta. Minitill’i-nimeline tehnoloogia näeb ette maa võimalikult vähest töötlemist. Ei mingit kündmist ega erilist kultiveerimist, vaid seeme kohe mulda. Sama tehnoloogiat kasutab ka Venemaa suurim välisinvestor põllumajanduses,

Väikefarmerid võtavad keerulise bürokraatia pärast laenu kohalikult viljaveskilt.

2462

1932

1381

742

1277

1392

1155

llumoodan õ P ut tus d kog akasva aaduse

929 1306

711

2445

1239

1053

1002

m S lus Loo ja põl BLADE U R a l Vilj RDITES emaa n A J e MIL oli V tal s a a 10. d * 20 e põu in tõs

2010 * 200 8 4 3 200 9 200 8 395 2 005 7 200 0 670

aa m e e Ven elarv lluõ ie riig used p le* t e toe ndus gi ja är ma kursi j 2019

2020

se egu a r *p

2011

2013

2015

2018

(3

rootslaste Black Earth Farming, mille tütarfirmale Agro-Invest kuulub idanaabri lõpututel avarustel ligi 350 000 hektarit maad.

Kohalikud, nagu ka Andrei Lebedev, eelistavad ikka künda, nagu aastasadu seda on tehtud. „Saagikus on meil sarnane, aga nende kulutused on oluliselt kõrgemad, kuna nad teevad saagi saamiseks tööd oluliselt rohkem,” ütleb Tkatšenko ja arvutab, et Agro kulutused sama saagi saamiseks on 20–30 protsenti väiksemad.

Nisu saagikus on Trigoni tütarfirmal tänavu 35 tsentnerit hektari kohta, eesmärgiks on aga 40–45 tsentnerit. „Siin me ei saavuta kunagi saagikuseks 70–80 tsentnerit nagu Krasnodari krai mustal mullal,” räägib Tkatšenko. „Meie taktika on kulud all hoida.

Paljud teised majandid, kellel on neli korda vähem maad kui meil, hoiavad palgal rohkem inimesi kui meie. Meie ökonoomsus on suurem ka tänu moodsa tehnika kasutamisele.”

Isegi kui eelmisel aastal laastas Venemaa põllumajandust suur põud, mille tagajärjel kehtestati vilja ekspordikeeld, teenis Trigoni Ipatovo majand Tkatšenko sõnul 30 miljonit rubla (0,75 miljonit eurot) kasumit. Ekspordikeeld neid otseselt ei puudutanud, sest kogu oma vilja müüvad nad Venemaal. Keeld mõjutas neid aga selles mõttes, et ilma selleta oleks ka Venemaa siseturul nisu maksnud rohkem ning seega ka Agro kasum olnud suurem.

Tänavu sügisel on nisu keskmine hind 6000 rubla (umbes 145 eurot) kanti tonnist, eelmisel aastal kukkus hind 5000 rubla (125 eurot) kanti. „Kogu meie majandamine on arvestatud nii, et tulgu, milline ilm tahes, meie teenime oma kasumi,” räägib ta. „Muide, mida kuivemad ilmad, seda suurem kasu meie tehnoloogiast, sest mini-till jätab mulda rohkem niiskust.” Stavro-

2515

aa dusm e n Ven maja n lu põl ang o iirelt d k too anud e s v kas ajandgu

bla ru 00 0 0 ot) la 00 eur ub 00 dit 0r 5 0 ljar 00 ot) la r 0 33 8 mi ub 00 t eu ( 0 di 0r 00 ljar 00 ot) i 312 m 00 ur ubla 4 , 0 te (7 00 rdi 0r 0 0 ilja 0 00 rot) 29 m 0 la u 9 , 0 te ub (6 00 rdi 0r 0 0 ilja 00 ot) r 24 ,7 m 00 eu bla (5 ru 0 0 dit 00 iljar 000 189 ,5 m 00 urot) (4 0 0 it e 00 jard 124 mil

„Farmer maksab 50 protsenti liisingust, ülejäänud maksab kinni riik,” räägib Lebedev. „See uus kodumaine tehnika on täitsa normaalne.” Teine asi on see, et kuna Lebedev koos oma kahe töötajaga harib vaid 500 hektarit, siis on käive aastas kahe miljoni rubla (50 000 eurot) kanti, mille eest lihtsalt ei jätku vahendeid uue tehnika ostmiseks isegi toetusprogrammiga.

Gennadi Tkatšenko nendib, et dotatsioonid Vene tehnika ostuks on suured, paraku Trigoni Agrot Vene tehnika tase ei rahulda.

Nemad töötavad seni eranditult John Deere’i ja 500-hobujõuliste Caterpillari masinatega ning loodavad, et Vene valitsus hakkab toetama ka välismaise tehnika ostmist põllumeestele. Liitumine WTO-ga võib selles küsimuses abiks tulla.

Teiseks, programm soodsamate laenude saamiseks. Riik maksab kinni suurema osa laenuprotsendist. „No näiteks, kui ma tahan võtta laenu miljon rubla (25 000 eurot), mille protsent on 14, siis riik maksab sellest kinni 12 protsenti ja mina kaks protsenti,” räägib Lebedev. „See on hea programm, paha on ainult see, et peab väga palju dokumente täitma.”

Hiljem tuleb jutu sees välja, et selle keerulise bürokraatia pärast võtavad paljud väikefarmerid tavaliselt laenu hoopis kohalikult viljaveskilt. Skeem on lihtne – laenu tagatakse saagiga.

Protsent on muidugi kõrgem kui pangas, aga Lebedevi sõnul on probleeme vähem kui pangaga asju ajades. Tavaliselt lubab farmer laenu eest müüa veskile kokku lepitud koguse vilja ette kokku lepitud hinnaga.

Kolmandaks meeldib Lebedevile, et riik toetab farmeritel kinnisvara remonti ja ehitamist. „Saab normaalsed hooned ehitada,” ütleb ta. Parajasti istub ta ise 2005. aastal tegevuse lõpetanud 1. Mai nimelise majandi kaua-kaua aega tagasi sügaval Nõukogude ajal ehitatud kontoris, kus pole õigeid põrandaidki.

Poollagunenud tüüpiline endine kolhoosikontor, nagu neid oli kümneid omal ajal ka Eestis.

Trigoni majandi Agro juht Gennadi Tkatšenko lisab riigipoolse abi nimekirja dotatsioonid väetiste, seemnete ja kütuse ostmisel. Kui esimesed kaks toetust pole Agro jaoks eriti märkimisväärsed, siis 25-protsendiline allahindlus võrreldes turuhinnaga diislikütusele on vägagi tõhus abi. Kui Stavropoli krais maksab sel sügisel diislikütus bensiinijaamas 20–21 rubla liiter (50 eurosenti), siis põllumees saab selle kätte umbes 16 rublaga (40 eurosenti). „Kõigepealt esitame taotluse kindla koguse osas kohalikule võimule, kes eraldavad meile limiidi. Sellega sõidan Rosnefti (Venemaa riiklik ja ka suurim naftakompanii – J. P.) kohalikku kontorisse ja sõlmine lepingu,” kirjeldab Tkatšenko odavama diislikütuse saamist. „Siin erilist bürokraatiat pole.”

Tkatšenko ja Lebedev kinnita-

poli krais on isegi tavalisel suvel 85–100 vihmavaba päeva.

Väikefarmer Andrei Lebedev nimetab kahe teda piinava peamise probleemina hea tööjõu põuda külas ning vahendite puudumist. „Pole lihtsalt vaba raha,” lausub ta. Mõnikord on rahapuudusest ka kasu, toob optimistliku olemisega Lebedev naerdes näite.

Ta kasutab nimelt väga vähe keemiat teravilja kasvatamisel. „See on meie pluss võrreldes suurte tootjatega. Aga kui oleks rohkem raha, siis võib-olla ma kasutaks ka rohkem keemiat,” lausub ta.

Keskmine palk Trigoni Ipatovo majandis on Tkatšenko sõnul 10 000 rubla (250 euro) ümber, aga koristusajal suurenevad palgad mitu korda. Näiteks muidu 7000 – 15 000 rubla teeniv traktorist teenib koristusajal kuni 40 000 rubla (ligi 1000 eurot) kuus.

Võrdluseks – väikefarmer Lebedev maksab oma kahele töötajale tavakuudel palka 8000 rubla (200 eurot) ja koristustööde ajal 30 000 rubla (750 eurot).

Kui sa elad Venemaal maal ja saad kuus 40 000 rubla, siis see on väga kõva palk. Aga selle eest peab ka tööd vehkima hullumoodi – koristusajal kestavad kombainerite-traktoristide tööpäevad 12–24 tundi, siis sama pikk puhkus ja uuesti rooli!

Septembri lõpus Ipatovo majandis päevalille koristanud traktorist Vladimir ütleb, et on sellise tempoga harjunud. Ta räägib, et eelistab ööpäevaseid vahetusi, sest siis jõuab vahepeal ka kodus tööd teha. „Ega see pole enam selline töö nagu vanasti, sest meie traktoreid juhivad satelliidid. Minu ülesanne on põhimõtteliselt vaid selles, et traktor põllu lõpus ümber pöörata,” naerab ta. „Isegi kui keegi jääb roolis magama, siis tugev signaal ajab 50 meetrit enne põllu lõppu su üles.”

Venemaa-Valgevene-Kasahstani tolliliidu käivitamine Tkatšenko sõnul Vene põllumehele erilist mõju pole avaldanud. Venemaa liitumisel maailma kaubandusorganisatsiooniga WTO oleks Tkatšenko meelest mõju rohkem, sest siis ei saaks Venemaa valitsus enam kehtestada näiteks ekspordi- või impordikeeldusid. 1

Eesti müüb Venemaale aastas 500 tõumullikat •• Venemaa põllumajandustootmi-

se kasvust võiksid kasu lõigata ka Eesti põllumajandusega tegelevad ettevõtted, aga neil on raske turule ligi pääseda. Võtame näiteks tõumullikate müümise äri Venemaale.

•• Aastakümneid tõukarjaga tegelenud Luige baasi direktor Koit Põld räägib, et Nõukogude Liidu ajal müüdi Eestist tollastesse liiduvabariikidesse igal aastal stabiilselt 10 000 tõuveist. Umbes pool sellest müüdi tollasesse Venemaa Föderatsiooni.

•• „Tõulooma müük oli rentaabel ja meie tõuloomadele oli nõudlust rohkem kui saime müüa,” meenutab Põld. „Endises Nõukogude Liidus ei leia Kaliningradist Kuriilideni naljalt asustatud piirkonda, kuhu meilt ei ole tõuloomi müüdud.”

•• Põld kinnitab, et nõudlus tõu-

mullikate järele Eestist on Venemaal endiselt olemas, aga erinevatel põhjustel suudetakse praegu idapiiri taha müüa vaid 500 tiinet tõumullikat. „Need, kes Venemaal rahale ligi pääsevad, tahaks sellist kogust korraga. Neil on lihtsam osta suurtest riikidest,” lausub Põld. „Poliitika ei ole müüki kunagi seganud. Laadisime ka pronkssõdurijuhtumi ajal.”

•• Müünud oleme Venemaal Pihkvasse, Vladimirisse, Vologdasse, Saratovisse, Ivanovosse, Tatarimaale, Baškiiriasse, Udmurtiasse ja PõhjaOsseetiasse, loetleb Koit Põld.

•• Venemaale müügimahtude kokkukukkumise põhjuseks nimetab Põld Eesti-siseseid vajadusi, karja

taastootmist ja seda, et palju lihtsam on Eesti kasvatajatel müüa tõuloomi teistele riikidele.

•• Levinud on selle eest elussigade müük Venemaale. „Müüvad või üritavad müüa praktiliselt kõik seakasvatajad, välja arvatud need, mis kuuluvad otse meie lihatööstustele,” teab Põld.

•• Mis puutub Eesti põllumajandustoodete müüki Venemaale, siis neid leiab Venemaal endiselt vähe. Peterburi poodides leiab Tere tooteid ja Rakvere tööstuse liha, Moskvas Võrus tehtud juustu, mida müüakse küll soomlaste Valio kaubamärgi all. „Eestlased on selles suhtes aremad ja passiivsemad kui soomlased,” nendib üks Peterburis elav Eesti ärimees.

12.  2011 13

Pildi enkrüptimiseks on vaja QR Code readerit.

Tasuta lõunaid pole olemas?

On küll. Soovi vaid!

Vaata www.estravel.ee/epl

14 12.  2011

Eestlased pagevad Soome, soomlased Eestisse Ann-Marii Nergi

ann-marii.nergi@epl.ee

Juba praegu on iga kümnes Eestis registreeritud ettevõte Soome päritolu ja see rong näib aina edasi kihutavat.

K

ui hiljuti avaldatud Tartu ülikooli doktorandi Kristi Anniste uurimusest selgus, et massiliselt Soome läinud eestlastest ligi pooled ei taha siia tagasi tulla ja on põhjanaabrite elukorraldusega vägagi rahul, siis sealsete ettevõtete juhid mõtlevad täpselt vastupidi ning neile näib Eesti heaoluriigina, kus kasumit suurendada.

Ainuüksi aastaga on Eestis tegutsevate ja Soome kapitalil põhinevate ettevõtete arv 500 võrra suurenenud, sest soomlased põgenevad kodumaalt järjest lämmatavamate maksude ja aina kõrgemat palka nõudvate ametiühingute eest. Praeguseks on Eesti 46 000 ettevõttest 4635 Soome päritolu, mis tähendab, et iga kümnes firma põhineb põhjanaabrite kapitalil. Näiteks 2009. aastal tegutses Soome firmasid siin tuhande võrra vähem.

Soome riigijuhte ei tundu selline trend kõigutavat, sest Ärilehega rääkinud eksperdid ei ole veel siiani näinud ühegi muudatust, mis firmasid kodumaale jääma keelitaks.

Soome-Eesti tööstuskoja juhatuse esimehe Heikki Mäki sõnul võiks meie naabrite valitsus teha välisinvestorite meelitamiseks sama head tööd, kui on teinud eestlased. „Soomes räägitakse teenindussektori pidevast kasvust, aga ka tootmine peaks olema rohkem esindatud. Kui tootmisega tegelevad firmad ainult

mujale kolivad, näen mina seda kui ohu märki. Samas ei ole ma kahjuks Soome valitsuse tegevuskavast välja lugenud ühtegi tõsiseltvõetavat sammu, mis hoiaks ettevõtteid kodumaal ja meelitaks uusi juurde,” sõnas Mäki.

Vastupidiselt ärimeeste soovile tõstab valitsus hoopis käibe- ja energiamaksu ning ametiühingutesse kuuluvad töötajad nõuavad pea igas valdkonnas oluliselt suuremat palka. „Arvan, et trend jätkub veel pikalt, kui Eesti valitsus jätkab riigi konkurentsivõime arendamist, nagu nad siiani seda on teinud,” oli Mäki enesekindel.

Mäki sõnul on Eestis konkurentsivõimelised nii palgad kui ka tööjõu paindlikkus. Kui aga vaadata, mille tõttu eestlasest oskustööline siit ära läheb, siis on need just täpselt samad põhjused, miks soomlasest ettevõtja oma firma siia tahab tuua. Kui Eesti keskmine palgatase, mis on vähem kui 800 eurot kuus, moodustab Soome vastavast näitajast umbes kolmandiku, siis pole ettevõtjal vaja olla ärigeenius, et siinse tööjõu tasuvust näha. Ka töötaja koondamine käib Eestis oluliselt kiiremini kui Soomes.

Tööstuskoja juhi sõnul ongi põhjanaabrite väiksemad ettevõtted tihti reaalse probleemi ees, kus juht ei julge uut töötajat palgata, sest ei tea, kui kauaks tööd jätkub, ja koondamine sujub väga vaevaliselt. Eestis seevastu soosib seadus pigem tööandjat ja ametiühingute jõud on veel väike.

Tartu ülikooli doktorandi Kristi Anniste peagi kaitstavast doktoritööst, mis teeb ülevaate Soome tööle läinud eestlastest, selgub, et kodumaal omandatud kvalifikatsioon tagab tihti samalaadse töö ka teisel pool lahte. Kui aga eestlastest oskustööliste arv on juba praegu kodumaal vaid protsendi võrra suurem (36%) kui eestlastest oskustööliste arv Soomes (35%) ja kodumaale tagasi ei kiputa, siis võib see varsti vee peale tõmmata ka äride siiakolimisele – tööjõudu pole enam võtta.

Soome töö- ja majandusministeeriumi nõunik Mikko

Soome ekspert: minu teada ei ole Soomel mingit plaani, kuidas firmasid kinni hoida.

Kortelainen oma riigi konkurentsivõimes ei kahtle. „Hiljutisel maailma majandusfoorumil paigutus Soome konkurentsivõime poolest maailmas neljandale kohale, mis näitab, et Soome suudab ettevõtete tegutsemiseks pakkuda head keskkonda.” Kortelaineni sõnul on Soome riigijuhid pühendunud majanduskasvule ja see on uue valitsuse programmi üks prioriteet.

Näiteks kavatseb valitsus vähendada ettevõtete maksukoormust.

Firmasid tuleb juurde Kuid ka Soome ja Baltimaade vaheliste suhete ekspert ja advokaadibüroo Sorainen juhtivpartner Pekka Puolakka ennustab juba massiliseks saanud trendi jätkumist. „Usun, et näeme veel mitme aasta jooksul just väiksema ja keskmise suurusega perefirmasid, kes just maksudest ajendatuna kannavad oma ettevõtte tegevuse Eestisse üle,” lausus Puolakka. Ühtlasi rõhutas ta, et madalamate maksude pärast on siia kolimine pigem viimase aja nähtus ja peamine põhjus on läbi kümnendite olnud Eesti kvaliteetne oskustööjõud, kes teeb töö ära oluliselt väiksema palgaga. „Minu teada ei ole Soomel ka mingit

plaani, kuidas firmasid sinna jääma saada,” sõnas Puolakka.

Ka Soome tööstusliit, mis on sealne juhtiv ettevõtete toetaja, on pidevalt teinud valitsusele ettepanekuid tulumaksu ja ettevõtete maksukoormuse vähendamiseks ning selle arvel soovitanud tõsta tarbimismakse. Tööstusliidu majanduspoliitika nõunik Penna Urrila aga selleks erilisi lootusi ei hellita. „Mingeid radikaalseid maksumäärade muutmisi meid ees ei oota, sest ülesehitatud ja tunnustatud heaoluriigi mainet tuleb hoida ja selle rahastamine nõuab suuri maksutulusid. Aga maksustamise struktuurimuutus muudaks Soome kindlasti atraktiivsemaks asukohaks ka Rootsi ja muude sarnaste majandusstruktuuridega riikide hulgas,” ütles Urrila. „Soome firmade Eestisse tulek ei tekita seni muret, kuni sellest ei kujune massilist maksude väljarännet.” 1

12.  2011 15

Finantskeskused •• 10 maailma tähtsaimat ja 34 nimetamisväärset Euroopa keskust

770

or Sko

1

735

2

724

3

695

4

692

5

68 6

6

68 1

7

68 0

8

672

9

667

10 13

64 9

16

64 3

22

638

24

637

28

632

29

628

32

626

33

625

34

621

35

618

37

615

39

614

42

612

43

60 8

44

60 6

48

60 5

50

597

51

593 58 4 58 3 58 2 58 1 58 0 574 56 8 55 4 54 3

54 56 58 59 60 61 62 67 70 71

49 1

73

47 7

74

16 12.  2011

75

don Lon ork wY e N g kon g n Ho ur gap n i S ai ngh a h S yo Tok go ica Ch ich Zür sco nci a r F San o ont Tor nf Ge urt nkf a r F en nch ü M iis Par lm kho c o St rg bou m e Lux gh bur n i Ed w sgo n Gla age a h pen Ko m rda ste m A o Osl gi lsin He Viin

blin Du l sse Brü d dri Ma ano Mil ha Pra a om Ro vi ssa r a V ar ralt b i G o nac Mo on sab s i L a skv Mo l nbu Ista linn Tal lta Ma uri erb t e P est dap u B vik kja y e R ena Ate

Tallinn on kõvem finantskeskus kui Riia Tallinn on maailma 75 olulisema finantskeskuse seas, kuid see koht on üsna habras…

Villu Zirnask

villu.zirnask@epl.ee

V

ahetult pärast seda, kui lepiti kokku Eesti kui finantskeskuse arendamiseks loodud MTÜ FinanceEstonia tegevusstrateegias, kerkis Tallinn rahvusvaheliste finantskeskuste edetabelis seitsme koha võrra – 74. kohalt 67. kohale. Tallinna punktiskoor tegi aga lausa edetabeli suurima hüppe.

Tegelikult oleks Eesti tõusu kandmine alles jaanipäeva ajal asutatud ühenduse kontosse muidugi suur liialdus, sest sellal, kui Briti finantsuuringute firma Z/Yen Group uut edetabelit kokku pani, ei olnud FinanceEstonia juttudest veel palju kaugemale jõudnud. Värske edetabelitõus on nüüd igal juhul täiendav tugipunkt tegude tegemiseks, maailmale enesest teada andmiseks.

Z/Yen paneb finantskeskuste edetabelit (mis on tuntud lühendi GFCI all) kokku 2007. aastast.

Igal aastal kaks korda, märtsis ja septembris. Linnu on edetabelis praegu 75 ning need ei satu sinna juhuslikult või raha eest. Linn võetakse finantskeskusena vaatluse alla, kui uuringu üheks osaks olevas online-küsitluses märgib vähemalt viis vastajat ta ära vastuses küsimusele: „Kas on mõni

finantskeskus, mis võib järgmise kahe-kolme aasta jooksul muutuda oluliselt tähtsamaks?”

Edetabelisse pääseb linn siis, kui online-küsitluses saab ta muude finantskeskuste spetsialistidelt vähemalt 200 hinnangut erinevate keskust iseloomustavate näitajate kohta. Lisaks online-küsitlusele on edetabeli aluseks hunnik statistilisi ja muude uuringute näitajaid tööjõu, elukvaliteedi, korruptsiooni jne kohta. Ühest küljest ei ole Eesti 67. koht 75 linna seas justkui suurt uhkustamist vääriv koht. Parem kui viimane, aga ikkagi selge sabaots. Teisalt võib saavutuseks pidada juba sedagi, et Eesti edetabelis üldse sees on – Riia, mis ennast vahepeal küllalt intensiivselt finantskeskusena püüdis esitleda, näiteks ei ole. Samuti ei ole Vilniust.

Teised ümberkaudsed pea- ja suurlinnad – Stockholm, Helsingi, Peterburi – on edetabelis sees, neist Stockholm ja Helsingi meist ka eespool. Märkimist väärib, et kõik Põhja-Euroopa keskused on värskes edetabelis tõusnud, seega Tallinna tõusu taga pole mitte ainult tema enda voorused, vaid tegemist on kogu regiooni positsiooni paranemisega seoses üldise majandusolukorra suhteliselt hea seisuga. Lõuna-Euroopa keskused, mida rõhub otse (Madrid, Milano ja Ateena) või mõjutab naabrite kaudu (Malta) võlakriis, on samal ajal langenud. Finantskeskus vajab stabiilset äri- ja maksukeskkonda, aga kriis seab stabiilsuse suure kahtluse alla.

Samas pole Eestilgi hõiskamiseks veel palju põhjust, sest ta asub GFCI edetabelis kujunevate

finantskeskuste lahtris (nagu näiteks Peterburi), küsitletute hinnangute varieeruvuse ja näitajate muutlikkusse järgi aga kuulub ennustamatu tulevikuga finantskeskuste hulka (nagu ka Helsingi ja Kopenhaagen). Teisiti öeldes on Eesti positsioon finantskeskusena praegu ikkagi väga habras ja FinanceEstonia tööpõld suur.

Asukoht maksab Kui tavaliselt hakatakse rääkima finantskeskustest, siis kerkib inimeste mõtteisse London või New York. Nendega Tallinna mui-

Linnu on edetabelis praegu 75 ja need ei satu sinna juhuslikult või raha eest. dugi võrrelda ei saa ega hakkagi saama. Nagu üks GFCI ankeedile vastanu ütleb: „Infoajastul maksab asukoht, asukoht, asukoht – inimesed saavad edukateks riskikapitalistideks, hedge-fondi juhtideks või investoriteks mitte sellepärast, et nad on targad, vaid sellepärast, et nad on Londonis.”

600

Eesti õnneks on finantskeskuste maastikul globaalsete keskuste kõrval koht ka väikestele piirkondlikele ja nišikeskustele. Eriti ajal, kus suured keskused finantskriisi tõttu regulatsioone karmistavad ja makse tõstavad. Näiteks Malcolm Cooper Z/Yen Groupist peab just 50-protsendise tulumaksumäära kehtestamist 150 000 naela ületavale sissetulekule asjaks, mis võib Londoni kui finantskeskuse positsiooni ajutiselt veidi nõrgestada. „Suur osa finantskeskuste tööjõust on 20. ja 30. eluaastates, mil ollakse ääretult mobiilsed.

Vaid väike osa neist jääb sellele tööle pärast 40-aastaseks saamist ja veelgi vähemad pensionile jäämiseni. Nad keskenduvad oma sissetuleku ja säästude maksimeerimisele ajal, kui nad on oma karjääri kiireimas osas.”

Seda arvestades sobiks madala (ja langeva) tulumaksumääraga Eesti ju hästi tegevuspaigaks suurlinnast väsima hakkavatele rahvusvahelistele finantsistidele, kes leiavad, et 50% maksu tulu ülemiselt osalt pole enam õiglane hind Londoni professionaalsete ja sotsiaalsete võlude eest. 1

Tallinna, Helsingi, Stockholmi ja Peterburi skoor

600

550

550

500

500

450

450

Kõige tähtsamad finantskeskuse konkurentsivõimet määravad tegurid

400 350 300

2008

Ärikeskkond: regulatiivsed muutused, korruptsioon Inimesed: tööjõu kvaliteet Üldine majanduskeskkond: kokkuhoid Maksustamine: füüsilise isiku ja ettevõtte tulumaks Infrastruktuur: transport

2009

2010

Stockholm Helsingi Tallinn Peterburi

400 350

2011 300

MTÜ FinanceEstonia juhatuse esimees Priit Põldoja: Tallinnast ei saa kunagi suurt finantskeskust Villu Zirnask

villu.zirnask@epl.ee Allikas: GFCI 10, www.financialcentrefutures.net

SEI

SU 774 GA SE PTE MB ER 773 20 11

•• Sõna „finantskeskus“ seostub inimestele tavaliselt Londoni või New Yorgiga, milliseks Tallinn kunagi ei saa. Kuidas võiks viie või kümne aasta pärast välja näha finantskeskus Tallinn, kui kõik FinanceEstonia ideed realiseerida õnnestub?

Suurte finantskeskustega ei hakka Tallinn tõesti kunagi konkureerima, suure tõenäosusega ei saa Eestist ka regionaalset finantskes-

kust. Aga meil on finantsteenuste vallas siiski palju kasvuvõimalusi, mida ei ole ära kasutatud. Praegu on Eesti finantsteenuste eksport väga väike, samas on siin olemas küllalt palju nende teenuste arendamise teadmisi ja kogemusi ning ka soodne ärikeskkond ja hea geograafiline asukoht Skandinaavia ja Venemaa vahel – seda arvestades võiks meie finantssektoris toimuda palju rohkem kui praegu, nii toodete eksporti kui ka kapitali juhtimist läbi Eesti. Nii praegu tegutsevatest finantsasutustest, uutest loodavatest kui ka välismaalt siia ümber paiknevatest ettevõtetest.

•• Kui suur saaks olla tuule tii-

badesse saanud finantskeskuse panus Eesti tööhõivesse? Kas saab rääkida sadadest või tuhandetest uutest töökohtadest?

Nišid, kus Eestil on potentsiaali, võivad siia otseselt tuua pigem sadu kui tuhandeid töökohtasid.

Aga need on kõrgelt tasustatud töökohad ja nendega kaasneb tööhõive kasv ka piirnevates sektorites. Näiteks FinanceEstonia asutajaliikmete hulgas on palju audiitor- ja raamatupidamisfirmasid, advokaadibüroosid ja ka IT-firmasid, kes kõik näevad finantsteenuste ekspordi arendamisest kasu tõusvat ka enda jaoks. Ehk siis kogumõju oleks

palju suurem kui otseselt finantssektoris lisanduvad töökohad.

•• Kellelt ja mida finantskeskuse käima lükkamiseks on vaja?

Peamine on see, et finantsteenuste klastrisse kuuluvad ettevõtted on tulnud kokku ja asunud ühiselt eesmärgi nimel tegutsema.

FinanceEstonia on loonud kaheksa töörühma, mis otsivad nišše, kus Eestil on konkurentsieelis võrreldes praeguste finantskeskustega.

Töö käigus võib ilmneda vajadus ka mõne regulatsiooni muutmiseks, kuid kindlasti ei oleme me lobigrupp, kes tahab läbi suruda mingeid laialdase mõjuga seadusandlikke muutusi. 1

Hotell Euro: sisse saad, välja mitte Euroalast lahkumise hinda ei tea keegi ja juriidiliselt ei olegi võimalik lahkuda.

Erik Aru

erik.aru@epl.ee

H

ulk majandusteadlasi on soovitanud euroala ääremaa riikidel ühisrahast loobuda ja kasutusele võtta oma valuuta, mis kiiresti devalveeruks, muutes sellega riigi taas konkurentsivõimeliseks.

Tegelikult ei ole kellelgi ettekujutust, kui palju eurost loobumine maksma läheks. Juriidiliselt ei ole sellist võimalust ettegi nähtud, et üks või mitu riiki euroalast lahkuks. Seega legaalselt ei saa kedagi ka lahkuma sundida.

Tegelikult lahkumine muidugi võimatu ei ole. Võimatu pidanuks olema ka Argentina kunagise valuutakomitee likvideerimine, mis 2002. aastal pärast pikaajalist majanduslikku ja poliitilist kaost ometi teoks sai. Argentina pikk kannatuste rada enne oma valuuta devalveerimist annab ka vihje, et tõenäoliselt on oma vääringu lahtiharutamine piisavalt valus protsess nii psühholoogiliselt, poliitiliselt kui ka majanduslikult.

See, mida ühe riigi lahkumine poliitiliselt tähendaks, tuleb praegu kõrvale jätta, kuna see ei mahuks artikli piiresse. Piisab mainimisest, et nii mõnigi kõrge Euroopa poliitik on teinud süngeid vihjeid sõjaohu kasvuni välja.

Majandusliku mõjugagi on piisavalt keeruline, sest ega seda kuigi täpselt välja arvutada anna.

California ülikooli Berkeley linnaku majandus- ja poliitteaduse professor Barry Eichengreen on ohtralt tsiteerimist leidnud artiklis* hoiatanud, et euroalast lahku-

vat riiki ootab ees „kõigi finantskriiside ema”. Uut valuutat ja sellega kaasnevat devalveerimist ootavad hoiustajad siirdaks oma raha teiste euroala riikide pankadesse, riigi võlakirjade omanikud paigutaks raha teistesse väärtpaberitesse. Pangapaanika viiks riigi finantssüsteemi tõenäoliselt põhja, kuna Euroopa Keskpanga abi eriti loota poleks, ja riik, niigi võlakirjakriisis, peaks suurte kulutuste hinnaga rahandusinstitutsioone jalule upitama. Finantskriisi muudab vältimatuks see, et ühelt valuutalt teisele üleminek eeldab suuri muudatusi, mida Eichengreeni hinnangul ei ole demokraatlikus riigis võimalik varjatult teha.

Lahkumise mõju Eichengreeni arutluskäik arvestab vaid võimalust, et euroalast võiks lahkuda mõni raskustes ääremaa. Aina enam räägitakse sellest, et sakslased ja teised põhjapoolsemad riigid võiksid kulukaks muutuvast eurost loobuda ning omaenda valuuta või mingitel uutel alustel põhineva ühisrahaga edasi minna. Šveitsi investeerimispanga UBS analüütikud proovisid septembri hakul kokku arvutada, milline oleks kulu, kui euroalast lahkuks mõni nõrk riik või Saksamaa**. Nemad leiavad, et euroala lagunemise tõenäosus on nullilähedane, kuna sellega kaasnevad kulutused on lihtsalt nii suured. Hulga odavam oleks fiskaalliidu moodustamine, kus toimuks eelarveraha ümberjaotamine rikkamatelt vaesematele liikmetele.

Nõrga riigi lahkumise mõju oleks UBS-i ökonomistide arvutuste järgi esialgu 9500–11 500 eurot ja seejärel 3000–4000 eurot elaniku kohta aastas. Tõenäoliselt konverteeriks riik oma kohustused uude valuutasse ja jätaks seega võlausaldajatele osa rahast maksmata – sest uus valuuta kaotaks kiiresti väärtust. Hoiuste väljavool tooks kaasa pankade kok-

UBS leiab, et euroala lagunemise tõenäosus on nullilähedane, kuna kulutused on suured.

Nõrga riigi lahkumise mõju oleks esialgu 9500–11 500 eurot elaniku kohta aastas.

kukukkumise. Juriidiliselt peaks selline riik lahkuma ka EL-ist, seetõttu ei maksaks tingimata oodata ka nõrgenenud valuutast tulenevat kasu ekspordile, kuna EL võib kehtestada selle riigi vastu kaitsetollid.

Rikka riigi lahkulöömise kulu oleks erinev, kuna tal ei tuleks peljata hoiuste väljavoolu ja ta ei jätaks ka oma võlgu tasumata – tema valuuta ei odavneks, vaid pigem kallineks, mis ei ole üldse hea. Pankade kohustused oleks uues valuutas, suur osa varast aga eurodes. Järelikult tekiks valuuta kallinemisel euro suhtes umbes 50-protsendine vajadus panku rekapitaliseerida. Oma eksporditööstuse võiks riik sisuliselt maha kanda, sest see kaotaks igasuguse konkurentsivõime.

Iseäranis muidugi siis, kui riik ka EL-ist lahkuma peaks. Saksamaa puhul oleksid kaasnevad kulud esialgu 6000–8000 eurot ja seejärel 3500–4500 eurot elaniku kohta aastas. Võrdluseks toovad UBS-i analüütikud esile, et kui Kreeka, Iirimaa ja Portugal poole oma võlast tasumata jätaks, kaasneks sellega Saksamaale kulu veidi üle tuhande euro elaniku kohta.

Puhtmajanduslikult võib ju UBS-i ökonomistidel õigus olla, aga maailm ei koosne teadagi vaid majandusest. Lisaks on küsitavad mõned nende eeldused.

Ei ole ju kuigi realistlik arvata, et Saksamaa ühisrahast loobumise korral saaks keegi riiki tahte vastaselt sundida ka EL-ist välja astuma. Samuti võiks oletada, et kui Kreeka on sunnitud euroalast

lahkuma, püüaksid EL-i liikmed pigem teda võimalikult lepitada, mitte endale täiesti frustreerunud ja vihale aetud lõunanaabrit hankida.

Torcuato Di Tella ülikooli ärikõrgkooli majandus- ja rahandusprofessor Eduardo Levy Yeyati on vaatluse alla võtnud Argentina kogemuse***. Tema sõnul eeldaks ääremaa eurost pangahoiuste külmutamist ning kapitali liikumise ja valuutavahetuse piiramist. „Sellel süngel taustal näib Euroopa fiskaalliit vähem piinarikas viis finantspinge vallandamiseks, selle täiendavaks eeliseks on euro säilimine,” leiab ta. „Kui aga fiskaalliit ei realiseeru, ei tohiks „Argentina lahendust” valesti tõlgendada.”

Euroalast lahkumise mõju ei oleks tema hinnangul (eriti praeguses kehvapoolses majanduskeskkonnas) mitte niivõrd riikide konkurentsivõime suurenemine kui rikkuse ümberjaotamine ja võlgade lahjendamine, mis tekib vanade kohustuste uude valuutasse ümberarvutamisel. 1 * Barry Eichengreen „The euro: love it or leave it?”, Voxeu.org, 17. november 2007 (värskendatud 4. mail 2010) ** Stephane Deo, Paul Donovan, Larry Hatheway „Euro break-up – the consequences”, UBS Investment Research, Global Economic Perspectives, 6. september 2011 *** Eduardo Levy Yeyati „How Argentina left its Eurozone”, Voxeu.org, 2. oktoober 2011

Mõni suurfirma eelistab raha hoida keskpangas •• Septembris üllatas maailma uu-

dis, et Siemensi kontsern oli võtnud ühest Prantsuse pangast suurema summa raha ja hoiustanud selle hoopis teise finantsinstitutsiooni.

Selles ei olekski midagi üllatavat, kui teine institutsioon ei oleks olnud Euroopa Keskpank (EKP).

•• Nimelt selgus, et Saksa tööstus-

hiiglane on asutanud vargsi enda hõlma all panga ja saab sel kombel oma raha EKP-s hoiustada. Seni on taskupankade omamine olnud iseloomulik pigem Aasia maade suurfirmadele. Läänemaailmas on oma liisinguharu kaudu pangan-

dusega seotud tavaliselt näiteks autotootjad.

•• Siemensi bilansis oli tänavu kolmanda kvartali lõpu seisuga raha ja selle ekvivalente 14,1 miljardi euro eest. Hinnatakse, et EKP turvalistel kontodel hoiab firma sellest umbes nelja kuni kuut miljardit eurot.

12.  2011 17

Ajuga autod

Autotootjad on praegu suunanud tähelepanu peamiselt kolme tehnoloogiavaldkonna arendamisele: turvaseadmed, mis hoiavad liiklejaid õnnetusse sattumast; säästlikud keskkonnasõbralikud mootorid; alternatiivsed jõuallikad nagu elektri-, hübriid- ja kütuseelemendiga sõidukid.

Raivo Murde

raivo.murde@epl.ee

A

uto, mis tänavu tähistab oma 125. sünnipäeva, on praegu oma põhiolemuselt ikka seesama, mis ta kunagi ammu oli – veereb ratastel, põletab enamasti bensiini, rooli keerab aga luust ja lihast autojuht. Mugavuse, kiiruse, turvalisuse ja ökonoomsuse vallas on aga saja aasta taguse auto võrdlemine tänapäeva tehnoloogiaga nagu konna ja hobuse

kõrvutamine. Autod on saanud endale ajud ja muutuvad iga aastaga üha targemaks. Teisisõnu, arvutid on tulnud juhtidele appi ning protsessorid jagavad käsklusi mootorile ja ratastele.

Raske ennustada, kas viiekümne aasta pärast veereb auto endiselt ratastel või mitte, kuid seda võib küll prognoosida, et aastal 2061 on bensiini asemel valitsevaks energiaallikaks elekter ja vesinik, osaliselt aga liiklevad teedel ilma juhita autod.

Ajal mil bensiini hind kogub rekordeid, autotootjatelt nõutakse CO2 heitmete vähendamist ning riiklikult rajatakse elektriautode laadimistaristuid, on keskkonnasäästlike mootorite, hübriidide ning elektri ja vesiniku tehnoloogia arendamine tõusnud autotootjate prioriteediks. Seetõttu oodatakse pikisilmi energiamahukamaid ja soodsamaid

akusid ning vesiniku tootmise odavnemist. Renault’ elektriautode programmi juht Thierry Kostas prognoosis Autonet.ee-s, et kümne aasta jooksul tõstetakse akude mahtu kaks korda, mille tulemusena pikeneb elektriauto läbitav teekond praegusega võrreldes kaks korda. Tootjad ennustavad, et aastal 2020 moodustavad elektriautod Euroopa turul uutest müüdud sõidukitest umbes seitse-kaheksa protsenti.

Kui auto peaks naljakalt käituma, siis kohvitassi-märk soovitab juhil kohe puhkama minna.

Parim valik palgaarvestuseks ja personali haldamiseks. ... ja aega jääb ülegi! www.taavi.ee, info@taavi.ee Turu plats 5/7–17, 11611 Tallinn, tel 6 800 855, mobiil 56 800 855

18 12.  2011

Õnnetustevaba liiklus Niinimetatud robotauto tehnoloogia on juba praegu olemas ning mitmed õnnestunud katsetusedki selles vallas tehtud ja teoksil. Selleks vajalikud seadmed on autodel eraldiseisvana juba aastaid kasutusel. Mitmesuguste kaamerate, andurite ja laseritega varustatud sõidukid on viimaste aastate moetrend. Kuna tegemist on veel juhti informeerivate, hoiatavate või juhtimist abistavate seadmetega, siis vastutus auto juhtimise eest lasub endiselt roolikeerajal.

Robotauto ehk tehisintellektiga sõidukid jõuavad tavakasutusse siis, kui lahendatakse juriidiline probleem – kes vastutab, kui miskit läheb nihu? Mõned tehnikaanalüütikud ennustavad, et sellised sõiduvahendid on müügil juba 10–15 aasta pärast. Kuid inseneride ambitsioonid on veelgi suuremad, näiteks Berliini vaba ülikooli Autonomos teadurid katsetavad auto juhtimist mõtte jõul.

Kui isesõitvad autod muutuvad reaalsuseks ning keegi pahatahtlik nende üle kontrolli ei võta, siis peaks muutuma liiklus peaaegu õnnetustevabaks. Juba praegu töötavad autotootjad selle nimel, et surmajuhtumite arv liikluses jääks võimalikult väikeseks.

Kolmel viimasel aastal on autodele lisandunud enim uut lisavarustust just õnnetust ennetavate turvaseadmete vallas. Igal aastal hukkub liikluses kogu maailmas umbes 1,2 miljonit inimest ehk rohkem kui eestlasi maamunal.

See must arv on pannud autotootjaid arendama tehnoloogiaid, mis hoiaks liiklejaid õnnetusse sattumast.

Viimasel paaril aastal ilmavalgust näinud igal teisel uuel mudelil kuulub nüüdsest varustusnimekirja kas osaliselt või täielikult juhi valvsuse ja sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatussüsteem, hädapidurdusassistent, kokkupõrkehoiatussüsteem koos automaatse täispidurdusega, pimenurga vältimise abisüsteem ja liiklusmärkide tuvastussüsteem, mõnel aga isegi jalakäijatuvastussüsteem. Sisuliselt on need seadmed üks osa isesõitva robotauto terviksüsteemist.

Nende tehnoloogiate arendamisel on olnud esireas Volvo, Honda, Mercedes-Benz, Audi, Volkswagen, Ford, Opel, BMW, Lexus. Kuid ka teistelt tootjatelt on neid abimehi autode varustusse lisandumas. Enamik neist elektroonsetest abimeestest kuulub veel lisavarustusse, makstes seadme lahendustest, paketist ja tootjast sõltuvalt 600–1700 eurot.

Lähiaastatel nende hind muutub tõenäoliselt odavamaks ning mõnigi neist seadmetest hakkab kuuluma põhivarustusse nagu turvapadjad. Ka viimaste vallas on lähiajal uudiseid oodata – näiteks General Motors on loonud eessõitjate vahelise turvapadja.

Osale autodele on tekkinud armatuurlaual uudne märgutuli – aurava kohvitassi pilt. See ei tähenda, et autosse on sisse

Auto, mis on varustatud radari- ja kaamerakomplektiga. Selline nutikas lahendus esiklaasil tuvastab näiteks jalakäija kauguse.

Süsteem, mis tuvastab teeäärsed liiklusmärgid ja annab näiteks piirkiirusest teada. ehitatud kohvimasin, vaid ikka hoiatust, et juht näitab väsimuse sümptomeid. Näiteks Volvo välja töötatud juhi valvesüsteem, mis kontrollib, et sohver roolis tukkuma ei jääks, on üks enim õnnetusi ennetavaid seadmeid. USA liiklusohutusameti uuringu põhjal juhtub Ameerika teedel juhi tukkuma jäämise süül umbes 100 000 õnnetust aastas, millest 1500 lõpeb surmaga. Kui juht mitu korda rattaga ilma suunatuld näitamata valgeid teejooni ületab või teeb pärast rajahoidja väljalülitamist rooliga ebasujuvaid liigutusi, palub auto tungivalt teha kohvipeatuse ja puhata.

Selleks siis ka vastavalt aurava kohvitassi pilt.

Revolutsioon tulede vallas Kui mõnele vananevale mudelile tahetakse anda värskem ilme, siis enim väljendub see uutes tuledes. LED-lambid on vallutanud ka automaailma ja mõjutavad kõige rohkem sõidukite disaini.

Lisaks on tuled muutunud intelligentseks, määrates ise valgusvoo ulatust ning tugevust ilma - ja teeolude järgi.

Uueks suunaks on ka senisest kergemate materjalide kasutuselevõtt, materjalide taaskasutatavus ning nanoosakestega värvkate.

Lähiaastad toovad automaailma igasuguseid innovaatilisi lahendusi, näiteks kliimaseadet ja meediasüsteeme vooluga varustavad orgaanilised päikesepatareid auto katusel, soojust juhtivad kangad, omaniku tuvastussüsteem koos ukse avamisega, kaamerate pildid tahavaatepeeglites, puutevaba multimeediasüsteem jms, mida juba praegu erinevatel ideeautodel tutvustatakse.

Muidugi arendatakse autode igat sõlme kuni robotauto ehk tehisintellektini välja. Samal ajal pole siiani suudetud või tahetud tarbijate ootustele vastavalt ühitada autoga nutitelefoni ja tahvelarvutit.

Mingil põhjusel ei käi autotööstuse areng ühte sammu infotehnoloogia uute võimalustega. Tõsi, autosse saab lisavarustusena soetada DVD-mängijad, navigatsioonisüsteemi, on olemas Bluetoothi ühendus telefoni ja auto vahel, mõnedel isegi interneti võimalus. Kallimate autode muusikasüsteemid on varustatud kõvakettaga MP3-failide salvestamiseks ning on loodud AUX- ja USB-ühendused iPodi, iPhone’i ja lihtsalt tavaliste MP3-mängijate tarvis.

Paraku on kõik need seadmed ja võimalused arulagedalt kallid, vananenud tehnoloogiaga ning ühitatavus telefonide, tahvelarvutitega, ja iPodidest rääkimata, poolikult lahendatud. Infotehnoloogia areng on kiirem kui ühe automudeli tootmistsükkel, kuid probleem laheneks, kui saaks multimeediakeskuse tarkvara värskendada. Autosse sisse ehitatud navigatsioonisüsteemid maksavad kordi rohkem kui kaasaskantavad GPS-id, kuid paljudel neist pole võimalik isegi mitte Eesti kaarti installida. Bluetoothiga saad küll oma mobiili autotelefonisse suunata ja seal telefoniraamatut sirvida, kuid sellega võimalused ka piirduvad.

Auto kasutajad ootavad lahendusi, mis võimaldaksid nutitelefoni sisu (muusika, kontaktid, GPS-süsteem, kalender ning ükskõik mis muud programmid) ühitada auto meediasüsteemiga telefoni taskust välja võtmata. 1

Kui ees sõitja peaks järsult pidurdama ja sa ei reageeri sellele, siis auto langetab sinu eest otsuse – võtab hoo maha vajadusel kuni peatumiseni.

Blücher - Roostevabast terasest äravoolutorude juhtiv tootja

BLÜCHER® Drain

BLÜCHER® Channel

BLÜCHER® EuroPipe

KOJU – TÖÖSTUSESSE – LAEVAEHITUSES MAALETOOJA:  , info@comvac.ee www.comvac.ee 12.  2011 19

Maailma vallutamine Merike Mätas, Piret Potisepp arileht@epl.ee

Väljaspool Hiina Rahvavabariigi piire elab juba üle 40 miljoni hiinlase.

H

iljutiste väljarännete sihtpunkt on olnud peamiselt Euroopa, kus välishiinlaste kogukonna suuruseks hinnatakse umbes miljonit elanikku, ja Venemaa, kus välishiinlaste koguarv küündib 600 000-ni. Suurem osa hiinlaste Venemaa-väljarännet on suundunud Kaug-Ida piirkonda.

Hiina naabri Lõuna-Korea puhul oli varasematel sajanditel väljarännanute arv üsna vaevumärgatav, ulatudes vaid 26 000 elanikuni. Viimastel aastatel on aga väljaränne sinna hoogustunud, eelkõige väikeriigi kiire majanduskasvu tõttu. Hinnanguliselt on Lõuna-Koreasse ümber asunud ligi 625 000 hiinlast. Tõsi küll, nendest pea kaks kolmandikku on rahvuselt korea päritolu.

Viimastel aastatel on Hiina Rahvavabariik panustanud Aafrika riikidega tugevate majandusja poliitiliste sidemete loomisse.

Euroopas on veel suhteliselt vähe kajastust leidnud Hiina suurkorporatsioonide kiire laienemine Aafrikas. Samuti tehakse musta mandriga koostööd, sest just sealt on Hiinal võimalik saada oma tööstuse ja majanduse kasvu tagavaid maavarasid. Paljud hiinlased on asunud Aafrikasse Hiina riiklike ettevõtete ulatuslike arendusprojektide käigus. 2007. aasta augusti andmete järgi elas ja töötas Aafrika riikides 750 000 Hiina kodanikku.

Valdav osa neist oli ja on endiselt võõrtööjõud, kelle abiga parandatakse musta mandri taristut.

Näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigis elab ja töötab praegu hinnanguliselt 200 000 välishiinlast.

Vladivostok, Venemaa peamine Vaikse ookeani äärne sadam ja mereväebaas, mis kord oli välismaalastele suletud, on praeguseks saanud hoopis teise ilme. Tänavaid ääristavad Hiina 20 12.  2011

turud, restoranid ja kaubandusettevõtete kontorid. Eksperdid hindavad, et 20–30 aasta jooksul kujuneb hiinlastest Venemaa Kaug-Ida piirkonnas domineeriv sisserännanute rühm. Samal ajal on teisi, kes peavad hiinlaste mõju regioonis sootuks väiksemaks ja väidavad, et sealsed hiinlased on peamiselt kaubanduses tegutsevad ettevõtjad, kelle riigis viibimine on lühiajaline.

Saksamaa hiinlaste kogukonna suurus on eelmise aasta andmeil 76 000 elanikku. Naaberriigist sootuks väiksemas Austrias elab aga hinnanguliselt 15 000– 30 000 välishiinlast, kellest suur hulk on end sisse seadnud Viinis.

Väljarännanud hiinlased tegutsevad peamiselt kaubandus- ja finantssektoris. See suundumus on eriti valdav Kagu-Aasias. Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Okeaanias ei saa selliseid üldistusi teha. Hiinlased tegutsevad neis regioonides väga erinevates sektorites, alustades toitlustusteenustest ning lõpetades märkimisväärse positsiooniga meditsiini-, kunsti- ja teadusvaldkonnas.

Hiinlased on üldiselt oma äri korraldamisel edukad: nad on töökad ja vajaduse korral reageerivad olude muutumisele kiiresti. Mis peamine: neil on sidemed kodumaaga, mis teeb lihtsamaks kaupade veo Hiinast.

See on mõnikord kaasa toonud kohalike elanike vaenulikkust ja diskrimineerimist. Mõnes riigis, kus välishiinlaste kogukond on suhtarvult küll üsna väike, võib nende majanduslik mõjuvõim olla üllatavalt suur. Näiteks arenguriigi staatuses vaevlevad Filipiinid ja Indoneesia, kus hiinlased moodustasid 1998. aastal vaid 1% ja 3% rahvastikust. Samal ajal oli ettevõtlusest hiinlaste kontrolli all Filipiinidel 40% ja Indoneesias 70%. (Indoneesia analüütikud usuvad küll, et need andmed on valed, sest enamik riigi rikkust oli sõjaväe kontrolli all.)

Selline majanduslik positsioon ongi vaesemates riikides põhjustanud hiinlastevastaseid aktsioone. Mõnest negatiivsest hoiakust on alguse saanud vägivaldsed meeleavaldused. Üks viimaseid suuremaid aktsioone toimus Indoneesia pealinnas Jakartas 1998. aastal, kui tänavarahutustes sai surma üle 2000 inimese.

Peamiseks hõõrumise põhjuseks peetakse aga täiesti tajutavat suundumust, et välishiinlased moodustavad pigem eraldiseisva subkultuuri kui assimileeruvad kohaliku elanikkonnaga. Loomulikult on selles riigiti palju erinevusi. Näiteks Tais, kus on Kagu-Aasia suurim välishiinlaste kogukond ja kuhu sisserännanuid hakkas saabuma juba enam kui 400 aastat tagasi, on tavalised hiinlaste ja tailaste segaabielud.

Taid võib pidada parimaks näiteks riigist, kus hiinlased on kohalikega assimileerunud. Paljud välishiinlased on seal kaotanud mandariini keele oskuse – niivõrd on nad Tai kultuuriruumi integreerunud.

Vastuolulised suhted „Tõsi on, et etniliste hiinlaste ja tailaste vahel puuduvad erimeelsused ning hiina juurtega inimesed peavad end samavõrra Tai kodanikeks kui kohalikud,” kinnitab Bangkokis elav Rudy Chokananchai, kes pärineb hiina perekonnast. „Sellele vaatamata on tekkinud olukord, et hiinlased abielluvad enamjaolt ikkagi oma

Suurem osa hiinlaste Venemaa-väljarännet on suundunud Kaug-Ida piirkonda.

Väljarännanud hiinlased tegutsevad peamiselt kaubandus- ja finantssektoris. rahvuse esindajatega ning tulevased ämmad ja äiad ei soovi miniatena näha tailasi. Põhjuseks on asjaolu, et kuna tailased teevad asju omas tempos, peavad hiinlased neid lihtsalt laiskadeks. Sellepärast ongi tekkinud olukord, kus valdav enamik Tai rikkaid on rahvuselt hiina päritolu,” selgitab Rudy tausta.

Kõrvalriigis Myanmaris on olukord sootuks teine. Sealsed hiinlased abielluvad väga harva kohalikega ega võta kohalikku kultuuri omaks. Selle asemel on nad säilitanud endise kodumaa kultuuri.

Malaisias, Singapuris ja Bruneis on välishiinlased säilitanud eraldiseisva rahvusgrupi identiteedi, kuid kuna kõigi kolme riigi

puhul on tegemist mitmekultuurilise ühiskonnaga, siis on keeruline täpselt hinnata, kuivõrd on hiina kogukond integreerunud. Singapuris, kus hiinlased moodustavad rahvustest enamusgrupi, on mandariini keel üks riigikeeli. Samuti on kasutusel lihtsustatud hiina tähemärgid. Valdav enamik Singapuri noorema põlvkonna hiinlasi on kakskeelsed ja suudavad end vabalt väljendada nii mandariini kui ka inglise keeles. Seda võib pidada Singapuri valitsuse edusammuks, kes on riigi elanike seas järjekindlalt tähtsustanud inglise keele oskust.

Välishiinlastel on ajaloo jooksul olnud Hiina poliitikas täita tähtis roll. Näiteks valdav enamik 1911. aasta revolutsiooni rahastust tuli välismaal elavatelt rahvuskaaslastelt. Seevastu aastail 1950–1960 kahtlustas Hiina Rahvavabariik välishiinlasi kapitalistlike vaadete riiki toomises ja hindas rohkem suhteid Kagu-Aasia rahvastega, kui panustas sidemete loomisse välishiinlaste kogukondadega.

Bandungi deklaratsiooniga pandi aga paberile, et välishiinlased peaksid olema esmalt lojaalsed oma koduriigile. Samal ajal kiusati välishiinlasi mõnelgi uuel kodumaal taga põhjusel, et neid kahtlustati sidemetes kommunistliku Hiinaga või isegi fabritseeriti midagi sellist. Seda kasutati hiinlastevastaste tapatalgute ettekäändena Indoneesias ja teistes Kagu-Aasia riikides. Pärast Hiina Kommunistliku Partei juhi Deng Xiaopingi korraldatud reforme muutus välishiinlastesse suhtumine radikaalselt. Selle asemel et näha väljaspool Hiinat elavates rahvuskaaslastes võimalikku ohtu, hakati neisse suhtuma kui inimestesse, kes saaksid riigi arengusse panustada oma oskuste ja kapitaliga. 1980. aastatel püüdis valitsus eriti välishiinlaste poolehoidu võita: neile tagastati omand, mis oli pärast 1949. aasta revolutsiooni konfiskeeritud.

„Talendid koju!” à la Hiina Viimaste aastate areng on kinnitanud valitsuse soovi hoida välishiinlastega häid suhteid, sest üha suurem hulk neist on rahvuskaaslased, kes lähevad lääneriikidesse kõrgharidust omandama ja otsustavad pärast ülikooli lõpetamist oma elu seal sisse saada. Paljudest välishiinlastest on saanud aga investorid,

kes toovad Mandri-Hiinasse kapitali, aitavad luua sotsiaalseid ja kultuurilisi sidemeid ning kontakte, avardades sel viisil kohalike võimalusi välisturul. Kui Eestis on „Talendid koju!” projekti näol tegemist algatusega, mis innustab välismaale siirdunud rahvuskaaslasi kodumaale naasma, siis Hiinas on samalaadne projekt hulga suuremalt käsile võetud.

Kuna Hiina valitsuse üks eesmärk on saada tootmismaast kõrgtehnoloogilisel majandusel põhinevaks maaks, siis näiteks investeerib valitsus kõrgtehnoloogiasektori ettevõtteisse, mille eesotsas on välishiinlased. Investeeringuga käib kaasa klausel, et välishiinlased peaksid uuesti kodumaale elama asuma. Pole kahtlust, et selline otsene rahaline investeering näitab väga ilmekalt, kuivõrd tähtsaks strateegiliseks ressursiks peab valitsus välishiinlaste kogukondi.

TAXI

Suured rändajad „Kuna hiinlased on Tais niivõrd hästi assimileerunud, siis kahjuks on nad kaotanud oskuse rääkida hiina keelt. Sellepärast on praegu väga levinud, et nad lähevad Hiinasse keelt õppima – selles nähakse tulevikuks suurt majanduslikku tulu toovat investeeringut. Tihti aga juhtub, et leitakse armastus ja abiellutakse ning jäädaksegi alaliselt Hiina elama,” selgitab Rudy üht lisapõhjust, miks välishiinlased kodumaale tagasi pöörduvad. Samal ajal on mingil määral säilinud nn koduja välishiinlaste vaheline umbusk.

Seda kinnitavad vestlustes nii Ameerika Ühendriikidest kui ka Euroopast tagasi Hiinasse saabunud hiinlased. Linnades pälvib halvakspanu välishiinlane, kes ei oska enam hiina keelt. Külades ja väiksemates provintsides, kus endiselt valitseb kommunistlik vaim, ei mõisteta aga kaasmaalasi, kes on end kapitalistlikus

riigis sisse seadnud. Paljud välishiinlased seevastu kinnitavad, et põlisel kodumaal on küll tore külas käia, kuid tegelikult on neil siiski juba uus kodumaa.

Välishiinlased on nimetus, mida kasutatakse inimeste kohta, kes on sündinud Hiinas ja/või on Hiinas sündinute järeltulijad ning elavad väljaspool Hiina Rahvavabariiki ja Hiina Vabariiki (Taiwan). Ka need, kes põlvnevad hiinlastest vaid üht sugupuuliini pidi, võivad end välishiinlasteks pidada. Nimetus välishiinlane võib kitsamalt viidata hani rahvusele või laiemalt kõigile 56-le Hiinas tunnustatud rahvusrühmale. 1 Merike Mätas ja Piret Potisepp osalesid 2010.–2011. aastal Hiinas Euroopa Liidu ja Hiina majandusjuhtide vahetus- ja koolitusprogrammis. Loo koostamiseks on kasutatud ka McKinsey, iResearchi ja clickz.asia materjali.

Ü

ks ulatuslik hiinlaste väljaränne toimus Mingi dünastia ajal, kui Zheng Hest (1371–1435) sai keisri saadik. Just tema oli see, kes saatis hiinlasi, kellest paljud olid pärit Kantoni provintsist, Lõuna-Hiina merele ja India ookeani avastusja kaubavahetusretkedele.

Eri väljarändelainete tagajärjel on üle maailma tekkinud hulk välishiinlaste kogukondi. Näiteks eristatakse n-ö vanu ja uusi välishiinlasi, kes elavad Kagu-Aasias, Okeaanias, Kariibi mere saartel, Ladina- ja Lõuna-Ameerikas ning Venemaal. Rahvaste väljarände kõrgaeg oli 19. sajand, kui paljudes kolooniates oli puudus odavast tööjõust. Samal ajal olid Fujiani ja Guangdongi provintsis kõik eeldused kodumaalt lahkumiseks, sest Taipingi ülestõusu tagajärjel oli maa laostunud ja kohalik elanikkond vaesunud.

Qingi impeerium oli sunnitud lubama oma kodanikel asuda tööle võõrriikide kolooniatesse.

Paljud Fujiani ja Guangdongi

elanikud valisidki võimaluse töötada Kagu-Aasias, kus olid juba varasematest väljarännetest sidemed olemas. Põhja-Ameerikas ja Austraalias vajati aga abikäsi ohtlikele töödele, nagu kullakaevandustesse ja raudteid ehitama.

Ulatuslik näljahäda Guangdongi provintsis oli põhjus, miks paljud sealsed elanikud jätsid oma pered ja suundusid tuhandete kilomeetrite kaugusele võõrale maale rasket tööd tegema. Sellega sooviti parandada oma perede majanduslikku olukorda. Pärast Teist maailmasõda emigreerusid paljud Hongkongi piirkonna elanikud Suurbritanniasse ja Hollandisse, kindlustamaks endale ja oma pereliikmetele paremaid elutingimusi.

Suund läände 19. sajandi keskpaigast kuni praeguseni on Hiina väljarändajad suundunud peamiselt lääneriikidesse, sealhulgas enim Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale, Brasiiliasse ja Lääne-Euroopasse.

Hiinlasi on elama asunud ka Peruusse, Panamasse ja Mehhikosse. Paljud väljarännanud, kes muutsid elukohta aastail 1950–1980, olid pärit Taiwanist ja Hongkongist või juba enne Mandri-Hiinast ümber asunud.

Just sel ajavahemikul piiras Hiina Rahvavabariik oluliselt oma kodanike teistesse riikidesse ümberasumist. Suurbritannia 1984. aastal teatavaks tehtud otsus loovutada Hongkong tagasi Hiina Rahvavabariigi koosseisu sai järgmise väljarändelaine ajendiks. Ümberasumine ei piirdunud ainult Inglismaaga, hongkonglasi lahkus ka teistesse lääneriikidesse. 1989. aastal Pekingis Taevase Rahu väljakul toimunud meeleavaldused ja eelkõige viis, kuidas valitsus need maha surus, andis väljarändele veelgi hoogu. Ümberasujate arv hakkas kahanema alles pärast 1997. aastat, kui Hongkong läks taas Hiina Rahvavabariigi alluvusse ja sealsed elanikud said kinnitust, et Hiina valitsus ei too uusi poliitilisi suunamuutusi. 1 12.  2011 21

Suur spordivõistlus naelutab inimesed M endiselt teleri ette

Kristi Vahemaa

kristi.vahemaa@epl.ee

Kõige suuremate võistluste vaadatavus kasvab, väiksemad spordiüritused aga lihtsalt kaovad ekraanilt.

40 30

206

19.

a l aa fin

l aa fin ise

s ing dW Re

s

6.

pa iiga lg rite l

t T ne tit ES an nu IM lek mi IN IT uü t6 N og al JO ik m IL at he M ad vä Va dati a Va

r pe Su

a ad ed ilm um us aa at m l M ad nd sta va lesü . aa te 09 20

J

5.

4.

a is n, f k i o on el nn led st al rc Te mb õu ina Ba i ej m f W ja l d rg 100 te al ni p Ke -i l 1 g M rU e l P M te a es rm ini G a j ch Voahre rik l an B l, M ee ow m B ll finaa A

3.

2.

M

Ja eist

1.

22 12.  2011

18.

9.

8.

7.

33

ng f er ck s di ol ast ll almä ee G M od a k a S R p U fin an y Y nd rv iies Y A a Ko BA v all a ja N rj ea p N re hi or de -K sa elp a Fe Pe ilad ll un er pa Lõ Ph og lR sa n ja aa in Peaapa

27 29

S

26 54

13.

10.

26

12.

19 21

17.

18

19

106

15.

17

49

59

17

13

1.

109

72

82

89

95

16

14.

115

52

28

35

44

12

13

32

16.

56

12

oit jum et liig etr rg iku ja D ibl rik kõ ins K ndia ine estel gu e en I m hP m ju 0m i sburg ne i ka t i U -i10 k an g, P m o MM än a iL äh inaalm at alom Sr ja n Jä L-i 7. f us sla a NH st su ste ki ia äe ee Pa , l at M M, m va aa M 0 or et fin 0 H ja rik 20 rt 5 aa K orld po tona m s y W s da a o D su na nt ut r, Ka A asca all , Pra ja N aa ip aal äs fin i enem pp K -i k a M V a , o l re M et Ko äh finaa ort ’i 20. ap Jä M-i un ce s Lõ M an a ic ja tt e Fr rt a ag iin M Ra ur d o p o l, H To nd os P aa rla fin ot G O ev ja M alia ll upi pä rs Ita pa i C ke ne lg an a La m A iim Suudir iv ,L

32

162

11

20.

31

23

aailma suuremad telekanalid kurvastavad, sest hittsaadete vaadatavus muudkui väheneb.

Isegi maailmakuulsad sarjad ja telesõud pole jäänud muudest tehnoloogiaimedest puutumata.

Ka telespordi turg on kokku kuivanud, mõnedel andmetel on viie viimase aasta jooksul spordi vaadatavus maailmas vähenenud lausa 15%. Kuid samal ajal on kõige suuremate võistluste ehk jalgpalli MM-i ja olümpiamängude vaatajaskond hoopiski kasvanud. Üks peamisi põhjuseid, miks teiste suurte spordisündmuste vaatamine on viimastel aastatel vähenenud, seisneb selles, et teatud alade tähtsamad võistlused on liikunud otseülekannetena tasulistesse telekanalitesse. Näiteks 2006. aastaga võrreldes on tasuliste telekanalite arv, mis näitavad sporti, kahekordistunud.

See omakorda sunnib alaliite mõtlema, kuidas oleks mõttekas raha teenida, kuid ühtlasi vaatajaskond säilitada.

Rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA on otsustanud, et tasulistele telekanalitele on ülekandeõigus kallim kui vabalevis olevatele kanalitele. Samuti on FIFA andnud teada, et maailma suurim jalgpallipidu MM jääb vabalevis olevatesse kanalitesse. Üldse on jalgpalli katusorganisatsioon käitunud väga targalt: otsus viia MM 1994. aastal USA-sse, 2002. aastal Aasiasse ja 2010. aastal Aafrikasse on andnud selge tulemuse ka teleedetabelites. Jalgpalli vaadatavus muudkui kasvab, nahkkera tagaajamine võidab järjest enam populaarsust ka naiste seas: eelmise aasta MM-i vaatajaskonnast olid koguni 40% naised ja 26% televiisori ette istujaid kuulub pigem ühiskonna kõrgklassi.

Üllatavad faktid Kuu aja jooksul peetud MM-i kõige vaadatum mäng oli ootuspäraselt finaal Hispaania ja Hollandi vahel, mida jälgis 329 miljonit inimest – kaks protsenti rohkem kui 2006. aasta finaali Itaalia ja Prantsusmaa vahel, millele elas kaasa 322 miljonit inimest.

Finaalile järgnes üllatuslikult veerandfinaal Argentina ja Saksamaa vahel ning kolmandana poolfinaal Hispaania ja Saksamaa vahel. Kusjuures esimest korda ajaloos ei olnud esikolmikus mõlemad poolfinaalid. Uruguay ja Hollandi poolfinaal oli edetabelis alles seitsmendal kohal.

Teine huvitav fakt on see, et ajaloos on kõige rohkem vaadatud Brasiilia ja Inglismaa mänge.

Sambamaa suutis Lõuna-Aafri-

kas oma positsiooni hoida, kuid Inglismaa kukkus esikolmikustki välja, loovutades kohad Saksamaale ja Argentinale.

Ka kogu turniiri keskmine vaadatavus kasvas kaks protsenti, vaatamisi oli kokku kaheksa miljardit. Siinkohal on siis kokku loetud kõik vaatamised, sest üks inimene võib vaadata kümneid mänge. Veel 2002. aasta MM-il Jaapanis ja Lõuna-Koreas oli vaatamisi 6,9 miljardit. Teisisõnu, ainuke ülekanne, mis suudab veidikenegi jalgpalli MM-i finaaliga võistelda, on suveolümpiamängude avatseremoonia.

Pekingi olümpiamängude avapidu, mida vaatas üle maailma 583 miljonit silmapaari, on üldse maailma kõige rohkem vaadatud sündmus.

Kindlasti mõjutas seda arvu eelkõige korraldajariik, kus ainuüksi elab üle miljardi inimese.

Kokku vaatas 2008. aasta augustikuus Pekingi olümpiamänge 4,7 miljardit inimest, mis teeb pea 70% maailma elanikkonnast.

Võrdluseks: 2004. aasta Ateena mängude ajal vaatas televiisorit 3,9 miljardit inimest ja 2000. aastal 3,6 miljardit inimest.

Olümpiamängude korraldajariigi suurus ja eelkõige naabrite huvi paneb tõepoolest palju paika. Näiteks mullu Kanadas peetud Vancouveri taliolümpiamängude programmi killukesed olid USA 2010. aasta teletipus pea ainukesed võistlused, mis suutsid

Ameerika jalgpalliliiga NFL-iga konkureerida. Avatseremoonia oli edetabelis seitsmendal kohal 32,6 miljoni vaatajaga. Kuus esimest kohta kuulusid loomulikult kohalikule jalgpalliliigale, üldse jätsid NFL-i mängud esisajas teistele aladele vaid 35 kohta ja napsasid 65 kohta endale.

Kokku mahtus esisajasse 18 olümpiavõistlust, millest enam põnevust pakkusid ameeriklastele veel Kanada ja USA jäähokifinaal (27,6 miljonit) ja lõpu-

Teatud alade tähtsamad võistlused on liikunud tasulistesse telekanalitesse.

2006. aastaga võrreldes on sporti näitavate telekanalite arv kahekordistunud. tseremoonia (21,4 miljonit). Aga näiteks Hispaania triumfi Hollandi üle jalgpalli MM-i finaalis vaatas 24,3 miljonit inimest ehk vähem kui oma meeste osalusel peetud olümpia jäähoki lõppkohtumist.

Kõigest hoolimata nakatas Vancouveri olümpia põhjaameeriklasi ulatuslikult: vaid üks kord on USA-s vaadatud taliolümpiat rohkem, nimelt 1994. aastal, kui iluuisutamises võistlesid Nancy

Kerrigan ja Tonya Harding. Mäletatavasti puhkes koondisekaaslaste vahel äge tüli, mis tipnes sellega, et Hardingu elukaaslane purustas raudkangiga Kerrigani põlve. Olümpiaks oli Kerrigan aga nii heas vormis, et võitis hõbemedali. Harding leppis kaheksanda kohaga. Sellele draamale elasid ameeriklased mõistagi kogu südamest kaasa.

Veel üks ala, mis on vaatajaskonda sel sajandil kasvatanud, on kergejõustik. Väga korraliku publiku sai spordialade kuninganna 2005. aastal, kui MM peeti Helsingis. Iga päev jälgis MM-i neli miljonit inimest, kokku oli vaatajaid 20,2 miljonit – 2,5 miljonit rohkem kui kaks aastat varem Pariisis. Ühel õhtul vaatas kohalikust auditooriumist 27,3% kergejõustikku. Meile see muidugi mingi eriline üllatus ei ole, aga edetabeleid koostavatele ameeriklastele ei tahtnud kuidagi pähe mahtuda, kuidas iga neljas soomlane istus teleri ees ja vahtis kergejõustikku. Kahe aasta eest Berliinis oli igapäevane vaatajate arv kasvanud viie miljonini. Kergejõustiku langust pole veel niipeagi karta, vähemalt mitte seni, kuni staadionidel jalutab Usain Bolt. Kui ta Berliini MM-il 100 meetris kehtiva maailmarekordi jooksis, vaatas seda keskmiselt 33 miljonit inimest. Aastaid ei olnud selline rahvahulk kergejõustiku pärast tugitoolidesse vajunud.

Huvitav on seegi, et kui vaadata

suhtarvu rahvastikust, oli 100 meetri finaal kõige populaarsem Soomes, Rootsis ja Norras.

Pikalt on kõige vaadatum telesündmus olnud Super Bowl, Ameerika jalgpalliliiga finaal.

Esimest korda võttis trooni üle Euroopa jalgpall 2009. aastal, kui esikohale jõudis Meistrite liiga finaal Manchester Unitedi ja Barcelona vahel, millel oli keskmiselt 109 miljonit vaatajat.

Seejuures ei saa kindlasti öelda, et Super Bowl hakkab populaarsust kaotama. Vastupidi: Euroopa jalgpall on meeletu kiirusega vaatajaskonda kasvatanud.

Vormel 1 köidab vähem Väiksematel võistlustel on aga tõepoolest vähem vaatajaid.

Televisioonis pole enam nii populaarne pesapall, tennis ega ka golf. Golfi puhul hoiavad telekanalid endiselt pöialt, et Tiger Woods ikkagi edasi mängiks, sest golfi vaadatavus on olnud otseselt seotud pikka aega maailma edetabelit juhtinud, kuid viimasel ajal pigem seksiskandaaliga tuntust kogunud Woodsiga. Üks ala, mille vaatajaskond on suuresti vähenenud, on vormel 1. Kui veel 2008. aastal vaatas kõige populaarsemat Brasiilia GP etappi 78 miljonit inimest, siis aasta hiljem oli kõige paeluvam Bahreini GP, mida keskmiselt jälgis 54 miljonit inimest.

Vormel on just see ala, kus tasulise TV tulekuga on vaatajate hulk

kõvasti vähenenud. Kui Soomes otsustati viia etappide näitamine vabalevist tasulisse kanalisse, kasvatasid põhjanaabrid kiiresti Eesti TV3 vaadatavust. Ent nüüd ei näita seegi kanal vormel 1 mitte otse, vaid viivitusega. Samuti on lausa kolmandiku oma vaatajaskonnast kaotanud käsipall. Tõsi, arvestust peetakse suurvõistluste järgi ja seetõttu sõltub vaatajaskond suuresti võõrustajariigist.

Näiteks 2007. aasta MM-i Saksamaal vaatas 30% rohkem inimesi kui 2009. aasta MM-i Horvaatias.

Kõrvalolevast tabelist on näha, et telereiting sõltubki kolmest asjaolust. Esiteks, kui erakordse sündmusega on tegemist: kas Usain Bolt jookseb maailmarekordi, selgub maailma parim võistkond või Roger Federer püüab ajaloolist 15. suure slämmi tiitlit. Teiseks koguvad kõvasti vaatajaid võistlused, mis toimuvad mugaval ajal. Kolmandaks ei tohi unustada sedagi, et mida suurem on võistluse korraldajariigi vaatajaskond, seda rohkem kontakte jõuab ka edetabelisse.

Mis saab edasi? Pidades silmas, et nii Londoni kui ka Rio de Janeiro olümpiamängudel on näiteks Hiina teleturu jaoks suhteliselt ebameeldiv ajavahe, võib arvata, et seal kandis olümpia vaadatavus väheneb. Kuid paanikaks pole kindlasti põhjust: niikaua kui spordis on kirge ja ootamatusi, jagub ka vaatajaid. 1

12.  2011 23