Ärileht

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 1

Armin Karu: 18-aastane on kasiino jaoks igati küps Tallinna ülikoolid korjavad end linna pealt kokku # Vene raha voolab Eestisse # Soome otsib Nokiat # Millal eelistada välismaist kaupa? # Eestlased loovad supermaterjali #

HIND 1,6 EUR / 25 KROONI

KOLMAPÄEV

13. oktoober 2010 NR 8

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 2

Veel hinnarallist

Andres Reimer rahast •• LK 10-11

Viimase kuu jooksul on palju räägitud hindadest. Nii kõnelesime ka meie neil teemadel eelmises numbris ja päris mööda ei vaata ka selles.

Näiteks võrdleme laia mõjuga elektri hinda teiste riikidega ja uurime selle edasist võimalikku käitumist. Samuti on selles Ärilehes pikem arutlus teemal, kas alati ikka on mõistlik eelistada kodumaist – tuleb välja, et teinekord on nii hinna kui ka keskkonna seisukohast kasulikum suhu pista hoopis välismaal toodetut. Mina katsun ikka kodumaist eelistada, aga mingit allergiat muu maailma vastu küll pole. „Eelista kodumaist” loosungiga lehvitasid viimati agaralt meie piimatöötlejad. Siis, kui piimahind kukkus vägevalt rallima. Mõni aeg tagasi uurisin põhjalikumalt piima hinnatõusu tagamaad ja ka hindade varasemat käitumist. Selle hind on teatud kindla intervalliga iga mõne aasta tagant üles-alla karanud ja seda kiirema hooga kui muu kaup.

Läbi aegade on piima hinnast suurema osa moodustanud toorpiim ja töötleja marginaal. Nii on see ka praegu. Kuid viimastest andmetest joonistub välja üks huvitav detail, mis seni on jäänud laiema tähelepanuta. Nimelt jaekaubanduse osatähtsuse muutus.

Need meie armsad poed on hakanud aina rohkem manti võtma.

Võtame kõige lihtsama – 2,5% kilepiima. Näiteks 2006. aastal oli selles jaemarginaali osa 2,7 protsenti. Aasta edasi umbes sama. Aga siis läks asi käest ära – 2009. aasta juulis oli jaemarginaal juba 13,8 protsenti ning selle aasta suvel koguni 19,2 protsenti. See on ikka päris palju firmadelt, kes tootele olulist lisaväärtust juurde ei anna. Maksutõusud ei ole olulist mõju avaldanud.

Konjunktuuriinstituut on välja arvutanud, et toorpiima hinna kümneprotsendise tõusu tõttu kallinevad piimatooted kaupluses keskmiselt 3,7%. Kui aga piimasektori ja jaekaubandusettevõtete palgad suurenevad aastas 10%, siis sellega kaasneb toorpiima hinna 2,5% tõus ja piimatoodete keskmise jaehinna 2,2% tõus. Energia 10% kallinemise mõju toorpiima kokkuostuhinnale, piimatööstuse ja jaekaubanduse piimatoodete hinnale jääb alla 1%. Ühtlasi torkab piimaturu arve vaadates silma, et ühe-poolteise aasta pikkused hinnatõusuperioodid korduvad iga kahe-kolme aasta tagant, aga sellele on järgnenud hinnatõusu kahe-kolmeaastane peaAndres Eilart tumine või koguni hinnalangus. 1 Ärilehe toimetaja

Eestisse voolab aina Vene raha juurde Mikk Salu toidukaubast •• LK 12-13

Millal tasub eelistada välismaist kaupa?

Henrik Ilves kinnisvarast

••

LK 8-9

Tallinna ülikoolid vangerdavad kinnisvaraga Hans Lõugas Nokiast •• LK 14

Nokia on turundusega jänni jäänud Villu Zirnask elektri hinnast •• LK 16-17

Elektrihind Eestis tulevikus vaid kerkib Erik Aru kokkadest •• LK 18-19

Televisioon teeb kokad üleöö rikkaks Jaanus Piirsalu BAM-ist •• LK 20-21

BAM ootab oligarhide lubatud kaevandusi Andres Eilarti intervjuu •• LK 4-7

Armin Karu: Olympic sihib osalust soojamaa kuurordis Veiko Visnapuu tennisest •• LK 22-23

Tenniseäris saavad oma tüki kätte ka nõrgemad Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, rg-kood 10138194 Vastutav väljaandja ja peadirektor: Mihkel Reinsalu, 680 4400, peatoimetaja: Lea Larin, 680 4400. Ärilehe toimetus: Narva mnt 13, 10151 Tallinn, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval.

Hind üksikmüügis: 25 kr Hind tellides: üks number 19,90 kr. Eesti Päevalehe äripaketi ja tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt.

Tellimine: 680 4444, klienditugi@epl.ee

Majandus graafikutes •• VT ÄRILEHTE

Ärilehe graafikud ja illustratsioonid on teinud Alari Paluots

© Ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklid on autoriõigusega kaitstud teosed. Artiklite, k.a päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal avaldatud artiklite suhtes autoriõiguse teostamine, s.h nende edastamine ja reprodutseerimine ilma Eesti Päevalehe AS-i nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

Eestlased tahavad teha superehitusmaterjali Uudne ehitusmaterjal aitaks leevendada põlevkivituha probleemi ja looks tavalisest tsementbetoonist vastupidavama sidusaine.

Tartumaa betoonitöid pakkuv ettevõte Aluver OÜ tuli ideega töötada välja tavalisest tsementbetoonist paremate omadustega keemiliselt sidustatud fosfaatkeraamika tootmise tehnoloogia, kasutades selleks Eestis suurtes kogustes seisvat põlevkivituhka. Eelmise aasta kevadel EAS-ilt saadud innovatsiooniosaku toetuse abil uuris Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut eesotsas geoloogia osakonna juhataja professor Kalle Kirsimäega selle idee teostamise võimalikkust ning nüüd otsitakse võimalust rakendusuuringute tegemiseks. Pro2 13. oktoober 2010

jekti elluviimiseks moodustati ettevõte Concre Tech, kes otsib uuringute finantseerimiseks ja tehnoloogia väljatöötamiseks investorit.

Ettevõtte juhatuse liikme Morten Killaku sõnul on fosfaatkeraamika eeliseks võrreldes tavapärase tsementbetooniga suurem survetugevus, lühike kivistumisperiood, äärmiselt hea temperatuuripüsivus, väike veejuhtivus ja head kivistumisomadused madalatel temperatuuridel. Juba kuuekümnendail hambaplommides kasutust leidnud fosfaatkeraamika pole ehitusmaterjalitööstuses seni suure mahuga kasu-

tust leidnud, kuid viimastel aastatel on maailmas selle tehnoloogia arendamisel tehtud mitmeid edusamme.

Professor Kalle Kirsimäe sõnul on see väga perspektiivne projekt. „Rakendusuuringuid oleks vaja selleks, et selgitada, kas oleme võimelised tootma sellelaadseid tsemente, kasutades toormeallikana põlevkivituhka,” ütles Kirsimäe. Tema hinnangul lubab põlevkivituha keemiline koostis eeldada sellelaadse sideaine tootmist. „Mitmed küsimused vajavad aga lahendamist – see ei ole lihtsalt nii, et võtame ühe osa põlevkivituhka ja lisame sinna rida keemilisi aineid ning ongi valmis,” selgitas professor.

Killaku sõnul ei ole nende eesmärk uudset sideainet ise toota, vaid töötada koos ülikooliga välja tehnoloogia, mida saaks eksportida. Kirsimäe väitel oleks maailmas sellise

tehnoloogia järele suur nõudlus.

Lisades, et maailmas on suured põlevkivivarud ja seda hakatakse üha rohkem kasutama. Põlevkivituha probleem on aga kõikjal ning selle käitlusse investeeritakse palju.

Näiteks ühe tonni põlevkivi põletamisel tekib 480 kilogrammi tuhka, ainuüksi Virumaal on seda kuhjunud suurte mägede jagu. Eestis tekib põlevkivi põletamise tulemusel tuhka 5–7 miljonit tonni aastas, kuid kasutamist leiab sellest väga vähe.

Kirsimäe sõnul on fosfaatkeraamika tootmine tavalisest tsemendist oluliselt ökoloogilisem, kuna ära jääb ohtralt CO2 õhku paiskav lubjakivi ja savi põletamisprotsess. Professori väitel on keemiliselt sidustatud fosfaatkeraamika praegu tsementbetoonist kallim, kuid tänu oma vastupidavusele tasub see investeering pikemas perspektiivis ära. Näiteks sobib

see materjal n-ö agressiivsesse keskkonda nagu happelisse ümbrusse või soolasesse merevette, kus tavalise betooni eluiga on lühem. Fosfaatkeraamika on betoonist ka oluliselt tulekindlam. Killak näeb keemiliselt sidustatud fosfaatkeraamikal palju rakendusvõimalusi ehitusmaterjalina, sealhulgas teeehituses, nii teekattena kui ka lubjakivikillustiku aseainena. „See on lubjakivist oluliselt vastupidavam ning graniitkillustikust odavam,” lisas ta.

Kirsimäe sõnul on Lääne-Virumaal mitmeid teid kaetud põlevkivituhaga, kuid tulemus pole olnud kuigi rahuldav. „Põlevkivituha ja fosfaatkeraamika kombinatsioonist saadud materjal oleks aga väga hea alternatiiv Eesti sadadele kruusateedele, mille hooldamine on praegu kulukas ettevõtmine,” tõi ta näite. 1 Raivo Murde

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 3

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Andres Eilart andres.eilart@epl.ee

Page 4

Olympicu rahvusvahelise kasiinoketi peremehe Armin Karu jutust joonistub välja vähemalt kolm suurt eesmärki. 1. Tallinna tuleb pisike Las Vegas ehitada, see tähendab konverentsi-, meelelahutus- ja majutuskeskust, kus Olympic paneks seljad kokku Hiltoni-suguse tegijaga. 2. Olympicu haare hõlmab tulevikus teisigi kontinente, miks mitte osalus soojamaa kuurordis. 3. Eestis kasiino külastamiseks seatud 21 eluaasta piir paneb ebavõrdsesse olukorda, mida tuleb alandada.

Esikasiinomees Armin Karu: 18-aastane on küps kasiinos käimiseks •• Olete nõus väitega, et kasiino võtab kõik?

No kuidagi ei saa nõustuda. Kasiino võtab matemaatiliselt ikkagi väikese protsendi sellest rahast, mis meil seal käibena keerleb. Mänguautomaatide puhul viis protsenti, laudade puhul sama.

Mis puudutab riskirühma, siis see on kuni 4–5% inimestest, kuid ka nende puhul on arvestatavad meetmed, kuidas probleemset mängimist tõkestada. Enam kui 95% inimeste jaoks on tegemist täiesti normaalse ja riskivaba viisiga veeta oma vaba aega.

•• Millal kasiinodesse aknad tehakse ja seintele kellad riputatakse?

Meil pole mingit foobiat selles osas, lihtsalt oleme eelistanud teisi sisekujunduselemente. Pealegi on ju kõigil kellad käe peal ja mobiilid taskus. Tegelikult on päevavalgus meil üldiselt üks oluline kujunduselement. Eestis lihtsalt keelab seadus võimaluse, et teine inimene saaks tänavalt sisse vaadata. Teistes riikides oleme palju loodusliku valgusega lahendusi kasutanud, et inimestel poleks imelikku tunnet, nagu nad oleksid kuskil keldris. Nii et me pole seda vältinud, vaid hoopis hoogsalt kasutanud.

•• Hästi, aitab sellest kiusamisest.

Kas mõnest Tallinna piirkonnast võiks pisike Las Vegas saada?

Pigem ei. Küll aga on täiesti võimalik, et ühel päeval on Tallinnas üks tõeliselt lasvegaslik meelelahutuskeskus. Kuigi ka see oleks väiksem kui Las Vegase analoogid.

Tallinna laiuskraadil on Las Vegasest utoopiline mõelda. Maailmas on palju kohti, kuhu on soovitud Las Vegase tüüpi keskust teha, aga need on soojemates kohtades. Näiteks Hispaanias Zaragoza oma toetava maksurežiimi ja soodustustega. Oma viis aastat on tahetud keskust teha 4 13. oktoober 2010

Ungari, Austria ja Slovakkia piirile.

Valitsus on valmis maad andma, maksusoodustusi. See oleks meilegi kasulik, kui projekt sujuks, sest asja juurde käib kõva turundus, mis tooks üleüldse piirkonda tuhandeid turiste juurde. Atlantic City Ameerikas...

Macau on tegelikult ainus, mis on praegu käima läinud. Miljardid inimesed elavad kõrval ja seetõttu on tohutult potentsiaali. Singapur hakkab ka edenema. Aasias on üldse mentaliteet kuidagi teine, Aasia inimesed on kirglikud mängurid. See kuulub kultuuri sisse. Kui Euroopa inimene käib vahel proovimas ja kaotab, siis ta ei julge sellest rääkidagi. Ida pool on vastupidi – seal hoobeldakse, et kes kui palju sai endale lubada.

•• Mida te linnahalli projektist arvate?

Mul pole linnahalli projekti kohta mingit adekvaatset infot. Ma pole äriplaani lugenud ega tea, millel see põhineb – mis mahud, kui suur konverentsiosa, kasiino, hotell...

Jällegi, mulle väga meeldiks, kui see projekt õnnestuks, sest see tuleks turistide mõttes ainult kasuks. Samas on selliste projektide finantseerimine alati keeruline.

•• Kasiinosaar on utoopia või pigem meeldiv mõte?

Meeldiv, ent utoopiline mõte. Jällegi, kui asuksime kliimavööndis, kus näiteks kuus-kaheksa kuud aastas oleks suurepärane ilm, siis võiks asja üle isegi arutleda. Sellise eritsooni puhul on vajalikud vähemalt kolm asja – ülisuur turismihuvi, mille eelduseks on omakorda ilusad ilmad, hea ligipääs ja palju lisateenuseid.

Eestis jääme juba esimese punktiga selgelt hätta.

•• Aga mõte, et kasiinod ühele konkreetsele ja kindlale territooriumile koondada?

Euroopas paiknevad esinduslikud kasiinod reeglina linna peaväljakul

või mõnes teises linnaelu keskpunktis. Londonis, Viinis, Helsingis, Stockholmis, Brüsselis või mujal Euroopas ei häbeneta kasiinosid, sest tegemist on täiesti normaalse meelelahutusega. Inglismaal võistlesid hiljuti mitmed suuremad linnad investorite nimel, et suur kasiinoprojekt just nende linnas teostuks.

•• Mida saaks Las Vegasest Euroopasse kopeerida?

Las Vegas suudab pakkuda tõeliselt kuninglikku meelelahutust. Suurepärane oskus, kuidas hotelli- ja konverentsiäri, maailmatasemel toitlustus ja meelelahutus, kaubandus ja kõik muu selline omavahel edukalt toimima panna. Eurooplased on sealt juba õppinud ja teevad seda ka tulevikus.

•• Kas Olympic plaanib kasiinosid Eestisse juurde teha või pigem vähendada?

Lähiaastatel küll juurde ei tule. Viimaste aastatega on Eestis kadunud kümneid ja kümneid mängukohti, mis on turu normaalne areng. Mingil hetkel oli Eestis selgelt liiga palju kasiinosid. Ilmselt jääb neid lähiaastail veel vähemaks. Maksud on kõrged, aga turg on endiselt madalseisus.

•• Vaevalt siis ka uusi operaatoreid juurde tuleb…

Seda ei või iial teada. Võib juurde tulla, aga võib ka vähemaks jääda.

Küsimus on ju ikkagi selles, mida investor või ettevõtja oma Suures Idees näeb. Pigem on ju operaatoreid vähemaks jäänud. Samas lisanduvad uue seaduse valguses onlinekasiinode operaatorid.

•• Kas te plaanite Eestisse mõnd suuremat keskust teha?

Meil on väga erinevaid plaane. Börsiettevõtte juhina ei saa ma siiski rääkida ühestki plaanist enne, kui see on küps börsisüsteemi kaudu aktsionäridele avaldamiseks.

J O K E R

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 5

Leedo mõtleb kasiinolaevade käikulaskmisele Kasiinoketi City Casino taha tekkinud Saaremaa parvlaevakuningas Vjatšeslav Leedo on vihjanud, et talle hakkavad kätte jääma mõned vanemad laevad, mis võiksid olla potentsiaalseks õnnemängupaigaks nii Eestis kui ka väljaspool.

See kava oleks ilmselt jumekas vaid juhul, kui need Venemaa vahet käima panna. Ainult Eestis selline lugu ei toimiks – see on juba järeleproovitud variant.

Kasiinoketi City Casino pankrotistunud omanikfirma OÜ Cityclub enampakkumisele pandud vara ostis ära OÜ Best4U. Leedo oli avalikkuse eest pikka aega varjul, kuid nüüd on lõpuks ametlikult selle üle 3,725 miljoni kroonise kapitaliga firma nõukogu esimees. Äriregistri andmetel on Best4U omanikuks senini Valgamaa ühte tallu registreeritud ärinõustamis-

firma K&K Consult. City Casino omanikeringi puhul spekuleeritakse ka Marcel Vichmanni nimega, kuid praegused avalikud andmed ja ka firma juhatuse liige Meelis Luht seda ei kinnita.

City Casino mänguautomaadiketis on praegu kuus mängusaali, neist viis Tallinnas ja üks Pärnus. Firma peab ennast kõige kiiremini arenevaks mänguautomaadisaalide opereerijaks Eestis.

2008. aasta lõpus tegutses Cityclub 23 mängusaaliga, milles oli kokku 908 mänguautomaati ja kümme mängulauda. Automaatide arvu poolest oli Cityclub toona suuruselt teine kasiinooperaator Eestis.

Vjatšeslav Leedo asutas 1992. aastal Saaremaa Laevakompanii, mis naudib vähemalt 2016. aastani riigiga sõlmitud monopoolset reisijateveo lepingut mandri ja saarte vahel. 1

J O K E R 13. oktoober 2010 5

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

•• Olete viidanud, et kui täna on teil meelelahutuse tähenduses kasiino, restoran ja baar, siis tulevikus tahate minna kasiinokuurortide turule ehk pakkuda ka majutust, poodlemist ja muid teenuseid. Mida see täpsemalt tähendab?

Just seda kõike tähendabki. Tänapäevane puhkuse ja vaba aja keskus.

Usume, et sellistel suurtel resorttüüpi keskustel on tulevikku. Inimesed saavad ühes kohas teha palju asju korraga. Omal ajal oli ju Tallinna vanalinn kauplusi täis, mis nüüd on suuresti koondunud ikkagi kaubanduskeskustesse. Samasugune protsess, aga laiem meelelahutuslik haare.

•• Lähete siis hotelliturule?

Oleme sellel turul juba 1995. aastast – Park hotell kuulub ju meile, kuigi seda on aastaid teatud Reval Hotelsi kaubamärgi kaudu. Aga selge on, et uue resort’i rajamisel hotellinduse kui valdkonna tähtsus meie jaoks kasvab.

•• Aga ikkagi, mis plaanid teil Eestis sellega on?

Me oleme ju Eesti firma ja kindlasti soovime ka siin meelelahutusvõimalusi avardada. Väikeses mahus katsetaksime keskuse formaati ka siin. Asume ju huvitavas kohas – meist 300 kilomeetri raadiusse jääb väga-väga suur turg. Juba praegu on näha, et oma majas (viide Park hotellile Tallinnas – A. E.) jääb kohtadest puudu ja oleme sunnitud kliente konkurentide juurde viima.

•• Nii et see projekt idaneb, et praegune Park hotell lammutada ja selle asemele korralik keskus teha? Millal me tulemust näeme?

Me ei saa täpseid veksleid anda ega enamat kommenteerida, aga asi on töös (Armin Karu viitab oma kabinetis olevale suurele maketile – A. E.).

Praegu on hotelliturg üleküllastunud, kuid perspektiivis on meie soov igal juhul rajada hotell koos konverentsisaali, restorani, kasiino ja muu säärasega. Selline minilasvegas.

Tõsi, siin ei saa otsest piiri tõmmata, et esimene tuleb igal juhul Eestisse. Võib-olla kuskil mujal õnnestub see asi hoopis varem.

Kodus on meil kasiino, mis on suuruselt 800 m2, kõige suurem on aga Varssavis ehk 2000 m2. Riias kohe järgmine, kus ka 2000 m2. Nii et tipud on hoopis väljaspool Eestit.

Aga kuna süda on Eestis, siis siin teeme seda kohe topeltinnuga.

•• Eestis opereeriksite seda keskust ise või kellegagi koos?

Igasugused variandid on võimalikud. Hotelli pool on pigem väga rahvusvaheline, et lisaväärtust veelgi juurde anda. Miks mitte koostöö Hiltoni või Sheratoniga – see toob Eestile täielikult uut turismipotentsiaali.

Samamoodi ju hakkas kiratsenud hotelliturg Radissoni tulekul kasvama.

Ka Ryanair toob kliente Eestisse juurde, samuti Estonian Air teiste linnadega uusi ühendusi avades. Me peame ka ise rahvusvahelisi pokkeriturniire veelgi aktiivsemalt tegema, et anda põhjust, miks just Eestisse sõita. Olen ikka olnud seda meelt, et iga riik, firma ja inimene peaks ära kasutama oma loomulikke looduslikke eeliseid. Meie eelised on tubased tingimused aastast üheksa kuu jooksul. Seega me peaks seda arendama – tegema konverentsikeskusi ja muud sellist. Suvel on niikuinii turiste, see müüb iseenesest. Meie küsimus on selles, kuidas seda tühja aega täita. Miks inimesed peaksid 6 13. oktoober 2010

Page 6

siia tulema? Miks Helsingis käib kaks-kolm korda rohkem konverentsituriste? Me pole osanud seda müüa.

•• Eesti looduslik eelis on ka pikk merepiir. Kas seda saab kuidagi kasutada? Kasiinolaevad on ju ka põhimõtteliselt tubane tegemine...

Merepiiri tõttu oleme muidugi kogu maailmale avatud. Kasiinondusele ta otseselt midagi juurde ei anna, aga annab loodusturismile ja omadele inimestele. Kindlasti peaksime mere enda jaoks uuesti ellu äratama ja riik võiks vaadata, et oleks võimalikult vähe takistusi mereleminekuks.

•• Kaikohad on ikka jõhkralt kallid.

Kui neid oleks kaks korda rohkem, siis kukuksid ka hinnad. Näiteks Soome on maailmas teisel kohal paatide arvult per capita. Miks me ei võiks sealsamas olla, maismaad rohkem merele avada, soodustusi teha ka regionaalarengu seisukohalt.

•• Tuleme tagasi teie juurde – millised on Olympicu jaoks uued ookeanid, mida valitseda?

Mind piiravad börsireeglid. Võin ainult kinnitada, et hoiame endiselt pidevalt pilgu peal väga paljudel perspektiivsetel turgudel. Infot kogume kogu aeg – näiteks on seadused hiljuti muutunud Itaalias ja Kreekas, Hispaanias oli üks arenduskava, millega mõni aeg tagasi tutvusime. Hoiame kätt pulsil, kuid miskit konkreetset rääkida veel ei ole.

•• Millises järgus on Olympicu USAsse minek? Kas eelmiste juttude ja praeguse seisu vahel on midagi toimunud?

On ikka toimunud. Palju on negatiivseid arenguid olnud – kriisi tõttu on palju kannatatud. Kui turg hakkab uuesti kasvama, siis me ei välista midagi. Las Vegase turg on liberaalne, seal on soodne maksukeskkond. Praegu on teema maas, kuna Las Vegas elab rasket aega läbi. Las Vegas on tervikuna ehk rohkemgi kannatanud kui Olympic. Samas on inimestele praegu õige aeg seda linna külastada, sest hinnad on 6–7 korda kukkunud. Las Vegas on fenomenaalne linn, meelelahutust kõigile ja võimas loodus ümbruskonnas. Pooled maailmas toimuvad konverentsid toimuvad Las Vegases.

Muidugi käime ka meie igal aastal Las Vegases, et viimaste pakkumiste ja lahenduste juures olla. Soovime olla kõige kõrgetasemelisema importija nendes riikides, kus tegutseme, ja see on õnnestunud.

•• USA turule minek liiga kaugeks ei lähe?

Kõik tehnilised vahendid on ju selleks olemas, et äri üle interneti efektiivselt kontrollida. Ärimudel on vaja lihtsalt täpselt läbi mõelda. Tegutsesime kaheksas, nüüd seitsmes riigis.

Ka praegu juhime ju pika vahemaa tagant.

•• Kas Ukraina turg on nüüd lõplikult maha maetud või hiljutine kohtumine sealse peaministriga aitas?

Ukrainas võetakse varsti vastu uus kasiinoseadus ja meid kutsutakse sinna pidevalt tagasi. Alles mõni kuu tagasi olime kutsutud Ukraina peaministri korraldatud ümarlauale, kus tehti konkreetsem ettepanek.

Kõik seisab siiani juba varem tehtud investeeringute kompenseerimise taga. Kui selle probleemiga oleks progressi, siis ei ole välistatud ka meie tegevuse uuesti alustamine.

Ukraina peaminister ju kinnitas, et olukord, kus seadusi päevapealt muudetakse ja investorid jäävad

seeläbi kaitseta, on lubamatu. Usun, et ta pidas siinkohal silmas just Olympicuga juhtunut.

•• Olete viidanud võimalusele teha Olympicu kuurort ka mujale kaugemasse paika. Kus see võiks reaalne olla? Aasias, Lõuna-Ameerikas?

Sellest on liiga vara rääkida. Hasartmänguturg on alles toibumas ajaloo suurimast langusperioodist. Selles mõttes ei saa praegu öelda, et hakkame sisenema mingisse Aasia riiki.

Liiati peaks sellest kõigepealt börsile teatama. Samal ajal tuleb kogu aeg kursis olla, et mis seal toimub.

Eksootilised riigid, kas või Filipiinid ja Kambodža, mis on kõik ju lõppeks ühes regioonis koos. Need inimesed on kõik kuumad mängijad. Ma ei saa välistada, et me kunagi seal ei tegutse. Never say never.

•• Tähendaks see osalust kuskil?

Võõral maal on riskide maandamiseks ikka tarvis luua ühisettevõte kohaliku tugeva tegijaga, et oleks tagatud ka poliitiline stabiilsus. Kui me räägime suuremast resort’ist, siis ega meil pole ju põhimõtet, et tahame teha kõike ise. Pigem vastupidi, oleme viimasel ajal rohkem mõtlema hakanud opereerimisele.

Seni oleme igale poole läinud oma kapitaliga, teinud oma investeeringud, oma ettevõtte, ostnud litsentsid, üksi alustanud. Opereerimisskeem võimaldab tulevikus paremini laieneda.

•• Nii et ka Euroopas on oodata Olympicu laienemist?

Opereerimisteenus loob selleks eelduse, avab suuremaid võimalusi.

Vana Euroopa on suhteliselt stabiilne. Litsentside arv on teada ja välja antud. Kui saabuvad lubade uuendamise ajad, siis on hea ka seal osaleda. Aga Euroopas on palju riike, mis asuvad uues Euroopas, kuid on võtnud suuna Euroopa Liidu poole.

Need riigid on meie jälgimise all.

•• Aadria mere serv?

Jah, Aadria mere serv. Horvaatia näiteks. Aga me ei tegutse ka Bulgaarias, Serbias, kus on võimalik tegutseda.

•• Mida euro tulek teile kaasa toob?

Midagi on tarvis seadistada, mingid asjad tõrkumast hoida?

Oleme valmis ning probleeme ei tohiks tekkida. Tõenäoliselt võib Eestis tulla väike lühiajaline tagasilöök – seda siis kogu meelelahutussektoris – kuni inimesed uue raha ja oludega veidi harjuvad.

Iseenesest on see suur projekt, mis kestab meie jaoks juba augustist.

Kallis ja mahukas projekt – iga kassa, laud ja automaat on vaja eurole ümber seadistada. Aga nagu ütlesin, oleme täpselt graafikus. Ükskord oleme selle protsessi juba Slovakkias ära teinud, aga vahe on selles, et seal oli meil ainult kaks kasiinot.

•• Praegu pääseb kasiinosse pärast 21. sünnipäeva. Nüüd on teemaks, et lubada sisse ka 18-aastasi. Miks peaks vanusepiiri nihutama?

Eks sellel ole mitmeid põhjuseid.

Esmalt kodanike usaldamine – kui riigi hinnangul on 18-aastane kodanik küps, et valida riigikogu või autot juhtida, siis miks ta ei võiks olla küps, et käia kasiinos oma vaba aega veetmas? Kui me vaatame Euroopa praktikat, siis Eestiga sarnaselt on kasiinosse pääsemise vanusepiir kõrgem kui 18 aastat kokku veel neljas riigis. Meie jaoks on siin ka oluline konkurentsi pärssiv moment – startisime talvel Olympic Online netikasiinoga ning tahame oma teenuseid edukalt pakkuda ka rahvusvahelisel turul. Paraku saavad kõik

meie konkurendid teenindada näiteks 18-aastast rootslast või 20-aastast lätlast, Olympic Online Eesti seaduste tõttu seda ei saa teha. Selle kaudu väheneb Eesti ettevõtte konkurentsivõime. Kui ikkagi paarkümmend protsenti tuleb teistest erineva regulatsiooni tõttu ära anda, siis seda on palju. Internetikasutaja on reeglina noorem inimene. Pealegi on ju 99% mängijatest endale aru andvad inimesed.

•• USA hasartmängusõltlaste ühingud väidavad, et online-kasiinod tekitavad veelgi kergemini mängusõltuvust, kuna mängida saab igal pool ja ei pea kasiinosse kohale minema.

Mobiiliklient saab veel lisaks mängida ka seal, kus pole arvutit käepärast…

Omad riskid on kindlasti olemas.

Teisalt, ka USA-s kaalutakse tõsiselt netimängudele laiema vabaduse andmist. Eks see riskirühm ole ikka samas suurusjärgus ning Eestis on riigil maksuameti kaudu selleks ka oma programm olemas. Litsentseeritud teenusepakkujad registreerivad ju iga kliendi ja iga külastuse.

Juba see seadusepunkt on väga oluline, et mängimine püsiks mõistlikes piirides.

•• Rahandusministeeriumi värskest uuringust selgus, et 65 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 675 000 inimest on pärast 15. eluaastat mänginud raha peale hasart- ja õnnemänge. Hasartmängusõltuvuse riskirühm moodustab kaheksa protsenti elanikkonnast. Võrreldes 2006. aastal läbi viidud analoogse uuringuga on hasartmängusõltuvuse riskiga elanike osakaal jäänud endiseks.

Kasiinosõltuvuse osas on olukord selgelt parem. Aga eks me oleme ka ise selle nimel vaeva näinud, lisaks siis uuendatud seadused. Nendest uuringutest rääkides pannakse reeglina võrdusmärk kasiinodega, kuigi tegelikkuses mängib suurem osa hoopis lotot. Kui n-ö live-mängudes on lotol ja kasiinomängudel selgem vahe, siis üha kasvavas veebimängude sektoris on need mängud oma olemuselt väga sarnased. Aga pealiskaudsel vaatlusel peetakse kõiki just kasiinosõltlasteks.

Ameerikas peab 80% inimestest kasiinoskäiku normaalseks meelelahutuseks. Eestis käiakse kasiinodes kümme korda vähem ja neid, kes suhtuvad neutraalselt kasiinodesse, on ka kümme korda vähem. Sõltumata sellest on igas riigis 1–1,5% riskirühm. Muidugi on ka see palju, aga sellepärast oleme ammu ise programme ellu kutsunud, mis nüüdseks on ka seadusteks tehtud.

•• Viimane uuring ütles, et riskirühm on kaheksa protsenti.

Siin peeti silmas potentsiaalset riskirühma, mitte neid, kes on lõksu langenud. Ja see hõlmab nii lotot, kasiinot kui online’i. Online’i osa oli suur, sest seda varem lihtsalt ei eksisteerinud ja alguses on iga kasv ju alati suur.

Tegelikult on ju ka loto eriti viimase kahe aasta jooksul kõvasti arenenud. Seda reklaamitakse enne „Aktuaalset kaamerat” ja see avaldab muidugi mõju. Erinevalt meist, kes me ei tohi isegi kõva häälega öelda, et me olemas oleme.

•• Kas Eesti Loto tuleks erastada?

See on paljudes riikides tavapärane praktika, et riik on lotofirmas omanik. Ta ei pea sellega tegelema. Aga kui tegeleb hästi, siis see pole tabu.

Riik peab ise poliitiliselt otsustama,

kas võtta iga aasta natuke dividende või korraga erastamise kaudu rohkem. Tõsi, erasektor on osutunud tihtipeale efektiivsemaks.

•• Tuleb möönda, et tõesti on kasiino üks väheseid meelelahutusi, kus on võimalik raha võita. Leian minagi, et hasartmaksudelt laekuvad summad on väga teretulnud kultuuri ja spordi edendamiseks. Samal ajal ei tahaks, et keegi omastest liiga agaralt sedasi sporti hakkaks toetama. Kasiino on korraga hästi seadusekuulekas äri ja meelelahutuse vorm, millel ikkagi käib kaasas sant maine. Viitate ju ise uuringutele, et USA-s peab kasiinot normaalseks meelelahutuseks 80% inimestest. Eestis on see aga ainult seitse protsenti. Mis see meie häda siis on?

Usun, et see vaikselt ikka paraneb.

Meil on ajalooline taak kanda.

Esmalt Nõukogude aeg, kui hasartmängud olid keelatud ja seejärel 1990-ndate algus, kui igas keldribaaris oli oma blackjacki laud. Aga just see kontrast keldribaari ja Las Vegase vahel andis mulle omal ajal tõuke Olympic Casino asutamiseks. Kindlasti ei ole praegu nii, et annad näpu ja võtab käe. Aga selle olukorra tutvustamine võtab aega. Euroopa kogemus ütleb ka, et kasiinod on kultuurilised ajaveetmise kohad, mida ei pea kohe sugugi häbenema ja mis asuvad kinode, ostukeskuste kõrval. Need on kohad, mis enamikule ei tekita mingeid probleeme.

•• Ma ei taha küll ülekohtune olla, aga praegu tunduvad kasiinod meil poolikud. Loodetavasti teie kavandatav suurprojekt parandab olukorda.

Minu meelest peaks kasiino olema glamuurne, eksklusiivne, jõukaid turiste siia meelitav. Või siis üldse mitte eksisteerima. Kas seda on palju tahetud?

Jah, eks Eesti väiksus ja ülitihe konkurents on siiani pannud oma piirid.

Teisalt käivad teiste riikide kasiinoettevõtjad meie kogemusi õppimas ka siin. Meie teistel tegevusturgudel on Olympicu esinduskasiinod veelgi suuremad ja uhkemad ning seda glamuuri on neis veelgi rohkem. Olen veendunud, et ka Eestis on meil ühel päeval veel suurem ja atraktiivsem esinduskasiino.

Kindlasti peaks olema üks lipulaev, mis pakub ääretut luksust ja on kohaks, kuhu tulekuks valmistuvad inimesed ette. Aga lähikasiinodel on ka oma koht, kus inimesed saaksid 10–15 minutit oma aega mõnusalt veeta. Need kaks kontseptsiooni on igal pool.

•• Kes on keskmine kasiinokülastaja?

21–45 aastat vana, peamiselt kahjuks meesterahvas. Kahjuks seepärast, et kas või näiteks Las Vegases on osakaal võrdne. See on nii ka Soomes.

Klient on üldiselt aktiivne ja ettevõtlik inimene, paljud ongi ettevõtjad.

•• Kuidas teie internetiäri on käivitunud?

Internetiäri algus on olnud positiivne, klientide arv on kasvanud iga kuuga. Kasvu näeme ikkagi laienemises ehk teenuste pakkumises välisriikides. Aga nagu mainisin, on üheks tõkkeks vanusepiir, mis on Eestis rangem kui mujal Euroopas.

•• Kas Olympicu äri liigub tervikuna aina rohkem internetti?

Ei, seda ma küll öelda ei saa. N-ö landbased kasiinod on ikkagi meie põhitegevus. Aga oleme moodsa mõtlemisega ja kui üha enam inimesi soovib mängida netis, siis oleme nende jaoks olemas ka seal.

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 7

FOTO: TERJE LEPP

3 mõtet Armin Karu, oktoober 2010

1.

Kui riigi hinnangul on 18-aastane kodanik küps, et valida riigikogu või juhtida autot, siis miks ei võiks ta olla küps, et käia kasiinos oma vaba aega veetmas? Kui me vaatame Euroopa praktikat, siis Eestiga sarnaselt on kasiinosse pääsemise vanusepiir kõrgem kui 18 aastat kokku veel neljas riigis.

Meie jaoks on siin ka oluline konkurentsi pärssiv moment – startisime talvel Olympic Online netikasiinoga ning tahame oma teenuseid edukalt pakkuda ka rahvusvahelisel turul. Paraku saavad kõik meie konkurendid teenindada näiteks 18-aastast rootslast või 20-aastast lätlast, Olympic Online Eesti seaduste tõttu seda ei saa teha. Selle kaudu väheneb Eesti ettevõtte konkurentsivõime. Kui ikkagi paarkümmend protsenti tuleb teistest erineva regulatsiooni tõttu ära anda, siis seda on palju.

2. Olen ikka olnud seda meelt, et iga riik, firma ja inimene peaks ära kasutama oma loomulikke looduslikke eeliseid. Meie eelised on tubased tingimused aastast üheksa kuu jooksul. Seega me peaks seda arendama – tegema konverentsikeskusi ja muud sellist. Suvel on niikuinii turiste, see müüb iseenesest. Meie küsimus on selles, kuidas seda tühja aega täita. Miks inimesed peaksid siia tulema? Miks Helsingis käib kaks-kolm korda rohkem konverentsituriste? Me pole osanud seda müüa.

3.

Oleme viimasel ajal rohkem mõtlema hakanud opereerimisele. Seni oleme igale poole läinud oma kapitaliga, teinud oma investeeringud, oma ettevõtte, ostnud litsentsid, üksi alustanud. Opereerimisskeem võimaldab tulevikus paremini laieneda.

•• Mis asi on õnn?

Usun, et õnn ja vabadus on väga lähedased mõisted. Inimene on õnnelik siis, kui ta saab tegeleda nende asjadega, mis talle meeldivad.

•• Aga mis asi on õnnemäng?

Mäng, milles osalemine ei nõua suuri eelteadmisi ega oskusi ja kus võitja selgitamine sõltub olulisel määral juhusest. Õnnest.

•• Ja pokker?

Kasiinosugemetega spordiala. Pokker on õnnemäng, kus teadmistel ja oskustel on tähtsus. Näiteks automaatidel on spetsseade, mis rangelt tagab juhuslikkuse.

•• Kas kasiinode puistamiste laine on läbi saanud?

Tuleb kolm korda üle õla sülitada, tänu õigusorganite tugevale tööle saadi nad kätte ja mõisteti ka süüdi.

Need olid kaks-kolm inimest.

•• Kui palju kasiinodes petiseid liigub?

Eks igal pool, kus liigub sularaha, püütakse ka pettusi korraldada.

Samas on meil korralikud turvasüsteemid. Paari aasta eest püüdsime Leedus kinni rahvusvahelise valemängijate grupi, kellel olid varasemast juba Austraalias karistusedki kantud. Meie turvameeskond avastas nad väga lühikese ajaga ja nad läksid ka Leedus kohtu alla.

•• Kui palju Eestisse praegu superrikkaid voorib, kes mängivad tõeliselt suurte summadega? Venemaalt põhiliselt?

Suuri mängijaid satub siia ikka, mis konkreetselt venelastesse puutub, siis nemad eelistavad rohkem Lätit ja Riiat.

•• Praegu meie kasiinodel väga hästi ei lähe: viimase pooleteise aastaga on suletud enamik mängukohti. Kui 2009. aasta jaanuaris oli Eestis mängusaale 148, siis viimastel andmetel on neid alles jäänud vaid 68.

Võib-olla praeguse seisuga veelgi vähem. Rahaliselt on hasartmänguturg Eestis juba teist aastat kahju-

mis. 2009. aastal said ligi kümme Eestis tegutsevat kasiinoketti kokku 251 miljonit krooni kahjumit. Kõlab nukralt?

Eks ka meie oleme oma valusad kärped teinud. Õnneks ei jäänud me nende üle kauaks mõtlema, vaid tegime ka rasked otsused suhteliselt kiiresti. Oleme püüdnud oma teenust pidevalt täiustada.

•• Meelelahutus on parim andur mõistmaks, kas rahval on raha. Kas rahval on raha?

Olukord on stabiliseerunud, on märke, et hakkame põhjast läbi liikuma ja raha vaikselt tagasi tulema.

Loodevasti hakkab majandus uuesti kosuma ja inimesed leiavad endale taas töö.

•• Kuidas võiks tööpuudust leevendada, mis see imevalem võiks olla?

Tuleb inimeste ettevõtlikkust suurendada ja luua ümberõppe tingimused. Tuleb murda ka mentaliteeti, justkui on ettevõtja mingi kaabakas, kes võtab raha ära. Ettevõtja ju loob hoopis maksutulu ja väärtusi. Oluline on ka üldise maksutaseme allatoomine, see on ikka kokkuvõttes väga kõrge – pean silmas just sotsiaalmaksu piiramist. Üldiselt liigub riik kindlasti õiges suunas.

•• Olete ise kindla käega asjade juures või mõtlete ka teleformaadiväliselt mantlipärija peale?

Ei, mantli pärimisega on aega.

Pigem olen viimased paar aastat olnud eriti aktiivselt asja juures. Usutavasti on samas seisus paljude ettevõtete suuromanikud. Rasketel aegadel tuleb teha raskeid otsuseid ja julgeda võtta vastutust – selleks peab suuromanik olema hästi informeeritud ja vahetult otsustusprotsessis sees.

•• Ja Olympic viie aasta pärast?

Oleme globaalne kasiinomeelelahutuse pakkuja ja tegutseme vähemalt 15 turul eesmärgiga saada kasumlikuks turuliidriks kõikjal, kus opereerime. 1 13. oktoober 2010 7

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 8

Ülikoolide kinnisvaralego

henrik.ilves@epl.ee

Laienevatele ning tänapäevaseks ja rahvusvaheliseks muutuvatele ülikoolidele on kinnisvaraarendus tähendanud keerulist legot. Ruume, kus õpilastele tarkust jagada, oleks justkui küll, aga nendevaheliste vahemaade läbimine on ooper omaette. Ostan-müün-vahetan on saanud tarkusetemplitele sama tavalisteks märksõnadeks kui kinnisvarafirmadele. Tallinna kaks suuremat ülikooli on selles mängus siiski erinevas seisus: kui tehnikaülikool on Mustamäele rajanud juba tõelise tehnikateaduste Meka, siis Tallinna ülikool korjab end alles linna pealt kokku. Küll aga on Tallinna ülikooli plaanidega seotud kinnistud selle võrra põnevamad, et paiknevad linna südames.

Tallinna ülikool alles sätib klotse „Ma pean nüüd hoolega sõnu valima ja teatud mööndusi lisama,” on Tallinna ülikooli haldusjuht Peep Ratas tulevikustsenaariumidest rääkides ettevaatus ise, sest need strateegilised majandusküsimused pole veel otsustatud ja kui otsustatakse, siis pole tema sõnal ehk kõige suurem kaal. „Aga kui asjad lähevad nii, nagu mina neid ette kujutan, siis ma arvan küll, et ülikool peab oma kinnistuid ostma-müüma-vahetama, et saavutada üht meie olulisimat eesmärki – suuremat kontsentreeritust.

Kompaktsemalt tegutsemine on oluline, muu hulgas tekivad nii paremad mõtted,” arvab Ratas.

Mõttetöö võib tõesti praegu veidi hajevil olla nii paljudel tudengitel kui ka õppejõududel, sest peale Narva maantee ääres paikneva „peastaabi” käiakse tarkust taga ajamas veel Tondil, vanalinnas, Mustamäel

Tehnikaülikool: klotsid paigas Tehnikaülikoolis paukusid šampanjakorgid ja lõigati linti eelmisel aastal rohkem kui üheski teises ülikoolis. Majandus- ja sotsiaalteaduskonna uus hoone ning kolmas ühiselamu läksid kokku maksma ligi 350 miljonit krooni. Veel 200 miljonit kulus uue raamatukogu ehitamiseks.

Kõigest mõne aasta eest oli pilt sootuks teine: majandusteaduskonna tudengid loksusid, kes auto, kes trolliga, Kopli ja Mustamäe vahet. Ülikoolil õnnestus aga saavutada riigiga kokkulepe ja saada praegu mereakadeemia käsutuses oleva majandusteaduskonna hoone eest 75 miljonit krooni, millega rahastati ehitust Mustamäel. Üks hoone on tehnikaülikoolil Koplis praegugi, seal paikneb soojustehnika instituut. Veel on mõned ruumid Rävala puiesteel, kus muu hulgas tegutseb puhkpillorkester, õppehooned Kohtla-Järvel ja Tartus, spordibaas Aegviidus ning isegi kuivati ja veel mõned objektid Pärnumaal Vändra vallas. Ja muidugi magus suurhoone Tõnismäel, kus asub Tallinna kolledž. Kokkuvõttes on „rauakoolil” kontsentreeritusega paremad lood ja kõik suured müügid-ostud-vahetused tehtud. Mustamäel asub ehtne ülikoolilinnak, kus ühiselamus elav tudeng jõuab mõne minutiga nii loengutesse, raamatukokku kui ka sportima.

TTÜ haldusdirektor Margus

ee äe t um Kak

Tallinna suured ülikoolid on arvestatavad kinnisvaraomanikud ja mõnigi edasine suurem ehitushange on samuti nende korraldada.

siis välisõppejõudude jaoks on tähtis nii see, et lennujaam on lähedal, kui ka just nimelt see, et asume Tallinna kesklinnas.”

Pealegi pole linna veeres asuvate ülikoolilinnakute strateegia, mida hakati maailmas hoogsamalt järgima 1960. aastatel, Ratase sõnul praeguseks enam nii aktuaalne. Niisiis, Tallinna ülikool mitte lihtsalt ei jää Narva maantee ümbrusse, vaid koondub sinna, mis tähendab mujal asuvatest majadest loobumist. Ühe erandiga – spordiinstituut jääb Tondile, sest spordirajatiste südalinna ehitamine pole mõeldav. „Kõigepealt tuleb loome- ja teadusmaja valmis ehitada ja siis vaatame edasi,” lõpetab Ratas.

Va ba õh um uu seu mi tee

Rannam õisa te e

Akadeemia tee 21b TTÜ küberneetikainstituut 4338 m2 Teaduspargi 5 puidumaja 732 m2 Akadeemia tee 15 TTÜ loodusteaduste maja 7633 m2 Raja 15 IT maja 4392 m2 Vana-Mustamäe 48 von Glehni loss 1083 m2 Tähetorni 2 tähetorn 142 m2

Renditakse ise ja antakse rendile •• Kõik ülikoolid on vähemal või suuremal määral ühtaegu nii üürileandjad kui ka üürilised. Võtkem näiteks Tallinna tehnikaülikool.

•• TTÜ on andnud kolmandatele isikutele üürile kokku 3057 m2 pinda. Need on ruumid, mida ülikool praegu ei vaja, või on tegemist firmadega, kes aitavad kaasa ülikooli eesmärkide saavutamisele: üliõpilasorganisatsioonidele ja teistele ülikooliga seotud MTÜ-dele on renditud 213,8 m2.

Ehitiste väärtus bilansis Tallinna ülikool: 489 miljonit krooni Tallinna tehnikaülikool: 1,2 miljardit krooni 8 13. oktoober 2010

Järveotsa te

•• Samal ajal rendib TTÜ eri struktuuriüksustele kontorite, laborite, auditooriumide ja abiruumide pinda Tehnopolis Kinnisvara AS-i Akadeemia tee 15a hoones kokku 2085 m2 ja Tallinna Tehnoloogiapargi Arendamise Sihtasutuselt kokku 1300 m2.

•• Kulu rendipindadele kuus: 600 000 krooni. Üüritulu kuus: 1,1 miljonit krooni.

Kad

Henrik Ilves

ja Lasnamäe veerel. Kui loengutes kuuldule on tarvis lisa ammutada, seavad tudengid sammud kinnisvaraarendajate jaoks ehk magusaima kinnistu poole – pealinna uue sajandi city vahetus naabruses Rävala puiesteel asuvasse akadeemilisse raamatukogusse. Kinnisvara väärtuse seisukohast on pärl ka vanalinnas Rüütli tänava majas number 10 asuv ajalooinstituudi hoone.

Ka Ratas leiab, et üliõpilastel on tüütu mööda linna loengupaikade ja muude õppekohtade vahet pendeldada, ja seesama raamatukogu on just üks kriitilisemaid kohti, mis võiks asuda peahoonele lähemal.

Seal, kus toimub enamik loenguid ja veedab suurema osa aega enamik õppejõude. „Läbi kesklinna sinna tuisata on keeruline,” nendib haldusjuht.

Peahoone vahetus läheduses asuvad ülikooli ühiselamud ning samasse kvartalisse kerkivad ka suurehitused teadus- ja loomemaja.

Neist esimese ehitushange on läbi ja paika on saanud ka hind: 147 miljonit krooni pluss käibemaks. Loomemaja ehitushange kuulutatakse ilmselt välja lähiajal ning sinna peaks muu hulgas kolima Balti filmi- ja meediakool.

Juba üsnagi täis ehitatud Narva maantee kvartalil on aga üks oluline puudus: uusi ruumikaid hooneid on sinna keerulisem rajada kui linna serva, pealegi on maa hind hoopis teist masti kui linnaservas. „Ma olen üsna kindel, et meie lähedal on maaomanikke, kes on koostööst ülikooliga või oma kinnistute müügist huvitatud,” ei pea Ratas seda siiski piduriks. Üks vaba plats on näiteks Kreutzwaldi ja Narva maantee nurgal. Ka mere poole vaadates võib näha ehitamisvõimalusi.

Aga võib-olla oleks ülikoolil targem talitada nii, nagu on talitanud mitmed korteriomanikud – müüa kallid kesklinna kinnistud ja rajada kõik, mis vaja, hoopis tänapäevasemal ja kompaktsemal kujul linnaserva? Ei, see ei ole mõistlik, arvab Ratas. „Asukoht on meil väga hea, me peame seda üheks oma eduteguriks. Kui näiteks võrrelda Tartuga,

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 9

TTÜ — suur majaomanik

TTÜ KINNISVARA MUJAL EESTIS TALLINN

Järveküla tee 35, 75 ja Kalevi 4 TTÜ Virumaa kolledži kaks õppehoonet ja ühiselamu KOKKU: 15 720m2

TTÜ KINNISVARA TALLINNAS Vändra vald, Särghaua

Puiestee 80/80a ja 76/78

üheksa erinevat geoloogiainstituudi hoonet KOKKU: 2250 m2

TTÜ Tartu kolledži kaks õppehoonet KOKKU: 2455 m2

Ko pli

Kopli 116 Töö stu se

Kop li

Pir ita tee

õppehoone 9 2187 m2

Soo

mnt Narva

tee gna Laa

e li te muu J. S

Sõle

Ahtri

Gonsiori

la End t ki mn Paldis

te tee Ehitaja

Kadaka pst

Pa e

Suu r-Sõ jam äe

Järv eva na t ee

Pärn um nt

Nõm me t ee

Sõpr use p st Linn u tee

katlamaja 91 m2

2673 m2

TTÜ ruumid 604 m2

nt tu m Tar

ee at mi dee Aka

Täh eto rni

Raja 4b

TTÜ Tallinna kolledži õppehoone

Kotka

ee at ak d Ka

i Veerenn

Mus tam äe te e

Tõnismägi 14

ee te t taja Ehi

Järveotsa tee

Tar tu laia Liiva mn t Rävala pst 11/13/15

Endla

Akadeemia tee 7a

Akadeemia teeTon7di

Akadeemia tee 7

Akadeemia tee 5a

Akadeemia tee 5

Akadeemia tee 3

Akadeemia tee 1

elamu 2244 m2

ühiselamu 3 8566 m2

ühiselamu 2 8566 m2

väikeperede elamu 3824 m2

ühiselamu 1 6679 m2

õppehoone 10 10 360m2

raamatukogu 11 062m2

Männiliiva 7

Männiliiva 1

Ehitajate tee 5

spordihoone tee tis2te 6190 J. Süm

tekstiilimaja 721 m2

geoloogiainstituudi hoone 944 m2

t u mn Pärn

Mäepealse 3

Männiku tee

ku lde Va

Hiiu

autoteede ja ehituskonstruktsiooni labor 2269 m2

pst use d ba Va

Ehitajate tee 5

Ehitajate tee 5

Ehitajate tee 5

Ehitajate tee 5

Ehitajate tee 5

üliõpilasmaja 1864 m2

õppehoone 7 5648 m2

õppehoone 6 6823 m2

õppehoone 5b (juurdeehitis) 2577 m2

õppehoone 5 5707 m2

Ehitajate tee 5

Ehitajate tee 5

Ehitajate tee 5

Ehitajate tee 5

Ehitajate tee 5

õppehoone 4b (juurdeehitis) 1578 m2

õppehoone 4 5743 m2

õppehoone 3 7146 m2

õppehoone 2 5816 m2

õppehoone 1 4364 m2

Leivo kinnitab, et ka viimase Koplisse jäänud üksuse Mustamäele kolimine on suure tõenäosusega juba lähemate aastate küsimus. Kui saavad valmis umbes 150 miljonit krooni maksvad korpused number viis ja kuus, mille ehitushanked käivad, jääb Kopli maja tühjaks. „Variante on põhimõtteliselt kolm: kas selle vastu tunneb huvi mereakadeemia, leiame mõne muu võimaluse koostöös haridusministeeriumiga või hoone võõrandada. Milline neist käiku läheb, näitab aeg,” ütleb Leivo.

Kopli maja hinnast pole Leivo sõnul praegu mõtet rääkidagi – kinnisvaraturg on põhjas. Kui aga see kolimine on tehtud, siis võib tehnikaülikooli puhul hoonestuse seisukohalt rääkida valmis ülikoolist.

Väiksemat nakitsemist siiski veel tuleb, näiteks tahaks ülikool endisest raamatukogust kujundada tudenP gite vaba aja keskuse. Ent suures plaanis on klotsid paigas. „Ja ega muud enam teha ei saakski – omafinantseeringutega on seis selline, et panka enam minna mõtet pole. Me võtsime selle suuna, et kasutame kõik abiraha võimalused maksimaalselt ära, ja seda suunda oleme ka suutnud ellu viia,” kinnitab Leivo.

Terve konkurents või ülepingutus?

Suurte ülikoolide tegevus ei näita muidugi kõrgkoolide kinnisvarategevuse kogupilti. Läinudsuvine suursündmus Tallinna linnapildis oli kunstiakadeemia hoone lammutamine, uue maja ehitamiseks arvatakse kuluvat umbkaudu pool miljardit krooni. Akadeemia üritab seda osalt rahastada teisi kinnistuid müües – kõige klassikalisem kinnisvaraäri. Peale selle on oma kombitsad Tallinna sirutanud ka Tartu ülikool.

Kui gümnaasiumide hooneid jääb õppijate hulga vähenemise tõttu muudkui tühjaks, siis ülikoolid aina ehitavad. On see ikka mõistlik või saaksid mitu ülikooli jagada samu ruume? „Eks see olegi suur küsimus: mis on dubleerimine, mis on konkurents?” arutleb ka Leivo. „Aga see küsimus on tõsine. Kõrghariduse rahastamisega on nagu on, samas tuleb kogu vara ju ka korras hoida.” 1

13. oktoober 2010 9

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 10

Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

Põhjaranniku kauneima mõisa Kalvi uute omanike äri- ja eraelu ristub Venemaa peaministri Vladimir Putini lemmikkuberneri Valentina Matvijenkoga. Nüüd plaanitakse sinna uhkematest uhkeimat viietärnihotelli.

Hurraa – venelased tulevad!

Kalvi mõisa ostmine Peterburi farmaatsiaärimeeste poolt näitab vene ettevõtjate kasvavat usaldust Eesti vastu. Venelaste otseinvesteeringud Eestisse kasvasid tänavu esimesel poolaastal hüppeliselt – ligi veerandi võrra. Kui eelmise aasta lõpus ulatus Venemaa otseinvesteeringute tase Eestis ligi 5,2 miljardi kroonini, siis tänavu 30. juuniks oli see tõusnud ligi 7 miljardi kroonini. Kuigi selle aja jooksul pole venelased ühtegi terminali, tehast või panka ostnud, tuli juurde 1,8 miljardit krooni. Sõrmede peal arvutamine viitab sellele, et sajad Venemaa ettevõtjad on esimesel poolaastal ostnud Eestis kodusid või spekuleerimise eesmärgil kinnisvara.

Venemaalt Eestisse suunduva rahavoo taga pole klassikaline äritegevuse laiendamine. Peterburi piirkonna ettevõtjad rajavad Eestisse endale teist kodu, tagalat, kuhu tõmbuda, kui Venemaal peaksid asjad halvaks minema.

Venemaalt Eestisse raha voolamise skeem on väga lihtne. Peterburi piirkonnas tegutsev ärimees asutab Eestisse pisikese ettevõtte, mis tegeleb enamasti vahendusega – sukkpükstest ehitusmaterjalideni.

Kuid ettevõtte loomine pole eesmärk omaette, sest ettevõtlus annab Eestis põhjuse taotleda tähtajalist ja seejärel alalist elamisluba.

Tegemist on ettevõtjatega, kes on vähemalt paaril-kolmel aastal järjest Eestit turistidena külastanud, puhkamas käinud ja kellel on siin ka äripartnereid, sõpru, tuttavaid.

Tavaline väikeettevõtja jätkab oma tavapärast äritegevust Peterburis, kuid veedab üha rohkem aega Eestis. Alguses on ta siin nädalavahe10 13. oktoober 2010

tustel, kuid hiljem üha pikemat aega, sest vahemaa oma kodumaise äri kontrollimiseks on piisavalt lühike.

Kui ettevõtja on Eestisse maja ehitanud, siis ostab ta siin ka kalli auto, kandes selle Eesti registrisse.

Peterburis võib kohata üha rohkem Eesti numbrimärkidega luksusautosid, mis kuuluvad sealsetele ärimeestele. Nad eelistavad Eesti numbrimärki, sest ei soovi maksta Venemaal välismaistele autodele kehtestatud kõrgeid tollimakse.

Varasematel aastatel oli ettevõtjate hiiliva emigratsiooni põhjus usaldamatus võimu vastu: kardeti ettevõtete ülevõtmist korrumpeerunud jõuorganite abiga. Praegu aga kannustab venelasi välismaale nn pensionisambaid rajama hirm rubla devalveerimise pärast. Kuigi rubla on näidanud ennast tugeva valuutana ja keskpanga poliitikale pole põhjust etteheiteid teha, pesitseb devalveerimishirm ettevõtjate hinges sellegipoolest. Turvalisem tundub teenitud rublad euroalas kinnisvaraks konverteerida.

Eestlastel ei maksa aga nüüd nina sugugi püsti ajada, justkui oleksime oma suurepärase elu- ja ärikeskkonnaga üleöö muutunud naabritele mingisuguseks imeliseks päästerõngaks. Need, kellel on oligarhi kaalu, täiendavad vene kogukonda Londonis. Kuid traditsioonilised sihtriigid on näiteks Tšehhi või Soome.

Peterburi piirkonna ettevõtjad on juba aastaid viinud oma raha Soome piiriäärsetesse valdadesse. Suvila või linnalähedase kodu Peterburi lähedal pidamine on seotud riskiga, et see rüüstatakse ära. Naabermaad seevastu pakuvad palju turvalisemat keskkonda.

Sellele on aidanud kaasa Soome riigi head suhted Venemaaga, avatud viisapoliitika, millega „toodetakse” venelastele Schengeni viisasid lausa konveiermeetodil.

Kuid rohetavate metsade ja sinetavate järvedega Soome on nüüd hakanud menu kaotama. Nooremate vene ettevõtjate jaoks maksab Soome kinnisvara juba ebamõistlikuna tunduvalt palju. Pealegi kipub ägeda ööelu järele janunev noor venelane Helsingis igavuse pärast kolletuma.

Värske näide põhjarannikult Seda, et Eestisse tulevad üksnes kõige suuremad fännid, näitab Moskva kesklinnas tegutseva ettevõtte reklaamtekst, mille eesmärk on müüa Eestis kodusid: Eesti on tore koht, aga kohalikud ei salli venelasi.

Venelaste raha Eestisse tulemise kõige esinduslikumaks näiteks on põhjaranniku mõisaarhitektuuri pärli Kalvi mõisa ostmine Peterburi kubernerile Valentina Matvijenkole lähedal seisvate farmaatsiaärimeeste poolt. Augusti lõpus teatas Peterburi juhtivatele ravimimüüjatele Šorena Gugutšijale ja Omar Gurtskajale kuuluv Belitex Invest Kalvi ostmisest.

Raskustesse sattunud taanlane Henning Lykke Jensen müüs hotellina tegutsenud mõisa summa eest, mida osapooled ei avalda. Kuluaarides räägitakse 22 miljonist kroonist.

Kui majanduse õitseaegadel teenis mõis kopsakat, kuni 20 miljoni kroonini ulatunud kasumit, siis kaks aastat tagasi langeti 5,5 miljoni krooni suurusesse kahjumisse.

Belitexi rooli hoiab laskespordi

saavutuste eest Eesti kodakondsuse saanud ja üks mõjukamaid siinseid jahimehi Jevgeni Bolšakov, kes kuni eelmise aastani juhtis Eesti Lukoili.

Bolšakov tõusis kinnisvaraäriga avalikkuse tähelepanu alla mõned aastad tagasi, kui ta alustas Lagedil asuval Pirita jõe saarel Venemaa mõjukate ärimeeste koloonia loomist.

Ettevõte SMB Invest kuulus siis Bolšakovile, Peterburi kuberneri pojale Sergei Matvijenkole ja SanktPeterburgi panga suuromanikule, Indrek Neivelti tööandjale Aleksandr Saveljevile.

Saarel kehtiva 50-meetrise ehituskeelu tõttu pole sealse kinnisvaraarendusega seni planeeringuni jõutud. Omanikud soovivad saarele ehitada kaheksa eramut. Selleks, et Peterburist kiiresti Lagedile jõuda, kavatseti Tallinna ja Pulkovo lennuvälja vahele käima panna helikopteriliin. Maismaapiiri ületamine on liiga tülikas, lennureisid aga liiga kulukad, kaalutlesid vene ärimehed neli aastat tagasi.

Kui kolm aastat tagasi Tallinna kesklinna ümberkujundamise käigus klirisesid vitriinid ja matsusid kumminuiad, sajatati Kremlist Eestit, nii et maa must. Näis, et pronksmehe kolimine kesklinnast kalmistule kustutab jäädavalt niigi jõuetult miilanud usaldusleegi Eesti ja Venemaa vahel.

Sergei Matvijenko lahkus SMB omanikeringist, sest tema osalust Lagedi projektis hakati emale, kuberner Valentina Matvijenkole nina alla määrima.

Kuid statistika ei kajastanud venelaste raha Eestist lahkumist.

Samal ajal kui mõnedes Venemaa

kaubanduskettides otsiti tikutulega Eesti tooteid, et neid silmatorkavalt boikoteerima asuda, voolas venelaste raha hoopis kasvava hooga Eesti majandusse. 2008. aastal suurenes Venemaa otseinvesteeringute maht Eestisse lausa kolmandiku võrra.

Nüüd paistab Kalvi mõisa ja Belitexi tagant taas energilise ja eduka Sergei Matvijenko vari. Belitexi omanik Omar Gurtskaja töötab farmaatsiaettevõtte Imperia-Farma peadirektorina. Tegemist on Peterburi kõige mõjukama medikamentide tarnijaga, mis 2009. aastal võitis linnavalitsuse korraldatud 106 hankekonkursist 79. Ettevõte, mille linnaga sõlmitud lepingute mahtu hinnatakse aastas ligi 2,4 miljardi kroonile, kuulub Rospresi kinnitusel kuberneri pojale Sergei Matvijenkole.

Väidetavalt on Sergei Matvijenko eelmise abikaasa, lauljatar Zara sugulane just Imperia-Farma juht Gurtskaja.

Zara praegune abikaasa Sergei Ivanov aga juhib Rospresi kinnitusel Moskva linnavalitsuse farmaatsiaosakonda, varem tegeles ta farmaatsiaäriga Peterburis. Äriringkondades leidub vähe inimesi, kes usuvad, et nii mõjukad investorid ostsid mõisa millekski muuks kui eralossiks. Hotellina peab mõis tegutsema kuni 2011. aasta juunini, sest omanikud said renoveerimistöödeks EAS-ilt 3,4 miljonit krooni toetust. Kulunud maja remontimine võib üksiti nii kaua kesta.

Kuid Bolšakov raiub kui rauda, et omanik soovib avada Kalvi mõisa pärast remonti külastajatele viietärnihotelli tasemel. „Esimeses järje-

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 11

Vene ettevõtjate raha voolab Eestisse

Venemaa otseinvesteeringute tase Eestis MILJARDITES KROONIDES

3,9

4,6

7 2010 (I pa)

6,5 2008

2007

2006

2,8 2005

Allikas: Eesti Pank

korras ootame külastajate sekka president Toomas Hendrik Ilvest ja peaminister Andrus Ansipit,” lausus Bolšakov.

Juba praegu on sõlmitud leping kokaga Itaaliast, kes peab garanteerima parimad road. Söögi puhul ei seata eesmärgiks itaaliapärasust, vaid kõrgel tasemel Euroopa kööki.

Hotelli juures avatakse kaks tenniseväljakut. Tallidesse tuuakse hobused, et pakkuda külastajatele ratsutamisvõimalust.

Samuti luuakse nii jahtide kui ka skuutritega sõitmise võimalus.

Esmalt tuleb mõis õigesti remontida. Praegu seal ventilatsioon ei tööta, katus laseb läbi ja kanalisatsioon on umbes. Lõplikku kulutuste mahtu pole võimalik veel prognoosida, sest ekspertiis alles käib.

Kui lahti läksid jutud, et Kalvist saab eramõis, käis Aseri vallavanema Urve Takjasega Belitexi suhteid korraldamas Maidla jahimeeste seltsi esimees Hannes Kuusmik. Siit ilmselt läksid lahti ka jutud, et Kalvist tuleb jahiloss.

Kuusmiku sõnul oleks kohalikule jahiseltsile Venemaa rikaste jahilossist palju kasu ja koostööks ollakse valmis, kuid ühtegi konkreetset kava pole.

Jutud, et Kalvi muutub jahimõisaks, ei pea Bolšakovi sõnutsi paika.

Eestis lihtsalt pole nii palju ulukeid, et siin massiivset jahiturismi arendada. Jahigurmaanid sõidavad tavaliselt Lätisse või veelgi paremasse kohta – Valgevenesse.

Samal ajal on Belitexil käsil naabruses Viru-Nigula vallas Unukse külas Padaveski puhkeküla arendamine.

Mullu suvel andis vald välja ehitusloa, kuid tööd pole veel alanud.

5,2 2009

vene keele rääkijatesse. Venekeelseid raadio- ja teleprogramme piiratakse, mõnedes kauplustes reageerivad müüjad venekeelsetele ostjatele vaenulikult. Kuid keelebarjäär segab vähe, sest vanem põlvkond, kes elas sellel maal Nõukogude Liidu ajal, valdab vene keelt. Noorem põlvkond räägib inglise keeles. Eesti investeerib piisavalt palju raha haridusse, mistõttu iga õpilane või tudeng valdab suurepäraselt vähemalt üht Euroopa keelt.”

Tšehhimaale emigreerumist vahendav BilaVarna.cz kirjeldab oma teenust hoopis helgemates toonides. „Tšehhimaa on meie kaasmaalaste seas väga populaarne emigreerumise sihtkoht. Tšehhi keel kuulub slaavi keelerühma ja selle omandamine ei valmista venelasele suuri raskusi. Tšehhide mentaliteet on venelastele lähedasem kui sakslaste oma. Tšehhid suhtuvad immigrantidesse hästi. Kinnisvara soetamine on siin väga kasulik paigutus, sest hinnad on stabiilsed ega lange isegi kriisi ajal. Kui poliitiline olukord peaks teie kodumaal muutuma ebastabiilseks, võib Tšehhimaale soetatud kinnisvara saada teile nn tagavaralennuväljaks. Tšehhimaale emigreerumiseks ei ole tingimata vaja osta kinnisvara või maksta palka kohalikele elanikele, mis võimaldab emigreeruda ka väikse sissetulekuga inimestel. Isegi praeguse majanduskriisi ajal Prahas tööpuudust peaaegu pole ja töökoha võib ilma keelt oskamata leida kohe.”

Venelastele Soome kinnisvara müügiga tegelev Serapis-fin.ru kasutab oma pakkumises üksnes sooje toone. „Viimasel ajal soetab üha roh-

kem Venemaa kodanikke kinnisvara Soomes mitte üksnes nn kõrghooajal puhkamiseks, vaid ka püsiva elukoha omandamiseks. Turvalisus on Soomes nii kõrgel tasemel, et kuritegevusest ei tasu isegi rääkida.

Paljud soomlased osutuvad nii heasoovlikuks, et lubavad oma tulevaste vene naabrite majal nende äraolekul silma peal hoida. Tänu hästi välja arendatud teenusele on kinnisvara soetamine Soomes muutunud lihtsaks ja kiireks. Hinnad on võrreldes Peterburiga palju madalamad, rääkimata Moskvast.”

Venemaalt voolab kapital välja katkematu vooga – tänavu „tilgub” üleilmsetesse avarustesse ligi 3,5 miljardit krooni, tuleval aastal tõenäoliselt kaks korda rohkem, ennustab Interfax. Praegu ei tule suurem osa kapitali väljavoolust mitte sinna varem investeerinud välismaalaste, vaid Venemaa oma ettevõtjate arvel.

Praegune kapitali väljavool paistab Venemaale siiski palju parem kui veel paar aastat tagasi. 2009. aastal oli väljavoolu maht ligi 23 miljardit krooni, 2008. aastal ligi 52 miljardit krooni.

Tänavu esimeses kvartalis fikseeris Venemaa Keskpank ligi 1,8 miljardi kroonise kapitali sissevoolu, kusjuures välja läks ligi 6 miljardit krooni.

Kapitalivoo prognoosimise aluseks kasutab Venemaa Keskpank seotust naftabarreli hinnaga maailmaturul. Kui nafta hind oleks 45 dollarit barreli eest, kaasneks sellega kapitali väljavool ligi 10 miljardi krooni väärtuses, 58-dollarilise hinna puhul 8 miljardit krooni, 80-dollarilise puhul 4 miljardit krooni. 1

Vene ärimeeste vaiksest Eestisse emigreerumisest võidab palju piiriäärne Narva-Jõesuu. Linnakese edukaid kinnisvaraarendusi hoiavad seni enda käes küll eestlased, kuid tehingute taseme määrab Peterburi rikaste rahakott. Sellepärast võib kinnisvarahindu võrrelda Pärnu ja isegi Tallinnaga.

Narva-Jõesuu linnavalitsus on võtnud selge suuna: luua venelastele soodne keskkond. Seda käidi õppimas Soomes Vene piiriäriga jõukaks saanud linnades. Peterburi ettevõtja Valeri Belõi veedab igal nädalal lausa kolm-neli päeva Narva-Jõesuus. Ehitas sinna uhke maja ja kavatseb Toila kandis arendada eksklusiivset turismiäri. „Otsisin endale Venemaal kaua hubast kohta, kuid ei leidnud,” räägib Belõi. „Siin on aga alati puhas rand, värsked toiduained ja hea teenindusega spaad.”

Valeri Belõi kaks naabrit on samasugused rikkad Peterburi ärimehed. Piiri lihtsamaks ületamiseks on neil ka oma abinõu: vältimaks pool ööpäeva autoga sabas venimist tulevad nad piirile päris öösel, kui järjekord on lühem.

Estreal.ru kirjutab Eestist ligikaudu nii: „Eesti on väike maa, mis ei asu teistest Sõltumatute Riikide Ühenduse riikidest kaugel. Siin korteri või maja omamine tähendab võimalust sõita igal ajal Läänemere äärde. Kinnisvara omanik saab Schengeni viisa, mis võimaldab tal külastada teisi Euroopa Liidu riike.

Maksutingimused on selles riigis erakordselt ahvatlevad. Eesti paistab silma rahuliku ja mõõduka elurütmiga. Ainuke takistus kõikide mugavuste ja heaolu nautimisel on kohaliku elanikkonna eitav suhtumine 13. oktoober 2010 11

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 12

Millal tasub eelistada välismaist k Mikk Salu mikk.salu@epl.ee

Kohaliku kauba eelistamiseks välismaise kauba ees tuuakse tavaliselt kaks argumenti: majanduslik ja ökoloogiline. Majanduslik argument kõlab umbes nii, et ostes kohalikku eestimaist kaupa, toetame Eesti majandust ja tõstame Eesti inimeste heaolu. Näiteks kasutati seda loogikat hiljuti toimunud piima hinna tõusu õigustamiseks. Vaadakem kas või Oliver Kruuda või mõne teise piimatöösturi öeldut – et see piima hinna tõus on hea, kuna hindu tõstavad Eesti tootjad ja Eesti töötlejad, raha jääb Eestisse ja lõppkokkuvõttes võidame kõik.

Keskkonnakaitsest lähtuv eelistamine on muutunud eriti populaarseks viimase 10–15 aasta jooksul.

Loodusesõbrad näitavad näpuga kaubaautodele, laevadele ja lennukitele, nende väljalaskeavadest tõusvale tossule ja teevad loomulikuna näiva järelduse: keskkonnasõbralikum on toota kohapeal, selle asemel et mere tagant kaupa Eestisse vedada. Sellist mõtteviisi kannab näiteks Maie Kiisleri artikkel „Kui kallis on ökoelu?” (EPL, 16.09), kus kohaliku (eestimaise) mahetoidu kasuks argumenteeritakse ökoloogilisest kasust lähtuvalt.

Neist argumentidest esimene (majanduslik) on lihtsalt vale, teine (ökoloogiline) aga pinnapealne ning tihti eksitav.

Kui uskuda majandusliku argumendi esitajaid, näiteks Eesti tööstureid, et Eesti kauba eelistamine on automaatselt kasulik meile kõigile, sest raha jääb ju Eestisse, siis võib seda loogikat vabalt edasi arendada ja öelda, et veelgi kasulikum oleks olukord, kus me üldse piima poest ei ostaks. Iga inimene kasvataks lehmi ise, lüpsaks ise, heina niidaks ise ja ka lüpsimasina ehitaks ise. Nii ei peaks kellelegi kolmandale üldse mitte midagi maksma, kõik väärtus ja raha jääks meie endi kätte.

Tegelikkuses see nii muidugi pole ja suletud süsteemi loogika ei kehti, sest eiratakse spetsialiseerumisest, tööjaotusest ja suhtelisest eelisest saadavat kasu – need on majandusteaduses kontseptsioonid, mille positiivses mõjus heaolu maksimeerimisel on teadlaste hulgas vähe kahtlejaid. Tööjaotus ja spetsialiseerumine on armutult efektiivsed. Ini12 13. oktoober 2010

Välismaa kauba eelistamine eestimaisele on tihtipeale majanduslikult hoopis kasulikum ja keskkonnasõbralikum valik. mesed (riigid, ettevõtted) teevad seda, milles neil on eelised. Vahetavad saadusi ning kauplevad teistega seal, kus teistel on eelised. Nii saavutatakse kõige parem ressursside jaotus ja tõepoolest võidavad kõik. Pealegi tähendab fakt, et eestlastel on raha, et osta poest välismaist kaupa, lõpuks ju ka seda, et eestlased on ise suutnud valmistada ja müüa mingit kaupa omakorda välismaalastele.

Igal juhul pole kõige õigem kramplikult kodumaist toodangut osta, vaid vabalt võib valida ka välismaist kaupa ja sealt säästetud raha tarbida või investeerida sellistesse Eesti toodetesse, kus on omakorda Eestil reaalne eelis.

Kui ikkagi üks Eesti tootja vaatamata oma loomupärastele eelistele (lähedus tarbijatele, reageerimiskiirus, tarbija maitse ning eelistuste parem tundmine) ei suuda konkureerida välismaal toodetud kaubaga, siis tuleks küll küsida, kas on ikka mõtet ponnistada. Äkki on kasulikum midagi muud teha?

Teine argument, keskkondlik arutluskäik kohaliku toote eelistamiseks, pole ehk otseselt vale, kuid ta on märksa nüansirikkam, kui näitab pinnapealne silmitsemine. Ja päris kindlasti juhtub üsna tihti, et välismaise kauba ostmine võib olla keskkonnasäästlikum kui kodumaise ostmine.

Eesti või välismaa tomat Näiteks sattusin mõni aeg tagasi ühe kolleegiga vaidlema küsimuse üle, kas keskkonnasäästlikum on osta poest Eestis kasvatatud tomat või hoopiski Hispaanias kasvatatud tomat. Esimesel pilgul tundub vastus elementaarne: Eesti tomat. Ja niimoodi ökoinimesed ka vastavad.

Ideaalses maailmas piisaks sellise valiku tegemisel hinnasildi vaatamisest. Hinnas peaksid kajastuma ju kõik kulud, sealhulgas ka keskkonnakulud ning muude tingimuste samaks jäämisel tähendaks odavam hind muu hulgas ka seda, et antud kaup on toodetud-kasvatatud säästlikumalt. Enamiku toodete puhul see hinnavõrdlusel põhinev rusikareegel ka kehtib. Toiduainetega on aga asi keerulisem. Esiteks sellepärast, et Euroopa Liidus on palju erinevaid subsiidiume, dotatsioone,

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 13

t kaupa? soodustusi, tugioste, tollibarjääre.

Kokkuvõttes tehakse tohutult hinnamoonutusi ja nii ei saa hinnasilti lõpuni usaldada. Ja teiseks võib, ilmselt õigustatult, öelda, et sugugi mitte kõik keskkonnakulud ei pruugi toote hinnas kajastuda.

Seda probleemi saab ületada toote keskkonnamõju hindamisega, näiteks olelusringi metoodika abil.

Olelusringi (LCA ehk lyfe cycle assessment) hindamine on ISO standarditud ja Euroopa Liidu tunnustatud meetod, mis ei vaata ainult ühe toote tekitatud keskkonnakahju, vaid üritab minna nii kaugele, et vaatab kogu tootmisprotsessis tekkivaid kahjusid.

Tomatite näite juurde naastes. Olen lugenud olelusringi analüüsi, mis mõõtis USA-s tarbitud Hollandi tomatite tekitatud keskkonnakahju.

Kuid see analüüs ei alanud mitte tomatitest, vaid neist pappkastidest, millega tomateid transporditi. Kus kohas pappkastid toodeti (Skandinaavias), kui palju selleks metsa maha võeti, kui palju bensiini kulu-

tati nende pappkastide transportimiseks Hollandisse jne. Ehk kokkuvõttes vaatab see meetod palju kaugemale kui üks konkreetne toode. Üritatakse haarata ka kõiki kaudseid protsesse, mis tootega kaasnevad.

Kuna LCA abil keskkonnakahjude hindamine üritab minna niivõrd peentesse detailidesse, siis on seda loomulikult keeruline ja kallis teha. Minu teada on Eestis selle abil hinnatud ainult põlevkivi tootmist ja jäätmekäitlust. Tomatite kasvatamist, ammugi siis võrdlust mujalt toodud tomatitega pole tehtud.

Küll on aga seda uuritud mujal maailmas, kui suured on toiduainete tootmise ja transpordi keskkonnamõjud ning seda just selle nurga alt, kas tasub osta lähedal või kaugel toodetud toitu. Näiteks ühe keskmise ameeriklase keskmise toidukorvi keskmine toiduaine rändab tootjast kuni kaupluseni keskmiselt 1640 kilomeetrit.* Selle 1640 kilomeetri läbimine toob kaasa aga ainult 4% kogu toote olelusringis

õhku paisatud CO2 kogusest. Ehk kokkuvõttes, lõviosa saastet tuleb tootmisest, transpordi panus on minimaalne. Eri toodetel ja eri kaubagruppidel on keskkonnakoormus muidugi erinev. Näiteks punasel lihal on see kõige kõrgem, limonaadidel ja maiustustel kõige madalam.

Ameerika näitel võib öelda, et kui üks ameeriklane ühe nädala jooksul ei tarbiks punast liha (sööks sellel nädalal hoopis kala), siis sellest dieedimuutusest tulev keskkonnasääst neutraliseerib tema toidukorvi transportimisest tekkiva keskkonnakahju terve aasta jooksul.

See on näide USA-st. Eestis, nagu öeldud, selliseid mõõtmisi pole tehtud. Kuid vabalt võib spekuleerida, et näiteks Eesti ja Hispaania tomati vahel valides on Hispaania oma keskkonnasõbralikum, sest vaatamata transpordist tekkinud saastele on sealne tootmine keskkonnasõbralikum (näiteks ei pea nad oma kasvuhooneid kütma reostava põlevkivielektriga).

Ühe ameeriklase keskmine toiduaine rändab tootjast kuni kaupluseni 1640 kilomeetrit.

Lõviosa saastamisest tuleb hoopis kauba tootmisest, transpordi panus on minimaalne.

Ja loomulikult võib leida ka vastupidiseid näiteid, et Eestis toodetud toidu transportimine mõnda võõrriiki on keskkonnasäästlikum kui see, et see võõrriik ise sama toidu toodab.

Miks näiteks Laeva Piim müüb Leetu tuhandeid tonne piima? Või täpsemalt öeldes, miks Leedu piimakombinaat eelistab sõita piima järele Eestisse, selle asemel, et see Leedust kokku osta.

Tegelikult sellepärast, et Leedus on säilinud potipõllundus, palju on paari lehma või väikekarjapidajaid.

Leedu piimakombinaat kulutab sedasi vähem aega, vähem bensiini, vähem raha, ajab vähem tossu taevasse, kui toob oma piimalaadungi Eesti suurfarmist. Selle asemel, et läbi kärutada tuhanded Leedu väikekarjapidajad. 1 * Christopher L. Weber ja HScott Matthew: „Food-Miles and the Relative Climate Impacts of Food Choices in the United States”, Carnegie Mellon University

13. oktoober 2010 13

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 14

61,38 Nokia majandusnäitajad 46,75

KOGUMÜÜK

TELEFONIDE MÜÜK

51,1 41,1

41,0

21,9

31,2 23,2

30,0 23,2

29,5

35,01 3,9 2000

2,2 2001

3,4 2002

3,6 2003

3,2

3,6

2004

2005

26,90

29,44

7,2

4,3

5990 3065

1243 1252

Alates 2008. aastast muutus mobiiltelefonide segment seadmete ja teenuste segmendiks.

19,5

India

40,94

2008

2009

23,22

780 Filipiinid 1458 Indoneesia

1056 1333

Nokia 723 Austraalia põhiturgude muutumine

Brasiilia

13,5

4,0 2007

Hiina

2809

Itaalia

0,9 2006

Venemaa

Saksamaa

Hispaania

25,1

20,8

1528 1733

Prantsusmaa 1085

27,9 24,8

18,5

2579

678 1408

29,3

23,6

1916

Suurbritannia

1731 USA

35,1

34,2 30,4

2828

5312

NETOTULU

MILJARDITES EURODES

51,38

50,7

0,8 2010 I pa

10 ESIMEST 2000 10 ESIMEST 2009 mln eurot

23,01

20,15 18,03 Nokia aktsia hind

15,65 9,94

12,95

2000

2001

2002

9,9

11,03

10,76 2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

2010

Soome otsib Nokiat Hans Lõugas hans.lougas@epl.ee

Mobiilsete kommunikatsioonivahendite tootja Nokia põhjustab tarbijate ja analüütikute seas raskesti seletatavat nukrust või ebamäärast pettumust. Kunagise mobiilikuningaga oleks midagi nagu lahti.

14 13. oktoober 2010

Eestlaste jaoks on maailmakuulus Nokia ometi erilisem kaubamärk kui paljude teiste elektroonika- ja telekommunikatsiooniettevõtete omad. Ühest küljest saadab Nokiat eelmisel sajandil tekkinud meie „vanema venna” Soome eduloo aura. See on ikka eriline ja veidi salapäranegi – kuidas meiesarnased vaiksed soomlased oma telefoniga küll maailma vallutasid? Ja kui president Lennart Meri kannustas Eestit oma Nokiat leidma, siis sai sellest mingi rahvusliku (või rahvusliku majanduse) pürgimise imesiht. Justkui imeveski Sampo, mis jahvatab mitte millestki raha, ent mida leida on pea võimatu.

Ja teisalt on Nokia nostalgiline vidin eestlaste lihasmälus. See esimene kaasaskantav telefon, mis tundus näppude all põnev ja mõnus.

Kuigi mobiilside Eestis levides leidsid turgu ka Ericssonid, Motorolad jms, mäletab ilmselt igaüks oma esimest Nokiat. See oli sõna otseses mõttes käegakatsutav märk, et Eesti on otsapidi „läänes”.

Nokial olid mõned selged tunnused, mis teda nendest teistest eristas.

Esiteks telefonide kasutusliidese lihtsus, inimesele mõistetavus. Ja teiseks innovatiivsus: ikka tõi Nokia esimesena välja sisseehitatud antenniga telefoni või pakkus imetehnoloogiat WAP-i. Rääkimata Communicatori seeriast, mida eelistas 1995. aastal isegi James Bond ise. Kui Nokia polnud oma innovatsioonis ka tehniliselt päris esimene, siis tarbija jaoks oli ta lipulaev. Öelda tänapäeval Nokia kohta „lipulaev” on sama mis pidada puhkust Egiptuses eksootiliseks. Nii öeldes sa lihtsalt ei tunne Zeitgeist’i, scene’t või lihtsalt viimaseid trende. Viimaste trendide laineharjal purjetavad praegu iPhone, Android, HTC, app store’id koos tuhandete app’idega, puutetundlikud mitmik-

ekraanid, gigahertsised mobiilsed protsessorid jne. Kui küsida praegu noore tehnikateadliku tarbija käest, millist uut telefoni ta endale tahab, siis võib kuulda vastuseks: iPhone 4, HTC Desire HD-d või ka mõnd Samsung Galaxy seeria riistapuud. Täpsustuseks lugejatele: need on menukad nutitelefonid, mida saadab suur hype. Ent iPhone 4 ei müüda ametlikult Eestis kuskil ja uusi HTC telefone ei saa ka ülejäänud maailmas veel osta.

Miks vaatavad tehnofriigid ehk tänapäeva noored kõõrdi ikka välismaale või selle tootja poole, kelle kaupa tuleb ette tellida või oodata?

Eesti mobiilipoed on ju täis hoole ja armastusega arendatud Nokia telefone, mis tihti maksavad vaid võileivahinda. Näiteks EMT e-poes on müügil 36 Nokia mudelit, hinnad algavad 400 kroonist (25 eurot!) ja lõpevad 9000 krooni juures (575 eurot). HTC-l on vastu panna vaid kaheksa telefoni ja rahakotti tuleb kergendada vähemalt 2690 krooni (172 euro) võrra. Apple’i mütoloogilisest iPhone’ist on teatavasti vaid paar varianti ja selle saamiseks tuleb palju rohkem välja käia, peaaegu kolm tilka verd täiskuuööl nelja tee ristil. Teiste mobiilioperaatorite juures on asi samamoodi, eripäraks ainult see, et iPhone’ist pole seal head lõhnagi.

Mis värk selle Nokiaga siis on?

Nokia müüb endiselt Euroopas enim telefone. Teises kvartalis kasvas uuringufirma IDC andmetel Nokiate müük Euroopas kuus protsenti võrreldes aastataguse ajaga.

Uue Nokia omanikuks said 16,2 miljonit inimest, mida on rohkem kui ühegi teise tootja puhul. Seejuures nutitelefonide (telefon, millel on eelnimetatud app’id ja app store, mitmik-puutetundlikkus, arvutite võimsusega võrreldavad protsesso-

rid, GPS-funktsioon jne) seas valitses samuti Nokia, kes müüs 5,8 miljonit riistapuud, mida on üle 16% rohkem kui aasta varem.

Nokia probleemiks on tema kaubamärk. Kaubamärk – idee Nokia taga – on põhjus, miks Nokiat ei peeta lipulaevaks, kuigi nii mõnedki näitajad seda kinnitavad. Nokia kaubamärk on põhjus, miks Euroopas oli Nokia 16-protsendine nutitelefonide kasv konkurentide omast ikkagi väiksem (HTC – 100%, Blackberry tootja RiM – 117% jne). Bränd on see põhjus, miks Nokia 36 või kas või 76 mudelit ei suuda siiski olla tarbijale niivõrd ahvatlevad kui teise tootja kuus mudelit või ka üksainus.

Mõneti on Nokia kohas, kus oli Korea tootja LG. Too oli aastaid tuntud kui odavate telerite ja kodutehnika tootja. 2000. aastate alguses sisenes LG tempokalt USA mobiiliturule ja haaras järk-järgult turuosa.

Globaalse majanduskriisi puhkedes oli LG samasuguste küsimuste ees nagu paljud teised tootjad: kuidas kulusid kokku hoida, kuidas langusprognoosidele reageerida? Ent siis otsustas juhatus probleemile teiselt poolt läheneda: kuidas parandada LG kaubamärki? See tee tähendas vastuvoolu ujumist, mis tõi aga ettevõttele lõpuks edu. LG panustas kriisi ajal arendustegevusse ja turundusse ning jõudis 2009. aastaks mobiiltelefonide müügis maailmas kolmandaks, seljatades vanad tegijad Motorola ja Sony Ericssoni. LG ei paku Nokiale veel konkurentsi, eriti Euroopas ja eriti nutitelefonide seas.

Ometi peab Nokia küsima sarnase küsimuse: kuidas oma kaubamärki tugevdada? Vaid nii jõuab järgmiste loogiliste küsimusteni arenduses ja mujal (näiteks miks peetakse Nokia telefone küll riistvara poolest esmaklassilisteks, kuid tarkvara poolest ikka veel pooletoobisteks?).

LG võib anda veel ühe õppetunni.

Kui Aasias on kombeks koostada ettevõtte tippjuhtkond n-ö alt üles tulijatest, oma firmast võrsunud juhtidest, siis LG tegevjuht Nam Yong tõi juhtkonda palju väliseid „tegijaid” ülejäänud maailmast. Selleks et globaliseerunud turul võidelda, on vaja ka globaliseerunud meeskonda.

Nokia ongi juba sama sammu astunud. Nokia juhid on traditsiooniliselt olnud soomlased, ent septembri alguses välja kuulutatud uus tegevjuht Stephen Elop märgib ettevõtte juhtimiskultuuris olulist muutust.

Kanadalane Elop kolib oma perega põhjala kaamosesse, pagasiks kogemused Microsoftist ja sihiks õppida tundma, „mida nende kliendid tegelikult vajavad”. See kõlab tarbija suhtes aupaklikult, ent kui Nokia tahab õppust võtta mobiilimaailma kuningalt Apple’ilt, siis tuleb pigem teha klientidele selgeks, mida nood vajama peaksid. Ja siis tuleb neid vajadusi rahuldada.

Mis puudutab Nokiat kui rahvuslikku imet, Sampot, siis pole ta positsioon Eesti jaoks muutunud. Kui võtta konteksti meie põhjanaaber, on Nokia endiselt kõigutamatu väärtusega.

2000-ndate alguses moodustas Nokia üksi ligi neli protsenti Soome SKT-st.

Pole ka ime, et Soome majanduse uurimisinstituut (ETLA) pidas siis seda riigi kõige tähtsamaks ettevõtteks, kes Soome majandusarengusse panustab. Kümne aastaga on olukord muidugi tohutult muutunud, mis on inspireerinud ka ETLA tänavuse raamatu pealkirja „The Nokia and Finland in a Sea of Change” („Nokia ja Soome muutuste meres” – toim). Ent ETLA hinnang Nokiale Soome kontekstis on üldjoontes sama. Kuigi alltöövõtjatena kasutatakse nüüd kodumajanduse asemel Hiinat ja Indiat, on ettevõte Soomes endiselt kõige kõrgemas klassis. 1

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 15

Uuendused rõivaäris – muudki kui internet ja uued materjalid Erik Aru erik.aru@epl.ee

Muidugi ei pääse rõivatööstus uutest materjalidest.

Nüüd on teadlased valmis saanud nutika kanga, milles traadita biosensorid. Aga on ka teist lähenemist.

Brioni nimi ei seostu ilmselt kuigi paljudele moesõpradele millegi innovaatilisega. 1950ndatel oli Hollywoodi meesstaaride tollane lemmiktootemark küll võrdlemisi radikaalse kuulsusega, kuid ajapikku loovutati Oscari-gala peamise smokingutarnija ülesanne Armanile. Nüüd teab enamik inimesi Horvaatia kuurordisaarestiku järgi nime saanud rõivatootjat ilmselt peaasjalikult James Bondi rõivatarnijana aastatel 1995–2006. Või siis ka selle poolest, et tõi mullu majanduskrahhi nadiiris välja 43 000 dollarit (480 000 krooni) maksva triibulise ülikonna, kus muu hulgas kasutatakse haruldast vikunjavilla, triibuniit aga on puhtast valgest kullast.

Brioni kunagine tegevjuht (ja üks aktsionäre) Umberto Angeloni aga korraldab vaikset revolutsiooni meesterõivaste valdkonnas. Tema möödunud aastal asutatud kaubamärk Uman on mitmeti ebatavaline.

Esiteks on kõik rõivad sinist värvi.

Teisalt aga see, millistes suurustes ülikondi ettevõte pakub. Unustage 50, 102 või 44 regular. Umanil on vaid viis mõõtu – Uman üks kuni viis. Miks nii?

Tegelikult on praegusaja meesterõivaste standardsuurused valdavalt paika pandud Teise maailmasõtta mobiliseeritute mõõtmistulemuste põhjal. Arvatagi, et need on vananenud. Aastate jooksul sisseviidud uuendused aga on tehtud suhteliselt juhuslikku laadi mõõtmiste põhjal.

Umani väljatöötajad lasid ühel nõustamisfirmal mõõta 3500 meest Londonist, Pariisist ja Milanost ning koostasid suuruste valiku nende põhjal, arvestades sedagi, kes on tüüpiline ülikonna ostja – uuringu järgi neljakümnendates, jõukas ja aktiivne.

Igatahes aeg-ajalt moeteemadel Financial Timesis kirjutav fondihaldur Sam Hopkins, 185-sentimeetrine keskealine sale mees, kellel poeülikonda selga proovides reeglina nii pintsak kui ka püksid lotendavad (täiesti paraja leidis ta viimati teismelisena), avastas Umani esindusletist Londoni Harrodsi kaubamajas endale ülikonna (suurus neli), mis ei vajanud mingisugust kohendamist.

See maksis 1700 naela (30 000 krooni) – suhteliselt soodne, võrreldes näiteks Brioniga, mille valmisülikonna keskmine hind jääb 5000 dollari (56 000 krooni) kanti. Angeloni sõnul lubab hinda madalal hoida firma eripära – Uman ei reklaami end, puuduvad oma kauplused ja ka levituskulud, samuti ei varustata kuulsusi tasuta näidistega.

Veebilehte Imanil ei olegi. Sellegipoolest on firma vastuolus üldisema suundumusega, kus internetti läheb ka aina rohkem luksuskaupu – kuigi prantsuse tootemargi arendamise guru Jean-Noël Kapferer kuulutas 2008. aastal ilmunud raamatus „The Luxury Strategy”, et internetti müüki

jõudnud toode ei ole enam luksuskaup. Veel üle-eelmise aasta hakul müüs turu-uuringufirma Forrester Research küsitluse andmeil maailma 178 luksuskaupade tootjast vaid kolmandik oma kaupu veebis.

Praeguseks on nende ettevõtete, kes internetis üldse ei müü, osakaal langenud pooleni. Eeskätt pelgavad internetti Euroopa moemajad.

Eestil ka võimalus Ühest küljest seostub veeb paljudele ettevõtetele madalamate hindadega.

Näiteks müüb hulk moemajasid hooaja lõpus oma ülejäägi üliodavalt mõnes internetikaubamajas. Teised muretsevad aga selle pärast, et internetis on toote hind kõigil silma ees – päris poes annab „õige” õhkkonna loomisega sedavõrd ebadelikaatset detaili varjus hoida. Paljud usuvad, et veebis saab müüa peaasjalikult vaid väiksemaid ja odavamaid asju, nagu lõhnaõlid või vööd. See ei pruugi aga sugugi nii olla. Kuulus juveelifirma Fabergé püüab taastada oma tuhmunud kaubamärki just interneti kaudu – ettevõte avas aasta eest Genfis oma ainukese poe ja väga hoolikalt kujundatud veebilehe. USA moemaja Oscar de la Renta veebikaupluse üks põhimüügiartikleid on sama, mis firma poodideski – 4000dollariline (45 000 krooni) kokteilikleit. Tõeline üllatus tabas aga ettevõtte võrgupoe töötajaid kevadel, mil kaubaks läks 80 000-dollariline (900 000 krooni) sooblinahkne kasukas.

Eesti firma Massi Miliano arendatav virtuaalne proovikabiin Fits.me võiks seda arvestades vägagi edukaks osutuda. Iseäranis siis, kui valmib ka naiste rõivarobot – eeldatavasti veel sel aastal. Massi Miliano

asutaja Heikki Haldre ei teegi ülearu suuri sõnu oma pakutava kohta – ta on korduvalt öelnud, et see võiks vähendada internetirõivapoodide kaubatagastuste arvu 30 protsendi võrra. See oleks juba päris suur asi.

Uuenduslikke rõivaettevõtteid leiab aga loomulikult ka madalama hinnaklassiga tootjate seast. Üks kiirema kasvuga rõivatööstuse firmasid on Jaapani ettevõte Fast Retailing, kellele kuulub viimastel aastatel Euroopasse ja USA-sse laienenud rõivakett Uniqlo. Praegu tuleb ettevõtte käibest vaid umbes kümnendik väljastpoolt kodumaad. Kuid firma asutaja Tadashi Janai, kes on üheksa miljardi dollariga Jaapani rikkaim inimene, tahab seda osakaalu kasvatada 2015. aastaks pooleni. Kui enamik teisi sama hinnaklassi (suurem osa Uniqlo rõivaesemeid maksab saja-paarisaja krooni ringis) rõivakette rõhub nii-öelda kiirmoele, viies värskemad röögatused nobedasti massidesse ja tellides mitu korda aastas uue kollektsiooni, siis Uniqlo müüb hulga vähem mudeleid, umbes tuhat, ja hoiab neid kauem riiulitel. Nii saab ta sõlmida allhankijatega madalama hinna ja suurema mahuga lepinguid. Samuti lubab see hallata laovarusid märksa hõlpsamalt ja odavamalt. Vähest moekust kompenseerib Uniqlo lihtsalt – laiema värvivalikuga. Tokyo firmapoes on võimalik osta näiteks 50 eri tooni sokke.

Aga muidugi ei pääse rõivatööstuse puhul üle ega ümber uutest materjalidest, mida viimastel aastatel tuleb välja kõiksuguseid alates suhteliselt ilmastikukindlast ülikonnariidest ja kuulikindlast kangast, kuni tõeliselt ulme-

liste „nutikate” materjalideni, milletaolisi on seni nähtud vaid tulevastest kosmosemadinatest pajatavates filmides.

Näiteks on teadlased valmis saanud kanga, mis peaks aitama inimese meeleolumuutusi mõõtes tolle päeva paremini õhtusse saata.

Rõiva sees peituvad traadita biosensorid, mis mõõdavad füsioloogilisi andmeid, näiteks pulssi ja kehatemperatuuri, väikesed kõlarid ja muu elektroonika, mis kõik on traadita ühenduses näiteks nutitelefoniga.

Sensorite andmete põhjal tuvastab telefon, milline 16 meeleolust rõivakandjat parajasti valdab, ja edastab talle „inspireeriva” sõnumi.

Montrèalis asuva Concordia ülikooli professor Barbara Layne ja Londoni ülikooli professor Janis Jeffries on valmistanud kaks prototüüprõivast (ühe meestele, teise naistele), mida lähema kahe aasta jooksul muuseumides üle maailma demonstreeritakse. Rakendusi näevad leiutajad eeskätt kaht liiki – loomulikult meditsiinilisi, aga ka moevaldkonna omi. Võib muidugi aimata, mil moel mõne ulmekomöödia stsenarist säärast taeva kingitust kasutab… 1

Eesti Päevaleht töölaualt kadunud? Telli koju päris oma Eesti Päevaleht!

Eesti Päevalehe klienditeenindus: tel 680 4444, klienditugi@epl.ee 13. oktoober 2010 15

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 16

Kas elektriarve saab ainult kasvada?

Villu Zirnask arileht@epl.ee

Euroopa elektrihindade võrdlus jätab mulje, et Eestis on elektri jaetarbija elu nagu lill – elekter on Euroopa Liidu odavamaid, peaaegu kolm korda odavam kui kõige kallima elektriga maades. Kuid selle ähvardav külg on, et elektri hind nüüd vaid tõuseb.

Kui aastas 3500 kWh tarbiv taanlane maksis Euroopa Energiaportaali andmeil möödunud sügise seisuga kilovatt-tunni eest 4,19 Eesti krooni, siis eestlane 1,42 krooni.

Elanike ostujõudu arvestavate näitajate järgi pilt sama ilus ei oleks, aga ka siis jääb Eesti praegune elektri hind Euroopa Liidu odavamate hulka. Selles arvestuses on Euroopa kõige odavam elekter Eurostati andmeil Soomes ja Prantsusmaal, Eestit edestab veel ka Kreeka. Kõige kallima elektriga riikideks tõstab ostujõu arvesse võtmine Ungari, Poola ja Saksamaa.

Nende Eesti tarbija seisukohast meeldivate arvude ähvardav külg on see, et ilmselt saab jaetarbija elektri hind meil edaspidi ainult tõusta. Liiguvad ju meil kõik hinnad, ühed aeglasemalt, teised kiiremini, Euroopa Liidu keskmise taseme poole või sellest möödagi.

Eurostati kõige viimase, möödunud aasta teise poole kohta käiva statistika järgi oli Euroopas hulk riike, kus elektri hind jaetarbijale langes aasta varasemaga võrreldes (nt Itaalia, Iirimaa, Taani) – ligi 10 protsenti. Nii et põhimõtteliselt on meie viimase 20 aasta elukogemusele, et elektri hind saab ainult tõusta, vastukäiv tendents täiesti võimalik. Iseasi, kui tihti meie sellist olukorda enne elektri hinna tõusu „Euroopa tasemele” näeme.

Pärast elektrituru täielikku ava-

LAE L ARV OENGU D U TEL TISSE, E MP3 FONI VÕ -MÄ NGIJ I ASS E...

mist 2013. aastal on selline asi lühikest aega ehk isegi võimalik. Tänu tuuleenergeetika buumile on mõnel pool maailmas – näiteks Põhja-Saksamaal ja USA-s Texases – tuulistel öödel aeg-ajalt ette tulnud, et tarbijatele makstakse elektritarbimise jätkamise eest peale.

Tagasi tulles elektri hinna „Euroopa taseme” juurde – hinnavõrdlusest on näha, et erinevalt näiteks bensiinist ja diislist ei ole sellist nähtust nagu elektrihindade Euroopa tase tegelikult veel olemas, hinnad on riigiti väga erinevad. Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu ühtse elektrituru asja ajanud küll juba 1990. aastate algusest saadik, kuid regulatiivses mõttes hakatakse kõigi turgude avamiseni jõudma alles nüüd ja tehnilises mõttes on ühtse turuni minna veel pikk maa. Euroopa ülekandeliinioperaatorite liidu hinnangul tuleb Euroopasse 2020. aastaks ehitada 42 000 kilomeetrit uusi ülekandeliine, et reageerida elektritootmise geograafilisele ümberpaiknemisele, olemasolevate liinide amortiseerumisele (eelmine suurem ehitusbuum sel alal oli väga ammu 1960.–1970. aastatel) ja turgude avamisest tulenevale ülekandenõudluse kasvule.

Euroopa Komisjoni hinnangu järgi tooks elektriturgude integreerimine kaasa elektri Euroopa keskmise hinna languse 20 protsendi võrra. Sõltumatu uurimiskeskuse

... JA V SEAL AATA , ISE S KUS OOV ID D!

1,4 miljardit inimest elektrita •• Sellal kui Eestis räägitakse kogu maa katmisest ülikiire internetiga, leiab maailmast ka hulga riike, kus väga asjakohased on veel loosungid kogu maa elektrifitseerimisest.

Kõige rohkem on selliseid muidugi Sahara-aluses Aafrikas, kus maamajapidamistes on erandiks elektriühenduse olemasolu, mitte selle puudumine – näiteks Tansaanias ja Etioopias on elekter Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IAE) hinnangul kõigest kahes protsendis majapidamistest, Mosambiigis on isegi linnades vaid 21% majapidamistest. Kuid ka nii mõneski riigis, mille nime võime tootmiskohana suhteliselt sageli näha oma rõivastel või jalatsitel, on elektriga varustatus vilets: näiteks Kambodža linnades 66% ja maal 12%, Bangladeshis 76% ja 28%.

•• Kokku on maailmas 1,4 miljardit inimest, kes elab oma elu ilma elektrita. Kui olukorra parandamiseks midagi spetsiaalset ette ei võeta, on neid ka 2030. aastal veel 1,2 miljardit, seisab IAE väljaandes „World Energy Outlook 2010”.

Bruegel tänavuses analüüsis nimetakse seda hinnangut ülioptimistlikuks, aga mööndakse, et suurt võitu efektiivsuses integreerimine kindlasti tähendab. Ehk siis heal juhul ei tähenda tulevik meile mitte üksnes liikumist „Euroopa hinnataseme” poole, vaid ka seda, et „Euroopa tase” liigub natuke meile vastu.

Teine üleeuroopaline asi, mida elektrihindade kaugemast tulevikust rääkides tasub teada, on Euroopa Liidu kliimapaketi 20-20-20 eesmärk: 2020. aastaks tuleb kasvuhoonegaaside emissiooni vähendada 20% allapoole 2020. aasta taset, vähemalt 20% elektritarbimisest peab tulema taastuvatest energiaallikatest (sh Eesti eesmärk on 25%) ja esmaste energiaallikate kasutamist tuleb energiaefektiivsuse tõstmise abil vähendada samuti vähemalt 20%.

Esimene 20 selles paketis tähendab, et Eesti põlevkivienergeetikat hakkavad üha enam pigistama CO2 kvoodid, mida Eesti Energial tuleb 2013. aastast turuhinnaga ostma hakata. Teine 20 (Eesti puhul siis 25) tähendab, et veel tükiks ajaks jääb meie elektriarvele rida „taastuvenergia tasu”, sest taastuvelektri tootmisvõimsuste rajamise motiveerimiseks jäävad kasutusele toetused. Kolmas 20 tähendab, et üha rohkem tuleb müüki tooteid, mis võimaldavad inimestel oma igapäevast elu väiksema elektri- ja kütusekuluga elada. 1

Kuidas saada edukaks?!

EBS-i videokursus „Strateegiline juhtimine” Eesti ühe tuntuma strateegi ja õppejõu PRIIT KARJUSE loeng on Estonian Business Schooli hinnatumaid magistrikursusi.

• • • • • • •

Avarda silmaringi ja omanda uusi teadmisi videoloengutega oma ala tippspetsialistidelt!

16 13. oktoober 2010

Kuidas märgata ja püüda kinni võimalused?

Kuidas väljuda võitjana olukorrast, kus kõigile ei jätku?

Huvitavaid seoseid ja paralleele sõjanduse ning loodusega Strateegiad, mis aitavad igaühel elus edasi jõuda ja otsuseid langetada Kuidas küsida oma toote eest kõrgeimat hinda?

Millest sõltub ettevõtte näljatunne?

Läbimõeldud sõjaplaanid äris

Vaa avaloe ta ngut T

ulikool.epl.ee

ASUT A!

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 17

Elektrihinnad Euroopas

TÖÖSTUSTARBIJA •• Hinnad käibemaksuta 2009. aasta novembri seisuga (kr/kWh)

KODUTARBIJA •• Hinnad käibemaksuga 2009. aasta novembri seisuga (kr/kWh)

KROONI KILOVATTTUNNIST

KROONI KILOVATTTUNNIST

RIIK

RIIK

3500 kWh aastas, sh 30% öösel

7500 kWh aastas, sh 30% öösel

1,38 1,39 1,42 1,42 1,46 1,64 1,82 2,00 2,03 2,07 2,16 2,16 2,19 2,24 2,25 2,32 2,68 2,69 2,69 2,80 2,88 2,96 3,05 3,30 3,77 4,07 4,19

1,20 1,39 1,19 1,24 1,20 1,88 1,36 1,67 1,78 1,77 1,83 2,00 1,99 1,83 2,22 2,28 2,30 2,38 2,24 2,13 2,39 2,85 3,00 3,19 3,76 3,50 3,63

Läti Kreeka EESTI Leedu Bulgaaria Malta Tšehhi Soome Rumeenia Sloveenia Prantsusmaa Suurbritannia Poola Hispaania Küpros Ungari Austria Belgia Portugal Slovakkia Iirimaa Luksemburg Rootsi Saksamaa Holland Itaalia Taani

2000 MWh aastas

Bulgaaria Eesti Rootsi Läti Leedu Prantsusmaa Soome Poola Kreeka Hispaania Tšehhi Portugal Malta Sloveenia Luksemburg Austria Suurbritannia Belgia Slovakkia Taani Rumeenia Ungari Holland Küpros Saksamaa Iirimaa Itaalia

24000 MWh aastas

1,10 1,11 1,14 1,20 1,22 1,25 1,30 1,41 1,42 1,49 1,53 1,61 1,64 1,67 1,85 1,89 1,96 2,02 2,03 2,07 2,10 2,11 2,21 2,22 2,30 2,32 2,80

1,10 0,78 0,99 1,02 1,08 1,05 1,16 1,31 1,14 1,31 1,42 1,39 1,16 1,42 1,75 1,63 1,58 1,67 1,55 2,07 1,55 1,80 1,55 2,08 2,07 2,16 2,32

www.wuerth.ee 22%

11%

76%

28%

Afganistan

Allikas: Europe´s Energy Portal, www.energy.eu

Bangladesh 19% 68,9%

PÕHJA-AMEERIKA Haiiti 93,7%

68%

EUROOPA

ELEKTRIÜHENDUSEGA MAJAPIDAMISI

Myanmar 66%

42%

Kambodža

AAFRIKA

52%

ELEKTRIÜHENDUSEGA MAJAPIDAMISI

Nicaragua

10,5%

Ida-Timor

LINNAS MAAL

LÕUNA-AMEERIKA 98,2%

12,5%

AASIA

•• Kõige madalama elektrifitseerituse tasemega riigid vaesemates maailmajagudes

Guatemala 95%

10%

11,7%

38%

80%

2%

Boliivia Allikas: www.worldenergyoutlook.org

42%

ELEKTRIÜHENDUSE SAAMINE PROTSERIIK

Saksamaa Island Austria Soome India Leedu EESTI Suurbritannia Poola Läti Venemaa Ukraina Afganistan Guinea-Bissau Sierra Leone

DUURIDE ARV

PÄEVI ÜHENDUSE SAAMISENI

3 4 5 5 7 4 4 5 4 5 8 9 4 8 8

17 22 23 53 67 98 99 111 143 193 272 306 424 437 441

KULU (protsent SKT-st elaniku kohta)

5,1 8,7 110,7 20,9 504,9 62,3 206,1 42,2 233,2 335,1 4521,6 262 618,2 4125,8 1279,1

25%

39%

6,3% 25%

4%

25%

5,3%

21%

4%

Etioopia

2%

Uganda

6,3%

Tansaania

Burkina Faso Kongo DV

Malawi

Eestis o on elektriühenduse saamine keskmiselt keeruline ja kallis •• Tallinna piiresse ehitatud laohoonesse elektriühenduse vedamine eeldab 4 protseduuri (s.o kontakti ettevõtteväliste asjaosalistega), tulemuseni jõudmiseni kulub 99 päeva ja see läheb maksma summa, mis ületab ligi kaks korda Eesti SKT-d elaniku kohta.

Mosambiik

20. oktoobril 2010. a Tallinnas

AKTUAALSET VÕLAÕIGUSES Paul Varul Osavõtutasu 1500 kr (95,87 eurot) + km. Hinnasoodustused!

4. novembril 2010. a Tallinnas

UUT ÄRIÜHINGUÕIGUSES Andres Vutt

Osavõtutasu 1500 kr (95,87 eurot) + km. Hinnasoodustused!

9. novembril 2010. a Tallinnas

99 päevaga elektrivõrku •• Kui ettevõtja esitab täna Eesti Energiale taotluse Tallinna piiresse ehitatud laohoone ühendamiseks elektrivõrguga, siis hinnapakkumise saab ta keskeltläbi 23 päeva pärast – veidi varem kui maksimaalselt lubatud 30-päevane menetlusaeg – ja elektriühenduse 99 päeva pärast taotluse esitamist. Sellised näitajad leiab Maailmapanga esmakordsest võrdlevast uuringust „Getting Electricity”, mis on uus osa äri ajamise tõkkeid otsivast projektist „Doing Business”.

•• Ukrainaga võrreldes on Eesti nimetatud näitajatelt progressiivne riik – Kiievis kulub sellise juhtumi puhul laohoone elektrivõrku ühendamiseks 306 päeva. Lisaks veel vähemalt kaks korda rohkem asjaajamist kui Eestis. Vaid ühendamise kulu on Eestiga samas suurusjärgus – Eestis võrdub see Maailmapanga arvestuste kohaselt umbes kahekordse SKT-ga elaniku kohta, Ukrainas kulub summa, mis võrdub 2,6 SKT-ga elaniku kohta.

•• Kahjuks kuulub Ukraina elektrivõr-

guga liitumise tülikuselt maailma tippkümnesse ja tema edastamise pärast pole põhjust uhkust tunda.

Maailma parimale praktikale jääb Eesti selgelt alla, olles selles arvestuses keskmiselt kallis ja aeglane riik.

Näiteks Saksamaal saab ettevõtja samalaadse juhtumi puhul elektriühenduse keskmiselt 17 päevaga, Soomes 53 päevaga. Mõlemas on ka kulud suhtelises arvestuses väiksemad kui Eestis. Riike, kus elektrivõrguga liitumine käib kiiremini ja odavamalt kui Eestis, on palju.

ÕIGEKEEL JA TEKSTILOOME. KIRI, E-KIRI, AMETIKIRI Loone Ots

Osavõtutasu 1500 kr (95,87 eurot) + km. Hinnasoodustused!

11. novembril 2010. a Tallinnas

TSIVIILKOHTUMENETLUSE VALIKPROBLEEME Tambet Tampuu Osavõtutasu 1500 kr (95,87 eurot) + km. Hinnasoodustused!

Info ja registreerimine 646 0002, 631 1918 koolitus@preismann.ee, www.preismann.ee 13. oktoober 2010 17

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:18 PM

Page 18

Rikkad kokad: pigem telestaarid kui tõsised restoranipidajad Eesti raamatumüügi edetabelid koosnevad viimasel ajal suures osas kokaraamatutest, nii kodu- kui ka välismaistest.

Erik Aru erik.aru@epl.ee

Kes kunagi mõne kaubamaja toidunõude osakonnas ringi vaadanud, see on kindlasti märganud kõikvõimalikke potte-panne, millele on tuntud kokkade nimi peale kirjutatud – näiteks Gordon Ramsay või Jamie Oliver. Arvata võib, et laialt tuntud gastronoom võib lisaks oma põhitööle muudegi asjadega kenakese rahasumma kokku lükata.

Päris värsket tippkokkade rahaedetabelit ei ole küll kusagilt võtta, kuid kõiksugu edetabeleid armastav USA ajakiri Forbes pani 2008. aasta augustis kokku maailma kõige suurema sissetulekuga kokkade esikümne. Selle eesotsas troonis 18 miljoni dollariga meie kandis suhteliselt tundmatu tegelane, USA telekanali Food Network saatejuht Rachael Ray, kes sai kuulsaks oma kunagise seriaaliga, kus tutvustas roogi, mille valmistamiseks kulub aega 30 minutit. See sai soovituse

USA telekuningannalt Oprah Winfreylt – ja kõik, mida puudutab Oprah, muutub ju teatavasti kullaks.

Sama aasta oktoobris aga kinnitas Briti ajakirjandus, et edetabelis kolmandaks jäänud Gordon Ramsey aastatulu olnud tollal hoopis 15 miljonit naela (tõenäoliselt tekkis vahe sellest, millist ajaperioodi vaadeldi), millega haaranuks esikoha hoopis tema. Forbesi edetabel tekitas mõnevõrra protestihääli ka teistel põhjustel – nimelt oli edetabeli nimeks „World’s richest chefs”, kuid Ray ei ole kunagi üheski restoranis peakokana töötanud ja tal ei ole ka ühtegi söögikohta. Tema sissetulekud tulevad teletööst, kõikvõimaliku oma nimega ehitud nänni ja raamatute müügist ning reklaamidest.

Näiteks on ta 2007. aastast sõõrikuja kohviketi Dunkin’ Donuts reklaaminägu. Terava ütlemise poolest tuntud Ramsay sõnul olevat säärane

leping „paheline” ja võrdväärne „crack-kokaiini soovitamisega lastele”.

Mulluse Forbesi mõjukamate kuulsuste edetabelis säras samuti kaks kokka, 79. kohal Rachael Ray, kelle sissetulekuks hinnatud 15 miljonit dollarit, 95. positsioonil aga Wolfgang Puck, kes olevat tolle aastaga teeninud 18 miljonit dollarit.

Tänavusse kuulsuste esisaja hulka ükski kokk ei mahtunud – kui just koduperenaisetoodete miljardäri Martha Stewartit, kellel ju samuti oma kokaraamatud ilmunud, mitte nende hulka lugeda.

Wolfgang Puck teenib juba auga peakoka tiitli välja. Austrias sündinud, kuid 25-aastaselt USA-sse kolinud Puckile kuulub lisaks telesaatejuhi tööle üle 20 restorani, ta on tuntud kui Oscari auhinnagala järelpeo, kuberneride balli toitlustaja. Ta on mänginud iseennast mitmes tele-

sarjas, nagu „Frasier” ja „Las Vegas”, ning loomulikult andnud välja portsu kokaraamatuid.

Suurbritannia ühe edukama koka, samuti üle 20 restorani, millest üks kannab kolme Michelini tärni, omaniku Gordon Ramsay varandust hindas ajaleht Independent paari aasta eest umbes poolesajale miljonile naelale, mis viis ta Suurbritannia rikkamate inimeste edetabelisse.

Mullu aga näis Ramsayl kõik allamäge minevat. Tema tippsöögikoht langes välja San Pellegrino koostatavast maailma saja parima restorani edetabelist, olles vaid aasta varem olnud seal 13. kohal. Lisaks kerkisid süüdistused, et osas tema Londoni toidupaikades soojendatakse sööki, mis on varem kusagil mujal valminud, Ramsay restorani Londoni luksushotellis Claridge asusid elama prussakad ja hiired ning tema firmal tekkis majanduskriisi ajal raskusi

REICHSGRAF VON KESSELSTATT ON ÜLE 650 AASTA VEINIVALMISTAMISEGA TEGELENUD PEREFIRMA, AGA TÄNASEKS REH PEREKONNA VALDUSES. NEILE KUULUVAD VIINAMARJANÕLVAD MOSELI, SAARI JA RUWERI ORUS. RK RIESLING ON VEINIMÕISA VISIIT-KAART, SEST ON VALMISTATUD REICHSGRAF VON KESSELSTATT’I S 650. AASTAPÄEVA PIDUSTUSTEKS A 1999. AASTAL. RK RIESLING ON HEA G STURKTUURI, MINERAALSUSE NING E ELAVA HAPPESUSEGA VEIN, MILLE JÄRELMAITSES ON TUNDA MAGUSA VIRSIKU NOOTE. SERVEERIDA JAHUTATULT CA 7 KRAADI JUURES.

Vein on saadaval Bestwine kaupluses, Tallinna Kaubamajas, NOP Delis ning Veinisõber kapluses.

WWW.BESTWINE.EE

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga.

Alkohol võib kahjustada teie tervist!

18 13. oktoober 2010

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:19 PM

Page 19

Kokkade sissetulekute esikümme MILJONITES DOLLARITES

Anthony Bourdain Bobby Flay Tom Colicchio

võlgade tasumisel. Ja kõige tagatipuks jäi ta vahele abielurikkumisega.

Nii ei ole ka ime, et ajalehe Sunday Times kokkupandava Briti rikaste edetabeli koostaja ei julgenud teda enam saareriigi tuhande jõukama sekka arvata. Nii kerkiski, vähemalt nii-öelda ametlikult – sest Ramsay pressiesindaja sõnul olevat tema mullune tulu ainuüksi USA-s ulatunud kümne miljoni dollarini – Suurbritannia rikkaimaks kokaks Eestis tõenäoliselt kuulsamgi noorem ametivend Jamie Oliver. Tema pääses 65 miljoni naelaga napilt Sunday Timesi edetabelisse ka tänavu. Tema algne jõukus ja kuulsus ei pärine aga teatavasti mitte restoraniärist vaid telesarjast „The Naked Chef”, mis Michelini tärniga hinnatud Fulhami söögikoha River Cafe noore soustikoka ülemaailmse tuntuseni lennutas.

1,5 1,5 2

Mario Batali Paula Deen Alain Ducasse Nobuyuki Matsuhis a Gordon Ramsay

3 4,5 5 5

Wolfgang Puck

7,5 16

Rachael Ray

18 Allikas: Forbes (20 08)

Enamik Forbesi 2008. aasta kokkade esikümne liikmetest ongi suure kuulsuse saavutanud eeskätt televisiooni kaudu ja teenivad märkimisväärse osa oma tulust just sealt.

Erandiks on neljandal ja viiendal kohal paiknevad viie miljoni dollarilise sissetulekuga kaks meest, kes ennast just sageli pildikastis ei näita, Nobuyuki Matsuhisa ja Alain Ducasse.

Neist esimest, kuulsa keti Nobu omanikku, võib pigem näha kinolinal – sõprus Robert DeNiroga (kes on tema partner restoraniäris) andis talle rolli Martin Scorsese filmis „Kasiino”, lisaks on ta mänginud veel paaris filmis kõrvalosades. Kokku on Matsuhisa osaline umbes 30 toitlustuskohas üle maailma.

Alain Ducasse aga on spetsialistide poolt kõige tunnustatum kokk selles nimekirjas. Ta oli esimene, kellele kuulus kolm kolme Michelini

Külmik Nordy RE-3215-A

32” LCD-teler Sharp LC32SH7EBK

• energiaklass A (0,77 kWh/24h) • üldine netomaht 215 l • sügavkülmkambri netomaht 45 l (ülemine) • metallriiul • säilituskambris kaks reguleeritavat klaasriiulit • uksevannid • integreeritud käepidemed • automaatne sulatus • ukse avamissuund vahetatav Tellijaeelise hind • mõõdud (k x l x s) 144,2 x 55,4 x 55,1 cm

• diagonaal 81 cm • resolutsioon 1366 x 768 px • heledus 450 cd/m2 • reaktsioonikiirus 6,5 ms • vaatenurk hor/vert: 160/150° • MPEG 2/MPEG 4 • HDMI-sisend • HD-Ready • integreeritud digitaalne tuuner • eestikeelne menüü

Veel Tellijaeelise pakkumisi pood.epl.ee/tellijaeelis!

3399.-

(217,24 €)

Tavahind

3990.-

(255,01 €)

350,87 € 446,74 €

Jaan Tätte 2 CD ja DVD „Tuulevaiksel ööl”!

Uued soodsad talverehvid on kohal!

Mõõtmed 175/70 R13 175/65 R14 185/65 R15 205/55 R16

Ettetellijale

249.-

Hinnad al

685.- (43,78 €) 615.- (39,31 €) 675.- (43,14 €) 945.- (60,40 €)

4899.-

TASUTA kättetoimetamine Eesti piires!

6990.-

• „Kõige taga oli hirm“, • „Sõjaajaloo teejuht“ • „Konstantin Konik – unustatud suurmees“

5890.-

313,10 € 376,44 €

TV-alus Germania 394 T

NB! Tootele lisandub transpordi tasu.

N

15,91 €

5490.Raamatukomplekt

• valmistatud mdf-plaadist • üks sahtel, esipind kõrgläikega • mõõtmed (l x s x k) 135 x 45 x 130 cm • toodetud Saksamaal

Vaata veel pakkumisi misi rehvid.epl.ee epl.ee l

Tellijaeelis on Eesti Päevalehe pikaajaliste tellijate kliendikaardiprogramm.

tärniga restorani kolmes linnas (New Yorgis asunud söögipaik on praeguseks küll suletud). Kokku on tema restoranid saanud 19 Michelini tärni, mis on samuti maailmarekord. Ducasse’ile kuulub üle 20 söögikoha, nendest kolm on bistrood.

Peale restoranipidamise on ta loomulikult avaldanud hulga kokaraamatuid, tegelnud nõustamisega ja avanud kaks kokanduskooli, ühe tavainimestele, teise professionaalidele. See teeb koostööd ka Euroopa Kosmoseagentuuriga (ESA), et töötada välja kosmonautide toitu.

Nimekirja lõpuosa moodustavad peamiselt USA-s tuntud telekokad, kellest mõne saavutused kulinaarias jäävad pigem tagasihoidlikuks.

Nimekirja viimane, Anthony Bourdain on korduvalt avalikult ironiseerinud staarkokkade üle – ja sellegi üle, et ta ise nende ridadesse kuulub. 1

Tellijaeelise hind

499.-

(31,89 €)

Tavahind

961.-

(61,42 €)

Klienditeenindus pood@epl.ee, tel 680 4444 13. oktoober 2010 19

arileht_oktoober.h3

10/12/10

Jaanus Piirsalu Severobaikalsk–Tõnda

2:19 PM

Page 20

BAM ootab oligarhide lubatud kaevandusi

Nõukogude Liidu eksisteerimisaja suurimat ehitist Baikali–Amuuri magistraali (BAM) ei suudeta kuidagi panna kasumit teenima ega täitma neid eesmärke, mis algul olid mõeldud.

50 mln t

RZD veomahud Baikali-Amuuri magistraalil KAUBAD

32 mln t

REISIJAD

16 12

12

mln t

mln in

2009

Anda üürile otse omanikult

BÜROOPIND KESKLINNAS • ProKapitali maja, asukoht Narva mnt 13, IV korrus • ruumi pindala 320 m2 • avatud ruum, eraldi kööginurk, koosoleku- ja puhkeruum • ruumide seisukord hea • parkimine maja taga parklas või lähedal asuvatel parkimisplatsidel Täpsem info: Mariliis Must, tel 680 4403 või mariliis.must@epl.ee

20 13. oktoober 2010

mln in •• RDZ plaanib BAM-il ehitada ligi 1300 km teist relsipaari (praegu on kahe relsipaariga vaid 700 km BAM-i), uuendada 85 silda ja kolm tunnelit.

2015

2020

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:19 PM

Kuigi kaubaveod BAM-il suurenevad iga aastaga ja ületavad juba Nõukogude aja lõpu mahte, toodab magistraal jätkuvalt Venemaa Raudteedele (RZD) suurt kahjumit. Ajalehe Kommersant andmetel ulatub kahjum igal aastal mitmekümne miljardi rublani.

Maailma ühe pikima raudteemagistraali BAM-i kahjumlikkuse peapõhjus peitub selles, et kuidagi ei suudeta alustada maavarade kaevandamist selle 4300 kilomeetri pikkuse ja 1990. aasta hindades 17 miljardit rubla maksma läinud raudtee ümbruses.

Nõukogude Liit vajas BAM-i kui alternatiivi piki Hiina piiri jooksvale Trans-Siberi raudteele, mis kuni 1984. aastani oli ainus püsiühendus Siberist Vaikse ookeani rannikule.

Tegemist oli julgeoleku küsimusega.

Teine oluline argument BAM-i ehitamise kasuks olid tohutud maavarade, peamiselt metallide ja maakide, lademed piki raudtee marsruuti. Raudtee olemasolust sai oluline eeldus nende maavarade kasutuselevõtuks.

Tähtsa raudtee Hiina piirist eemal, mis pealegi on Siberist Vaikse ookeanini jõudmiseks 500 kilomeetrit lühem, sai Nõukogude Liit (ja Venemaa selle järglasena). „Maavarade osas läks aga algusest peale viltu,” nendib 15 aastat BAM-i ehita-

VENEMAA

MOSKVA

Page 21

misest kirjutanud Severobaikalski ajalehe Severnõi Baikal endine toimetaja Vladimir Ostrovski.

Juba 1980-ndate teisel poolel juhtisid Nõukogude majandusanalüütikud tähelepanu sellele, et üheksast planeeritud kaevandus- ja tööstuskompleksist, mis pidid kindlustama BAM-ile suure koormuse ja kasumi, suudeti realiseerida vaid üks – Jakuutia lõunaosas asuv Nerjungri söebassein. Nüüd on möödunud veel 25 aastat, aga Nerjungri on endiselt ainus suur kaevandus BAMil, räägib BAM-i kunagise mitteametliku pealinna Tõnda meer Mark Šults. Tõnda asub Nerjungrist 250 kilomeetrit lõunas.

Tohutult maavarasid „BAM-i ümber on tohutult maavarasid,” räägib Vladimir Ostrovski. „Kui need varad realiseerida, siis tuleks BAM-i tegelik kasu välja, aga probleem on selles, et enamik neid leiukohti on üles ostetud ja oligarhid ei taha praegu nende ülestöötamisse investeerida.”

Sellest ei ole seni tõepoolest kasu olnud, et BAM-i-äärsed maavarade leiupiirkonnad on antud Venemaa tuntuimate oligarhide kasutada.

Venemaa ühele rikkaimale mehele Oleg Deripaskale kuulub seal Venemaa suurim haruldase metalli vanaadiumi (seda väga kõva metalli

kasutatakse peamiselt eriteraste saamiseks) ja muid väärismetalle sisaldav kaevandus. President Dmitri Medvedevile lähedane miljardär Ališer Ušmanov koos Venemaa rahvuslikule liidrile Vladimir Putinile lähedase riigikorporatsiooniga Rostehnologija võitsid konkursi maailma ühele suuremale vaseleiukohale. Venemaa üks suuremaid metallurgiakompaniisid Metšel (mille juht Igor Zjuzin sai 2008. aastal kuulsaks pärast seda, kui Vladimir Putin talle doktori kutsus) arendab oma suurt söekaevandusprojekti ja nii edasi – avalikkusele on esitatud kümneid suuri projekte.

Kõigil neil projektidel oli ambitsioonikas algus, aga ülemaailmne majanduskriis on surunud kõik projektid surnud seisu. Kui lähemate aastatega suudetaks kas või osa kaevandusplaanidest realiseerida, siis kasvaks kaubavedu BAM-il oluliselt, on eksperdid veendunud. „See on olnud ja jääb BAM-i jaoks võtmeküsimuseks,” kinnitab Ostrovski.

Tõnda linnapea Šults usub, et plaanid realiseeruvad lähiaastatel.

Tema sõnul on riigil selleks piisavalt mõju. „Meile tähendab see, et linnal oleks lõpuks jälle tulevikku, kui kaubaveod oluliselt suurenevad,” lausub ta.

Tõndale ja teistele BAM-i äärsetele asulatele tähendab see ka seda,

et töölistel poleks enam vaja töökohtade otsingul mööda Siberit ja KaugIda ringi rännata. Praegu on meeste jaoks, kes ei tööta raudteel, üks väheseid võimalusi korralikku raha teenida töötada vahtkonnameetodil (näiteks üks kuu kaugel tööl, üks kuu kodus) kaugetes kaevandustes või ehitustel. Omamoodi absurd on see, et BAM-i ehitamise ajast jäid raudteega seotud linnadesse maha suured tee-ehitusettevõtted – nii raudtee

Kui vaadata Venemaa plaane, ei pruugi BAM jääda umbteeks. kui ka autoteede ehitamiseks. Nende töölised ehitavad teid nüüd igal pool mujal Siberis ja Kaug-Idas, aga mitte oma kodu ümbruses.

Vaatamata kõigele on RZD teatanud, et plaanib muuta BAM-i peamiseks raskete kaubavedude magistraaliks Venemaa Kaug-Itta. Praegu liigub rohkem kaupu endiselt mööda Trans-Siberi raudteed. 2030. aastaks tahab RZD, et seal liiguksid ainult reisirongid ja kiired, konteinerkaupu vedavad kaubarongid.

Reisirongiliiklus mööda BAM-i on suhteliselt väike, ainult paar-kolm pikamaarongi ööpäevas.

Põhiosas aastatel 1975–1984 ehitatud BAM-i üles putitamiseks plaanib RZD lähema kümne aastaga kulutada 400–500 miljardit rubla (160–200 miljardit krooni).

BAM ei pruugi jääda umbteeks, kui vaadata RZD plaane. Juba paari aasta pärast peaks valmis saama „väike BAM” ehk siis raudtee Tõndast Jakuutia pealinna Jakutski lähedale. Päris Jakutskini segab raudteed jõudmast võimas Leena jõgi. Sild on küll planeeritud, aga kaugemas tulevikus.

Taas on hakatud rääkima plaanidest jätkata raudtee ehitamist Jakutskist üle Verhojanski mägede Magadani, mis alles hiljuti sai üldse esimese korraliku maanteeühenduse (Kolõma föderaaltee) ülejäänud Venemaaga, samuti Jakutski kaudu.

Kui raudtee jõuaks Magadani, siis miks mitte minna edasi Tšuktšimaale Anadõri ja Kamtšatka suunas?

See kõlab endiselt sama fantastiliselt kui 40 aasta tagustes plaanides, aga ometi on nii kirjas RZD arengusuundades 2030. aastaks.

Eksperdid hoiatavad, et enne kui Jakutskist raudtee ehitamisega edasi minna, tuleb kõigepealt oodata ja vaadata, kuidas käitub mitme meetri paksusele igikeltsale ehitatud väike-BAM. 1

TRANS-SIBERI RAUDTEE BAIKALI-AMUURI RAUDTEE

Perm Tjumen Krasnojarsk

Severobaikalsk

Novõi Uojan

Tõnda

Komsomolsk Amuuri ääres Sovetski Gavan

Tšita

Habarovsk

VVladddi Vla Vladivostok

13. oktoober 2010 21

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:19 PM

Page 22

Tenniseäris saavad tüki kõik – nii staarid kui ka nõrgemad

Praegu professionaalsete naismängijate assotsiatsiooni WTA edetabelis 23. real asuva Kanepi tänavune teenistus on piisavalt kopsakas, et ka tulevikku kindlustada. Samas peab muidugi arvestama ka tennisetippude ülisuurte kuludega aasta läbi turniiride karussellil tiirlemisel. Kuna tennises pole ju enne jõuproove teada, mitu päeva sportlastel tuleb kusagil viibida, kasvavad reisikulud sageli ülisuureks. Näiteks Kanepi ja tema treeneri Silver Karjuse lennureis eelmisel kuul Tokyost Pekingisse maksis kokku 54 000 krooni, kuna pileteid polnud võimalik varem välja osta kui vaid päev enne äralendu.

Lisaks on Kanepil olnud piisavalt sageli juhuseid, kui majutuse eest turniiri ametlikus hotellis tuleb maksta mitu tuhat krooni ööpäevas.

Kanepi tänavune eelarve küünib eeldatavasti üle nelja miljoni krooni – viimaste kuude numbrid on veel kokku löömata. Pärast läinudtalviseid erimeelsusi suurärimehest eksmänedžeri Enn Pandiga, mis tõi Kanepile kaasa pea-

sponsori kaotamise, võib tennisist aga nüüd vähemalt rõõmu tunda, et ei pea tippseltskonnas tiirlemise eest peale maksma. Profitennisistide tasustamine on üles ehitatud lihtsale mudelile – tugevatel võistlustel edulainele jõudes laekub sportlase pangakontole tõepoolest vääriline palk.

Kuigi tennises makstakse auhinnaraha ka kõige nõrgematel, rahvusvahelise alaliidu ITF-i poolt kureeritavatel turniiridel, on käärid erineva tasemega jõuproovide auhinnasummade vahel siiski tohutult suured.

Näiteks elukutseliste meesmängijate ühenduse ATP pingereas 298. positsiooni hoidev Jürgen Zopp on tänavu võitnud koguni neli ITF-i turniiri, aga teeninud ainult 173 000 krooni väärtuses auhinnadollareid või -eurosid. Võrdluseks: Kanepile tõi ainuüksi karjääri esimene WTA turniiri võit juulis Itaalias Palermos sisse 37 000 dollarit ehk üle 400 000 krooni. Ühtpidi toimib tennises auhinnaraha jagamine väga demokraatlikult, kuna midagi teenivad sisuliselt kõik elukutselised mängijad, teisalt jäävad nõrgematele sportlastele võrreldes miljoneid dollareid pangakontole koguvate absoluutsete tippudega vaid punased krossid.

Rahajõed hakkasid tennisesse voolama pärast 1968. aastal toimunud revolutsioonilist paleepööret, mil

kaotati ära proffide ja amatööride vahe tegemine. Esimesena kuulutas ühepoolselt nii proffidele kui ka amatööridele oma turniirid avatuks Inglismaa tenniseliit – kuigi ITF sõdis sellele tuliselt vastu, järgnesid peagi inglastele ka teiste riikide alaliidud. Toona alanud periood, mida nimetatakse lahtise tennise ajaks, on tänapäevaks kasvanud hiiglaslikuks äriks.

Tennisevõistluste tasemenäitajaks on saanud auhinnafondi suurus, mis ulatus näiteks tänavusel Wimbledoni turniiril 13 725 000 Inglise naelani ehk 245 miljoni kroonini.

Nii mees- kui ka naisüksikmängu võitja teenisid miljon naela ehk 18,9 miljonit krooni. Summad on järjepidevalt kasvanud aasta-aastalt. 1968. aastal, kui nn Open Era algas, oli Wimbledoni turniiri auhinnafond vaid 26 150 naela ning meesüksikmängu võita pistis taskusse 2000 ja parim naismängija 750 naela.

Viimaste aastate üks arenguid hõlmab ka soolise võrdsuse võidukäiku – seal samas Wimbledonis ja ka teistel suure slämmi turniiridel ei tehta enam vahet meeste ja naiste auhinnaraha jagunemisel, kuigi meestel tuleb nii mainekatel jõuproovidel mängida rohkem sette.

Esimesena võrdsustasid meeste ja naiste auhinnaraha New Yorgis peetava US Openi korraldajad, seda juba 1973. aastal, aga seejärel kulus

veel 27 aastat, enne kui sama tehti Australian Openil. Wimbledonis ja French Openil võrdsustati mõlema soo auhinnaraha alles 2007. aastal.

Olgu siiski ära märgitud, et paljudel meeste ATP turniiridel makstakse tänini sageli veidi rohkem auhinnaraha kui naiste WTA jõuproovidel, kuigi siingi on käärid vähenenud.

Kuidas tenniseturniiride korraldajad üldse oma eelarve kokku saavad? Kui palju kulutusi tuleb neil kanda lisaks auhinnafondi täitmisele? US Tenniseakadeemia tegevjuhi ja juhatuse liikme Margus Uba sõnul saab turniiride enam-vähem paikapidava eelarve teada siis, kui korrutada auhinnafond kahega. „Kui turniiri auhinnafond on 500 000 USA dollarit, siis kogu eelarve kisub miljoni kanti,” toob ta näite. „Väikestel ITF-i turniiridel nagu Merko Open, mida olen Tallinnas kahel aastal korraldanud, tuleb vahel auhinnafond korrutada ka kolmega, et eelarve kokku saada. Meil Merko Openil oli auhinnafond 15 000 dollarit ehk ligi 170 000 krooni, aga eelarve ligi 600 000 krooni, sest ega kohtunike töötasud ja muud püsikulud tule sellepärast väiksemad, et auhinnafond on võrreldes ATP või WTA turniiridega kordades lahjem.”

ATP ja WTA turniiridel täidavad enamjaolt kogu eelarve sponsorid – tavaliselt üks nimisponsor ja paar-

Telli Eesti Päevaleht nüüd otsekorraldusega!

Lihtne ja mugav.

Eesti Päevalehe klienditeenindus: tel 680 4444, klienditugi@epl.ee 22 13. oktoober 2010

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:19 PM

Veiko Visnapuu veiko.visnapuu@epl.ee

kolm peasponsorit ning lisaks hulk väiksemaid toetajaid –, Eestis peetavaid ITF-i turniire on toetanud ka avalik sektor. Kui väiksematel ITF-i turniiridel tulevad korraldajad ots otsaga kokku, siis ATP ja WTA turniiri läbiviimine tähendab organisaatoreile tavaliselt ka majanduslikku kasu. „ATP ja WTA turniiride korraldamine toob hästi raha sisse, sest jõuproovide arv on suhteliselt piiratud ning tahtjaid nii kõrgetasemeliste turniiride läbiviimiseks on alati rohkem kui võistluskalendris ruumi,” tõdes Uba. „Tavaliselt sõlmivad ATP või WTA korraldajaga lepingu mitmeks aastaks ja kui mõni korraldaja ei soovi mingil põhjusel, näiteks oma riigi sportlaste taseme languse tõttu ühel hetkel enam turniiri läbi viia, saab ta korraldusõiguse kellelegi teisele maha müüa. Tugevate turniiride korraldusõigus on kõva valuuta, mille äraostmiseks tuleks kindlasti mitmeid pakkumisi,” lisas Uba. Eesti väiksust ja piiratud rahalisi võimalusi arvestades ei näe Uba praegu võimalust, et siin võiks lähiaastatel korraldada isegi kõige väiksema auhinnafondiga (220 000 dollarit – toim) WTA turniiri. Mis sellest, et meil on maailma paremikku kuuluv Kaia Kanepi. „Eestis pole WTA turniirist isegi mitte veel juttu tehtud, sest nelja

Page 23

Tänavu 7,1 miljonit krooni auhinnaraha (muidugi miinus maksud!) teeninud Eesti esitennisisti Kaia Kanepi karjääri parim aasta nii sportlikus mõttes kui ka kukru täitmisel kehutab vaatama, kuidas tennisemaailmas finantsasjad üldse toimivad.

miljoni krooni suuruse eelarve kokkusaamine nädalaseks jõuprooviks tundub lihtsalt nii ebareaalne ülesanne,” märkis Uba. „WTA turniiri korraldamine eeldab, et nimisponsor paneb välja julgelt ühe kolmandiku, kui mitte pool eelarvest. Eestist nii suurt toetust ei leiaks.”

ATP ja WTA elatuvad muidugi peamiselt teleõiguste müügist, aga mõlemal organisatsioonil on muidki sissetulekuallikaid. Nii näiteks maksavad profitennisistid igal aastal liikmemaksu – WTA puhul on see suurusjärgus 40 000 krooni. Tõsi, aastamaksu ei maksa need sportlased, kes ei teeni veel auhinnaraha.

Samuti küsivad mõlemad ühendused raha turniiri korraldusõiguse taotlemise ning seejärel edukatelt kandidaatidelt ka korraldusõiguse saamise eest. Lisaks kindlaks määratud auhinnafondi tagamisele tuleb turniiride läbiviijail oma eelarvereas tekitada summa, mille ATP või WTA sisse kasseerib. Äraantav summa, mida organisatsioonid kasutavad oma jooksvate kulude katmiseks, aastalõputurniiride läbiviimiseks ja muuks sääraseks, moodustab teatud protsendi turniiri auhinnafondist.

Samal ajal pole ei ATP ega ka WTA ainult näljased „kiskjad”, kes ainult teistelt koorivad. Mõlemad on loonud kiiduväärt süsteemi, et aidata profimängijaid ka pärast sportlastee lõppemist. Ühendused on sõlminud lepingud pensionifondidega, kuhu tennisistid võivad vastavalt oma soovile ja sissetulekute suurusele karjääri vältel sissemakseid teha. Näiteks naismängijaile hakatakse tennisepensioni maksma alates 50aastaseks saamisest.

Olgu vastuolud või käärid tenniseäri toimimises nii suured kui tahes, staarid peaksid olema rahul. Ainuüksi naismängijaid leidub koguni 241, kes on alates 1970. aasta septembrist siiani teeninud vähemalt miljon USA dollarit auhinnaraha. Neid naisi, kes on tennisega kokku kühveldanud vähemalt viis miljonit dollarit, leidub 44. Dollarimiljonäridest meesmängijaid on veelgi rohkem. Show must go on! 1

Jõulud – tunneteküllaseim aeg aastas!

Ärge laske käest võimalust tähistada 2010. aasta jõule eriliselt meeldejäävalt – Radisson Blu Hotell, Tallinnas!

Oskame luua teile peohõngulise atmosfääri ning pakkuda erakordset elamust. Sõltuvalt teie peokülaliste arvust ja planeeritavatest tegevustest on teie käsutuses meie suurepärase asukohaga Tallinna südalinnas asuvad hotelli- ja konverentsiruumid, abivalmis meeskond, luksuslikud gurmee-toidud ning muinasjutuline jõulumiljöö.

Radisson Blu – koht, kus vajadus kohtub õige pakkumisega: 14 erinevat konverentsiruumi kokku kuni 600-le inimesele Restoran Seasons – pidulikud lõuna- ja õhtusöögid Madissoni Grill & Baar Restoran – seltskondadele, kes vajavad vabamat olustikku Lounge24 – inimestele, kelle pilk suudab haarata tervet linna panoraami 2010. aasta jõulumenüü on välja töötanud meie peakokk Irena Dmitrieva.

Oleme trenditegijad ja klassika austajad!

Täpsem informatsioon ja broneerimine tel 682 3500, e-post: reservations.tallinn@radissonblu.com

Rävala pst 3, Tallinn 13. oktoober 2010 23

arileht_oktoober.h3

10/12/10

2:19 PM

Page 24

Uus majandustarkvara põlvkond – lihtne kui lapsemäng!

Books by HansaWorld ärihaldustarkvara muudab Teie arusaama töötegemisest.

Excellent Business Solutions Eesti AS – ainsana Eestis aitame Teid kõiges, mis puudutab HansaWorld majandustarkvara ja raamatupidamist. Meie kogemus ei ole jäänud märkamata - oleme leidnud sobiva lahenduse ligi 5000 ettevõttele üle Eesti ja juurutanud majandustarkvara projekte nii Euroopas, Aasias kui ka Aafrikas.

| www.excellent.ee Excellent Business Solutions Eesti AS Vabaõhumuuseumi tee 4, Tallinn info@excellent.ee; tel. 669 1111