Ärileht september 2010

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 1

Aivar Pohlak: Lilleküla staadioni suurus võiks olla 30 000 Top Toursi krahh ei veena riiki rangemat kontrolli seadma # Ärimehed jahivad kuulsat Visu kaubamärki # Majavalitseja BREM-i anatoomia # Miks poehinnad jälle lakke pressivad?

HIND 1,6 EUR / 25 KROONI

KOLMAPÄEV

8. september 2010 NR 7

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 2

Suurüritused Eesti hoovi Jalgpallijuht Aivar Pohlak ja tema meeskond töötavad selles suunas, et jalgpalli EM 2024. aastal Eestisse tuua. Selleks on vaja Lilleküla areen tüki maad suuremaks ehitada ja veel teinegi staadion riiki rajada. Nüüd võib ju karjatada, et see on utoopia. Räägitagu, mida räägitagu, aga vaatame asja rahulikult.

Eestil on olemas heal järjel naabrid Skandinaavias, kellega on ehk võimalik kampa lüüa. Samuti on nendega olemas korralik laevatee. Partnereid tuleks meile otsida pigem Soomest-Rootsist kui et Balti riikidest. Pealegi on meil olemas suurürituste korraldamise kogemus – Otepää suusatamisest kuni Eurovisioni või iluuisutamiseni välja. Olümpiaregatt oli ka kunagi.

Majutus ja üldiselt infrastruktuur ei ole kõige suurem mure. Küll leiab ka toetusraha.

Jääb vaid staadionide küsimus. Õigemini isegi see, et mida nendega pärast suurüritust pihta hakata. Tõsi, see ongi kõige pehmem koht, sest iga nädal suurt üritust või kontserti ei ole võimalik Eestis korraldada.

Väidetavalt arendab ka kergejõustikuliit mõtet, et samuti 2024. aastal EM Tallinnas korraldada. Ja ka kergejõustiku EM ei ole utoopia, sest iga kahe aasta tagant korraldades on see muutumas pigem kohaks, kus noorsportlased saavad end näitamas käia. Üks, kellega siis kokku tuleb rääkida, on Pohlak.

Selline alaliitude võimalik koostöö on märk, et kui on olemas sobiv koht, siis hakkab ka edaspidi rahvusvahelisi suurüritusi siiakanti tulema.

See oleks väljund suuremaks ehitatud areenile.

Igal juhul oleks suurturniirist kokkuvõttes rohkem teenida kui kuluda, isegi edaspidi pooltühjalt seisva areeni korral või staadioni suurust hiljem uuesti vähendades või lootes sellele, et 15 aasta pärast on liigajalgpalli fänne rohkem. Näiteks 2006. aastal Saksamaal toimunud MM-i korraldamisega loodi ainuüksi 50 000 lisatöökohta. Turistide pealt oli ühe kuuga teenistus 300 miljonit eurot. Tublisti kukkus riigi kaukasse, fänniatribuutika müüjatele jne. Lõuna-Aafrika Vabariik loodab sel aastal hiljuti toimunud turniiri toel 2,3% suurust majanduskasvu. Muidugi tuleks EM 2024 projekti võtta kui nende suurturniiride pisemat koopiat, ent teatud võrdluse kannatab välja. 1 Andres Eilart Ärilehe toimetaja Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, rg-kood 10138194 Vastutav väljaandja ja peadirektor: Mihkel Reinsalu, 680 4400, peatoimetaja: Lea Larin, 680 4400. Ärilehe toimetus: Narva mnt 13, 10151 Tallinn, 680 4400, faks 680 4401, e-post arileht@epl.ee Reklaam: 680 4500. Ärileht ilmub 10x aastas, iga kuu teisel kolmapäeval.

Hind üksikmüügis: 25 kr Hind tellides: üks number 19,90 kr. Eesti Päevalehe äripaketi ja tööpäevapaketi tellijad saavad Ärilehe automaatselt.

Tellimine: 680 4444, klienditugi@epl.ee

Villu Zirnask hindadest •• LK 12–13

Miks on toidu hinnad hakanud poodides lakke pressima?

Henrik Ilves reisiturust •• LK 8-9

Kuristiku serva peal kiikuvaid reisifirmasid on veelgi Andres Reimer BREM-ist •• LK 10-11

Majavalitseja BREM hakkab üürivõlglasi pitsitama Erik Aru Google’ist •• LK 14-15

Google murrab oma konkurente juba igal rindel Aet Süvari vutiklubidest •• LK 22–23

Vutimaailma suurklubid siplevad hiigelvõlgade käes Andres Mäe gaasiturust •• LK 16

Surumaagaas soodustaks konkurentsi gaasiturul Jaanus Piirsalu investoritest •• LK 20–21

Mehed, kes investeerisid Sillamäele miljard krooni Andres Eilarti intervjuu •• LK 4-7

Aivar Pohlak: Lilleküla staadioni võiks kõvasti suuremaks ehitada Majandus graafikutes •• VT ÄRILEHTE

Ärilehe graafikud ja illustratsioonid on teinud Alari Paluots

© Ajalehes Eesti Päevaleht avaldatud artiklid on autoriõigusega kaitstud teosed. Artiklite, k.a päevakajalisel, majanduslikul, poliitilisel või religioossel teemal avaldatud artiklite suhtes autoriõiguse teostamine, s.h nende edastamine ja reprodutseerimine ilma Eesti Päevalehe AS-i nõusolekuta on keelatud. Toimetusel on õigus kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada. / Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita. / Kaebuste korral ajalehe sisu kohta võite pöörduda pressinõukogusse, pn@eall.ee, või tel 646 3363

Endised suusavabrikandid jahivad Visu kaubamärki Eesti ühe tuntuma kaubamärgi Visu omanikud jätsid teadmatusest selle kehtivusaja pikendamata.

Eesti kuulsamaid kaubamärke Visu on seniste omanike teadmata kõigile saadaval. Esimestena taotleb selle registreerimist enda nimele kunagise suusavabriku Viisnurk marketingijuhile Siim Talmarile ja müügijuhile Kalmer Jürimaale kuuluv sporditarvete jae- ja hulgifirma After Ski OÜ. Pärnus tegutsev ettevõte toob Eestisse muuhulgas ka suuski. „See tuleb mulle suure üllatusena,” kommenteeris After Ski taotlust nende otsene konkurent Pärnus A2K Sport juhatuse liige Kaupo Koplus, kelle ettevõte ostis viis aastat tagasi Visu kaubamärgi avalikult konkursilt. Kopluse sõnul müüsid nad Visu kolm aastat tagasi Venemaa juhtivale spordivarustuse tootjale JSC EFSI-le, kes oli varem Viisnurgalt ostnud Pärnu suusavabriku masinad 2 8. september 2010

ning seadmed. „Mina tean, et see kaubamärk kuulub endiselt EFSI-le,” ütles Koplus. Sporditarvete hulgi- ja jaeettevõte A2K Sport on ühtlasi JSC EFSI ametlik esindaja Balti riikides, õigusega müüa Vene ettevõtte tooteid ka teistesse Euroopa maadesse. „Meil on plaan veel sel aastal hakata müüma Visu suuski,” kinnitas Koplus, kelle sõnul on Pärnust pärit seadmetega uus suusavabrik Venemaal tootmiseks valmis. Varasematel aastatel käis masinate seadistamine ja toodangu testimine.

Patendiameti kaubamärgiosakonna juhataja Reet Aasa sõnul on 1999. aasta septembris registreeritud Visu kaubamärk alates selle aasta märtsist registrist kustutatud, kuna viimane omanik EFSI jättis märgi kehtivusaja pikendamata. Kehtivus

lõppes eelmise aasta septembris ning enne seda oleks pidanud valdaja seda pikendama, makstes vastava riigilõivu. Möödas on ka tähtaeg, mil kaubamärgi valdaja oleks saanud ennistada kehtivusaja pikendamise tähtaega.

Visu rahvasuusad ja -varustus Pärast asja uurimist teatas Koplus, et EFSI arvas ekslikult, et kaubamärgi kehtivusaega hakatakse lugema selle võõrandamise hetkest, mitte registreerimise ajast. Patendibüroo vastav teade aga mingil põhjusel ei jõudnud otsustajateni. See oli ka põhjus, miks kaubamärgi kehtivusaeg jäi pikendamata.

Tekkinud tühimiku kasutas ära After Ski, kes esitas tänavuse aasta alguses Visu kaubamärgi Eestis

registreerimise taotluse. Aasa sõnul ootab taotlus ekspertiisi ning sellega läheb veel aega. Eksperdid analüüsivad praegu eelmisel aastal tehtud kaubamärgi taotlusi. Menetlusperiood vältab kuni 17 kuud.

Patendiamet ei osanud öelda, kas Visu kaubamärk on mõnes teises riigis registreeritud. Euroopa Liidu kaubamärkide andmebaasist vastavat märget aga ei leitud. Euroopa Liidu kaubamärgina registreeritud kaubamärki saab korraga kaitsta kõigis 27 riigis. Eestis registreeritud kaubamärk saab kaitse ainult Eesti territooriumil.

Kopluse kinnitusel esitab EFSI omalt poolt kindlasti Visu kaubamärgi registreerimise taotluse oma nimele. Ta lubas, et A2K Sport toob sel aastal Visu märgi all müügile rahvasuusad ning ka veidi kõrgemas hinnaklassis suusavarustuse.

After Ski omanik Siim Talmar kinnitas nende ettevõtte huvi Visu vastu, kuid ei soovinud praegu kom-

menteerida, mida nad selle kaubamärgiga soovivad teha. „Kui patendiamet on langetanud otsuse märk registreerida, siis on asjast huvitatud isikutel võimalik pärast märgi avaldamist see kahe kuu jooksul vaidlustada tööstusomandi apellatsioonikomisjonis,” selgitas Aas. Kui patendiamet langetab otsuse keelduda selle märgi registreerimisest, siis on taotlejal õigus kahe kuu jooksul otsuse tegemise kuupäevast pöörduda kaebusega apellatsioonikomisjoni. Kui apellatsioonikomisjoni otsus ei rahulda, siis võib esitada apellatsioonikaebuse juba kohtusse.

Pärnus alustati suuskade tootmist 1939. aastal. Viisnurga nime sai suusavabrik 1968. aastal, samal ajal hakati tootma ka Visu suuski. Suuskade tootmine lõpetati 2004. aastal.

Visu suuski müüdi nii Euroopas, Põhja-Ameerikas kui ka Jaapanis.

Kopluse sõnul ollakse Visust teadlik kõikjal, kus on lund. 1 Raivo Murde

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 3

IT-lepinguid sõlmides pöörake tähelepanu autoriõigustele

Karl Kask Advokaadibüroo LEXTAL Vandeadvokaat

Tiina Pukk Advokaadibüroo LEXTAL Advokaat

Paljude ettevõtete majandustegevuses on hädavajalik või vähemalt otstarbekas kasutada teatud funktsioonide täitmiseks spetsiaalset infotehnoloogilist lahendust, mille väljatöötamiseks pöördutakse IT-firma poole. Tarkvara tellides tuleks tähelepanu pöörata sellele, millised õigused loodava tarkvara suhtes tellijale antakse ning kas ja kuidas kajastab neid õigusi ka poolte vahel sõlmitav IT-leping.

teenida ilma, et ta riivaks seda tehes kuidagi n.ö esimese tellija õigusi.

Peamine risk tellijale seisneb selles, et makstakse millegi eest, mida reaalselt ei saada.

Näiteks loodab tellija saada ITfirmale makstava tasu eest kõik õigused loodavale tarkvaralahendusele, aga siis selgub halva üllatusena, et tellija sai sellele üksnes piiratud kasutusõiguse.

Seega tuleb jälgida, kas lepingu kohaselt te „ostate“ endale loodava tarkvara või hakkate seda endale „rentima“.

Kui lõpptulem tervikuna saab kuuluma tellijale, oleks vast õiglane, kui tellija kogu lahenduse kinni maksab. Kui aga autoriõigused jäävad IT-firmale, võib IT-firma täpselt sama lahendust pakkuda teistelegi (sealhulgas näiteks tellija konkurendile, kelle ees tellija soovinuks uue lahenduse kasutamisega saavutada olulist konkurentsieelist).

Sellisel juhul oleks jällegi ebaõiglane, kui üks tellija maksab kogu tootearenduse IT-firmale ka hilisemate tellijate eest kinni ja IT-firma saab sama lahenduse abil endale jätkuvalt raha

Tarkvaraprogrammi väljatöötamine on tinglikult võttes looming ning valmiv lahendus on autoriõigusega kaitstav teos.

Kui jutt on õigustest, on alati oluline jälgida, kellele need õigused kuuluvad. Lihtsustatult on autoriõiguste kuulumise jada järgmine: autoriõigused kuuluvad algselt autorile ehk inimesele, kes on lahenduse välja töötanud ja kirja pannud.

Kuivõrd ta töötab üldjuhul mõnes IT-firmas, siis eelduslikult on tema töölepingus kirjas, et ta on oma töö käigus loodud teostega seotud autoriõigused maksimaalses ulatuses andnud üle ja -kasutada oma tööandjale, kelle ülesandel ta tööd teeb.

Edasi sõlmib IT-firma lepingu juba tarkvara tellijaga ning kerkib oluline küsimus - kas selles lepingus on autoriõiguse temaatika reguleeritud? Regulatsiooni puudumine lepingus viitab sellele, et kõik autoriõigused jäävad IT-firmale. Töö üleandmine ei tähenda sugugi autoriõiguste üleandmist.

Seega ei ole tellija poolt vaadatuna mõistlik leppida tarkvaralahenduse hinnas kokku ilma, et eelnevalt räägitaks läbi, kellele ja mis ulatuses hakkavad tarkvara autoriõigused kuuluma.

Ilma autoriõiguse regulatsioonita lepinguid on sõlmitud palju. Pärast tarkvara valmimist ja kasutusse võtmist ei ole probleemid tõusetunud sugugi kohe

ning võib tunduda, et pooled on üksteist mõistnud. Autoriõiguse küsimused kerkivad teravalt juhul, kui soovitakse tarkvara edasi arendada, täiendada, laiemalt kasutada, edasi müüa või -rentida, vm. Samuti siis, kui lepingu täitmise küsimustes tekivad pooltel erimeelsused. Kui leping sisaldab üksnes piiratud kasutusõigust, võib tarkvara müünud IT-firma küsida tellijalt tarkvara muul viisil kasutamise eest täiendavat litsentsitasu või kui tellija on juba tarkvara kasutanud seaduse või lepinguga vastuolus, siis võimalikku kahjuhüvitist, kusjuures sel juhul õigustatult.

Tarkvara kui teose väärtus seisneb autoriõigustes, mis jagunevad laias laastus kaheks: isiklikeks ja varalisteks. Isiklikud õigused puudutavad seda, kes on teose autor, kas ja kuidas ta soovib end sellisena presenteerida, jm. Varalised õigused puudutavad teose otsest kasutamist, müümist, rentimist, jne. Millised on tellija võimalused nende õiguste IT-firmalt endale saamiseks? „Osta“ saab üksnes varalisi õigusi, isiklikele õigustele saab „rentida“ ainult kasutusõiguse. Seega sõltuvalt sellest, millised õigused te tarkvarale saate, teate ka kokku leppida kas vastavalt „ostuhinnas“ või „rendihinnas“.

Kui tarkvaralahendus ei anna tellijale näiteks olulist konkurentsieelist, siis võib-olla ei olegi alati vajalik saada kõiki õigusi endale ja piisaks kasutusõigusest ehk litsentsist, mis katab ära tellija vajadused. Sellisel juhul ei peaks aga üks tellija maksma kinni kogu tootearendust, isegi kui konkreetsel juhul tuleb vastav programm algusest peale luua - toote valmimisel on IT-firmal võimalus seda piiramatult müüa. Millal tuleks aga maksta rohkem ning nõuda autoriõiguste endale üleandmist? Ilmselt juhul, kui loodav tarkvara sisaldab lahendust, mis annab tellijale ärilise eelise üksnes siis, kui ainult tellija üksi saab seda kasutada. Kui tarkvara väljatöötaja annaks litsentsi

samale lahendusele ka konkurentidele, kaotaks lahendus tellija jaoks väärtuse. Seega on tarkvaralahenduse tellimisel oluline hinnata oma vajadusi, et nendest lähtuvalt küsida õigusi loodavale programmile ja maksta lõppastmes põhjendatud summa.

Ettevõtete teadlikkus autoriõiguste täpsustamise vajadusest on tõusnud ja juba osatakse teemale õigel hetkel tähelepanu pöörata. Keerulisem on olukorras, kus pikki aastaid äripartneriks olnud IT-firmalt tellitakse edasiarendusi varasemalt tellitud tarkvarale, aga autoriõiguste küsimus on jäänud õigel ajal reguleerimata. Sellisel juhul on problemaatiline hakata reguleerima ka edasiarenduste autoriõigusi tellijale kasulikul viisil või on tellija olukorras, kus selleks, et autoriõigusi endale saada, tuleb teha planeerimatuid rahalisi kulutusi.

Et end selliste probleemide eest kaitsta, tuleb mistahes tarkvaratoote puhul täpselt läbi mõelda, mis õigusi teil tegelikult vaja on ja jälgida, mis õigused teile reaalselt (n.ö „hinna sees“) antakse. Autoriõigusi puudutava regulatsiooni puudumine IT lepingus on aga tõsine ohumärk, et tellija võib maksta selle eest, mida ta küll saada lootis, kuid paraku ei saanud.

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 4

Aivar Pohlak: Lilleküla staadionile võiks mahtuda 30 000 inimest

Andres Eilart andres.eilart@epl.ee

Jalgpalli liidu president Aivar Pohlak veeretab mõtet kaubelda 2024. aasta jalgpalli EM Eestisse, ehitada Lilleküla staadion kõvasti suuremaks ja teha Eestisse teinegi areen.

4 8. september 2010

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 5

8. september 2010 5

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

•• Kas 2024. aasta jalgpalli EM-i finaalturniiri mängud peetakse Eestis?

EM 2024 Eestis on unistus, kõrge eesmärk, mille täitumise võimalikkus on pea võrdne surmajärgse paradiisi pääsemisega, aga mille mõju igapäevaelule on vähemalt sama suur kui eesmärk ise – kui inimene usub, et tublina elades pääseb ta paradiisi, siis töötades EM-i finaalturniiri Eestisse toomise nimel astume jalgpalli arengus suure sammu edasi.

•• Kas Eesti on teinud midagi selleks, et suurturniir meie õuele tuua? On siis tõesti seda tõelist ambitsiooni?

Kui kõnelda konkreetsetest sammudest, siis esimene asi, millest peame alustama, on infrastruktuur ja sellega me praegu tegelemegi. Vajame kahte areeni ja seda selliselt, et mõlemal neist oleks ka pärast suurturniiri selge funktsioon, ja selles asjas on meil plaan olemas.

Tore on, et vastav ambitsioon on olemas ka valitsuse tasandil. Ise loodan, et ehk on võimalik kõnealuse projekti kaudu mahendada ka Toompea ja all-linna vahelisi pingeid.

•• Kas Eestil on siis eeldusi selleks?

Ja õigele nupule vajutajaid?

Kui staadionid korda saame, siis edasi on oluline lennuvälja, sadama ja hotellide olukord ja ma arvan, et neis asjus on meil eeldused head.

Ujuvad hotellid marsruudil Helsingi–Tallinn ja Stockholm–Tallinn on samuti kasuks.

Nupule vajutamisega peab jalgpalli liit ise hakkama saama ja leidma õiged partnerid korralduseks, sest üksi me sellist turniiri läbi ei vii.

•• Viitate kahele areenile ja juba olemasolevale plaanile. Mis on selle kava täpsem sisu ja seis? Kuhu võiks veel üks areen tulla ja kuidas seda rakendataks pärast suurturniiri?

Ma arvan, et nii konkreetselt on vara kõnelda.

•• Milles väljendub valitsuse ambitsioon?

Pean silmas, et peaministri partei on võtnud aktiivselt sõna EM 2024 toetuseks.

•• Kes võiksid olla Eesti partnerid?

Kas tuleb neid otsida lõunanaabrite juurest või pigem Soomest ja Rootsist?

Lahti tuleb hoida kõik otsad.

•• Nii et võib üsna selgelt öelda, et teete kõik võimaliku, et suurturniir Eestisse tuua?

6 8. september 2010

Page 6

Valmistame projekti ette ja püüame jõuda ka tulemuseni, kuigi kordan, et see on pea sama ebareaalne kui paradiisi pääsemine, mis ei tähenda, et selle poole pürgima ei peaks.

•• Mida sellise suurturniiri korraldamine ühele väikeriigile õieti rahaliselt tähendab? Räägime otsesest rahast, tuludest ja kuludest. Kaudseid mõjureid on kindlasti palju-palju rohkem…

Rahaliselt tähendab kulupool Eesti jaoks eelkõige infrastruktuuri ettevalmistamist, tulupoolele jääb turniiri käive nii võistluse enese läbiviimise kui ka turistide poolelt.

•• Need on võimsad tegemised, kuid vaatame korraks tagasi ka. Kas sõpruskohtumine Brasiiliaga tõmbas Eesti jalgpalli liidu rahast lagedaks?

Jalgpalli liidu eesmärk ei ole kasumit teenida, vaid jalgpalli arendada.

Viisime vääriliselt läbi jalgpalli juubeliaasta ja toetasime majanduskriisi alguses klubisid, andes neile selliselt langevarju pehmemaks maandumiseks. Teatavasti ei ole jalgpallis lepingute lõpetamine ühepoolselt võimalik ja seetõttu ei ole ka kulude järsk kokkutõmbamine reaalne. Kusjuures selle tulemusel jätkab liit majandamist oma tavaeelarvete mahus ehk siis umbes 65 miljoni kroonise eelarvega – juubeliaastal oli see veidi suurem kui sada miljonit krooni. Eks otsustage ise, kas see tähendab rahast lage olemist või mitte.

•• Isu suuri sõprusmänge korraldada pole niisiis kuskile kadunud. Keegi on veel soolas?

Küllap on väär mõelda vaid suurtest mängudest. Peame õppima toetama oma koondist ja tundma rõõmu igast mängust, mida mängime, ja see pole nii ainult jalgpallis. Kuid kahtlemata on tore näha oma mehi jooksmas väljakule suure vastase vastu, nii juhtus ju just septembri alguses, mil A. Le Coq Arenale saabus meiega mängima mitmekordne maailmameister Itaalia.

Isu pole kuskile kadunud ka sõprusmängude osas, Prantsusmaa ja Argentina on endiselt lähiaastate plaanis.

•• Kui suured summad liiguvad Eesti jalgpallis praegu? Ja kust tuleb põhiline ports – piletitulust, teleõigustest, reklaamitulust, sponsoritelt, kuskilt mujalt? Kaubandus tundub meil täiesti tagaplaanil olevat…

Liidu ja klubide peale kokku suurusjärgus 125 miljonit krooni aastas.

Liidu põhiosa tuleb teleõigustest, reklaamist, sponsoritelt ja piletitulust, klubidel valdavalt reklaamist, sponsoritelt, lapsevanematelt, UEFA-lt ja omavalitsustelt.

Mis kaubandusse puutub, siis meil on väike maa ja väike rahvas, kaubandus ei saa siin kunagi suureks, meie kaubanduse tähendus peakski olema hoopis muus kui raha teenimises.

•• Kas meie esindusstaadion toidab ennast ära?

Staadion on miinuses ja seda just FC Flora jaoks, jalgpalli liidule on staadion oma piletimüügilt arvestatav tuluallikas.

•• Mõtlete selle peale, et edaspidi rohkem kontserte ja muud sellist jalgpallipühamusse tuua? Staadionist meelelahutuskeskus teha?

Kontsertidest mõtleme küll, aga stiilis üks kontsert aastas. Meelelahutuskeskuse peale ei mõtle. Ma soovin, et inimene säilitaks maksimaalselt oma vabaduse ja mõtlemisvõime. Soov, et kõik tallinlased koliksid reede õhtul staadioni ümbritsevasse meelelahutuskeskusse ja tarbiksid seal kõike, kaasa arvatud jalgpalli, kuni pühapäeva õhtuni ja lahkuksid siis järgmisesse töönädalasse, on mulle vastuvõetamatu. Ma olen huvitatud ikkagi vaid armastusest, inimesest, kes armastab jalgpalli, armastab oma klubi, oma koondist, tuleb staadionile spetsiaalselt oma armastuse juurde ja on keskendunud temale.

Kui inimene tegeleb korraga mitme asjaga, siis ei tegele ta mitte millegagi. Praegu on maailmas väga keeruline ajastu, tundub, et inimene hakkab enda loodud ümbrusele alla jääma, kuigi teiselt poolt mõeldes ei tohiks looduse loogika järgi nii juhtuda. Aga üliraske aeg tuleb kindlasti, sest meeletud massid liiguvad ajas edasi ilma taipamiseta, kust nad tulevad ja kuhu suunduvad.

•• Kui suur on staadionikompleksi hoonestusõiguse tasu?

Staadioni hoonestusõiguse tasu on suurusjärgus 500 000 krooni aastas ja seda on väga palju, eriti kui arvestada, et staadioni ehitades säästsime riigile ja linnale vähemalt pool miljardit krooni.

•• Millal staadion lõplikult valmib ja millistest vahenditest? Mis on praegu koera sabaks?

Staadion on sisuliselt valmis ja seda kritiseerida saab vaid inimene, kes ei

oska mõelda. Kõik välismaalased imetlevad meie staadioni ja tema seisundit, enamik staadione mujal on oluliselt kehvemad igas tähenduses.

Võime rääkida staadioni järgmisest etapist – see läheb käiku EM 2024 projekti raames ja loodetavasti riigi rahast.

•• Mida hõlmab endas staadioni järgmine etapp?

Staadioni suurendamist.

•• Kui palju?

30 000-ni.

•• Praegugi vehivad staadioni ümbruses kopad suurte mullamägede vahel. Mis seal teoksil on?

Kopad ja mullamäed staadioni ümbruses kuuluvad Tallinna Küttele, kes tõstab ümber üht lõiku oma soojatorustikust.

•• Kas Eesti tippklubid on praegu jätkusuutlikus seisus? Palgamured, likviidsuskriis…

Eesti tippklubid loovad jätkusuutlikkuse eeldusi. Balti liiga juhatuse koosolekul Riias tuli kõne alla sama teema ja lätlased-leedulased kiitsid meie seisu. Naabritel on läinud hingusele ports klubisid, meil seni vaid TVMK. Mis Florat puudutab, siis oleme lähiaastatel teinud palju vigu mängijate valikus – nüüd võime öelda, et eelmine põlvkond ei suutnud klubile meistritiitlit tuua, sest praegu ehitame meeskonda üles uue põlvkonna peale –, aga kulud neile mängijatele olid suured. Rääkimata staadioni ehitamisest.

Kui kõnelda sellest, mida tegema peame, siis on vaja ehitada uus meeskond, mingis mõttes isegi nagu uus klubi, ja hoida seda finantsiliselt kindlates raamides.

•• Mis on Eestis pallivate tippmeeste palgatase?

Jalgpallurite palgatase on viimase aastaga langenud ja jääb nüüd tippudel 15 000–18 000 krooni piiridesse ning see on mõistlik summa.

•• Kui suur on kahe aasta pärast Eesti vutimehe ülemineku rekordtasu ja kus ta võiks mängida? Üleminekutasude ja klubide üle ma parem ei spekuleeriks – tähtsam on teha tööd, et meie mängijad liiguksid edasi ja meie jalgpall, riik ja rahvas saaksid maksimaalselt jätkusuutlikuks.

•• Kuidas edeneb Pohlaku agentuuril välismaiste mängijate müük? Kes on silmapaistvamatest mängumeestest teie kontos?

Sellistest asjadest ei räägita. FC Flora teenib tõepoolest selliselt endale raha, praegu näiteks tegeleme ühe kõige andekama norralasest ründaja üleminekuga.

•• Kui suured on sellistel puhkudel agenditasud?

Kuidas kunagi, sõltub olukorrast.

Eesti jalgpalli arendamiseks on iga rahasumma oluline.

•• Kui palju on Aivar Pohlaku peas mõtteid mõlkunud, et Flora süsteemi enda kõrvale partner hankida? Mis tingimustel võiks see kõne alla tulla?

Loomulikult oleks tore, kui oleks partner, saaks jagada rõõme ja muresid, aga igasuguse partnerluse eelduseks on pühendumus – kuidas leida keegi, kes oleks valmis kogu oma teenitava klubisse ära andma?

Pelgan, et sellist inimest pole olemas. Küll aga pean partneriteks klubist väljakasvanud Martin Reimi ja klubisse spordidirektorina naasnud Mart Poomi – nemad peaksid olema võimelised seda vankrit edukalt vedama.

•• Horvaatia rünnakut toetab Brasiilia päritolu Eduardo, Poola koondises on mänginud tõmmunahalised mehed. Neid näiteid on lõputult. Kas Eesti jalgpallikoondise vereringet võiks samuti toita sellisel viisil?

Eesti korvpallikoondisega seoses on selliseid jutte ju liikunud. Maailmast leiab aina rohkem näiteid, kuidas nõnda oma meeskonda tugevdatakse ja lõpuks ka suurematele summadele lähemale pääsetakse.

Kõigepealt, meie vereringet on viimasel aastatuhandel parandatud küll ja küll. Teiseks, me ei roni rahapuu otsas – raha ei saa olla eesmärk, raha tähendus on olla lihtsa tasandi mõõdupuu. Oleme Eesti kultuuri ja igapäevaelu osa ja vastutame sellest lähtuvalt.

Kolmandaks, me peame andma eestlastele ja eestimaalastele võimaluse ja selle kaudu, kuidas me neid arendada suudame, saame hinnangu oma tööle. End väljaõppinud välismaalastega petta pole mingit mõtet. Iseasi on välismaalaste kasutamine õpetajate ja eeskujudena, see on hoopis teine asi.

•• Kust need käärid tulevad, et muu maailma jalgpall õitseb ja õilmitseb, aga meil on krooniline rahapuudus?

Mõne Manchester Unitedi või Real Madridi mängija aastapalk on tükk maad suurem kui Eesti vuti koondeelarve.

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

FLORAST

Oleme teinud palju vigu mängijate valikus, praegu ehitame mõnes mõttes uut klubi.

KONTSERTIDEST

Kontserte mõtleme küll staadionile tuua, aga stiilis üks kontsert aastas.

Page 7

Meil ei ole kroonilist rahapuudust, meil on lihtsalt palju vähem raha kui suurtes jalgpallimaades ja see on normaalne ja hea.

•• Viimasel ajal on järjest tulnud uudiseid, mis räägivad küll Venemaa miljardärist Roman Abramovitšist ja tema väidetavast soovist osta Hollandi klubi Nijmegeni NEC, küll räägitakse Abramovitšist ja Vitesse Arnhemist. Ja Pohlaku nimi vilksas ka sinna sekka kui tehingu vahendaja.

Kuidas on Aivar Pohlak selle kõigega siis õieti seotud?

Eesti ajakirjanduse tüüpkäitumine ongi, et ise mõeldakse lugu koos tundmatuks jääda sooviva kommenteerijaga välja ja ise loetakse oma lugu, siis küsitakse tegelaste kommentaare olematutele asjadele ja seejärel tehakse järeldusi, imestatakse ja kritiseeritakse. Ehk siis seos meie ajakirjanduse ja reaalse elu vahel on nõrk.

•• Kas Aivar Pohlak siis ei olnudki näiteks Nijmegeni NEC-i võimaliku tehinguga seotud?

Ei Abramovitš ega keegi teine ole viimastel aastatel üritanud NEC-i osta.

•• Jalgpallisõbrana tunnetan aina rohkem, kuidas jalgpalli kistakse üha poliitikasse, suure jalgpalli varjus tehakse laia mõjuga otsuseid. Kas see on massikultuuri paratamatu saatus ja roll, et seda hakatakse ära kasutama?

Väidaksin vastupidist – jalgpall on saanud elada oma elu, tõsi, Euroopa Liit tõi kaasa muudatusi, aga jalgpall üritab sellestki haardest pääseda, et

oma väärtusi säilitada. Tõsi, see pole lihtne.

•• Kui palju on siin tunda, kuidas jalgpall on rebitud või üritatakse rebida suurde poliitikasse? Millised jõujooned Eestis tegelikult selles sfääris valitsevad, millised teed ristuvad?

Meenuvad Andres Oper ja ühe teise erakonna katse saada jalgpall ja kergejõustiku liit oma kontrolli alla, mina olen igatahes apoliitiline ja üritan pigem jalgpalli kaudu erakondi lähendada, mis on muidugi väga keeruline.

•• Kas Tallinna linnapea Edgar Savisaare terav kritiseerimine on kasu või kahju toonud?

See oli ammu, siis kui kuulsin hommikust õhtuni muinaslugusid Eesti ühiskonnast ja ühiskonnategelastest ja oma lihtsameelsuses uskusin neid. Loomulikult tõi see kahju.

•• Milles see kahju seisnes?

Mul oli väga kahju, et osalesin teise inimese mõnitamises ja selle kaudu poliitiliste intriigide loomises ja aitasin kaasa eestlaste vaenu õhutamisele Eesti ühiskonnas.

•• Jalgpalli juurde tagasi tulles – on sellele üldse käegakatsutavat seletust, miks on jalgpall muutunud nii võimsaks mehhanismiks?

Jalgpall on elu mudel, 90 minuti jooksul võib emotsionaalselt kogeda sama, mis muidu terve elu jooksul.

Ja lõputult unistada.

•• Jalgpalliäri kohta maailmas käibivaid arve uurides vaatan, et majandussurutis ei ole sellele valdkonnale erilist jälge jätnud: FIFA teenib mahlast kasumit, üleminekusummad

muudkui kosuvad, tribüünid on rahvast täis, piletihinnad on oma suhteliselt krõbeda taseme säilitanud, sponsoreid muudkui voorib. See on ju hea. Muidugi on ka klubisid, kes ei tule ots otsaga kokku, aga nõnda on see igas valdkonnas. Kuidas saaks ka Eesti suurest jalgpallirahast kopsakama suutäie hammustada?

Mõistagi unistatakse jalgpallis ka sellest, kuidas rikkaks saada ja kopsakaid suutäisi haugata – eelistan sellel teel mitte käia. Meie asi pole haugata. Kordan taas, et peame püüdma arendada jalgpalli ja elu.

•• Ma olen aeg-ajalt jalgpalliäri raames mõtisklenud, kas tõesti ei lõpe raha mitte kunagi otsa. Klubid tekitavad lumepalliefekti, millega nad ise kasvatavad oma kulusid: näiteks üleminekusummad, palgad. Klubid ostavad mängijaid lihtsalt sellepärast, et konkurent seda või toda mängumeest endale ei haaraks. Jalgpalluri turuväärtuse hindamine pole vist isegi enam kõrgem matemaatika, vaid pigem hetkeemotsioon. Kuhu see kõik välja viib?

Jalgpall on siiski riik riigis ehk siis vahest ainukene eluala, kus kehtestatakse endale ise seadused ja valvatakse nende täitmise üle, ka kohtusüsteem on jalgpallis oma ja kõik jalgpalliga tegelejad peavad nõustuma, et asju tsiviilkohtusse ei vii.

Mis tähendab, et see on siiski kindel ja toimiv ring, mille mõjud ringist väljapoole ei ulatu ehk siis millegi eriliseni asi välja viia ei saa.

•• Kas jalgpalliäris üldiselt sõna maksab?

Pigem maksab, sest jalgpalli olemusest lähtuvalt on seal koos seda tüüpi inimesed.

•• Millal ja kuidas Aivar Pohlakule viimati kott armutult pähe tõmmati, kokkuleppest taganeti, tuimalt peteti?

Millal peteti, seda ei oska öelda, sest ei pea selle üle arvestust ega mõtle sellistele asjadele.

•• Mis jant nende kokkuleppemängudega on? See on justkui viimase aja moeröögatuseks kujunenud… Kas tõesti on selle nähtuse ohjeldamine keerukast keerukam?

Selle ohjeldamine on tõepoolest keerukas, ja seda keerukam, mida madalam on tase.

•• Ja altkäemaksud – mängijate üleminekuga käib kaasas korruptsioon.

Kas seda on võimalik kuidagi ravida?

Ilmselt on see rahaajastu probleem ja seega samuti lahendamatu – kui eesmärk on teenida raha, siis leitakse alati ka viis, kuidas seda soovitud moel jagada. Ja küllap on nn arenenud läänes need ümberjaotamise mehhanismid peenemalt peidetud.

•• Kui palju mõisted „jalgpall” või „jalgpalliäri” Eestis ja maailmas erinevad? Ons lootust, et millalgi kujunevad need sünonüümiks?

Soovin, et nad ei saaks iialgi sünonüümiks. Ma tahan arendada jalgpalli, mitte tegelda jalgpalliäriga, ja õnneks jääb Eestis ilmselt igaveseks nii – me oleme selleks piisavalt väikesed. 1 Loe ka lugu jalgpalli suurklubide seisust lk 22–23.

5 mõtet Aivar Pohlak, september 2010

1. Valmistame EM 2024 projekti ette ja püüame jõuda ka tulemuseni, kuigi see on pea sama ebareaalne kui paradiisi pääsemine, mis ei tähenda, et selle poole pürgima ei peaks. Esimene asi, millest peame alustama, on infrastruktuur ja sellega me praegu tegelemegi. Vajame kahte areeni ja seda selliselt, et mõlemal neist oleks ka suurturniiri järel selge funktsioon, ja selles asjas on meil plaan olemas. Võime rääkida staadioni järgmisest etapist – see läheb käiku EM 2024 projekti raames ja loodetavasti riigi rahast.

2. Küllap on väär mõelda vaid suurtest mängudest. Peame õppima toetama oma koondist ja tundma rõõmu igast mängust, mida mängime, ja see pole nii ainult jalgpallis.

Kuid kahtlemata on tore näha oma mehi jooksmas väljakule suure vastase vastu. Isu pole kuskile kadunud ka sõprusmängude osas, Prantsusmaa ja Argentina on endiselt lähiaastate plaanis.

3.

Eesti tippklubid loovad jätkusuutlikkuse eeldusi. Mis Florat puudutab, siis oleme lähiaastatel teinud palju vigu mängijate valikus – nüüd võime öelda, et eelmine põlvkond ei suutnud klubile meistritiitlit tuua, sest praegu ehitame meeskonda

üles uue põlvkonna peale –, aga kulud neile mängijatele olid suured.

Rääkimata staadioni ehitamisest.

Kui kõnelda sellest, mida tegema peame, siis on vaja ehitada uus meeskond, mingis mõttes isegi nagu uus klubi, ja hoida seda finantsiliselt kindlates raamides.

Jalgpallurite palgatase on viimase aastaga langenud, jääb nüüd tippudel 15 000–18 000 krooni piiridesse ja see on mõistlik summa.

4. Jalgpall on riik riigis ehk siis vahest ainukene eluala, kus kehtestatakse endale ise seadused ja valvatakse nende täitmise üle, ka kohtusüsteem on jalgpallis oma ja kõik jalgpalliga tegelejad peavad nõustuma, et asju tsiviilkohtusse ei vii.

Mis tähendab, et see on siiski kindel ja toimiv ring, mille mõjud ringist väljapoole ei ulatu.

5. Staadionil mõtleme kontsertidest küll, aga stiilis – üks kontsert aastas. Meelelahutuskeskuse peale ei mõtle. Soovin, et inimene säilitaks maksimaalselt oma vabaduse ja mõtlemisvõime. Soov, et kõik tallinlased koliksid reede õhtul staadioni ümbritsevasse meelelahutuskeskusesse ja tarbiksid seal kõike, kaasa arvatud jalgpalli, kuni pühapäeva õhtuni ja lahkuksid siis järgmisesse töönädalasse, on mulle vastuvõetamatu.

8. september 2010 7

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 8

Reisirulett: kaotaja rahast laged

8 8. september 2010

riteks on ka aeg ja oskus turuseisu ette näha. „Nii Top Tours kui ka teised reisikorraldajad tellivad terve tšarterlennu, seega maksavad terve lennuki eest,” selgitab Lõokene. „Näiteks praegu sõlmitakse kokkuleppeid eelseisva hooaja kohta. Kui turul on ülepakkumine või ei saa korraldaja mingil teisel põhjusel seda hinda, mis varem planeeritud, tuleb müüa alla omahinna. Kui müüa alla omahinna pikemat aega, siis ongi tulemus selline, nagu ta on.”

Eestlased armastavad Egiptust ja Türgit

•• Reisifirmade poolt 2009. aastal reisile lähetatute meelissihtkohtadeks olid Soome kõrval odavama hinnaklassiga, ent päikeselised kuurortid.

Allikas: Statistikaamet

20 680

20 978 Hispaania

Türgi

11 173 Läti

Saksamaa

10 213 Suurbritannia

8894 USA

7967

5546 Taani

Austria

5064

2171 Iisrael

Holland

1884 Küpros

4456

1305 Slovakkia

3475

1219 Iirimaa

Šveits

921

Tšehhi

858 Malta

Island

3212

781

Tai

570

15 999 Kreeka

27 384

Reisiäri müsteerium Petta saanud klientide poolest oli tänavukevadine Top Toursi häving siiski omast klassist – tarbijakaitseametile kogunes nõudeid kokku 927 ning kui arvestada ametist antud infot, et firma kolme miljoni kroonine tagatis katab

Rumeenia

Pead plaani, maksad raha, pakid asjad, istud bussi, ootad mõned päevad Leedu-Poola piiril – ja voilà!

– Euroopa ongi sinu päralt. Juba mitu kuud enne reisi ning ka selle ajal peab siiski küüsi närima: ega reisikorraldaja petiseks osutu või logu buss enne sõitu või selle ajal katki ei lähe? Selline oli tüüpreis 1990. aastatel.

Pead plaani, maksad raha, pakid asjad, istud lennukisse ning hoplaa!

– päike ja soe meri ootavad. Siiski varjutab elevust tume murepilv: ega reisikorraldaja teiste firmade eeskujul pankrotti lähe ja kas kõik lubatu on ikka korda aetud? Selline on tüüpreis nullindatel. Polegi kuigi palju muutunud, eks ole?

Eesti reisifirmade probleemidelikvideerimiste-pankrottide nimekiri on sama paks kui fotoalbumite virn tõsise rännumehe riiulil. Pankrotijada ei paista kõigutavat isegi teistes majandusharudes toimuv, ka hüval 2007. ja 2008. aastal jäid kümned kliendid ilma nii rahast kui ka reisist. Las pankrotistuvad, ka see on majanduse loomulik osa, võib mõelda. Ent reisikorraldaja suur erinevus pirukamüüja või autoremondilukksepaga on see, et tema saab raha kätte tavaliselt kuid ette. Seega müüvad reisifirmad nagu pangadki

Luksemburg

Reisifirmade riburada pidi pankrotistumine jätkub seni, kuni sel turul lubatakse tegutseda ka rahatutel ettevõtjatel. Kuid isegi tuhatkond Top Toursiga raha kaotanud inimest ei veena riiki rangemat kontrolli kehtestama.

347

henrik.ilves@epl.ee

umbes 11 protsenti nõuetest, tuleb kahju kogusummaks üle 25 miljoni krooni. Kui palju sellest just Top Toursi süüks jääb, on pisut keerulisem, sest asjasse on segatud ka valmisreise müünud vahendajad. Tarbijakaitseametis on kõik nõuded praegu läbi vaadatud, ent nagu ütleb pressiesindaja Kadri Kauksi „ei ole teema veel kindlasti lõpetatud ja numbrid lüüakse lukku septembri keskel”.

Kuidas saab üldse juhtuda, et reisifirma jääb miinusesse kümnete miljonitega ja kukub kokku sellise pauguga, et tema kliendid jäävad võõrale maale pantvangi? Sven Lõokene Reisieksperdist ütleb, et reisikorraldus on oma olemuselt pika vinnaga tegevus, kus riskitegu-

Maroko

Henrik Ilves

usaldust, ent just see on asi, mida neil kõige rohkem napib.

Reisieksperdi tegevdirektor Sven Lõokene on samal ajal ka turismifirmade liidu tegevjuht ja seepärast pole imestada, et küsimus, miks reisikorraldajatega üks suur ja lõputu jama on, ta veidi torssi võtab. „Mida tähendab „pidev jama”?” küsib Lõokene vastu. „Enne Top Toursi pole ju viimastel aastatel suuremaid pauke olnud. Jah, Eurotour oli, aga see oli ka teistsugune juhtum.”

Tõsi, Eurotour oli teistsugune selle poolest, et pakkus kalleid eksootikareise, samas kui Top Tours keskendus odavama klassi soojamaalendudele. Sarnasusi on siiski rohkem – mõlemad firmad jätsid arvukalt kliente pika ninaga. Pealtnäha olid mõlemad soliidsed firmad, ent reisifoorumites käis kriitika nende kohta juba ammu enne lõplikku hävingut. Ja mis kõige olulisem: riik lasi mõlemal tegutseda senikaua, kuni firmad oma võlgadehunniku all ise lämbusid. See viimane, nii kurb kui see ka pole, on ühine joon pea kõikide reisifirmade pankrottide juures.

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 9

edaks. Tulemused kuue kuu pärast! toranipidaja aga ajakirjandusega enam ei suhtle.

Ehkki kuid ette planeeritav ning ilmast ja veel kümnest asjaolust sõltuv äri näikse tunduvat riskantne, on eestlaste kihk reisikorraldusega tegelda vähemalt sama suur kui reisikihk. Majandustegevuse registris, kuhu kõik reisikorraldajad ennast kirja peavad panema, võis neid augusti lõpu seisuga kokku lugeda tervelt 402. „Ilmselt nad, jah, suuremal või vähemal määral kõik tegutsevad, sest maksta tuleb tagatis ja seda ju ei tehtaks, kui firma lihtsalt riiulil seisab,” kommenteerib reisikorraldajate arvu Sven Lõokene.

Seesama tagatis ongi sisuliselt ainus, millele

1401

1279

1008

884

827

655

425

Kanada

Araabia ÜE

Jaapan

Sloveenia

Tuneesia

Indoneesia

reisile mineja saab loota. Kevadel jõustunud uus ja varasemast karmim turismiseadus ütleb, et see peab olema vähemalt seitse protsenti planeeritavast käibest, ning kui tegemist on tellimus- või liinilendude korraldamisega, on sealjuures miinimumsummaks 500 000 krooni. Kui lendamisega ei tegelda, on miinimum oluliselt väiksem.

Olgu käibe planeerimisega kuidas on, 500 000 krooni ei ole miljonikahjusid arvestades just muljetavaldav summa. Pealegi, välja on tulnud ka juhtumeid, kus tagatisraha kohta on lihtlabaselt valetatud.

Mõistus tõrgub uskumast, et kõik need sajad ettevõtted on sedavõrd tugevalt kapitaliseeritud, et suudavad ka ettenägematute olukordade puhul klientide raha säilitada. Kui panga asutamiseks peab olema rahakott puuga seljas ning hobuse kannatus finantsinspektsiooni ametnike ettekirjutustega toime tulemiseks, siis miks reisiäri sildi all võib inimeste raha enda kätte korjata sisuliselt igaüks, kel mõned kümned tuhanded tagatiseks panna?

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kelle haldusalasse see teema kuulub, jätab küsimustele, kas ei tuleks reisikorraldajate või reisifirmade sõela tihedamaks kruttida, sisuliselt vastamata. Küll aga raporteerib ministeeriumi esindaja Piret Pärn kevadel jõustunud

Ungari

3092 Poola

2153

3352 Portugal

Horvaatia

3591 Ukraina

5112 Norra

7187 Bulgaaria

9991

8603 Belgia

Leedu

10 647 Prantsusmaa

Itaalia

Rootsi

Venemaa

Muud riigid

Egiptus

Soome

11 672

19 631

20 694

25 494

33 340

59 974

Raha liikumine ongi üks reisiäri suuri müsteeriume. Lõokene ütleb, et lennufirmadele makstakse tavaliselt alles mõni päev enne lendu.

Peale reisikorraldajate tegutseb turul veel arvukalt reiside edasimüüjaid ja kuidas nemad arveldavad, on omavaheliste kokkulepete küsimus. Top Toursi puhul kõike seda tarbijakaitse praegu uurib.

Seda, kuhu kadus klientide raha, teab vaid firma endine omanik Khaled Ibrahim. Praegune res-

turismiseaduse hüvedest, kus öeldakse, et „reisiettevõtja peab õigesti planeerima ja hindama oma tegevust, sealhulgas võimalikke riske, et jääda õiguskuulekaks ka makseraskustesse sattumise korral”.

Mida see täpselt tähendab, on reisifirma enda otsustada. „Hindamise kohustust ei saa praktilistel põhjustel ettevõtja eest keegi teine täita, sealhulgas ka mitte tema tegevuse üle järelevalvet teostav institutsioon ega tagatise andja, kes paratamatult ei saa tunda ettevõtte äritegevust sellise põhjalikkusega nagu ettevõtja ise,” teatab Pärn.

Teiste sõnadega: kui ettevõtjale tundub, et äri saab edasi ajada, siis sellest peaks kõigile ka piisama. Küllap tundus nii ka Khaled Ibrahimile ja tundub praegugi tegelikult raskustes siplevatele firmadele.

Turismiettevõtted ise on regulatsiooni karmistamisse suhtunud kaheti. Suured, kel selja taga paksem rahakott, on kuulutanud vajadust tagatismäära tõsta. Seda siiraks ja sügavaks armastuseks reisijate vastu vist siiski pidada ei tasu – suuremad tagatised tähendavad väiksemate tegijate kadumist ning rasvasemat pirukat suurfirmadele.

Kullakaevamine jätkub Sven Lõokene sekundeerib majandusministeeriumile: kehtivaid seadusi ja regulatsioone muuta pole tarvis. „Seadus on meil iseenesest väga hea. On öeldud, et tagatis peab olema piisav, et kohustused täita.

Kuidas seda üldse täpsemalt sätestada saaks? Eks sõrmkübaramängijaid on alati olnud, aga kõike reguleerida pole ju ka võimalik.”

Ainsana ei ole olukorraga rahul tarbijakaitseamet, kelle ettepanekul tõstetigi kevadel tagatise määrasid.

Ent kaugeltki mitte taotletud suuruseni – Kadri Kauksi sõnul soovisid nemad, et protsent käibest oleks vähemalt 15. „Ei saa rahul olla olukorraga, kus ka suured ning pikalt tegutsenud ettevõtted võivad sattuda raskustesse ning vedada alt neid usaldanud kliente. Tõsiasi on ju ka see, et turismiettevõtete pankrotid ja suutmatus tarbijate ees oma kohustusi täita ei ole vaid viimaste kuude teema,” nendib Kauksi.

Tavalised inimesed pani Top Toursi krahh kainemalt mõtlema. Sven Lõokene ütleb, et reisiostjad uurivad praegu väga pingsalt, kas reisikorraldaja majanduslik taust on ikka piisavalt tugev. „Tarbijad on ettevaatlikumad, ja õigusega. Vahepealsetel aastatel oldigi võib-olla liiga hooletuks mindud,” arvab Lõokene ja lisab, et Top Toursi klientuur oli iseäranis hinnatundlik ja ilmselt ootavad tarbijakaitsest oma kulutatud rahast murdosa tagasi paljud need, kes olid aastaid reisi jaoks raha kogunud.

Tausta uurimisel võetakse appi krediidiinfo ja muud võlglaste registrid, samuti saab majandustegevuse registrist kiigata, kui suur on reisifirma tagatis. Need kõik on aga ainult arvud, mis pool aastat ette mingisugust garantiid ei anna.

Lõokene märgib, et reisifirma raskustest võib märku anda ka see, kui pakkumised lähevad liiga odavaks – paaniline müük võib olla indikaatoriks kohtade täitmise raskustest. „Reisiekspert ei vahendanud Top Toursi juba kuid enne seda, kui firma pankrotti läks. Oli näha, et asjad ei ole päris hästi,” meenutab ta. Kas ka praegu on selliseid firmasid, kes juba peaaegu põhja vajunud, vaid mullid pole veel pinnale jõudnud? „Jah, ka praegu on firmasid, kelle pakette me ei vahenda,” on jaatav vastus, mille juurde toonitatakse, et vastus on Reisieksperdi tegevjuhi, mitte turismifirmade liidu oma.

Ilma selle sünge hinnangutagi võib kindel olla, et nii mõnedki reisiostjad saavad ka lähiaastatel mõnusa puhkuse asemel pettumuse ja hallid karvad. Liiga palju lootusi on riik jätnud ettevõtjate enesekontrollile, kas vaba konkurentsi soodustamiseks või mõnel muul põhjusel…

Kuni kõiki neid neljasadat firmat üksipulgi läbi ei hekseldata, ei uurita, kas neil tagatisi üldse on ja kas nad vastavad oma tegevusalale, on paratamatu, et 1990-ndatest tuttav katkise bussi sündroom ei kao kuhugi. Kui nii jääb, siis tulebki reisile minejal leppida teadmisega, et kui soovid elamusi, pead riskima. 1

8. september 2010 9

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 10

BREM-i anatoomia Andres Reimer andres.reimer@epl.ee

Majavalitsusfirma BREM tervis on küll väga halb, kuid mitte lootusetu – sihikindel juhtimine võib ettevõtte päästa. See tähendab ühtlasi, et võlausaldajate pigistatud BREM võtab nüüd oma üürivõlglastel kõrid pihku.

10 8. september 2010

Augustikuus jagunes Eesti rahvas kaheks: ühed võisid igal hommikul rahumeeli kohvimasina või pardli sisse lülitada, teised olid BREM-i kliendid. Prügi vedamata jätmine või kraanide kinnikeeramine muutus teenusepakkujate peamiseks BREM-i ja tema klientidega suhtlemise mooduseks.

Halba valgusesse sattunud BREM-i omanikust Toomas Toolist jäi mulje, justkui oleks ta krahv Dracula, kes salakavalalt muiates sepitseb saatanlikku vandenõu, kandib pahatahtlikult korteriühistutelt kasseeritud raha. Tegemist on ilmselt siiski pettepildiga, mis tuli sellest, et Tool pelgab lausa paaniliselt avalikke esinemisi ja ajakirjanikke. Ta ei suuda õigel hetkel soravalt esineda.

Eelmisel aastal puhkes skandaal, justkui soovinuks Tool vaenuliku turumanipulatsiooniga üle võtta kinnisvaraettevõtet Arco Vara. Kohtusaalis sattus pelglik Tool olukorda, kus ta pidi vaatama otse kaamerasse. Igaüks, kes on kokku puutunud mõne foobiaga, teab, et selle kandja ei suuda ennast hirmu ees kontrollida. Tool suutis endast võitu saada, kuid sügav vastumeelsus kaamerate suhtes peegeldus tema näol.

Vaatajale kangastus üks tumedate mõtetega mees.

Tegelikult kannatavad BREM-i teenindatavate ühistute liikmed pigem eeskätt majavalitsusfirma aastaid kestnud halva juhtimise pärast. BREM-i majandusaasta aruannetest selgub, et firmat ei kummita mingisugused ebamaised deemonid või mahhinatsioonid, vaid ettevõtte juhtide tegemata töö.

BREM-i kliendid ei pea kartma, et Tallinna Küte ja Eesti Energia sooviksid nende majavalitseja pankrotti, vaatamata sellele, et Eesti suurim omamaisel kapitalil põhinev kinnisvarafirma võlgnes elektri ja soojuse eest tarnijatele sadu tuhandeid kroone. Eesti Energia asus BREM-i klientide kontoreid vooluvõrgust välja lülitama, pahaendelist kraanide loginat kostis ka Tallinna Küttest.

Kinnisvarahaldajad on ennegi arvete tasumisega raskustesse sattunud, kuid nii valusat pressingut kuni pankrotiähvardusteni välja pole ühegi suhtes rakendatud. Monopolide jäik käitumine tulenes tõenäoliselt üksnes konkurentsiseadusest: turuvalitsejad ei tohi ühelegi kliendile erandeid teha ja raskustes BREM-i tuleb aeg-ajalt pankrotiga ähvardada.

Tallinna Küte kinnitab, et kinnisvarahaldusettevõtete võlgnevuste osakaal ettevõtte üldvõlas on püsinud läbi aegade stabiilsena. „Varasemalt on olnud üksikuid lühiajalisi võlakokkuleppeid võlgade ajatamiseks,” selgitab ettevõtte pressiesindaja Urmas Ööbik. BREM-i puhul jõudsid asjad pankrotiavalduseni, sest ettevõte ei suutnud kokkulepetest kinni pidada. „Oli sõlmitud võla-

kokkuleppeid, mida ei järgitud, ning hiljem eirati igasugust koostööd,” lisab Ööbik.

Ka Eesti Energia hinnangul on klientide maksedistsipliin tavapärane, võlgade mahu kasvu ei ole praegu märgata, mistõttu BREM ei peegelda turul valitsevat olukorda. „Kogemustele tuginedes prognoosime aga võlgnike arvu kasvu talvel, sest siis suurenevad kommunaalkulud ja inimestel võib muidugi tekkida rohkem raskusi ka elektriarvete maksmisega,” ütles Eesti Energia esindaja Marina Bachmann.

Ent BREM-i klientidele ei tasu loota, et konkureerivad haldusfirmad tõttavad äri üle võtma ja neid praegusest stressirohkest kannatamisest päästavad. Kinnisvarahalduse äris pole turu ülevõtmine võimalik ilma probleemide kaasa tulemiseta. Kinnisvarafirmad näitavad kõik küll kasumit, kuid üpris tõenäoliselt ei soovi nad oma head äraolemist BREM-i raskustega mürgitada.

BREM pole saanud elada mitte ühtegi aastat stabiilse arengu tingimustes, iga päev on kujutanud võitlust ebasoodsate oludega. 2004. aastal toimus suur laienemine, mille käigus BREM Kinnisvarahooldus ühendas endaga viis suurt eri linnaosade majavalitsust. Kadrioru, Kristiine, Pelgulinna, Lasnamäe ja vanalinna majavalitsus lakkasid tegutsemast iseseisvate ettevõtetena.

BREM-i kummitavad hädad, mis on seotud eeskätt eeskätt juhtide tegemata tööga.

Aastaaruanded näitavad, et kõik suured haldajad teenivad magusat kasumit. Ühinemise käigus ei kasutatud Eesti ärikultuurile sugugi mitte tundmatut laisa kojamehe taktikat: selle asemel et ühendatavate ettevõtete probleemid koondada ühte ettevõttesse, mille seejärel oleks saanud rahumeeli vaiba alla pühkida, kanti kõik raskused emaettevõttesse üle. Tõenäoliselt tingis sellise käitumise kinnisvarahalduse äri eripära: suurim nuhtlus on kroonilised võlgnikud. Lasnamäe ja vanalinna võlgnikke oleks aga üpris keeruline ühte paati tõsta ja veega alla lasta. Tütarettevõtete ühendamise põhjustasid suure tõenäosusega just klientide maksmata arved – samad probleemid, mis emaettevõttesse üle kantuna praegust BREM-i kummitavad.

BREM-i iseseisvad majavalitsused elasid pidevas käibevahendite nappuses. Kui ühes ettevõttes tekkis vaba raha, siis kanti see kontserni sees tihti üle sellele firmale, mis parasjagu oli „kuival”. Selline rahaga žongleerimine, mis on tuttav suurele

osale Eesti ettevõtjatele, muutis firma juhtimise kohmakaks ja efektiivsusest ei saanud muidugi juttugi olla.

Tõenäoliselt selleks, et kroonilisest käibevahendite nappusest võitu saada, võttis BREM 2004. aastal tuvastamata allikast paarikümne miljoni krooni suuruse laenu. Kui pankadelt võetud laenud kajastuvad aastaaruannetes üksikasjalikult, siis mainitud laenu andja jääb varjatuks.

Raamatupidamislikult kantakse laen tagasi eelnevasse aastasse, korrigeerides 2003. majandusaasta aruannet.

Kui Eesti majandus oleks alates 2004. aastast praeguseni arenenud üksnes tõusujoones, siis poleks praegu mitte kellelgi põhjust BREM-i raskuste peale pead vangutada. Kuid 2007. aastal alanud majanduskriis mängis ettevõttele halva vingerpussi, laskmata tütarettevõtete liitmisega tekkinud õmblustel armistuda.

Kriisiga saabunud kulude kokkuhoid, ettevõtete pankrotistumine ja plahvatuslik tööpuudus võimendas BREM-i klientide võlgnevusi märgatavalt. Praegu on BREM-il ligi 3500 klienti ja 600 kroonilist võlglast.

Võlglaste liistule tõmbamine oleks pidanud olema ettevõtte juhi esmane püha ülesanne, kuid see jäi BREM-is unarusse.

Aruande ilustamine Kujutage ette Madonnat lapsega seismas korteri uksel: pisarates noor ema-üürivõlglane, imik süles, mees on töötu, joodik või ära jooksnud.

Isegi kõike näinud inkassohundi maadlejaõlad vajuvad sellise pildi ees jõuetult longu, rääkimata siis tavalisest surelikust majavalitsejast.

Olukorra dramaatilisusest hoolimata oleksid BREM-i senised juhid pidanud kogu oma jõu ja anded pühendama just võlglastega tegelemisele.

Selle asemel aga pusiti aastast aastasse kasumiaruande ilustamise kallal. Tõenäoliselt pole just palju ettevõtteid, kelle majandusaasta aruanne lõppeb aastast aastasse audiitori hävitava hinnanguga. Aga BREM on just selline.

2004. aastal juhivad Rimessi audiitorid oma järelotsuses tähelepanu sellele, et tütarettevõtete ühendamise tagajärjel muutub BREM-i omakapital negatiivseks ega vasta äriseadustiku nõuetele.

2005. aastal osutab audiitor Eva Veinberg, et aruandes esitatud nõuete võimaliku laekumise kohta pole piisavalt tõendeid. Kasumiaruandes esitatud üle miljoni krooni suuruse kasumi asemel haigutab ettevõttel hoopis üle 16 miljoni krooni suurune kahjum. Seega ei kajasta aruanne audiitori hinnangul majandusaasta tulemit olulises osas õigesti ja õiglaselt.

2008. aastal näitab audiitor, et piisavat tõendusmaterjali pole roh-

Kommentaarid Toomas Laan, Arkaadia Halduse juhatuse liige

Raskustes on need, kel võlglased unustatud Mina ei näe, et Eesti haldusfirmad kannataksid üleüldiselt samade probleemide käes nagu BREM. Raskustes on vaid need kinnisvarahaldajad, kes pole oma võlglaste käest arvete õigel ajal tasumist nõudnud.

Enamik meie klientidest maksab arved ära õigel ajal.

Meie hallatava ligi 10 000 korteri peale tuleb vaid mõnisada võlgnikku, kes on igaüks keskmiselt 1000 krooniga võlas. Suurte paneelmajade elanikud on väga stabiilne rahvas, kes maksab oma arved ära esmajärjekorras. Probleeme on peamiselt kinnisvaraspekulantidega, kes on ostnud suure hulga kortereid ega suuda nüüd maksta. Arvete tasumise pärast sõdimine on iga halduri töö osa.

Madis Kase, ISS Halduse juhatuse liige

BREM-i juhtum ei peegelda üldist seisu ISS Eestil ei ole tarnijatele tasumisega probleeme ning seega ei pea seda turuolukorrast tulenevaks tendentsiks. Meie nõuete aegumise dünaamika on võrreldes aastataguse ajaga õige pisut halvenenud, kuid märkimisväärset muutust ei ole toimunud. BREM-i juhtum ei sarnane meie ettevõtte olukorraga mingil moel, kuna me tasume alati oma kohustused tähtaegselt. ISS Eesti osutab haldusteenust ligi 400 korterelamule üle Eesti ega soovi meie võlgade sissenõudmise protseduuri kirjeldada. Kuid me oleme võlgnikega kogu aeg aktiivselt tegelenud.

Peep Sooman, Pindi Kinnisvara juhatuse esimees

Sisemiste reservide leidmine keeruline Talvel, kui küttearved suurenevad, jäävad paljud inimesed võlgu. Inimesed ei maksa, kuid kinnisvarahaldaja peab energeetikafirmale ikka ära maksma. Haldajad satuvad rahavoogude juhtimisega raskustesse, sest peavad oma äri finantseerimiseks sisemisi reserve leidma. Selle taustal ei paistagi nii erandlik, kui hakati suuremaid arveid ajatama. Lõpuks, kui raha lihtsalt pole, jäetaksegi maksmata. Kui haldajal on marginaal viis protsenti ja kaheksa-kümme protsenti inimesi jätab maksmata, siis peab kusagilt raha juurde saama, et edasi tegutseda.

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

kem kui 35 miljoni krooni võimaliku laekumise kohta. „Juhul kui ettevõte oleks nõudeid ostjate vastu hinnanud ebatõenäoliselt laekuvaks, väheneks bilansis käibevara, eelmiste perioodide jaotamata kasum ning omakapital 35,3 miljoni krooni võrra,” kirjutas audiitor.

Pärast nõuete allahindlust oleks ettevõtte lühiajalised kohustused 2008. aasta lõpu seisuga üle 46 miljoni krooni, käibevara üle 13 miljoni krooni ja ettevõtte omakapital negatiivne rohkem kui 32 miljoni krooni ulatuses, mis ei vastaks äriseadustikus sätestatud nõuetele. „Meie hinnangul sõltub ettevõtte jätkuvus omanike toetusest,” lisas audiitor.

Eelmise aasta majandustulemuste kohta pole võimalik järeldusi teha, sest artikli kirjutamise ajaks polnud need äriregistris veel kättesaadavad.

Nüüd juba kuu aega BREM-i juhatajana ametis olnud Risto Mägi on kimbatuses. Ettevõte justkui teeniks paberil reaalset kasumit, kuid tegelikkuses klientidelt raha kätte ei saa. Varasem kasumi tegelikkusest erinev näitamine jääb Mäele arusaamatuks. „Võib-olla teenisid eelmised juhid ilusa aruande pealt boonust,” lausub Mägi. „Minu kõige suurem mure on praegu, kui palju ma suudan tegelikult raha koju tuua.”

BREM-is tegeleb võlgnikega terve eraldi osakond. Kuid sellel osakonnal pole võlglastest ega nendelt arvete kätte saamise võimalustest ligilähedastki ülevaadet. Sellepärast kavatseb Mägi lisaks oma juriidilisele osakonnale viia ettevõtte nõuded ka inkassofirmade kätte, et need võlgnikke pitsitama asuksid.

BREM saadab igal kuul välja 3500 arvet. 3000 arvet läheb eraisikutele, 600 arve saajat ei maksa süstemaatiliselt. Üpris tavalisena jätab 90 korteriga korruselamus kaks kuni viis korterit arved lihtsalt maksmata.

Võlg võib olla 1000 krooni, kuid ka 20 000 krooni.

BREM-i senise loiduse tõttu on Mäe sõnul tekkinud isegi selliseid olukordi, kus maksejõuetuks muutunud omanik on korteri pangale andnud, kinnisvarahaldaja on aga oma osa nõudmisega hiljaks jäänud.

Niimoodi kannabki Risto Mägi justkui BREM-i ja Toomas Tooli lunastaja rolli. Ta peab murelike ühistute jaoks kokku liimima oma majavalitsuse mõranenud usalduse, näitama energiatarnijatele ja prügivedajatele, et ettevõte suudab välja vedada ja lõpuks oma arved maksta.

Tooli ärihoovad Sajandi alguses Tool muudkui kühveldas ettevõtteid kokku. Ta valis ettevõtteid vaid selle alusel, kui palju maad ja maju oli bilansis. Firma raamatupidamis- ja tootmisnäitajad ei tähendanud midagi. Näiteks ostis Tool Kirovi kalurikolhoosi. Selle tehinguga ei muutunud ta Eesti

Page 11

tähtsaimaks kalameheks. Kolhoosiga sai Tool hoopis suure tüki Viimsi poolsaart ja mitu maja Tallinna kesklinnas, näiteks Pärnu maanteel, kus asub Westmani pood. Samuti kuuluvad talle suured maa- ja hoonelahmakad Tulika, Madara ja Ülase tänava piirkonnas.

Paar aastat tagasi kirjutas Eesti Ekspress, et Tool on võtnud Läti kodakondsuse. BREM-i omanikfirma Baltic Real Estate Management on registreeritud Lätis. Õigemini võiks BREM-i pidada Läti kapitalile kuuluvaks ettevõtteks.

Erinevalt paljudest ettevõtjatest ei soovi Toomas Tool tuntust ega head mainet. Kuna huvi tema vastu aegajalt lahvatab, siis jätab tema põiklemine objektiivide ja mikrofonide eest argliku ja salakavala mulje. Ajakirjanikele meeldib Toolil rääkida pessimistlikke jutte. Eriti hästi tuleb see välja intervjuust, mille Tool andis Ärilehele 2006. aastal. Paar aastat tagasi Eesti Ekspressi ajakirjanikule helis270 tades lasi mees kuraditel lennata nii, et põrgu ähvardas 246 jäätuda. Ajakirjandusringkondades räägitakse lugu, et Tool olla Kroonika foto- 214 graafi eest isegi laua alla peitu pugenud.

Tooli firma Esmar on figureerinud Reformierakonna suurtoetajate hulgas, kuid ta armastab kiruda, kuidas Tallinnas peab ringi liikuma, poikvel kingikott kaenlas.

86 Tuttavate väitel on 79 mehel kõigest ükskõik – tal on nii palju raha, et ei pea enam muretsema. Üks tut28 tav kirjeldab, et ta 16 tahtis kord Toolilt 8 2 1 maatükki osta, aga 2007 2008 2009 2007 2008 apaatne Tool oli vastanud, AS ISS Eesti OÜ BREM et ei viitsi, sest pole rahast Kinnisvarahooldus huvitatud.

2009. a näitajaid Mullu novembris saatis ei ole avaldatud Põhja ringkonnaprokuratuur kohtusse süüdistuse, et Toomas Tool ja SEB endine maakler Karoly Kirber manipuleerisid väärtpaberituruga.

Süüdistuse kohaselt andis Tool Kirberile korralduse müüa oma abikaasaga seotud SEB panga esindajakontol olevaid Arco Vara aktsiaid suurtes kogustes aja jooksul järjest madalama hinnaga, et Arco Vara vaenulikult üle võtta. Tooli ja Kirberit süüdistatakse karistusseadustiku paragrahvi 398 lõike 1 järgi, mis räägib mõjuvõimuga kauplemisest.

Arco Vara osaniku Hillar-Peeter Luitsalu poolt meedias avaldatu põhjal soovis Tool panna Luitsalu ja Arco Vara teise omaniku Richard Tomingase seisu, kus mehed oleksid sunnitud repolaenude kustutamiseks müüma arvestatavas koguses Arco Vara aktsiaid, vähendama osalust ja vahetama ettevõttes välja juhtorganid. Kohus langetab otsuse 7. oktoobril. 1

Allikas: äriregister

Tulu kasvab võlgadest hoolimata •• Eesti suuremate kinnisvarahaldajate majandusnäitajad KÄIVE

58

47

47 22

20 4 2007

5

3

2008

2009

AS Arkaadia Haldus

KASUM

MILJONITES KROONIDES

0,6 2007

21 0,2

2008

0,4 2009

OÜ Pindi Kinnisvarahaldus

10

2

2007

13

3

2008

12

2

2009

OÜ Olemar

8. september 2010 11

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 12

Toit läheb mürinal k Viimane ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ning OECD koostöös sündinud toiduhindade prognoos aastateks 2010–2019 sisaldab tarbijale korraga nii head kui ka halba uudist.

Villu Zirnask arileht@epl.ee

Halb uudis on see, et kõigi eelduste kohaselt põhiliste toiduainete tooraine reaalhinnad tõusevad eelseisva kümne aastaga mitmekümne protsendi suurusjärgus. Hea uudis on see, et tõenäoliselt jäävad hinnad ka selle tõusu järel madalamaks kui 2007.–2008. aastal juba nähtud tipphinnad. Inflatsiooni arvestades, s.t reaalhindades, isegi palju madalamaks.

Mõlemal juhul on juttu keskmistest hindadest kogu prognoosiperioodi (2010–2019) jooksul. Samal ajal on põllumajandustooraine hindadele alati omased olnud suured lühiajalised kõikumised, mida harva suudetakse kaugele ette näha. Sellepärast, et nõudlus põllumajandustooraine järele on üsna stabiilselt kasvav ja paindumatu suurus, aga pakkumine võib ennekõike ilma vingerpusside tõttu nõudlusest roh-

kem kõikuda. Tootjatel ei ole võimalik pakkumist kiiresti korrigeerida, loodus ei lase tootmismahtu üleöö suurendada või vähendada. Nõnda piisabki juba väikestest pakkumise muutustest, et tooraine maailmaturuhind suurele tõusule või langusse saata.

Kõige tõenäolisemalt saame suuri kõikumisi näha toidu- ja söödateravilja turul. FAO hinnangul suudab pakkumine nõudluse kasvuga küll kenasti sammu pidada – peaks üle jääma isegi varude suurendamiseks –, aga häda on selles, et kasvab nende piirkondade osakaal, mis on kurikuulsad saagikuse ettearvamatuse poolest. „Järsud hinnakõikumised saavad tõenäoliselt rohkem reegliks kui erandiks,” ennustab FAO. Biokütuste buum, mis oli üheks 2007.–2008. aasta hinnahüppe

Keskmised jaehinnad Tallinna kauplustes

süüdlaseks, vaibus 2009. aastal, sest koos majanduskriisiga odavnes ka nafta, mille asendamiseks on biokütused mõeldud. Etanooli hind langes 2009. aastal üheksa protsenti ja biodiislikütusel 26 protsenti. Tõenäoliselt ei jää biokütuste tootmine langustrendi, sest perspektiivis pole nafta odavnemist ette näha ning lisaks on biokütuste laialdasem kasutamine Euroopa Liidus, USA-s ja Brasiilias endiselt poliitiliselt toetatav suund. Nn teise põlvkonna biokütuste, mida toodetakse tselluloosist, tootmine arvatakse hoo sisse saavat alles kümnendi teisel poolel, vähemalt sinnamaani tehakse biodiislikütust ikka põhiliselt kraamist, mida saaks ka toidu või loomasöödana kasutada.

Suurt kasvu ennustavad FAO ja OECD oma raportis lihatarbimisele, aga suuremalt jaolt leiab see aset

mine kasvab arengumaades samuti, aga sealsed tootjad rõhuvad ennekõike piimapulbri tootmisele, sest selle eksportimine esitab logistikale väiksemaid nõudmisi kui teise maailmaturul laialdaselt kaubeldava piimatoote – või – eksport.

Eelnev jutt puudutas toiduainete tootjahindasid. Tarbijahindadele on pahatihti omane, et toormehindade tõusu korral tootjad ja kaubandus tõstavad neid, aga toormehindade languse korral ei langeta. Äsjane majanduskriis ja tarbijate ostujõu vähenemine oli nii ränk, et seekord kaasnes paljudes riikides, sealhulgas Eestis, ka toidu jaehindade mõningane langus.

Sedamööda kuidas majandus kriisist väljub, paranevad ka tootjate ja kaubanduse võimalused neile soodsate hinnakujundusvõtete juurde tagasi pöörduda. 1

OECD-sse mittekuuluvates ehk siis vaesemates riikides. Ka lõviosa tootmise kasvust leiab aset mitte-OECD riikides, sest seal „enamik põllumehi juba kasutab arenenud tootmistehnoloogiaid ja peab toime tulema loomade heaolu ja toiduohutuse rangemaks muutuvate regulatsioonidega”. Kuna lihatootmine peab nõudluse kasvuga hästi sammu, ennustatakse liha maailmaturuhindadele muudest toiduainetest tagasihoidlikumat kasvu. Sealihale reaalhindades koguni väikest langust, sest Brasiilias ja Hiinas on oodata sealiha tootmise mahu ja tootlikkuse kiiret kasvu.

Nõudlus piima järele Märkimisväärset kasvu ennustab FAO ka piimatoodete nõudlusele.

Nagu liha puhul, kasvab nõudlus ka siin ennekõike arengumaades. Toot-

Kartul

Piim

KROONI KILOGRAMM

MAKSIMUM

KROONI LIITER

15

KESKMINE

15

MIINIMUM

•• Paljud 2009. aasta alguse hinnad on veel üle löömata.

HINNAD KROONIDES

Piim 2,5%, kile Juust, kohalik (kg) Või üle 80%, väikepakk (kg)

JAANUAR 2009

JUUNI 2009

JUUNI 2010

9,10

6,07

8,38

120,33

98,47

104,83

100,50

88,19

98,14

89,89

84,31

75,87

Veiseliha, kondita (kg)

130,48

121,4

120,97

Lambaliha (kg)

145,60

161,15

156,64

Sealiha, kondita (kg)

Broiler, kohalik (kg)

49,89

43,34

40,49

Nisujahu (kg)

11,27

11,57

10,07

Kaerahelbed (kg)

22,81

22,63

22,88

7,58

6,89

5,36

Kartul, lahtine (kg) Õunad (kg)

22,54

21,4

18,22

Suhkur (kg)

15,10

15,06

13,42

Allikas: Eesti konjunktuuriinstituut 12 8. september 2010

12

12

9

9

9,1 7,58 5,36

6

3

0

6

3

2009 0 9 1

2

3

2010 00 4

5

6

7

8

9

10

11

12

1

2

3

4

5

0

2009 0 9 1

2

3

4

5

6

7

8

9

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 13

l kallimaks

www.wuerth.ee

Aastad pole vennad „Mäletate Tšernobõli? Kõigest paar minutit pärast seda, kui kinnitus katastroofi kohta ilmus meie Quatroni terminalidesse, oli Alexander ostnud paari tankeri jagu naftat. Üldine tähelepanu oli samal ajal New Yorgi börsil, kus tuumajaamade aktsiad kukkusid. „Ära pane tähele,” ütles Alexander. Tema ostis naftafutuure: hetkega oli ta taibanud, et vähem tuumaenergiat tähendab suuremat nõudmist nafta järele, ja tal oli õigus. Hetk pärast seda, kui minagi olin veennud paari oma klienti naftat ostma, helistas Alexander taas. „Osta kartuleid,” sõnas ta.

Ja viskas toru ära.”

Nõnda vestab Michael Lewis börsikirjanduse klassikasse kuuluvas poolautobiograafilises raamatus „Liar’s Poker”. Seda, kas Alexanderil ka oma kartulipositsiooniga teenida õnnestus, Lewis ei kirjuta. Igatahes

läks ta sellega välja suurema riski peale kui naftafutuure ostes, sest erinevalt naftast, teraviljast ning teatud liha- ja piimatoodetest on kartul ja köögivili regionaalse või kohaliku turuga kaup – nende hind kõigi maailmasündmuste peale tõmblema ei hakka. Üks paari aasta eest läbi viidud ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) uuring, mis hõlmas 70 toidupuuduse riskist enim ohustatud maad, leidis koguni, et kartulihinna inflatsioon on vaadeldud riikides olnud palju aeglasem kui teraviljahindade oma. FAO soovitus vaestele riikidele oli seepärast kasvatada rohkem kartulit, mille hind sõltub ennekõike kohalikest ilmastikutingimustest.

Eesti puhul ennekõike kohalikest ilmastikuoludest sõltumise jutt päris ei kehti, sest oluline osa poes müü-

davast kartulist ja köögiviljast on meil importkaup.

Kust ja kui palju kartulit imporditakse, sõltub aastast. Näiteks tänavuse aasta esimesel viiel kuul toodi kartulit statistikaameti andmeil kõige enam sisse Soomest, mullu samal ajal aga Leedust, kusjuures koguseliselt oli tänavune koguimport mullusest viis korda väiksem, rahalises arvestuses kaks korda väiksem.

Põhiline osa köögiviljaimpordist tuli tänavu esimesel viiel kuul Hollandist (rahalises arvestuses 37,5%), Lätist (20,8%) ja Hispaaniast (19,3%). Kuigi sisseveokogus tonnides oli mullusega võrreldes veerandi võrra väiksem, oli impordi rahaline väärtus enam-vähem sama, mis näitab, et sisseveohinnad olid tänavu oluliselt kõrgemad. Põllumajanduses on aastad harva vennad. 1

Kondita sealiha MAKSIMUM

KROONI KILOGRAMM

MAKSIMUM

KESKMINE

150

KESKMINE

MIINIMUM

MIINIMUM

120

89,89 8,38

90

75,87

60

30

2010 00 8

9

10

11

12

1

2

3

4 5

0

2009 0 9 1

2

3

2010 00 4

5

6

7

8

9

10

11

12

1

2

3

4

5 8. september 2010 13

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 14

Google annab kõigi pihta turmtuld

Täpsem otsing Keele tööriistad

Google’i käive ja kasum, miljardites dollarites Google otsing

Ehk mul veab

23,65

21,8 16,59

KÄIVE

KÄIVE KÄIVE

4,2

6,52

4,23 KASUM

KASUM

KASUM

2007

2008

2009

00 A M :00 077::0 07

25,4 Symbian (Nokia)

11,2

n Reasearch in Motio (BlackBerry)

10,6

LAE L ARV OENGU D U TEL TISSE, E MP3 FONI VÕ -MÄ NGIJ I ASS E...

in arcchh in seaar Reesse 2% R 2% 8,2 8, 118 n o on t tio ot M Mo d oid dro dr nd 2% An 2% 7,2 17, 17 OS OS iO 2% iiOS 2% 14,,2 14

3,1

Microsoft Windows Mobile

Miiccrroossoofftt % M 5% 5 b lee Moobbil wss M dow Winnddo W % LLinnuuxx 4% 2,,4 2

1,5

Muuuudd 8% M 8% 11,8 t er rtn Garrt ass: Ga ka ika Allliik All A

1,1

... JA V SEAL AATA , ISE S KUS OOV ID D!

ruosad Turu an an bian mbia ymb 2% SSyym 2% 1,2 411, 4

8,7

iOS (Apple)

Muud

2 gii,, 20 jjäärrggi, de jär idde mide mi teeeem ste süüsst niisü ooonnis iioo eraatttsssio Opeer •••• Op NI NI ON FO EF ELE EL TE TT ONIIT ON JO LJ MIIL M

Android (Google)

Linux

mas üük maaiillm m e d i id n o f fo e l le e t te it t ti Nu iss allis kvaarrttaali isseess kv eise teis 0. a te 0.

0110

Kuidas saada edukaks?!

EBS-i videokursus „Strateegiline juhtimine” Eesti ühe tuntuma strateegi ja õppejõu PRIIT KARJUSE loeng on Estonian Business Schooli hinnatumaid magistrikursusi.

• • • • • • •

Avarda silmaringi ja omanda uusi teadmisi videoloengutega oma ala tippspetsialistidelt!

14 8. september 2010

Kuidas märgata ja püüda kinni võimalused?

Kuidas väljuda võitjana olukorrast, kus kõigile ei jätku?

Huvitavaid seoseid ja paralleele sõjanduse ning loodusega Strateegiad, mis aitavad igaühel elus edasi jõuda ja otsuseid langetada Kuidas küsida oma toote eest kõrgeimat hinda?

Millest sõltub ettevõtte näljatunne?

Läbimõeldud sõjaplaanid äris

Vaa avaloe ta ngut T

ulikool.epl.ee

ASUT A!

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Erik Aru erik.aru@epl.ee

Paari aasta eest esitati ühel avalikul esinemisel Microsofti tegevjuhile Steve Ballmerile küsimus, milles mainiti kiitvalt Google’i disaini. „Mis on Google’i disainis imelist?” kummastas Ballmer. „See on ju lihtsalt otsingukast.” Nutikamad jagasid ilmselt kohe ära, et Ballmerile ei jõudnud lihtsalt küsimuse mõte pärale – lihtsuses ju enamiku jaoks Google’i võlu seisnebki.

Samal ajal tegi Ballmer aga ka teise vea, mille teevad paljud teisedki inimesed Google’ile mõeldes – ettevõte ei ole juba ammu enam „lihtsalt otsingukast”, vaid ka nii mõndagi muud. Firma püüab rinda pista pea kõikide tarkvaramaailma hiidudega. Ja mitte ainult.

Mõnele ilmselt meenub Google’i nime peale lisaks otsingule ka internetitõlke lahendus, mille apsud eestikeelse teksti käsitlemisel palju nalja teevad. Eesti keele käänamise-pööramise eripäradega ei tule Google’i tõlketarkvara tõepoolest toime.

Samal ajal on tegemist ühe parema veebilahendusega, kui vaja leida tõlget üksikule eraldiseisvale fraasile või tehnilisele terminile. Lisaks on paljudele tuttav kaardirakendus Google Maps ja satelliidifotode kogum Google Earth, peale selle vast tuleb meelde 200 miljoni kasutajaga meilipakkuja Gmail ja vaikselt kustuv suhtlusvõrgustik Orkut, mis ka oma hiilgepäevadel peale Eesti veel peaasjalikult Brasiilias ja Indias populaarsust kogus. Ärimaailma vastu huvi tundjad teavad tõenäoliselt sedagi,

Page 15

Google’i mobiiltelefonide operatsioonisüsteemiga Android varustatud nutikõnetorude müük edestas tänavu teises kvartalis Apple’i oma. Maailma suurimast interneti otsimootorist välja kasvanud Google aga võtab sihikule ka nii Skype’i kui ka videolaenutused. kuidas Google raha teenib – otsingutulemuste kõrvale viisakalt teemakohast reklaami müües, mille vallas hoiab firma loomulikult turuliidri positsiooni. Kuigi paljud inimesed aga ilmselt ei tea, et Google on oma konkurentideks võtnud ka nii Microsofti, Apple’i, Nokia, Facebooki, videolaenutused kui ka Skype’i.

Esimese rünnaku Microsofti mängumaale võttis Google tegelikult ette Gmailiga, mis oli otsene konkurent Seattle’i suurfirmale kuuluvale Hotmailile. Hiljem on järgnenud veel veebisirvija Chrome, ettevalmistamisel on ka sama nime kandev operatsioonisüsteem. Ühes valdkonnas, mobiiltelefonide operatsioonisüsteemide alal, on Google aga Microsofti juba kaugele selja taha jätnud. Tänavu teises kvartalis edestas Google’ile kuuluva operatsioonisüsteemiga Android varustatud telefonide müük Microsofti Windows Mobile’i rakendavate müüki enam kui kolmekordselt. Esimest korda jõudis Android tänavu aprillist juunini väldanud ajavahemikus müüginäitajate poolest ette ka Apple’ist, järgmisena on sihikul BlackBerry äritelefonide tootja, Kanada firma Researh in Motion. „Me mõtlesime, et [Android] saab maailma teiseks nutitelefonide operatsioonisüsteemiks aastaks 2010, kuid nüüd näeme, et see võib juhtuda juba selle aasta lõpuks,” kommenteerib turu-uuringufirma Gartner asepresident Carolina Milanesi.

Androidi levikule tuleb kasuks see,

et vastupidi Apple’ile on see operatsioonisüsteem kõigile tootjatele tasuta kasutada.

Samal ajal jääb Google siiski kaugele maha Apple’i ühe peamise tuluallika, mobiiltelefoni rakenduste müügi poolest. Probleem on suuresti tehnilist laadi. Androidist liikus nimelt enne, kui operatsioonisüsteem Google’i omandusse läks, ringi suurel hulgal eri versioone erinevatele seadmetele, mis sugugi kõik omavahel ühilduda ei taha. See aga muudab keeruliseks tarkvaraarendajate töö – rakendus peaks ju kõigil versioonidel töötama. Samuti jääb Androidi internetipoe maksesüsteem Apple’ile alla.

Facebookile pinnuks silmas Sotsiaalvõrgustike alal ei ole Google võrreldavat edu saavutanud. Orkut sai juba mainitud, täielikult nurjus aga Google’i üritus rajada oma Gmaili platvormile uus sotsiaalvõrgustik Buzz. Nüüd valmistub ettevõte turule tooma uut katsetust, mis saab tõenäoliselt nime Google Me. Paaril viimasel kuul on Google omandanud ligi poole miljardi dollari eest kolm ettevõtet, mis tegelevad sotsiaalvõrgustike rakenduste arendamise või maksesüsteemidega. Milline Google Me välja nägema hakkab, ei tea väljaspool firmat veel mitte keegi. Facebooki töötajatele valmistab enim muret, et Google võib kasutada oma otsimootorit inimeste Google Me juurde suunamisel – tõsta lihtsalt otsingutulemuste seas Google Me

India ähvardab Google’it ja Skype’i •• India nõuab telekommunikatsioonifirmadelt „juurdepääsu kõigele”. „See võib olla Google või Skype, kuid igaüks, kes Indias tegutseb, peab andmed edastama,” ütles üks India siseministeeriumi ametnik BBC-le.

•• Hiljaaegu andis riik mobiiltelefonide BlackBerry tootjale Research in Motion 60 päeva aega võimaluse leidmiseks, kuidas India ametivõimud saaks telefoniga edastatavaid andmeid jälgida.

•• Mõne vaatleja arvates on põhjuseks terrorismihirm (kahe aasta eest Mumbais toimunud terroriakti läbiviijad kasutasid sidevahenditena just BlackBerry telefone), mõne meelest aga on valitsus lihtsalt oma tegemiste järjega sinnamaale jõudnud – põhineb ju nõudmine 2008. aastal vastuvõetud seadusel.

•• Sellesarnane küsimus tekib ilmselt Skype’iga, aga ka Google’ile kuuluva Gmaili meiliteenusega, mis rakendab väga tugevat krüpteeringut.

•• Varem on BlackBerry kasutamise piiramisest teatanud Araabia Ühendemiraadid, sellega on ähvardanud aga ka Alžeeria, Indoneesia ja Saudi Araabia.

leheküljed esikohale. Google’i ja Facebooki vaheliste suhete teravust näitab asjaolu, et otsingufirma püüdis hiljaaegu (ebaõnnestunult) meelitada tööle kahte sotsiaalvõrgustiku töötajat Indiast, pakkudes neile 30 korda kõrgemat palka.

Google’ile kuulub ka maailma suurim videosait YouTube. Aasta lõpuks kavatseb ettevõte selle baasil käivitada ülemaailmse tasuliste videote teenuse – võttes tolleski vallas sihikule Apple’i, kelle võrgupood iTunes tasuliste meediafailide turgu valitseb. Google meelitab Hollywoodi stuudioid kahe argumendiga – nendeks on maailma populaarseim otsimootor ja YouTube. „Google ja YouTube on ülemaailmsed fenomenid, mida jälgib põrgulikult palju silmapaare,” kommenteeris üks firma plaane tundev inimene ajalehele Financial Times. „Nad on rääkinud, kui palju inimesi võiks nad selle juurde suunata...” Hollywoodis, kus otsitakse alternatiive DVD-müügi kahanevatele tuludele, põhjustab säärane väljavaade suurt huvi.

Augusti lõpul aga käivitas Google Gmailis teenuse, millega saab üle interneti teha telefonikõnesid tavanumbritele. Ettevõte on pakkunud Gmailis heli- ja videokõnede võimalust juba viimased kaks aastat, kuid seni ainult arvutite vahel. Uue teenusega saab Google aga Skype’i otseseks konkurendiks.

Näib selge, et Google on seadnud sihiks kujuneda maailma suurimaks meediaettevõtteks. 1

16. septembril ja 7. oktoobril 2010. a Tallinnas

UUE LIIKLUSSEADUSE PÕHIMUUDATUSED Harri Kuusk, Toivo Kangur, Rein Einer, Urve Sellenberg, Villu Vane Osavõtutasu ühe koolituspäeva eest 1400 kr (89,48 eurot) + km. Hinnasoodustused!

22. septembril 2010. a Tallinnas

KONFLIKTSITUATSIOONIDE LAHENDAMINE KLIENDITEENINDUSES. „RASKE” KLIENT Jaana Liigand Osavõtutasu 1600 kr (102,26 eurot) + km. Hinnasoodustused!

23. septembril 2010. a Tallinnas

PEREKONNASEADUSE PÕHIMUUDATUSED Liis Hallik Osavõtutasu 1500 kr (95,87 eurot) + km. Hinnasoodustused!

6. oktoobril 2010. a Tallinnas

PÄRIMISSEADUSE RAKENDAMISEST Tarvo Puri Osavõtutasu 1300 kr (83,09 eurot) + km.

Hinnasoodustused!

Info ja registreerimine 6 460 002, koolitus@preismann.ee, www.preismann.ee 8. september 2010 15

arileht_september

9/6/10

5:15 PM

Page 16

Andres Mäe Eesti välispoliitika instituudi teadur

Eestil oleks paslik laiendada maagaasi tarnijate ringi, sõltumata sellest, kas gaasivõrgu eraldamise kava teostub või mitte. Mitu gaasitarnijat, kui üks neist ära langeb, korvaksid tekkiva defitsiidi. Ka aitab konkurents taltsutada gaasi hinda.

Surumaagaas soodustaks konkurentsi gaasiturul Mullu tarbiti Eestis umbes kolmandiku võrra vähem maagaasi kui tunamullu. Maagaasi tarbimise järsu vähenemise põhjus oli tootmise peatamine gaasi toorainena pruukinud kunstsõnnikut valmistavas ettevõttes Nitrofert.

2009. aastal tarbitud 653 miljonit kuupmeetrit maagaasi kulutati valdavalt soojus- ja elektrienergia tootmiseks. Kui tööstustarbijate puhul mõjutaksid gaasivarustuse häired vaid tootmist, siis soojus- ja elektrienergiatootjate kaudu ohustaks gaasitarnete katkemine inimeste elu ja tervist ning infrastruktuuri.

Kust, mil moel ja millise hinnaga saaks Eesti Gaasi konkurent Eestisse gaasi importida? Pole tõenäoline, et konkureeriv maagaas pärineks Venemaalt, kuni sealse maagaasi ekspordi monopol kuulub Gazpromile. Iseendaga see ettevõte ju võistlema ei hakka.

Põhja-Aafrikast või Pärsia lahe äärsetest riikidest imporditav maagaas võib praeguse soodsa turukonjunktuuri lõppedes osutuda transpordikulude tõttu arvatust kallimaks.

Euroopa Liidu riikidest ekspordib suhteliselt piiratud koguses maagaasi vaid Holland, ühendusse mittekuuluvaist maagaasitootjaist on arvestatavad maagaasivarud Norral.

Erinevalt teistest Euroopa riikidest on Norra suutnud maagaasi eksporti aasta-aastalt suurendada.

Norra maagaasi varude ja tootmise suhe on 30 aastat ning maapõuest on välja pumbatud vaid ligikaudu kolmandik sealsest naftast ja maagaasist. Norra gaasi olulisusest annab tunnistust seegi, et viimase Vene-Ukraina gaasitüli ajal kattis Tšehhi Vabariik, tänu vastvalminud torujuhtmeühendusele Saksamaaga, Norrast imporditud maagaasiga tarnekatkestusest tingitud puudujäägi.

Suurem osa Norra maagaasist eksporditakse torujuhtmeid pidi Euroopasse. Kaks aastat tagasi käivitati ekspordi tarbeks mõeldud veeldatud maagaasi tootmine Barentsi meres Snøhviti leiukohas.

See paik võiks huvi pakkuda ka Eestile, sest Norra maagaasi on suure 16 8. september 2010

vahemaa tõttu otstarbekas tarnida meritsi.

Konkureerivat gaasi saab Eestisse transportida laevadega ja selleks on kaks moodust.

Veeldatud maagaas ehk LNG võimaldab gaasitarneid mitmekesistada mereriikides. Huvi LNG vastu on suurendanud kildagaasi tootmise kasv USA-s, mis on alandanud maagaasi hetketehingute hinda. Tulemuseks on hinnalõhe pikaajaliste tarnelepingutega ning maagaasi ülepakkumine (nii soodne turukonjunktuur ei kesta siiski üle paarikolme aasta ning hetketehingute osakaalu kasv võib tuua suured hinnakõikumised tulevikus).

Eesti meedias on kõneldud plaanidest rajada siia taasgaasistamise terminal. Samalaadseid plaane peavad lähimaist naabreist veel Leedu ja Poola.

Veeldatud maagaasi puudusteks on kõrged kapitalikulud tootmise rajamisel, suur energiakulu ja suhteliselt suured kaod tootmisel ja transportimisel (12–15%). Lisaks eeldab veeldatud maagaasi kasutamine pikki vahemaid (alates 3000 meremiilist) ja suuri mahtusid nii tootmisel kui ka tarbimisel, et ettevõtmine end majanduslikult ära tasuks ja torujuhtmeid pidi tarnitava maagaasiga võistelda suudaks.

Veel valikuid Surumaagaas ehk CNG saadakse maagaasi ligikaudu kahesajakordsel kokkusurumisel. Selle eelisteks veeldatud maagaasi ees on oluliselt odavam ja madalama energiakuluga tootmine ning transport ja väiksemad kaod tootmisel ja transportimisel (5–7%). Võrreldes veeldatud maagaasiga on surumaagaas majanduslikult tasuvam gaasi transportimisel lühemate vahemaade taha (500–2500 meremiili) ja väiksemates kogustes (0,5–2,5 miljardit kuupmeetrit aastas). Ka kuluks surumaagaasi projekti teostamisele oluliselt vähem aega kui veeldatud maagaasi projektile.

Surumaagaasi tehnoloogia sobib väikeste gaasimaardlate tarbeks ja naftatootmisega kaasneva maagaasi utiliseerimiseks.

1009

997

1003

2006

2005

2007

961

2008

Maagaasi aastane tarbimine Eestis MILJONITES KUUPMEETRITES

LNG ja CNG ligikaudsed kapitalikulud

1,5–3

Allikas: statistikaamet

MILJARDITES DOLLARITES

VEELDATUD MAAGAAS (LNG)

SURUMAAGAAS (CNG) KULU KOKKU

2,00–3,95

Allikas: Centre for Marine CNG Inc., 2006

0,23–1,20

653

0,2–0,9

2009

0,32–0,5

0,18–0,45

0,01–0,15

0,02–0,15 Veeldamine/ kokkusurumine

Transport* (sõltub tankerite hulgast)

Taasgaasistamine/ rõhutustamine

*vahemaad 500–5000 meremiili

LNG ja CNG tootmise ligikaudsed ühikukulud USD/MMBtu* *MMBtu – million British thermal units, Btu – British thermal unit, energiaühik (1Btu = 0,2931MWh = 1,0551 GJ)

2,1–4,2

0,9–3,8

1,4–4,8

Allikad: IEA, 2005 ja SPEGCS, 2006

KULU KOKKU

0,5–1,5 0,8–1,2 0,5–1 0,5–1 0,3–0,5 0 Ammutamine maardlast

Veeldamine

0 Veeldatud maagaasi transport**

0 Kokkusurumine ja transport**

**vahemaad 500–5000 meremiili

0 Taasgaasistamine

Surumaagaasi puuduseks on asjaolu, et praegu pole käigus ühtegi kommertsprojekti CNG veoks meritsi (seda veetakse rongide ja autodega). Viimati katsetati surumaagaasi vedu laevadega kuuekümnendate aastate lõpus, kuid toona jäi asi soiku, sest maagaas oli ligemale kuus korda odavam kui nüüd ja tehnoloogiline lahendus ülemäära kallis.

Praegused tehnoloogiad võimaldavad mahutada CNG tankeritesse kuni 30 miljonit m3 maagaasi. CNG tankerid oleksid LNG tankeritega võrreldes siiski kallimad, sest on nn ujuvate torujuhtmetena oluliselt metallimahukamad.

Maagaasi kõrgem hind ja moodne tehnoloogia on pannud valitsusi ja ettevõtjaid kaaluma CNG tarneid laevadega Kanadas, KaguAasias ja Kariibi mere regioonis. Ka on räägitud Türkmenistani maagaasi veost üle Kaspia mere just surumaagaasina. Lõuna-Korea ettevõte SeaNG on alustanud ettevalmistusi CNG tankerite ehitamiseks.

Ainult Eesti tarbeks mõeldud veeldatud maagaasi projekt võib osutuda majanduslikult üle jõu käivaks: kuigi LNG transpordi ja taasgaasistamise kulud näivad väiksemad, tuleb veeldatud maagaas tootmiskulude võrra kallimalt kätte.

Küll võiks LNG importi kaaluda koostöös teiste Balti riikidega. Otstarbekam on rajada ühine taasgaasistamise terminal jäävabasse sadamasse Lätis, kus on võimalik maagaasi hoiustada looduslikes hoidlates.

Paraku sõltub ühisprojekti edu osalevate riikide gaasiturust ja suhtumisest konkureeriva gaasi importi.

Erinevalt Leedust ja Eestist ei plaanita Lätis gaasivõrgu eraldamist ning on otsustatud alustada Venemaaga läbirääkimisi maagaasi hinna üle.

Ainult Eesti tarbeks võiks kaaluda pigem surumaagaasi importi, mida saaks osta kõikidelt Euroopa naftaja gaasitootjatelt. Küllap on nemadki huvitatud kadude vähendamisest ning kaasneva gaasi müügist, selmet seda kohapeal põletada või tühjendatavatesse maardlatesse tagasi pumbata. 1

arileht_september

9/6/10

5:16 PM

Page 17

Tallinna lauluväljak rõõmustas Rõõmust Eesti esinduskaar kraapis eelmisel aastal kokku enneolematu hunniku raha.

SA Tallinna Lauluväljak juht Riho Rõõmus kirjeldab, kui eriline oli nende jaoks eelmine aasta. Suur laulupeoaasta, esimesest laulupeost möödus 140 aastat, 80 viimase aasta jooksul on laulupeod toimunud just Tallinna lauluväljakul, kunagi pole väljak olnud nii heas korras kui nüüd, seal esines maailma popmuusika suurim ikoon Madonna, üle 50 aasta ehitati lauluväljakule uus hoone – 12 miljonit krooni maksma läinud moodne 100-kohaline käimlamaja jne.

Ent Rõõmus on ikka kurtnud lauluväljaku kehva seisu üle. Kavandatud arendamist takistab rahaliste vahendite nappus – kord on Tallinn suutnud investeerimisvajadusi rahastada vaid osaliselt, siis jälle ei ole sihtasutusel õnnestunud pankadelt laenu saada ja varasemad taot-

lused erinevatesse fondidesse edutuks osutunud.

Nüüd näitab lauluväljaku viimane aruanne eelmise aasta tulemiks üle 19 miljoni krooni. 2008. aastal oli see suurusjärgus 180 000 krooni. Sihtasutuse akumuleeritud tulem on kokku 22,8 miljonit krooni.

Pangakontol laiutab 6,6 miljonit krooni, tööjõukuludeks läks 5 miljonit krooni. Pole paha. „Eelmiste aastate akumuleeritud tulemi suurus annab sihtasutusele ressursikindlust ja/või vajalikke finantse investeeringuteks,” märgib Rõõmus nüüd.

Näiteks teenis lauluväljak eelmisel aastal ettevõtlusest 8,4 miljonit krooni tulu, sealhulgas põhiliselt ürituste korraldusõiguse tasust, teenuste osutamisest, tarvikute müügist, natuke ka kauplemisõiguste müügist ning veel nipet-näpet. Veel

tuli kopsakas tulu toetustest ligi 23,1 miljoni krooni ulatuses. Eelarve täitmise aruande järgi on tulemus küll tagasihoidlikum – lõppreaks on sutsuke üle 170 000 krooni. See on põhimõtteliselt saadud viisil, et otsestest tegevustuludest on maha arvatud tööjõu- ja majandamiskulud.

Ent hästi läheb ka lauluväljaku ühel võtmeüritusel Õllesummeril.

Seda korraldava OÜ Meediaekspress suuromanikuks on Marje Hansar.

Firma lõpetas küll eelmise aasta 0,96 miljoni kroonise kahjumiga, ent teenis selle rahaturgudelt. Tegelikult on pangadeposiidis viimastel andmetel 8,4 miljonit krooni. Mõnepäevase Õllesummeri piletimüügist teenis firma eelmisel aastal 9,4 miljonit krooni ja samale üritusele kauplemiskohtade müügist veel 4,5 miljonit. Lauluväljak kasutab Tallinna kultuuriväärtuste ameti bilansis olevaid hooneid ja rajatisi tasuta, nende soetusmaksumus on 102,7 miljonit krooni. 1 Ärileht

SEB värskendab oma internetipanka ja toob turule uued teenused Alates oktoobrist toob SEB oma internetipanga välja uuel kujul. SEB Grupis välja töötatud uus disain jõuab esimesena avalikkuseni just Eestis.

Lisaks disainile on kohendatud ka teenuste kasutusmugavust, samuti on lisatud teenuseid, mida seni Eestis ei ole pakutud. Parandatud on navigatsiooni ning teisigi lahendusi.

Uue teenusena on turule toodud rahapäevik, mis võimaldab saada kulutustest paremat ülevaadet ehk on teisisõnu tulude-kulude jälgimise ja eelarve koostamise lahendus.

Rahapäeviku teenusega liitumisel haldab internetipank automaatselt kliendi tehinguid eri kuluklasside vahel, andes ülevaate, kuhu raha kulub. Soovi korral saab klient koostada selle vahendi abil igakuise eelarve, mis aitab jälgida, et kulutused püsiksid eelarve piires.

Kavala nõksuna võimaldab SEB rahapäevikusse laadida ka Swed-

banki ja Sampo panga konto väljavõtteid.

Internetipanka on täiendatud ka mitme pisividinaga – näiteks jätab pank meelde, millist ajavahemikku meeldib kliendil tavaliselt konto väljavõttel vaadata ja pakub selle järgmisel korral ise automaatselt välja.

Makse saaja nime kirjutamisel otsib netipank taustal sama nimega makse määratud maksete hulgast ja pakub välja makse vormi automaatse täitmise juba eelnevalt salvestatud andmetega.

Avalehte on võimalik endal seadistada, valides sinna just seda, mida soovitakse alati pärast sisselogimist näha. Enim kasutatavad lehed saab lisada n-ö lemmikute menüüsse.

Sujuvaks üleminekuks jääb kuni selle aasta detsembrini tööle ka internetipanga senine versioon. SEB internetipangal on kokku 590 000 kasutajat. 1 Ärileht

8. september 2010 17

arileht_september

9/6/10

5:16 PM

Erik Aru erik.aru@epl.ee

Page 18

Hoiduge neist, kes väidavad, et kõige hullem on seljataga. Säärast pealkirja kannab augusti viimase päeva Financial Timesis ilmunud Marylandi ülikooli professori Carmen Reinharti ja American Enterprise Institute’i teaduri Vincent Reinharti arvamuslugu.

Mis saab majandusest siis, kui riigid enam ei avita?

Selle toon on teravas vastuolus USA ja Euroopa keskpankurite viimaste nädalate suhteliselt rahuliku kõlaga seisukohavõttudega. Nii USA Föderaalreservi juht Ben Bernanke kui ka Euroopa keskpanga president JeanClaude Trichet on rääkinud pigem sellest, kuidas kriis on vaibumas ja majandus suudab omil jalul seista.

Vaatlejate seast kostab palju hääli, mis väljendavad muret selle pärast, mis saab maailma majandusest nüüd, kui valitsustepoolsete abipakettide turgutav mõju läbi saama hakkab. Kuigi USA-s kõlab mitmelt poolt üleskutseid täiendavate abipakettide rakendamiseks, näib see poliitiliselt võimatu. Nii jääks majanduse turgutamine puhtalt keskpanga õlule. Keskpangad üle

maailma on aga kahvlis – kui rahapoliitika liiga kaua lõdvaks jätta, ähvardab kõrge inflatsioon, kui aga rahakraanid ülearu varakult kinni keerata, võib see kriisist toibuval majandusel hinge kinni lüüa. Säärasel juhul kujuneks hinnatõusu asemel ohuks juba hoopis deflatsioon.

Iseasi, milliseid täiendavaid meetmeid saaks keskpangad rakendada, kui majandus võtaks suuna allapoole – intressimäärad on ju suurematel keskpankadel niigi nullilähedased. Järele jääkski vaid massiline raha juurde trükkimine.

USA majandusnäitajad ongi viimasel ajal üpris tagasihoidlikud olnud. Euroopas aga näib olevat alust rõõmustamiseks: euroala SKT teise kvartali üheprotsendiline juur-

dekasv oli pea kaks korda kiirem kui USA vastav näitaja. Rõhu peaks siinkohal aga asetama sõnale „näib”.

Fondihaldur, investeerimispanga Goldman Sachs kunagine kauaaegne peaökonomist Gavyn Davis nendib oma blogis: „Kui euroalal oleks tõepoolest üks majandus nagu USA-l, siis oleks teise kvartali SKT jõulised näitajad /---/ hea põhjus ohjeldamatuteks pidustusteks.” Euroala liikmesriikide majandusolukord on aga vägagi erinev. Kui juulikuus oli euroala keskmine töötus kümne protsendi kandis, siis madalaima töötusega liikme Austria – 3,8% – ja kõrgeima töötusega Hispaania – 20,3% – vahel haigutavad tohutud käärid. Nii läks suur osa majanduskasvust tegelikult Saksamaa arvele. Turu reakt-

sioon majanduskasvu näitajale keskenduski Davise sõnul peamiselt sellele, et suurenes vahe hoogsalt kasvava Saksamaa (teise kvartali majanduskasv 2,2%) ja nõrgema majandusega Euroopa Liidu ääremaade vahel – Kreeka majandus kahanes seitsmendat kvartalit järjest. Näiteks Iirimaa kuuekuuliste riigivõlakirjade intressimäär pea kahekordistus. „Iirimaa on teinud peaaegu kõik, mis suudab, ja on endiselt haavatav,” kommenteerib Deutsche Banki võlakirjastrateeg Jim Reid. „See on perifeeriariikide jaoks üsna muret tekitav pikaajaline perspektiiv.” Ja loomulikult toob see kaasa surve eurole.

Juulikuus langes ettevõtetele antud laenude maht euroalas 0,2% võrreldes juunikuuga ja 1,3% võrrel-

des aasta varasema ajaga. Ettevõtete krediidimaht muutub majandustsükliga võrreldes küll viitajaga, kuid Frankfurter Allgemeine poolt konsulteeritud analüütikud oleksid praegu juba eeldanud siiski näitaja mõningast paranemist. Mingil määral moonutab seda asjaolu, et hulk suurfirmasid on pangalaenudele viimasel ajal eelistanud võlakirjade emiteerimist.

Kolumnist Wolfgang Münchau, kes on alati pigem pessimistide leeri kuulunud, leiab ajalehes Financial Times Deutschland ilmunud artiklis, et vähemalt veidi pikemas vaates on uue kriisi puhkemine pea vältimatu – ta ei välista aga seda võimalust ka lähiajal. See uus kriis ei saa olema nüüdsest suurem, küll aga ohtlikum,

TEE TULEVIKKU VAATAV OTSUS! Tule omanda IT Kolledži KAUGÕPPES praktilise suunitlusega IT-alane rakenduslik kõrgharidus erialadel: • IT-süsteemide administreerimine • IT-süsteemide arendus Dokumentide vastuvõtt 13.–22. septembril. www.itcollege.ee/kaugope Kandideerimine toimub vastuvõtuperioodil infosüsteemi SAIS (www.sais.ee) kaudu ööpäevaringselt või tuues sisseastumisdokumendid tööpäeviti kell 10.00-16.00 IT Kolledžisse, aadressil Raja 4C, Tallinn.

Samaaegselt toimub vastuvõtt kõrghariduse katkestanute haridustee jätkamise programmi TULE ehk „Tule Uuesti, Lõpeta Edukalt“ raames moodustatud õppekohtadele (kaugõppesse).

Vaata lisainfot www.itcollege.ee/tule

18 8. september 2010

arileht_september

9/6/10

5:16 PM

Page 19

sest tabab majandust ajal, mil too on haavatavam. Münchau hinnangul ei toimu enne kriisi puhkemist piisavat reformi finantssektoris ja seetõttu jääb pangandussüsteem Atlandi mõlemal kaldal nõrgaks.

Kui enne kriisi puhkemist räägiti palju sellest, et ülejäänud maailm võiks end USA majandusest „lahti sidurdada” ja Ühendriikide raskustest hoolimata kasvurajal jätkata (eks kõik teavad, mis tegelikult juhtus), siis kõlab sellesarnaseid väiteid praegugi. Financial Timesi Frankfurdi büroo juhi Ralph Atkinsi sõnul ei ole Saksamaa majandus enam sedavõrd sõltuv USA-st kui veel paari aasta eest. Saksamaa majanduskasvu toidab pigem eksport Hiinasse, mis sel aastal ilmselt Jaapanist möödub ja maailma suuruselt teise majanduse koha sisse võtab. Aasia riikide majanduselt oodatakse lähiajal tugevat kasvu.

Ka pakkumine löögi all Itaalia panga UniCredit peaökonomisti Marco Annunziata hinnangul ei saa „lahtisidurdamisest” juttugi olla, kui USA peaks tagasi kriisi langema – säärasel juhul kannataks ka Hiina. Küll aga võiks tema meelest toimuda „pehme lahtisidurdamine”, kui USA lihtsalt vajuks potentsiaalist aeglasema kasvu rajale. „Kui USA suudab end vee peal hoida, siis võib Hiinal hästi minna ja ta võib Saksamaad kaasa vedada,” sõnab Annunziata. „See toetab euroala kasvu.”

Deflatsioonilise arengu tõeks saades ähvardab aga juba olukord, mida hüütakse likviidsuslõksuks. Säärasel

juhul ei suuda nullini langetatud intressimääradki enam majandust elavdada – kuna hinnatase üleüldiselt alaneb, on raha laenamisel reaalne intressimäär nullist suurem. Ühe maailma suurema fondihalduri PIMCO tegevjuht Mohamed ElErian kommenteerib Financial Timesi blogis Alphaville, et tema jaoks on praegu vastuseta hulk küsimusi: Kas Föderaalreserv püüab kanda liiga rasket makropoliitikakoormat? Kas Föderaalreserv alahindab likviidsuslõksu riski? Kas Föderaalreservi kasutuses on küllaldaselt efektiivseid vahendeid? Kas Föderaalreserv alahindab rahvuslikke ja üleilmseid struktuurseid nihkeid?

Reinharti abielupaar hoiatab, et „tulevik toob tõenäoliselt ainult raskeid valikuid”. Mineviku majanduskriise uurinud Reinhartid avastasid, et tõsise kriisiga kaasnevad enamasti pikaajalised muutused. Viieteistkümnest Teise maailmasõja järgsest raskest majanduskriisist kümne puhul ei langenud töötus enam kunagi kriisieelsele tasemele. 90 protsendil juhtudest olid kinnisvarahinnad kriisi puhkemisele järgnenud kümnendi lõpuks endiselt madalamal tasemel kui aasta enne kriisi.

Kokku kuivasid ka laenumahud.

Kui aga praegune majandusteaduslik arutelu keskendub eeskätt sellele, kuidas toetada nõudlust, siis Reinhartid juhivad tähelepanu, et kriisist ei jää puutumata ka pakkumine – täpsemalt kannatab aastatepikkuse alainvesteerimise tõttu majanduse võime efektiivselt toota.1

arileht_september

9/6/10

5:16 PM

Page 20

Mehed, kes panid Sillamäele miljard krooni

Jaanus Piirsalu Venemaa korrespondent

Tiit Vähi kõrval Sillamäe sadama kaasomanikuks olevad Andrei Katkov ja Jevgeni Malov rikastusid koos Eestis hästi tuntud Gennadi Timtšenkoga.

2004. aastal Sillamäe sadamas kahe peale 50 protsenti omandanud Katkov (55) ja Malov (59) ei kuulu küll 500 Venemaa rikkama inimese hulka, aga see-eest on neil sõna otseses mõttes kuldaväärt head sidemed selles Peterburi ärimeeste põlvkonnas, kes 1990-ndate alguses alustasid äri koostöös tollal Peterburi linnavalitsuse välissuhete osakonda juhtinud Vladimir Putiniga.

Ameeriklaste Forbesi eeskujul Venemaa rikaste edetabelit koostav Moskva rahandusajakiri Finans hindas Katkovi ja Malovi kummagi vara väärtuseks 2006. aastal 35 miljonit dollarit (millega nad jagasid Peterburi rublamiljardäride seas 69. kohta), mis tundub üsnagi alahinnatuna. Tõele lähemal on 2007. aasta märtsis teises Moskva majandusajakirjas RBK ilmunud hinnang, et Katkovi varade väärtus on vähemalt 120 miljonit dollarit.

Vene ajakirjanduse andmetel on Katkov-Malov Sillamäe sadamasse investeerinud ligi miljard krooni.

Intervjuust Eesti Päevalehele keeldunud Katkov ütles eelmise aasta novembris Äripaeva Peterburi-sõsarlehele Delovoi Peterburg Eesti-Vene poliitiliste suhete kohta: „Mulle tundub, et suhetes Eestiga oleme me põhjas ära käinud ning tasapisi hakkab kõik laabuma. 2007. aasta sündmused on juba peaaegu unustatud.

Vähemalt ma loodan nii.”

Timtšenko, Katkov ja Malov tunnevad üksteist 1980-ndate keskpaigast, kui nad töötasid koos NSV Liidu väliskaubandusministeeriumi Leningradi osakonnas. Kaks aastat

tagasi meenutas Katkov Wall Street Journalile, et oma ideid äriajamiseks, esialgu teoreetilisi, arutasid nad põhiliselt suitsupauside ajal. Kui Gorbatšovi-ajal 1980-ndate lõpus hakkas riiklik monopol väliskaubanduses vähenema, töötas kolmik Katkovi sõnul välja juba konkreetse plaani.

Koos suutsid nad väliskaubandusministeeriumis läbi suruda idee luua Kiriši naftatöötlemistehase juurde eraldi üksus, mis hakkaks naftatooteid otse välismaale müüma. Kolmik ise asus selleks loodud spetsiaalsesse tütarfirmasse tööle.

Hiljem sai sellest riiklikust ettevõttest erafirma Kinex, mis 1990ndatel sai tuntuks kui suure naftafirma Surgutneftegazi peamine eksportija läände. Partnerite jaoks oli see väga tulus äri. Vene ajakirjanduse andmetel oli Kinexi käive 1999. aastal kaks miljardit dollarit. Kolmiku kõrval oli Kinexi neljandaks omanikuks Adolf Smirnov, nüüdseks surnud Kiriši tehase peadirektor.

Kõigile kuulus veerand Kinexi aktsiatest. Malovi kureerida oli vedude korraldamine, Katkov vastutas investeerimisprojektide eest ning Timtšenko käes oli kogu suhtlemine välispartneritega, kes ostsid Surgutneftegazi toodangut.

Kinex sai kuldset tulu, kuni mängu sekkus suur poliitika. Kiriši tehas ei soovinud enam Kinexile nii soodsaid lepinguid anda. Rahavoo säilitamiseks hakkas Timtšenko ajakirja Forbes Vene väljaande andmeil otsima poliitilist toetust. Timtšenko vana tuttav Putin oli selleks ajaks juba Venemaa president.

2004. aasta talvel puhkes skandaal, Venemaa presidendivalimiste üks kandidaate Ivan Rõbkin nimetas Timtšenkot avalikult „Kremli kassiiriks”. Juhus või mitte, aga just selleks ajaks olid Kinexi omanikud otsustanud avalikult teadmata põhjustel ühise äriajamise lõpetada. Asjassepuutuvad ärimehed teavad rääkida, et Timtšenko ja Katkovi-Malovi vahel oli kõva tüli, mis lõppeski „lahutusega”. Teadjate andmetel üritas neid lepitada isegi Aadu Luukas, kelle edukas transiidiäri sõltus paljuski lepingutest Kinexiga. „Nafta – see on poliitika, aga mina tahtsin tegelda äriga,” meenutas Katkov möödunud aastal intervjuus ajalehele Vedomosti Timtšenkost lahkumineku põhjuseid. „Lahutuse” tulemusena jäi juba siis suurema osa ajast Šveitsis elanud ja Soome kodakondsuse saanud Timtšenkole enamik naftaekspordist, mis nüüdseks on temast teinud dollarimiljardäri. Katkov ja Malov said äride jagamise tulemusena soojusisolatsiooni materjalide tootmisega tegeleva Penoplexi (möödunud aastal oli nende käive 7 miljardit rubla), uhke lossiga ajaloolise krundi Peterburis ning ühe mitte eriti suure mahuga naftavahendusäri. Jutt käis siis 20 000–30 000 tonnist kuus, mida nad vahendasid Venemaa siseturule.

Võrdluseks: naftaeksport, milles nad varem osalesid, tähendas miljonit tonni kuus. „Me ei ole enam naftatreiderid,” väitis Katkov 2005. aasta mais intervjuus Vene Forbesile.

Vene mõjukaimale ärilehele Vedomosti ütles Katkov, et ei kahetse

KAUBANDUSKOJA KALENDER • september 2010 Soovid seista ettevõtjate ühishuvide eest ja kaasa rääkida majanduskeskkonda puudutavate otsuste tegemisel? Liitu Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga!

3. september

13. september 17. september 28. september 28. september 30. september

13., 14. ja 20. sept

14. september

Välismessikoolitus Kaubanduskoja Jõhvi esinduses (Pargi 27, Jõhvi) Hind 300 krooni/19,17 eurot (sisaldab km) Lidia Friedenthal • Tel: 604 0077 • E-post: lidia@koda.ee

14. september

Turu–uuringute koostamise koolitus Kaubanduskoja Jõhvi esinduses (Pargi 27, Jõhvi) Hind 300 krooni/19,17 eurot (sisaldab km) Haili Kapsi • Tel: 604 0078 • E-post: haili@koda.ee

Tere EURO: ehk mitmekülgselt euro kasutuselevõtust Kaubanduskojas (Toom-Kooli 17, Tallinn) — vene keeles Radissson BLU Hotellis (Rävala 3, Tallinn) — eesti keeles Kaubanduskojas Jõhvi esinduses (Pargi 27, Jõhvi) — eesti keeles Kaubanduskojas Jõhvi esinduses (Pargi 27, Jõhvi) — vene keeles Tartus (Narva mnt 2, Tartu) — eesti keeles Kooitus on tasuta • Rgistreerimine: www.koda.ee

15. september

Ekspordi Akadeemia Seminar „Kliendisuhted” tippjuhtidele Kaubanduskojas (Toom-Kooli 17, Tallinn) Hind 800 krooni/51,13 eurot (lisandub km) Eva Maran • Tel: 604 0083 • E-post: eva@koda.ee

16. september

Ekspordi Akadeemia Seminar „Kliendisuhted” keskastmejuhtidele Hind 300 krooni/19,17 eurot (lisandub km) Eva Maran • Tel: 604 0083 • E-post: eva@koda.ee

20.–24. september

Ärivisiit Leedu Vabariiki Kristy Tättar • Tel: 604 0093 • E-post: kristy@koda.ee

23.–24. september

Vene-Taani-Eesti Ärifoorum Pihkvas Priit Raamat • Tel: 604 0081 • E-post: priit@koda.ee

27. sept – 1. okt

Ärivisiit Valgevenesse Kristy Tättar • Tel: 604 0093 • E-post: kristy@koda.ee

Ekspordiplaani koostamise koolitus Kaubanduskojas (Toom-Kooli 17, Tallinn) Hind 900 krooni/57,52 eurot (sisaldab km) Lidia Friedenthal • Tel: 604 0077 • E-post: lidia@koda.ee Seminar „Kuidas olla edukas riigihangetel?”

Kaubanduskojas (Toom-Kooli 17, Tallinn) Hind Koja liikmetele 600 krooni/38,35 eurot ja mitteliikmele 1200 krooni/76,69 eurot (sisaldab km) Marju Naar • Tel: 604 0092 • E-post: marju.naar@koda.ee

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda – ettevõtjate esindusorganisatsioon Tallinnas Toom-Kooli 17, 10130 • tel 604 0060, koda@koda.ee • Tartus Pikk 14, 51013 • tel 744 2196, tartu@koda.ee • Pärnus Ringi 35, 80010 • tel 443 0989, parnu@koda.ee Jõhvis Pargi 27-203, 41537 tel 337 4950, idaviru@koda.ee • Kuressaares Tallinna 16, 93811 • tel 452 4757, saare@koda.ee

www.koda.ee 20 8. september 2010

arileht_september

9/6/10

5:16 PM

Page 21

naftaärist lahkumist. „See ei ole nii huvitav, kui ehitada üles iseenda äri, kuigi on muidugi lihtne istuda toru otsas ning vahetada naftat näiteks šokolaadi vastu,” rääkis Katkov.

Katkov viitas sellele, et 1993. aastal sai just Kinex Peterburi linnavalitsuselt, kus välisasjade komiteed juhatas siis Putin, vajalikud kvoodid nafta eksportimiseks, millest osa tulude eest osteti Peteburi linnale tollel poliitiliselt ja majanduslikult segasel ajal hädavajalikke toidukaupasid.

Just selle kvoodiäri ajal said Timtšenko ja Katkov tuttavaks panga Rossija looja ja suuromaniku Boriss Kovaltšukiga. Nüüdseks on Rossijast saanud üks suuremaid panku Venemaal (millele muu hulgas kuulub kaks suurt ülevenemaalist telekanalit Ren-TV ja 5. kanal ja ajaleht Izvestija, Gazprombanki kaudu kontrollib Kovaltšuk ka tuntud raadiojaama Ehho Moskvõ). Putiniga ühes suvilakooperatiivis osalenud Kovaltšukist sai üks mõjukamaid ärimehi Venemaal. Ivan Rõbkin nimetas just Kovaltšukki koos Timtšenkoga Kremli „kassahoidjaks”.

Tutvus Kovaltšukiga mõjus niivõrd hästi, et ajal, kui Rossija pank alles omandas haaret, oli Katkov 1998.–2004. aastani selle direktorite nõukogu esimees, mis tema enda sõnul oli puhtalt „nominaalne amet”. Kinex omandas osaluse pangas oma finantstehingute paremaks teenindamiseks, panga juhtimises ei osalenud naftavahendajad, on Katkov kinnitanud ajalehele Vedomosti.

Parimatel päevadel kuulus Katkovile 6,5 protsenti Rossija panga

aktsiatest, möödunud aasta aprillis kuulus talle veel kolm protsenti.

Putini lähikonnaga seob Katkovi veel üks ühine ettevõtmine. Koos partner Timtšenkoga asutas Katkov 1998. aastal Peterburi judoklubi Javara-Neva. Klubi aupresident on Vladimir Putin.

Sillamäe on fookuses Praegu keskenduvad Katkov ja Malov Delovõje Vedomosti andmeil Sillamäe sadamale, kinnisvarale ning Penoplexi tootmise arendamisele. Soojusisolatsioonimaterjale toodavad neil Venemaal juba neli tehast, lisaks üks tehas Kasahstanis.

Majanduskriisi ajal kuivas tootmine oluliselt kokku ning tänavu kevadel sattus Penoplex seetõttu üsna suurtesse rahalistesse raskustesse, kirjutas aprillis teine ärileht Vedomosti.

Peterburi külje alla ehitasid Katkov ja Malov suure suvitusrajooni koos hotelliga. Lisaks oli neil 2009. aasta alguseks mitu kinnisvaraprojekti Peterburi linnas ja selle ümbruses.

Venemaa piirisaarel Soome lahes Suursaarel, kust on Soomeni vaid 35 kilomeetrit, arendavad Katkov-Malov jahisadama ehitust ning turismi.

Soome lahega seoses on neil huvitav firma Diomar, mis tegeleb geoloogilise luurega. Poolteist aastat tagasi rääkis Katkov Vedomostile, et kui mitu aastat tagasi algasid gaasitoru Nord Stream uuringud, siis nad pakkusid Vene valitsusele ja Gazpromile oma teeneid. „Diomaril on ju kogu merepõhja geoloogia, kuid Nord Streami ehitajad otsustasid ise uuesti kõik teha,” rääkis Katkov.

Pärast Sillamäe sadamas osaluse soetamist ostsid nad 2007. aastal väidetavalt umbes 100 miljoni krooni eest Eesti ühe suurema pakendite ja pakketarvikute tootja Polyformi, mille baastehas asub Sillamäe sadama vabamajandustsoonis ning millel veel paar aastat tagasi oli kaks tehast ka Venemaal.

2008. aastal kirjutas Eesti press, et Katkov-Malov plaanivad Narva-Jõesuusse ehitada kuurortlinnakese suurima spaa koos neljatärnihotelliga. Spaa pidi tulema endise Nooruse sanatooriumi kohale. Praeguseks projekt seisab, kuna Vene turistide sinna jõudmine on raskendatud ja ka finantskriisi tõttu karmistunud laenureeglid ei soosinud enam projekti arendamist.

2000-ndate keskpaigani olid Katkov ja Malov Kinexi kaudu osanikud veel ühes Eestiga seotud äris, olles raudteevedude firma LinkOil osanikud. Üle 1500 naftatsisterni omanud ja Venemaal kõva äri ajanud LinkOil vedas tollal, kasutades esimesena Vene raudteel efektiivset otsesüstikrongi tehnoloogiat, suure osa Eestit läbinud naftatransiidist Venemaalt, täpsemalt Kiriši tehasest.

Nagu mehed, pole ka nende hobid just väga tavalised. Vene ajakirjandusest lipsas paar aastat tagasi läbi, kuidas Katkov ja Malov käisid Teravmägedel mootorsaanidega jääkarusid küttimas. Samuti harrastavad nad ekstreemretki Siberis. Andrei Katkovi tenniseharrastus on veel üks asi, mis teda Eestiga seob – ta käib igal suvel Saaremaal harrastajate „Angerja turniiril”. 1

8. september 2010 21

arileht_september

9/6/10

5:16 PM

Page 22

Kuulsatel vutimeeskondadel napib ARSENAL INGLISMAA

246 SCHALKE 04 SAKSAMAA

FC BARCELONA

284

HISPAANIA

331

Võlgnike TIPP-10

A

MILJONITES EURODES

LIVERPOOL INGLISMAA

HISPAANIA

425

Aet Süvari aet@epl.ee

See avaldus ja veelgi enam sellega kaasas käivad konkreetsed plaanid ei olnud kellelegi Euroopa jalgpalliga seotutest ilmselt üllatus. Euroopa alaliidu vutijuhi kohale asumisest saadik on Platini pidevalt toonitanud, et arutu laristamine ja hiigelvõlgade hinnaga mängijate soetamine peab lõppema. Uute majanduslike ausa mängu reeglitega käib nimelt kaasas klausel, et klubid, kes elavad selgelt üle oma võimete, kaotavad võimaluse lüüa kaasa klubijalgpalli kahes mainekamas võistlussarjas, Meistrite liigas ja Euroopa liigas. „Klubid kas nõustuvad kulutamist piirama või ei saa kaasa mängida,” lausus Platini.

Mida need reeglid endast kujutavad? Platini eesmärk on, et klubid jääksid omadega nulli ega korjaks pea kohale enam hiigelvõlgu. 2011. aasta hooajast kuni 2014. aastani pole seega klubidel enam lubatud n-ö registreerida suuremat kahjumit kui kokku 45 miljonit eurot, 2014. aastast alates kolme järgneva aasta vältel ei tohi kahjud ulatuda üle 30 miljoni euro. UEFA loodab, et pärast seda on vutiklubid oma rahaasjad tasakaalu viinud ning suudavad tõepoolest end juba ise kahjudeta ära majandada.

Esimene linnuke on sellesse võrku muide juba kinni jäänud – Hispaania klubil Mallorcal keelati tänavu Euroopa liigas osalemine, sest klubi sattus suvel oma maa vutiliidu administreerimise alla.

Kuid Mallorca on väike kala – nii mängulises kui ka rahalises mõttes.

Maailma edukaimad ja seejuures rahaliselt kõige suuremates võlgades siplevad klubid on Manchester Uni22 8. september 2010

MANCHESTER UNITED

Augusti lõpus teatas Euroopa jalgpalliliite koondava UEFA boss Michel Platini, et kavatseb rahaga laialt ümber käivatel vutiklubidel elu kibedaks teha. ted, Liverpool, Barcelona, Madridi Real. Kas karm reegel jätaks tõesti ka nemad vutiheitlustest kõrvale?

UEFA peasekretär Gianni Infantino kinnitab, et nii see tõepoolest on. „Eks me peaksime uurima põhjusi, mis on klubi rahalistesse raskustesse sundinud. Võib-olla esimese hooga teeniksid nad hoiatuse, aga üldiselt saavad kõik reegleid rikkuvad meeskonnad Meistrite liiga ja Euroopa liiga mängukeelud,” vahendas Briti päevaleht The Guardian Infantino sõnu.

See on just see, mille poole on Platini püüelnud viimased kolm aastat: lüüa jalgpall ärimaailmast lahku ning panna piir mängu kommertslikuks muutumisele. Lõpetada mängijate palkade müstilistesse kõrgustesse tõstmine ja tagada vutiklubidele eurosarjades vähemalt paberil võrdne positsioon: pole ju õiglane, kui kuulsad klubid võtavad pankadest oma nimele toetudes miljonitesse eurodesse küündivaid laene ja marsivad sarjas uute ja aina kallimate mängijate toel võidult võidule, samal ajal kui mõistlikult kulutavad väiksemad klubid võivad alagrupist edasipääsemisest vaid unistada.

Liverpoolil peenike pihus Kas Platini plaan on aga tegelikult reaalne? Lõppude lõpuks ei räägi me ju üksikutest meeskondadest või mõnedest miljonitest. 2008/09. hooajal teenisid kahjumit 14 Inglismaa kõrgliiga klubi 20-st. Samal hooajal ulatus Hispaania meistriliiga klubide võlg kolme miljardi euroni.

Enam kui pooled Euroopa suurtest jalgpalliklubidest on omadega miinuses, viiendik neist suures mülkas.

Üks suurtest uppujatest on legendaarne Inglise klubi Liverpool. Ameeriklastele George Gillettile ja Tom Hicksile kuuluv klubi sipleb rahahädas ja võlgades, mis neil omanike käe all on üle pea kasvanud. Augustis püsis lootus, et vireleva tiimi ostab ära Hiina miljardär Kenny Huang, kuid tema teatas kuu lõpus huvi jahtumisest. Ameeriklasi ähvardab nüüd 20 miljoni naela suurune trahv pangale – tandem võlgneb Royal Bank of Scotlandile juba niigi 237 miljonit naela. Laenu refinantseerisid ameeriklased aprillikuus ja tõmbasid sellega enda kaela ka kopsaka intressi.

Huang pakkus Gillettile ja Hicksile 400 miljoni naela suurust tehingut, kuid ameeriklased keeldusid, sest jahivad vähemalt 600 miljonit – lisaks Liverpooli võlgadele loodavad nad müügiga kustutada oma kõikvõimalike teiste äride kahjumeid.

Kuidas ameeriklastel üldse lasti ajalooline klubi nii suurtesse võlgadesse uputada? Kui nad klubi ostsid, oli Liverpoolil võlakoorem juba kukil, kuid see küündis „vaid” 50 miljoni naelani. Ameeriklased võtsid aga Liverpooli ostuks veel laenugi, uskudes, et maailmakuulus „vutimansa” aitab neile raha teenida nii võla tagasimaksmiseks, muude firmade majandamiseks kui ka heaks äraelamiseks. Kasumit lootsid nad kasvatada uue staadioni rajamisega, mis oleks Liverpoolist pidanud nende ettekujutuse kohaselt tegema maailma ühe rikkama klubi. Masu lõi need plaanid segi ja uus staadion jäigi vaid unistuseks, võlad aga aina kasvavad ja kuhjuvad ning Liverpool ei suuda varsti enam mängijatele palkagi maksta.

358 CH IN

VALENCIA

INGLISMAA

8

HISPAANIA

870 1835

3

MADRIDI REAL

607

Suurklubid

K

•• Seisuga aprill 2010 VÄÄRTUS

TULUD

MILJONITES DOLLARITES

1323 1181 1000

990 822

459 Manchester United

563

369

Madridi Real

Arsenal

513 FC Barcelona

406 Müncheni Bayern

304 Liverpool

arileht_september

9/6/10

5:16 PM

Page 23

b raha ja võlad aina kasvavad KE 04 MAA

84

AS ROMA ITAALIA

328

CHELSEA INGLISMAA

850 FULHAM INGLISMAA

240

KOHT KLUBI

VÄÄRTUS TULUD

10 Internazionale

413

276

384

175

12 Tottenham Hotspur

372

186

13 Lyoni Olympique

333

196

14 Hamburger SV

329 206

15 AS Roma

308 205

16 Bremeni Werder

11 Schalke 04

2

274

161

17 Marseille’i Olympique 262

187

18 Dortmundi Borussia

261

145

19 Manchester City

258

143

20 Newcastle United

198

142

800 656

04 pool

276 AC Milan

285 Juventus

646

340 Chelsea

Teise Inglismaa suurklubi Manchester Unitedi käsi käib mõnes mõttes veel halvemini. Nende laenukoorem on Liverpoolist üle kolme korra suurem, küündides 800 miljoni naelsterlingini. Nendegi omanik on ameeriklane, ärimees nimega Malcolm Glazer, kelle bisnisel mere taga USA-s just hästi ei lähe. Chelsea ja Manchester City kukil nii suurt võlga ei istu, kuid neid aitavad hädast miljardäridest omanikud, kes küll opereerivad klubide puhul suurte kahjumitega. Samuti on hädas väiksemad klubid – Portsmouth läks alles möödunud hooajal administreerimise alla, West Hami uued omanikud maksid kinni kümne miljoni naela suuruse võla, Wigan, Sunderland ja Fulham toetuvad rikaste omanike laenurahale. Kokku võlgnevad Premiershipi klubid kolm ja pool miljardit naela – seda on 56 protsenti kogu Euroopa vuti võlasummast!

Profijalgpallurite liidu juht Gordon Taylor on üles kutsunud kehtestama Inglismaa klubidele karmimat majandusregulatsiooni, mis ei lubaks omanikel klubi ostuks kasutada laenuraha rohkem kui 20 protsenti. „Suurtes võlgades on isegi kõige suuremad klubid äärmiselt haavatavas olukorras,” rääkis Taylor intervjuus jalgpalliportaalile ESPN Soccernet.com. „Oleks naiivne arvata, et Liverpool ei satu raskustesse olukorras, kus valitsevad majandussurutis ja sularahakriis.

Kui niigi võlgu elaval klubil peaks tase mänguplatsil langema, kaovad platsi äärest ka toetajad ning see toob kaasa omakorda suure rahalise tagasilöögi.”

Teises Euroopa suures ja populaarses liigas Hispaanias on olukord natuke teistsugune, kuid kokkuvõttes sama mõru. Hispaania liigas pole eraomanikel lubatud klubisid osta, sealsed vutitiimid kuuluvad kõik fännidele. Nii ei saa vähemalt klubi ostuga võlakoormat kasvatada. Kuid Hispaania meeskonnad on omakorda tuntud selle poolest, et ahnitsevad oma ridadesse aina uusi kuumemaid ja suuremaid staare, kelle eest pole ükski hind liiga kõrge. Võtkem näiteks Madridi Reali. Aastate vältel Euroopa klubivutis mängijate

üleminekutel hiigelsummadega silma paistnud Real võttis möödunud aastal pangast üle 150 miljoni euro laenu, et soetada oma ridadesse Cristiano Ronaldo ja Kaká, kes läksid kahepeale kokku maksma ligi 260 miljonit eurot. Mis aga Real selle eest sai? Ei Meistrite liiga karikat ega Hispaania liigavõitu. Ainult võlakoorma.

Barcelona klubi tegi tänavu vaid ühe suurema ostu – maksis Hispaania koondise ründetuusa David Villa eest Valenciale 40 miljonit eurot.

Suurem laristamine olekski olnud kurjast – 2009/10. aasta audit näitas, et kuigi klubi lootis möödunud hooajal ligi kümme miljonit eurot kasumit teenida, jäi ta hoopis 67 miljoni euroga miinusesse. Barca võlakoorem on kasvanud möödunud aasta 285 miljonilt eurolt 380 miljonile. Sel suvel võttis klubi 130 miljonit eurot laenu, et maksta mängijatele palka.

Barcelona president Sandro Rosell tunnistas intervjuus ajakirjale Time juba mais, et võlg on klubi suurim probleem. „Võib-olla ei jätku meil enam raha, et uusi suurnimesid juurde osta,” lausus ta.

Ja sel aastal pole tõesti üüratuid summasid kulutatud – ei Barcelonas, Madridi Realis ega üldse Euroopa klubivutis. On see üldisest majandusolukorrast tingitud piirang?

Endine Barcelona president Joan Laporta ei usu, et suuri oste piirab rahapuudus – pigem oli erandlik hoopis 2009. aasta, kus üüratute summade eest rändasid ühest klubist teise nii Zlatan Ibrahimovic, Cristiano Ronaldo kui ka Kaká. „See oli nii mõneski mõttes erandlik aasta. Lihtsalt juhtus nii, et mõned maailma parimad mängijad sattusid olema ühel ja samal ajal saadaval,” lausus Laporta ajakirjale Time.

Igatahes üritab Rosell nüüd meeleheitlikult Barca kulusid kontrolli alla saada ja uusi teenimisvõimalusi leida. Barca puhul kehtib üks erakordne tõsiasi, mis aitaks klubil teenida aastas umbes 25 miljonit eurot – nimelt neil puudub särgisponsor.

Vutimeeste särgi rinnaesist on aastaid kaunistanud UNICEF-i logo, vaevalt et sellest nüüdki loobutakse.

Klubi juhid vaatavad pigem hoopis

Aasia poole, lootes sealt Barca kaukasse raha pumbata vutiakadeemiate või tütarklubide asutamisega.

Kuidas on aga lood Ameerikas, mille vutiturg on alles lapsekingades, aga kuhu ometi näivad hea meelega suunduvat nii mõnedki maailma kuulsaimad vutinimed – mis sest, et karjääri lõpetama? Parimad tiimid on Euroopas ka suurimad kulutajad.

USA-s püüab parima tiimi staatusse tõusta ilmselt sealne selle suve suurim kulutaja, Joel Lindpere leivaisa New York Red Bulls, kes soetas Barcelonast – küll tasuta, vabaagentidena – prantslase Thierry Henry ja mehhiklase Rafael Marquezi.

Ameerika vutt õitseb USA kõrgliigas ei või kuulsuste krabamisega liiale siiski minna. Seal on klubidele kehtestatud palgalimiit – klubi kohta 2,6 miljonit dollarit aastas. Siiski on igal tiimil lubatud palgata kolm pallurit, kelle palk võib üle limiidi ulatuda. New York Red Bullsi kuuluvad kolm mängijat teenivad kohe mitmekordselt üle limiidi: Thierry Henry saab aastas 5,6 miljonit, Marquez 5,54 miljonit ja Juan Pablo Angel 1,92 miljonit dollarit.

Henry ja Marquez on kogu liiga kaks enim teenivat pallurit, jäädes alla vaid Los Angeles Galaxy superstaarile David Beckhamile, kes paneb igal aastal taskusse 6,5 miljonit dollarit.

Võrreldes hiigelpalkadega, mida Euroopa klubid peavad välja käima, on see siiski köömes. Kuid ameeriklased on vutirahaga minevikus valusasti kõrvetada saanud, millest nad on ilmselgelt õppust võtnud.

1968.–1984. aastani tegutsenud Põhja-Ameerika jalgpalliliiga NASL korjas ju enda juurde tollaseid suurnimesid – Pele, Franz Beckenbauer, Carlos Alberto, George Best –, kes teenisid karjääri lõpetades USA-s kenakest raha, viies klubid lõpuks omadega pankroti äärele. Just sellepärast on praeguses vutiliigas MLSis kehtestatud palgalimiit.

Samal ajal aitavad siiski vananevadki staarid liiga mainet parandada ja populaarsust kasvatada. Juba peab MLS laienemisplaane – tänavusest hooajast liitus liigaga Philadelphia klubi Union, järgmisel hoo-

ajal tulevad juurde Portland Timbers ja Kanada klubi Vancouver Whitecaps, 2012. aastal veel ühe piiritaguse tiimina Montreali Impact. See suurendab MLS-is mängivate klubide arvu 19-ni, mida on sama palju kui Euroopa korralikes liigades.

Kuigi USA-s ikkagi teise, kui mitte kolmanda kategooria spordiala, kogub vutt aasta-aastalt aina rohkem poolehoidjaid. Ning kus on rahvast, sinna voolab ka raha. Ühe tohutu teenimisallikana saavad USA klubid erinevalt eurooplastest kasutada ka vutistaadionide ehitust. 2002. aastal oli Ameerikas näiteks kõigest üks jalgpallile mõeldud staadion, enamik klubidest rentis Ameerika jalgpalli klubidelt staadione – see neelas aga küllalt palju raha ja tähendas, et meeskonnad tegutsesid kahjumiga. 2011. aastal on aga juba 14 klubil oma vutiplats, mille rajamist on tihti toetanud kohalikud omavalitsused ja kus annab välja üürida hulgaliselt pindu, millega saab korralikult raha teenida.

Vaid 14 aastaga, mil MLS on tegutsenud, on kasvanud kõik, mis Ameerika vutti tänapäeval iseloomustab – mänguülekandeid, mida varem heal juhul soovisid edastada pisikesed kaabeltelevisioonikanalid, müüakse nüüd miljonite dollarite suuruste ülekandetasude eest; klubidel on staadionid, noorteakadeemiad ja fänniatribuutika.

See, et Ameerika vutis raha jagub, kajastub muide ka muudatustes, mida on liigas tänavusest hooajast ellu viidud: kui varem oli liiga sõiduraha kokkuhoiu mõttes jagatud idaja läänekonverentsiks, siis nüüd mängib terve liiga koos, mis tähendab meeskondadele pidevaid edasitagasisõite laial mandril.

Ameeriklased on teadagi ambitsioonikad ja auahned. Lisaks on neil raha, mida Vanas Maailmas näib nappivat. Kui jalgpall – see Euroopa oma – peaks sealmaal tõesti tuule tiibadesse saama, siis võivad nad kümmekonna aastaga muutuda maailma vutis täiesti arvestatavaks jõuks. Eriti siis, kui võlamere lained peaksid Euroopa suurklubide peade kohal kokku lööma. 1 8. september 2010 23

F M Ta

K b Ta ku kü on „S vi rit põ pa m m m ko ki üm te du ol m lu pa ja br ju K „H om si re se se du m

arileht_september

9/6/10

5:16 PM

Page 24