EESTI MAJANDUS 25 (auust2016)

EESTI MAJANDUS 25 Lehe koostas AS Ekspress Meedia teemaveebide ja prindieride osakond.

Toimetaja: Margit Aedla, margit.aedla@ekspressmeedia.ee Projektijuht: Andreas HĂľlpus, andreas.holpus@ekspressmeedia.ee

EESTI MAJANDUS 25

2

Agu Möldre

Agu Möldre on nutikas juht maksab palka alati reedesel päeval. Teadagi, mis põhjusel esmaspävaks on siis kõik täie jõudlusega töö juures.

põnevad aastakümned

Saabunud on aeg, kus tööline tunneb oma võimu Betoontoodete valmistaja Lasbeti omanik, 1957. aastast töist elu elanud Agu Möldre sõnul on aegu olnud igasuguseid, aga üks suuremaid vapustusi toimus siiski 1991. aastal, mil ei muutunud ainult riigikord, vaid langes ka nõudlus toodangule.

Kadri Paas Ettevõttes koondati seetõttu üle 650 töötaja ja omajagu peavalu valmistasid ka töötajatest kaasajooksikud, kes lasksid ennast mõjutada interrindest.

enam peaaegu ei olnud, enam peaaegu mitte midagi ei ehitatud, siis pidi inimesi lahti laskma. Ja teate, kui kole see on, kui inimesel ei ole ühel päeval enam tööd.

1990ndate alguses ei muutunud ainult riigikord. Lisaks sellele muutus ka inimeste mõtteviis ja maailmast arusaamine.

Kuidas Teie seda toonases raudbetoontoodete tehases tajusite?

See oli väga raske aeg. Kui me veel 1980ndatel ja eriti enne Moskva olümpiamänge ja BAM-i ehituse ajal töötasime sisuliselt kolmes vahetuses, ööpäev läbi, siis äkki langes betoonelementide nõudlus järsult.

Kui meil töötas tippajal 870 töötajat, siis pärast Eesti taasiseseisvumist jäi neist järele 210 inimest.

Kuidas Te inimeste vahel valisite, kes pidi minema, kes jäi?

Eks inimestega oli selleks ajaks juba koos töötatud ka. Ma ju teadsin, kes on mida väärt ja… Ei saanud valida ainult eestlasi ega saanud võtta ka ainult venelasi.

Suur venekeelne linnak meil ju siinsamas…

1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses tegutses Eestis interliikumine. Kas Teie tehase töötajad võtsid samuti neist miitingutest osa ja märatsesid 1991. aasta maikuus Toompeal?

Jah, Dvigateli ja Pöögelmanni tehaste direktorid juhtisid seda liikumist ja ässitasid ju töölisi streikima. Meie töötajad käisid ka Linnahalli juures peetud miitingutel.

Ma käisin seal ise ka vaatamas. Kui inimesel hakkab suu vahtu välja ajama ja silmad lähevad pungi, siis on see jube. See on fanatism. Selline inimene pühib oma teelt kõik, mis ette jääb.

Kas Teie tehases ei tahtnud hakata keegi streikima või uut riigipööret korraldama?

Ei tahtnud. Õnneks muretses enamik töölisi siiski oma pere ja laste-naiste pärast. Nende jaoks oli töö ja selle olemasolu ikkagi tähtsam kui streikida. Jah, see on tõsi: mõtteviis muutus uue riigikorra alguses tõepoolest. Kui tööd 1990ndate alguses ja keskpaigas

Ega Te ju ainult rahvuse järgi oma kollektiivi koostanud?

Ei, ikka oskuste järgi. Koondamine toimus kolme aasta jooksul alates 1991. aastast kuni 1994. aastani.

Aga kõige parem tunne oli ikkagi siis, kui hakkasid jälle märkama, et sinu tehase toodangu järele küsitakse ja tahetakse midagi jälle ehitada. Samuti tuli palju vaeva näha tellijate leidmisel ja toodangu struktuuri muutmisel.

nud meil veel raha seda tehast ise osta. Selle tehase ostis Mõigu KEK, noored härrad. Nad ostsid tohutult palju tehaseid kokku. Eks jumal teab ja näeb, kas seal kõik puhaste kätega käis, sest vaatamata sellele, et meie pakkumine oli palju suurem kui Mõigu KEK-i oma, said nemad ikkagi tehase endale.

Mis edasi sai?

Tehase territoorium oli suur, 18 hektarit. Ma hakkasin tehast tükeldama, eraldi kinnistuteks vormistama ja siis neid tükikaupa müüma.

Tingimus oli, et igal maalapil pidi tootmishoone peal olema. Teenisin niimoodi raha. Ostjaid oli igasuguseid, küll oli siin õmblustsehhid, majoneesitootmine, autoremonditöökojad, igasuguseid asju.

Teenitud raha eest tegin praeguse tehase korda.

Kui 1990ndate alguses oli Teie tööelu kõige keerulisem ja ettearvamatum periood, siis millal on olnud kõige mõnusam aeg?

Oi, enne masu läks meil hästi.

Kõik põllud ehitati ju täis. Raha kogunes, rasvakiht aina paisus.

Nõudlus oli nii suur, et tehas huugas kogu aeg. Kui masu tuli, siis säilitasime oma põhilise töötajate tuumiku, spetsialistid ja os-

tevõtja, kes hakkas meilt detaile tellima ja siis, kui Soomes veel kriisi ei olnud, läks suur osa meie toodangust Soome. Meie elementidest on mitmed hooned ehitatud näiteks terminali juurde, kuhu Tallinki Soome suunduvad laevad lähevad. Kahjuks järjekordne majanduslangus Soomes peatas võimaluse elemente sinna müüa.

Praegu on hea, kui meil vähemalt ükski Soome objekt on.

Pidime uue turu ja partneri leidma. Saime rootslastega kaubale.

Praegu aitame ehitada uusi kortereid põgenikele ja ka rootslastele Stockholmi kesklinna, aga ka kaugemale. Ilusad, suured majad.

Moodne Lasnamäe?

Jah, sellist Rootsi tööd on meil tänase päeva seisuga järgmise aasta keskpaigani.

Muide, kas praegune Rootsi hind on sama hea või isegi parem kui varasem Soome hind?

Ei ole. Asi on selles, et Rootsi turul tegutsevad ka lätlased ja leedulased. Nemad püüavad veelgi odavamalt teha. Meie proovime aga niimoodi hakkama saada, et projekteerime ise – meil on projekteerijad palgatud – ega osta liiga paljusid teenuseid sisse.

Kui sageli Lasbet Eesti turule elemente toodab?

Eks me ikka toodame, kui hind Praegugi on nii on vastuvõetav. Aga Eestis on nii, et ehitajad proovivad eletore vaadata, kui mentide tootjatelt püksid koguneb aktsionäride Kuidas Teil see raudbetoonka jalast ära võtta. Kui nad toodete tehas ära õnnestus hangetel osalevad, teevad üldkoosolek ja kohale erastada? Kuidas Te selle alla omahinna pakkumisi. No tuleb ka hulga omanikuks saite? nii ei saa ju! Miks ma pean See käis kahes etapis. Alguses pensionäre. neile ehitajatele kasumit teeoli siin riiklik aktsiaselts. Riik nima!? Vaadake, kui kallid on oli peremees. Kogu rahake, miluued korterid, aga meilt tahetakle teenisime, läks seadmete ostse elemendid saada poolmuidu. miseks ja tehase korrastamiseks. kustöölised ja õnneks suutsime Praegu tegeleme sellega, et NorSeejärel tuli erastamise aeg. Sel- neile ka piisavalt palka maksta. ra turule pääseda. leks ajaks oli meil juba riigi va- Isegi siis, kui tööd üldse ei olnud? randus ja oma varandus. Pidid Jah, vaatamata vähestele tellimus- Olete juba sinna mingeid detaiolema professionaalsed raama- tele maksime palka edasi. Natu- le saatnud? tupidajad ja finantsistid, et näi- kese kärpisime, aga kedagi ei pi- Ei, meie peame nende nõuetedata, mis on meie varandus ja danud vähemalt ära koondama. ga esialgu veel kohanema ja end nende nõuete järgi valmis seadmis riigi oma. No ja selle riigi See oli suur asi. ma. Seejärel tuleb Norrast ehioma sai siis välja osta.

Praegu tegelete peaasjalikult ai- taja poolt spetsialistide komisjon, kes hindab tehase iga tootMis sellele järgnes? nult ekspordiga?

Järgneski päris erastamise aeg. Eks me hakkasime kohe, veel ma- mistsüklit, väljanägemist, puhErastamist viis läbi riigi loodud su ajal oma isiklikku soomlast ot- tust. Ühesõnaga, kõike.

Pärast seda esitleb see komiserastamisagentuur. Tollal ei ol- sima. Leidsimegi ühe Soome et-

jon nähtut oma riigis sealsele ettevõtjale. Kui neile sobib, siis võiksime hakata ka Norra objektidele betoondetaile tootma. Nõudlus seal on, aga algatuseks peame, jah, nende nõuetele vastama.

Hea on see, et selline nõudlikkus kasvatab ka meid ja meie inimesi.

Hangime niimoodi uusi kogemusi ja oskusi. Ei muutu mugavaks.

Lasbet on Eesti oludes suhteliselt haruldane ettevõte. Sarnaselt NG Investeeringutega on ka Lasbeti omanikering väga suur.

Ka teie endised ja praegused töötajad omavad ettevõttes osalust.

Miks nii?

Ma rääkisin ennist, et ma müüsin tehase osade kaupa maha. Saadud rahast emiteerisin aktsiaid ja jagasin neid töötajatele. Miks ma ei oleks seda tegema pidanud? Praegugi on nii tore vaadata, kui koguneb aktsionäride üldkoosolek ja kohale tuleb ka hulga pensionäre.

Põhiline on ju see, et teatud inimestele jäi aktsiate kontrollpakk.

Teil on ka praegu töötajate seas inimesi, kel on Lasbetis väike osalus?

Mõned on, kes töötasid tehases juba erastamise ajal. Palju on ka neid, kellel ei ole aktsiaid. Öelge, kas olete märganud, et neil, kel on aktsiaid, on teistega võrreldes kuidagi usinamad, tublimad või lojaalsemad töötajad?

Kuidas teile nüüd öelda... Praeguseks on saabunud aeg, ja ai-

na hullemaks läheb, kus tööline tunneb oma võimu.

Proletariaadi diktatuur?

Nad tunnevad oma võimu. Nad teavad, et Eestis ei ole tööjõudu võtta. Mitte ainult meie ei ole hädas, vaid ka paljud teised ettevõtted. Eks ma tunnen oma inimesi.

Tean nende häid ja halbu omadusi. Uue inimese võtmise puhul ei tea ma üht ega teist. Ma pean vahetevahel silma kinni pigistama ja mõnest asjast mööda vaatama.

Aga kas väikeosanikest töötajad on siis motiveeritumad kui ülejäänud inimesed?

Meil on palgamaksmine niimoodi korraldatud, et palk sõltub sellest, kui palju sa tööd teed. Tükitöö, ühesõnaga. Mida rohkem tööd teed, seda rohkem palka saad, aga teate, kui raske on mõnel juhul, kui objekt kipub hilinema, töötajaid veenda, et ta peaks natuke kauem tööl olema või kasvõi ajutiselt rohkem töötama. Mis siin imestada, kui Eestis läbiviidud uuring näitas, et kui inimene saaks kodanikupalka 900 euro ringis, siis ta tööle ei lähekski.

Isegi väikeosanikke ei huvita, et detailid saaksid õigeaegselt valmis?

Ei. Nad saaksid rohkem palka, kui nad rohkem tööd teeksid, aga sellegipoolest ei viitsi nad pingutada?

Ei viitsi. Ja selline suhtumine süveneb. Nad on endale pähe võtnud,

EESTI MAJANDUS 25 et sellest palgast piisab nii endale, kõrvale panekuks kui ka naisele andmiseks või mitteandmiseks.

Nad pingutasid siis, kui oli masu aeg. Sel ajal pingutasid küll kõik.

Kas töötajad vahetevahel vines ka tööle tulevad?

Möldre muigab. Me maksame palka alati reedesel päeval. Ühesõnaga, tuleb ette.

Ikka tuleb, kuid tööle neid siis ei lubata. Aga hullem on see, et kui on ilusad ilmad, siis jäävad mõned inimesed kohe haigeks. Kohe!

Me oleme rääkinud sotsiaalministeeriumiga ja haigekassaga, kuid kahjuks tulemusteta.

Spordivõistlusi oli sel suvel ka igasuguseid.

No see on ju täielik jama! Naine sünnitab, mees saab võtta lapsepuhkuse. Mehel on kõrgem palk ja mees jääbki lapsega koju.

See on igatahes põhjendatum töölt eemalolek, kui telekast jalgpalli või jooksmist vahtida.

Kas ikka on!? Meile ju arstid tegelikku puudumise põhjust avaldada ei tohi. Seega ma ju ei tea ka, miks nad siin karjakaupa töölt ära jäid. Aga ära nad jäid.

Foto: Madis Veltman

Kui palju töötajaid siis jalgpalli EM-i ajal haiguslehele jäi?

Mis ta oli... Umbes 11–12 inimest.

3

See on viis protsenti meie töötajaskonnast.

Kas Te olete mõelnud välistööjõu värbamisele?

Musti mõtlete?

Neid ei ole praegu veel eriti võtta.

Eestlased ja venelased on targad inimesed, aga vaata, keevitamisega ei saa nad hakkama. Seepärast oleme teinud koostööd Balti laeva-

Eestlased ja venelased on targad inimesed, aga vaata, keevitamisega ei saa nad hakkama.

remonditehasega ja laenanud neilt eriti keeruliste objektide peale keevitajaid. Ukrainlased saavad sellega suurepäraselt hakkama. Aga meil on sellist keerulist tööd väga harva. Me ei pea selleks eraldi kedagi tööle palkama. Tööjõulaenutamise firmasid on piisavalt.

Kui oleksite peaminister anno 2016 august-september, mida Te Eestis esimese asjana muudaksite või parandaksite?

Ma ei muudaks mitte midagi!

Kõik on nii hästi? Maksusüsteem on sobiv?

Jah! Vaadake, kui ei ole ideid, siis on kõige targem mitte midagi teha, võib asja hullemaks ajada. Praeguse valitsusega on sama asi. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et minister ei tea oma valdkonnast mitte midagi. Ministriks saab inimene, kes ei valda teemat.

Seesama ehitus on pealt vaadates väga lihtne, aga kui palju erinevaid nüansse see sisaldab.

Kui ma neist aru ei saaks, kuidas ma siis saaksin selles valdkonnas üldse töötada! Aga ministrid saavad.

Pagulasi võtaksite tööle? Mõne sellise, kes end tsehhis ära ei tapaks?

Kas nad tahavad tööle tulla?

Võib-olla mõni ikka tahaks?

No mõni jah. Mõnest on saanud linnapea ka! Aga... Mul on meeles, kui me käisime USA-s ühel koolitusel ja valged ameeriklased rääkisid, et nende maksukoormus on kõrgem, sest neil elab seal palju musti inimesi, kes ei taha tööd teha. Valged inimesed ütlesid, et tegelikult see on nende endi süü, et selliseid tööpõlgureid nii palju on, aga nüüd pole enam midagi teha. Peab ära kannatama.

Ma ei tahaks, et me peaksime siin Eestis kunagi samasuguseid lauseid kordama.

EESTI MAJANDUS 25

4 SISUTURUNDUS

AS Tari tähistab 25. sünnipäeva Hoonete projekteerimisega tegelev AS Tari tähistab tänavu oma 25. sünnipäeva, mille jooksul on kasvatud RAS Tartu Maja projektbüroost alustanud väikeettevõttest usaldusväärseks projektbürooks. Mis nende aastate jooksul muutunud on ja mida ettevõte täna kliendile pakub, rääkis meile Tari juhataja Maidu Saar. „AS Tari pakub insener-tehnilist konsultatsiooni teenust ehk maakeeli öeldult oleme projekteerijad,” selgitab Saar. „Tegeleme kõikvõimalike hoonete projekteerimisega. Sildu, maanteid ja muid infrastruktuuri rajatisi me ei projekteeri.” Tari kõi-

ge suurem meeskond on konstruktorid, aga olemas on ka kõigi tehnosüsteemide projekteerijad (elekter, vesi, kanalisatsioon, küte, ventilatsioon, jahutus). „Samuti on meil kaks arhitekti ehk tellijal on võimalus saada kõik ehitusprojekti osad

ühest majast. Olemas on ka kogenud projektijuhid, kes koordineerivad erinevate projekti osade koostööd.”

Ettevõtte juht tunnistab, et projekteerimise projektijuhi amet muutub tänapäeval järjest keerulisemaks. „Tellijad soovivad järjest rohkem ülesandeid jätta projekteerijale,” tõdeb ta. „Kõikvõimalike projekteerimiseks vajalike lähteandmete hankimise ja tihtipeale ka lähteülesande koostamise peame tegema meie. Varem oli see tellija ülesanne.” Aastate jooksul on üheks suureks muutuseks ka tarkvara kulude hüppeline kasv. „Kui vanasti oli nii, et ostsid ühe programmi ära ja kasutasid seda aastaid, siis täna lähevad kõik tarkvarafirmad seda teed,

et tarkvara kulud oleks firmadele püsikulud ja praktiliselt võimatuks on tehtud selle vältimine.” Äritegevuseks Saar projekteerimist kutsuda ei soovi. „Oleme ettevõtjad, mitte ärimehed,” räägib ta. „Kogu projekteerimise turgu rikuvadki need, kelle jaoks projekteerimine on äri. Saadakse töö odava hinnaga kätte ja üritatakse seda siis veel odavamalt erinevatele väikestele tegijatele edasi müüa.”

Väljakutsed nüüd ja tulevikus

Suurimaks väljakutseks Tari juhtimise juures on tugeva meeskonna hoidmine ja järjest kõrgetasemelisema konsultatsioonitee-

nuse pakkumine nii Eesti kui ka Skandinaavia turul. „Peab suutma samaaegselt raha teenida ja areneda,” teab Saar. „Pidevalt areneva ja kallineva projekteerimistarkvara võimalused tuleb maksimaalselt ära kasutada. Eelkõige hoonete tehnosüsteemide inseneridele, aga ka arhitektidele ja konstruktoritele on väljakutseks sammu pidada pidevalt karmistuvate energiatõhususe nõuetega.

Skandinaavia turul on eelkõige eesmärgiks hoida seniseid koostööpartnereid, mis tähendab, et kvaliteedis ja tähtaegades ei tohi järeleandmisi teha. Sealsel turul on usaldust võita raske, aga kaotada kerge. Kõik senised kon-

Väike valik Tari inseneride projekte läbi aegade: Kortermajad: neli 24korruselist kortermaja Riias (Skanstes tänaval), Tigutorn Tartus, mitmed kuni 20 000 m² kortermajade kompleksid Rootsis; Büroohooned: Admirali maja Tallinnas, Päästeameti maja Tartus; Haridusasutused: Nõo Reaalgümnaasium, Porkuni kool, Treffneri Gümnaasium, Tartu Ülikooli Füüsika Instituut; Tööstushooned: mitmed saeveski kompleksid, näiteks Imaveres ja Toftani uus saeveski projekt, Aeroci tehas, Kodumaja tehas Tartus, TMB betoonelementide tehas Riias; Muud tuntumad ehitised: Aura keskus Tartus, Tartu Kaubamaja, Jurmala SPA hotell, Lasnamäe Bauhaus, Kvartali keskus Tartus.

Rohkem infot Tari kohta leiab kodulehelt www.tari.ee.

taktid ja tööd Skandinaavia turul oleme saanud ise. Rootsi turul on meie tänaseni suurimaks tööks osalemine uue Karolinska haigla projekteerimisel. Kõige esimeseks tööks Rootsis oli Helsingborgi IKEA monteeritava raudbetooni projekteerimine aastal 2009. Sellele IKEA-le järgnes aastatel 2010– 2013 veel neli. Üks tuleviku eesmärke on teha rohkem ühiseid projekte meie suurosanikuga Tyrens AB. Kuna Skandinaavia turul töötavad meie konstruktorid, siis Eestis sooviks jätkuvalt saada suuri projekte, kus saaksime teha kõik inseneriosad (ka hoone tehnosüsteemid). Erinevate osade koostöö sujubki kõige paremini, kui kõik tehakse ühes majas.”

Kvaliteetne töö

Tari projektbüroo valides tagab ettevõte kliendile kvaliteedi. „Kuna projekteerimise maksumus on kogu ehituse maksumusest ikkagi tühine osa (olenevalt hoone tüübist ja kasutusotstarbest 4–7%), ei ole mõtet projekteerimise pealt liiga palju kokku hoida,” soovitab Saar. „Oskamatult koostatud projekt kohmakate lahendustega põhjustab tavaliselt hilisema ehituse hinna märgatava suurenemise.”

EESTI MAJANDUS 25

5

SISUTURUNDUS

Baltikumi esimene kuivsegude tootja Uninaks peab juubelit Sel aastal möödub 25 aastat Baltikumi kõige esimese kuivsegusid tootva firma Uninaks asutamisest, millest nüüdseks on kasvanud üks usaldusväärsemaid omalaadseid ettevõtteid. Turul on pikki aastaid püsima jäädud tänu konservatiivsele äriplaanile, lojaalsetele klientidele ja kõrgelt hinnatud töötajatele. Rääkisime firma looja Guido Piksariga ettevõtte algusaastatest ja sellest, kuhu Uninaks jõudnud on.

Eestimaiste kuivsegude tootmise idee sai alguse tegelikult juba 1988.–89. aasta paiku, kui Guido peas hakkas arenema idee luua oma ettevõte. „See idee sündis juba vene ajal, kui tekkis võimalus eraettevõtluseks väikeettevõtte nime all ja sellest ajast peale on see idee kandnud,” meenutab ettevõtja ise. „1991. aastal oli juba tehas valmis ja tootmine sai alguse. Tänaseks on kuivsegude tarbimine sadu kordi Eesti turul kasvanud.”

Uninaksi idee sündis, kui esimesed eesti ehitusmehed hakkasid üle lahe Soomes tööl käima ning levisid jutud kuivsegu kohta, millele paned vaid vett hulka ja plaadid jäävad hästi kergesti seina. „Nad ei tahtnud enam Eestis tsemendi ja PVA-liimiga plaate seina panna,” räägib Guido. „Läksin Soome, vaatasin sinisilmselt ringi, külastasin objekte ja ühte kuivsegude tehast ja idee kasvas. Me ei hakanud leiutama jalgratast. Mujal riikides juba kuivsegu toodeti, võtsime selle mõtte üle ja tegime Eestis sama.”

Kogenud ettevõtjana tunnistab Guido, et 25 aastat tagasi oli turule sisenemine lihtsam. „Oma ettevõtte püsti panemine on muidugi keeruline, sest raha peab olema ja tol ajal oligi raha saamise küsimus kõige keerulisem teema. Pankade laenuprotsendid olid üle mõistuse kõrged. Turg oli samas olemas ja kuidagi saime ikka hakkama. Tänasel päeval, kui on hea äriplaan ja idee, siis rahastamine lihtsam.

Samas on turg täis, ning müügikanalite leidmine hoopis keerulisem. Tol ajal oli müügitegevus lihtsam, sest konkureerisime praktiliselt ühe-kahe firmaga, mis tarnisid siinsele turule importtooteid ja tunduvalt kallimalt.”

25 aasta jooksul on Uninaksi valikusse igal aastal lisandunud uusi tooteid. „Algselt tulime välja ühe tootega, mis oli plaatimissegu Naks-1, aga nüüdseks on meil 8 tooterühma, mis jagunevad omakorda üle 200 tooteks,” teab perefirma turundamise ja kvaliteedi eest hoolitsev Gert Piksar. Kaheksa tooterühma seas on Uninaksil plaatimissegud, põrandasegud, pahtlid, krohvisegud, müüri-

segud, betoonsegud, ehituskeemia ja UniThermi soojustussüsteem. „Tootmismahud väikesel turul kõiguvad. Talvel ehitatakse vähem ja suvel rohkem. Tihti sõltub tootmise maht mõnest suuremast objektist ja siis oleme alati olnud hästi paindlikud. Leiame koos kliendiga alati lahenduse ja oleme valmis tegema ka eritooteid ja end kiiresti ümber häälestama ehitaja soovidele ning nõudmistele.”

Mõistavad turu loogikat

„Meie õnn siinsel turul tegutseda peitub selles, et oleme siiani jaganud turu loogikat,” selgitab Guido. „Me pole üritanud olla ilusad, suured ja uhked, vaid ajanud tasast äripoliitikat, mis on suunatud Eesti ehitaja poole. Me pole läinud seda teed mööda, mida täna suuremad firmad on teinud: üks seguliin, toodetakse palju ja odavalt. Oleme ehitanud tehase, kus on tänasel päeval töötab 6–7 tootmisliini ja saame reageerida tellimustele päevaga. Tarnime kliendile kauba üle Eesti kohale kolme tööpäeva jooksul olenemata sellest, kellele ja mida.”

Kuigi Uninaks on väga suures ulatuses keskendunud just kodumaisele turule, ollakse osa ka globaalsest turust. „Meil on oma müügiettevõte ka Lätis, müüme Leetu, Rootsi, Soome ja isegi Ameerikasse,” teab Guido. „Turg on lai ja umbes 10–15% kogu toodangust läheb piiri taha.” Küll aga usub ettevõtja, et just Eesti on üks parimaid ärikeskkondasid Euroopas. „Vähe on riike ja regioone, kus äri toimub raamistikus ning seetõttu oleme totaalselt erinevad ka teistest Balti riikidest. Eestis on näiteks maksumaksmine auasi ja tänu sellele on kogu Eesti maine ärilises mõttes ka kõrgem kui teistes Balti riikides. Turg on Eestis väike ja tei-

„Eesti on üks parimaid ärikeskkondasid Euroopas.”

neteist tuntakse, ning kui näiteks pettused nii väikesel turul välja tulevad, on väga keeruline edasi tegutseda. Kliendi või usalduse kaotus on väikesel turul keerulisem kui suurtel turgudel. See on kindlasti kogu Eestit paremaks teinud.” „Arvan, et seni kuni me suuri vigu ei tee ja oma konservatiivset poliitikat jätkame, pole ka järgmised 25 aastat Eesti turul püsimine võimatu,” tunnistab Guido. „Tähtis on, et oleks inimesi, kes stabiilselt ja üle mõistuse riske võtmata tegutsevad. Näiteks 1997.– 98. a kriisieelsel ajal, kui oli ehitusbuum, kartsime suures mahus investeerida, sest arvasime, et pidu võib ükskord lõppeda. Ei hakanud ehitama uut tehast või rajama laenu abil auto-

maatseid tootmisliine – see oleks meid ära kõrvetanud. Kannatasime ja turg kukkus, aga meie ettevõte jäi püsima. Kriisi järel haarasime turgu, sest mitmed konkurendid tõmbasid kokku.” „Muidugi on tähtis roll ka inimestel, kes meiega koos töötavad,” räägib Gert. „Oleme näiteks Lihulas üks suurimaid tööandjaid ning just seal on meil väga palju lojaalseid ja kogenud inimesi.

Hindame neid väga.”

Uninaksi eelistades saab klient olla kindel tarnekiiruses ja ka selles, et saab Eesti kliimale kõige sobivama toote, sest neid on loodud mõeldes just Eesti ehitajale. „Tootjad, kes globaalseid tooteid valmistavad, ei arvesta alati meie kliimatingimuste ja ehitajate soo-

videga sellisel määral kui kohalik tootja,” teab Guido. „Kõik, mida lubame ja teeme, on garanteeritult kvaliteetne ja tuleb lubatult ka tellijale kohale. Meil pole siiani olla mõttes unistada uhkest kontorist ja autodest, särast, vaid ikka pigem sellest, et tarbijad eelistaksid poodi minnes eestimaist toodet. Tihti võib mõni eestimaine toode olla küll pisut kallim välismaistest suurfirmade toodetest, aga see on Eesti turul valmistatud, selle eest makstakse palka meie rahvale ja ühiskond areneb. See peaks olema ka kõikide Eesti inimeste, tootjate ja tarbijate unistus – me kõik võidame sellest.”

25 aasta jooksul on Uninaksist kasvanud püsivate väärtustega perefirma, mis lubab klien-

dile kvaliteetsed eestimaist kaupa ja garantiid, et toode jõuab õigel ajal õigesse kohta. Uninaks ei raba uhke turunduskampaania ega särava fassaadi, vaid usaldusväärsuse ja aastatepikkuse kogemusega. Mis aga veelgi tähtsam, seeläbi edendatakse kohalikku elu ja püsivaid väärtusi.

Vaata lisa www.uninaks.ee.

EESTI MAJANDUS 25

6

Põllumajandussektor kukkus kolinal, aga see ei olnud Mart Laari süü 1990ndate algus oli Eesti majandusele tõsine šokk. Taasiseseisvumine tõi kaasa muutused, mis raputasid mitut sektorit. See kõik võis tunduda teatud mõttes katastroofina, aga tegelikult oli see suuna võtmine arenenud riikide sekka.

Tanel Saarmann Toonast aega mäletab väga hästi nüüdne LHV panga analüütik ning 1992. aastal majandusministri ametit pidanud Heido Vitsur. Eestlaste tublidus muutis nõukogude ajal siin väga tugevateks sektoriteks põllumajanduse ja tööstuse. Taasiseseisvumine pani suurima põntsu justnimelt neile kahele.

“Eesti põllumajandus oli NSVLis kõige paremal järjel olev põllumajandus ja eriti suur vahe oli meil Venemaa loodepiirkonna põllumajandusega. Meie põllumajandustöötajate töötasud olid kui mitte kõige paremad, siis vähemalt kõige suuremate seas kogu liidus.

Põllumeeste suured tulud põhinesid tugevalt subsideeritud tsonaalsetel hindadel ja tõsiasjal, et enamik meie tsooni põllumeestest töötas Eesti omadest võrreldamatult kehvemini. Turg oli aga põhjatu, sest Nõukogude Liit ei suutnud end ise vajalike toiduainetega varustada,” meenutas Vitsur.

Foto: Heiki Rebane

ses. 1991. aastal andis taime- ja loomakasvatus tööd 15%-le Eesti töötavast elanikkonnast, 2015. aastal aga vaid napilt 2,6%-le,” tõi Nestor välja mõned numbrid.

Efektiivsus oli nigel

“Selline aeg, kus Eesti põllumajanduses nii palju inimesi suhteliselt hästi ära elada said, oli võimalik üksnes sotsialismi tingimustes,” nendib analüütik Heido Vitsur.

tagasid Eesti põllumeestele ka parima olemasoleva tehnika.

“Eesti iseseisvumisega muutusid nii turud kui ka konkurentsitingimused oluliselt. Lisaks mängisid rolli ka subsideeritud toodangu tulek nii meie kui ka meie välisturgudele ning vähenenud ostujõud,” rääkis Vitsur.

Muutused olid paratamatud

Eesti põllumajanduse hävingus on tihti süüdistatud Mart Laari. Vitsur tõdeb, et ega Laar idaturust hoolinud. Turumajanduse paradigmas vaadatuna ei oleks mees aga midagi muuta saanud. Liiati ei pidanud tootjate subsideerimist ja tollide rakendamist vajalikuks ei Savisaare ega ka Tiit Vähi valitsus. Enamiku hindu lasi vabaks juba Indrek Toome aegne Ülemnõukogu.

“Selline aeg, kus Eesti põllumajanduses nii palju inimesi suhteliselt hästi ära elada said, oli võimalik üksnes sotsialismi tingiLiidu-ülene plaanimustes ja sedagi möödunud majandus võimaldas sajandi üheksakümnendate alguseni. Laari saatuseks on Eestis tegutseda hiigigaveseks jääda nende inilaslikel tehastel, mis meste elu negatiivselt mõkapitalistliku korra ajal jutanud asjaolude kandjaks ja põhjustajaks. Tänane tõei osutunud enam jätde on aga see, et kaasaegset kusuutlikuks. tehnikat kasutades ei ole vaja põllumajanduses rakendada enamat kui 1% töövõimelisest elanikkonnast. Kui rakendada sooTa lisas, et ei toonases ega tä- vitakse enamat, siis tuleb hakata nases mõttes ei olnud selgelt tegu peale maksma või muutuda maaefektiivse tootmisega ning ka too- ilmaturul nii konkurentsivõimelidangu kvaliteet oli mõneski mõt- seks, et me suudaks endale mittetes küsitav. Eesti põllumajandu- vajalikku toodangut seal probleesel jagus Liidus piiritut kasvuruu- mitult maha müüa,” arvas Vitsur.

Vitsuri sõnul oli tööstusega mi. Parem ja produktiivsem töö

põhimõtteliselt sama, mis põllumajandusega. Eesti oli erinevalt teistest maadest enim orienteeritud kergetööstusele, see on toodangule, millest oli suur puudus ja mida Eestis suudeti toota kvaliteetsemalt kui Liidu muudes piirkondades.

“See ja meie inimeste ettevõtlikkus või usinus tagasid meile parema ja suuremahulisema tehnika saamise, mis veelgi aitas meie positsioone parandada. Kuid paraku ainult sellelsamal piiratud turul,” meenutas Vitsur.

Andmeid vähe

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor ütles, et 1990ndate alguses valis Eesti mõtteviisi “tugevamad jäävad ellu” ehk ühtegi sektorit teisele eelistama ei hakatud. Iga ettevõte pidi ise kohanema uute majandustingimustega. Ülioluline oli kiire orienteerumine lääneturule, sest varem nii loomulikuna tunduv idaturg kukkus kolinal kokku. Hinnad alanesid, tootmine vähenes järsult. Sisemajanduse kogutoodang (SKT) kukkus 1990ndate alguses kümnetes protsentides. Alles 1995. aastal nähti siinmail taas majanduskasvu.

Paraku ei ulatu paljud statistikaameti aegread 1990ndate algusesse. Palju statistikat võib olla peidus arhiivide sügavikes, kuid ei majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil ega tuntud ökonomistidel pole neid numbreid kuskilt võtta. Olid segased ajad.

“1991. aastast on olemas näiteks statistika tööjõu paiknemise kohta erinevate tegevusalade lõikes. Kõige silmapaistvam muudatus on toimunud põllumajandu-

Ta rõhutab aga, et tähelepanuväärne on kõige selle juures see, et töötajate arvu tohutust langusest hoolimata on mitmete põllumajandussaaduste toodang hoopis märkimisväärselt suurenenud. Tema juttu kinnitab fakt, et 1991. aastal oli teraviljasaak 939 200 tonni, 2015. aastal aga lausa üle 1,5 miljoni tonni. Loomakasvatuse ja lihatootmise numbrid olid 1990ndate alguses siiski võrreldes tänasega oluliselt suuremad.

Võrreldes 1990ndate algusega on oluliselt langenud ka tööstuse osatähtsus, kui vaadata töötajate arvu. Kõigist hõivatutest 25% töötas 1991. aastal töötlevas tööstuses, 2015. aastal oli sektori osakaal 18,8%.

“Liidu-ülene plaanimajandus võimaldas Eestis tegutseda hiiglaslikel tehastel, mis kapitalistliku korra ajal ei osutunud enam jätkusuutlikuks. Hõivatute arvu vähenemine töötlevas tööstuses jätkub suure tõenäosusega ka edaspidi, sest arenenud riikide mõistes on see osakaal endiselt kõrge.

Võrdluseks on Soomes töötlevas tööstuses hõivatud vaid 13% töötajatest,” ütles Nestor.

Põllumajandus ja töötlev tööstus on kaotanud enim töökäsi Tegevusalad kokku

806.600

640.900 -165.700 -25.85

Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük

152.200

25.000

-127.200

-508.8

Töötlev tööstus

201.700

120.600

-81.100

-67.25

Veondus ja laondus

64.100

46.700

-17.400

-37.26

Mäetööstus

11.400

3.100

-8.300

-267.74

Ehitus

68.400

61.800

-6.600

-10.68

Hulgi- ja jaekaubandus; mootorsõidukite ja mootorrataste remont

64.500

83.900

19.400

23.12

Info ja side

11.400

26.300

14.900

56.65

Haldus- ja abitegevused

5.400

18.600

13.200

70.97

Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus

29.300

42.400

13.100

30.9

Kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus

19.100

25.500

6.400

25.1

Kaotajad

Võitjad

Hõivatute arv sektoris näitab väga ilmekalt muutusi Eesti majanduses.

Arvuliselt on enim töötajaid kadunud põllumajanduses ja töötlevas tööstuses. Arvuliselt on enim töötajaid kadunud põllumajanduses ja töötlevas tööstuses. Protsentuaalselt on suur kaotaja olnud ka mäetööstus. Arvuliselt enim on võitnud kaubandus ning info ja side.

Milline sektor panustab riigi kogurikkusesse kõige enam?

Veevarustus; kanalisatsioon, jäätme- ja saastekäitlus

1995 (%) 2015 (%)

Muud teenindavad tegevused Mäetööstus Kunst, meelelahutus ja vaba aeg Majutus ja toitlustus

Muutused on olnud loomulikud

Suurimat tõusu on 25 aastaga näidanud teenindussektor. Eriti hulgi- ja jaemüük, aga ka majutus ja toitlustus. Peaaegu kolmekordistunud on hõivatute osatähtsus info ja side alal. Tugev on olnud kasv kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses, mille alla kuuluvad mitmed kõrget kvalifikatsiooni nõudvad teenused nagu näiteks advokaadi- ja inseneribürood.

“Riigireformijad leiavad innustust tõsiasjast, et 25 aasta jooksul on kahekordistunud ka avalikus teenistuses või riigikaitses tööd leidnute osatähtsus koguhõives,” ütles Nestor.

Mihkel Nestor ütleb 25 aasta arengute kohta kokkuvõtvalt, et muutused majanduses ja tööturul on olnud loomulikud ja viinud meid lähemale arenenud riikidele.

“Kui vahel kiputakse endisi riigijuhte süüdistama põllumajanduse või tööstuse hävitamises, siis suurte turujõudude vastu ei saa ükski valitsus.”

Energiamajandus Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne Haldus- ja abitegevused Finants- ja kindlustustegevus Haridus Info ja side Kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus Ehitus Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus Veondus ja laondus Kinnisvaraalane tegevus Hulgi- ja jaekaubandus; mootorsõidukite ja mootorrataste remont Töötlev tööstus

% 0

5

10

15

20

Statistikaameti sektorite poolt loodava lisandväärtuse numbrid on saadavad 1995. aastast. Võrreldes 2015. aastaga on suurim tõusja olnud kinnisvaraalane tegevus ning suurim langeja töötlev tööstus. Samas loob tööstus täna SEB majandusanalüütiku Mihkel Nestori sõnul isegi inflatsiooni mõju maha arvestades pea kolm korda rohkem rikkust kui 1995. aastal.

Allikas: Statistikaamet

EESTI MAJANDUS 25

7

SISUTURUNDUS

Pärnu Valgeranna golfihoone White Beach Golf .

Ärihoone Navigator.

AS YIT Ehitus on 25 aasta jooksul ehitanud ja renoveerinud üle 1 605 663 ruutmeetri hooneid Kaheksas riigis tegutsev ja enam kui 5300 inimesele tööd andev YIT kontserni kuuluv ehitusettevõte on läbi ajaloo ehitanud ja renoveerinud ligi 660 hoonet üle Eesti, mille hulka kuulub büroohooneid, hotelle, elamuid, koolimaju, lasteaedu, tööstushooneid ja keskkonnakaitselisi rajatisi. Ettevõtte tööde hulka kuuluvad igale eestlasele tuttavate Olümpia hotelli ja Tallinna Teletorni renoveerimine, aga ka näiteks Narva Kolledži ehitus. Tööd jätkub ja selle on taganud firmale aastate jooksul esmaklassilise kliendikogemuse ja kõrge kvaliteedi hoidmine ning mitmekülgse asjatundlikkuse järjepidev areng. „Äriedu saavutamiseks on oluline austada oma huvirühmi ja luua väärtust neile kõigile – nii klientidele, aktsionäridele kui ka töötajatele. Osa igapäevasest äritegevusest on ka vastutustunne,” selgitas YIT Ehitus juhatuse esimees Margus Põim.

Seetõttu alustas YIT Ehitus mullu heategevusprojektiga, annetades iga ASilt YIT Ehitus kodu ostja nimel 100 eurot heategevuseks.

Abivajaja sai koduostja ise valida: MTÜ Igale Lapsele Pere, mille eesmärk on vanemliku hoolitsu-

seta jäänud lastele kasuperedes kasvamise tagamine, või Peeteli sotsiaalkeskus, mis pakub vaesuses elavatele lastele ja noortele toetust hariduse omandamisel.

Kolmas toetatav ühing on Varjupaikade MTÜ, mis aitab leida kodututele loomadele uued kodud.

Aasta jooksul on heategevuseks kogutud muljetavaldav summa.

Aastate jooksul on ette võetud nii suuri kui ka väiksemaid projekte

„Elamuarenduses on esimesel kohal ikka sisu, seda nii materjalide kui ka planeeringu osas,” teab ettevõtte müügi- ja turundusosakonna juht Ingrit Asavi. „Igasuguseid huvitavaid nurkasid pole mõtet ehitada, sest koduostja ei ole nõus ebapraktilise nurgakese eest kommunaalmakseid maksma.

Kindlasti ei kehti enam ka see n-ö standard, mis kehtis veel 5 aastat tagasi. Korterites kasutatavad siseviimistlusmaterjalide kvaliteet läheb aina tõusvas joones, mis tähendab seda, et standard, mida kasutati 5 aastat tagasi kesklinnas, on nüüd saanud magalarajooni standardiks. Tore on tõdeda, et inimeste teadlikus kvaliteetsetest toodetest on märgatavalt tõus-

Joonistuskonkursi võitja Irmel Uibo.

nud ja tundmatu brändiga odavat toodet pole mõtet kliendile pakkuda. Vähem olulisel kohal ei ole ka hoone arhitektuur ning keskkond, kus hoone asub. Inimesed ei tunne uhkust mitte ainult oma kodu üle, vaid ka selle üle, millises hoones nad elavad.”

Ettevõtte üks esimesi suuremaid objekte oli hotell Olümpia 286 hotellitoa renoveerimine 1994. aastal. Kõige kõrgem ja üks keerulisemaid YIT Ehituse seni teostatud ehitisi on aga 2012. aastal renoveeritud Tallinna Teletorn. „Näiteks veeti 314 meetri kõrgusest tornist peamiselt käsitsi välja 800 tonni betoonjäätmeid ja muid materjale ning 22. korruse restorani suurte põrandavaipade ülestoimetamiseks riputati need lifti alla. Ehitajad said hakkama tõelise proovikiviga, sest samaaegselt renoveerimistöödega kõrgustes ja muutlike ilmastikuoludega edastati teletornist katkematult telepilti,” meenutas Põim.

Põnev väljakutse oli ka efektse arhitektuuriga Narva Kolledži õppehoone ehitus, mille ainulaadne valgest betoonist esifassaad, klaaspostidega klaasfassaadid ja börsihoone paekividest võlvlaed on leidnud äramärkimist nii

kõrgetasemeliste arhitektuursete kui ka ehituslike lahenduste eest.

2012. aastal tunnustas Arhitektide Liit YIT Ehitust kui parimat ehitajat ning hoone tõsteti esile Aasta Betoonehitise konkursil.

Järjest enam tähelepanu saavad ka äripindade ja tööstuskinnisvara arenduse projektid.

Ehituse peatöövõtuna on YIT Ehitus ehitanud läbi tegutsemisaastate rohkesti erinevate funktsioonidega elu-, äri- ja avalikke hooneid. Mullu avati näiteks ärihoone Navigator, millele on väljastatud energiatõhusa ehitise sertifikaat LEED Gold, tehes majast ametlikult Baltimaade kõige n-ö rohelisema hoone teiste samalaadsete seas. Lisaks on YIT Ehitus olnud peatöövõtja sellistel objektidel nagu Würthi Veerenni esindus, Baltic Worksi tootmishoone, Pärnu Valgeranna golfihoone, Bitestopi ärihoone Pärnus, Tartu avavangla, Maarjamaa Hariduskolleegiumi Emajõe Õppekeskus ning Häädemeeste ja Võru operatiivteenistuste ühishooned.

Täna on käimas tööd Tallinnas Poordi 3 elu- ja ärihoonete ehitusplatsidel, Lunden Food OÜ tootmishoone ehitamisel, Tartu ülikooli raamatukogu rekonstrueerimi-

sel, Elva kultuurikeskuse Sinilind hoone rekonstrueerimisel, allkirjastatud on leping Pärnu Vanalinna Põhikooli hoonete rekonstrueerimiseks. Arendusprojektidest on suurima osakaaluga elamuehitus ja parajasti on ehitusfaasis korterelamud Tallinna südalinnas Jakobsoni ja Saani tänaval, Kalamajas Vibu tänaval, Kakumäel ja Mäepealse tänaval Mustamäel.

Lisaks on YIT Ehituse jaoks olulised Public Private Partnershipi (PPP) projektid. Koostööprojektid riikliku ja erasektori vahel sisaldavad lisaks tavapärastele projekteerimis- ja ehitamisteenustele ka ettevõtte poolset finantseerimist. PPP-projektid võimaldavad riiklikul sektoril väga lühikese aja jooksul ellu viia rahaliselt mahukaid projekte, kui projekt on märgitud kohalikus arengukavas, kuid eelarves riigihanke korraldamiseks vajaminev summa veel puudub. Nii on valminud näiteks Haapsalu Veekeskus koostöös Haapsalu linnavalitsusega, Rakvere Spordikeskus koostöös Rakvere linnavalitsusega, Jõhvi Kontserdimaja koostöös Eesti Kontserdiga ja Pärnu Noorte Kergejõustikumaneež koostöös Pärnu linnavalitsusega.

Ehitustehniliselt keeruliste ja eriteadmisi nõudvate insenerrajatiste osakaal on ettevõtte ehitusportfellis muutuv. Sadamate, sildade, keskkonnakaitseliste rajatiste ning vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamine erineb oluliselt hoonete ehitamisest, eeldades vastavalt oma ala asjatundjate suuremat panust ja pädevat järelevalvet.

Elamuarenduse projektide puhul pakub YIT Ehitus kompleksteenust, mis tähendab, et ise viiakse läbi ka kogu protsess alates kinnistu soetamisest, projekteerimisest, ehitamisest kuni valmis korterite müümiseni klientidele koos järelteenindusega.

YIT Ehituse eelkäija alustas Eestis tegutsemist 1991. aastal, kandes erinevatel arenguetappidel nimesid AS FCM ning AS FKSM. Aastal 2001 omandas firmas enamusosaluse Soome suurim ehitusteenuseid pakkuv kontsern YIT ning alates 2005. aasta veebruarist kannab ettevõte Eestis nime AS YIT Ehitus.

YIT laste joonistusvõistlus „Unistuste lastetuba” kinkis võitjale tema unistuste toa Juubeliaasta puhul viib YIT läbi põnevaid joonistusvõistlusi, millest üks oli suunatud spetsiaalselt lastele. Ingrit Asavi avaldas meile, miks sellised võistlused firmale olulised on.

Kust pärineb idee korraldada joonistusvõistlus?

Idee küpses meil tegelikult juba päris mitu aastat ja sai alguse ikka sellest, et YIT ehitab ju kodusid. Mõtlesime, et oleks väga tore, kui teeksime midagi sellist, mis on suunatud lastele ja nii sündiski idee korraldada laste joonistuskonkurss „Minu unistuste tuba”, mille võitja saab endale kohe päris päriselt toreda toa. Korraldada seda just juubeliaastal ei olnudki kohe plaanis ja tegelikult oli üsna reaalne võimalus, et oleksime seda teinud hoopis 2015. aastal. Paraku tekkis väike viivitus ning kuna meie eesmärk oli joonistuskonkursi töö realiseerida hiljemalt septembri alguseks, lükkuski konkurss 2016. aastasse ja sattus

kokku meie 25. sünnipäevaga. Konkurss avati sisustusmessil 22. aprillil 2016 ning lõppes vahetult enne jaanipäeva. Võitja kuulutasime välja 13. juulil ning žürii esimees oli kunstnik ja laste lemmiku Lotte autor Heiki Ernits.

Kõike seda, mida igapäevases toimetamises vaja läheb. Osales ka lapsi, kes julgesid unistada veidike suuremalt ja soovisid näiteks kolmekordset nari-vesivoodit, hobust tuppa või seinasuurust akvaariumi – igal juhul väga vahva!

Kellele ja miks võistlus suunatud on?

Meie soov oli lihtne – teha üks tore tegu lihtsalt sellepärast, et see tundub kuidagi õige. Ilma igasuguse reklaamikampaania kärata. Tahtsime teha seda nii, et kõik meie Eestimaa lapsed, kellel huvi on, saaksid sellest osa võtta. Seega ei olnud lapse vanus, elukoht ega toa enda seisukord üldse olulised.

Kas mõnest joonistusest võiks saada ka reaalsus?

Joonistuskonkursi võitis 7-aastane Raplamaa tüdruk Irmel Uibo, kelle metsateemalises toas hakkavad elama ka noorem vend Jorgen ja väike õde Indra. Hiljemalt septembri alguseks valmib võistlustöö näitel reaalne tuba. Kõige suurem väljakutse oli leida ettevõte, kes on valmis meile just sellist metsateemalist eritellimusel mööblit tootma. Väljakutse võttis vastu Raplamaal tegutsev puitmööbli tootja, kelle abiga saame Irmeli toreda idee teostada. YIT poolt aitab valmimisele kaasa meie sisekujundaja Greete Mätas.

Mida põnevat võistlus endaga kaasa tõi?

Kõige põnevam osa on olnud ikka laste joonistused. Selgus, et lapsed on väga praktilised ja ka trenditeadlikud. Joonistustelt leidis ikka kirjutuslaudasid, voodeid, lampe, televiisoreid ja arvuteid.

EESTI MAJANDUS 25

8

Veerandsaja aastaga kooperatiividest e-riigini Foto: Priit Simson

Meie ettevõtlus taasiseseisvunud riigis on niisama vana, kui on Eesti riik – tervelt veerandsada aastat. Selle ajaga on meie riik ja ettevõtjad läbi teinud tohutu arengu. On olnud nii eufooriat kui ka kõrgelt kukkumisi. Kuid enamasti on püsti tõustud, püksipõlved ikka puhtaks klopitud ja edasi mindud.

Kairi Oja Nopri talu peremees ning Võrumaal kogukondlikule arengule märkimisväärselt kaasa aidanud Tiit Niilo vaatab möödunud veerandsajale aastale tagasi nii uhkuse kui ka nostalgiaga.

Ta meenutab esimesi iseseisvusaastaid kui aega, mida iseloomustas eufooria ja ootusärevus isetegemisest ning vabadusest. “Oli aeg, mil ettevõtlus vahvliküpsetajatest linnameeste näol hakkas tasapisi maale jõudma, talumeestel avanes võimalus maad tagasi saada ning tahe midagi luua ja ise

Niilo hinnangul kogu Euroopa suurimad. “Mujal on sedavõrd mastaapsed muudatused kas toimumata või mõõdukamad – näidetena Läti, Leedu, Poola... Eesti seevastu on pidanud läbi tegema muudatused, mis tavainimese jaoks on olnud valusad, paiguti lausa tapvad,” sõnab ta tõsisel toonil.

Niilol on põhjust Nopri talu arengutega rahule jääda, kuigi kõik see on nõudnud mitmete kriiside läbimist. “Murdepunktideks pean ma kriise, neist murrangulisim oli ehk Vene kriis aastal 1998, mil Eesti oli sunnitud end lahti raiuma idast ja mõistma, et sellist loteriid saab lubada vaid väga väikses mahus,” räägib mees, kes on kõik meid puudutanud kriisid omal nahal läbi teinud.

Talumehest on saanud ettevõtja ära teha oli enneolematult kõrge,” meenutab Niilo. “Aeg pakkus usku, et maaomanikud on taas au sees ja saavad oma maa ning iseenda proovile panna,” lisab ta.

Niilo sõnul on talumehest ettevõtja kuvand rahva silmis tihtipeale emotsionaalselt ehk pinnuks silmas ning teatud mõttes mõisnikuga samastatud, ent reaalsus on sellest enamasti kaugel ning põllumehena rikkaks saamise oht tänases kontekstis puudub.

Maamajandus on valdkond, kus Eestis toimunud arengud on

Tiit Niilo sõnul on aastate vältel talumehest saanud ettevõtja, kasutusele on võetud hõreasustusele sobilikud kaugtööviisid.

Efektiivse majandamise “kohustuse” kõrvalt on maaettevõtjad olnud Niilo sõnutsi sunnitud võtma mitmeid teisi rolle. “Aastate vältel on talumehest saanud ettevõtja, kasutusele on võetud hõreasustusele sobilikud kaugtööviisid, tekitatud oma toorainele lisaväärtus ning suudetud osaleda müügitöös. Ärilisele tegevusele on aga kohustustena lisandunud üldise eluolu parandamine, teenuste allesjäämise eest seismine ning muu jant, mida riik hõreasustusega piirkonnas kokku tõmbab,” räägib ta.

Möödunud 25 aasta suurimate äpardumiste alla võib Niilo hinnangul lugeda “Tallinn-riigi” sünni võimaldamise kulude kokkuhoiu sildi all ning vildaka erastamisprotsessi. “Erastamise ajaga kahjustati ühistegevuse himu terveks põlvkonnaks. Pseudo-ühistegevuse sildi all tehti asju, mis võtsid tahtmise üldse midagi ühiselt teha. Ehedaim näide selles valguses on praeguste piimatööstuste turunduslikud püüdlused Euroopas – igaüks kibeleb oma juustukilluga Euroopasse, selmet ühine hästimüüv n-ö Eesti juustukera tekitada,” märgib ta.

“Kuigi EL on maaellu kaasa toonud tohutu bürokraatia ning kõikvõimalikud normatiivid, on meie põllumajandus elus ning tänasel tasemel ometi just tänu EL-ile,” leiab Niilo ja peab tähtsaks asjaolu, et oleme tänaseks 11 aastat EL-i liikmed ning Euroopa väärtused on omaks võetud. Ta lisab, et peaksime suutma enam hinnata tõsiasja, et Eesti on suutnud jääda rahvusriigiks, välditud on rahvuskonflikti ja muud “suure maailma jama”.

Rõõmu teeb positiivne rändesaldo

Niilo sõnul peegeldab praegune reaalsus meie majanduses liberaalse poliitika tulemust. “Neid, kes maal ja maaettevõtjatena hakkama saavad, pole kahjuks väga palju, kuid nad on see-eest visad, efektiivsed ja vägagi konkurentsivõi-

EESTI MAJANDUS 25 melised,” sõnab Niilo ja lisab, et vaatamata efektiivsusele ja sitkusele ei ole meie põllumehed paraku ebavõrdsete toetuste tõttu konkurentsivõimelised. “Seda koguni sel määral, et paljudel seisab peale põlvkonnapikkust rassimist ees lõpetamisotsus,” märgib ta.

Kui taasiseseisvumise alul oli oma ettevõtlusega alustades olulisim väärtus tutvus, siis praegu maksab reaalne võimekus. Ka on Niilo sõnul toiminud ootuspärane muutus ühiskonna tasandil – onupojapoliitikale on asunud päitseid pähe panema maksumaksjad. Arvamusfestivalid, kodanikualgatusüritused paistavad välja ning toimivad.

Põhjust rõõmustamiseks on Niilo sõnul veelgi – esmakordselt üle aastate on meil positiivne rändesaldo ja tagasitulijaid on enam kui lahkujaid. Niilo on võtnud südameasjaks jõudumööda kaasa aidata maaelu edendamisele Võrumaal ja Eestis laiemalt ning ettevõtja-vaimuga, mõtlemisvõimeliste ja teotahteliste inimeste ja perekondade “integreerimise” maapiirkondadesse. “Tuleb mõelda, kuidas tuleksid maapiirkondadesse ootuspärased inimesed, kuidas nad leiaksid tee kogukonda, mis neile enim sobib ja nende vajadusi rahuldab, kuhu nemad omakorda saaksid anda oma panuse,” sõnab ta. “Talupoeg Niilo on üldiselt positiivne – meil on

väike ja õiges suunas arenev riik.

Tõsi, iluvigu on küll, kuid suurt pilti vaadates oleme siiski väga heas olukorras. Vaatamata isegi sellele, et maakatel on põhjust õiendamiseks ja rahulolematuseks,” on Niilo kindel.

Ettevõtluse väärtustamist riigi poolt pole tunda

Kruuli Trükikoja AS-i looja ja omanik Tarmo Kruuspan alustas oma ettevõttega üsna noore, taasiseseisvunud Eesti esimestel aastatel. “Kui alustasime, oli läbiv emotsioon tohutu rõõm vabadusest ja teadmisest, et kõike võib teha, kõike võis hakata ihaldama ning vaieldamatult kaasnes sellega ka võimalus raha teenida, ja ettevõtluses nähti just seda motiivi ja võimalust, mis sest et teadmisi ja kogemusi ju sisuliselt polnudki,” kirjeldab Kruuspan. Hiljem, kogemuste ja aastate lisandudes mõisteti, et üksnes raha teenimisel puudub omaette väärtus – märksa olulisem on midagi ise luua ja tunda, et sinu loodut – näiteks mõnda toodet – hinnataks ja et see teeks inimestele rõõmu. “Selle tõeni ja ettevõtluse laiemate eesmärkide tunnetuseni jõudmine võttis omajagu aega, kuid seda enam õppisime sellelt tasandilt asju hindama,” avab Kruuspan, kelle loodud trü-

DILE A A S S NE FA I M A K HEIS MUGAV? ON EBA JAGA

KA S I E H LIPU AD LIPU T HEISKLT, LIHTSAL KIIRE GAVALT! JA MU

ode, EU Eesti to

ate

disainip

1.

00-000

29613 nt nr 00

kikoda Kruul on tänaseks kasvanud tugevaks ja sõltumatuks ettevõtteks, olles tööandjaks paljudele inimestele.

Kruuspani sõnul oli 1990ndate taasiseseisvunud Eestis riigi poolset toetust ettevõtjaile märksa enam tunda kui täna. “Riik tegi tõesti kõik endast sõltuva ja astus ettevõtjaga ühte jalga – teadvustati, et riigile toob jõukust ennekõike siiski ettevõtja,” meenutab ta. “Riigil oli selge siht ja ees-

Tiit Niilo: “Erastamise ajaga kahjustati ühistegevuse himu terveks põlvkonnaks.”

märk saada Euroopasse, ettevõtjad püüdsid omalt poolt kogu südamest,” sõnab Kruuspan ja lisab, et seda teevad ettevõtjad ka täna, ent riigipoolset ettevõtluse väärtustamist on ajas üha vähem tunda.

Ka Kruuspan meenutab ettevõtluse algusaega kui pidevat õppimist – tuli õppida ettevõtet juhtima ning müüma, ka oli oluline käia kaasas maailmas toimuvate muutustega. “Kõik see oli topelt koormus, kuid samas väga hea

koormus. Iga samm, mille võrra edasi astusid, oli puhas rõõm. Mäletan, et töötunde ei loetud – entusiasm oli niivõrd suur ja tahe kuhugile jõuda,” meenutab ta.

Tänaseks on Kruuspani sõnutsi väärtused paika loksunud, ettevõtlust reguleerivad normatiivid ja rajad sisse tallatud ja kõik toimib. “Ent paiguti on tunda n-ö ülereguleerimist, peenhäälestamist mikrotasandil, mille kasutegurit ettevõtlusele alati selgelt teadvustada ei mõistagi,” täheldab ta.

Kruuspan on seisukohal, et täna pelgalt optimismi ja entusiasmiga ettevõtlust ei arenda – nüüd on vaja nii oskust kui ka kapitali. “Toona piisas vaid julgusest ja entusiasmist,” naerab mees.

Ettevõtjatel tuli maadelda ka katusepakkujatega

Toiduliidu juht Sirje Potisepp mäletab taasiseseisvumisjärgset aega kui perioodi, mil julgus taasiseseisvuda sai olla ja oli ainuõige otsus nii ettevõtjate kui inimeste seisukohalt.

“80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses sai võimalikuks eraettevõtlus ning paljud kasutasid seda võimalust aktiivselt. Luges see, kes kus tööl oli ja millisel ametipositsioonil. Seetõttu oli ka baas, millelt erinevad ettevõtted ja ettevõtjad alustasid, väga erinev –

9

kes lihtsalt võttis erastamise käigus üle hästi toimiva ettevõtte ja hakkas edasi arendama, kes tegi kõike ja ise nullist,” ütleb ta.

Alles nüüd on Potisepa sõnul näha, et uue Eesti algus oli tegelikult ebavõrdne. “Asju aeti ja tehti oma tarkuse järgi, kogedes nii edusamme kui ka tagasilööke, õpiti, areneti ja kasvati koos ettevõttega. Minu kogemus piirdub meeskonnaliikmena ühe korraliku tootmisbaasiga alkohoolsete jookide tootmisettevõtte Remedia ülesehitamisega, mis töötab hästi tänapäevani. Tõsi küll – teiste omanike käe all,” sõnab Potisepp.

Selleks, et käivitada alkoholitootmine, oli Potisepa sõnul vajalik täita hulk tingimusi, taotleda tootmislitsents majandusministeeriumist, kooskõlastada toodete hinnad ministeeriumis ning läbida hulganisti muid bürokraatlikke tõkkeid. “Kui midagi teha ei osanud, siis tuli ametnikelt nõu küsida ja oodata nendelt juhiseid, ja algaastatel polnud harvad juhtumid, kus ka nemad ei teadnud, kuidas asju ajada tuleb,” muigab ta.

Remedia stardipositsioon oli Potisepa sõnul hea – Liviko ei suutnud monopoolse kange alkoholi tootjana rahuldada tarbijate nõudlust. “Nii alustasime me naturaalsete likööride tootmisega ning hiljem taotlesime ka valge viina litsentsi. See oli murdepunkt Livi-

ko monopoolsele seisundile – siis saabus tõeline vabaturumajandus ja konkurents ka Eesti alkoholi turule,” meenutab ta.

Ettevõtluse algusaastatel valitses Potisepa sõnul täielik anarhia.

“Seoses salakaubandusega vohas turul musta raha summades, mida ei oskaks isegi kokku lüüa. Eriti ahvatlev oli ja on ka praegu salaäri sektorites, kus on tegemist riigi kehtestatud aktsiisimaksudega. Meenub just hämmingut tekitanud riigi tegevusetus – pidevalt oli õhus küsimus, miks riik ei ohjelda salaärikaid, miks lastakse neil Eestis vabalt tegutseda. See oli justnimelt riigi otsustamatus, mis viis Mäo teeristi sündmusteni, milles said salaviinaärikate käe läbi surma politseinikud,” leiab ta.

Eredalt on Potisepal meeles ka nn katusepakkujad, kes tiirlesid erinevate ettevõtete ümber. “Alkoholitehas oli üks ahvatlustest ka neile. Kuid kuna ajasime oma äri täiesti ametlikult ja seadusjärgselt, kadusid ka pöetud peadega ja musta riietatud mehed oma uhkete mustade džiipidega aia tagant. Õige hõlma ei hakka ju keegi,” sõnab ta.

Vaadates tagasi 25 aastale, on aga ka Potisepa sõnul palju sellist, mille meenutamine teeb südame soojaks. “Pidev areng, ettevõttega koos kasvamine – sellist kogemust, kus kõik on kõigile asjaosalistele uus, ei koge me ilmselt enam kunagi,” usub ta.

EESTI MAJANDUS 25

10

Estonian Airi enamusosaluse (66%) müüs riik 1996. aastal 59,4 miljoni krooniga Maersk Airile. Täna meie rahvuslik uhkus enam ei lenda.

Foto: RAIGO PAJULA

Suurettevõtete erastamiskogemused Salvo

Salvo, mille kõige kuulsam toodang oli kelgud, tootis ka plastmassist diapositiiviraame, hoki- ja uisusaapaid, puust suveniirnukke, purgikaasi ning muud. Kapitalismi saabumisega kadus enamikul toodangust turg, järele jäid vaid mäesuusasaapad, uisud ja ujumislestad, mida 1992. aastal tehases osaluse omandanud Itaalia firma HTM Sport tootis kuni 2003. aastani.

Siis viidi saabaste ja ujumislestade tootmine Eestist minema ning uiskude tootmine lõpetati. Järgmisel aastal müüs vahepeal Austria firmale Head üle läinud HTM maha ka Tallinnas Peterburi teel asunud peahoone ja lõpetas vaikselt tegevuse.

Polümeer

Erastamise stardipauk anti kuuele ettevõttele 1990. aastal jõuavad Eestis erakätesse peamiselt suurte ettevõtete abitootmised, väikesed kauplused jms. Õige erastamine läheb aga lahti sama aasta detsembris, mil valitsuse määrusega kuulutatakse välja kuue ettevõtte erastamine: õmblustootmiskoondis Baltika, õmblusvabrik Võit, Tallinna taksopark, Valga autobaas, Mareta ja Sami.

Leek

Aivar Õepa Valga autobaasi erastas 1991. aastal toonase transpordiministri Tiit Vähi ja tema kälimehe Jaak Raudsepa osalusega ettevõte Valga AB. Aasta hiljem Vähi väljus ettevõttest, müües aktsiad sellele nominaalhinnaga tagasi.

Tallinna taksopargi erastas kiirelt sündinud ja sama kiirelt kustunud ehituskooperatiivi Feer juht Margus Reinsalu. Soodsa asukohaga taksopargi krundile ehitati 1990-ndate lõpus Kristiine kaubanduskeskus, Reinsalu partner ettevõtmises oli Ernesto Preatoni.

Baltika aktsiatest müüakse 1991 septembris pooled ettevõtte töötajatest koosnevale aktsiaseltsile, 30% läheb avalikku müüki ning 20% jätab riik endale. 1997. aastal läheb ettevõte börsile. Järk-järgult lõpeb tootmine Eestis ja Baltikast saab jaekaubanduskett. Õmblusvabriku Võit, praegu tuntud pesutootja Linette erastavad kohalikud väliseestlaste investeerimisfondi Estinvest toel. Hiljem tuleb tuumikaktsionäriks Rootsi pesubrändi Miss Mary of Sweden omanik Torpet Förvaltnings AB. Kuni 1991. aastani tegeleb erastamisega riigivara haldaja riigivaraamet. Järgmisel aastal asutab valitsus spetsiaalse erastamisettevõtte ning ülejärgmisel ühendab selle ja riigivaraameti sakslaste eeskujul loodud erastamisagentuuriks.

Polümeer (varem Tegur) tootis nõukogude ajal täispuhutavaid ja vahtkummist karvastatud lelusid, aga ka hokilitreid, korvpalle ja pestavat tapeeti. Just enne NSVL-i lõplikku kokkuvarisemist ehitab Polümeer Tallinna Suur-Sõjamäele pestava tapeedi tsehhi kõrvale uue korvpallitsehhi, kuhu saabub Jaapanist ostetud Molteni sisseseade. Korvpallide tootmiseks litsentsi ostmiseks Moskva enam aga valuutat ei anna ning kallis sisseseade kogub tolmu.

Polümeer erastatakse kolmes osas, aastatel 1993–1995, kokku 38,1 miljoni krooni eest. Ettevõte maandub toonase Tallinna Panga suurosaniku Toomas Tooli portfellis, kes jätab alles vaid pestava tapeedi tootmise Suur-Sõjamäel. Polümeeri amortiseerunud tootmishooned Lillekülas on aga kinnisvarana rohkem väärt.

Ettevõtte järglaseks võib pidada Polümeeri Suur-Sõjamäe tsehhides plastmassitooteid valmistavat Baltplasti, mis äriregistri andmeil kuulub Mari Toolile.

Erastamisagentuur korraldab 40 ettevõtte müüki, teenides riigile 12 miljardit krooni, millest seitse miljardit oli erastamisväärtpaberites ehk EVP-des.

Viimaste mohikaanlastena on riigi ettevõtteportfellis 1990-ndate lõpus järel veel suured infra- ja transpordiettevõtted Estonian Air, Eesti Merelaevandus, Eesti Energia ja Eesti Raudtee.

Ette võetakse ka suured infrastruktuuri ettevõtted

Estonian Airi enamusosaluse (66%) müüb riik 1996. aastal 59,4 miljoni krooniga Maersk Airile, kes selle 2003. aastal SAS-ile 300 miljoniga edasi müüb. Põhimõtteliselt ongi Taani Møller-Mærsk grupi lennufirma ainus Estonian Airi omanik, kes suudab plussi jääda, hoolimata Tupolevidelt Boeingutele ülemine-

Erastamisagentuur korraldas 40 ettevõtte müüki, teenides riigile 12 miljardit krooni.

kuks tehtud suurtest investeeringutest. Erastamiseelsetel aastatel oli Estonian Air samas seisus, mis viimastel aastatelgi: võlgades ja kahjumis.

Eesti Merelaevanduse erastab riik 1997. aastal 700 miljoni krooni eest aktsiaseltsile ESCO Holding. 2003. aastal läheb ettevõte pankrotti ja riigil jääb viimase osa aktsiate eest saamata 150 miljonit krooni.

Eesti Energiat üritab Mart Laari valitsus müüa 2001. aastal osaliselt.

Narva Elektrijaamade 49% aktsiate müügiks sõlmitakse leping ettevõttega NRG Energy, kuid see ei suuda aasta hiljem omapoolseid kohustusi laenugarantiide otsimisel täita, andes valitsusele võimaluse rahva seas protesti tekitanud tehingust taanduda.

66% Eesti Raudtee aktsiate müük 2001. aastal miljardi krooniga ettevõttele Baltic Rail Service (BRS) on Eesti viimane suurem erastamistehing. Samal aastal erastamisagentuur likvideeritakse, selle viimast juhti Jaak Liivikut karistab kohus aga hiljem ametiposti kuritarvitamise eest raudtee erastamise protsessis rahatrahvi ja vanglakaristusega. Hiljem mõistab Euroopa inimõiguste kohus Liiviku õigeks.

Valitsus ostab aga raudtee-ettevõtte enamusosaluse BRS-ilt 2007. aastal tagasi, makstes üle kahe korra rohkem: 2,3 miljardit krooni.

Tubakatoodete vabriku Leek enamusosanikuks saab 1992. aastal Rootsi firma Svenska Tobaks, kes lubab investeerida tootmise kaasajastamisse sada miljonit krooni. Esimene 50 miljoniline investeering nüüd Eesti Tubaka nime kandvasse ettevõttesse tehaksegi, Tallinna vabrik saab uue sisseseade ning tootma hakatakse esimesi nn ameerika tüüpi sigarette Royal Extra.

Investeering uude tehasesse Lasnamäel jääb ent ära, sest valitsus otsustab 1996. aastal mitte kinni pidada erastamisel antud lubadusest ja tõstab Eestis toodetud tubakatoodete aktsiisi võrdseks välismaise toodanguga. Svenska Tobaks võttis seepeale Eesti Tubaka jaotamata kasumist välja 140 miljonit, sulges Tallinna tehase ja kolis tootmise Malmösse.

Järgmisel aastal ostavad rootslased riigile jäänud kolmandiku aktsiaist kümme korda alghinnast odavamalt, seitsme miljoni krooniga. Mõned aastad hiljem lõpeb Eesti kaubamärkidega sigarettide tootmine üldse.

Balti Laevaremonditehas

Eesti Kalalaevaremondi Tootmiskoondis Estremrõbflot, hilisema nimetusega Balti Laevaremonditehas tuleb erastamisele 1996. aastal. Erastamiskonkursi võidab 51 miljoni kroonise pakkumusega AS Jaronex, kus on enamusosalus Talinvestil. Jaronex aga ei suuda pangagarantiid esitada ning tehas erastatakse seda seni rentinud töötajate firmale AS BLRT, mida juhib Fjodor Berman.

BLRT pakkumine on 35 miljonit krooni.

Bermani juhtimisel on ligi pooleteise

tuhande töötajaga tehas saanud vahepealsest raskest ajast üle diiselronge remontides.

Juba erastamise aastal teeb tehas 380 miljonit krooni käivet ja teenib 70 miljonit krooni kasumit. 2000. aastal lisab BLRT Tallinna Meretehase, aasta hiljem Klaipėda laevaremonditehase ning 2007. aastal Soomes Naantalis asuva Turku Repair Yardi.

Kiviter

Põlevkiviõli tootva Kiviteri erastamiskonkursi võidab 120 miljoni eurose pakkumusega 1997. aastal Eriõli, Priit Piilmanni ja Elar Sarapuu kütuse jm naftatoodetega kauplev firma. Eriõli võtab erastamiseks Ühispangast laenu, kandib kogu vara Bahamas registreeritud Hansen Co. Eesti tütarfirmadele ning läheb aasta hiljem pankrotti. Sama juhtub ka Kiviteriga.

Hansen Co. asutatud Viroliine hangib Kiviteri vara pankrotipesast. 1999. aastal saab Viroliine uue nime: Viru Keemia Grupp (VKG). Pärast pankrotist tingitud ärikeelu lõppemist 2002. aastal ilmuvad Piilmann ja Sarapuu äriregistris taas ettevõtte omanike hulka; nende kaasomanikud on endine Ühispanga suurklientide laenujuht Margus Kangro ja eksminister Ants Laos.

Norma

1994. aastal otsustab valitsus likvideerida nn rahvaettevõtted (ettevõtted, kus omanikud olid töötajad: olid tehases tööl, olid ka omanik, lahkusid töölt lahkusid ka omanike seast). 66% Normast (ülejäänu jääb riigile) omanikuks saab Norma Liikmete AS, ettevõte, mille aktsiaid said osta kõik Norma töötajad. Aktsiate ostmise rahastamiseks jagab Norma juht Jüri Käo töötajate vahel laiali tehase kümne miljoni krooni suuruse reservfondi.

1996. aastal Tallinna börsile jõudnud Norma maandub mõne aasta pärast Rootsi turvavarustuse tootja Autoliv portfellis ega kuulu nüüd enam tehase töötajatele.

Norma Liikmete AS, mis vahepeal kandis nime Norma Grupi AS, on nüüd NG Investeeringud. Ettevõttele kuulub börsil noteeritud Tallinna Kaubamaja suurosalus, Liviko, Balbiino ja erinevat kinnisvara. NG Investeeringud on tubli dividendimaksja, nii et omaaegsetele Norma töötajatele, kes süllesadanud raha uue teleri ostmise asemel aktsiatesse investeerisid, on toonane risk end ära tasunud.

Kreenholm

Narva suurima töötajate arvuga (ligi 15 000) tööstusettevõte Kreenholmi Manufaktuur jõudis erakätesse aastal 1994, mil tehase ostis kõiges 12,5 miljoni krooniga Kreenholmi Valduse AS. Samas võttis Rootsi kangatootjale Borås Wäferi AB kuuluv aktsiaselts üle ka ligi 200 miljoni krooni väärtuses Kreenholmi kohustusi.

Kreenholm hakkab tegema rootslastele allhanget, viimaste hooleks jääb peamiselt turustus. Jalgu alla ent ei saadagi, sest Hiinaga on tekstiilisektoris raske konkureerida.

Järk-järgult, aasta-aastalt, on rootslased sunnitud tootmist vähendama ja inimesi koondama. 2010. aastal saabub lõpp, Borås Wäferi esitab Rootsi kohtule iseenda ja Eesti kohtule Kreenholmi pankrotiavalduse.

Praegu tegutseb endise Kreenholmi hoonetes kinnisvaraarendaja Narva Gate OÜ, milles on osalus ka Borås Wäferi eksjuhil Mats Gabrielssonil.

25

Plokitehas I, sügis 1993

Ahju osad kohal. 1993

Fibo on kaubamärk, mida teavad tõenäoliselt kõik ehitussektoris tegutsevad ettevõtted ja ka paljud ehitusega igapäevaselt mitte kokkupuutuvad inimesed – alates 1990ndatest on Fibo olnud asendamatuks ehitusmaterjaliks ning ühtlasi ka müüriplokkide sünonüümiks Eesti turul.

25 aastat on kiiresti areneval turul piisavalt pikk aeg, et heita pilk möödunule ja tuua välja mõned olulisemad kuupäevad ettevõtte ajaloost.

80ndate lõpus (1989-1990) hakati uurima võimalusi kergkruusa tootmiseks Eestis.

Eelnevalt oli teada, et Pärnumaal Häädemeestel on rikkalikult savi, mis on sobilik kergkruusa valmistamiseks. Suurem osa ühiskonnast ei osanud tol ajal veel ette näha, kui väärt materjali saab kohalikust savist toota ning millise positsiooni kergkruus ja kergplokk tulevikus ehitussektoris saab.

Esimene tuli ahju. 1994

Kliendikoolitused Aravete tehase õppeklassis, 2000

1990. aastal käidi Rootsis tutvumas kergkruusa tootmise tehnoloogiaga. Samal aastal prooviti Häädemeeste savist Lätis pooltööstuslikult kergkruusa toota.

22.05.1991 asutasid 4 ettevõtlikku meest Leharu AS-i, kes hakkas tegema ettevalmistusi kergkruusa tootmiseks Eestis. Juba samal aastal rajati ka juurdepääsutee savimaardlani, järgmisel aastal rajati tehase territooriumile sadevete kanalisatsioon ja drenaaž ning ehitati alajaam. Märgilise tähendusega on samal aastal esimese plokitehase vundamendi ehitamine.

1993. aastal hakati paigaldama kergkruusa põletusahju. Tööd edenesid nii kiiresti, et 17.07.1994 toimus esimene kergkruusa proovitootmine Häädemeestel.

1996. aastal sai plokitehas valmis ning turule toodi Fibo plokid (tugevusega 3 MPa). Ühtlasi hakati kergkruusa turustama 50 l ja 1500 l kottides. Kui vaadata ajas tagasi, oli Fibo plokkide väljaarendamine ja turuletoomine murrangulise tähtsusega – see oli esimene kvaliteetne ja innovaatiline ehitusmaterjal seinte ladumiseks. Tõenäoliselt mäletavad veel vanemad müürsepad, mida tähendas nende jaoks Fibo plokkide turuletulemine – töö läks kergemaks ja kiiremaks, müür sai sile ja sirge, võis unustada sellise mõiste nagu „plokkide kvaliteediprobleemid“. Lisaks muutus veel midagi, mis toona veel väga tavapärane ei olnud – Fibo tootejuhid ja müügiesindajad pakkusid tehnilist tuge ning nõustasid nii ehitajaid, projekteerijaid, arhitekte kui ka lõppkliente. „Revolutsioon“ ehituses oli toimunud.

Mess Eesti Ehitab, kevad 2000

Häädemeeste tehase 10. sünnipäev, kevad 2001

Kuna Fibo plokid said kiiresti väga populaarseks, järgnes 1997. aastal Fibo silluste turuletoomine ning 1998. aastal läks Fibo tehases käiku teine ploki tootmisliin, et rahuldada turunõudlust.

Et pakkuda võimalikult laia valikut ning täita klientide vajadused, toodi 1999. aastal turule suurema survetugevusega plokid: 5 MPa, ’Fibo 5’. Samal aastal tuli turule ka Fibo korsten – esimene korralik isoleeritud korsten.

Tehas Fibo ExClay tootmishooned

Tavapäratult toonasele ärikultuurile pöörati Fibo tootmises ka suurt rõhku keskkonnasäästlikkusele. 2000. aastal paigaldati kergkruusa põletusahju korstnale suitsugaaside filter ning põletusahjust kiirguv soojus suunati savi ettevalmistamiseks.

Areng jätkus. Ettevõtte tootmis- ja juhtimiskultuur olid kõrgel tasemel ning 2001. aastal anti tehasele ISO 9001 ja ISO 14001 sertifikaadid. Lisaks toodi 2001. aasta augustis turule soojustusega FiboTerm plokid. Tootearenduse tulemusel toodi 2002. aastal turule väikeehitiste jaoks sobivad ’Fibo 2’ plokid. Ettevõtte hea töö tulemusel tekkis olukord, kus paari aasta jooksul suurendati turunõudluse rahuldamiseks Fibo plokkide tootmisvõimsust 74%. 2006. aastal läks tööle veel kolmas ploki tootmisliin ning sellega saavutati plokiliinide tootmisvõimsuseks 430 000 m³ – see on suurim tootmisvõimsus Baltikumis.

2006.-2008. aastal ehitusbuumi ajal töötasid kõik 3 plokiliini ööpäevaringselt 7 ööpäeva nädalas. Sellele vaatamata võis mõne toote tellimusaeg ulatuda 4-5 kuuni.

Kuna kergkruusa kulus plokkide tootmiseks rohkem kui üks pöördahi suutis toota, imporditi kergkruusa ka teistest kontserni ettevõtetest.

Uus Fibo tapp-liitega standardplokk

2009. aastal alanud kinnisvara- ja ehituskriisi tulemusel toimus ka tootmismahtude järsk langus ning seetõttu ka tootmise ümberstruktueerimine. Kui madalseis sai üle elatud, arvasid paljud ehitajad, et „turg ongi valmis“, saabunund on stabiilne aeg ja midagi uut tulemas pole. Aga nii see ei läinud: 2015. aasta aprillis toodi turule uued 100 ja 150 mm paksusega tapp-liitega Fibo vaheseinaplokid, mis muutusid kiiresti väga populaarseks. Selle aasta aprillis toodi turule 200, 250 ja 300 mm tapp-liitega Fibo plokid. Võib öelda, et seni räägiti plokist kui „tavalisest nelinurksest klotsist“, kuid Fibo tappliitega plokkide turuletoomisega anti müüri ladumisele uus tähendus – müüride ehitamine on nüüd veelgi kiirem ja lihtsam ning laotud müür siledam!

Fibo tehase 25. sünnipäeva külalised

Uued Fibo tapp-liitega vaheseinaplokid

EESTI MAJANDUS 25

12 Foto: Karin Kaljuläte

Rahandusministrid on näinud 25 aasta jooksul tõuse ja langusi Majanduses sõltub palju inimeste ja ettevõtete käitumisest ja välisturgudest. Oma roll on ka valitsusel ja riigi rahakotti hoidval rahandusministril. Nagu majandus on tsükliline, on ka rahandusministrid pidanud tegelema nii majanduse kaosest väljatoomisega kui ka igaval rahulikul ajal maksutulu kokku kogumise ja selle kulutamisega.

Romet Kreek

Mart Opmanni ajal algas hoogne ettevalmistus Euroopa Liiduga liitumiseks.

Eesti taasiseseisvumise aegu olid majanduses ja rahanduses rasked olud. Eestis kehtis Nõukogude Liidu rubla, kõigest valitses puudus ja inflatsioon oli kõrge. Majanduses valitses suur segadus. Nappis sularaha. Sularaha ja kontodel oleva rubla kurss erines. Eestis prooviti ära ka talongimajandus, kuna esmatarbekaupa kõigile ei jätkunud. Valitses tõeline kauboikapitalism.

Esimese rahandusministri Rein Milleri ajal toimus Eestis rahareform, mille käigus võeti kasutusele Eesti kroon ja see seoti Saksa margaga. Kui vahetult enne rahareformi ei olnud pankadel piisavalt sularaha, siis vahetult enne rahareformi ujutati pangad sularubladega üle – nende hoidmiseks kasutati pankades isegi prügikorve. Rahvas

hakkas usaldama oma raha. Inflatsioon rauges kiires tempos.

Kui 1992. aastal oli inflatsioon 1053%, siis 2013. aastaks aeglustus hinnatõus 35,6 protsendile. Kuigi rahareform osutus edukaks, pidi valitsus maadlema terve müriaadi probleemidega.

1992–93 pidi riik võtma laenu kütuse, maagaasi, hädavajalike kaupade ja vilja ostmiseks. Viimasega on kahtlased lood. 10 miljoni dollariline viljalaen võeti viljas, mis aga kummalistel põhjustel müüdi ja jagati laiali laenusummast kordades odavamalt.

Miks vilja müügist vähe raha saadi, ei osanud Miller aastaid hiljem kommenteerida.

Järgmiseks rahandusministriks sai Madis Üürike. Sel ajajärgul oli oluline majanduse

Eesti rahandusministrid Rein Miller

07.05.1990-30.01.1992

Rein Miller

30.01.1992-21.10.1992

Madis Üürike

21.10.1992-07.01.1994

Heiki Kranich

11.01.1994-21.06.1994

Andres Lipstok

27.06.1994-08.11.1994

Andres Lipstok

08.11.1994-17.04.1995

Mart Opmann

17.04.1995-06.11.1995

Mart Opmann

6.11.1995-17.03.1997

Mart Opmann

17.03.1997-25.03.1999

Siim Kallas

25.03.1999-28.01.2002

Harri Õunapuu

28.01.2002-10.04.2003

Tõnis Palts

10.04.2003-06.10.2003

Taavi Veskimägi

06.10.2003-13.04.2005

Aivar Sõerd

13.04.2005-05.04.2007

Ivari Padar

05.04.2007-21.05.2009

Jürgen Ligi

04.06.2009-06.04.2011

Jürgen Ligi

06.04.2011-26.03.2014

Jürgen Ligi

26.03.2014-03.11.2014

Maris Lauri

03.11.2014-09.04.2015

Sven Sester

09.04/2015 Allikas: Vabariigi valitsus

Tõeline puhkus!

Eestimaiselt elegantsed 4* hotellitoad À la carte restoran NOOT populaarsete kontsertide ja õhtusöökidega SPA & SAUN, 8 erinevat sauna, saunarituaalid ja Surnumeres hõljumine Ehedad eestimaised ja särtsakad idamaised spaahoolitsused Jooga ja grupitreeningud Activespas Privaatsaun KADAKA klubi Rutiinimurdvad võimalused eriliste sündmuste tähistamiseks Kõige uuem konverentsikeskus Tallinna ja Riia vahel

ESTONIA Resort Hotel & Spa

I

A.H. Tammsaare pst 4a/6, Pärnu I 440 1017 I resorthotel@spaestonia.ee I www.spaestonia.ee/resort

EESTI MAJANDUS 25

stabiliseerimine ja suunaks valiti liberaalne majanduspoliitika. Päevakorral oli erastamine ja omandireform. Eesti võttis väliskaubanduses suuna ida asemel läände.

Panganduses püüti nõutava omakapitali suurendamise ja pankade arvu vähenemise kaudu saavutada suurem stabiilsus. Inflatsiooni pidurdamiseks peeti oluliseks valitsuse ranget rahapoliitikat. Tol ajal oli veel taagaks pankrotistunud riigiettevõtete kunstlik ülalpidamine. Krooni stabiilsus oli majanduse nurgakiviks ja selleks võeti eesmärk hoida riigieelarve tasakaalus.

1995. aastast hakkas majandus ülesmäge ronima

Üürikeselt võttis rahandusministri portfelli Heiki Kranich ja temalt omakorda Andres Lipstok.

Majandus saadi kasvama alles 1995. aastal. Tol ajal oli rahandusminister Mart Opmann.

1995. aastal algas Eesti hoog-

Andrus Ansipi kuulus tsitaat: “Kui see on kriis ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.”

ne ettevalmistus Euroopa Liiduga liitumiseks, mis elavdas majandust. Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks 2004. aastal.

Suurima majanduskasvu saavutas Eesti 1997. aastal, kui majandus kasvas 11,7%. Tol ajal valitses Eestis börsieufooria, mis nakatas positiivsusega ka majandust laiemalt. Peole järgnes börsikrahh, mis pühkis pangandusmaastikult mõnegi panga. Maad võttis pessimism.

Opmanni järel sai 1999. aastal rahandusministriks Siim Kallas, kellelt võttis portfelli üle Harri Õunapuu. Viimase võimul olles 2002. aastal viidi ellu pensionireform, millega loodi II pensionisammas.

13

Eesti majanduskasv püsihindades, %

Allikas: Eesti Pank, Statistikaamet

Sajandi alguse optimism

Tähelepanuväärne on Eesti kiire majanduskasv. Aastatel 2000–2007 ei kasvanud majandus ühelgi aastal vähem kui 5%. 2006. aastal ületas majanduskasv taas 10% joone (10,5%). Nendel aastatel olid rahandusministrid Siim Kallas, Harri Õunapuu, Tõnis Palts, Taavi Veskimägi ja Aivar Sõerd. Siis sai rahandusministriks Ivari Padar.

Seda perioodi iseloomustas eestlaste seas valitsenud optimismipuhang. Levinud oli seisukoht, et elu saab minna ainult paremaks.

Et ka palgatõus oli korralik ja pangad käivitasid laenuralli, kasvas majandus hoogsalt.

Inimesed võtsid eluasemelaene,

valitses kinnisvarabuum ja sellega spekuleerimine.

Kriis ja maksutõusud

Maailmamajanduse olukorra halvenedes ning vaatamata ettevõtjate ja analüütikute hoiatustele elas valitsus omas positiivses maailmas. Seda aega iseloomustas peaminister Andrus Ansipi 7. veebruaril 2008 valitsuse pressikonverentsil öeldud lause: “Kui see on kriis ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.”

Esialgu ei tormatud riigi kulusid koomale tõmbama ja hiljem tehti seda karmimalt. Riik peatas II pensionisambasse omapoolsed

sissemaksed, mitmelt poolt kärbiti kulusid ja tõsteti makse. Kuigi Reformierakonna põhimõtteks oli, et maksudega ei mängita, kehtestati 1. juulist kõigest 5-päevase etteteatamisega ajutiselt eelarveaukude lappimiseks käibemaksumäära tõus 18 protsendilt 20 protsendile. See ajutisus kehtib Eestis 20% käibemaksumäära näol Eestis tänini. Riigi kulude kärpimisega jännis olnud rahandusministri Padari asemel sai eelarvetasakaalu eest võitlevaks rahandusministriks Jürgen Ligi. Tema läbivaks jooneks valitsuses oli igasuguste kulude suurendamise juures küsimus, mis on kulude katteallikas.

Lisaks valitsuse poolt väiksematele kulutustele ning maksumaksjatele ja ettevõtete kulude tõstmisele olid ka siia uljalt välismaalt emapankadest laenu võtnud pangad tõmmanud järsult pidurit laenude andmisele. See omakorda kahjustas majandust. Ka välisturgude olukord oli halvenenud, oma osa oli selles üleilmsel finantskriisil. 2008. aastal oli majanduslanguseks 5%, 2009. aastal juba 14,2%.

Aeglase majanduskasvu aeg

2010. aastaks sai kriis majanduskasvu poolest läbi. Kriisijärgset kiireimat majanduskasvu koges Ees-

ti 2011. aastal (7,6%). 2011. aastal tuli Eestis käibele euro. Lisaks ühisrahale tekkis varsti vajadus hakata päästma raskustesse sattunud riike. Rahandusminister pidi kõvasti aega kulutama Kreeka ja teiste hädiste euroala liikmesriikide päästmisega tegelemisele.

Ka 2012. aasta 5% majanduskasv oli veel päris korralik, kuid järgnenud kolmel aastal ei saavutanud majanduskasv isegi 3% tempot. Saabus aeglase majanduskasvu aeg. Ligi käest läks rahandusministri tool Maris Laurile, kes sai sellel kohal olla alla poole aasta. Mullu aprillist sai rahandusministriks Sven Sester.

SISUTURUNDUS

Võrguvara – üle 20 aasta ulmelist reaalsust Võrguvara Aktsiaselts on juba üle 20 aasta peamiselt infovõrgu lahendustega tegelev Eesti kapitalil põhinev ettevõte, mille tunnuslausest „Ulmest saab reaalsus” juhindutakse ka oma igapäevases tegevuses. Arvutivõrkude ja nendega seonduva puhul ei ole olemas ulmelisi olukordi, mida ei suudeta piisava vajaduse korral reaalsuseks muuta.

Kuigi Võrguvara AS on asutatud aastal 1995 pärast Eesti-Austraalia ettevõtte Aetec AS jagunemist, siis kaudselt võib öelda, et arvutivõrkudega on tegeletud juba aastast 1988. Siis ehitas ettevõtte tänane tegevjuht ja omanik Jüri Reitsakas oma esimese arvutivõrgu. Kuna firma juht on taustalt eelkõige tugev insener, on Võrguvara algusest peale olnud tehnilisele kompetentsile orienteeritud ettevõte ning paljude lahenduste ja toodeteni on jõutud tihti inseneride ja klientide tehnilise uudishimu ja huvi tulemusel.

Kui küsida Jürilt, milline on tema ärifilosoofia ja mida ta on aastate jooksul Eesti IT-maastikul tegutsedes õppinud, siis

vastus on: „Filosoofia on lihtne – klientidel on lahendamist vajavad probleemid. Neile tuleb leida sobivad lahendused ka siis, kui need veidi mugavustsoonist ja oma igapäevasest tegevusvaldkonnast välja tulemist nõuavad. Lisaks olen õppinud, et odavad asjad on tihti kõige kallimad.”

Viimast väidet illustreerib Jüri looga algusaastatel tehtud projektist, kus kliendi soovile vastu tulles sai pakutud välja odav switch-lahendus. Hiljem, et firma maine kliendi halvast tagasisidest tulenevalt ei kannataks, vahetas Võrguvara kogu mittetöötava soodsa lahenduse kallima ja toimiva vastu välja, kandes kulud ise. Pärast

Võrguvara omanik ja juhatuse liige Jüri Reitsakas, Iraagi Kurdistani Sulaymaniah kohtuhoone värskelt valminud andmekeskuses.

seda hoidutakse kvaliteedi suhtes kompromisside tegemisest. „Pisut kõrgem hind ununeb ammu enne seda, kui läheb meelest halb kogemus mittetöötavast lahendusest.”

Huvitavaid projekte on 20 aasta jooksul olnud arvukalt. Ühe näitena on esimesena Eestis teostatud üle 100 töökohaga virtuaalsete tööjaamade lahendus. Aga mitte ainult esimesena Eestis. 2015. aastal osales Võrguvara Iraagi Kurdistanis paberivaba kohtusüsteemi projektis, tarnides sinna muu infrastruktuuri hulgas ka Iraagi esimese suure VDI- (virtuaalsete tööjaamade) lahenduse. Märkimist väärt on tõik, et selles projektis imporditi kogu töö – tarkvara arendus, võrgu ja andmekeskuste infrastruktuur, tööjaamade lahendus, isegi kaabeldustööd – Eestist.

2000. aastal arenes arvutivõrkude ja turbe kõrval välja uus tegevussuund, mis oli tegevuse loogiline jätk. Teadmised ja kogemus arvutivõrkudega olid rakendatavad targa maja lahenduste väljatöötamisel – kui ühendada majas olevad seadmed ja alamsüsteemid ühte võrku ning panna nad ühte

keelt rääkima, on võimalik saada võimalikult efektiivselt toimiv, säästlik, mugav ning atraktiivne elu- või töökeskkond.

2016. aasta alguses eraldus targa maja lahendustega tegelev seltskond eraldi ettevõtteks ning pakub nüüd kvaliteetseid hooneautomaatika lahendusi Nutimaja OÜ märgi all.

Mis puudutab Võrguvara kui töökeskkonda, siis on siinkohal ikka olnud võtmeks vabadus – meeskonnal on olnud alati vabad käed kujundada oma tööaega, planeerida oma tegevusi ning valida meelisprojekte.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et on osatud valida partnereid, hoida töötajaid ning hoolitseda klientide eest. Kvaliteetsetest lahendusest annab märku asjaolu, et suhteliselt väikese tehnilise meeskonnaga suudetakse pakkuda väga adekvaatset tehnilist esmatasandi tuge suurele tooteportfellile. Suhteid töötajate ja klientidega ilmestavad asjaolud, et mõned siiani kehtivad koostöölepingud klientidega on allkirjastatud aastal 1998 ja töölepingud mitmete inimestega, kes siiani kollektiivis, ettevõtte esimesel kolmel aastal.

EESTI MAJANDUS 25

15

Kuidas on muutunud majapidamiste ostuvõime?

Pakk hakkliha ja 6 liitrit piima Foto: Arno Saar

Eesti konjunktuuriinstituudi ostukorv on püsinud muutumatuna 1990. aastast alates. Teoreetilise neljaliikmelise pere nädalas tarvis mineva toidu kogust sisaldav korv annab sestap ülevaate Eesti majapidamise ostuvõimest taasiseseisvumisest tänapäevani.

Ostukorvi maksumuse muutus 1990-2016 Ostukorvi sisu jahu makaronid leib sai liha hakkliha keeduvorst suitsuvorst piim kohupiim juust või koor munad kala margariin suhkur kohv tee kondiitritooted juurvili kartulid puuvili limonaad Kokku

Aivar Õepa Ostukorvis on jahu-, liha- ja piimatooted, lisaks suhkur, kohv, kartulid jms. Konjunktuuriinstituudi teaduri Pille Vahtramäe sõnul on ostukorvi valitud konkreetsed toiduained ajas muutunud, vastavalt sortimendi muutumisele, kuid põhimõte on siiski sama mis alguses: toidukorvi moodustavad tavalised igapäevased ja laialt kättesaadavad tooted, mitte midagi eksootilist või hooajalist.

Augustis 1991 maksis ostukorv 193,59 rubla. Eurodesse saab selle ümber arvutada, kasutades toonast mitteametlikku Saksa marga kurssi 1 mark = 25 rubla ja marga hilisemat eurodesse vahetamise kurssi 1 euro = 1,95583 marka.

Seega maksis neljaliikmelise pere nädala toidutagavara 1991 augustis 3,96 eurot. 25 aastat hil-

Tänapäeval on valikuvõimalus erinevate toiduainete kaubamäkide vahel palju suurem, kui paarkümmend aastat tagasi.

jem on sama ostukorv 68,55 eurot ehk 17,3 korda rohkem.

Arvesse tuleb võtta aga ka ostujõudu. 1991. aastal oli keskmine brutokuupalk 775 rubla ehk 15,85 eurot. Tänavu esimeses kvartalis oli keskmine brutokuupalk 1091 eurot ehk 68,8 korda rohkem.

Rubla lõpuaastatel 1990–1992 oli Eestis ka hüperinflatsioon, mille üks põhjus oli siinne palkade ja hindade vabakslaskmine. Sisuliselt devalveeriti NSV Liidu ühes nurgas rubla, mis tõi siia küll kõrge-

mad hinnad ja nullis varasemad säästud, kuid kindlustas suhtelise kaubakülluse võrreldes ülejäänud hiigelriigiga. Samuti kindlustas n-ö ennakinflatsioon 1992 kasutuselevõetud kroonile pehme maandumise.

Inflatsioon peegeldub ka ostukorvis. 1990. aasta novembris maksab ostukorv 37 rubla, aasta hiljem juba 190 rubla. 1990. aastal 67 kopikat maksnud 200-grammine võipakk maksab taasiseseisvumissügisel ühe rubla ja 86 kopi-

kat. Liha ja vorsti hinnad on aastaga kümnekordistunud, suhkru hind 17-kordistunud. “Kõigest” 2–3 korda kerkivad aastaga kohvi, kala ja puuvilja hinnad.

Kaubaküllus teiste nõukogude vabariikidega võrreldes on aga suhteline. Liha- ja piimatoodete valik poodides sisuliselt puudus; isegi alkohoolsete jookide ja õlle puhul oli valik pigem see, et kas oli või ei olnud (enamasti polnud).

Veel 1994. aastalgi, mil inflatsioon oli juba stabiliseerunud

rublades Hind novembris 1990 0,21 0,26 0,99 1,32 4,00 0,59 2,47 1,50 1,32 0,37 1,13 1,36 1,65 1,20 1,03 0,39 0,78 2,00 0,38 2,96 2,00 2,00 4,00 2,70 36,61

* Ümardatud täissentideni

Hind septembris 1991 0,81 1,02 2,74 2,62 37,86 4,49 20,66 5,59 7,32 1,89 7,30 9,30 9,26 4,10 2,58 1,13 13,75 4,40 0,79 19,67 4,74 5,20 11,40 11,04 189,66

eurodes Hind septembris 1991 * 0,02 0,02 0,06 0,05 0,77 0,09 0,42 0,11 0,15 0,04 0,15 0,19 0,19 0,08 0,05 0,02 0,28 0,09 0,02 0,40 0,10 0,11 0,23 0,23 3,88

keeduvorsti ja viinereid on kolm aastat pärast iseseisvuse taastamist poodides saada keskmiselt kaheksat sorti, mis oli nõukogude ajal ennekuulmatu.

Tänapäeval aga on viimaste EMOR-i sortimendiuuringute kohaselt ostjal keskmiselt valida kümne piima, 11 või ning 57 keeduvorstitoote vahel.

Tallinna Ettevõtlusamet kutsub osalema konkursil

TALLINNA ETTEVÕTLUSAUHINNAD Arendusprojekt | Koostööprojekt | Särav startija | Turismitegu Ökouuendus | Töökohtade looja | Vastutustundlik ettevõtja ettevotluspaev.tallinn.ee

Kandideerimine kuni 12. septembrini 2016

0,44 0,83 4,84 3,58 12,05 1,21 4,29 1,63 5,08 2,01 2,77 2,94 2,29 1,58 2,81 0,71 0,78 1,01 0,93 7,64 1,12 2,70 2,09 3,24 68,55

Andmed: Eesti konjuktuuriinstituut, Ärileht

ja välisvaluutalt kauplemispiirangud maha võetud, oli poodide kaubavalik veel nadi. Näiteks võid oli müügil keskeltläbi üks nimetus poe kohta, Tallinnas koguni 0,8, st pealinnas oli võid võimalik osta vaid ühte sorti ja seda viiest poest vaid neljas. Sarnaselt kehv on valik näiteks piima puhul, kuid juba

2016

Hind juunis 2016

EESTI MAJANDUS 25

16

Noor ettevõtja Aleksander Vassiljev:

Fotod: Anna Aurelia Minev

Maksude üle ei peaks kurtma Eesti majandusega peaaegu sama vanust jagav Aleksander Vassiljev, tuttavatele Aleks ja sõpradele Sass, alustas oma praeguse ettevõttega kolme aasta eest.

Selle aja jooksul on ta jõudnud koduköögis meisterdamisest oma töökojani.

Leen Lindam Kohtume Aleksiga KoorWoodi töökojas, mis Nõmmel pesitseb ning puidudisainist tarbeesemeid loob. Tema tiimis on palgalisi töötajaid neli, projektipõhiselt lööb kampa regulaarselt veel kolm inimest.

Avaras töökojas käib vilgas töö ning sisekujunduses võidutsevad samuti puitdetailid – ruumis risti jooksvatest taladest kuni kihvti põrandalambini. Nurgas on omatehtud fotonurk, kus luuakse ainest firma sotsiaalmeediakontodele. Kõik paistab mõnusalt boheemlaslik, kuigi tänapäeval oleks vast õigem seda hipsterlikuks nimetada.

Kuidas KoorWood alguse sai?

Kasvas välja köögis nokitsemisest.

Olen kogu aeg puidutööga tegelenud, nokitsenud ja ühel hetkel tegin oma tahvelarvutile puidust katte ja sõbrad kiitsid ning soovitasid neid müüma hakata. Tegin väikse portsu telefoni- ja arvutikatteid. Disainisin ise pakendid ümber ja panin disainipoodi müüki ja tõepoolest – inimesed ostsid. Edasi asjad progresseerusid loomulikult.

Algus oli sujuv?

Aga aeglane. Pidevalt oleme vaikselt oma tootevalikut suurendanud, tegevusvaldkondi laiendanud. Nüüdseks teeme erinevaid tarbeesemeid, sisekujundusdisaini, kolmandatele osapooltele pakendidisaini, firmakingitusi ja ka veebilehti. Tarbekunsti. Hiljuti lisandus tööstusseadmete hooldamise äri kõrvale, lihtsalt seepärast, et endal on kolm seadet, mis va-

Nägus ja omapärane KoorWoodis valminud puidust prillitoos.

javad hooldust ning kompetents oli vaja niikuinii välja arendada.

Kust arenes kiindumus puitu?

Puit tuli mulle kaasa mereklubi huviringist umbes vanusest 12.

Sinna ma sattusin, käisin huviringides ja kuna sõbrad olid rohkem laevahuvilised, siis sattusin otsapidi mereklubisse ja seal hakkasin endale ootamatult tegelema puidutööga. Seal oli kõik olemas – pingid, puiduvalik jne. Lugesin selle kohta ning hakkasin harjutama. See oli selline põhiline, et kohe pärast koolipäeva lõppu kadusin Kalamajja ära nokitsema.

KoorWoodil oleks ehk võimalusi ka igasugu toetusteks, kas olete neid kasutanud?

Mulle toetused ei meeldi. Tegevjuht on pakkunud, et äkki kirjutaks sinna või tänna, aga ma olen sellele vastu. Olen töötanud projekte kirjutades ja see oli täielik roppus. Ma tean, mis asi see on ega soovi olla aruandluse orjaks. Oma raha on ikka oma raha. Kui keegi annab sulle raha, siis tal on ka ootused. Pigem pooldan, et hoiad ühest ja teisest kohast kokku ning soetad päris enda asjad.

Milliseid turundusvõtteid armastate?

Sotsiaalmeedia on hästi oluline, blogid. Oleme need hipsterid, kes laadivad kogu aeg sisu ka enda Instagrami kontole. Samas oleme kasutanud ka traditsioonilisemaid meetodeid – tele- ja raadioreklaami.

Milliseid soovitusi oskaksid jagada noortele, kes ka sooviksid ettevõtte loomisel kätt proovida?

Lihtsalt alusta. Tänapäeval hästi lihtne, et pole vaja mingit algkapi-

tali, on vaja soovi ja eelkõige inimesi, kes on nõus sinuga kaasa mõtlema, üksi ei tee midagi, aga kui sul on kaks-kolm inimest, kes on huvitatud ühise asja tegemisest, siis teete selle ära. Meil on küll inimesi läbi käinud, kes on ainult raha pärast sees ja sa ei saa nendelt seda päris panust. Raha on oluline, aga kõige rohkem on vaja leida inimesed, kes reaalselt tahavad teha sinuga sama asja.

Kirg on kõige olulisem.

KoorWoodi arendamisega umbes samal ajal panin sõbraga püsti jalgrattarendifirma Waypoint, hästi tore firma, aga ise vaatasin pärast esimest rattahooaega ja mõtlesin, et mul pole mõtet sinna enam edasi panustada, sest ma ei tundnud seda kirge, et selle valdkonnaga tegeleda.

Aleksander Vassiljev lähtub ärifilosoofiast, et probleem pole kunagi selles, et väljaminekuid on liiga palju, vaid sissetulekuid vähe.

Eesti e-riigi vaimustusega võib jääda mulje, et ega ilma koodikirjutamisoskuseta midagi loo.

Kuidas on sul suhted IT-ga?

Suur IT-mees ma pole. Google aitab alati välja, on ka paar vajalikku command’i selged, aga mitte rohkem. Üldiselt mulle ei meeldi nutiseadmed, need ei mõtle minuga samal lainel. Hiljuti töökaaslane aitas mul nutitelefonist jagu saada.

birääkimised ja lepingud, paneme paika, millest räägime.

Eestis aga enamik äri tundub, et käib nii: kaks meest saavad nurga peal kokku, teevad suitsu ja selle ajaga otsustavad ära, kes kellele mida müüb ja mida ostetakse. Kindlasti pole see mingi kindel reegel, aga olen väga palju sellist ebaprofessionaalset ja lohakat suhtumist Eesti ettevõtetega näinud, mida ma välismaa ettevõtetega ei näe.

Mis sulle Eesti ettevõttekultuuLäbiv probleem Eesti etteri juures meeldib? võtetega on ka maksmata arved Lihtsus. Eestis on kõvasti rohkem või arvetega viivitamine, tekivad seltskonda, kelle jaoks on ettevõt- võlglased. Oleme pidanud tegetel ka personaalne väärtus. Olen ma hakkama ettemaksuga arveid. näinud ka neid ettevõtteid, kes Probleem puudutab ka pealtnäha teevad ettevõtte puhtalt tegemi- suuri ja väga hästi toimivaid ettevõtteid. Oma kulud, palgad makstakse ära ja siis vaadaLäbiv probleem takse, kas midagi üle jääb, Eesti ettevõtetega Kust leida omale need iniet arveid partneritele tasumesed, kellega käed lüüa da. Mul on tuttavaid, kes on maksmata arved ja alustada? töötavad ettevõtetes, kus või arvetega viivitamiTuleb sõpruskond läbi käia. ongi ülalt poolt see käsk, et Ja see tuntud sõbrad-pereviivitada arvete maksmistene, tekivad võlglased. kond-rumalad. Kuid sellest ga nii kaua, kui vähegi anhetkest, mil su tegevjuht on nab. Usalduse kadumist ei sinu onupoeg lihtsalt seepärast, kardeta, sest kelle muuga sa et ta on su onupoeg, siis suure ikka siis teed. tõenäosusega ei vasta ta kriteeriu- se pärast ja ainuke väärtus on raSamuti keskendutakse edasimile, vaid ollakse lihtsalt seal ole- hanumber. Need on ka ettevõt- müümisele ja jaekaubandusele. mise pärast. Aga meie oleme palju ted, kellega on rohkem probleeme. Võimalikult odavalt müüa makÜhelt poolt on ka see, et kõik simaalse juurdehindlusega. See ei inimesi leidnud endale ülikoolist. tunnevad kõiki, väikeriigi efekt. ole jätkusuutlik strateegia. Vähe Teie väga oluline turg on hoopis Teisalt on jällegi sama efekt halb, on ettevõtteid, kes nullist sajavälismaa, kuidas sinna sisenesite? sest valik on väike, kui sa otsid ni tooted valmis teeks ja müüks.

Tahame maksimaalselt müüa vä- tarnijaid, edasimüüjaid. See on lismaale, Eestis tuleb väga kiiresti miinus.

Aga maksusüsteem, paljukirulagi ette. Tuleks teha korralik kotud sotsiaalmaks? duleht, jälgida, et selle SEO oleks Mis miinuseid on veel?

Ma ei leia, et maksud on asi, mille korralik. Oleme suhelnud ka välis- Eesti ettevõtluskultuur on hoo- üle tuleks kurta. See hoiab ka riimaa blogidega, saanud kajastusi. pis teistsugune. Meil on umbes ki tegelikult ju üleval. Probleem Turundanud konkreetsetele siht- pooled kliendid välismaalt: Soo- pole kunagi selles, et väljaminegruppidele välismaal. Eks see lõ- me, Skandinaavia ettevõtted ja kuid on liiga palju, vaid sissetulepuks käis suust suhu. Hea toode Kesk-Euroopa eraisikud või ette- kuid vähe (lisab muiates).Vähem võtjad. Kohtumise eel teeme lä- maksu ei lahendaks asja. müüb ennast lõpuks ikkagi ise.

Olen aru saanud, et te vahendajaid eriti ei kasuta, kus teie tooteid siis katsumas käia saab?

Tegeleme otsemüügiga. Tänapäeval läheb post välkkiirelt igale poole. Soodne võimalus alustavatele ettevõtetele toodete esitlemiseks on pop-up-tüüpi poed. Nädala väljapanek ühes linnas, järgmisel nädalal teisel. Olime nõnda esindatud näiteks nii Weekendil kui ka Positivusel.

Aga oma pood? Milliseks näed KoorWoodi arenemas?

Kaalume järgmisel aastal Kalamaja turule püsiva koha leida. Oleme arenemas mitmesse suunda, kuid seda parema meelega täpsemalt veel ei sõnastaks.

Milliseks näed aga end isiklikus plaanis arenevat?

Tahan olla mitme projektiga seotud, olen praegugi ja näen end ennekõike loovjõuna. KoorWoodiga näen väga isiklikku seost, ta on mu lapsuke. Praegu olen protsessis, kuidas karjääri ja kodu ühildada. Mul pole piisavalt vaba aega, ettevõttega alustamine tähendab, et võid 3–4 aastat oma elust maha tõmmata.

Millisena näed Eesti ettevõtlustulevikku?

Tajun, et see üheksast viieni töö meie põlvkonnale eriti ei sobi. Üldiselt näen ühte kahest valikust ega oska prognoosida, milline tõenäolisem on. Kui läheb hästi, siis meil tuleb rohkem juurde ettevõtteid võimekusega toota kohapeal ning eksportida välismaale. Alternatiivina tõuseb lihtsalt vahendajate ja kauplejate osakaal turul ning sööb välja kodumaised tegijad. Ise loodan esimest.

EESTI MAJANDUS 25

18 SISUTURUNDUS

Aurum – selleks, et ka Eesti inimesed saaksid ilusaid ehteid kanda!

Eesti vaieldamatult kõige omanäolisem juveelifirma Aurum sai paberile vormistatud 25 aastat tagasi ja on nende aastate jooksul näinud nii mõndagi. 90-ndatel juveelifirma loomisest, vahepealsetest majanduslangustest ja uue põlvkonna trendilembusest rääkisime firma ühe looja ja Eesti ainsa ametliku gemmoloogi-teemandieksperdi Heli Kuulmaniga. „Ma olen naljaga pooleks öelnud, et ma peaksin olnust raamatu kirjutama, aga ma ei ole kindel, kas ma nii hea kirjutaja olen,” alustab Heli lugu sellest, kuidas Aurum tänasesse päeva jõudnud on. „Nalja sai kõvasti. Kuigi 1991 panime firma formaalselt paberile kirja, avasime esimese kaupluse Vana-Viru 6 alles 1993. Mäletan, et oma sünnipäeva veetsin seal kaupu sorteerides, valmistusime kauplust avama ning ööbisime põrandal, sest signalisatsiooni veel ei olnud ja hirm varaste ees oli suur.”

Miks Aurum üldse loodi? „Ilmselt oli ikka väga tugev tõmme selles suunas,” tunnistab Heli. „Mu abikaasa Allan Paidre oli aastakümneid töötanud kullassepana. Tema oli hästi ettevõtlik ja polnud selline toolis istuja tüüpi. Kui me tutvusime, oli tal kogu aeg midagi teoksil.” Kui Eesti Vabariigi n-ö vabadus paistma hakkas, tekkiski duol mõte luua oma juveelifirma. „Soov oli hakata tootma ilusaid ehteid ja luua oma firma, et ka Eesti inimesed saaksid ilusaid ehteid kanda. See oli esialgne idee ja kui juba kauplused avasime, tekkis paralleelselt minu kujutluses pilt, et ühel klassikalisel juveelifirmal on kaks poolt: ehted ja kellad.” Viimane oli Eestis täiesti vaba turg veel ja nii tulidki välismaalt peatselt kellakohvritega erinevate firmade esindajad ning Aurumist sai ühtlasi ka üks esimesi kellade jaemüüjaid Eestis.”

Heli tunnistab, et see probleem pole ainult ehete valdkonnas, vaid üleüldse kvaliteetkaupade valdkonnas. „Täna ei ole oluline isikupärane ja kvaliteetne riietus, glamuur,” tõdeb naine. „Usun aga, et see on suure ajalookeeru üks poolring, mis varsti jõuab jälle sinna punkti, kus inimesed hakkavad väärtustama kvaliteeti ja ehtsaid asju, looduslikke materjale, kalliskive ja väärismetalle. Loodetavasti jõutakse jälle tagasi selle juurde, et üks ehe võib olla nii väärtuslik ja eriline, et seda kannavad kolm põlvkonda. Minu ideaaliks ja unistuseks on see, et tuleks tagasi aeg, mil inimesed hindavad mitte asjade kogust, vaid nende kvaliteeti. Seda alates kodust ja koduaiast kuni selleni, mida oma lastele õpetad, kuidas iseennast väärtustad.”

Algusaastatest tänaseni

„Esimesed kolm aastat oli seis selline, et nii palju kui suutsime väärisehteid valmistada, nii palju ka müüsime,” meenutab naine. „Ei pidanud tegema turundust ega muretsema, kas keegi ostab ja huvitub. Hommikul olid inimesed ukse taga. Meil oli kokku umbes kümme meistrit, kes keskendusid just nende asjade valmistamisele, mis käe sees oli. Meie andsime neile vabad käed ja kulla kätte ning maksime seda hinda, mis nad oma töö eest küsisid. Kõik, mis suutsime valmistada, selle ka maha müüsime.”

Loomulikult pidi 90-ndate alguses üks juveelikauplus palkama ka turvamehed. „Nad olid kaupluses reaalselt kohal ja neil oli kas relvakandmisluba või karateoskused. See kõik oli tol ajal vajalik.” See, et maja ees pidevalt mustad Mercedes-Benzid sõitsid ja liiklusmärke eirasid, oli tavaline ning nii on Helil üksjagu kummalisi olukordi meenutada. „Läbi aegade üks kõige naljakam kogemus leidis aset Vana-Viru 6 kaupluses hommikul vara,” meenutab ta. „Läbi akna näen, et peatub üks must mersu ja poodi siseneb pisike must mees maani naaritsakasukas. Tema kannul vudib dressipükstes vend, kes hoiab rahaga kohvrit. Selgus, et ta oli armeenlane, kes oli tulnud meie poodi ostma ja loomulikult otsis ta kõige kallimaid ehteid.”

Tänaseks on Aurumi Vana-Viru kauplus ammu suletud ja kolitud on ärile kasulikumasse esindusgaleriisse Kullassepa tänaMeie vale. Mitte pikka aega tagasi omati ka mitut kauplust andsime kaubanduskeskustes, neile vabad käed aga nüüdseks otsustati siiski jääda paikja kulla kätte ning seks ühte kohta. „Mamaksime seda hinda, jandusraskuste tekkides, kui kogu ostjasmis nad oma töö kond ja kaubanduseest küsisid. keskused orienteeruvad allahindlustele, juveelipoed sellega kaasa

Aina eksklusiivsemad ehted

Foto: Daisy Lappard/Ajakirja Naiseteleht+Naised

Heli Kuulman.

joosta ei saa,” tõdeb Kuulman. „Me ei saa täna pakkuda 50–70% allahindlust, et siis homme ise 70% juurdehindlusega kuldehet sisse osta. Kui tekib majanduskriis, on luksuskaupade ja ehete grupp alati esimene, kus käive kukub ning majanduse tõusu ajal taastub meie sektor kõige viimasena ja mitte enne, kui inimestel tekib lisaraha. Me ei ole oma äriplaani teinud kunagi sellisena, et tahame olla igas kaubanduskeskuses ja müüa igal pool sama kaupa.

Odavkaubanduse pealetung, al-

lahindluste surve ja ühenäoliste kaupade mass meid juba ammu enam ei rahulda, see äri ei inspireeri, mistõttu loobusime suurtest kaubanduskeskustest ja täna teeme ehteid hingega ja hingele – neile, kes oskavad hinnata tõelist väärtust!

Uus põlvkond ei hinda ehtsaid asju

„Eesti kontekstis tunnen selgesti, et inimestel jääb puudu peresisestest teadmistest ehete osas,” tunnistab Heli. „Võrreldes slaav-

lastega, kes on ehetele ja nende kvaliteedile orienteeritud, ei mõista eestlased tihti ehete väärtust, sest neile pole kodus ema või vanaema kunagi sellest kõnelenud.

Pole seletanud, mis on ehtne kalliskivi ja miks mõni ehe on väga hinnaline. Väga üksikuid noori inspireerib täna dialoog ehtsa kalliskiviga. Enamik noortest ei tee vahet, kas tegemist on metallisegu või väärismetalliga, juveeli või hoopis n-ö trendiehtega, mida kantakse aastake ja visatakse siis minema.”

25 aastaga on Aurumi Ehtegalerii sortiment muutunud järjest eksklusiivsemaks. „Eestis on väga palju kullapoode, keskused lausa kubisevad neist, aga sellist galeriid koos töökojaga ehk Aurumi Juveelimaja pole kellelgi kõrvale panna,” teab Heli. „Ehted valmivad meil käsitööna ja gemmoloogi poolt eraldi valitud kividega. Sarnaseid butiike nagu Kullassepa 4 leiab ainult piiri tagant.

Tänu sellele, et ma õppisin gemmoloogiat ja teemandiekspertiisi, olen täna Euroopas tuntud ja see võimaldab mul osta või tellida selliseid erilisi kalliskive, millest on võimalik valmistada unikaalset ehet, mida võib maailma oksjonimajadeski müüa. „Aastate jooksul olen leidnud endale hingesõbra ja partneri, töötan ja hingan käsikäes kalliskiviga,” tunnistab Kuulman. „Kui ma läksin oma esimesse gemmoloogia loengusse, ütles õppejõud, et naistest saavad paremad gemmoloogid, sest nad näevad nüansse paremini kui mehed. Täna ma täiesti usun seda ja kirjutan sellele alla. Mehed armastavad näha suurt pilti ja seda, kuhu nad jõuda soovivad.

Minu tööks on olnud alati tegelemine detailidega.”

Mis saab Aurumist tulevikus, Heli täna veel ennustada ei oska. „Esialgu ei näe ma meie laste hulgas kedagi, kes põleks innust võtta Aurum juhtida, aga meil on palju lapselapsi ja ehk on veel vara nukrutseda,” räägib naine. „Äkki ilmnevad veel kellelgi need anded, mis on vanaemal. Äkki ilmub neist keegi, kes võtab selle kõik ükskord üle.”

Sinu ettev천tte vajadustele vastavad infov천rgu lahendused

V천ta meiega 체hendust: www.vorguvara.ee info@vorguvara.ee