TALV 2011 Erilehe koostas Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond. Projektijuht: Terje Kõrm, terje.korm@epl.ee, tel 680 4514. Toimetaja: Signe Kalberg, tel 680 4408.
Seakasvatuse päästerõngas asub idanaabrite juures
Foto: EPL arhiiv et hajutada talupidajate nn kolhoosihirmu. Kokkuvõtteks tõdes Kaselo, et jõuluaeg on seakasvatajale hea müügiaeg. On ju meie traditsioonilisel jõululaual seapraad ja verivorst. „Eestlane eelistab ikka ja loodetavasti ka tulevikus sealiha, kuigi seoses majanduslangusega on kasvanud ka odavama linnuliha tootmine,” täheldas Kaselo.
Euroopa ühise põllumajanduspoliitika käsitluses ei ole seakasvatus põllumajandusharu, mida otseselt toetataks. Kristiina Viiron Signe Kalberg Millise pilguga vaatavad sealihakasvatajad lõppevale aastale? Tänavune kevad üllatas seakasvatajaid söödateravilja kõrge hinnaga (kuni 230 eurot tonn), kuid liha kokkuostuhind ei tõusnud. „Hetkeseisuga elab ära,” kommenteeris seakasvatuse praegust olukorda Jampo Seakasvatuse OÜ juhataja Eeva Kõomägi. Ent kevadine teravilja hinna tõus ja sealiha hinna langus pigistas küll hinge kinni. „Seakasvatus liigubki Eestis kogu aeg üles ja alla ja seda võetakse nagu lemmikloomakasvatust,” tõdes Kõomägi. „Seakasvatus on tuulte käes, eriti neil, kel endal põldu ei ole.” Turukõikumisi riiklike meetmetega ei maandata. Ent nii kaua kui sigu saab Venemaale müüa, on Kõomäe sõnul võimalik siinmail seakasvatusega tegeleda. Mullusest õnnetusest, mil Jampo laudas hukkus tormiga tekkinud elektrikatkestuse tõttu ligi 400 siga, on ettevõte nüüd üle saanud ja tulud-kulud on nullis. Vastupidi Kõomäe lootusele ei saanud farm Eesti Energialt kahjuhüvitist. Õnnetuse tõttu jäi pooleli ka uue lauda ehitus PRIA abiga, nüüd on siiski siht laudaehitus lõpetada. Venemaa turg päästab Eesti seakasvatuse Põllumajandusettevõtja, OÜ Markilo omanik Urmas Laht investeeris mullu kümme miljonit krooni Euroopa Liidu tugifondide rahaabi Lääne-Virumaal Tamsalu vallas asuvasse Vajangu sigalakompleksi, et parandada loomade heaolu ja saada majanduslikult paremat tulemust. „Olen tegelenud seakasvatusega alates 1980. aastatest ja kõik, mis tänaseks saavutatud, on tänu seale,” ütles Laht, kelle osaühing Markilo sai Eestis esimesena 2005. aastal tunnustuse
ka Venemaa Föderatsiooni veterinaarteenistuselt. Samast aastast alustas Laht elussigade eksporti Venemaale Leningradi oblastisse. Kui esimesel aastal viidi idanaabri juurde 40 000 elussiga, siis mullu juba 170 000 ja tänavu kümne kuuga on sinna sõidutatud sama palju sigu kui eelmisel aastal kokku. „Minu tuules on leidnud Venemaa suunal otsesidemed veel kümmekond Eesti seakasvatajat ja Venemaaga äri on kogu Eesti seakasvatust positiivse poole peal hoidnud,” sõnas ta. Laht lisas, et Venemaalt saavad seakasvatajad praegu oma töö eest väärilist hinda, mis võimaldab teha investeeringuid ja edasi areneda. Laht kinnitas, et seakasvatajad, kes on tänaseni vastu pidanud, on läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest ning nende ees tuleks müts maha võtta. Kuna kogu aeg on peetud Eesti põllumajanduse peamisteks ekspordiartikliteks piima ja teravilja ning neist valmistatud tooteid, siis on sealiha ja seakasvatus teenimatult tagaplaanile jäänud. Laht on arvamusel, et murranguline aeg oligi Eesti seakasvatajate jaoks kuus aastat tagasi. Enne seda turustas Markilo oma sigu Rakvere ja Valga lihakombinaati, aga kui Rakveres omanikud vahetusid, langes see turustuskanal ära. Uued omanikud soovisid Lahe sõnul saada liha kätte võimalikult odava hinnaga ja see sundis otsima uut turgu. Seakasvataja käis maad uurimas Lätis, kust leidis eest sama olukorra mis Eestiski. Soome turg oli samuti suletud, sest sealsed lihatööstusettevõtted kuuluvad seakasvatajatele. Isegi kauge Norramaa oli valikute seas, kuid selle riigi puhul sai takistuseks kaugus ja keelebarjäär. „Kümme kuud tegin eeltööd, et Venemaale saaks sigu müüma hakata,” meenutas Laht. „Rääkides ükskõik millisest põllumajandusharust, ikka on vaja leida alternatiivseid turge, mitte loota
Sigadest ja sealihast
Eestlane eelistab ikka ja loodetavasti ka edaspidi sealiha. ainult Eesti siseturule. Samuti peab lisaks teadmistele ja kogemustele olema ka riskimisjulgust,” lisas ta. Uude aastasse optimistlikumalt Ka Viru Lihaühistu tegevjuht Riho Kaselo tõdes, et lihasektori hetkeolukord on praegu paranenud, sest Euroopas on lihahind mõnevõrra tõusnud (7,3%). Endiselt nõutakse üha rohkem sealiha ka Aasias. „Lisaks on Eesti eeliseks elussigade ekspordi võimalus Venemaale, kus hind kõigub küll rohkem, kuid eksporditavad suured kogused arvestatuna lihasse on muutnud Eesti isevarustamise taseme sealiha osas 2010. aastal 108-protsendiliseks. Eesti kõigi lihaliikidega isevarustamise tase oli keskmiselt 84 protsenti,” osutas Kaselo. Uude aastasse võiks üldiselt vaadata optimismiga, kuid seda kahandab veidi teraviljahindade kõrgel püsimine (180 eurot tonn). Tänavune aasta on Kaselo sõnul selle poolest erakordne, et esmakordselt on olnud valitsusparteide hulgas tunda konsensust põllumajanduse toetamiseks. „Oleme saanud Maaelu Arendamise Sihtasutuse garantii abil
laenu nendele seafarmidele söödavilja ostmiseks, kellel endal puudub teraviljatootmine,” selgitas Kaselo. Kui aga puudutada praegu aktuaalset toetuste võrdsustamise teemat, siis makstakse Kaselo sõnul Euroopa Liidus tavaliselt seakasvatusele toetusi mitte otse, vaid pindalatoetuste kaudu. „Samuti on kaubelnud rikkamad riigid liitumisläbirääkimistel erisusi, mille alusel on võimalik maksta ka otsetoetusi, nagu näiteks Soomes,” selgitas ta. „Kui erisuse kehtimisaeg möödub, on võimalik siseriikliku poliitilise toetuse puhul ka seakasvatust otseselt toetada, näiteks pindalatoetustega, mis sõltub emiste arvust, nagu teeb seda Soome.” Ühistegevus toetaks seakasvatust Eesti põllumajandustoetuste tase peaks praeguste kavade järgi jõudma 90 protsendini alles 2028. aastaks ja meie põllumees tunneb ennast Euroopa Liidus teisejärgulisena. Samasugune tunne on ka seakasvatajal, sest Euroopa ühise põllumajanduspoliitika käsitluses ei ole seakasvatus põllumajandusharu, mida otseselt toetataks, ja ta tunneb ennast põllumajandussektoris
teisejärgulisena. Kaselo nendib, et probleemi Euroopa mastaabis lahendamine ei pruugi olla Eestile jõukohane, kuid sektori Soomega analoogne toetamine oleks võimalik, kui oma riigisisest rikkust või vaesust jagada võrdselt, mitte tõsta piimatootmise kilpi teistest põllumajandusharudest tunduvalt kõrgemale. „Põllumajandusminister Helir-Valdor Seederil on suur teene põllumajandusprobleemide mõistmise suurenemisel ühiskonnas ning valitsuse toetuse saamisel põllumeeste nõudmistele,” ütles Kaselo. „Kahjuks kulus selleks nii palju aastaid ning liitumisläbirääkimiste ajal puudus läbirääkijatel vastav põllumajandusalane kompetents ja sellest tulenevalt ka tahe. Oleme kõik palju targemaks saanud ning sellele lootes on võimalik saada ka paremaid tulemusi uueks Euroopa Liidu eelarveperioodiks.” Ta märkis, et üks vanast varasalvest võetud uus lahendus uuel eelarveperioodil on suurem ühistegevuse toetamine, mis toimub eri põllumajandussektorites. Sellepärast kogunesid sel nädalal ka Eesti talupidajate keskliidu liikmete juhatused ühistegevuse alasele seminarile,
•• Käesoleva aasta 30. septembri seisuga oli Eestis 384 000 siga. •• Sealiha osatähtsus Eestis toodetud liha kogutoodangust oli 61%. •• Sealiha toodeti 2011. aasta 9 kuuga (eluskaalus) 51,8 tuhat tonni, mis on 5,4 tuhat tonni ehk 12% rohkem kui eelmisel aastal samal perioodil. •• Eesti lihatöötlemisettevõtted ostsid kokku 264 000 siga, kellest saadi 20,9 tuhat tonni liha. Sea lihakeha keskmine kaal oli 79 kg. •• Põrsaid sündis käesoleva aasta 9 kuu jooksul 592 000, mis on 23 000 põrsast rohkem kui eelmisel aastal sama aja jooksul. •• Sealiha 9 kuu keskmine kokkuostuhind oli 1634,54 eurot/t, mis on 131,28 eurot ehk 9% kõrgem kui eelmisel aastal samal perioodil. •• Sealiha kokkuostuhind oli III kvartalis keskmiselt 1677,78 eurot/t, mis on 122,04 eurot ehk 8% kõrgem kui eelmisel aastal III kvartalis. •• Liha kokkuostuhindade viimase nelja aasta aegrida näitab, et alates 2007. aastast kokkuostuhinnad tõusid kuni 2008. aasta lõpuni ning olid 2009. aastal suhteliselt stabiilsed. •• Sealiha kokkuostuhind langes 2009. aasta viimasel kvartalil ning oli suhteliselt madal kuni käesoleva aasta aprillini, mil toimus sealiha hinna osas väike tõus. Kevadest alates on sealiha hind püsinud stabiilsena. •• Elussigu eksporditi 2011. aasta esimesel poolaastal 10 704 tonni. •• Elussigade väljavedu suurenes eelmise aasta sama ajaga 3 451 tonni (47,6%). •• 2011. aasta I poolaastal viidi elussigu ainult Venemaale. •• 2011. aasta esimese kuue kuuga eksporditi 3 507 tonni sealiha, mullu samal ajal 3 870 tonni. •• Sealiha imporditi 2011. aasta esimesel poolaastal 12 367 tonni, mis suurenes 2010. aasta sama perioodiga võrreldes 971 tonni (8,5%). Allikas: Põllumajandusministeerium
2
Looduslik materjal pääseb ehituses jälle löögile Taasavastatud on kohalikud looduslikud ehitusmaterjalid, sealhulgas looduslikud soojustusmaterjalid. Foto: Jaan Miljan Mida kallimaks muutub ehitamine, seda rohkem vaatab inimene looduslike ehitusmaterjalide poole. Ehitusvaldkonnas on ökoehitus tõusev trend, selle tundmine annab sihtgrupile olulise konkurentsieelise. Põhjus, miks looduslik ehitus üha enam populaarsust võidab, on kindlasti ka odav ja taastuv tooraine. Õigesti hooldatud palkmaja säilib sajandeid, põhupakkidest ehitatud maja on odav ja vägagi soojapidav, sav imajad võivad olla koduks mitmele põlvkonnale. Rookatus on samal ajal katusekatte- ja isolatsioonimaterjal, talvel on selle all soe, suvel aga meeldivalt jahe „Eestis on läbi aegade kasutatud ehituses selliseid kohalikke looduslikke materjale nagu puit, savi, pilliroog või nende töötlemisel tekkivat saepuru, linaluud, põhku. Kohalikud materjalid olid üldiselt taastuvast ressursist, taaskasutatavad ja vajadusel lihtsasti utiliseeritavad ning neid kasutati nende kaevandamis- või kasvukoha lähedal ehk nende mõju keskkonnale oli minimaalne,” ütles maaülikooli professor Jaan Miljan
Tehismaterjalide kasutuselevõtuga eelmisel saja ndil minetasid kahjuks paljud kohalikud materjalid oma tähtsuse ja ajapikku kadusid ka oskused neid õigesti kasutada. Viimasel ajal on üha olulisem keskkonnasõbralikkus ja säästlik eluviis ning selles vaimus on hakatud otsima ka alternatiive energiamahukatele ja taastumatutest ressurssidest toodetud ehitusmaterjalidele. Seetõttu on taasavastatud ka kohalikud looduslikud ehitusmaterjalid, sealhulgas looduslikud soojustusmaterjalid. Eesti maaülikooli maaehituse osakonnas on kohalikke looduslikke soojustusmaterjale uuritud juba üle 30 aasta. Miljani sõnul on see eriti prioriteetseks muutunud just viimastel aastatel. Kohalike soojusisolatsioonimaterjalide soojustehniliste näitajate kohta on kirjandusallikates suhteliselt vähe
Ehitusvaldkonnas on ökoehitus tõusev trend, selle tundmine annab sihtgrupile olulise konkurentsieelise.
Veel paar talve on Maaülikooli taga Emajõe ürgoru serval näha tudengite abiga ehitatud pilliroost maja, et teada saada kõige soojapidavam looduslik ehitusmaterjal. andmeid ja tihti on need ka väga erinevad. Et tutvustada kohalikke soojusisolatsioonimaterjale ja soosida nende kasutuselevõttu, on maaehituse osakonnas tehtud hulk katseid nii labori- kui ka tegelikes tingimustes. „Katsete ü lesa ndek s on olnud eelkõige uurida kohali-
kest looduslikest ehitusmaterjalidest välispiirete soojustehnilisi omadusi ning võrrelda neid enim kasutatavate tehismaterjalidega,” selgitas Miljan. Kesk-Läänemere Interreg IV-a programmi projektiga „Promoting Natural Material Know-how” uuriti kohalikest looduslikest materjalidest ehi-
tatud seinte soojustehnilisi omadusi. Seinte ehitamisel oli eesmärgiks kasutada selliseid kohalikke looduslikke materjale, mida Eestis leidub rohkesti ja mida on ka tavainimesel lihtne kätte saada. Katsetamiseks valmistati maaehituse osakonna konstruktsioonide labori aknaavadesse kergsaviplok kidest ja kanepihak kega soojustatud sein, pilliroovihkudega soojustatud sõrestiksein, põhupakkidest ja pilliroopakkidest seinad. Soojusjuhtivuse määramiseks mõõdeti läbi seina kulgevat soojusvoogu, välisõhu temperatuuri, seina välis- ja sisepinna ning ruumi temperat uu r i. Mõõt m issead metest saadud lugemite alusel arvutati piirde soojusjuhtivus. Katseperiood kestis 2009. aasta detsembrist kuni 2011. aasta maini. Mõõtmised tehti mittestatsionaarses olukorras, mis tähendab, et temperatuur muutus ajas pidevalt ja seetõttu
muutus ka soojavoog läbi seina. Ühekuulise katseperioodi järel oli selgelt näha, et kõige soojapidavam on horisontaalsete pilliroovihkudega soojustatud sein ning kõige vähem soojapidav kergsaviplokkidest ja kanepihakkega soojustatud sein. EV määruse „Energiatõhususe miinimumnõuded” järgi peab välisseinte soojusjuhtivus olema 0,2–0,25 W (m2K). Katset u lemuste põhja l on näha, et ainult üks, kergsaviplokkidest ja kanepihakkega soojustatud sein ei täida määruse nõuet, mis katseseinte paksust arvestades ei ole ka sugugi üllatav. Katsete põhjal võib öelda, et looduslikud soojustusmaterjalid konkureerivad oma näitajate poolest tehislikega ja neid on võimalik edukalt praktikas kasutada. Kasutades kohalikke looduslikke soojustusmaterjale, tuleb arvestada küll paksemate soojustuskihtidega, kuid sellest hoolimata säästame keskkonda.
Energeetiliselt sõltumatu talu. Reaalsus või unistus? Foto: Signe Kalberg Praegu vähemalt tundub, et energeetilise sõltumatuse all püütakse mõista olukorda, kus talu on võimeline teatud aja jooksul toime tulema väljastpoolt saadavat energiat kasutamata (elektrienergia, kütused). Selline olukord võib tekkida näiteks elektrivõrgu rikete korral keskustest kaugemal asuvates majandites, kui on olemas tuulegeneraator koos vastava mahtuvusega salvestiga (akupatarei).
Energeetilise sõltumatuse all püütakse mõista olukorda, kus talu on võimeline teatud aja jooksul toime tulema väljastpoolt saadava energiata, selgitavad EMÜ emeriitprofessor Jaan Lepa ja professor Andres Annuk, maaülikooli energeetikaosakonna juhataja. Igasugune tootmine sõltub lahutamatult energiast. Erinevalt enamikust elualadest, kus tootmine on seotud energia tarbimisega, on põllumajandustoodang omakorda energiaallikas muudele majandusharudele. Eelkõige muidugi toiduna kogu elanikkonnale, aga ka soojusenergeeti lise toorme – kütuse – näol valdavalt oma tarbeks, aga teistelegi tarbijatele ja teatud olukordades ka ekspordiks. Ainult koopaelanik sai olla energeetiliselt sõltumatu Viimasel ajal on kirjanduses juttu olnud energeetiliselt sõltumatust või vähemalt minimaalse energeetilise sõltuvu-
sega talust. Rääkida tänapäevase tootmistaseme juures energeetilisest sõltumatusest on sisuliselt ebaõige, sest see on võimatu. Energeetiliselt sõltumatu võis olla näiteks kiviaegne koopaelanik, kes ise oli võimeline valmistama kivikirve. Juba meie paari sajandi tagused esivanemad, kes kasutasid rauast tööriistu (kirveid, vikateid, sirpe, atru) ei olnud
Erinevalt enamikust elualadest, on põllumajandustoodang omakorda energiaallikas muudele majandusharudele.
Tänapäeva taludes, kus kõik põhilised tööoperatsioonid on mehhaniseeritud ja automatiseeritud, on peaaegu mõttetu rääkida energeetilisest sõltumatusest, enam energeetiliselt sõltumatud, sest vähemalt nende tootmiseks kasutatud metall oli toodetud vastavates ettevõtetes. Milliseid energiaallikaid seejuures kasutati, on tagantjärele raske kindlaks teha. Tänapäeva taludes, kus kõik põhilised tööoperatsioonid on
mehhaniseeritud ja automatiseeritud, lüpsirobotiteni välja, on peaaegu mõttetu rääkida energeetilisest sõltumatusest, sest kõik seadmed on kuskil toodetud ning selleks kasutatud energiakogust ja energiakandjaid on üsna raske määrata.
Luuakse energeetilise analüüsi metoodikat Arvutused, mis Eesti maaülikooli energeetikaosakonna töötajad Erkki Jõgi ja Vahur Põder on teinud Tartu maakonnas paikneva Mäe-Vändriku väiketalu kohta ning mis tuginesid talu elektritarbimise graafikule ja piirkonna tuuleoludele, näitasid, et toodangu poolest võis ta lu elektrienergiavajaduse täielikult katta 30 kW võimsusega väiketuulik WP-30. Vaatlusaja kõige raskema perioodi – 108-tunnise „energiaaug u” (tuuletu aja) – ületamiseks osutus vajalikuks 170 kWh mahutav akupatarei, mille kaaluks tavalisi pliiakusid kasutades
kujunes umbes neli tonni ja maksumuseks 16 000 eurot. Nõukogude aja lõpuaastail kasutati majandi energeetika iseloomustamiseks bioenergeetilise teguri mõistet, mis kujutas endast majandi toodangus sisalduva energia suhet tootmisprotsessis kasutatud energiakogusesse. Seejuures arvestati nii masinate ja seadmete tootmiseks kasutatud energiat kui ka hoonete energeetilist panust, samuti inimtööjõu kulu ning väetiste, herbitsiidide ja muude abimaterjalide ja seadmete tootmiseks kulunud energiakogust. Tookordsete paremate majandite bioenergeetiline tegur oli üldjuhul üle kahe, s.t toodangus sisalduv energia oli üle kahe korra suurem kui tootmisprotsessis kasutatud energia. Kuna tookordsed andmed on nüüdseks lootusetult vananenud, on maaülikooli teadlased koostöös Helsingi ülikooli teaduritega alustanud projekti ENPOS (Energy Positive Farm), millest võib oodata tänapäeva seadmetel ja materjalidel põhineva majandi tegevuse energeetilise analüüsi metoodika loomist.
3
Maheliha ootab oma austajaskonda Märjamaa Lihatööstus on Eestis üks väheseid ettevõtteid, mis pakuvad turule mahelihatooteid, äsja jõudis lettidele talle mahesink ja -suitsuvorst. Foto: Signe Kalberg
Signe Kalberg Mahelihatooted on ökokauplustes olnud suhteliselt lühikest aega, enamik tooted tuli turule kolm aastat tagasi, kui Märjamaa Lihatööstus alustas maheveiste ja -lammaste kokkuostmist ning maheliha töötlemist. Pi k ka aega murek s olnud mahelihatoodangu turustamine hakkas sellega lahenema. Nüüd on viie töötajaga ettevõttest saanud 13 töölisega lihatööstus, mille enamusosanik on TÜ Eesti Mahe. Fi r ma toot m iskomplek s asub Märjamaa alevi külje all Orgital. Selleks et ligi 70 liikmega Märjamaa Lihatööstus saaks tegelda tavalise ja mahelihaga, on veterinaar- ja toiduametist saadud kolm tunnustamise tunnistust: looma tapmise tunnistus, mis kehtib mõlema liha kohta, ja kaks eraldi tunnistust lihalõikumise kohta. Tootevalikus on kokku 114 nimetusega kvaliteetset talle- ja lihaveise liha, hakkliha ja lihatooteid. Märjamaa Lihatööstuse juhataja Olavi Liblik ütles, et see aeg polegi enam kaugel, kus nad jäävad vaid maheliha töötlejaks. Mä r ja m a a L i h atö ö s t u s müüb maheliha lõigatult ja vaakumpakendisse pakendatult. Eesti Mahe kaubamärgi all müüdavate toodete eeliseks on jälgitavus – toote etiketilt on näha, millise talu loomadelt on pärit müüdav liha, hakkliha ja mahelihatooted. Kuna lihatööstusel endal pole veel võimalik teha valmistooteid, siis telliti hõrgust tallelihast mahesingi ja -suitsuvorsti teg u Keht na Li hatööstuse OÜ-lt, kes äsja sai maheliha töötlemist lubava tunnistuse. Mahedalt kasvatatud loomad varutakse eelkõige TÜ Eesti Mahe liikmetelt, aga ka teistelt mahetootjatelt. Libliku ütlust mööda tuuakse loomi neile tapamajja üle Eesti, veiseid eelkõige Lääne- ja Raplamaalt, lambaid aga rohkem Võru ja Jõgeva maakonnast ning Saare- ja Hiiumaalt. Töödeldud liha soovijate hulgas on nii jaekaubandus- kui ka toitlustusettevõtted. Nii kasutab näiteks Pühajärve Spa & Puhkekeskus pubis ja restoranis Märjamaa lihatööstuse mahedat veise-, lamba- ja vasikaliha. Peamiselt on aga mahelihatooted müügil ökopoodides ja Tallinna Kaubamaja toiduosa-
Mahetalu hoidised panevad suu vett jooksma Tiia Klein paneb pere vajadustest ülejääva juur- ja puuvilja purki – suvikõrvitsa-õunapüree ajab isu peale ka gurmaanidele. Foto: erakogu
Signe Kalberg Kuigi Tarvastu-Saariku talus kasvatatud ma heköögiv ili jõuab küll poodidesse, leidub alati nii-öelda praaki, mis pikem, lühem, jämedam või peenem standardist, ja seda juba kaupmees letile müüki ei pane. Suurem osa sellisest köögiviljast läheb loomadele söödaks. Oma pere tarbeks on perenaine alati teinud salatitest mehudeni, sõbrad-tuttavad-sugulased söövad ja kiidavad. Igal on oma maitseeelistus – meesterahvastele meeldib näiteks marineeritud salat suvikõrvitsaga, naistele ning eriti lastele porgandimehu ja suvikõrvitsa-õunapüree. Just seda viimast käis Tiia detsembri alguses Pollis maaülikooli aiandusuuringute keskuses tegemas, et siis TÜ Eesti Mahe kaudu saata seda müüki ökopoodidesse. „Suvikõrvitsa-õunapüree on esimene, mida ma müüki saadan. Hoidiseid tehes katsetan ja panen kokku erinevaid köögivilju, kriitik on oma pere. Proovin teha just lastele mõeldes mahedamaitselisi, vähese suhkrusisaldusega tooteid, mida oleks võimalik tööstuslikult toota,” selgitab Tiia. Järgmisena võtab ta ette porgandipüree. Seegi pole tavaline, sest perenaisel on kavatsus sinna püree säilimise huv ides lisada veel midagi vajalikku ja maits vat
Viljandi Vaba Waldorfkooli advendilaadal müüs Tiia Klein oma uudistoodangut – suvikõrvitsa-õunapüreed. nagu näiteks astelpaju või ploom. Toit peab kasvama mürgita Soo äärele Saarikule tulid Tiia ja tema abikaasa Arvo kohe pärast abiellumist 26 aastat tagasi. „Pulmadeks kingiti lehm, ostsin ka mõned pullikesed juurde, nii see talupidamine algas. Alguses oli neli lüpsilehma, kõige rohkem on neid olnud kaheksa. Kuna meil oli vaid seitse hektarit kultuurkarjamaid, poleks rohkem lehmi saanud pidada. Kasvatasime ka loomapeeti, et vana ja armetus
seisus talu saaks uuest üles ehitada. Vanast talust on alles vaid vahelaed,” meenutab Tiia. Kuigi mahetalu nime kannab Tarvastu-Saariku alates 2002. aastast, on Tiia jutu järgi nad seda kogu aeg olnud, sest väetisi ja umbrohutõrje vahendeid ei ole enam aastaid kasutatud. „Olen olnud alati igasugu mürgitamise vastane. Kes ikka köögivilja süües tervet Mendelejevi tabelit tahab alla neelata,” selgitab ta. Peenramaal kasvavad kartul, porgand, sibul, kõrvitsalised ja muudki. Õunaaeda on pool hektarit ja viljavahelduseks kasvatab pererahvas põhiliselt toiduteravilja. Enne kui tallu jõudsid herefordid, keda praeguseks on juba ligi 70, proovis pererahvas kätt ka sigade, lammaste ja hanede kasvatusega. Mahetalu perenaine on seda meelt, et teadlikkus mahetoodetest on kasvanud ja väga paljud inimesed soovivad osta mahetooteid, aga kahjuks teevad kaupluste juurdehindlused hinnad liiga kõrgeks. „Väike näide: tootja toodab porgandit, kasvatab sobivaid eelkultuure, harib põldu, külvab, rohib, koristab, säilitab, pakendab, maksab kinni transpordi poodi ja seda kõike 0,80–0,90 euro eest. Riik lisab 20% käibemaksu ja kauplused lisavad omakorda juurde veel 30–50%, vahel rohkemgi. Paraku arvatakse, et selle poes oleva hinna saab tootja,” ütleb Tiia.
Mahetootjate edu sõltub ostja rahakotist Märjamaa Lihatööstuse juht Olavi Liblik kinnitab, et maheliha on tavalisest parema maitsega ja ostja leiab pakendilt ka loomakasvataja nime.
konnas, kuid Libliku sõnul moodustab enam kui 60 protsenti eksport Taani, mis hoiab praegu lihatööstust vee peal. Taani mahelihaettevõte Hanegal AS on huvitatud peale veiseja lambaliha ka mahedast sealihast. „Kui jõuame hinna osas kokkuleppele maheseakasvatajatega, võiksime paari nädalaga alustada mahesealiha töötlemisega. Kahjuks soovivad kasvatajad liiga kõrget hinda. Näiteks Taanis on maheliha tavalisest vaid 10–15 protsenti kallim, kuigi Taani on suhteliselt kallis maa,” selgitas Liblik. Just maheliha kõrge hind
peletab kodumaised ostjad letist eemale. „See tuleneb eelkõige loomade kasvatamisele tehtud kuludest. Ma heliha töötlemise protsess Märjamaal tavalise liha omast kallim ei ole,” kinnitas Liblik.
TÜ Eesti Mahe tegevdirektor Jaan Nõmmik möönab, et kõigile mahetoodetele pole turgu ja osa müüakse tavatootena. Arendada tuleks aga mahetooteid ümbertöötlevat tööstust. •• Kui kaua on tegutsenud tulundusühistu Eesti Mahe? Tu lu ndu sü h ist u Eest i Mahe asutati 2003. aastal, asutajaliikmeteks oli 35 talupidajat, osaühingut ja aktsiaseltsi. Praegu on liikmeid 92. Algul loodi TÜ Eesti Maheliha, aga kui hakkasime turul kaupa pakkuma, tuli välja, et liha kõrvale on vaja ka köögivilja, teraviljatooteid jne. Nii saigi nimi ümber registreeritud TÜ Eesti Mahe. •• Mi l lega tegelevad ühistu viis seltsingut? Eesti Mahe omab 53% OÜ Märjamaa Lihatööstuse osa-
kutest. Sea l on kä iv itatud maheveiste ja mahelammaste tapmine ning lõikus. Koostöös Kehtna Lihatööstuse OÜ-ga valmistatakse ka mahedaid suitsutatud lihatooteid. Teraviljaseltsing on jõudnud ka Läti ja Soome turule. Zerna Ökotalu OÜ ja Koplimäe Mahetalu OÜ omavad ise ümbertöötlevaid tööst usi. Teeme koostööd OÜ-ga Vändra Leib, AS-iga Pere Leib, AS-iga Balsnack, Katrin Seppa-Silmerega. Puuviljade seltsingus töötlevad oma toodangut Taarapöllu talu FIE Edgar Kolts, FIE Triinu Schneider ja Kaasiku Mahetalu OÜ. Koostöö toimub maaülikooli Polli aiandusuuringute keskusega. Juurvilja ümbertöötlemisega tegeleb ainsana FIE Raido Raba. Tee- ja meeseltsingus väärindavad oma toodangut Taali Mesila ja Süvahavva Loodustalu. Piimaseltsing käivitab
koostöös Eestimaa talupidajate keskliiduga mahepiima automaatide projekti. •• Kas mahetoodetel on piisavalt turgu? Arvan, et kõigil mahetoodetel ei ole Eestimaal turgu ja osa kaupa müüakse tavatootena. Mahetoodete turg on aga iga aastaga kasvanud. Kui kaugele on võimalik edasi areneda, näitab tulevik. Siiani on kasv olnud uute toodete osakaalu suurenemisega, tunda on tarbijate rahakoti eelistusi, sest mahetoode on tavatootest kallim. Vaja on aga arendada tugevasti mahetoodete ümbertöötlevat tööstust. Lisateave TÜ Eesti Mahe liikmete kohta www.eestimahe.ee
4
Kodanikuühiskonna Sihtkapital Eestkoste- ja tugiprogramm
Kodanikuühiskonna Sihtkapitali eesmärk on toetada mittetulundusühingute tegevusvõime suurenemist. Peamiselt teeme seda taotlusvoorude kaudu, rahastades nii piirkondlikke kui ka üleriigilisi projekte. Samal ajal on ühendustel mitmeid tegevusi, mis ei mahu taotlusvoorude raamidesse, kuid kannavad Eestis teatud traditsioone või tulenevad esilekerkinud vajadustest. Selleks on KÜSK nõukogu ellu kutsunud eestkoste- ja tugiprogrammi, mis võimaldab toetada kodanikuühiskonna jaoks olulisi tegevusi. Sellised ettevõtmised on olnud näiteks üleriigiline vabatahtlike tunnustamisüritus, liikumise Kodukant korraldatav külade Maapäev, MTÜ-de suvekool, ajakiri Hea Kodanik, kodanikuühiskonna konverents, mis 2011. aastal muutus Domus Dorpatensise eestvedamisel kodanikuühiskonna nädalaks jmt. Kodanikuühenduste tegevuse soodustamisel on väga olulised Eesti kodanikuühis-
Agu Laius Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juhataja
konna praktilised uuringud, mis toovad esile probleemid ja näitavad nende lahendamise võimalusi. KÜSK toetatud uuringud on leitavad aadressilt www.kysk.ee. Aeg-ajalt on vaja ühingutele pakkuda teavet muutunud seaduste kohta või suunata neid tegelema oluliste teemadega. Selleks korraldab KÜSK oma eestkoste- ja tugiprogrammi toel mitmesuguseid koolitusi ja seminare. Sotsiaalne ettevõtlus – ühenduste tegevussuute tõusev trend
Kaja Kaur KÜSK programmide juht
Sotsiaalsete ettevõtjate eesmärk on ühiskonda mõjutada. Sotsiaalne ettevõtja kasutab ettevõtluse põhimõtteid, et tekitada sotsiaalseid muutusi. Kui äriettevõtja on keskendunud materiaalse kasumi ja tulu mõõtmisele, siis sotsiaalne ettevõtja on enamasti sotsiaalse kapitali loomisele. Ühendused on sageli kurtnud, et nad ei saa oma tööd pikalt ette kavandada, kuna seda ei võimalda projektipõhine rahastamine. Palju aega
kulub taotluste kirjutamisele ja kunagi ei tea, kas projekt saab toetust või mitte. KÜSK on alati rõhutanud, et ühingute tegev uses on oluline finantsallikate mitmekesisus, sealjuures tuleb hoolega mõelda omatulu teenimise võimalustele. Ligi kaks aastat tagasi käivitas KÜSK esimese taotlusvooru toetamaks ühingutes sotsiaalse ettevõtluse käivitamist. Kõik tollal toetatud sotsiaalsed ettevõtmised tegutsevad ka praeg u, toovad ühingutele tulu ja lahendavad sotsiaalseid probleeme: puuetega inimeste ja töötute töötur ule tagasitoomine, noorsootöö toetamine suvekohviku ja turismiteenuse pakkumise kaudu, vanapaberi kogumise abil tulu teenimine ja selle kasutamine kogukonna huvides jne. Hea näide on EELK Pilistvere A nd rease kog uduse projekt „Pilistvere suvekohvik Ingel”, mille eesmärk oli rajada maapiirkonda innovatiivse väljundina elujõuline sotsiaalne ettevõtlus. Kogu-
dus on piirkonnas julgelt esile kerkinud sotsiaalse ettevõtluse arendaja ja tutvustajana. Tunnuseks on KÜSK tiitel
„Hea sotsiaalse ettevõtluse näide” ning Pilistvere kirikuküla valimine 2011. aasta Viljandimaa aasta külaks.
Avatud taotlusvoorud: •• Eestkoste taotlusvoor – projekti tulemusena peab valmima vabaühenduse või võrgustiku eestkostetegevuse hea tava ning olema jõutud kokkuleppele avaliku võimu partnerasutus(t)ega edasises koordineeritud eestkostetegevuses ja selle rahastamises. Taotluse esitamise tähtaeg 12.01.2012. •• Sotsiaalse ettevõtluse ja avalike teenuste arendamise taotlusvoor (äriplaani elluviimine). Projekti tulemusena peab käivituma äriplaanile vastav sotsiaalne ettevõtlus, toetuse saaja peab suurendama jätkusuutlikkust oma-
tulu teenimise kaudu. Esitamise tähtaeg 9.02.2012. •• Šveitsi Vabaühenduste Fondi taotlusvoorud. Väikeprojektid – teenuse äriplaani koostamine teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse arendamiseks ning jätkusuutlikkuse tagamiseks. Taotluse esitamise tähtaeg 17.01.2012. Suurprojektid – teenuse arendamine ja käivitamine. Taotluse esitamise tähtaeg 28.08.2012. Lisaks loetletutele on jooksvalt avatud Heade Ideede ja reisitoetuste konkurss. Teave avatud voorude kohta www.kysk.ee.
Vabahariduskeskuse bussiga saab sõita vanapaberi eest Foto: erakogu
Vanapaberiaktsiooni tulemusena kogus tosin meeskonda 45 tonni vanapaberit, projektiraha eest ostetud väikebussiga saab vedada nii mööblit kui ka inimesi. Signe Kalberg Seitse aastat tegutsenud sihtasutus Pärnu Vabahariduskeskus alustas mullu augustis Väätsa prügila eeskujul projekti EduVedu. Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) toet usega toi mu nud projek t i keskmes oli tõsta inimeste keskkonnateadlikkust. Vanapaber koguti kogumisringidel logo kandva väikebussiga ja viidi lepingu kohaselt Räpina paberivabrikusse töötlemisele. Makulatuuri eest said aga need inimesed, kellel raha napib, kasutada väikebussi näiteks mööbli või muu kraami veoks. Mullu oktoobrist alustas sihtasutus makulatuuri kogumist Pärnu koolides. Taskukohane teenus igaühele Idee tuli elust enesest. Pärnu vabahariduskeskusel on tihe-
teenust osutama ka siis, kui maksevahendiks on vanapaber, mida vabahariduskeskusel on võimalik eelkokkulepete kohaselt realiseerida ja teenida omatulu. Bussiteenus võib toimida ka raha eest. Projekti viis ellu ühiskondliku elu töörühm, projektijuht, koordinaator, lisaks vabatahtlikud teistest töörühmadest. Kampaania korraldamiseks v a ja s v a b a h a r idu s k e s k u s lisaks autojuhile abitöölisi – sorteerijaid. Praegu pakub transporditeenust üks inimene. „Kuna töökoormus ei ole suur, siis oleme pakkunud seda võimalust osalise töövõimetusega inimesele. Kui on vaja suuremaid koguseid tõsta, siis oleme kasutanud ka vabatahtlikke,” üt les Jü rgens. Ka mpaa n ia jooksul müüdud vanapaberi eest laekus üle tuhande ja transporditeenuse eest ligi kaks tuhat eurot.
dad kontaktid mitme ühendusega, kes vajavad transporditeenust nii reisijate- kui ka kaubaveoks. Kuid neil pole teenuse eest tasumiseks piisavalt raha. „Projekti sihtrühmaks olid Pärnumaa koolid ja l a ste a i ad . Meie te ge v u s e kaudu omandasid nad uusi teadmisi säästva eluv iisi ja keskkonnateadlikkuse valdkonnas. Kasusaajateks on aga kõik Pärnumaa inimesed, sest on loodud taskukohane teenus,” selgitas Pärnu VHK koordinaator Ma lle Jürgens. Ta lisas, et EduVedu on valmis sotsiaalse ettevõtluse vormis
Passiivne suhtumine probleemi tõestas veelgi projekti vajalikkust ja edasiarendamist.
Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi noored korraldasid vanapaberi kogumiseks koolis, lasteaias ja teistes asutustes teavitusüritusi. Kogutud vanapaberi andsid noored aga vabahariduskeskusele, et Pärnu toimetulekukooli noored saaksid keskuse bussi kasutada üritustele sõiduks.
Hämmastas passiivne suhtumine Jürgensi sõnul kogesid projekti elluviijad koolide esindajatega suheldes mitmes kohas viisakat ärakuulamist, isegi üllatavat ükskõiksust keskkonnavaldkonna vastu. Põhjendu-
seks toodi suur töökoormus, lisakohustustest ei olda vaimustuses. Probleemi tõsidust mõistetakse, kuid lahendused ei paku huvi (s.t on mitmeid pa k i l i sema id et tevõt m i si, prügi sorteerimist ei toimu ja seda ei kontrollita, vanapaber läheb olmeprügi hulka, kes ja kui palju konteinerite tühjendamise eest maksab, seda kas ei teata või ei huvita, vanapaberi kogumine on tülikas ). „Kuigi õpilased näitasid üles osa lem i ssoov i, si i s v a hepealne lüli koolis, kes oleks aidanud ajutisel vanapaberi ladustamisel või info vahetusel, osutus pea olematuks. Passiiv ne suhtumine probleemi tõestas veelgi projekti vaja lik kust ja edasiarendamist,” rääkis Jürgens. Pärast kampaaniat toimub vanapaberi kogumine jooksvalt, vajaduse järgi. Jürgensi sõnul sobib kevad vanapaberi kog u m isek s pa rem i n i k u i hilissügis ja seega sel aastal vabahariduskeskus vanapaberikampaaniat ei korraldanud. Seda on kavas teha järgmisel aastal koos keskkonnateemaliste koolitustega. 2009. aastal pälvis Pärnu vabahariduskeskus aasta kodanikuühenduse tiitli.
Elu Maal väljaandmist toetavad: Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Põllumeeste Keskliit, Eesti Maaülikool ja Eestimaa Talupidajate Keskliit.