VESTLUSRING
Kõrgharidus
Erikülgede ilmumist toetab Euroopa Liit Euroopa Sotsiaalfondist SA Archimedese programmi Primus kaudu.
Ülikoolid suhtuvad õppekvaliteedi tõstmisesse tõsiselt
Fotod: Hendrik Osula
Volli Kalm
Kas ja kui palju tõstab kõrgkooli taset õppejõudude koolitamine ning kuidas vähendada tudengite väljalangevust, arutlesid Tartu Ülikooli rektor ja rektorite nõukogu esimees Volli Kalm, Haridusja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Helen Põllo ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu tegevjuht Sigrid Västra. Viimase kuue aasta jooksul on ülikoolid koolitanud ligi 6000 õppejõudu 19-st Eesti kõrgkoolist. Kõlab ehk veidi veidralt: te õpetasite õppejõude õpetama. Kas esinduslikest teadmistest enam ei piisa, et tudengeid auditooriumis end kuulama panna ja uusi kuulajaid juurde meelitada? Volli Kalm: Ülikooli õppejõu amet koosneb tegelikult kahest võrdselt olulisest poolest: teadustegevusest ja õpetamisest. Inimesed on erinevad, kes sobib paremini teadmisi edasi andma, kes mitte. Kuid õpetamise olulisus üha kasvab, väga otseselt sõltub sellest ülikoolide tase ja kogu kõrghariduse kvaliteet – milliste teadmistega on need inimesed, kes ülikooli lõpetavad. Julgen väita, et üliõpilaskond on praegu täiesti erinev sellest, kui meie õppisime. Nad on avatumad, kriitilisemad, enam pole monopol rääkija käes, õppejõud
peab oskama dialoogi pidada, arutleda. Suuremates ülikoolides saavad tudengid anda anonüümselt tagasisidet, et kuidas õppejõud õpetavad. Oleme parimad praktikad avalikustanud, samas ka suurendanud nende inimeste hulka, kes tudengite antud tagasisidet näevad. Tagasisidel on suur tähtsus, selle põhjal on näha, kel võib õpetamisega probleeme olla. Neid siis suunab dekaan. Praegu on doktorantidele õpetamise õpe kohustuslik. Parim ja efektiivne õppejõudude koolitamise programmi osa on see, et omavahel vahetatakse kogemusi. Viimased neli-viis aastat on näidanud selgelt, et valmisolek ülikoolide vaheliseks koostööks on olemas, loodud on terve õppejõudude õpetamise ja koolitamise süsteem. Helen Põllo: Ootused kõrgkooli lõpetajale on mõnevõrra muutunud. Ja see paneb omakorda suuremad nõud-
mised õppejõule. Paljud on tulnud õpetama teadustöö kõrvalt ja tuge on olnud õppejõududel vähe. Ülikoolid on järjest enam aga tegelenud õppejõudude koolituse ja omavahelise koostöö edendamisega, ministeerium toetab seda igati. Panime koos ülikoolidega kokku kõrghariduse kvaliteedi tõstmise Primuse programmi, mille üks olulisi tegevusi ongi õppejõudude õpetamisoskuste arengu toetamine. Kuidas õppejõud koolitusele saatmisesse suhtuvad? V. K: Kõigi nimel on seda raske öelda. Ma väga ei usu, et on põhimõttelist vastuseisu, ikka juhtub, et vabandatakse mitteosalemist ajanappusega. Täiskohaga õppejõul õpetamine ja teadus konkureerivad omavahel. Mulle tundub, et koolituse positiivne efekt on ära tabatud. Sest kui ikka tudengitelt tuleb järjepidevalt negatiivset tagasisidet, siis midagi
pole teha – ainet pannakse lugema teine inimene. Sigrid Västra: See, et õppejõudude õpetamise oskustele tuleks pöörata oluliselt suuremat tähelepanu, sai kirja ka meie uude strateegiasse. Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool on õppejõudude koolitamise ja tudengitelt tagasiside küsimise osas head näited. Lisaks on ka tudengid muutunud nõudlikumaks ja kriitilisemaks. Kuid liiga kriitiline ka olla ei saa, sest sellest võib sõltuda üliõpilase hinne. Nii on näiteks tehnikaülikooli tagasiside
lehed anonüümsed. Vaja on head tagasisidesüsteemi ka koolituse läbinud õppejõudude hindamiseks, saamaks teada, kas koolitus on avaldanud mingisugust mõju või mitte. Tehnikaülikoolis loodi tudengite initsiatiivil hariduse kvaliteedi töögrupid, kus tegeletakse ka õppekavade parendamisega. Tudengitel on seal arvestatav roll ja mõju: tehakse muudatusettepanekuid õppekavadesse, koostatakse erinevaid õpetamise kvaliteediga seonduvaid raporteid, püütakse jagada parimaid praktikaid. V. K: Olgu öeldud, et tudengid
juhivad ka Tartu ülikoolis õppekvaliteedi komisjoni. Meie õppejõud Margus Niitsoo analüüsis statistiliselt tudengite tagasiside andmeid. Sealt tuli välja näiteks, et semutsemine ei taga õppejõule kõrget hinnangut. Huvitav oli seegi, et ka ühe ainepunkti saamiseks tehtava töö maht ei mõjutanud hinnangut õppeaine ja õppejõu kohta. See analüüs hakkab kummutama müüte. S.V: Küsimus on ka selles, kuidas arendada õppejõudude ja tudengite vahelist koostööd, sest õppimise motivatsiooni puudumine on seotud õpetamise motivat-
VÕTA-t soovib kasutada ligi 7000 tudengit aastas Neile, kel tõesti on kogemus
Varasema õpi- ja töökogemuse arvestamine ehk lühendatult VÕTA on kõrghariduses hästi kanda kinnitanud, VÕTA-st on saanud õppeprotsessi reaalne osa. Lõviosa VÕTA kasutajatest on seda teinud varasemate õpingutega kogutud ainepunktide ülekandmiseks, kinnitab statistika. Näiteks 2012. aastal kanti täielikult üle 116 021 ainepunkti, osaliselt arvestati 11 715 ainepunkti, varasemate õpingutega arvestamiseks esitati ühtekokku 6721 taotlust.
VÕTA ei tähenda, et selle najal saab koolis kergemalt läbi ajada.
Informaalse õppe, sh töökogemuse arvestamisega kanti üle 9115 ainepunkti. „On kahte tüüpi taotlejaid,” märgib VÕTA praktik ja uurija Marin Johnson. Esimest tüüpi taotlejad on varem kõrgkoolis õppinud – võimalik küll, et kool on lõpetamata jäänud – ning ta soovib ainepunkte üle kanda, et säästa õpingutele kuluvat aega, mis üldjuhul kulub siis töötamisele. „Neid, kes ülekantud ainepunktide arvel mõne teise aine valivad, on vähe,” nendib Johnson. Teine tüüp on tudengid, kes pole varem kõrgharidustasemel
õppinud, küll on neil aga töö- ja elukogemus, mida võiks õpingutes arvestada, ent tihti nad ei taotle seda, sest ei soovi õpingutes millestki ilma jääda. Johnson rõhutab, et eesmärgipärasus ongi VÕTA-s äärmiselt oluline. „Tudeng peaks kaaluma kindlasti ka seda, millest ta võib ilma jääda, kui VÕTA-t kasutab,” nendib Johnson. Ta rõhutab, et
VÕTA-sse ei saa kindlasti suhtuda nii, just kui saaks selle abil õppides/kooli sisse astudes lihtsamalt läbi. „Inimene on ju varem õppinud, kulutanud oma aega, sageli ka õpingute eest maksnud. VÕTA taotluse esitamine ja hindamine on omaette protsess ning ülikool arvestab seda tõesti vaid siis, kui see nõuetele vastab,” viitab Johnson.
Senisest rohkem tuleks Johnsoni hinnangul kasutada hariduse omandamisel varasemat töökogemust. Ta toob näite magistrantuuris õppinud tudengist, kelle varasem haridus oli omandatud Nõukogude ajal Moskvas. Kui õpingute ajal selgus, et see ei vasta praeguses mõistes kõrgharidusele, ei olnud tal õiguslikku alust jätkata magistrantuuris, ehkki ta sai õppimisega suurepäraselt hakkama. Just sarnastel puhkudel võikski näiteks varasemat töökogemust arvestada, viitab Johnson. VÕTA ei ole massidele, pole seda ka kunagi olnud, varasemat töö- ja õpikogemust saavad kasutada need, kel tõepoolest on vastav kogemus varasemast olemas. Kristiina Viiron
Mis on VÕTA VÕTA (Varasema Õpi- ja Töökogemuse Arvestamine) võimaldab õppekava osana arvestada: • varem õppeasutustes sooritatud õpinguid, • täienduskoolituses või iseseisvalt õpitut, • töö- ja muudest kogemustest saadud teadmisi ja oskusi. VÕTA on protsess, millega pädev asutus hindab kindlaksmääratud kriteeriumidest lähtudes taotleja kompetentsust. St, kas tema teadmised, oskused ja hoiakud vastavad haridusasutuse vastuvõtutingimustele, õppekava või selle osa(de) õpiväljunditele või kutsestandardi nõuetele. Vaata VÕTA taotleja juhendit: http://primus.archimedes.ee
Kõrgharidus Sigrid Västra
Helen Põllo
Uuest õppeaastast tulevad erialastipendiumid Uuest õppeaastast on kõrgkooli astujatel võimalus valida eriala, millel õppimist toetab riik uue, 160-eurose igakuise erialastipendiumiga. „Eesmärk on suunata noori rohkem ka majanduse kasvuvaldkondi toetavatele õppekavadele, mis annavad muide tudengile ka kindluse – õpitul on tulevikku,” selgitas Haridusja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Helen Põllo. Stipendiume on võimalik saada kokku viiekümnel erialal lisaks juba olemasolevate õpetajakoolituse ning IT-õppekavade stipendiumidele, valik ulatub füüsika õppijatest põllumajanduse või info- ja kommunikatsiooni eriala üliõpilasteni. 160-eurost kuutoetust hakkab saama kolmandik või pool eriala valinutest. Seda saab taotleda juba esimese semestri algusest ning edasine sõltub juba enda motivatsioonist ja pingutusest. Taotlus tuleb esitada oma õppeasutusele. Uut erialastipendiumi saavad TTÜ, TÜ, EMÜ, IT-kolledži ja Tallinna Tehnikakõrgkooli teatud õppekavade tudengid. Õppekavade täpne loetelu on SA Archimedese kodulehel www.archimedes.ee
siooni puudumisega. H.P: Tudengid tuleb tagasi õppima tuua ja otsene suhtlus prioriteediks seada. Sõnum on siin see, et tudeng peab leidma esmajärgus aega õppimiseks ja meie peame looma vastavad tingimused, et ta seda teha saaks. Peame tagama sellegi, et tudengeid hästi õpetataks. V.K: See on keeruline – tudengid tagasi auditooriumisse tuua –, sest töötavate tudengite hulk kasvab. H.P: Jah, kuid viimased uuringud näitavad, et töötajate arv võib kasvada, aga nad töötavad vähem tunde kui varem. Tendents liigub loodetavasti selles suunas, et täiskohaga õpingute kõrvalt päris täiskohaga enam nii paljud tööl ei käi. Vaatame kolme aasta pärast, mis sellest on saanud. Väga palju sõltub tööturu käitumisest, kui palju ollakse valmis osaajaga töö tähtsust suurendama. Riik toetab õppetoetuste ja stipendiumide
skeemiga seda, et tudengil oleks võimalik oluliselt rohkem aega õpingutele pühendada. S.V: Millise kvaliteediga on õppekava, mis võimaldab täiskohaga töö kõrvalt edukalt õppida? Mitmed õppekavad tuleb selle pilguga üle vaadata: kuidas on seal võimalik töö kõrvalt õppida. V.K: Arstitudengitel näiteks pole see võimalik. Sama intensiivne peaks olema õpe kõikjal. S.V: Teisest küljest: arstidele on töökoht tagatud, nemad saavad rahus õppida. Paljudel teistel on raskem tööd leida. Eestis, aga ka paljudes teistes Euroopa riikides eeldab tööandja, et kandideerijal oleks olemas töökogemus. Nii töötabki tudeng juba õpingute ajal täis- või osakoormusega. V.K: See, et lähed tööle ja kohe oskad kõike praktilist teha – see on eesmärk rakenduskõrghariduses. Ülikooli eesmärk pole täpseid tööliigutusi selgeks õpetada. Ülikooli tulnud inimene jätkab
tööle minnes oma tööalaste oskuste arendamist. Räägime tudengite väljalangevusest. See, kas noor üliõpilane saab või ei saa esimesel õppeaastal hakkama, otsustab tema edasise käekäigu. On see nii? S.V: Uue elu alustamine on psühholoogiliselt keeruline. Kõige otsesem abi rebasele on tugiisik, tuutorlusprogrammid on kõikides ülikoolides. V.K: Nõustamine on mitmekihiline. Sissejuhatust ülikooliellu teevad tõesti viimase aasta tudengid, kuid oleme ellu kutsunud ka õppeassistentide programmi. See tähendab, et magistrandid ja doktorandid pakuvad esimese kursuse tudengitele sisulist abi reaalainetes, et nad õpingutest raskuste pärast ei loobuks. Tase gümnaasiumides on paraku ebaühtlane ja see on ebaõiglane – noor ei ole süüdi, et tal polnud gümnaasiumis head keemiaõpe-
tajat. Õppeassistentidele suudame selleks loodud fondi kaudu natuke maksta – see on mõlemalt poolt hinnatud ettevõtmine. S.V: Reaalained on tõepoolest algajale tudengile suurim katsumus. Sellised järeleaitamist või ettevalmistust pakkuvad programmid ülikooli poolt on tänuväärt tegevus. V.K: Tartu Ülikoolis uuriti viimasest vastuvõtust neid, kes mingil põhjusel lahkusid ülikoolist. Tõenäoliselt oli mõne jaoks põhjus kohustuses hakata maksma (kui ainepunkte ei saa õigel ajal kogutud, tuleb hakata nende eest maksma – toim). Kuid number üks põhjus oli asjaolu, et valitud eriala polnud see, mida taheti. Ülikoolide karjäärinõustajad peaksid alustama oma tööga gümnaasiumi 10. klassis, hiljemalt 12. klassis. Tegutseme selleks, et selgitada erialade sisu ja vastuvõtutingimusi juba gümnaasiumis, et noored teaks, mis neid ees ootab.
H.P: Teine asi, mida selgitada tuleks, on see, et kellena ma võin töötada, kui lõpetan selle ja selle eriala, millised oleks minu töövõimalused? Näiteks kelleks ma võin saada, kui lõpetan ülikoolis filosoofia, keemia, ajaloo? S.V: Kõrgkoolid käivad ka praegu gümnaasiumides end tutvustamas, aga see on pigem turundustegevus – rohkem tudengeid tuleb sinna, kust tulevad paremad lubadused. Üliõpilaskondade Liit proovis koos kõrghariduse agentuuriga 10.–11. klassides pilootprojekti. Rääkisime, kuidas suunata teadlikke valikuid tegema, mis on õppekavade hindamine jms. Abituuriumiga vesteldes tuli aga
välja, et suur osa tahab hoopis välismaale ülikooli minna. V.K: Noored ei peaks emadeisade, vanaemade-vanaisade minevikust pärit kogemusel antud soovitusi eriala valikul väga tõsiselt võtma, tänane tudeng töötab ka 40 aasta pärast. Nüüd ja tulevikus on pigem vaja erinevate teadmiste kombinatsiooni, et tööelus edukalt hakkama saada. Ma ei soovita gümnaasiumis äärmuslikke valikuid teha, see kitsendab edasiõppimise võimalusi. Oluliselt mõttekam on siin kõrgkooli astuda ja minna välismaale juba vahetustudengina Eesti kõrgkoolist. Agne Narusk
Programm Primus on ajavahemikus 2008–2015 Euroopa tõukefondide vahenditest rahastatav programm, mida viib ellu sihtasutus Archimedes. Programmi eesmärk on toetada kõrgkoolide õppe kvaliteeti ja tõsta lõpetajate konkurentsivõimet. Eesmärkide täitmiseks tehakse tihedat koostööd 21 partneriga, nende hulgas on Eesti Üliõpilaskondade Liit, Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus ning 19 Eesti kõrgkooli. Tänavu suvel lõppevad programmi peamised tegevused ning uuest õppeaastast tegeletakse vaid erialastipendiumide kordineerimisega.
Teadlased uurisid akadeemilise edukuse eeldusi ja tagajärgi Ülikoolis saavad edukamalt hakkama need, kes usuvad oma võimekusse ja kes suudavad eesmärgi nimel tööd teha. Kõrgkooli õppima suundunud noored on juba põhikooli eas kogemustele avatumad, kõrgema meelekindlusega ja vähem neurootilised võrreldes nende noortega, kes piirdusid põhi- ja kutse- või gümnaasiumiharidusega. Nii selgus Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis aastatel 2009–2013 läbi viidud projekti KAEMUS (“Kõrgkooli akadeemilist edukust mõjutavad tegurid”) tulemustest. Projekti eesmärk oli uurida, millised on peamised inimlikud tegurid, mis mõjutavad kõrgkooli sisseastumist, tudengite õpiedu, aga ka liikumist ühelt kõrghariduse astmelt teisele; kõrgkoolist väljalangemist ning kutsealast ja sotsiaalset edukust pärast kooli lõpetamist. Kokku
oli projekti läbiviimisega seotud kolm uurimisrühma, sealhulgas ligi 50 teadlast Tartu Ülikoolist ja Tervise Arengu Instituudist. Uurimisrühm professori Jaanus Harro juhtimisel seadis endale eesmärgiks selgitada kõrgkooli õppima asumist ja seal toimetulekut mõjutavaid tegureid rõhuasetusega erinevatele keskkondlikele ja bioloogilistele faktoritele. Kasutades „Eesti laste isiksuse, käitumise ja tervise uuringu” (ELIKTU) andmeid, leiti muu hulgas, et õpetaja antud hinnang õpilase tähelepanuraskustele põhikoolis ennustab küllaltki hästi õpilase hilisemat hariduse omandamist – keskendumisprobleemide rohkus põhikoolis seostub madalama haridustasemega noores täiskasvanueas. Ülikooli õppima läinud
noortel olid 18-aastasena oma vanematega oluliselt paremad suhted kui nendel, kes sinna õppima ei läinud. Kõrgharidusega noored kuritarvitavad alkoholi harvem, nad ka suitsetavad harvem ning vaid vähesed on proovinud illegaalseid uimasteid.
Meelekindlus ja eelnev õpiedu
Projekti juhi, professor Anu Realo ja professor Jüri Alliku uurimisrühm püüdis vastata küsimusele, kas ja milline roll on isiksuse seadumustel ja emotsionaalsel kogemusel akadeemilise edukuse ja õpiedu ennustajatena. Muu hulgas uuriti ka seda, kuivõrd mõjutab väsimus õpitulemusi. Esialgsed analüüsid näitasid, et tudengid, kes olid enda hinnangul väga väsinud, said esimese semestri lõpus ka halvemaid õpitulemusi. Lisades analüüsi aga muud psühholoogilised tunnused, selgus, et väsimus ei seleta siiski otseselt erinevusi õpitulemustes, vaid iseseisvat rolli
mängivad sellised näitajad, nagu meelekindlus, üldine ja akadeemiline enesehinnang, akadeemiline motivatsioon ning tudengi eelnev õpiedu. Seega saavad ülikoolis edukamalt hakkama need, kes tahavad õppida, kel õppimine on ka varem paremini õnnestunud, kes usuvad enese võimekusse ja kes suudavad eesmärgipäraselt töötada. See, kuivõrd on tudeng väsinud või kas ta käib õpingute ajal tööl, õpitulemustega otseselt seotud ei ole.
Foto: SA Archimedes
Suhtumine õppimisse riigiti erinev
Dotsent Olev Musta ja vanemteadur Karin Tähe uurimisrühma põhiline uurimisküsimus käsitles üliõpilaste ja õpilaste akadeemiliste saavutuste ja õpihoiakute seost. Uuringute tulemused näitasid, et eri riikide lõikes erinevad mitte ainult õpilaste akadeemilised tulemused, vaid ka õpilaste suhtumine õppimisse ning õpimotivatsiooni tase – mida enam on riik sotsiaal-majanduslikult
arenenud, seda paremad on selle riigi õpilaste akadeemilised tulemused, kuid seda madalam on nende õpimotivatsioon. „Projekti KAEMUS tulemused andsid uusi teadmisi selle kohta, millised tegurid ja asjaolud kõrgkooliõpinguid soodustavad või takistavad. Kui kunagi peaks mõni muutus Eesti hariduselus olema valdavalt teadmistepõhine, siis
usutavasti on KAEMUS projekti tulemusena valminud tööd alusmaterjaliks sellise teadmise ehituses,” võtavad uurimisrühmade juhid 2013. aastal ilmunud eestikeelses kogumikus „Kõrgkool ja psühholoogia” kokku projekti olulisuse ning peamised tulemused. Signe Kalberg