Kroonleht (oktoober 2015)

Kroonleht Infoleht 2015

Kroonlehe väljaandja on Keskkonnaamet, kujundaja ja toimetaja on Ekspress Meedia AS.

Unustatud unustamatu kohtumine

Andres Onemar, Keskkonnaameti peadirektor

Tasakaal toob rahu

O

Fotodele on jäädvustatud metskitsetall ja valgejänese poeg, kes olid mõlemad sattunud talumaastikule. Loomapoegi ei häiritud ega vaadeldud lähedalt, fotod tehti teleobjektiiviga ning kohtuti vaid korra. Loodetavasti oli neil õnne looduses suureks kasvada.

Fotod: Tõnu Talvi

Tõnu Talvi, looduskaitse peaspetsialist

L

ooduses liikudes tuleb ikka ette kohtumisi metsloomadega. Õieti lähebki inimene sageli metsa just selleks, et seal midagi näha, nautida, jäädvustada. Oma huvide ja emotsioonide kõrval peaks aga silmas pidama ka teise osapoole heaolu ning edasist saatust.

Kohtumine loomalapsega

Kõige sagedamini tuleb inimeste ja loomade kohtumisi ette kevadsuvisel sigimisperioodil. Siis on suur võimalus sattuda peale munade-poegadega linnupesale, veel vähe liikuvale loomapojale või kahejalgsega kohtumisest ärritatud vanaloomale. Looduses sõltub liigi säilimise edu sellest, kui turvaliselt õnnestub oma järeltulevat põlve vaenlaste eest varjata ja kuidas kulgeb nende toitmine ning iseseisvate oskuste omandamine. Sellest sõltub aga laiemalt elurikkuse säilimine. Aeg varakevadest suve keskpaigani on otsustavalt kriitiline nii uutele ilmaasukatele kui ka nende vanematele. Lindudel on pesas munad, seejärel on veel abitud ka koorunud ja alles lennuvõimestunud pojad. Metsloomade järglased avastavad maailma ja teevad esimesi iseseisvaid samme turvalises ning samas ootamatusi pakkuvas ümbruskonnas. Loodusest üha enam võõrandunud inimene püüdleb sõltumatuse ja enesekeskse elukorralduse poole. Igapäevased loomulikud kontaktid ümbritseva loodus-

keskkonnaga jäävad üha harvemaks ja juhuslikumaks. Samas püüab inimene loodusest võõrandumist kompenseerida mitmel uuel, varasemate aastatuhandete vältel välja kujunenud suhtlust asendaval viisil. Looduses kehtivate seaduspärade tõlgendamisel püütakse üha enam kasutada inimühiskonnale omaseid tõekspidamisi ja reegleid.

Abitu linnupoeg ei ole hädasolija

Nii võibki nõrkadel jalgadel tuigerdava neljajalgse või hädiselt põgeneda püüdva linnupoja leidjat vallata tugev vanemainstinkt. Kohatud loomapoeg näib abitu, mahajäetud ja näljane. Inimene samastab loomapoja käitumise inimlapse abitusega ning kahjuks ruttab sageli oma tõekspidamiste järgi ka abi korraldama. Leidu püütakse paremasse (kuivemasse, soojemasse, valgemasse) kohta ümber paigutada, tema juures veedetakse pildistades või muidu imetledes liigselt aega. Kõige halvem, kui leid naiivselt head soovides endaga kaasa võetakse, et talle siis edasist abi otsima hakata. Igal loomaliigil on võimalikku ohtu kujutava võõra kahejalgsega kohtumiseks oma käitumisviis. Kes püüab võimalikult liikumatuna püsides nähtamatuks jääda, kes end häälitsedes ja ähvardavaid poose võttes kaitsta, kes põgeneda. Ka vanaloomadel on selliseks puhuks eri taktikaid. Laululinnud püüavad vigast teeseldes võõrast oma poegadest eemale meelitada; sookurg varju jäädes vaikselt minema hiilida; mõni suurem (nt karu, põder, aga ka mitmed linnud

nagu luik) võib inimest hoopiski ohtlikult rünnata. Igal juhul tähendab poegade lähedusse või koguni poegadevanalooma vahele sattunud inimene väga suurt ohtu ning sellest püüab vanem kas kavaluse või jõuga vabaneda. Erakordset olukorda (nt valjult häälitsev linnu- või loomapoeg, kiirustades varjava katteta jäänud linnupesa või ärevuses tähelepanu kaotanud vanalooma signaalid) kasutavad osavalt ära pesaröövlid – varesed, kajakad, kassid, koerad jt. Võime küll enda arvates kiiresti ja kahju tegemata lahkuda, kuid inimese tekitatud segaduse varjus kasutavad röövlid oma võimalust.

Üksik loomapoeg ei ole hüljatud

Kahjuks on igal aastal teateid looduses kohatud loomapoegade leidmisest, koju viimisest ja seejärel edasise käitumise kohta abi või juhiste otsimisest. Enamasti on tegemist metsast või niidult leitud jänesepoegade või metskitsetalledega, rannas lesiva hülgepojaga, loodusest kaasa võetud orava- ja siilipoegadega, päevavalguses kohmetute kakupoegadega.

Sellise, inimese jaoks põneva ja vastaspoole jaoks dramaatilise kohtumise korral peame endale alati teadvustama – oleme sissetungija kellegi teise kodus ning talle võõras ohuallikas.

Meil targa inimesena on võimalus olukorda talupojamõistuse ja oma teadliku käitumisega parandada. Parim on kohe tuldud teed mööda rahulikult taanduda. Igasugune pikemaajalisem viibimine linnupesa, noorlooma, vane-

maga pesakonna juures või olukorra parandamine oma tõekspidamiste kohaselt vaid halvendab seda pöördumatult. Kohtudes looduses lähedalt ja ootamatult metsloomaga, olgu siis tegemist loomapoja või täiskasvanud isendiga, ei ole hea jääda kohale pikemalt pildistama, kaaslasi juurde kutsuma, hoopiski aga mitte vastaspoolt käperdama, teda toitma ja ümbrust kohendama või muid olusid ümber korraldama. Lühiajalise kohtumise haavad parandatakse looduses enamasti kiiresti. Vanemad pöörduvad ohu kadudes hädaldava poja juurde tagasi, ehmatatud hädaldaja jääb peagi vait ega põgene oma kodupaigast kaugele, võõra jäetud jäljed ja lõhnad hajuvad.

Inimesele võib sellisest looduses kogetud hetkest jääda unustamatu mälestus. Loomale on parim selle hetke lühidus ja unustamine.

Metslooma kodu on metsas

Metslooma kodu on metsas ning igasugune inimesekeskne sekkumine reeglina vaid halvendab nende võimalusi edasises elus hästi hakkama saada. Nii nagu meie ei soovi oma magamistoas võõraid näha või oma elu vangistuses veeta, ei tohiks me ise sekkuda teiste liikide elukäiku. Loodusele on parim, kui ta saab toimida oma seaduspärade järgi.

n mõttelaad, kus väidetakse, et tasakaalus inimene on õnnelik. On mõttelaad, et loov saab olla ainult see inimene, kes otsib ja tungleb ega rahuldu kunagi tasakaaluga. Avatud silmade ja mõttega meid ümbritsevat vaadates tuleb tunnistada, et ka selle kahe mõttelaadi vahel võib olla tasakaal.

Kandes selle üle keskkonda ja Keskkonnaameti igapäevatöösse, olemegi igapäevaselt tasakaalu otsijad. Ettevõtjatele ja ettevõtlikele inimestele tuleb anda oma initsiatiivi näitamiseks võimalus ning samas suunata seda tegevust nii, et meie ühist ressurssi kasutataks võimalikult säästvalt, et mõju keskkonnale jääks väikeseks ning tulemus oleks kogukonna jaoks kasulik.

Keskkonna kujundamisel on läbivaks jooneks tasakaal, selle otsimine ja säilitamine. Ühtaegu pingutame nii selleks, et haruldast ja haavatavat ebapärlikarbi asurkonda Eestis alles hoida, kui ka selleks, et invasiivsest Sosnovski karuputkest lahti saada. Keskkonnaamet näeb vaeva, et säästa traditsioonilisi rannaniite pealekasvavast võsast ning kaitsealuseid sooalasid kinnikasvamisest.

Sarnaselt loodusega on vaja tasakaal leida ka inimeste vahel. Eesmärgiga säilitada optimaalset seisundit, mis oleks hea nii elusloodusele, keskkonnale kui ka maaomanikele, korraldame kaitsekorralduskavade väljatöötamisel ning keskkonnalubade väljastamisel avalikke arutelusid kohalike elanikega, et võtta arvesse ka nende ettepanekuid ja arvamusi. Nendest ja mitmetest teistest meie väljakutsetest, tehtud või tegemisel olevatest projektidest saate täpsemalt lugeda ka käesolevast Kroonlehest. Sageli on tehtud muudatuse mõju väga pikaajaline, kuna see mõjutab ühel või teisel viisil kogu meie ökosüsteemi. Sestap püüabki Keskkonnaamet leida parima võimaliku lahenduse koostöös teiega, kallid eestlased.

Kroonlehe digileht: http://erilehed.epl.ee/digi/5414 Kroonlehe toimetaja: Sille Ader, Keskkonnaameti pressiesindaja Tagasiside: sille.ader@keskkonnaamet.ee Lisainfo: www.keskkonnaamet.ee või www.facebook.com/keskkonnaamet

KROONLEHT

2

Peremees ja tema maa President Ilvese sõnul peaks tänapäeva looduskaitse püüdma lisaks bioloogilise, juriidilise ja majandusliku taustaga küsimustele arvestada ka bioesteetikaga, kuna see on tänapäeva inimestel ühine, pärinedes ajast, mil meie kõigi ühised esivanemad elasid veel Aafrika savannis.

Foto: Silver Raidla

istutavad jne. Ning eks seda võib vaadelda ka kui võla tasumist – kui omal ajal toitis maa linna ja tänu sellele sai eestlastest haritud rahvas, siis ehk ongi õiglane, kui nüüd linnas teenitud raha taas tagasi maale tuuakse. Väga oluline on aga selle juures silmas pidada, et võlli üle ei keerataks ning suures hooldamistuhinas hoopis kahju ei hakataks tekitama. Sentimeetrine muru võib küll olla ilus silmale vaadata, kuid tegelikult on tegemist murukõrbega. Ja kõrb teadagi on väga eluvaene.

Leelo Kukk, Keskkonnaameti peadirektori asetäitja

S

elle aasta looduskaitsekuu teemaks olid Eesti maastikud ning looduskaitse teemadest on just maastik ja selle kaitse seotud kõige rohkem esteetikaga. Kas me võime siis järeldada, et kuna omame ühiseid esivanemaid, liigume kõik rõõmsalt ühes suunas, sest nägemus on meil sarnane?

Nii lihtne see paraku ei ole. Pigem vastupidi – kui kaitsealune liik on objektiivselt kas olemas või mitte, omab kindlat kohta ökosüsteemis ja on iseenesest vajalik, siis maastiku väärtus tekib vaid inimtunnetuse kaudu.

Aga ilumeel kipub olema meil erinev.

Mõne jaoks väga kaunis maastik ei avalda teisele mingit muljet. Mõni naudib maastikku koos majade, teede ning põldudega, samas kui teine õhkab vaid silmapiirini ulatuvat metsikut loodust nähes.

Maastikukaitses on arvamusi palju ning seetõttu on Keskkonnaamet kaitse planeerimisel kasutanud võimaluste piires teadmistepõhist lähenemist. Nii on koostöös ülikoolide ja ekspertidega koostatud või valmimas kõikide rahvusparkide ajaloolise maakasutuse ülevaade. Lahemaal on koostatud ülevaade asustusstruktuurist ja esiajaloolistest maastikest ning kaardistatud väärtuslikud hooned.

Eraomanike panus kaitsealade maastike kujundamisse on oluline

Sajand tagasi oli Eestis iga maalapp hinnas ja kasutuses, sest maa oli see, mis toitis nii maa peremeest kui ka tema linnasugulasi. Nüüd elab enamik inimesi linnades. Tõsi, paljudel on küll suvekodud, kuid nendes on maakasutus oluliselt erinev talupidamisest. Kui varem oli esteetiline pool lisandväärtus, siis nüüd on see sageli eesmärk omaette ning otsene kuluallikas. Sest varem maast saadud tulu, kartul, leib jmt, ostetakse nüüd poest.

Tulu ja kulu suhe on väga oluline tegur, kui räägime maastikust, selle hooldamisest ja kaitsest. Seetõttu on väga tore, et meil on maaomanikke, kes maad säästlikult hooldavad – niidavad,

Poollooduslikud kooslused kui Eesti visiitkaart

Kui arvukate riikide tunnuseks on sadu või tuhandeid aastaid vanad ehitised, siis meie peaks paremini tajuma, et aastasadu hooldatud puisniidud, loopealsed ja teised poollooduslikud kooslused on maailma mastaabis just see, mis meid teeb eriliseks.

Ja nagu ehitised, vajavad ka nemad pidevalt hoolt, et väärtus säiliks.

Eesti maastikukaitses on kõige suurem töömaht just poollooduslike koosluste hooldusel. Selle tegevuse jaoks on loodud maaelu arengukava raames toetusskeem, kus maaomanik saab ise taotleda vajalikke vahendeid tööde läbiviimiseks. Lisaks sellele saab taotleda toetusi ka loomade ostuks ning vajaliku infrastruktuuri rajamiseks. Looduskaitse arengukava on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2020 oleks hoolduses 45 000 hektarit poollooduslikke kooslusi.

Poollooduslike koosluste hoolduse

Eesti maastikukaitses on kõige suurem töömaht just poollooduslike koosluste hooldusel. puhul on vahel kuulda arvamusi, et riik peaks seda tegevust rohkem toetama, sest need alad on ju riigile vajalikud.

Nõus – toetused võiksid olla kõrgemad. Väga tahaks aga, et võetaks omaks mõte, et samapalju kui riigil on neid alasid vaja, on need vajalikud meie kui eestlaste identiteedi säilitamiseks.

Parkide tähendus on muutunud

Lisaks poollooduslikele kooslustele on maastikukaitseliselt väga olulised maamärgid pargid. Eestis on kaitse all ligikaudu 400 parki ning äärmiselt positiivne on see, kuidas viimase kümnendi jooksul on muutunud kohalike kogukondade suhtumine nendesse. Praeguseks on paljud pargid muutunud võsastunud aladest kogukonna kokkusaamiskohaks tähtsamatel sündmustel ja piirkonna visiitkaardiks.

Pargid on sageli väga keerulise sega-maaomandiga, kuid sellest hoolimata on park kohaliku kogukonna jaoks oma, see ei ole vajalik riigile, vaid just meile endile. Riigi roll ei ole enam mitte tagant utsitada, et parke korrastataks, vaid praegu tuleb mõnes kohas pigem hoogu maha tõmmata, et kordategemise tuhinas liiale ei mindaks.

Kindlasti on see aga palju positiivsem kui selgitustöö tegemine, et keegi pargi ka omaks võtaks. Siinkohal tuleb rõhutada, et kordategemisel ei keskendutaks vaid inimtegevuse jaoks vajalikele elementidele – teed, valgustus, pingid jmt. Kindlasti tuleb samavõrra tähelepanu pöörata ka parkidega seotud loodusväärtustele, kuna tegemist on vanade laialehiste puistutega, mis mujalt on looduslikul kujul peaaegu kadunud.

Keskkonnaameti tegevus väärtuslikel maastikel

Väärtuslikel aladel, kus omanik omal algatusel ei ole tegutsenud, plaanib Keskkonnaamet vastavalt rahalistele võimalustele praktilisi töid ise. Selleks küsitakse esmalt maaomaniku nõusolek ning esmakordsel loa küsimisel ei ole ka harv juhus, kus ollakse riigipoolse sekkumise osas tõrjuv. Samas on väga positiivne, et järgmisel aastal on juba maaomanikud ise huvitatud hooldamise jätkamisest. Sageli vajatakse küll riigi toetust, aga peale mahukamaid töid (nt võsa mahavõtmist) on maaomanikud ka ise hakanud alasid hooldama. Ligi pooltel juhtudel on pärast riigi vahendite abil võsa likvideerimist võtnud maaomanikud ala põllumajanduslikku kasutusse ning edasist riigipoolset toetust ei vajatagi.

Küll teevad aga muret maaomanikud, kes Keskkonnaameti päringu peale ei vastagi. Neid on ligikaudu 10% ning paar protsenti keelab oma maal igasuguse looduskaitselise tegevuse. Enamasti on selle põhjuseks teistsugune eesmärkide nägemus.

Rõõmu teevad need maaomanikud, kes küll elavad kaugel, ent kuigi maa ei ole neile tuluallikas, investeerivad mujal teenitud raha oma (maa)koduümbruse kaunimaks tegemiseks. Nii nagu on peremehele kohane. Loodetavasti kasvab selliste omanike arv veelgi.

Kui ma alustasin president Ilvese sõnadega, siis maastikukaitse võtmes sobivad presidendi sõnad ka lõpetuseks: „Kui mitmel pool maailmas peame endistviisi ütlema, et inimene peab lõpetama pealetungi loodusele, siis Eestis võib praegu julgelt vastupidise ülesande püstitada.

Tasakaalu säilitamiseks on kindlasti vaja kogu aeg midagi teha. Kui me üldse midagi ei tee, siis katab peagi peaaegu tervet Eesti territooriumi võsa ja seejärel mets. Ja see ei ole siis enam Eesti, nagu ta on vähemasti tuhat aastat olnud.

Muuga sadama lääneosa.

Muuga lõhnaprobleemide lahendused Dagmar Undrits, välisõhu peaspetsialist

T

allinna külje all Muuga-Maardu piirkonnas asub ulatuslik transiidi, logistika- ja tööstusala, mille juurde kuulub ka Eesti suurim kaubasadam, Muuga sadam koos selles asuvate lao- ja logistikaettevõtetega.

Sadama naabrusest algavad aga argipäevased mured: sadam oma tegevusega häirib kohalike igapäevaelu, olgu siis müra, ebameeldiva lõhna või õnnetuste ohuga. Suurimaks probleemiks Keskkonnainspektsiooni infotelefonile laekuva info põhjal on ebameeldiv lõhn.

Eesmärgiga kaardistada piirkonna õhusaastet puudutav hetkeolukord, viidi Keskkonnainspektsiooni tellimisel ning SA Keskkonnainvesteeringute Keskus toetusel aastatel 2012–2014 läbi kaks õhukvaliteedi teemalist uuringut. Nende käigus ei tuvastatud välisõhus saasteaineid üle lubatud piirkontsentratsiooni, mistõttu ohtu inimtervisele ei ole, kuid leiti, et lõhnahäiring esineb õigusaktidega lubatust sagedamini, st aeg-ajalt levivad erinevate allikate lõhnad, mis kas eraldi või koosmõjus piirkonnas lõhnahäiringut tekitavad.

Taust: Seire, piirväärtused ja lõhna olemus

Eesti riigis on kehtestatud teatud saasteainetele piirkontsentratsioonid ehk saastatuse taseme piirväärtused.

Kui saasteainet leidub välisõhus alla selle, siis eeldatakse, et ohtu inimeste tervisele ei ole.

Muuga-Maardu piirkonnas seiratakse saasteaineid kokku viies pidevalt toimivas seirejaamas ning tulemused on kõigi jaoks reaalajas jälgitavad (aadressil http://airviro.klab.ee/seire/ airviro/omaseire.html). Kuigi sadamale ja vedelaid produkte käitlevatele logistikaettevõtetele omaste saasteainete piirväärtuste ületamisi tuleb ette harva, ärritab kohalikke elanikke siiski veel piirkonnas leviv ebameeldiv lõhn.

Lõhna, õigemini lõhnaaistingu tekitab enamasti lõhnaainete segu, mille sissehingamine annab meie haistmiselunditele signaali, mis ajju edastatuna põhjustab vastava emotsiooni.

Tegemist on sageli eri üksikainete seguga, millest moodustub lõhn.

Mõningaid lõhnavaid aineid, näiteks vesiniksulfiidi, suudavad inimesed tajuda juba väga väikeses kontsentratsioonis, mis on saastatuse taseme piirväärtusest märgatavalt madalam ning pole tervisele veel kahjulik, kuid kindlasti igapäevaselt häiriv. See võib tingida väärarusaama, et haisev õhk on tingimata ka ohtlik, kuigi see ei pruugi tegelikult nii olla.

Ka lõhnale on kehtestatud piirnorm, kuid erinevalt saastatuse taseme piirväärtusest ei eeldata selle ületamisel otsest ohtu tervisele või keskkonnale, vaid tegemist on stressi tekitava teguriga. Eestis kehtestatud piirväärtused on sagedusepõhised ehk sätestatud on piir, kui tihti tohib lõhn esineda. Juhul, kui lõhna piirväärtust ületatakse, on välisõhu kaitse seaduse kohaselt

KROONLEHT

3

Kas Eesti suudab saavutada 2015. aasta lõpuks kõigi vete hea seisundi?

Elina Leiner, veemajanduse koordinaator

V

iis aastat tagasi kinnitati vesikondade veemajanduskavad, millega seati ka keskkonnaeesmärgid kõikidele veekogumitele. Põhieesmärgiks on saavutada 2015. aasta lõpuks kõigi Eesti vete hea seisund.

Vee kaitset ja kasutamist kavandatakse vesikondade põhiselt. Vesikond on maismaa- ja mereala, mis hõlmab üht või mitut naabervalgalat koos põhjavee ja rannikuveega. Eestis on moodustatud kolm vesikonda – Ida-Eesti, Lääne-Eesti ja Koiva.

Vee seisundi hindamine

Foto: Tallinna Sadam

tegemist lõhnaaine esinemisega. Teisisõnu: lahendamist vajav lõhnaprobleem esineb siis, kui lõhn esineb sagedamini kui lubatud.

Lõhnaprobleemi lahendamine ühiste jõududega

Peale seda, kui uuringud kinnitasid Muuga lõhnaprobleemi, olid nii riik ise kui ka lõhna allikaks olevad ettevõtted küsimuse ees: mida teha, et olukord lahendada? Seadus sätestab, et lõhnahäiringu põhjustaja peab lõhnaaine esinemisel koostama vastava tegevuskava, kus on kirjeldatud lahendused ja tähtajad. Kuidas seda aga teha keerulises Muuga-Maardu piirkonnas, kus on tegemist kompleksse tööstuspiirkonna sise- ja välistegurite koosmõjuga, kus lõhna põhjustajaks ei ole vaid üks ettevõte, vaid tegemist on kompleksse koosmõjuga?

Seetõttu kutsuski Keskkonnaamet 2014. a sügisel kokku riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja asjassepuutuvate ettevõtete esindajatest koosneva töörühma eesmärgiga leida ühiselt piirkonna lõhnaprobleemile lahendus.

Paraku ei tule probleemi keerukuse tõttu lahendused üleöö. Kõrvalseisja jaoks võib tekkida küsimus, miks lahendus nii kaua aega võtab.

Probleem seisneb selles, et universaalseid ja efektiivseid tehnoloogilisi lahendusi ei ole varnast võtta ja need tuleb välja töötada asukoha- ja tegevusespetsiifiliselt. Süsteem, mis sobib teatud tüüpi tegevusele ja teatud tüüpi saasteainete püüdmiseks, ei sobi näiliselt sarnasele, kuid siiski mõningal määral erinevale tegevusele. Seega lahendus, mis töötab Paldiskis, ei pruugi töötada Muugal.

Tänaseks on töörühma raames juba välja valitud esialgne programm, millega jätkatakse detailsemalt. Pakutud lahendused jõuavad kokkuleppeliselt aasta lõpuks ka kolme töörühmas osaleva logistikaettevõtte lõhnaaine vähendamise tegevuskavadesse, mis esitatakse Keskkonnaametile, kes hindab nende piisavust.

Peale veendumist, et pakutud lahendused tõepoolest vähendavad lõhna-

probleemi, s.t lõhn mahub kehtestatud piirväärtuste raamesse, kinnitab Keskkonnaamet tegevuskavad ja nende täitmine muutub ettevõtetele kohustuslikuks.

Õhku hakkavad nuusutama elektroonilised ninad

Vahest üks huvitavamaid ja innovaatilisemaid töörühma eestvõttel rakendatavaid meetmeid on uudne elektrooniliste lõhnasensorite võrgustik, mis on töörühmas saanud nimeks eNinad. Tegemist on teatud mõttes nn inimese nina tehnilise edasiarendusega. See tähendab, et elektroonilistele sensoritele õpetatakse selgeks teatud lõhnad, tuginedes varasemalt inimnina abil tuvastatule. Näiteks saab treenida sensoreid tegema vahet raskest kütteõlist või bensiinist tuleneval lõhnal ja seetõttu on lõhna allikat kergem tuvastada. eNinade üks eelis on ka see, et neid saab paigaldada peaaegu igale poole ja jätta sinna õhku nuusutama aastateks. Samuti reageerivad eNinad kiiresti ja see, kas nina tunneb parajasti talle selgeks õpetatud lõhnu, on näha nn kontrollruumis reaalajas.

Selline süsteem toimib edukalt juba aastaid ka Hollandis Rotterdami sadamas, kus samuti on ajalooliselt olnud probleeme ebameeldiva lõhna esinemisega sadamat ümbritsevates elamupiirkondades.

Töögrupi raames on algatatud projekt, mille raames rajatakse 20 eNinast koosnev seiresüsteem. Projektis löövad kaasa Tallinna Sadam ja töörühmas osalevad logistikaettevõtted, ning kuna tegemist on Eestis seni rakendamata viisiga lõhna esinemise tuvastamiseks, siis ka riik Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni näol. Projekti juhib Eesti Keskkonnauuringute Keskus ning uudsed ninad peaksid piirkonna õhku seirama juba järgmise aasta alguses. Kui projekti saadab edu, siis võib rakendada elektroonilisi ninasid mujalgi, kus on lõhnaga probleeme. Projekt kutsutakse ellu SA Keskkonnainvesteeringute Keskus toel.

Pinnavee seisundit hinnatakse pinnaveekogumite põhiselt. Eestis on määratud 750 pinnaveekogumi seisund, mida iseloomustavad viis seisundiklassi: väga hea, hea, kesine, halb ja väga halb. Põhjavee seisundi arvestust peetakse põhjaveekogumite kaupa ja neid on määratud kokku 39, kusjuures seisundit iseloomustavad vaid kaks seisundiklassi: hea ja halb.

2010. aastal kinnitatud veemajanduskavas oli veekogumite seisundihinnangute põhjal väga heas ja heas seisundis kokku 70% pinnaveekogumitest. 2015. aasta lõpuks nähti ette, et vähemalt heas seisundis oleks 79% pinnaveekogumitest. Veidi enam kui kümnendikule veekogumitest seati leebemad keskkonnaeesmärgid.

Alates veemajanduskavade kinnitamisest on igal aastal veekogumite seisundeid ajakohastatud, tehes pidevat veeseiret vee kvaliteedi jälgimiseks. Ajakohastatud hinnangutest on näha, et aasta-aastalt on vähenenud nende veekogumite hulk, mille seisund on väga hea või hea, ning palju rohkem on neid, kus seisund on kesine. Viimase, 2014. a (koostatud 2013. a seireandmete põhjal) vahehinnangu alusel on vähemalt heas seisundis vaid 62% pinnaveekogumitest.

Põhjaveekogumite osas on samuti toimunud muutusi. Viis aastat tagasi oli seisundi arvestuse aluseks 15 põhjaveekogumit, mis olid kõik, välja arvatud Ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogum, heas seisundis. Täna on kogumeid 39 ning heas seisundis on neist 31.

Esimeste veemajanduskavade koostamisel nappis seisundihinnangute andmisel seireandmeid ning hulk hinnanguid anti teadaoleva maakasutuse viisi, koormusallikate paiknemise ja muu ekspertteabe alusel. Tänaseks on olukord muutunud.

Pärlijõgi on ülemjooksul heas seisundis.

Foto: Maili Lehtpuu

Seire kavandamisel arvestatakse iga veekogumit eraldi, selle valgalal asuvaid koormusallikaid ja veekogumi karakteristikuid. Seega on nüüd rohkem andmeid ja parem ülevaade olukorrast.

Oleme teadlikumad, kuid ühtlasi oleme olukorras, millega liigume seatud keskkonnaeesmärkidest justkui eemale.

täitmata. Ka on jätkuvalt vajakajäämisi sõnnikukäitluses.

Põhjaveekogumite seisundit mõjutavad kaevanduste veekõrvaldus ja ülemäära suur veetarbimine. Intensiivse põllumajandusega piirkondades ohustab maapinnalähedaste põhjaveehaarete vee kvaliteeti kõrgenenud nitraatide sisaldus.

Hinnangu andmiseks on oluline vaadata veekogu ja valgala tervikuna, uurides, kas selle valgala veekasutajad järgivad kõiki veekaitse nõudeid ja täidavad keskkonnaloaga seatud tingimusi. Samas on oluline ka veekasutajate nõustamine.

Eesti vete seisundi parandamise suurimad probleemid

2014. a juunis kinnitati 2013. a seireandmetel põhinev pinnaveekogumite seisundite vahehinnang, mille alusel võime öelda, et Eesti vete hea ökoloogilise seisundi saavutamisel on suurimateks probleemideks: • rändetõkked ehk paisud jõgedel; • toitained nii jõgedes, järvedes kui ka rannikumeres; • saasteained.

Suurimat koormust põhjustavad vooluveekogudel ehk jõgedel asuvad paisud, mis on vee-elustikule rändetõketeks, ohustades otseselt veekogude liigirikkust ja arvukust.

Liigsed toitained ja saasteained satuvad vette nii punktkoormusallikatest (nt reoveepuhastite väljalaskudest) kui ka hajukoormusest (nt põllumajanduslikust tegevusest, aga ka kanaliseerimata aladelt, metsamajandusest, maaparandusest jm). Hajukoormusest tuleneva toitainete surve peamiseks väljundiks on veekogude kinnikasvamine.

Pinnaveekogumite puhul, kus mittehea seisundi põhjuseks on toitained, ei ole alati üheselt selge, milline tegevus valgalal on koormuse põhjustaja, ning selgema pildi saamiseks võib vaja minna täiendavat reostuskoormuse uuringut.

Siinkohal võib tähelepanu juhtida asjaolule, et Eestis on hinnanguliselt üle 1000 paisu ja keskkonnaluba vajab neist 60%, kuid väljastatud on alla poole lubadest. Seega on veel palju paisuomanikke, kelle tegevus on ebaseaduslik ja tihti ka kalastikule otsest kahju tekitav. Kehtiv seadusandlus näeb ette reoveepuhastist väljuva heitvee piirnormid. Samas võib seireandmete põhjal öelda, et nii mõnegi reoveepuhasti puhul on nõuded

Eesti vete tulevik

Keskkonnaeesmärgid on olulised eeskätt meile endile, et puhast vett jätkuks kõigile nii täna kui ka tulevikus. Peaksime alati mõtlema nii tavakodaniku, veekasutaja, põllumehe, ametniku kui ka eksperdina, kas see, mida otsustame või teeme, on võimalikult parim ka veekeskkonna jaoks.

Esimene veemajanduskavade periood on läbi saamas ning hulk eesmärke on saavutamata, samas on meile antud teine võimalus ehk siis vete hea seisundi saavutamine aastaks 2021. Järgmise veemajandusperioodi (2015–2021) veemajanduskavade eelnõud on koostatud ja avalikkusele kättesaadavaks tehtud.

Antud hinnangute ja seatud eesmärkide eelnõudega saab tutvuda ja need alla laadida Keskkonnaministeeriumi kodulehel. Konkreetsemad tegevused seisundi parandamiseks on välja toodud Keskkonnaameti poolt koostatud vesikonna veemajanduskava meetmeprogrammi rakendamise tegevuskavas. Samas saab ka tutvuda sellega, mida 2014. aastal vee seisundi parandamiseks on tehtud (Ülevaade meetmeprogrammi rakendamise tegevuskava ellu viimisest Lääne-Eesti, Ida-Eesti ja Koiva vesikondades).

Veekeskkonna seisundi parandamise nimel tuleb meil kõigil pingutada – oluline on tahe ja teadlik käitumine. Muutused algavad meie endi pisikestest sammudest.

VEEMAJANDUSKAVAD:

Audru jõe seisund on hinnatud halvaks.

Foto: Marja-Liisa Meriste

http://vesikonnad.keskkonnaamet.ee http://www.envir.ee/et/veemajanduskavad Ajakohastatud veekogumite seisundihinnangud: http://keskkonnaagentuur.ee/et/eesmargidtegevused/vesi/pinnavesi/veekogumite-koondseisundid-2014

KROONLEHT

4

Vähemalt kolmandiku Eesti kaitstavate sooelupaikade seisund vajab parandamist Agu Leivits, elurikkuse peaspetsialist

B

ioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osapoolte (sh Eesti) poolt 2010. aastal Jaapanis Nagoyas vastuvõetud globaalse elurikkuse strateegia näeb ette, et aastaks 2020 on vähemalt 15% rikutud ökosüsteemidest taastatud. ELi elurikkuse strateegia eesmärkideks on peatada linnu- ja loodusdirektiivi liikide ning elupaikade seisundi halvenemine ja parandada kahjustatud ökosüsteemide taastamise kaudu nii elurikkuse seisundit kui ka ökosüsteemide pakutavaid hüvesid. Eestis on nende eesmärkide saavutamiseks koostatud looduskaitse arengukava, kus aastaks 2020 plaanitakse muuta kaitstavatel aladel (10 000 ha) kuivendusest rikutud ja mõjutatud sookoosluste veerežiim looduslikumaks ning korrastada 1000 ha mahajäetud jääksoid. Eesti vastutuskooslused ELi ulatuses on kindlasti looduslikus seisundis säilinud suured rabad. ELi boreaalse regiooni (kuhu lisaks Eestile kuuluvad ka Soome, Rootsi, Läti ja Leedu) ulatuses on meie vastutuselupaigad ka allikasood ja liigirikkad madalsood, mis on elupaigaks paljudele ohustatud liikidele ning mille seisund on halb nii Eestis kui ka kogu ELis. Nii ongi Eesti looduskaitse arengukavas rõhutatud rabade servaalade ja liigirikaste madalsoode taastamise esmatähtust.

Eesti sookoosluste seisund

Tänu Eestimaa Looduse Fondi läbiviidud Eesti soode inventeerimise projektide kokkuvõttele on meil esmakordselt olemas täielik ülevaade kõigi Eesti soode looduskaitselisest seisundist ja väärtustest. Laialt on levinud teadmine, et Eesti pindalast 22,3% on kaetud soodega, kuid tegelikult on see hoopiski kõigi turbaalade pindala. Sood on üldtunnustatud määrangu järgi märgalad, kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänustest lagunemata ja ladestub turbana. Soode inventuuri tulemusel selgus, et sood, sõna otseses tähenduses, katavad tänapäeval Eesti pindalast vaid 5,5%.

Looduslikud sood pakuvad meile olulisi ökosüsteemi hüvesid, olles lisaks elurikkusele ka olulised nt kasvuhoonegaaside sidujatena ja puhta vee säilitajatena. Soo kuivendamisel kaovad kuivendatud turbaalal sookooslustele iseloomulikud liigid ja võime pakkuda ökosüsteemi teenuseid on häiritud või lakanud. Ulatuslikumalt hakati Eesti soid kuivendama 19. sajandil, peamiselt põllumajanduse tarbeks. Alates möödunud sajandi keskpaigast intensiivistus seoses tehnika arenguga soode kuivendamine metsakasvatuse otstarbeks ja juba paarkümmend aastat tagasi juhtisid teadlased tähelepanu sellele, et ligikaudu 2/3 Eesti soodest on lakanud toimimast sooökosüsteemidena, mis ladestavad

Avaste loodusalal on vaja kiiresti sulgeda Põhja-Euroopa üht suurimat liigirikast madalsoo elupaika läbiv kraav. Foto: Agu Leivits

Soode taastamine ja seire

Soomaa rahvuspargi Kuresoo taastamisalal on peale kraavide sulgemist veetase tõusnud ning alanud looduslikule rabale iseloomuliku taimkatte taastumine.

Foto: Agu Leivits

turvast. Praeguseks on inventuuride tulemusel selgunud, et Eestis on säilinud looduslikus või looduslähedases seisundis alla 250 000 ha sookooslusi, millest on kaitse all umbes 75%. Enim on meil kuivenduse tõttu täielikult hävinud toitaineterikkama turbaga madal- ja siirdesookooslusi, millega võrreldes rabad on paremini säilinud. Samas on ka enamik säilinud rabasid ümbritsetud kuivenduskraavidega, mis on negatiivselt mõjutanud rabamassiive ümbritsevaid siirdesooribasid ja servamäresid. Hiljutised Tartu Ülikooli teadlaste kompleksuuringud näitavad, et kuivenduse mõju avaldub soode taimkattes kraavist kuni 400 m ulatuses, mille alusel on Eesti kaitstavatel aladel asuvate sookoosluste pindalast hinnanguliselt vähemalt kolmandik kas kuivendatud või kuivendusest mõjutatud.

Sooelupaikade kaitse Eestis

Eestis on siiani olnud põhiliseks sooelupaikade kaitsemeetmeks looduslikuna säilinud soode seisundi säilitamine ning ¾ kaitsealadel asuvatest sookooslustest on jaotatud sihtkaitsevöönditesse, kus sookoosluse säilimise peab tagama looduslik areng. Samas võimaldab looduskaitseseadus kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskirjas vajaliku või lubatava tegevusena sätestada veerežiimi taastamise (kraavide sulgemise) ja koos-

luse kujundamise vastavalt kaitse eesmärgile. Nii algabki sooelupaikade taastamisalade valik juba kaitstavale alale kaitse-eeskirja koostamisest.

Eeskirjade järgi on lubatud sookoosluserohketes vööndites loodusliku veerežiimi taastamine ja kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalikud tegevused. Edasi täpsustakse alade kaitse-eesmärgiks olevate koosluste ja elupaikade taastamise vajadust ja mahtusid kaitsvate alade kaitsekorralduskavades. Lisaks võib sooelupaiga taastamisvajadus tuleneda ka liikide kaitseks koostatavatest tegevuskavadest. Praeguse töökorralduse juures on Keskkonnaameti kui kaitstava loodusobjekti valitseja ülesandeks just plaanimine. Sooelupaiku, mis vajaksid seisundi parandamist veerežiimi looduslähedasemaks kujundamise teel, on Eesti kaitstavatel aladel rohkem kui meil ressursse.

Rikutud sooalad, mille taastamine on esmane prioriteet, on välja valitud Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja RMK spetsialistide poolt koostöös teadlastega ning saavad lõpliku heakskiidu Keskkonnaministeeriumi koostatavas kaitstavate soode tegevuskavas, mis peaks valmima lähiajal. Selles arvestati ka Eestimaa Looduse Fondi projekti “Soode taastamise kavandamine”(2011-2013) raames kümnele inimtegevusest mõjutatud Ramsari nimestikku kuuluvale soole loodud taastamiskavaga.

Kuna suurem osa kaitstavatest sookooslustest asub riigimaal, siis on kokku lepitud, et praktilisi sooelupaikade taastamistöid tehnilise projekti koostamisest kuni esmase tööde teostuse seireni korraldab ja viib ellu Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). Kui kaitsekorralduskavas on taastamise osa piisavalt detailne (näiteks kavandatud kraavidele rajatavad paisud, hinnatud kujundusraiete vajadust), siis on võimalik selle alusel tellida kohe tehniline projekt eraldi taastamiskava koostamata. Eestis on olemas esimesed rikutud sooalade taastamise ja taassoostumiseks vajalike tingimuste loomise kogemused. Taastamistöid on seni tehtud rabade seisundi parandamiseks, mille puhul ei oma pinnase ja vee keemiline koostis niivõrd olulist tähtsust kui madalsoode puhul, ning tingimuste loomiseks sademest toituva rabakoosluse taastumiseks piisab kraavide sulgemisest ja kujundusraietest.

Esimeseks komplekssemaks sootaastamise projektiks võib pidada Soomaa rahvuspargis Kuresoo raba kaguosas asuva kuivendusega rikutud rabaala loodusliku veerežiimi taastamist 80 ha ulatuses. Projekti ettevalmistamine toimus ELFi projekti INTERREG raames aastatel 2008-2010 ning tegevu-

sed viis ellu RMK aastatel 2010-2013.

Lisaks on RMK viimastel aastatel taastanud loodusliku veerežiimi Endla ja Muraka looduskaitsealadel ning teostanud Rannu ja Lahemaa rahvuspargi Viru ja Hara jääksoodes ammendatud turbaväljade korrastamistöid eesmärgiga luua alal sootaimestiku taastumiseks sobivad tingimused. Kõiki neid projekte on rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest. RMK valmistab ka ette taastamisprojekte Soomaa rahvuspargi soode servaalade taastamiseks.

Taastamisaladel ja nende vahetus naabruses jälgitakse enne ja pärast taastamistöid veetaseme muutusi ning vajadusel tehakse ka täiendavaid töid, et saavutada eesmärgiks olev veetase. Taimkatte muutuste hindamiseks on taastamisalad veel liialt noored, kuid aladel, kus veerežiim on muutunud looduslähedasemaks ja mis püsivad kevadel märjemad, võib juba märgata positiivseid muutusi linnustikus.

Soode taastamise plaanimisel ja tööde praktilisel elluviimisel on olnud oluline ka rahvusvaheline koostöö - õppimine naabritelt. Nii on Läti kogemusele tuginedes kasutusele võetud suhteliselt odavate ja tõhusate turbapaisude rajamine. Kõige rohkem napib Eestis oskusi ja kogemusi liigirikaste madalsoode taastamiseks – katseliselt on mõningaid taastamiseksperimente teinud Tallinna Ülikool Paraspõllu soos ning allikasoode seisundi parandamisega tegeleb Loodushoiu Keskuse poolt läbiviidav LIFE+ projekt SPRINGLIFE. Keskkonnaamet on ka üks partner boreaalse regiooni liigirikaste madalsoode taastamiskogemusi vahendavas projektis, mida rahastab Põhjamaade Nõukogu.

Keskkonnaministeerium on tellinud taastamiskavad kümmekonnale suhteliselt väikese pindalaga, halveneva seisundiga liigirikkale madalsoole, mille taastamistööde praktiline teostamine ning ühtlasi kogemusest õppimine on lähiaastatel olulisimaks prioriteediks kaitstavate soode taastamisel Eestis.

OLEME JA OLGEM SÄÄSTLIKUD Rainis Uiga, kvaliteedi- ja keskkonnajuht Keskkonnaamet on võtnud kohustuse vähendada oma tegevusega kaasnevat negatiivset keskkonnamõju ja parendada pidevalt keskkonnategevuse tulemuslikkust, hinnates juba aastaid oma tegevusega seotud keskkonnaaspekte. Need on seotud organisatsiooni enda toimingute ja teenustega, mida tavaliselt on võimalik ise otse ohjata. Keskkonnaaspektide hindamine ja kontrolli all hoidmine on üks täiusliku keskkonnajuhtimissüsteemi põhieeldusi. Toimiv keskkonnajuhtimissüsteem aitab kaasa keskkonnaeesmärkide täitmisele, kuid kindlasti on suur panus ka keskkonnaameti enda töötajatel. Oleme oma põhitulemusnäitajate (vee, elektri, soojaenergia tarbimine) osas langustrendis. Vähenenud on ka paberikasutus ning oleme pea kõik oma eesmärgid täitnud. Väljakutseks on transpordi valdkond, kus tuleb leida veelgi mõjuvamad meetodid CO2 emissiooni vähendamiseks.

Keskkonnaameti keskkonnaeesmärkide ja kõikide tulemustega on võimalik tutvuda Keskkonnaaruandes 2014, mis on kättesaadav Keskkonnaameti kodulehelt (www.keskkonnaamet.ee).

Keskkonnajuhtimissüsteemi juurutamine on vabatahtlik. Keskkonnaeesmärgid tuleb püstitada nii, et positiivsed tulemused ei mõjutaks mitte ainult konkreetset organisatsiooni, vaid toetaksid kogu keskkonna hüvangut.

KROONLEHT

5

Keskkonnaharidus kujundab mõtteviisi Piret Eensoo, keskkonnahariduse peaspetsialist, ja Kristi Palm, ESFi programmi “Keskkonnahariduse arendamine” programmijuht

K

eskkonnaameti keskkonnahariduse osakonnal on olnud töine ja tulemuslik aeg. Augustis 2015 lõpeb Keskkonnaameti koordineeritav Euroopa Sotsiaalfondi programm „Keskkonnahariduse arendamine”, mille toel valmisid muu hulgas ka säästva arengu haridust toetavad õppevahendid.

Ideekonkursile laekunud 28 töö hulgast valiti välja 8 uudse õppevahendi ideed. Savimaja komplekt, rannaniidukohver, keskkonnakompass, avastusrada, NatureGate eLoodus ja kolm lauamängu on tulemus, mida saavad edaspidi kasutada huvilised üle Eesti asuvates keskkonnahariduse keskustes. Talvel toimusid Eesti eri paigus ka õppevahendite kasutamise koolitused keskuste spetsialistidele. Kõiki loodud õppevahendeid on võimalik laenutada või kutsuda juhendaja koos vahenditega kooli ja lasteaeda kohale.

Igal õppevahendil on oma kindel sihtrühm, kellele ta on loodud. See ei välista aga õppevahendi laiemat kasutust, võimalusi on lõpmatult palju, kõik oleneb kasutaja loomingulisusest ja huvist. Usume, et õppevahendid leiavad aktiivset kasutust keskkonnahariduskeskustes ja aitavad seal pakutavaid õppeprogramme põnevamaks muuta.

Uued õppevahendid

MTÜ Equilibre valmistatud savimaja komplekti kasutamine võimaldab tutvustada nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt kasutatud traditsioonilist halupuude/savi (cordwood) ja saviliiva-põhu (cob) ehitustehnikat. Õppevahendi eesmärk on tutvustada ka taastuvaid energiaallikaid. Vahendi juurde on pakutud lihtsad elektriühendused, mis võimaldavad luua ning ise läbi teha lihtsaid ja väikese keskkonnakoormusega lahendusi elektri saamiseks.

Palju põnevust ja meediakära on tekitanud OÜ Sooprojekt valmistatud rannaniidukohver. Ekspositsioonina ja kaasas kandes võimaldab õppevahend tutvustada Eesti rannaniite ning niite üldiselt ja niitude elustiku komponentide olulisust ökosüsteemi toimimisel, sealhulgas inimtegevuse olulisust ja vajalikkust. Õppevahend

keskendub loomasõnnikule ja selle rollile niiduelustikus. Komplektis on 5 koduloomade sõnnikunäidist koos lindude, putukate ja seente elutegevuse jälgedega, 3 videofilmi, herbaarium, putukakogu, vakstustendid ja töölehed.

Siiani kõige populaarsemaks uueks õppevahendiks on osutunud Lotte loodusmäng ettevõttelt Digital Learning Systems OÜ. Suures vineerkohvris on mängulaud ja 864 loodusteemalist küsimust-vastust, mida vahendab Lotte ja onu Klausi häälega kõnelev digitaalne pliiats. Eesmärk on leida rääkiva mängupliiatsi abiga mängukaardilt õiged vastused Lotte esitatud küsimustele. Õigeid vastuseid teab elukogenud ja maailmas palju näinud onu Klaus. Küsimusi ja vastuseid on nii kergemaid kui ka raskemaid ning nende vahel valimine käib hetkega.

Loovagentuuri Pult OÜ õiglase kaubanduse teemaline õppevahend selgitab õpilastele õiglase kaubanduse vajalikkust ja olemust. Lehtedel käsitletakse õiglase kaubanduse teemasid banaani, puuvilla, kohvi ja kakao näitel.

Sama teostaja (Pult OÜ) valmistatud on ka õppevahend, mis paneb mõtlema, kus on elu säästlikum ja mõistlikum. Õppevahend aitab õpilastele selgitada, kuidas erinevad majapidamised ja perede elustiil mõjutavad keskkonda ning ressursside tarbimist.

Ideekonkursi tulemusel loodi ka kolm uut e-lahendust.

5D Vision OÜ valmistas veebipõhise õppevahendi eluslooduse objektide tundmaõppimiseks, määramiseks ja vaatlemiseks. Lahendus nimega NatureGate eLoodus on kättesaadav aadressil e.loodus.ee.

Avastusraja teostas Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut. See on veebipõhine õppevahend, mille abil saab luua mänguliste tegevustega avastusradu ehk interaktiivseid juhitud jalutuskäike läbi kindlaks määratud punktide ja tegevuste. Vahend on kättesaadav aadressil avastusrada.ee.

Keskkonnakompassi valmistas SA Roheline Maakond ning see on veebipõhine õppevahend, mille abil valmistavad õpilased koolis õpetaja juhendamisel ette oma külaskäigu keskkonnahariduskeskusesse. Kesk-

KESKKONNAHARIDUS KESKKONNAAMETIS: • 17 keskkonnahariduse spetsialisti • 9 looduskeskust + 1 liikuv keskus-keskkonnaharidusbuss • 9 tugipunkti kontorites • tasuta õppeprogrammid igas maakonnas • maakondlike koostöövõrgustike eestvedamine • õppevahendite ja näituste laenutamine

2014. AASTA ARVUD PÕHITEGEVUSTES: • 1246 õppeprogrammi / 24 495 osalejat • 397 teabeüritust / 14 245 osalejat • 64 rändnäituste laenutust / 21 133 näitusekülastajat

konnakompassi leiab aadressilt keskkonnakompass.ee.

Lisaks uutele õppevahenditele pakub keskkonnahariduse osakond jätkuvalt ka mitmesuguseid tasuta õppeprogramme nii keskkonnahariduskeskustes kui ka koolis või lasteaias kohapeal. Võimalik on tellida õppekäike loodusesse ja vee või jäätmetega seotud ettevõtetesse, ainult transpordi peab õppeasutus selleks ise leidma. Pakutavate õppeprogrammide nimekiri koos programmide lühitutvustuse ja kontaktidega on leitav keskkonnaameti kodulehelt ning selle tabeli sisu muutub aastaajati. Samuti on võimalik oma kodupiirkonnas pakutavaid õppeprogramme vaadata lehelt keskkonnaharidus.ee.

Viidumäe looduskeskus.

Foto: Allar Liiv

Keskkonnaameti looduskeskused

Keskkonnaametil on üle Eesti 9 looduskeskust, kus on mitmekesised võimalused keskkonnahariduslike ürituste ja õppeprogrammide läbiviimiseks.

Looduskeskuste külastamine annab hea võimaluse tutvuda Eesti eri piirkondades paiknevate kaitsealadega.

Seekordse Kroonlehe läbilõike lähedale jäävad Viidumäe, Karula, Otepää ja Räpina keskused. Iga keskus neist on omamoodi ja ootab huvilisi külla.

Keskuste ekspositsioone uuendati hiljuti ERF-i projekti „Keskkonnaameti looduskeskuste võrgustiku arendamine” toel.

Viidumäe looduskeskus asub Viidu külas Lümanda vallas Saaremaal.

Kuressaarest umbes 27 kilomeetri kaugusele jäävas keskuses pakutakse õppeprogramme Saaremaa loodusväärtuste ja Viidumäe looduskaitseala taime- ja loomaliikide kohta. Keskuses on 24-kohaline õppeklass, Viidumäe looduskaitseala looduslikku mitmekesisust, liike ja pärandkultuuri tutvustav püsinäitus ning sealsamas läheduses ka Viidumäe LKA õppe- ja matkarada.

Võrumaal Antsla vallas, Võrust 50 kilomeetri ning Valgast 35 kilomeetri kaugusele jäävas Ähijärve külas asub Karula rahvuspargi külastuskeskus, kus on paikkonna loodust, minevikku ja tänapäeva tutvustav püsiekspositsioon. Etnograafilise sisuga püsinäitus tutvustab Karula kihelkonna kultuuri ning elulaadi 20. saj esipoolel. Õuealal on traditsioonilise ehituse ekspositsioon, näiteks saab tutvuda katusekatte tüüpidega ja uurida, kuidas on liidetud palkehitiste nurgad.

Keskuses on majutuskohad 20 inimesele, õpperuumid, suitsusaun, suur telkimisplats, lisaks mitu lõkkekohta koos pinkide ning grillimisalusega, katusealune istumiskoht laudadega, ujumisrand, paadisild ja laululava.

Järve veerest algab Ähijärve teerada, mis on seotud ka keskuses pakutavate õppeprogrammidega.

Otepää looduskeskus asub Valgamaal, Otepääl (Kolga tee 28). Keskuses on Otepää kõrgustiku maastikke ja loo-

Rannaniidukohver.

Õiglase kaubanduse õppevahend.

dusparki tutvustav püsinäitus. Otepää looduspargi sümboli – väike-konnakotka – juhatusel saab külastaja aimu Otepää pinnavormidest, maastike muutumise ajaloost, kaitseala elustikust, suulisest pärandist ja looduskaitsest.

Näituse üldkujundus põhineb kolmel teljel: rahutud Otepää maastikud, Otepää kui talvepealinn ning looduspargi sümbol väike-konnakotkas. Näitus on eestikeelne, näituse tekstid on tõlgitud ka inglise ja vene keelde. Keskuses on saalid keskkonnateemaliste ürituste läbiviimiseks ja väike raamatukogu keskkonnaalase kirjandusega kohapeal tutvumiseks. Vaadata saab multimeediaprogrammi Otepää loodusest läbi aasta (autor Arne Ader) ja Otepää kohapärimusest (koostanud Mari-Ann Remmel). Saadaval on infomaterjalid Otepää looduspargi kohta. Keskuse juurest algab Pühajärve matkarada, Pühajärve park jääb 100 m kaugusele, Murrumetsa matkarada 500 m kaugusele. Programmi „Otepää kõrgustik ja

Foto: Märt Kose

Foto: Jüri Lõun

Otepää looduspark” abil saab tutvuda pinnavormide ja pinnamoodidega Otepää näitel. See programm sobib eelkõige 6. klassile, aga põnevat on pakkuda teistelegi.

Teistest erinev on Põlvamaa keskkonnamaja Räpinas (Kalevi 1A). Võru ja Võõpsu maantee ristil, Põlvast 28 km, Värskast 30 km ja Tartust 63 km kaugusel asuv keskus annab võimaluse tutvuda jäätmete hingeeluga. 24-kohaline jäätmeteemaline õppeklass annab ülevaate jäätmete tekkimisest ja sortimisest, kogumisest ja vedamisest, taaskasutamisest, biokäitlusest, põletamisest ja prügilasse ladestamisest.

Jäätmevoo kulgu ja prügila ehitust selgitavad maketid. Õppe praktilist poolt toetavad tootenäidised, videoklipid ning prügisortimismäng. Kompostimisõpe toimub nii arvutiprogrammi abil kui ka praktikas vihmaussikompostri ehitust ja sisu uurides. Orgaanilise aine lagundajate vaatlemiseks on õppeklassis olemas binokulaarid.

KROONLEHT

6

Keskkonnaametiga läbi Eestimaa 58. laiuskraadi Lääne-Eesti Kärdla Objekt: Vilsandi rahvuspargi ehituspärand Asukoht: Atla küla Kommenteerib Krista Kallavus, kultuuripärandi spetsialist: 30.–31. juulil toimus Vilsandi rahvuspargis palgivahetuse koolitus (Keskkonnaameti SA KIK rahastatud projekt „Kultuuripärandi koolitused rahvusparkidele”), mille käigus vahetati Atla küla Lause talu suitsusauna-sepikoja-paargu osa palke. Paargu tähendab murdes suvekööki. Koolitust korraldas R&L Sepakoda, loenguid pidasid ja osalejaid juhendasid Marike Laht, Laur Oberschneider, Maiker Reimann, Margus Kangur, Relika Vaher ja Aune Mark. Osalejad kuulasid ka teemakohaseid loenguid. 1.–2. augustil jätkus objektil sama projekti raames väikeehitise korrastamise koolitus, mille käigus võeti maha kivimüüri välja vajunud ja varisemisohtlikud esi- ja tagaseinad. Müür laoti kuivlao tehnikas tagasi, katus aeti sirgeks uute fermidega ning paigaldati uued sarikad ja roovitus. Lause talu pererahvas ja koolitusel osalenud leidsid, et väga oluline on väärtustada rahvuspargi ehituspärandit ning säilitada Lääne-Saaremaa traditisoonilisi väikeehitisi.

Kõrgessaare

1

Haapsalu

HIIUMAA

Foto: Krista Kallavus

2 Lihula

3

Objekt: Kasari luht ja sillad Asukoht: Matsalu rahvuspark Kommenteerib Kaja Lotman, Keskkonnaameti HiiuLääne-Saare regiooni juhataja: Matsalu rahvuspargis asuv Kasari alamjooksu lamm koos deltaga moodustab üle 4000 ha suuruse märgala. See on suurim Eestis ja ka Euroopa suurimate luhamassiivide hulgas.

Sesoonsetest üleujutustest sõltuvad nii linnustiku rände-, toitumis- kui ka pesitsustingimused, samuti kalade kudemistingimused ja taimekooslused. Luht toimib ka Matsalu lahte voolava vee puhastajana nii üleujutusaegse desinfitseerimise kui ka toitainete sidumisega vetikate ja hiljem luhataimede poolt.

Pikk, kesksuveni väldanud üleujutusperiood häiris aga eelmise sajandi algul kohalike elanike elu ning takistas heina varumist. Sel põhjusel hakati 1920. aastatel luha piirkonna jõgesid süvendama ja kanaliseerima. Esimestel süvendamisjärgsetel aastatel täheldatigi märkimisväärset üleujutuste vähenemist, kuid kuna üleujutuste vähenemisega langes ka setete kanne luhale, hakati 5–6 aastat peale süvendustööde lõppu täheldama senini kestvat luhaheina saagikuse langust.

Keskkonnaameti ja RMK koostööna on nüüd suurematel jõgedel (Kasaril ja Rõudel) stabiilsed, suure kandevõimega sillad heinaveo võimaldamiseks, mis on varustatud ka veeregulaatoritega veetaseme tõstmiseks väga põuastel kevadetel, kui luht kipub liialt läbi kuivama. Sellega ei kavandata luha täielikku üleujutust, vaid vee hoidmist sonnides, kuhu kevaditi on sisenenud kalad kudema – see on oluline nii haugide populatsiooni turgutamiseks kui ka kurvitsaliste toitumistingimuste parandamiseks. Soodsas seisundis on luht, mis on valdavalt lage, kevadel üleujutatud ja pesitsusajal niiske kuni märja pinnasega; kus peatuvad kevadel hanelised ja kurvitsalised ning pesitsevad iseloomulikud kahlajad nagu vigle, tutkas, rohunepp, kiivitaja ja koovitaja.

4

Kloostri sild tagab ka raskete traktoritega heinaveo Kasari luhast välja. Foto: Kaja Lotman

Objekt: Võrsna hoiuala Asukoht: Saaremaa keskosas Valjala ja Pihtla valla ühinemisalal Võrsna küla lähistel Kommenteerib Kaja Lotman, Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja: 2006. aastal võeti kaitse alla veidi üle 500 ha suurune Võrsna hoiuala.

Hoiuala väärtuseks on vahelduv maastik ja liigirikkad poollooduslikud kooslused – loopealsed, kadastikud ja puisniidud. Viimased on tähelepanuväärsed oma kauni kuldkinga kasvukohtadega.

Võrsna hoiualal paikneb mitu riiklikku seirejaama, kus jälgitakse ohustatud soontaimi ja samblaliike.

Nendeks liikideks on must seahernes, lood-angervars (Vincetoxicum hirundinaria) ja püstine hiirehernes.

Tähelepanuväärsematest lindudest võib Võrsna hoiualal kohata hiireviud, raudkulli, sookurge, musträhni, väike-kirjurähni ja punaselg-õgijat.

Hoiuala suurimaks väärtuseks on praeguseks võsastuv Suur Paadik e Võrsna alvar. Aastakümneid on maanteeäärsed hästieksponeeritud alvarialad olnud heaks näiteks 60– 70 aasta tagustest ebaõnnestunud katsetest metsastada loopealseid. Äsja kinnitas Keskkonnaamet Võrsna hoiuala kaitsekorralduskava, milles plaanitakse laiaulatuslikke pool-looduslike koosluste taastamistöid ja vanade heinaküünide taastamist. Kuid juba on ala võetud ka Keskkonnaameti LIFE Elu alvaritel projektialaks ja siin käib hoogne võsa eemaldamine. Kavandatakse ka ulatuslikul alal karjatamise alustamist.

Võrsna hoiuala on väga väärtuslik lüli üle-euroopalises Natura 2000 võrgustikus.

5

1

SAAREMAA

Kihelkonna Kärla

Valjala

5

Aste

Objekt: Kesselaid Asukoht: Muhu Salme saar, kirderannik Kommenteerib Kaja Lotman, Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja: Kesselaid (ka Kessulaid, Kesse) on 1,79 km2 suurune saar Suures väinas Muhu saare kirderanniku ja mandri vahel. See on vanim Väinamere laidudest ehk teisiti öeldes on Kesselaid teiste Väinamere saarte ja laidudega võrrelduna Kesse pank.

Foto: Kadri Paomees kõige varem merest välja ulatunud. Arvatakse, et see võis juhtuda ligikaudu 5000 aastat tagasi. Selle ajaga on saar kerkinud 15,6 m üle merepinna. Looderannik piirneb ligi 600 m pikkuse ja kohati üle 8 m kõrguse pangajärsakuga. Mere kohal kõrguv pank on moodustunud Siluri ladestu Jaagarahu lademe biohermidest (veekogude põhjas kunagi elanud kinnitunud organismidest, näiteks korallidest ja sammalloomadest) ja Jaani lademe lubjakividest.

2004. aastal kehtestati kaitsekord ja kogu saarest moodustati terviklik maastikukaitseala mille eesmärk on haruldaste ja teadusliku väärtusega aluspõhjakivimite, ranna-astangu ja seal paikneva lookuusiku, haruldaste taimeliikide ja poollooduslike koosluste säilitamine ning kaitse.

Kaitsealustest tähelepanuväärsetest liikidest on laiul leitud kaunist kuldkinga, valget tolmpead, pruunikat pesajuurt, suurt käopõlle, rohekat käokeelt, kahkjaspunast sõrmkäppa, halli käppa, tumepunast neiuvaipa ja tui-tähtpead. Huvi pakub ka veripunase koldrohu, värv-paskheina, müür- ja pruuni raunjala esinemine.

3

Virtsu

Orissaare

Kuressaare

2

Risti

LÄÄNEMAA

Käina

Leisi

Saun koolituse käigus lahtivõetuna.

Taebla

Palivere

4 Aas-karukell on kaitsealune taimeliik, keda võib hulgaliselt kohata Harilaiu avatud aladel.

Foto: Kadri Paomees

Objekt: Avatud luitealade taastamine Harilaiul Asukoht: Harilaid, Saaremaa Kommenteerib Ilona Lepik, looduskaitse bioloog: Harilaiu poolsaar Saaremaa lääneosas on omanäoline maatükk. Avamere ja tugevate tuulte mõjul on siia kujunenud madal luitestik, mis moodustab iseloomuliku maastikumustri. Jälgitav on see muster peamiselt vaid ortofotodelt ja reljeefikaartidelt, sest suur osa Harilaiust on kaetud metsaga.

1970-ndatel lagedate alade metsastamise kampaania käigus istutatud männik moodustab praeguseks tiheda müüri, kus puud on sirgetes rivides ja alustaimestik praktiliselt puudub. 2009. aastal, kui koostati juttselg-kärnkonna (kõre) kaitse tegevuskava, ja 2010. aastal, kui algatati Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava koostamine, tekkis mõte kunstlik männikultuur Harilaiu liivaaladelt eemaldada, et taastada elupaigad avamaastikku vajavatele liikidele – näiteks kõrele, aga ka iseloomulikele taime-, sambliku- ning putukaliikidele.

Harilaiu avatud luitemaastiku taastamine algas Keskkonnaameti ja RMK koostööna 2013. aastal, projekti käigus eemaldati 14 ha suuruselt alalt männid Harilaiu kaelast idas ning harvendati poolsaare lõunarannas puistut, et kõrele tekitada avatud maastikku ja rändeteed. Esimesed märgid tegevuse tulemuslikkusest on juba olemas. Vaatamata küllaltki külmale ja kuivale kevadele on kõred sel aastal Harilaiul jälle siginud. Harilaiul ja selle lähiümbruses jätkatakse avamaastike taastamist, et tulevikus oleks siin unikaalne, laia avatud vaatega liivane rannikuala, millist Eestis mujal pole.

Võrsna hoiuala. Foto: Annely Esko

KROONLEHT

7

Keskkonnaametiga läbi Eestimaa 58. laiuskraadi Pärnu- ja Viljandimaa Objekt: Allikukivi koopad ja allikad Asukoht: Pärnu maakond, Saarde vald, Tihemetsa ja Väljaküla küla Allikukivi (Kärsu) allikas oli oluline veevõtukoht juba muinasajal. Allikukivi kolmest grotist koosnev 33 m pikkune koobas on moodustunud liiva- Allikukivi koopa trepp. kivisse maa-aluste veesoonte uuristava tegevu- Foto: Meelis Suurkask se tagajärjel.

1

PÄRNUMAA Lavassaare

Sauga

Audru

Pärnu

Tõstamaa

Tori

Viljandi

4 5

2

1

6

Objekt: Kabli looduskaitseala ja linnujaam Asukoht: Pärnu maakond, Häädemeeste vald, Kabli ja Penu küla Kabli looduskaitsealal (pindala 733,2 ha) kaitstakse rannikukooslusi, metsakooslusi ja kaitsealuseid liike. Sellel paiknevad Keskkonnaagentuuri Kabli linnujaam ja RMK Kabli looduskeskus. Lisaks lindudele uuritakse viimastel aastatel ka nahkhiirte, kiilide ja päevaliblikate rändeliikumisi. Lisateavet Kabli linnujaama kohta leiab aadressilt http://kabli.nigula.ee

Objekt: Riisselja-OrajõeIkla kitsarööpmelise haruraudtee trass Asukoht: Pärnu maakond, Surju, Saarde ja Häädemeeste vald Kitsarööpmeline haruraudtee sai alguse Pärnu-Mõisaküla-Valga raudtee Riisselja jaamast. See oli viimane üldkasutatav kitsarööpmeline raudtee Eestis (suleti 1975).

1930. a sõiduplaani järgi kulus reisirongil Pärnust Iklasse jõudmiseks 5,5 tundi (77 km). Rongipeatused olid järgmised: Riisselja, Ristiküla, Timmkanali, Laiksaare, Massiaru, Teaste, Orajõe, Ikla.

Objekt: Põhja-Liivimaa märgalakompleks Asukoht: Pärnu maakond, Häädemeeste ja Saarde vald Nigula ja Sookuninga looduskaitsealad Eestis ning Ziemelu Purvi (tõlkes Põhja soode) kaitseala Lätis moodustavad ühiselt Põhja-Euroopa esimese piiriülese rahvusvahelise tähtsusega Ramsari märgala, mis kannab koondnimetust Põhja-Liivimaa märgalakompleks. Selle tuumaks on suured sood, kus domineerivad rabaelupaigad ja mida ümbritseb ulatuslik metsamaastik.

Kommenteerib looduskaitse bioloog Indrek Tammekänd: Loodushuvilised teavad Kabli looduskaitseala eelkõige kui suurepärast kohta lindude rände jälgimiseks. Rannajoont järgides ületab märtsist maini Kabli looduskaitseala sadu tuhandeid linde ja kaitseala merealale kogunevad veelinnud.

Kaitsealal asuvad vaatlustornid, õpperada ja looduskeskus on aasta ringi kõigile avatud, sügiskuudel saavad külastajad jälgida ka linnujaama tööd.

Kommenteerib keskkonnakasutuse juhtivspetsialist Toomas Padjus: Praegu on raudteetrass kogu ulatuses looduses jälgitav.

Enamik jaamahoonetest on aga hävinud.

Trass puutub kokku Tolkuse, Laiksaare, Laulaste looduskaitsealade, Kiusumetsa hoiuala ja Kivikupitsa maastikukaitsealaga.

Trassi ääres asub Piltsi kivi ehk Riisselja-Ikla rändrahn.

Eesti kitsarööpmeliste raudteede skeem; allikas: www.histrodamus.ee

Kommenteerib elurikkuse peaspetsialist Agu Leivits: Ehkki Eestis on suuremaid ja palju looduslikumas seisundis rabasid, tullakse ikka ja jälle vaatama just Nigula raba kui üht maailma paremini uuritud raba – seda tema aastakümnete jooksul kinnistunud tuntuse pärast. Samas paeluvad nii tavakülastajaid kui ka teadlasi üha enam Nigula ümbruses üle poole sajandi range kaitse all olnud, viljakal mullal kasvavad metsad ja nende liigirohke elustik.

Kabli linnujaamas uuritakse lindude rännet.

Foto: Toomas Kalda

Endine raudteesild üle Reiu jõe.

Foto: Toomas Kalda

Nigula järv. Foto: Toomas Kalda

5

Ramsi Mustla

Õisu

Kilingi-Nõmme

Abja-Paluoja Karksi-Nuia 8 Mõisaküla

Tihemetsa

Häädemeeste

7

Kolga-Jaani

VILJANDIMAA

Sindi Paikuse

Kõpu

Kommenteerib looduskaitse juhtivspetsialist Kadri Hänni: Kihnu Kihnu rannik. Foto: Toomas Kalda on suuruselt Eesti seitsmes saar, mis eelkõige tõmbab külastajate tähelepanu kohaliku kultuuri, eraldatuse ja eriilmeliste randadega. Kihnu saare ja ka Kihnu laidude peamine loodusväärtus on aga linnud ja nende elupaigad. Kihnu hoiualal hooldatakse ca 200 hektaril poollooduslikke kooslusi, millest enam kui poole moodustavad rannaniidud.

4

Olustvere Suure-Jaani

Are

Võiste

3

Võhma

Tootsi

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsialist Meelis Suurkask: Allikukivi koopad avastati 1961. aastal, kui kaevetöid teostav ekskavaator maa-alusele tühimikule sattus.

Koopasse ja selle grottidesse pääseb kunstliku laienduse ja ukseavaga varustatud ava kaudu, Koopa põhjas voolab allikaoja, mis avaneb allikana ürgoru nõlva jalamil.

Allikukivi mägi on olnud aastasadade jooksul siinse külarahva kooskäimise ja ajaveetmise koht. Kohalikule rahvale asendas Allikukivi mägi teatrit, puhkeparki, näitelava ja spordiplatsi.

Keskkonnaametil on käsil Allikukivi koobaste ja allika kaitseala baasil Allikukivi maastikukaitseala moodustamine.

Kihnu saar 2 Objekt: Asukoht: Pärnu maakond, Kihnu vald Kihnu saar ja laiud ning nendega seotud meremadalikud on Lääne-Eesti mandriosa lõunatipu jätk meres. Liivi lahe, Suure väina ja Pärnu lahe merepiirkondade kokkupuutealal paiknev Kihnu on oluline elurikkuse tugipunkt mereliste ökosüsteemide jaoks.

Saare mitmekesiste koosluste, metsade ning kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitseks on moodustatud Kihnu hoiuala.

Vändra

Pärnu-Jaagupi

3 7

Objekt: Tihemetsa metskond ja kool Asukoht: Pärnu maakond, Saarde vald Tihemetsa metskond on siinsete metsatüüpide, -taimede, -elanike ja metsas tehtavate tööde tutvustamiseks rajanud Tihemetsa-Kärsu looduse õpperaja, mis algab ja lõpeb metskonna kontori juures.

Tihemetsa keskuses on endine Voltveti (Tignitzi) mõisahoone, milles asub Pärnumaa Kutsehariduskeskuse õppekompleks metsandusliku kutsehariduse omandamiseks.

Läbi aegade on kool kandnud eri nimetusi: Tihemetsa Metsakool, Tihemetsa Metsatehnikum, Tihemetsa Sovhoostehnikum jne.

6

Kommenteerib metsanduse juhtivspetsialist Küllike Koger: Laul, mis algab sõnadega „Kas sa Tihemetsa Tiinat tead?”, meenutab paljudele inimestele nii mõndagi. Pärnumaal Saarde vallas asuv Tihemetsa alevik on paik, mis väärib tutvustamist just oma ajalooliste väärtuste tõttu.

Eelkõige seondub sellega järjepidevalt tänapäevani toimiv metsandus.

Voltveti (Tihemetsa) mõis.

Foto: Toomas Kalda

Objekt: Ikla-Kabli-Jaagupi rannikumaastik Asukoht: Pärnu maakond, Häädemeeste vald, Kabli küla Ikla külaidüll. Foto: Toomas Kalda

Kommenteerib keskkonnakorralduse spetsialist Toomas Kalda: Esimene objekt, mis jääb 58. laiuskraadi teele, on Kabli rannaküla.

Kabli ja Orajõe vaheline Laigaste nina oli muinasajal eestlaste ja liivlaste asuala piiriks.

Siinse rannapiirkonna külad on kuulsad oma purjelaevandusajaloo poolest, mida tänapäeval meenutavad veel mälestusmärgid, vanade kaptenite uhked puitelamud ja perekonnahauad külakalmistutel. Küla kompaktsem osa kahel pool maanteed on säilitanud vana meremeesteküla ilme, see on oma ülemöödunud sajandi lõpust säilinud häärberitega peaaegu nagu vabaõhumuuseum.

Ikla-Kabli-Jaagupi piirkond on üks armastatumaid suvitus- ja puhkealasid Pärnumaal. Vahetult mere kaldal asuvad populaarsed RMK rajatud Lemme ja Krapi telkimisalad.

Objekt: Teringi maastikukaitseala Asukoht: Viljandi maakond, Karksi vald, Lilli küla Teringi maastikukaitseala (322,4 ha) on moodustatud 1999. aastal mosaiikse soomaastiku ja vanade metsade ning haruldaste liikide ja koosluste kaitseks.

Raba eripäraks on kõrguvad rabasaared, mis poolitavad soo põhja-lõunasuunaliselt. Rabasaari ümbritseb omapärane tarna-madalsoo üleminek rabaks. Teringi raba kaguosas on 4,4 ha suurune rabavetest toituv maaliline Alatsi (Nava) järv.

8

Kommenteerib looduskasutuse spetsialist Hille Lapp: Teringi rabamaastiku nautimiseks on RMK ehitanud 4,5 km pikkuse ringikujulise laudtee. Rada läbib kidurate soomändidega lageraba, puisraba, lookleb hälvete ja laugaste vahel. Rada annab hea ülevaate raba erinevatest arengufaasidest ja loodusmetsast. Seda läbides on võimalik näha metsa looduslikku arengut ja tunnetada ajas toimuvaid muutusi, mida võib-olla igapäevases as- Teringi maastikukaitseala. kelduses ei taju.

Foto: Meelis Suurkask

KROONLEHT

8

Kuidas taastada elurikkust loopealsel?

Annely Esko, looduskaitse osakonna projektikoordinaator

S

uvel satuvad inimesed rohkem kodust välja ja loodusesse liikuma. Paljud võtavad ette puhkuse meie kaunitel saartel Saaremaal, Muhus või Hiiumaal. Mis see on, mis meid saarte juures võlub? Esmalt meenub vaikus, maalähedane elu ja kaunis loodus. Eesti suuremate saarte looduse üks meeldejäävamaid ja eristuvamaid aspekte on kadakased karjamaad ehk loopealsed. Kuna üha enam inimesi satub maale vaid puhkuse ajal ja maa kasutamine on viimase 50 aasta jooksul palju muutunud, on kadakased karjamaad suures osas jäänud ilma kariloomade iga-aastasest külastusest. See on andnud kadakatele ja mändidele võimaluse hoogsalt kasvama hakata.

Tulemuseks on see, et loopealne meenutab rohkem rapikut kui karjamaad.

Aga mida siis ette võtta?

Loopealse kinnikasvamise vältimiseks on kõige parem meetod ala kasutamine loomade karjamaana. Kui aga karjamaa on juba tihedalt kadakaid ja mände täis, siis tuleb esmalt käärida käised üles ja teha pisut raietööd. Kuna kadakate ja mändide eemaldamisega on palju tööd, siis suurem osa tehakse ära masinatega. Seejärel võib alale juba peale minna järgmine tõhus taastamisbrigaad – lammas, veis, hobune –, kas eraldi või kõik koos. Nemad seisavad hea selle eest, et hõrendatud karjamaa uuesti kinni ei kasvaks ja et alale omased taimeliigid saaksid paremini säilinud loopealselaikudelt taastatud alale tagasi levida. Loomad kannavad nii enda küljes kui ka sõnnikuga kaasas taimede seemneid ja aitavad neil

Taastatud loopealne Suure-Rootsis Saaremaal.

nii levida taastatud aladele. Eesti jaoks üsna uudse, kuid mujal maailmas laialdaselt kasutatud lahendusena on mitmele projektialale plaanitud rajada karjamaad nii, et loomad saaksid liikuda üle karjamaad läbiva tee, ilma et teed oleks vaja karjaaiaga piirata. Selleks paigaldatakse karjamaa sissepääsude juurde sõraliste tõkked ehk nn torusillad, mis takistavad loomade väljapääsemist karjamaalt, kuid võimaldavad autoga, jalgrattaga või jalgsi liikujal takistamatult mööda teed liigelda.

Miks meile on vaja kadakasi karjamaid?

Loopealne karjamaa ei ole ainult kaunis maastik ja kariloomade toiduallikas, vaid taastamise tööst saavad suurt kasu ka loopealsete kaitsealused liigid.

Kadakate ja mändidega kinni kasvamata loopealsete karjamaade hulk on Eestis õige väikeseks jäänud, aga taimeliike, kes nendel aladel elada sooviks, on loendatud lausa 267, samblikke 142 ja samblaid 263 liiki. Loopealsed on oluline elupaik ka päevaliblikatele – 68 liiki liblikaid leiab seal endale sobiva kodu.

Loopealse karjamaa tuntumad ja omasemad taimeliigid on näiteks koldrohi,

kassikäpp, mägiristik, nõmm-liivatee ja kukehari. Suve esimesel poolel kaunistavad loopealseid orhideed nagu hall käpp, jumalakäpp, kärbesõis ja käoraamat. Vahel võib tunduda, et kariloomad mõjuvad taimeliikidele halvasti, kuna võivad ära süüa nende õied. Tegelikult on aga kariloomadel hoopis liigirikkusele väga positiivne mõju. Kõrge liigirikkus kujuneb olukorras, kus loopealsel ei ole söömata rohttaimedest tekkinud kulukihti; leidub loomaradu ja jalajälgi, kuhu taimede seemned saavad kasvama asuda, ning taimedel on piisavalt valgust kasvamiseks.

Koostöös peitub võti

Eelmisest aastast saab seda tööd Euroopa Liidu LIFE+ Nature programmi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus toel rahastada Keskkonnaameti projekti „Elu alvaritele” vahenditest. Projekti partnerid on Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Riigimaade taastamisel panustab taastamistööde läbiviimisse RMK. Taastamistööd viiakse projekti raames läbi 25 piirkonnas kokku 2500 hektari suurusel alal Saaremaal, Hiiumaal, Muhumaal, Läänemaal ja Pärnumaal.

Foto: Annely Esko

Lisaks taastamistöödele rajatakse projekti raames ka alade edasiseks hoolduseks vajalik karjatamistaristu, nt karjaaiad, läbipääsud, juurdepääsuteed, loomade jootmise ja varjumise kohad.

Projektis on pandud suur rõhk ka koolitamisele ja teavitamisele. Kõik taastamistööde teostajad läbivad enne töö alustamist põhjaliku loopealse taastamise praktilise ja teoreetilise koolituse. Maaomanikele ja piirkonnas elavatele inimestele korraldatakse õppepäevi ja seminare.

Hiiumaal on kavas teha loopealsete taastamistöid ja karjatamise taasalustamist kuues piirkonnas (kokku ligi 500 ha): Käina lahe ja Kassari, Aruküla, Sarve, Heltermaa-Vahtrepa, Kallaste-Vohilaiu ja Paope loopealsetel. Taastamistöödega on juba alustatud Arukülas ja Sarvel. Veel on plaanis alustada sel aastal Käina lahe ja Kassari piirkonnas Sääre tirbil, Vahtrepas ja Kallastel.

Projekti raames on Muhumaal plaanitud järgneva viie aasta jooksul taastada ligi 800 ha loopealseid karjamaid. Sellel talvel on taastamistöödega alustatud Koguva, Lõetsa, Paenase ja Võiküla loopealsetel.

Praeguseks on karjamaad kadakatest

välja puhastatud juba peaaegu 50 ha.

Kõige suuremas mahus on taastamistöid läbi viidud Koguva loopealsetel.

Koguva on ka kogu projekti kõige suurem ala – ühtekokku on kavas sellel alal taastada 340 ha loopealseid karjamaid.

Saaremaal on taastamistöid kavas läbi viia 13 projektialal (kokku ligi 800 ha). Töid on juba alustatud Vätta poolsaarel asuval Vanamõisa ja Suure-Rootsi alal, Võrsna, KahtlaKübassaare, Atla-Eeriksaare, Lõu ja Türju piirkondades. Sellel aastal tööd jätkuvad ja lisanduvad Ilpla, Paadla ja Kõruse piirkonnad.

Enne taastamistööde algust on sõlmitud kohalike loomakasvatajatega kokkulepped ala edasise karjatamise korraldamiseks. Taastatud loopealsetel hakatakse karjatama nii lambad, veiseid kui ka hobuseid ja mõnele alale on kavandatud segakarjamaad eri kariloomadega.

Sellel talvel taastatud alad näitavad märke loopealsele omase taimestiku äärmiselt kiirest taastumisest. See annab kindlust, et loopealsete taastamisega Eestis ei ole veel hiljaks jäädud ning meil õnnestub edukalt suurendada heas seisus loopealsete ja seeläbi ka loopealsetele omaste liikide kasvukoha pindala.

Kuidas siis taastada elurikkust loopealsel? Kõik on väga lihtne – vii kadakate ja puude katvus umbes ühe kolmandikuni kogu ala pindalast ja alusta kariloomadega karjatamist.

Lisainfo projektist “Elu alvaritel”

www.keskkonnaamet.ee/elualvaritel Annely Esko, projektikoordinaator, annely.esko@keskkonnaamet.ee

Pärnu linnalehmad hooldavad traditsioonilisi rannaniite Bert Holm, Pärnu-Viljandi regiooni projektikoordinaator

R

annaniidud ehk rannakarjamaad on kõrgveega regulaarselt üleujutatavad mereäärsed lagedad niidutaimestikuga rohumaad. Nende kujunemine ja säilimine on tihedalt seotud rohusööjate tegevuse ja mere mõjuga, sajandeid on need alad olnud kasutusel karjamaadena. 20. saj jooksul on enamik rannaniite peamiselt pillirooga kinni kasvanud, kuna nende alade karjatamine on katkenud. Nii juhtus ka Pärnu rannaniitudega, kus ajalooliselt on karjatatud kuni 400 karilooma.

2012. a algas Pärnu rannaniitude taastamiseks Euroopa Komisjoni LIFE+ programmi rahastatav ja Keskkonnaameti juhitav linnalehmade projekt. Selle põhieesmärgid on parandada looduskaitseala seisundit ning kaitsealuste liikide elutingimusi ja tutvustada ala väärtusi linna külalistele ning elanikele.

Pärnus on kõrge väärtusega loodusliku rannaala säilimine kõrvuti linnaruumiga haruldaseks erandiks. Tänaseks on viis aastat vältava linnalehmade projekti raames saadud Pärnu rannaniidu looduskaitsealal ca 200 hektaril lahti vanast pilliroost, maastik on taas avatud, kaitsealal tegutsevate liikide elutingimuste kvaliteet on tõusuteel ja Pärnu rannaniitudel söövad umbes 30–40 aastat kestnud pausi järel suvekuudel taas veisekarjad. Kuna enamik rannaniitu on uuesti madalmurune, niidule on kerkinud kaks unikaalset vaatetorni ja pilkupüüdev laudtee ning kaitseala tutvustavad teabetahvlid, on ala rekreatiivne väärtus projekti jooksul märkimisväärselt tõusnud.

Linnalehmade projekt kestab 2016. a lõpuni, peale mida jätkub Pärnu rannaniitude hooldus PRIA kaitsealuste poollooduslike koosluste hooldamise meetme toel. Kindlasti jätkatakse kaitsealal karjatamisega, sest see on Pärnu rannaniitude puhul traditsiooniline hooldusmeetod. Lisaks on karjatamine rannaniitude puhul nii majanduslikult kui ka looduskaitseliselt soodsaim hooldusviis.

Projekt URBANCOWS ehk linnalehmad toimub aastatel 2012–2016. Projekti elluviijad on Keskkonnaamet, Pärnu Linnavalitsus ja Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž. Projekti rahastavad Euroopa Liit, KIK ning partnerid.

Linnalehmad Pärnus.

Foto: Bert Holm

KROONLEHT

9

Maaomaniku õigused jahinduse korraldamisel Jahipiirkonna kasutajal on õigus küttida hirvi.

Jaan Ärmus, metsaosakonna jahinduse peaspetsialist

Maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahelised suhted

Uue jahiseaduse (2013. a) eesmärk on suunata jahiulukite asurkondade ohjeldamist nii, et säiliks asurkondade soodne seisund ja liikidevaheline ökoloogiline tasakaal, mis arvestab maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate majanduslike huvidega. Põhiprobleemiks on aga kujunenud maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate vahelise lepingu puudumine, mis on tekitanud olukorra, kus maaomanikul tuleb kanda ulukite tekitatud kahjud põllu- või metsamajanduslikule tegevusele. Kui maaomanik pole jahipidamist keelanud ega sõlminud ka lepingut jahindustegevuse korraldamiseks, on tal siiski võimalus nõuda jahipiirkonna kasutajalt kompensatsiooni ulukite poolt tekitatud kahjustuste eest.

Jahinduse korraldamine

Igaühe õigus on enda omandit vabalt vallata ja võimaldada kokkuleppeliselt moodustada jahinduse arendamiseks kogukondlikel alustel jahipiirkondi.

Samuti saab seada omal maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata, algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine, rääkida kaasa jahipiirkonna kasutaja määramisel ja teha ettepanekuid jahipiirkonna piiride muutmiseks.

Sellega luuakse eeldused sisulistel kokkulepetel põhineva jahindustegevuse korraldamiseks jahipiirkonnas.

Kui maaomanikul ja jahipiirkonna kasutajal ei õnnestu sõlmida kokkulepet uluksõraliste tekitatud kahju hüvitamiseks, siis on maaomanikul õigus nõuda kahjude osalist hüvitamist seadusega kehtestatud korra kohaselt. Maaomanikul tekib nõudeõigus vaid juhul, kui ta on jahipiirkonna kasutajat eelnevalt teavitanud võimalikest kahjustuskohtadest. See annab maaomanikele võimaluse mõjutada jahipiirkonna kasutajat, sest lisaks rahaliste nõuete esitamise õigusele on tal ka õigus algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine.

Vabanenud jahipiirkond antakse taas kasutusse üldises korras. Kasu-

tusõiguse loa saab juriidiline isik, kes omab suuremas ulatuses kokkuleppeid piirkonna maaomanikega. Sõlmitud kokkulepped loovad eelduse stabiilseks jahindustegevuseks ja sujuva ülemineku maaomanike kokkuleppeid arvestavate jahipiirkondade tekkeks.

Jahipiirkonna kasutajal on võimalus pidada jahti ka maaomanikuga kokku leppimata (kui maaomand on tähistamata, siis jahiohutuse seisukohalt ei saa sellisel maaomandil jahti pidada lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonetest).

Asjaõigusseadusest tulenevate üldiste põhimõtete kohaselt ei või tähistamata maatükil ilma eelneva kokkuleppeta viibida, kuid asjaõigusseadus näeb ette võimaluse teiste seadustega seda teisiti reguleerida. Jahipidamise suhtes erisuste kehtestamine tuleneb sellest, et enamasti ei ela maaomanikud oma kinnistul ning maaomanikega kontakti saavutamine võib olla raskendatud või koguni võimatu. Sellisel juhul on oluliselt takistatud ajujahtide korraldamine, mida üldjuhul tehakse suurematel aladel. Samas on maaomanikul alati õigus seada jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata.

Jahipiirkonna kasutajate kontaktandmed on elektrooniliselt saadaval lingil: http://register.metsad.ee/avalik/.

Jahipidamisõigus

Iga maaomanik võib oma kinnisasjal korraldada jahipidamist väikeulukitele, s.t pidada jahti ise või lubada jahipidamist teistel huvilistel. See võimaldab ennetada väikeulukite tekitatavaid ulukikahjustusi, näiteks kopra tegevuse tagajärjel tekkinud üleujutusi.

Oma kinnisasjal jahti pidavale maaomanikule või maaomaniku volitatud isikule väljastab väikeuluki küttimise loa jahipiirkonna kasutaja. Jahiloa andja peab olema eelnevalt veendunud, et jahiloa saanud isikul (sh välisriigi kodanikul) oleks kehtiv jahitunnistus.

Maaomaniku volitatud isiku jahiloa kehtivust on jahipiirkonna kasutajal õigus piirata, kuid mitte vähem kui kümne päevani. Sellise piirangu vajadus tuleneb sellest, et jahipiirkonna kasutajal oleks vajaduse korral võimalik omada regulaarset ülevaadet jahipiirkonna maaomanike jahindustegevusest.

Suurulukite ehk uluksõraliste küt-

Foto: Jaan Ärmus

timispõhimõtete (sh küttimismahu ja -struktuuri) kooskõlastamiseks ja otsustamiseks on moodustatud jahipiirkonna kasutajate ja maaomanike esindajatest piirkondlikud jahindusnõukogud. Jahindusnõukogus lepitakse maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate soove arvestades kokku uluksõraliste küttimismaht. Küttimismahtude otsused ja soovitused küttimise korraldamiseks võetakse vastu konsensuse alusel.

Hea näitena võib tuua Viljandimaa jahindusnõukogu otsuse. Seal soovitatakse jahipiirkondade kasutajatel olukorras, kus esineb olulisi põllukahjustusi ja kui jahipiirkonna kasutaja ei saa või ei soovi kahjustuskoldes ise aktiivselt jahti pidada, pakkuda kahjustuste rahalise hüvitamise alternatiivina maaomanikule või tema poolt nimetatud suuruluki jahipidamise õigust omavale isikule võimalust küttida kahjustuskoldes metssea noorlooma. Lisatingimustena ning jahiohutuse huvides peaks maaomanik toimuvast jahist eelnevalt jahipiirkonna kasutajat teavitama ja lisaks esitama nt kütitud isendi alalõualuu.

Lepingud ja omavastutus

Kinnisasja kasutamine jahindustegevuse korraldamiseks nõuab kinnisasja kasutamise lepingut, kus lepitakse kokku ka jahiuluki tekitatud kahjude hüvitamine. Kui peaks juhtuma, et lepingut ei õnnestu sõlmida, siis on maaomanikul õigus nõuda jahipiirkonna kasutajalt uluksõraliste tekitatud kahju osalist hüvitamist jahiseadusega kehtestatud korra kohaselt.

Jahipiirkonna kasutajal tekib kahjude hüvitamise kohustus alles siis, kui maaomanik lubab oma kinnisasjal jahipidamist ja tekitatud kahjustused on suuremad, kui kehtestatud piirmäärad seda lubavad.

Põllul peab kahjustatud ala olema suurem kui 100 m2 ja hüvitatakse üksnes põllumajanduskultuuridele (teravili, kartul, söödajuurvili ja köögivili) tekitatud kahjustused. Metsamaal on see seotud tervete okaspuude arvuga ehk 1200 okaspuud hektari kohta, olenemata sellest, kas samal ala kasvab ka teisi kasvukohale sobivaid puuliike (nt segapuistud). Põhjuseks on asjaolu, et majanduslikku tähtsust omavad män-

nikud, kuusikud, haavikud ja saarikud on vähemalt põdrale ja punahirvele eelistatud toiduobjektid. Sellest tulenevalt peab monokultuurseid puistuid kaitsma repellentidega, aedadega jms.

Maaomaniku kohustus on igal aastal teavitada jahipiirkonna kasutajat ohustatud objektidest ja omapoolselt rakendatud või kavandatud kaitseabinõudest. Sellise info olemasolu võimaldab jahipiirkonna kasutajatel rakendada ennetavaid meetmeid suuremate kahjude ärahoidmiseks.

Kahjude hüvitamine

Kahju hüvitamise kord on kehtestatud keskkonnaministri määrusega. Kahjude hüvitamise eesmärk ei ole hüvitada kogu saamata jäänud tulu, vaid motiveerida jahipiirkonna kasutajaid võtma kasutusele meetmeid kahjude talutavuse piires hoidmiseks. Jahiulukite tekitatud kahjuks loetakse ainult suurulukite loetelus olevate uluksõraliste tekitatud kahju. Väikeulukite jahti saab iga maaomanik oma kinnistul ise korraldada, mistõttu selliste kahjustuste menetlemine toimub maaomaniku ja jahiõiguse realiseerija kokkuleppel.

Nii põllul kui ka metsamaal mõõdetakse kõigepealt kahjustatud ala pindala. Kahjustatud ala on absoluutne suurus ning sellega välistatakse kahjude hüvitamise sõltuvus põllu, metsaeraldise või koguni kinnistu suurusest. Tõsi, kahjustatud ala piiritletakse visuaalselt, mistõttu võib ala määramine sõltuda hindaja kompetentsist või subjektiivsusest. Seetõttu on oluline, et kahjustatud ala määramine loodu-

ses toimuks eri osapoolte osavõtul.

Kahjustatud ala määramisel võib probleeme tekkida metsamaal, kus näiteks väikeste okaspuude ladvavõrsete kärpimine ei ole n-ö metsa äärest nähtav. Seetõttu rajatakse visuaalselt määratletud kahjustatud alale täiendavad proovitükid, kus hinnatakse tervete ja kahjustatud puude tegelikku vahekorda.

Kahju hindamise aeg on piiratud (1. jaanuarist 1. septembrini), et vältida olukorda, kus eelkõige teraviljale tekitatud kahju hindamine muutub sügisvihmade vms tegurite mõjul keeruliseks. Okaspuude kahjustamine toimub peamiselt talvel ja kahju hinnatakse reeglina kevadel enne vegetatsiooniperioodi algust.

Tekitatud kahju ei tohi olla vanem kui üks aasta, kuna vanemate kahjude hindamine (eelkõige okaspuupuistutes) võtaks jahipiirkonna kasutajalt võimaluse rakendada iga-aastaselt meetmeid kahjude vältimiseks.

Kokkuvõte

Uue jahiseaduse rakendumisega on maaomanikele antud otsene võimalus rääkida kaasa oma kinnistul jahindustegevuse korraldamises jahindustegevuse lepingute kaudu, mõjutada kasutajat rahaliste nõuetega ja algatada jahindusnõukogule antud volituste alusel jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine.

Parim lahendus on siiski eri osapoolte koostöö probleemide ennetamisel, mitte hilisem tekkinud tagajärgede lahendamine.

Põtradel on sügisel jooksuaeg, mistõttu siis on neid rohkem liikumas näha.

Foto: Jaan Ärmus

KROONLEHT

10

Miks peab prügi sortima?

PAKENDITE KOGUMINE • Praegu toimib kõige tõhusamalt tagatisrahaga pakendi kogumine. Kogumiskohad on olemas enamiku suuremate kaupluste juures. Lähima tagastuskoha leiad aadressilt http://www.eestipandipakend.ee • Muud pakendid saab viia avalikesse pakendikonteineritesse, tellida pakendikoti teenus või tellida kortermajja tasuta pakendikonteiner. Kogumisega tegelevad Eestis kolm taaskasutusorganisatsiooni. Infot konteinerite asukoha kohta saate kohalikust omavalitsusest ja taaskasutusorganisatsioonist ning aadressilt www.kuhuviia.ee.

Reet Siilaberg, jäätmete peaspetsialist

J

äätmete sortimise kohustus on kehtinud juba peaaegu kaheksa aastat, olles paljudele igapäevaelu lahutamatuks osaks, kuid kuulda on ka segadust tekitavaid arvamusi ja ekslikke suuniseid sortimise vajalikkuse kohta. Arusaamatuks on jäänud, miks üldse tuleb jäätmeid sortida, kuidas seda teha ning kuhu siis lõpuks need sorditud jäätmed viia.

Miks prügi tekib ja mida sellega teha?

Jäätmed tekivad tihtipeale meist mitteolenevatel põhjustel. Suures osas saame siiski oma ostuharjumustega jäätmete teket vältida või vähendada, eelistades vähem pakendatud tooteid või lihtsalt vähem tarbides. Samas tekib paratamatult meile mittevajalikku materjali ehk jäätmeid, millega tuleb midagi peale hakata. Kahjuks on veel levinud vana harjumus visata kõik mittevajalik ühte prügikasti, mis on olnud meie kõikide jaoks tavapärane ajast, mil muid võimalusi ei olnudki. Nüüdseks on aga tekkinud uusi võimalusi selleks, et jäätmed saaksid uue elu, ning ilmselt tekib neid lähiaastatel veel juurdegi. Tavapärane prügikonteiner peaks jääma vaid selliste jäätmete jaoks, mida tõesti ei ole võimalik enam kuidagi uuesti kasutusse võtta, nt kasutatud mähkmed jms.

Miks pean jäätmeid sortima?

Levinud on eksiarvamus, et jäätmete sortimisel ei ole mõtet, kuna kõige õigem on need saata jäätmepõletustehasesse, kus toodetakse sellest energiat. Jäätmepõletustehase rajamine Eestisse on aidanud vähendada jäätmete ladestamist prügilasse, mis on teadupärast suure keskkonnamõjuga tegevus. Samas on aga äärmiselt oluline, et põletusse suunataks ainult selliseid materjale, mida ei ole enam võimalik uuesti ringlusse võtta.

Vastasel juhul on tegemist lihtsalt loodusressursi raiskamisega, kuna põletatakse ära väärtuslik tooraine.

Seega saab jäätmeid sortides kaasa aidata sellele, et taaskasutuskõlblikke materjale võetaks kasutusele uute toodete valmistamisel.

• Sortides aitad kaasa loodusressursside säästlikule kasutamisele ja vähendad raiskamist, kuna materjalide ümbertöötlemiseks kulub uue materjali tootmisega võrreldes üldjuhul kordi vähem energiat ning vett.

• Prügi sortimine aitab vähendada jäätmete käitlemisest tekkivat keskkonnamõju. Jäätmete ringlussevõtt avaldab keskkonnale üldjuhul tunduvalt väiksemat mõju kui jäätmete põletamine või prügilasse ladestamine. Selleks, et jäätmed saaks võimalikult väikese vaevaga uuesti ringlusse/kasutusele võtta, tuleb neid koguda liigiti. Nii on üm-

bertöötlemise kulu ja sellest tekkiv keskkonnamõju väiksem.

• Prügi sortides on võimalik ka raha kokku hoida, sest mida vähem jäätmeid jääb konteinerisse, seda väiksemat konteinerit on vaja. Nii odavneb ka prügi äravedu. Pannes pakendi oma prügikasti, maksad topelt, sest pakendi käitlemise hind on tootele juba lisatud. Kõik puhtakspestud pakendid saab tasuta viia avalikku pakendikonteinerisse.

Samas on jäätmeveo hind võrreldes teiste igakuiste hädavajalike kuludega (nt elekter, vesi, küte) tihtipeale üsna väike, mistõttu ei pruugi rahaline võit kõiki motiveerida.

• Lisaks on Eesti kohustunud võtma aastaks 2020 50% olmejäätmetest ringlusse. Praegu suudame seda teha vaid 31% ulatuses.

EESTIS TEGUTSEVAD TAASKASUTUSORGANISATSIOONID: • Eesti Taaskasutusorganisatsioon MTÜ (ETO) http://www.eto.ee • Tootjavastutusorganisatsioon OÜ (TVO) http://www.tvo.ee • Eesti Pakendiringlus MTÜ (EPR) http://www.pakendiringlus.ee

PROBLEEMTOODETE JÄÄTMED:

Milliseid jäätmeid pean eraldi sortima?

Kodumajapidamises tekkivatest jäätmetest suurema osa moodustavad pakendid, toidujäätmed ja vanapaber.

Liigiti tuleb koguda paber ja kartong, pakendid, ohtlikud jäätmed, biolagunevad aia- ja haljastusjäätmed, biolagunevad köögi- ja sööklajäätmed, probleemtoodete jäätmed (elektroonika, patareid, akud), puit, plastid, suurjäätmed ja metallid. Käesolevast aastast lisanduvad veel ka klaas, tekstiilijäätmed ning bioloogiliselt mittelagunevad aia- ja haljastusjäätmed.

2013. aastal läbi viidud sortimisuuringu tulemuste kohaselt on kõiki neid jäätmeid olmejäätmete seas endiselt märkimisväärses koguses. Kõige suurem väljakutse on kahtlemata biolagunevate jäätmete (köögi- ja sööklajäätmete ning aia- ja pargijäätmete) liigiti kogumise edendamine, kuna olmejäätmed sisaldavad keskmiselt 32% biolagunevaid jäätmeid.

Jäätmepõletustehase rajamine Eestisse on aidanud vähendada jäätmete ladestamist prügilasse, mis on teadupärast suure keskkonnamõjuga tegevus.

Jäätmete liigiti kogumist korraldab kohalik omavalitsus. Seetõttu on kõige õigem küsida jäätmete sortimise nõudeid ja kogutud jäätmete äraandmise võimalusi kohalikust omavalitsusest. Samas on võimalik leida infot ka internetist aadressil www.kuhuviia. ee ja siintoodud taaskasutusorganisatsioonide kodulehtedelt.

Milliseid muudatusi on oodata jäätmete liigiti kogumise vallas?

Liigiti kogumine peab muutuma inimese jaoks mugavamaks. Tänavune aasta on toonud muudatusi ka sea-

Reet Siilabergi hinnangul on Keskkonnaameti kontoris tehtud jäätmete sortimine väga mugavaks.

Foto: Sille Ader

dusandluses, mille tulemusena peab olema elanikul lihtsam liigiti kogutud jäätmeid ära anda. Täiendati jäätmete nimekirja, mida tuleb hakata liigiti koguma, ning täpsustati, milliste jäätmeliikide kogumise peab kohalik omavalitsus korraldama. Samuti täpsustati jäätmejaama lahtiolekuaegu ning määrati jäätmeliigid, mida peab olema võimalik elanikul jäätmejaamas ära anda.

Kohalikele omavalitsustele antakse valida kolme võimaluse vahel, mida jäätmemajanduse korraldamisel kasutada. Neid võib rakendada ühekaupa või koos, pidades silmas, et sõltuvalt jäätmeliigist on otstarbekas kasutada eri kogumisviise. Esimene variant on ühildada liigiti kogutud jäätmete vedu korraldatud olmejäätmeveoga, teine – kasutada avalikke jäätmete kogumispunkte ja jäätmejaamu, ning kolmas – korraldada jäätmete kogumisringe.

Pakendite kogumisvõrgustik peab muutuma tihedamaks

Pakendijäätmete, v.a tagatisrahaga taara, kogumisvõrgustiku tihendamiseks hakkas 1. jaanuaril kehtima pakendiseaduse nõue, mille kohaselt

peab iga taaskasutusorganisatsioon paigaldama avalikkusele mõeldud pakendikonteinerid pakendiseaduses nõutud tihedusega. Varem piisas, kui kolm taaskasutusorganisatsiooni paigutasid konteinerid ühiselt, mistõttu ei ole avalikke pakendikonteinereid piisava tihedusega. Nüüd aga peavad kolm ettevõtet seda nõuet eraldi täitma, mille tulemusena võib pakendikonteinerite tihedus tõusta kohati kuni kolm korda. Muudatuse eesmärk on pakendite kogumisvõrgustiku tihendamine ja pakenditest vabanemise hõlbustamine.

Avalike pakendikonteinerite tihedus peab alates 1. jaanuarist 2015 olema: 1) suuremates linnades (asustustihedus üle 1000 in/km2) vähemalt üks kogumiskoht jäätmevaldajast 500 meetri raadiuses iga organisatsiooni kohta; 2) väiksemates linnades (asustustihedus alla 500–1000 in/km2) vähemalt üks kogumiskoht jäätmevaldajast 1000 meetri raadiuses iga organisatsiooni kohta; 3) linnades ja asulates asustustihedusega alla 500 in/km2 üks kogumiskoht 500 elaniku kohta iga organisatsiooni kohta.

• patareid ja akud tagasta müügikohta; • mootorsõidukid ja nende osad, elektri- ja elektroonikaseadmed ja nende osad – otsi lähim kogumiskoht: www.eesringlus.ee, w w w. e l e k t r o o n i k a r o m u . e e , www.ekogaisma.ee; • rehvid – otsi lähim kogumiskoht: www.rehviringlus.ee, www.rehviliit.ee; • põllumajandusplast – küsi müügikohast; • suurjäätmed vii ise jäätmejaama, telli kolatakso (www.kolatakso. ee), kasutamiskõlblik mööbel vii taaskasutuskeskusesse; • tekstiilijäätmed vii lähimasse riidekonteinerisse: https://www. prugi.ee/portal/riidekonteinerid/, terved ja puhtad riided vii taaskasutuskeskusesse.

JÄÄTMETE SORTIMISE MEELESPEA • Ohtlikud jäätmed (patareid, akud, vanad värvid jms) vii ohtlike jäätmete kogumispunkti, jäätmejaama või küsi kohalikust omavalitsusest kogumisringi toimumise kohta.

• Vanad ravimid vii apteeki (võetakse vastu tasuta) või ohtlike jäätmete kogumispunkti.

• Paber ja papp vii oma maja juurde tellitud papi- ja paberikonteinerisse või tasuta avalikku paberi- ja papijäätmete konteinerisse.

• Aia- ja haljastusjäätmed ehk pargijäätmed komposti võimalusel oma aias, vii jäätmejaama või küsi kohalikust omavalitsusest kogumisringi toimumise kohta.

• Biolagunevad köögi- ja sööklajäätmed komposti võimalusel oma aias või küsi kohalikust omavalitsusest muid võimalusi.

KROONLEHT

11

Jälle on käes marja- ja seeneaeg Kaja Lotman, Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja

Avalik arutelu Naha karjääri kaevandamisloa menetluses. Inimesed on hästi kaasatud, mistõttu on saal rahvast täis ja arutelu asjalik. Foto: Rein Kalle

Ja teie naabriks tuleb ...

Rein Kalle, keskkonnakasutuse juhtivspetsialist

Mis on keskkonnakaitseluba ehk keskkonnaluba?

Keskkonna kasutamist reguleeritakse Eestis Keskkonnaameti väljastatavate keskkonnalubadega. Loodusvarasid napib ja neid tuleb mõistlikult kasutada. Saastamine on paratamatu, kuid see ei tohi liialt kahjustada keskkonda ja inimeste heaolu. Seega annab luba õiguse, aga ka määrab piirid ja kohustused keskkonna kaitseks.

Keskkonnaloa peab taotlema nii uutele kui ka olemasolevatele käitistele (tehastele, elektrijaamadele, puhastitele, karjääridele jne). Senine praktika näitab, et aktiivselt osaletakse kaevandamislubade menetlustes, teiste lubade vastu on huvi olnud leigem. Inimesed on vahel pahased, avastades keskkonnaloa olemasolu alles siis, kui „kopp maasse lüüakse”.

Seepärast tutvustamegi, miks ja kuidas keskkonnalubade andmisel kaasa rääkida.

Miks kaasamine?

Keskkonnaamet kaasab keskkonnaloa taotluse saamisel protsessi isikud, keda vastav keskkonnaluba võib puudutada. Need ei ole reeglina erialaspetsialistid, vaid tavalised inimesed, kelle elukvaliteeti mõjutab tehtav otsus kõige rohkem ja seetõttu on nad motiveeritud oma huve kaitsma.

Samuti tunnevad nad kohalikke olusid kõige paremini ja oskavad anda ametile väärtuslikku infot.

Teavitamine pakub inimestele turvatunnet, et otsuseid tehakse läbipaistvalt ja neid asjaga kursis hoides. Lihtsamatel juhtudel, kui keskkonnaloa andmine inimeste heaolule ei mõjuta, piisabki inimeste teavitamisest. Põhjalik kaasamine tähendab aga selgitamist, julgustamist ja tagasisidet asjaosalistele, mis võib esmapilgul tunduda tülikas ja aeganõudev.

Sageli on osapooltel vastandlikud seisukohad, mistõttu konfliktid on kerged tekkima. Isegi kui juhtub, et kaasamine vahel kiiva kisub, ei tohi lasta end sellest heidutada. Ka konarlikult kulgev kaasamine on palju parem kui kaasamata jätmine.

Kuidas saan teavet hankida?

Keskkonnalubadega seotud teated avalikustatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded (www.ametlikudteadaanded.ee). Lisaks saab olulised teated tellida meilile – sel juhul saate alati info, kui keegi teie lähiümbruses keskkonnaluba taotleb.

Kui otsus võib mõjutada suuremat hulka inimesi, avaldatakse teade ka ajalehes. Mõnikord pannakse teated üles ka bussipeatustesse ja infotulpadele, aktiivses kogukonnas on hea partner info levitamisel külavanem või -selts. Infot oleme postitanud ka Facebooki kaudu. Kuna menetlused on erinevad, siis on ka kaasamise plaan alati paindlik ja eesmärgist lähtuv.

Keskkonnaloa taotlemise teatest leiate kavandatava tegevuse kokkuvõtte, mille põhjal saate otsustada, kas menetlus võiks teile huvi pakkuda.

Loa taotlus

Loa taotlusega on võimalik tutvuda Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis (sadr.keskkonnaamet.ee). Alati võite pöörduda ka teates märgitud spetsialisti poole ja küsida abi. Ameti poole tuleb pöörduda ka siis, kui mõni dokument on märgitud ametisiseseks kasutamiseks. Ei maksa kahtlustada, et midagi teie eest varjatakse – reeglina on dokumendid märgitud ametisiseseks kasutamiseks seetõttu, et sisaldavad isikuandmeid, ent dokumendi edastamisel kaetakse need kinni.

Keskkonnaloa taotlusest leiab info selle kohta, mida taotleja soovib ja kuidas on ta oma tegevust plaaninud.

Taotlusmaterjalid on sageli väga mahukad ja keerulised ning ka keskkonnaspetsialistidel võib nende läbitöötamine päevi võtta. Keerukast infost ei tasu aga heituda. Kui teema on võõras ja jääb arusaamatuks, paluge taotlejal või Keskkonnaametil asi arusaadavalt lahti seletada.

Pärast taotlusega põhjalikult tutvumist on võimalik esitada oma ettepanekud, mis on mõistlik saata kirjalikult. Inimlikult on mõistetav reaktsioon olla häirivale tegevusele täielikult vastu. Samas tuleb arvestada, et loa andmisest keeldutakse vaid seaduses ettenähtud juhtudel. Nii tasub mõelda ka sellele, et kui luba antakse, siis millistel tingimustel oleks tegevus vastuvõetav. Kuldreegel on see, et arvamus peab olema põhjenda-

KESKKONNALUBADE LIIGID • Vee erikasutusluba (nt reoveepuhastil, hüdroelektrijaamal) • Välisõhu saasteluba (nt katlamajal, saeveskil, mööblitööstusel) • Jäätmeluba (nt prügilal, jäätmejaamal, kompostiväljakul) • Maavara uuringuluba ja kaevandamisluba (karjääril, kaevandusel) • Kiirgustegevusluba • Keskkonnakompleksluba (nt suurfarmil, tööstusel)

tud. Ainuüksi allkirjade kogumine vastulausetele olulist kaalu ei lisa. Kui asi on teile väga oluline, soovitame vastuväidete esitamisel kasutada õigusabi.

Avalik istung

Lahenduste leidmisel on tihti abiks, kui kokku tulevad kõik asjaga seotud osapooled ja vaidlusküsimused arutatakse läbi. Istungil on taotlejal võimalus isiklikult tutvustada oma plaane ning anda täiendavaid selgitusi kavandatava tegevuse kohta. Samuti annab see võimaluse käsitleda juba esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid ning küsida nii taotlejalt kui ka Keskkonnaametilt küsimusi. Istungil ei tehta otsust loa andmise kohta, küll aga võidakse kokku leppida loa tingimuste osas.

Tavaliselt korraldatakse Keskkonnaameti algatusel istung keerukamates asjades, mille kohta on esitatud ettepanekuid või vastuväiteid. Lihtsates menetlustes (nt puurkaevust vee ammutamine) ei pruugi huvilisi olla ja istungit pole mõistlik korraldada. Kui peate aga avalikku istungit vajalikuks, siis Keskkonnaamet selle ka korraldab.

Loa eelnõu ja otsus

Kui ettepanekud on kokku kogutud ja istungid peetud, teeb Keskkonnaamet otsuse. Otsus võib olla loa andmine või sellest keeldumine. Samas võidakse taotlus ka vaid osaliselt rahuldada.

Igal juhul määratakse loaga keskkonnakaitsenõuded, mida loasaaja peab täitma.

Enne, kui keskkonnaluba kehtima hakkab, avalikustatakse selle eelnõu.

Asjaosalised on eelistatud seisuses ja neile toimetatakse eelnõu kätte kirjaga. Kõigi teiste jaoks avalikustatakse teade Ametlikes Teadaannetes.

Eelnõudega tasub kindlasti tutvuda, sest neist selgub, kas ja kuidas on Keskkonnaamet esitatud ettepanekuid arvestanud. Tulemusega rahul olles võib eelnõu lihtsalt teadmiseks võtta. Kõigi tehtud ettepanekutega ei ole Keskkonnaametil võimalik nõustuda, kuid sellisel juhul kindlasti põhjendatakse mittenõustumist. Kui peate vajalikuks midagi täpsustada või uuesti vastuseisu väljendada, on selleks veel võimalus.

Ideaalis võiks menetluse käigus küsimused lahenduse leida ja pooled tulemusega rahule jääda. Siiski pole alati võimalik üksmeelt saavutada ja kui eriarvamused jäävad, siis võib edasi vaielda. Kuna kohtuvaidlused on kulukad ja võtavad aega, on loa menetluse käigus arutlemine ja lahenduste leidmine kõigile mõistlikum. Keskkonnaamet julgustab kõiki keskkonnalubade osas kaasa rääkima ja koostöös häid otsuseid tegema!

A

ugust ja september äratavad eestlases korilase instinkti. Paljud tahaksid minna metsa seenele ja marjule. Tänapäeval on aga linnastunud inimene võõrdumas loodusest ja tihti võib kohata neid, kes kardavad üksi metsa minna. Seetõttu on väga tore, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) suunab inimesi organiseeritult metsaande varuma ja aitab leida õiged kohad.

Omapäi korjama minnes

Omapäi metsa minnes tuleks enne läbi mõelda, kuhu minna, ja tutvuda kaardiga – leida võimalikud orientiirid, välja selgitada maa kuuluvus ja veenduda, kas on ehk tegemist mõne kaitsealaga ning kas marjakorjamine on seal soositud.

Loodussaaduste korjamine on piiramata-tähistamata eramaal ja riigimetsas lubatud. Loomulikult tuleb silmas pidada, et see ei kahjustaks metsaomaniku huve. Looduses ei või mitte kuskil häirida linde ja loomi ning kahjustada nende elupaiku, vigastada puid ja põõsaid, saastata ega prügistada.

Orienteerumisel on abiks nutitelefon, GPS või ka kompass. Need, kes on lapsepõlves osalenud looduslaagrites, oskavad oma suunda määrata ka looduse märkide abil: päikese ja kellaosutite, puukoore samblakihi ja muude tähelepanekute abil. Väga hästi saab orienteeruda ka suuremate teede liiklusmüra tähele pannes. Olen märganud, et osa inimesi seob oma teele värvilisi kileribasid, et leida tagasiteed. See võib küll inimest julgustada, kuid kiletükke metsa ei tohi jätta ja tagasiteel tuleks need kindlasti sealt koristada. Ka tühja võileivakoti jaksab igaüks metsast välja viia.

Marjakorjamise abivahendid

Marjulistel on tihti kaasas nn marjakombainid ehk piidega kühvlid. Nendega saab marju väga tõhusalt korjata. Alati tuleb aga veenduda, et kühvliga marjataimedele liiga ei tehtaks – liiga jõulise ja järsu tõmbega võib kergesti marjapuhmad pehmest pinnasest välja tõmmata, tehes sellega karuteene nii endale kui ka teistele korjajatele. Metsaseaduse järgi on metsaomanik kohustatud metsa kõrvalsaaduste varumise korral rakendama ja lubama üksnes selliseid varumisviise, mis ei kahjusta saagikust.

Milline on metsamarjade majanduslik tähtsus?

Eestis on metsamarju loodusest alati korjatud. Valdavalt kasutatakse korjatud marju koduseks tarbimiseks või müügiks kohalikel turgudel, viimastel aastatel on aga hoogustunud ka metsamarjade korjamine ekspordiks või kohalike toiduainete töötlemisega tegelevatele ettevõtetele – konservi- ja piimatööstusele.

On välja arvutatud, et Eestis on väga hea saagikusega mustikametsi ligi 800 ha, väga hea saagikusega pohlametsi veidi üle 200 ha ja väga hea saagikusega jõhvikasoid üle 22 000 hektari.

Kuidas saab maaomanik hoida marjametsi?

Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp hindab, et suurimaks ohuks pohla kasvukohtadele on oksareha, millega riisutakse metsakultuuride rajamiseks pinnast ette valmistades kogu alustaimestik ja metsakõdu vaalu. Eriti halbade tagajärgedega on suvised lageraied, mille käigus suure erisurvega masinad trambivad mulla tihedaks, vett ja õhku mitteläbilaskvaks. Hävitatakse mulda toitainetega varustav metsakõdu ja halvendatakse nii tugevasti uue metsapõlvkonna kasvutingimusi. Rohttaimestiku hävitamine raiestikul (eeskätt metsamarjade, ravim- ja meetaimede hävitamine suvistel raiestikel) võib põhjustada otsest majanduslikku kahju. Taimed ei taastu enne 10...15 aastat, selleks ajaks on aga raiestikul juba sedavõrd tihe noorendik, et valguse nappus ei lase seal marjataimedel kasvada. Metsamarjade saagikusele tuleb kasuks alustaimestiku valgustingimuste paranemine – siis suureneb mustika, veel enam aga pohla saagikus. Parimad pohlasaagid saadaksegi raiesmikelt, kus raie käigus ja metsa taastamisel on säilitatud alustaimestik.

Hoidkem koos oma kaunist ja puhast loodust, et ka järeltulevad põlved saaksid tunda rõõmu headest marja- ja seenesaakidest!

Lisateave ja allikas: http://metsjam-d.weebly.com/metsa-kotildervalkasutus.html

Maitsvamad metsmaasikad kasvavad lõunapoolsetel nõlvadel hõredas männimetsas või raiesmikul.

Foto: Kaja Lotman

KROONLEHT

12

Keskkonnaametiga läbi Eestimaa 58. laiuskraadi Võru-, Valga- ja Põlvamaa Ahja Vastse-Kuuste

Mooste

Räpina

PÕLVAMAA Puka

1

VALGAMAA Hummuli

Otepää

4

Tõrva

Kanepi

7 Õru

Sangaste

Tsirguliina

Objekt: Helme koopad Asukoht: Valgamaa, Helme vald, Helme alevik Helme koopad asuvad Riidaja jõe oru nõlval kahe ürgoru ühinemiskohal. Koopa ainus suue asub mäe idaveerul, kus paljandub helehall burtnieki liivakivi. Helme koobaste peamised vaatamisväärsused on kaks kõrvuti paiknevat saali, teistest annavad tunnistust ainult langatuslehtrid. Koopas on säilinud ka üks ligikaudu 20 pikkune maaalune käik, mis vanasti viis arvatavasti Helme koopa suurimasse maa-alusesse saali, nn Vanakurja vatsa.

Helme koopad on tõenäoliselt tehislikud, uuristatud inimkätega ja kasutusel olnud pelgupaigana II aastatuhandest. Need on kaitse all olnud 1959. aastast ja moodustavad ühtse terviku Helme mõisa pargiga.

Helme koopad.

Foto: Kerttu Elm

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsialist Maarja Mägi: Koobaste kaitseks tuleb hoiduda mis tahes töödest nende lael, lisaks rikub kõiki koopaid, aga ka paljandeid iga nimi, mis nendesse kraabitakse. Helme koopad on suure külastatavusega ja kui iga külastaja kraabib liivakivisse oma nime, võib suvega koopa põrandale pudeneda ligikaudu kaks ämbritäit liiva (oletades, et intensiivsel puhkusteperioodil juunist augustini külastab objekti igapäevaselt vähemalt 2 inimest ja iga nime kraapimisega pudeneb koopa põrandale ca 100 ml liiva).

Süütu nime kraapimine muudab ajaga vaikselt koopa kuju ja vähendab selle ohutust.

5

Veriora

3

2

9

12 Värska

Parksepa

10

Väimela

Vana-Antsla Kobela

Võõpsu

Põlva

6

Laatre

1

11

Sõmerpalu

Antsla

Võru Kose

Rõuge

Valga

8

Vastseliina

VÕRUMAA Varstu Misso

Objekt: Ilumetsa meteoriidikraatrid Asukoht: Põlva maakond, Orava vald Silmailu mõttes saab praegusel ajal rääkida vaid kahest Ilumetsa kraatrist: Põrguhauast ja Sügavhauast ehk Süvahauast. Ülejäänud kolm (Ingli-, Tondi- ja Kuradihaud) on vaevumärgatavad lohud ja pole ka päris kindel, kas nad kõik ikka on maavälist päritolu. Praeguste teadmiste valguses on kraatrite vanuseks dateeritud ümbruskonna rabadest leitud mikroskoopiliste klaasjate sfäärulite põhjal u 7500 aastat.

Suurima kraatri, veidi elliptilise kujuga Põrguhaua läbimõõt on valliharjalt 75–80 m ja sügavus 12,5 m.

Raudmeteoriidi mats on päris kõva olnud, sest KeskDevoni Gauja lademe liivakivi on pihustatud kuni 30 m sügavuselt lahtiseks liivaks. Kraatri põhjas on mõnemeetrine turbakiht.

Süvahaua kraatri läbimõõt on 50 m ja sügavus 4,5 m, see paikneb u 900 m Põrguhauast lõuna pool. Mis seal hauas täpsemalt on, pole teada, sest kes iganes seda ka välja on katsunud uurida, vajunud hauda ja vaikinud igavesti.

2

Kommenteerib looduskaitse bioloog Jarmo Jaanus: Ilumetsa kraatrite ümbruses liikudes tasub maast mõni roigas või kepp ühes võtta, sest sealkandis võib loodusenautlejaid aeg-ajalt üks peast pisut põrutada saanud metsis tülitada. Viisakas on teda mitte lüüa, vaid lihtsalt eemale tõrjuda.

Ilumetsa kraater.

Foto: Ena Poltimäe

Meenikunno laudtee.

Foto: Kerttu Elm

3

Objekt: Meenikunno raba Asukoht: Põlva maakond, Veriora vald Meenikunno raba asub Põlvamaa lõunaosas mõhnarohkete palumetsade keskel ja selle kaitseks on juba 1981. aastal loodud Meenikunno maastikukaitseala. Meenikunno raba on suures osas kujunenud liivaala soostumisel, osaliselt aga ka kunagi siin laiutanud veekogu kinnikasvamisel. Raba eripära on turbalasundi all olev veega mitteküllastunud liivakiht, mistõttu võib Meenikunno raba nimetada rippuvaks rabaks. Raba aluskihis olevat ka tektooniline rike, mis on põhjustanud ühel sirgel asuvate suurte ning enamasti veega täidetud lohkude ehk langatuslehtrite tekke.

Rahva seas populaarsust kogunud raba meelitab matkarajaga, kust ei puudu vaatetorn, matkaonnid, ujumiskoht julgematele ja võimalus metsas mütata. Õhtul on võimalus nautida päikeseloojangut raba servas asuvalt Kamarusmäelt.

Kaitsealustest lindudest võib näha taeva all kalakotkast, rabas jalutamas sookurge, metsas kuulda mustja laanerähni ning valgeselg-kirjurähni tegemisi ja hea õnne korral näha ka händkakku.

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsialist Kerttu Elm: Meenikunno raba saab lähiajal uue kaitsekorra, olles osa Meenikunno looduskaitsealast. Uue kaitsekorra järgi on paremini kaitstud Meenikunno väärtused ja seal asuvad Natura 2000 elupaigad. Suure populaarsuse tõttu on rabas siin-seal näha külastuskoormuse negatiivset mõju. Kui lähed matkama, siis rabas ikka mööda laudteed!

Objekt: Otepää looduspark Asukoht: Valga ja Põlva maakond, Puka, Otepää, Sangaste, Palupera ja Valgjärve vald Otepää ümbrus on tuntud kaunite vaadete poolest ning Otepää kõrgustiku reljeef ja klimaatilised tingimused võimaldavad aktiivselt puhata nii talvel kui ka suvel.

Otepää kõrgustiku kõrgeim tipp on Kuutsemägi (217 m), tuntud on ka Tedremägi, Meegaste mägi ja Väike Munamägi.

Piirkonna suurim loodusväärsus on käänulise kaldajoonega Pühajärv. Järve ääres on rannapark, matkarajad ja mõis. Pühajärve park on üks esimesi looduskaitse alla võetud aladest Eestis (1929. a).

Pühajärve ääres on 400-aastane ja 20 m kõrgune Pühajärve Sõjatamm, mis on nime saanud 1841. a toimunud talupoegade mässust mõisniku vastu. Munamäe kivi asub Väikese Munamäe kirdenõlval ja tegemist olla Kalevipoja lennutatud kiviga. Looduspargi üksikobjektidest väärivad veel mainimist Kloostrisaare tammed, Sõsarsaarte tammed, Liivaku tamm, Märdi korgipuud, Pilkuse tammed, Nüpli pärnad, Trepimäe tamm, Jaanimäe mänd, Armuallikas ja Emaläte.

4

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsialist Merle Palk: Looduspargi vaatamisväärsused on eelkõige seotud looduslike objektide ja maastikuga – ilusad vaated avanevad Harimäe ning Kuutsemäe vaatetornidest. Kaitsealal on mitu matkarada, näiteks Pühajärve tunnetusrada ning Murrumetsa, Kekkose, Apteekrimäe ja Väikese Emajõe matkarajad.

Sõjatamm Foto: Kerttu Elm

KROONLEHT

13

Objekt: Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala Asukoht: Põlva maakond, Leevi veskipaisust Reo maanteesillani (kokku 12 km) Kaitseala eesmärk on kanda hoolt Võhandu jõe, selle ürgoru ja oruveerudel kõrguvate liivakivipaljandite, metsa ja lammiheinamaade maastikulise terviklikkuse eest. Kaitseala uhkuseks on liivakivipaljandid (nn müürid). Kaitseala 38 paljandist on kõige maalilisemad Põdramüür, Tsirgumüür, Sõjatare ja Kalmatu müür. Ürgorule on iseloomulikud sagedased terrassid: tavaliselt on üks oru veer järsk, teisel veerul võib täheldada kahte, harva kolme terrassi. Terrassid on tekitanud Peipsi jääpaisjärve veetaseme kõikumine.

Võhandu kallastel tekkisid ühed Eesti vanimad asulad, mida tõendavad rohked kalmed ja muinaslinnuste asemed. Jõe ääres asusid pühamud: hiied ja ohvripaigad. Kalmatu müüri kõrgel kaldal on esivanemate iidne matmispaik, 12 kääbast.

Arvukatest allikatest omapäraseim on Märaläte: vesi voolab liivakivikaljust välja 1,25 ja 1,4 m kõrguselt kahe joana.

Kommenteerib looduskaitse juhtivspetsialist Eleri Laidma: Kanuumatkajale on Võhandu jõgi ekstreemne oma kiirevoolulisusega ja kärestikuliste kohtadega (vanad veskid) ning pakub vaateid kaunitele liivakivipaljanditele.

Postitee algus.

Foto: Kerttu Elm

Objekti: Postitee Asukoht: Võru ja Tartu vahel sõitmiseks võiks valida otsetee asemel romantilise ja käänulise tee Võrust Liiva ristmikuni, mis läbib Puskaru, Tilleoru, Ihamaru ja Karilatsi.

Kirjeldus: Postitee on väärika ja põneva ajalooga kauba- ja sõjatee, mis ühendas Pihkvat, Vastseliinat, Kirumpääd ja Tartut ning kus on kapanud nii Rootsi, Vene kui ka Poola valitsejate hobused. Alates 19. sajandi keskpaigast hakkasid sel teel veerema postivankrid, loodi ka postijaamade ja kõrtside võrgustik ning sellepärast nimetatakse seda ajalooliselt Postiteeks.

Praegu läbib Postitee Tilleoru maastikukaitseala; möödub Krootuse kõrtsihoonest, kus tegutseb restoran Pizza Olive; Palojärvest; Põlva talurahvamuuseumist; ja kõrvalepõikena saab sõita Taevaskotta uudistama varisenud Emalätet, liivakivipaljandeid ning Saesaare elektrijaama paisu. Voorepalus ootavad rändajat RMK hoole all olevad piknikukohad ja matkarajad.

6

Varbuse postijaam – Eesti Maanteemuuseum Eesti kõige paremini säilinud hobupostijaama kompleksist Varbusel sai 2001. aastal Eesti Maanteemuuseumi asupaik. Vaadata saab teede ajaloo püsinäitust ja teetöömasinate ekspositsiooni.

Võhandu jõe ürgorg.

Foto: Kerttu Elm

Objekt: Sangaste mõisa park Asukoht: Valgamaa, Sangaste vald, Lossiküla Sangaste mõisa park rajati 19. sajandi algul regulaarstiilis. Vabakujunduslikuks maastikupargiks kujundas selle ümber 19. sajandi lõpul krahv von Berg. Park koosneb kolmest osast: lossipark, metsapark ja Sangaste lossimüürist alevini ulatuv 3 km pikkune tammeallee.

Otse lossi ümber paiknev pargiosa on segastiilis, seal on alleesid, terrasse ja tiikide süsteem. Lossitagune pargiosa on kujundatud lõunapäikese poolt soojendatud puhkealaks.

Metsapargi osa on avar pargistatud looduslik mets, mis oli katseala võõrpuuliikide aklimatiseerimiseks. Selle rajamine algas 1878. a.

Eriliigiline park on jagatud sektsioonideks vastavalt liikide geograafilisele päritolule.

7

5

Kommenteerib Põlva-Valga-Võru regiooni juhataja Ena Poltimäe: Sõidan igapäevaselt mööda Postiteed tööle, iga käänak ja küngas on juba tuttav. Külastades saab valida just endale ja perele huvitava objekti - parimad pitsaelamused, laste liikluslinn, põnev mängupööning, matkarada ...

Sangaste, vaade üle tiigi metsapargi poole.

Foto: Kerttu Elm

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsialist Maarja Mägi: Sangaste mõisa metsapargis ehk dendropargis kasvab üle 150 puu- ja põõsaliigi. Neist erilisemad on näiteks tähkvaher, jaapani nõiapuu, virgiinia humalpöök, haberoodne vaher, punane tamm, amuuri korgipuu, vahtralehine pihlakas jt. Sangaste mõis väärib külastamist eriti selle liigilise mitmekesisuse pärast.

Lisaks on Sangaste mõisa park hea näide sellest, kuidas üks park võib olla väga eriilmeline. Mõisasüdame hoonete ümber on säilinud regulaarne alleede ja terrassidega kujundus, kuid näiteks metsapargis on ka selliseid osi, kus kõiki langenud puid ei ole ära koristatud.

10 Objekt: Rebasmäe (Ilumetsa) allikas Asukoht: Põlvamaa, Orava vald Rebasmäe (Ilumetsa) allikas on Põlvamaa suurim, 30 liitrit vett sekundis mulistav tõusuallikas.

Allikas paikneb Orava vallas Rebasmäe külas Rebasmäe oja parempoolse kalda lammil. Allikas moodustab mõne meetri laiuse ja mõne meetri pikkuse ning mõnekümne sentimeetri sügavuse veekogu. Põhjas on 1,5 m läbimõõduga ja 1 m sügavune grifoon (mitte segi ajada koeratõuga) ehk vee üleskeemise koht. Vesi on Rebasmäe allikas.

9

Objekt: Setomaa Asukoht: Ilmakaarte järgi jääb Setomaa Eestimaa kagunurka ja piirneb Võro asuala, Läti, Venemaa ja Pihkva järvega. Ajalooline Setomaa ja Võromaa on tähistatud siltidega.

Setod peavad oma maad ja kultuuri kõige kaunimaks.

Nad on olnud ümbritsetud väga erinevate rahvaste poolt ning see on jätnud nende kultuuri jälgi ja mõjusid. Et selles kirevas olustikus ellu jääda, on setod õppinud arvestama teiste kultuuridega, aga samas hoidnud kinni omast.

Sellist olukorda kirjeldab ka Seto hümn: Kül’ oll rassõ koto tetä’ katõ ilma veere pääl (küll on ras-

12

Mädajõgi, Setumaa piir.

Foto: Mari Kala

roostekarva, mis tuleneb rohkest rauasisaldusest. Ka allika nimi Rebasmäe viitab otseselt vee punasele, rebasekarva värvile. Vesi on pisut harjumatu maitsega, aga täitsa joogikõlblik ning janu võib sellega julgelt kustutada.

Kommenteerib looduskaitse bioloog Jarmo Jaanus: Kuigi see vesi on rohke rauasisaldusega, ei ole rauavaeguse käes vaevlejatel mõtet seda vett sisse kaanida, sest ega organism sedasi rauda ei omasta Foto: Ena Poltimäe (proovitagu parem pulli verd).

ke kodu luua kahe ilma veere peal).

Setu leelo on UNESCO kultuuripärand. See on setude traditsiooniline laulmisviis, mille osaks on nii originaalne muusika kui ka kindlatele reeglitele vastav tekst ning traditsioonilised laulmissituatsioonid.

Kommenteerib Põlva-Valga-Võru regiooni juhataja Ena Poltimäe: Setomaal on kümneid külastamisväärseid paiku, mida tutvustab Seto Külävüü reisimarsruut. Parim lahendus on tulla mõnele Setomaa üritusele ja siis külavüüst miskit lisaks valida.

Loodus- ja matkaelamusi otsivate inimeste jaoks on võimalusi palju. Üks näide on Värska valla Pikalombi loodusrada, kus saab nautida soode, männikute, niitude ja kasesalude ilu.

Setomaa talurahvamuuseum on mõnus paik kohaliku eluoluga tutvumiseks, õppida saab setu kirja, valmistada setu sõira. Kes õppida ei viitsi, võib murul molutada. Julgelt ja kõval häälel võib endale samagonni nõutada! Siia tasub tulla kauemaks.

Objekt: Piusa koopad Asukoht: Põlva maakond, Orava vald Piusa koopad asuvad Piusa jõe ürgoru vasakpoolses oruveerus Piusa raudteejaama lähedal.

Koopad on tekkinud klaasiliiva käsitsi kaevandamise tagajärjel aastatel 1922–1966 ja kujutavad endast maa-aluseid võlvikujuliste lagede ning liivakivist sammastega käikude süsteemi.

1948. a avastati koobastes nahkhiired, kes seal talvitusid. 1981. aastal võeti koopad kaitse alla eesmärgiga kaitsta Baltimaade suurimat talvituvate nahkhiirte kolooniat. Praegu loendatakse koobastes üle 3000 isendi 5 liigist.

Nahkhiirte koondumispaikade, eriti talvituspaikade (koobaste) osa on nende loomade kaitses väga suur. Koobaste sobivus nahkhiirte talvitumiseks oleneb kindlatest tingimustest, millest tähtsamad on temperatuur ja niiskus, vaikus, pimedus, koopa mõõtmed, avade mõõtmed, pragude olemasolu koopas ja koopaümbruse maastik. Piusa koobaste tingimused on püsinud nahkhiirtele soodsad pikka aega ja see ongi võimaldanud suure talvituskoloonia tekkimist.

8

Piusa karjäär.

Foto: Kerttu Elm

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsialist Kerttu Elm: Kui vanasti olid koopad inimestele avatud ja igaüks võis seal käia, siis tänasel päeval on koopad jäetud nahkhiirte kasutada.

Koobastele saab vaateplatvormilt pilgu peale visata koos külastuskeskuse giidiga. Alahinnata ei maksa ka karjääri ilu.

Objekt: Tamme-Lauri tamm Asukoht: Võrumaa, Urvaste vald, Urvaste

küla Tamme-Lauri tamm on Eesti jämedaim ja tuntuim tamm, mille ümbermõõt on 821 cm, kõrgus 20 m ja vanust on ligikaudu 680 aastat. Puu on heas seisukorras ja selle külastatavus on suur.

Tamme-Lauri tamm olla oma nime saanud tulejumal Lauritsa järgi, kes tammes elavat ja ümbruskonna taludele õnnetust ja kurja, kuid vahel ka head saatvat.

Meenutuseks: Tamme-Lauri tamm ehtis Eesti kümnekroonist rahatähte.

Kommenteerib kaitse planeerimise spetsialist Maarja Mägi: Keskkonnaamet püüab seista hea kaitsealuste puude heakorra eest. Kui puude ümbrus hakkab võsastuma ja maaomanik ei ole huvitatud omalt poolt puu esteetilise väärtuse säilitamisest, püüame me töö tegijad leida avaliku hanke teel. Oodatud on igasugune info kaitsealuste objektide seisukorra kohta, sest kõigil objektidel ei jõua iga-aastaselt silma peal hoida.

Tamme-Lauri tamme ümbruse regulaarse hooldusega tegeleb Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), tamm on hästi eksponeeritud ja sellele avaneb ilus vaade.

Kui te veel pole jõudnud tamme juures käia või tegite seda üpris ammu, siis soovitan objekti patsutamas käia. Mul on alati olnud meeldiv seda tamme vaadata, näen ja tunnen, kui võimas on loodus.

TammeLauri tamm.

Foto: Kerttu Elm

Neitsikoobas Taevaskojas.

Foto: Mari Kala

Objekt: Taevaskoda, Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala Asukoht: Põlvamaa, Vastse-Kuuste ja Põlva vald Midagi muistset, ülevat ja salapärastki hoovab iidsetest kaljupaljanditest, mille liivad on settinud sadade miljonite aastate eest ja mille seinu on lihvinud mineviku võimsad veevood.

Tuntuim on Suure Taevaskoja 150 m pikkune ja 24 m kõrgune kalju. Just siin võib kohata Ahja esinduslinde – kalliskivina erksat jäälindu ja valge maniskiga vesipappi.

Suurt Taevaskoda on peetud muistseks ohverdamis- ja sõjanõu pidamise kohaks. Suurematest liivakivikoobastest voolavad välja allikad. Selge ja külma veega Emalätte kohta arvati, et naine, kes sellest lonksu vett rüüpas, sai peatselt emaks. Kahjuks on Emalätte koobas varisemise tõttu tänaseks hävinud, veevool pole aga katkenud.

11

Kommenteerib Põlva-Valga-Võru regiooni juhataja Ena Poltimäe: Suures Taevaskojas tekib mõnus äratundmine, nagu viibikski taeva ja maa vahel. Seal on filmitud „Viimse reliikvia” legendaarsed stseenid. Suures Taevaskojas on levinud ka abiellumistseremooniate pidamine.

Siiski tekitab külastuskoormus probleeme looduse mõjutamisega ja turvalise taristu rajamise vajadusega. Küsimuse all on ka Saesaare paisu tulevik – kas taastada kärestikuline jõgi, milleks kulub palju rahalisi vahendeid ja aega, või säilitada pais ja luua kalade läbipääsuks kalapääs. Kiidjärve pais on juba likvideeritud, arutelud Saesaare üle veel käivad.

KROONLEHT

Eesti looduskaitset tutvustav seminar Tbilisis oktoobris 2014.

14

Foto: Maris Tamm

Keskkonnaamet koolitab Gruusia kolleege Maris Tamm, looduskasutuse peaspetsialist

2

014. aasta septembrist 2015. aasta juulini viidi Keskkonnaameti eestvedamisel läbi rahvusvaheline projekt „Üleriigilise kaitsealade võrgustiku haldamine ja praktiline looduskaitsetöö”, mille partneriks oli Gruusia Looduskaitseagentuur (edaspidi APA). Tegemist on esimese projektiga, kus Keskkonnaamet jagab teadmisi rahvusvahelisel tasandil. Projekti rahastas Eesti Välisministeerium arengukoostöö programmist.

APA haldab Gruusias kõiki kaitstavaid loodusobjekte – Thbilisis on peakontor ja üle riigi paikneb 18 administratsiooni. Asutuse rollid on osaliselt samad, mis Keskkonnaametil, ent lisandub kaitsealade majandamine, külastuskorraldus ja seire planeerimine, mis Eestis on teiste asutuste all. Gruusia looduskaitse algusaeg on Eestiga sarnane – esimene kaitseala loodi 2 aastat hiljem kui Eestis. Kaitstavad loodusobjektid katavad Gruusia pindalast 8,6%, kokku on 87 mitmesuguste kaitserežiimidega ala.

Projekt algas 2014. aasta septembris, mil Lahemaa rahvusparki külastasid APA esindajad, et tutvuda Eesti looduskaitse süsteemiga. Järgnes Keskkonnaameti esindajate koolitusreis Gruusiasse ning novembris toimus juba kaugseire meetodite süvaseminar Nigula looduskaitsealal. Eesti eksperdid tutvustasid võimalusi kaugseire teostamiseks, sealhulgas lindudele pandud seadmeid, mis oli Gruusia kolleegide jaoks uudne. Kaugseire seadmetest kasutatakse Gruusias näiteks rajakaameraid üsna laialdaselt, ent prioriteetideks on siiani olnud ulukid. Seetõttu otsustati projekti viimases etapis pilootprojektina paigaldada raadiosaatjad just lindudele.

Gruusial on kasu Eesti kogemustest metsade kaitsmisel

Selle aasta kevadel toimusid seminarid kaitsealade metsade majandamisest ja metsakahjustustest. Gruusia kolleegid tunnevad suurt muret oma kaitsealadel paiknevate metsade pärast, eelkõige huvitudes, kui palju võib metsa loomulikku kulgu sekkuda ilma sealseid väärtusi kahjustamata. Tutvustasime neile puistute kahjustusi Vooremaa maastikukaitsealal, kultuurpuistute looduslikkuse taastamise proovitükke Kääpa maastikukaitsealal jm ning jagasime kogemusi, kuidas eri paikades talitanud oleme. Gruusias viidi läbi praktiline väliseminar metsakahjustajatest ja seenhaigustest.

Seminaride lektoriteks olid nii Keskkonnaameti töötajad kui ka oma ala eksperdid Keskkonnaministeeriumi haldusalalt, ülikoolidest, MTÜ-dest jm.

Projektile pani punkti Gruusias Vashlovani kaitsealal raadiosaatjate paigaldamine kaeluskotkale ja raisakotkale, mis võimaldab jälgida lindude rännet. Rändeperioodil on võimalik veebiaadressil http://birdmap.5dvision.ee/ näha, kuhu saatjatega linnud talvituma lähevad. Ettevõtmine ei olnud lihtsate killast, kuna erinevalt Eestist on Gruusias kõrged kaljud ja kaeluskotka pesa juurde pääsemiseks tuli kasutada alpinisti abi.

Gruusia partnerid andsid projekti edukusele ja kasulikkusele positiivset tagasisidet ning loodavad jätkuprojekti. Meie kogemusi ja nõuandeid soovivad nad eelkõige loodushariduse edendamiseks Gruusias.

Raadiosaatja paigaldamine raisakotkale Vashlovani kaitsealal. Foto: Madli Linder

Lahemaa rahvuspargis elab haruldane ebapärlikarbi asurkond Maili Lehtpuu, vee-elustiku spetsialist

E

bapärlikarpi leidub Eestis tänaseks üksnes ühes Lahemaa rahvuspargis paiknevas jões.

Seetõttu on oluline kaitsta meie väikest ja hääbuvat ebapärlikarbi asurkonda ning parandada liigi elupaigajõe seisundit. Lisaks jõe seisundi parandamisele on üks pikemaajalisi eesmärke ka pidev andmete kogumine nii ebapärli asurkonna enda kui ka elupaigajõe kohta.

Sel otstarbel toimus 28.–30. juulil ebapärlikarbi inventeerimismetoodikate õpituba, kus lisaks Eesti ekspertidele ja huvilistele osalesid väliseksperdid Norrast, Soomest ja Iirimaalt.

Norrast oli kohal projekti partnerorganisatsiooni NINA (Norwegian Institute for Nature Research) ebapärlikarbiekspert Björn Mejdel Larsen, kellele see oli juba kolmas kord Eesti ebapärlikarpide populatsiooni uurida. Ka selle aasta aprillis külastas Larsen Eestit ning tema juhtimisel viidi läbi forelli noorjärkude katsepüügid ebapärlikarbi elupaigajões, et kontrollida kalade nakatumist ebapärlikarbi vastsetega.

Larsen viis läbi hilisemad laborianalüüsid ja hindas ebapärlikarbi vastsete arvukust kalade lõpustel.

Lisaks Larsenile külastasid õpituba Panu Oulasvirta ja Aune Veersalu Soomest ning Ian Killeen ja Evelyn Moorkens Iirimaalt. Viimased on ühed tuntumad ebapärlikarbieksperdid kogu Euroopas ja tegelenud aastaid ebapärlikarbi elupaikade taastamistööde läbiviimise ning sellekohase nõustamisega Euroopa riikides.

Eestis olid iirlased esmakordselt ning nende arvamust meie ebapärlikarpide populatsiooni kohta ootasime kõige enam.

Õpituba: ebapärlikarbi noorjärkude inventuur ja otsimise metoodika

Õpitoa põhieesmärk oli tutvuda ebapärlikarbi noorjärkude otsimise metoodikaga ja viia läbi lühike potentsiaalsete noorjärkude kasvualade inventuur ebapärlikarbi elupaigajões.

Lisaks sellele tutvustasid eksperdid põhilisi täiskasvanud ebapärlikarpide inventeerimise metoodikaid ja ühiselt mõõdeti jõepõhja põhjaainese hapnikusisaldust.

Koolituse esimese päeva sisustasid peamiselt ettekanded, milles tutvustati Soome ebapärlikarpide käekäiku, räägiti üldistest ebapärlikarpe mõjutavatest negatiivsetest teguritest ning veidi laiemalt vee hüdrokeemiliste näitajate mõjust ja Iirimaal läbi viidud ebapärlikarbi elupaikade taastamistööde tulemustest. Lühidalt räägiti ka peamistest põhimõtetest, mida silmas pidada ebapärlikarpide inventeerimisel, ja millist infot on kasulik koguda jõeelupaiga kohta inventeerimise käigus.

Põhjaainete hapnikusisalduse mõõtmine.

Foto: Maili Lehtpuu

Ebapärlikarbi noorjärkude otsimine.

Foto: Maili Lehtpuu

Teisel päeval oli põhirõhk välitöödel – külastati peamisi ebapärlikarpide kasvualasid, otsiti noorjärke, loendati täiskasvanud karpe ja vaadeldi jõe üldist seisundit. Õhtul ootas kõiki osalejaid lühike ringsõit Lahemaa rahvuspargis koos siinse kultuuripärandi tutvustusega, mida viis läbi Viru regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus. Õhtu lõppes Käsmu meremuuseumis, kus pärast kehakinnitust jutustas Aarne Vaik nii Käsmu eluolust kui ka muuseumi eksponaatidest.

Kolmandal päeval tehti välitöödest kokkuvõtteid. Kõlama jäi mõte, et kuigi praeguste otsingute käigus noorjärke ei leitud, on elupaigajõgi ise hea potentsiaaliga ning põhjalikum noorjärkude inventeerimine tuleks seega läbi

viia kõigis võimalikes piirkondades, mis noorjärkudele sobivad. Eksperdid andsid ka soovitusi, kuidas jõe olukorda tulevikus veelgi parandada (lisaks juba plaanitud tegevustele) ja milliseid andmeid kogu elupaiga kohta koguda.

Välitöid käis kajastamas ka „Osooni” saate võttegrupp ning ülevaade töödel toimunust ja ebapärlikarbi bioloogiast jõuab vaatajate ette juba sel sügisel.

Ebapärlikarbi inventeerimismetoodikate õpituba viidi läbi projekti „Ebapärlikarbi elupaikade taastamine” raames. Projekti rahastatakse Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetuste fondist (EEA grandid) ning projekti kaasrahastaja on Keskkonnainvesteeringute Keskus.

EBAPÄRLIKARP Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on suurekojaline (15–17 cm pikk), paksuseinaline ja raske jõekarbiliste seltsi (Unionoida) kuuluv karp. Ebapärlikarp elab sageli kuni 100 aasta vanuseks ja liik on väga paikne. Külgvaates on karp neerja kujuga ja kojal on hästi näha kasvujooned. Koda on tume (mustjaspruun kuni must) ning ebaühtlase pinnaga.

Ebapärlikarbi elukäik on pikk ja keeruline: peremeesorganismi (lõhe, meriforell, jõeforell) lõpustele kinnitunult arenev vastsevorm (glohhiid), põhjasetetesse kaevununa elav noorjärk ja veekogu põhjas filtreerijana toituv paikne täiskasvanud vorm.

Ebapärlikarp on oma keeruka elutsükli ja spetsiifilise elupaiganõudluse tõttu üks haavatavamaid veeloomi. Arvestades, et liik on tugevalt seotud oma peremeesorganismi – lõhelistega (meriforell, jõeforell ja lõhe), tuleb liigi elukeskkonna kaitsmisel jälgida ka peremeesorganismide heaolu.

Nii ebapärlikarp kui ka lõhelised eelistavad jahedat, kiirevoolulist ja hea läbipaistvusega vett ning varjatud, metsaseid kaldaid. Seetõttu elavad need liigid peamiselt kiirevoolulistes metsaste kallastega jõgedes-ojades. Ebapärlikarpi ohustavad peamiselt jõevee füüsikalis-keemilisi näitajaid (vee läbipaistvus, temperatuur, voolukiirus, veetase ja selle hooajaline kõikumine, heljumisisaldus, toiteainete sisaldus) halvendavad tegevused ja protsessid.

KROONLEHT

15

Kaitsekorralduskava – mõistlik või mõttetu?

Viru raba taastamine – kas läbimõtlematu tegevus või kunagise vea parandamine?

Taavi Tattar, kaitse planeerimise peaspetsialist

A

jal, mil üha rohkem räägitakse riigisektori kokkutõmbamisest ja Vabariigi Valitsuse eesmärgist vähendada valitsussektori töökohtade arvu kooskõlas tööealise elanikkonna kahanemisega, oleks õige aeg arutada, kust on otstarbekas kokku hoida ja kust mitte. Bürokraatia vähendamise all peetakse tihti silmas ainult seda, et vähendada igasuguste dokumentide, kavade, planeeringute jms tootmist. Põhjendus: need on üks mõttetu hunnik paberit, mida ametnikud toodavaid ainult selleks, et kõrvale viilida tegelikust töötegemisest. Kas see ikka on nii ja milleks on plaanimine vajalik?

Meenutagem kunagise USA presidendi Dwight D. Eisenhoweri sõnu: „Igasugused plaanid on mõttetud, aga plaanimine on hindamatu”. Tuleb nõustuda, et kaitsekorralduskavad oma olemuselt polegi midagi muud kui mõttetu hunnik paberit. Kaitsekorralduskava on lihtsalt üks kirjalikult vormistatud vahekokkuvõte pidevalt toimuvast protsessist nimega „plaanimine”. Kuna plaanimine on pidev, katkematu protsess, siis paratamatult igasugune kava, mis kajastab konkreetse ajahetke asjade seisu, aegub ajas rohkemal või vähemal määral.

See teebki plaani enda mõttetuks.

vajalikkuse hindamine ning nende elluviimise plaanimine. Hindamatu on see, et enne tegutsemist mõeldakse hoolikalt läbi, kas tööaeg ja raha kuluvad ikka õige asja jaoks.

Seetõttu julgen kindlalt väita, et Keskkonnaameti eestvedamisel valminud 284 kaitsekorralduskava pole mahavisatud aeg ja raha – sest just sedasi toimetades on lootust, et tehtud saavad ikka vajalikud ja mõistlikud asjad.

Foto: Riina Kotter

tegutsema asumist pole piisavalt põhjalikult kaalutud asja otstarbekust. Eks ajas meie teadmised ning suhtumised ka muutuvad, mistõttu mitmel juhul on tegemist „tagantjärgi tarkusega”. Küll oleks hea, kui meil oleks olnud piisavalt tarkust ja laiemat vaadet enne, kui hakati hoogsalt rabasid kuivendama, rannikuäärseid luiteid täis istutama või võõrliike Eestisse tooma. Kurbloolisus on ka selles, et loodetud majanduslikku võitu nendest tegevustest igakord ei saadud, küll aga tekitati oluline kahju loodusele. Need näited viitavad plaanimise vigadele või selle üleüldisele puudumisele, mida me kõik võiksime meeles pidada ja millele mõelda, enne kui me järgmine kord kergekäeliselt mõne arengukava, plaani vms koostamist mõttetuks tegevuseks tembeldame.

Loomulikult ei aita ka ükski kava täielikult vigu vältida, kuid aitab nende tekkimist oluliselt vähendada. Asi võib rappa minna ka siis, kui kavandatava tegevuse eesmärk on lühinägelik või ainult kitsast huvist lähtuv – nagu see, et kitsalt puuvillakasvatuse huvist lähtuvalt on kunagisest Araali merest alles jäänud ainult kõrb, mürgine tolm ja roostetavad kalalaevad. Araali merd kunagi toitnud Amudarja ja Sõrdarja vete ümbersuunamine kõrbesse rajatud puuvillaistandustesse toimus ju läbimõeldud plaanide alusel. Nõukogude veeministeeriumi ametnikud aga eirasid teadlikult fakti, et kavandatud kanalite tulemusena Araali meri hukkub. Peeti ju seda merd „kasutuks aurajaks”. Tagantjärele tarkusena tuleb tõdeda, et ettevõtmisest oli rohkem kahju kui kasu. Samamoodi võime kitsalt maaparanduse eesmärgil kraave täis kaevatud Eesti soodes näha ekskavaatoreid, mis kunagi kuivendamise eesmärgil kaevatud kraave nüüd hoopis kinni ajavad. Loodetud majandusliku kasu pole tulnud – loodusele tekitatud kahju on sellest kordades suurem.

Mööda Eestit ringi sõites kohtab siinseal ikka objekte, mis panevad imestama, kui rikas riik meil on. Toome näiteks kas või õnnetu Vaida silla, mis viib alevikust otse põllule.

Kui igasugused kavad on mõttetud, miks neid siis koostatakse?

Piiratud raha ja inimjõu tingimustes on äärmiselt oluline suunata seda vähest ressurssi kõige olulisemale, mitte teha otsuseid hetkeemotsiooni, kõhutunde või muu järgi. Nagu eesti vanarahva tarkuski ütleb: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Eks kavade koostamise eesmärk olegi seesama – piiratud ressursi kasutamise plaanimine. Oluline pole kava ise, vaid selle koostamine – tegevuste olulisuse ja

Mööda Eestit ringi sõites kohtab siin-seal ikka objekte, mis panevad imestama, kui rikas riik meil on. Toome näiteks kas või õnnetu Vaida silla, mis viib alevikust otse põllule. Suuresti ehitati see sild eeldusel, et kohekohe kerkib põllule uus elamurajoon, mistõttu kahele poole teed jääva asula vahel ohutuks liiklemiseks on selline asi ilmselgelt hädavajalik. Paraku aga mida pole, on elamurajoon.

Seetõttu tõstatab see nii minus kui ilmselt ka paljudes teistes kodanikes küsimuse: kas tõepoolest polnud võimalik seniks, kui elamurajooni reaalselt rajama hakatakse, korraldada ohutut maanteeületust muul, odavamal viisil? Kas sellele üldse mõeldi või lähtuti otsustamisel vaid sellest, et kuna Euroopa Liidu fondidest on hetkel võimalik raha saada, siis tuleb see võimalus ilmtingimata ära kasutada? Mine tea, kas tulevikus sellist võimalust enam tuleb. Alahinnates plaanimise tähtsust ja tahtes kõik oma soovid nüüd ja kohe ilma suurema arupidamiseta ära teha, kohtamegi vahel Eestis kummalist ja arusaamatut tegevust. Selliseid „õnnetuid” näiteid on nii looduskaitses kui ka muudes eluvaldkondades, kus enne

Mida siis teha, et ühest kavast ka reaalselt kasu oleks ja see aitaks vigu vältida?

Esmalt tuleb muuta enda suhtumist plaanimisse. Niikaua, kui plaanimist peetakse mõttetuks formaalsuseks ja kavandatud tegevuse eesmärki kokku leppides kõik osapooled kaitsevad ainult kitsalt oma huve, kubisevad kavad loogika- ja sisulistest vigadest. See puudutab nii kava koostajaid kui ka kava arvustajaid.

Kava koostaja peab eelkõige olema avatud ehk kuulama ära kõik mõtted, et hinnata, kas seatud eesmärk pole äkki lühinägelik ning kas heas usus kavandatud meetmed ikka aitavad eesmärgile jõuda. Pole midagi head oodata tööst, mida tehakse lihtsalt ärategemise eesmärgil. Kui kava koostaja on enda jaoks algusest peale ära otsustanud, kuidas ja mida teha tuleb, siis sisuliselt plaanimist ei toimu, sest sellisel juhul on koostaja kõrvad suletud alternatiivsetele pakkumistele. Kava koostamine on lihtsalt oma otsuse vormistamine – plaanimist ainult mängitakse.

Nõnda nagu pole olemas inimest, kes samal ajal oleks nii tippinsener kui ka kommunikatsioonispetsialist, ei suuda ükski isik ega asutus üksinda panna kokku ideaalset kava, kui partnerid sisuliselt ei osale. Seega eeldab

Loomulikult ei aita ka ükski kava täielikult vigu vältida, kuid aitab nende tekkimist oluliselt vähendada. ühe kvaliteetse kava koostamine eri spetsialistide koostööd ja tähtis on kõigi sisuline panus. Seetõttu on vaja, et ka arvustajad oleksid avatud ehk kuulaksid enne arvamuse ja hinnangute andmist vastaspoole ära, mõtleksid kaasa ega tormaks samuti kitsast isiklikust huvist lähtuvalt plaane maha tegema ilma lahendusi pakkumata.

Alahinnata ei tohiks ka kommunikatsiooni. Tihti tuleb tagantjäre-

le tarkusena tõdeda, et avalikkuse kaasamine kaitsekorralduskavade koostamisel ei olnud tulemuslik, sest vajalik info lihtsalt ei jõudnud õigete inimesteni. Või kui jõudiski, siis väljapakutud aeg, koht või viis arutamiseks polnud sobiv, mistõttu lihtsalt löödi käega. Paraku on tagantjärele arusaamatusi, vigu ja lahkhelisid lahendada juba oluliselt keerukam ja kallim, seega tasuks kohe piisavalt kommunikatsiooniga tegelda. Kommunikatsioon kipub tihti olema selline koht, kus näiliselt on hea raha kokku hoida. Suhtumine „mis siin ikka raha ja aega raisata kommunikatsioonile, sest mina ju tean, mis on õige ja hea” võib viia selleni, et parimate kavatsustega tehtud kava ei ole võimalik ellu viia, kuna otsustamisest kõrvalejäetud partnerid asuvad isikliku solvumise tõttu kava elluviimist takistama. Meenutagem kas või hiljuti Tartus Kvissentali linnajao ühe tänavanime vahetust, kui kehv kommunikatsioon tekitas olukorra, kus näiliselt lihtne otsus läks algselt plaanitust kordades kallimaks (nii tööajas kui ka rahas). Inimestele ootamatult tulnud otsus sai üpris radikaalse vastureaktsiooni, mis viis selleni, et sisuliselt tuli alustada kogu nimevahetuse protsessiga otsast peale.

Igal juhul peab Keskkonnaamet kaitsekorralduskavade koostamist jätkuvalt oluliseks, alahindamata kedagi, kelle siiras soov on panustada meie suurima rikkuse – Eesti loodusvarade ja loodusressursside – kaitsesse, et luua ja hoida head elukeskkonda meile endile ja tulevastele põlvedele.

Siinkohal kutsuks kõiki panustama kaitsekorralduskavade koostamisse.

Vastasel korral võime leida ennast piltlikult öeldes olukorrast, kus rätsepmeistrile sai antud kvaliteetne kangas, et ta teeks pintsaku. Kuna aga rätsepmeister raiskas enamiku kangast mõtlematu tegevuse tulemusel ära, siis pintsaku asemel sai valmis ainult vest.

KROONLEHT

16

Euroopa ühine võitlus võõrliikide vastu Madli Linder, liigikaitse peaspetsialist

T Eesti raskeveohobused.

Foto: Toomas Tuul

Kampaaniaga “Elavad külamaastikud — taluloomad rahvusparkides” tunnustatakse inimesi, kes igapäevaselt loomadega tegelevad Ave Paulus, kultuuripärandi spetsialist

R

ahvusparkide pärandmaastikud püsivad kultuuri ja looduse koosmõjul, külade ja talumajapidamiste traditsioonide kestmise läbi. Taluloomad on lahutamatu osa talukultuurist.

Ohustatud tõud ja põlistõud elavad ainult siin ja on oluline osa meie rahvusmaastikest. Rahvusparkide kultuuripärandi püsimisel on loomapidamisel ning sellega seotud vaimsel ja materiaalsel kultuuripärandil võtmeroll.

Keskkonnaamet kutsub sel aastal kõiki rahvusparkide ärksaid inimesi, kel kodus või lähikonnas taluloomi, endast teada andma. Üleskutse eesmärk on väärtustada ja tunnustada inimesi, kes loomadega tegelevad, propageerida põlistõuge ja saada meie rahvusparkidesse rohkem taluloomi. Kampaania jooksul kaardistame ka loomapidajate mured ja hakkame neile lahendusi otsima. Samuti loodame teha koostööd loomapidamisega tegelevate organisatsioonidega. Erilist tähelepanu pöörame ohustatud tõugudele ja põlistõugudele.

Aasta vältel toimub koostöös partneritega mitmeid üritusi. Kampaania algas 16. mail 2015 Eesti Vabaõhumuuseumis toimunud avaseminariga.

26. juulil toimus ühistöös koostööpartneritega „Suur hobupäev Palmses”, kuhu koondati meie hobusetõud ja traditsioonilised talutööd hobuste-

Eesti hagijad.

ga, XXI Eesti raskeveohobuste päev, takistussõit ja kaarikusõit, mõttekojad ning Lahemaa hobusekasvatajad – Palmses sai näha hobuste ja hobumajanduse erinäolisi tahke. Kohal oli üle 2500 huvilise ning ka ajakirjandus käsitles hobupidamise küsimusi.

16. augustil peeti ühistöös „Jahikoerapäev Palmses”, kus toimusid jahikoeratõugude tutvustus ja eesti hagijate esitlus, jahindus- ja koerateemalised mõttekojad, jahialade demonstratsioonesinemised ning praktilised töötoad.

Koerapäeva eesmärk oli tutvustada jahikoeri ning nende igapäevatööd.

19. septembril korraldas Keskkonnaamet kultuuri ning keskkonda väärtustaval Ökomässul Patarei merekindluses “Elavate külamaastike” päeva koostöös Säästva Renoveerimise Infokeskusega. Lahemaa talupidajad tutvustasid taluelu ja loomapidamist, toimus seminar ja paneeldiskussioon meie maastike säilitamise olulisusest ning loomapidamise tulevikust. Oktoobri lõpus toimub karjakoerte tööd tutvustav koolituspäev.

Kampaania raames loodame populariseerida loomapidamist. Lisaks majanduslikule kasule on küsimus ju eelkõige talulise elulaadi väärtustamises, mis on lahutamatu osa rahvusparkide kultuuripärandist.

Foto: Toomas Tuul

änavu 1. jaanuaril jõustus ELi liikmesriikides õigusakt „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus invasiivsete võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta”. Euroopa looduslike elupaikade, loomastiku, taimestiku ja linnustiku kaitset käsitlevate nn linnu- ja loodusdirektiivide kõrval (pärinevad vastavalt aastatest 1979 ja 1992) on tegu ELi kolmanda suurema õigusaktiga looduskaitse vallas.

Määruse vastuvõtmise tingis ammune vajadus reguleerida ühtse õigusakti abil ELis invasiivsete võõrliikide levimise ennetamis- ja ohjamistegevusi. Invasiivseks nimetatakse võõrliike, mis ohjeldamatult paljunedes ja kiiresti levides võivad rikkuda ökosüsteemide tasakaalu ja vähendada looduslikku mitmekesisust, mõjuda ohtlikult nii keskkonnale, inimese tervisele kui ka majandusele.

Määrus rõhutab uute invasiivsete võõrliikide ELi sissetoomise ja leviku takistamise ning nende leidmise korral kiire reageerimise olulisust. See tähendab tõhusat tollikontrolli, järelevalvet, seiret ja ohjamistegevusi kohe, kui ohtlik liik on leitud. Juba looduses esinevate, kuid vähese levikuga võõrliikide puhul on eesmärk nad loodusest eemaldada, laialt levinud võõrliikide puhul keskendutakse nende arvukuse vähendamisele ja edasise leviku piiramisele.

Euroopa Liidu tähtsusega võõrliikide nimekiri

ELi seisukohast ohtlikud invasiivsed võõrliigid kantakse määruse lisadega kehtestatavasse nimekirja. Nende liikide ohjamiseks ja leviku ennetamiseks peavad kõik ELi liikmesriigid meetmed kasutusele võtma.

Nimekirja kandmise aluseks on teaduslikud riskihinnangud, milles on analüüsitud liigi sissetoomise ja levikuga kaasnevaid riske, mõju looduslikele ökosüsteemidele, majandusele ning inimtervisele. Arvestatakse ka liigi teadaolevaist kasutusviisidest tulenevat võimalikku sotsiaalset ja majanduslikku kasu. Nimekirja lisamisest tingitud majanduspiirangud peavad olema põhjendatud ega tohi minna vastuollu vabakaubanduse reeglitega. Oluline on kulutõhusus – vältida püütakse nii võimalikke ohjamistegevustest tulenevaid ebaproportsionaalseid kulusid liikmesriigile kui ka võimalikust tegevusetusest tulenevaid kulusid. Samuti hinnatakse, kas liiki on võimalik üldse ohjata ja kas liikmesriigid tuleks ohjamistegevustega toime. Kui ohjamine on võimatu nt tõrjumisega kaasnevate keskkonnaprobleemide tõttu või ebaotstarbekalt kallis, ei saa seda liikmesriigile kohustuseks panna. Kindlasti on kulutõhusaim meetod ohtlike võõrliikide sissetuleku ennetamine, sest juba loodusesse sattunud võõrliigi tõrje on kallis ja sageli võimatu.

Kuna esmatähtis on ennetustöö, on ühest küljest oluline nimekirja selliste võõrliikide kandmine, mida ELis ei ole veel leitud või mis pole veel laialt levinud, kuid mille ohtlikkus on teadusli-

Looduskaitsebioloog Maria Rätsep karuputketõrjet tegemas.

Foto: Martin Ott

kult tõestatud. Teisalt aga pööratakse tähelepanu võõrliikidele, millel on tõenäoliselt kõige suurem kahjulik mõju.

Nimekirja ei kanta liike, mis on ühes või teises liikmesriigis küll probleemsed võõrliigid, kuid pärismaised mõnes teises ELi piirkonnas, sest see tekitaks ühest küljest segadust määruse elluviimisel ning teisalt võib olla vastuolus teiste õigusaktidega (nt linnu- ja/või loodusdirektiiviga). Seetõttu ei saa nimekirja kanda nt Lõuna-Euroopas looduslikult levinud hispaania teetigu ega šaakalit, kellest viimase puhul on tema võõrliigi staatus PõhjaEuroopas pealegi kahtluse all.

Euroopa Liidu tähtsusega võõrliikide nimekiri jõustub ja avalikustatakse eeldatavalt lähikuudel.

Hiljem saab sinna jooksvalt uusi, tõendatult üleliiduliselt probleemseid võõrliike lisada või vastupidi – neid sealt eemaldada.

Mida nimekirja jõustumine meile kaasa toob?

Nimekirja kantud liikide puhul on keelatud nende elusate isendite • import Euroopa Liitu; • pidamine; • paljundamine ja aretamine; • transport, sh transiit (v.a ohjamistegevuse raames); • turustamine; • kasutus või vahetus; • paljunemise või kasvatamise võimaldamine; • loodusesse laskmine.

Mitme ohtliku võõrliigi elusisendite sissevedu ELi on olnud juba varem keelatud. Need liigid on rebasorav, punakabeorav, hallorav, valgepõsk-händpart, punakõrv-ilukilpkonn, ehiskilpkonn ja härgkonn. Nende transport ja turustamine on aga ELis olnud seni lubatud.

Suure tõenäosusega arvatakse need liigid ELi tähtsusega võõrliikide nimekirja.

Suur on ka tõenäosus, et nimekirja kantakse nii meil kui ka naaberriikides suuri probleeme tekitavad võõrliigid Sosnovski ja hiid-karuputk ning pärsia karuputk. Eesti näitel on näha, et nende levikut on võimalik kontrolli all hoida. Lisaks on karuputke võõrliikide põllumajanduslik kasutus muutunud väheoluliseks, mis tähendab, et nendega kaasnev kahju loodusele ja inimesele kaalub üles võimaliku majandusliku kasu.

Nimekirja jõustumisel tuleb sinna kantud taimede kasvatamine kohe lõpetada ja taimed hävitada. Igasugust liigi paljunemise võimaldamist (sh tõrje takistamist) loetakse rikkumiseks.

Loomade puhul saab asi olema mõnevõrra leebem – juhul, kui eraisikul on kodus nimekirja kantud liik, võib ta oma lemmiklooma elupäevade lõpuni pidada. Oma elupäevi ei saa aga lasta loomulikul teel lõpetada loodusesse lastud lemmikloomadel – need püütakse loodusest välja ja paraku likvideeritakse.

Võõrlooma vastutustundetut loodusesse laskjat ootavad karmid sanktsioonid. Seega tuleb endale lemmiklooma soetamisel hoolikalt liigi tausta uurida – nt punakõrv-ilukilpkonnad, maiad pesukarud või lärmakad papagoid ei pruugi suureks kasvades enam sugugi nii armsad olla, kui nad olid loomalastena.

Nimekirja kantud liike võib tulevikus pidada Keskkonnaameti loa alusel kasutamiseks teadustöös, ex situ liigikaitses, meditsiinis või muudel põhjendatud kaalukatel ja Euroopa Komisjoniga kooskõlastatud erandjuhtudel.

Ettevõtetele antakse üleminekuaeg olemasolevate loomade müümiseks või äraandmiseks lemmikloomadeks või Keskkonnaametilt eriloa saanud asutusele. Seejuures tuleb tagada, et loomad ei pääseks vabadusse ega paljuneks.

Eestis jääb kehtima ka 2004. aastal keskkonnaministri määrusega kinnitatud looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekiri. See sisaldab eespool mainitud karuputke võõrliike, meil ohtlikke vähi- ja kalaliike, imetajaid jt, kelle import Eestisse, tehingud nendega ning tehistingimustes kasvatamine on juba praegu keelatud või rangelt piiratud.

Võõrliigi leidumist Eestis saab kontrollida Põhja-Euroopa ja Balti invasiivsete liikide koostöövõrgustiku NOBANIS andmebaasis: nobanis.org/search.asp Teata võõrliigi leiukohast või küsi nõu: info@keskkonnaamet.ee, karuputk@keskkonnaamet.ee, alien@envir.ee Võõrliikide leiukohti saab ise sisestada loodusvaatluste andmebaasi: http://loodusvaatlused.eelis.ee Vt ka: www.keskkonnaamet.ee/karuputk