Kroonleht 2016

Kroonleht Infoleht 2016

Kroonlehe väljaandja on Keskkonnaamet, lehe kujundas ja trükkis Ekspress Meedia AS.

Meie hirmus ilus loodus Tõnu Talvi, keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist

Head tervist!

Eesti loodus on väga rikas. Meie maa paikneb erinevate suurte loodusregioonide kokkupuutealal. Siin saavad veel hakkama paljud põhjapoolse levilaga taime- ja loomaliigid, kes sõltuvad aastaaegade selgest vaheldumisest, külmast talvest ja okasmetsadest. Samas on koos lehtmetsade ja kliimamuutustega meile jõudnud ja üha enam lisandumas paljud Kesk-Euroopa liigid.

Selline mitmekesisus ja maastike mosaiiksus teeb Eesti looduse erakordseks. Temast peavad lugu nii mõnedki oma inimesed ja imetlevad külalised.

Kuid iga sagedane ja argine suhe on alati palju eripalgelisem, sisaldades hoolimise ja imetlemise kõrval sageli ka võõritust ning kohati isegi hirmu. Inimese suhestumist looduse erinevate vormide ja nähtustega mõjutavad mitmed tegurid. Eelkõige on oluline lapsepõlves kogetu, kindlasti on tähtsad ka hiljem koolides ja elukogemusega lisandunud ning keskkonna vormitud väärtushinnangud. Tänapäeval on hoiakute kujundamisel üha suurem roll ka meedial.

Teenimatu kartus ja viha

Koos maailmas jõudsalt laieneva linnastumisega polariseeruvad üha enam ka inimese ja looduse suhted.

Paljud oskusliku vahendamise käigus pehmete ja armsatena eksponeeritud liigid omandavad sageli kultusliku ja täiuslikult positiivse kuvandi. Vaatamata sellele, et nad oma igapäevases ökosüsteemis toimivad valimatute ja suure mõjuga röövloomadena.

Selliste liikidena võib meie loomastikus viidata näiteks valge-toonekure või orava poole. Nad täidavad oma normaalset rolli looduses. Samal ajal, ja eriti just viimastel aastakümnetel, on mitmed loomaliigid pälvinud paljude inimeste silmis negatiivse kuvandi, millega sageli kaasneb ka hirm ja varjatud või avalik vaenamine.

On ju trafaretne arvamus, et puuk on jõle ja rebane võluv. Ning seda vaatamata selgele teadmisele, et nii võsapuugi levitatav borrelioos kui ka rebase levitatavad paelussid on inimesele ühtmoodi väga ohtlikud. Ka rahulik majaämblik koridorinurgas on selgelt efektiivsem ja tervisesõbralikum kärbsetõrjuja kui liimpaber ja putukamürk.

Omistades mõningatele eluvormidele negatiivse ja hirmsa kuvandi, on inimesel oma elu keerdkäikudest justkui kergem läbi tulla ja meedial lihtsam end müüa.

Foto: Silver Raidla

Käsikäes linnastumisega polariseeruvad üha enam ka inimese ja looduse suhted.

Kuidas kõrvuti elada nii, et vältida teenimatut hirmu ning alal hoida vajalik ettevaatus ja austus üksteise suhtes?

Andres Onemar, keskkonnaameti peadirektor

Rebane on imeilus, temaga levivad haigused võivad olla aga hirmsad.

Nii peavadki meie mitmed ühe-kahe-nelja-kuue-kaheksajalgsed naabrid lisaks oma elukäigus ette tulevatele võitlustele tajuma ka inimese vaenamist. Seda vaatamata tõsiasjale, et inimlooma poolt tahtlikult tekitatud vigastuste, haiguste või õnnetuste läbi hukkub Eestis aastas sadu kordi rohkem kaaskodanikke kui kärbseseente, rästikute, puukide, ämblike, vareste, huntide ja veel paljude teiste “hirmsate” elusorganismidega kohtumise tulemusel.

Looduses ei ole häid ja halbu, ilusaid ja inetuid, kasulikke ja kahjulikke liike.

Kõik need hinnangud eksisteerivad inimese teadvuses ning on seal kergesti manipuleeritavad. Kuidas kõrvuti edasi elada nii, et vältida teenimatut vaenu ja viha ning alal hoida vajalik ettevaatus ja austus üksteise suhtes?

duse suhteid igakülgne ja -päevane loodusega suhtlemine ja loodusharrastus. Selle põhimõtte edukuse näide on sajandeid püsinud jätkusuutliku maarahva igapäevatarkused ja oskused. Loodusega arvestati ja võideldi, loodust kasutati oma tarbeks ära ja temast otsiti tuge.

Loomulikult ei saa me tänapäeval eeldada suure osa inimeste tagasipöördumist looduse keskele igapäevase maaelu juurde. Kuid erinevate harrastuste (fotograafia, sportimine, seenelkäik jne), elukoha ja -stiili teadliku kujundamise kaudu taastub või säilib ka normaalne arusaam looduses toimuva fenoloogiast, sealsetest eluvormidest ja nähtustest, millega peab arvestama.

Juba see, kui igal kevadel oodatakse südamepõksumisega esimest pilkude-

On ju trafaretne arvamus, et puuk on jõle ja rebane võluv. Ning seda vaatamata selgele teadmisele, et nii võsapuugi levitatav borrelioos kui ka rebase levitatavad paelussid on inimesele ühtmoodi väga ohtlikud.

Hoitakse ja mõistetakse tuttavat

Inimese ja looduse vaheliste suhete korraldamisel on alati võtmetähtsus looduse tundmisel. Igakülgne loodusharidus, alates kodust, süvenedes koolis ja jätkudes hiljem läbi elu, tutvustab ja lähendab loodust. Hoida ja mõista saab vaid seda, keda tuntakse.

Võõras tekitab alati võõristust. Oluline on nii võimalikult paljude üksikvormide tundmine kui ka looduses toimuva süsteemne nägemus. Siis ei ole enam omade hoidmise ja võõra pelgamise vahel ületamatut kuristikku ja hirmu suured silmad muutuvad huvilisel uurivaks pilguks. Loojangujärgsest metsast kostva hirmsa röökimise põhjustajaks osutub hommikul heinamaal sööv imeliste sarvedega hirvepull.

Kõrvuti teadliku loodusõppega lähendab ja normaliseerib inimese-loo-

vahetust suvekodu aianurga kompostihunnikul end soojendava nastikuga, on suur samm metsaliste poole. Naaber saab tuttavamaks ning ta ei tundugi enam nii erinev ja hirmutav.

Lisaks sagedasele looduses viibimisele lähendab inimese ja looduse vahelisi suhteid ning üksteisemõistmist otsene eluslooduse majandamine. Veel väga suur osa meie sissetulekutest on otseselt loodusega seotud. Kõigi ökosüsteemi teenuste tarbimisel, alates metsamajandusest ja lõpetades puhkuse, marjakorjamise või ilu jäädvustamisega, suheldakse loodusega ja märgistatakse nähtamatu piir. Regulaarse ja otsese (sageli majandusliku) suhte käigus õpitakse üksteist paremini tundma. Virtuaalset ja umbisikulist võõristust, kartust või koguni hirmu asendab vastastikune otsene tutvus ja austus.

Foto: Mati Martinson

Looduses majandaja arvestab üha enam loodusega ning looduslikud liigid võtavad omakorda arvesse inimese antud signaale ja piirimärke. Metsas ja looduses rändaja liigub turvalistel radadel ja vaatab hoolikalt ette, kuhu astub või puhkekoha valib. Võõrastel radadel tasub alati kanda korralikke jalavarje.

Roomajad hoiavad eemale õuealast, kui keegi teine seal sageli ringi trambib, ning puugid ei saa hästi levida aladel, kus võsa on raiutud ja hein niidetud.

Tavaline võib kaduda, võõras muutub omaks

Looduses ei püsi miski paigal, seal toimuvad pidevad muutused. Sadakond aastat tagasi oli põder Eestis väga haruldane loom, metssiga ja hirv puudusid meie metsades hoopis. Metsamehed pelgasid siis tõsiselt, et põdra arvukuse kasv üle paarisaja isendi hävitab Eesti metsad. Sõraliste suured arvukuse kõikumised on ajaloos olnud tingitud nii kliima kõikumisest, suurkiskjate rohkusest kui küttimissurvest.

Erinevalt Põhjamaadest ei ole Eestis kunagi suurkiskjad (hunt, pruunkaru, ilves) loodusest täiesti hävitatud.

Seetõttu on ka meie karjakasvatajatel ja jahimeestel püsinud oskused ja traditsioonid elada ning majandada kõrvuti nende võimsate ja saladuslike loomadega. Skandinaavias ja Soomes on hundi vahepealne hävitamine ja viimastel aastakümnetel toimunud tagasitulek põhjustanud elanikkonnas põhjendamatut viha ja hirmu.

Eesti looduses toimuvad jätkuvalt muutused, mida on kasulik tunda. Veel pool sajandit tagasi eksootiline kobras on nüüd levinud üle kogu maa. Mõistlik on võõra liigiga tuttavaks saada ja tema naabrusega kohaneda. Hirm või viha ei aita meid nendes tegevustes eriti kaasa.

Tervikliku ja mitmekesise looduse keskel oleme ka ise terved ja rikkad. Et meie suhteid tasakaalukalt ja mõistlikult hoida, on tark loodust tunda ja temaga arvestada. Siis tundub loodus meile jätkuvalt vaid hirmus ilus.

Head tervist soovime üksteisele sageli. Head keskkonda me niimoodi soovima pole harjunud. Aga tänapäeva ühiskonnas võib-olla peaks.

Tervisel ja keskkonnal on üks oluline ühine omadus – mõlemast räägime alles siis, kui lood on sellega kehvad. Kui tervise halvenemist tajume vahetult ja kiiremini, siis keskkonnamuutuste mõju saab selgeks salamisi, ent see-eest võivad sel olla pikaajalised tagajärjed.

Teame, et tervise või keskkonna hea seisundi tagab õige mõtlemine ja käitumine. Seisundi halvenemine viitab tehtud vigadele. Sageli ei tee me vigu teadlikult, vaid pigem ikka seetõttu, et valime mugavama, lihtsama tee. Kes siis ikka oma tervist meelega rikub või tervist kahjustavat keskkonda koju ja aeda loob.

Tervise- ja keskkonnasõbraliku tegutsemise eeldus on piisav teadlikkus teo või selle tegemata jätmise tagajärgedest ja mõjudest. Kõik algab sisemisest veendumusest ja soovist teha kõik tarvilik, et saavutada tervise ja elukeskkonna hea kvaliteet.

Käesoleva Kroonlehe ülesanne ongi ärgitada meid teadmisi koguma ja teadlikult õigeid valikuid tegema. Ikka selleks, et kaks inimese käitumist kõige enam mõjutavat emotsiooni, armastus ja hirm, saaksid tundeks, mis aitab õigeid valikuid teha. Seda, mida tunned, pole ju põhjust põhjendamatult karta. Ja armastada meie senini head ja mitmekesist keskkonda, õppides sellest iga päev midagi uut, on mõistlik.

Kroonlehe digileht: http://digileht. epl.delfi.ee/kroonleht2016 Kroonlehe toimetaja: Sille Ader, keskkonnaameti pressiesindaja Tagasiside: sille.ader@keskkonnaamet.ee Lisainfo: www.keskkonnaamet.ee või www.facebook.com/keskkonnaamet

KROONLEHT

2

Liikumis- ja avastamisrõõm looduses Roland Müür, keskkonnaameti looduskaitse nõunik ja matkajuht

Igaüks meist tahab kogeda erakordseid hetki – meeldejäävaid üllatusi, uusi avastusi, põnevaid seiklusi. Elu on liiga lühike, et öelda sellele ei. Kõige lihtsam ja kiirem on kogeda seda kõike siinsamas Eestis, kui oskad vaid leida huvitavaid võimalusi.

Puhkuse-eelne viimane töönädal on lõppenud. Nagu ikka tähendas see veel pikemaid õhtuid ja tavalisest hilisemat koju saabumist. Üritamist kõikvõimalikud asjad ette ära teha lootuses osastki töömõtetest paariks nädalaks priiks saada. Selline spurt ja teadmine eesootavast annab mõnusa vabadusetunde.

Kui plaane tehtud pole, võib lasta puhkusel lihtsalt kulgeda – hiline hommikukohv pannkookidega, lugemist ootavad raamatud ja õhtused üritused. Lasta ajal mõnusalt libiseda. Ka sellist olemist on vaja. Samas olete ehk kuulnud, et aeg hakkab vanuse kasvades kiiremini kulgema?

Jah, nii see on. Tavaliselt. Ja seda just seetõttu, et elus jääb sündmusi vähemaks.

Me loobume uudishimust ja avastamisest. Laseme elul kulgeda. Selle reeglipära murdmiseks tuleb teha vahel midagi teisiti. Saada üle oma harjumustest ja mugavusest. Teisiti tegemise võimalusi on maailm täis ning ka Eestis on kohti, mis üllatavad ja pakuvad avastusrõõmu. Kuidas neid leida?

Hea puhkuse veetmise koht on loodus. Eestis on võrreldes Lõuna- ja Kesk-Euroopaga säilinud üpris palju loodusväärtusi. Meie parimaid alasid

hoitakse kaitsealadena, kus kehtivad loodusväärtuste säilitamiseks erineva rangusega piirangud. Eesti maismaast ligi 18% hõlmava kaitsealade võrgustiku eesmärgid on mitmekesised – me kaitseme inimpelglike kotkaste elupaiku, säilitame põliseid metsamassiive ning ka liigirikkaid karja- ja heinamaid. Samas on nende alade üheks lahutamatuks osaks ka inimesed, kes oskavad hinnata neid väärtusi.

Naissaarel leidub põnevaid matkaradasid nii looduse-, ajaloo- kui ka kultuurihuvilistele.

Foto: Roland Müür

Õppe- ja matkarajad

Looduses käimise lihtsaim viis on ettevalmistatud rajad. Eestis on kaitsealadele rajatud sadu õppe- ja matkaradu, mille pikkust saab mõõta tuhandetes kilomeetrites. Ehitatud on vaatetorne ning koostatud huvitavamate piirkondade infomaterjale. Parim võimalus endale sobiv marsruut välja valida on külastada lehekülgi www.puhkaeestis.ee või www.loodusegakoos. ee. Mõlemalt lehelt saab lihtsa otsinguga leida omale sobivas piirkonnas meelepärase matka- või rattaraja, looduskeskuse või telkimiskoha. Valik on lai ja avastamist väärivad kõik kohad.

Pakun välja oma lemmikud Eesti lääne-, põhja-, ida- ja lõunapoolsematest radadest. Üks läänepoolseimaid on Harilaiu

Discgolf on hasarti tekitav sportmäng, kus mängijad peavad võimalikult väheste visete arvuga viskama lendava taldriku discgolf’i korvi.

Foto: Roland Müür

matkarada Saaremaal. Vilsandi rahvuspargis asuv Harilaid on kunagine meresaar, mis nüüdseks on Saaremaaga kokku kasvanud. Suviti on siin suhteliselt rahvarohke, kui käiakse uudistamas kuulsat meres asuvat tuletorni. Harilaid on Eesti kiireima rannajoone muutusega piirkond. Sagedased tuulised ilmad ja avatus Läänemere tormilainetele söövad ühelt pool randa ning kuhjavad liiva kaugemale tagasi. Seetõttu ongi kunagi veepiirist 25 meetri kaugusele ehitatud tuletorn nüüd jalgupidi vees.

Põhjapoolsetest radadest tasuvad avastamist Tallinna külje all asuva Naissaare looduspargi matkarajad.

Naissaare looduspark on tinglikult meie looduskaitse häll – siin ning lähikonna saartel (Aegnal ja praegusel Paljassaare poolsaarel) keelas Taani kuningas juba 1297. aastal metsaraie.

Naissaare rikas ajalugu on lasknud siia sobitada kolm temaatilist rada: looduse tutvustamisele suunatud keskraja (11 km), militaarset ajalugu tutvustava põhjaraja (7 km) ja lõunapoolse kultuuriraja (12 km).

Idapoolseimaks valikuks võiks olla 5 km pikkune Puhatu looduskaitseala Poruni matkarada. Kitsas teekond juhatab külastajad riigipiiri lähedal, Poruni jõe ääres läbi tõeliselt eestimaise ürgmetsa.

Lõunapoolseim rada jõuabki välja Eesti lõunapoolseimasse punkti. Eestimaa lõunatipu looduse õpperada algab Naha talu suure tamme alt ning suunab Läti riigipiiriks oleva Peetri jõe lähedastesse metsadesse.

Spordihuvilistel tasub oma võimalusi uurida ka mõnest teisest portaalist.

Metsajooksuks, rattasõiduks, suusatamiseks või kepikõnniks ette valmistatud radade infot leiab terviseradade kodulehelt (www.terviserajad.ee).

Viimastel aastatel on populaarsust kogunud discgolf ehk kettagolf. Populaarsetel radadel (eelkõige Tallin-

nas) ületab mänguhuvi juba looduse taluvuse piire, kuid paljudes kohtades on see siiski mõnus ja loodussõbralik väljas liikumise viis. Mänguradade ja visketehnikate kohta leiab huviline infot lehelt www.discsport.ee.

Uudseks võimaluseks loodust avastada on kasutada äsja loodud ning arenevat Avastusraja rakendust (www.avastusrada.ee), mis pakub nutiseadme abil valikut virtuaalsetest

õigus annab looduses toimetamiseks suhteliselt vabad käed – liikuda võib kõigi avalike veekogude kaldaaladel 4 m ning laevatatavatel veekogudel 10 m ulatuses veepiirist. Kallasrajast kaugemal on lubatud jalgsi ja jalgrattaga liikuda kõikjal, kaasa arvatud eramaadel, kui maaomanik pole keelustanud oma maal viibimist (näiteks rajanud aeda, paigaldanud maatüki piirile keelava sildi vms).

Looduses liikudes peab arvestama igaüheõigusega, kuid teisest küljest tuleb austada ka maaomanike omandiõigust. matkaradadest, kus saab rännata ning oma piirkonnaga seotud teadmisi testida. Õppevahend võimaldab kombineerida uusi tehnoloogilisi lahendusi õuesõppe, elamus- ja avastusõppe meetodiga, olles õppijatele huvitav nii oma tehnilise lahenduse kui ka selle rakendatavuse poolest looduses.

Lisaks võib võtta endale eesmärgi leida Eestimaalt üles mõni huvitav punkt. Sellist võimalust pakub Geopeituse keskkond (www.Geopeitus.ee). Tegu on värskes õhus mängitava aardeotsimise mänguga, milles osalejad kasutavad GPS-i või täpseid kaarte, et peita ja otsida aardeid. Mängu mängitakse vähemalt 184 riigis, ka Eestis suureneb mängu populaarsus ja aarete arv pidevalt vastavalt mängijate lisandumisele.

Millega arvestada looduses rännates?

Omal käel looduses liikudes tuleb järgida vanu tuntud ja praeguseks seadustesse kirja pandud põhimõtteid.

Arvestama peab igaüheõigusega, kuid teisest küljest tuleb austada ka maaomanike omandiõigust. Eesti igaühe-

Mootor- ja maastikusõidukitega väljaspool avalikke teid liiklemiseks peab taskus olema maaomaniku kirjalik luba. Eramaal on lubatud lühiajaliselt (st kuni üks ööpäev) ka telkida, kui maaomanik pole seda otseselt keelanud, küll aga tasub laagripaika valides arvestada kohalike elanike kodurahuga, hoidudes elumajadest vähemalt 150 m kaugusele.

Lõket võib teha nii era- kui ka riigimaadel selleks ettevalmistatud kohtades. Kõige olulisem on meeles pidada, et loodust tuleb hoida puhta ja ilusana.

Omal käel ja väljaspool radu liikudes tutvu eelnevalt ka erinevate kaitsealade piirangutega. Vaata maaameti geoportaalist (http://geoportaal.maaamet.ee/) või loodusvaatluste andmebaasi kaardilt (http:// loodus.keskkonnainfo.ee/lva_kaart/), kas ja millised kaitsealad jäävad sinu plaanitud rajale ning vajadusel tutvu Riigi Teataja kaudu alade kaitsekorraga. Kindlasti leiab kaitsealade kohta lisainfot ka keskkonnaameti veebilehelt (www.keskkonnaamet.ee) ja meie kaitse planeerimise spetsialistidelt.

KROONLEHT

3

Kuidas kaitsta end puugirünnete eest?

Kuulo Kutsar, terviseameti epidemioloogianõunik

Looduses puugirohketes kohtades liikudes tuleb olla hoolas. Mida täpsemalt võiks jälgida?

Eestis kestab puugirünnete hooaeg sõltuvalt ilmastiku varieerumisest aprillist oktoobri lõpuni. Eriti agaralt ründavad inimesi kevadel ja varasuvel puugi nümfid – noored, pisikesed ja näljased sööta otsivad puugiisendid.

Kuna Eestis levinud võsa- ja laanepuugid kannavad edasi mitmete ohtlike nakkushaiguste tekitajaid, eeskätt puukentsefaliidi viirusi ja puukborrelioosi baktereid, peaksime puugiründe hooaja jooksul kaitsma nii ennast kui oma lähedasi puukide eest.

Muutunud kliima ei ole peamine tegur, mis on soodustanud puukide arvukuse suurenemist Eestis. Sageli on ka inimese enda käitumine looduses kujunenud puugihaigustesse nakatumise peamiseks ohuteguriks – mida sagedamini ja hooletumalt me end looduses puukidele välja pakume, seda suuremasse nakatumise ohtu end seame.

Puukentsefaliit on ainus puugihaigus, mille vastu on võimalik inimest

vaktsineerida ja seda juba alates esimesest eluaastast. Vaktsineerimist on otstarbekas alustada enne puugihooaja algust märtsis, kusjuures arvestada tuleb, et pärast vaktsineerimist kujuneb immuunsus keskmiselt kahe nädala pärast. Samas pole hilja vaktsineerimisega alustada ka augustis, kui põhiline seenehooaeg seisab alles ees.

Püsiva immuunsuse kujundamiseks tuleb inimesele manustada vaktsiini kolm annust, teine annus hiljemalt kuu aja möödudes ja kolmas aasta pärast. Seejärel tuleb vaktsineerida kolme aasta pärast ning edaspidi juba iga viie aasta järel (üle 50 a. vanused inimesed iga kolme aasta järel). Muude puuginakkuste (puukborrelioos, ehrlihioos, babesioos jm) vastu vaktsiine ei ole.

Soovitused puugirünnete vältimiseks

Looduses puugirohketes kohtades liikudes kandke heledaid riideid, millelt on kergem avastada tumedaid puuke ja neid sealt eemaldada. Särk või jope peaks olema pikkade varrukatega, püksid pikkade säärtega, sääred sokkide või kummikute sisse topitud.

Heitke aeg-ajalt pilk nii enda ja oma laste riietele või lemmiklooma karvkattele. Kui avastate puugi, eemaldage see esimesel võimalusel.

Teatud puugipeletamise efektiivsust omavad putukatõrjevahendid, millega võib katta nii avatud vigastusteta nahapinnad kui ka väliriided. Putukatõrjevahendite kasutamisel lastel tuleb olla ettevaatlik ning järgida kasutamisjuhist.

Koju jõudes eemaldage väliriided ja jalanõud enne eluruumidesse sisenemist, raputage või kloppige need hoolikalt läbi. Seejärel paigutage need eraldi igapäevariietest, nt eraldi hoiuruumi.

Pesemisruumis või vannitoas kontrollige üle enda ja oma laste keha, võimalusel käige duši all.

Kontrollige regulaarselt üle vabalt väljas jooksvad koerad ja kassid või veel parem – kammige nende karvkate läbi puukide eemaldamiseks mõeldud kammiga. Koerte või kasside karvadelt maha langenud puugid võivad rünnata inimesi ka toas.

Metsa, lagendiku või puisniiduga piirnevatele puhkealadele, -kohtadele või eluhoonetele tõkestab puukide juurdepääsu nende vahele rajatud kruusa- või killustikuvöönd.

Kui olete puugi juba saanud, tuleb see võimalikult kiiresti nahalt eemaldada, sest haigustekitajate üleminekuks puugi süljest inimese organismi kulub 17–48 tundi.

Puukentsefaliit on ainus puugihaigus, mille vastu on võimalik inimest vaktsineerida.

Kuidas mõjub liikumine tervisele?

Rattasõit maalilistes paikades pakub lõõgastust nii kehale kui vaimule.

Foto: Shutterstock

Kristina Aidla-Bauvald, terviseameti keskkonnatervise riskihindamise büroo peaspetsialist

Tervise hoidmiseks ja haiguste ennetamiseks tuleks liikuda mõõduka intensiivsusega vähemalt 30 minutit päevas ja nii pea iga päev.

Foto: Sille Ader

Tänapäeva tehniliselt kiirelt arenevas ja üha mugavamaks muutuvas maailmas jääb kahjuks kehalist liikumist järjest vähemaks. Kipume unustama, et liikumine on inimese üks esmaseid eluvajadusi, mis on oluline igas vanuses, et ennetada haigusi, tõsta keha töövõimet ja enesetunnet.

Need, kes on harjunud iga päev piisavalt liikuma, on vähem ohustatud südame isheemiatõvest, kõrgvererõhktõvest, suhkruhaigusest, jämesoolevähist, luuhõrenemisest ning ülekaalulisusest ja rasvumisest. Regulaarselt liikumist harrastavad inimesed on haigustele vastupidavamad, rõõmsameelsemad ning tulevad oma eluga paremini toime. Üldine soovitus on liikuda mõõduka intensiivsusega vähemalt 30 minutit päevas ja seda võimalusel enamikul päevadel nädalas. Tervislik on liikuda 30 minutit järjest või vähemalt 10-minutiliste osade kaupa. Kehakaalu kontrollimiseks peaks liikumist olema rohkem. Samuti on laste ja noorte jaoks soovitused teised. Nemad peaksid igapäevaselt tegelema mõõduka intensiivsusega kehalise tegevusega vähemalt 60 minutit.

Selleks, et lastel areneks terve luustik ja lihaskond, peaksid nad lisaks vähemalt kaks korda nädalas tegelema harjutustega, mis tugevdavad kõiki lihaseid ja suurendavad painduvust.

Regulaarne liikumine parandab ja

säilitab südame töövõimet. Mõõduka intensiivsusega koormus tõstab südame löögimahtu ja maksimaalset minutimahtu. Seega on liikumisel palju häid toimeid elundsüsteemidele, kuid samas on liikumine ka üks peamisi abinõusid vananemise ja mitteaktiivsusega kaasneva osteoporoosi ning sellest tingitud luumurdude ennetamiseks.

Looduses liikumine toob kasu ka vaimsele tervisele

Vabal ajal tasub kindlasti kasutada võimalust minna õue jalutama, jooksma, ujuma, jalgratta või paadiga sõitma, koeraga kõndima või lihtsalt loodusest rõõmu tundma. Looduses liikumine on kasulik nii meie füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Harvardi ülikooli evolutsioonibioloog E. O. Wilson on välja tulnud “biofiilia” hüpoteesiga, mille kohaselt on inimestel psühholoogiline vajadus roheluse järele, kuna inimliik on algselt sellises keskkonnas välja arenenud. Seetõttu on looduskeskkonnast eemaldumine meie vaimsele tervisele kahjulik – kontakt loodusega on inimloomuse põhivajadus.

See võib omakorda selgitada, miks on urbaniseerunud keskkondades nii palju depressiooni ja ärevushäireid.

Inimese jõuvarude ja energia taastamiseks on sportlik puhkus vabas õhus parim valik. Terves kehas on terve vaim!

KROONLEHT

4 Foto: Elina Leiner

Vesi meie ümber

Supluskohtade klassid 2015. a

Elina Leiner, keskkonnaameti veemajanduse koordinaator

guses puhast vett nii meile kui ka meie järeltulijatele.

Aune Annus, terviseameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialist

Eesti suplusvee kvaliteet on hea

Ükskõik, mis suunas me liigume, jõuame peagi mõne veekoguni. Vesi on meie ümber ja sees, ilma veeta ei püsi me elus. Kuidas tagada, et ka aastakümnete pärast oleks meil piisavas koguses puhast vett? Milline on meie veekogude ja suplusvee kvaliteet?

Me kasutame vett toidu tegemisel, pesemisel, kastmisel, ujumisel, paadisõidul jm. Veekogud on osa meie kaunist maastikust. Kui me ei mõjuta veekogu ehitiste või tehnovahenditega, piisab säästlikust ja heaperemehelikust käitumisest.

See tähendab, et hambapesu ajal keerame kraani kinni, autot ei pese veekogu ääres, majapidamises tekkivat reovett ei juhi veekogusse, kemikaale ei vala kraanikausist alla ning veematkal ei viska prahti vette. Sel viisil jätkub puhast vett veel pikaks ajaks ning me ei pea kodu, suvilat või reisisihti valides pinna- ja põhjavee kvaliteediga arvestama.

Veekogude seisundit mõjutavad tegurid

Veekogude seisundit hinnatakse veekogumite kaupa ühtsetel alustel merede, jõgede ja järvede lõikes. Meie arvukatest veekogudest on üldjuhul suurema tähelepanu all üle 10 km2 valgalaga jõed ja vähemalt 50 ha suuruse veepeegliga järved. Kokku on Eestis 750 pinnaveekogumit. Põhjavee seisundit hinnatakse 39 põhjaveekogumi kaupa.

Veekogumi seisund annab eelkõige ülevaate veekogu tervisest. Enamasti on seisund hea, kui sellel puudub inimtekkeline muutus või see muutus on minimaalne. Eesti järvedest on hea või väga hea seisundiga 68% ning jõgedest

Väga hea kvaliteediga Hea kvaliteediga Piisava kvaliteediga

60%. Rannikuveekogumite seisundit on Eestis hinnatud kesiseks, halvaks ja ühes merekogumis lausa väga halvaks.

Põhjavee puhul on heas seisundis ligi 80% põhjaveekogumitest.

Halva kvaliteediga

Proovivõtu sagedus mittevastav

Uus supluskoht

Ei saa klassifitseerida, osa proove puudu

Suletud supluskoht

rete vee kvaliteeti ning seda eriti kaitsmata põhjaveega aladel. Kindlasti on oma osa ka inimeste teadmatusel ja hoolimatusel. Vahel ei olegi teada, mis põhjustab veekogu halba seisundit – sel juhul on vaja täiendavaid uuringuid, et põhjuseid selgitada.

Veekogude seisundit on hinnatud alates 2010. a ning seiretulemused on avaldatud keskkonnaagentuuri kodulehel.

Kõige olulisem on tagada piisavas koguses puhast vett nii meile kui ka meie järeltulijatele.

Veekogude kesist ja halba seisundit põhjustavad peamiselt vette sattunud liigsed toitained ja ohtlikud ained, samuti kalastiku rändetõkked ehk paisud. Liigsete toitainete üks allikas on põllumajanduslik hajukoormus, kus tuleb olukorra parandamiseks tähelepanu pöörata taimekaitsevahendite, sõnniku ja väetiste kasutamise keskkonnanõuetest kinnipidamisele. Põllumajanduslik hajukoormus ohustab ka maapinnalähedaste põhjaveehaa-

Millal ja miks on vaja veeluba taotleda?

Keskkonnalubasid väljastades selgitame eelnevalt välja, kas ja millised mõjud on tegevusel veekogumile ning kas ja millised meetmeid oleks vaja rakendada mõju leevendamiseks. Kõige olulisem on see, et plaanitav tegevus ei halvendaks veekogumi seisundit.

Seadused sätestavad mitmeid tegevusi, mille jaoks on vaja keskkonnaluba, et vältida võimalikku kahju keskkonnale ning vajadusel määrata keskkonnakaitse tagamiseks vajalikud tingimused. Veeseaduse järgi vajavad vee erikasutusluba ehk veeluba suuremas koguses pinnavee ja põhjavee võtmine, heitvee või saasteainete juhtimine suublasse ja põhjavette (sh kalakasvatuse ja kaevandamisega seotud tegevused), paisutamine ning hüdroenergia kasutamine. Need on vaid levinumad näited. Keskkonnaloa vajaduse täpsustamiseks ja hilisemate probleemide vältimiseks tuleks alati nõu küsida keskkonnaametist.

Kuigi vahel võib loa taotlemine tunduda tülikas, pole keskkonnaameti eesmärk kedagi piirata, vaid tagada, et leiaksime heas koostöös taotlejatega parimad lahendused veekogude keskkonnasõbralikuks kasutamiseks.

Kõige olulisem on tagada piisavas ko-

Suplemine on avalik veekogu kasutamine ja selleks pole loomulikult veeluba vaja. Küll aga tasub ujujatel arvestada suplusvee kvaliteediga, mida jälgitakse kõigis Eestis avalikes supluskohtades (2016. a on selliseid kohti 53) ning ka mõnedes mitteametlikes randades.

Suplusvee kvaliteeti hinnatakse kahe mikrobioloogilise näitaja ja veepinna visuaalse kontrolli alusel.

Peamised võimalikud suplusvee reostusallikad on reovesi ning põllumajandusettevõtetest ja põllumaalt pärinevad saasteained, millega võivad suplusvette sattuda ka inimesele patogeensed mikroorganismid, mis võivad põhjustada seedetrakti haiguseid (kõhulahtisust ja oksendamist).

Kui suplusvee mikrobioloogiline proov ületab normi, juhitakse sellele ujujate tähelepanu ning ettevaatlikud peavad olema eelkõige lapsed, nõrgema immuunsüsteemiga inimesed ja vanemaealised. Suplusvee reostuse korral tuleb eelkõige vältida vee alla neelamist.

Eestis on kõigi supluskohtade vesi hea kvaliteediga – enamik supluskohti (35) on hinnatud “väga heaks”, 8 “heaks” ja 6 “piisavaks”.

Tähelepanelik tasub olla ka veeõitsengute puhul, mida põhjustavad sinivetikad ehk tsüanobakterid, millest mõned eritavad lagunedes või elutegevuse jooksul mürkaineid – tsüanotoksiine. Mürgituse võib sinivetikatest saada suu kaudu, neelates alla suuremas koguses sinivetikarikast vett.

Läbi naha mürk ei tungi, kuid tundlikel inimestel võib see tekitada nahaärritusi. Sinivetikamürgid ei lagune ka vee keetmisel, sellise veega ei soovitata visata leili ega kasta aedvilju.

Vee puhtust on võimalik määrata ka vaatluse abil. Kui vesi on läbipaistmatu, ebatavalist värvi või kummalise lõhnaga, näha on hulk mistahes materjalist hõljuvaid esemeid või õlikile, tasub kindlasti tervisehädade ennetamiseks suplust vältida.

KROONLEHT

5

Põhjavesi kui joogivesi Kadri Haamer, keskkonnaameti vee peaspetsialist Knut Tamm, terviseameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialist

86% Eesti elanikest saab oma igapäevase joogivee ühisveevärgi kaudu, mis tähendab, et nende vesi vastab üldjuhul joogiveele esitatavatele nõuetele. 14% Eesti elanikest ehk ligikaudu 182 000 inimest vajavad aga alternatiivseid lahendusi saamaks kvaliteetset põhjavett. Üks selline võimalus on oma majapidamise juurde salv- või puurkaevu rajamine.

Kaevude rajamine on alates 2015. a maist viidud ehitusseadustiku alla.

Uuendusena on lisandunud nõuded salvkaevu konstruktsiooni ja andmete esitamise kohta keskkonnaregistrisse, kust need on avalikult kättesaadavad kõigile huvitatud osapooltele, nt kaevu projekteerijatele, planeeringute koostajatele, ametnikele, naabritele jt.

Samast registrist on kättesaadavad ka puurkaevude andmed, sh info puurkaevu konstruktsiooni ja veeanalüüside kohta. Seega on võimalik uue veehaarde kavandamisel tutvuda piirkonnas olemasolevate kaevude andmetega ja saada aimu, milline võiks olla kavandatava kaevu ligikaudne sügavus ja vee kvaliteet.

Lisaks keskkonnaregistrile peetakse kaevude kohta arvestust ka ehitisregistris, kuhu saab esitada kaevude ehitusloa taotlusi ja dokumente elektroonilise menetluskeskkonna kaudu.

Ettevõtetel, kes tegelevad puurkaevude projekteerimisega ja hiljem ka rajamisega, peab olema hüdrogeoloogiliste tööde tegevusluba, et tagada põhjavee kaitse nõuete täitmine, tegijate pädevus ning kasutatavate tehnoloogiate ja seadmete vastavus keskkonnanõuetele.

Kaevu kavandades ja hiljem ettevõtjatega lepinguid sõlmides on oluline kontrollida asjakohaste tegevuslubade olemasolu. Praegusel ajal on Eestis hüdrogeoloogiliste tööde tegevusloaga 49 ettevõtet, kelle nimekiri on leitav keskkonnaministeeriumi kodulehelt või majandustegevuse registrist. Projekteerija ülesanne on piisava veekoguse ja kvaliteediga veekihi ning kaevu konstruktsiooni valimine, arvestades tellija veevajadust.

Kui puurkaevu rajamiseks on vajalik saada ehitisluba kohalikult omavalit-

kütusemahutitest või muudest reostusohtlikest objektidest põhjavee voolu suunas ülesvoolu ning krundi piires neist võimalikult kaugel (mitte lähemal kui 10 meetrit). Majapidamises kasutusel olnud heitvee pinnasesse immutamisel tuleb jälgida, et kaevu ja immutuse omavaheline kaugus oleks 50 meetrit hooldusala või sanitaarkaitseala välispiirist.

Kumb on parem – puur- või salvkaev?

Üldjuhul soovitame rajada puurkaevu, kuna selle veeandvus on aasta ringi stabiilne. Viimastel aastatel on just kuivadel suveperioodidel nappinud vett salvkaevudes. Kaevude veetase ja kuivaksjäämine sõltub kõige enam sademete hulgast ja selle aastasest jaotusest. Ainsaks soovituseks kuivaperioodil on salvkaevu puhastamine ja süvendamine või sügavama puurkaevu rajamine.

Puurkaevu eelis salvkaevu ees on ka võimalus isoleerida reostunud maapinnalähedased veekihid ja saada vaatamata võimalikule maapinna reostusele puhast joogivett. Madalate salvkaevude üks miinus on sagedane mikrobioloogiline reostus, mis viitab kaevu halvale tehnilisele seisukorrale või lähedal asuvale reostusallikale.

Puurkaevude rajamist toetab Eesti riik hajaasustuse programmi kaudu, mille eesmärk on hajaasustusega maapiirkondades elavatele peredele heade elutingimuste tagamine ja elanike arvu püsimisele kaasaaitamine.

Maksimaalne toetus riigi ja omavalitsuse poolt ühe majapidamise kohta kokku on 6500 eurot. Viimasel paaril aastal on keskkonnaregistri andmetel rajatud ligi 2000 olmevee puurkaevu.

Kaevu asukoht peab olema omapuhastist, kuivkäimlast, kanalisatsioonitorudest või muudest reostusohtlikest objektidest põhjavee voolu suunas ülesvoolu ning krundi piires neist võimalikult kaugel. suselt, siis salvkaevude puhul piisab vaid ehitisteatise esitamisest.

Vee kvaliteedi säilimise ja kaevu kaitse eesmärgil tuleb selle projekteerimisel ja rajamisel järgida veehaarderajatise rajamise korda ning veehaarde ümbruses rakendada ettevaatusabinõusid.

Kaevu asukoht peab olema omapuhastist, kanalisatsioonitorudest, kuivkäimlast, sõnniku- ja väetisehoidlast,

Kui vesi on mikrobioloogiliselt reostunud, tuleb joomiseks ja kõikideks köögis toidu ja nõudega tehtavateks toiminguteks kasutatavat vett kas keeta või muul viisil töödelda. Kuivõrd kaevu ja selle ümbruse sanitaarse seisundi korrasoleku eest vastutab kaevu omanik (valdaja), tuleks ka kaevu omanikul aegajalt kaevu vee mikrobioloogilisi näitajaid analüüsida.

Vana salvkaev Kihnus.

Joogivee kvaliteedinäitajad

Kuigi joogiveekvaliteet on reguleeritud üksnes ühisveevärkides, võiksid kaevuomanikud need piirtasemed võtta eesmärgiks, kuna normid on eelkõige kehtestatud lähtudes terviseohutusest ning Maailma Terviseorganisatsiooni soovituslikest piirnormidest. Ühisveevärkides on kvaliteedinäitajad jaotatud kolmeks: mikrobioloogilised näitajad, keemilised näitajad ja indikaatornäitajad.

Kui esimesed kaks kategooriat on tervisele potentsiaalselt ohtlikud, siis kolmas näitajate grupp aitab hinnata vee üldist seisundit. Indikaatornäitajad võivad põhjustada koduseadmete rikkeid ja pesu määrdumist, kuid pole otseselt ohtlikud tervisele.

Kaevuomanikele on kõige olulisemad mikrobioloogilised näitajad, milleks analüüsitakse joogivees Escherichia coli ja enterokokkide olemasolu. Mõlemad näitajad viitavad vee fekaalsele reostusele ning on selgeks märgiks, et kaevuvesi on saastunud.

Foto: Kadri Haamer

Taoliste näitajate olemasolu korral võib juba kruusitäis vett põhjustada haigestumise. Seetõttu on soovitatav oma kaevuvee mikrobioloogilisi näitajaid uurida kord aastas.

Mikrobioloogilise reostuse avastamise puhul tuleb söögiks ja joogiks tarvitatavat vett keeta kuni kaevu puhastamiseni/vee töötlemiseni ning saasteallika likvideerimiseni.

Keemilised näitajad üldjuhul nii kiiret haigestumist ei tekita, kuid igapäevasel ja pikaajalisel tarbimisel võivad põhjustada siiski tervisele kahju.

Eriti valvas tuleks olla lähedalasuvate põllumaade väetamisel vette sattuvate keemiliste elementide puhul, mis võivad pinnaseveega sattuda salvkaevudesse või imbuda pinnapealsematesse põhjaveekihtidesse. Lämmastikväetiste kasutamise tulemusena võivad vette sattuda nitraadid, mille tulemusena võib tekkida sinise beebi sündroom, kuna lapse keha ei suuda enam hapnikku endise efektiivsusega laiali kanda. Keemiliste näitajate puhul

on soovitatav vett analüüsida üks kord kolme aasta jooksul – näitajate valikul on võimalik konsultatsiooniks pöörduda kohaliku terviseameti talituse poole.

Lisaks inimtekkelisele reostusele võib vesi sisaldada ka looduslikku päritolu ühendeid, mille liigne sisaldus vees võib mõjuda tervisele negatiivselt. Lääne-Eestis on väga tavaline kõrgenenud fluoriidide tase põhjavees, mis võib põhjustada hambaemaili fluoroosi ning on eriti ohtlik just hambumiseas lastele ja rasedatele.

Kui kaevuvees on fluoriidi tase kõrge, võib mõningatel juhtudel aidata muudest allikatest saadava fluori omastamise vähendamine, näiteks fluoriidivaba hambapasta kasutamine. Keemiliste näitajate normidega vastavusse viimiseks on peamine lahendus filtrite paigaldamine ja nende regulaarne hooldamine, sest hooldamata filter võib soodustada mikroobide kasvu ning olla seeläbi suuremaks ohuks kui veest eemaldatavad keemilised näitajad.

KROONLEHT

6

Jäätmete põletamine lõkkes ja koduahjus mürgitab tervist Reet Siilaberg, keskkonnaameti jäätmete peaspetsialist Hedi Harzia, terviseameti keskkonnatervise riskihindamise büroo juhataja

Vahel kurdavad inimesed, et prügi sortimine on liiga tülikas, mistõttu nad eelistavad selle põletamist lõkkes või koduahjus. Peale keskkonnakahju tekitab selline teguviis negatiivset mõju ka inimese tervisele.

Keskmiselt tekitab iga eestlane ligikaudu 300 kg prügi aastas. Sellest 35% suudetakse uuesti ringlusesse suunata ning taaskasutusse võtta. Ülejäänud jäätmed põletatakse jäätmepõletustehases, osa jõuab jäätmekütusena tsemenditehasesse ning väga väike osa ladestatakse prügilatesse. Statistikas ei kajastu ebaseaduslikult käideldav prügi, mis jõuab metsa alla, koduahju või lõkkesse.

Prügi ehk segaolmejäätmed ei pruugi olla oma olemuselt otseselt ohtlikud. Küll aga võivad nad põhjustada otsest kahju keskkonnale ning ka inimese tervisele, kui neid valesti käidelda. Seetõttu on näiteks jäätmete põletamisele ning prügilasse ladestamisele kehtestatud ranged nõuded.

Samal põhjusel ei ole lubatud ka prügi põletamine oma koduahjus ega lõkkes.

Samuti on kehtestatud erinõuded vanaõli, elektri- ja elektroonikajäätmete, patareide ja akude ning romusõidukite käitlemiseks. Kõik selleks, et hoida ära keskkonnaoht ning seeläbi kaitsta inimese tervist.

Kõikide jäätmete elutee ei lõppe prügilas.

Siit on näha liigiti kogutud jäätmete teekonnad.

Kuhu viia?

Mis neist edasi saab?

Illustratsioon: Keskkonnaministeerium

OHTLIKUD JÄÄTMED

ELEKTROONIKASEADMED

PATAREID, AKUD

KAUPLUS, JÄÄTMEJAAM VÕI OHTLIKE JÄÄTMETE KOGUMISPUNKT

RAVIMID

APTEEK, JÄÄTMEJAAM VÕI OHTLIKE JÄÄTMETE KOGUMISPUNKT PÕLETATAKSE ENERGIA SAAMISEKS SPETSIAALSES PÕLETUSTEHASES.

KODUKEEMIA

OHTLIKE JÄÄTMETE KOGUMISPUNKT VÕI JÄÄTMEJAAM

HÕÕG-, HALOGEENLAMBID

SEGAJÄÄTMETE KONTEINER

LADESTATAKSE PRÜGILASSE.

KAUPLUS VÕI JÄÄTMEJAAM

ERALDATAKSE ERINEVAD MATERJALID, MIS SUUNATAKSE UUESTI TOOTMISSE.

LED-, SÄÄSTU- VÕI PÄEVAVALGUSLAMBID KODUELEKTROONIKA (NT KELL, KÜLMIK, TELER, LAMBIKUPPEL JMS)

PAKENDIJÄÄTMED

LAMMUTAMISEL ERALDATAKSE ERINEVAD MATERJALID, MIS SUUNATAKSE UUESTI TOOTMISSE.

METALL-, KLAAS-, PLAST-, PAPP- JA TETRAPAKENDID

PAKENDIKONTEINER VÕI JÄÄTMEJAAM

PANDIPAKEND

PAKENDI TAGASTUSAUTOMAAT

KLAASPAKEND LÄHEB UUESTI TÄITMISELE. MUU MATERJAL TAASKASUTATAKSE AUTOTÖÖSTUSES, EHITUSMATERJALIDES (VILL, TEEMÄRGISVÄRV), RÕIVATÖÖSTUSES (FLIIS), PLASTITÖÖSTUSES.

Miks on kodune prügipõletus keelatud?

Kodune prügipõletus on keelatud eesmärgiga kaitsta meid ümbritsevat keskkonda ja inimese tervist. Nimelt tekitab ühe perekonna tekitatud jäätmete põletamine koduahjus hinnanguliselt sama palju ohtlike ühendeid kui umbes 200 tonni prügi põletamine jäätmepõletustehases.

Kahetsusväärselt on endiselt veel levinud harjumus põletada jäätmeid lõkkes. Pahatihti leiavad maitules või jaanilõkkes oma lõpu vana mööbel, immutatud või värvitud puit (nt vanad elektripostid), vanarehvid või kulunud riided, mille põletamisel tekivad õhku tervisele ohtlikud ained.

Kodustes lõketes tohib põletada vaid immutamata puitu või kiletamata pappi ja paberit. Viimastki soovitatakse pigem tulehakatuseks, sest söestunud ja lenduvad paberitükid ummistavad ahjulõõre, seetõttu oleks mõistlik kuiv ja mittemäärdunud paber võtta uuesti ringlusesse.

Kodusel prügipõletusel tekkiv suits võib tekitada tervisehäireid selle otsesel sissehingamisel. Eriti mõjutab see

SUURJÄÄTMED (NT VALAMU, MÖÖBEL JMS)

JÄÄTMEJAAM

KASUTUSKÕLBLIKUD ASJAD VÕETAKSE TAAS KASUTUSSE, KÕLBMATU PÕLETATAKSE ENERGIA SAAMISEKS VÕI PANNAKSE VANAMETALLI SEKKA.

VANAPABER JA PAPP (RAAMATUD, AJALEHED JMS PUHTAD PABERID)

JÄÄTMEJAAM VÕI VANAPABERI KONTEINER

SÕLTUVALT MATERJALI KVALITEEDIST TOODETAKSE UUESTI PABERIT, KASUTATAKSE EHITUSMATERJALIDES VÕI PÕLETATAKSE ENERGIA SAAMISEKS.

BIOLAGUNEVAD JÄÄTMED KÖÖGIST JA AIAST

KOMPOSTER, JÄÄTMEJAAM, BIOLAGUNEVATE JÄÄTMETE KONTEINER

KOMPOSTITAKSE, TEKIB KOMPOSTMULD.

EHITUS- JA LAMMUTUSPRAHT

JÄÄTMEJAAM

IMMUTATUD PUIT PÕLETATAKSE SPETSIAALSES TEHASES ENERGIA SAAMISEKS, BETOONIPRAHT PURUSTATAKSE PINNASETÄITEKS.

KROONLEHT

7

PANE TÄHELE!

Kodusel prügipõletusel tekkiv suits võib tekitada tervisehäireid selle otsesel sisse hingamisel, mistõttu prügi ei tohiks lõkkes põletada.

Foto: Evelyn Tõnurist

inimesi, kellel on tundlik hingamissüsteem, samuti lapsi ja vanureid. Lühiajaline suitsu sees viibimine võib põhjustada peavalu, iiveldust ja löövet.

Tekkinud suits ja selles olevad saasteained ei mõjuta mitte ainult prügipõletajat, vaid ka tema pereliikmeid ning kõiki inimesi ja muud elusloodust, kes võivad tekkinud saasteainetega kokku puutuda nii saasteainete tekkekohas kui ka saastunud aiasaaduseid tarbides. Kuna enamjaolt tegeletakse jäätmete põletamisega maapiirkondades, on ka maal elavad inimesed ohustatuimad. Näiteks tunnistas 94% Lääne-Virumaal küsitletutest, et on kodus jäätmeid põletanud.

Miks on vaja jäätmeid sortida, kui neid on võimalik põletada jäätmepõletustehases?

Jäätmehierarhia kohaselt tohib põletada vaid selliseid jäätmeid, mida ei ole enam võimalik uuesti kasutada ega uueks tooteks vormida. Seetõttu tuleb tekkinud jäätmetest välja sortida materjalid, mida on võimalik veel kasutada või millest on võimalik toota uusi tooteid. Seega tuleb segaolmejäätmete konteinerisse ehk prügi hulka, mis suundub edasi jäätmepõletustehasesse, visata vaid selline prügi, mida pole võimalik uuesti kasutada.

2014. aastal suudeti olmejäätmetest võtta ringlusesse 35%. 2020. aas-

taks peab see number olema 50% ehk pool tekkinud jäätmetest tuleb uuesti ringlusse suunata.

Millised jäätmed tuleb eraldi sortida ning kuidas seda õigesti teha?

Kodumajapidamises tekkivatest jäätmetest suurema osa moodustavad pakendid, toidujäätmed ja vanapaber.

Liigiti tuleb koguda: • paber ja kartong, • pakendid, • ohtlikud jäätmed, • biolagunevad aia- ja haljastusjäätmed, • biolagunevad köögi- ja sööklajäätmed, • probleemtoodete jäätmed (elektroonika, patareid, akud), • puit, • plastid, • suurjäätmed (nt mööbel) • metallid.

seas endiselt märkimisväärses koguses. Kõige suurem väljakutse on kahtlemata biolagunevate jäätmete (köögi- ja sööklajäätmete ning aiaja pargijäätmete) liigiti kogumise edendamine, kuna olmejäätmed sisaldavad keskmiselt 32% biolagunevaid jäätmeid.

Mis saab liigiti kogutud jäätmetest edasi?

Eestis võetakse olmejäätmetest ringlusesse ligikaudu 34%. Sinna sisse on arvestatud nii liigiti kogutud pakendijäätmed kui ka muud kodumajapidamises tekkinud ja liigiti kogutud paber-, papp-, metall-, plast-, klaas-, puit-, tekstiil- ning biojäätmed. Tööstuslik areng on taaskasutuse põhimõtte tähtsust vähendanud, kuid keskkonnateadliku maailmavaate arenedes tulevad need taas aina enam esile. Ilmselt ei ole toodangut, mille puhul taaskasutus oleks võimatu: aina enam pakutakse välja nutikaid ideid ja ootamatuid lahendusi. Näiteks saab plastpudelist aiamööbel või uus kilekott ning kasutatud toiduõlist biodiisel. Mida rohkem jäätmeid liigiti koguda ehk sortida, seda rohkem on võimalik neid uues tootmisprotsessis kasutada. Seetõttu on äärmiselt oluline mitte segada kõiki jäätmeid omavahel kokku, kuna seeläbi vähenevad materjali kvaliteet ning ringlussevõtu võimalused. Lisaks on liigiti kogutud jäätmete äraandmine soodsam.

Eestis võetakse olmejäätmetest ringlusesse ligikaudu 34%.

Eelmisest aastast lisandusid veel ka klaas, tekstiilijäätmed ning bioloogiliselt mittelagunevad aia- ja haljastusjäätmed. 2013. aastal tehtud sortimisuuringu kohaselt on kõiki neid jäätmeid olmejäätmete

Prügi metsa viimisega saastatakse keskkonda – jäätmete lagunemine looduses võtab väga kaua aega.

Foto: Görel Grauding

Tekkinud suits võib sisaldada hulganisti saasteaineid. Olenevalt põletatavast materjalist ning põlemistemperatuurist võib õhku paiskuda järgmiseid aineid: • dioksiinid • furaanid • arseen • elavhõbe • PCB • plii • CO • NOX • väävelhape Suurimaid probleeme tervisele tekitavad eelkõige dioksiinid ja furaanid, mis tekivad teatud liiki plasti (nt PVC) põletamisel. Silmale nähtamatud dioksiinid on looduses äärmiselt püsivad saasteained ning nende tervisemõju ei avaldu kohe. Saasteained langevad maapinnale ning vette, kust need omakorda liiguvad edasi meie toidulauale, kui sööme sealsamas kasvatatud aiasaaduseid või veekogudest püütud kalu. Üle 90% päevasest dioksiini annusest tulebki tarbitud toidu, eriti liha ja piimasaaduste, vähem kala kaudu. Mida rohkem selliseid toiduaineid tarbida, seda rohkem ohtlikke ühendeid inimese keha talletab ja see võib omakorda edasi kanduda veel sündimata lapsele või rinnapiimaga imikutele. Kuna suits väljub koduahjude puhul madalatest

korstnatest, ei haju suur osa saastest kuigi kaugele, vaid langeb maha sealsamas piirkonnas, kus see tekkis.

Väikeste dioksiini kogustega kokkupuutel võivad tekkida põletav tunne silmades, ninas ja kurgus, peavalu, pearinglus, väsimus, nägemishäireid, kuseelundite häireid, lihaseja liigesevalu, lihaskoordinatsiooni puudulikkus, iiveldus ja oksendamine. Suures koguses dioksiinidega kokkupuude võib põhjustada erinevaid sigimis- ja arengukahjustusi, mõjutada immuunsüsteemi tööd ja hormoonide taset, suurendada südamehaiguste või diabeedi tekkeriski. Dioksiinidest kõige mürgisem – TCDD – on kantserogeenne ehk põhjustab vähki, eriti kopsuvähki ja mitte-Hodgkini lümfoomi.

Nii nagu dioksiinid, mõjuvad ka furaanid inimese tervisele ebasoodsalt, tekitades nahakahjustusi, mõjutades maksafunktsioone ja immuunsüsteemi, endokriinsüsteemi ja paljunemist.

Kanadas on leitud, et jäätmete kodune põletamine toodab rohkem dioksiine ja furaane kui kogu tööstuslik tegevus kokku.

Siinkohal tasub silmas pidada, et isegi papist pakendid võivad sisaldada plasti, kemikaale ja värve, mille põlemisel tekkinud toksilised ühendid on keskkonnale ja inimesele ohtlikud.

KUHU VIIA SORDITUD JÄÄTMED? Sorditud jäätmete äraandmine peab olema elanikule piisavalt mugav.

Tihti ei teata, et paljusid jäätmeid on võimalik ära anda täiesti tasuta. Nii on keskkonnateadlikul inimesel võimalik ilma kulutusi tegemata vabaneda legaalsel viisil jäätmetest ilma keskkonda ja ümbritsevaid inimesi ohtu seadmata. Üha enam on tekkinud avalikke pakendikonteinereid, kuhu saab kõik pakendid tasuta ära anda.

Paljud korteriühistud on tellinud oma maja juurde pakendikonteineri, et lihtsustada jäätmete sortimist. Lisaks pakutakse pakendikoti teenust, mis võimaldab eramajade elanikel mugavalt pakenditest vabaneda. Seega pole põhjust pakendeid lõkkes ega koduahjus põletada ning sellega ohtu seada enda ja oma lähedaste tervist.

Infot konteinerite asukoha kohta saab kohalikust omavalitsusest ja taaskasutusorganisatsioonist ning aadressilt www.kuhuviia.ee.

Tagatisrahaga pakendid saab viia taaraautomaati, mis asuvad enamike suuremate poodide juures. Lähima tagastuskoha leiab aadressilt www.eestipandipakend.ee Ohtlikud jäätmed (vanad värvid jms) tuleb viia ohtlike jäätmete kogumispunkti, jäätmejaama või küsida kohalikust omavalitsusest kogumisringi toimumise kohta.

Vanad ravimid saab tasuta ära anda apteeki või ohtlike jäätmete kogumispunkti.

Paber ja papp tuleb panna oma maja juurde tellitud papi- ja paberikonteinerisse või tasuta avalikku paberi- ja papijäätmete konteinerisse.

Aia- ja haljastusjäätmed ehk par-

gijäätmed tuleb kompostida võimalusel oma aias, viia jäätmejaama või küsida kohalikust omavalitsusest kogumisringi toimumise kohta.

Biolagunevad köögi- ja sööklajäätmed tuleb samuti kompostida võimalusel aias või küsida kohalikust omavalitsusest muid võimalusi.

Probleemtoodete jäätmed: • patareid ja akud saab tasuta tagastada müügikohta või lähimasse kogumiskohta: www.eesringlus.ee, www.elektroonikaromu.ee • elektri- ja elektroonikajäätmed tagastatakse tasuta lähimasse kogumiskohta: www.elektroonikaromu.ee, www.eesringlus.ee • lambijäätmed tagastatakse tasuta kogumiskohta: http://www.ekogaisma.ee/kogumiskohad; • rehvid saab tasuta ära anda lähimasse kogumiskohta: www.rehviringlus.ee, www.rehviliit.ee; • põllumajandusplast – müügikohast antakse teada, kuhu saab tasuta tagastada.

Suurjäätmed tuleb viia jäätmejaama, tellida kolatakso (www.kolatakso.ee) või uurida kohalikult omavalitsuselt tagastusvõimalusi, kasutamiskõlblik mööbel võiks leida koha taaskasutuskeskuses.

Tekstiilijäätmed saab viia tasuta lähimasse riidekonteinerisse (https://www.prugi.ee/portal/riidekonteinerid/) või jäätmejaama, terved ja puhtad riided taaskasutuskeskusesse.

Ehitus- ja lammutusjäätmed tuleb viia jäätmejaama või tellida jäätmekäitlejalt jäätmekonteiner.

KROONLEHT

8

Merekultuuriaasta kangelased

Kastmõrraga tuulehaugi püük. Foto: Lia Rosenberg

Lia Rosenberg, keskkonnaameti biosfääriala spetsialist

Lääne-Eesti saarte biosfääri programmiala haarab enda alla 1/10 Eesti pindalast, hõlmates Saare-, Hiiu- ja Muhumaad, Vormsit ja Ruhnut. 75% biosfäärialast moodustab aga saari ja mandrit ümbritsev meri, mistõttu käesoleval merekultuuriaastal väärib esiletõstmist just maailma mastaabis haruldane UNESCO poolt tunnustatud Eesti biosfääriala.

26 aastat tagasi andis UNESCO (Ühinenud Rahvaste Hariduse-, Teaduse- ja Kultuuri Organisatsioon) Eestile sertifikaadi, millega kinnitati Lääne-Eesti saarestik “Inimene ja biosfäär” (Man and Biosphere) programmialaks ning tunnustati meie saarte loodus- ja kultuuripärandi unikaalsust. Programmiala eesmärk on pakkuda Lääne-Eesti saarte elanikele võimalusi majandada tundlikus looduskeskkonnas nõnda, et neil oleks huvi saartele elama jääda ning seal säästva arengu põhimõtete alusel keskkonda hoides tegutseda.

Saadud sertifikaat on kvaliteedimärk, mis annab alale võimaluse eristuda oma traditsioonilise elulaadi ja erilise liigirikkusega teistest piirkondadest.

Selle saamiseks tuleb iga kümne aasta järel tõendada, et piirkonna elurikkused on säilinud ja tegevused säästliku majandusarengu vallas jätkusuutlikud.

Läänemere seisundi jätkuva halve-

kalaliigi koelmud. Erinevate tegurite koosmõjul on kalavarude seisund halvenenud ja väljapüügid vähenenud, mistõttu traditsioonilist rannapüüki ähvardab hääbumine.

Traditsioone elushoidvad rannakalurid

Merekultuuriaasta kangelasteks saartel on kahtlemata rannakalurid. Nemad kannavad põlvest põlve edasi kalanduse traditsioonilisi teadmisi ja oskusi, mida koolis ei õpetata, vaid saab omandada kogenud kaluriga kala nõudmas käies ja iga päev merega silmitsi seistes.

Meri on aastasadu rannarahvale olnud üheks oluliseks elatusallikaks, ent ainuüksi kalapüügist ära ei ela, rannapüük on alati olnud pigem elulaad. Siiski leidub ka praegu naisi ja mehi, kes traditsioonilist rannakalandust ehk kastmõrra-, mõrra- ja võr-

Kalurite rõõmuks saab järgmisest Euroopa Kalandusfondi perioodi meetmest taotleda toetust jõesuudmete avamiseks, mis aitab tõsta kalade arvukust. nemise ja kalavarude vähenemise tõttu on biosfääriala tegevuste prioriteediks tagada säästlik mere ja sellega seotud ressursside kasutus. Programmialale jäävad mitmed kaitsealused mereveega üleujutatud liivamadalad, rannikulõukad, laiad madalad abajad ja lahed. Läänemerd kahjustava reostumise ja eutrofeerumise ning läheduses kulgeva nafta mereveo tõttu on sealne vee-elustik ohustatud. Aegajalt randadesse uhtunud naftakogused ohustavad paljude linnuliikide talvituvaid populatsioone. Kadumisohus on mitme piirkonna traditsioonilise

gupüüki harrastavad, hoides seeläbi elus osakest meie saarte merekultuurist.

Eesti rannakalurid tunnevad merd ja on pigem optimistlikud hindama kalavarusid. Aastad pole vennad ja nii juhtubki, et mõni liik on ühel aastal madal- ja teisel kõrgseisus. Kohalike kalurite hinnangul pole päris kadunud veel ükski kalaliik. Soodsatel tingimustel, kui on olemas piisav toidubaas ja head kudemistingimused, on kalapopulatsioonide taastumisvõimekus suur.

Siiski on üks tõsisemaid probleeme

Foto: Andres Miller

Saarnaki laiu talukompleks.

kalakoelmute halb olukord, mille tulemusel väheneb ja vaesub kalastiku liigiline koosseis ja arvukus. Suurte majandite kadumise ja maareformi tõttu on jõesuudmed puhastamata, võsastunud ja kinnikasvanud. See omakorda takistab kalade liikumist sobivatesse kudemis-, toitumis- ja elupaikadesse. Sestap ongi kalurid väga huvitatud koostööst riigiasutuste ja teiste osapooltega, et hädavajalikud tööd koelmute taastamiseks ja kalavarude hoidmiseks saaks kiiresti korraldatud.

Kalurite rõõmuks saab järgmisest Euroopa Kalandusfondi perioodi meetmest taotleda toetust jõesuudmete avamiseks, mis aitab tõsta kalade populatsiooni. Sama fondi toel on saarte kalurkond saanud teadlikumaks säästlikust majandamisest kalanduse vallas ja muutunud tugevamaks ühisjõuks.

Jõudsasti on edenenud uute kalatoodete väljatöötamine – julgemad on võtnud kasutusele ammu tuntud kalaliigid, mida seni pole toiduvalmistamiseks kasutatud ning väärindanud neid gurmeeroogadeks. Näiteks saab kiisast maitsvat kalapuljongit, fileed ja marja. Tervislikud kalatoidud on taas populaarsemaks muutunud ja leidnud koha eestlase toidulaual.

Kalurid tutvustavad merekultuuriaastal oma tööd ja korraldavad mitmeid üritusi, mille raames saab minna

merele kalastama või niisama värsket meretuult nuusutama, vanu lugusid kuulama ja kaluritarkusi omandama.

Selliste ürituste pearoogadeks on ikka kalatoidud ja parimad kokad võtavad üksteiselt mõõtu. Nii on tulemas ka tänavu Lestafest ja kaluritepäevad, kus meretraditsioonid aukohal.

Lisaks toimuvad merekultuuriaastal mitmed rannaretked Eesti rannaküladesse tutvumaks tänapäeva randlastega – kohalike rannakalurite, loodusetundjate ja turismi edendajatega.

Retkedel saab omandada kohalikke oskusi paadiehitusest kala suitsutamiseni. See kõik aitab kaasa ka merekultuuri traditsioonide püsimisele.

Mereturism kui kasvav trend saartel

Rannikul elavate inimeste oluliseks elatusallikaks on saanud turism. Lääne-Eesti saarestik peidab endas imelist kultuuri- ja looduspärandit, mis ahvatleb turiste piirkonda avastama.

Lääne-Eesti rannaalad olid 50 aastat suletud nii kohalikele kui ka saarte külastajatele. Piiritsooni staatus tõi en-

daga kaasa kala- ja jahisadamate hääbumise, kasutusse jäid vaid suured kaubasadamad. See omakorda põhjustas meretraditsioonide katkemise ja merega seotud tegevuste kadumise. Nüüdseks on paljud saarte sadamad taastatud ja mereturismiteenuste arendamine hoogsalt käivitatud.

Aasta-aastalt võtavad meie sadamad vastu üha enam merelt saabuvaid turiste ja see on oluliselt elavdanud ka saarte majanduselu.

Biosfääri programmiala tegevustega aitame kaasa majandustegevuste ümberstruktureerimisele, nt loodusturismi edendamise kaudu. Kuigi LääneEesti saarestikul ei ole massiturismi, peame jälgima ka siin, et turism ei ohustaks meie hinnalist kultuuri- ja looduspärandit, millele ta tugineb.

Biosfäärialal majandavad inimesed tegutsevad säästva rohemajanduse väärtusi silmas pidades ja oskavad hoida piirkonna rikkust. Pole ju mõtet saagida oksa, millel ise istud.

Kohalike kogukondade ja asutuste omavahelise koostöö kõrval on biosfääri rannaalade kaitsmiseks ja arendamiseks vajalik ka laiem ühiskondlik arusaam väärtustest, mida me soovime hoida, et meie mereriik püsiks. Lääne-Eesti saarte programmiala eesmärk on tihedas koostöös omavalitsuste, arendajate ja elanikega hoida ning eksponeerida saarte kultuuripärandit kestva rohemajanduse kaudu.

Saarte elanikud vaatavad alati näoga mere poole, teisiti see olla ei saagi. Meri on mõjutanud paljuski saarte kultuuripärandit, sest just meritsi on saartele jõudnud erinevate rahvaste ja kultuuride sugemeid, mis on siinse kultuuri palju mitmekülgsemaks muutnud. Meri on meid toitnud ja inspireerinud, rikastanud ja lohutanud.

Merekultuuriaastal ootab Lääne-Eesti biosfääriala kõiki huvilisi avastama meie saarte kaunist loodust, merd ja kultuuri.

INFOKS • Merekultuuriaasta sündmustest saab lugeda aadressil www.merekultuur.ee • Lääne-Eesti biosfääri programmiala kohta saab infot keskkonnaameti veebist www.keskkonnaamet.ee/organistatsioon/unesco/

KROONLEHT

9

Pärnu rannaniite taastavad usinad bioniidukid – Pärnu linnalehmad Bert Holm, keskkonnaameti projektijuht

Pärnu linnalehmade hooldatavaid haruldasi ja liigirikkaid rannaniite leidub lisaks Eestile mujal maailmas vaid Põhjamaades ning sealgi märksa vähem kui meil. Selleks, et neid unikaalseid ja silmailu pakkuvaid niitusid hoida, tuleb alasid pidevalt hooldada.

Rannaniidud ehk rannakarjamaad on lagedad mereäärsed niidud, mida kõrgvesi korrapäraselt üle ujutab.

Need on ühed vanemad poollooduslikud kooslused: alad, mis on kujunenud ja säilinud looduslike protsesside ja mõõduka inimtegevuse – karjatamise ja niitmise – koosmõjul. Neid alasid pole kunagi üles küntud, sinna pole midagi külvatud ega niitude tootlikkust muul moel kunstlikult suurendatud. Heas seisus rannaniit on madalakasvulise niidutaimestikuga kaetud avamaastik, mille püsimise tagab regulaarne loomadega karjatamine.

Need alad on elupaigaks paljudele ohustatud liikidele, näiteks mitmetele orhideedele ja kurvitsalistele, samuti on need oluliseks peatus-, toitumis- ja puhkepaigaks rändlindudele.

Rannaniidud on väga haruldased kooslused, mida leidub peale Eesti vähesel määral vaid Põhjamaades ja Baltikumis. Linna piires asuv karjatatav rannaniit on veelgi suurem haruldus, selliseid leidub veel vaid paaris kohas maailmas, näiteks Kopenhaagenis.

Ettevalmistused rannaniitude taastamiseks

Ligikaudu 220 hektarit rannakarjamaid, mis jäävad Pärnu rannaniidu looduskaitsealale, ääristavad Pärnu linna merepoolset külge. Enamik Pärnu rannaniitudest koos nende juurde kuuluvate rannikulõugaste ehk sonnidega jääb Pärnu rannast lõunasse, väiksem osa asub Pärnu jõe paremal kaldal Vana-Pärnus. Nendel aladel on ajalooliselt karjatatud sadu kariloomi, nii veiseid, hobuseid kui ka lambaid.

Fotod: Bert Holm

Pärnu linnalehmad, linn ja turistid.

1960.−1970. aastatel hakati karjatamist esteetilistel kaalutlustel keelustama, karjatamine hääbus ka põllumajanduse muutuste ja põlvkondade vaheldumise tõttu.

Nii lõppes kariloomade pidamine Pärnu rannaniitudel 1980. aastate teisel poolel sootuks. Seejärel hakkasid Pärnu rannakarjamaad ja lõukad kiiresti pilliroogu kinni kasvama. Aastaks 2012 olid Pärnu rannaniidud kattunud 2−4 meetri kõrguse pilliroomassiiviga ja pajupõõsastega.

Ala liigiline mitmekesisus hakkas järsult vähenema.

Mõned tundlikumad liigid, näiteks kõre, tutkas ja niidurüdi, kadusid alalt täiesti, vastupidavamate liikide arvukus vähenes oluliselt. Niidud muutusid läbimatuks isegi inimestele.

Kaitseala kehvast seisundist ajendatuna käivitus 2012. aasta algul Euroopa Komisjoni ja SA KIK kaasrahastatav LIFE+ projekt Urbancows ehk linnalehmad. Projekti veab keskkonnaamet, koostööpartnerid on Pärnu linnavalitsus ja TÜ Pärnu kolledž.

Selle põhieesmärk on taastada Pärnu rannakarjamaadel traditsiooniline inimtegevus ehk järjepidev karjatamine ning seeläbi luua rannaniidu liikidele taas sobivad elutingimused.

Teine suurem eesmärk on kaitseala tutvustamine linna elanikele ja külalistele, mistõttu ehitatakse välja

atraktiivne turismitaristu ja korraldatakse ala väärtusi tutvustavaid teabeüritusi.

Esimese tööna raiuti rannakarjamaalt põõsad, mida kasutati hakkpuidu tootmiseks. Puitunud ja kolletanud pilliroog purustati masinatega, juurestikust tärganud värsked rootõusmed

rohttaimestikuga ning ala on omandanud selle ajaloolise avatud maastikuilme. Ligikaudu 70 hektari lõugaste servad puhastati sinna kasvanud poolujuvast pilliroost 2016. aasta talvel, mis parandas nii ala looduskaitselist kui ka rekreatiivset seisundit veelgi. Pilliroost puhastatud veekogude servi saavad veised ise edaspidi avatuna hoida, sest ei pea kartma ujuvast risoomist läbi vajumist.

Kaitseala väärtuste tutvustamiseks ja maastiku paremaks eksponeerimiseks on rajatud kaitseala turismitaristu: esmalt püstitati kaitseala tutvustavad infostendid ning 2014. aastal ehitati Papiniidu elamurajooni naabrusesse ja Raekülla 8 m kõrgused vaatetornid.

2015. aasta suve algul valmis Pärnu ranna kõrval kaitseala väärtusi tutvustav laudtee-õpperada. Vaatetornidest ja laudteelt saavad matkajad suveperioodil kaasa haarata voldiku, mis tutvustab Pärnu rannaniidu väärtusi neljas keeles, samuti saab lugeda teavet rannaniidu linnustiku kohta stendidelt. Nelja aasta jooksul on korraldatud ka ca 20 ekskursiooni, talgupäeva ja mitu muud teabeüritust nii lastele kui täiskasvanutele.

Paralleelselt niitude taastamise ja karjatamise taasalustamisega on aktiivselt tegeletud ka erinevate rannaniidu elustikurühmade seirega ning sõnnikust lähtuva võimaliku reostusriski hindamisega. Tulemused on olnud positiivsed. Pärnu rannaniitudele naasevad tänu elutingimuste paranemisele kooslusele omased tavapärasemad ja ka haruldasemad liigid.

Veiste tegevusest lähtuvat reostusohtu Pärnu suplusveele pole täheldatud.

Pärnu linnalehmade projekt kestab 2016. aasta lõpuni, kuid seejärel karjatatakse veiseid Pärnu rannaniitudel edasi – vastasel juhul kasvaksid taastatud alad uuesti kinni ja senitehtul poleks mõtet. Edaspidi rahastatakse karjatamist kaitsealadele makstava PRIA poollooduslike koosluste hooldamise toetuse kaudu, et tagada unikaalsete alade hooldamine ja püsimine ka tulevikus.

Pärnu rannaniitudele naasevad tänu koosluse elutingimuste paranemisele sellele omased ja ka haruldasemad liigid, nt orhideed. lähevad söögiks veistele. Nii asendub roostik aegamisi rannakarjamaadele omase madala tiheda taimestikuga.

Usinate veiste töötulemused on juba näha

Esimesed 96 veist naasid Pärnu rannaniidule pärast mitmekümneaastast pausi juba projekti algusaastal, 2012. aasta suvel. Sellest ajast saadik on rannakarjamaal tegutsevate kariloomade arv järk-järgult suurenenud.

2015. aasta suvel nosis Pärnu rannaniitudel rohtu juba 220 veist. 2016. aasta kevadel kasvas Pärnusse toodud veiste arv veelgi.

Lihaveiste tubli karjatamistöö tulemusena on tänaseks Pärnu rannaniidud kaetud mitme meetrise pilliroo asemel taas karjamaale omase madala

Loomad saavad oma joogivee lõugastest, samuti meeldib neile pikutada lõugaste kõrgematel kallastel.

Oleme ja olgem eeskujuks Rainis Uiga, keskkonnaameti keskkonna- ja kvaliteedijuht

Avalikul sektoril on keskkonnajuhtimisesüsteemi edendamisel oluline roll.

Keskkonnaamet on juurutanud säästvat keskkonnajuhtimissüsteemi alates 2011. aastast. Esmane keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemi EMASi registreering anti ametile 2013. aastal ning selle aasta veebruaris uuendati seda. Registreering tõestab, et keskkonnaametil on toimiv keskkonnajuhtimissüsteem – amet kohustub vähendama oma tegevusega kaasnevat negatiivset keskkonnamõju ja pidevalt parendama oma keskkonnategevuse tulemuslikkust.

EMASi 20. aastapäeva konverentsil 13. novembril 2015 Frankfurdis tunnustas Euroopa Komisjon keskkonnaametit keskkonnajuhtimissüsteemi juurutamise eest, millega ollakse heaks eeskujuks ka teistele organisatsioonidele. Konverentsil tõdeti, et avalikul sektoril on keskkonnajuhtimisesüsteemi edendamisel oluline roll.

Keskkonnaameti missioon on luua ja hoida head elukeskkonda, mistõttu peame olema heaks eeskujuks kõigile. Loodame, et ka teised asutused võtavad eeskuju ja annavad oma panuse keskkonnaeesmärkide täitmisel.

Keskkonnaameti keskkonnaeesmärkide ja tulemustega keskkonnajuhtimises on võimalik tutvuda keskkonnaaruandes 2015, mis on kättesaadav keskkonnaameti kodulehelt (www.keskkonnaamet.ee).

KROONLEHT

10

Kliimamuutuste mõju meie tervisele tugeva mõjuga kasvuhoonegaasid.

Alates üheksakümnendatest on fluoritud kasvuhoonegaaside heitkogused Eestis kasvanud üle kümne korra, mis on seotud nii osoonikihti kahandavate ainete asendamisega kui ka kliimaseadmete laialdasema kasutuselevõtmisega.

Fluoritud kasvuhoonegaaside heitkogused kasvavad jõudsalt mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma.

Sellega seoses on Euroopa Liit võtnud eesmärgiks heitmeid piirata ning kehtestanud erinevaid meetmeid – näiteks tuleb enimkasutatavate fluoritud kasvuhoonegaaside turulelaskmist aastaks 2030 vähendada 79% võrreldes 2015. aastaga. Antud piirangu tõttu töötatakse välja alternatiivseid, keskkonnasõbralikumaid tehnoloogiaid.

Kadri Sipp, keskkonnaameti kliima peaspetsialist Kaili Tuulik, terviseameti keskkonnatervise riskihindamise büroo peaspetsialist

Maailma keskmine õhutemperatuur on industrialiseerimiseelsest perioodist alates kasvanud 0,8 kraadi. Kliima soojenemise tõttu tuleb paratamatult ka eestlastel arvestada tulevikus aset leidvate ilmastikumuutustega. Kuidas see mõjutab meie ilma ja tervist, kui kliimamuutused jätkuvad samas tempos?

Temperatuuritõusuga kaasneb Eestis eeldatavasti tulevikus nii jää- ja lumikatte vähenemine kui ka kuuma-, põua- ja ekstreemsete vihmaperioodide tihedam esinemine suvel. Oodata on ka sademete hulga kasvu talveperioodil ning üleujutuste ja tormide sagenemist.

Kliimamuutused mõjutavad paljusid eluvaldkondi, seejuures on neil oluline mõju inimtervisele, kuna ilm ja kliima omavad olulist rolli inimese terviseseisundi kujunemisel. Kõige otsesemalt mõjutavad tervist õhutemperatuuri tõus ja kuumalainete sagenemine, mille tõttu palava ilmaga seotud haigestumiste ning surmade arv suureneb.

Temperatuuritõus võib mõjutada ka õhukvaliteeti – õhusaaste hajumistingimused võivad halveneda, metsatulekahjude risk suureneda ning maapinnalähedase osooni teke kuumalainete ajal intensiivistuda.

Tähelepanu tuleb pöörata ka õietolmule – Eestisse levivate uute taimeliikide õietolmust lisandub uusi allergeene ja seeläbi allergiaid. Õietolmu hooaeg algab soojemate talvede tõttu varem, mistõttu pikeneb ka allergikute haigusnähtude periood, samuti võivad ägeneda krooniliste hingamisteede haigused.

Positiivne on aga see, et soojematel talvedel köetakse vähem ning väheneb kütmisel tekkiv õhusaaste.

Suviste kuumalainete ajal tõuseb veetemperatuur, millega võib kaasneda intensiivsem vetikate kasvamine, mis põhjustab omakorda veeõitsenguid. Osa vetikaliike võib tekitada vetikatoksiine, mis põhjustavad ujujatel naha ja limaskestade ärritust ning allergiasarnaseid nähte. Omaette mu-

Vastavate seadmete korrasolekut tuleb regulaarselt kontrollida

Riiklikus osoonikihti kahandavate ainete ja fluoritud gaaside käitluskeskuses paiknevad mahutid, milles ladustatakse hävitamisele kuuluvaid gaasijäätmeid.

Foto: Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ

rekoht on ka erinevate nakkushaiguste, sealhulgas meil siiani vähe levinud tõbede sagenemine.

Töö käib kasvuhoonegaaside heite vähendamise suunas

Selleks, et tagada meie valmisolek ja võimekus kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks, on koostamisel kliimamuutuste mõjuga kohanemise arengukava aastani 2030. Vältimaks kliimamuutustega kaasnevaid negatiivseid mõjusid ja kasutamaks ära positiivseid, on kogu ühiskonnal vaja kliimamuutusi teadvustada, muutustega kaasnevaid riske hinnata ja neile asjakohaselt reageerida.

Lisaks uute oludega kohanemisele tuleb rakendada meetmeid ka kliimamuutuste leevendamiseks ehk vähendada kasvuhoonegaaside heidet.

Keskkonnaameti üks ülesanne on siinkohal aidata kaasa inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite vähendamisele.

Sellisteks aineteks on osoonikihti kahandavad ained (mis sisaldavad kloori või broomi) ning nende 1990ndatel populaarseks muutunud asendusained – fluoritud kasvuhoonegaasid. Neid aineid kasutatakse peamiselt külmaainena külma- ja klii-

maseadmetes ning soojuspumpades, kuid ka tulekustutites, kahjuritõrjes, propellandina aerosoolides, vahtude tootmisel, lahustina elektroonikatööstuses ja keemiliste analüüside tegemisel.

Nii fluoritud kasvuhoonegaasid kui ka paljud osoonikihti kahandavad ained on olulise kliimat soojendava mõjuga, olles võrreldes süsinikdioksiidiga tuhandeid kordi kõrgema soojendamise potentsiaaliga.

Osoonikihti kahandavaid aineid ei tohi enam kasutada

Osoonikihi väärtus on hindamatu – toimides filtrina, kaitseb see õrn kiht meid päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest, mis kahjustaks elusorganismide tervist, põhjustades inimestel mittemelanoomset nahavähki ning suurendades silmakahjustuste arvu. Ülemäärane kiirgus mõjuks negatiivselt ka veeökosüsteemidele ning vähendaks mitmete taimeliikide ja põllumajandustoodangu saagikust.

Osoonikihti kahandavate ainete kasutamine Eestis on enamjaolt lõpetatud. 2015. aastal jõustus ainete kasutamise lõplik keeld, mis tähendab, et

aineid ei tohi olemasolevatesse seadmetesse juurde lisada.

Osoonikihti kahandavaid aineid võib leiduda peamiselt veel tööstuslikes külmutusseadmetes (nt piimajahutid) ja kliimaseadmetes või mahutitesse ladustatuna. Oluline on, et kõik osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavad seadmed, mida enam ei

Enamik fluoritud gaaside heitkoguseid pärineb külmutus- ja kliimaseadmetest ning soojuspumpadest – ained eralduvad seadmete loomuliku kasutuse, kuid ka ebaõige hoolduse käigus. Seetõttu võivad fluoritud gaase sisaldavaid seadmeid paigaldada ja hooldada vaid keskkonnaameti väljastatud käitlemisluba omavad või mõnes muus ELi liikmesriigis vastava sertifikaadi omandanud ettevõtted.

Seadme omanik peab veenduma, et teenindustöid teostaval ettevõttel on vastav luba olemas, mida saab kontrollida keskkonnaameti veebilehel.

Suuremas koguses osoonikihti kahandavaid aineid või fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavad seadmed,

Keskkonnaamet aitab kaasa fluoritud kasvuhoonegaaside ja osoonikihti kahandavate ainete heitkoguste vähendamisele. kasutata, ning mahutites olev aine antakse üle jäätmekäitlejatele, kellel on vastav luba neid vastu võtta. Ainete kogumine aitab vältida suurt keskkonnakahju, sest atmosfääri pääsemisel jõuaksid need ained stratosfääri, kus nad võivad pidevalt osoonimolekule lagundades püsida lausa 100 aastat.

Valdavalt on osoonikihti kahandavad ained Eestis asendatud fluoritud kasvuhoonegaasidega, mille ühine nimetaja on see, et nad sisaldavad fluori. Osoonikihile on need ained kahjutud, kuid omadustelt on nad samuti

Kaunis talvine vaade võib tulevikus muutuda haruldaseks – 21. sajandi lõpuks prognoositakse olulist lumikatte kahanemist ning talved võivad muutuda üha sombusemaks.

mille korrasolekut tuleb regulaarselt kontrollida, peab registreerima keskkonnaameti hallatavas registris, kust leiab infot kasutatavate seadmete ja nendega seonduvate hooldusprotsesside üle. Seeläbi näeme, kas seadmete ja gaasidega seotud vajalikke kontrolltoiminguid ja jäätmekäitlusnõudeid täidetakse.

Vähendades osoonikihti kahandavate ainete ja fluoritud kasvuhoonegaaside heitkoguseid anname oma panuse ka kliimamuutuste leevendamisele.

Foto: Riina Kotter

KROONLEHT

11

Muuga sadam

Foto: Muuga sadam

Pingutused puhta välisõhu nimel Arthur Kivi, keskkonnaameti välisõhu peaspetsialist Kaili Tuulik, terviseameti keskkonnatervise riskihindamise büroo spetsialist

Välisõhk on keeruline ja dünaamiline nähtus, mis pidevalt ringi liikudes levitab õhus leiduvaid saasteaineid.

Kvaliteetse välisõhu nimel peame ühiselt pingutama, sest puhas õhk on elu alus.

Välisõhuna peame silmas hoonevälist õhku, sealjuures eelkõige maapinnalähedast õhukihti, ent välisõhust oleneb suuresti ka see, missugust õhku me hingame kodus. Tänases globaalselt arenenud ühiskonnas on järjest keerulisem hoida head välisõhu kvaliteeti, kuna seda mõjutavaid tegureid on palju ja sageli on need üksteisega tihedalt seotud. Õhukvaliteediga seotud negatiivsed tegurid võivad olla erinevad keemilised ühendid, tolm, müra ja lõhnahäiring.

Peamised õhukvaliteedi halvenemist põhjustavad saasteallikad on sõidukid, ahiküte, katlamajad ja tööstusettevõtted. Autotransporti peab silmas pidama kui linnaõhu suurimat saastajat.

Ahiküte mõjutab välisõhku eelkõige lokaalsel tasandil, tiheasustusaladel, kus on levinud ahjude kütmine üksikmajapidamistes.

Õhusaasteainete mõju inimese tervisele

Kehv õhukvaliteet võib avaldada mõju meie tervisele ja keskkonnale. Inimeste tervist ohustavad peened osakesed ja osoon, mis mõjutavad meie elukvaliteeti ja lühendavad keskmist eluiga. Õhusaaste võib põhjustada hingamis-

teede haigusi, kahjustada metsi, hapestada muldi ja vett, vähendada põldude saagikust ning põhjustada ehitiste korrosiooni. On ka ilmne, et paljud õhusaasteained süvendavad kliimamuutust, mis toob omakorda kaasa uusi tervise- ja keskkonnahädasid.

Olenevalt individuaalsest eripärast, mida mõjutavad eeskätt varem põetud haigused ja vanus, võib õhusaastest tulenev risk olla inimese tervisele erinev. Kõige tundlikum riskigrupp on lapsed, vanurid, südame ja veresoonkonna haigusi ning astmat põdevad inimesed. Sageli on haiguste tekkepõhjus mitme teguri kompleksne pikaajaline koosmõju.

Viimase kümne aasta jooksul Eestis läbiviidud õhusaaste tervisemõjude alased uuringud on suures osas keskendunud peente osakeste õhusaastele, mis põhjustab kõige olulisemat tervisemõju. Välisõhus aerosoolidena esinevate peenosakeste suurus varieerub nanomeetritest kuni kümnete mikromeetriteni.

Saasteosakeste suurus on otseses seoses nende potentsiaaliga kutsuda esile negatiivset tervisemõju – on teada, et mida väiksemad on saasteosakesed, seda sügavamale hingamisteedesse need võivad sattuda.

Kergemad õhusaaste sümptomid on ebamugavustunne rinnus, köha ja aevastamine. Tõsisemad õhusaaste tagajärjel tekkivad terviseprobleemid on kopsuhaigused ning südame ja veresoonkonna haigused.

Terviseameti läbiviidud projekti raames, kus uuriti eestlaste tervist ja selle seost õhukvaliteediga, leiti, et liikluse heitgaaside ja tänavatolmuga rohkem kokku puutuvatel inimestel on oluliselt rohkem südame ja vererõhu probleeme ning uinumisraskuseid.

Põlevkivisektori tervisemõjude uuringu järgi on negatiivne roll tervisele ka

tööstussaastel, sest Ida-Virumaa lastel oli astma, köha ja allergilise nohu levimus oluliselt kõrgem kui Tartu lastel.

Abinõud võitluses saastatusega

Välisõhu kvaliteeti halvendavaid protsesse reguleeritakse juba 1970ndatest rahvusvaheliste konventsioonide abil, piirates ja vähendades inimtegevuse mõju ja seeläbi ohtlike saasteainete välisõhku paiskamist. Selle aja jooksul on Euroopa Liit kehtestanud õhusaasteainete heitkoguste vähendamiseks mitmeid meetmeid, millest kesksed on välisõhu kvaliteedi ja heitkoguste riiklike ülemmäärade direktiivid, mis keskenduvad konkreetsetele majandussektoritele, protsessidele, kütustele ja saasteainetele.

Abinõude rakendamine on viimastel kümnenditel parandanud oluliselt Euroopa õhukvaliteeti, mistõttu on vähe-

keskkonnalubade süsteemiga. Sundabinõude hulka kuulub ka saasteainete koguste riigipoolne maksustamine saastetasude näol, mis motiveerib ettevõtjaid keskkonnasäästlikumalt tegutsema.

Eesti on üks puhtama õhuga riike maailmas

Meie õhukvaliteedi säilimisele ja paranemisele on kaasa aidanud nii piirnormide seadmine tööstustele, karmimad nõuded automootoritele ja kütustele kui ka tööstuste poolt keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate rakendamine. Tänu nendele jõupingutustele saab Eesti välisõhu kvaliteeti pidada nii Euroopa kui ka maailma mastaabis heaks.

Seda, et Eestis on esmatähtsate saasteainete, sealhulgas vääveldioksiidi ja lämmastiku oksiidide, peente osakeste ja raskmetallide osas välisõhu seisund hea, kinnitab ka Euroopa Keskkonnaagentuuri 2015. aasta

Mida väiksemad on saasteosakesed, seda sügavamale hingamisteedesse need võivad sattuda. nenud ka õhusaastatusest põhjustatud tervisekahjustused. Samas ei ole probleem Euroopast kuhugi kadunud, kuna tehnoloogiad arenevad rutemini, kui seadusandlus jõuab reageerida.

Seetõttu kerkivad pidevalt päevakorda uued ohtlikud saasteained, mille õhku paiskamist tuleb reguleerida.

Eestis on välisõhu kaitseks kehtestatud mitmeid õigusakte, neist olulisim on välisõhu kaitse seadus, mis on omakorda aluseks teiste dokumentide koostamisel. Lisaks sätestatud heitkoguste piirnormidele reguleeritakse Eestis saasteainete välisõhku paiskamist tootmistehnoloogia range kontrolli ning

aruanne Euroopa riikide õhukvaliteedi kohta. Eesti välisõhu kvaliteeti saab iga inimene reaalajas jälgida Eesti õhukvaliteedi juhtimissüsteemi kodulehel http://www.õhuseire.ee/.

Sellegipoolest, loorberitele puhkama jääda ei tasu, kuna näiteks linnakeskkonnas igapäevaselt õhusaasteainetega kokkupuutumine tähendab ohtu inimese tervisele. Eesti puhul tuleb eelkõige silmas pidada peente osakeste piirväärtuste ületamisi, mille põhjustajateks on autotransport (heitgaasid, teekatte ja rehvide kulumisel tekkivad peened osakesed), olmekütmine (eeskätt ahiküte), suured kesk-

kütte katlamajad ja erinevate tööstusettevõtete tegevus.

Siinjuures ongi keskkonnaametil vastutusrikas ülesanne säilitada meie head välisõhu kvaliteeti ning vähendada eelkõige peentest osakestest tulenevat saastet.

Oluline osa meie tööst on seotud välisõhu saastelubade ja keskkonnakomplekslubade väljastamisega, mille eesmärk on ennetada saasteainetest tulenevat kahjulikku mõju inimesele ning keskkonnale. Lubadega seatud tingimused, nt välisõhku eralduvate saasteainete lubatud heitkogused, parima võimaliku tehnika rakendamise meetmed, saasteainete heitkoguste ja välisõhu kvaliteedi seiretingimused, loovad aluse välisõhu nõutava kvaliteedi tagamiseks ja selle muutuste jälgimiseks.

Uudsed lahendused haisuprobleemide leevendamisel

Lisaks eeltoodule tegeleb keskkonnaamet inimtegevusest põhjustatud ebameeldiva või ärritava lõhnaaine ehk inimkeeli haisu välisõhku eraldumise korral saasteallika valdaja koostatud lõhnaaine vähendamise tegevuskava kinnitamisega. Kavaga määratud abinõud peavad tagama ebameeldiva lõhnaaine tekke ja levimise vähenemise ning ennetamise. Üks uuenduslikke meetmeid on Muuga-Maardu piirkonda paigutatud innovaatilised lõhnasensorid ehk eninad, mille abil saab õhu keemilist koostist pidevalt jälgida ning lõhnahäiringu esinemisel annavad e-ninad sellest kohe teada, võimaldades võtta kiiresti tarvitusele vajalikud meetmed.

Analoogne süsteem toimib Hollandis Rotterdami sadamas juba 8 aastat ning selle aja jooksul on inimeste kaebused ebameeldiva lõhna pärast drastiliselt vähenenud.

KROONLEHT

12

Mürgised taimed Eesti looduses Fotod: Anne-Ly Feršel

Kaja Lotman, keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni juhataja

Eesti loodus on väga rikas taimede poolest, mis kannavad isuäratavaid marjataolisi vilju. Paraku ei ole kõik neist söödavad ja paljud on isegi fataalselt mürgised. Mürgiste marjade eest hoiatati meid juba lapsepõlves, et vältida õnnetuste juhtumist. Enne loodusesse minekut ei tee halba meelde tuletada, milliseid mürgiseid taimi ei tohi toiduks tarvitada.

Enne taimede korjamist ja söömist tuleb uurida täpsemalt nende välimust ja toimeid tervisele.

Kauneid maikellukesi ehk piibelehti võib leida varjulistest lehtmetsadest, parkidest ja ka mujalt. Maikellukeste valgete õite lõhn on iseäranis hurmav kevadsuvel.

Rahvasuu on seda taime hellitavalt nimetanud ka karjakellaks, kitsekõrvaks, libeleheks, piibuleheks ja öökellukeseks, pöörates tähelepanu maikellukese läikivatele lehtedele või kellukesetaolisele õiele. Suve teisel poolel leiame aga tema oranžid marjad, mis on väga mürgised, sisaldades südant mõjutavaid ja diureetilise toimega glükosiide, näiteks konvallariini ja konvallamariini. Tegelikult on mürgine kogu taim ja on andmeid, et ka maikellukeste vaasis olnud vee joomine võib olla tervisele kahjulik. Viie kuni kuue vilja söömine on aga suisa eluohtlik.

Varjukate metsade rüpes võib hajusalt üle Eesti kohata ka kaunist valgete õiekobarate, õrnade laiuvate lehtede ja läikivate tumedate marjadega salusiumarja. Vanarahvas on taime nimetanud ka ussimarjaks – seda ilmselt seetõttu, et taim on üdini mürgine ja tema mõju on võrreldav rästiku hammustusega. Viljade söömisel võib tekkida kõhuvalu ja kõrvetustunne suus.

Ka värske ussimarja mahla sattumine

Leseleht

Kuldvihm

nahale võib põhjustada punetust või isegi vesiville. Eriti tundlikud on selle taime suhtes lapsed.

Varjulises ja niiskes lehtmetsas võib näha ka harilikku ussilakka, mis on kergesti äratuntav oma lehtede tõttu, mis asetsevad neljatisena taime varre tipul ristasendis. Lehtede kohtumiskohas moodustub suve teiseks pooleks ilus suur sinakasmust mari.

Siinjuures on oluline teada, et selle neljatise lehekobara keskel asuvat tumesinist marja süüa ei tohi. Taim sisaldab mürgiseid saponiine, mis muu hulgas hävitavad vererakke ning põhjustavad krampe ja halvatust. Ussilakas leidub ka paristüfiini ja paridiini, mis kahjustavad südant, närvisüsteemi ja mao limaskesta ning võivad põhjustada südame- või hingamislihaste krampide

korral surma. Seega andis vanarahvas põhjusega taimele hädaohtu ennustavaid nimesid – kihvtimari ja surmamari.

Harilik leseleht on sagedane leid meie laane- ja palumetsades. Taime võib ära tunda kahe lühirootsulise südamekujulise lehe järgi. Noortel taimedel on vaid üks leht, õitsema hakkavatel taimedel ilmub ka teine leht varre alumisele osale. Taim on üsna väike

Foto: wikimedia.org

Salu-siumari

Piibelehe marjad

Kuutõverohi

kasvades vaid 25 cm kõrguseks. Varre tipus asub väikeste valgete õitega kobarõisik, kus pärast õitsemist moodustuvad punakad viljad. Viljad ja ka lehed sisaldavad südametööd mõjutavaid glükosiide ning seetõttu on tegemist eluohtlikult mürgise taimega.

Hariliku kuutõverohu tunneb ära selle järgi, et tema lehed asuvad varrel vaid ühekülgselt. Maikuus näeme varre

KROONLEHT

13 otsas rippumas valgeid õisi, mille tipud on sageli veidi rohekad. Õied meenutavad veidi maikellukest, kuid on pikemad ja peenikesemad nagu putked.

Selline võluv rohttaim on levinud segaja okasmetsade asukas, kuid võib kasvada ka mujal. Arvatakse, et kunagi raviti kuutõverohuga kuutõbiseid, ent tegelikult on kuutõverohi mürgine, eriti tema suve teises pooles valmivad sinakasmustad marjad. Marjade söömisest tekkiv mürgistus on sarnane maikellukese tarbimisest põhjustatud vaevustega, kuid mõnevõrra leebem.

Sageli vaevleb kannatanu tugevas kõhuvalus koos iivelduse ja krampidega, tema pulss muutub väga kiireks ja

Looduses liikudes kätte sattunud taimede ja marjade söömisest tingitud mürgistuste tõttu on mürgistusinfoliini kõnede hulgas esirinnas piibelehed (õied, marjad), tulikalised, ussilaka marjad ja erinevad seened. Ussilaka mari on õnneks mõru ja lapsed seda palju ei söö, kuid ohtlikuks võib osutuda juba kolme marja söömine.

Kuigi enamasti ei ole mürgise taime maitsmine ja paari mürgise marja söömine tervisele ohtlik (v.a ussilakk), võivad isegi paljud ohutuna tuntud taimed valesti tarvitatuna osutuda mürgisteks. Näiteks muidu söödava rabarberi puhul on esinenud laste surmajuhtumeid rabarberi lehtede suures koguses söömisest, põhjuseks taimes sisalduv oksaalhape, mis tekitab organismis normaalse ainevahetuse häireid. Samal põhjusel võivad tervist ohustada ka suures koguses hapuoblikate ja jänesekapsa söömine.

Terviseameti mürgistusliin 16 662 annab nõu ja infot ööpäev ringi. süda klopib, nagu tahaks rinnust välja hüpata. Sarnaselt hariliku kuutõverohuga on mürgine ka vahel harva meie metsadest leitav mitmeõieline kuutõverohi.

Tõsisemate mürgistuste allikaks võivad muutuda ka koduaias kauni välimuse pärast kasvatatavad taimed: kuldvihm, sõrmkübarad ja käokingad.

Terviseameti andmetel saab mürgistusliin 16 662 igasuviselt mitmeid kõnesid väikeste lastega toimunud mürgistustest, mille põhjustajaks on just dekoratiivse välimusega kuldvihma põõsas. Lapsed kipuvad taime pilkupüüdvaid õisikuid imema, mis seemnete valmimisajal on eriti ohtlik, kuna juba 2–3 seemet võivad tekitada tõsiseid mürgistuse sümptomeid, näiteks iiveldust, suurenenud süljevoolu, südamepekslemist, unisust, peavalu jne.

Abi saab terviseameti mürgistuse infoliinilt

Kui tekib kahtlus, et on mürgist marja söödud, tasub viivitamata helistada terviseameti mürgistuse infoliini numbril 16 662, kus mürgistustega seotud infot ja soovitusi esmaabiks jagatakse ööpäev läbi.

Mürgistusinfoliinile tehtavatest kõnedest suurem osa on seotud kuni 3-aastaste lastega juhtunud õnnetustega.

Lapsed õpivad esimestel eluaastatel maailma tundma sageli maitstes. Paraku leiavad sel eluperioodil tee lapse suhu ka vähemal või rohkemal määral ohtlikud ained, sealhulgas mürgised taimed ja marjad. Heal juhul lõppeb selline maailma avastamine ehmatusega, rängemal juhul eluaegse terviseprobleemiga.

ESMAABI ÄGEDATE MÜRGISTUSTE KORRAL • Kui oled midagi mürgist söönud, loputa kohe suu.

• Joo väikeste lonksude kaupa vett.

• Tee kindlaks taime, marja või seene täpne nimetus ja hinda selle võimalikku alla neelatud kogust!

• Helista mürgistusinfoliinile 16 662 ja uuri, kas tegemist on mürgise taimega ning kas söödud kogus võib olla tervisele ohtlik.

• Varu koju aktiivsütt, mis võib paljude mürgituste korral olla elupäästvaks vahendiks. Sütt peaks olema 0,25grammiste tablettide puhul arvul, mis võrdub inimese neljakordse kehakaaluga. Näiteks kümnekilose lapse puhul 40 tabletti. Kindlasti ei tohi sellises koguses aktiivsütt anda lapsele ilma spetsialistiga konsulteerimiseta, kuna ka aktiivsöel on kõrvaltoimed ja see ei aita absoluutselt kõigi mürgistuste puhul.

Ussilakk

Foto: Kalev Tihkan

Sosnovski ja hiid-karuputk kasvavad pahatihti otse koduõuel, ohustades lisaks loodusele ka pahaaimamatuid inimesi.

Karuputke võõrliikide kolooniate kogupindala väheneb tänu püsivale tõrjele Madli Linder, keskkonnaameti liigikaitse peaspetsialist

Sosnovski ja hiid-karuputke on tõrjutud riiklikul tasemel juba aastast 2005. Pärast aastatepikkusi jõupingutusi võib tänavu esimest korda öelda, et karuputke kolooniate kogupindala on möödunud aastaga võrreldes vähenenud.

Sel aastal on tõrjutavate karuputkekolooniate kogupindala 2183 ha, mis on 45 ha vähem kui mullu. Järgmise aasta pindalad selguvad pärast tõrjetööde ja kolooniate ülevaatuse lõppu sügisel, kuid tõrjutavate kolooniate hulga ja pindala vähenemist on oodata ka aastaks 2017. Kokku on täielikult hävinud või hääbumas (koloonias on hajusalt üksikud taimed) ligikaudu 600 kolooniat ehk 300 ha.

Samas ei maksa veel rõõmust hõisata. Asjaolu, et leidub veel üksikuid tõrjes olevaid kolooniaid, mida on järjepanu tõrjutud lausa 11–12 aastat, viitab sellele, et karuputke seemnepank on jätkuvalt mullas. Seetõttu on oluline hoolitseda selle eest, et karuputkedel uusi seemneid ei valmiks ja taim neid levitada ei saaks.

Karuputke võõrliikide levik on kooskõlas nende kunagise Eestisse toomise eesmärgiga – kuna putke kasvatati silo- ja meetaimena, on nad levinud eelkõige endistes ja praegustes põllumajanduspiirkondades. Lisaks võib karuputke leida kasvamas tööstusmaastikel ning erinevate rikutud ja tugevama inimhäiringuga aladel, näiteks prügimägedel, varemetel ja laoplatsidel.

Liivastes, soistes ja metsastes paikades on karuputkede levik oluliselt piiratum.

Karuputke võõrliikide levikult on Eestis esirinnas Harju ja Viljandi maakonnad, neile järgnevad Jõgeva- ja Tartumaa. Rõõmustava uudisena on varasematel aastatel teist-kolmandat kohta hoidnud Saaremaal tänavu tõrjetööde vajadus oluliselt väiksem kui eelmistel aastatel ning Hiiumaa võib lähiaastail tõenäoliselt päris putkevabaks saada.

Karuputke võõrliikide kasvatamine ja levitamine on keelatud

Keskkonnaameti koordineerimisel on tõrjutud Sosnovski ja hiid-karuputke, sest mõlemad liigid on ühtviisi ohtlikud nii inimese tervisele kui ka looduslikele kooslustele. Tõrje toimub peamiselt glüfosaadil põhinevate herbitsiididega, kuid tulenevalt taimekaitsevahendite ohtlikkusest rakendatakse järjest enam ka teisi tõrjemeetodeid – eelkõige putketaimede väljakaevamist.

Neis paikades, kus herbitsiidi kasutamine ega kaevamine pole võimalik või putked juba õitsevad, lõigatakse taimedel õisikuid, mis maetakse või põletatakse.

Eestis leidub teisigi mürgiseid putki

Putk on rahvapärane nimetus paljudele sarikaliste sugukonda kuuluvatele taimedele. Lisaks võõrliikide hulka kuuluvatele karuputkedele on selles sugukonnas kodumaine ohutu siberi karuputk ja naat, suurekasvulised taimed heinputk ja rand-kikkaputk, aga nt ka tavalised toidutaimed aedtill, seller ja porgand.

Eesti kodumaised taimeliigid täpiline surmaputk ja mürkputk on inimesele ja kariloomadele ohtlikud söömisel, nende söömine võib lõppeda surmaga.

Kuna mürgised putked võivad tunduda sarnased söödavate taimedega, näiteks peterselli, pastinaagi ja selleriga, võib esineda ka mürgistusjuhtumeid sagedamini.

Toksilisi furanokumariine sisaldab sarnaselt Sosnovski ja hiid-karuputkega Eesti kodumaise tavalise sarikalise moorputke aedades toidutaimena kasvatatav sugulane aed-moorputk, mis võib samuti põhjustada nahapõletusi.

Kui nahk on juba mürgiste putkede mahlaga kokku puutunud, tuleks puutekohta koheselt pesta ja mürgistusnähtude ilmnemisel – põletusega sarnanevad sümptomid nahal – püsida päikeseliste ilmadega mõnda aega siseruumides. Vajadusel saab nõu ja infot ka terviseameti mürgistusliinilt numbril 16 662, mis vastab telefonikõnedele ööpäev ringi.

Eestis levinum Sosnovski karuputk on kantud ka Euroopa Liidu tähtsusega võõrliikide nimekirja, mis tähendab, et taime kasvatamine ning tema leviku võimaldamine on keelatud ja karistatav.

Tõrjet võib teha ka iga maaomanik ise, kuid sellisel juhul võiks sellest keskkonnaametile teada anda. Putkede likvideerimisel tuleb kindlasti kasutada isikukaitsevahendeid enda kaitsmiseks nii herbitsiidi kui ka nahakahjustusi tekitava mürgise taimemahla eest.

Eestis levinum Sosnovski karuputk on kantud ka Euroopa Liidu tähtsusega võõrliikide nimekirja, mis tähendab, et taime kasvatamine ning tema leviku võimaldamine on keelatud ja karistatav.

Igasugust liigi paljunemise võimaldamist (sh tõrje põhjendamatut takistamist) loetakse rikkumiseks ning selle eest võib oodata kopsakas rahatrahv.

Nimekirjas nimetatud taimi ei tohi kasvatada ka hariduslikel eesmärkidel, sh botaanikaaias.

KARUPUTKE TÕRJE • Karuputke võõrliikide tõrjet on aastatel 2005–2009 ja 2016 rahastanud SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ning aastatel 2010–2015 Euroopa Regionaalarengu Fond. Kokku on tõrjeks kulunud üle 3 miljoni euro.

KROONLEHT

14

Kaevandamistegevuse mõjud meie elule Maria Karus, keskkonnaameti maavarade peaspetsialist Kristina Aidla-Bauvald, terviseameti keskkonnatervise riskihindamise büroo peaspetsialist

Maavarade kaevandamine on üks keskkonnakasutuse viise, mille puhul võib esmapilgul tunduda, et enamik elanikest sellega otseselt kokku ei puutu. Tegelikkuses sõltume oma elus maavarade kaevandamisel saadud materjalidest olulisel määral – ilma nendeta poleks meil eluaset, infrastruktuuri ega igapäevaseid tarbeesemeid.

Maavarade kaevandamine on Eestis oluline tööstusharu, moodustades osa tööhõivest ja energeetilisest julgeolekust. Enam huvipakkuvamad maavarad Eestis on põlevkivi, dolokivi, lubjakivi, turvas, kruus, liiv ja ka savi. Selleks et maavaradest saadavaid hüvesid kasutada, tuleb toormaterjal esmalt maapõuest väljata.

Selleks on Eestis kasutusel nii allmaakaevandamine kui ka pealmaakaevandamine ehk karjääriviisiline kaevandamine. Eestis kasutatakse allmaakaevandamist põlevkivi väljamiseks ja karjääriviisilist kõigil teistel juhtudel.

Mõlema kaevandamise liigi puhul võib aga kaasneda ümbruskonnale mitmeid häiringuid.

Kaevandamistegevuse mõju keskkonnale ja inimese tervisele

Maavarade kaevandamisel on ümbruskonda mõjutavaid tegureid erinevaid, näiteks müra, tolm, vibratsioon, veetaseme ja -kvaliteedi muutus, maastikupildi visuaalne muutus ja palju muud.

Tavapärase karjääriviisilise kaevandamise tulemusena muutub maastiku olukord mäeeraldise piires täielikult.

Karjääriviisilisel kaevandamisel võib peamiselt eeldada tolmu ja müra esinemist, mis tekivad peamiselt kahest allikast: transport ja kaevandamismasinate töötamine.

Samuti esineb hetkelist müra ning tolmu teket lõhkamisel. Tolmu ja müra esinemine on perioodiline ning esineb

Estonia kaevanduses toimuvad maa-alused tööd põlevkivi väljamiseks.

vaid aktiivse kaevandamisperioodi ajal. Allmaakaevandamisel võib eeldada veetaseme ja -kvaliteedi muutuste esinemist, mis on peamiselt tingitud vee väljapumpamisest.

Samuti väliterritooriumil leviva vibratsiooni esinemist, mille allikaks on maapõues tehtavad lõhketööd. Kaevandamisega kaasnevate häiringute esinemise kestus on määratletud kaevandamisloa kehtivusajaga, pärast kaevandamistööde lõppu taastub endine olukord.

Võimalike mõjude kaasnemine sõltub ennekõike konkreetse kaevandamiskoha keskkonnatingimustest ning tegevuse iseloomust. Valdav osa elanikkonnast kaevandamistegevusest igapäevaselt otseselt mõjutatud ei ole, kuid esineb neid, kelle elupaik jääb mõne mäetööstusala mõjualasse.

Terviseamet viis koostöös Tartu Ülikooliga 2014.–2015. a Virumaal läbi põlevkivisektori tervisemõjude uuringu, mille eesmärk oli välja selgitada põlevkivi kaevandamise ja kasutamisega kaasnevad mõjud elanikkonna tervisele. Tulemused näitasid, et IdaVirumaa elanike tervislik seisund on mitmete näitajate poolest halvem kui mujal Eestis ja selle üheks põhjuseks peetakse põlevkivisektorist lähtuvat

Foto: Martin Nurme

keskkonna saastatust. Samas on vaadeldud piirkonnas tegemist komplekssete probleemidega, sh tööstusja pärandreostuse, keerulise sotsiaalmajandusliku olukorra, riskikäitumise ja muuga, mis avaldavad samuti mõju elanike tervisele. Kuigi aastate jooksul on Ida-Virumaa keskkonnaseisund oluliselt paranenud, näitavad statistikaameti andmed, et Ida-Virumaal sündinud lapse oodatav eluiga on endiselt peaaegu viis aastat väiksem kui Tartus või Tallinnas sündinud lapsel.

Niisamuti diagnoositakse Ida-Virumaa lastel enam hingamiselundite haigusi ning suremus vereringeelundite haigustesse on Ida-Virumaal kõrgem kui mujal Eestis. Oluliselt suurem on suremus ka õnnetusjuhtumite, mürgistuste ning traumade tõttu, mis viitab elanike kõrgele riskikäitumisele.

Põlevkivisektor avaldab mõju põhjavee kvaliteedile

Antud uuring kinnitas Ida-Virumaa elanikkonna muret oma keskkonna ja tervise pärast. Täiskasvanute seas läbiviidud küsitlusest (3000 isikut Virumaalt ja võrdlusgrupp Tartust) ilmnes, et enam kui 10% Ida-Virumaa elanikest peab õhusaastet talumatult häirivaks.

Lisaks on kindlaks tehtud, et põlev-

kivisektor avaldab mõju põhjavee kvaliteedile ja vee kogusele, nt on madalamate veehorisontide põhjaveest leitud reostusained, mis võivad olla seotud põlevkivitööstusega.

Arvestades Ida-Virumaa põhjavee seire andmeid, on elanikkonna paremaks varustamiseks kvaliteetse

Kuigi aastate jooksul on Ida-Virumaa keskkonnaseisund oluliselt paranenud, näitavad statistikaameti andmed, et Ida-Virumaal sündinud lapse oodatav eluiga on endiselt peaaegu viis aastat väiksem kui Tartus või Tallinnas sündinud lapsel. ühisveevärgi joogiveega kasutusele võetud paremini kaitstud sügavamad põhjaveekihid. Madalamate reostatud põhjaveekihtide kasutamisel rakendatakse kvaliteetse joogivee tagamiseks veetöötlust ja eri kihtide vee segamist.

Võrreldes ühisveevärgi veega on eraveevärkide (salvkaevud, puurkaevud) vee kvaliteet halvem, kuna olemasolevate andmete kohaselt toitub suur osa neist madalamatest põhjaveekihtidest, mis on reostuse eest kaitsmata. Samal ajal võib suurema ohuna välja tuua individuaalsete erakaevude mikrobioloogilise reostuse, mis ei ole seotud põlevkivitööstusega.

Põlevkivisektor on oluline tööstusharu Ida-Virumaal, kuid meil tuleb senisest enam pöörata tähelepanu sealsele keskkonnaseisundile ja elanike tervisele ning rakendada meetmeid negatiivse väliskeskkonna mõju leevendamiseks.

Keskkonnasäästlik maavarade kaevandamine

Metsaniidu liivakarjääris kaevandatakse täiteliiva.

Foto: Jelena Ello

damisluba. Keskkonnaameti strateegiline eesmärk on tagada maavarade keskkonnasõbralik ning efektiivne kaevandamine ja kasutamine minimaalse kao ning minimaalsete jäätmetega, jälgides, et antavad kaevandamisload on aja- ning asjakohased ja vastavad ettenähtud normidele.

Kõigist Eestis kehtivatest kaevandamislubadest ligi 79% on ehitusmaavarade (kruus, liiv, lubja- ja dolokivi) kaevandamiseks antud load. Kuigi piirkonniti esineb teatavaid erisusi ehitusmaavarade karjääride paiknemises, toimub nende kaevandamine kõigis Eesti maakondades. Turbaaladel tegutsemiseks on väljastatud 119 kaevandamisluba ning ligikaudu 44% neist aladest jäävad Harju-, Pärnu- ja Viljandimaale. Põlevkivi kaevandamiseks on antud 17 kaevandamisluba ning erinevalt teistest maavaradest toimub põlevkivi kaevandamine peamiselt vaid Ida-Virumaa territooriumil.

Selleks, et välja selgitada, milliseid häiringuid taotletava mäeeraldise avamisega võib kaasneda, annab keskkonnaamet hinnangu tegevusega kaasneva keskkonnamõju olulisuse kohta. Selle käigus hinnatakse, kas võimalikud häiringud ületavad ettemääratud piirnorme ning kui suur on eeldatav mõjuala. Vastavalt hindamise tulemustele määratletakse vajalikud leevendusmeetmed, mille rakendamisel minimaliseeritakse negatiivseid keskkonnamõjusid.

Keskkonnaametnikel on võimalus

Eestis reguleerib maavarade kaevandamist ja kasutamist peamiselt maapõueseadus, mille eesmärk on tagada otstarbekas ning keskkonnasäästlik maavarade kaevandamine. Selle eesmärgi täitmiseks peab maavarade kaevandamiseks olema kehtiv kaevan-

kehtestada kaevandajale väljastatavasse loasse nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks.

Lubadest võib leida hulgaliselt täiendavaid tingimusi, mis sätestavad kaevandamisega kaasneva müra ja tolmuleviku piirangud, samuti lõhkamistöödeks lubatud tööaja ja palju muudki. Kõik kaevandamisload oma tingimustega ja erisustega on avalikult kättesaadavad keskkonnalubade infosüsteemist.

Kui loa omanik ei täida talle seatud kohustusi ja nõudeid, on riiklikku järelevalvet teostaval keskkonnainspektsioonil võimalik rakendada vajalikke sanktsioone, nt trahve. Peamiselt esitatakse keskkonnainspektsioonile kaebusi ebaseadusliku kaevandamise kahtluse, kaevandamisest tekkiva tolmu, müra ja veereostuse kahtlusega, kuid on ka kaebuseid, mis seostuvad väljaspool lubatud tööaega toimuva kaevandamistegevusega, mis häirib kohalikke elanikke.

Kõigist võimalikest keskkonnarikkumistest ja -õnnetustest saab teada anda keskkonnainspektsiooni valvenumbril 1313.

KROONLEHT

15

KOMMENTAAR

JUNIOR RANGERI PROGRAMMIS OSALENUD ANNELY KASELA: “On kerge sütitada leeki seal, kus säde juba olemas on. Just see võis juhtuda paljude noortega, kes Junior Rangeri kursusel on käinud – huvi looduse vastu suurenes iga looduses veedetud tunniga ning uute infokildudega. Need laagrid pole ainus koht, kus olen looduse ja keskkonna kohta õppinud ning kuigi tulevikuplaanid mind ilmselt vabast loodusest kaugemale viivad, ei saa keegi seal õpitud tarkusi minult ära võtta.”

Foto: Maris Sepp

Vilsandi noored looduskaitsjad õppisid, kuidas teha saunavihta.

Keskkonnateadlikud inimesed loovad puhtama elukeskkonna Piret Valge ja Maris Sepp, keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialistid

Keskkonda ja tervist säästva tegutsemise eelduseks on piisav teadlikkus teoga kaasnevatest mõjudest ja tagajärgedest.

Terviseameti andmetel mõjutab inimese tervist enim tema eluviis (50%), keskkond ja pärilikkus mõjutavad kumbki 20% ning arstiabi 10% ulatuses. Me ei saa muuta oma geneetilist koodi ehk pärilikkusega seotud terviseriske, küll aga eluviisi ja ümbritsevat keskkonda, tegutsedes teadlikult ja mõistlikult. Seetõttu ongi äärmiselt oluline jagada teadmisi, mis aitaksid langetada õigeid otsuseid.

Keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialistid jagavad õppeprogrammide ja mängude kaudu teadmisi juba väikestele lastele, et nad õpiksid tundma, kuidas keskkond meie ümber toimib.

Mürgiste taimede tundmine ja looduses ellujäämise oskuste omandamine on elutähtsad teadmised, mida jagame nii igas vanuses õppuritele kui ka põhjalikumalt noortele looduskaitsjatele, kes meie kursustel osalevad.

Lisaks korraldame loodus- ja keskkonnateemalisi infopäevi kõikjal üle Eesti, et jagada värsket infot ka täiskasvanutele ning koostöös omavalitsuste, ettevõtjate ja elanikega luua eeldused parima keskkonna loomiseks.

Karula rahvuspargis paigaldasid noored kaku pesakasti.

Keskkonnaameti infopäevadel saab targemaks igaüks

Sageli saavad ka täiskasvanud infopäevade kaudu teadlikumaks, miks on vajalik oma ettevõtmisi teostada keskkonnasõbralikult ja kuidas roheline ettevõtlus aitab kaasa ka inimese tervise hoidmisele. Kui ettevõte kulutab minimaalselt loodusressursse ja saastab tootmisel võimalikult vähe keskkonda, aitab see hoida ökosüsteemi tasakaalu, mis omakorda on eelduseks tervisliku elukeskkonna olemasoluks.

Kuigi roheline tootmine võib tunduda esmapilgul kulukas, tuleb arvestada, et pikemas plaanis maksame keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid kasutades võimaluse eest elada tervislikus ja puhtas keskkonnas.

Infopäevade esinejad on peamiselt keskkonnaameti ja keskkonnaministeeriumi spetsialistid ning vajadusel

Foto: Helen Kivisild

ka oma ala eksperdid ülikoolidest ning teistest teadusasutustest. Lisaks kaasame erinevaid osapooli ja eksperte ühiseks aruteluks. Infopäevade teemade valik sõltub vajadusest, mis on hetkel aktuaalne ja uudne või vajab põhjalikumat selgitamist ja läbirääkimist. Sageli on seadusest tulenevad nõuded keerulised ja vajavad selgitamist inimlikult arusaadavas keeles – nii täidetakse ka seadusandlusega reguleeritud nõudeid paremini.

2016. aastal juba toimunud infopäevadel on käsitletud väga erilaadseid teemasid, mis seostuvad näiteks vee kasutamise, jäätmete sortimise, võõr- ja probleemliikide, linnalooduse, taimemürkide kasutamise, planeeringute ja ruumilise arengu, kaitsealade regulatsiooni, rahvusparkide koostöökogude ja palju muuga. 2016. a juuni seisuga on toimunud 15 infopäeva.

Sügisel on oodata uute kaitse-eeskirjade tutvustamise, veekaitse, jäätmevaldkonna, ehitus- ja arendustegevuse ning koostöökogude teabepäevi.

Infopäevade sisu vajalikkust oskavad kõige paremini hinnata osalejad ise. Julgustav ja innustav on saada tagasisidet, et selliseid üritusi oleks jätkuvalt vajalik korraldada ning huvitavaid ja silmaringi arendavaid lektoreid võiks teinekordki kuulama tulla. Sageli õpime ka ise üht-teist nii oma ala ekspertide ettekannetest kui ka osalejate väljaütlemistest. Mida aktiivsemalt inimesed meiega suhtlevad, tagasisidet ja oma eelistusi väljendavad, seda paremini oskame neile ka vajalikku ja huvipakkuvat infot jagada.

Noore looduskaitsja kursus jagab praktilisi oskusi noortele loodusesõpradele

Eesti kuulub Euroopa Kaitsealade ühendusse EUROPARC, mille üks eesmärk on toetada loodushuviliste noorte teadmiste ja oskuste arendamist looduskaitses praktiliste tegevuste kaudu. Eestis korraldati esimene noore looduskaitsja Junior Rangeri kursus juba 2004. a Lahemaa rahvuspargis ning alates 2012. a on igal järgneval aastal liitunud keskkonnaameti korraldatava koolitusprogrammiga ka teised rahvuspargid – Vilsandi, Matsalu, Karula ja Soomaa.

Koolitusprogrammi on kaasatud aktiivsed 13–17aastased noored, kes tahavad kaasa aidata elurikkuse hoidmisele, loodushoidlike väärtushinnangute levimisele ja rahvusparkide identiteedi tugevdamisele. Valime noored

kursustele motivatsioonikirjade alusel, kus kandidaadid tutvustavad oma seotust loodusega ja põhjendavad oma osalemise soovi.

Koolitusprogramm on kokku pandud nõnda, et noortel oleks võimalus erinevates tegevustes ise käed külge panna. Näiteks osalevad noored haruldaste linnu- ja taimeliikide seiretel, talgutel ja tutvuvad piirkonna matkaradade ja pärandkultuuriga. Tähtsal kohal on ka looduses hakkamasaamise õppimine, nt lõkke tegemise, vee puhastamise ja ravimtaimede äratundmise oskuste omandamine. See kõik rikastab noorte maailmapilti, jagab neile tervise ja keskkonna hoidmiseks vajalikke teadmisi ning võib anda edaspidisele elukutse valikule selgema suuna.

Läbi aastate on kursustel ja jätkuseminaridel osalenud ligi 600 noort, keda on juhendanud eriala spetsialistid, sh keskkonnaameti, keskkonnainspektsiooni, keskkonnaagentuuri ja RMK töötajad. Noored looduskaitsjad on olnud kaasatud ka erinevate sündmuste läbiviimisel, kus nende panus on olnud märgatav. Näiteks aitasid Vilsandi rahvuspargi looduskaitsjad läbi viia Viidumäe looduskeskuste avatud uste päeva, saades häid kogemusi ka avaliku ürituse korraldamisel.

Võimalus osaleda rahvusvahelisel noore looduskaitsja kursusel

Eesti noored on alates 2012. a osalenud ka rahvusvahelisel noore looduskaitsja kursusel, mis toimub mõnes Euroopa rahvuspargis. Osalejad valitakse välja kõigi rahvusparkide kursuslaste hulgast, mis motiveerib noori koolitusel tegus ja tubli olema.

Kuigi kursustel osalejate arv ei ole väga suur, usume, et nad on saanud vahetuid ja uudseid kogemusi looduses õppides ja liikudes. Kindlasti on meie kodumaa loodus saanud neile lähedasemaks kui varem – mida tunned, seda oskad ka hoida. Väga oluline on ka uus sõpruskond, kellega suheldakse edasi Facebooki gruppides. Kursuslaste hulgast on aastate jooksul välja kasvanud mitmeid tegusaid inimesi, kes on pälvinud keskkonnaministeeriumilt noore looduskaitsja märgi oma silmatorkavate tegemiste ja saavutuste eest nii kohalikul kui ka üleriigilisel tasandil. Võime loota, et need tuleviku otsustajad kannavad endas just selliseid väärtushinnanguid, mis aitavad säilitada ja hoida Eesti puutumata, puhast loodust.

Kursusi korraldab keskkonnaamet ja toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, lisaks 2016. aastal ka OÜ MV Turvas Saaremaalt ning OÜ Palmse Mehaanikakoda Lääne-Virumaalt.

KROONLEHT

16

Eesti rahvuslinnu suitsupääsukese asurkonna seisund peegeldab meie traditsioonilises talumaastikus toimuvaid muutusi.

Fotod: Mati Martinson

Lindudel oleks palju öelda, kui me vaid kuulaks neid Tõnu Talvi, keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist

Linnud on suurepärased looduse indikaatorid ning nendega toimuvad muutused võiks olla inimesele kergesti tajutavad ja arusaadavad, kui jätkuks meil vaid mõistust ja tahet kuulata nende keelt.

Erinevaid linnuliike elab mingis kindlas geograafilises piirkonnas piisavalt suur hulk, et asustada võimalikult erinevaid elupaiku ning iseloomustada nendes kohtades toimuvaid muutusi.

Siiski ei ole linnuliike ülemäära palju, mis piiraks nende tundmist ja jälgimist. Linnud on silmapaistva ja sageli üksteisest kergesti eristatava välimuse, hääle ja käitumisega.

See võimaldab elukutseliste ornitoloogide kõrval tulemuslikult linde uurida ja jälgida ka harrastusteadlastel ning lihtsalt loodusesõpradel.

Rahvateadusel on ornitoloogias, eriti aga lindude seires olnud läbi aegade suur roll. Näiteid linnuharrastuse abil kogutud esmase ja olulise keskkonnainformatsiooni kohta leiab küllalt ka Eestist.

Ohud maal ja merel

Niigi juba väga reostatud Läänemerel kasvab jõudsalt erineva laevaliikluse, õli-gaasitranspordi ja rannikualadel paisuva inimtegevuse tõttu üha suuremate keskkonnakatastroofide oht. Eesti rannikule on viimastel aastakümnetel jõudnud mitmed märkimisväärsed ebaselge päritoluga õlireostused.

Avamerel toimunud õlilekke kohta toovad märgata tahtjale kõige kiiremini sõnumi kohale merelinnud. Ühelgi mereriigil ei ole nii rikkalikult ressursse, et kogu oma rannikumere ala kõrgtehnoloogilise seirega pidevalt jälgida.

Ilmselt ei muutu sellelaadne mereseire ka lähitulevikus süsteemseks ja ulatuslikuks. Mere- ja rannikulinde tunneb ja vaatleb regulaarselt aga suur hulk linnuhuvilisi, kes aulide-vae-

raste-kajakate-luikede üles korjatud sünge sõnumi registreerivad ja huvi korral keskkonnakaitsjatele edastavad. Oleks vaid selle sõnumi mõistjaid.

Põllumajandusmaastike ja nende lindudega toimuvaid muudatusi tajub iga vähegi tähelepanelik ja vaatlusteks aega ohverdav inimene. Kui autoaknast vaadates ilmneb lihtsalt meie maale varem väga iseloomuliku mosaiikse maastikupildi kärbumine, siis maal vanaema juures või suvetalus pikemalt viibides ilmneb ka mõne varasema olulise tegelase kadumine.

Mitmed tavalised ja hästi tuntud põllulinnud, nagu näiteks põldlõokesed ja nurmkanad, samuti talumaastikule omased suitsupääsukesed ja kuldnokad, on taandumas. Ühe ilmeka asendajana märkab ka vähekogenud linnuvaatleja näiteks valge-toonekure leviku ja asustustiheduse kasvu. Hiiglaslikuks laienevaid monotoonseid ja monokultuurseid agrotööstusvälju võtavad samas hästi omaks kevad- ja

Loodusega tutvumisel sobivad esimeseks vaatlusobjektiks väga hästi linnud. sügisrändel seal puhke- ja toitumispeatusi tegevad hane- ja lagleparved.

Looduses ei püsi ükski nišš tühjana ja igale ressursile leidub tarbija. Seda tõdevad ka linnutundjad.

Kuhu on linnul kolida?

Monotoonsuse suunas ei lähe arengud mitte ainult põllumaadel. Suuremad metsamassiivid killustuvad, veel

Õlireostuse sõnumi randa toonud aul 2008. aastal Sõrves.

püsivate loodusliku ilmega metsade vahel laiendavad end raiesmikud, mille asemele rajatakse sageli ühevanuselised ja -liigilised ning lühiealiselt majandatavad puupõllud. Väikesed laululinnud panevad metsatukad kevaditi endiselt oma lauluga kajama. Kas see laulukoor on sama vali ja arvukas kui varem või on ka meie laululindudest mõni juba vaikselt vajunud väljasuremisvõlga, seda looduseuurijad ei tea.

Puudub korrektne ja pikemaajalisem võrdlusvõimalus.

Ilmselgelt püsib samas visalt ka meil tavatõdemus, et väikelinde on alati kõikjal ja palju olnud, neid ei ohusta suurt miski ja nad ei saa kunagi otsa. Kindlasti peavad linnuvaatlejad jätkama ja laiendama tavaliste väikelindude seiret.

Suurematest ja silmapaistvamatest metsalindudest, kes seetõttu ka ornitoloogidele enam tuntud, on küll mitmed liigid hääbumas. Hästi seiratud rähnid ja kakud on tavametsadest taandumas kaitsealade metsareservaatidesse, must-toonekurg ja kassikakk ei saa enam tuge ka rangetest kaitsemeetmetest. Ning kuhu on metsast kolida metsisel ja tedrel?

Linnustikuga toimuvaid muutusi

saab oma elukohas jälgida ja nende tähenduse üle mõtiskleda ka ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta linnainimene. Kas haljasaladel ja aedlinnades muutub laululindude arvukus, miks ei sobi linn enam isegi koduvarblasele, kuidas soodustab inimtegevus vareste-hakkide-kajakate invasiooni linna?

Nende küsimuste üle on sobilik mõtiskleda ja vastuseid otsida igal linnaelanikul ja selle keskkonna korraldajal. Ja seda enne, kui meie linnaparkide põlispuude võrades seavad end sisse kaeluspapagoid ja haljasalade muruplatsid võetakse üle eksootiliste laglede poolt. Naabermaade linnades on nad juba oma koha sisse võtnud.

Usalda loodust

Uudishimu ja umbusk on kaks väga inimlikku omadust. Inimese ja looduse suhetes ilmnevad need kaks omadust sageli väga ilmekalt. Loodusteadlased on sajandite vältel teadlikult tegutsedes kirjeldanud juba üsna pisukese osa eluslooduse mitmekesisusest ning aru saanud nii mõnestki loodusseadusest.

Ja samad teadlased püüavad koos paljude loodusesõpradega viia oma teadmisi, tähelepanekuid ja hoiatusi ka ülejäänud osani inimühiskonnast.

Veenmaks meid selles, et looduslikud ressursid ei ole lõpmatud, et looduse mõjutamine jõuab väiksema või suurema kaarega alati tegijani tagasi ning et vaatamata unistusele ei tõuse inimene siiski kunagi looduse valitsejaks. Kas loodushoidjad aga leiavad kuulajaid ja mõistjaid? Sageli mitte.

Inimlik umbusk on vahel. Kahtleme teadlaste esitatud loendusandmetes ja muigame mudelipõhiste prognooside üle. Usaldame pigem seda, kes meile peeglist vastu vaatab või meie majanduslikku seisu kosutab.

Kui me ei usalda teadmistele tuginevate inimeste öeldut, siis ehk on abi ise looduses toimuva vaatlemisest ja mõtestamisest. Loomulikult ei asenda see teaduspõhist haridust ja süsteemseid uuringuid. Kuid valides endale meeldiva ja jõukohase vaatlusobjekti, saab iga huviline veidigi pikema aja jooksul talletatud kogemuse põhjal teha looduses ja inimese-looduse suhetes toimuva kohta oma lihtsaid järeldusi.

Loodusega tutvumisel sobivad esimeseks vaatlusobjektiks väga hästi linnud. Lindudel on keskkonnas toimuva kohta meile mõnigi signaal edastada. Jätkuks vaid mõistust ja tahet kuulata nende keelt.