Tallinna Linnateater ( sügis 2015)

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2015 • www.linnateater.ee Teatriteadlane Luule Epner kirjutab Madis Kõivust ja tema "Tagasitulekust isa juurde". Lk 3

Henrik Kalmet selgitab, miks Linnateater Arvamusfestivalil osaleb. Lk 2

13. august 2015

"Segane seltskond" kes see on?! Lk 4

Tallinna Linnateatri sügis Tallinna Linnateater – 50 aastat noor

Teatri juubelihooaeg algab kahe märgilise lavastusega: ühes on esil vanem trupp ja teises astuvad üles lavakooli noored.

N

ii, nagu Voldemar Panso asutas omaaegse Noorsooteatri – lavakunstikateedri 2. lennu noortega, kaasates t r uppi va nema id meisternäitlejaid, – avab tänane Tallinna Linnateater oma juubelihooaja ühelt poolt lavakooli 27. lennu diplomitööga “Segane seltskond” ja teiselt poolt vanameister Adolf Šapiro lavastusega “Tagasitulek isa juurde”.

Tagasitulek Šapiro juurde Neist esimesena esietendub 16. septembril Linnateatri Taevalaval “Tagasitulek isa juurde”, mis on eelmisel aastal meie hulgast lahkunud Eesti ühe originaalsema näitekirjaniku Madis Kõivu tekstile teine lavastus.

Adolf Šapiro töös mängib teatri raudvara: Elmo Nüganen, Anne Reemann, Kalju Orro, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Piret

Adolf Šapiro lavastuse “Tagasitulek isa juurde“ proov Taevalaval.

Lavastaja Adrian Giurgea, muusikaline kujundaja Jarek Kasar, kunstnik Reet Aus ja EMTA lavakunstikooli 27. lennu tudengid ehk “Segane seltskond“. Fotod: Siim Vahur

Kalda ja Rain Simmul – muide, viimane neist on sündinud vaid viis päeva pärast Noorsooteatri asutamist, tähistades augustis samuti 50. juubelit. Erikülalisena lööb kaasa Lembit Ulfsak eesti Draamateatrist.

Adolf Šapiro lavastajana ei vaja teatrihuvilistele ilmselt pikemat tutvustamist. Tema töödes valitseb tihti harukordne atmosfäär, sünnivad sügavuti minevad rollid. Endine Noorsooteater ja ka praegune Linnateater on pakkunud 65-aastase lavastaja karjääris olulisi momente – meenutagem kasvõi Mikk Mikiveri tantsu Lopahhinina tema esimeses Eesti lavastuses “Kirsiaed” (1971) või Lembit Petersoni ümberkehastumist Kirsanoviks lavastuses “Isad

ja pojad” (2002). Šapiro on öelnud, et iga kord, kui ta Eestis lavastab, püüab ta leida niisuguse materjali, milletaolist ta varem siin teinud ei ole. Kõiv on esimene Eesti näitekirjanik, keda ta lavastab.

Noored toovad segaduse Vaid nädal pärast “Tagasitulekut”, 23. septembril esietendub Salme Kultuurikeskuses hooaja teise välislavastaja Adrian Giurgea koostöö lavakooli 27. lennuga: “Segane seltskond”.

Selles mängivad noored näitlejatudengid Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lau li Otsa r, Ott Ra idmets, Christopher Rajaveer ja Liisa Saaremäel.

“Segane seltskond” on Briti teatrimehe Rodney Acklandi näidendi esmalavastus Eestis. Näidendi tegevus toimub ühiskorteris, mida jagab kamp boheemlaslikke noori koos emaliku naisterahvaga, keda mängib Elisabet Reinsalu. Lisaks temale löövad hoogsas näidendis Linnateatri trupist kaasa veel Liis Lass ja Kaspar Velberg. Rumeenia juurtega ameerika lavastajale ja pedagoogile Adrian Giurgeale on “Segane seltskond” juba kolmandaks tööks Eesti teatris.

Ajalugu kordub “Segase seltskonna” etenduspaik Salme Kultuurikeskus on Noorsooteatrile / Linnateatrile oluline koht. Just seal tuli

tänaseks ligi 50 aastat tagasi välja Voldemar Panso esimene lavastus Noorsooteatris: “80 päevaga ümber maailma”, kus lisaks lavakooli tudengitele mängisid kaasa omaaegsed suurkujud Jüri Järvet, Endel Pärn ja Linda Rummo. Tudengid said menukast lavastusest kooli kogu eluks.

Panso tolleaegseid sõnu tasub meenutada: “Olla noorsooteater tähendab olla noor teater, nooruslik teater. [...] Aga see tähendab ka vanade väärtuste uuele põlvkonnale säilitamist. See tähendab julgust ja eksperimenti. Aga eelkõige tähendab see elurõõmu.”

Paavo Piik

2 | TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2015• www.linnateater.ee

(Ühiskonna) vedurist restoranvaguniks

Tallinna Linnateatri juubelihooaeg Veiko Tubin, üheksa ametiga mees, uuest hooajast Tallinna Linnateatri projektijuht – mida erakordset toob kaasa juubelihooaeg?

VT: Saabuv juubelihooaeg toob kaasa mitmeid eriüritusi ning põnevaid kohtumisi, mis on eelkõige suunatud meie publikule.

Teatrikülastaja näeb tavaliselt seda, mis toimub laval ja publikuruumides, aga niinimetatud ”köögipool” jääb tihti varjatuks.

Seetõttu hakkame iga kuu esimesel nädalal avama Linnateatrit mitme erineva kandi pealt. Alustame septembris ajaloolise tagasivaatega Noorsooteatri algusaegadesse. Kohtume lavakunstikooli 2. lennu liikmetega, kes teatri asutasid. Kuulame mälestusi ja meenutame Kalju Orro eestvedamisel esimesi aastaid nii sõnas kui pildis.

Mis on veel plaanis?

VT: Oktoober on näidendikuu ja selle puhul toimub Teatrisõprade klubi eriüritus kirjandustoa teemal. Uurime, kes on dramaturg, mis tööd teeb kirjandusala juhataja ning kui suur roll neil proovisaalis on. Kutsume külla mitmed endised kirjandustoa elanikud ja piilume sõnade taha.

Iga kuu ootab publikut uus teema. Plaanis on kohtuda teatri muusikaala juhatajatega, teha näitlejate eestvedamisel oluliste näitemängude ettelugemisi, kuulata, kuidas kõlab Noorsooteatri esimese avalavastuse ”Otsustage meie üle, inimesed!” (A. Andrejev) tekst tänapäeval. Arhitektuuriajaloolase Oliver Orro abiga tutvume loengu vormis Linnateatri majade ajalooga. Jaanuari eriüritus on pühendatud meie publikule. Oleme välja kuulutanud publiku mälestuste kogumise ning parimad neist loevad meie näitlejad ette.

Ja lisaks Teatrisõprade klubi üritustele?

VT: Jätkub telesaade/kohtumisõhtu näitlejatega “Kontakt”, mis hooaja lõpuks jõuab välja meie peanäitejuhi Elmo Nüganenini.

Teater taastab kaks olulist lavastust, mis on olnud mängupuhkusel: “Aeg ja perekond Conway” ja “Karin. Indrek. Tõde ja õigus.

4.” Samuti on juubeli puhul plaanis üks väga eriline audiolavastus, mis saab toimuma õhtusel ajal pärast etendusi kogu majas.

Kas publikut ka teatri sünnipäevale kutsutakse?

50 aastat tagasi, 13. augustil allkirjastati tolleaegse Noorsooteatri asutamise käskkiri. Samal päeval sellel aastal, 13. augustil, avame juubelihooaja puhul Lavaaugu uksed oma publikule. Kõik on palutud tähistama meie sünnipäeva. Külla tuleb palju endisi kolleege ja toimub üks väga meeleolukas kontsert koos sünnipäevatordiga. Sissepääs on kõigile prii.

Usun, et hooaeg tuleb põnev ja ühendab endas linnateaterlikult nii vana kui uut.

Küsis Paavo Piik

Ootame publiku mälestusi Noorsooteatrist ja Tallinna Linnateatrist 1965. aastal Noorsooteatrina asutatud teater on läbi 50 aasta nautinud lähedast suhet oma publikuga. Tänaseks päevaks on meie lojaalne publik samavõrra Tallinna Linnateatri identiteedi osa kui märksõnad “Nüganen”, “tugev näitlejaansambel” ja “intiimne atmosfäär”. Eesootaval juubelihooajal on sestap paslik vaadata-kuulata ka selle olulise osa peegeldust, mälestusi ning mõtteid. Oodatud on kõik mälestused läbi viie aastakümne, mis seotud nii näitlejate kui teiste teatritöötajate, lavastuste kui teatrimajaga. Mälestusi võib kirja panna nii elektrooniliselt kui käsitsi, oodatud on ka fotod.

Tänutäheks oma mälestuste jagamise eest loosib Tallinna Linnateater välja kutseid juubelihooaja kolmele kevadisele esietendusele, aga ka teatriga seotud raamatuid ning CD-plaate.

Valitud mälestused tulevad aga Linnateatri näitlejate poolt esitamisele 2016. aasta alguses Teatrisõprade klubi juubeliürituste sarja raames.

Publiku mälestusi oodatakse kas e-kirja aadressile publik@ linnateater.ee või posti teel aadressile Tallinna Linnateater, Lai 23, 10133 Tallinn, märksõnaga “Publiku mälestused”, hiljemalt 1. detsembriks 2015.

Ruudu Raudsepp

Henrik Kalmeti kirjatükk, mis on kirjutatud Eesti suve nautides ehk siis magamiskotis vihma käes päevitades, peaks vastuse andma küsimusele, miks osaleb Linnateater 15. augustil Paides Arvamusfestivalil oma ala ja programmiga, ja sestap tuleb heita pilk sellele, millisesse positsiooni on teater ennast praeguseks ühiskonnas mänginud.

R

idade vahele peitmise ajad on ammu möödas, õnneks, nüüdsel ajal võib sisu vormida avalikult ja julgelt ka ridadesse. Teatri jaoks näib see kätkevat probleemi, sest kui ridavahelisuseks oli teatril kunagi monopol ja eriväljaõpe, siis tänapäeval on read avatud kõigile – soovi ja teadmiste korral võivad kõik asjast otse rääkida. Teater näib aga eelistavat siiani mõtte peitmist, mustkunstniku kombel ärakaotamist, selle asemel, et seda otsida, leida või ise luua. Selline näiline kodeerituse oreool teeb mugavaks ka hämamise ja pettuse. Ei leidnud tükist mingit mõtet? Loll, ei saanudki leida ju, mõte oli peidus, ridade vahel. Eesti teatri juuksenõel on alati olnud nähtamatu*, aga nüüd kipub üha enam tekkima tunne, et just nähtamatuse tõttu on selle olemasolu pea võimatu kontrollida; isegi kui see kunagi eksisteeris, siis on ta nüüd lõplikult kaduma läinud.

Lisaks pole nähtamatu juuksenõel kuigi praktiline praeguses olukorras, kus oleks vaja päriselt juuksed korda panna.

(Vaadake mõistujuttu, kohe näha, et teatriinimene kirjutab, imetlege ja proovige mõte üles leida.)

25 aastat pärast Mikk Mikiveri avakõnet loomeliitude pleenumil oleme jõudnud olukorda, kus, piltlikult öeldes, kurt, tumm ja pime lähevad kohtingule... publikuga**. Teater on olnud oma meeletu publikumenu ning kandva ühiskondliku rolli ohver. On tekkinud teatud enesetäiuse tunne, et kõik vastused ning eeldused olla oluline ning aktuaalne on peidus iseendas. Ego on paisunud nii suureks, et ei märgata enam midagi peale iseenda ning kaldutakse eneseimetluse libedale teele. Ühiskonna peegliks olemise asemel armus Eesti teater oma peegelpilti. Nii ongi läinud, et kunagisest ühiskonna juhtivast jõust on saanud sabassörkija. Vedurist on saanud rongi lõpus loksuv restoranvagun, mis pakub vaid mugavat keskkonda keskpärase konjaki tarbimiseks ning loksutavat reisikogemust, mida hiljem vestluse käivitajana tutvusringkonnas kasutada.

Rongi lõpus loksudes on võimalik näha vaid seda, mis maha jääb, mis ees laiub, see sinna taha ei paista. Eesti teater sõidab seljaga sõidu suunas, on sündmusele seljaga, kui kasutada teatri enda terminoloo-

Foto: internet

giat. Ainus erinevus seisneb selles, et kui näit leja lava l tegelikult teab tüki algusest peale, kuidas lugu lõpeb, siis teatril tervikuna pole sellest halli aimugi ning on oht kõndida pahaaimamatult kellegi püssitoru ette.

Ilmselt ei ole olukord päris nii traagiline, aga tähelepanu pälvimiseks tuleb olla pigem äärmuslik ning häält tuleb teha enne, kui viimane ja mahult raske vagun üldise liikumiskiiruse huvides üldse rongi küljest lahti ühendatakse.

Jaa, ma tean, ma tean NOteatri “Ühtse Eesti Suurkogu” ja esimesed lugemised jne, näiteid on siin-seal veelgi, aga ma ei räägigi niivõrd poliitilisest teatrist ega sellest, et iga lavastus peaks võtma mingi poliitilise seisukoha, näitlejad lavalt ette kandma erinevaid va l i m isplat vor me ja r i ig ikontrolli raporteid ning kõik lavastused andma vastuseid, kuidas lahendada haldusreformimüsteerium. Ma räägin teadlikust teatrist, kus tegijad on kursis sellega, mis toimub nende maja keskaegsetest müüridest väljaspool, et näitleja on kursis nende eelpool mainitud platvormide ja pro-

tokollidega, et näitleja mängitud tegelasel võib puududa arvamus, aga näitlejal mitte.

Teater, mille seisukohavõtud ei piirdu ainult ridade vahele peitmisega ega valuliku karjatusega, kui minnakse teatrite rahastamise kallale, et muul ajal vaikida, et lasta eelmise sajandi iiri peredraamadel väljendada oma solidaarsust arstide, õpetajatega või seisukohta seoses seksuaalvähemuste või pagulaste teemaga. Tahaks

teatrit, mis räägiks oma sõnadega, mitte ei kasutaks ainult ammu kadunud suurmeistrite kulunud tsitaate.

Arvamusfestival ongi koht, kus võtta järeleaitamistunde nei lt, kes on meist rid sisu ridadesse panemises. Mugav kiirkursus võhikule, kes aasta jooksul pole jõudnud ennast kõigi ühiskondlikult oluliste teemadega kursis hoida. Ühelt suurelt muruplatsilt saab kahe päeva jooksul enam-vähem kõikehõlmava ülevaate. See on hea võimalus suunata oma pilk jälle väljapoole ning vahelduseks kuulata oma publikut – mis neid puudutab, mis muret tekitab, mis teemad on õhus jne.

Et pärast oleks lõputu nartsissistliku monoloogi asemel ka midagi sisukat lavalt peegeldada.

Selle idee üks eestvedajaid, Paavo Piik, on intervjuus Müürilehele öelnud, et kunstnik võid sa olla, aga kodanik pead sa olema, sestap siis võib seda vaadata ka kui ühe suure inimgrupi ühiskonda reintegreerimise projekti. See, mis lavalt hiljem sünnib, on ainult boonus; eelkõige võiksime juurde saada aktiivseid ja teadlikke oma õiguste eest seisvaid kodanikke.

Henrik Kalmet PS: See ei ole näpuviibutus vaatlejapositsioonilt, olen ise esimene mees Paides kohal slogani all “stupid and I know it”***, et ühiskondlikku mõtet endasse ahmida.

PPS: Kõik rongi näited on kujundlikud ja kokkulangevused reaalsete rongidega on juhuslikud. Tegemist ei ole Elroni varjatud reklaamiga.

Linnateatri ala Arvamusfestivalil 15. augustil Paides Kell 10.30-12.00 Eriüritus: tänased uudised Uudiseid loevad ja kommenteerivad Tallinna Linnateatri näitlejad Kell 13.00-1.30 Kultuurialkohol. Alkoholikultuur Osalevad näitlejad Henrik Kalmet ja "üllatuskülaline", kultuuriminister ja näitleja Indrek Saar ning Rasmus Rask, ettevõtja ja näitleja abikaasa. Arutelujuht: Aro Velmet, ajaloodoktorant.

Kell 15.30-17.00 Sotsiaalne vastutus for dummies Osalevad moekunstnik Reet Aus, sotsiaaldemokraat Mihkel Raud, meediaekspert Krister Paris ja näitleja Veiko Tubin. Arutelujuht: Aro Velmet, ajaloodoktorant.

Kell 18.00-19.30 Eesti teater: traditsioonide hoidja või muutuste eestvedaja?

Osalevad dramaturg Paavo Piik, kriitik Meelis Oidsalu, lavastaja Vallo Kirs ja näitekirjanik Andri Luup. Arutelujuht: Mari-Liis Lill, näitleja

* Gozzi / Nüganeni “Armastus kolme apelsini vastu” , ** “Kurt, tumm ja pime läksid kohtingule”, Komöödiateater 2015, *** Kaasajastatud versioon Sokratese lausest “Ma tean, et ma midagi ei tea.”

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2015 • www.linnateater.ee | 3

Tagasitulek teatrilavale Madis Kõivu “Tagasitulek isa juurde” Sel sügisel jõuab Linnateatris lavale Madis Kõivu näidend, mida esmakordselt nägi publik Eesti Draamateatri laval 1993. aastal. Nüüd on lavastajaks Adolf Šapiro, peaosatäitjaks külalisena Draamateatrist Lembit Ulfsak ning laval Linnateatri näitetrupi raskekahurvägi.

M

ullu meie seast lahk u nud Mad is Kõiv (1929–2014) oli harukordselt mitmekülgne mees: f ü ü s i k a t e or e e t i k , k e s ol i kodus filosoofias ja kunstides, millega ta ei suhelnud pelgalt lugeja, vaataja või kuulajana, vaid mõjuka kaasategijana – ta kirjutas filosoofilisi traktaate, romaane, näidendeid ja filmistsenaariume, maalis pilte, jne.

Kõivu mitmetahuline looming on ometi sisemiselt pidev tervik, kuna eneseväljenduse viise ja vorme, kui erinevad need ka pole, seob ükssama vaimne hoiak – vaibumatu tarve maailma asju läbi mõtelda, küsides nende tähenduste järele, ehkki on teada, et lõplike tõdedeni kunagi ei jõuta.

”... minu eksistentsiaalne eelhoiak on olemise [---] muutumatu ja alaline küsitavus,” ütleb Kõiv ühes intervjuus.

Filosoofilised küsimusasetused (nagu ka moodsa füüsika teooriad) kannavad ka tema näidendeid. Samas oli näitemäng Kõivule üks vältimatult vajalik eneseväljenduse vorm: kui algnägemused, millest ta tekstid välja kasvasid, nähtusid “olemuslikult teatris”, siis polnud parata midagi, nägemus tuli kirjutada näidendiks. Mida tähendab “olemuslikult teatris”, on siinses kirjutises arutamiseks liialt keeruline küsimus.

Kindlasti ei tähenda see mingite nn lavalisuse nõuete järgimist, vastupidi: Kõiv eelistas lõpetatud lugude konstrueerimisele muusikalisi kompositsioonitehnikaid ja tema teinekord üpris veidraid, kuid kirkalt nägemuslikke kujundeid on peetud pigem filmilikeks kui

teatripärasteks.

K riit ik Jaa k Rä hesoo on Kõivu dramaturgiat nimetanud radikaalselt subjektiivseks. Tõepoolest, materjaliks, millest Kõiv on oma näidendid teinud, on suurelt jaolt isiklikud mälestused, unenäod, kinniskujutlused, tajukogemused jne.

Subjektiivsus avaldub selleski, et ruum ja aeg käituvad Kõivu maailmades sageli omatahtsi, asjad ja inimesed teevad läbi k u m ma l i si met a mor foose ning kohati näib võimust võtvat kujundite kaootiline voog. Aga teiselt poolt on Kõivu tegelased ja olukorrad kõvasti kinni isiklikult kogetud tegelikkuses, nii et põhimiselt on tema maailmad realistlikud – usutavuse ja ehtsuse mõttes.

Kirjutaja, kes ei pidanud end kirjanikuks Kõiv kordas ikka, et kirjanikuks ta ennast ei pea. On üsna iseloomulik, et tema draamaloomingu algust katab pimedus: 1965. aasta kevadtalvel kirjutatud esiknäidend “Castrozza” läks kaduma, autor taastas selle hiljem märkmete põhjal.

Pidevamalt hakkas Kõiv näidendeid kirjutama 1970ndate algusest peale – võimalik, et toonase Tartu teatriuuenduse mõjuväljas –, kuid pigem iseenda jaoks; teatrilavale hakkasid nad jõudma 1990ndatest peale. Kui trükis ilmunud draamatekstid kokku lugeda, saab neid veerandsada. Nende seas on näidendeid, mis on võtnud ainet Euroopa vaimuloost (nt “Filosoofipäev”, mille protagonist on Immanuel Kant), Eesti aja- ja kultuuriloost (nt praegu Draamateatris mängitav “Keskmängustrateegia” Paul ja Harald Keresest) ja omaeluloolise tagapõhjaga mälestuslikke näidendeid, mille kilda kuulub ka “Tagasitulek isa juurde”.

“Tagasitulek isa juurde“ proovisaalis. Foto: Siim Vahur

Madis Kõiv. Foto: Ingo Normet

Tagasitulek aja ja koha juurde “Tagasituleku isa juurde” kirjutas Kõiv 1991. aastal. Selle esmalavastus Eesti Draamateatris Priit Pedajase käe all (1993) on rohkem kui 12 000 vaatajaga populaarsemaid Kõivu-tõlgendusi eesti teatris. Näidendist on olemas kaks versiooni: algne on ilmunud Kõivu “Näidendite” II köites (2007), Pedajase palvel nelja muheda monoloogiga täiendatud teatriversioon aga raamatus “Kolm näitemängu” (1997) (viimane versioon jõuab ka Linnateatri lavale). “Tagasitulekule” seisavad lähedal emapoolset suguvõsa ja Põlvamaad kujutavad võrukeelsed näitemängud “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” (kaasautor Aivo Lõhmus, ilmus 1987) ja “Omavahelisi jutuajamisi tädi Emmaga” (kirjutatud 1993).

Kõiv on korduvalt toonitanud, et tema on pigem koha-lik kui aja-lik ning usub, et ürgsed ja taandamatud kohavaimud on ajavaimudest üle. “Tagasituleku” algne ja peamine koht on korter

Valgas, kus Kõiv lapsena elas. Nn Vana-Valga oli talle, enda sõnutsi kohavaimust vaevatule, väga tähtis: “... kõige olulisemad talved elus elasin ikkagi seal,” kirjutas ta ühes essees. Samas essees räägib Kõiv ka sellest, et ehkki igal Eesti linnal oli enne teist maailmasõda oma keel, ei olnud vahest ükski keel nii omapärase ja äratuntava intonatsiooniga kui valgalaste oma. Seda nüüdseks vist kadunud vana-valga keelt kõneleb mõnigi “Tagasituleku” tegelane.

Lapsepõlvekodu on tähenduslik paik, ainult seal saab möödanik end lahti kerida ja surnud lähedased jälle elavaks saada.

Ometi on just aeg oma mitmes kujus – intiimne, isiklik aeg, ajaloo aeg, aja fenomen üldiselt – “Tagasituleku” peategelasi.

Eri ajakihte või -tasandeid on Kõivu tekstides raske üksteisest lahutada. Tema isiklikku ajataju mõjutasid väga tugevalt, lausa elu

määravalt Eesti “saatuseaastate” sündmused. Mitut puhku on Kõiv rääkinud sellest, et ta tajub ennast olevat “kahe elu invaliid”, nagu oleks ta elanud kahte täiesti erinevat elu – üks enne ja teine pärast nõukogude tankide tulekut 1944. aasta septembris. Piir on seda teravam, et Kõiv kaotas sõjalõpu segadustes mitte ainult kodu, vaid ka isa. Perekond kavatses Eestist põgeneda, isa läks eraldi, pääses Läände ja jäigi võõrsile, kuid ema koos lastega laevale ei jõudnud, sest minekuga jäädi hiljaks ja vend Ants jäi teel raskesti haigeks. “Tagasituleku” lähtesündmustest on Kõiv jutustanud mälestuste sarjas “Studia memoriae”: Valga-ajast kõneleb “Kolm tamme” (1995; kolme tamme aianurkades meenutab ka “Tagasituleku” Daam, majaperemehe tütar), traagilisest 1944. aastast “Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas” (2009).

Saatuslik aasta 1944 lõikas läbi ajajoone, ja olnu jäi päästmatult minevikku. Kõiv on oma põlvkonna kohta ütelnud: me sulgesime minevikuvalguse oma sisemusse, et tekkinud m i nev i k upi meduses võida edasi olla. Kuid minevik ei ole Kõivule “kadunud aeg”. Vastupidi, tema isiklikku ajakogemust ja -filosoofiat domineerib just minevik kui miski, mis on juba-olnud ja seeläbi alati olemas, paratamatu ning tõeline. Nii isiklik kui ka rahvuslik minevik on antud mälu kaudu; et olla olemas iseendana, ei tohi kaotada mälestusi minevikust, sest “Muud ei olegi midagi kui see, mida ise oli´na hoida suudame.” Selles loomult subjektiivses mälestuste ajas on minevik pidevalt kohal, tulles tagasi mälupiltidena ja näidates end unenägudes. Nii tuleb näidendis Tulija tagasi lapsepõlvekoju, aga tagasitulija on ka tema isa, samuti ema ja tuttavad inimesed minevikust.

“Igavene tagasitulek” on ülepea üks Kõivu ajast mõtlemise võtmesõnu, ja sageli saab see täpsustuse – tagasitulek unenäos.

Ene Mihkelsoni romaani “Nime vaev” arvustuses kirjutab ta nii: “Meie unenäod ei ole paraku era-asjad, nad on tagasitulijaid täis (Vorkutast ja Kirovist, vangilaagrist ja julgeoleku nimekirjadest, Rootsist, Kanadast ja Uus-Meremaalt – ükski neist ei ole p ä r i s e l t tagasi), me peame seal urgitsema.” Mälust ja mälestustest kirjutati palju näidendi esmalavastuse kriitikas, millega sobibki lõpetada.

Lea Tormis: “Mõnikord võib teater ajavoolust tabada hetke, mil kõige argisema taga avaneb lõpmatus. Mil ühe rahva ajalooline ning igaühe individuaalne aeg omandaks nagu mütoloogilise aja mõõtmed. Sidudes piiratud üksikkogemuse kõiksuslikuga.”

Luule Epner

Madis Kõiv “Tagasitulek isa juurde”

Lavastaja: Adolf Šapiro Kunstnik: Vladimir Anšon Kostüümikunstnik: Reet Aus Dramaturg: Toomas Kall Valguskunstnik: Emil Kallas Muusikaline kujundaja: Riina Roose Helilooja: Jaak Jürisson Mängivad: Lembit Ulfsak (Eesti Draamateater), Elmo Nüganen, Anne Reemann, Kalju Orro, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Piret Kalda ja Rain Simmul.

Esietendus 16. septembril Taevalaval

4 | TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2015• www.linnateater.ee

Segane seltskond – nii ongi 23. septembril esietendub Salme Kultuurikeskuses Tallinna Linnateatri koostöö lavakunstikooli ja rumeenia-ameerika päritolu lavastaja Adrian Giurgeaga. Kunstnikuna lööb kaasa Reet Aus ja muusikalise kujundajana Jarek Kasar. Näidend “Segane seltskond” (originaalis “Strange Orchestra”) pärineb briti näitekirjaniku Rodney Acklandi sulest ning tegeleb boheemlaslike meeleoludega Londoni noorte hulgas kahe ilmasõja vahelisel ajal. Aga enne, kui sukeldume George’i, Vali, Estheri, Laura, Jimmie’, Jenny, Gordoni ja Sylvia ellu, uurime, kuidas iseloomustavad teineteist meie tänapäeva boheemid – Jürgen, Markus, Laura, Karmo, Saara, Lauli, Ott, Christopher ja Liisa. Ehk: millised on 27. lennu lavakanoored?

Markus Habakukk

Ott Raidmets

Jürgen Gansen

Christopher Rajaveer

Liisa Saaremäel

Markus suudab inimesi järjepidevalt üllatada, nii laval kui ka elus.

Väga aus, mõne jaoks isegi liiga aus. Markus on suurepärase liikuvusega ja suurepärane tantsija.

Habras ja huvitav. Sõber, kelle õlal nutta. Tulevane südametemurdja.

Alati meeldivatesse toonidesse riietuv jalgpallifänn, kelle naeratust on võimatu mitte märgata.

Mõtlik nägu ja klouni vaim.

Jalgpallija Teise maailmasõja h u vil i n e mees, kellele meeldib tüdrukuid tantsupõrandal keerutada. Oma tegudes ja tunnetes alati julge ja sihikindel. Väga andekas muusikaliselt – laulab, mängib saksofoni ja trumme, veidi ka flööti ja klaverit. Teatris armastab pigem klassikat kui avangardi. Oti tugevaim külg on tema inimlikkus ja julgus seda mitte häbeneda.

Slaavi veri ja “Rakvere eri”. Jürgenil on haruldane omadus olla alati oma.

Kui räägitakse tingimusteta armastusest, siis Jürgeni puhul võiks rääkida tingimusteta sõprusest. Kui vaja, siis ta toob päikese või istutab puu või manab esile laulujupi, mis teeb kõigi tuju just selliseks nagu vaja.

Mees, kes on hingega asja juures ja loomulikult ka nalja. Võibolla peakski ütlema, et hingega nalja juur e s ? Ta räägib imeilusaid sõnu oma emast.

Chris kannab kahte maski. Üks mask kõneleb m e i l e mehest, kes hindab peeneid ja nüansirohkeid elamusi.

Mehest, kes joob õhtu hakul küünlavalgel klaasi punast veini ja mõtiskleb kunsti sügavaimatest ilmingutest. Teine mask räägib meile aga ühest poisist, kellele meeldib aeg-ajalt jalgupidi mudas soperdada või pajatada mõnda vana lugu... Christopheri pea töötab nagu emakese maa arvelaud.

Liisal on kõik taskud, pütid, mannergud ja panged hakkamist täis.

Temalt on hea vahel küsida, kui endal otsakorral. Ta on akrobaatilise siruulatuse ja täpse silmaga tüdruk, kelle kätte sobib kõik, alates molbertist kuni ministriportfellini välja.

Kogu oma täiuslikkuses on Liisa küllaltki hajameelne ning pidevalt kaotab ja unustab kõikvõimalikke temale kuuluvaid asju.

Laura Kalle

Lauli Otsar

Saara Nüganen

Karmo Nigula

Laura on uudishimulik kõige suhtes , temas on peidus lapselik rõõm ja huvi maailma vastu. Tema naer on nakatav ja tervendav.

Armastab sõnu ja mänge nendega.

Dramaturg-lavastaja-näitleja ühes isikus. Laura on meie kursuse nurgakivi, värviline ja vaba seikleja, kes armastab elu, ning tragi ja valvas esinohkar, kel pole vähimatki kompleksi end ise nohkariks tunnistada, mis talle võlu veelgi lisab.

Strong independent woman – seda kõige paremas mõttes. Olla tugevalt kahe jalaga maa peal ja mõjuda seejuures ebamaiselt suudab vaid Lauli. See habras Võru näitsik näitab oma kangemat poolt, kui kohtab otsustusvõimetust, klišeesid ja suurt tähelepanuvajadust. Lauli tajub oma juuri, austab asju, mis on austamist väärt. Armastab väga tantsulist ja füüsilist teatrit. Ta o n kõ i g e tugevama distsipliiniga inimene meie kursusel.

Naine kahes ajavööndis: peo aja järgi kirglikult vallatu, ülevoolav ja hulljulge, normaalajal aga rahulik, emalik ja naerusuine. Ta on värske energiapuhang, sööst nakatavat naeru, värvilised villasokid ja see imeilus muusika, mis alati kuskilt kostab.

Saara mõtleb ja tegutseb elus kergusega. Suurepärane parodeerija.

Seltskonnahing.

Karmole võib kindel olla. Tal on lai naeratus, tohutu sihikindlus ja kohvitass, millega ta liigub alati uute eesmärkide poole. Mõttelõnga katkematu jada ja töövõime nagu muulal. Korraldab palju ja tihtipeale võib teda näha telefon kõrva ääres.

Huvitub väga vanadest näitlejatest ja nende elulugudest. Sõpradele naljahammas, naistele kelmikas džentelmen...

Karmo on tundlik ja jõuline nagu meri.

Rodney Ackland “Segane seltskond“ Lavastaja: Adrian Giurgea Kunstnik: Reet Aus Muusikaline kujundaja: Jarek Kasar Valguskunstnik: Reelika Palk Esietendus 23. septembril Salme Kultuurikeskuses Mängivad EMTA lavakunstikooli 27. lennu tudengid Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott Raidmets, Christopher Rajaveer ja Liisa Saaremäel, Linnateatri näitlejatest löövad kaasa Elisabet Reinsalu, Kaspar Velberg ja Liis Lass.

3 küsimust, lavastaja Adrian Giurgea Milline on teie teatritaust ja kes on suurimad mõjutajad (lavastajad, näitekirjanikud, mõttevoolud)?

Ilmselt nagu paljude minuvanuste Eesti teatritegijate puhul, on mu arusaamine teatrist juurdunud vene koolkonda: Stanislavski, Meierhold, Vahtangov, Tairov, Mihhail Tšehhov. Aga kõik nad kuulusid omal ajal nn kohustuslikku programmi, millele noored üritasid vastu hakata. Nii olid meile eeskujuks Grotowski, Kantor, Brook, Stehler ja kõik teised, kes kätkesid endas minevikust lahkulöömist.

Mu nooruspõlve ajal oli lühikese perioodi jooksul Rumeenia ajaloos teater noortele tohutult tähtis. Kahjuks olid selleks ajaks, kui ma alustasin oma teatriõpingutega, kõik olulised Rumeenia lavastajad emigreerunud ja me leidsime end ilma õpetajateta.

Mu karjäär koosneb tükkidest, mille olen võõraste keskel kokku pannud. Palju hiljem avastasin ma, et tegelikult oleme kõik samasugused, isegi kui ei ole kunagi oma kodukohast lahkunud. Kunstnikena oleme kõik sarnased, harjunud elama pagulastena.

Mis tekitab kõige rohkem elevust ”Segase seltskonna“ koostegemise juures kooli ja teatriga?

Teatritegemine tähendab nii algajale kui ka kogenumale iga kord seismist millegi tundmatu lävel. Ma üritan vältida seda, mida ma tean, ja mida ma arvan, et ma tean, et olla avatud täiesti uuele kogemusele.

Ootan kannatamatult proovide algust, eriti kuna paljud näitlejatest on nii noored. Võttes arvesse, et teater on üks tohutu seiklus – nii oma ambitsioonides kui ka oma inimlikkuses – võime hea õnne korral loota, et loome selle käigus parema versiooni iseendast.

Arvestades teie seniseid töid Eestis, millised tunduvad kohaliku teatriilma tugevused ja nõrkused?

See on mu kolmas lavastus Eestis vähem kui kahe aasta jooksul, aga ma ei saa öelda, et ma teaks Eestist piisavalt, et sellele raskele küsimusele vastata. Mu esimese lavastuse Eestis tõi tegelikult välja Vene Teater, jätkuna minu viimase kümne aasta teatritegemisele Venemaal.

Mulle tundub, et nagu kõikidel väikeriikidel, on ka Eestil kohutav ja ebavajalik sund lasta end väljaspoolt tulijatel õigustada, justkui külaliste arvamus muudaks õigeks selle, mida eestlased juba ise teavad.

Selge on see, et eestlased ise armastavad ja toetavad oma teatrit. (Põhjused on keerulised, aga mulle tundub, et teater on siin nii rahvuslikku identiteedi looja kui ka kogukondliku kohtumispaiga rollis.) Tõeline teater peegeldabki rahvuslikku püüet selle poole, mis on oluline ja ilus. Mulle meeldib Eesti teatris töötada, sest mulle tundub, et siin on tõeline teater võimalik.

Küsis Paavo Piik

Adrian Giurgea.

Foto: Siim Vahur

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2015 • www.linnateater.ee | 5

KAELKIRJAKUD TALLINNA LINNATEATRIS N

ovembris esietendub Tallinna Linnateatri Väikeses saalis Diana Leesalu juhtimisel uuslavastus “Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus”. Näidendi autor on portugallane Tiago Rodrigues ning tegemist on 2011. aastal kirjutatud tekstiga, mida on peale Portugali lavastatud ka Inglismaal ja Norras. Mitte ainult Eestis, vaid kogu PõhjaEuroopas jõuab teatrilavadele küllaltki vähe romaani keeltes kirjutavate autorite loomingut, seega on kaasaegne portugali dramaturgia huvitavaks täienduseks algupäranditele ning peamiselt inglise- ja venekeelsete autorite teostele Linnateatri repertuaaris.

“Usun, et teater suudab inimesi muuta, vähemalt nende vaateid teatud teemadele või iseenesele.

Teater ei pea lahendama maailma probleeme. Teater peab esitama küsimusi, et inimesed tunneks vajadust otsida vastuseid.”

Tiago Rodrigues Autorist Hiljuti päevalehe Público poolt üheks viimase kümnendi kõige mõjuvõimsamaks nooreks portugali loovisiksuseks valitud Tiago Rodrigues (s 1977) on mitmekordselt auhinnatud näitleja, lavastaja ja näitekirjanik, kes on tuntud oma võime poolest lõhkuda piire teatri ja teiste reaalsuste vahel. Rodrigues on õppinud Portugali Kõrgemas Teatri- ja Filmikoolis, kuid jättis õpingud pooleli, kui sai kutse koostööks Belgia teatrikompaniiga “tg STAN”. Alates 1998. aastast on Rodrigues koos “tg STANi” ja teiste rahvusvaheliste teatrirühmitustega loonud lavastusi nii portugali, inglise kui ka prantsuse keeles, andes

etendusi rohkem kui viieteistkümnes riigis. Oma karjääri alguses tegutseb ta peamiselt näitlejana, tehes samas lavastajana kaastöid televisioonile ning ajakirjanikuna erinevatele portugali ajalehtedele. Juba 26-aastasena kutsutakse teda õpetama Brüsseli kaasaegse tantsu keskusesse The Performing Arts Research and Training Studios (P.A.R.T.S.) ning ta on tänaseni õppejõud mitmes portugali teatri- ja tantsukoolis.

2003. aastal asutab Rodrigues Lissabonis teatrikompanii Mundo Perfeito (“Täiuslik Maailm”), mille kunstiline juht on ta järgmised üksteist aastat. Raskete aegade kiuste idealistliku nime saanud Mundo Perfeito lavastused saavutavad palju tähelepanu nii Portugalis kui ka välismaal ja neid kutsutakse mitmetele olulistele festivalidele üle kogu maailma. Mundo Perfeito on tõeline vaene teater, olles samas kangekaelselt positiivne. Oma lavastustes ei püüagi nad varjata teatrihoone konstruktsioone või püüda tekitada tunnet, et ei olda teatris. Milleks on vaja tuua lavale Lissaboni tänavapilti, kui publik just sealt äsja tuli ja oskab seda väga hästi ette kujutada? Rodrigues ja tema kolleegid Mundo Perfeitost usuvad, et selleks, et kujutada tormi mägedes, ei ole vaja lavale tuua mägesid, ja et keerulisemate lahendustega võrreldes saab “kilekotti mahtuva lavakujundusega” palju lihtsamalt ringi liikuda ning jõuda rohkemate inimesteni eri paigus.

Nii lavastaja kui ka dramaturgina on Rodrigues otsinguline, mängides julgelt harju muspä ra sek s muut u nud vormidega. Näiteks 2013. aastal esietendunud lavastuses “By heart” (“Peast”) kutsub ta publiku seast lavale kümme inimest, kes õpivad etenduse jooksul pähe ühe Shakespeare’i soneti ja kannavad selle lõpuks ka ette. Etendus sünnibki Rodriguesi sõnul pigem publiku peas kui laval, sest seal pole muud kui üksteist tooli ja üksteist inimest

Tammsaare/Nüganeni “Ma armastasin sakslast” taaselustub festivaliks.

(sealhulgas ka autor-lavastaja ise), kes püüavad üht luuletust pähe õppida. Lavastuse idee sündis tänu Rodriguesi nägemist kaotavale vanaemale, kes palus lapselapsel valida üks raamat, mille ta võiks pähe õppida.

Näitleja, lavastaja ja kunstilise juhi töö kõrvalt algatab ja kureerib Tiago Rodrigues portugali dramaturgia arendamiseks loodud projekti “Urgências” (“Kiireloomulised asjad”) ning portugali ja välismaiste kunstnike koostöö vahendamiseks loodud projekti “Estúdios” (“Stuudiod”).

Rodrigues on lavastanud paljudes välisriikides alates Rootsist ja Norrast ning lõpetades Liibanoni ja Brasiiliaga. Lavastaja assistendi ja näitlejana on ta teinud kaastöid ka filmides ning televisioonis.

Intervjuudes on Rodrigues väitnud, et vaatamata oma mitmekülgsele tegevusele peab ta end siiski eelkõige näitlejaks. “Ma kirjutan nii, nagu ma kirjutan, seetõttu, et olen näitleja. Ma lavastan nii, nagu ma lavastan, seetõttu, et olen näitleja. /.../ Näitlejana töötades hakkasin tundma vajadust teha ka teisi asju, selleks et võida näitlejana teha seda, mis mulle meeldib. Selleks, et mitte olla näitleja, kes peab alati teiste teenistuses olema, vaid et olla näitleja, kes otsustab ise ja on vaba, tegemaks seda, mis talle meeldib,” on Rodrigues öelnud.

A lates detsembr ist 2014 on Tiago Rodrigues Portugali kõige prestiižsema, 1846. aastal avatud Dona Maria II nimelise Rahvusteatri kunstiline juht.

Käesoleval aastal valiti Rodriguesi lavastus “Antonius ja Kleopatra” Avignoni teatrifestivali põhiprogrammi.

Näidendist “Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“ on lugu üheksa-aastasest tüdrukust, kes otsib mööda Lissaboni taga ühtainsat inimest, kes teda aidata saaks – peaminister Pedro Passos Coelhot. Näidend püüab analüüsida lapsepõlve temaatikat, lastes lapsel esitada

koolitööd, kus maailm seletatakse meile entsüklopeediliselt lahti. Selles kummalises maailmas nimega Lissabon on majanduskriis, Judy Garlandi nimelise suitsiidile kalduva kaisukaru seiklused, tänavad, mis on täis autosid ja mälestusi, Discovery Channel, viiulimängija foto, must panter, bulgaaria teadlane ja vene näitekirjanik Anton Tšehhov ning tüdruk, kes on oma vanuse kohta liiga pikk ja keda ema kutsus kaelkirjakuks. See on lugu hirmust, mis tekib laste mõtete pärast ja raevust, mis tekib täiskasvanute tegude tõttu. (Portugalikeelsest kriitikast.)

“Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus” on äärmiselt mõjuv näidend nii emotsionaalses kui ka intellektuaalses plaanis ning seda võiks ehk võrrelda Antoine de Saint-Exupéry “Väikese printsiga”, mis tundub olevat lasteteos, kuid räägib tegelikult lapse pilgu läbi täiskasvanute maailma valusatest teemadest.

Mõlemas teoses on traagilised sündmused segatud elurõõmsa huumoriga, mistõttu ei ole ohtu kalduda liigsesse sentimentalismi.

Vaatamata sellele, et tegevus toimub Lissabonis ja otsitakse härra Pedro Passos Coelhot, pole Rod r ig uesi näidendi näol kindlasti tegemist Portugali-keskse näidendiga. Kui vahetada Lissaboni avenüüd näiteks Tallinna tänavate vastu ning lasta väikesel tüdrukul otsida Taavi Rõivast, mõjuks tekst täpselt samamoodi – kurvalt ja naljakalt, õõvastavalt ja puhastavalt.

Kristiina Jalasto

Linnateater osaleb Peterburi festivalil Baltiiski Dom S

ügisel suundub Linnateater oma selle hooaja esimesele gastrollile. Meie piirkonna üks suurimaid ja olulisemaid teatrifestivale, Baltiiski Dom, toimub sel aastal 1.-14. oktoobrini ning võõrustab lavastusi sellistelt suurnimedelt nagu Eimuntas Nekrošius ja Rimas Tuminas, aga ka Läti tõusvalt teatritähelt Vladislavs Nastavševšilt, kelle “Tõde, mida ma olen igatsenud” on N099 repertuaaris. Eestist tuuakse vene teatripubliku ette kaks lavastust – spetsiaalselt festivaliks taaselustatav Tammsaare/Nüganeni “Ma armastasin sakslast” ning Gogoli “Surnud hinged” Hendrik Toomperelt. “Ma armastasin sakslast” etendub 10. oktoobril Baltiiski Domi suurel laval, “Surnud hinged“ 11. oktoobril sealsamas.

Tiago Rodrigues. Foto: Francisco Levita

Tiago Rodrigues “Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“

(“Tristeza e alegria na vida das girafas”) Tõlkija: Kristiina Jalasto Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Annika Lindemann Valguskunstnik: Reelika Palk Mängivad Hele Kõrve, Indrek Ojari, Margus Tabor ja Priit Pius.

Esietendus 14. novembril 2015 Väikeses saalis

Priit Võigemast ja Rain Simmul Hendrik Toompere lavastuses "Surnud hinged".

6 | TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2015• www.linnateater.ee

Evald Vain 100. “Optimist“ 2015. aastal möödub 100 aastat helilooja Evald Vainu sünnist. Eesti Kontserdi algatusel ning Riina Roose ja Maano Männi eestvedamisel toimuvad selle olulise tähtpäeva puhul kontserdid, mis meenutavad Vainu ja tema kaasaegseid. 22. novembril Jõhvi kontserdimajas ja 24. novembril Estonia kontserdisaalis astuvad üles Linnateatri laulvad näitlejad Hele Kõrve, Liis Lass, Maiken Schmidt, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Veiko Tubin, Mart Toome ja Rain Simmul.

Evald Vainu elu ja loomingu kohta põhjalikuma info leidmine ei ole just eriti lihtne ülesanne.

Igal pool, kus temast vähegi juttu tehakse, mainitakse muuhulgas, et see helilooja on saanud teenimatult vähe tähelepanu. Palusime Linnateatri muusikaala juhatajal ja kontserdi eestvedajal Riina Roosel rääkida, mis mees see Vain õieti oli ning mis võib olla põhjuseks, et nii andekas muusik ja helilooja pisut oma kaasaegsete varju jäänud on.

Riina Roose: Evald Vain sündis Evald Vain. Foto: Eesti Teatri1915. aastal. Ajal, mil Esimene maa- ja Muusikamuuseum ilmasõda käis. Eks juba see asjaolu paneb tema elule ja loomingule oma pitseri. Käisin eile Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, et tema kohta mingeidki andmeid saada, sest isegi leksikonis on väga vähe kirjas. Peamine mainimisväärne asjaolu Vainu haridusteest on see, et ta lõpetas viiuli eriala 1938. aastal Tallinna Konservatooriumis, Johannes Paulseni klassis. Johannes Paulsen oli baltisakslane, keda loetakse meie viiulikoolkonna rajajaks.

Paulseni juures on muide õppinud eraviisiliselt ka üks meie armastatumaid lastekirjanikke Eno Raud ning suur hulk suurepäraseid viiuldajad. 1944. aasta tegi kahjuks muidugi oma töö – kes küüditati, kes põgenes välismaale. Kusjuures just paljud keelpillimängijad, kes tol ajal kodumaalt lahkusid, said võõrsil oma erialal tööd, sest nende tase oli niivõrd kõrge. Igal juhul oli see meeletu kaotus, sest eks koolkonna rajamine ja kõlakultuuri saavutamine ole ju väga pikaajaline protsess. Üks asi, mida Paulsen õpetas, oli see, et pilli ei mängita ainult omaette, vaid tuleb osata ka teisi kuulata ja laiemalt oma muusikalist mõtlemist arendada. Vain õppis lisaks viiulile ära veel ka saksofoni ja oboe ning töötas ERSO-s ligi 30 aastat oboemängijana.

Ja kuna Paulsen arendas oma õpilastes orkestraalset mõtlemist, huvitus Vain ka sellest ning kirjutaski lisaks vokaalmuusikale ka palju instrumentaalpalu orkestrile. Ja peab mainima, et just seda viimast valdas ta eriti hästi.

Kõikide Evald Vainu laulude tekstide autor on tema abikaasa Erika Vain. Tuleb küll tunnistada, et mingis mõttes kannavad need laulusõnad oma aja pitserit ja võivad meile praegu tunduda kohati pisut lihtsakoelised, kuid samas kerkib nende hulgast esile näiteks kõige tuntum lugu “Ei kunagi”, mis on äärmiselt kõrge kvaliteediga.

Kui võrrelda Vainu näiteks tema kaasaegsete Uno Naissoo, Raimond Valgre, Boris Kõrveri või Valter Ojakääruga, siis on Vainul tõeliselt tuntud hitte tõesti vähem. Samas olid tema loomingus kõige tähtsamal kohal just instrumentaalpalad, mille autorite vastu paratamatult tuntakse vähem huvi.

Kuna Evald Vain sündis 1915. aastal, siis kasvas ta üles ikkagi Eesti Vabariigi ajal. Nagu öeldud, on tema kohta säilinud vähe andmeid ja millegipärast ei ole ka kolleegid temast palju rääkinud. Valter Ojakäär on maininud, et Vain olla olnud selline järsu ütlemise ja väga sirge seljaga mees. Kui vaadata tema loomingut, siis on näha, et tal on õnnestunud pääseda näiteks oktoobrirevolutsiooni tähtpäevade auks kirjutamisest. Tundub, et ta oli väga eestiaegne inimene ning keeldus mingeid asju kaasa tegemast. Vainu kohta on räägitud, et ta ei tahtnud kunagi Venemaale sõita, kuigi vahel pidi koos orkestriga seal siiski esinemas käima. Räägiti, et ta olevat juba Tartus mantli selga pannud ning rongi ukse juurde seisma läinud. Ei suutnud ära oodata, et saaks juba ükskord koju Tallinnasse tagasi.

Kuid kust tuli idee korraldada kontserdid?

Idee pakkus välja Eesti Kontsert. Kuna 100 aastat on ikkagi ümmargune tähtpäev, siis seda peaks väärikalt tähistama. Üks eestvedajatest on viiuldaja Maano Männi, kes töötab põhiliselt Soomes, aga kes on omal ajal Vainu muusika enda jaoks avastanud ja seda ka salvestanud. Maano Männi vastutabki kontserdi instrumentaalse osa eest ning Linnateatri näitlejad esitavad laule ning muud huvitavat. Püüame anda ülevaate sellest omalaadsest heliloojast ning tema ajast. Kontserdil kõlab nii tema enda kui ka tema kaasaegsete heliloojate muusika.

Riina Roosega vestles Diana Leesalu

Hele Kõrve ja “Eluhõiked”

Hele Kõrve Linnateatri muusikastuudios albumi “Eluhõiked” salvestusel. Foto: Siim Vahur

Hele, kohe-kohe on ilmumas sinu esimene sooloplaat. Miks just nüüd oli selleks õige aeg?

Miks mitte juba varem?

Ma olen mõelnud selle peale, et miks just nüüd... See on lihtsalt kujunenud nii... Ma arvan, et varem ei olnud selleks lihtsalt õige aeg. Plaaditegemise idee sündis küll juba kuus aastat tagasi, kui Maian Kärmas (kes on siis lugude autor, nii sõnad kui viis on tema sulest) mulle sellise ettepaneku tegi, aga tol korral jäi see mõte ainult settima. Ma olin oma esimese tütrega lapsehoolduspuhkusel ja töömõtted ei kippunud kuidagi meeltesse.

Kuidas on plaadi peale lood valitud? Millised lood seal üldse on?

Selleks hetkeks, kui meil niiöelda konkreetseks plaaditegemiseks läks, oli Maianil aja jooksul sahtlisse kirjutatud palju lugusid, mida ta minuga jagada tahtis. Valmiskirjutatud lugudele lisaks oli tal veel ports luuletusi, mille seast mina endale sobiva sõnumiga välja valisin, et siis need Maianile viisistada anda.

Plaadi nimi on “Eluhõiked”.

Miks selline nimi ja mida see tähendab?

Nii trafaretsena, kui see ka ei tundu, siis on ju nii, et meid ümbritsev elu pakub kõige ägedamaid ja valusamaid sündmusi, mille kaudu saab uusi kogemusi ammutada, ja kuna Maiani lood, mis plaadil kõlavad, on suuremal või vähemal määral sündinud just elust enesest, siis nimi “Eluhõiked” olekski plaadile sobiv pealkiri. Sellenimeline laul kõlab samuti plaadil, mille sisuks on siis üldjoontes see, kuidas tütarlapsest sirgub

naine. Kuna Maian oskab minu arvates väga hästi meie ilusat emakeelt kasutada, pannes lauludesse ilusa kõlaga harva kasutatavaid sõnu ja mängida sõnamängu, siis just seetõttu on need laulud minu jaoks pigem jutustused, mille mõistmiseks esmasest kuulamisest ilmselt ei piisa.

Sa oled stuudios tõenäoliselt varem laule salvestanud küll ja veel. Aga kas enda sooloplaadi salvestamisel oli kuidagi teistsugune tunne kui varem?

Kas mõtlesid ja tundsid midagi uut? Seekord oli ju tegemist päris “oma lapsega”.

oleks laulmist läinud õppima.

Aga kes seda täpselt teab, kuidas see elu siis oleks kulgenud.

Minu stsenaarium niiöelda “lauljaks” saamisel on ilmselt väga sarnane nii mõnegi teise inimesega, kes lapsest saadik laulnud on. Alates kolmandast eluaastast olin ma vanemate sõnul ilmutanud mingeid viisipidamise märke. Ja siis läks juba kõik loogilist rada pidi, kõikvõimalikud ülesastumised erinevatel tähtpäevadel alates lasteaiast lõpetades gümnaasiumiga. Lavakunstikoolis andis mulle hääleseadet õpetaja Anne-Liis Poll, kes võlus minu seest välja kõrged noo-

Need laulud on minu jaoks pigem jutustused, mille mõistmiseks esmasest kuulamisest ilmselt ei piisa.

Ma ei saaks öelda, et ma oleksin midagi väga teistmoodi tundnud või katsetanud. Lugude lahtimõtestamine käib alati selle tööga kaasas. Küll aga oli omaette põnev ja värskendav kogemus Rasmus Puuriga stuudios tööd teha. Jõudsime tookord isekeskis naljagi visata teemal, et 25-aastane noormees ütleb 35-aastasele naisele märkusi. Aga mulle olid need tema öeldud märkused suureks abiks.

Räägi natukene enda kui laulja teest. Kas oled kogu elu laulnud? Kas oled kunagi seisnud ka valiku ees – kas näitlemine või laulmine? Kasvõi haridustee mõttes.

Tagantjärele ma olen mõelnud, et kui ma poleks lavakunstikooli sisse saanud, ju ma siis

did, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Aga kogu selle teema kokkuvõtteks tahan lisada, et päris lauljastaatust ma endale küll võtta ei tihka.

Me teame sind eelkõige kui suurepärast draamanäitlejat, kuid oled aeg-ajalt ka muusikalilavadel üles astunud. Mida see sulle kui näitlejale pakub?

Ja miks see sulle meeldib?

Ei saa salata, muusikalides mängimine on olnud ütlemata tore tegemine. Seal on nii-öelda kaks ühes. See, mida sa vahel sõnadega väljendada ei saa, selle saab lauldes edasi antud. Üks väärt ja õpetlik kogemus oli minu jaoks “Minu veetlev leedi” Estonia teatris. Seal oli minu õpetajaks Zoja Herts, tänu kellele sain ma lauldes juurde enesekindlust ja tänu tema

õpetusele arenes ka hääl. “Minu veetlevas leedis” oli keeruliseks momendiks see, kui esimese vaatuse keskel oli vaja laulda lugu “Oota vaid, Henry Higgins”.

Tegu oli puhtalt karakteerse looga, kus tuli kõri pealt laulda, aga pärast mida oli vaja laulda kohe otsa tuntud “Ma tantsiks veel”, mis on jällegi ainult puhta häälega laulmise lugu. Et oma häält ära ei karjuks, tuli võtta seda situatsiooni ratsionaalselt, vältida oma emotsioonidega kaasa minemist. Õppinud lauljal ei oleks ilmselt sellises olukorras probleemi.

Eestis on praegu populaarsed igasugused paroodia-laulusaated. Sa oled imeline laulja ja näitleja, kuid sind pole nendes saadetes kunagi näha olnud. Kas see on teadlik valik või pole lihtsalt nii praegu läinud?

Nende saadetega on selline lugu, et kui mind on sinna osalema kutsutud, siis on parasjagu olnud mu enda elus või töös hetked, mis on nõudnud kogu mu tähelepanu. Elu ise on minu eest otsused langetanud.

Oktoobris toimuvad ka sinu plaadi esitluskontserdid. Mis seal juhtuma hakkab?

Tõepoolest leiavad 20. ja 21. oktoobril Salme Kultuurikeskuses aset väikesed kontsertetendused, kus on võimalus osa saada eesti uuest originaalmuusikast, mille esitajaks on minul au olla.

Laval on veel inimesed, ilma kelleta seda plaati poleks sündinud – Rasmus Puur koos Noorteorkestriga Reaalmažoor. Ettekandele tulevad ilmselt kõik plaadil olevad lood. Kohtumiseni!

Küsis Diana Leesalu

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2015 • www.linnateater.ee | 7

Paavo Piigi teatrireisikiri

Katkend raamatust “Olla!“: Päike ja Hamlet Neli “Hamletit“ ühe teatri eluloos on väärikas tähis. “Hamleti“ lavastamine on järjepidevalt liikunud õpetajalt õpilasele.

T

unnen, et olen v iimasel ajal veetnud nii vähe a e g a t e at r i m aja s, et kripeldama hak kab. See ei tulene allergiast kirjandustoa või Dornse baari toitude vastu.

Kõik ikka selleks, et leida huvitavaid lavastusi meie järgmisele “Talveöö unenäo” festivalile, mis peaks toimuma 2017. aasta detsembris.

Brüsseli Kunstenfestival Des Arts (8.-30. mai) tegutseb uuema teatri ja tantsu kokkupuutealas. Üks iseloomulikumaid lavastusi, mida nägin, leidis aset kunstigaleriis, kus näituse asemel jooksid kahes ühendatud ruumis mööda mahajoonistatud ellipseid valgesse rõivastatud tantsijad, neid saatis elus muusika. Tegu oli maailmakuulsa koreograafi Keersmaekeri tööga “Work/ Travail/Arbeid”. NB! Üht Keersmaekeri lavastust näeb augusti lõpus Tallinnas festivalil SAAL Biennaal.

Elamuslikematest hetkedest tasub märkida Jérôme Beli elujaatavat estraadi “Gala”. Publiku ette astuvad läbisegi kohalikud asjaarmastajatest ja professionaalidest tantsijad, kõige erinevamates vanustes ja kujudes – kahemeetrine halli näoga mees, kes meenutab Frankensteini, ratastoolis naine, viieaastane poiss, ülinõtke jaapani tantsijanna. Kõik läbivad kordamööda teatud tantsuelemente

William Shakespeare, “Hamlet“.

Lavastaja Voldemar Panso. Kunstnik Mari-Liis Küla. 1966.

Anna Terese de Keersmaekeri tööd võib näha 29. augustil festivalil SAAL Biennaal. Pildil lavastus "Work/Travail/Arbeid". Foto: internet

Suur energialaks oli Lissabonis baseeruva Marlene Monteiro Freitase “de marfim e carne”.

Ekspressiivsed ja zombi-stilistikaga tantsijad kasutasid nii oma ilmeid, grimmi kui liikumist, saateks intensiivne idamaine tümakas, et edasi anda... no jumal teab mida.

Reiside kõige katarktilisemaks kogemuseks osutus Poola lavastaja Krystian Lupa “Heldenplatz”. nagu piruett või hüpe – või Michael Jacksoni moonwalk.

Kuni lõpuks hakkavad õpetama teineteisele tantse, mida neile meeldib tantsida. Vaatajale terendub Beli nägemus tantsust kui üdini demokraatlikust kunstist ja tõdemus, et ühtviisi huvitav on laval vaadata nii professionaali kui amatööri, peaasi, et on hingega tehtud.

Eks ta vist kapitalismikriitika oli. Üks üllatuslik käik järgnes teisele, tants, laul, teater, tipnedes ühe viikingi välimusega tantsija ronimisega publikusse.

Lahkudes oli suu kõrvuni, aga kas see nüüd päris Linnateatri festivali materjal oli...

Brüsselist siirdusin otse Berliini, kus käimas oli saksa kultuuriruumi teatriparemikku

koondav Theatertreffen (1.-17. mai). Seal jäid silma suured lavakujundused, nagu näiteks Christopher Rüpingi “Das Fest” või Frank Castorfi “Baal”, viimasest ei puudunud ka elusuuruses helikopter. Ehk meie festivali jaoks sobivaimat tööd nägin eelmisel aastal Saksa parimaks teatriks valitud Gorki teatris: Yael Ronani “Common Ground”, mis tegeles 1990ndate Balkani kriisi järelmitega. Kaks noort saksa näitejannat, Mateja Meded ja Jasmina Music, mõlemad sündinud Bosnias, avastavad, et ühe isa oli koonduslaagri ülem, kus teise isa suri. Koos väikse teatritrupiga reisivad nad tagasi oma sünnikohta ja teevad emotsionaalseid väljakaevamisi.

Theatertreffenil oli üks huvitav tava – nimelt loeti iga etenduse lõpus pärast aplausi ette manifest, mis kutsus üles sallivusele immigrantide osas. Väga lihtne ja saksalik näide sellest,

OLLA! Kaante vahele sai Pille-Riin Purje mälestuskaleidoskoop Noorsooteatri/Linnateatri viiekümnest aastast

T

eater on siin ja praegu toimiv kunstivorm, millesse on kaduvuse kood juba eos sisse kirjutatud, kuid mälestuskildude kaudu võib selle essents siiski ka tulevaste põlvedeni kanduda. Kellegi ehe ja isiklikule kogemusele

Pille-Riin Purje ja Elmo Nüganen “Ristumine peateega” esietenduse peol 19. septembril 1998.

toetuv kirjeldus võib ehk tihtipeale anda isegi tõetruuma pildi nähtu olemusest kui vana videosalvestus või foto.

Tallinna Linnateater on läbi aastate pööranud tähelepanu oma ajaloo jäädvustamisele erinevates raamatutes. Seekordne,

kuidas lava on võimalik poliitiliselt angažeerida.

Kaunases nägin mai lõpus üht Leedu möödunud hooaja hitti, Gintaras Varnase “Biography: the play”, mis oli korralik ja mõtlemapanev draamalugu ajast ja valikutest, positiivselt üllatas mitmetahuline ja väljapeetud lavakujundus. Vilniuses jäi heas mõttes silma Oskars Koršunovase “Jelisaveta Bam” (KGB-hirmu väljendasid etenduspaik keldris ning fuajees enne etendust vaatajatel sabas käivad punaste näomaskidega näitlejad) Ebaõnnestumine oli aga teise suurmeistri Eimuntas Nekrošiuse “Boriss Godunov” oma ülepakutud teatraalsuses ja kistud kujundlikkuses – vähemasti esimene vaatus.

Reiside kõige katarktilisemaks kogemuseks osutus Poola lavastaja Krystian Lupa “Heldenplatz”. Raske ette kujutada, kuidas kolmes vaatuses ja pikkadele leedukeelsetele monoloogidele üles ehitatud tükk nii lummava lt mõjuda võib, aga omal kohal olid kindlasti igasuguse mängitsuseta näit lejatööd, naha vahele pugev helikujundus ja sugestiivselt kulgev lavapilt. Rääkimata temaatikast: Thomas Bernhardi provokatiivne tekst keelati omal ajal Austrias, kuna jõudis järelduseni, et midagi pole muutunud – 1988. aastaks on Austrias natsismi vaata et rohkem kui Anschlussi ajal.

Pille-Riin Purje kirjutatud “Olla! 50 mälestust ja mälestuste mälestust“, on pühendatud pikka aega Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri nime kandnud Tallinna Linnateatri viiekümnenda le juubelile.

Erinevalt mitmetest varasematest teostest, mis on lugejale andnud kronoloogilise ülevaate teatri arenguetappidest või hoonete ehitusest, on “Olla!“ üles ehitatud vabadele assotsiatsioonidele ja läbi aegade kulgevatele seostele, põimides kokku nii raamatu autori enda kui ka omaaegsete kriitikute ja teatriteadlaste muljeid, kirjeldusi ja kommentaare

Noorsooteatri/Linnateatri märgilisemate lavastuste ja rollide kohta viimase poolsajandi jooksul.

Raa matu pea lk iri “Olla!“ tuleneb omaaegsest Noorsooteatri ideekonkursist, kus publikul paluti teha ettepanekuid, milline võiks olla asutatava teatri nimi. Paljudest pakutud variantidest olevat näitetrupi seas suure populaarsuse saavutanud mitmetähenduslik Olla!, mis kandis endas ühtaegu nii viidet Shakespeare’i “Hamletile“ kui ka nooruslikku tarmukust.

Paavo Piik, festivali “Talveöö unenägu” kuraator

Triin Sinissaar

Suvel 1964 kirjutab Jaan Saul õpetajale, kuis ta on unistanud Hamleti ja Mauruse kooli Indreku rollist. 29. juulil 1964 vastab Panso tammsaareliku lauserütmiga: “Aga Hamletiga on aega. Küpsete. Homme!

Eskola katsetab, ja on üle viiekümne. Aga tema võib, sest temagi ei sõida eilsetes tõldades ja armastab pisut homset.“ (“Unustamatu Jaan Saul. Kirjad“. Elavik. Teatri- ja Muusikamuuseum, 2011).

Jaan Saulile (1936–1966) ei anta homset, ta lahkub 29-aastasena.

Ants Eskola on esietenduse ajal 58-aastane. Meie vanim Hamlet. Ta mängib rolli ideed, vaimsusel pole noorust ega vanust.

Hamleti filosoofilised arutlused ja värsivorm on loomulik, läbitunnetatud mõtlemise viis.

“Hamletist“ tehakse 1970. aastal tihendatud telesalvestus, mis kestab tund ja seitseteist minutit. Lavastaja on tulemuse suhtes kriitiline. Midagi põhilist annab jäädvustus siiski edasi. Telefilmi mustvalge stilistika sobib lavastuse rangusega. Lähiplaanides paotub Ants Eskola lavaelu mõtteselgus, tõetundlikkus. Mällu sööbib, kuidas Hamlet Yoricku pealuu oma põse vastu surub. Ekraanil näeb Jüri Järveti mängulaadi aegumatust, napis miimikas ja liikumisjoonises paljastub Claudiuse hiiliv kurjus, ka ebakindlus ning abitus. Ülalt salvestatud kaadrid loovad igavikulisust: Claudiuse palvetamisstseenis näeme ta kumaras selga otsekui taevasest vaatepunktist.

Linda Rummo mängib Opheliat teatraalsemas värvigammas, tähtis on Ophelia ja Hamleti vaimukaaslus. Mängivad ju Rummo ja Eskola samal ajal vaimukaaslasi “Armsas luiskajas“.

Lavastuse üleminekud ja väljajäetud stseenid on telefilmis lahendatud fotomontaaži ja vahetekstidega, mida lausub Mikk Mikiveri ühtaegu neutraalne ja sugestiivne hääl. Mikiver on “Hamletis“ Panso assistent ja Horatio osas. Vahetekstid kui kommentaarid on kooskõlas näidendi vaimuga: ellujäänud Horatio räägibki, mis siin juhtus, mis viis milleni.

Linda Rummo usub, et järgmine Hamlet olekski pidanud olema Mikk Mikiver.

Noorsoo-/Linnateatris lavastavad oma “Hamleti“ Voldemar Panso õpilane Kalju Komissarov XIII lennuga 1986, õpetaja lavastusest kakskümmend aastat hiljem; Komissarovi õpilane Elmo Nüganen 1999, kolmteist aastat hiljem; Nüganeni õpilane Priit Võigemast 2012, taas kolmteist aastat hiljem. Kõik kolm lavastajat kompavad “Hamletit“ vallatumas eelmängus.

Pille-Riin Purje

“Olla! 50 mälestust ja mälestuste mälestust”.

Autor Pille-Riin Purje, toimetaja Mari Tuuling, kujundaja Kersti Tormis.

Fotosid aitasid valida Kalju Orro ja Siim Vahur.

Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

Tallinna Linnateater 2015.

8 | TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2015• www.linnateater.ee

Svidrigailov “Kuritöös ja karistuses”, 1999. Foto: Priit Grepp

Viktor Sitnikov “Isades ja poegades“, 2002. Foto: Priit Grepp

Nikolai Vladimirovitš Podgorin “Igatsuses“, 2014. Foto: Siim Vahur

Meie hinged on pärit valgusest

Rain Simmul – 50!

Köögertal, “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, 2006. Foto: Siim Vahur

Pavel Petrovitš Štšerbuk “Pianoolas“, 2002. Foto: Priit Grepp

Rain Simmul on minust kaks aastat ja üks päev noorem, sestap oleme sünnikuupäevade kaudu seotud. 18. augustil 2003 vaatasin muusikali “Kaotajad”, pärast etendust kinkis sünnipäevalaps Simmul mulle, neljakümnenda eelõhtulisele, lavastuse mustpunase T-särgi.

Nüüd, kirjutades Linnateatri juubeliraamatut, kandsin seda särki inspiratsiooniks.

Rain Simmuli teatritee algas Vanemuise näitlejana 1988–1999.

Ta mängis ebatavalisi rolle, näiteks langenud inglit Mefistofelest (Goethe “Faust”, lavastaja Linnar Priimägi); järjekestev oli siin- ja sealpoolsuse piire kompiv rännak Jaan Toominga lavastustes: Neljas kiusaja (Elioti “Mõrv katedraalis”), Gabriel ja ta astraalkeha (Werfeli “Ainsal ööl”), Mööduja – Neljanda korruse üüriline – Sõber (Jerome'i “Neljanda korruse Ajutine”) jt.

Piiriületajate kilda kuulub Härra mu lemmiklavastuses “Carmen”, millest kirjutasin “Lemmikute raamatus”. Hiljem sai Simmulist Mati Undi püsinäitleja. Üllatavad on olnud Simmuli komöödiasse sööstud, üks värvikamaid elurõõmus joodik sir Toby Belch (Shakespeare'i

Seersant Toomey “Biloxi bluesis“, 2011.

Foto: Siim Vahur

“Kaheteistkümnes öö”, lavastaja Finn Poulsen).

Esimene ja vägev suurroll Linnateatris oli Svidrigailov (Dostojevski / Nüganeni “Kuritöö ja karistus”). Vene klassika ja vene hing näikse Simmuli veregrupiga sobivat: irratsionaalsus, kirglikkus, õhuline hingestatus, adutav vertikaalmõõde. Kaks südamlikku rolli ongi vene intelligendid. Kooliõpetaja Slopašev (Tammsaare / Nüganeni “Tõde ja õigus. Teine osa”) oma unustamatu tragikoomilise tunniga Puškinist. Ja kirjanduskriitik Belinski (Stoppardi / Nüganeni “Utoopia rannik. II osa. Laevahukk”), kelle avalas lapsemeelsuses liigutav armastus elu vastu. Võlub hetk, mil Belinski pusib pusle kallal.

BELINSKI: Ma ei saa kuidagi neid tükke kokku, nii et nad ruudu moodustaksid – see on laste pusle, ja ma ei saa sellega hakkama…

TURGENEV: Võib-olla peab sellest ring tulema.

Siin peitub midagi Rain Simmuli natuurile iseloomulikku: otsida ringist ruutu ja ruudust ringi, mõelda ja väljenduda paradoksaalselt. Arvan, et kalkuleeritud negatiivse sarmiga rollid

Mina, “Meeletu“, 2005. Foto: Siim Vahur

ei ole ta pärisosa, ehkki aeg-ajalt antakse Simmulile klaari künismišnitiga tegelinskeid nagu Köögertal või Claudius.

Meeles on peenelt mitmekihiline roll, seersant Merwin J. Toomey (Simoni “Biloxi Blues“, lavastaja Sander Pukk): esmapilgul sõge, mõndagi ränka läbielanud, sõjaväelase kutsumusele pühendunud mees, kes drillib kol la nok kadest noor u keid, vargsi mõistvalt muiates. Puudutab inimlik traagika, kui seersant erru saadetakse: Simmuli füüsiline vorm ei jäta kahtlustki, et ta tõepoolest teeb 200 kätekõverdust, seejärel kurnatuna noorsõdurite kätel lebades.

Tõelist tragikoomilist Tšehhovi rolli ta ei olegi mänginud, Štšerbuk “Pianoolas” polnud päris see. Olen südamest rõõmus, et Rain Simmul sai nii õigel ajal Nikolai Vladimirovitš Podgorini osa “Igatsuses”, sest Boydi näidend on inspireeritud Tšehhovi novellidest ja Nüganeni lavastuses on Tšehhovi helistik. Iseäranis võlub Simmuli partnerlus kursuseõe Anne Reemanniga Varvara Pavlovna rollis: põnevalt vastaka temperamendiga näitlejad, kelle koosmängus jääb kumama 13.

Slopašev, “Tõde ja õigus. Teine osa“, 2005. Foto: Siim Vahur

lennu diplomilavastuse, Elmo Nüganeni lavastajadebüüdi “Tõrksa taltsutus” slepp. Nii ka Nüganeni mängufilmi “Meeletu” finaalis, imetabases vihmasajus kohtusaalis.

“Meeletu” filmis on võrratu stseen vallavanaema kabinetis.

Simmuli ärihai Toomas vaatab klaaskirmetisega kattuval hüp-

notisööripilgul ainiti vana kooli ülemusele silma sisse, altkäemaksutehing sõlmitakse sõnatult. Vallavanema rollis on Kalju Komissarov, pilkude dialoogis säriseb korraks õpetaja ja õpilase vaheline tunnustusepinge.

“Meeletu” peategelase metsapalvemonoloogist võtsin kirjutise pealkirja, iga teise näitleja

Skulptuurinäitus “Suurkujud“ Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi skulptuurikogu pärlid. Tule ja avasta Eesti kultuuriloo suurkujude uusi tahke!

Avatud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis (Müürivahe 12) kuni 24. oktoobrini.

puhul oleksin häbenenud pateetikat, Simmuli looming välistab võltshäbi. Õnne esimeseks juubeliks!

Soovin prognoosimatu kujuga rollipuslesid, mida on keeruline kokku panna ning lõputult paeluv nii laval kui saalis avastada.

Pille-Riin Purje