Tallinna Linnateatri Kevad by Eesti Päevalehe

Tallinna LINNATEATRI kevad 2015 • www.linnateater.ee Joonas Hellerma mõtisklus „Sügise unenäo” ainetel. Lk 2

Anne Reemann pälvis eesti teatri aastaauhinna parima naisrolli eest . Lk 5

Martti Helde lavastab „Vanameest ja merd”.

Lk 3

Tallinna Linnateatri kevad Tallinna Linnateatri näitlejad panevad end proovile tantsuga Intervjuu „Melujanu“ koreograafi Maiken Schmidtiga

. aprillil esietendub Tallinna Linnateatris Paavo Piigi ja Maiken Schmidti eestvedamisel grupitööna lavastus „Melujanu”, millele on kirjutanud originaalmuusika Vaiko Eplik. Tegemist on tavapärasest erineva esietendusega, sest lavale jõuab esimene tantsulavastus Linnateatri näitlejatega.

Koreograaf Maiken Schmidt „Melujanu“ proovis.

Maiken, kas sa oskad öelda, miks oli praegu tarvis Linnateatrisse tantsulavastust? Minu teada hakkas see mõte arenema umbes aasta tagasi. Pärast seda, kui olime teatripäeva auhinnagalal teinud paar tantsulist numbrit. See võis anda tõuke. Näitlejad hakkasid ütlema, et tahaks veel proovida, tahaks teha midagi füüsilisemat ja mida teistsugust, tahaks tantsida. Ja ka teatri loomenõukogus tuli see mitmel korral teemaks. Nii et ühel hetkel lihtsalt Paavo Piik tuli ja ütles, et no teeme siis ära lõpuks selle tantsulavastuse. Ja mulle tunduski, et kui see initsiatiiv tuleb näitlejate endi poolt, siis miks mitte. Mul endal mingit suurt ambitsiooni tollel hetkel polnudki.

teaksid, et nad võtavad meiega koos selle riski. Aga ma tunnen, et meie teatris on neid inimesi veel, kes oleksid tegelikult väga hästi hakkama saanud, aga seekord jäid välja. Meil on veel tantsulembelisi ja füüsiliselt heas vormis olevaid näitlejaid.

Mille järgi te oma truppi näitlejad valisite? Eks kohe tuli tahtmine võtta kõik, kes vähegi soovi avaldasid. Mingil hetkel tekkis väike hirm ka, et nii suur trupp sai ja kuidas me seda kõike hallata suudame. Aga samas tundus, et kuidas sa ikka ütled „ei” inimestele, kes on ise soovi avaldanud. Nii et las olla suur trupp. Ja me rääkisime muidugi ise ka kõigiga läbi. Uurisime, kas nad on huvitatud sellisest asjast. Seekord ei olnud nii, et stendile riputati lihtsalt osalevate näitlejate nimekiri. Kuna ka mina ja Paavo tegime sellist asja esimest korda, siis tekkis tunne, et tahaks vastutust jagada. Tahtsime, et näitlejad

Kuidas Paavoga koostöö sujub? See on tähtis, et keegi on mulle toeks. Üksinda oleks ikka väga raske. Tantsudega tegelen küll mina, aga Paavo on jällegi asjaajamises pädevam. Dramaturgilist osa ja sisu poolt teeme koos trupiga, kus eestvedajateks on suuremat lavastaja kogemust omavad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet. Eks koos tegemisel on alati mingid miinused ka. Palju päid tähendab palju mõtteid, aga ka väga erisuunalisi mõtteid, kuid keegi peab need lõpuks üheks tervikuks moodustama. Aga me toetame üksteist ja näitlejad toetavad meid.

Millest teie lavastus räägib ja mis teie eesmärk on? Välise vormi poolest huvitab mind kõige rohkem see, kuidas teha lavastust, mis ei oleks ainult tantsimine ega ka mitte ainult draamalavastus, vaid püüaks neid kahte kuidagi ühendada. Kuidas panna häid psühholoogilise teatri näitlejaid väljendama oma emotsioone ja mõtteid tantsu abil? Lavastuse tegevus toimub ühe peo käigus ja väliselt tehakse läbi kõik need tavalised peo faasid – tantsimised ja napsutamised, nagu ikka. Aga samal ajal püüame tähelepanu juhtida sellele, mis toimub kõigi nende inimeste hinges. Mis jääb sellistel sündmustel ütlemata? Mis on nende kõigi tungid, fantaasiad ja mured ning kuidas need võimenduvad eriti just pidude käigus? Seda poolt püüame väljendada eelkõige läbi tantsu. Proovide käigus on muidugi juhtunud see, et meie esialgne joonis on hakanud natuke teisenema, asjad on liikunud oma rada. Mulle tundub

Foto Siim Vahur

ka, et meie lavastusel ei ole mingit üheselt mõistetavat moraali. Me pigem püüame inimesi julgustada ja näidata, et me kõik elame mingid etapid ja mingid tunded oma elus läbi. Mulle tundub, et tantsuteatril ja sõnateatril on Eestis üsna eraldiseisev publik. Aga nüüd hakkab tõenäoliselt draamaetenduste publik sattuma teie tantsulavastust vaatama. Kas neile oleks tarvis midagi julgustuseks või hoiatuseks öelda? Kas nad peaksid kuidagi teistmoodi suhtumise või avatusega tulema? Ma ei oska öelda. Mingil hetkel, kui ma olen lugenud „Melujanu” pressiteateid, kus me oleme ise sõnastanud oma eesmärke nii, et püüame sõnade taha pugeda ja läbi žestide väljenduda, siis olen mõelnud, et tantsuinimesed vist muigaksid selle peale. Noh, et mida uut me endi arvates siis teha üritame, see ongi ju tantsu mõte. Aga

meie tüki puhul ongi vist kõige huvitavam see pool, kuidas just psühholoogilise teatri näitleja end tantsides väljendab. Ma usun, et Linnateatri tavapublikul pole vaja midagi karta. Me küll proovime uut vormi ja tõenäoliselt on meil rohkem kujundlikkust ja visuaalsust kui sõnalavastustes, kuid ma kogu hingest tahaksin, et ka sisu ja mõte jõuaksid inimesteni samamoodi, nagu draamatükki vaadates. Ma tahaksin, et see puudutaks inimesi samamoodi ja oleks arusaadav. Me räägime küll natuke teises keeles, aga loodetavasti kõigile mõistetavas keeles. Kas sa oskad öelda, milles seisneb draamanäitlejate ja tantsijatega töötamise erinevus? Üks põhilisi asju, mida ma tunnen, on see, et näitleja vajab ülesannet, enne kui ta tegutsema hakkab. Aga tantsijale saad öelda, et tee üks hüpe ja mine siis uksest välja ning ta kohe teeb

seda. Samas on aga nii, et kui näitlejale on juba selge, mida ta tegema peab, siis ka kogu tema nägu väljendab seda ülesannet, tal on liikumine ja emotsioon kohe koos, ei ole mingit maski. Lisaks on muidugi see asi, et kuna ma tegelikult ei ole ise nii kogenud koreograaf, siis professionaalsete tantsijatega töötamine oleks minu jaoks raskem. Ma pelgaksin ise rohkem ja mõtleksin üle. Aga Linnateatri trupi puhul ma näen, et kui on tantsuline osa, siis näitlejad usaldavad ja kuulavad mind. See on hea tunne, sest siis julgen mina ka rohkem katsetada. Aga miks sa ise lavale ei läinud? Väga oleksin tahtnud. Siiamaani tahan. Võibolla lähen ka, kes teab? Targem oleks kõrvaltvaataja olla, aga näitlejaedevus ja grupikuuluvustunne on mul üsna tugevad, seega ... Kui ma läksin pärast tantsukooli Lavakasse, siis ma ei mõelnud, et ma ei taha enam ise tantsida. Ma teadsin, et see hakkab käima kuidagi lainetena. Nii et tegelikult, kui keegi pakuks, teeksin meeleldi veel tantsuteatrit. Küsis Diana Leesalu

„Melujanu“

Koreograaf Maiken Schmidt, dramaturg Paavo Piik, kunstnik Anneli Arusaar, helilooja Vaiko Eplik, valguskunstnik Emil Kallas, eriefektid Enar Tarmo (Von Krahli Teater). Esitavad Henrik Kalmet, Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius, Priit Pius, Ursula Ratasepp, Külli Teetamm, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast, Priit Võigemast ja Kristjan Üksküla Esietendus 18. aprillil Taevalaval.

2 | Tallinna LINNATEATRI kevad 2015• www.linnateater.ee

Inimese väljakutse 14

. juulil 2008 arutles prantsuse filosoof Alain Badiou dialoogis ühe ajakirjanikuga Avignoni teatrifestivalil armastuse üle, mis aastapäevad hiljem ilmus raamatuna „Armastuse kiituseks“ (L’éloge de l’amour). Badiou pakub siin välja metafoori, mille järgi armastus on „lava kahele“. See on lava, millele valgus laskub kahe inimese ootamatu kohtumise kaudu, sündmuses, milles kandutakse väljaspoole igapäevaelu rutiine ja looduses näiliselt vältavaid seaduspärasid. Armastuse lavale astumisega pannakse proovile minakujude piirid. „Lava kahele“ on asustamata pind. Maailm, mis siit sünnib, sõltub vaid neist kahest, kes sellel kohtuvad. Kohtumise sündmus on esialgu mikroskoopiline vääratus elu kindlalt kulgevates rütmides, kogu näilise sihipärasuse ja vankumatuse varjus. See on ennekõike vabaduse ruum, mille arhitektideks ja loojateks on siin viibijad kahekesi. Kui nad tõepoolest ennast täielikult sellesse usaldavad ja siin püsida suudavad. Vabadus ei tähenda sugugi individuaalset maksimumi, piiramatu tahte pidu. Vastupidi, siin algab alateadlik töö isiku illusiooniga iseendast, algab loobumiste jada, omamoodi ürgkonflikt, kus põhiliseks vastaseks inimesele on tema ise – konservatiivne ja enesesse tõmbuv mina, kelle vastas seisab avanemisele, teisele poole iseennast kutsuv sina. Badiou’ konstruktsioon „lavast kahele“ visandab igasuguse dramaturgia arhetüüpse elemendi, milleks on väljakutse kui selline. See tähendab, et dramaturgiat käivitab mingit laadi vaakumi tekkimine, milles tegelaste edasikestmine senisel moel osutub võimatuks ja neil tuleb iseendas leida mingi uus jõud oma olukorra ületamiseks. Teisisõnu, esitatud väljakutse vajab veenvat vastust. Niisuguse väljakutse vastuvõtmine tähendab ühtlasi eksistentsi alguspunkti. Sõna

Mees – Elmo Nüganen ja Naine – Elisabet Reinsalu – Jon Fosse „Sügise unenäos“. Kunstnikutöö Lilja Blumenfeld.

Eksistentsiaalne situatsioon oma kõige fundamentaalsemal kujul tekitab vaakumi olemise tähendusse, toob esile võimaluse niisugust tähendust otsida ja selle kohta küsida. Eksistentsiaalne inimene on endast välja heidetud, talle varem kindlana tundunud tõed on löönud vankuma. Siit saab alguse loomulikust olekust väljaläinud inimese retk tähenduse ja tõe taastamise suunas. Inimene võib siin muutuda endale ängistavalt tundmatuks, ent seesama tundmatus võib mõjuda ka vaimustava ning ülevana. Eksistentsiaalne olukord, kui see on tekkinud, ei võimalda süütut tagasipöördumist sellele eelnenud teadmatusse ja kindlusse. Siia ei ole võimalik ka lõpmatult püsima jääda, sest on liialt kurnav ja ebaloomulik. Ellujäämiseks tuleb leida viis oma situatsioo-

Näidendi tegelased on oma argisest ruumist välja langenud, nad on asetatud väljaspoole hästi korraldatud elusid, mis ei ole aga taltsutanud nende sisimaid vajadusi. eksistents etümoloogia kätkeb endas sõna-sõnalt „välja-seismise“ ja „välja-asetumisega“ seotud tähendusi, mis lubabki eksistentsi tõlgendada draama arhetüübina – eksistentsiaalne situatsioon dramaturgias algab hetkest, mil tegelane on oma olekust mingil kujul välja kutsutud. Ta on kutsutud enesest välja, sest keegi või miski on tema olemasolu mingil põhjusel muutnud problemaatiliseks ja küsitavaks.

niga toime tulemiseks, see mingil kujul lahendada. Sarnaselt Badiou’ konstrueeritud „lavaga kahele“ on ka eksistentsiaalne situatsioon ennekõike vabaduse ruum, milles klišeed ei toimi – tee siit läbi tuleb alles leiutada, see tuleb mingil alkeemilisel viisil luua. Eksistentsiaalne situatsioon peatab kõik harjumuspärase, see on omamoodi ristteele sattumine, kus inimesele on jäetud vabaks otsustada,

millises suunas ja millisel moel ta oma elu elada tahab.

Armastus ja surm

Nüüd võib küsida, mis ikkagi tekitab niisuguse dramaatilise väljakutse, millest algab „lava kahele“ või kust lähtub „eksistentsiaalne situatsioon“? Mis kutsub inimese endast välja? Jon Fosse näidend „Sügise unenägu“ käsitleb abstraktses ja poeetilises laadis isegi ootamatult sirgjooneliselt kahte arhetüüpset impulssi: armastust ja surma. Mänguplatsiks on surnuaed ja dialoogipartneriteks on mees ja naine (täpselt nii märgitakse neid ka näidendi tekstis), kaks figuuri „armastuse lavalt“, millele nad siiski kunagi päriselt astuda pole julgenud. Surnuaia morbiidne miljöö ja kahe armastaja taaskohtumine kujutabki kahte ürgjõudu. Surmas, millest kasvab välja surelikkuse taju, ning armastuses, milles minu ette kerkib võõra maailma lummav kutsung, peituvad kaks tähenduste ürgset raputajat, loomuliku olemise katkestajat, millest algab inimese väljakutse. Neis mõlemas on midagi sellist, mis ei mahu minapiiride sisse ja neile järgnemine tähendab kõigepealt oma piiridest väljaminekut. Armastuse ja surma jõududega kohtumisest algabki inimese eksistents – algab tema väljaminek iseendast, algab tema võõrsilolek ja kaotatud aeg. Seepärast võib Fosse näidendit lugeda kui eksistentsiaalset teksti, mille esmaseks taotluseks ei ole eksistentsiaalse heitluse ülemäärane dramatiseerimine või paatoslik esilemanamine. Näidendi tegelased on oma argi-

sest ruumist välja langenud, nad on asetatud väljaspoole hästi korraldatud elusid, mis ei ole aga taltsutanud nende sisimaid vajadusi. Eksistentsiaalne, väljapool argist olustikku avanev ruum ongi näitemängu fluidumi loojaks. Fosse teksti poeetika töötab sõnade taga, näidendis loodud tühja, tegevusele ja sõnadele

Foto: Siim Vahur

näiliselt muudab mõttetuks ka elavate tegevuse, sest kaduvus on kõikehõlmav. Surma adumine on resigneeriv ja ängistav, surma varju kõikjaleulatuvus justkui alavääristab mistahes elutegevust. Seepärast surma teadvustamine loob eksistentsiaalset situatsiooni iseäranis, sest siin vastandub inimene

Ehk on võimekus pidada niisugust saladialoogi, kuuldamatut kooskõnet oma publikuga Fosse näidendite menukuse üks võimalik põhjus? taandumatu ruumimulje sees. „Sügise unenägu“ on müstiline näidend, mille võtmeks on aura sünd, tabamatu häälestuse leidmine, mis otsib vaatajaga kontakti vahetult, väljaspool keelt, millest omakorda sõna saaks lähtuda. See muudab näidendi ühtlasi kapriisseks, sest ei reeda oma teemat lihtsustustes või teatraalsetes kompromissides. MEES ja NAINE – näidendi peategelased – küll esitavad konkreetseid inimesi, ent jäävad ka piisavalt tinglikuks, tühjadeks kujudeks, omamoodi deemonlikeks varjudeks, kes kehastavad kimbatust oma eksistentsiaalse väljakutse kandmisel – nad on ikka veel kusagil vahepeal, kõhkluses, nad justnagu tammuvad lootusetult, olles miskipärast sisimas kangestunud neile esitatud väljakutse ees üksteist armastada. Näidendi peategelased liiguvadki armastuse ja surma kui eksistentsiaalsete heidutajate mõjuväljal – surnuaed asetab inimese vastamisi surelikkuses kätkeva kaduvusega, mis

täieliku eimiskiga, kõige absoluutse kaduvusega. Modernses kultuuris on inimese suhe surmaga enamasti eraasi, mida avalikult ei toeta kultuuri või religiooni kaudu päranduv kollektiivne kogemus. Surnuaed on vahest ainuke koht, kus kultuur, olenemata oma sekulaarsuse või sakraalsuse astmest, surma olemasolu kollektiivselt tunnustab, eraldades talle nii objektiivset ruumi kui vastavat sümboolikat. Fosse näidendi poeetilise miljöö taustalt näibki läbikumavat heaoluühiskonnas leviv nähtamatu jõuetus, mis tuleneb ühiskonna psühholoogilisest küündimatusest. Inimesed ei kannata küll ühiskondlike kataklüsmide tõttu, ent stabiilse ja struktureeritud elu varjus on uinunud sügavate tunnete instinkt, inimesed ei jõua oma sisemise eluni, mis jätab alale sõnastamatu rahutuse, oskamatuse vabadust päriselt kasutada. Nii tunnistab MEES ühes repliigis: „Ja ma ütlen sulle nüüd midagi/ ma ei suuda/taluda/ neid tundeid/ Tundeid/ Tundeid/ Neid pagana tundeid/ Ma vihkan

tundeid“. Tunnete järgi elamise saladus on küll näidendi figuuride dramaatiliseks proovikiviks, ent nende varjatud ülesandeks näib olevat imbumine vaataja vaikivasse sisemusse; tegelaste avameelne piht püüab saavutada sünkroonsust vaataja teadvustamata tunnetega, justkui järeleproovides, ega ei teki publikuga tunnetusliku kooskõnet; ega tegelased juhuslikult vaataja eest pihtima pole sattunud? Võib ju küsida, milles seisneb Fosse kui näitekirjaniku menukus? Näidendi tekst ja tegelased on privaatsed ja poeetilised, nad ei esita isegi erilist vaatemängu. Samas tabavad tegelased meid just seestpoolt, nende kimbatuses on valgustuslikkust, mis kõnetab igaüht piisavalt privaatselt ja nähtamatult, et midagi ülemäära avalikuks ei peaks tulema. Midagi kõnetab, ent miski ei sunni ennast siiski peale – see on vaikne ja ehk isegi õnnis vabadus, mis siin vaatajale jäetakse. Ehk on võimekus pidada niisugust saladialoogi, kuuldamatut kooskõnet oma publikuga Fosse näidendite menukuse üks võimalik põhjus? Ehkki MEES ja NAINE meenutavad „Sügise unenäos“ teineteisele justkui minevikus luhtunud armastuslugu, ei või siiski kindel olla, kas „lava kahele“ la h kuminekutes ting imata haihtub. Võib-olla ei ole kohtumine teisega ainult juhusliku silmapilgu armust lähtuv sündmus nagu arvab Alain Badiou? Võib-olla see „lava“ kannatab välja ka lahusoleku ja minevik armastust ei õõnesta? „Sügise unenägu“ esitab väljakutse eksistentsiks, see on inimeseks saamise, tema õnnestumise ja ebaõnnestumise kujuteldav ruum – siin kohtuvad inimesed, kes on välja kukkunud oma igapäevasusest, nad on hetkeks olmest tühjaks jooksnud. Nad on elu ja surma punktis, kus neil on võimalus leida üles iseennast, leida vabadus ja teha teoks oma südame kutse. Sest mille muu pärast inimest välja kutsutakse? Ja ometi ei saa saladus sellega nähtavaks, vastupidi, see jääb jätkuvalt saladuseks, mida vaataja võib ainult aimata, sisimas tunnetada, ent mida ta ei saa sõnadega asendada, sest: „Mida me siin räägime/ See kõik on tühipaljas jutt/ mida me räägime/ Lihtsalt tühijutt“. Joonas Hellerma

„Sügise unenägu“

Autor Jon Fosse, tõlkija Eha Vain, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Lilja Blumenfeld, muusikaline kujundaja Arbo Maran, valguskunstnik Neeme Jõe. Mängivad Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Aleksander Eelmaa, Piret Kalda. Esietendus 7. märtsil Põrgulaval.

Tallinna LINNATEATRI kevad 2015 • www.linnateater.ee | 3

Martti Heldet sütitavad võimatuna näivad ideed Intervjuu „Vanamehe ja mere“ lavastaja Martti Heldega

Palun räägi veidi ka filmist „Risttuules“. See on tavapärasest täiesti teistsuguse filmikeelega – kuidas sa sellele ideele tulid? Mind huvitas küüditamise teema ja lugesin eestlaste Siberist saadetud kirju. Üks esimesi neist käsitles aega. Keegi eesti naine kirjutas umbes niisuguse lause: „Mul on tunne, nagu aeg oleks peatunud. Mu keha on viidud loomavagunis Siberisse, aga mu hing on ikka veel Eestis.“ Ta kirjeldas filosoofiliselt, hämmastavalt objektiivselt sealset keskkonda ja aega kui sellist. Mõtlesin, et oleks võimas, kui me suudaksime vaatajas tekitada sama tunde – et aeg on peatunud. See tundus hullumeelse ideena, mingis mõttes teostamatuna. Aga see sütitas mind. Mind sütitavad alati need asjad, mis on peaaegu võimatud. Kui idee oli sündinud, testisime seda. Tagantjärele vaadates oli selle esimese katsetuse tulemus kohutavalt halb, aga me nägime ära, et niimoodi on võimalik teha, see nõuab lihtsalt väga palju aega.

. juunil esietendub endises Volta klubi saalis mastaapne visuaalne lavastus „Vanamees ja meri“, mis ühendab omavahel Tallinna Linnateatrit, Von Krahli Teatrit ja tervet rida tegijaid, kelle igapäevaseks valdkonnaks on film. Režissööri ja stsenaristi taustaga noor lavastaja Martti Helde on tuntud kui mitmete lühifilmide, muusikavideote ja telereklaamide autor ning hetkel kogub jätkuvalt tunnustust oma esimese täispika mängufilmi „Risttuules“ eest, mis on viinud eestlaste küüditamise teema rahvusvaheliste filmifestivalide publikuni ning mida pärjati tänavu riikliku kultuuripreemiaga.

Lavastus, mida sa praegu teed, ei kuulu siiski klassikalise psühholoogilise teatri valdkonda? Sellele küsimusele on raske vastata, sest ma ei tea veel, kuhu ta kuulub. Idee sai alguse sellest, et nähes, kuidas eesti teatris videot on kasutatud, olen aru saanud, et võimalusi on palju rohke-

„Risttuules“ tööprotsess kestis neli aastat. Kuidas kulges protsessist väljatulemine? See ikka veel käib. Pärast

On sul vahel tunne, et seda edu on raske kanda? Ei, ma ei mõtle sellele. See oli minu esimene film. Ma arvan, et järgmist hakkan ikkagi tegema samamoodi, nagu see oleks esimene. Mul ei ole tunnet, et peaksin ennast tõestama kellelegi teisele peale iseenda, ning see tunne omaette on juba piisavalt raske, mida kanda. Küsis Triin Sinissaar

Tallinna Linnateater ja Von Krahli Teater esitlevad:

„Vanamees ja meri“

Oled pannud kokku muljetavaldava meeskonna. Räägi

LeNNuSadam NobLeSSNer

kultu

urikil omeete

KALAmAjA PArK Tö ös tus e

47B loftid tööstuse 47B Volta kVartal

kalamaja

Soo Niine

BALTI jAAm

Lai

Kuidas jõudsid Hemingway lühiromaanini „Vanamees ja meri“? Ma olen väga kehv näidendite lugeja, olen harjunud filmistsenaariumitega, mis on vormilt teistsugused, ja teatritekste lugeda on minu jaoks kohutavalt keeruline. Otsisin pikalt materjali, mis oleks inimestele tuttav ja sirgjoonelise süžeega, samas sügava sisuga ning mille toel oleks võimalik end visuaalselt väljendada. Eelmise aasta lõpul tuligi pähe „Vanamees ja meri“, väga hea tekst, milles on kõik need elemendid olemas.

Esietendus 3. juunil. Toimumiskoht: 47B Loftid, Volta kvartal, Tööstuse 47B. Piletid müügil Piletilevis, Tallinna Linnateatris ja www.vonkrahl.ee.

Üks lavastuse elemente on koreograafia, sa tood lavale ka professionaalsed tantsijad? Jah, me kaasame kümmet tantsijat, paljud loo elemendid jutustatakse läbi liikumise. Sõna kasuta me väga vä he. „Vanamees ja meri“ peaks olema materjalina suuremale osale inimestest tuttav. Me proovime tungida tantsijate, kostüümi ja muu visuaalse võttestiku abil Hemingway jutustuse tuumani. Sellest ehk ka žanriline liigitus – visuaalne lavastus. Me kujutame ja visualiseerime, ütlemise ja osutamise asemel.

Vo lt

teha nii, et ka meeskonnal oleks põnev. Kui inimeste jaoks on töö uus ja huvitav, on neid palju lihtsam motiveerida.

lm e

pisut, miks sa pöördusid just Tallinna Linnateatri ja Von Krahli Teatri poole ning kes veel lavastuse väljatoomises osalevad. Ennekõike oli impulsiks soov viia kokku nende kahe teatri näitlejad, kes muidu ei pruugi peale võtteplatsi või telesarja mitte kuskil kokku saada. Tahtsin, et trupp oleks värske energiaga laetud. Idee oli viia mõlema teatri näitlejad keskkonda, kus nad ei ole varem olnud ja kuhu nad tavapäraselt ei satu, et sellest sünniks midagi uut ja täiesti teistsugust. Lavastuse ülejäänud meeskond koosneb väga suures osas filmiinimestest. Tahtsin ka selles mõttes protsessi värskust tuua. Filmiinimesed on loomult kärsitud. Heas mõttes, nad on valmis väga kiiresti tegutsema. Teatriinimesed tahavad oma asju pikemalt ette planeerida, nad on rohkem igapäevase rutiiniga seotud. Ma teadsin, et kui ma sellise hullumeelse ideega välja tulen, ei saa ma paluda teatriinimestel nii äkki reageerida. Samuti soovisin, et pilt, mis videoekraanidele jõuab, oleks filmilik – et nihestada teatrikeelt, pakkuda midagi, mida vaataja ei ole harjunud nägema. Ma ei proovi teatriuuendust teha, tahan lihtsalt katsetada. Iga kord, kui ma mõnd projekti alustan, olgu see muusikavideo, film või reklaam, proovin

maks. Minu eriala on jutustada lugusid pildikeele kaudu. Filmis „Risttuules“ mängisin teatri elementidega ja mind huvitas, kas teatris oleks võimalik mängida filmi elementidega. Seda on ka varem tehtud, aga minu eesmärk on püüda astuda samm edasi, avada materjali psühholoogiat selliste vahenditega, mis ei ole teatris tavapärased. Kuna „Vanamehe ja mere“ lava tuleb väga suur, siis vastukaaluks soovime kaamerate abiga tuua näitleja vaatajale väga lähedale. Mulle näib, et kinos läheb inimene filmiga jäägitumalt kaasa, just seda jäägitut kaasaminemist püüamegi saavutada. Arutasime äsja tüki dramaturgi Jim Ashileviga teatri ja filmi psühholoogiliste erinevuste üle ja ütlesin naljaga pooleks, et võib-olla tuleb see kaasamineku erinevus sellest, et teatris on kinoga võrreldes ebamugavamad toolid. Aga tõepoolest, teatris on sinus kogu aeg teatav valmisolek, mida kinos ei ole. Kinos tunned end kaitstuna, nähtamatuna ja sellepärast annad end vaadatule rohkem. Mind huvitab selle barjääriga mängimine. Et kas ma suudan helis ja pildis tekitada vaatajas kinoelamuse ning tuletada siis uuesti meelde, et me oleme teatris.

Ernest Hemingway ainetel Lavastaja Martti Helde, dramaturg Jim Ashilevi**, kunstnik Kristjan Suits (Ugala), videokunstnikud Emer Värk**, Mikk-Mait Kivi**, Jaak Ollino ja Hendrik Mägar, kostüümikunstnik Liis Plato, grimmikunstnik Liisi Roht, valguskunstnik Rene Liivamägi, koreograaf Arolin Raudva, helilooja Mihkel Zilmer, helirežissöör Ranno Tislar, peaprodutsent Evelin Soosaar-Penttilä, tegevprodutsent Kristofer Piir. Osades: Andres Ots, Tõnis Niinemets**, Evelin Võigemast*, Helene Vannari*, Kristjan Üksküla*, Ivo Reinok, Kait Kall**, Liis Lindmaa** jt. * – Tallinna Linnateater ** – Von Krahli Teater

lis

Foto: Renee Altrov

Te l

Filmiinimesed ei tunne sageli teatri vastu suurt huvi, sina oled selles mõttes erand. Milline on sinu suhe teatriga? Hakkasin juba teises klassis kooliteatriga tegelema ja tegin seda kokku kümme aastat. Olin täiesti veendunud, et tahan näitlejaks saada. Elasin Kohilas ja sealsamas lähedal Raplas elasid Uku Uusberg, Pärt Uusberg ja Mikk Jürjens, kellega käisime koos kooliteatrite festivalidel. Tol aastal, kui ma keskkooli lõpetasin, oli lavakunstikoolis vastuvõtt – ja samuti filmikoolis. Olin küll teinud juba kuueteistaastasena oma esimese filmikatsetuse, aga ma ei teadnud, et on olemas Balti Filmi- ja Meediakool, kuulsin seda oma emakeeleõpetajalt umbes nädal aega enne sisseastumiskatsete algust. Hakkasin mõtlema – kes ma ikkagi tahan olla? Ja andsin dokumendid sisse nii lavakasse kui ka filmikooli. Oma õnnetuseks sain mõlemas koolis esimesest voorust edasi ja teine voor oli kummaski täpselt samal päeval, samal kellaajal. Sõitsime vennaga autoga Tallinnasse ja vend küsis minult Ülemiste ristmikul, et kuhu me läheme. Kas lavakunstikooli või filmikooli? Mäletan, et ootasime valgusfoori taga ja siis ma ütlesin, et filmikooli. See oli põnev pööre. Toona ma muidugi ei teadnud, et satun lõpuks ikkagi ka lavakunstikooli. Lõpetan seal kohe magistrantuuri, õppisin kaks aastat näitejuhtimist. Tegelikult on mul kohutavalt hea meel, et asi niipidi läks, sest filmikoolis sain aru, et minust ei saaks näitlejat, õigemini, et näitleja elukutse ei ole minu jaoks. Ja et režissööri elukutse on mulle sobivam, sest ma saan ikkagi näitlejatega koostööd teha.

2014. aasta märtsis toimunud esilinastust tekkis mul tohutu loomejä rg ne depressioon, aga arvan, et mul läks siiski väga hästi, elasin seda kõike läbi umbes kuu, siis hakkasin Trad Attack!-ile muusikavideot tegema ja see aitas uuele lainele lülituda. Ometi on filmitegemine kummaline, sest valminud teos hakkab elama nö oma elu. Nii juhtus ka „Risttuulega“, kui film alates septembrist mööda festivale hakkas rändama ning mina ühes oma filmiga. Käesoleva aasta veebruaris, mil film oli oma kümnendal festivalil, otsustasin, et lasen tal minna ning ise enam festivalidele kaasa ei sõida. On hea, kui film rändab ja elab oma elu, aga ei ole hea, kui see hakkab su enda elu dikteerima. Leian, et sellesse ei tohi lõksu jääda.

tallinna linnateater Vanalinn

“Vanamees ja meri” toimumiskoht Etenduste toimumispaigaks on 47B Loftid, Volta kvartal, Tööstuse 47B. Ajaloolise Volta masinatehase klubihoones taaselustatakse juunikuus selle kunagine kultuurifunktsioon, kui lavale tuuakse “Vanamees ja meri” kümme etendust. Pärast etenduste lõppu saab Volta kvartal uue hingamise: hoone ehitatakse ümber unikaalseks korterelamuks 47B Loftid. 47B LOFTID kohta loe lisaks: endover.ee/47bloftid Lavastust toetab Endover Kinnisvara.

Elmo Nüganeni komöödialavastus Anton Tšehhovi ainetel

Mängivad: Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome ja Andrus Vaarik

21. ja 22. aprillil ning 20. ja 21. mail Salme Kultuurikeskuses Piletid müügil Tal linna Linnateatris (www.linnateater.ee) ja Piletilevis (www.piletilevi.ee)

Tallinna LINNATEATRI kevad 2015 • www.linnateater.ee | 5

Tallinna Linnateatri kolleegipreemiad 2015

. veebruaril 2015 tähistas Tallinna Linnateater oma 49. sünnipäeva ning, nagu ikka, jagati lisaks tordisöömisele, spordivõistlusele, viktoriinile ja muule meelelahutusele õhtu lõpuks ka kolleegipreemiad. Parim lavastus: Anthony Horowitzi humoorikas psühhothriller „Aju jaht“, lavastaja Diana Leesalu. Parim kujundus: „Krabati“ lavakujundus, kunstnik Jaagup Roomet. Parim meesosatäitja: Indrek Ojari Mark Styleri rolli eest lavastuses „Aju jaht“ ja Lennie rolli eest lavastuses „Hiirtest ja inimestest“. Parim naisosatäitja: Anne Reemann Varvara Pavlovna rolli eest lavastuses „Igatsus“. Parim meeskõrvalosa: Allan Noormets doktor Farquhari rolli eest lavastuses „Aju jaht“ ja Sobakevitši rolli eest lavastuses „Surnud hinged“. Parim naiskõrvalosa: Piret Kalda õde Plimptoni rolli eest lavastuses „Aju jaht“ ja Manilova rolli eest lavastuses „Surnud hinged“.

Parim lavastusala töötaja: dekoratsiooniala

juhataja Tiit Villemsoo. Parim maja töötaja: dramaturg-lavastaja Paavo Piik.

Eripreemia möödunud aastal eriliselt silma jäänud teo eest: dramaturg Triin Sinissaar ja

Tallinna Linnateatri mõttetalgud. Publikupreemia: Elisabet Reinsalu.

Juhtkonna näitlejapreemia möödunud aasta jooksul enim etendusi andnud nais- ja meesnäitlejaile: Epp Eespäev ja Argo Aadli. Juhtkonna preemia parimatele maja töötajatele: grimeerija Enda Karimõisa ning öövalvur

Parim lavastus — „Aju jaht“ — tõi ka näitlejapreemiad Allan Noormetsale, Indrek Ojarile ja Piret Kaldale.

Parim maja töötaja on dramaturg-lavastaja Paavo Piik.

Vello Aavik.

Töötajaid tunnustasid ka Linnateatri toetajad. ESPAKi näitlejapreemia: Indrek Ojari. Eesti Päevalehe preemia: Märt Pius. Nordeconi preemia maja töötajale: Märt Kee-

rutaja.

Medicumi preemia: Linnateatri 40+ vanuses

meespere.

Parim lavakujundus sündis seekord Jaagup Roometi käe läbi Põrgulaval — „Krabat”.

Andrus Vaarik astub lavale õnnetundega

12 Anne Reemann Varvara Pavlovnana lavastuses „Igatsus“. Foto Siim Vahur

Varvara Pavlovna – möödunud aasta eesti teatri parim naisroll

. märtsil, rahvusvahelisel teatripäeval, anti Rahvusooperis Estonia traditsioonilisel teatripeol üle auhinnad 2014. aasta parimate tegude eest ning parimatele tegijatele. Parima naispeaosatäitja auhinna pälvis Anne Reemann Varvara Pavlovna rolli eest lavastuses „Igatsus“ (lav. Elmo Nüganen). Palju õnne, Anne! Linnateatril on põhjust õnne soovida ka Pille Jänesele, kes pälvis parima kunstniku auhinna teiste hulgas ka lavastuse „Surnud hinged“ (lav. Hendrik Toompere) kujunduse eest ning noorele Ugala teatri lavastajale Vallo Kirsile, kellele tõi Kristallkingakese preemia teiste hulgas ka Linnateatri Hobuveskis mängitav „Hiirtest ja inimestest“.

Anne Reemannile andis parima naispeaosatäitja preemia Estonia laval üle Ita Ever, taustal RO Estonia ooperisolist Andres Köster. Foto: RO Estonia, Harri Rospu.

. veebruaril mängiti Kammersaalis kahesajandat korda lavastust „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Edward Albee näitemängu tõi 2010. aastal lavale Mladen Kiselov, kunstnikutöö tegi Iir Hermeliin, mängivad Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli ja Kristiina-Hortensia Port (külalisena). Juubelietenduse puhul vestlesime George’i osatäitja Andrus Vaari- Andrus Vaarik George’ina kuga, kes on pälvinud oma rolli lavastuses „Kes kardab Virginia eest ka Linnateatri kolleegipreemia Woolfi?“. Foto Siim Vahur parimale meespeaosatäitjale. Nii suure mängukordade arvuni jõuavad väga vähesed lavastused. Millise tundega mängisid „Kes kardab Virginia Woolfi?“ kahesajandat etendust? Õnnetundega. George’i roll on minuealise meesnäitleja karjääri tipp. „Дальше некуда“, nagu venelased ütlevad. Kahesajandal etendusel saime testida end inimeste peal, kes olid tükki näinud päris alguses – nad ütlesid, et see on paremaks läinud. Mulle on see professionaalselt justkui elukindlustus. Et kui ma selle ära teen, kui me pärast seda kolme ja poolt tundi vaatame Epu, Argo ja Hortensiaga üksteisele ja publikule otsa ning saame aru, et me oleme ikka veel tasemel, et me oleme Albee ja Mladeni usaldust väärt, siis ei ole piinlik palgapäeval raha vastu võtta. Ma saan sellega ennast kontrollida – oma käsitöövahendeid, võhma, lülituste kiirust. Samuti oma ealiselt mitte-eeldatavat arenguvõimet – et ma suudan ikka veel Albeest ja George’ist midagi avastada. George’i rolli juures köitis mind algusest peale ka see, et talupoegade lapsena pidasin nooruses niisugust Ivy League’i tüüpi akadeemilist keskkonda kõige ihaldusväärsemaks. Tulles kodust, kus ei olnud ühtegi raamatut, näis see imedemaana. Kui inimesed ütlevad, et nad usuvad mind vaadates, et see ongi George, siis minu jaoks ei ole suuremat komplimenti kui teadmine, et ma võin olla veenev filosoofiadoktor. Kammersaal on mängupaigana võrratu, aga sinna mahub ainult veidi üle seitsmekümne vaataja. Kas sul ei ole teinekord kahju mängida nii väikesele publikule? Ei, minu meelest on see sünkroonis nii tüki endaga kui ka mentaliteediga, mida kehastab George. See on luksuskaup. Teatri suurim trump kõigi koopiaküllaste atraktiivsete meediate kõrval on see, et me saame pakkuda igal õhtul tõelist originaali. Millised mälestused on sul lavastaja Mladen Kiselovist? Mladenil oli lavastajana ideaalne komplekt isikuomadusi. Lõunaslaavi temperament, Efrose süstemaatiline kool ja Ameerikas omandatud pragmatism. Selle tüki jaoks ei oleks ma osanud vähemalt Eestist mitte kedagi teist eelistada. Tean ka, et Mladen jäi minuga rahule ja see oli suur kompliment. Ta tahtis lavastada minuga Molière’i „Don Juani“. Milline ootamatu idee! Me oleksime sellega kindlasti kuninglikult lõbutsenud. Kas oskad ennustada, kui kaua „Kes kardab Virginia Woolfi?“ veel mängukavas püsib? Trupijuht küsis meilt hiljuti, kas me jaksame veel mängida. Me kõik võpatasime ja küsisime, et kas piletimüügiga on raskusi? Ei, vastati, publikuhuvi on olemas. Meie tahame väga jätkata, kuni lavastus elus on ja kuni suudame. Küsis Triin Sinissaar

Fotod: Siim Vahur

Linnateatri publik valis oma lemmikuks Elisabet Reinsalu

rinevaid olulisi tunnustusi on jagunud Elisabetile varemgi. Talle on omistatud nii Voldemar Panso nimeline preemia kui Kristallkingakese auhind. Teda on mitmel korral esile tõstnud nii kolleegid kui teatrikülastajad. Uurisime Elisabetilt, mida kõik need auhinnad talle tähendanud on. Oled oma teatriteel saanud üsna mitmeid preemiaid. Kas sinu jaoks on publiku tunnustus kuiFoto: Virge Viertek dagi erinev või erilisem võrreldes kolleegide või mõne žürii tunnustusega? Igasugune tunnustus on loomingulisele inimesele oluline. Tegelikult on see ju kõigile inimestele oluline. Tunnustus mõjub soosivalt arengule, eneseusule ning motiveerib edasi rassima. Loomulikult ei asu ma ühegi uue rolli või töö kallale sooviga saada ainult kiita. Minu siiras soov on teha oma tööd, sest ma armastan seda ning tahan aina ja aina selles täiustuda ning paremaks saada. Minu töö ongi minu motivatsioon. Vahest on kolleegide tunnustus kõige magusam, sest see annab märku mitte ainult mu töö tulemusest, vaid ka sellest, et minuga tahetakse prooviprotsessis osaleda. Ja mida aeg edasi, seda olulisem on mu jaoks just teekond. Olen kuulnud mõnelt näitlejalt, et neil on auhinnatud rolli hiljem kuidagi teistmoodi mängida. Vastutus tunduvat veel suurem kui varem. Kas oled midagi sellist ka enda puhul täheldanud? Kas auhind kohustab? Auhind iseenesest ei kohusta, kuigi... teatav tase kohustab. Ja vahest käib auhind kaasas teatava tasemega. Üle elada alla lati minekut oleks minu jaoks väga raske. Kui oled korra hüpanud üle 6 meetri, siis vähemaga oleks keeruline leppida. Kasvavad nõudmised iseenda suhtes. Olen aeg-ajalt tajunud, et telepublik ei pruugi sageli ühtida teatripublikuga. Ehk siis televaatajad ei tea sageli, mida nende lemmikud teatrilaval teevad ja milleks võimelised on. Ja ma üldse ei tea, kas see on hea või halb asi. Lihtsalt huvitab, kas sa oled selle teema peale kunagi mõelnud. Ja kas oled tundnud, et populaarsus teleekraanil on kuidagi mõjutanud ka sinu teatritööd või neid vaatajaid, kes sind teatrisse vaatama tulevad? Või kas saab üldse nende kahe asja vahel mingit sidet sõnastada? Muidugi ei satu kõik inimesed teatrisse ja sellest on kahju! Aga nii see lihtsalt on. Isiklikult olen aga väga tänulik, et mul on võimalus töötada nii teatrilaval kui ka aeg-ajalt üles astuda teleekraanil. Mõlemad tööd on mulle armsad ja olulised. Ilma tööta oleks mul väga keeruline hakkama saada, ja ma ei mõtle absoluutselt majanduslikku tulu. Ma naudin oma tööd. Ent, kui ma õhtul etendusele lähen, näiteks mängima Naist „Sügise Unenäos“ või Hester Swane´i „Kassirabas“, siis sukeldun täielikult sellesse maailma ega mõtle oma eelmiste või tulevaste rollide peale, olgu siis teatris või teles. Teisiti ei saakski see olla. Ja samas, igasugune kogemus tuleb kasuks. Kõik rollid tulevad tegelikult näitlejaga nö kaasa ja seetõttu on ka väga oluline, milline on olnud tema professionaalne teekond. Minul on selles osas väga vedanud ja ma olen tohutult tänulik kõikidele inimestele, kes on mind usaldanud ning minusse uskunud. Küsis Diana Leesalu

6 | Tallinna LINNATEATRI kevad 2015• www.linnateater.ee

Kristjan Üksküla ja Kaspar Velberg tegid oma esimese suure filmirolli T

allinna Linnateatri näitlejad Kristjan Üksküla ja Kaspar Velberg on seoses peaosatäitmistega Elmo Nüganeni filmis „1944“ andnud tõenäoliselt küll rohkem intervjuusid kui kogu oma noore näitlejakarjääri jooksul kokku, kuid sellele vaatamata püüdsime nad kinni, et tuua nende mõtteid ka teatrifännideni. Kaspar ja Kristjan, kas siis, kui teid kutsuti koos teiste näitlejatega casting’ule, tekkis juba mingi sisetunne või eelaimdus, et kõik nii võib minna ja peaosad just teile usaldatakse? KASPAR: Filmi casting toimus tegelikult kahel erineval ajal, kuna poole filmi võtted toimusid ühel suvel ja teise poole omad järgmisel. Ja meie, Lavakunstikooli 25. lennu poiste puhul oli see tegelikult ju juba ette teada, et meie kursus seal filmis osaleb. Aga selle peale, kes võiks saada meie osa peategelaseks, ma tollel hetkel küll ei mõelnud. Ei osanud ette aimata. KRISTJAN: Minuga oli nii, et ma olin tegelikult olnud juba jupp aega haigena kodus. Mul oli hüppeliigese sidemete rebend ja selle tõttu jäin ma just „Páltänava poiste“ proovidest kõrvale. Ja kui mind casting’ule kutsuti, siis ma ütlesin, et ma tegelikult käin praegu väga harva väljas, sest vertikaalses asendis pole eriti mugav olla. Aga öeldi, et Elmo ikka väga tahaks, et ma tulen, nii et ma läksingi. Mõtlesin, et ju siis 25. lennu poisse, kes pidid kehastama Saksa poole sõdureid, pole piisavalt palju ja kutsutakse natuke vanemaid ka juurde. Aga kui pärast seda

Kristjan Üksküla. Foto: Renee Altrov, filmi „1944“ pressimaterjalid

kutsuti veel eraldi järgmisesse kaameraproovi koos Maiken Schmidtiga, siis ma hakkasin vaikselt aimama, et ju ma siis sinna Saksa poolele ikka ei sobi. Kas tundus imelik, et kutsuti casting’ule filmi, mille režissöör on teie oma koduteatri peanäitejuht Elmo Nüganen, kes peaks teid niigi hästi tundma? KRISTJAN: No eks seda oli tõenäoliselt tarvis kogu filmi meeskonnale, sest kõik ju meid ei tunne. Ja ega ma ei saakski öelda, et Elmo mind nii väga oleks tundnud enne f i lmi. Meie kokkupuude proovisaalis oli olnud üsna põgus, olin kahte tema lavastusse sisse õppinud. Aga eks ta oli mind laval ikka näinud. Filmides ei ole ma samas peaaegu üldse mänginud, ka tudengifilmides vaid paaril korral. KASPAR: Mina ei olnud ka nii suure filmi casting’ul varem käinud. Ja eks see ole juba eos sel line natu ke kumma line situatsioon. Elmo jaoks on see küll kolmas film, aga meie jaoks oli esimene. Keegi meist esialgu õieti ei tajunud, kuidas seal kaamera ees peaks üldse mängima. Aga kas see hetk on teil meeles, kui helistati ja teatati, et teid on peaosadesse valitud? Nii suures filmis osalemine ja veel peaosatäitjana on Eestis üsna harukordne võimalus. K A SPA R : M i na a r v a si n tegelikult, et meie poole filmi peaosatäitjaks saab üks teine poiss, nii et ma enda sees olin juba teistsuguse situatsiooniga arvestanud. Ja ma mäletan, et mul oli teisest kaameraproovist

Kaspar Velberg. Foto: filmi „1944“ pressimaterjalid

jäänud sisse pigem halb tunne. Kui proov läbi sai, siis ei tahtnud ma üldse ära minna. Tahtsin nagu veel mingit ülesannet, et end kuidagi veel tõestada. Nii et ega ma väga palju ei lootnud. Aga ma mäletan momenti, kui tuli see telefonikõne. Lõpetasin just ühe multika helindamise ja olin parasjagu stuudio ees, kui helistati ja öeldi, et Elmo tahab mulle peaosa pak kuda. Ma mäletan, et istusin üsna jupiks ajaks seal kivi peale maha ja vist helistasin ka kellelegi. See oli väga suur üllatus. KRISTJAN: Mina mäletan ka väga selgelt seda hetke. Ma polegi ju nii suure vastutusega tööd tegelikult varem teinud. Ma sõitsin parasjagu bussis Esna mõisa poole ühte etendust vaatama, kui ma selle telefonikõne sain. Ja kui mult küsiti, et kas sa oled nõus osalema, siis see mõjus kuidagi nii naljakalt. Mõtlesin, et huvitav, kas peaks nüüd võtma moe pärast mingi pausi ja järele mõtlema ja graafikud üle vaatama. Aga no loomulikult ma olin tegelikult väga rõõmus ja ütlesin kohe jah. Hiljem tuli muidugi ärevus ka sisse. Muretsesin, kas olen ikka selle pakkumise kõrgusel. Mis saab, kui ei tule välja või ma ei saa aru, mis minult tahetakse?

Pinge oli alguses väga suur, aga kui juba võtted algasid, siis tekkis üsna kiiresti mingi harjumine ja julgus proovida. Kui teatris mõne lavastusega proovi tehakse, siis tuleb trupp kokku ja on mitu kuud aega kõik koos end teemaga kurssi viia ja ettevalmistusi teha. Kuidas sellise filmi puhul see iseseisev ettevalmistusprotsess teil käis? KASPAR: Mina vaatasin filme ja sarju, mis on sellest ajast tehtud, ning lugesin taustainfot Mart Laari raamatutest ja mujalt. Seda ma tegin tegelikult ka võtteperioodi ajal, kui võimalik oli, et püsida lainel. Aga mis puudutab rolli, siis ma lugesin väga palju stsenaariumit ja püüdsin võimalikult täpselt kujutleda, mis situatsioonidega tegemist on ja kes see inimene on, keda ma mängin. Püüdsin aru saada, kust punktist kuhu punkti see tegelane filmi jooksul liigub. KRISTJAN: Eks mina lugesin samuti mälestusi ja raamatuid, mis rääkisid Sinimägede lahingust. Püüdsin mõista, mis siis õieti toimus. See teema hakkas mulle lihtsalt järjest lähedasemaks muutuma. Eks iga inimene on enda ette mõelnud,

mis saab, kui sõda tuleb ja mis ma siis teeksin. See teemadering jäi kuidagi minu sisse keerlema ja seda ka siis, kui ma tegin parasjagu muid asju. Lugesin ka muidugi mitmeid kordi stsenaariumi ja üritasin aru saada, mis selle tegelase sees võis toimuda. Filmis on ju näitleja vahendid üsna napid ja ma teadsin, et pole mõtet hakata mingit tohutult erilist karakterit välja mõtlema. Samas mingid mõtted mul siiski seoses oma tegelasega tekkisid juba enne võtteid. Ja eks me saime enne Elmo ja Maikeniga paaril korral kokku ka ja proovisime mõnda stseeni. Pärast filmi linastumist on internetis vaadatavaks tehtud üks väga huvitav stseen, mis jäi filmist välja. Kas tundsite lõppversiooni nähes, et välja jäi mõni stseen või hetk, millest on kahju? K ASPAR: Terveid stseene meie puhul vist välja ei jäänudki. Minu arvates on kokku lõigatud väga hea variant. Aga endal on ikka mõnda kohta natuke võõristav vaadata, kui tead, et seal vahel olid veel mõned repliigid, mis on välja kärbitud. Tead, et jõuad mingist punktist mingi punktini tänu nendele vahelülidele, mida lõpptulemuses sees polegi. Aga ma saan aru, et vaataja jaoks, kes ei tea esialgset varianti, ei ole see küsimus. KRISTJAN: Filmi puhul on hämmastav, kui palju saab lõpptulemust montaažis muuta. Stseenide ümberpaigutusega või sellega, keda parasjagu mingil hetkel ja mis järjekorras näidatakse, annab nii palju loo kulgu mõjutada. Ma jäin ka väga rahule

montaažiga. Tegelikult see üks stseen oligi kõige suurem välja jäänud osa. Kas tänu selles filmis osalemisele on teil endil tekkinud ka mingi laiem ajaloohuvi? KASPAR: Eks ikka ole nii, et sa näed seda, mida sa tead. Märkad seda, millega juba kokku oled puutunud. Kui ma nüüd vaatan mingeid filme, mis on tehtud samast ajastust, siis oskan juba märgata, kas näiteks mingi sõdurite varustus on tõepärane või mitte. Tegelikult ma siiamaani vaatan vahel youtube’ist mingeid selle ajastu dokumentaalfilmide lõike. KRISTJAN: Mind koolis väga huvitas ajalugu, aga ma kipun väga kiiresti unustama seda, millega ma vahetult kokku ei puutu. Kuid tänu sellele filmile on hakanud tekkima mingid seosed asjade vahel, mida ma varem ei tajunud. KASPAR: Ma olen täheldanud, et ma vaatan palju kriitilisema pilguga mingisuguseid ajalooülevaateid. Ma saan aru, et kõik on subjektiivne ja oleneb sellest, kes parasjagu räägib. Ja tõesti märkad seoseid, mis ulatuvad tänapäeva välja. KRISTJAN: See film andis võimaluse vaadata hästi mitme külje pealt ja hästi mitme inimese pilgu läbi toonast olukorda. Sellised suured sündmused on väga keerulised, kui need tuua üksikisiku tasandile. Nii kummaline kui see ka ei ole, on elus nii, et ühe inimese surm on tragöödia, aga miljoni inimese surm on statistika. Samas keegi meist ei ole ju tegelikult selle näitega nõus. Küsis Diana Leesalu

Tallinna LINNATEATRI kevad 2015 • www.linnateater.ee | 7

Teatrireis: Festival Santiago a Mil 2015 13

. jaanuaril väljusin Alberto Moreno lennujaamast ja tegin esimesed sammud Santiagos, Tšiilis. Tallinna külmast talvest sai ööpäevaga soe suvi ning samal õhtul külastasin esimest etendust teatrifestivalil Santiago a Mil. Minu üheksapäevase teatriteekonna avas Lõuna-Aafrika etenduskunstniku Brett Bailey performance-lavastus “Exhibit B”, mis ülesehituselt kujutas endast näitust, mille igas toas olid eksponaatideks mustanahalised inimesed. Need elusad eksponaadid olid sätitud kujutama erinevaid ajaloolisi repressiivseid olukordi ning iga eksponaadi juures oli silt kujutatava isiku lühibiograafiaga. Näitus tuli läbida üksi, täielikus vaikuses ning eksponaatide ainus ülesanne oli vaadata liikumatult külastajale silma. Saadud elamus ei jõudnud minuni eksponaate vaadates, aga nähtu ja loetud hakkas elama jõulist elu hiljem ning seda ka järgmistel päevadel, kui leidsin end endiselt mõtlemas elusatele piltidele ja kaasnenud lugudele. Festivali programmi kuulus ka 2014. aasta Talveöö unenäolt tuttav Rimini Protokoll Saksamaalt. Nende rännaklavastus „Remote“ kohandab end vastavalt linnale, kus etendusi antakse – Santiagos võis kogeda „Remote Santiagot“. Detsembripimeduse asemel oli aga keskpäeva ere päike ning -5 kraadi asemel näitas termomeeter

La Re-sentida lavastus „The Imagination of the Future” (lav. Marco Layera).

35 kraadi sooja. Kui Tallinnas oli alguspunktiks Pirita TOP-i tennisehalli hoone ning kesklinna viis buss, siis Santiagos oli alguspunktis Cementeria ehk Santiago surnuaed ja kesklinna liiguti metrooga. Erinevusi oli veel, kuid minu jaoks oli tunnetuslikult suureks muutuseks kõndimise tempo, sest leidsin end kogu aeg esimeste hulgas ega saanud aru, kuidas on võimalik nii aeglaselt kõndida. Vestlesin pärast etendust „Remote’i“ idee autori ja lavastaja Stefan

Kaegiga, kelle kolleegide sõnul olevat tallinlased olnud kõige kiiremad jalutajad, kellega nad seni on kokku puutunud. Ei teagi, kas see on Tallinna kiire elutempo või üldeestlaslik rutt. L isa k s ra hv usva helisele programmile oli Santiago a Mil loonud nädalapikkuse Tšiili ja Ladina-Ameerika teatrit tutvustava eriprogrammi „Platea“, kuhu olid kutsutud kuraatorid ja produtsendid üle maailma. Näha sai valikut selle mandri sõnalavastustest, tantsulavas-

Foto: La Re-sentida

tustest, tänavateatrist, füüsilisest teatrist, lastelavastustest ja nukuteatrist. Kõikidel sõnalavastustel olid ingliskeelsed subtiitrid ning „Plateal“ osalenud väliskülalistele võimaldati tasuta pääsmed kahekümnele etendusele. Nähtud etenduste põhjal võib öelda, et tänavuse „Platea“ programmi valitud lavastused käsitlesid kohati väga lokaalseid teemasid ning jäid seetõttu Euroopa kuraatoritele kaugeks ja täieliku elamuse mõttes kättesaamatuks. Näiteks suur

osa lavastustest sai ainest Tšiili Pinocheti aastatest ning teist nii palju lavastusi käsitles pingeid Ladina-Ameerika põlisindiaanlastega, kes võitlevad oma kaotatud õiguste ja territooriumide eest. „Platea“ programmist pakkus suure elamuse eesti teatrihuvilisele tuttav tšiili teatritrupp La Re-sentida (2012. aasta „Talveöö unenäo“ programmis lavastusega „Kuidas kirjutada näitemängu, mis muudab maailma“) ning nende lavastus „The Imagination of the Future“ (lav. Marco Layera). Lavastus oli NO99-likult energiline ning trupil õnnestus vaatajat üllatada terve etenduse vältel. Kui miski veel LadinaAmeerika teatrist silma hakkas, siis argentiina truppide tugevus. Enamasti Buenos Airese taustaga lavastused olid esitajate mõttes professionaalsed (head näitlejatööd), lavastused leidlikud, nutikad ja teatriime saavutatud võrdlemisi väikeste vahenditega. Jutuajamisest ühe argentiina produtsendiga sain teada, et Buenos Aireses on palju väikseid sõltumatuid teatreid,

kes kõik võitlevad tähelepanu eest ja see loob soodsa keskkonna tugevateks lavastusteks. Mu esialgne festivalikava nägi ette kokku kahekümne Ladina-Ameerika lavastuse vaatamist. See siiski ei õnnestunud, sest ühele etendusele ma ei jõudnud eelnenud etenduse hilinemise tõttu – festivalidel ikka juhtub. Järgmisel päeval toimunud vestlus etendusele jõudnud kuraatoritega mõjus rahustavalt: „See oli huvitav, hästi tehtud.“ Mis tähendab üldjuhul, et elamust ei saadud. Kui miski on tõesti huvitav ja hea, öeldakse: „Sa pead seda nägema.“ Etendusi, mille puhul tundsin, et võiksin öelda seda öelda, kogunes ühe käe sõrmede jagu – mis ei ole üldse halb tulemus ning eks häid hetki jäi meelde paljudest etendustest. Maikuus on plaanis järgmised „Talveöö unenäo“ ettevalmistusega seotud festivalikülastused – Berliin, Brüssel ja Leedu – ikka eesmärgiga tuua 2016. aasta detsembris Tallinnasse lavastusi, mida „sa pead nägema“. Paul Piik

Kuraatoreid oli „Plateale“ kogunenud üle 150 ning seda kõikidelt mandritelt. Tihe showcase programm, kus hommikuti toimuvad seminarid ja kontaktüritused ning õhtuti vaadatakse tõlkega kohalikke etendusi, ei ole meilegi võõras formaat. Näiteks Eesti Teatri Agentuur korraldab Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi ja Kultuuriministeeriumi toel Eesti teatrilavastusi tutvustavat draamamaa.weekend’i, mis tänavu toimub kolmandat korda ning on eelnevatel aastatel Tallinnasse meelitanud üle paarikümne välisfestivali kuraatori.

Teatrireis: teater, muusika, internet. Londonis. L

ondoni-sõit algab ambitsioonika plaaniga vaadata kolme päeva jooksul ära kokku viis etendust, lootuses leida põnevaid tekste Linnateatri repertuaari või lavastusi „Talveöö unenäo“ festivalile. Saatus teeb aga teatriplaanidesse omad korrektuurid – näitleja haigestumise tõttu jääb ära kaks etendust Lyric Hammersmithis ja lörri läheb naljaplaan viia endisele Teater N099 näitlejale Sergo Varesele „Estonia 100“ ooperikommikarp. Nii piirdubki reis kolme lavastusega, millest kaks on – kumbki täiesti eri võtmes – muusikalised ning kolmas stiilipuhas draamatükk. Kohe saabu m ise päeva l läheb teatrissejõudmisega kiireks – kohvrid eeslinna-koju ära, kõht taimetoidurestoranis täis ja kiirkõnnil tempot hoides jõuamegi Sohos asuvasse Phoenix Theatre’isse. Plakatil vaatab suurelt vastu eks-Boyzone enam küll mitte boybandi poiss, vaid juba pea keskealine mees Ronan Keating. Tegu on iirlase Enda Walshi õrna ja ebatraditsioonilise armastuslooga „Once“ („Ükskord“), millest on sündinud juba samanimeline film ning

Broadway hittmuusikal. Hitt on ka Londoni variant – see on pälvinud kaks Olivier’ auhinda (sealhulgas Zrinka Civitesic parima naispeaosatäitja preemia) ning saal on rahvast triiki täis. Selgelt on just Ronan Keating selle tüki tõmbenumber – niivõrd tugev on kaasaelamisreaktsiooni juba tema lavale ilmudes ning kõigi soolonumbrite järel. Ja tõepoolest, laulda Ronan mõistab. „Kui mett (ehk lauluoskust) on, siis leiva (ehk näitlejameisterlikkuse) pärast pole vaja muretsedagi,“ nentisid ilmselt muusikali produtsendid karupoeg Puhhi kombel filosofeerides. Muusikali „Once“ võib soovitada kõigile indie folk muusika sõpradele, sest just selles žanris ja väga hingelis-tundelises võtmes on lavastus lahendatud, väljendades hästi armuloo argipoeesiat. Sest just argipoeesia on sõna, mida selle kahe inimese kohtumisest kõneleva loo jaoks kasutaksin. Pole glamuuri ega õnnelikku lõppu. On hoopis iiri luuserist tolmuimejaparandaja, kes oma emotsioone tüdruksõbra lahkumisest suudab väljendada salahilju kodus salvestatava muusika abil, ja Ida-

Euroopa immigrandist noor naine, kel kodus laps ja segased suhted abikaasaga – ning suur armastus muusika vastu. „Once“ räägib sellest, kuidas siiras tähelepanu kellegi talendi suhtes võib viimase ellu äratada ja anda elule mõtte – aga ka sellest, et iga (suhte) näiline algus ei tähenda, et see kuhugi välja jõuaks. Ja vahel on ehk paremgi, kui ei jõua. Tegu on eba-hollywoodliku lõpuga looga – midagi suurt kahe inimese vahel ei juhtu; ka ei selgu, kas andekast luuserist lõpuks saab tuntud muusik või mitte, aga selline ju elu ongi –

asjad jäävadki sageli lahtiseks. Shakespeare’i „Kuningas Leari“ ainelist lavastust „Songs of Lear“ („Leari laulud“) mängitakse Londoni südalinnast eemal asuvas Battersea Arts Centeris. BAC on produktsiooniga tegelev keskus, midagi meie Kanuti Gildi SAALi sarnast, kus residentuuride tulemusena sünnib erinäolist teatrit eritaolisele publikule. Seekord on lavastuse loonud nii omal maal kui rahvusvaheliselt vägagi tunnustatud Poola teatritrupp Song of the Goat lavastaja Grzegorz Brali juhtimisel. Trupi põhimõte on, et teatris on oluli-

Song of the Goat, „Songs of Lear“. Foto: Internet

sim avatus, kontakt ja võimalikult ehe kogemus; selle nimel ühendatakse hääl, liikumine, laul ja tekst. Sestap on nende lavastuste olemuslikuks osaks musikaalsus ja seda näeb ka „Songs of Leari“ puhul. „Ära lavastuses liiga palju näita – pigem ärgita kujutlusvõimet,“ on lavastuse kreedo ja kujutlusvõimele tõepoolest palju ruumi ka jääb, kuid samas on see juhitud. Kümnest näitlejast (või peaks neid nimetama lauljateks?) koosnev ülikõrgel tasemel vokaalansambel laulab erinevate stseenidena ette „Kuningas Leari“ loo, täiendades seda pisut rohkem lavastatud, ajuti üliintensiivsete ja –emotsionaalsete misanstseenidega. Ehkki vaatasime sisuliselt kontserti, jäi tänu kujutlusvõimes toimunule siiski mulje sellest kui lavastusest. Ä ä r m iselt k a a saegsena, isegi tulevikkuvaatavana – eriti Kenderi pornokomisjoni skandaali valguses – mõjus Jennifer Haley „The Nether“ Duke of York Theatre’is. The Nether ehk Internet. Internetipedofiilia juhtum, üks uurija ning kaks vana meest. Üks neist – loomulikult pahelise ilme, kõhukese ja vuntsidega – on internetis loonud imeilusa rohe-

lusse uppuva keskkonna Peidupaik ühes 12-aastase tüdrukukese-avatari Irisega, keda saavad (ikka küberruumis) külastada vanemad härrasmehed, kelle fantaasiaid siinkohal lähemalt ei kirjeldaks – ja ei näidatud neid ka laval. Kõige vihjelisem oli vaid tüdrukukese julgustus „võtta kirves ja tunda end sellega vabalt, sest ma ärkan ju iga kord uuesti ellu“. Teist härrat, päriselus üksildast ning kurba, uurib politsei selleks, et koguda tõendeid Peidupaiga looja vastu – loo lõpuks selgub aga, et tema ise ongi Iris, kes internetis käib otsimas armastust, mida reaalses elus ei leia. Päris- ja kübermaailma segunemisest kõnelev lugu paiskab õhku hulga eetilisi küsimusi sellest, kas internetis peaks olema lubatud see, mis pärismaailmas ei ole – kui keegi reaalselt ju kannatada ei saa. Äärmiselt mõjuv lugu, mis tekitab imetlust nii keerulise teema nii delikaatselt lavaletoomise üle ning seda eriti koos varateismelise lapsnäitlejaga. Palju võinuks minna valesti, kuid lugu on laval nii, et moraalsed küsimused jäävad õhku õige koha peal. Ruudu Raudsepp

TA L L I N N A L I N N AT E AT E R J A V O N K R A H L I T E AT E R E S I T L E V A D :

M A R T T I H E L D E V I S U A A L N E L AVA S T U S

VA NA M EES ja MERI Ernest Hemingway ainetel

osades: AN D R ES OTS E VE L IN VÕ IGE M AST Ta l l i n n a L i n n a te a te r

HE L E N E VAN N AR I Ta l l i n n a L i n n a te a te r

K R ISTJAN ÜKSK ÜL A Ta l l i n n a L i n n a te a te r

TÕ N IS N I I N E M E TS Vo n K ra h l i Te a te r

K AIT K A LL Vo n K ra h l i Te a te r

L IIS L IN DM A A Vo n K ra h l i Te a te r

IVO R E I N OK jt

lavastust toetab:

10 ETENDUST JUUNIS 2015. TOIMUMISKOHT: 47B LOFTID, VOLTA KVARTAL, TÖÖSTUSE 47B

P i l e t i d m ü ü g i l 1. a p r i l l i s t P i l e t i l e v i s , Ta l l i n n a L i n n a t e a t r i s j a w w w.v o n k r a h l . e e