TALLINNA LINNATEATRI KEVAD 2016 •linnateater.ee Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutab Paavo Piigi ja Mari-Liis Lille uue lavastuse puhul integratsioonist Lk 2.
Alo Kõrve püüab hetki
Lk 3.
12. veebruar 2016
„Teatris saan end loominguliselt välja elada.“ Intervjuu Linnateatri uue peakunstniku Reet Ausiga Lk 5.
Tallinna Linnateatri kevad Sõnad eraldavad, kujundid ühendavad Intervjuu Jaanus Rohumaaga Tallinna Linnateatri juubelihooeg kulmineerub Lavaaugus, kui 11. juunil esietendub Jaanus Rohumaa lavastus, William Shakespeare’i „Suveöö unenägu“. Naasmisest koduteatrisse, kujutavast kunstist ja teistest sama pealkirjaga lavastustest, mis Eestis peagi aset leiavad, vestles temaga Paavo Piik.
„S
u ve öö u nenäo“ kujundus tuleb äsja Kultuurkapitali aastaauhinnaga pärjatud arhitektidelt Kadarik ja Tüür. Pärast Rakvere Teatri „Noor-Eestit“ on see sul juba teine suvelavastus sama meeskonnaga? Kontseptsioon seisneb selles, et kuidas isoleerida või ära kaotada publiku jaoks seesama vanalinn, mis iga suvelavastuse puhul siiani on seda ümbritsenud. Olen ka ise Lavaaugus paar lavastust teinud ja palju mänginud, nii et koostöö arhitektidega on põnev viis, kuidas muuta antavaid olusid. Põhimõtteliselt tekib sinna suletud ruum. Teater näeb perspektiivi, et ka tulevikus ehitist kasutada – uuenenud lavaruumis saaks vabalt mängida sügise esimeste kuudeni. Üks sümboolne moment on samuti asjal juures. See „oma“ teatrihoone, mida Lavaauku on ehitatud juba aastakümneid – korraks me selle sinna ehitame ja püüame ka järgida selle n-ö põhiplaani, nagu seal olekski klassikaline teatrilava. See seondub mõnes mõttes Shakespeare’i näidendiga, kus unenäomaailm kohtub ja seguneb pärismaailmaga? Selles mõttes küll – ja ka näidendis on olemas see sulatusahju-moment, kus kõik reaalsused üheks saavad – see on teater. Kõik erinevad tegelased, maailmad ja kihid kohtuvad ju lõpuks finaalina esitatavas Pyramuse ja Thisbe loos. Ühelt poolt võib mõelda, et see on näidendi seisukohast suvaline kurbnaljakas antiiktekst, aga teisalt räägib see näidendi põhiteemast – armastusest.
lejad tunnevad, et nad tahavad mängida, et neil on omavahel hea laval olla, et nad usaldavad üksteist. See on teater, mis naudib mängimist, mängu ilu, näitlejalikke sooritusi (heas mõttes), saades sealt ka inimliku sisu kätte – mis on mõnikord lihtsakoelisem, mõnikord keerulisem, aga ikkagi emotsioonide teater, tunnete teater, mida iseloomustabki selline paindlik otsingulisus. Seepärast ma kivinemisse eriti ei usu. Ükski lavastaja ei lähe režiipulti, et oh, teeks nüüd midagi iganenut. Iga lavastus on alati otsast alustamine.
Jaanus Rohumaa lavastuse „Arbuusisuhkrus“ (esietendus 2008) proovisaalis. Foto: Siim Vahur
Laiem teema selles Shakespeare’i tekstis on aga kulgemine kaosest korra suunas, mis võimaldab materjali väga mitmel moel avada. Mind väga huvitab, millised tulevad teised „Suveöö unenäod“ ümberringi. Olen kuulnud sahinaid, et üks ja teine teater on selle loo ette võtnud: NO99, Theatrum, Nukuteater... Theatrum ja Nukuteater ka? Minu teada küll, eks sa võid üle kontrollida. Ehkki on Shakespeare’i aasta, siis keegi ei teinud ju seda teadlikult, ei valinud lavastamiseks sama materjali. Selles mõttes põnev ja intrigeeriv olukord. Kui Linnateater mulle möödunud suvel lavastamisvõimalust pakkus, siis ega ma palju variante lauale ei pannud... Esimene eelistus kolmest oli „Suveöö unenägu“ ja juhtumisi oli see ka teatri eelistus. Nii et kokkusattumusi on palju ja ootan huviga ka teisi lahendusi, et mis neist sünnib... Sellist asja maailmas väga ei kohta. Võimalik ainult Eestis? Ma arvan, et lavastused tulevad ikkagi piisavalt erinevad. Ruumid on erinevad, rõhuasetused on erinevad. Minu jaoks on oluline näiteks see, et ma paigutan tegevuse Kreekasse, nii nagu Shakespeare’il on kirjutatud, kuigi sinna ilmuvad ühel hetkel Briti käsitöölised... Muidugi, kõige lihtsamal tasandil on see üldse lugu ühe tüdruku võitlusest oma armastuse pärast. Teisalt on märgiline tegelane Theseus, kes on selline müütiline kuju, umbes nagu meie Kalevipoeg, Ateena linna rajaja. Mu kujutluses ongi tegevuspaik Ateena rohkem küla kui linn, kuna linnu aastaga ei
rajata. Äsja on lõppenud sõda ja dramaatilised sündmused on seljataga. Kõik on kaosesse paisatud, protesteeritakse vanade väärtuste vastu, püsiväärtuste vastu, patriarhaalse elukorralduse vastu... See haakub praeguse ajaga hästi? Just nimelt. Samas, ükskõik milline ühiskondlik formatsioon parasjagu käsil on, armutakse ikka. Inimesed ei jäta sellepärast elu elamata. Oled sa viimasel ajal näinud või lugenud midagi, mis on sulle väga korda läinud? Olen viimasel ajal väga palju kunstinäitustel käinud, vaatan palju kujutavat kunsti. Mulle miskipärast meeldivad hetkel staatilised pildid ja installatsioonid. Noorena käisin näitustel selleks, et olla haritud, ja selleks, et osata luua ilusaid misanstseene. Nüüd käin pigem selleks, et olla kursis, mis mõtted liiguvad. Viimane vapustus oli minu jaoks Veneetsia Biennaal, mis oli erakordselt hästi kureeritud ja võimsalt läbi viidud ja kus ma lihtsalt ahmisin endale mitmete päevade
jooksul seda n-ö infot sisse. Kui ikkagi maailma parimad kunstnikud võtavad sõnastada globaalseid probleeme, siis võib see olla märksa kõnekam, võimsam ja sügavam, kui analüütikud või poliitikud suudavad. Sest kunstnikud kõnelevad kujundite keeles, mitte sõnade. Üldistusmäär ja ühtsustunne on märksa suurem, sest kunst ei tunne rahvusi. Mis tunne on tulla tagasi Linnateatrisse, kust tegelikult alles hiljuti läks maha su lavastus „Kivid sinu taskutes“? Minu jaoks on Linnateatril oma lähtekood. See lähtekood ei koosne mitte ainult Elmo ja tema lähimate võitlejate loodud teatrist, vaid ka selline vastuvoolu ujumise moment on seal lähtekoodis sees. Linnateater otsib alati aktiivselt mingit uut nišši, mida täita, ja sageli on ta tegelikult ka iseendast sammu ees. Minu jaoks sisaldub näiteks see teatrivorm, mille Lembit (Peterson – toim.) on kehtestanud, seal lähtekoodis. Samuti on selline raskekujulisem agressiivsem otsing, mis leidub teatris NO99, seal koodis esindatud. Koodi tuum on aga see, kui näit-
Mis tüüpi inimestest on Eestis kõige rohkem puudu? Ma räägin nüüd võib-olla pisut šovinistlikult, aga räägin ainult meestest. (Minu meelest on seda ühiskonda pikki aastaid, kui mitte aastasadu, seesmiselt koos hoidnud naised, aga see selleks.) Kellest meil puudu, on mehed, kellel oleks vähe hirme, kes ei kardaks. Kes julgeksid enda alustatu lõpule viia, kes ei pelgaks inimesi, kes ei pööraks endas peituvaid hirme, kõhklusi ja isiklikke probleeme vägivallaks või riskikäitumiseks. See tähendab sisuliselt, et joon ennast põhja või sõidan autoga liiga suure kiirusega või hüppan pea ees vette või karjun enda lähedaste peale... Kokkuvõttes on see kõik üks ja seesama asi, mis lihtsalt väljendub erinevalt. Minu meelest oleks Eestile hetkel kõige rohkem vaja terveid mehi, sest naistega on asjad suhteliselt hästi. Kust neid terveid mehi saada – käitumuslikud muutused. Olgem ausad, minu põlvkond, kes kasvas üles Nõukogude ajal, lähtus sellest, et homset eriti pole – mis sa siin võõra võimu all ikka teed, võtame, mis võtta annab! Selline stepimentaliteet. Nii et alkoholireklaami keelamist toetad? Muidugi. Minu meelest võiks
nii tubaka- kui ka alkoholireklaamid täiesti rahulikult ära keelata. Alkohol võiks üldse elust moodustada ühe väga väikese osa. Seal, kus teda tõesti rituaalse elemendina mõnikord vaja on. Loomulikult on lahe kusagil troopikas pudel õlut juua või Prantsusmaal klaas veini. See aga ei saa olla peatoiduks või loomingulise elu paratamatuks osaks. Sama kehtib tegelikult ka liikluskäitumise kohta. Nii nagu alkohol ei ole eneseteostus, ei ole ka liiklemine eneseteostus. See on sama absurdne. Kas oled mees või ei ole – kas jood ära kaks pudelit viina õhtul? Kas oled mees või ei ole – kas sõidad lörtsise teega autokolonnist mööda, et jõuda kaks minutit varem kohale? Olgu, ei läinud täkke, sain surma ja peale minu veel neli inimest, aga vähemalt olin mees... See ongi see stepimentaliteet, et küll tulevad uued hordid peale. Minu meem ei sure. Eestlased-rallirahvas ... see ei ole minu värk! Täispikka intervjuud Jaanus Rohumaaga loe Linnateatri kodulehelt. Küsis Paavo Piik
William Shakespeare „Suveöö unenägu“ Lavastaja: Jaanus Rohumaa Kunstnik: Mae Kivilo, arhitektid Tüür ja Kadarik. Mängivad: Kaspar Velberg, Hele Kõrve, Maiken Schmidt, Liis Lass, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Margus Tabor, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Andero Ermel, Kalju Orro, Märt Pius, Argo Aadli, Andres Raag, Elisabet Reinsalu ja VHK koolilapsed (5-6 tüdrukut). Esietendus 11. juunil 2016 Lavaaugus
2 | TALLINNA LINNATEATRI KEVAD 2016•linnateater.ee
Parim päev integratsioonikala püügiks 27. aprillil esietendub Paavo Piigi ja Mari-Liis Lille teine ühislavastus, mis toob kokku Tallinna Linnateatri ja Vene Teatri. „Teisest silmapilgust / С второго взгяда“ kõneleb eestlastest ja venelastest ning sel teemal palusime mõtteid avaldada ka sotsioloog Juhan Kivirähkil.
riigi lõimumispoliitika toimub paralleelselt idanaabri aktiivse mõjutustegevusega. Sisuliselt käib võitlus selle nimel, kas siinsed venelased määratlevad end Eesti või Venemaa kaasmaalastena. Ka sündmuste eskaleerumine pronkssõduri ümber 2007. aasta aprillis ei toimunud sugugi vaid Eesti-siseste tegurite ja lõimumispoliitika puudujääkide tõttu, neil oli lisaks ka selge välispoliitiline mõõde.
„S
idus ühiskond on tõhusam,“ kinnitab sotsiaalse kapitali kontseptsiooni üks alusepanija, tuntud ameerika poliitikateadlane Robert Putnam. Ka Eesti riigi eesmärk peaks olema jõuda olukorrani, kus kõik ühiskonna liikmed osalevad jõukohasel viisil ühiste hüvede loomisel ning saavad neist ka õiglasel moel osa. Paraku on üheks Eesti ühiskonna arengut oluliselt häirivaks ja pidurdavaks teguriks vähene sidusus eesti ja vene keelt kõnelevate inimeste vahel. Eesti ühiskond jaguneb kaheks suureks keelekogukonnaks ja inforuumiks. Vaatamata integratsiooniprogrammidele ei ole nende vahel veel õnnestunud luua toimivat dialoogi, tekitada ühiseid väärtusi ega sarnast riigitunnetust. Veelgi enam – lõhestumist tihti pigem süvendatakse erakondade poolt, kasutades seda oma toetajaskonna mobiliseerimiseks. Erinevad arusaamad ja pinged rahvussuhetes ei ole loomulikult taasiseseisvunud Eesti Vabariigi sünnitatud. Juba Nõukogude Eesti oli keelepõhiselt segregeeritud: eesti ja vene lapsed käisid erinevates lasteaedades ja koolides, üleliidulise alluvusega ettevõtetes töötasid valdavalt venelased, vabariikliku alluvusega ettevõtetes aga eestlased. Ja ka meediaruumis oli vaatamata ühtsele parteilisele tsensuurile Eesti Televisioonist ja Kesktelevisioonist lähtuv propaganda nii sisult kui ka meelelaadilt siiski mõnevõrra erinev. Nii võibki öelda, et kõik peamised sotsialiseerumistegurid toimisid ka toona rahvuslikku eraldatust süvendavalt. Muidugi sooviti ka tollal ühiskonda integreerida, seades eesmärgiks ühtse nõukogude rahva formeerimise. Seejuures toonitati aga pidevalt suure vene rahva juhtivat rolli selles protsessis, mis tähendas sisuliselt rahvusvabariikide venestamist. Vastureaktsioonina venestamispoliitikale sündis 1980. aastal eesti loomeinimeste algatusel kuulus „Neljakümne kiri“, mille autorid väljendasid muret eesti
Lavastuse „Teisest silmapilgust / С второго взгяда“ proov. Foto: Siim Vahur
keele ja kultuuri olukorra pärast. Selle avaliku pöördumise viimane lõik kõlas järgmiselt: „Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.“1 Kümme aastat hiljem sai Eesti taas maaks, kus eesti keele ja kultuuri hoidmine ja säilimine on raiutud põhiseadusesse.
Kahjuks ei saanud Eesti, ega ole senimaani saanud, selliseks maaks, kus rahvusrühmade vahel valitseks vastastikune mõistmine ja empaatia. Neljakümne kirjas sisaldunud üleskutse on aktuaalne ka täna. Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis said ius sanguinis printsiipi järgides kodanikeks vaid õigusjärgsed kodanikud, keda siis oli 68 protsenti elanikkonnast. Mitte-kodanike põhimass oli valdavalt venekeelne. Jevgeni Golikov kirjutab kogumiku „Samalt kaldalt …“ eessõnas kibestunult: „Eesti venelased ei ole kuhugi ega kunagi emigreerunud. Nad said taasmoodustunud Eesti riigi elanikeks, kuid Eesti riik muutus paljudele neist kohe võõraks pärast selle riigi lagunemist, kus nad olid eestlaste kaaskodanikud“.2 Ent küllap oli ettevaatlik suhtumine venekeelsele elanikkonnale kodakondsuse andmisse vahetult iseseisvuse
taastamise järel põhjendatud. Kõigil olid ju veel meeles miitingud ja demonstratsioonid, kus Interrinne ja Töökollektiivide Ühendnõukogu punalippude all Eesti iseseisvumisele vastu astusid. Need mittekodanikud, kes Eesti iseseisvust juba laulva revolutsiooni ajal toetasid, said Eesti kodakondsuse lihtsustatud tingimustel ning kodakondsuseta isikute osakaal hakkas kiiresti kahanema. Täna on määratlemata kodakondsusega vaid 7 protsenti elanikkonnast. Eesti iseseisvust vastustanud nõukogudeaegsete sisserändajate suhtes pesitses paljudes eestlastes lootus, et nad pärast Eesti NSV Liidust lahkulöömist massiliselt oma emamaale tagasi lähevad. Seda ei juhtunud ning Eesti riik seisis keeruka ülesande ees: kuidas saada üle nõukogudeaja pärandina kaasa saadud keelelisest segregatsioonist ning luua sidus, koostoimiv ühiskond. Tartu Ülikooli sotsioloogide poolt Marju Lauristini juhtimisel teostatud 2011. aasta Integratsiooni monitooringus on Eesti lõimumispoliitika jaotatud neljaks perioodiks.3 Esimest perioodi iseloomustatakse märksõnaga „allutamine“. Põhiprobleemiks ei peetud siis venekeelse elanikkonna sisulist lõimimist, vaid tema juriidilise staatuse ja sotsiaalse positsiooni reguleerimist seadustega (kodakondsusseadus, välismaalaste seadus, keeleseadus). 1998. aasta juunis võttis riigikogu vastu Eesti esimese riikliku lõimumiskava4. Selle keskmesse seati mittekodanike naturaliseerimine ja sellega seoses keeleoskuse kui naturaliseerimise tingimuse edendamine. Eesmärgiks seati suhtumise „mitte-eestlased kui probleem“ asendamist hoiakuga „mitte-eestlased kui arengupotentsiaal, kui osalised Eesti ülesehitamisel“.
1 Avalik kiri Eesti NSVst ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija - Sirje Kiin, Rein Ruutsoo, Andres Tarand „40 kirja lugu” 2 „Samalt kaldalt …“, MTÜ Artis, Tallinn 2008, lk. 3. 3 Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2011 - http://www.kul.ee/et/eesti-uhiskonna-integratsiooni-monitooring-2011-0
Vaatamata õilsatest kavatsustest kirjeldatakse selle perioodi lõimumispoliitikat kui „formalismi“. Lõimumispoliitika koordineerimiseks loodi küll valitsuse koosseisus rahvastikuministri positsioon ning asutati Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus, kuid lõimumine jäi sellegipoolest killustatuks ja keskendus peamiselt „euronõuetele“ vastavuse saavutamisele.
Vastutus ühiskonnas toimetuleku, sh keelelise adapteerumise ja poliitilise integreerumise eest, jäi suuresti indiviidi enda kanda. Osadel see õnnestus, teistel mitte. Vajadust Eesti riigi esindatuseks venekeelses inforuumis eitati: kes eesti keelt ei mõistnud, sellele jäi kõik Eestis toimuv ja Eestiga seotu kaugeks ja arusaamatuks. Veel tänagi puudub paljude ministeeriumide veebilehtedel venekeelne sisu. Parema keeleoskusega, jõukamast ja aktiivsemast venekeelse elanikkonna osast kujunesid edukad kodanikud. Vähem jõukad või vähem aktiivsed muutusid aga tõrjutuks ja riigist võõrdunuks. Hajusa ja formaalse riikliku lõimumispoliitika tulemusena jõuti lõimumise kolmandasse, „Konkurentsi“-staadiumisse, mille sisuks sai rahvusteema kasutamine poliitilises võitluses. Kui üks erakond püüdis ära kasutada venekeelse elanikkonna rahulolematust, siis teised hakkasid kasutama nn „vene kaarti“, paigutades võrdusmärgi venekeelse elanikkonna huvide esindamise ja Venemaa poliitika vahele. On tähtis aru saada, et Eesti
Fakt on aga see, et kui 2000. aastast alates olid rahvuslik-keelelised erinevused ühiskonnanähtuste hindamisel hakanud vähenema, siis pronksiöö andis sellele protsessile tagasikäigu. Näiteks, kui detsembris 2006 oli eestlaste ja mitte-eestlaste usaldus riigikogu ja valitsuse vastu praktiliselt võrdsel tasemel (riigikogu usaldas 57% eesti- ja 64% venekeelsetest vastajatest; valitsust 64% eesti- ja 58% venekeelsetest); siis juunis 2007 oli mitte-eestlaste usaldus riigivõimu vastu oluliselt langenud: nii riigikogu kui ka valitsust usaldas vaid 37% venekeelsetest vastajatest (eestlastest usaldas riigikogu 55% ja valitsuse usaldusväärsus oli tõusnud koguni 70 protsendini). Eestlaste ja mitte-eestlaste erinev suhtumine riiklikesse institutsioonidesse on säilinud tänini. Pronksiöö mõjus siiski olulise äratusena – probleemi teadvustati ja sellega hakati tõsisemalt ja sisulisemalt tegelema. Siiski on veel pikk tee minna lõimumispoliitika neljanda, tulevikustsenaariumini, mida kirjeldatakse nime all „Koostöö“.
Vastastikust mõistmist ja empaatiat ei saa luua vaid riigivõimu poolt kehtestatavate seaduste ja määruste abil. Integratsioon on kahesuunaline protsess, mis tähendab vastastikust lähenemist mõlema poole jõupingutuste ja suhtumise muutumise kaudu. Selle stsenaariumi realiseerumise muudab tõenäolisemaks inimeste teadlikkuse kasv ja kodanikuühiskonna tugevnemine. Kõige suurem takistuseks sellele on aga empaatia puudus – me justnagu ei oskaks end asetada vastaspoole, eriti vähemuse rolli. Ometi on empaatia aluseks
nii lihtne kristlik printsiip: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised teeksid sulle!“ Laulva revolutsiooni käigus laulsime me kõik pisarsilmil, kui uhke ja hea on olla eestlane. Selles laulus olid ka read: „Oma rahvust maha salata/ hullem on kui orjaks müüa end“.
Oleme uhked selle üle, kui Eestist erinevatel aegadel lahkuma sunnitud rahvuskaaslased on suutnud välismaal elades eestlaseks jääda ning eestlust oma lastele ja lastelastelegi edasi anda. Kuid oma riigis elavate (ja siia ajaloo keerdkäikude tõttu pahaaimamatult elama sattunute) soovi oma keelt ja kultuuri alal hoida me pigem taunime. „Rahvus ei peaks olema ideoloogia, rahvus on looduslik nähtus. Oma kultuuri ja emakeelt on võimalik armastada ja nautida, ilma et sa peaksid võitlema kellegi teisega, olema teiste kultuuridega negatiivses suhtes,“ on öelnud Marju Lauristin5. On väga tore, et koostöö-stsenaariumi realiseerimisse aitavad nüüd panustada ka teatri-inimesed. VAT teatri juht Aare Toikka kirjutas vastuseks teatrijuhtide küsitlusele: „Teater ei kaota oma tähtsust kunagi, sest teater on inimese määratlemise kunst ja määratlema peab iga päev. (…) Inimlik väärtussüsteem on see kala, mida me teatris igal õhtul publikujõest püüame. Pannile teda ei panda, sest püügi mõte oligi veenduda, et kala ikka on jões“.6 Usun, et Linnateatri ja Vene Teatri koostöös õnnestub publikujõest välja õngitseda see lõhe, mis praegu veel eesti- ja venekeelse elanikkonna kooselu häirib ning leida üles need inimese määratlused, mis aitavad meil paremini ühtseks ühiskonnaks lõimuda. Juhan Kivirähk sotsioloog
„Teisest silmapilgust / С второго взгяда“ Autorid ja lavastajad: Mari-Liis Lill, Paavo Piik Kunstnik: Evi Pärn Mängivad: Sergei Furmanjuk, Dmitri Kosjakov, Tatjana Kosmõnina, Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius, Veiko Tubin ja Aleksandr Žilenko. Esietendus 27. aprillil Tallinna Linnateatris ja Vene Teatris.
4 Riigikogu otsus„Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohtade mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda“ heakskiitmine, RT I 1998, 57, 866 5 Marju Lauristin: iga eestlane peab olema sama tubli nagu 1300 hiinlast; Maaleht, 2.04.2015 6 Postimees 23.01.2016, vastused teemal „Eesti teatri suured küsimused“
TALLINNA LINNATEATRI KEVAD 2016 •linnateater.ee | 3
Alo Kõrve püüab hetki
Alo Kõrve oma esimese lavastuse „Neli aastaaega“ proovis. Foto: Siim Vahur
Linnateatris peamiselt näitlejana töötav Alo Kõrve istub taaskord lavastajatoolile. Aprillis esietendub Hobuveskis tema eestvedamisel ameerika dramaturgi Michael Cristoferi näidend „See hetk“. Alo, rõõm näha, et lavastad jälle. Järelikult jäi sulle sinu esimesest lavastusest „Neli aastaaega” hea maik suhu? Ju siis jäi jah. Algul ma küll lubasin endale, et mõnda aega nüüd ei lavasta, aga samas on see ju põnev tegevus. Ja ilmselt on see ka nii, et tegema hakkad just siis, kui on olemas mingi materjal, milleni sa oled jõudnud ja mida sa tõesti tahad lavastada. Näitleja ju ei saa alati ise valida teksti, millega tegeleda. Lavastajal on see võimalus. Mis sa arvad, mille poolest erineb lavastaja, kes on ise ka näitleja, sellest lavastajast, kes ise laval ei käi? Erinevus on olemas küll, ma arvan. Ja mõlemal juhul on nii plusse kui ka miinuseid. Lavastajate puhul, kes ei ole ise näitlejad, on kõige huvitavam see, kuidas nad selle asemel, et trügida ise lavale ja ette näidata, on sunnitud oma mõtete edastamiseks mingisugused teised väljendusvahendid leidma. Aga samas ei pruugi nemad alati mõista, mida on vaja näitlejal, kuidas näitlejat aidata. Ma püüan ka ise ikka ennast tagasi hoida, et mitte joosta lavale ette näitama. Kõige hullem variant
on muidugi, kui lavastajal mingi enda edevus välja lööb ja ta esinema kukub. Aga samas vahel jääb jälle lihtsalt sõnadest puudu ja siis pole muud võimalust kui minna ja näidata. Kuidas sa proovideks valmistud? Sellel korral jäi ettevalmistusaeg üsna lühikeseks, sest võimalus lavastada tekkis ootamatult. Aga eks see kuidagi nii ole, et kui mingi teemaga oma peas juba tegeled, siis hakkad järjest rohkem enda ümber sellega seonduvat tähele panema. Ja ikka sirvin ka teemaga seotud kirjandust ja mõtisklen. Mingil hetkel hakkab siis lihtsalt kujutluspilt tööle, hakkavad tekkima mingisugused pildid. Ja eks ma oma peas mängin mingis mõttes ka kõik rollid läbi. Esimese lavastuse ajal oli lihtsam. Seal oli ainult kaks tegelast. Uue lavastuse puhul on neid üheksa ja hoopis raskem on kõiki korraga hoomata. Mis see siis on, mis sind selle materjali juures võlus? Kõige rohkem köitis mind see, kui kerge ja sooja huumoriga on käsitletud sellist rasket teemat nagu surm ja sellega leppimine. Ja ma hakkasin mõtlema, kui
palju meie ümber on pisikesi asju, mida me ei oska väärtustada. Kui palju pisikesi rõõme. Kasvõi juba asjaolu, et me hommikul ärkame või hingame sisse sõõmu värsket õhku. Me unustame kõigi oma rabelemiste ja toimetamiste keskel ära, mida see tegelikult tähendab. See hetkes olemise tunne. Selliseid hetki on meie kõigi eludes, ükskõik, kui raske kellelgi parasjagu on. Kui me neid hetki tähele paneks, siis võib-olla annaks see meile võimaluse vähem viriseda. Aga eks see kipub meelest ära minema. Ise unustad ära ja siis vaatad, et ega see teine inimene su kõrval ei saa ka aru, mis asja me siin kõik rabeleme. Ma arvan, et peaks teadvustama seda, et aeg, mis meile on antud, saab ühel hetkel otsa. Minu enda elus juhtus üks sündmus, mille tõttu ma üldse hakkasin mõtlema sellistele teemadele. Meil oli kodus tulekahju ja kõrvalhoone põles maha. See oli minu jaoks ikka päris raske löök. Sinna tulle jäi palju asju, mida ma olin aastate jooksul kogunud, ja asju, millel oli suur emotsionaalne väärtus. See oli nagu mingi minu enda loodud maailm, mis nüüd hävines. Ja sellega toimetulemine oli ka
nagu omamoodi lein. Aga samas andis see sündmus mulle võimaluse mõista, et ma ei jää sellesse kõigesse kinni. Inimene on suuteline loobuma, lahti laskma kallitest asjadest. Ja samal ajal oli huvitav see, et teised minu ümber käitusidki nii, nagu keegi oleks ära surnud. Täpselt samasugused mustrid tekkisid. Mõni ei osanud kuidagi sellest teemast rääkida, mõni pööras asja hoopis naljakas. Kellele mis sobib. Väga keeruline on aru saada, mida vajab keegi, et leinaga toime tulla. Veel keerulisem on mõista kedagi, kes ise lahkuma hakkab. Ja sellest kõigest meie lavastus räägibki. Küsis Diana Leesalu
„See hetk”
Autor: Michael Cristofer Lavastaja: Alo Kõrve Kunstnik: Nele Sooväli Mängivad: Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kaspar Velberg, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Maiken Schmidt, Margus Tabor, Piret Kalda ning Aksel Ojari või Oliver-Marcus Reimann (külalistena). Esietendus 2. aprillil Hobuveskis
50-aastane Linnateater – kuidas paistab? Aasta tagasi kutsusime Tallinna Linnateatris kokku Mõttekoja, mis ühendab teatrisõpru eri elualadelt, kes annavad teatrile vajalikku tagasisidet uute lavastuste kohta. 50. sünnipäeva eel palusime kolmel Mõttekoja liikmel kokku võtta kõige värskemad muljed eelmisest aastast Linnateatris. Liisa Ojaveer:
Minu jaoks oli Linnateatri mullune teatriaasta põnev. Mõned märksõnad etendustest: uus ja vana, kiire ja aeglane, selgus ja salapära, eile ja täna, kurbus ja rõõm. Kõik omavahel sujuvas seoses. Lausa lapselikku rõõmu pakkusid Diana Leesalu lavastused „Krabat” ning „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus”. Mõlemad toetusid väärt tekstidele ja rääkisid asjadest, mis loevad. Erineval ajal, erinevas kohas ja erineval moel. „Melujanu“ mõjus värske katsetusena, mida tasuks kindlasti korrata. Sest naudingut pakkus see nii vaatajatele kui tegijatele. Mõjus liikumise, heli ja valguse harmoonia. Kõike oli täpselt parasjagu. „Kõige olulisem öeldakse sageli vaikides,“ kirjutas Lea Tormis tantsija ja õpetaja Helmi Tohvelmanist. Talle oleks „Melujanu“ samuti meeldinud. Täiesti omalaadne nähtus oli noore filmirežissööri Martti Helde esimene lavatöö „Vanamees ja meri”, mis valmis Linnateatri ja Von Krahli Teatri koos-
töös. Lavastus oli filmilik, aga see ei häirinud, pigem vastupidi. Visuaalselt ja heliliselt võimas vaatemäng ning täpne koreograafia tõid Hemingway kuulsa teose vaatajateni pea sõnadeta. Ootasin põnevusega Šapiro lavastust „Tagasitulek isa juurde”. Madis Kõivu meisterlik tekst, Lembit Ulfsaki ja Elmo Nüganeni suurepärane lavaduo ja dirigendiks Adolf Šapiro, kelle varasemaid töid suuresti imetlen. Kõik oli justkui liiga täiuslik, aga seekord imet ei sündinud, kuigi oli pinevaid hetki, kus nutt vägisi kurku tõusis. „Sügise unenägu” oli sünge tükk, aga lavastaja Madis Kalmet oli minu arust hästi tabanud norra näitekirjaniku Jon Fosse unenäotabaseid mõtisklusi. Ilus, aga sünge eluunelus. Kui tagasi mõtlen, siis olen väga rõõmus. Rõõmus seepärast, et Linnateater pakub parimat teatrit noorele ja vanale. Julgeb katsetada klassikast popini. Aga ei katseta kunagi huupi – selle eest seisavad andekas ja kokkukõlav trupp, põnevad lavastajad, väga head lavatekstid. Märkasin
ehmatusega, et näitlejate õnnestumisi ei maininud ühtegi ning otsustasin, et ei nimetagi, sest nimekiri tuleks liiga pikk. Või ehk siiski mõned nimetähed, kes südame kiiremini põksuma panid – HK, AL, MP, EE, PK, EN. Ei maksa uskuda seda usku, et see on hea, mis kõigile meeldib; või et uus on ainult see, mis pole vana. Niisugust head ei olegi, mis on kõigile hea; Voldemar Panso, 1975
David Vseviov:
Võib-olla on tegemist elukutselt ajaloolase spetsiifiliselt kaugesse minevikku suunatud mäluga, kuid hiljuti aset leidnud sündmused (ka teatrikunsti vallas) kipuvad oma detailirikkuses ununema. Koondudes mingil üldistatud kujul omaette aegruumis viibimise emotsiooniks. Ning tagantjärele Linnateatris nähtud lavastusi meenutades oli see emotsioon positiivne. Seda ka siis (Elmo Nüganeni ja Elisabet Reinsalu mängumeisterlikkust nautides), kui Madis Kalmeti lavastatud „Sügise unenäo“ puhul oli tunne, et näidendi
autori sõnumi sisu jäi vähemalt minu jaoks mõistatuseks. Aasta intrigeerivamaks lavastuseks ning skaalal meeldib-ei meeldi kirglikumaid arvamusi põhjustanud teatritükiks oli „Vanamees ja meri“, mis oma lavastuslikus täiuslikkuses viis paratamatult ringina absoluutse jaatuse ja eituse kokkupuutepunktini. Võimaldades üheaegset tunda mõlemat. Mis on fantastiline elamus. Meeles on Vaiko Epliku muusika „Melujanust“ ning erinevate kujunduselementide õnnestunud ühtesulandamine „Krabatis“ ja Adolf Šapiro lavastatud „Tagasitulek isa juurde“, mis võimaldas tuua kuskilt sügavast mälusopist võrdlusena esile kunagi Eesti Draamateatris Priit Pedajase poolt lavastatud Madis Kõivu näidendi. Ning kui mõni teatritükk võiks pälvida epiteedid „armas“ ja „tore“ (mis oma olemuselt on küllaltki tähendusrikkad), siis selleks oli „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“. Aga meenutades kõige kurvemakstegevamat elamust, tuleb kahjuks nimetada „Veid-
rat orkestrit“. Lihtsalt seetõttu, et noorte näitlejatega selliseid eksperimente korraldada pole mõttekas.
Tõnu Kõrvits:
Viimastest etendustest on meelde jäänud „Melujanu“, üksnes liikumistel ja impulssidel põhinev etendus, kus otsekui puudus dramaturgia, aga oli puhas rõõm liigutustest ja kineetikast. Hea muusikaline kujundus Vaiko Eplikult. Eepiliselt mõjus „Tagasitulek isa juurde“ – iga eestlast kõnetav tekst, kuhu oli koondatud meie valus lähiajalugu. Aga see oli välja toodud kuidagi... leplikult ja sordiini all. Haruldaselt nutikas lavakujundus Vladimir Anšonilt. Need uksed ja klaasid laval meenutasid tõesti mingit müstilist katedraali. Ja Lembit Ulfsak on näitleja, kes võiks lihtsalt laval olla, ikka on väga mõjuv. Tore oli ka „Krabat“ oma lahedate tehniliste nippide ja üllatustega. Viimane elamus oli „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“. Tihe, sügav, fantaasiarikas ja üllatav
tekst. Võttis alguses pisut aega, et saada selle võtmele pihta, aga kui see käes kord oli, siis oli väga nauditav. Hele Kõrve tegi ühe oma parematest rollidest. Tal oli väga palju teksti, tihedat ja sellist, kus ei tohi eksida. Ja ta ei eksinud. Tekst oli edasi antud vahedalt ja hea tempoga. Mina esitaksin ta parima naisosatäitja preemiale (kui see oleks minu teha...), sest see oli tõesti sügav ja kandev roll. Mul on teatris ka omad lemmikud – Anu Lamp, Maiken Schmidt ja Piusi-vennad.
Tallinna Linnateatri Mõttekoda: Joonas Hellerma Jan Kaus Juhan Kivirähk Tatjana Kosmõnina Tõnu Kõrvits Kristi Liiva Liisa Ojaveer Helena Tulve Aro Velmet Linnar Viik Jaano Vink David Vseviov
4 | TALLINNA LINNATEATRI KEVAD 2016•linnateater.ee
Teatriaeg – kestev olevik ja tagasitulek K
uidas talletada sõnadesse teatrit? 50 aastat vana või noort teatrit, mille mängukavas olnud lavastusi üle 400? Üks, range ja korrektne viis, oleks süstematiseerida ajalugu, dokumente, protokolle, sõnavõtte, arvustusi jne. Materjalipuudust poleks karta. Alustades näiteks Päevakajast 9. augustil 1965, mil andis intervjuu kultuuriministri asetäitja Paul Uusman: „Teatrit ei sünni maailma iga päev, seepärast on tänane päev ajalooline, kuna ENSV Ministrite Nõukogu võttis vastu otsuse luua Eesti NSV Riiklik Noorsooteater. [---] Teatri alaliseks asupaigaks eraldati maja Lai tänav 23, kuhu mahuvad prooviruumid, administratsioon ja nõnda edasi. Oma alalist statsionaari aga teatril esialgu ei ole. Etendusi kavatsetakse anda teiste teatrite lavadel ja Jaan Tombi nimelises uues kultuuripalees Salme tänaval. Samuti, arusaadavalt, teater hakkab esinema rajoonides. Muidugi on tarvis teatrile luua edaspidi oma alaline statsionaar. Selles suhtes kaalutakse võimalust ümber ehitada kunagist Dominikaani kloostri hoonet Vene tänaval. Võib-olla tulevad kõne alla veel teised variandid. Igal juhul on teatri asutamise akt aset leidnud. Nüüd annavad asjale sisu juba noored näitlejad ja orga-
niseeritava teatri juhtkond. Kunstiliseks juhiks on lubanud hakata Voldemar Panso.“ Ennäe, siit juba algabki teatri oma maja dramaatiline saaga, mis kestab tänini. Linnateater ise on, juubeliaastal ja varemgi, liigendanud oma etappe peanäitejuhtidest lähtuvalt. See on konkreetne periodiseering. Neid mehi on viis. Juubelihooaja avakontserdil teatrijuhtide kvintetti parodeeriti, vaimukalt, lugupidavalt. Voldemar Panso oli esimene, aastail 1965–1972. Jätkas Panso õpilane lavakunstikateedri I lennust, Mikk Mikiver: 1970–1974. Seejärel III lennu lõpetanud Kalju Komissarov: 1974–1986. Jätkas II lennu mees Rudolf Allabert: 1986–1992. Ja jõudiski aeg õpi-
Noorsooteatri/ Linnateatri peanäitejuhtideks on olnud Voldemar Panso, Elmo Nüganen, Rudolf Allabert, Kalju Komissarov, Mikk Mikiver.
Eero Spriit, Madis Kalmet, Jaanus Rohumaa, Mart Koldits jt. Kuni tänaseni, Diana Leesalu ja Paavo Piigini. Üks võimalus on vaadelda teatrit näitlejate kaudu. Luua mõttelisi ja emotsionaalseid sildu. Linda Rummost Külli Teetammeni, Ants Eskolast Indrek Sammulini, Mari Lillest Elisabet Reinsaluni, Jüri Järvetist Argo Aadlini, Lisl Lindaust Anu Lambini, Enn Kraamist Kaspar Velbergini, Hilja Varemist Maiken Schmidtini... Kujutlusruum aina avardub. Siin ongi konks. Ma ei usu, et teatriaeg kulgeb lineaarselt. Teater ei ole, pole olnud ega saa kunagi olema läbinisti realistlik etendusasutus. Faktiline, dokumentaalne arhiiv tõestaks nagu vastupidist ja sellele saab
Ma ei usu, et teatriaeg kulgeb lineaarselt. Teater ei ole, pole olnud ega saa kunagi olema läbinisti realistlik etendusasutus. lase õpilaseni, sest Panso kooli XIII lendu juhendas Komissarov: Elmo Nüganen on teatrijuht aastast 1992. Teatri ilmet on kujundanud isikupärased lavastajad: Kaarel Kilvet, Adolf Šapiro, Kaarin Raid, Lembit Peterson, Mati Unt, Merle Karusoo,
toetuda. Aga teatrisaalis pole võimalik ainukordsele etendusele kaasa elada ilma unenäomõõtmeta. See ei tähenda põgenemist, vastupidi, teravdatud kohalolekut, keskendumist olemuslikule. Teater on paik, kus kujutlemad ajas vabalt uitavad ja ajatuina elus-
tuvad. Neid kujutlemi püüdsin kinni püüda juubeliraamatus „Olla!“, olles teadlik, et püüd sõnastada jääb püüdmatuks. Mida kauem teatrimaailmas vaatlejana viibin, seda sügavamaks muutub veendumus, et teatriajalugu tuleks kajastada (ka) ilukirjandusena. Faktid ja fantaasia, luule ja loogika liiguvad teatris koos. Õnneks Voldemar Pansost on kirjutatud kaks näidendit, mõlemad lavastatud Draamateatris: Andrus Kivirähki „Voldemar“ ja Paavo Piigi „Panso“. Ühes on Voldemar noorem, teises Panso vanem, kui oli 45-aastane Noorsooteatri asutaja, parimais aastais lavastaja, otsija. Kui erinevad on Panso „Hamlet“ ja „Armas luiskaja“; „80 päevaga ümber maailma“ ja „Metspart“, „Pingviinide elu“ ja „Kevade“! Miks mind peibutab üks kentsakas, teatriloos ebaõnnestumiseks loetud lavastus „Sina, minu aeg“ (1967) – ainuüksi žanrimääratlus „nailonrevüü kunstluule, informatsiooni
ja filmiga“! Ega fiaskofaktor polegi enam tähtis, pigem Panso legendi värvikamaks muutev. Tollasest eksperimendist aimub hilisemaid tendentse: rühmatööna sündivast autoriteatrist laval kasutatava kino-videoekraanini. Näidendis on remark: „Poole minuti kestel mängitakse Bachi fuugat, mis siis võtab kaasaegse rütmi. Selle saatel esitatakse tantsuetüüd „Sina, minu aeg“, mis iseloomustab ajastu jõulisust, otsisklevust, sära.“. Mõtlesin sellele, vaadates praegust, rühmatööna sündinud tantsulavastust „Melujanu“, mille otsisklev sära mulle kangesti meeldib. Milleks võrrelda hinnanguliselt, kui võime rännata vaistlikult mälestustes ja mälestuste mälestustes? Lavastusest „Sina, minu aeg“ mäletatakse Helmi Tohvelmani seatud Valget valssi. Mis meenub„Melujanust“ pool sajandit hiljem? Efektne lühtrite küljes kõlkuv lendutõus? Lõppematu elurutiin tantsus toolidega? See polegi nii tähtis.
Tähtis on teatriprotsessi kestmine subjektiivses mälus. Huvitav arvumäng, et nii Pansol kui Mikk Mikiveril on Noorsooteatri lavastusi 21. Mikiveri hilisem põhiteema, eesti dramaturgia, on ta Noorsooteatri ajas selges vähemuses, Kitzbergi „Libahunt“ erandlik. Mikiverist tuleks kirjutada teistmoodi sõnadega kui Pansost, napilt, graafiliselt. Loetagu Panso portreed „Mikk“ ning Mikiveri enda kirjutisi. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper kasutasid rokkooperis „Ruja“ (Vanemuise suvelavastus 2008) filmikatkendit Kalju Komissarovi lavastusest „Protsess“ (1975), millele Urmas Alender ja Ruja tookord Salme tänaval andsid noorele publikule vahetut kaasaelamist pakkuva rokkmõõtme. Kuivõrd on NO99 poliitilise teatri sööstud võrreldavad Komissarovi kirglike otsingutega Noorsooteatris 1970–80ndatel? Oleks kõrvutus kohane või on tegemist absoluutselt erineva teatri-
TALLINNA LINNATEATRI KEVAD 2016 •linnateater.ee | 5 veregrupiga? Erineva aja, riigikorra, retseptsiooniga niikuinii. Aga kas hilisemat oleks varasemata? Retooriline küsimus. Noorsoo- ja Linnateatri üks fenomen ongi ühiskonnatundlikkus. No ja mida see väide tõestab, eks peitu ja peegeldu „sina, minu aeg“ igas teatriõhtus? Haaran poolhuupi teatrinähtusi poolsajandist: Panso „Hamlet“, Mikiveri „Romeo ja Julia“, Komissarovi „Veri mullal“, Karusoo „Makarenko koloonia“, Kilveti „Kuning Herman esimene“, Allaberdi „Meistriklass“, Undi „Tango“... Petersoni „Godot’d oodates“ ja „Misantroop“... Šapiro „Kirsiaed“ ja „Kolmekrossiooper“... Nüganeni „Kolm musketär i“. Rohumaa „Arkaadia“. Lavastuse tähendus ajas ja/või ajaülesus näib vahel klaar, teinekord saladuslik. Kui üle 400 lavailma tuisklevad segiläbi kujutlusruumis, varitseb kaotsimineku oht vaid neid, mis hallid ja igavad. Ent neiski sisaldub võimalus, et keegi nooruke naivist või igavene idealist, mõni hull või poeet, kannab kaasas üht elusat viivu, näitleja ekslevat pilku või pidetut naeratust. Haruldane võimalus on vaadelda Elmo Nüganeni lavastust „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“ kümne aasta vältel, mängupuhkuste ja tagasitulekutega. Karin, Indrek, Tiina, Rönee, Köögertal – on nad aastal 2016 needsamad tegelased, kes olid aastal 2006? Tammsaare diagnoosid ajale, halastamatud ja valusad, lõikavad jälle esmaavastuslikult, ikka tabab märki mõni nüanss, mis oleks nagu varem kuulmatuks jäänud, nüüd järsku kõnetab see täiesti vahetult, ärritab, ärgitab kaasa mõtlema. Voldemar Panso on iseloomustanud lavastaja kutseoskusi: „Detektiivi loogika, arheoloogi kujutlusvõime, luuletaja poeetilisus, talupoja asjalikkus, sportlase tahe; siis veel mõtete plahvatuse ahelreaktsioon ja võime see praktikas realiseerida.“ („Eesti NSV Riiklik Noorsooteater. Teatmik 1970–1971“) Lavastuse, näitleja, saati siis teatri vaatlemisel ja portreteerimisel vajame seda kõike. Ja veel midagi sõnastamatut. Seda äraseletamatust, mida tunneb ära Kõivu Tagasitulija. Teatriaja kestev olevik on üksiti igavene tagasitulek. P. S. Lavastuses „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“ muundub Margus Tabor Tšehhoviks ja puhkeb tantsima. Ehkki ma pole näinud ega saagi näha Valget valssi, on see kujutlusena nii ligidal. Pille-Riin Purje
„Teatris saan end loominguliselt välja elada.“ Intervjuu Linnateatri uue peakunstniku Reet Ausiga O
led sellest sügisest Tallinna Linnateatri peakunstnik, järjekorras seitsmes selle teatri ajaloos. Miks sa otsustasid meie teatriga liituda? Millised on sinu ja Linnateatri puutepunktid, ühised väärtused? Esimene põhjus siia teatrisse ametlikult tööle tulla on see, et olen siin erinevate lavastuste juures teinud erinevaid töid projektipõhiselt, põhiliselt Elmo Nüganeniga koos. Olen alati olnud vabakutseline ja see on mulle väga meeldinud. Aga kui [direktor] Raivo Põldmaa tegi mulle ettepaneku siia peakunstnikuks tulla, hakkasin mõtlema, et see oleks võimalus õppida seda teatrit tundma hoopis teise nurga alt. See on erinev – käia väljast sissepoole ja minna teha uuesti teisi asju, võrreldes sellega, kui oled igapäevaselt ühes kohas ja võtad tunduvalt suurema vastutuse ja süvened kogu organisatsiooni. See on tegelikult suur põhjus, miks ma tulin – õppida tundma organisatsiooni nimega Linnateater. Siin on nii palju selliseid asju, mis minu senise praktika ja tööga kokku kõlavad, seetõttu oli see hästi loomulik valik. Kogu see näitleja väärtustamine... Kõik need asjad, millest rääkimine muudab need natuke banaalseks. Seesama ausus ja inimeselähedus, süvenemine. Mis sind teatris ja kunstis üleüldse köidab? See on üks naljakas asi – ma olen kogu aeg olnud igipõline autsaider, ma ei kuulu kuhugi. See on okei, see sobib mulle väga hästi. Nüüd ma justkui kuulun. See on pidevalt olnud nii, et teatriinimeste jaoks olen disainer ja disainerite jaoks teatrikunstnik, kellegi kolmanda jaoks hoopis keskkonnaaktivist. Kuna ma ise ei pea end ei üheks ega teiseks, mõtestan oma eksistentsi natuke teistmoodi, siis teater on tegelikult see koht, kus ma saan end loominguliselt kõige vabamalt väljendada. Mu elus
oli ka aeg, kui tegin hästi palju kunstiprojekte, aga selleks pole mul enam aega. Ilmselt elu disainerina on muutnud mind nii pragmaatiliseks, et olen oma elus hästi palju rakendanud disainiprintsiipi – taanda nii palju kui võimalik. Ma olengi oma elust võimalikult palju ära taandanud, teen ainult asju, ilma milleta ma ei saa. Teater kuulub sinna hulka. Olen proovinud teatriga mitu korda lõpparvet teha ja tagasi tulnud, sest see on tundunud vale otsusena. Mis on su plaanid peakunstnikuna? Üks plaan on teha selle hooaja jooksul koostöös Säästva Eesti Instituudi ja EKA tudengitega kogu Linnateatri kinnistu keskkonna- ja arhitektuuriline analüüs. Käime läbi ruumikasutused ja muu taolise. Üks eesmärk on avada seda maja rohkem linnale ja vaadata üle maja funktsioonid. Samuti uue visuaalse identiteedi loomine, meenete põhimõtete loomine, mis vastaks Linnateatri näitleja- ja inimesekesksusele, intiimsusele – et siinsete inimeste puudutus oleks tunda. Eks paistab, kuidas need asjad välja tulevad ja vastu võetakse. Praegu tundub, et inimesed on altid muutustele. Muudatusi teha oskan ma hästi, see mulle meeldib. Mille poolest erinevad mood ja teatrikunst? Protsessid on väga erinevad. Disainerina töötades olen enamuse ajast üksinda. Loomulikult on mul meeskond, aga on mingid protsessid, mida teen üksi ja jagan siis teemad laiali. Teatris on täpselt vastupidi – teater on meeskonnatöö. See on üks põhjus, miks mulle teatritöö väga meeldib. See fenomen, kui hakatakse lavastust looma ja mingi hulk inimesi liigub ühise tulemuse suunas teatud ajaperioodi jooksul. Teatri töö rütm tasakaalustab väga hästi disainitööd. Minul isiklikult on nad tegevuslikult hästi sarnased, teen kogu aeg ühte protsessi läbi – vaatan, mis on
Foto: Siim Vahur
ülesanne, mis on materjal, millest ma midagi teha saan. Lihtsalt selle vahega, et teatritükki tehes lähtun lavastajatest ja näitlejatest, moedisaini tehes kujuteldavast tarbijast. Oled eraettevõtluse taustaga. Mida oleks teatrimaailmal eraettevõtlusest õppida? Need maailmad on väga erinevad, jah. Esimese kuu jooksul võttis mul aega kohaneda selle tempoga siin. Ettevõtlus on mulle õpetanud ja arvan, et teatrisüsteemis võiks seda rohkem olla – vahel peab kogu aeg ajas mingeid asju kiirelt ümber otsustama. Vahest tuleb iga kümne minuti tagant mingi oluline otsus vastu võtta ja sul
peab olema info ja analüüs tehtud, et suudaksid õige otsuse teha. Ma ei tea, kas teater peaks tingimata samamoodi toimima – ma ei ole siin piisavalt kaua olnud selleks, et seda öelda. Teater, eriti Linnateater, on väga demokraatlik organisatsioon ja selleks, et kõik kõigega nõus oleks, lähebki rohkem aega. Aga kas eraettevõtlusel on midagi teatrist õppida? On ikka, ja see on see protsess, millega ma – üllatus, üllatus – peakunstnikuna järjest vähem kokku puutun, küll aga rohkem vabakutselisena. See on loominguline protsess. Teatri juures on jätkuvalt kõige nau-
ditavam see, kui algab prooviprotsess – uks pannakse kinni, isiklikkus jäetakse ukse taha ja mingi hulk inimesi hakkab ühise eesmärgi nimel tööle. Seal on teater väga konstruktiivne ja see on osa, mida teatris kõige rohkem naudin. Sõltub väga palju lavastajast, aga prooviperioodid on teatri juures kõige lahedamad. Eriti, kui mingi asi hakkab vormuma, eri osakondade töö hakkab kuju võtma ja sa ühel hetkel taipad, et see liigub suunas, mida sa oled plaaninud. Ja see kõlab kokku lavastaja mõtete ja näitlejatega – see on kõige parem hetk teatri juures. Küsis Ruudu Raudsepp
6 | TALLINNA LINNATEATRI KEVAD 2016•linnateater.ee
Fotol Johannes Komissarov, Kalju Komissarov, Andres Raag, Luule Komissarov ja Kersti Kreismann. Kersti Kreismann meenutab raamatus „Undi-jutud“: „Kalju Komissarov elas Mustamäel meie vastasmajas, hakkasime omavahel suhtlema ja Mati sai Kaljuga väga heaks sõbraks. Noorsooteatris olid nad väga team. Mina olin algul Mati teatrissemineku vastu — jälle trügib teater koju sisse! Matiga koos töötades täiendasid nad Kaljuga teineteist hästi. Ja perekonniti suhtlesime aastaid väga tihedalt, Luule (Komissarov) tegi hästi süüa, üsna sageli sai meiegi pere toidetud.“
Fotol Jaak Kangilaski, Ain Raitviir, Marju Lauristin, Hando Runnel, Peeter Vihalemm, Jaak Rähesoo, Johnny B. Isotamm, Arvo Valton ja Jüri Allik. Katkend Vaino Vahingu „Päevaraamatust“: „12. detsember 1970. Aravule sümpoosionile sõitmiseks kogunesid Nõva tänavale Unt, Runnel, Valton, Kangilaski, Raitviir, Rähesoo, Černov, Peeter Vihalemm, Marju Lauristin, Johnny B. Isotamm ja Madis Kõiv. Sõitsime Aravule läbi Ahja, tegime Tuglase kivi juures peatuse. Pildistasime. Isotamm, Unt ja Černov jõid seal ära pool liitrit piiritust, olid juba purjus. See näis eriti häirivat Runnelit. Kõiv oli puhvaikas ja säärikutes.“
Fotol Viiu Härmi ja Paul-Eerik Rummo tütar Lilit koduuksel. Hiiu 1974.
Linnateatris avati Mati Undi fotonäitus
Fotol Jaan Tooming. Kabli 1969.
K
aks päeva enne Linnateatri 50. sünnipäeva, 11. veebruaril avati Panso saalis näitus „Fotograaf Mati Unt“. Kui laiem üldsus mäletab Unti pigem kirjaniku või lavastaja rollis, siis äsja avatud fotonäitus avab Undi loomingus seni tundmatu tahu ning keskendub eeskätt hoopis tema fotograafiahuvile. Sellest tulenevalt figureerivad fotodel valdavalt Undi lähedasemad sõbrad ja kolleegid, kellest on tänaseks saanud erinevate eluvaldkondade olulisemad isikud. Mati Unt töötas Noorsooteatris aastatel 1975–1981 kirjandusala juhatajana ning 1981–1992
lavastajana. Tema kultuurilooline panus tekitab aukartust igaühes: lisaks tuntud romaanidele ja lavastustele peetakse Unti ka suuresti teatri- ja kirjanduskeele uuendajaks. Tema lähedased on sageli maininud haruldast kirjutamis- ja visualiseerimisoskust, mistõttu sai ta edukalt tegutseda mitmes erinevas kultuurivaldkonnas. Pildistamine aga pakkus Undile vähemalt sama palju huvi, mistõttu ulatub fotokogu maht 2000 kaadri ligi. Näituse idee küpses Linnateatri näitleja Kalju Orro peas juba ammu. Et Mati Undilt kingituseks saadud suuremahuline fotokogu ka seinale jõuaks,
Viiu Härm meenutab: „Kolisime pooleaastase Lilitiga Hiiule Paul-Eeriku sõbra Peet Lepiku majja väga külma ja tol ajal kasutuseta kahe väikese toaga korterisse enne jõule 1968. a ja elasime seal kuni 1971. a kevadeni, mil kolisime Mustamäele. Et meil ei olnud telefoni (ja mobiile siis veel ei nähtud uneski) ja Hiiu oli kesklinnast küllalt kaugel, et niisama umbropsu külla tulla, teadmata, kas keegi koduski on, siis seadsime sõprade tarvis sisse ühe kindla nädalapäeva, mil olime alati kodus. Seda „salongipäeva“ siis teati ja vahel oli meid seal tagatoas kohe üsna palju. Rohkesti on seal pildistanud Jaan Klõšeiko, aga ka mitmed teised. Tore on neidki vanu pilte vaadata, kõik tuleb meelde ja meeltesse“
Fotol Andres Raag, Elo Viiding ja Juhan Viiding.
Fotol Peeter Volkonski ja Urmas Alender.
vajas näitus teostumiseks mitmepealist meeskonda. Algust tehti juba möödunud aasta kevadel ning aktiivsemalt läks projekt töösse sügisel. Koos Linnateatri fotograaf Siim Vahuriga vaadati läbi aastakümnete jagu erinevaid kultuuriloolisi fotosid ning seejärel tehti kompaktne valik, mis koondab näituse stendidele kokku veidi enam kui 100 fotot. Näituse disainis Linnateatri kujundaja Katre Rohumaa ning tekstide koostamisel ja toimetamisel assisteeris dramaturg Helen Männik. Lisaks on näituse tarbeks tekste sisse lugenud Linnateatri näitlejad. Mati Undi fotode puhul
ja tekstide koosmõjul sünnib ühtne tervik, pakkudes justkui võimalust piiluda allkirjade ja asjaosaliste meenutustega illustreeritud fotoalbumisse. Panso saal on valdavale osale meie publikust hästi teada. Kui veel hiljuti võis sellest ruumist leida Linnateatri töötajate portreefotod, Jüri Arraku maalid ning Voldemar Panso skulptuuri, siis hooaja lõpuni on külastajatel võimalus saali sisenedes rännata ajas paarkümmend aastat tagasi ning leida end hoopis keset 1960ndaid ja 1970ndaid. Teiste seas on fotodel esindatud näiteks Marju Lauristin, Kalju Komissarov,
pole määravaks nende kunstiline väärtus, vaid kultuurilooline taust, kus mängib olulist rolli fotode sisu ja situatsiooni mõistmine. Seetõttu otsustati nostalgiahõngulist fotovalikut näituse koostajatele teadaoleva taustainfoga illustreerida. Nii on seintele paigaldatud kõrvaklapid ja mälestustaskud, mis fotode ning nendel figureerivate inimestega haakuvad. Ühtlasi on antud võimalus kaasa rääkida ka näituse külastajatele: Panso saalis saab iga soovija kirja panna meenutuse, olgu selleks siis konkreetne mälestus mõne foto, inimese või Mati Undi enda kohta. Fotode
Ingo Normet ja paljud teised olulised kultuuritegelased, kellega Unt tööalaselt ja/või vabal ajal kokku puutus. Näitus on Linnateatris üleval hooaja lõpuni ning jätkab seejärel ringreisi teistes Eesti teatrites. Polnud ju Unt oma värvika elu jooksul ainult ühe teatriga seotud. Üleüldse polnud selleks ainult teater, millega Mati Unt tegeles. Loodetavasti väljendub see fakt ka näitusele jõudnud fotodel, kust nii mõndagi huvitavat leida võib. Mida täpsemalt – selleks tuleb juba ise Linnateatrisse vaatama tulla. Helen Männik
TALLINNA LINNATEATRI KEVAD 2016 •linnateater.ee | 7
Eluaegsed sõbrannad Anu Konze ja Piret Kalda 2016. aasta on juubelite aasta. Koos Linnateatri endaga tähistavad ümmargust tähtpäeva ka meie kaks vahvat kolleegi: eluaegsed sõbrannad vanemgrimeerija Anu Konze ja näitleja Piret Kalda.
ANU KONZE Anu, alustame täitsa algusest. Kust sa pärit oled, mida sa enne Linnateatrit tegid ja kuidas sa siia sattusid? Kõik sai alguse sõprusest. Kunagi ammu, selles teises elus, kust mina ja minu põlvkond pärit oleme, käisin Tartus ühes klassis Piret Kaldaga. Kolmanda klassi pildil hoian Piretil käest kinni – nii kaugele ulatub me sõprus. Olime Piretiga suured kino- ja teatrihuvilised. Lavastasime ka ise kodus etendusi, oopereid ja parodeerisime kõike, mis meile nalja tegi. Me isegi lindistasime Pireti keldris vana lintmakiga raadiosaateid. Sellest ajast on pärit ka üks muusikapala, mida siiani armastame ette kanda. Loomulikult osalesime kooli näiteringis, mida juhendas Tõnu Tepandi. Mäletan seika, kus pidime tegema loomaetüüde. Mängisin laisklooma, kuna laiskloom on selline mugav tegelane, kes keerab vaid maas külge. Piretile meeldis see nii, et kasutas seda hiljem ka lavakoolis. Piretist saigi näitleja ja niimoodi muutus teater mulle veelgi lähedasemaks. Kindlasti mõjutas see minu edasisi valikuid. 1992. aasta tõi toonasesse Noorsooteatrisse uued juhid. Elmo Nüganenist sai teatri peanäitejuht ja tema mulle oma meeskonnas tööd pakkuski. See oli pakkumine, millest oli võimatu keelduda. Enne Linnateatrisse tulekut olin aasta Vanemuise teatris grimeerijana töötanud, nii et teatrielu ma juba natuke tundsin. Seega võib öelda, et Linnateatrisse tõi mind eelkõige sõprus. Sain endale ka parima juhendaja, kelleks oli tollane suurte kogemustega grimeerija Mai Mänd. Rääkimata näitlejatest ja teistest kolleegidest, kes sel ajal majas töötasid. Linnateatri loomise ja kujunemise protsessis osalemine on siiani erakordselt huvitav. Ma arvan, et mul on lihtsalt inimestega vedanud! Ka minu praegused kolleegid grimmitoas on maailma parimad. Nende peale võib iga ilmaga kindel olla! Meie vahel on usaldus ja toetus. Sa juhendad ka noori grimeerijaid. Mis peaks ühel noorel inimesel olema, et temast hea kolleeg sirguks? Hea, kui noor inimene on lõpetanud vajalikud koolid, on uudishimulik ja töökas, siis on kõik hästi. Lisaks meeldiv iseloom. Võimalik, et eelistangi eelkõige valida kolleege iseloomu järgi. Tean, et oskusi annab õpe-
Foto: Siim Vahur
tada, olulisem on soov seda tööd teha ja teatris vastu pidada. Staažikal grimeerijal peaks alati õpilane kõrval olema. Minul oli õnne – minu kolleeg pühendas mind teatritöö saladustesse. Naudin ka ise õpetamist ja juhendamist väga, sest töö noortega on huvitav. Mu silm on vilunud, saan kiiresti aimu, kellest tuleb grimeerija, kellest mitte. Lisaks juhendan EKAs moestiliste ja -kunstnikke, annan meistriklassi stsenograafidele. Meie tunnid toimuvad teatris, tutvustan noortele meie maja sootuks teise nurga alt ja loodan, et mõni ikka end hiljem teatriga seob.
Jah, pakkumistest puudust pole! See on väga vahva, sest saan valida. Viimastel aastatel mängime rohkem etendusi kui varem ning see muudab lisatööde tegemise keerulisemaks. Töö teatris on äärmiselt vaheldusrikas. Ma poleks tõenäoliselt mujal kohanud nii huvitavaid inimesi, lavastajaid, kunstnikke, näitlejaid. Rääkimata nendega koos töötamisest. Lisaks sellele ei sarnane ükski töö eelnevaga. Samas saan oma tegemisi niimoodi sättida, et need ei segaks vahel ka filmide tegemist. Teater on paindlik. Kui me noortena Piretiga õhtuti koos välja läksime, siis alati leppisime enne kokku, et koos lähme, koos tuleme. Niimoodi oli hea ja turvaline liikuda. Võiks ju nalja visates vastata, et teatris on samamoodi – kuhu ma ikka enne sõpru lähen! Ja muidugi see meie maja! Ikka armas, nii seest kui väljast! Mäletan hästi oma esimest kohtumist Linnateatriga. Jalutasime Piretiga vanalinnas, keerasime Vaimu tänavale ja Piret näitas mulle: näe, maja paistab! Igaüks, kes seda vaadet on näinud, teab, mis tunne see oli.
PIRET KALDA Piret, sinu sõbranna Anu Konze rääkis eelnevas intervjuus teie ühisest lapsepõlvest. Mis mälestused sinul seoses sellega on? Anu on käinud kogu elu minuga kaasas. Tema on üks nendest inimestest, kes kuulub minu elu juurde. Mõni inimene lihtsalt on oma inimene. Meil on väga palju sarnaseid huvisid ja ühine sõpruskond. Isegi siis, kui mina tulin ära Tallinnasse õppima ja mul tekkisid uued tutvused, jäi Anu ikkagi alles. Teda on ka alati teater huvitanud. Ja mul on hirmus hea meel, et ta siin meie teatris on. Anu rääkis ka hetkest, mil sina läksid ära Tallinnasse kooli, aga tema jäi Tartusse maha. Kuidas sina seda perioodi mäletad? Ma arvan, et minule oli see natukene kergem. Lihtsalt sellepärast, et mul ei jäänudki eriti mingit aega mõtlemiseks. Ma lõpetasin keskkooli ja sain kohe uude kooli sisse. Aga eks Anu hakkas minu kursusekaaslastega ka tutvuma.
Oled lisaks teatritööle teinud grimmi ka filmidele. Mille poolest erineb teatri grimm filmi grimmist? Ja kumb sulle endale töö mõttes põnevam on? Põhjusi, miks teater filmist erineb, on väga palju, kuigi tegemist on sarnaste žanritega. Filmitöö on üliintensiivne, seal on eksimiseks vähe ruumi. Seepärast on korralik ettevalmistus ülioluline. Meeskonnalt oodatakse täpsust ja kiirust, sest tõesti: iga minut maksab. Teatris saab järgmise etendusega oma vead parandada, film seda ei luba. Ja näitlejale grimmi tehes tuleb mõelda sellele suurele „Kosmose” kino ekraanile, millelt pärast filmi vaadatakse! Raske on ka pikka aega kodust eemal viibida. Teatris on rahulikum ja suurem vabadus vajadusel parukaid ja erilisemat grimmi kasutada. Aga ma ei oska üht teisele eelistada. Filmi tehes ma õpin väga palju. Eks filmigrimeerijal ole sama tunne teatris. Oled töötanud Linnateatris juba 20 aastat. Kujutan ette, et põnevaid erialaseid tööpakkumisi saad pidevalt mujaltki. Aga mis on see, mis sind siin hoiab?
Foto: Kalju Orro
Kui kuskil midagi toimus, siis Anu oli alati platsis. Muidugi me kohtusime harvem, aga minu uued sõbrad said ka tema sõpradeks. Kui õpingud Lavakunstikateedris lõppesid, tulid sa tööle Linnateatrisse, aga samas mängisid veidi ka koos oma kursusekaaslastega Ugalas. Kuidas see nii läks? Ugalas tegime me ju kooli ajal kõik oma diplomilavastused. See oli super võimalus, saime mängida suurel laval. Pärast kooli mängisin veel „Armastuses kolme apelsini vastu” ja „Röövlitütar Ronjas”. Aga kuna ma ootasin siis juba oma esimest last, jäi aeg selle viimase lavastusega lühikeseks. See oli tegelikult päris raju aeg. Iga päev sõitsin Tallinnast Viljandisse proovi. Aga ma teeksin seda uuesti, kui võimalust oleks. Eesti ei ole nii suur, et ei võiks lihtsalt päevaks teise linna proovi minna ja õhtul siia tagasi tulla. Kahju, et seda saab nii vähe teha. Võib öelda, et kogu karjääri jooksul on üks sinu põhilisi lavapartnereid olnud Allan Noormets. Ikka ja jälle satute te koos mängima. Miks see nii on? Kui Anu saadab mind elus, siis Allan saadab mind laval. Ma ei teagi, miks meid alati koos mängima pannakse. Tahaksin isegi seda kellegi käest küsida. Hea küll, üks on pikk ja teine lühike, aga ... Meid on tõesti hästi palju kokku pandud. Ja üldse mitte nalja pärast, et peabki olema pikk ja lühike. Oleme mänginud ka täiesti tõsiseid asju, aga ikkagi koos.
Anu Konze ja Piret Kalda sõprus sai alguse kolmandas klassis.
Lisaks Anu Konzele on sul veel hea sõbranna Anne Reemann ning kolmekesi koos olete te teatris korraldanud palju vahvaid üritusi oma kolleegidele. Jah, me tegime juba Lavaka ajal koos igasuguseid asju.
Tore on teha, kui ei ole mingisugust sundust. Aga kui juba tekib kohustus teha, siis nagu pole enam see. Me organiseerisime ikka päris palju üritusi ja ainult iseenda pärast, et oleks lõbus. Esikapeod ja aastavahetuse trallid. Aga siis oli aeg ka teine. Nüüd on elutempo nii palju muutunud. Praegu vaatan, et noortel inimestel on kõigil juba korterid ja autod. Nad peavad olema palju kalkuleerivamad ja mõtlema iga asja juures, et mis ma selle eest saan. Niisugust lustist tegemist tuleb harvem ette. Eks see meie noorpõlve aeg oli tegelikult ju ebanormaalne. Ma ei igatse seda tagasi. Aga siis oli kuidagi selline minnalaskmine ja ühes päevas elamine täiesti okei. Siis mõtlesid, et nojah, pole raha, homme laenan kellegi käest kaks rubla ja küll ma hakkama saan. Tänapäeval räägitakse, et õppige elama ühes hetkes, aga siis me elasimegi, võtsimegi sellest ühest päevast viimast. Ei mõelnud, millal ma saan selle auto raha kokku, sest seda ei saanudki. Võib-olla elasime natukene vastutustundetumalt, aga selle vastutustundega polnudki midagi peale hakata. Võib-olla ma eksin, aga olen tähele pannud, et sul tuleb sageli laval mängida igasuguseid veidrikke ja kiiksuga tüüpe. Kuidas sa ise sellesse suhtud? Noh, ega mina ju valida ei saa. Lavastaja annab töö. Ma ei ole jah saanud väga palju kangelannasid mängida. Aga mulle üldse ei meeldi, kui näitlejad suhtuvad väikestesse rollidesse niimoodi, nagu neil ei olekski midagi mängida. Ma püüan alati sellest, mis mulle on antud, viimast võtta, seda enda jaoks huvitavaks muuta. Vahel tõesti loed teksti ja esialgu tundub, et selle tegelase juures ei ole kohe mitte midagi, millest kinni haarata. Aga siis tulebki kõik ise välja mõelda, enda jaoks toredaks teha. Oled kogu oma karjääri töötanud Linnateatris. Jah, mulle meeldib siin. See on võib-olla teatri kohta mage sõna, aga siin on turvaline. Ma olen saanud sünnitada kolm last ja ei ole kunagi pidanud selle pärast muretsema, et äkki tagasi tulles mind enam ei vajata. Saan aru, et mingis mõttes ei tohiks näitleja ennast turvaliselt tunda, aga eks see ole vist ka inimtüüpidest tulenevalt erinev. Lisaks on siin minu inimesed ja minule see meeldib. Küsis Diana Leesalu
8 | TALLINNA LINNATEATRI KEVAD 2016•linnateater.ee
Miks me toetame Linnateatrit? Tallinna Linnateater on õnnelik teater, millel jagub rohkelt nii publikut kui häid koostööpartnereid ja toetajaid. Mitmedki neist suhetest on aastate, isegi aastakümnete pikkused. Nii näiteks kuuluvad Linnateatri väga pikaajaliste toetajate hulka ESPAK, Paulig ja Nordecon. 50. sünnipäeva eel palusime avaldada oma mõtteid Nordecon AS juhil Jaano Vingil, kes kuulub ka Linnateatri Mõttekotta.
Tallinna Linnateatri fondi asutamine Rahvuskultuuri fondi juurde 20. oktoobril 2015.
Leida Rammo Linnateatri fond Oktoobris 2015 lõi näitlejanna Leida Rammo, kelle nimetamine ilmselt suurimaks Linnateatri fänniks pole tõenäoliselt liialdus, Rahvuskultuuri fondi alla Linnateatri fondi. Selle eesmärk on toetada Linnateatrit ja tema kollektiivi. Kõik, kes soovivad teatrile kaasa aidata, saavad anda oma panuse: Saaja: Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond Pank: EE672200221001101347 SWEDBANK Selgitus: Annetus Leida Rammo Linnateatri fondi
Linnateatri sünnipäevakuu veebruar Tallinna Linnateatri juubelihooaeg kulmineerub 13. veebruaril täituva 50. sünnipäevaga. Sünnipäevakuul veebruaris kutsub Linnateater kõiki oma sõpru osa saama nii sündmustest teatri majas, mängukavas kui ETV ekraanil. Avame oma maja linnarahvale kogu veebruarikuuks näitlejate ja teiste töötajate ekskursioonidega. Linnateatri Panso saalis avatakse fotonäitus „Fotograaf Mati Unt“. Samuti mängivad Linnateatri näitlejad korvpalli Tallinna teatrite koondisega. Kõikide sünnipäevasündmustega saab tutvuda kodulehel www.linnateater.ee.
Linnateatri juubel ETV ekraanil Linnateatri 50. sünnipäeva tähistatakse ka ETV ja ETV2 ekraanil mitmete saadetega, mis koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga valmivad. Päev enne pidupäeva, 12. veebruaril kell 21.40 näeb ETV ekraanil sünnipäevasaadet: dokumentaalset sissevaadet Linnateatri päeva. „Ideest aplausini. Tallinna Linnateater 50“ toob vaataja ette terve pika protsessi – selleks, et lavastaja peas tekkinud mõttevälgatusest vallanduks publiku siiras aplaus, on vaja kogu teatripere igapäevast ja pühendunud tööd. Rohkem kui sada inimest annavad oma panuse, et igal õhtul süttiksid prožektorid ja lavale astuks näitleja. Stsenarist on Diana Leesalu, režissöör Kertu Köösel, juhtoperaator Ergo Treier, toimetaja Margus Saar, produtsent Kadi Katariina Priske. 14. veebruaril on ETV2-s Linnateatrile pühendatud teemaõhtu: eetris on dokumentaalkaadrid, „Pianoola ehk mehhaaniline klaver“, Linnateatri värske juubelisaade ning teatri 40. sünnipäevale pühendatud „Teatriaasta 12 kuud“. 17. veebruaril kell 19.00 toimub Hobuveskis kohtumisõhtu „Kontakt“ peanäitejuhi ja näitleja Elmo Nüganeniga ning saade on ETV-s eetris 19. veebruaril kell 21.40. Viimane „Kontakti“ saade toimub märtsis.
K
ui Nordecon otsustas 2004. aastal laiendada tavapärast toetatavate ringi, siis oli pöördumine teatrite poole üsna loogiline käik – eesmärk oli pakkuda oma töötajatele lisaks abstraktsele teadmisele kellegi toetamisest ka reaalset ja vahetut emotsionaalset elamust. Valmistasime ette põhjaliku päringu, kus kirjeldatud võimaliku koostöö erinevaid aspekte ning saatsime selle laiali kolmele pealinna teatrile, lisaks kohtusime vestlusringis, et vastastikku ootusi täpsustada. Esmased „hanketulemused“ olid liigagi üllatavad. Esimene teater hoidis äärmiselt sirget joont ning teatas üsna emotsioonitult, millise (suure) summa me võime neile anda ning kuhu saaksime kleepida oma (pisikese) reklaami – business as usual, ütleksid inglased. Järgmine esindas hoopis teistsugust maailma, lubades kleepida meie ettevõtte logosid täis teatrimaja (nii seest kui väljast) ja promoda annetajat igas meediakanalis sõltumata saadavast summast – mõjuv müügikampaania stiilis „äri on tõeline eluteater“. Ja lõpuks Tallinna Linnateater, kus direktor Raivo Põldmaa ütles soojenduseks otse, et ega eriti miskit pakkuda ei ole, sest vanalinna
Jaano Vinki ettevõte Nordecon AS on Tallinna Linnateatri toetaja aastast 2004. Foto: erakogu
hoonetele reklaame kinnitama ei hakata ning ka muus osas on võimalused eneseupitamiseks kasinad, sest esikohal on teatrikunst – ETV ilmaennustaja on ka novembris optimistlikum. Ütleme ausalt, et sealt, kust eeldasid iseenesest kerkivat vahvaid ideid ja lennukaid plaane, ei tulnud mitte midagi, mis veenaks otsustama. Üks tardunud eneseimetlusse, teine räägib surnuks ja kolmas ei tea vist isegi, mida tahab…
Pärast nädalast nõutuseperioodi helises telefon, mis sundis siiski uuesti Laiale tänavale. Tundus, et vaikselt mainitud huvi toetada kultuuri, mitte osta reklaami, oli siiski märgatud. Raivo tuli välja tollal täiesti värske mõttega valmistada garderoobinumbrid, mis sobiksid vanasse teatrimajja ning millele graveeritaks meie logo. No selline väike asi, ei midagi mastaapset. Sellest ühest ideest piisas, et sõlmida koostööleping,
Tallinna Linnateater tänab oma toetajaid: Suurtoetajad: AS Espak Nordecon AS AS Medicum ABC Motors AS Toetajad ja koostööpartnerid: Paulig Baltic AS KAFO OÜ Marmiton AS Reval Kondiiter OÜ Fazer Eesti AS Sandman Grupi AS (Euronics) Igepa Libra Vitalis AS Advokaadibüroo COBALT OÜ Kalevi Veekeskus (Kalev Spa) LM Keskus OÜ Stillabunt OÜ Meedius Eesti OÜ Eesti Päevaleht Pariisi Vesi AS Pro Beaute OÜ AS TKM King (ABC King) Biomarket OÜ Vincent Holding OÜ Ühisteenused AS AS Trigon Gardening (Hortes)
mis on kestnud juba tosin aastat. Ja neid märkamatuid vasest garderoobinumbreid hoiab hea teatrikülastaja käes tänaseni. Miks sellest nii pikalt kirjutada? Sellepärast, et minu jaoks iseloomustab see imeväike, kuid tore detail Linnateatri pikas ja rikkas olemise loos just seda geneetilist koodi, mis eristab suurepärast tavalisest. Linnateater on põhiväärtusi säilitades suutnud vananedes nooreneda, tegemata järeleandmisi ideaalides. Ning minu arvates on juba ainuüksi see põhjus, miks jätkuvalt Laiale tänavale tulla. Jaano Vink juhatuse esimees Nordecon AS
Linnateater gastroleerib Brüsselisse ja Espoosse
S
el kevadel gastroleerib Linnateater ka väljaspool Eestit. Juba neljandat aastat järjest rännatakse europealinna Brüsselisse sealsetele eestlastele teatrirõõmu pakkuma. Richard Kalinoski „Koletis kuu peal“ etendub 26. aprillil Brüsselis Théâtre 140-s. Kel Madis Kalmeti lavastus Hele Kõrve ja Priit Võigemastiga peaosades veel nägemata, kasutagu aga võimalust ning vaadaku see ära Tallinnas – viimased etendused toimuvad maikuus! Traditsioon hakkab kujunema ka Tallinna Linnateatri sõitudest Soome, Espoosse. Sealse linnateatri programmi osa ongi rahvusvahelise teatri näitamine ja nii on sel kevadel plaanis lausa kahe Eesti teatri etendused: Viljandi Ugala „Amalia“ ja Tallinna Linnateatri „Aeg ja perekond Conway“. Elmo Nüganeni lavastus etendub 11. ja 12. märtsil. Ruudu Raudsepp
„Aeg ja perekond Conway“. Foto: Siim Vahur