Tallinna Linnateatri sügis (september 2016) by Eesti Päevalehe

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2016 •linnateater.ee Tiit Hennoste lahkab „Kevade“ arhetüüpe

Lk 3.

„Kõrv on väga oluline“. Intervjuu prantsuse kirjanduse ja teatri uurija Tanel Lepsooga Lk 4.

30. september 2016

„Inimesed, kohad ja asjad“ autor Duncan Macmillan: „No tegelikult on see kõik palju keerulisem“ Lk 5.

Tallinna Linnateatri sügis „Näitus B“. Foto: Sofie Knjiff

estival „Talveöö unenägu“ tuleb taas: nelja lavastusega välismaalt ja ühe kodumaisega. Pärast-etendust kohtumistega, mõne aktsiooni ja ühe näitusega. Detsembri alguse nädal Linnateatris värvub sinakatesse toonidesse. Välja tuuakse pingpongilauad nagu eelmiselgi korral. Kastidest pakitakse lahti subtiitrimasinad. Erinevalt regulaarsetest etendustest on festivalipileteid tavaliselt natuke kauem saada, mis on ilmselt komplimendiks

Kastidest väljas teater meie näitlejatele, keda publik eelistab tundmatutele suurustele mujalt maailmast. Siiski on sel „Talveöö unenäol“, alapealkirjaga Plaan B, pakkuda mõnda huvitavat vaatajale, kes soostub neid võõra keelega teatrisaadikuid ära kuulama.

Lavastused said valitud festivalile lähtuvalt sellest, et nad tooksid midagi uut ja põnevat Eesti teatrimaastikule. See on muidugi suhteline, sest Eesti teatrimaastik on, oma väiksusele vaatamata,

üha rikkalikum, ja kindlasti ei paikne ta enam ammu vaimsuselt Euroopast nii kaugel, et peaks siia tooma šokeerivaid artefakte märkega „vot see on kultuur“. Neli välislavastust, mis Linnateatris ja selle ümbruses lavale jõuavad, on kõik žanriliselt isepärased. Leedu Operomanija miksib teatrit ja ooperit. Moskvalase Kirill Serebrennikovi lavastus on harjumuspärases psühholoogilises võtmes jõuline satiir. Lätlane Jānis Balodis toob meile

Riia alternatiivteatri Dirty Deal traditsiooni rääkida lavalt oma lugu. Ja lõuna-aafriklane Brett Bailey... tema installatsiooni võiks vist lihtsalt näha, see on mõneti nagu checklist kaasaegse teatri tendentsidest. Lavastusi ühendab ka üks sisuline joon. Nad räägivad ühel või teisel viisil mõistmatusest ühiskondlike gruppide või kastide vahel, uurivad ja puurivad vaiksel ja teatrile omasel viisil selle põhjuseid. Olgu need siis eliidi ja massi,

etnilise enamuse ja vähemuse või sini- ja valgekraede vahelised tajutavad piirid – plaan B on minu jaoks midagi, mida me vajaksime nende piiride ärakaotamiseks. Mingi äratundmine, et objektistada ja sildistada saame tegelikult

ainult neid, kellega ei ole päriselt kohtunud. Et kui mujal ei õnnestu, kohtugem siis teatris. Paavo Piik, festivali kuraator

(Festivali lavastuste kohta loe lisa lk 2!)

Talveöö unenägu 2016: Plaan B Teatrifestival toimub 5.-10. detsembril Piletid on müügil alates 1. oktoobrist. Rohkem infot: festival.linnateater.ee

2 | TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2016•linnateater.ee

Brett Bailey ja tema inimhinge piire kompav „Näitus B” L

õuna-Aa frika Vaba riigist pärit näitekirjaniku, kunstniku ja lavastaja Brett Bailey teatritee, mis algas veidi pärast apartheidi lõppu, on olnud kahtlemata vastuoluline. „Aastaid, kogu oma elu mõtlesin ma – võimalik, et üsna pragmaatiliselt: kuidas teha teatrit, mis vastaks väljakutsetele uues Lõuna-Aafrika Vabariigis? Kuidas teha teatrit, mis räägiks nii musta kui valge publikuga?”

Et mõista paremini oma mustanahalisi kaasmaalasi, matkas Bailey üksinda kõrvalisse Xhosa külla, kus peatus sangoma ehk šamanistliku ravitseja juures. Ta kiindus sügavalt kogukonna rituaalidesse ja muusikasse ning paljudes oma tulevastes teatritöödes ammutas ta nendest teemadest inspiratsiooni. „Minu meelest oli uudishimu mõlemapoolne. See oli ühine õppimisaeg,“ on Bailey öelnud. Rassiküsimused, poliitika ning teised ebamugavad ja ohtlikud teemad on Baileyle kaasa toonud hüüdnime: „Aafrika kõige kartmatum teatritegija”. Bailey hakkas tegema rituaalidel põhinevaid töid, nagu ta ise ütleb: „… naiivses usus, et teatris viibimine võiks tuua mingit ühiskondlikku paranemist ja kollektiivset kokkutulemist, nagu see tolles konkreetses kogukonnas juhtus. Aga see värk ei tööta täiesti erinevas kogukonnas. Valge vaatajana võid sa tunda

mõningat põnevust eksootika üle, kuid sa ei ole mingi koguduse liige. See oli naiivne eksperiment.” Detsembris jõuab „Talveöö unenäo” raames Tallinnasse Bailey üks kõige vastuolulisemaid lavastusi „Näitus B” (Exhibit B), mis toob publiku ette julge taasesituse sada aastat tagasi toimunud inimloomaaedadest, kaasates selleks päris inimesi meie kõigi keskelt. Kui palju on meis muutunud saja aastaga? Mis on inimlikkuse mõõt? Inimloomaaedade kõrgaeg oli 19. sajand, mil neid seati üles nii maaküladesse kui ka linnast-linna reisivate freak show’de raames. Inimloomaaedadega seoses huvitab Baileyt ennast kõige rohkem inimeste objektistamine. „Kui muuta inimene objektiks, võib temaga teha kõige hullemaid asju,” ütleb Bailey. Näitus koosneb erinevatest installatsioonidest eraldi ruumides, kuhu publik ükshaaval siseneb. Nendes tubades on vaataja vastamisi kaunilt seatud vaatemängudega, mis vihjavad peamiselt Aafrikas toimunud rassistlikele ajaloosündmustele. Näitusel on viiteid ka hilisematele intsidentidele Aafrika pagulaste vastu suunatud rassismile Euroopas. Näitustel kasutatakse alati kohalikke inimesi. Üks Poolas osalenud naine kirjeldas oma

Head päeva! / Geros dienos! (LT) „Head päeva!” (libreto Vaiva Grainytė, helilooja Lina Lapelytė, lavastaja Rugilė Barzdžiukaitė) on ooper kümnele kassapidajale, supermarketi helidele ja klaverile. „Tere, head aega." „Tere, head aega." Piiks-piiks. „Head päeva!" See on soe ja nukker sissevaade ühte tavalisse Rimisse, Selverisse või Maximasse, kus vaikselt avaneb meile maailm, mis peitub tervitussõnade ja viisakusavalduste taga. Töö ajal mõeldud salamõtetest sünnivad isikupärased lavalood. Leedu rühmitus Operomanija on noor kollektiiv, mis kasutab värskete ja kaasaegsete ooperiteosete loomisel algupäraseid tekste. 2011. aasta lavastust „Head päeva!” on edukalt mängitud New Yorgis, Moskvas, Münchenis, Shanghais ja mujal.

„Nutikas, võluv ja vaikselt õõnestav.“ (New York Times)

Etendused 7. detsembril kell 21.00 ja 8. detsembril kell 18.00 Mängukoht: Vaba Lava (Telliskivi 60a) Kestus: 1 tund, ilma vaheajata Leedu keeles, eesti- ja venevõi ingliskeelsete subtiitritega

„Näitus B“. Foto: Victor Donelli

kogemust järgnevalt: „Grupp mehi sisenes ruumi. Nad naersid ning kommenteerisid mu tisse ja keha. Nad ei mõistnud, et ma olen inimolend. Nad arvasid, et ma olen kuju. Hiljem tulid nad tagasi ja igaüks neist vabandas eraldi minu ees.” Inimhinge piire kompav näituselaadne lavastus on tekitanud paljudes etenduspaikades ka intriige ning vääritimõistmist. 2014. aasta augustis ilmus Briti ajalehes The Guardian Bailey lavastust kritiseeriv artikkel, mispeale loodi Ühendkuningriikides lavastuse boikoteerimist toetav liikumine. Septembris pidid Londonis toimuma etendused, kuid avamispäeval aset leidnud protestiaktsioonid sundisid korraldajaid üritust ära jätma. Berliinis ütlesid aktivistid oma protestides, et lavastus „arutleb vägivaldse koloniaalajaloo üle valesti”

samas, kui lavastuse toetajad on nimetanud teost unustamatuks, kiites selle väärikust ja ilu. Bailey sõnul on probleemid tekkinud väärarusaamade tõttu, mida levitavad inimesed, kes pole näitust ise külastanud. „Minu eesmärk ei olnud selle tööga inimesi üksteisest kaugemaks muuta. Vaidlustada arusaamu ja ajalugu – seda küll. Selgesõnaliselt solvata – seda mitte. Aga ma töötan keerulisel ja vastuolulisel territooriumil, mis on täis sügavat valu, vaenu ja viha. Sellel territooriumil ei ole sissekäidud radu ja see on täis maamiine. Kas see tähendab, et mina kunstnikuna ei peaks sinna minema?” Baileyt on enda sõnul alati, isegi lapsena, häirivamate teemade poole tõmmanud. „Ma ei usu, et see oli niivõrd teadlik. See on lihtsalt sõlm minu olemuses.” Pärast lavastust „Näitus B” on tema järgmised

Riiklik arengukava / National Development Plan (LV) Jānis Balodis on üks Läti uue põlvkonna huvitavamaid näitekirjanikke, teatri Dirty Deal dramaturg, kes on teinud koostööd nii Läti kui ka Leedu suuremate teatritega. Selles lavastuses astub ta aga üles iseendana, et rääkida võimalustest, kuidas ühildada isiklikud eesmärgid ja Läti riiklik arengukava 2014–2020. Milles seisneb riigi plaan? Mida saab üks lihtne dramaturg ära teha? Eestlastelegi tuttavad arengustrateegiad ja tulevikuprogrammid saavad järsku inimliku mõõtme. Tüki on 2012. aastal lavale seadnud võitluskaaslane ja tunnustatud noor lavastaja Valters Sīlis.

„Vaimukas ja väga isiklik kommentaar otsusetegemise mõjudest Läti igapäevareaalsusele.“ (New Theatre Institute of Latvia) Etendused 8. detsembril kell 20.00, 9. detsembril kell 19.00 ja 10. detsembril kell 17.00 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) Kestus: 1 tund ja 15 minutit, ilma vaheajata Inglise keeles, eesti- ja venekeelsete subtiitritega

tööd olnud „Pelgupaik” (Sanctuary) – lavastus seksuaalsest ärakasutamisest katoliku vaimulike seas, ning uusversioon „Macbethist” – inspireeritud rahvustevahelisest vägivallast Kongos. Hetkel on tal töös uus lavastus „Parv” (The Raft), mis räägib pagulaste põgenemisest Aafrika ja Lähis-Ida õuduste eest „rannikutele, kus neid tervitatakse kasvava ksenofoobia ja paljude lootustega, mis saavad tõenäoliselt purustatud”. Muuhulgas juhib Bailey ka kollektiivi Third World Bunfight, millega on ta seni lavale toonud teatritükke, oopereid, house-muusika šõusid ja kohaspetsiifilisi lavastusi. „Ma armastan klassikalist ainest ja ma olen tegelikult eelkõige jutuvestja,” ütleb Bailey enda kohta ise. „Lõuna-Aafrika teatritest selliseid palju ei leia. Õhkkond on üsnagi piirav: levinud on komöödiad ja kaasaegset teatrit nähakse harva.

Tahaksin öelda, et mind ei huvita üldse teatri kasutamine avalikkuse informeerimiseks. Mina tahan sütitada inimesi lugudega, mis liigutavad neid emotsionaalselt.” Kristiina Jalasto, festivali koordinaator

Näitus B / Exhibition B (ZA) Etendused 5.–9. detsembril kell 17.00, 17.20, 17.40, 18.00, 19.20, 19.40, 20.00 ja 20.20 ning 10. detsembril kell 12.00, 12.20, 12.40, 13.00, 14.20, 14.40, 15.00 ja 15.20 Mängukoht: endine Tallinna Transpordikooli hoone (Tehnika 18) Kestus: 20 minutit, ilma vaheajata Inglise, eesti ja vene keeles

Märter / (M)ученик (RU) Kirill Serebrennikovi lavastus räägib loo tavalisest koolipoisist, kellest saab usufanaatik. Kuidas reageerivad sellele tema kaaslased ja õpetajad? Mida ütleb jumalasõna kehalise kasvatuse tunni kohta? Aluseks olev Marius von Mayenburgi näidend on näidend on terav ja aktuaalne. Lühikese aja jooksul on see tekst lavale jõudnud Saksamaal, Poolas, Venemaal ja Inglismaal. 2014. aasta lavastus valiti Venemaa prestiižseima teatrifestivali Kuldne Mask 2015. aasta põhiprogrammi.

„Nagu Balabanovi filmideski, seisneb „Märtri“ mõju tema tõetajus.“ (The New Times) Etendused 6. detsembril kell 19.00 ja 7. detsembril kell 18.00 Mängukoht: Kultuurikatel (Põhja puiestee 27a) Kestus: 2 tundi, ilma vaheajata Vene keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2016 •linnateater.ee | 3

Kanna oma hinge eest hoolt, köster! K

es on Oskar Luts? On ta inimene, autor või tegelane enda loodud maailmas? Ei tea, ei tea. Sest ta liigub oma teostes ühest rollist teise. Kord on ta kommenteeriv Autor, kord inimene Oskar Luts, kord tegelane Andres. Kes on Lutsu „Kevade“ tegelased?

Aja jooksul on pidevalt otsitud Lutsu tegelaste prototüüpe (sina oledki see Arno/Teele/ Toots!) ja alatasa leitud, et need ei vasta kuigi hästi tegelastele. Huvitav, miks nad siis prototüübid peavad olema? Äkki on asjad hoopis teisiti? Toomas Kall on kirjutanud sarja miniteoseid „Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet“ kirjutavad“. Seal on Jaan Krossi köstri monoloog, kes pingutab härra Tootsonile laenusoovi kirjutada, Mihkel Muti klassi kokkutulekule kutsutav sapine toimetaja Arnold, klassitoas seksivad Toots ja Teele Mati Undilt ja teised. Muidugi, Kall on veidi kahtlane kuju, omal ajal esines ta näiteks ka Kaupo Kännuna, kes oma jutu järgi oli kirjutanud suure osa Noor-Eesti kirjanike olulistest teostest alates Juhan Smuuli „Muhulaste imelikest juhtumistest“. Aga Kall pole ainus. Omal ajal lavastati Noorsooteatris Dale Wassermani näidend „Lendas üle käopesa“. Nagu on näidanud Toomas Haug, on see puhas Lutsu tegelaste galerii. Seal on Toots (antikangelane ja vabaduse lipukandja McMurphy), Kiir (kaevupunn Billy), Tõnisson (pealik Bromden), õrna hingega jumalaotsija ja hea õpilane Arno (Harding), karmi käega köster (õde Ratched) ja teised. Kõik on Lutsul olemas. Miskipärast sai aga maailmakuulsaks Wassermann, kes kirjutas ju tegelikult

näidendiks ümber Ken Kesey romaani. Kuidas sai aga Kesey Lutsu tegelasi tunda? Vastus on lihtne: Lutsu tegelased on inimeste arhetüübid ning meie siin maailmas lihtsalt nende juhuslikud realiseeringud elu suures näitemängus. Ja Luts omakorda kirjaniku arhetüüp, kirjanik kui selline. Niisiis võime öelda lihtsalt: rohkem kirjanikke pole tegelikult vaja, sest Luts on kõik juba kirja pannud (tõsi, kunagi oli küll keegi Shakespeare ka). Aga see selleks, lähme tegelaste juurde. Arhetüüpsed tegelased esinevad alati paarikaupa. Köster ja kellamees. Köster on omamoodi kuju eesti argimütoloogias. Pole päris pastor, aga ka mitte kellamees või kiriku koristaja. Ei liha ega kala. Tema roll on abistada vaimulikku, mängida orelit ja juhtida ühist laulmist (!). Ning olla lisaks ka kihelkonnakooli õpetaja. 1897. aasta kirikuseaduse järgi valiti köstri ametisse

„Pöördtoolitunnil“ monoloogi oma isa üle). Luts on kirjanik, kelle jaoks on inimene algusest peale see, mis ta on. Ajapikku ta olemus avaneb, aga ei muutu. Inimese eesmärgiks peaks olema tunda ära oma loomusele sobiv koht sellesinases maailmas, sinna asuda ja sellega leppida. Olgu see siis kirikukantsel või tagahoovi joodikute kuur. Öine köster vaatab inimesi teistmoodi. Tema jaoks on koolilapsed oma eripärase loomuga olendid, kelle saatuseks on saada ühesugusteks. Nii, et nende kõigi nimetamisel saaks kasutada sõnu väärikus, vagurus, vaikimine ja vastutustunne. Nii on see vähemalt tema lootustes. Aga sealjuures näitab öine köster just seda, et needsamad lapsed ei kao meie seest kuhugi. Nad ilmuvad ikka ja jälle välja siis, kui laitmatuse kest maha langeb, ja toovad välja päeval allasurutud soovid. Õgida liha nagu Tõnisson, mängida viiu-

Lutsu tegelased on inimeste arhetüübid ning meie siin maailmas lihtsalt nende juhuslikud realiseeringud elu suures näitemängus. inimesed, kes muuhulgas „oma laitmatuse kohta tarviliku kindlustuse ette annavad“. Eesti kultuuriloos on kaks väga kuulsat köstrit. Vändra köster J. V. Jannsen ja seesama Palamuse nimetu köster, hüüdnimega Julk-Jüri. Luts on näidanud meile päevast köstrit. Kivirähk toob lavale öise köstri, kes on hoopis teistsugune. Millest mõtleb köster öösel? Oma magavast emandast, vanematest ja õpilastest (ei saa teisiti, meelde tuleb selle esimese köstri poeg, kes pidas

lit nagu Arno, juua nagu Lible, sigatseda nagu Toots. Ainult mitte kaevata nagu Kiir. Muuseas, ka Luts vihjab mitu korda teistmoodi öisele köstrile, saates koolipoiss Vissakut oma isa köstri juurest otsima. Köstri paarimeheks on kellamees Kristjan Lible. Ühe silmaga joodik ja külafilosoof, kelle vaateviis esindab selgelt alama rahva arusaamu tõest ja õigusest: „Ei kannata siin ilmas ükski sunnik välja, kui talle pisut õigust öeldakse. Aga valeta-valeta, vaata, siis Tiit Hennoste. Foto: Sille Annuk

oled sa mees!“ Ja tema suu läbi räägib ka eestlase igipõline suhtumine viinasse: kui purju ei teeks, ega siis ei jooks. Kellamehed on maailma kultuuriloos kuulsad tegelased, hoopis kuulsamad kui köstrid. Hugo kirjutas Jumalaema kiriku küürakast Quasimodost (muuseas, ka Quasimodo üks silm teadupärast ei näinud). Ja Suits kirjutas sellest, kuidas kellalööjaks oli oma lell. Tali ja Tõnisson. Arno Tali Saarelt on õrnuke. Korralik õpilane, andekas laps. Abivalmis. Melanhoolne. Uskuv. Siiras ja selles siiruses iseennast valede võrku mässiv. Kokkuvõttes siiski iga õpetaja unistus. Ja köstri suurim vastikus, kelle pilkki paneb tal sees keerama. Just Talile kuulutab köster kõige vastikumat tulevikku, iseenda oma: „Nii et miks mitte, Tali, sinust võib köster saada küll! Sinust võib saada Julk-Jüri!“ Teadmata eesnimega Tõnisson on teistsugune. Pidevalt sööv, jalalt-jalale tammuv ja teravalt sakstevastane paks poiss. Võiks ütelda: rahvuslik õgard. Samas mõneski mõttes Arno vastand. Arno on tundlik ja Tõnisson tuimavõitu. Arno on unistaja ja Tõnisson tegutseja. Arno on Kannataja ja Tõnisson Tasuja. Arno on vaim ja Tõnisson liha. Imelik ja Kuslap. Tõukre mehed. Jaan ja Jüri. Perepoeg ja saunikupoeg. Vedel sängi peal istuja ja sama sängi kandja või vilavate silmadega sängialune hammustaja. Muretu kandlemängija ja rehkenduse ärategija, kelle suhtes ei kehti õpetaja maksiim: kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool. Juba koolist peale peremees ja sulane, käskija ja käsutäitja, omanik ja omand

(võtan oma Tiugu ja kandle ja kõnnin). Ainult peremees Imelik ei käitu väärika peremehena, vaid tembutab nagu sulane, ja saunik Kuslap on lapsest peale see, kelleks ta peabki saama. Kannel ja viiul. Kannel on vana pill, viiul on uuem. Kannel

nagu selliste tegelaste puhul tavaline, vahetavad nad vajadusel kesta. Võib juhtuda, et sama kest saab aja jooksul pojast isaks, nagu Ervin Abel, kelle Jorhist sai papa Kiir. Ja võib juhtuda, et heeros vahetab sugu, näiteks nii, et Toots

Öine köster vaatab inimesi teistmoodi. Tema jaoks on koolilapsed oma eripärase loomuga olendid, kelle saatusekson saada ühesugusteks. on rõõmus ja viiul kurb. Imelik mängib kannelt, nii et lokid lehvivad. Tali proovib viiulit selgeks saada, aga paistab, et kooliaasta lõpuks ei saagi. Millalgi see siiski juhtub. Igatahes „Suves“ mängib ta sellel kurba viisi sel ajal, kui Imelik ikka kandlel reinlendrit tõmbab. Toots ja Kiir. Ülesoo võlgades talu perepoeg Joosep ja kadaklik antvärgivõsu Heinrich Georg (Jorh) Adniel Paunverest. Rahutu rööprähklejast fantasöör ja kaasajooksik, pahanduste tegija ja pealekaebaja, saunakütja ja külmas vihtleja, kiusaja ja kiusatu. Sealjuures elab Toots, kes naelutab silke ilutuledeks, tegelikult raamatute maailmas. Tema mõtted ja teod tõukuvad seiklusjuttude ja indiaaniraamatute maailmast. Ta käitub nagu raamatute tegelased, toppides endale suhu taskunoast tomahvki ja leiutab ise lugusid, milles kõrgeaulised rüütlid kõnelevad piraatide keeles. Tulemuseks on tema puhul miskipärast alati pudru ja kapsad. Suured kujud saavad alati oma füüsilise näo ja keha. Just Toots ja Kiir saavad mitu erinevat kuulsat keha nagu müütilistele tegelastele kohane. Ja

asub Mari Möldre kehasse. Köstril on oma öistes mõtisklustes õigus ja ei ole ka. Arnost ei saa köstrit. Aga elult hoope saanud ja suhteliselt ebaõnnestunud kooliõpetaja saab temast küll. Toots läheb elust läbi nagu võist, ennustab õpetaja Laur. Aga ei lähe. Temast ei saa väärikuse etaloni, aga väga tõsinenud ja vaikiv peremees küll. Ja mõlema jaoks saab oluliseks töö. „Töö on see, mis meid päästab,“ hüüab Arno Tali „Tootsi pulmas“ pärast välismaalt tagasitulemist. Ja tööd hakkab murdma ka Venemaalt tagasi tulnud Toots, kes kunagi arvas, et töö on ainult lollide, vaeste inimeste ja vanade hobuste päralt. Mõlemad jõuavad töö tõeni miskipärast mujal kui Eestis. PS! „Kuda kantakse hinge eest hoolt?“ küsib Toots Imelikult. „Seo hing niidiga kaela.“ Tiit Hennoste Andrus Kivirähki autorilavastus

"Köster"

esietendus 1. septembril Hobuveskis.

„Köster“. Foto: Siim Vahur

4 | TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2016•linnateater.ee

Kõrv on väga oluline Intervjuu prantsuse kirjanduse ja teatri uurija Tanel Lepsooga kolmanda Jean-Luc Lagarce’i teksti lavastamise puhul Tallinna Linnateatris

ean-Luc Lagarce on autor, kes on tuntud oma keelekasutuse poolest. Kas see on miski, mis on prantsuse teatritraditsioonis olulisem kui mujal Euroopas?

See on traditsioon, mis tuleneb 17. sajandi teatrist ja selle varjust, mis domineerib prantsuse teatris siiani. Kuni tänase päevani kasutatakse sellist väljendit nagu „lähme teatrisse Molière’i kuulama“. „Mida sa täna kuulasid teatris?“ Kõrv on väga oluline. Sealt hakkab kõik ülejäänud hargnema. Mina käisin eile Draama festivalil „Tartuffe’i“ kuulamas, Sanga suurepärases tõlkes, mis on täiesti nauditav, ilma et laval peakski midagi toimuma. Muidugi on teistsugust teatrit ka, sellist, mida mõned kutsuvad postdramaatiliseks teatriks ja mis on suunatud rohkem visuaali poole. Prantsuse teatrist leiab kõike, aga keele kõla – keele kui tähenduse, kõla

see on väga hea tekst“, aga kui püüame seda kokku võtta, jääme jänni. Lagarce’i fenomen minu meelest seisneb selles, et tema puhul on see võimalik.

Kõik tema lood on taandatavad lihtsale ja mõnikord väga tugevale resümeele, mille võib ühe lausega kokku võtta. Poeg oli kadunud, tuli ükspäev koju, ja ei räägi midagi. Sa tajud juba selle ühe lause peale ära, et sisu ja temaatika on paljutõotav. Ja siis tuleb sinna juurde keel. Paljude autorite puhul sellist kokkuvõtet ei ole võimalik teha, aga tekst ise võib olla tugev. Keeruline on lavastajale seletada – ütled, et „hea keel“... Kas prantslase häälestus teatrisse minnes on teistsugune

mine. Kui tekstis tuleb selline koht, siis publik kohe reageerib. Me saame aru, et see ei olegi nii väga tegelase lause, vaid autori poolt sissekirjutatud vaimukus, mida esitatakse tavaliselt enamvähem näoga publikusse. Ja publik aplodeerib selle peale – vaat, kus nüüd ütles. Tihti need on näiteks seksistlikud naljad. On olemas valmidus selliseid kuulata, teksti tähelepanelikult jälgida. Teatrikeele uuendajatest Samuel Beckett viis oma lavakeele miinimumini, Eugène Ionesco absurdini. Mida Lagarce teeb, et see nii poeetiliseks muutub? Üks hüpotees on, et kuna suur osa tänapäevastest prantsuse näitekirjanduse autoritest on olnud ise teatris tegevad, siis meie ees laval ei ole mitte tegelased, vaid tegelikult ikkagi näitlejad. Lagarce’i „Meie, kangelastes“ on see selgelt näha. Seal

vad kas intuitiivselt või teadlikult niiviisi mõtlema. Üks mu lemmiknäidendeid on Koltèsi „Läänekallas“, kus tekstis on angaar, kus on inimesed kinni, sest praam ei liigu ja autotee on kaugel. Nad ei saa sealt ära ja siis nad on sunnitud – nii nagu näitleja laval – midagi tegema, ja tihtilugu võib juhtuda, et vastaseks ei ole isegi mitte teine tegelane, vaid keel, millega tuleb maadelda. See, et me ühel või teisel moel võime tegelase taga näha ka näitlejat, loob ühelt poolt teatava lavalise rütmiloogika ja teiselt poolt mängulisuse, sealhulgas ka mängulisuse keelega. Kui öelda „keele mängulisus“, siis tuletab see meelde justkui keelemänge, aga ma praegu mõtlen mängulisust rohkem selles tähenduses nagu keelega maadlemine või võitlemine, mis Beckettil läheb üle agressiivseks ja Ionesco puhul on jälle vallatlevam.

Jah, aga Lagarce’il on selliseid Aga laval nii ei saa... Laval ei saa, suulises kõnes nurgas konutajaid, kes mingil ka ei saa. Kui oled selle juba hetkel hakkavad sõna võtma, välja öelnud, siis saad ainult väga palju. „Meie, kangelastes“ täpsustada järgmise lausega, on see tüüp, kelle Nüganen ja siis ülejärgmisega, ja ikka tünni pani. „Olin kodus...“ näiei lähe see täpselt sinna, kuhu dendis on Kõige Noorem, kelvaja. See viib koomikani välja, lel on väga vähe teksti, aga kes võib mõnikord olla kohutavalt mingil hetkel... noh, ta on kõik lõbus. Samas on see jälle traagi- maha maganud, sellepärast, et ta on kõige nooline, sa ei saagi seda rem, ja mingil hettõde lõpuks kätte. Lagarce’il on kel ta hakkab seda „Kauges maas“ selliseid nurgas kõva häälega välja läheb Louis koju ja konutajaid, kes ütlema. See on küll tahab konkreetselt interpreteerimise öelda ainult ühte mingil hetkel küsimus, aga mind asja – seda, et ma on sageli häirinud hakkavad sõna suren ära. Ja läheb see, kuivõrd tõsisealt sama targalt võtma, väga meelselt Lagarce’i tagasi, sest ei jõua palju. lavastatakse. Ma sõnastuseni. Siis arvan, et me ei pea tuleb uus etendus valima kahe registri vahel, kas ja kõik hakkab jälle otsast peale naerame või nutame. Teater ei – äkki seekord läheb õnneks... saa olla selline morbiidne koht, kust me tuleme masendunult Et mitte lihtsalt, et elu on traaära – ta on mäng, ja kui ta on giline, vaid natuke naerame ka juba mäng, siis on ka naudingut selle üle, et elu on traagiline? ja lõbu selles mängus.

„Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“. Foto: Siim Vahur

Mis on Eestis Lagarce’i tekstidest seni veel lavastamata, mida võiks? Hästi äge tekst on „Käitumisreegleid tänapäeva ühiskonnas. Seltskondliku läbikäimise õpetus“ (Les règles du savoirvivre dans la société moderne, 1993). Võib-olla selle tõlge vajaks ülevaatamist, aga see on monotükk, mis on hullupööra naljakas, ja noh, jälle natuke traagiline. Jälle inimene, kes on oma elu nii-öelda mööda elanud, mingil hetkel avastab selle. Või siis „Kandidaadid“ (Les Prétendants, 1989) – see on küll tõlkimata, aga sobiks hästi praegusele poliitilisele maastikule. Seal on palju poliitikutest tegelasi, kes oma tähtsat poliitilist žargooni läbi Lagarce’i suu räägivad, päris koomiline, kui linnapea kõnet peab, näiteks. Nagu linnapead ikka räägivad, aga Lagarce on selle kirjutanud...

Tanel Lepsoo. Foto: Lauri Kulpsoo

ei ole lahutatud tähendusest –, see on ikka väga tugevalt alles. Kas see on midagi, mida on raske tõlkida meie teatritraditsiooni? Tõlketeatri puhul on paratamatu, et lavastaja valib mingisugust tõuget või impulssi, mis paneb teda mõtlema: „Ahhaa, see on huvitav materjal!“ See tähendab, et isegi, kui ta keelt valdab, selleks, et lugeda üks pikk näidend läbi, peab tal eelnevalt kuskilt impulss tulema. Paljude näidendite juures, mis on väga head teatritekstid, ei ole võimalik neid resümeerida. Istume praegu siin kohvikulaua taga ja ütleme, et „oi,

kui eestlase oma? Suurem valmisolek keelt nautida? Tegelikult on sealne teatrimaastik hästi lai. Aga isegi, kui mõelda hoopis teises registris, näiteks erateatrite peale, milliseid on Pariisi kesklinn täis ja kus käib selline kodanlik, või ütleme, pisut toekama rahakotiga klass, kes ootavad meelelahutust, siis ka nemad ootavad väga palju just nimelt sõnalist meelelahutust. Seda, et lavalt öeldakse „ägedaid“ asju. Üks sellise kommertsteatri või bulvariteatri põhielemente on mot d’ auteur, mida on raske eesti keelde tõlkida – selline autoripoolne vaimukus või kergelt vanasõnalik väljaütle-

on kohe tekstis öeldud, et tegelased on näitlejad. Aga näiteks

„Olin kodus...“ näidendis on meie ees lugu, mis räägib inimestest, kellel ei ole pealtnäha teatriga midagi pistmist. Tegelikult sisimas on nad võib-olla rohkem näitlejad kui päris inimesed, kuna võime metafoorselt öelda, et nad on kõik ühes ruumis kinni, ja see ruum, kus nad on kinni – see on teatrilava. Paljud autorid viivadki oma näidendid selleni, et hakka-

Kas asja idu on see, et kui me näeme laval tegelast otsimas mingit väljendust või sõna, siis tajume justkui paralleelselt, et mitte ainult see tegelane ei otsi seda sõna, vaid ka näitleja otsib? See on, mis tegelase ja näitleja kokku viib, ja see on teataval määral ka põhjus, miks see ei õnnestu. Seepärast, et seda ideaalset kooskõla ei tekigi ja sealt tuleneb soov parandada, korrata. Kordus tuleb esmalt sellest, et ma ütlen midagi välja. Nüüd, kui ma oleksin kirjutaja, siis ma saaksin aru, et ei, see lause, mis ma praegu ütlesin, ei ole see, mida ma tahtsin öelda. Ma tõmban selle maha ja kirjutan uue lause.

Naerame selle üle, et elu on traagiline, aga naerame ka selle üle, kuidas inimesed ennast väljendavad. Lagarce’i maailmalõpu-näidendis kukub näiteks üks vendadest, kes on suhteliselt napisõnaline, ühel hetkel teksti tulistama. Tegelikult on sõnum päris tõsine, ta ütleb, et minuga ei ole arvestatud ja nii edasi, aga see, kuidas ta seda ütleb – publik saalis naerab selle peale, sest see viis, kuidas ta neid sõnu otsib ja sellega hakkama ei saa, on naljakas. Mis tuletab meelde Lucky monoloogi Becketti näidendist „Godot›d oodates“...

Kõnekirjutajana oleks Lagarce’il olnud palju perspektiivi omal ajal... Nii on. Intervjueeris Paavo Piik

Intervjuu ilmub lühendatud kujul. Täispikka intervjuud Tanel Lepsooga saab lugeda Linnateatri koduleheküljelt.

Anu Lambi lavastus

„Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“ esietendus Tallinna Linnateatri Väikeses saalis 24. septembril.

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2016 •linnateater.ee | 5

Duncan Macmillan. Foto: Simon Annand

Duncan Macmillan: „No tegelikult on see kõik ikkagi palju keerulisem” 29. oktoobril esietendub Tallinna Linnateatri Taevalaval Briti näitekirjaniku Duncan Macmillani „Inimesed, kohad ja asjad”, mis räägib noore näitlejanna sõltuvusprobleemidest. Näidendi lavastab Diana Leesalu ning peaosas astub üles Evelin Võigemast. Kes on aga see uus ja põnev noor autor, keda Eestis lavastatakse lühikese aja jooksul juba teist korda? Möödunud hooajal Pärnu Endla teatris („Kopsud”) ning nüüd Tallinna Linnateatris.

äidend „Inimesed, kohad ja asjad” (People, Places and Things) jõudis esimesena lavale Inglismaal National Theatre’is 2015. aastal ning suure publikuhuvi tõttu jätkati 2016. aastal selle mängimist West Endil Wyndham’s Theatre’is. Ühtlasi nomineeriti näidend mainekale Olivieri auhinnale parima uue dramaturgia kategoorias. Esimene asi, millest autor ise intervjuu käigus rääkima hakkab, on aga hoopis tore vahejuhtum kontrolletenduselt. Prooviperioodi käigus oli trupp teinud koostööd paranevate sõltlastega Catfordi võõrutusravikliinikus ning patsiendid, kellele kehtis muidu liikumiskeeld, lubati etendust vaatama. „Publiku hulgas viibis näiteks üks tüüp, kellel olid juba seitsmekümnendat tundi võõrutusnähud. Ta istus seal ja värises,” rääkis Macmillan. „Ja kui etenduses jõudis kätte koht, kus peategelane registreerib ennast sõltlaste toetusgrupi koosolekule, hõikas üks kliiniku töötajatest valju häälega üle saali: „Tubli tüdruk!””

Duncan Macmillan, kelle näidendid räägivad enamasti sotsiaalselt valusatel teema-

del, võrdleb intervjuu käigus mitmel korral teatrit ja poliitikat. „Detailid on tähtsad. Ja detailidesse laskumine on üks teatri suurimatest tugevustest. Detailideta lõpetame nagu Donald Trump. Sa ei saa minna millegagi süvitsi, kui sa tahad, et sind valitaks Ameerika presidendiks, sest sa pead korraga rääkima miljonite erinevate inimestega. Sa pead üldistama ja udutama, rääkima kõigest abstraktselt, vajutama iga inimest puudutavatele valupunktidele, sõitma mingil kogu rahvast ühendava viha laineharjal. Aga teater saab laskuda nüanssidesse, asjade keerukusse, vastuolulisusesse, ebakindlusesse. Kuigi ma alati mõtlen, et iga näitemängu alapealkirjaks võiks olla: „No tegelikult on see kõik ikkagi palju keerulisem”.”

„Teater peab olema koht, kus esitatakse küsimusi ja tõmmatakse vaatajad välja nende moraalsest mugavustsoonist,“

räägib Macmillan. „Teater võiks panna inimesi arutlema selle üle, kas nii, nagu nemad mõtlevad, on ikka alati õige. Ma tahaksin, et Donald Trump kasvõi korraks küsiks endalt: „Võib-olla ei ole mul absoluutselt kõiges õigus? Mis siis, kui ma eksin?“ Ma ei taha näitekirjanikuna teoretiseerida poliitika üle, aga ma tahan osutada sellele, et meie ühiskonnas puudub näiteks empaatiavõime ja inimlikkus sõltlaste ravimise küsimustes. Ma olen ise näinud, et sõltuvustega võitlevad inimesed lähevad ravile ja naasevad normaalse elu juurde suuresti ainult tänu teiste inimeste toetusele ja kaastundele. Ja see on asi, mille osas saame midagi ette võtta – nii üksikisiku kui ühiskonna tasemel.” Macmillan räägib avameelselt ka põhjustest, miks ta otsustas näidendi kirjutada just sõltuvusainete küüsi langenud näitlejannast, kes vaatamata oma intelligentsile ja normaalsele päritolule ei ole võimeline selles kaasaegses ühiskonnas funktsioneerima. „Osaliselt

kirjutasin ma selle näidendi ka sellepärast, et on nii palju elu parimas vormis olevaid näitlejannasid, kellele lihtsalt ei leidu väärilisi rolle.

Haigetsaanud ja haavatavate naiste rollid kirjutatatakse teatris tavaliselt hüsteerilisteks, aga mina tahtsin naistegelast, kellest õhkuks sarmi, mitmekihilisust ja humoorikust. See on tegelikult päris kummaline, et kui me vajame kangelast, kes mõnes kunstivormis inimkonda esindaks, siis ta peab tingimata välja nägema nagu Benedict Cumberbatch. Cumberbatch on loomulikult suurepärane näitleja, aga kas meie kultuurivaldkonna kõneisik peab siis tingimata olema alati valge heteroseksuaalne heas füüsilises vormis inglise keelt kõnelev meesterahvas? Ja kui sõna võtab mõni kõigile nendele parameetritele mitte

vastav inimene, muutub ta kohe poliitiliseks, mõne vähemusgrupi hääletoruks. Miks ei võiks olla ka minu näidendi naissoost peategelane kõneisik üldistel humaansuse teemadel? Ta on sõltuvuste käes vaevlev näitlejanna, aga ta räägib näidendis kogu meid ümbritsevast maailmast. Ja hästi oluline oli kirjutades minu jaoks ka see, et ta võib olla lihtsalt sõber mõne meessoost tegelasega, ilma et nad peaksid tingimata armuma. Kusjuures see on üks olulisemaid muudatusi naiste kujutamisel kogu kunstimaailmas, mis on viimasel ajal juhtunud, isegi tõeliselt suurtes filmides nagu näiteks „Star Wars”. Ma vaatasin koos oma abikaasaga seda filmi ja kui Daisy Ridley võitles seal oma ründajatega ja John Boyega vaatas seda pealt, mõtlesin ma – väga äge! See naine ei vaja, et keegi teda päästma tormaks. Ja nad ei peagi lõpus suudlema.” „Lisaks häiris mind asjaolu, et alati, kui kusagil kujutatakse sõltlasi, siis on nad lihtsalt mingid naljanumbrid ja surevad lõpuks ära. Mulle tundus, et sõltuvuse käes vaevlevate inimeste lugusid ei räägita kunagi usutavalt. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis sai see näidend alguse ühest hoopis isiklikumast emotsioonist. Minu elus oli parasjagu väga raske periood. Ma plaanisin kirjutamisest loobuda. Minu karjääri algus oli olnud väga kummaline. Ma võitsin Bruntwoodi draamaauhinna, mida on võrreldud romaanikirjanike Bookeri auhinnaga, aga mitte keegi ei tundnud minu vastu huvi. Elasin Londonis, magasin sõprade diivanite peal, töötasin baarides ja õpetasin, aga kirjutamise eest ei saanud ma mitte sentigi. Ma muudkui kirjutasin ja kirjutasin, aga näpud olid nii põhjas, et pidin täiskohaga tööle minema. Ma kirjutasin näidendi „Kopsud”, mida praegu mängitakse üle kogu maailma, aga tol ajal mõtlesin, et kuna ma sellest paremini enam kirjutada ei oska ja kuna keegi seda lavastada ei taha, siis äkki ma ei peaks enam üldse kirjutama. Ja kaks aastat ei lavastanudki seda keegi. Nii et „Inimesed, kohad ja asjad” sisaldab ühtlasi ka seda konflikti minus: milleks teater, milleks kultuur, milleks näitlemine, milleks kirjutamine? Ma ei saanud enam aru, kas teater on miski, mis segab mind tõeliste probleemidega tegelemast või miski, mille abil saab päriselt asju muuta. Sest vahel teater tõesti tundub lihtsalt mõttetu meelelahutusena.” Ometi muutus lõpuks kõik. Duncan Macmillani näidendid esietendusid paljudes riikides ning tundliku sotsiaalse närviga autor jäi siiski teatri juurde püsima. „Minu jaoks on näiteks väga raske vaadata televiisorist seda kaldale uhutud pagulaspoissi, kes näeb nii minu enda poja moodi välja, ja siis minna teatrisse vaatama etendust, mis peaks rääkima meie

kaasajast selles samas maailmas, aga mis seda mingil arusaamatul põhjusel ei tee. Vahel ma tunnen, nagu ma satuksin teatris mingisuguse mulli sees peidus olevasse maailma, millel pole mitte midagi ühist selle maailmaga, kus ma päriselt elan. Ma tean, et asi on suuresti minus endas. Aga näidendit „Inimesed, kohad ja asjad” kirjutades tahtsin ma teatris teha midagi, millest võiks elus päriselt ka kasu olla. Ma ei tahtnud tunda seda keskklassilikku süümepiina sellepärast, et ma kulutan oma aega lihtsalt meelelahutuslike näidendite kirjutamisele.” On üsna loomulik, et näidendi autor on saanud vaatajatelt väga palju isiklikku tagasisidet. Inimesed on tulnud ütlema, et ma nägin seda etendust ja olen sellest ajast alates kaine olnud. Või et ma läksin järgmisel päeval anonüümsete alkohoolikute koosolekule. Nii et võib isegi öelda, et see näitemäng on päästnud elusid. Aga autor tuletab siiski veel kord meelde – no tegelikult on see kõik palju keerulisem.

„Selleks, et sõltuvuste küüsi langenud inimesed oma elusid muudaksid, läheb peale teatri veel midagi tarvis. Läheb tarvis väga palju tahtejõudu ja teiste inimeste toetust. Teater saab selles kontekstis olla ainult esmaseks tõukejõuks.” „Meie elud tiirlevad praegusel ajal põhiliselt ümber meie iPhone’ide,” rääkis Macmillan. „Me pääseme momentaanselt ligi absoluutselt igasugusele informatsioonile ja ka kiiresti tarbitavale kunstile. See ei pruugi aga olla lõpuni halb, sest see sunnib teatritegijaid rohkem pingutama. Me peame võistlema Netflixiga, seriaalidega, mis on võimsad ja naljakad ja jõuavad vaatajateni loetud minutitega, nii et teater võib ühel hetkel tunduda iganenud, aeglane, etteaimatav ja kohmakaid metafoore täis kunstivorm. Ühest küljest teeb see teatritegemise muidugi raskemaks, aga samas peame selle tõttu veel rohkem pingutama, et anda vaatajatele midagi, mida ükski teine kunstivorm ei saa kunagi anda.“ Jessie Thompsoni intervjuud Duncan Macmillaniga ajalehes The Huffington Post (ilmunud 29.03.2016) tõlkis ja refereeris Diana Leesalu.

Diana Leesalu lavastus

„Inimesed, kohad ja asjad“ esietendub Taevalaval 29. oktoobril.

6 | TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2016•linnateater.ee

Mart Saar: „Kuus lavastust aastas on lihtsam teha kui neli filmi aastas“ Linnateatri kollektiiviga liitus eelmise hooaja kevadel uus värvikas kolleeg. Varasemalt filmi- ja telemaastikul erinevate ametite, sealhulgas kunstniku assistendi ja tootmisjuhina tegutsenud mees töötab alates 1. aprillist Linnateatris lavastusjuhina. Teeme tutvust Mart Saarega – mehega, kelle taktikepi all valmib kunstniku visioonist lavastust toetav kujundus.

a oled esimest hooaega teatris, ent filmimaailmas jõudnud tegutseda tervelt 10 aastat. Kust tekkis sul huvi teatri- ja filmikunsti vastu?

Teatrikirg on mu sees olnud kogu aeg. Meil polnud koolis ühtegi näiteringi, rääkimata juhendajast, mistõttu tootsime poistega ise omakeskis aastas ühe lavastuse. Kõik olid muidugi paroodiad – meie esimeseks lavastuseks oli „Naksitrallid”. Sealsamas, meie poolt loodud „näiteringis“ hakkasime ühel hetkel tegema ka tummfilme. Kui esimesed VHS mängijad tulid, võisin neid vene keeles ninahäälega pealeloetud filme öösel tundide kaupa vaadata. Ma mäletan ühte kinoskäiku kohalikus Nuia kultuurimajas, kus näidati filmi „Konvoi“. Mulle nii tohutult meeldis, et peitsin end pärast esimest seanssi kardina taha ja jäin salaja veel teiseks seansiks ka. Olin siis võib-olla 5–6-aastane. Tantsu õppimisega oli samamoodi. Ma tantsisin kooliajal peo- ja rahvatantsu ning juhuse tahtel läksin Pedagoogikaülikooli koreograafiat õppima. Tegelikult tahtsin minna õppima telerežiid ning arvan, et mul oli mõte astuda ka lavakunstikateedrisse, aga ma ei suuda siiani meenutada, miks ma tol korral seal Toompeal ikkagi ei käinud. Kuidas sa filmide vaatamisest

Mart Saar. Foto: Andres Teiss

filmide tegemiseni jõudsid? See oli saatusesõrm. Ma töötasin tookord ajutiselt PÖFFis arendusjuhina, kui mulle helistas üks klassivend, kellega koolis „näiteringi“ olime teinud ning kutsus mind esimesse filmi kedagi asendama. Selleks filmiks oli „Vana daami visiit“, kus ma olin kunstnik Ain Nurmela assistent. Sealt edasi hakkas asi keerlema – arvutasin just, et sel kevadel sai 10 aastat täis. Sinna sisse mahub umbes 25 täispikka filmi, kus olen olnud kunstniku assistent, tootmisjuht, rekvisiitor ja nii edasi. Vaatad sa filme tänu sellele teistsuguse pilguga? Ma vist olen jah natuke rikutud: otsin detaile, mõtlen, kuidas see või teine asi tehtud on ja muud sellist. Ma ei oska enam minna loo sisse – kui ei ole just tõesti väga hea lugu. Siis ma võin elada peategelasele niiviisi kaasa, nii et kaenlaalused märjad. Ma olen „Musta alpinisti“ vaadanud kinos kaks korda nii, et väljun saalist märja seljaga. Lisaks lava- ja telgitagustes tegutsemisele oled sa ise ka laval olnud. Jah, olen tantsinud nii Linnahalli kui Estonia teatri laval, lisaks veel revüüteatris BelEtage. Isegi Uno Loobiga laulsin kord duetti. Nukuteatris mängisime oma bändiga „The Tomahawck Brothers“ lavas-

tuses „Mängurid“. Aga ka filmivõttel olen sageli kostüümi pidanud selga tõmbama. Kas sa oled tantsuga veel kuidagimoodi seotud? Ainult tantsupidude tehnilise korralduse kaudu. Alustasin 1999. aastal korraldusjuhi assistendina, siis olin ise korraldusjuht ja nüüd olen tantsuväljakute märgistamisega tegelenud.

muutub ühel hetkel nii tavaliseks. Filmis oled ise lavamees, dekoraator, ehitaja, rekvisiitor ja autojuht. Teatris on kõik rangelt paigas: igaühel on oma ülesanded. Filmis pead oskama kõike, et olla meeskonna väärtuslik. Tänasel päeval ei ole Eesti filmil sellist eelarvet, et oma kunstimeeskonda suurendada. Võib-olla alles praegu hakkab see pihta.

Sul on eesti kultuuri lähiajaloost teada üks väga tuntud nimekaim. On sind temaga

Sa tulid Linnateatrisse küllaltki keerulisel ajal: „Suveöö unenäo“ ettevalmistustega

Mõne teise teatri lavastusjuhina oleks töötada märksa igavam – sul on kogu aeg see üks sama karp. Siin on neid neli, ja nagu lavamehed ütlevad: Hobuveskis ja Põrgulaval põrandate mõõdud vahepeal kõiguvad. sageli sassi aetud? Muidugi, seda on palju ette tulnud. Aga üks tore juhus oli siis, kui sõitsin tantsu- ja laulupeoga seoses millegipärast soome dirigentidega ühes autos. Üks dirigent vaatas ettevaatlikult minu poole ning küsis siis väga vaikselt ja tagasihoidlikult: „Kas sa ikka kirjutad ka veel?“ Ma siis vastasin, et sahtlisse vahel ikka (naerab). Mis on teatri ja filmi suurim erinevus sinu vaatevinklist lähtuvalt? Nüüd, teatris töötades on see teatri eksklusiivsus ja kättesaamatus kaduma hakanud, kõik see

oldi juba algust tehtud. See oli üsnagi mastaapne ettevõtmine. Kuidas see sul õnnestus? Ma olen varasemalt samamoodi kiirrongi peale hüpanud – paar peatust teistest hiljem. Oleks ju turvalisem olnud öelda, et ma tulen tööle 1. septembrist, mitte 1. aprillist. Muidugi oli see kurnav ja keeruline, aga eks teised teavad paremini, kuivõrd hästi see tehniline pool õnnestus. Mina teistmoodi ei oska. Mänguliselt mulle „Suveöö unenägu“ meeldis: ma sain sinna oma panuse panna, just nende losside näol, mille jaoks suvalist välismaa brošüüri sir-

vides idee sain. Siin tuleb jälle mängu saatus – kõik oluline tuleb ise sinu juurde. Tähtede seis oli õige. Kuidas sa teatrisse sisse sulandusid? Ma arvan, et aimasin üsna täpselt, mis mind teatris ees ootab. Kui nüüd tagasi mõelda, siis ma vist kujutasin seda tööprotsessi enam-vähem täpselt sellisena ette, nagu ta ongi: kohtumine kunstnikuga ja kohtumine töörühmadega, ühe eesmärgi nimel töötamine. Mõne erandiga muidugi. Kas teatris on rahulikum kui filmimaailmas? Siin on kahes mõttes turvaline: sul on neli seina ja katus ning kindel meeskond. Ei teki stressi sellest, et pead poolteist kuud järjest 12- või 14-tunniseid tööpäevi tegema. Ma arvan, et kuus lavastust aastas on lihtsam teha kui neli täispikka filmi aastas. Aga mis on Linnateatris seda, mida mujal ei ole? See ei ole füüsiliselt selline üks suur teatrimaja, vaid liigendatud kvartal. Tal ei ole ka traditsioonilist teatrisaali. Ma arvan, et mõne teise teatri lavastusjuhina oleks töötada märksa igavam – sul on kogu aeg see üks sama karp. Siin on neid neli, ja nagu lavamehed ütlevad: Hobuveskis ja Põrgulaval põrandate mõõdud vahepeal kõiguvad.

Kas sa tahaksid ise midagi luua? Ma olen selle enda jaoks läbi mõelnud. Mulle tundub, et ma ei näe tervikpilti ning seetõttu peab olema mul mingi osa tervikust. Andke mulle see kapp ja sinna ümber ma suudan tekitada – tähendab, mul peab olema alge. Ma ei oleks näiteks ise sellist lahendust välja mõelnud, nagu Kalju Karl Kivi kunstnikuna „Köstrile“ mõtles. Ometi oli see ju küllalt lihtne lahendus. See vist ongi see tehnilise ja kunstilise sümbioos: ma ei ole kummaski väga kõva tegija, aga ma suudan need omavahel ühendada. Ma arvan. Lõpetuseks „Kontakti“ saate küsimus: Mart Saar viie aasta pärast? Ma poleks talvel arvanud, et ma töötan poole aasta pärast Linnateatris. Aga ma tajusin, et ma olen väsinud ja mul on vaja leida midagi, mis aitaks sära tagasi tuua. Ja selle ma leidsin. Ma arvan, et ma tunnen viie aasta pärast end siin teatris veel mugavamalt kui täna. Kõik nurgatagused on vast juba teada. Võib-olla jõuan selle aja jooksul teha ka veel mõne toreda filmi, aga peamiselt ikkagi tohutult palju toredaid lavastusi. Intervjueeris Helen Männik

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2016 •linnateater.ee | 7

Leida Rammo Linnateatri fond annab välja kaks esimest stipendiumit 5.

novembril kell 12.00 toimub Leida Rammo Linnateatri fondi tuluüritus, kus antakse välja fondi esimesed stipendiumid kahele Linnateatri näitlejale. Lisaks saab nautida hilist hommikusööki ehk brunchi ning kultuuriprogrammi Linnateatri näitlejatelt.

Fond loodi eelmise aasta 20. oktoobril eesmärgiga tunnustada Linnateatrit ja selle loomingulist kollektiivi. Tänaseks on fondi kontole laekunud piisavalt suur summa, et jaotada välja esimesed kaks stipendiumit, mille annab teatri kollektiivi soovil välja Leida ise. Üritusel esinevad Linnateatri näitlejad erinevate etteastetega, ühtlasi pakutakse kellaajale sobivalt ka hilist hommikusööki. „Leida on suure südamega teatraal. Talle on meie tegemised sümpaatsed, lisaks on

ta ära vaadanud kõik meie viimase kümne hooaja lavastused. Kuna ta on omalt poolt teinud kõik, et meid aidata, siis võlgneme selle eest talle suure tänu. 5. novembri tuluüritusega püüamegi anda pisikese omapoolse panuse fondi käekäiku,“ ütles Linnateatri direktor Raivo Põldmaa. „Lisaks võimalusele fondi toetada annab tuluüritus suurepärase võimaluse Linnateatri sõpradele ühel laupäevahommikul korraks kokku saada ning üheskoos teatri tegemiste üle muljeid vahetada. See võiks olla selline kena ja hubane koosolemine,“ lisas Põldmaa. Piletid 5. novembril toimuvale toetusüritusele on saadaval alates 5. oktoobrist Piletilevis. Pileti ostuga toetatakse Leida Rammo Linnateatri fondi.

Leida Rammo Linnateatri fondi asutamine, 20.10.2015. Foto: Siim Vahur

Annetusi Leida Rammo Linnateatri fondile saab teha: Saaja: Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond Pank: EE672200221001101347 SWEDBANK Selgitus: Annetus Leida Rammo Linnateatri fondi

„Lantimiskunstnikud“ reisivad mööda Eestimaad

„Aeg ja perekond Conway“. Foto: Siim Vahur

elmisel hooajal ülipopulaarseks osutunud „Lantimiskunstnike“ väljasõiduetendused jätkuvad ka sel hooajal. Esimese hooga pakitakse asjad ning sõidetakse taaskord LõunaEestisse.

„Lantimiskunstnikud“ on Linnateatri repertuaari ainus tõupuhas komöödialavastus – seda fakti kinnitavad saalist kostuvad naerupahvakad ja korduvad vaheaplausid. Olevat kohe nii naljakas, et publikuteenindajate sõnul

Linnateater mängib Peterburis lavastust

„Aeg ja perekond Conway“

eedel, 14. ok toobr i l mängib Tallinna Linnateater Akimovi nimelises Peterburi Komöödiateatris lavastust „Aeg ja perekond Conway“. Etendus kuulub selle aasta „Tallinna kohtumised Peterburis 2016“ programmi.

Elmo Nüganeni lavastus „Aeg ja perekond Conway“ räägib südamliku loo briti perekonnast, kelle elus toimuvad muutused saavad

olulise tõuke 20. sajandil ühiskonnas aset leidnud sündmustest. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik,

kujutlus või üks võimalikest stsenaariumitest? Akimovi nimelise Peterburi Komöödiateatri lavale astuvad näitlejad Anne Reemann, Evelin Võigemast, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Amanda Hermiine Künnapas (külalisena), Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Andero Ermel ja Mart Toome.

on saalis inimesi, kes tulevad lavastust vaatama teist, mõni lausa kolmandat korda. Kuna lavastus osutus väga populaarseks, otsustatigi eelmisel hooajal sõita ka Tallinnast välja: alustuseks Tartusse Vanemuise teatrisse, kus anti kaks etendust täissaalidele. Tartule järgnes peagi Endla teater Pärnus ning lõpuks jõuti välja ka Haapsalu Kultuurikeskusesse. Sel hooajal sõidetakse taas mööda Eestimaa suuremaid linnu. 7. novembril on „Lan-

„Lantimiskunstnikud“. Foto: Siim Vahur

timiskunstnikud“ ringiga tagasi Tartu Vanemuise suures majas ning päev hiljem sõidetakse lavastaja Diana Leesalu sünnikoju Põlvasse – etendus toimub 8. novembril Põlva Huvi- ja Kultuurikeskuses. Pärast aastavahetust ootavad lavastust aga uued vallutused, mille kohta saab lähiajal täpsemat infot meie kodulehel ja Facebookis. Väike vihje siinkohal siiski: Kesk-Eesti, pane end valmis!

Festivali piletimüük algab 1. oktoobril kell 11.00 Piletilevis ja Linnateatri kassas Rohkem infot: festival.linnateater.ee

2016

FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE FESTIVAL.LINNATEATER.EE

Plaan B 5.–10. detsembril Tallinnas

TOETAJAD

PEATOETAJA