Märka Võimalust 2018

MÄRKA VÕIMALUST L E H T VA L M I S E K S P R E S S M E E D I A J A E E S T I T Ö Ö A N D J AT E K E S K L I I D U KO O S T Ö Ö N A

D E T S E M B E R 2018

Fotod: Shutterstock

SISUKORD

2

Organisatsiooni mitmekesisus tõstab töötajate motivatsiooni

3

Edulool on mitu nägu

3

Kõik algab ettevõtte suhtumise ja kultuuri muutusest

4-5

Tööandja suhtumine on muutunud – leia vaid tahe tööd teha!

5

Robootika populaarsus koolides kasvab

6

Meeskonna mitmekesisus toob loovuse välja

6-7

Keskus, mis näeb inimeste võimete ja vajaduste taha

7

Majahoidja Madise teekond töökohani

8

Raamatut ei tasu hinnata kaane järgi – sama kehtib inimeste kohta

9

Karl-Martin Idol: kes ei viitsi oma elu nimel vaeva näha, ei tohiks viriseda

10-11

Võrus teevad käsitööd erilised noored

12

Ümarlaual jäi kõlama usalduse kasvatamise vajadus

12

Miks peaks tööandja mõtlema töötaja vaimse tervise kaitsmisele

2 MÄRKA VÕIMALUST Foto: Pexels

Julgem kaasamine toob endaga edu Eesti Tööandjate Keskliit juhtis mõnda aega tagasi avaldatud tööandjate manifestis taas tähelepanu töötajate nappusele tööturul.

Probleem on päevakohane ja nõuab tegusid kõigilt osalistelt – tööealiste elanike ja tööjõu puudujääk ei kao iseenesest mitte kuhugi. Üks meile olulistest punktidest on leida Eesti vähenenud töövõimega elanikele üha rohkem rakendust.

Need on inimesed, kes soovivad anda panuse meie kõigi eduloosse. Seda soovi tuleb osata hinnata ja väärtustada. Oleme seda meelt, et igal inimesel, kes suudab ja tahab töötada – kas või väikse koormusega –, peab see võimalus Eestis olema.

Peame olema tööandjate ja kolleegidena vastuvõtlikumad ning osalema kaasamises julgemalt. Vähenenud töövõimega inimeste kaasamisel takistab meid pahatihti kogemuse puudumine ja sellest tulenevad hirmud. Näeme seetõttu võimalikke takistusi liiga suurtena või kohati seal, kus neid tegelikkuses ei ole. Sellest erilehest saate lugeda kogemuslugusid nii tööandjatelt kui ka vähenenud töövõimega inimestelt, kes on elavaks näiteks selle kohta, et julgem kaasamine toob endaga edu ja aitab leevendada töökäte puudust.

Panen kõigile tööandjatele südamele otsida ise tööjõuprobleemile aktiivselt lahendusi, sest see ei saa olla ainult riigi ülesanne. Ka ei ole siin üht ja ainsat lahendust, mis võluvitsana olukorda muudaks.

Vaja on hulka erinevaid tegevusi, mis lõpptulemusena aitavad meil oma riiki ja majandust edasi viia.

Vähenenud töövõimega inimeste suurem kaasamine on üks neist tegevustest, mis toob meile edu.

Seetõttu soovitan vaadata ettevõtetes ringi avatud silmadega. Võimalik, et te ei ole veel märganud võimalust pakkuda tööd vähenenud töövõimega inimesele. Kui te nüüd näete seda võimalust, siis kasutage seda julgesti.

TOOMAS TAMSAR, Eesti Tööandjate Keskliidu juht

Organisatsiooni mitmekesisus tõstab töötajate motivatsiooni Mitmekesisuse kasu ärile uuritakse üle maailma ja ka kõige suuremad kahtlejad ei saa vaielda paljude uuringutulemuste vastu. Teisalt on mitmekesisusel äärmiselt lihtne ja inimlik pool – me kõik erineme üksteisest mõnede kaasasündinud või omandatud tunnuste poolest.

Juuli Nemvalts

Swedbanki Personaliosakonna projektijuht Mare Heinluht sõnab mitmekesisuse teemal rääkides, et nende soov oli muuta organisatsioonikultuur kaasavamaks, hoolivamaks ning pakkuda kõigile võrdseid võimalusi ja kohtlemist.

Vähenenud töövõimega töötajad on Swedbankis samamoodi hinnatud nagu kõik teised ja annavad organisatsiooni edukalt oma panuse. „Oleme tõstnud organisatsiooni üldist teadlikkust majasisese mitmekesisuse koolitusega, kus muu hulgas puudutame vähenenud töövõime ja erivajadustega kolleegide teemat. Samuti oleme teinud tihedat koostööd Eesti Puuetega Inimeste Koja ja töötukassaga – nii parimate praktikate jagamise kui ka koolituste raames. Teeme tööd juhtide ja meeskondadega, et tõsta teadlikkust ning avatust.

Samas saame öelda, et vähenenud töövõimega inimesed on meie organisatsiooni täiesti normaalne osa,” lisab ta.

Kui mitmekesisus esimest korda Swedbanki personalitöö teadvusse tõusis, oli tegemist suhteliselt vähekäsitletud

terminiga. Esimesed välispartnerite koolitused rääkisid peamiselt ebavõrdsusest naiste ja meeste vahel. „Meile tundus, et valdkonna käsitlus oli liiga kitsas ning ainult sellele keskendudes jätame unarusse muud valdkonnad, mis samuti tähelepanu vajasid. Meie suurt ja mitmekülgset organisatsiooni vaadates tundus loogiline ulatust laiendada ning üritada mitte pelgalt käskude ja keeldudega ebavõrdsust vähendada,” ütleb Heinluht.

Töökohtade kohandamine Swedbankil pole olnud vaja liikumispuudega töötajate tööd kuidagi muuta. Väiksemaid muudatusi on tehtud füüsilises keskkonnas – muudetud uste avanemissuunda või uksekaardilugeja asukohta. „Lisaks on meil üks liikumispuudega töötaja, kes liigub iga päev ratastoolis, kuid kellel on vaja osa tööajast veeta ka seisvas asendis. Koostöös töötukassaga muretseti talle vastav abistav seade,” räägib Heinluht. „Näiteks töötab meil ühel bürootöö ametikohal kergekujulise vaimse puudega

noormees, kelle tööülesandeid on veidi ümber korraldatud – mittesobivad tööülesanded on ülejäänud meeskonna vahel ära jaotatud ja ta saab tegeleda oma tugevustega ehk peamiselt inimestega suhtlemisega. Juht peab tema tööd ka mõningal määral kontrollima,” lisab ta.

Hea meelega võtaksime tööle rohkem vähenenud töövõimega inimesi.

Pühendunud töötajad Liikumispuudega IT-spetsialistid on pangas töötanud aastaid ja oma tööga alati hästi hakkama saanud. Üks neist teeb lähiajal ka karjäärisammu, asudes tööle projektijuhina ühes teises äriüksuses.

Töö eeldab muu hulgas rah-

vusvahelist reisimist, millega on samuti võimalik edukalt hakkama saada. „Kindlasti on edulooks ka meie kergekujulise vaimse puudega kantseleitöötaja, kes saab oma tööga väga hästi hakkama ning on organisatsioonis tuntud ja hoitud,” räägib Heinluht.

Personalivaliku tagasilöökidest rääkides sõnab ta, et vähenenud töövõimega inimeste töölevõtmisel on neil valik õnnestunud. „Nii meeskonda sisseelamise, tööülesannete omandamise kui ka kõige muu poolest. Meil on olnud mitmeid juhtumeid, kus erivajadusega inimene pöördub meie poole, aga me ei suuda talle siiski sobivat tööd pakkuda. Kas tööülesanded nõuavad midagi muud või on muul viisil selle inimese erivajadusega mittesobivad.

Hea meelega võtaksime tööle rohkem vähenenud töövõimega inimesi, ent sobivaid kandidaate on tihti raske leida,” selgitab ta.

Allikas: Swedbanki blogi Kukkur

MÄRKA VÕIMALUST 3

Edulool on mitu nägu Ida-Virumaal asuv õmblusettevõte Svarmil on üsna unikaalne. 250 töötajast pea 20% on vähenenud töövõimega.

Juuli Nemvalts

Svarmili tehase juhataja Merle Roste ütleb vähenenud töövõimega töötajate palkamise teemat kommenteerides, et IdaVirumaa tööturul on õmblejatest suur nappus.

Roste sõnul püüavad nad värbamisvestluste ajal välja selgitada, millised on inimese soovid ning mis on ettevõtte vajadused ja võimalused. Kui vähenenud töövõimega töötaja on tööle võetud, lähtutakse kahest põhimõttest: töökeskkonda püütakse kujundada selliselt, et mitte kahjustada inimese tervist, ja võetakse arvesse töötervishoiuarsti soovitusi.

Kõik uued kolleegid, kes tööle tulevad, saavad väljaõppe ja pole määrav, kas inimene on vähenenud töövõimega või täiesti terve. „Tootmisprotsessid on üpris spetsiifilised ning oleks mõeldamatu, et töötaja suudaks kohe alguses väljaõppeta iseseisvalt hakkama

Foto: Shutterstock

mad rahul – tema ettevõtte töökorraldusega ning tööandja töötaja tulemuste ja suhtumisega töösse.”

Roste räägib loo endisest kuulmispuudega töötajast.

Kuna tootmises kasutatakse palju erinevat tehnikat, mis tekitab müraelemente, tundis töötaja, et tootmises töötamine võib osutuda kuuldeaparaadiga inimesele raskeks. „Temal puudus kogemus ja teadmine, et sellised nüansid võivad töötamist takistada, ning samuti sai tööandja aru, millised on tootmisspetsiifilised valdkonnad, kus kuulmispuudega inimene hakkama ei saaks. Mõlemad õppisime midagi olulist,” selgitab ta.

Kutsehaigused saada. Lühidalt, tööalane väljaõpe, juhendamine, instrueerimine on peamisteks märksõnadeks kõikidele uutele töötajatele,” räägib Roste.

Erinevad edulood „Sõna „edu” peaks tähendama, et inimene saab hakkama sellega, mida ta on nõus raha teenimiseks tegema. Arvan, et edulugu saab olla ka lugu, kus tulemus ei ole positiivne, kuid

mõlemad pooled ehk tööandja ja töötaja saavad aru, et ametikoht ei sobi sellele inimesele. See annab võimaluse edasi vaadata ja otsida, milline töö võiks talle sobida, kuid seda juba kogemuse võrra rikkamana,” räägib Roste. „Näiteks on meil ettevõttes õmbleja, kes vajab igapäevatoimetustega hakkamasaamiseks jalaproteesi. Siiani oleme mõle-

Sõna „edu” peaks tähendama, et inimene saab hakkama sellega, mida ta on nõus raha teenimiseks tegema.

Õmblejatöös on terviseriskideks lihas- ja skeletikahjustused, mis tulenevad ebamugavast käte, kaela, kere ja jalgade asendist. Pidevast istudes töötamisest ja sundasendist võivad need lihasgrupid saada ülekoormuse. Eriti oluline on, et töö tegemise ajal istutakse õige kõrgusega toolil ja toetatakse jalgu jalatoele. See aitab ära hoida selja liigse nõgususe tekke, mis

on eriti oluline nimmevalude vältimiseks.

Töötaja saab enda tervise heaks palju ära teha. Roste räägib, et kõige keerulisem on töötajatega, kes ei hooli ise oma tervisest. „See tekitab paigalseisu tunde. Tööandja võib luua tingimused, olla abiks ja arutleda võimaluste üle, kuid kui töötaja sellest ise ei hooli ja ettepanekutega ei aita, on raske koostööd korraldada. Mõlemapoolne ja aus diskussioon peaks olema kõige alus,” räägib Roste kitsaskohtadest.

Näide: töötajale on vastunäidustatud suitsetamine ja arsti sõnul ei aita see tervenemise protsessile kaasa, aga inimene ikka suitsetab edasi ning kui läbib kõik vajalikud terviseuuringud ja komisjonid, saab teada, et tervislik seisund pole paranenud. Veel kiputakse puhkepausidesse ja võimlemisse kergemeelselt suhtuma, kuid on tõestatud, et kehaline aktiivsus aitab leevendada tervislikke vaevusi ning hoida tervisenäitajad heal tasemel.

AS Svarmil on asutatud 1991. aastal Ida-Virumaal Kiviõlis.

Ettevõtte emafirma on ELIS Plc. Praegu töötab Svarmilis umbes 250 töötajat.

Kõik algab ettevõtte suhtumise ja kultuuri muutusest Foto: Shutterstock

Rimi personalijuhi Kaire Tero sõnul eeldab vähenenud töövõimega inimeste palkamine eelkõige suhtumise ja ettevõttekultuuri muutust. Meeskonnal peab olema tahtmist ja julgust mitmekesisusega hästi toimetamiseks. „Kui valmisolek on olemas, tuleb töötajale vajadusel kas töökohta kohaldada, eriväljaõpet pakkuda või meeskonda vähenenud töövõimega kolleegide integreerimiseks koolitada ja toetada,” selgitab Tero. „Lisaks õiglasele kohtlemisele ja hea töökeskkonna pakkumisele oleme võtnud sihiks muuta mitmekesisus kollektiivis tavapäraseks hoiakuks.

Kaasame oma vähenenud töövõimega kolleege kõikidesse ettevõtte tegemistesse. Sealjuures tagab ettevõte kuulmispuudega teenindajatele viipekeele tõlke,” sõnas Tero. „Muu hulgas oleme liitunud Eesti personalijuhtimise ühingu loodud tööandjate ühisusega, mille eesmärk on aidata vähenenud töövõimega inimesi aktiivsesse tööellu kaasata. Ühisus kannab endas samu väärtusi, mille eest Rimi on juba aastaid seisnud,” lisab ta.

Tööandjate ühisuse liikmena soovib Rimi seista selle eest, et luua vähenenud töövõimega

inimestele võimalus olla ühiskonnas aktiivne ning leida neile koht tööturul. Lisaks suurendada teiste tööandjate teadlikkust, jagades oma kogemust ja häid tavasid vähenenud töövõimega inimeste tööle rakendamisel. Tero ütleb, et nad tahavad julgustada vähenenud töövõimega inimesi neile tööle kandideerima ja teisi tööandjaid neid inimesi värbama. „Oma kogemusi jagades saame aidata kahtlejatel üle saada eelarvamustest vähenenud töövõimega inimeste tööle rakendamisel. Tahame veelgi enam võimaldada vähenenud töövõimega inimestele töövarjutamist ja praktikat, et harjutada koostööd ning leevendada erivajadustega õppurite probleeme praktikakoha leidmisel,”

RIMI TÖÖTAJATE SOOVITUSED TÖÖANDJATELE

sõnab Tero. „Meil tuleb toetada üksteist olukorras, kus ei ole selgeid vastuseid, ja aidata leida parimaid lahendusi.”

Hakkaja noormees Töötajate algatusel on Rimi paigaldamas kaupluste kassadesse Eestis veel unikaalseid invatõstukeid, et pakkuda töötamise võimalusi liikumispuudega inimestele. Esimene neist on juba Ülemiste Rimis kasutusel ning ratastoolis töötaja on selle heaks kiitnud.

Selliseid tõstukeid tahetakse paigaldada ka teistesse kauplustesse.

„Kõige erilisem lugu on meie jaoks ilmselt juhtum aastate tagant, kus kuulmispuudega noormees asus tööle Rimi kassasse,” räägib Tero. „Ta avaldas selleks ise soovi ning õnneks oli kaupluse juhatajal nii palju julgust ja töötaja soov sai teoks. Seega võib öelda, et Rimi kett oli esimene, kes julges kurdi teenindaja kassasse tööle panna.”

Nähakse kaugemale Tero ütleb, et kõige olulisem on märgata eelkõige inimest, tema motivatsiooni ja uni-

kaalsust, mitte vähenenud töövõimet või puuet. „Meie kogemus ütleb, et need inimesed on reeglina väga lojaalsed ja töökad. Lisaks toovad nad kogu kollektiivi pigem positiivseid muutusi. Rääkides töötajatega, kelle meeskonnas sellised inimesed ametis on, mainitakse sageli, et vähenenud töövõimega inimeste optimism ja pealehakkamine on imetlusväärne. Kokkuvõttes kasvab meeskonnas tolerantsus ning õpitakse nägema oma vajadustest kaugemale,” räägib Tero.

• Ära karda proovida, sest kogemused ja oskused tulevad ainult siis, kui hakkad tegema. Julget pealehakkamist!

• Märgake inimest, mitte töövõimetust.

• Võtke vastutus, et luua vähenenud töövõimega inimestele võimalus olla ühiskonnas aktiivne ja leida neile koht tööturul.

• Vähenenud töövõimega inimeste värbamisel saad endale väga lojaalse töötaja, kes on tänulik selle eest, et talle pakutakse võimalust olla ühiskondlikult aktiivne. See pole praeguses tööjõupuuduses just vähetähtis asjaolu.

• Vähenenud töövõimega inimeste värbamise eest on tänulikud ka kliendid. See näitab ettevõtte osavõtlikku suhtumist ja paindlikku personalipoliitikat, mis mõjub kindlasti positiivselt kogu ettevõtte mainele.

• Oma positiivsetest lugudest tuleb julgelt rääkida. Nii kasvatad üldist suhtumist ja tolerantsust ühiskonnas ning saadad sõnumi ka kõigile neile puudega inimestele, kes pole julgenud veel ennast tööle pakkuma tulla. Nad saavad teada, et on sinu juurde väga oodatud!

4 MÄRKA VÕIMALUST

Tööandja suhtumine on muutunud – leia vaid tahe tööd teha!

Gren on Swedbanki särasilmne IT-toe spetsialist, kellega vesteldes selgub kohe, et lisaks suurepärasele suhtlemisoskusele ja energiale, mis muudab rõõmsamaks kõigi teda ümbritsevate inimeste hallimagi argipäeva, peitub selles toredas noormehes nii mõndagi, millest võiksime kõik eeskuju võtta.

Sigrid Sõrmus

Liikumisvahendina kasutab Gren ratastooli, kuid sellest ta end eriliselt heidutada ei lase. „Põhjuseid, miks istutakse ratastoolis, on kümneid, ning välise vaatluse põhjal tihti ratastooli sattumisele hinnanguid anda ei saa. Minul on sünnitrauma, mille tulemusena pean liikuma ratastooliga, kuid arvan, et mingeid erilisi piiranguid tool kui selline mulle ette ei sea,” räägib Gren.

Pisikeste juhtumiste tähtis roll Kui palun Grenil kirjeldada tema haridusteed, töölemineku protsessi ja praegust töökohta, hõigates välja ka oma isikliku arvamuse – sa pead vist päris tark olema? –, nendib mees, et ettevõttes kõige targemaks ta end siiski ei pea ja selle tarkuseni on olnud pikk tee. Lisaks olevat esimeseks sammuks tarkuseni oma rumaluse tunnetamine. „Lõpetasin Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi ehk käisin täiesti tavalises koolis, tavaliste lastega, tavaliste tingimuste alusel. Sealt edasi tekkis võimalus ja plaan minna ülikooli. Sain sisse toonase humanitaarinstituudi inglise filoloogia erialale, kuid enne lõpliku otsuse tähtaega tekkis võimalus astuda sisse ka toonase pedagoogikaülikooli psühholoogia erialale,” räägib Gren, kes praeguseks eriala lõpetanud.

Aga kuidas siis psühholoogiast IT-sse? Gren selgitab, et meie eludes on väga suur roll kas just juhustel, aga kindlasti igasugustel pisikestel juhtumistel. „Ja niisamuti minu tööleasumine panka. See oli suuresti sündmuste kokkulangemine, mis päädis sellega, et kolmandal kursusel õhtul kell seitse ülikooli koridoris sotsioloogia loengut oodates astus mulle ligi üks minu väga hea sõber, kes

kohta viib. „Kõik muidugi sõlsilma särama. „Kas see on tub sellest, kuidas keegi oma arvutite lahtilammutamielu organiseerib,” ütleb Gren, ne, robotite kokkupanemilisades, et tema elus on parane, programmeerimine, heliku veel palju etteplaneerimist. teoste loomine, ehitamine või „Oma iseloomult olen sellihoopis moedisain – see tuleb ne, et tahaks oma eksistentsiga välja mõelda,” mõtiskleb Gren. võimalikult vähe tekitada olu„Teiseks tuleks võib-olla kordi, kus tööandja peaks minu keskenduda sellele, et leida pärast mingeid erilisi muganjulgus astuda oma turvalisest dusi või ümberehitusi tegetsoonist välja ja teha midagi, ma. Küll aga on minu tööandmida varem pole teinud. Me ja niivõrd äge, et tuli ise minu kõik tahame ju saavutada sõljuurde ja küsis, kas see teeks tumatust ja iseseisvust, ja ma mul midagi kergemaks, kui arvan, et see ongi põhjus, miks nad teeksid mulle automaatsellele kõigele mõelda ja saaselt avanevad uksed. Ma ütlen dagi iseseisvaks. Kõik uksed ausalt, et tänu neile ustele on on valla – ainult haara kinni,” mul ikka lihtsam küll, kuigi saan motiveerib Gren teisi. vabalt ka tavalistest ustest läbi „Need piirangud, mis võivad liikuda,” selgitab Gren ja lisab, olla näiteks füüsilised, on tegeet tegelikult ei saa tööandja inilikult kõik ületatavad ja hakmese eest mõelda – kui midakavad ikkagi peast. Olen töögi tahta, peab end ise kuuldakarjääris teinud seinast seivaks tegema. na asju, aga uusi asju tulebki Lisaks mõistvale tööandjale proovida, et leida midagi, on Gren väga rahul kolleegidemis paneb natuke teistmooga. „Minu suurimaks toeks di mõtlema, arendab sind ja on inimesed minu ümber, paneb asju teisiti nägema.

Mäletan kes alati innustavad ja Mina olen selle poolt, et võtta aastaid, kus julgustavad. Kolleegijulgus teha midagi teisiti. Nii ratastooliga dega käin läbi iga päev. leiab ka enda tugevused,” ütleb Neid on hästi palju, tänavatel veeremine Gren, selgitades, et neid ininad on oma ala tippmesi, kes esimesest päevast oli midagi, millele tegijad ja isiksustena peale teavad, mida nad tahavaadati järele ja super inimesed,” räävad, on tegelikult väga vähe. imestati, et mis gib Gren ja toob välja, „Elus tuleb teha uusi ja põneet paar korda on juhtuvaid asju ning arvan, et minu asi see veel on nud ka seda, et näiteks elus on neid võimalusi olnud tööbuss on katki läinud ja ei päris palju. Mul on vedanud.” saa tööle tulla, kuid siis on tulTugivõrgustiku olulisus nud mõni hea kolleeg ja Greniaastaid, kus ratastooliga tänale sülearvuti koju toonud. „Me kõik oleme muidugi erivatel veeremine oli midagi, mil„See suhtumine, et pead neva taustaga, tuleme eri kohlele vaadati järele ja imestati, et tulema tööle puhtalt füüsitadest ja see on kõik täiesti mis asi see veel on. Aga enam, liselt oma näo näitamiseks, okei. Tööelus on kindlasti häsnäiteks Tallinna kesklinnas teoon muutumas. Tänapäeval on ti palju toeks sotsiaalne võrsammul ringi liikudes, ei vaadatöökoht ikkagi mobiilne, mis gustik inimese ümber ja mina ta sulle niimoodi järele. Pigem tähendab, et tööd saad teha olen enam kui kindel, et kui tullakse ligi ja pakutakse abi,” praktiliselt igal pool. Aga ma minu ümber ei oleks neid ägetoob Gren välja ja lisab, et suhütlen ausalt, et isiklikult eelisdaid inimesi, kes mul on, siis tumine on muutunud nii sottan pigem kohal käia, sest siis ma ei oleks täna siin,” ütleb siaalses mõttes kui ka tööandtekib parem töötegemise tunGren ja lisab naerdes, et ta ja seisukohast. ne,” ütleb Gren. ausalt ei õppinud eelnevalt „On olnud ka aegu, kus tööpähe, mida rääkida võiks, vaid Miski, mis paneb silma andjatel on olnud hirme erivata päriselt tunnebki iga oma särama jadustega inimeste värbamisel, keharakuga nii. aga mul on väga hea tajuda ja Gren leiab, et ägedaid noori, Kuid kas väliselt teistsugutunnetada, et ka tööandja haksõltumata nende sotsiaalsest ne kolleeg muudab ka ettevõtkab sellest hirmust üle saama. taustast või füüsilisest poote töökultuuri? „Kindlasti. Aga See suhtumine on pigem nüüd lest, on palju, kuid neil tuleb minu elukogemuse põhjal on just käed väljapoole – kõik inivälja mõelda see, mis paneb see kahe otsaga asi. Mina olen mesed on oodatud, vahet pole, kas tuled kahel või neljal jalal GRENI NÕUANDED TÖÖLEMINEKUKS või üldse veered. Tähtis on, mis on sinu sees ja seda ressurssi • Tööle kandideerides pead vastama loomulikult põhitingimustele – kui saab väga hästi ära kasutada,” tellingutel ronida ei saa, on natuke keeruline ehitajaks kandideerida ütleb Gren. tõepoolest, aga kõik muu on sinu enda teha.

• Ära karda astuda esimest sammu ja pea meeles, et tööandjal on menEtteplaneerimist siiski palju taalne valmisolek tänapäeval olemas – kõik võivad minna ja proovida.

Tööle ja tagasi koju käib Gren • Kui esimesel korral ei õnnestu, ei tähenda see, et oled läbikukkunud. spetsiaalse tööbussiga, mis Proovi uuesti! kindlal kellaajal Harjumaa pii• Õpi oma kogemustest.

• Ole julge suhtlema. res tööl käivad erivajaduste• Sisemised hirmud on suuremad kollid, kui asi tegelikult väärt on! ga inimesed vastavasse asuFoto: erakogu

ütles, et mis sa siin koridoris konutad – tule hoopis tööle! Aasta oli siis 2006. Pikalt kõhklesin, hirme oli palju, et kas saan ikka hakkama, kas ikka kõlban – pole mul ju veel õieti haridustki. Ja loomulikult olid hirmud ka sellest enda pisikesest maailmast tingitud. Aga kui olin need sisemised võitlused endaga ära pidanud, kandideerisingi ja asusin tööle tolleaegsesse Hansapanka,” kõneleb Gren oma tööteekonna algusaegadest.

Alguses töötas Gren küll telefonimüügi alal ehk helistas klientidele ning pakkus kõikvõimalikke pangatooteid ja nõustamist, kuid kaks aastat hiljem läks ta üle IT-sse. „Praegu hoolitsen ja muretsen selle eest, et pangas töötavate inimeste arvutid, tarkvarad ja kõik süsteemid töötaksid nii, nagu peab, ning kõik saaksid oma küsimustele ja probleemidele võimalikult väikese aja-

Kui ausalt tunnistan, siis eks kõik IT-alased oskused ja teadmised on suures osas tulnud jooksvalt töö käigus.

kuluga lahendused,” räägib Gren.

Tööandja suhtumine muutunud „Kui ausalt tunnistan, siis eks kõik IT-alased oskused ja teadmised on suures osas tulnud jooksvalt töö käigus, kuid eks juba väikese poisina nokitsesin kõikvõimalike tehniliste vidinate kallal,” ütleb Gren ja lisab, et targad mehed ütlevad ikka, et kõiki asju pole võimalik ette teada – on asju, mida tuleb õppida.

Töölesaamisest rääkides arutleb Gren selle üle, et väga palju sõltub inimese, mõistagi mitte vaid erivajadusega inimese, enda initsiatiivist ja sellest, kas inimene üldse tahab tööle minna – keegi ei koputa sulle uksele palvega nende juurde tööle asuda. „Mul on olnud palju õnne – läbi tutvuste ja kontaktide –, kuid mulle tundub ka, et kui ise suud lahti ei tee ja aktiivselt oma eesmärkide poole ei liigu, ei juhtugi elus asju. Arvan, et see, kus praegu olen oma teadmiste, oskuste ja töövaldkonna juures tervikuna, on väga suurte asjade ühine summa.

Siin on väga suur osa minu lähedastel, sõpradel, imelistel kolleegidel, kes mind iga päev innustavad ja õpetavad,” räägib Gren.

Samas on Greni sõnul oluline ka üldine hoiak. „Mäletan

MÄRKA VÕIMALUST 5

hästi avatud ja aktiivne suhtleja, ma tahaks loota, et mõjun inimestele positiivselt,” ütleb Gren ja nendib, et see, milline oled sina, peegeldub ka sinust välja. „Mida positiivsem sa oled, mida aktiivsema suhtlemismalliga, seda paremini lööd sa karjääris läbi ja seda rohkem sa saavutad. Selle tarkuseni jõuda pole kindlasti aga lihtne. Karjääri alustades olin tegelikult väga kartliku iseloomuga, aga just minu kolleegid on muutnud mind veel kompleksivabamaks, avatumaks, positiivsemaks. Ja usun, et ka mina olen oma kolleege muutnud.

Igapäevases pildis ei tule neil ilmselt enam isegi see mõte pähe, et olen teistsugune.

Jah, ma veeren ringi, aga olen täpselt samasugune inimene nagu iga teine – viskan nalja, teen lollusi ja kolleegina annan endast alati 200% ja 5% veel peale. See, et ma ratastoolis olen, ei defineeri mind. Mind defineerib ikka see, mis on peas ja südames,” ütleb Gren, kes on võtnud enda eesmärgiks selle, et iga päev oleks kasvõi üks inimene, kes saab oma päeva lõpus mõelda, et miski, mida Gren tegi, muutis ta päeva paremaks.

Piiri ette ei pane Uurisin Grenilt, milliseid unistusi või eesmärke tal veel on, mispeale hakkas mees naerma ja nentis, et see kõlab nagu küsimus missikandidaadile. „Muidugi tahaks päästa maailma, see on ilus unistus.

Aga kui tuleme nüüd sellise teostatava raamistikuni, siis tahan saada oma töös veel paremaks. Leian, et üheski ametis ei ole võimalik saavutada tipptaset ja siis avastada, et nüüd oled piiri saavutanud ning enam kuskile ei liigu. Mulle meeldib kohutavalt inimesi aidata, ma olen aktiivne suhtleja ja hea probleemide lahendaja. Tahaks selles tugiüksuse vallas edasi liikuda. Mul on sihte küll ja need sihid on mul pidevalt silme ees.” „Võib-olla kõlab pisut koledasti, et ratastool algab peast ning kui ka sellega endale piirid ette paned, sead ka kõigele muule piirid ette, kuid nii on,” ütleb Gren. „Hing, süda, teotahe ja mõistus on need liikumapanevad jõud. Jah, mõistus küll vahepeal tõrgub, kuid olgem ausad – kellel ta 34-aastaselt ei tõrguks?” naerab Gren. „Mul on unistusi nii tööalaselt kui eraviisiliselt ja võtaks selle kõik kokku ühe lausega: minu eesmärk on olla õnnelik!

Ja see õnnelikkus tähendabki, et olen oma kallitele inimestele alati olemas, toeks ja abiks ning täiendan oma oskusi ka tööalaselt,” ütleb Gren lõpetuseks.

Foto: Madli Leikop

Reisalu sõnul aitavad robootikaülesanded õpetada lastele koostöö olulisust.

Hiie koolis moodustab robootika ühe osa töö- ja tehnoloogiaõpetusest. Koolis on robootikaringid noorematele ja vanematele õpilastele. Foto: Hiie kool

Robootika populaarsus koolides kasvab Robotid sobivad haridusliku erivajadusega (HEV) õpilastele täpselt sama hästi kui tavaklassi tundi, sest eesmärk on üks: tuua õppimisse vaheldust ja mängulisust, pakkuda eduelamust, arendada laste mõtlemis- ja koostööoskusi.

Madli Leikop, Koolielu portaali toimetaja

Koolides on robotite kasutamine ülesannete lahendamisel sageli ainetunni osa. Tuntud on hariduslikud robotid Ozobot, BeeBot, Edison, Edware ja Lego EV3.

Tallinna Ristiku põhikool Siin õpivad HEV-õpilased, kes omandavad põhihariduse riikliku õppekava alusel. Põhiliselt on lastel õpiraskused, tähelepanu- ja mäluprobleemid, keskendumisraskused, aktiivsus-tähelepanuhäire. Klassis on olenevalt erivajadusest 2–12 õpilast.

Robootikaringis ja ainetundides on koolis kasutusel Ozobotid, BeeBotid ja Lego EV3 robotid. Ringis rohkem, tundidest peamiselt matemaatikas ning töö- ja tehnoloogiaõpetuses. „Õpetajale on sellise tunni ettevalmistamine väga suur töö,” sõnab Ristiku põhikooli arvutiõpetuse õpetaja Eve Reisalu. „Tuleb leida ülesanded, mis teevad robotist ja programmeerimisest tunni loomuliku osa. Ei ole nii, et alguses õpime ja siis mängime. Töö robotiga peaks kinnistama teoreetilist õppimist.”

Möödunud õppeaastal osalesid Ristiku põhikooli kuuendate klasside õpila-

sed eksperimentaaluuringus „Õpperobootika mõju matemaatikaõppe tulemustele 3. ja 6. klassis”. Uuringu viis läbi Tallinna ülikooli doktorant Janika Leoste oma doktoritöö raames. Tunnimaterjalid valmistas ette Leoste, õpetaja viis kord-kaks nädalas läbi matemaatika-robootikatunni, kokku 20 tundi. „Õpilased olid hästi motiveeritud, ootasid seda tundi. Samas mõtlen, et kui kõik matemaatikatunnid oleksid robootikaga seotud, siis õpilased väsiksid ära,” räägib Reisalu. Aga Reisalu nendib, et matemaatika tasemetöö tulemused olid robootikat kasutanud klassis veidi paremad kui paralleelis, kus robootikat ei olnud. „Võib-olla oli klassi koosseis selline, et tulid paremad tulemused. Igatahes mõjus robootika positiivselt,” on ta kindel.

Katsetundides kasutati Lego EV3 roboteid. „Need robotid on mõeldud õpilastele paaris töötamiseks. Meie õpilaste puhul on hästi näha, et nad tahaksid töötada üksi,” rääkis Reisalu. „See oligi hea koht selgitada, kui oluline on koostöö. Vähe on elukutseid, kus sa täitsa omaette oled. Ikka pead teistega arvestama, koos tegutsema ja planeerima.”

Kas robootika mõjutab HEVõpilaste kutsevalikut? „Kindlasti aitab see neil valikuvõimalusi avaramalt näha. Et robotit programmeerida ja tööle saada, on vaja mõttetööd. Areneb nende keskendumisoskus. Vahva on vaadata, kuidas õpilased, kes oskavad robotiga paremini toimetada, aitavad teisi. Enesekindlus kasvab, ja see on õpilasele eduelamus, kui ta tunneb, et suudab teisi õpetada,” sõnab Reisalu.

Tartu Hiie kool Kuulmis- ja kõnepuudega lapsed omandavad põhihariduse ning kuulmispuudega koolieelikud saavad koolieelset ettevalmistust Tartu Hiie koolis.

Robootika on kooli õppekavas ja huvitegevuses tugevalt esindatud.

Kooli robootikaõpetaja Tarmo Binsoli sõnul on robootikaklassis algajatele Lego WeDo ja WeDo 2.0 baaskomplektid ning lisatarvikud, I kooliastme lõpust tegeletakse Lego Mindstorms NXT ja Lego EV3 baaskomplektide ning lisatarvikutega.

Arvutiklassis on haridusrobotite BeeBot, BlueBot, Ozobot ja Edison komplektid ning palju matte, mille peal robotid liiguvad.

Hiie koolis moodustab robootika ühe osa I kooliastme tööõpetuse, II kooliastme töö- ja tehnoloogiaõpetuse ning I–III kooliastme informaatika ainekavast. Koolis on robootikaringid noorematele ja vanematele õpilastele.

Binsol kinnitab, et robootika kasutamine õppetöös arendab tehnoloogilist mõtlemist

ja seostab omavahel erinevate ainete teadmised. „Kõne- ja kuulmispuudega õpilaste puhul saab robootika kaudu arendada lugemisoskust – etteantud (tekstiliste või pildiliste) juhendite lugemine ja järgimine – ning kirjutamisoskust (teksti sisestamine klaviatuurilt),” lisab informaatikaõpetaja Mari Tõnisson. „On oluline, et õpilased, kes kogevad edu harvem kui tavalapsed, tunnevad rõõmu, kui suudavad midagi oma tahte järgi tööle panna. Selle tegevuse käigus saavad nad paremini aru, kuidas maailmas asjad toimivad. HEV-õpilase jaoks on robootika võimalus osaleda

teistega võrdväärselt robootikavõistlustel ja -üritustel.” „Kindlasti vajab HEV-õpilane robotitega tegutsemiseks rohkem aega, katsetamist ja proovimist, harjutamist erinevates olukordades, et kinnistuksid kindlad oskused. Algtõuke annab sageli õpetaja ning ka esimesed sammud robootikas tehakse üldjuhul koos õpetajaga,” selgitab Binsol. „Meie õpilastele on vaja lihtsustada juhendite teksti, muuta lauseid lühemaks ja lihtsamaks, võõrsõnad tuleb asendada.

HEV-õpilase jaoks on oluline õige fondi suurus, rea- ja lõiguvahed. Peamine on aga see, et töökäik tuleb jaotada algoritmide (sammude) kaupa ning iga töökäik vajab eraldi selgitamist,” lisab ta.

Laiem kasutegur Õpetaja vaatenurgast tõid nii Tõnisson kui ka Binsol robotite õppetöös kasutamise kohta esile palju positiivset: robootika ja infotehnoloogia üldiselt aitab HEV-õpilase õpetajal mängu ja vahvate ülesannete abil õpetada nii mehaanika kui ka programmeerimise põhitõdesid, aga ka mistahes õppeaine sisuga seotud teemasid. Robootika toob tundi huvitava praktilise tegevuse, mis haarab õpilasi ja hoiab nende tähelepanu. Täieneb õpilaste sõnavara nii eesti kui ka inglise keeles, areneb algoritmiline mõtlemine ning õpilaste loovus.

Hiie kooli õpilaste kutsevaliku kohta tegi aga Binsol huvitava tähelepaneku: „Seda ei tea, kas see on just robootikast tingitud, kuid suurem osa meie kooli noormeestest jätkab pärast põhikooli lõpetamist õpinguid kutseharidussüsteemis tehnoloogilistel aladel.”

Leiame need Lotted ja Brunod üles ning aitame neil areneda ja arendada Metalliettevõte Radius Machining OÜ on üks ettevõtetest, kes läbis hiljuti EASi toetusprogrammi raames digidiagnostika, millega ettevõtte tootmisseadmeid veel efektiivsemalt ära kasutada.

Veljo Konnimois, Radius Machining OÜ tegevjuht On igati tänuväärne, et HEV-õpilastele keskendunud koolid on leidmas võimalust tutvustada bot’e. Robootikatunnid võivad tunduda esialgu tõesti mängulise elemendina kooli põhiõppetöö kõrval. Mida aeg edasi, seda rohkem saab bot’e kasutada põhiõppe omandamiseks juba varajases koolieas. Botrobot öökapil aitab korrata võõrkeelt või laulusõnu-luuletusi. Kaugel ei ole seegi, kui kohustuslik lugemiskirjandus unejutuna maha mängitakse. Isegi kuni sinnamaani välja, et bot annab märku vanaemale või vanaisale mõne ravimi manustamise ajast.

Lihtsustatult on bot’i kaasamine igapäevaõppetöösse kellegi teise loodud rakenduse või äpi kasutamine. Oma lastele tuletan ikka ja jälle meelde, et ärge olge sisu tarbijad, vaid selle loojad. Sama kehtib meid ümbritseva tehnika kohta. Senikaua, kuni see aitab kaasa laste loovusele, arvutus- ja inseneriteaduste valdkonna arendamisele, kiidan takka. Loovust saame arendada tööõpetuse praktilise poolega. Bot’ide lahtimonteerimine ja sellest omanäolise kokku panemine on samm edasi, mida tööõpetuse tunnid meie lastele pakkuma peaksid.

Senise süsteemi juures koolid siin üksi hakkama ei saa. Kipun ennast juba kordama, aga riik saab just siin tööstusele appi tulla. Leiame need Lotted ja Brunod üles ning aitame neil areneda ja arendada.

6 MÄRKA VÕIMALUST

Meeskonna mitmekesisus toob loovuse välja SEB-s töötab vähenenud töövõimega inimesi jaepangandusest IT-ni. Pangas ei ole rasket füüsilist tööd nõudvaid ametikohti ja hinnatud on kogemus.

Võrdseid võimalusi pakutakse kõigile. Tööjõuturu olukord juba sunnib iga töötaja potentsiaali ära kasutama.

Mariliis Pinn

Küsimustele vastas SEB personaliosakonna HR-officer Kaidi Luide.

sed kõikidele vajadustele ja muredele, mis meie töötajatel on olnud.

Milliseid töid vähenenud töövõimega inimesed SEBs teevad?

Inimõigused, võrdne kohtlemine, mitmekesisus ja kaasamine on SEB-s väga olulised teemad. Seisame hea võrdsete võimaluste tagamise eest kõigile, sõltumata kultuurist, soost, usust, rassist, erivajadusest või isiklikest tõekspidamistest.

Meil töötab vähenenud töövõimega inimesi jaepangandusest IT-ni.

Miks olete otsustanud tööle võtta vähenenud töövõimega inimesi?

Värbame tööle inimesi, kelle suhtumine ja hoiakud vastavad meie põhiväärtustele ning kellel on nõutavad oskused, teadmised ja kogemused. Pakume kõigile võrdseid võimalusi. Kõikidele ametikohtadele kandideerimisel kehtib sooline, vanuseline, rahvuslik jms võrdsus.

Pangas ei ole rasket füüsilist tööd nõudvaid ametikohti ning hinnatud on kogemus.

Vastavad põhimõtted kajastuvad meie personalipoliitikas, ärieetika koodeksis jm dokumentides ning neid järgitakse täies ulatuses.

Milliseid tingimusi olete nende töölevõtmiseks looma pidanud?

Ratastooliga liikuvale kolleegile oleme korraldanud töökeskkonna selliselt, et ta saab majas liikuda ja töötada võimalikult mugavalt. Lisaks oleme loonud võimaluse töötajal koos abistajaga tööl käia (loonud ka temale koha) ning eraldanud ruumi, et töötaja saaks pidada talle vajalikul moel puhkepausi. Liikumisraskustega kolleegidele oleme võimaldanud parkimiskohti kontori lähedusse. Lisaks oleme tegelenud kõigi töötajate teadlikkuse tõstmise ja koolitamisega, et nad oskaksid toetada ning märgata vaimse erivajadusega kolleegi.

Millised olid suurimad hirmud vähenenud töövõimega inimeste palkamisel? Kas need realiseerusid või osutusid pigem alusetuks? Üldjuhul on tööandjal keelatud värbamisel küsida töötaja tervisega seotud küsimusi. Vähenenud töövõimega töötaja puhul on aga tema vajadustele vastava töökoha kujundamiseks vaja infot.

Näiteks on oluline teada, kas töötajal võib olla tervislikus seisundis midagi sellist, millega tööandja arvestama peaks, et vajadusel õigel ajal ja viisil reageerida ning abi osutada. Me ei ole peljanud palgata inimest, kes ametikohale kõige paremini sobib, sest kõik väljakutsed on lahendatavad.

Nii oleme leidnud lahendu-

Kui mõni ettevõte soovib ka palgata vähenenud töövõimega inimest, aga kahtleb veel selles otsuses, siis millised on teie soovitused ja kogemused, mida sooviksite teistega jagada?

Meie kogemused on olnud väga positiivsed ja julgustame ka kõiki teisi ettevõtteid sama tegema. Ühesugune meeskond kipub mõtlema ühtemoodi ja see ei soodusta innovatsiooni. Erinevused rikastavad ja on positiivsed, peaksime kasutama selles peituvaid võimalusi.

Tähistasite ka mitmekesisuse päeva, mille eesmärk on märgata ja väärtustada iga inimese tähtsust ning erakordsust nii ettevõtetes ja organisatsioonides kui ka ühiskonnas laiemalt. Miks?

Kui oluline on teie hinnangul

Foto: Shutterstock

teadvustada inimeste mitmekesisust ja kas Eesti ettevõtetes tehakse seda piisavalt?

Demograafiline situatsioon (elanikkonna vananemine, tööjõu liikumine jne) on praegu selline, et selleks, et tulevikus edukas olla, peavad ettevõtted suutma tagada oma kõige väärtuslikumale ressursile turvalise keskkonna, kus iga inimese arvamus on väärtustatud ja austatud, olgu ta noor, vana, mees, naine, teisest kultuurist, vähenenud töövõimega jne. Peame mõistma, et erinevustes peitub suur võimalus. Ühiskonnas toimuvate muutustega tuleb kaasas käia ja ettevõte peab oma klientide paremaks mõistmiseks peegeldama ka sisemiselt tänapäeva mitmekesist ühiskonda.

Kaasavas organisatsioonis on igal töötajal võimalik kasutada oma potentsiaali täies ulatuses. See on kultuur, kus tuntakse uudishimu uute kogemuste vastu ning kus suhtutakse erinevustesse austusega. Mitmekesisus hõlmab kõike seda, mis teeb meist unikaalsed indiviidid.

Mitmekesisus tähendab SEBle inimeste isikupära, professionaalse ja haridusliku tausta erinevuste, aga samuti identiteedi (vanus, sugu, seksuaalne orientatsioon, erivajadus, geograafiline päritolu) respekteerimist ning hindamist. Erinevad vaatenurgad on vajalikud, et olla senisest loovam, lahendada probleeme efektiivsemalt, langetada paremaid otsuseid ning juhtida riske.

Mitmekesisuse päeva tähistamiseks pakkusime Tallinnas Tornimäe kontoris kuulmispuudega inimestele teenindust eesti ja vene keeles viipekeelse tõlgi abiga ning see oli igati edukas. Töötajate seas teadlikkuse tõstmiseks toimus viktoriin, pangakontorid pakkusid klientidele mitmekesisuse päeva kommi ning meie maja kohvikus oli mitmekesisuse päeva eripakkumine, lauarääkijad ja flaierid info levitamiseks.

Keskus, mis näeb inimeste võimete ja vajaduste taha Astangu kutserehabilitatsiooni keskus on tegutsenud üle 20 aasta. Tihti arvatakse ekslikult, et tegu on haridusasutusega, ent keskus allub hoopis sotsiaalministeeriumile. Eelkõige seetõttu, et üks olulisematest tegevussuundadest on rehabilitatsioon.

Juuli Nemvalts

Keskuse rehabilitatsiooniosakonna juhataja Kadri Joosti sõnul on nende peatähelepanu suunatud erivajadustega inimeste tööhõive ja elukvaliteediga seotud tegevustele. „Kõige tähtsam on, et meie kliendid leiaksid oma elus rahuldust pakkuva väljundi. Töötame selle nimel, et nad saavutaksid elus võimalikult suure iseseisvuse, olgu siis rehabilitatsiooniteenuste, õppimise või tööhõiveteenuste kaudu,” ütleb ta, lisades, et nende töö inimeste elukvaliteedi toetamisel põhineb arusaamal, et inimene ise teab kõige paremini, mida ta oma elult ootab ja soovib ning mis paneb tema silmad särama. „Meie toetame teda eesmärkide täitmisel. See on terviklik tegevus, mis on seotud mitmete partneritega – inimese,

tema pere, kogukonna ja tööandjaga,” selgitab ta.

Süsteemne lähenemine Keskusel on kolm peamist tegevussuunda: iseseisvat toimetulekut toetavad tegevused, kutse- ja tööõpe ning tööle saamise toetamine.

Juba Astangule saabudes vesteldakse inimesega ning arutatakse läbi tema eluplaanid, et mõista, millised on vajalikud tugiteenused tema tööeluks ettevalmistamisel. „Olulist rolli mängivad meie majas rühmajuhendajad, kes on õppijate igapäevased saatjad ja on kursis iga oma rühmaliikme käekäiguga nende endi seatud eesmärkide täitmisel. Erinevad spetsialistid aitavad toime tulla vaimsete, füüsiliste või sotsiaalsete erivajadustega. Paljude meie

inimeste jaoks on suur väljakutse kohaneda muutustega, luua ja hoida suhteid või olla püsivalt aktiivne. Näiteks psühholoogi teenus, muusikateraapia, tegevusteraapia, füsioteraapia ja eripedagoogi teenus on tugiteenused, mis on paljude jaoks ka eeltingimuseks, et õppida uusi oskusi ja liikuda elus edasi,” räägib Joost.

Veel pakutakse abivajajate paremaks abistamiseks hindamis- ja nõustamisteenust, mille eesmärk on kaardistada inimese vajadused ja tugevused ning anda soovitusi, millega kliendi elukvaliteeti parandada. „Näiteks anname nõu teemadel seoses tervishoiu- ja rehabilitatsiooniteenustega, abivahendite ja kodukohandustega ning muude erivajadusega inimestele ettenähtud teenuste ja toetustega. Teenus on kättesaadav kõigile soovijatele ega eelda Astangule õppima asumist,” selgitab Joost.

Koolile lisaks ka amet selgeks Astangu keskus pakub vähenenud töövõimega inimestele laia valikut õppimisvõi-

MÄRKA VÕIMALUST 7

Foto: Astangu kutserehabilitatsiooni keskus

Majahoidja Madise teekond töökohani Madis on 30ndates noor heleda peaga mees.

Kui ta hommikul majahoidjana tööd alustab ja hoolsalt nelja kortermaja ümber askeldab, ei aima keegi teda vaadates, et noormehe tee valitud eriala ja töökohani oli uskumatult pikk ning täis eneseületust.

Juuli Nemvalts

Madise tee praeguse töökohani pole sujunud nii kergelt, kui inimestel enamjaolt läheb.

Tema unistuste elluviimisel on olnud komistuskiviks vaimne puue, kuid tohutu sihikindlus, mida ta ametit omandades üles näitas, on päädinud tasuva töökoha ja majaelanike rahuloluga. malusi. Koostöös Haapsalu kutsehariduskeskusega pakume kutseõpet, veel on meil täiskasvanute täiendkoolituste raames tööõppekursused ning kohanemiskursused. „Meil on valikus 12 erinevat kursust, mis toetavad töös õppimist. Õppetöös kasutame väga palju praktilisi tegevusi. Isegi üldained, nagu matemaatika, eesti keel või digioskused, toetavad tööd valitud erialal,” lisab Joost. Õppetöös pööratakse palju tähelepanu ka iseseisva elu oskuste arendamisele: näiteks iseseisev liiklemine, raha planeerimine, kogukonnateenuste kasutamine, toidu valmistamine jpt.

Iga rühma juures on oma tööhõivespetsialist, kes toetab õppijat praktikakohtade leidmisel ja valmistab teda ette tööeluga kohanemisel. Sama oluline kui töö õppijatega on töö ettevõtja või kaastöötajate ettevalmistamisel enne praktikandi saabumist. „Kõige sagedasem ebaedu põhjus on ettevalmistamata praktika. See omakorda süvendab umbusku erivajadusega töötajate suhtes. Eduka praktika huvides võib olla vajalik isegi tööhõivespetsialisti praktikakohal viibimine esimeste nädalate jooksul, kui praktikant ja kollektiiv vajavad tuge teineteisega kohanemisel. Mitmed Astangu partneritest tööandjad võivad kinnitada, et kohandatud ja toetatud

Astangu keskus pakub vähenenud töövõimega inimestele laia valikut õppimisvõimalusi.

praktika kaudu on tööle tulnud palju püsivaid ja kohusetundlikke töötajaid,” tunnustab Joost partnerite püüdlusi. „Seoses hiljutise tööhõivereformiga on tööhõive teema ühiskonnas võimendunud ning Astangu keskuse kompetents sobitub paremini praegusesse Eesti ühiskonda,” kiidab Joost muutusi. „Koostöö, paindlikkus ja individuaalsuse arvestamine on märksõnad, mis ühendavad meid ja meie partnereid.

Meie missioon on tähtsustada elukvaliteeti ning kanda ja levitada mõtteviisi erivajadusega inimese võimetekohasest osalemisest ühiskonnas,” lisab ta.

Hea teada: Astangu keskus on pikaajaline partner erinevatele institutsioonidele ja organisatsioonidele, nagu sotsiaalkindlustusamet, Eesti puuetega inimeste koda, haridus- ja teadusministeerium, sotsiaalministeerium ja töötukassa, kelle tegevus on samuti suunatud suurema toetusvajadusega inimestele.

Töökoht mändide all Madis võtab oma töökohta väga tõsiselt, ta on viisakas ja teretab igal hommikul kõiki majaelanikke. Tema sõnul on töö vabas õhus vaheldusrikas, ainult suure lumega talvel on raske avarat territooriumi puhtana hoida – siis peab ta käima ümbrust lumest puhastamas kaks korda päevas. Vajalikke puhastusseadmeid käsitseb ta osavalt ja tööruum, kus ta tarvikuid hoiab, on piinlikult puhas.

Majaelanikega Madisest rääkides kiidavad nad noormeest. „Ta hoiab ümbruse puhtana ja varasemate majahoidjatega võrreldes on ta hoolas ja tubli. Me oleme temaga väga rahul,” sõnab vanem proua, kes pargitud autost väljub.

Kool muudab Tubli noormees on selle ametikoha nimel lõpetanud Kopli ametikooli kaks korda. Hariduslike erivajadustega õpilastele ametioskusi pakkuv kool õpetab välja puhastusteenindajaid (kui täpne olla, siis puhastusteenindaja abilisi). Tublimatele õpilastele, kes puhastustehnika ja masinad paremini selgeks saavad, pakutakse iseseisvat tööd puhastusteenindajana. See on koolilõpetajatele suur samm, et iseseisvas elus toime tulla ning ka palganumbrid kinnitavad seda. Lisaks saavad nad kooli lõpetades kutsetunnistuse, mis on edaspidises tööelus väga oluline. Õpetajate sõnul on nende õpilastel igapäevaelus eduela-

Siim Saar trollipargis

musi kordades vähem. Pädeva spetsialistina töötades saavad nad kinnituse, et neilgi on võimalik iseendaga toime tulla, käia tööl ja olla hinnatud töötaja.

Madise ema Marje räägib, et neile valmistas puhastusteeninduse eriala avamine suurt rõõmu, tollal kandis õppesuund kodumajanduse nime. Madis sai palju teadmisi toiduvalmistamisest, pindade puhastamisest ning tekstiilide parandamisest ja hooldusest. Kõik see andis varem pelglikule noormehele tohutult enesekindlust juurde. Käidi erinevates kohtades praktikal, mis andsid praktilisi oskusi ja teadmisi ning mitmekesise tööpagasi. „Ta ületas praktikakohtades oma hirme ja saab nüüd hästi hakkama. Kuna kodumajandusõpe muutus puhastusteenindaja omaks, läks Madis uuesti kooli eriala omandama, sest talle tundus, et see amet annab rohkem valikuvõimalusi,” lisab ema. Madis ise kiidab kooli, kus keskkond toetas õppimist ja vähem oluline ei ole õpilaste tore omavahe-

line läbisaamine, mida on ka aastate pärast hea meenutada.

Siimu ja Maksimi tee Kohtun sama eriala värskete koolilõpetajatega, minuga räägivad Siim ja Maksim. Siimul aitasid kooli valida Mattiase põhikooli õpetajad, kui noormees õppis lisaaastal. „Sain tulla Kopli ametikooli proovipäevale, osalesin toiduvalmistamise tunnis ja nii see algas,” kirjeldab Siim toonast aega.

Maksimi valikud olid keerulisemad, tema valikuid aitas teha lastekodu, kust poiss pärit on. Kuigi noormehe esmane valik oleks olnud elektrikuamet, nõuab kehtiv seadus keskharidusega väljaõpet ja see jääb põhikooliharidusega Maksimile praegu kättesaamatuks. Küll aga oli ta tubli, et tuli eestikeelsele väljaõppele kasina keeleoskusega ning pidi kaks korda rohkem pingutama, lisaks ametiõppele õppima juurde uusi eestikeelseid sõnu ja erialatermineid. Õpetajad tunnustavad Maksimi ponnistusi – alguses tunnis sõnatult põrnitsev poiss

suutis hiljem teisi praktikal eesti keeles juhendada ja õigeid töövõtteid õpetada.

Viimases praktikakohas Kristiine keskuses pakuti Maksimile täiskohaga puhastusteenindaja ametikohta, mille üle tunneb noormees eriti uhkust.

Tema püüdlikkust puhastusmasinatega töötades on märganud ka teised.

Siim tegi esimese praktikatöö oma eelmises koolis, Mattiase koolis, kus ta varem poisina õppinud oli. Noormehe huvi trollide vastu viis teda hiljem praktikale trammi- ja trolliparki, kus ta puhastas trolle ja kontoriruume. Sealsed töötajad olid temaga väga rahul. Nüüd otsib Siim busside ja ühistranspordi suunal puhastusteenindaja ametit.

Ametikooli tunnustavad mõlemad noormehed, nende sõnul on laiapõhjaline õpe valmistanud neid hästi ette iseseisvaks eluks ja nii ei jää nad isegi söögi tegemisel hätta. Siimu sõnul saab ta ka Pavlova koogiga hakkama, kuigi lemmikuks on siiski makaronid hakklihaga. Maksim lisab, et oskus enda eest hoolitseda ja teadmised eluolust tulevad igati kasuks, sest juba sellel kuul läheb ta üksi elama talle eraldatud sotsiaalmaja korterisse.

Tugiisiku abi Vaatamata sellele, et vaimse puudega inimesed saavad ameti kenasti selgeks, vajavad paljud neist siiski tugiisikut, kellel on oskused ja teadmised, kuidas erivajadustega inimesi töö tegemisel vajadusel toetada. Olgu selleks siis muutunud töötingimused või töö asukoht, uued masinad või keeruliseks läinud töösuhted. Pealegi eeldab tugiisiku töö empaatiavõimet ja oskust näha suuremat pilti, et erivajadusega inimene saaks tööelust täit rahuldust ja tuleks endaga toime. Väike palk ja spetsiifilised nõudmised nõustajale ei tee tugiisiku ametit kuigi ahvatlevaks.

Keerulisem on neil koolilõpetajatel, kellel pole lähedasi – nii vajaks Maksim endale pädevat tugiisikut, keda pole aga võtta. Madisel on selliseks inimeseks vormistatud tema ema.

8 MÄRKA VÕIMALUST

Raamatut ei tasu hinnata kaane järgi – sama kehtib inimeste kohta Swedbanki Liivalaia tänaval asuvasse kontorisse astudes võtab külastajaid infolauas vastu tore ja energiline noormees. Pelgalt välise vaatluse põhjal ei oskaks aga ehk aimatagi, et sel noormehel on piiratud töövõime.

Foto: erakogu

Sigrid Sõrmus

Gert on 24-aastane Viljandist pärit noormees, kellega vesteldes kiskus teema suisa vägisi muule eluolule, aga mitte sellele, millest me tegelikult rääkima tulime. Kui aus olla – ma ei saanud enne temalt üle küsimist tegelikult arugi, millest me üldse rääkima peaksime.

Gert, kes sa oled ja millega sa tegeled?

Olen Gert. Viljandist pärit, 24-aastane. Lõpetasin 2011. aastal Viljandi maagümnaasiumis põhikooli, misjärel proovisin õppida täiskasvanute gümnaasiumis, aga oma tervisest lähtuvalt ma seal kaua olla ei jaksanud – väsisin liiga kiiresti ära.

Sündisin 1994. aastal täiesti terve lapsena, õigeaegsena.

Polnud midagi viga – hakkasin õigel ajal käima, rääkima, hüppama-kargama. Kolmeaastasena juhtus aga selline lugu, et hakkasin äkki komistama ja varsti ka kukkuma. Ema läks seepeale minuga arsti juurde, kes arvas, et küllap lollitan niisama. Aga üks mu ema tuttav oli füsioterapeut, kes mind vaatas, ja ta ütles, et kõik mul siiski korras ei ole, näiteks kehahoiak on hoopis teine. Seejärel läksime Tartusse lastekliinikusse, kust öeldi, et mul on tsüst, mille tagajärjel oli olnud kerge parema kehapoole halvatus. Täpselt ma ise ei mäleta – tean ainult nii palju, kui mulle räägitud on.

Ja mis sai edasi?

Siis tehti operatsioon, mulle paigaldati šunt ja öeldi, et kõik saab korda. Uuesti käima hakkasin alles nelja-aastaselt.

R ä ä g i o m a ko ol it e e s t lähemalt.

Lapsena oli mu elu selles suhtes väga raske, et isegi kui proovisin koolis käia, väsisin väga ära ja seetõttu olin enamasti koduõppel. Õnneks on mu ema ja tädi õpetajad ning nad said mind kodus õpetada. Põhikoolis käisid ka aineõpetajad mulle kodus tunde andmas ja olen selle eest neile väga tänulik. Põhikooli lõpetasin neljade-viitega. Pärast põhikooli proovisin täiskasvanute gümnaasiumis õppida, aga seal ma väsisin väga ära, kuna päevad olid pikad ja tekkisid suured peavalud.

Lapsena oli mu elu selles suhtes väga raske, et isegi kui proovisin koolis käia, väsisin väga ära ja seetõttu olin enamasti koduõppel

Ja edasi?

2003. aastal, kui olin esimeses klassis, tekkisid mul sellised peavalud, mida ei oskagi kirjeldada. Selline tunne, nagu mingi asi suruks pead kokku. Läksime jälle Tartusse ja oli teine operatsioon ning siis saadi asi lõplikult korda. Aga see tsüst paikneb ajus poolkeral, mis aitab tegeleda reaalainete ja muu sellisega, mistõttu väsisin koolis hästi kiiresti ära.

Aga mis sulle selle juures meeldib?

Inimestega suhtlemine, nende abistamine, probleemidele lahenduse leidmine. Ja seda kõike see töökoht mulle pakub. Ka väliskolleegide teenindamine, oma ettevõtte inimeste abistamine, pakkide vastuvõtmine – kõik infolauaga seotud teema. Ma olen väga rahul.

Kui tööl olles tuleb hetk, kus väsid ära ... mis sa siis teed?

Võtan pausi ja istun niisama.

Või siis ütlen tõesti ülemusele, et pean võtma aja maha. Ja see on täiesti võimalik. Tööandja on väga vastutulelik. Kui ma näiteks ütlen, et olen haige, ei ole probleemi, et peaksin järgmisel päeval tööle tulema. Kui on mingi mure, leitakse lahendus.

Ehk siis – kõik sai alguse tsüstist?

Just. See on põhjus, miks ma ära väsin. Aga arstid on öelnud, et neil on niigi hea meel, et mul nii hästi on läinud. Võin tuua näite sellest ... kui koolis käisin, siis esimesed kolm-neli tundi töötas kõik perfektselt, mõte jooksis. Ja järsku käib… *teeb sõrmenipsu*. Koolis oli selliseid situatsioone hästi palju. Aga nüüd on natuke paremaks läinud, ju on pingeid vähem.

Sul on seos ka Astangu kutserehabilitatsiooni keskusega?

Jah. Pärast täiskasvanutes proovimist olin aasta aega kodus, aga siis leidis mu sugulane Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse. Läksin sinna kursusele „Sissejuhatus

infotehnoloogiasse”. Tegin ka sisseastumiskatse bürootöö erialale ja sain sisse. Ja siis märtsis, enne kevadvaheaega, kutsuti mind jutule. Mul tekkis muidugi kohe küsimus, et millega ma hakkama sain, aga sain hoopis pakkumise Swed-

uurivad ikka, kuidas mul läheb. Mulle väga meeldib oma kolleegidega suhelda. Siin ettevõttes töötamine on dream come true. Isegi kui peaksin end haridusalaselt edasi arendama, tahaksin siin edasi töötada. Mulle meeldib klienditeenindus.

See on su esimene töökoht.

Kas algus oli raske?

Iga algus on raske ja eks iga töö nõuab alguses harjumist, aga nüüd olen juba nagu vana kala vees.

Pilt tehtud Peterburis, kuhu Gert möödunud suvel reisis.

banki tööle minna. Astangult arvati, et mulle võiks see töökoht sobida, sest olen jutukas ja julge suhtleja. Swedbank otsis nimelt Astangu kaudu infolauda praktikanti. Tulin proovima ja siiani olen tööl ning pean ütlema, et paremat tööandjat erivajadusega inimesele annab leida.

Aga miks seal nii hea on?

Sest inimesed on hästi sõbralikud. Ning loomulikult olen rahul palgaga. Vahel tekib ikka tööelus ka väsimuse hetki, aga siis saan paluda pausi. Eriti tekib väsimus siis, kui õpin uusi asju, aga see ei ole enam nii hull, kui oli koolis. See on hoopis teistsugune väsimus.

Milliseks hindad oma töölesaamise protsessi?

Astangule olen muidugi suure tänu võlgu. Minule tuli see

kõik ootamatult, ei kujutanud üldse ette, mis ees võib oodata. Ja siis öeldigi, et tuled kõigepealt ja proovid nädala koos inimesega, kes enne mind seal töötas. Praeguseks olen infolauas üksi, samas on alati olemas keegi, kelle saab kutsuda, kui vajan abi. Olin proovinädala ära, kõik läks hästi ja saingi praktikandiks. Pärast seda vormistati mind juba tööle.

Minu tööga ollakse rahul. Eks uusi ülesandeid tuleb ikka, aga olen alati valmis õppima ning julgen öelda, et praegu tunnen oma tööd juba väga hästi.

Kuidas kolleegid sinusse suhtuvad?

Kõik on väga sõbralikud ja arvestavad. Eks majas ikka teatakse minu tervise kohta.

Meil on ju ka Rootsi-Läti-Leedu harud ja isegi need kolleegid tulevad minu juurde ning

Kes sulle kõige rohkem toeks on olnud?

Pere ja muidugi minu töökaaslased. Vahel olen pöördunud ka Astangu inimeste poole. Nemad olid mulle alguses palju toeks ja muidugi ka sugulane, kes mulle üldse Astangut tutvustas. Pere on mul samuti väga rahul, et olen sellise töökoha leidnud.

Milline inimene sa oled?

Arvan, et olen hea suhtleja, lahke ... lõbus ja pingevaba. Ma arvan, et see ongi mind edasi viinud, sest väga paljud kolleegid käivad ka minu juures küsimas, kuidas ma suudan kogu aeg naerusui olla. Kui olen infolauas ja tuleb klient ning ma olen torssis näoga ... ei jääks ju head tunnet? Ja ma olen hästi kannatlik ka.

Mis sind aitab, kui tuleb ette raskem päev?

Siis tuleb lihtsalt lähedaste poole pöörduda. On tõesti olnud raskeid hetki, kui ma väsin, aga neil hetkedel tuleb mõelda loogiliselt ning olen

Iga algus on raske ja eks iga töö nõuab alguses harjumist, aga nüüd olen juba nagu vana kala vees.

sellest loogikast edasiminekuks jõudu ammutanud.

Lisaks aitab mind mõte, et kui peaksin end tööga seoses käest laskma, läheksin kohe koju kahe seina vahele tagasi. Sellel ma aga juhtuda lasta ei saa.

Räägid ehk lõpetuseks oma eluunistustest? Üks minu eluunistus on juba täitunud ja see sai teoks 25. mail, kui läksin Nickelbacki kontserdile. Võtsin pool aastat varem selle jaoks spetsiaalselt vaba päeva. Läksin mitu tundi varem kohale ja olin tavapiletiga saanud fännitsooni värava ette. Enne Nickelbacki lavale tulekut läks seal aga hirmsaks tunglemiseks – muutusin tõsiselt kurvaks, et pean ilmselt sellest asukohast ära minema. Ja järsku tuli turvamees, kes pakkus mulle, et võin täiesti lava ette tulla …

Ma pole elusees sedasi hüpanud ja karanud – mul ei olnud järgmisel päeval häält, aga ma ei kahetse midagi. See oli elu parim kogemus. Sellised elamused aitavad ka elus edasi. Aga täitumata unistus on saada oma korter. Ja reisida tahaks ka!

Kui oleme juba üsna pikka aega vestelnud, teatab Gert äkki, et tal tuli haigusega seoses veel üks asi meelde. Mis? Kuna olen iseendaga loomulikult nii harjunud, tuli alles praegu meelde, et tüstiga seoses said mul ka silmanärvid kahjustada ning vasak silm on mul praktiliselt pime, vist nii 15%. Parem silm kuskil 80% koos prillidega. Aga selle kõigega harjub ja prillidega võin arvutitööd teha, see ei takista kuidagi. Ühtlasi on prillid ainsad, mida võib nimetada mu abivahendiks tööga seoses, õnneks muid ümberkorraldusi ei ole pidanud tööandja minu pärast tegema. Olen tõesti oma tööga väga rahul ja ülitänulik selle eest, et ma üldse siia tööle sattusin.

MÄRKA VÕIMALUST 9

Karl-Martin Idol:

kes ei viitsi oma elu nimel vaeva näha, ei tohiks viriseda Karl-Martin Idol on noor hakkaja mees, kes töötab Delfi toimetuses teemaveebide toimetajana. Tema tegemisi jälgides tundub, et ta jõuab rohkem kui tavaline eestlane. Karl-Martini tunneb juba eemalt ära ratastooli järgi, millega ta liigub. Ta räägib rubriigile, mis teda inspireerib ja innustab.

Juuli Nemvalts

Lõpetasid sellel aastal bakalaureuseõppe Tartu ülikoolis. Mida saadud diplom sulle tähendab?

Sõitsin lõpetamise päeval ema ja vanaemaga Tartust Tallinna.

Arutasime rongis sama küsimuse üle. Ütlesin, et bakalaureusekraad pole iseenesest meeletult suur asi. See on küll oluline, aga kui võrdleksime haridusteed maja ehitamisega, võiks bakalaureusekraad olla vundament. Viimase tugevus sõltub paljuski, kuidas ja kui hoolikalt on inimene ülikoolis õppinud. Räägitud on ka sellest, et bakalaureusekraad on küllaltki devalveerunud. Niisiis arvan, et kindlasti ehitan vundamendile ka esimese korruse peale, milleks on magistrikraad.

Unistus oleks ehitada esimesele korrusele ka teine korrus.

Kas ja milliseid tõkkeid oled märganud oma õppe- ja tööelus, kuna liigud ratastooli kasutades?

Tõkkeid on igal pool. Ma olen Tartu ülikooliga sel teemal ka rääkinud. Vestlesime, mida saaks muuta paremuse poole ja kuidas liikumist koolimajas parandada. Pärast mind võib ju ka tulla ratastoolis inimesi TÜ-sse tudeerima.

Töökoha kohta on mul ainult kiidusõnad. Toimetuses on ülilihtne liigelda: siin ei kata põrandaid paksud vaibad, kuhu rattad kinni jääksid.

Pole ka tüütuid lävepakke. Mulle meeldib väga, et meil on suur ja avatud toimetus. Kõik inimesed on uskumatult abivalmid ja vähemalt siiani pole ma kordagi tajunud, et liikumine oleks kuidagi raske või takistatud. Alguses mõtlesin, et jube tüütu on maja teise otsa WC-sse sõita, sest invatualett asub seal. Paar päeva hiljem nägin seda aga kui võimalust end rohkem liigutada, mis on igati parem. See oli eelmisel suvel. Arvan, et kui nad teeksid pärast remonti WC mu lauale lähemale, eelistaksin liikumise huvides ikka kaugemat tualettruumi.

Mis oli sulle toimetuses kõige suurem väljakutse? Miks?

Arvan, et kõigega harjumine.

Alguses oli palju uusi mõisteid ja nõkse, kuid need said töö käigus ruttu selgeks. Kuna meil on küllaltki organiseeritud toimetus, sain kohe alguses koolituse, kus räägiti põhiasjad üle. Nii et mingit erilist segadust pole mul olnudki. Pigem ütleksin, et olen julgelt kasutanud võimalusi end toimetuses mitmekülgselt arendada.

Näiteks eelmisel suvel asendasin kuu aega Reisijuhti. Olen asendanud ka portaale Lemmikloom ning Pere ja Laps.

Praegu tegelen teemaveebide ja Noorte Häälega. Lisaks teen praegu Eesti Päevalehe/ Delfi arvamusveebi juures paar nädalat praktikat, mis on omamoodi erinev. Kui rääkida aga tempokast kogemusest, kus pead kogu aeg hästi valvas olema, siis paar korda olen Publikut ka asendanud. Pead kogu aeg kõigel valvsalt silma peal hoidma, et kohe reageerida, kui kuskil miskit toimub. Kiirus loeb.

Millistest hoiakutest või tõekspidamistest on sulle elus enim kasu olnud? Miks?

Kui midagi tahad, ole järjekindel. Mul on kõrini sellest, et kuulen „Kodutunde” saates, kuidas inimesed virisevad, et neil on puue. Häirib just see, et nad märgivad sageli, et puude tõttu ei saada seda-teist-kolmandat teha. Kes ütles, et ei saa? Et kui varem tegid füüsilist tööd ja nüüd oled ratastoolis, siis käimisvõimega kadus ka mõistus? Et inimene pole enam võimeline ümber õppima?

Keegi ei keela minna ülikooli ja omandada näiteks kõrgharidus informaatikas või filoloogias. Tegelikult leidub nii palju töökohti, mis ei nõua inimeselt liikumisvõimet. Kõi-

Kui miski segab liikumist, tuleb elu sättida ümber nii, et see takistus ületada.

Foto: Henri-Kristian Kirsip

ge rohkem nii palju, et sõidad ühe laua juurest teise juurde.

Kui miski segab liikumist, tuleb elu sättida ümber nii, et see takistus ületada. Kui elad treppiderohkes majas ja hakkad kasutama ratastooli, siis müü maja maha ning koli näiteks kaldtee ja liftiga kortermajja. Nii pääsed liikuma ja saad elada. Ise pead vaeva nägema ja pingutama. See pole ma ei tea kui raske.

Mu peamine hoiak on see, et inimesed, kes ei viitsi oma elu nimel vaeva näha, ei tohiks viriseda. Kui tahad millenigi jõuda, mõtle, kuidas seda teha. Pinguta oma eesmärgi nimel. Vahel on suurte eesmärkide nimel vaja ära teha ka mõni ebameeldiv asi. Näiteks koolis ei meeldi mingi aine, aga samas tahad diplomit, et hea töökoht saada. Suru end läbi ja mine elus edasi.

Millest unistad ja mida soovid elus veel saavutada?

Inimesed ikka imestavad vahel, milleks mõtlen nii palju sellest, mida tahan teha ja kuhu soovin jõuda. Arvan, et see hoiab mind liikumas. Mu jaoks pole kunagi nii, et mul on üks eesmärk ja uutele mõtlen alles siis, kui eelmisega olen ühel pool. Pigem on nii, et kui hakkan eesmärgi saavutamisele lähedale jõudma, tekib juba mitu uut eesmärki, mis eeldavad loomulikult eelmise täitmist. Näiteks bakalaureusekraadi omandades unistasin juba magistriõpingutest. Keskkooli ajal oli mul aga juba põhjalikult TÜ inglise keele ja kirjanduse õppekava läbi töötatud. Ma olen kogu aeg poole jalaga tulevikus.

Kui on olnud tõeliselt vilets päev: kuidas ennast toetad, mida teed või millest jõudu ammutad?

Kutsun sõbrad või sugulased külla ja joon veini. Ma tunnen tõeliselt mõnu vahvatest veiniõhtutest sõprade seltsis. See on hea vaheldus tööle ja koolile.

Karl-Martini soovitused saavutamaks eesmärke • Ära virise!

• Kui midagi tahad, siis pinguta selle nimel.

• Kui miski on takistuseks, siis leia sellest möödapääs.

• Püstita endale kogu aeg uusi eesmärke, mille suunas tahad liikuda.

• Leia elus oma tee: kui liigud ratastooliga, siis otsi amet, mis sulle meeldib ja mis ei eelda füüsilist tööd.

10 MÄRKA VÕIMALUST

SAORI-SALLIDE MEISTER: Kaire Laanejõe koob Jaapani kangastelgedel imepeenest lõngast salli.

KALTSUVAIBAD KÄPAS: Mikk Meitsar näitab omatehtud lipsukestega kaltsuvaipa.

Võrus teevad käsitööd erilised noored Mida teevad intellektipuudega noored, kes on suureks saanud? Võrus tegutseb üks eriline töökeskus, mis annab rõõmsate kaltsuvaipade, kaunite sallide ja omapärase savikunsti kujul vastuse.

Sarah Adamson

Võru kesklinnas Lembitu tänaval tegutseb Meiela töökeskus, mida esimese hooga ei märkagi. MTÜ Toetuskeskus Meiela juhataja Tatiana Panichkina tuleb uksele vastu ning juhatab mind ja fotograafi sooja naeratusega sisse.

Avaneb valgusküllane ja avar vaade kangastelgedele, seinale maalitud rõõmsavärvilistele kaltsuvaipadele ja suurele lauale, mille taga istuvad kaks noort – Mikk Meitsar (25) ja Kaire Laanejõe (33). Just sel-

les ruumis teevadki Meiela intellektipuudega noored erilist käsitööd – kaltsuvaipu, saori-salle ja savikunsti.

On reede. Tegelikult on nädala viimane päev suvisel ajal käsitöölistele puhkepäev, kuid erandkorras on kaks tublimat oma tööd ka meile tutvustama kutsutud. Mikk ütleb kõva häälega oma nime ja vaatab ruttu maha. Ta on tagasihoidlikumat tüüpi. Kaire tutvustab end samuti. Tal on sügavad pruunid silmad, milles on pisike krutskisäde. Kaire vaatab kogu aeg vilksti ringi ja on vestlusest huvitatud. „Mulle meeldib jutustada,” ütleb ta.

Miku kaltsuvaibad, Kaire sallid Mikk näitab meile alustuseks omatehtud kaltsuvaipa, mis kangastelgedel uut töönädalat ­ootab. Mustavalgetriibuline vaip on Miku käe all pikkust kogunud vaid kaks päeva. „Mikk on meil

kõige tugevam, kõige tublim tegija,” ütleb Tatiana. Mikk räägib, et oli käsitööd õppinud Vana-Antsla kutsekeskkoolis, mistõttu ei pidanud Meielas temaga päris algusest alustama. Tatiana sõnul on Meiela käsitöö juures kõige olulisem kvaliteet. Miku silm on nii treenitud, et ta oskab laatadel ka n-ö päristegijatele näidata, kui nende vaipade äär on kehvasti tehtud.

Nii saab iga noor käed külge lüüa ja nende puudutus on igas töökeskuses valminud kaltsuvaibas ja sallis.

Mikk istub kangastelgede taha ja me näeme, kuidas vaibategemine käib. Tema selja taga seinal ripuvad nukralt tühjad riidepuud, millel hoitakse noorte tehtud vaipu. „Noored olid juuni lõpust juulini puhkusel ja me suutsime selle ajaga kõik varud ära müüa,” ütleb Tatiana. Puhkuselt tagasi tulnuid ootas töökeskuses suur üllatus. „Tühjad müürid on ainult!” imestab Mikk.

Kaire on peenikesest lõngast kootud saori-sallide meister. „Tühjal müüril” ripuvadki veel kaks eksemplari, mis müümata jäänud. Jaapani kangastelgedel valmivad sallid umbes nädalaga. „Mulle esitatakse palju tellimusi,” räägib Kaire. Praegu proovib ta esimest korda kududa saori-telgedel salli asemel hoopis vööd. Folgihooajal on nende järele küsitud. „Pärast panen pärlid ka pea-

le,” naeratab Kaire. Ilumeel on tal paigas. „Vaiba- ja sallikudumine on tegelikult meeskonnatöö,” pajatab Tatiana. Kuigi vaiba või salli peal on autoriks märgitud üks nimi, on nendesse panustanud mitmed Meiela käsitöölised. Kes kangastelgedel tööd selgeks ei saa, sordivad ja lõikavad materjali. Mõned seovad kangaribasid kokku, teised harutavad Kairele saori-sallideks niiti või kerivad seda keradesse. Nii saab iga noor käed külge lüüa ja nende puudutus on igas töökeskuses valminud kaltsuvaibas ja sallis.

Neljapäevad on töökeskuses savikunstiga tegelemiseks.

Noori juhendab savikunstnik Aivar ­Rumvolt. Rumvolt on meesõpetajana ka teistsuguseks eeskujuks, eriti poistele. Saviahi on tagaruumis, kus seisavad riiulitel ka glasuurid ja pintslid. Mikk näitab, millega mustreid joonistatakse,

ja suuri ümmargusi paberist ringe, mis on kausside voolimiseks. Ta pistab mulle pihku paar heledast savist ketast, millele on kaks auku sisse uuristatud. Kahmab aga ruttu tagasi ja paneb kapiriiulile ahjuminekut ootama. „Need on õnnenööbid,” ütleb ta.

Töökeskuse käsitöölised teevad savist tasse, taldrikuid, kausse, õnnenööpe ja magneteid. Miku parim töö on kahest savist tehtud taldrik. „Alguses tegi Mikk heledast savist taldriku, millele surus tumedamast savist voolitud „vorstikestest” päikesemotiivi,” selgitab Meiela tegevusjuht Ene ­Juurik. Savi voolimine meeldib noortele väga. See on rahustav ja nõuab keskendumist. „Nii käibki töö käsikäes teraapiaga,” mainib Tatiana. Hästi mõjub noortele ka vahaküünalde tegemine, millega alustati sellel suvel. „Savist küünlaaluseid ju tegime. Miks mitte ka küü-

MÄRKA VÕIMALUST 11

NOORTE ÕPETAJA: MTÜ Toetuskeskus Meiela tegevusjuht Ene Juurik näitab riideribasid, millest kaltsuvaipu kootakse.

MEIELA EESTVEDAJA: MTÜ Toetuskeskus Meiela juhataja Tatiana Panichkina.

nal ise teha,” räägib Ene. Mikk istub laua taha ja hakkab vaha rullima. See on peen töö, mis nõuab püsivust.

Noorte käsitööd müüakse taludes, laatadel ja näiteks MTÜ Saagu Valgus abil. Palju tehakse töökeskuses ka tellimustöid. Üha rohkem inimesi astub töökeskusse sisse, nad uudistavad vaipu-salle ja savikunsti ning ajavad töötajatega juttu. Just see on Tatiana sõnul peamine. Intellektipuudega noortele on tähtis, et nad ei oleks eraldatud, vaid saaksid suhelda. Endast ja oma tööst rääkimine kasvatab neis ka julgust, millest mitmel veel puudus on. Tatiana räägib Miku kootud kaltsuvaibast, mille värvikombinatsiooni valis ta ise. „Oluline on julgustada, et noor julgeks ise tegutseda, mitte ei küsiks juhendajalt,” räägib Tatiana. „Kui ta teeb ise, on tulemus nii eriline.”

koduste toetus. „Kui mõeldakse, et laps ongi nõrk ja antakse järele, siis oskavad nad seda väga hästi ära kasutada,” mainib Ene. Kui noor ei viitsi ühel päeval töökeskusesse minna, ei viitsi ta seda ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. „Pered on erinevad, aga meie proovime panna nad mõtlema,” ütleb Tatiana. „Hetkel on lapsevanem kõrval, aga mis saab siis, kui enam ei ole?” Meiela kodu on loodud, et hoida noored võimalikult kaua tegusatena. „Nad teevad midagi ära, üritavad võimaluse piires kõike.

Juhendaja seisab kõrval, aga noorte eest tööd ära ei tee.”

Meiela töökeskuses on üksikuid, kes mitme aasta pärast on ehk valmis omaette elama ja tööle asuma. „Aga meil on ju lõbus kodu, eks?” küsib Tatiana Mikult ja Kairelt. Mõlemad noogutavad. Neile meeldivad väljasõidud, koos kontsertidel ja teatris käimine, eriti aga muidugi diskod, kus saab tantsu vihtuda. „100% töövõimetult inimeselt ei saagi oodata püsivalt iga päev tööl käimist,” ütleb Tatiana.

Vahepeal on Mikk bussi peale läinud, et vanematekoju sõita. Varem ei julgenud ta iseseisvalt koju minna, nüüd tuleb teda ainult manitseda, et ta valgusfoore tähele paneks. „Mis kell esmas-

Omateenitud raha eest Lottemaale Meiela töökeskus avati 2013. aasta jaanuaris. Noored on arenenud, tootlikkus suurenenud ja käsitööd tehakse üha rohkem tellimuse peale. Eesmärk on Tatiana sõnul jõuda aga selleni, et noored teeksid tööd ilma juhendaja valvsa pilguta. Tatiana maa-

lib tulevikupildi, kuidas noored töötavad laua taga, Kaire nokitseb samuti oma töö kallal ja lisaks vaatab teiste järele. „Selle tasemeni jõudmine võtab kõvasti aega,” nendib Tatiana. Uute tegevuste väljamõtlemiseks juhendajatel praegu aega ei jää.

Kõigepealt tuleb noor kodust välja saada, harjutada kella peale tulemist ja mitu päeva järjest tööl käimist.

Käsitööga teenitud tulu kogutakse kokku ühisürituste tarbeks. Sellel suvel käisid noored Pärnus Lottemaal, veel plaanitakse väljasõitu Saaremaale. Varem käisid noored rehabilitatsiooni raames kahenädalases laagris, kuid selle jaoks on nad suureks kasvanud. Nendele planeeritakse kaks korda aastas mõni tore väljasõit.

Istume taas töökeskuse eesruumis laua taga ja Tatiana näitab meile sülearvutist pilte Olustvere klaasitoast, leiva-

teost ja Tartu AHHAA keskuses käigust, mis Meiela noortega ette võeti. „Miku, kas vaatame sinu lauluvideot?” küsib Tatiana.

Meiela-pere oli kutsutud Järve kooli sünnipäevale, vilistlane Mikk esines lauluga. Ta käis mitu korda oma vana lauluõpetaja juures harjutamas.

Vaatame ja kuulame. „See on nii ilus laul!” ütleb Kaire. Mikk selgitab, et läks natuke pabinasse, sest seal oli nii palju rahvast. „Sa olid väga tubli,” ütleb Tatiana.

Mikk ja Kaire on töökeskuses käinud nüüdseks kaks aastat. „Juba nii kaua,” ütleb Kaire üllatusega vahele. On pika töö tulemus, et nad püsivalt kangastelgede taga tööd teevad. Kooliajal ja pärast suvepuhkust on muidugi raskem. Noortele tuleb laiskus peale. Keerulisim on nendega, kes pikka aega kodus olnud. „See on nagu pikaajalise töötuga,” räägib Tatiana ja lisab: „Pole režiimitunnet, kellatunnet, vahel ka kohusetunnet mitte.” Alustatakse pisieesmärkidest.

Kõigepealt tuleb noor kodust välja saada, harjutada kella peale tulemist ja mitu päeva järjest tööl käimist. Edasi kaasatakse noor tegevustesse, mis talle endale huvi pakuvad. Tasapisi viiakse ta selleni, et õpiks juurde ka muud. Väga tähtis on

päeval kohal oled?” muigab Tatiana. Mõne aja pärast lahkub ka Kaire, kellel on plaanis vanaemale külla minna. Kübar peas ja enda tehtud kott üle õla, lehvitab ta rõõmsalt meile hüvastijätuks.

Enne äraminekut kingivad Tatiana ja Ene mulle ja fotograafile intellektipuudega noorte tehtud vahaküünlad, millel on ümber punane lips ja Meiela logo.

Arvatavasti kleepis selle Mikk.

Ta rääkis, et tema oskab seda hästi teha. Saame ka magneti kaasa valida. See osutub raskeks, sest üks on ilusam kui teine. Pärast pikka kaalumist tuleb minuga koju südamekujuline punaseks glasuuritud magnet, mille taha on märgitud autoriks Oliver.

Lahkun Meiela töökeskusest sooja tunde ja heldimusega. Järgmine kord, kui Võrru satun, kiikan kindlasti

Fotod: Marko Jakobi

Nad teevad midagi ära, üritavad võimaluse piires kõike.

Meiela töökeskuse uksest sisse. Seekord jõudsin tutvuda ainult ühe osaga Meiela südamlikust ja tublist perest, kuid juttu tasub puhuda nende kõigiga. Nad ise ootavad ka. Astuge teie ka läbi! Hoiatuseks ütlen ainult, et tühjade kätega sealt lahkuda on võimatu. Rõõmsad triibulised kaltsuvaibad, imepehmed sallid ja ainueksemplaridest savitassid tahaks ju kõik endaga koju kaasa viia.

MTÜ TOETUSKESKUS MEIELA • Võru kesklinnas aadressil Lembitu 2 tegutseb Meiela töökeskus. Seal teevad MTÜ Toetuskeskus Meiela intellektipuudega noored erilist käsitööd – kaltsuvaipu, saori-salle ja savikunsti.

• MTÜ Toetuskeskus Meiela eesmärk on intellektipuudega noorte sotsiaalse toimetuleku parandamine, luua neile teiste ühiskonnaliikmetega võrdsed võimalused, arendada ja toetada nende igapäevast toimetulekut.

• Alates 2013. aastast on avatud Meiela töökeskus, kus tegeldakse peamiselt käsitööga, sh kangakudumise ja keraamikaga. www.meiela.ee

12 MÄRKA VÕIMALUST

Ümarlaual jäi kõlama usalduse kasvatamise vajadus Martin Hanson Eesti Tööandjate Keskliidust kommenteeris Eesti Puuetega Inimeste Kojas toimunud ümarlaual, et tööandjate hoiakud vähenenud töövõimega inimeste palkamisel on enim mõjutatud ebatõestest uskumustest ja inimesed kipuvad kartma asju, mida nad ei mõista.

Juuli Nemvalts

„Kui hakkasime Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse noortele praktikakohti otsima, ei arvanud ma, et see on keerukas ülesanne. Peagi puutusin aga kokku sellega, et ettevõtjad pelgasid kõige enam, kas nemad tööandjatena saavad vähenenud töövõimega töötajaga hakkama. Kuid need ettevõtte juhid, kes suutsid oma tõrke ületada, helistasid hiljem tagasi, kiitsid meid kogemuse eest ja küsisid, kas saab veel selliseid inimesi tööle,” rääkis Hanson inimeste hirmudest.

Oskus ennast turundada Hanson tõdes, et kahe aastaga, kui töövõimereform on käivitunud, on tööle saanud 50 000 inimest ja lootust on, et ka ülejäänud 50 000 saavad tööle. Kohale tulnud ettevõ-

tete esindajad tõstatasid arutelu, mis võib takistada vähenenud töövõimega inimesel endale sobiv töö leida.

Eesti Puuetega Inimeste Koja juht Anneli Habicht nentis, et hirmud, mis varem õhus olid, on tublisti vähenenud. „Palju probleeme tekitab vähene kommunikatsioon, sest tööle soovijad ei julge oma vähenenud töövõimest rääkida. Nad pelgavad, et ei saa tööle, ja samal ajal ei tea tööandja, kuidas delikaatsetel teemadel rääkida. Kui oluline jääb rääkimata, tuleb seda teha hiljem tagantjärele ning vastastikune usaldus taastada,” ütles ta.

Vähenenud töövõimega inimese tööle saamine jääb pahatihti enda vähese turundamisoskuse taha. AS-i Swarmil tegevjuht Merle Roste, kellel

on pikk kogemus vähenenud töövõimega inimeste värbamisel, tõi välja, et sageli saadetakse ettevõttesse CV, kus pole kirjas töökogemusi ega seda, millist tööd teha soovitakse. Coca-Cola HBC Baltikumi personalijuht Maria Kütt juhtis tähelepanu, et mõnikord kiputakse CV-s kirjutama, mida ei soovita, ei saada või osata teha. „Inimesed ei oska ennast müüa. Pigem tuleks keskenduda sellele, mida ma tahan ja oskan teha – nii on kindlasti suurem võimalus tööle saada,” sõnas ta.

Töötukassa juhtumikorraldaja Tom Rüütel julgustab vähenenud töövõimega inimesi nende juurde pöörduma. Töötukassa spetsialist abistab nii CV kirjutamisel kui ka nõustab inimest ameti ja töökoha valimisel. „Meil on vähenenud töövõimega töötajale 57 teenust. Tulge ja saage aimu, mis võimalused teil enda tööelu rikastamiseks on.

Eriti tahan julgustada inimesi enne töökoha valimist proovipäevi kasutama. Proovipäeval saame teada, kas me teoreetiliselt saaksime seda tööd

teha. Töökeskkonnas tegutsedes selgub palju, mida eelnevad vestlused ei pruugi välja tuua – töökohale juurdepääsust pisiasjadeni välja.

Minu meelest on proovipäevad pisut alavääristatud,” jagas Rüütel enda kogemusi.

Tagasi kooli Sageli tunnevad vähenenud töövõimega inimesed, et töökoht, mida ihaldatakse, jääb puuduliku väljaõppe või hariduse taha. Siingi on mitmeid võimalusi ja tagasi ei peaks kohkuma isegi kõrghariduse

omandamisest. Valik, mida õppida, on seinast seina. Rüütel toob erialavalikutest rääkides hea näitena iseenda. „Kui oled liikumispuudega, siis ilmselgelt sa füüsilise töö peale minna ei saa ja ehitusele tööle ei lähe. Küll on sul aga kümneid muid erialasid, mida saad õppida või millega tegeleda.”

Päästekeskuse esindaja julgustas vähenenud töövõimega inimesi minema õppima uuenenud riigikaitse akadeemiasse ja seejärel neile tööle tulema. „Meie juurde võivad tulla keskharidusega inimesed ja saadame inimesed ise õppima. Kahjuks ei saa meie töö sisust tulenevalt proovipäevale tulla – küll aga saab tulla töövarjuks, et saada rohkem aimu meie töö eripärast,” selgitas ta.

Habichti sõnul aitab omandatud amet paljudel puudega noortel oma elu paika sättida. Eriti vaimupuudega noored saavad ametikoolist aluse, et eneseteostust teha. Ta toob välja, et aina rohkem kuulmisja liikumispuudega noori on hakanud valima keskharidust ning nägema rohkem valikuvõimalusi edaspidises elus.

Miks peaks tööandja mõtlema töötaja vaimse tervise kaitsmisele

Ave-Gail Kaskla psühholoog ja Ajujahi konkursil käesoleval aastal TOP30 ettevõtte sekka jõudnud idee autor

Alates 2019. aasta jaanuarist on iga ettevõtja, olenemata ettevõtte suurusest, kohustatud üle vaatama ja vajadusel täiendama töökeskkonnaalast riskianalüüsi psühhosotsiaalsete riskide analüüsiga ning pärast ohtude kaardistamist koostama tegevuskava psühhosotsiaalsete ohtude ennetamiseks ja vähendamiseks. Ehk,

nagu kiiver ja kindad on töötajale antud kaitseks füüsiliste vigastuste eest, nii tuleb ettevõttel leida vahendid ka vaimse tervise kaitseks.

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ILO (International Labour Organization) sõnastas kõige tuntuma psühhosotsiaalsete riskide määratluse, mis defineerib psühhosotsiaalsed riskid kui töösuhete, töökorralduse ja juhtimise vahelised koostoimed ning muud töökeskkonna ja töökorralduslikud tingimused ühelt poolt ning töötajate pädevus ja vajadused teiselt poolt, mis arusaamade ja kogemuste kaudu võivad mõjuda töötaja tervisele ohustavalt. Tuginedes enda magistritööle (2018), mis uuris psühhosotsiaalseid ohutegureid kuni 49 töötajaga Eesti ettevõtetes, selgus, et põhilised tajutavad psühhosotsiaalsed ohud on kiire töö-

tempo, emotsionaalne pinge ning tasakaalu puudumine töö ja pereelu vahel. Kõik eelnimetatud ohud on teadaolevalt ka sagedasteks stressi põhjustajateks, mis ilma õigeaegse sekkumiseta võivad viia läbipõlemise ja depressioonini. Läbipõlemine ja depressioon on viimastel aastatel aina enam levinud põhjused töötajate töövõime vähenemisel, põhjustades ka absentismi (töölt puudumist) ning presentismi (näiline töö tegemine, ka haigena tööl viibimine). Töötaja puudumine töölt või tööl oleva töötaja puudulik tööülesannete täitmine mõjutab otseselt ettevõtte tulemuslikkust. Arvestades vananeva elanikkonna ja tööjõupuudusega, on tööandjale oluline seista selle eest, et ka vähenenud töövõimega inimene võimalikult kiiresti tööle tagasi aidata, pakkudes talle vajalikku tuge ning võimalust täita jõuko-

haseid ülesandeid. Toimetuleku parandamiseks tuleks töötajatele võimaldada professionaalset ja vajalikul ajahetkel kättesaadavat psühholoogilist nõustamist, mis aitab töötajal parandada probleemi käsitlemise oskuseid ning annab algteadmised, kuidas tulla toime stressiga. Sageli kardavad töötajad pöörduda psühholoogi poole või paluda ettevõttelt selleks vahendeid, kuna selle palvega nad justkui tunnistaksid, et ei ole enam täisväärtuslikud töötajad. Samuti on nii töötajate kui ka tööandjate hulgas levinud väärarusaam, et psühholoogi juurde jõuavad ainult vaimselt haiged inimesed, kuigi tegelikult on psühholoogilise nõustamise põhiliseks eesmärgiks aidata just tervetel inimestel hakkama saada keeruliste olukordadega, et vältida ja ennetada hilisemaid vaimse tervise probleeme.

Projekti “Tööandjate võrgustikutöö korraldamine aastatel 2017-2020 vähenenud töövõimega inimeste palkamise teemal" rahastab Sotsiaalministeerium Euroopa Sotsiaalfondi toetusskeemist “Töövõime süsteemi toetavad tegevused”.

Vastavalt üleeuroopalisele ESENER-2 (Second European Survey of Enterprises on New and Emerging Risks) uuringule on Eesti üks kolmest riigist, kus psühholoogi abi kasutatakse ettevõtetes kõige vähem, napilt 4%, samas kasutab meie naaberriigis Soomes 60% ettevõtetest oma töötajate vaimse tervise toetamiseks ja ettevõtte töötingimuste parandamiseks psühholoogi abi. Vähem kui 10% Eesti ettevõtetest omab tegevuskava tööstressi ennetamiseks ja vähendamiseks. Võrdluseks võib siia tuua Inglismaa, kus selliseid ettevõtteid on 57%. Üheks põhjuseks, miks tööandjad ei pööra veel eriti palju tähelepanu töötajate vaimse tervise hoidmisele ja tööohutusele üldiselt, võib olla fakt, et enamik Eesti ettevõtetest (93%) näevad sellises tegevuses põhiliselt mõju ainult maine kasvule, kuid ei teadvusta enda-

le, et selline ennetustegevus aitab terve ja motiveeritud tööjõu kaudu oluliselt parandada ka ettevõtte produktiivsust ning arengut. Mida teadlikum ja enesekindlam on töötaja, seda paremini suudab ta seista vastu uutele stressoritele, näiteks viimasel ajal üha enam räägitud tehnostressile, mis kujutab endast võimetust kohaneda uute programmide, tehnoloogiate ning tehnikaga. Tehnostress võib edasi areneda ärevuseks, mis on põhjustatud hirmust kaotada töö robotitele.

Kõikidele vaimse tervise seisukohast olulistele aspektidele vajaliku tähelepanu saamiseks tuleb juba praegu hakata ettevõtetel vaimse tervise teemadega teadlikult ja süvitsi tegelema, kasvatades selleks ettevõttesisest kompetentsi või kaasates väliseksperte.