Mõista ja muuda maailma by Eesti Päevalehe

Mõista ja muuda maailma Meie saame maailma paremaks muuta 198 maailma riigi (sh Eesti) juhid kinnitasid 2000. aastal ÜRO aastatuhande deklaratsioonis kõigi inimeste vastutust üksteise suhtes ning kinnitasid kaheksa konkreetset aastatuhande arengueesmärki (Millennium Development Goals, MDGs), mida peaks saavutama aastaks 2015. Sel sügisel saavad maailma juhid jälle kokku, et koos vaadata, kui kaugele on eesmärkide täitmises jõutud. Selge on see, et eesmärkideni jõudmiseks peab järgmise viie aasta jooksul veel palju tööd tegema. Puudutame tänases lehes ÜRO esmatähtsaks kuulutatud kaheksat arengueesmärki, mida meie autorid on kirjeldanud ka Eesti vaatenurgast ja kohalike asjatundjate toel. Näeme, et mitmed üleilmsed probleemid pole võõrad meilgi, kuid puudutavad siiski meid võrratult väiksemal määral kui mujal maailmas. Eestlastel on õnn elada riigis, mis kuulub kõige rikkamate hulka. Samas ligi kolmandik inimkonnast elab suurte riskidega elule ja tervisele ning võitleb iga päev enda ellujäämise nimel. Lükates hetkeks tahaplaanile oma igapäevase elu ning vaadates maailmas ringi, näeme, et meie toetavat kätt vajavad väga paljud. Eesti on juba üle kümne aasta andnud arenguabi kümnetele riikidele. Meie riigi väiksust ja võimalusi arvestades on summa – 317 miljonit krooni käesoleval aastal – üsna suur ning võimaldab geograafiliselt kaugete maade tuhandete inimeste probleemidele leevendust, tuues samas need maad meile inimlikult lähemale. Meie saame aidata. Eestlased toetavad Ghana laste kooliskäimist MTÜ Mondo sponsorlusskeemi kaudu. FOTO: TAAVI RAIDMA

Igaühel on võimalus Juba oma igapäevaste otsustega saame

midagi muuta, kui osaleme õiglase kaubanduse liikumises. Ostes tooteid, millel on fairtrade (õiglane kaubandus) märk, toetame õiglase töötasu maksmist arengumaade töölistele ja talunikele, aitame kaasa sealsete kogukondade hariduse ja tervishoiu edendamisele ning rõhutame keskkonnasäästlikkust. Maailmas ringi rännates võime samuti maailma parandada. Iga arengumaadesse jäetud kroon võib aidata luua töökohti, säästa loodust, lisada midagi kohalikku infrastruktuuri. Kuid kasu asemel võib ebateadlik turist vaesele maale ka kahju teha, kui ta saastab täiendavalt loodust ja kasutab kohalike väikeettevõtete asemel rahvusvaheliste suurfirmade teeneid. Viimased kipuvad maksma kohalikele liiga nappi tasu ega hooli kohalikust ettevõtlusest ja kogukonnast. Seega jälgigem ka matkadel ja turismireisidel õiglase kaubanduse põhimõtteid! Vabatahtlikuna võime me arengumaadesse ka otseselt appi minna. Neid tegevusi on palju – tervishoiust ja haridusest kuni ettevõtluse konsultatsioonideni, kus meie hea tahe ja teadmised võivad olla abiks. Ka Eestist on pärast riigi iseseisvumist juba sadu inimesi Aafrika ja Aasia maadesse vabatahtlikule tööle läinud. Eriti heaks elukooliks ja silmaringi avardajaks on see noortele, ning kui aga tervis lubab on kindlasti võimalik oma panus vabatahtlikuna anda ka vanematel inimestel. Informatsiooni vabatahtlike tööst võib saada veebilehekülgedelt: www.vabatahtlikud.ee, www.terveilm.net/glen, www.onnepank.ee, www.heategu.ee, http://euroopa.noored.ee Lisainfo arengumaade kohta:

www.maailmakool.ee, www.terveilm.net. Igaüks võib ka vastavalt oma võimalustele teha rahalisi annetusi, vt: www.heategu.ee, www.muudamaailma.ee, www.humanae.ee, www.sos-lastekyla.ee Loodame, et käesoleva ajalehe materjalid ning homme 22. mail Vabaduse väljakul tähistatav maailma kultuuriarengu päev annavad teile lisatõuke osaleda inimeste-, organisatsioonide- ja riikidevahelistes solidaarsusvõrgustikes. Maailma muutmine paremaks algab meist endist, meie teadmistest ja soovist aidata teisi inimesi. Aimar Altosaar, Jaan Tõnissoni Instituudi juhatuse liige

ÜRO esmatähtsaks kuulutatud kaheksat arengueesmärki: 1 Likvideerida täielikult vaesus ja nälg. 2 Võimaldada alghariduse kättesaadavus kõigile. 3 Edendada soolist võrdõiguslikkust ja luua naistele enam eneseteostusvõimalusi. 4 Vähendada laste suremust. 5 Parandada emadusega seonduvat tervishoidu. 6 Võidelda HIV/aidsi, malaaria ja teiste haigustega. 7 Tagada loodussäästlikum keskkond. 8 Luua ülemaailme partnerlusvõrgustik arengu edendamiseks.

Kõige põhjus on vaesus. Ja vastupidi Vaesus on nälg. Vaesus on puhta joogivee puudumine. Vaesus on kodutus. Vaesus on arstiabi puudumine haigestumise korral. Vaesus on hariduse saamise võimaluse puudumine. Vaesus on tööpuudus. Kõik see on ka võimaluste ja vabaduse puudus, tuleviku puudumine. Vaesus sünnitab vaesust, see on nõiaring, millest väljamurdmist ÜRO aastatuhande eesmärkidega püütakse saavutada. Vaesust saab teoreetiliselt määratleda ja statistiliselt mõõta. Seda sissetulekute või kulutuste järgi, objektiivselt või subjektiivselt, isiku või pere tasemel, absoluutse või suhtelisena mõõtes määratakse tinglik vaesuspiir. Sissetulekute ja kulutamisvõimaluste mõõdupuul on äärmise vaesuse piiriks enamasti 1 USA dollari ehk umbes 12 Eesti krooni olemasolu päevas. Suure tõenäosusega on inimesed, kes sellega peavad toime tulema, näljas. ÜRO aastatuhande esimese ja tegelikult peamise eesmärgi – vaesuse ja nälja likvideerimise – esimene etapp on vähendada 2015. aastaks võrreldes 1999. aastaga poole võrra nende inimeste arvu, kel

on elamiseks vähem kui dollar päevas ja kes nälgivad.

Päriselu mitu nägu Varasematele kogemustele, sealhulgas vaesuse ja näljahäda vähenemise varasematele näitajatele toetudes töötati välja üleilmsed aastatuhande eesmärgid, millel pole seost konkreetsete piirkondade või riikidega. Nii on väide vähenenud vaesusest tõde vaid poolenisti – vaesus vähenes Ida-Aasias, ennekõike Hiinas, kuid mujal, eriti Sahara-taguses Aafrikas, kus kümnete miljonite inimeste vaesus mitte ei vähenenud, vaid süvenes, olid tulemused pigem vastupidised. Aga ühtne ei ole oma tulemustes ka Saharatagune Aafrika. Näiteks Uganda uhkustab nii oma riikliku vaesuse kaotamise programmi kui ka paarikümne protsendi võrra vähenenud äärmiselt vaeste arvuga, samas ei saa seda mingil moel väita naaberriik Sudaan, eriti selle kurikuulus piirkond Darfur. Väljaspool Aafrikat ja meile märkimisväärselt lähemal on samuti langusjoonel näiteks Gruusia, kus 2008. aasta konflikt Venemaaga nii mõ-

Erileht ilmub Jaan Tõnissoni Instituudi Media Engagement in Development Issues and Promotion (MEDIP) projekti toel. Projekti rahastab Euroopa komisjon. MEDIP-i projekti eesmärk on tõsta teadlikkust kaheksa aastatuhande

negi piirkonna vaesusse tagasi tõukas. Koos statistikaga tuleks ehk üle vaadata ka põhimõtted, kuidas abirahad vaesteni jõuavad. Või siis ei jõua. Suur osa abifondi rahadest liigub läbi suurte rahvusvaheliste organisatsioonide, kel on olemas väljaarendatud tegutsemismuster ja harjumused. Harva tegeletakse abivajajate konkreetsete ja pisikeste muredega otse, pigem valitakse välja programmid ja reformid, mida tihtipeale kohalikud valitsused või omavalitsused ise peaksid ellu viima. Teise variandina, mida sageli kasutab Euroopa Liit, on riigiabi – rahalise toetuse andmine otse arengumaa riigi valitsusele, mis ise rahajaotusega tegeleb. Kuid raha meelitab ja korruptsioon on üpris levinud. Teiselt poolt kipuvad väikesed abiüritused, mis on ehk suurtest läbipaistvamad, olema koordineerimatud ja rohkem augupaikamise maigulised kui pikaajalised lahendused.

Majanduslanguse tõusev mõju 2005. aasta statistika, olgugi et vildakas, oli selle aastatuhande eesmärgi täitmise

arengueesmärgi (MDG) kohta, mis püüavad parandada vaesemate rahvaste olukorda maailmas. Lehes kasutatud pildid on pärit arengumaade teemaliselt fotokonkursilt. Näitus konkursile saadetud fotodest on hetkel üleval Solarise keskuse aatriumis.

hiilgehetk, mis saavutati majandusedu toel. Tee allamäge algas 2007. aasta lõpust, kui toiduainete hinnad hakkasid järsult tõusma. Üleilmne hinnatõus tähendas esmajärjekorras probleeme neile, kellel niikuinii vähem kulutada – vaestele. Olgu need siis vaesed riigid või vaesed pered. Majanduslangus vaeses riigis tähendab sotsiaalsete programmide tähtsuse ja seega neisse suunatavate rahade vähenemist. Majanduslangus vaeses peres tähendab esmaste vajaduste kärpimist. Loobutakse arstiabist ja koolist, müüakse maha või tapetakse loomad, sest sööma ju peab. 2009. aastaks oli majanduslanguse eelse ajaga võrreldes äärmisse vaesusse langenud 50 kuni 90 miljonit inimest rohkem. Konkreetne number sõltub sellest, kuidas rahvast kokku lugeda.

Eesti annab oma osa Eesti riik panustab arengukoostöösse nii otseste projektide rahastajana kui suurte, rahvusvaheliste institutsioonide, näiteks Euroopa Liidu kaudu. Sel moel osaleme meiegi aastatuhande eesmärkide saavu-

tusüritustes. Kui poleks vaesust, poleks ka puudust igapäevasest leivast, seega ei peaks mõtlematult loodust hävitama. Kui poleks vaesust, saaks kaevata kaeve või rajada koguni veevärke, haigused veega ei levi. Kui poleks vaesust, jätkuks raha ravimite ja kooli jaoks, väheneks haigused ja harimatus, kooli pandaks ka tüdrukud, kes muidu esimesena koju jäävad, samuti väheneks emade ja laste suremus. Helle Tiikmaa

Veidi statistikat *Iga viies inimene maailmas on äärmiselt vaene. *Miljardil inimesel maailmas ei ole piisavalt toitu. *Nälja ja alatoitumuse tõttu sureb maailmas iga päev 25 000 inimest, mida on rohkem kui Viljandis inimesi. *Viiesajal maailma kõige jõukamal inimesel on kokku sama palju tulusid kui kõige vaesematel 416 miljonil inimesel kokku. Allikas: www.maailmakool.ee

Erilehe toimetas ja kujundas Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond.

Mõista ja muuda maailma

Õiglasem maailm aastaks 2340?

Ka Afganistanis on järjest rohkem tüdrukuid õppima pääsenud. Foto on tehtud Kabuli vanalinnas asuva kooli matemaatikatunnis. FOTO: MAARI ROSS

Õppida, õppida, õppida! Ühes Uganda Iganga maakonna kõrvalisema külakooli klassiruumis vaatas külla saabunud valgete delegatsioonile vastu nii palju musti säravaid silmapaare kui sinna vähegi mahtus. Nii mõnigi neist lastest käib igal hommikul tunni või isegi kaks jalgsi, et kooli jõuda, ja läheb sama teed mööda ka õhtul tagasi. Võimalus koolis käia kaalub üles vahemaad, kui vaid see võimalus on antud … Kuigi kõik kaheksa aastatuhande eesmärki on omavahel tihedalt seotud, tõuseb teisele kohale tõstetud põhihariduse andmine kõigile lastele aastaks 2015 esile kui võti teiste probleemide lahendamiseks. Juba vähenegi haridus avab uksed ja aknad võimalustele nagu parem töö, parem sissetulek, iseseisvus, oskus oma tervise ja keskkonna eest paremini hoolitseda ning vältida ja lahendada konflikte. ÜRO raporti hinnangul hariduse andmine edeneb. Hulga õigete otsuste ja tegude tulemusena käis nii rahvusvahelisel kui ka kohalikul tasandil 2007. aastal algkoolis juba 88% lastest, 2000. aastal oli see näitaja vaid 81%. Seejuures torkavad edukusega silma nii LõunaAasia kui ka Sahara-tagune Aafrika, kus algpositsioon oli mitme teise piirkonnaga võrreldes väga vilets. Tõrvatilk meepotis on aga fakt, et edusammud 2015. aastaks kõigile lastele 100% alghariduse andmiseks ei ole olnud siiski piisavalt kiired.

Tõkked teel Selleks, et 2015. aasta eesmärk saaks täidetud, peaks juba praeguseks kõigil kooliealistel lastel koolitee jalge all olema, kuid pooled neist lastest, kes praegu koolis ei käi, pole seda teed kunagi käinud ja nendest omakorda kaks kolmandikku ei hakka seda ilmselt ka kunagi tegema. Põhjused on erinevad, näiteks vaesus. Sahara-taguse Aafrika riikides on mitmel pool kehtestatud

tasuta alghariduse süsteem, kuid koolivormi ja lõunasöögi peavad vanemad oma lastele ikka ise muretsema. Kui raha napib, sõltub vanemate väärtushinnangutest, mida peetakse esmaseks vajaduseks. Harimatus sünnitab tihti harimatust, samuti konflikte, mis omakorda tähendab, et sõjatandriks saanud piirkonna lapsed ei pääse enam või üldse kooli. Kuid tegelik eesmärk pole ju vaid lapsi kooli saada, vaid neile ka lõputunnistused kätte anda. Miljonid kogu maailma kooli läinud lastest lahkuvad koolist enneaegu, osa koguni nii, et pole selgeks saanud ka kõige elementaarsemat lugemist-kirjutamist-arvutamist. Ka selle põhjuseks on sageli vaesus, mis sunnib lapsi tööle või lihtsalt ei võimalda vanematel kooliraha maksta. Hariduse kvaliteetki on määrav põhjus ja see on kohati vilets.

Võrdsete võimaluste vajadus Üleüldise koolihariduse parandamise kõrval on teiseks sama oluliseks eesmärgiks saavutada koolides tüdrukute arvu suurenemine. 2007. aastal olid 54% koolist välja jäänud lastest tüdrukud. Tüdrukute koolisaamine nõuab muutusi ennekõike mõtteviisis, aga ka koolimajade ehituses – näiteks poistele ja tüdrukutele eraldi tualettruumide rajamises. Selle eesmärgi saavutamisel on ka otsene seos võrdõiguslikkuse eesmärgiga – haridus aitab luua tüdrukutele võrdsemat positsiooni tööturul ja ühiskonnas tervikuna. Teine rühm võrdsete võimaluste vajajaid on kõikvõimalikud etnilised, keelelised ja usulised vähemused. Uuringute kohaselt on põhikoolist välja jäävate laste arv vähemusrahvaste seas ligi kaks korda suurem kui põhirahvuse seas, keskkoolis aga koguni kuus korda suurem. Probleem on väiksem paljurahvuselistes riikides, kus suurt ja selget põhirahvust ei olegi.

Käed külge Eesti eelistab olla maailmas pigem IT ja oskusteabe hariduse kuvandiga, kuid mitte ainult. Mida saab 50 Eesti krooni eest Eestis? Näiteks sõltuvalt kaubanduskeskusest viis või kuus liitrit piima või kakskolm tassi kohvi kohvikus. Aga Ghanas võimaldab see lapsel terve kuu koolis käia. Neid aastas 600 krooni saavaid n-ö ristilapsi on MTÜ Mondo abiprojektiga „Kingitus lähedasele – abi kaugele” omajagu. Väike samm arengueesmärgi täitmise poole, päris suur samm Eestile. Teine samalaadne positiivne näide on Gruusia-Vene sõja järel Gori kooli toetada otsustanud Kolga kooli õpilased ja õpetaja. Sama tee – otseselt ise toetustes osalemine või ka lihtsalt mõne annetuse tegemine – on avatud kõigile. Hariduse, teadmise ja avarama maailmanägemuse võimaldamine sellest seni ilmajäänutele toetab nii üleilmset demokraatiat kui ka stabiilsust. See on kasulik nii neile kui ka meile. Helle Tiikmaa

ÜRO väljatöötatud suurejoonelise plaani üks põhimõttelisemaid vigu on sooperspektiivi puudumine. Sest sugudevaheline võrdsus pole ainult eesmärk omaette, tegemist on hädavajaliku eeltingimusega elamisväärsema, tervema maailma ehitamiseks, viletsuse ja nälja leevendamiseks. Ja kõik aastatuhande eesmärgid on sellega tihedalt seotud. Vaatame arve. Maailmas elab 1,3 miljardit vaest, kellest 70% moodustavad naised. Naised, kes teevad umbes kaks kolmandikku kogu planeedil tehtavatest töötundidest, kuid saavad vastu vaid 10% sissetulekutest ja kellele kuulub vähem kui 1% eksisteerivast eraomandist. 130 miljonist maailma lapsest, kes koolis ei käi, on 70% tüdrukud ning 75% maailma 960 miljonist kirjaoskamatust täiskasvanust on just naised. Hariduseta tüdrukutel ja naistel on tunduvalt suurem tõenäosus sattuda ekspluatatsiooni võrku, vireleda vaesuses ning surra raseduse ajal, sünnitusel või aborti tehes. Neil on praktiliselt olematu tähtsus avalikus elus. Hariduseta ja vaeste naistega arvestatakse palju vähem kui sarnases seisus meestega. Niisiis, kui me räägime vaesusest, räägime me eelkõige naiste vaesusest. Ja võitlus vaesusega on peamiselt võitlus naiste vaesusega, mille taga, sees ja kohal laiutab julm sugudevaheline ebavõrdsus. See on tõsiasi, millest rahvusvahelised institutsioonid on otsuste tegemisel siiani mööda vaadanud ning mille tagajärjel on tulemused loodetust sootuks kehvemad.

Indikaatorid ja tulemused Arengueesmärkide kolmas punkt lubab „edendada sugupoolte võrdõiguslikkust ja suurendada naiste eneseteostusvõimalusi. Tagada, et tüdrukutel oleks aastaks 2015 poistega võrdväärsed kooliskäimisvõimalused kõikidel haridusastmetel”. Tüdrukute osakaal on algkoolides tõusnud või tõusuteel kõikjal maailmas, väljaarvatud Sahara-taguses Aafrikas ning Lääne- ja Lõuna-Aasias, kus muutused on vähemmärgatavad. Tähelepanuväärne tüdrukute kooliminek on toimunud näiteks Bangladeshis, Gambias, Mauritaanias, Nepaalis ja Sudaanis, kuid sellegipoolest on maailmas iga 100 poisi kohta algkoolis vaid 96 tüdrukut. Keskkooli tasemel halveneb olukord veelgi: Sahara-taguses Aafrikas ning LõunaAasias on iga 100 poisi kohta klassiruumis vähem kui 80 tüdrukut. Samal ajal mõjutavad üleüldist laste kooliskäimist Lääne- ja Kesk-Aafrikas näiteks põuad, näljahädad, relvakonfliktid, vaesus, aids/HI-viirus, mis on tapnud neis piirkondades terveid põlvkondi, samuti lapstööjõu kasutamine. Ja jällegi on raskemas seisus just tüdrukud, sest nende puhul lisandub eelnimetatud teguritele veel ka sooline diskrimineerimine, mille aluseks on valitsev arusaam, et tüdrukul pole vaja koolis käia ning tema peale pole tarvis raha kulutada, sest põl-

lul ja kodus orjamiseks, sünnitamiseks ning laste kasvatamiseks pole see vajalik. Kuigi on teada, et haritud ning võrdseid õiguseid omavate naistega ühiskonnad on õnnelikumad, tervemad, edukamad ja jõukamad, on ÜRO uuritud 75 riigist vaid 22 teel aastatuhande kolmanda eesmärgi täitmise poole, 21 tuleb teha lisapingutusi, kuid lausa 25 on püstitatud eesmärgi saavutamisest väga kaugel.

Esimene samm, kuid mitte piisav Võrdne ligipääs haridusele on küll esimene samm õiglasema maailma poole, kuid mitte sugugi ainuke, veel vähem viimane. Koolipingist tõustes leiavad naised eest uusi takistusi, mille vastu tuleb pikaajaliste tulemuste saavutamiseks samuti võidelda, kuid mida aastatuhande arengueesmärkides eraldi ei käsitleta. Mis sest, et igas maailmajaos pühendavad naised kaks korda rohkem aega tasustamata tööde tegemisele kui mehed, lisaks toimub samal ajal diskrimineerimine tööturul ja teenistuses. Need ja muud sotsiaalkultuurilised tegurid kärbivad naiste sissetulekuid kogu nende elu vältel. Ka ÜRO ametlikud andmed kinnitavad naiste väga aeglast sisenemist töömaailma, eriti Lõuna- ja Lääne-Aasias, Põhja-Aafrikas ning Sahara-taguses Aafrikas. Aafrika põllumajandussektori töötajatest ligi 80% on naised, kes teevad seda sageli mehele kuuluval maatükil ja mehele kuulub ka müügist saadud tulu. Samuti on maailmas palgatööl käivaid naisi palju vähem kui mehi ning palganumbrid on naiste puhul väiksemad; Eestiski teenivad naised erinevate uuringute kohaselt 20–40% vähem kui mehed. Hoolimata naiste suurenenud parlamentaarsest esindatusest maailmas (16%), on naised kõrgemal valitsustasemel praktiliselt esindamata. Ainult Põhjamaades on naisi parlamendis vähemalt 40%, 14 riigis kuulub naistele 30% või pisut enam kohti, kuid Põhja-Aafrikas, Lõuna- ja Lääne-Aasias ning Okeaanias on see näitaja alla 10%. Eestis küündib naiste esindatus Riigikogus vaevu 20%-ni. Kindlasti ei saa sugudevaheline võrdsus ja naise suurem eneseteostus reaalsuseks enne, kui ei lõpe naiste vastu suunatud vägivald, mis on maailmas enimlevinud inimõiguste rikkumine üldse. Maailma Tervishoiuorganisatsioon teatas juba 2002. aastal, et iga kolmas naine maailmas kannatab elu jooksul vähemalt korra, ainuüksi oma soo tõttu, füüsilise ja/või seksuaalse rünnaku all, mis mõjub laastavalt lisaks füüsilistele vigastustele ka naise psüühikale ja sel moel kogu tema elukvaliteedile. Aastatuhande eesmärkidest ei leia selle julmuse välja juurimise tahet aga kusagilt. Kõige kurvem on see, et samas tempos ja suhtumisega jätkates jõuame ÜRO püstitatud aastatuhande eesmärkideni mitte viie, vaid kolmesaja kolmekümne aasta pärast. Aastaks 2340. Anna-Maria Penu

Veidi statistikat: • Iga kuues kogu maailma kooliealistest lastest, kokku 115 miljonit last, ei käi üldse koolis. Peaegu kõik neist elavad arengumaades. • Arenenud riikides käib keskkoolis 92% lastest, Sahara-taguses Aafrikas vaid 25%. • Lääne-Euroopas omandab kõrghariduse 70% noortest, Saharataguses Aafrikas vaid 5%. • 133 miljonit noort inimest maailmas on kirjaoskamatud. Allikas: www.maailmakool.ee, „Maailmaparandaja teejuht” Nepaalis tehtud ülesvõte kõneleb ilmekalt sugudevahelisest ebavõrdusest. FOTO: PIRET KÄNDLER

Mõista ja muuda maailma

ÜRO tahab vähendada väikelaste suremust 2/3 võrra Üks ÜRO arengueesmärk on vähendada alla viieaastaste laste suremust aastaks 2015 2/3 võrra võrreldes aastaga 1990. Aastas sureb enne viieaastaseks saamist umbes 9 miljonit last, neist pooled Aafrikas ja üle 40% Aasias. ÜRO Lastefondi (UNICEF) andmeil suri 1990. aastal maailmas enne viieaastaseks saamist 93 last tuhandest, 2007. aastal aga 68 last tuhandest. Kolmandik neist lastest suri nälga. Kõige hullem oli olukord Sierra Leones, kus 2007. aastal suri enne viieaastaseks saamist iga neljas laps, samas kui arenenud riikides suri kuus last tuhandest. Nälga suremine on meie jaoks midagi uskumatut. Samuti on raske kujutleda, et kõhulahtisus viib aastas hauda 1,5 miljonit inimest, valdavalt on ohvriteks väikelapsed – 4000 last iga päev! Ligi 90% kõhulahtisuse juhtumitest on seotud saastatud vee ning puuduliku hügieeni ja sanitaartingimustega. Alla viieaastaste laste suremus arengumaades on vähenenud 103 surmalt iga 1000 elussünni kohta 1990. aastal 74 surmale 2007. aastal. 1990. aastal püstitati eesmärk vähendada imikute surmajuhtumite arvu 2000. aastaks vähem kui 120-le surmajuhtumile 1000 elussünni kohta. See eesmärk saavutati kõigis riikides v.a 12 arengumaas.

Eesti imikusuremus EL keskmisest veidi halvem Tervise Arengu Instituudi andmeil suri Eestis 2007. aastal viis imikut iga 1000 elussünni kohta, Euroopa Liidu riikide seas on Eesti siin keskmisel tasemel, meist halvemas seisus olevad riigid on valdavalt endised idabloki maad. EL-i keskmine on veidi alla viie, kõige halvem

on olukord Rumeenias – 12, kõige parem Luksemburgis – alla kahe surma aastas 1000 elussünni kohta. Tallinna Lastehaigla juhatuse esimehe Mall-Anne Riikjärve sõnul on arenenud maade ja arengumaade probleemid täiesti erinevad. Meie laste suremuse näitajad pole Aafrika omadega võrreldavad, samuti pole võrreldavad surmade põhjused. Me ei saa unustada, kust tuleme, ning võtab veel aega, kuni kõiges nii head oleme, nagu tahaksime, aga arenenud oleme võrreldes nõukogude ajaga kõvasti. Iseseisvusaja alguses oli imikusuremuskordaja praeguse viie asemel 15,7. „Eesti Vabariigi perioodil on imikusuremus oluliselt langenud,” kinnitab dr Riikjärv. „Meie näitajate paranemine pole ainult laste arstiabi küsimus, see on terviktegevus alates rasedate jälgimisest, sünnitajate arstiabi korraldusest jm. Suurt rolli imikute suremuse vähendamisel on mänginud sünnitusabi regionaliseerimine, s.t nn riskirasedate koondamine Tartu ja Tallinna sünnitusmajadesse, kaasaegse tehnoloogia ja teaduspõhise meditsiini rakendamine sünnitusmajades sünnitaja ja vastsündinu abistamisel ning laste intensiivraviosakondades.” Oma osa on ka sotsiaalse situatsiooni muutustel ja inimeste suhtumisel oma tervisesse. Imikute surma põhjused meil ja meist arenenumates riikides on enamvähem sarnased. Üks meie võimalusi vastsündinute suremuse langetamisel on perinataalkeskuste loomine Tallinnas ja Tartus, et vältida vastsündinute transporti sünnitusmajadest vastsündinute intensiivraviosakondadesse. Enamjaolt surevad väga madala sünnikaaluga vastsündinud.

Vigastuste arvelt saaks surmajuhte vähendada Kuni viieaastaste laste suremus oli meil 2008. aastal 1,31 juhtumit 1000 lapse kohta. Suurema osa neist moodustavadki imikud, üle üheaastaseid lapsi suri 2008. aastal 16. Enamus ühe- kuni viieaastaste laste surmadest on põhjustatud õnnetustest – liiklusõnnetused, uppumised ja muud õnnetused. „Oleks hea, kui suudaksime vältida laste surma õnnetusjuhtumite tagajärjel, tõstes vanemate ohutunnet, vajadust olla lapse lähedal ning muutes ümbritsevat keskkonda ohutumaks,” leiab dr Riikjärv. „Nakkushaigustesse suremus meil ei ole võrreldav arengumaades toimuvaga, kus põhiline osa lapsi sureb kopsupõletiku ja seedenakkuse tõttu. Meil on infektsioonhaigustesse suremus harv. 2009. aastal suri meil kolm last grippi, üks neist oli alla viie aasta vana.” Meditsiin areneb, ollakse suutelised rohkem abistama isegi erinevate väärarengute korral, aga infektsioonhaiguste puhul on alati võimalus, et ei suudeta kõiki päästa. Nagu numbritest näha, läheb Eestil vähemalt arengumaadega võrreldes ikka väga hästi. ÜRO eesmärk vähendada väikelaste suremust 2/3 võrra on püstitatud eelkõige arengumaades laste hirmuäratavaid suremusnumbreid silmas pidades. „Eestis on tähtis iga laps ja tema täisealiseks kasvamine,” ütleb dr Riikjärv. Siiri Rebane Artiklis on kasutatud andmeid raamatust „Maailmaparandaja teejuht. Arengukoostööst ja sellest, kuidas sina saad panustada”.

See India poiss on küll elanud vanemaks kui viieaastaseks, ometi ei saa tema lapsepõlve pidada õnnelikuks. Reaalsuse eest põgeneb ta liimi nuusutades. FOTO: Arvo Anton

Aastas sureb sünnitusel pool miljonit naist Eestis juhtub tänapäeval haruharva, et naine sureb sünnitusel, aga maailmas sureb aastas raseduse ja sünnitusega seotud komplikatsioonide tõttu üle poole miljoni naise ja tüdruku, neist enam kui 99% arengumaades. See on kõige suurem lõhe arenenud riikide ja arengumaade tervisenäitajate vahel. Arenenud riikides on naisel oht elu jooksul raseduse ja sünnitusega seonduvalt surra 1:7300, arengumaades aga 1:76. Iirimaal, kus need näitajad on kõige paremad, on see oht 1:47 600, Nigeerias, kus näitajad on kõige halvemad – 1:7. Iga seitsmes Nigeeria naine võib sünnitusega seoses surra! Pooled kogu maailma raseduse ja sünnitusega seotud surmajuhtumeist leiavad aset Sahara-taguses Aafrikas, kolmandik Lõuna-Aasias. UNICEF-i 2008. aasta andmeil on viimase 20 aasta jooksul olukord vaid õige vähe paranenud, Sahara-taguses Aafrikas peaaegu üldse mitte.

Arengumaades puudulik tervishoid Miljonite naistega juhtub, et nad jäävad küll sünnitusel ellu, aga saavad tõsiseid vigastusi ja tüsistusi. Komplikatsioonid mõjutavad ka loodete ja vastsündinute ellujäämisvõimalusi. Maailmas sureb aastas umbes neli miljonit vastsündinut esimese 28 elupäeva jooksul, neist peaaegu kõik arengumaades. Kurja juureks on sageli vaesus. Naised, kes on lapsest saati kannatanud alatoitumuse all, on komplikatsioonide suhtes haavatavamad. Arengumaade tervishoiusüsteemid on puudulikud, ei ole piisavalt haiglaid, meditsiinipersonali ega

tagajärjel surevate naiste arvu. Samuti on eesmärgiks saavutada universaalne juurdepääs reproduktiivtervise teenustele.

Surm sünnitamisel tabab naisi peamiselt arengumaades. Sel Ghana naisel, kaksikute emal on vedanud, et tema emaks saamine ei lõppenud kurvalt nagu paljudel arengumaa naistel. Iga 76 naine võib arengumaal seoses raseduse ja sünnitusega surra. FOTO: SINI SINIJÄRV

-vahendeid. Osalt on põhjus ka selles, et just naiste tervisega seotud teenused jäetakse unarusse. Paljude naiste ja ka vastsündinute suremist saaks vältida, kui naised pääseksid raseduse ajal meditsiinitöötaja vastuvõtule, kui sünnituse juures viibiksid professionaalsed ämmaemandad, kui

probleemide tekkides pääseks haiglasse ning kui naisel oleks võimalik pääseda tervisekontrolli ka pärast sünnitust. Arengumaades sellised võimalused sageli puuduvad. ÜRO viies aastatuhande eesmärk on: parandada emadusega seonduvat tervishoidu, vähendada sünnitusel või selle

Eestis on surmajuhtum sünnitusel haruldane Pelgulinna sünnitusmaja ravikvaliteedi juht Eva-Kaisa Zupping kinnitab, et Eestis juhtub tänapäeval haruharva, et naine sünnitusel sureb, ning et viimastel aastatel pole seda juhtunudki. Absoluutselt välistada ei saa kunagi midagi, selline saatus võib tabada ka täiesti tervet naist. Näiteks võib sünnitusel välja lüüa mingi eriline kaasasündinud häire, mis varem endast märku ei andnud, tekib lootevee emboolia või juhtub midagi muud erakordset. „Selline asi oleks Eestis küll mõeldamatu, et naine jookseb haigla ees lihtsalt verest tühjaks, sest kõigi sünnitajate juurde ei jätku arste, nagu see on võimalik Aafrikas,” märgib dr Zupping. Eestis on rasedate jälgimine ja ravi hästi korraldatud. Probleemide ilmnemisel tuuakse naised suurtesse sünnitusmajadesse, kus kaasaegsed kõrgetasemelised ravimeetodid on kasutusel ööpäev läbi. On olemas varajased diagnoosimisvõimalused, lapse tervist saab hinnata üsasiseselt ning vajadusel saab raseduse varem lõpetada. Eesti hea olukorra tagajateks peab doktor ka naiste suuremat hoolitsust enda eest, enda varakult rasedana arvele võtmist ning varajast riskifaktorite väljaselgitamist. Toitutakse tervislikumalt, ei unustatata ära vitamiine, aed- ja puuvilju. Inimeste teadlikkus on kasvanud.

Haigusriskid Enamik ema haigustest on Zuppingu sõnul riskitegureiks, mis võivad mõjutada loote arengut ja põhjustada surnult sündi. Niisugusteks haigusteks on näiteks neeruhaigused, kõrgvererõhutõbi ja suhkruhaigus. Neeruhaiguste sagedus rasedate seas on langenud 4%-lt 2005. aastal 1,7–1,5%-lele praegu. Kogu maailmas, sh ka rasedatel, sageneb aga suhkruhaigus – Eestis 0,1%-lt 2004. aastal praeguse 0,3%-ni. Ema diabeet mõjutab loodet palju, sest ema ainevahetus ei toimi normaalselt. Loodet ohustab ülekaalulisus, sünnitraumad, aga ka äkksurm, samuti on suurem oht väärarengute tekkeks. Suhkruhaigus on vaja enne rasestumist kontrolli alla saada, see on ka ema tervise huvides. Juurdepääs reproduktiivtervise teenustele on Zuppingu hinnangul Eestis tagatud. Viljatusravi on seadusega reguleeritud ja ka riik toetab seda rahaliselt. Rasestumisvastased vahendid on kättesaadavad, töötavad noorte nõustamiskabinetid, mida külastatakse üsna sageli, info on kättesaadav ning koolide programmis on seksuaalkasvatus. Seksuaalsel teel levivate haiguste ärahoidmiseks viiakse läbi laialdasi teavituskampaaniaid, samuti on olemas kaasaegsed võimalused nende diagnoosimiseks. Siiri Rebane Artikli kirjutamisel on kasutatud materjali raamatust „Maailmaparandaja teejuht. Arengukoostööst ja sellest, kuidas sina saad panustada”.

Mõista ja muuda maailma

Aids, malaaria ja tuberkuloos tapavad aastas üle nelja miljoni inimese ÜRO aastatuhande arengueesmärkides on haigustest eraldi välja toodud HIV/aids ja malaaria. 2015. aastaks tahetakse nende levik peatada ja haigestumist vähendada. Need kaks haigust ja tuberkuloos tapavad aastas üle nelja miljoni inimese, kõige rohkem arengumaades. HIV/aids Alates 1981. aastast, mil HI-viirust esmakordselt kirjeldati, on selle viirusega seonduvalt surnud maailmas üle 25 miljoni inimese. Nakatanuid on hinnangute järgi hetkel 33,4 miljonit, kellest valdav osa elab arengumaades. Sahara-taguses Aafrikas elab kümnendik inimkonnast, aga 2/3 kõigist maailma HI-viiruse kandjaist. Seal leiab aset suurem osa HIV-iga seotud surmajuhtumeist ning seal toimub ka 70% nakatumistest. Terviseameti andmeil on Eestis alates 1988. aastast tuvastatud HI-viirus 7437 inimesel, sh aids 291 juhul (aprilli keskpaiga seisuga). Aastail 1988–1999 registreeriti Eestis 96 HI-viirusesse nakatunut, 2000. aasta lõpul toimus aga järsk tõus ning aastail 2000–2001 registreeriti 1864 nakkuse juhtu. Pärast seda on uute nakatanute hulk olnud stabiilne – umbes 600 registreeritud nakatunut aastas. 2007. aastal oli

Eesti uute registreeritud juhtude arvult miljoni elaniku kohta Euroopas 1. kohal. Eesti on praegugi uute registreeritud HIV-juhtude arvu poolest miljoni elaniku kohta Euroopa nelja esimese riigi hulgas.

Haigus laastab Kõige karmimalt mõjub aids käsikäes vaesusega. Korraliku raviga võib HI-viirusega kaua elada, aga vaestele pole ravi alati kättesaadav, vaestes riikides pole sageli tervishoiusüsteemigi, mis tõhusat ravi võimaldaks. HI-viirus laastab immuunsüsteemi, mis vaestel, alatoitunud inimestel, on niigi nõrk. HIV/aids omakorda süvendavad vaesust, sest ravile kulub palju raha ja töövõime aina väheneb, mis tähendab ühtlasi ka sissetuleku vähenemist. Kui vaese maa vaeses peres on aidsihaige, võib see lastele, isegi kui nad nakatunud pole, väga erinevatest aspektidest mõjuda – kas või sel moel, et perel, kes kulutab suure

osa rahast haige ravimisele, pole enam raha lapse koolitamiseks ning laps saadetakse hoopis tööle. Aafrikas on miljoneid lapsi, kes on aidsi tõttu ühe või mõlemad vanemad kaotanud. See tähendab sageli juba niigi vaestes oludes kasvanud lapsele veelgi raskematesse tingimustesse sattumist. ÜRO aastatuhande eesmärkides seisab, et 2010. aastaks peaks kõigile, kes vajavad HIV/aidsi ravimeid, loodama neile ravimitele universaalne juurdepääs. 2007. aastal pääses arengumaades ravile miljon inimest, mis tõstis aasta lõpuks nende inimeste koguarvu, kel on juurdepääs retroviiruse vastastele ravimitele, 3 miljonini, mis on 10 korda rohkem kui viis aastat varem. Aga siiski jõuab ravi vaid kolmandikuni neist, kes seda vajavad. Eestis on aga enamikule ravi vajavatest HIV-positiivsetest ravimid kättesaadavad ning need on inimestele tasuta.

ÜRO 8. arengueesmärk on luua üleilmne partnerlusvõrk ÜRO aastatuhande kaheksas eesmärk püüab nimetada eelnevate eesmärkide täitmise eeldusi. Nende loomisel on vastutus rohkem rikastel, arenenud riikidel. Näiteks on vaja luua üleilmne partnerlusvõrk ning avatud ja mittediskrimineeriv kaubandusja finantssüsteem. Arengumaade ekspordile on vaja võimaldada ligipääs turgudele ning kustutada vanad võlad, mis takistavad arengud. Samuti peavad arenguriigid saama juurdepääsu kõrgtehnoloogiale ja hädavajalikele mõistliku hinnaga ravimitele. Kõige olulisem vajadus praegustes ülerahvastatud arengumaades on parandada noorte tööhõivet, sest kui noortel meestel pole elus positiivseid väljavaateid, viib see kergesti ühiskondliku plahvatusteni, olgu tegu siis Afganistani või Keeniaga.

Toetus inimesele või lehmale ÜRO vahearuande järgi on palju veel teha. Esiteks peaksid rikkamad riigid kulutama rohkem raha arengukoostööks. Aastal 2000 lubasid rikkamad riigid rohkem ja paremat abi, see tähendas raha juurde andmist ning paremat omavahelist koordineerimist abi osutamisel. Kahjuks on aga üleilme majanduslangus langetanud ka soove panustada vaesemate riikide arengusse. Kunagi kokkulepitud eesmärgi kasutada 0,7% SKT-st arengukoostööks on jõudnud saavutada vaid üksikud riigid (Taani, Hollandi, Norra, Rootsi, Luxembourg). Uute abiandvate maade, näiteks Eesti eesmärk oli saavutada 0,17% SKT-st käesole-

val aastal, aga seda ei suudeta ilmselgelt täita. Kuhu siis raha kulutatakse? Euroopa Liit on kõige suurem abiandja, aga pole vist saladus, et euroopa lehmad saavad päevas rohkem toetusi kui pool maailma elanikkonnast samal ajal teenib. Euroopa riigid kulutavad põllumajandustoetusteks kolm korda rohkem raha kui arengukoostööks ning iga samm püüda seda vähendada toob Prantsusmaa põllumehed Pariisi tänavatele. Tavaliselt on ikka oma särk ihule kõige lähemal.

Mis on õiglane kaubandus? Samas on arengukoostöö maailmakaubanduse rahavoogude kõrval nagu liivatera kõrbes. Kui aga suudetakse luua õiglane, avatud ja mittediskrimineeriv kaubandussüsteem, võib ehk arengukoostöö tarbetuks kuulutada. Kahjuks pole aga jõutud ühisele arusaamale, kuidas õiglasem kaubandussüsteem välja näeb. Maailma kaubandusorganisatsioon WTO nõuab igalt riigilt täielikku avatust välismaistele investeeringutele, arengumaad aga selles osas kõhklevad. On ju ajaloost näha, et samas arengufaasis olles kasutasid rikkamad riigid teistsuguseid meetmeid: vähendasid eksporti ning toetasid oma toodangut. Takistused impordile lõpetati alles siis, kui oma toodang oli piisavalt tugev globaalse turu jaoks. Samas pole rikkamad riigid ikka avanud oma turgu arengumaade toodangule nii nagu lubatud. Arengumaade toodete maailmaturule jõudmine on

viimastel aastatel vähe paranenud. Kehtib reegel, et kui tuua Euroopasse Ghana kakaoube, on tollid madalad, aga sama riigi šokolaadi jaoks kõrged, mis ei aita sugugi kaasa vaesemate riikide tööstuse arengule.

Elu arengumaades edeneb Kaheksanda eesmärgi saavutamisel on siiski tehtud ka edusamme. Kui varem kasutas suur osa arengumaadest rohkem raha võlgade tagasimaksmiseks kui hariduse või tervishoiu jaoks, siis tänaseks päevaks on kõige raskema võlakoormaga riikide võlad suures osas kustutatud. Näiteks Mosambiigis on selle rahaga vaktsineeritud lapsi ja ehitatud koole. Arengumaade inimesed on ka teadlikumad maailmas toimuvast ning suudavad muu maailmaga varasemast paremini ühenduses olla, mis on samuti eelduseks majanduse kasvule. Näiteks on mobiiltelefonivõrgud arengumaadesse plahvatuslikult laienenud. Interneti kasutamine on ka kiiresti arenenud, kuid sellest arengust jäävad kõige vaesemad regioonid ikka veel maha. Mida võib siis kokkuvõtteks öelda? Vaesuse vähendamiseks on vaja väga palju poliitilist tahet. Kas seda tahet on, selgub juba septembris, kui riigijuhid sellel teemal arutlemiseks jälle New Yorki kogunevad. Ka kodanikel on võimalus sõna sekka öelda, nõudes oma riigijuhtidelt antud lubadustest kinni pidamist. Johanna Helin, Jaan Tõnissoni Instituudi Maailmahariduse keskuse juhataja

Malaaria Malaaria on sääsehammustuste kaudu leviv nakkushaigus. Suurima riskiga piirkonnad on Aafrika ja Kagu-Aasia. Aastas esineb umbes 250 miljonit malaariasse haigestumist, surmaga lõpeb umbes miljon, neist 90% Aafrikas. 85% malaariasse surnuist on vähem kui viis aastat vanad. Malaaria on välditav lihtsate vahenditega nagu putukavõrgud ja mürgid, ka haigus ise on ravitav. Probleemiks on malaaria eelkõige vaesemates riikides. Keerulises olukorras on vaeste maade maapiirkondade elanikud, sest komplikatsioonide vältimiseks on vaja ravima asuda päeva jooksul pärast sümptomite ilmnemist, kuid inimesed ei pääse seal nii kiiresti arsti juurde. Praegusel ajal jagatakse laiali moskiitovõrke, tehakse selgitustööd ja püütakse parandada ravivõimalusi. Sel moel on mõnes riigis vähenenud nii haigestumiste kui ka surmajuhtumite hulk. Ees-

tis malaariasääski pole, küll aga on inimesed malaariasse haigestunud reisil olles.

Tuberkuloos Paarkümmend aastat tagasi usuti, et tuberkuloos pole enam märkimisväärne probleem, praeguseks on haigus aga tagasi. Tuberkuloosibakteriga on nakatunud kolmandik maailma elanikkonnast, kuid enamikul ei kujune see haigus kunagi välja. 2007. aastal oli maailmas teada üle 9 miljoni haigestunu ja 1,7 miljonit surmajuhtumit. Üle poole tuberkuloosijuhtumeist esines Aasias ja veidi alla kolmandiku Aafrikas. HIV ja tuberkuloos käivad käsikäes. Nad kiirendavad teineteise kulgu vastastikku ja HIV-positiivsel, kes on nakatunud tuberkuloosibakteriga, on mitukümmend korda kõrgem tõenäosus tuberkuloosi haigestuda, kuna tema immuunsus on langenud – ühel hetkel lööb organismis ootel olev tuberkuloosipisik välja.

Tuberkuloos on arengumaade HIV-positiivsete puhul levinuim surmapõhjus. Tuberkuloosi on ka Eestis aastakümnete jooksul palju esinenud. Haigestumine oli suhteliselt madal nõukogude ajal, kõige madalam 70–80-ndatel aastatel, siis pidid kõik kord aastas tuberkuloosikontrollis käima, nüüd sellist kohustust pole. Haigusjuhud hakkasid uuesti sagenema 90-ndatel aastatel, 2000. aastal tuvastati 43,4 uut haiget 100 000 elaniku kohta. Alates 2005. aastast hakkas haigestumine uuesti vähenema ning 2009. aastal registreeriti 20,5 esmajuhtu 100 000 elaniku kohta. See ületab siiski veel WHO sätestatud epideemia piiri, milleks on 15 uut juhtu 100 000 elaniku kohta aastas. Siiri Rebane Artiklis on kasutatud andmeid raamatust „Maailmaparandaja teejuht. Arengukoostööst ja sellest, kuidas sina saad panustada”.