Noor tegija 18. detsember 2017
www.tallinn.ee/noorteinfo
Tallinn tunnustas pidulikul auhinnagalal suuri tegusid ja noorsootöötajaid
KULTUURIDE MITMEKESISUS
3
Välismaalt Eestisse elama Uued noorsootöö võimalused Tallinna noortele Mustamäel, Lasnamäel ja Põhja-Tallinnas
ELU KODUST KAUGEL
4
19-aastaselt teisele poole maakera
KULTUURIDE 5 TURBULENTS: VÄLISVABATAHTLIKUD EESTIS
MARILI OTSTAK, Tallinna spordi- ja noorsooamet
Tallinna noorte suured teod Kategooria “Tallinna noorte suured teod” võitis vaimse tervise teemaline projekt “Mis värvi on tunded ja mõtted?”, mille viis ellu tubli ja aktiivne noor Lise-Christelle Ester koostöös Kristiine noortekeskusega. Projekt oli
Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled (“Väike Prints”, Antoine de Saint-Exupéry)
Fotod: Harry Tiits
13. detsembril kuulutati Eesti Filmimuuseumis toimunud pidulikul auhinnagalal “Suured teod 2017” välja Tallinna noorsootöö valdkonna tunnustusauhindade konkursi võitjad kategooriates “Suured teod Tallinna noortele”, “Tallinna noorte suured teod”, “Aasta noor vabatahtlik” ja “Tallinna aasta noorsootöötaja”. Tunnustuskonkurss toimus tänavu juba kolmeteistkümnendat korda ja saab kindlalt väita, et Tallinna linn võib uhke olla oma suurte tegijate üle.
Suured teod Tallinna noortele Kategoorias “Suured teod Tallinna noortele” tunnistati auhinnavääriliseks arenguprogramm SPIN 10–18-aastastele Tallinna noortele. Programmis SPIN arendatakse spordi ja jalgpalli kaudu noorte suhtlemisoskusi, enesekontrolli, keskendumist, koostöö- ja vastutusvõimet, vähendades nii riskikäitumisi ja agressiivsust. Osalemine SPIN-i jalgpallitrennides aitab kujundada noorte väärtushinnanguid, annab võimaluse kogeda positiivseid emotsioone ja tunda tugevat kuuluvustunnet. SPIN on hea näide sellest, kuidas pikaajaline ja väga hästi läbi mõeldud ning kujundatud töö noortega loob positiivseid tulemusi. See projekt on parim näide, mida on võimalik saavutada, kui kokku viia erinevate valdkondade tugevused ja koostöö – nii linna, koolide, politsei, spordiklubide, vabaühenduste, erasektori kui ka riigi tasandil. Tulemused näitavad, et nii on võimalik muuta sadade noorte tulevikku ja anda neile võimalus oma potentsiaali parimaks avaldumiseks.
NOORSOOTÖÖST KODUMAAL JA MUJAL 2
Tallinna noorsootöö tunnustuskonkursi “Suured teod 2017” võitjad.
Pildil Tallinna aasta noorsootöötaja Maris Õispuu.
tänuväärne ennekõike seepärast, et noorte vaimse tervise teemadega tegelemisel näitas oma initsiatiivi üles noor inimene ise. Projektiga sooviti tõsta noorte teadlikkust vaimse tervise teemadest ning õpetada noortele, kuidas mõista oma tundeid. Vabatahtlik töö kui väärtus Tallinnas on noorsootöö valdkonnas suunaks võetud noorte ettevõtlikkuspädevuse ja eelkõige omaalgatuse arendamine ning soodustamine, mistõttu tunnustati tänavu neid noori, kes panustavad vabatahtliku tööga nii linna noorsootöö kui ka kogukonna heaks. Tallinna aasta vabatahtliku tiitli pälvis sellel aastal Tallinna Keskraamatukogus vabatahtlikuna tegutsev Evelyn Kapp, kes on oma tööga abiks olnud noortele MTÜ Mondo dokfilmiõhtute korraldamisel, raamatukogu klubiliste ürituste korraldamisel ja mitmetel raamatukogude
sisetöödel. Evelyni kohta on ka öeldud, et ta korraldab üritusi südamega ja kohusetundlikult ning annab oma tegevusega olulise panuse raamatukogu noortetöösse. Lisaks tõsteti auhinnagalal esile neid noori, kes on oma vabatahtliku tegevusega noorsootöö valdkonda silmapaistvalt panustanud ja seeläbi ka teistele noortele eeskujuks olnud. Tunnustati järgmisi noori: Merilin Anijärv, Laur-Eric Rattus, Mariann Roben, Alvar Arrak, Laura Rein, Liis Pähklamägi, Hanna-Birgit Sinkel ja Hanna-Lysa Kenk. Tallinna aasta noorsootöötaja Konkursil leidsid tunnustust ka Tallinna noorsootöötajad. Kategooria “Tallinna aasta noorsootöötaja” eesmärk on tunnustada noorsootöötajaid ja seeläbi ka organisatsioone, kus noorsootöötajad on aasta jooksul silmapaistvalt tegutsenud, teinud Tal-
linna noorte seisukohast märkimisväärset ja olulist tööd ning aidanud kaasa linna noorsootöö arendamisele. Tallinna aasta noorsootöötaja auhinna pälvis Mustamäe avatud noortekeskuse vastutav noorsootöötaja Maris Õispuu, kes on silma paistnud aktiivse juhtiva noorsootöötajana ning korraldajana. Töökaaslased ja noortekeskuse noored iseloomustavad Marist kui noortepärast ja rõõmsameelset noort, kes nakatab nukramaidki noori positiivsusega, on väga hoolitsev, ausameelne ja õiglane, on nõudlik enda ja teiste suhtes. Ta on väga töökas, abivalmis ja rõõmsameelne inimene, keda armastavad kõik noored. Maris lähtub oma tegevuste planeerimisel alati noorte huvidest ja vajadustest, toetab noorte omaalgatusi ning abistab neid oma ideede realiseerimisel. Auhinnagalal märgiti veel ära Pääsküla noortekeskuse noorsootöötaja Martin Põldvee ning tunnustati tema oskust ja võimekust noortega kiire ja usaldusliku kontakti loomisel. Tema kolleegid on öelnud, et Martini ehedus on kaugelt tunda ning noortele on ta olnud hiilgavaks eeskujuks ja mis kõige tähtsam – ka sõbraks. Ta on väga hea meeskonnaliige ning hästi avatud ja siiras inimene. Teise noorsootöötajana märgiti ära Haabersti vaba aja keskuse noorsootöötaja Triin Lõhmus, kes on noorte-
Eestlased on nagu veekindlad saapad
NOORED JA MAAILM
6
Kohvri ja kotiga Rootsi metsade vahel
NOORED JA TULEVIK
7
Tulevik – mida ma sellelt ootan?
NOORED KUNSTIS
8
Eksperimenta! – iseseisvuse proovikivi
keskuses ühtlasi kunstiringi juhendaja. Triin on teinud oma tööd silmapaistvalt, kohusetundlikult ja ääretult korrektselt. Oma igapäevases töös on ta oskuslikult kaasanud kõikidesse enda korraldatud üritustesse ka vähemate võimalustega noori, kel on olnud seeläbi võimalus end proovile panna ürituste korraldamises ning vabatahtlikku tööd tehes. Triin on tõestanud ennast kui liidrit, kes oskab meeskonda juhtida ning olla ise eeskujuks oma kohusetunde, aktiivsuse ja originaalsete ideedega. 2017. aastal tunnustas Tallinn silmapaistvaid noorsootöötajaid, organisatsioone ja noorteprojekte juba kolmeteistkümnendat aastat. Tunnustuskonkursi “Suured teod” peakorraldaja on Tallinna spordi- ja noorsooamet.
2
NOORSOOTÖÖST KODUMAAL JA MUJAL
Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled (“Väike Prints”, Antoine de Saint-Exupéry) Viimastel aastatel on mobiilse noorsootöö termin üha enam hoogu juurde saanud, seda on rakendama hakatud nii Tallinnas kui ka Tartus ning õppeainena on see lisandunud noorsootöö eriala ainekavasse. Käesoleva aasta 20. oktoobril tähistati Saksamaal Stuttgartis mobiilse noorsootöö juubelit – täitus poolsada aastat mudeli käivitamisest. Selle puhul toimus juubelikonverents, kus õnnestus osaleda ka ühel Eesti mobiilse noorsootöö edendajal Annegrete Johansonil, seda tänu Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile. ANNEGRETE JOHANSON, MTÜ RuaCrew
Kui Saksamaa tähistas 50. juubelit, siis Eestis täitus esimestest mobiilse noorsootöö sammudest kümme aastat. Sügisel sai kümme aastat esimestest sammudest Eestis, mida astusime mobiilse noorsootöö praktikas. Seda Tallinnas Mustamäe linnaosas. Mõned aastad hiljem alustati Kristiine ja Kesklinna linnaosadega koostöös piirideülest ja ka valdkondadeülest koostööd, millega liitusid peagi ka spetsialistid, kes tegelesid PõhjaTallinna riskioludes olevate noortega. Kümne aastaga on palju muutunud. Kui alustasime, oli kõik projektipõhine, tegime seda projektist projektini, ja kui projektil rahastust ei olnud, vabatahtlikuna. Praktikutena kogesime projekti ajal otseses noortetöös linnaosa leppimatust – meeskonnalt oodati tihti selliseid meetodeid ja tulemusi, mis ei sobitunud mobiilse noorsootöö olemusega. Mobiilne noorsootöötaja ei saa olla vastandlikes rollides. Koos noortega kujundasime ja käivitasime noortekohviku, mida ei peetud kahjuks mõned aastad hiljem enam otsustajate hinnangul oluliseks ja vajalikuks. Seejärel rakendasime mudelit ametnikena pärast oma päevatööd, enda perede kõrvalt, hiliste õhtutundideni – sageli ka poole ööni. Nüüd sain aga Saksamaal olles uhkusega öelda, et praegu on Tallinnas olemas mobiilse noorsootöö teenus, millel on kindel rahastus linnalt ning samamoodi on see ka Tartus. Vähetähtis ei ole õppeaine ülikoolis, mis
Annegrete Johanson koos mobiilse noorsootöö rajaja professor dr Walther Spechtiga.
tagab koolitatud noorsootöötajate pealekasvu tööpõllul. Paljud noortekeskused on rakendanud erinevaid tööviise, mida kasutatakse ka mobiilses noorsootöös, kuid mobiilne noorsootöö on ennekõike töömudel, mis hõlmab endas kõiki nelja meetodit: tänavatöö, töö üksikjuhtumitega, töö gruppidega ja kogukonnatöö. Üksnes sellisel juhul saame mõjutada noori ja kutsuda esile muutusi. Mobiilne noorsootöö aitab koondada kogukonda, pakkuda turvatunnet ning ennetada õigusrikkumisi. Paraku on tööjõuressurss siiski veel üpris kesine, arvestades töö omapära ja selle suurt mahtu. Mobiilse noorsootöö rakendajaks olemine eeldab sobivaid isikuomadusi ning erialast ettevalmistust, samuti valmisolekut töötada tavapäratutel kellaaegadel ja päevadel, keeruliste noortega ning sageli ka väljakutsuvates olukordades. Selleks on oluline piisavas mahus ressursside olemasolu meeskonna hoidmiseks ja tugitegevusteks, milleks on koolitused, supervisioonid, kovisioonid ning ka valdkondadeülese koostöö arendamine.
Töö noortega etteantud plaanis või töö üheskoos noortega vastavalt nende vajadustele Viimase Pimedate Ööde Filmifestivali alamprogrammi Just Filmi raames näidati filmi “Kusagil Tonga saarel”. See avas niivõrd palju erinevaid tahke, millest võiks omakorda mitu lugu kirjutada. See film näitas, kui oluline on rakendada keerulise käitumisega noorte puhul tavapäratuid lähenemisviise. See on ka põhjus, miks professor dr Walther Specht omal ajal mobiilse noorsootöö arendamisega alustas. Need noored olid enamikust kohtadest välja heidetud, neid ei oodatud noortekeskustesse, nõustamiskeskustesse ega kooli. Mujale ei soovinud nad juba ka ise minna. Nii oli vaja leida teine lähenemine. Ka eelmainitud filmis võttis sotsiaaltöötaja noore, kes oli ühe jalaga vanglas, ja viis ta üksikule saarele. Ta saavutas noorega kontakti, usaldusliku suhte ning seejärel sai hakata mõjutama noore käitumisviise. See kõik oli midagi sellist, mis on tavapärases sotsiaaltöös ja noorsootöös enneolematu. Noortel on vaja positiivset eeskuju. Riskikäitumisega
Foto: erakogu
noortel see enamasti puudub, mistõttu on usaldusliku suhte saavutamine eriti oluline. Tartu mobiilsed kontaktnoorsootöötajad ütlevad, et mudeli rakendamine on andnud neile võimaluse näha noorte n-ö maski taha ning tõdevad, et väljakutsuva ja kahjustava käitumise taga on tegelikult õrn ja hooliv, kuid tihtipeale hädas hing. Enesehoidmine, rahulolu, töörõõm ja professionaalsus Mobiilse noorsootöö sihtgrupp on haavatav, mis teeb haavatavaks ka selle töö tegija. Seda juhul, kui ta ei otsi ega võta vastu pakutavat tuge. Igapäevatöö, millel ei ole selgeid piire ei tööaja, rutiini ega meetodite raames, võib kergelt niita ka töötegija, kui puudub enda tegevuste analüüsimine ning enesehoidmine töönõustamise kaudu. Üks minu hea kolleeg, kriisinõustaja Tiina Naarits-Linn, on ikka kasutanud head paralleeli – enda hügieeni eest kannavad inimesed hoolt, kuid tööalaselt jääb see hügieen sageli kahjuks tagaplaanile. Miks see
aga nii on? Miks ei oska inimesed selle vajalikkust hinnata? Supervisiooni kaudu on võimalik leida erinevatele olukordadele lahendusviise, mida üksi olles ei oska sageli näha. Samuti jäävad ise protsessis sees olles tihti märkamata mitmed tahud, mida kõrvalseisja oskab esile tuua. Ei saa ka unustada, et supervisioon toetab professionaalset arengut, kuna igal korral saab end töötajana analüüsida ja uusi eesmärke seada. Viimasel kuul on mitmed koolitused ja filmid viinud mõtted sellele, kuivõrd palju jõuame kiires elutempos mõelda asjadele, miks me midagi teeme ja kuivõrd vastutame noorte eest. Mina enda vastust tean, olen sellele aastaid mõelnud ja seda analüüsinud, kuid kui paljud seda veel teevad ja sellest vastusest ka n-ö õppust võtavad? Hiljuti tõi suhtlemiskoolitaja Jaanus Kangur välja, et inimesed teavad hästi, mida ja kuidas nad teevad, kuid enamasti puudub oskus vastata küsimusele “miks?”. Tema ise oli näiteks pärast selle vastuse leidmist loobunud oma ametist, kuna nägi, et see “miks?” ei ole tegelikult see, mida tema teha soovib. Kui palju on aga inimesi, kes teevad oma tööd, kuna see tagab kindla sissetuleku, toob kaasa kindluse – see on igati tavapärane. Kuid kui mõelda laiemalt, siis kannatajateks on nii see töötegija kui ka need, kelle jaoks me seda kõike teeme – noored. Seda sellepärast, et töörõõm ja uskumine sellesse, mida ja miks me teeme, on kõikuma löönud või hoopiski kadunud. Seega tasuks meil kõigil vahetevahel mõtestada oma tegevusi ja küsida endilt – “miks?”.
RUACREW MTÜ JA MOBIILNE NOORSOOTÖÖ Mobiilne noorsootöö on ennetustöömudel, mille raames lähevad noortega tegelevad spetsialistid noorte kogunemiskohtadesse, olgu selleks tänav, park või kaubanduskeskus. MTÜ RuaCrew on mittetulundusühing, mis tegeleb sotsiaalsete probleemide ja õigusrikkumiste ennetamisega noorte seas ning nende lahendamisele kaasaaitamisega. Ühing lähtub oma teenuste pakkumisel mobiilse noorsootöö põhimõtetest ning panustab mitmekülgselt selle arendamisse ja edendamisse Eestis. www.ruacrew.ee
KULTUURIDE MITMEKESISUS
3
Välismaalt Eestisse elama Foto: erakogu
Mõni aeg tagasi Eestis oma Euroopa vabatahtlikku teenistust (EVT) teinud noored – Gülnur Kadirhan Türgist ja Ángela Bonache Rodriguez Hispaaniast – tulid Tallinna, teadmata, mis neid täpsemalt ees ootab. Nende vabatahtlik teenistus on praeguseks küll läbi, kuid ometi on nad ikka veel Eestis. Gülnur asus 2017. aasta sügisest Tallinna ülikooli kommunikatsioonijuhtimist õppima ning Ángelagi otsustas Eestisse jääda ja on praeguseks leidnud endale Tallinnas põneva töö. Mida aga rahvusvaheline kogemus ning elu Eestis neile pakkus – kõigest sellest räägivad nad lähemalt. GÜLNUR KADIRHAN, ÁNGELA BONACHE RODRIGUEZ
Gülnur Kadirhan Türgist pärit kommunikatsioonitudeng Tallinna ülikoolis
Otsus jätta maha kõik, millega oled harjunud, et pea ees tundmatusse hüpata, pole kunagi lihtne. Aga mina tegin seda kaks aastat tagasi, kui otsustasin tulla Euroopa vabatahtliku teenistuse raames Tallinna. Tagasi vaadates saan öelda, et see otsus tasus ennast igal juhul ära. EVT tõestas mulle, et kui riskin ja astun välja oma mugavustsoonist, siis toob see ka väärilise tasu. EVT vabatahtlikena olime enam kui valmis integreeruma sellesse uude keskkonda, millesse sattusime, ja seda tänu programmi enda ülesehitusele ning meid vastuvõtva organisatsiooni ning eelmiste vabatahtlike motiveerivatele lugudele eesootava kohta. Tänu sellele tundsi-
me kõik, et meid mõistetakse ja et oleme võrdsed, olenemata päritolust. Siiamaani ei tunne ükski EVT-lane ennast enam kusagil võõra ega üksijäetuna. Tänu EVT ajal läbi tehtud katsumustele ja kogetud õnnestumistele, nii heale kui ka halvale, saame võimaluse oma elu eesmärke süvitsi kujundada, oma võimeid proovile panna ning silmaringi avardada. EVT pakub mõistvat ja tänuväärset, hubast ja mugavat ühtekuuluvustunnet. EVT annab tulevasteks tööotsinguteks tugeva toe. Rahvusvaheline kogemus, ja eriti just vabatahtlik tegevus, paistab CV-s silma ning toob su teiste seast esile. Minu EVT kogemus võimaldas mul Eesti kultuurist paremini aru saada ning tänu sellisele lähedasele kokkupuutele kohaliku kultuuri ja
2017.–2018. aastal tegutsevad Tallinna noortekeskustes vabatahtlikud Itaaliast, Ungarist, Ukrainast ja Valgevenest.
kommetega sai Eestist mulle peaaegu nagu teine kodu. Seega haarasin kinni avanenud võimalusest siia tagasi tulla ning kasutan oma EVT ajal saadud teadmisi ja oskusi, et Eesti elus nüüd juba paremini orienteeruda. Ángela Bonache Rodriguez Hispaaniast pärit endine välisvabatahtlik ja praegune tallinlane
Kas jääda Eestisse ja alustada siin uut eluetappi? Kas minna tagasi koju oma pere ja sõprade juurde? Kas ma suudaksin siin uusi sõpru leida? Kas tunneksin ennast siin üksildasena? Enne Tallinna tagasi tulemist keerles mu peas sada mõtet. Saabusin esimest korda Tallinna
aastal 2016, et osaleda Euroopa vabatahtliku teenistuse projektis “Cultural Chameleon” (“Kultuuride kameeleon”). Mul polnud aimugi, mis mind siin oodata võiks, peale selle, et pidin tulema tööle Kristiine noortekeskusesse. Teadsin, et minu tuutori nimi on Erko, et tal on omapärane soeng ja et hakkan jagama korterit teiste välismaalastega. Eeskujuliku hispaanlannana lahkusin kodust pisarate voolates (emotsioonid käivad meil kõigega kaasas) ja teadmatust kartes. Kuigi esimesed päevad Eestis olid veidi rasked ning nii kohalikud inimesed kui ka eesti keel tundusid mulle imelikud, hakkas see mõnus maa mulle peatselt südamesse pugema. Ka sain tuttavaks järjest uute, eri rahvustest ja kultuuridest pärit inimestega, kogesin nende erinevaid maail-
Uued noorsootöö võimalused Tallinna noortele Mustamäel, Lasnamäel ja Põhja-Tallinnas Tallinna spordi- ja noorsooamet alustas tänavu novembris programmiga, mis loob uusi tegevusi pealinna kolme linnaosa noortele ning kaasab tegevustesse nimelt selliseid, kes on noorsootööst erinevatel põhjustel kõrvale jäänud. Kokku piloteeritakse kümme projektitegevust, mis leiavad aset Mustamäel, Lasnamäel ja Põhja-Tallinnas. Programmi kogumaksumus on 880 105 eurot, millega kavatsetakse jõuda vähemalt 6800 nooreni. LIILIA LAULIK, Tallinna spordi- ja noorsooamet
E
smalt läbiti ligi pool aastat kestnud ja SA Archimedese noorteagentuuri korraldatud arenguprogramm, mille põhjal püstitati piirkondlikud arengueesmärgid ning koostati ühine tegevuskava nende eesmärkide saavutamiseks. Tegevusi rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Eesti Noorsootöö Keskuse poolt ellu-
viidava Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastatud programmis “Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine” kirjeldatud tegevuste raames. Mustamäe linnaosas aset leidvad tegevused on koondunud ühisnimetaja “Ellujääjate” programmi alla. Selle raames valmistuvad noorte töögrupid kooliaasta jooksul erine-
vateks suvisteks välitegevusteks oma linnaosas. Plaanis on ümber kujundada Mustamäe avatud noortekeskuse õueala, lisaks sisustatakse koos noortega muusikaliseks loometegevuseks muusika- ja bändiruum, kujundatakse ümber buss, mis hakkab linnaosas korraldama mitmesuguseid vahvaid noortele suunatud välitegevusi. Täpsema panuse ja idee tegevusteks annavad töögruppides osalevad noored ise. Lasnamäel alustavad tööd sotsiaalsete oskuste programm “Vaade tulevikku” ja tänavaspordiprogramm “LasnaSport”. “LasnaSpordi” projektis saavad noored osaleda korvpalli, jalgpalli ja street work out’i treeningutes ning ühiselt valmistatakse ette lahedaid suviseid tänavaspordifestivale. Raadiku tänava piirkonnas loob uusi tegevusi MTÜ
Linnalabor, kelle eestvedamisel alustatakse juba jaanuaris tegevusi mõttemängude töötubade ning linnaruumi arendavate töötubadega. Suveperioodil lisanduvad linnaaianduse ja õuemööbli ehitamise õpitoad, kus noored saavad oma piirkonna arengule ise kaasa aidata. Põhja-Tallinna “Tänavakultuuri teemalise programmi” raames avaneb noortel võimalus tutvuda tänavakultuuriga ning osaleda tänavatantsutreeningutes ja tänavakunsti töötubades. Põhja-Tallinna noortekeskusesse luuakse uued sportimisvõimalused, programmi raames on seal
mavaateid, hakkasin reisima nagu ei kunagi varem. Sain tõesti kuhjaga uusi kogemusi. Pärast 11 kuud elumuutvat vabatahtlikku tööd pidin endalt küsima, mis saab edasi. Olin selleks ajaks juba Tallinna nii kiindunud, et ei tahtnud veel koju tagasi minna. Seepärast otsustasingi siin tööd otsida ja juba paari tööintervjuu järel õnnestus mul leida töökoht ühes rahvusvahelise e-kaubandusega tegelevas ettevõttes, kus olen praeguseks töötanud juba mitmeid kuid. Uus kogemus erineb vabatahtlikust tööst täielikult – see on päriselu. Aga ma arvan, et see uus etapp aitab mul ennast paremini tundma õppida ja kasvatab mind tugevamaks. Paar aastat tagasi, kui ma isegi ei teadnud, kus Tallinn asub, poleks keegi osanud arvata, et minu esimene töökoht saab olema Vene ettevõttes, 3700 km kodust eemal. See oleks kõlanud hullumeelselt. Tagasi mõeldes on EVT mu elu väga palju muutnud. Kuigi muutused on vahel rasked ning igatsus oma inimeste ja kodumaa järele on suur, tunnen, et see kogemus on olnud pingutust väärt ning olen väga uhke oma otsuse üle programmis osaleda. Ma ei tea, kui kauaks Eestisse jään, aga praegu tahan seda Balti riiki kindlasti veel lähemalt tundma õppida ning siinset kaunist valget talve nautida.
võimalik kasutada ronimisseina ja uuenenud bändiruumi. Nooremale sihtgrupile toimuvad suvised linnalaagrid töötubade ja õppekäikudega. 2018. aastast alustavad Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse juures tööd ka koolinoorsootöötajad, kellest saab ühenduslüli linnaosa, noortekeskuse ja koolide vahel. Järgmise aasta sügisesse jäävad noorte projektikirjutamise ja meeskonnatöö kursused. Lisaks eespool mainitud tegevustele korraldatakse programmi raames Tallinna noortekeskuste avatud poole teenuste analüüs ning uute teenuste loomine teenusedisaini põhimõtetest lähtuvalt. Iga Tallinna noortekeskus töötab välja ühe uue teenuse või arendab juba olemasolevat. Täpsemat infot programmi kohta leiab Tallinna noorteinfo veebilehelt www.tallinn.ee/noorteinfo.
4
ELU KODUST KAUGEL
19-aastaselt teisele poole maakera Hanna-Lysa on 19-aastane Tallinnast pärit ja tänavu kevadel keskkooli lõpetanud noor, kes kirjutab, teeb palju vabatahtlikku tööd ning reisib. Alljärgnevalt saab lugeda tema reisikirja, kus ta kirjeldab siiralt ja avatult, milliseid katsumusi ning kogemusi pakub elu teisel pool maakera. HANNA-LYSA KENK,
vabakutseline ajakirjanik
O
len täiesti teadlik, kui suur on iga inimese unistus reisida maailmas, näha erinevaid kultuure, teenida rohkem raha ning elada linnas, mis on potsatatud otse troopilisse kliimasse, sest kellele ei meeldiks palmid ja ookean. Eestlane on ideaalne näide sellisest inimesest, kuigi ma paneks julgelt iga idaeurooplase sellesse gruppi, kuna just neid olen siin olles enam kohanud. Kõle kevad, sügis, talv ja kesine suvi panevad iga unistaja sügelema ning soovid kalduvad soojade maade, lõputute randade ja kõrgemate palkade poole. Unistuses on inimesed vaieldamatult õnnelikumad, elavad täisväärtuslikumat elu ning kõik on just nagu filmis. Austraalia on voolitud täpselt sellise unistaja jaoks. Või vähemalt nii ma arvasin. Ma polnud rahul sellega, mis mind kodumaal ümbritses ning olin väsinud nördinud nägudest Tallinna linnatänavatel. Ainus koht, kus leidsin rõõmsaid ja naeratavaid inimesi, oli Kalamaja, kuid see koht jäi minu jaoks paraku väikeseks. Seega ma teadsin, et pean ära minema, pean leidma koha, kus tunnen end kodus, sest ometi Eestis ma seda ei tundnud. Elumuutev otsus Kui aus olla, siis Austraaliasse kolimise plaan ei olnud mingi pikaajaline unistus. Algne plaan oli kolida Horvaatiasse või Itaaliasse, mõtteis uitas ka Lõuna-Prantsusmaa, kõigi lemmik Inglismaa, kuid ka Iirmaa, kus olin varem juba elanud. Nende kõigi juures on ühine see, et tegemist on Euroopa Liidu liikmesriikidega. Minu jaoks mängis see rolli, kuna tahtsin näha, kuidas täiesti teisest ühiskonnast saabunud noor saab hakkama võõral kontinendil, teiste seadustega, ühiskonnaga, moraalide, erinevustega ning kus olla eurooplane ei anna sulle mingeid privileege.
Hanna-Lysa Kenk Austraalias Sidney ooperimaja ees.
Kuidas ma jõudsin Austraalia otsuseni, on omaette naljakas seik: tegin ühel reedel juhutööd kohvikus Manna La Roosa ning sealne baarmen rääkis, et oli elanud Austraalias ja nii ma otsustasingi, täpselt nii lihtsalt. Järgmisel päeval vaatasin lennupileteid ja viisahindu, lugesin artikleid ja küsisin palju Austraalias käinud inimestelt, kuni lõpuks kaks nädalat hiljem võtsin oma ülikoolifondi rahad ning ostsin viisa ja lennupiletid. Mõtteis oli Sydney – endas maailmaimet hoidev metropol, miljonite inimestega ning võrratute randadega, piirideta võimalustega! Elu kodust kaugel Veetsin veidi üle kahe nädala Inglismaal oma n-ö puhverreisil ning valmistasin end ette elu suurimaks seikluseks. Mõtlesin juba ette, kuidas räägin seda seika oma lastele ja lastelastele. Aeg ainult lendas ja nii
ma astusingi 26. septembril Londonis lennukile ning suund Sydney poole algas. Pärast 30-tunnist lendamist, lennujaamades ootamist, tohutult palju nutmist, ärevust, üksildust ja lõputult kahetsemist, jõudsin ma kohale. Tempel löödi passi ja seisin lennujaama ees, linnud laulsid, päike kõrvetas, õhk oli krõbe ning pungil troopiliste lillede aroome, palmid sirgusid sinisesse taevasse – kõik mu hirmud olid läinud. Ma olin kohale jõudnud. Olin nii palju pisaraid valanud, lennukitoit pani igatsema ema roogasid, pered lastega pandi mind igatsema oma väikevenda, igatsesin oma Lasnamäe korteri lõhna, rohelist ühistransporti, isegi nördinud nägusid Tallinna linna tänavatel. Ent sinna jõudes kõik need igatsused hajusid laiali, nagu oleksin viibinud mentaalses udus kogu 30 tundi ja Austraalia päike lihtsalt sai sellest lahti. Kahjuks mitte kauaks.
Foto: erakogu
Eeldan, et paljud inimesed ei kujuta ette, kuidas on jätta kogu oma elu maha ning lihtsalt minna. Isiklikult arvan, et mulle öeldi “sa oled nii noor, tee, mis tahad” piisavalt palju, et ma lihtsalt läksingi. Sõprade pärast polnud tol momendil ega ka praegu vaja muretseda, kuna peale gümnaasiumi lõpetamist taipasin, et kõikidel sõpradel olid ülikoolid, kutsekoolid või reisiplaanid valmis ning otseselt ei jätnud ma kedagi kodumaale. Kaks-kolm lähedast sõpra ning perekond, kuid mitte kordagi pole ma tundnud, et oleksin kellegi hüljanud. Täiesti ausaks jäädes, siis tunnen end Sydneys elades täpselt sama üksikuna, nagu tundsin end Tallinnas. Oma turvaline paik keset metropoli Jõudsin omadega esimesse ulualusesse ja tegin end tuttavaks mind maju-
tanud lätlasega. Selle võõra inimese diivan oli nüüd minu turvaruum või hoopiski turvadiivan. Igatahes, see väike diivanike oli minu pelgupaik kõige muu eest. Ei teadnud küll otseselt, mis kõik see muu seal ukse taga oli, aga teadsin, et pean minema ja avastama. Esimestel päevadel ei olnudki nii üksik olla, kuna ajavahe hoidis mu aju pidevalt unerežiimis, seega stress oli harv nähtus sel algaval nädalal. Ent kui ajavahega ära harjusin, hakkasid kohale jõudma igasugu tõsiasjad: kontol on 300 eurot, pean leidma kodu ja töökoha, pangaasjad korda ajama, linna tundma õppima ning endale sotsiaalset elu ehitama hakkama. Pidin liituma uue ühiskonnaga ja kohanema. See kõik tuli raskemini, kui julgeksin ilmselt oma emalegi tunnistada. Kartsin tohutult Sydney kesklinna ja seal sirguvaid pilvelõhkujaid, miljoneid inimesi, uusi trende ning vasakul poolel käimist. Mul võttis nädal aega, enne kui kui julgesin omapead kesklinna minna. See oli esimene päev melu keskel ja ka päev, mil sain endale töökoha maailmakuulsas Sydney ooperimajas asuvas restoranbaaris. Järgmisel päeval läksin proovima ning kaks tundi hiljem olin palgatud. Algselt arvasin, et saan saali ettekandjaks, ent kui ütlesin, et mul on baaris kogemust, siis omanik tahtis vist mu oskusi katsetada, kuna tema jaoks tundus naljakas, et 19-aastane suudab vaadiõlut valada ning viinakokteile segada – olen ometi ju eestlane. Igatahes olen nüüdseks seal töötanud veidi üle kuu ja saanud vaid positiivset tagasisidet. Uued kogemused ja tulevik Olen väga õnnelik, et tulin siia ja saan nii noorelt endale kogemusi sellises üsnagi võõras olukorras. Reaalsuses olen ma ka väga üksik. Jah, olen tutvunud paljude, paljude inimestega, aga enamik ei soovi end siduda reisijatega, sest me oleme siin ajutised. Pole väga mõtet luua tugevaid sõprussuhteid või leida kallimat, kuna ma lahkun siit linnast järgmise aasta märtsis. See on juba nelja kuu pärast ning see aeg saab kiirelt mööda. Saan praegusest kogemusest öelda, et muru on alati rohelisem teisel pool. Ent õnneks pole ma nõrk, ma ei karda olla üksinda ja saan väga hästi hakkama. Tore on, kui keegi on kõrval ja aitab, aga maailma olen otsustanud ma siiski omaette käsile võtta ja koju ma ilmselt veel niipea ei maabu. Plaanis on veel UusMeremaa, Aasia, Kanada ja LõunaAmeerika, seega paar aastat läheb veel aega, kuniks lõpuks tagasi jõuan.
KULTUURIDE TURBULENTS: VÄLISVABATAHTLIKUD EESTIS
5 Foto: erakogu
Eestlased on nagu veekindlad saapad
Pildil Sofiya Haurylenka, Euroopa vabatathtlikku teenistust tegev noor Valgevenest.
Sofiya on Tallinnas tegutsev noor vabatahtlik, kes töötab igapäevaselt Tallinna Kesklinna noortekeskuses. Sofiya on siin Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) projekti “Kultuuride turbulents” raames, mis on Tallinna noortega tegelema toonud viis välisvabatahtlikku erinevatest riikidest: Ungarist, Ukrainast, Valgevenest ja Itaaliast. Alljärgnevalt jagab Sofiya oma muljeid elust Tallinnas ja tööst noortega. SOFIYA HAURYLENKA, Euroopa vabatathtlikku teenistust tegev noor Valgevenest
K
aks ja pool kuud on juba möödunud minu uurimisreisist nimega “Kes on eestlased?”. Tahaksin jagada oma mõtteid. Mulle tundub, et mõnikord on eestlastel puudu päikesest. Valgevenes on kuumad suved ja külmad talved, mistõttu kogume suviti päikesest energiat ning kasutame seda talvel. Kuid Eestis ei käi see niimoodi. Ma näen, et Eesti inimesed on kohanenud vihmase ilmaga. Nad taluvad seda. Nad hingavad värsket õhku ja võitlevad vihmaga vihmavarjude abil, naerdes vihmale näkku. Eestlased on ilmselt nagu veekindlad saapad. Sama on ka avatusega. Keegi ütles mulle, et eestlastele ei meeldi naeratada. Jah, kogesin seda mõnikord.
Mõtlesin isegi naljaga pooleks, et Eestis on naeratamine ehk suisa seadusega keelatud. Kuid üldiselt on see nii ainult tänavatel. Ei ole saladus, et meile kõigile meeldib isiklik ruum ja emotsioonide jagamine on samuti üsna isiklik. Mul on teooria, et eestlased lihtsalt ei raiska oma energiat (naeratused, kallistused jne) teiste peale, kuna energiaallikas (päike) on piiratud. Ükskord ütles mu valgevenelasest sõber Petra, kes kolis minu kodulinnast Tallinna õppima: “Sofiya, kui leiad omale eestlasest sõbra, siis ära palun lase teda käest, see on tõeline aare.” Tal oli kahtlemata õigus. Minu arvates on eestlased väga töökad, kuid oskavad ka lõõgastuda. Meelelahutust jagub igale maitsele. Seega hoiavad nad head tasakaalu töö ja puhkamise vahel. Töö-
tan praegu Kesklinna noortekeskuses. Ausalt öeldes on mul raske oma valgevenelastest sõpradele selgeks teha, kus töötan. Valgevenes on meil huviringid, valikained, spordiklubid jne. Meil on küll n-ö Noortekeskus minu kodulinnas Grodnos, kuid see on tegelikult ööklubi, nii nagu Hollywood Eestis. Seega on noortekeskuse mõiste valgevenelaste jaoks võõras. Just seetõttu arvan, et noorsootöö keskkond on miski, mille üle eestlased võivad uhked olla. See süsteem tagab Eesti noorte isiksuste mitmekülgse arengu.
Sofiya Haurylenka Ükskord ütles mu valgevenelasest sõber Petra, kes kolis minu kodulinnast Tallinna õppima: “Sofiya, kui leiad omale eestlasest sõbra, siis ära palun lase teda käest, see on tõeline aare.” Tal oli kahtlemata õigus.
Ükskord jälgisin Lego klotsidega ehitamise võistlust oma noortekeskuses. Laste (vanuses umbes 8‒13) ülesandeks oli ehitada midagi, mis algab K-tähega. Võite ette kujutada minu üllatust, kui ehitusklotsidest tekkisid Käsna-Kalle, keskaegne turniir, kirikud. Need ju algavad eesti keeles Ktähega! Mulle avaldas muljet, kuidas lapsed ehitasid erinevaid asju nii kiiresti ja detailselt. Seejärel rääkisid nad oma tööde ehitamise ajaloost ning seda inglise keeles! Olin samal ajal nii rõõmus kui ka segaduses ‒ ma ei teadnud isegi kõikide ingliskeelsete sõnade tähendusi. Inimesed ütlevad, et räägin eesti keelt väga armsa aktsendiga. Ausalt öeldes olin üllatunud, et Eestis minu jaoks keelebarjäär puudub. Paljud lapsed räägivad head inglise keelt. Täiskasvanud räägivad vene keelt, seega tunnen end alati mugavalt. Eesti keeles tuleb selgeks õppida lause “Ma räägin inglise keelt, vene keelt ja valgevene keelt” ja kõik läheb kui lepase reega. Vahel räägivad minu kolleegid eesti keeles, kuid see on minu jaoks ka pluss ‒ ma ei koorma oma pead ebavajaliku teabega. Ükskord oli noortekeskuses laps, kes ei rääkinud ei vene ega inglise
keelt. Kuid me kasutasime mitteverbaalset suhtlemist ja lugesin talle eestikeelset raamatut. Puterdasin sageli keerulisemaid sõnu, näidates, et ma ei oska neid hääldada, ning ta parandas mind meeleldi. Mõistsin siis, kui oluline on lasta lastel end õpetada ja olla neile lähemal. “Kõik täiskasvanud on alguses olnud lapsed, kuid vähesed neist mäletavad seda” (Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”). Kõik saab alguse lapsepõlvest. Usun, et Eesti lastel on suur potentsiaal saavutada suuri asju. Muuseas, hoian ühendust oma Valgevene organisatsiooniga New Faces ja jagan kogemusi selle kohta, kuidas Eesti sotsiaalsed mehhanismid toimivad. Mul on piisavalt aega, seega, mida tulevik minu jaoks toob? PS! Kui soovite ühendust võtta EVT vabatahtlikuga Valgevenest, Sofiya Haurylenkaga, siis kirjutage meiliaadressil sofiya@tallinnanoored.ee.
6
NOORED JA MAAILM
Kohvri ja kotiga Rootsi metsade vahel
Fotod: UBC erakogu
Rootsis Växjö linnas toimus 21.–28. oktoobril 2017 Läänemere Linnade Liidu (UBC: Union of the Baltic Cities) noortekonverents, kus Tallinna esindajatena osalesid neli tublit ja aktiivset noort. Programmi osana rääkisid noored liidrid kaasa samal ajal toimuval UBC XIV üldkonverentsil “Leadership for the Future: Cities as Leaders for Glocal Sustainable Development”. Üks neist noortest, Hanna Eliis Talving, kirjutab lähemalt, mida kujutab endast rahvusvaheline noortekonverents ja miks tema seal osales. HANNA ELIIS TALVING,
Pildil UBC noortekonverentsi noored.
Tallinna reaalkooli õpilane
K
ohver ühes ja fotoaparaat teises käes istusin lennujaamas ning rüüpasin külmaks läinud kohvi. Mõningase ootusärevusega vaatasin kordamööda õues valitsevat tuhmivõitu taevast ja kella. Kell oli 9.03. Uni surus silmi vägisi kinni, kuid vaim oli ärevil ning peas käisid ringi vaid küsimused: mida ma sinna Växjösse täpsemalt tegema lähen, milliseid inimesi kohtan, mida see kõik muudab? Ning kõige olulisem neist: mida kujutab endast UBC ehk United Baltic Cities? Lühidalt öeldes on tegemist Balti mere äärseid linnu ühendava liiduga, mille eesmärk on töötada koos demokraatiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt, kultuuriliselt ja keskkondlikult jätkusuutliku tuleviku suunas selles regioonis. Aga sel momendil ma seda veel ei teadnud. Ei teadnud ka seda, et noorte kaasamine on olnud liidu programmis juba aastaid. Nüüd aga oli meil au sellest kõigest osa saada tänu Erasmus+ noortevahetusele. Mõtted mõlgutatud, tõusin püsti ja suundusin check-in’i poole. LõunaRootsi, 70 noort, poliitika ja keskkond? Kõlab nagu rida seosetuid sõnu, kuid see on see, milles seisnes meie saabuv nädalane seiklus. Kes? Neli aktiivset Tallinna noort – rootsifiilist tulevane poliitik, tasane geenius, särav meditsiinieksperdist blondiin ja fotograafiahuviga lobamokk ning üks armas hüperenergiline grupijuht. Tahtsime kõik sõna sekka öelda Tallinna, Eesti ja meie naaberriikide linnade ühises muutumises ja noorte osaluses tänapäeva poliitilisel maastikul.
Võib-olla tahtsime ka välismaalastest sõpru. Ja kogemusi, võimalusi, häid mälestusi. Olime alguses vaid võõrad, igaüks isemoodi, kuid tuleb välja, et nädal Rootsi kolkakülas ühendab inimesi rohkem, kui arvata oskad. Aga ega me üksi ei olnud, kaugeltki mitte. Nagu noortevahetusel ikka, toodi kokku erinevate riikide noori: taanlased, rootslased, kari soomlasi, sakslased, lätlased ja paar leedukat. Seltskond kukkus välja äärmiselt rahvusvaheline. Poisse, tüdrukuid, kunstnikke, ärimehi, ajakirjanikke. Erinevus rikastab ning rikastusime me tänu seal valitsevale mitmekesisusele hullupööra. Kus? Växjös. Euroopa kõige keskkonnasõbralikum ja rohelisem linn, mis asub Lõuna-Rootsis Kronobergi maakonnas. Linn iseenesest on segu tüüpilistest Rootsi ja Taani linnadest. Igal nurgal on näha jalgrattaid, liberaale, fika’t pidavaid seltskondi ja isuäratavaid kaneelirulle. Konverents, kus osalesime, toimus imeilusas kontserthallis linna südames. Resideerusime aga hoopis ekstreemsemas paigas nimega Hjortsbergagården (väike noortelaagreid majutav kompleks pisikeses külas Växjö külje all). Miks? Ilmselt oli poliitiline ind ja huvi maailma tuleviku, meie elu parandamise vastu need omadused ja ideed, mis tõid meid Växjösse. Pole ammu enam saladus, et Läänes kasvanud noored on pessimistlikud maailma edasise käekäigu suhtes. Päev päeva järel muutub ebaõiglus ja -võrdsus aina suuremaks probleemiks, kül-
vates hirmu ja kahtlust ning see ei lähe mööda isegi meist – noortest. Kogunesime sinna, sest meie oleme erinevad ning usume endisse kui maailma kujundavasse jõudu. Haarasime UBC antud võimalusest kinni, et reaalselt muuta midagi, et keegi meie ideid ja mõtteid kuulaks. Ootamatu oli meie jaoks tõsiasi, et nii ka juhtus. Konverentsi lõpuks saime edastada oma tehtud järelduse esitluse vormis poliitikutele ning kirjana linnavalitsustele. Usun, et noortele, kes (peale Eesti kodanike, kes saavad valimisõiguse juba 16. eluaasta täitumisel) ei saa sõna võtta nende kohalike omavalitsuste käekäigus, oli selline väljund edasiviiv ja inspireeriv jõud. Ajend midagi ise muuta, võttes sõna seal, kus seda vaja teha on. Maailma muutmiseks tuleb alustada rohujuuretasandilt ning kus on parem koht selle jaoks kui mitte kohalikus omavalituses? Nüüd jääb vaid oodata, kuni meie pakutud muudatused kaalumisele võetakse. Ilmselt ei juhtu see veel niipea, kuid minu ootused on kõrged ja panustan hea meelega Eesti
poliitikute hoolivusele noorte suhtes. Soovitan kuulata – noored on targad ja aktiivsed ning neilt pärinevad vaimusähvatused võivad teie tööd lihtsustada. Kuidas muidu maailm edasi liiguks, kui ei oleks kuskilt võtta värskeid, optimistlikke ja edumeelseid plaane ning ideid? Mida me noortekonverentsil tegime? Ausalt? Lõbutsesime. Nautisime oma aega, sest meil oli seda vähe ning tegelikult võib globaalsete probleemide lahendamine olla lust ja lillepidu, kui teha seda koos sellise seltskonnaga. Aruteluringides rääkisime murekohtadest meie linnades. Turvalisus, keskkonnasõbralikkus, jätkusuutlikkus, digitalisatsioon – iga huvigrupp oli esindatud ja igale probleemile tähelepanu pööratud. Arutlesime näiteks ka Rootsist pärit gümnaasiumiõpilasega Eesti e-riigi lahenduste siirdamisest Rootsi süsteemi. Potentsiaalikas ettevõtmine, kuid omakeskis jõudsime järelduseni, et arenevat ning jätkusuutlikku maailma saab ja peab edasi viima infotehnoloogia kaudu ning
lõppude lõpuks on see üks efektiivsemaid meetodeid selle jaoks. Tund aega hiljem puhusime juttu Leedu tudengiga Balti riikides esinevate turvaprobleemide üle, täpsemalt noorte seas. Seejärel istusime kohvipausil laua taga ja vaidlesime pool tundi järjest soolise võrdõiguslikkuse olulisuse üle meie kohalikes haldusüksustes. Ja mis kõige olulisem – see ei olnud lahmimine ega tühine jutt. Kuulasime hoolega üksteist ja jõudsime vaidlushoos peaaegu väitlusformaadini. See oli meie meelelahutus ja kõige vastsem kogemuste omandamise viis. Iga inimene, kes meie teele sattus, andis edasi oma õppetunni ning seda tegime ka meie. Kas siis teadlikult või mitte. Sõnum sulle, kallis noor! Leia endale midagi, mis sind huvitab ja mine koge seda välismaal. Selliseid võimalusi on igal aastal sadu ning tuhandeid, kui näed vaid veidi vaeva ja raatsid oma aega otsimisele ja kandideerimisele kulutada. Juhuse läbi sain minagi osaks millestki palju suuremast, kui arvata oskasin, ning usun, et igaüks meist oleks selleks võimeline. Ma pole kaugeltki ainuke. Ka sellelt noortevahetuselt saadud sõpradega täname koos taevast sellise võimaluse eest. Anna see endalegi. Usu, uued sõbrad, keelepraktika ja kogemus, mida on raske sõnadesse panna, on seda väärt. Seega, mine noortevahetusele!
NOORED JA TULEVIK
7
Tulevik – mida ma sellelt ootan? Milliseid mõtteid tekitab tulevik noortes ja kuidas nad seda planeerivad? Tallinna spordi- ja noorsooametis ja lehe Noor Tegija meeskonnas tegutseb sellest sügisest tiim noori, keda ühendab huvi meedia, filmi, foto ja ajakirjanduse vastu. Küsisimegi neilt, millisena näevad nemad oma tulevikku, kuidas orienteeruvad keerulistes valikutes ning kuidas üldse leida enda jaoks seda õiget teed ja eriala või kutsumust, millega end siduda, et jõuda õigete teelahkmeteni.
Mari Liis Keevallik Keila kooli 11. klassi õpilane
Olen alati teadnud, et tahan minna ülikooli. See, mida ja kuhu, on ajaga muutunud mitmeid kordi. Praegu mõtlen nii filminduse kui ka ajaloo erialadele. Tahaksin alguses minna ülikooli pigem Eestis, aga eks näis, mida tulevik toob. Oleks väga tore, kui saaksin kunagi töötada just filminduses. Selleks aga, et filmimaailmas läbi lüüa, on vaja kuhjaga annet ja teotahet ning muidugi tuleb olla teistest erinev, erakordselt töökas ja edasipüüdlik. Minu suurimaks unistuseks on luua Eesti ajaloolistel sündmustel põhinev mängufilm, mis koguks tuntust üle maailma. Et see utoopiline unistus mitte ainult unistuseks ei jääks, tuleb pidevalt palju vaeva näha. Paljudele võib selline plaan tunduda liigagi suur ja ebareaalne, kuid usun, et kui annan endast kõik ning rohkemgi veel, on see võimalik. Siiski on ilmselt nii, et enne kui saan õppida filmindust, tuleb õppida midagi muud ning laiendada silmaringi ja omandada teadmisi mõnel teisel erialal. Pärast esmast ülikoolidiplomit tuleb saada kuskile filmindust õppima – kas siis Eestisse või välismaale. Pärast ülikooli lõpetamist peab leidma erialase töö. Seejuures tuleb kogu aeg ennast ületada ning olla ambit-
MARI LIIS KEEVALLIK
sioonikas ja töökas. Kui midagi vägaväga tahta ning vaeva näha, küll siis ühel päeval ka tulemus tuleb. Siiski ei välista ma oma plaanide muutuse võimalust. Samas arvan, et ükskõik, mida ma pärast gümnaasiumi lõpetamist teha ei otsustaks, kui usaldan oma sisetunnet ning olen ambitsioonikas ja usin, siis küll ma ühel või teisel viisil elus hakkama saan.
kursi tõttu sisse, tuli mul teha suur otsus ning läksin õppima trükitehnoloogiat, mis tundus mulle alguses väga eemaletõrjuv eriala. Mõtlesin, kas hakkangi tulevikus sellist tööd tegema? Kuna aga minu pere ja sõbrad soovitasid selle eriala vastu võtta, siis nii sai ka tehtud. Nüüd olen olnud Tallinna polütehnikumis ja trükitehnoloogia erialal kolm kuud. Eriala tundub palju huvitavam, kui see esialgu näis. Kuna mul on ka palju vaba aega, siis olen palju aktiivsem inimene. Kasuks on tulnud minu blogipostitused, uued tutvused ja mu suur hobi fotograafia. Kuulun ühendustesse Mõeldes Suureks ja Pop Yu Up, olen lisaks Tallinna spordi- ja noorsooameti meediatiimis vabatahtlik. Edasi parema tuleviku poole. Unistada tasub alati suurelt! Ela oma
Tereese Tammaru Tallinna polütehnikumi trükitehnoloogia tudeng
Tuleviku jaoks tuleks igal noorel ennast gümnaasiumi lõpuks tundma õppida. Mis on tema tugevamad ja nõrgemad küljed? Kelleks ta soovib tulevikus saada? Selle nimel tuleb pingutama hakata. Kõik head pakkumised tulevad sinuni sõprade ja tuttavate kaudu ning tutvused on olulised. TEREESE TAMMARU Suhtle selliste inimestega, kellele tuleb õigel ajal meelde, et sa oled elu täna, sest eilne on läinud ja homusaldusväärne ja abivalmis, et sinu ne ei pruugi enam kunagi tulla. peale võib loota, ning nad suunavad Loe ka mu elustiiliblogi www.teprojekte, ideid ja kontakte sinu suu- reeselifestyleblog.wordpress.com ja nas. Üksinda on suuri asju raske fotoblogi: www.sekundiga.blogspot. ära teha ning paratamatult com. kehtib see ka õppimises ja tulevases elus. Mi- Laura Maria Tõru da suuremaks lähe- Gustav Adolfi gümnaasiumi vad projektid, se- 11. klassi õpilane da suuremaks lä- Tulevik. Tulevik on üks ebahevad rahasummad ning seda kindel ajamäärus, paarohkem on vaja diga tormisele merele erinevaid osku- minek, mille pärast paseid ja teadmisi. bistan ka mina. Minu jaoks on tuEnda kohta võin öelda nii: levik kui supermarket lõpetasin güm- – kirju ja täis valikuid. naasiumi ja edasi- Enam ei ole keskaeg, kus ne plaan oli minna õp- vanemad otsustavad su elupima fotograafiat. Kuna tee, või nõukogude aeg, mil ei saanud sinna suure kon- valitses defitsiit. Minu suurim
foobia on otsustamine ja tänapäev on pingeline juurdlemine “Millise maitsega jogurti ma 50 erineva seast valin?”. Mina kui eluvõõras 11. klassi õpilane olen astunud sellesse segasesse poodi. Õnneks nüüd juba selgema sihiga, kuna aiman, mille järele mul isu on, millest saan kõige rohkem kaloreid. Mõni aasta tagasi oli olukord probleemne, sest seisin poeväravas oma pika ostunimekirjaga – ametid kokast astronaudini. Tahtsin kõike, aga – nagu ka poes – ressursse pole alati piisavalt. Ajalisi ressursse. Alles siis, kui üks huvitav inimene ütles, et ei pea valima oma lemmiklast, sain aru, et tulevik pole mitte ainult pood, vaid ka Rootsi laud. Hinnaks on pühendumus. Vastutasuks kõik, mida hing ihaldab – kuhja oma taldrikule kõik meeldiv ja tuttav, kuid proovi ka uusi asju ja ole avatud meelega. Samas, söö nii palju, kui tõesti jaksad, muidu lihtsalt lämbud. Seetõttu rööprähklen mitmel erineval alal, täidan oma graafikukorvi ääreni, kuid mitte üle ääre. Hoian ka oma meeled erksad pakkumiste ja vihjetega, mis juhatavad mind õigemale teele. Praegu on aidatud mind sektorisse, kus mul on isu saada (aja)kirjanikuks. Jõudsin siia, kuna avardasin oma tutvustringkonda, mugavustsooni ja lasin adekvaatsetel kõrvalseisjatel end juhendada. Leidsin oma selguse, sest ei vastanud küsimusele “Kas ma saan teid aidata?” eitavalt. Lihtsalt kuulasin maailma, kellel oli terve see aeg kõik selge!
LAURA MARIA TÕRU
KAIDI LIND
Kaidi Lind graafiline disainer
Minu konkreetne karjäärivalik kujunes välja mõni aasta tagasi, kui avastasin, et minu huvi infotehnoloogia vastu muutub üha tõsisemaks. Ühtlasi avastasin enda jaoks paar aastat hiljem graafilise disaini eriala, mis köitis mind pea koheselt ning pani uurima erinevat selleteemalist kirjandust, et end võimalikult palju ise sel teemal harida. Umbes aasta hiljem küsisin endalt paar olulist küsimust: mis tunne mind valdab oma saavutustele mõeldes; kas näen end tulevikus tegelemas sama ametiga; kas olen saavutanud selle, mida saavutada soovisin? Nendele küsimustele vastates sain aru, et olen teinud õige valiku. Huvi valdkonna vastu polnud kadunud, vaid pigem kasvanud. Viimane küsimus aitas mul omakorda aru saada, et vaatamata õigele valikule on minu tulevikuvisioon siiski veel täitmata. Täitmata just nimelt selles mõttes, et põhilised sammud on veel tegemata. Praegu olen oma tulevikuvisiooniks seadnud ettevõtte loomise ja teenuste välismaale pakkumise. Olen selle kohta praeguseks kaks aastat uurinud ning näen seda ülesannet teostatavana. Usun, et kõik on elus saavutatav, kui su huvi asja vastu on tõsine ja oled piisavalt järjepidev. Vastused kõikidele küsimustele on peidus sinu enda sees. Lähtu sisetundest – kui miski tundub õige, siis on see sulle loodud.
NOORED KUNSTIS
8
Eksperimenta! – iseseisvuse proovikivi ne minna Tallinna Kunstihoonesse tagauksest nagu täitsa ehtne kunstnik. Lõpptulemusega oleme rohkem kui rahul, installatsioon oli vapustavam, kui ette kujutasime. Näitusel osalemine andis meile võimaluse kohtuda välismaiste noorte kunstnike ja ägedate kuraatoritega, saada palju kogemust telekaamerate ees ning intervjuude andmises. On uskumatu, et juba 15-aastastele antakse selline võimalus! Eksperimenta! kursusel hakkasin esimest korda mõtlema majandusest kui omamoodi kunstist. See pole mind varem paelunud, kuid nüüd see tuli ja rabas mind jalust.
Eksperimenta! (E!) on koolinoorte kaasaegse kunsti triennaal, mille muudab ainulaadseks sihtrühm – noored vanuses 14+, kes on seni rahvusvaheliste kunstisündmuste korraldajatel fookusest välja jäänud. E! täidab selle tühimiku ja annab noortele võimaluse panna ennast proovile n-ö päris kunstimaailma reeglite järgi. ANNELY KÖSTER, Sally Stuudio juhataja
S
eekordne triennaalinäitus Tallinna Kunstihoone auväärsete seinte vahel esitas noortele tõsise väljakutse – kuraatorinäituse konkursile, mille peateema oli “Lõhates majandust”, laekus ligi 400 tööd kümnest riigist üle maailma. Näitusele Tallinna Kunstihoone galeriisse ja Tallinna Linnagaleriisse valisid kuraatorid Annely Köster (Sally Stuudio) ja Tamara Luuk (Tallinna Kunstihoone) välja 72 tööd Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Venemaalt, Sloveeniast, Saksamaalt, Türgist, Brasiiliast ning Kanadast. Sõel oli tihe ja teoste näitusele valimisega noortel tõsine töö alles algas. Kuidas vaatavad oma kogemusele tagasi ja mida sellest õppisisid neli näitusele jõudnud Eesti noort? Ajaplaneerimine Selene Margaret Pruuden
Teadvustasin Eksperimenta! käigus päris palju asju, mis on olulised nii suuremate projektide kui ka igapäevaelu juures. Esiteks tooksin välja ajaplaneerimise, mille tähtsus jõudis mulle kohale vahetult enne teose ära saatmist. Õppisin seda tänu stressitasemele, mis töö teostamise käigus aina kasvas ja kasvas. Tänu ajaplaneerimise olulisuse teadvustamisele on mul käesolev õppeaasta koolis palju organiseeritum. Teiseks: õppisin, kuidas pidada ametlikku kirjavahetust ja suhtlust. Kolmandaks: õppisin, et tuleb arvestada ootamatustega, pead jääma rahulikuks ja suutma asjad organiseerida nii, et kõik toimiks. Eksperimenta! puhul üllatas mind näituse ülesseadjate soojus ja abivalmidus. Kuna pidin suhtlema ka ettevõtjate ning organisatsioonidega, kes jäid üsna külmaks, siis oli südantsoojendav suhelda ehitustiimiga, kellega leidsime alati kiired ja kohesed lahen-
dused. Koostöö sujus ja sain ka kiita oma selgete ning üksikasjalike kokkupanemisjuhendite eest. Lõpuks, kui Eksperimenta! avati, olin oma projekti õnnestumisest veel mitu tundi hiljem kõrgendatud meeleolus. Kunsti poole pealt jätkan oma õpinguid Sally Stuudios, tulevase eriala valikus osas olen üsna veendunud, et see on seotud kunstiga – mulle sobib kunsti nurga alt elule lähenemine. Mina ja majandus oleme veel üsna kaugel üksteisest, kuid Eksperimenta! tõi kindlasti mind sellele hüppeliselt lähemale, avardas silmaringi ja majanduse mõistmist.
Eksperimenta!, Tallinna Kunstihoone.
Fotod: Karel Koplimets
Krete Roopõld
Koostöö ja sõbrad Anett Aedla
Eksperimenta!-l osalemine oli minu jaoks väga suur asi. See oli esimene n-ö päris näitus, kus minu töid on eksponeeritud, ja ma arvan, et see on üks parimaid kohti, kust alustada. Kui sain teada, et minu töö valiti näitusele, oli see algul isegi veidike uskumatu, kuid kui selle mõttega juba harjusin, tegi see mind lihtsalt väga-väga rõõmsaks. Minu tööks oli performance’i dokumentatsioon ja selle uuesti läbimängimine avamispäeval. Osalesin ka Jette Laane noorteerakonna TIP loomise projektis ning nägin, kui palju aega ja vaeva üks projekt võtab. Selles kaasalöömine tõestas mulle, kui raske on suure grupiga teost teha, sest ainuüksi ühise kokkusaamisaja leidmine on pea võimatu. Ega enne avamispäeva ei jõudnudki päriselt kohale fakt, et minu nägu ripub nüüd pea kolm kuud Tallinna Kunstihoone seinal ja selle kõrval olevas televiisoris räägin ma täie tõsidusega poliitikast. Avapäeval kohale jõudes oli pulss päris kõrge ja olin alguses ka veidi ehmunud. Rahvast oli nii palju! Raske oli kõndida ja näi-
Tõusud ja mõõnad
tust vaadata. See oli esmalt küll veidi hirmutav, kuid tegi südame soojaks. Eksperimenta! kogemus on olnud nii suurepärane, et kindlasti motiveerib see mind tulevikus kunstiga edasi tegelema ja näitustele pürgima. Ma loodan, et see on alles algus. Iseseisvus Maria Tõnisberg
Eelmisel sügisel valisin Sally Stuudio kunstikoolis Eksperimenta! kunsti ja majanduse kursuse, mille raames uurisime kogu aasta jooksul majanduse erinevaid tahke ning lõhkasime neid kunsti kaudu. Kursuse lõpuks pidime esitama oma töö projekti. Ei tahtnud üksinda tööd teha, ei olnud väga mõtteid ka, seega otsustasime koos kunstikooli õpilase Kretega midagi
teha. Tahtsime teha midagi peeglitega. Paarist peeglist seinal kasvas välja suur 24 tahust koosnev poolkaar, mis peegeldab vaatajat ja paneb teda mõtlema. Hõbepaberist meisterdatud maketist kehva pildiga idee kirjelduse alusel võeti meid suurele näitusele vastu. Üllatus oli suur. Eksperimenta! projektis osalemisel õppisin, et ma ei ole ikka veel nii iseseisev. Me poleks ilma abistavate vanemate ja kunstiõpetajata kindlasti oma peegliinstallatsiooni teostamisega hakkama saanud. Avastasin, mis on kogu hoolikalt viimistletud näituse taga – kuidas kunstnikud elavad nädal aega enne avamist näitusesaalis, et oma tööd üles panna ja kui kaua võtab suure näituse ülesseadmine aega. Oli uhke tun-
Osalemine Eksperimenta! triennaalil on minu jaoks väga eriline ja suur võimalus näha, mis toimub päris kunstimaailmas ning kõike seda ka ise kogeda. Kui kuulsin Sally Stuudio Eksperimenta! valikkursusest, teadsin kohe, et pean sellest osa võtma. Kõik sealsed ajurünnakud, grupitööd ja alaprojektid olid arendavad ning viisid tööni, mille lõpuks Mariaga koos Eksperimenta!le esitasime. Kui kuulsime uudist, et meie installatsioon valiti näitusele, oli see väga suur üllatus, sest teiste projekte nähes teadsime, et konkurents on väga tugev. Ka Eesti-Soome ühisprojekt, kus osalesin (Candies for Hugs and Handshakes), pääses näitusele ja performance tuli avamisel kordamisele. Kogu Eksperimenta!-l osalemise protsessi jooksul õppisin, kuidas väljendada oma mõtteid, arendada ideid. Nägin, kui palju tööd tuleb teha kunstinäituse korraldamiseks. Sain teada, kui raske on grupitööde tegemisel kõigi jaoks sobiva aja leidmine ja et aega on vaja planeerida. Just viimast oleks võinud paremini teha, sest paljud asjad jäid viimasele hetkele ning tekitasid rohkelt pinget. Nüüd jälgin ma majandust ja ühiskonda hoopis teistmoodi. Huvitavamatesse teemadesse süvenen rohkem ning kujutan enda jaoks ette, kuidas seda probleemi kunstis väljendada. Tulevikus kavatsen kindlasti vähemalt osaliselt kunstiga tegelema jääda.
Täname kõiki partnereid, kes käesolevasse numbrisse panustasid! VÄLJAANDJA: TALLINNA SPORDI- JA NOORSOOAMET Vastutav toimetaja: Margit Sellik noorteinfo@tallinnlv.ee
kunstikool Sinule