PEATAME
HIV-EPIDEEMIA
HIV ei ole enam ainult riskirühmade haigus, see võib puudutada ka sind Erilehe andis välja: GSK Eesti koostöös SA Koos HIV Vastu, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Tartu Ülikool, Eesti Perearstide Selts, Tervise Arengu Instituut, Sotsiaalministeerium
MEHI
61%
2016. aastal diagnoositud HIV-positiivsed (Terviseamet, 2017)
39%
57%
nakatus sugulisel teel
59%
diagnoositutest olid vanuses 25–39
TALLINN
48% ÜLEJÄÄNUD EESTI
13%
NAISI
IDA-VIRUMAA JA NARVA
39%
2
PEATAME HIV-EPIDEEMIA Peaaegu 9 inimest kümnest peab regulaarset HIV-testimist Eesti täiskasvanud elanikkonnas oluliseks
JUHTKIRI Novembris viis Kantar Emor läbi uuringu ja selle tulemuste põhjal on seitse inimest kümnest kindlad, et HIV levib Eestis peamiselt süstivate narkomaanide seas. Kolmandik elanikest ei tea, et korralikult ravi saava HIV-positiivse tervis ja elukvaliteet ei kannata mingil moel. Vaid neli inimest kümnest teadsid, et ravimid suudavad välistada HI-viiruse edasikandumist. Need tulemused tõestavad, kui suures teadmatuses ja HI-viirusega kaasnevate müütide meelevallas meie ühiskond elab ning millise sildistamise hirmuga HIV-positiivsed vastamisi seisavad. Nii ei teagi enamik, et HIV ei ole enam kaugeltki ainult riskirühmade haigus – eelmisel aastal sai 57% inimestest HI-viiruse sugulisel teel ja 59% nakatunutest olid vanuses 25–39. Ehk kõik need, kes arvasid tõenäoliselt, et neid HIV ei puuduta. Ainuüksi nende faktide tõttu on ülioluline teadlikkust tõsta ja viia igaüheni sõnum, et HIV ei tähenda elu lõppu. Vastupidi – prof Irja Lutsari väitel on tänu ravimitele ja pidevale järelevalvele HI-viirusekandjate elukvaliteet kohati isegi kõrgem kui tavalisel inimesel. Efektiivse ravi korral on ka nakkuse edasikandmise risk väga madal, samuti on HIV-positiivsel emal võimalik sünnitada täiesti terve laps. Eesti astub juba samme HIV-i leviku tõkestamiseks, et viia uute HIV-juhtude arv aastas alla 100. Praegu on see näitaja veel üle 200 ja paigutab meid ühe kõrgeima HIV-i levikuga riikide hulka EL-is. Ka teatud hoiakud muutuvad ühiskonnas aastatega. Nii vastas näiteks 65% inimestest, et nad ei näe ohtu, kui nende kollektiivis on HIV-positiivne. Samuti peab ligi 90% vastanutest regulaarset HIV-testimist vajalikuks. Möödunud aastal testitute arv seda kahjuks ei peegelda. SA Koos HIV Vastu asutaja ja juht Vilja Toomast nimetab testimist üheks lahenduseks, kuidas saab HIV-epideemiat peatada ning kutsub kõiki jaanuaris testima. See toob tõenäoliselt kaasa läbimurde HIV-i leviku takistamises ja müüdid purustatakse. Siinkohal tasub endalt küsida – kas mina olen ennast testinud? Erileht antakse välja ülemaailmse AIDSi vastu võitlemise päeva (World AIDS Day) puhul.
Oluline Ebaoluline Ei oska öelda
4% 6%
89%
2016. aastal tehti HIV-test ligi 157 000 inimesele – see moodustab
12%
elanikkonnast Allikas: Terviseameti ja TAI raport Allikas: Kantar Emor, november 2017
HIV aastal 2017: tavaline krooniline haigus Raviga saab HI-viirust täielikult kontrolli all hoida ja viirusekandja ei kujuta ohtu endale, lähedastele ja kolleegidele.
HIV-i (human immunodeficiency virus = inimese immuunpuudulikkuse viirus) infektsiooni ajalugu ulatub Eestis aastasse 1987, kui alustati HIV-diagnostikaga. 1992. aastal registreeriti Eestis esimene AIDSi põhjustatud surm. See on vähemalt kümnend hiljem kui näiteks USA-s. Edasi astus Eesti juba muu maailmaga ühte jalga ja HIV-i nakatumine liikus tõusvas joones. Liiga hilja diagnoositud ja ravita jäänud patsientidel arenes välja HIV-nakkuse lõppstaadium ehk AIDS. Immuunsüsteem alistub HIV-nakkusele paratamatult 10–12 aastaga. Meditsiin on suutnud kolme aastakümne vältel järjest edukamalt viiruse leviku protsessi sekkuda. Tänu uutele ja tõhusatele ravimitele saab HIV-nakkust peatada ja AIDSi haigestumist ära hoida. Kui maailmas tõi HIV-ile kahtlase väärtusega kuulsust superstaaride šokeeriv AIDSi suremine, siis Eestis HIV seltskonnakroonikasse
ei jõudnud. Peamised viirusekandjad olid süstivad narkomaanid ehk kontingent, kellega laiem avalikkus kokku ei puutunud. Ega soovinud neist isegi midagi kuulda. Veelgi enam – HIViga võitlejad pidid sageli kuulma, kuidas karm viirus ongi karistus asotsiaalse elustiili tahtliku või tahtmatu harrastamise eest. Aastatel 1988–1999 diagnoositi Eestis 96 HIV-positiivset, kes olid nakkuse saanud sugulisel teel. Epideemia süstivate narkomaanide (väga noorte) hulgas puhkes Ida-Virumaal ja levis seejärel Põhja Eestis, Tallinnas ja Harjumaal. Eestis jättis HIV esimesed jäljed Kohtla-Järvel, Sillamäel ja Narvas. Siis väikese vahega kogus haigus uut hoogu Tallinnas ja Maardus. Nüüdsel ajal on HIV-i nakatunuid kõikjal Eestis.
Edulugu haiguse ravis
Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliiniku juhataja dr Kai Zilmeri sõnul on täna HIV tavaline ravitav krooniline haigus. “Teiseks on muutunud uute nakatunute kontingent. Nendeks on nüüd 30+ heteroseksuaalsed ja narkootikume mittesüstivad inimesed,” kirjeldab dr Zilmer uut reaalsust. “Nüüd, kus viiruse-
kandjaid ei saa ühe-kahe tunnuse järgi piirata ja nad paiknevad üle Eesti, on viiruse leviku peatamiseks oluline saada HIV-testi tegema võimalikult paljud. Ka süstivaid narkomaane tuleb jätkuvalt testida.” Nakkuskliiniku ambulatoorse osakonna juhataja, nakkushaiguste arst Kersti Kink peab HI-viirusega võitlemisel oluliseks HIV-testi tegemist ja selle vajalikkusele mõtlemist. “Testi tegemine ei ole nagu Vene rulett, kas elu või surm. Elama jääd igal juhul ja elad täisväärtuslikku elu. Teadmatus tapab. Ekslikult arvatakse, et noored on peamine HIV-i sihtrühm, sest nende hulgas on kõige rohkem riskikäitumist. Enam see nii ei ole. Noorte jaoks ei ole kondoomi kasutamine seksuaalsuhtes mingi eraldi teema. Pigem loobuvad kondoomi kasutamisest just 30–50-aastased ja nii ongi viirus praegu nende hulgas kõige kiiremini levima hakanud.” Raviga saab HI-viirust täielikult kontrolli all hoida ja viirusekandja ei kujuta ohtu endale, lähedastele ja kolleegidele. “Pea ainsana on muutumatuks jäänud see, kuidas viirus levib. Juhuslikult või HI-viiruse kandjaga igapäevaelus kokku puutudes on võimatu viirust saada,” kommenteerib dr Zilmer levinud HIV-positiivsete pelgamist.
PEATAME HIV-EPIDEEMIA
Võrdlemisi tavaline viirus HI-viiruse ravis viimase kümnendiga saavutatud läbimurret võib kirjeldada ühe kuulsa muusiku traagilise näitega – kui Freddie Mercury oleks saanud veerand sajandit tagasi sellist ravi, nagu võimaldatakse nüüd, rõõmustaks ta meie meeli tõenäoliselt siiani. Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professori Irja Lutsari sõnul on välja töötatud üle 30 HI-viiruse vastase ravimi, millega suudetakse viirust kontrolli all hoida. “Tänu neile ravimitele ja pidevale järelevalvele on viirusekandjate elukvaliteet kohati kõrgemgi kui tavalisel inimesel,” kirjeldab prof Lutsar tänast päeva. Läbimurdeni on viinud arengud molekulaarbioloogias, ravimitööstus teeb suuri edusamme ja viiruse levikule on suudetud piirid kehtestada. “Ühtegi uut viiruse levikuteed ei ole juurde tulnud ja nakatumist saab igaüks väl-
tida,” tõi Lutsar näite viiruse plahvatusliku kasvu pidurdumise põhjustest. “Nakatumise vältimine on kõige olulisem HIV-iga võitlemise moodus ja kõigile jõukohane.”
Tavasuhtlemisega ei levi
HIV-positiivse ohtlikkus inimese enese ja kaaskodanike jaoks ning temaga kaasnev müüt ei ole omavahel otseses põhjendatud seoses. Nii on näiteks tuulerõugeid põdev inimene kaaskodanike jaoks ohtlikum, sest tuulerõuged võivad levida ka tavasuhtlemisega, HIV seevastu mitte. Leetrite puhul nakatab üks viirusekandja inimesi keskmiselt kolm-neli korda rohkem kui HI-viiruse kandja. Ka HIV-positiivsete ravi on muutunud. Veel viis aastat tagasi oodati ravikuuri algusega, kuni immuunsüsteem oli tugevalt kahjustunud, sest vanemate ravimitega kaasnesid kõrvalnähud, mille esilekutsumisega püüti viivitada. Praeguste ravimite puhul on selge, et mida varem raviga alustada, seda edukamalt see kulgeb. Viiruse eemaldamist organismist ei pea Lutsar lähitulevikus
Diagnoositud ja diagnoosimata HIV-positiivsete hinnanguline koguarv Eestis aastal 2017 on ligikaudu
6700 Diagnoosimata (ehk neid, kes ei tea oma haigusest) on hinnanguliselt
1700 Allikas: Eesti Infektsioonhaiguste Selts
veel võimalikuks, aga arengud on kiired ja läbimurre võib tulla ükskõik mis suunalt ja millal tahes.
Oluline on järjepidev ravi
Prof Lutsari sõnul tõi vanemate ravimite kasutamine kaasa teatava skepsise, et HI-viirus suudab kiiresti ravimitega kohaneda ja seetõttu on ravimite mõju lühiajaline. Ometi saavutas ravimitööstus läbimurde ja viimaste aastate kogemused kinnitavad, et uute ravimitega saab viiruse täielikult kontrolli alla. Tänapäevane ravi võimaldab HIV-positiivsel emal sünnitada 99-protsendise tõenäosusega terve laps. Ilma ravita on see protsent umbes 60. Täiesti hooletuks HI-viiruse kandjate elu siiski veel pidada ei saa, sest ravimite võtmisel tuleb jälgida täpset režiimi. Ravi katkestamine võib kaasa tuua selle, et konkreetse ravimi suhtes tekib viirusel ikkagi resistentsus ja mõne aja pärast uuesti ravimeid võtma hakates ei ole sellest lihtsalt kasu. “Arstid peavad koostama uue raviplaani koos uute ravimitega.” Kui ravis juba rohkem kui paar-kolm kor-
3 FOTO: HENDRIK OSULA
da paus sisse teha, võib viirus endiselt ka haiguseks areneda.
Võimsad müüdid ja tegelikkus
“Ravimid suudavad hoida viiruse ringlemise kontrolli all, ülejäänu sõltub meist endist ja ühiskonna teadlikkusest,” selgitab Lutsar, miks HIV-ist tuleb rohkem rääkida. “Kui suudaksime saavutada rahvusvahelise HIV-ennetuse arengukava eesmärgid ja neid ületatagi ning kõik HIV-positiivsed saaksid oma viirusest teadlikuks ja jõuaksid ravile ning mis kõige olulisem – inimesed oskaksid hoiduda nakatumisest, oleks see tõenäoliselt viiruse leviku lõpp.” Kindlasti ei aita suhtumine, et tegemist on kellegi teise probleemiga ja see polegi tõsi. Noored, kelle jaoks on kondoomi kasutamine ja vastutustundlik käitumine enesestmõistetav, ei ole suurim riskirühm. Samuti on süstivate narkomaanide seas suudetud HIV-i levikule piirid tõmmata puhaste süstalde jagamisega. Suurimaks riskigrupiks on kerkinud need, kes na-
Professor Irja Lutsar
katumise vältimiseks midagi ei tee ja kellel on kondoomi kasutamine õigel ajal seksuaalkasvatusest välja jäänud. Nii minnakse juhusuhtesse arusaamatu valehäbiga kondoomi kasutamise suhtes või unustatakse hetkeks reaalsustaju. Kui see juhtus, ei julgeta ka testima minna, kuigi testimine oleks kõige targem samm. “HIV on ravi korral täiesti tavaline ja teistele ohutu viirus ning viirusest teadlik olemine igati tervemõistuslik lähenemine,” ütleb prof Lutsar kokkuvõtteks.
Diagnoosituid on 2017 seisuga ligikaudu
5000 Nendest
1000
ei ole ravil, nad on potentsiaalsed nakkuse edasikandjad ja kahjustavad oma tervist
Ravil on ligikaudu
4000 inimest
4
PEATAME HIV-EPIDEEMIA
Vilja Toomast: suurim väljakutse on hirmudest lahti saamine Organisatsiooni KOOS HIV VASTU asutaja ja juht
Hirmul on suured silmad ja kuni puudub teadmine, elavad müüdid oma elu. Võib öelda, et AIDS ja HIV kinnistusid väga paljude teadvusse, kui AIDSi suri rokkansambli Queen solist Freddie Mercury. Kogu maailmale jäi meelde, et ka maailma kõige kuulsamad ja võimsamad ei ole selle haiguse eest kaitstud. Praeguseks on HI-viiruse ravis ja kontrolli all hoidmises toimunud väga suuri murranguid paremuse suunas, aga teadlikkus palju muutunud ei ole. Ühiskonna HIV-alasel harimatusel võib olla mitu põhjust. Üks on kindlasti müüt, et tegemist on millegi fataalsega ja sinna sattunutel pole enam tagasiteed. Nii see ei ole. HIV-positiivsed saavad korrektset ravirežiimi järgides elada täpselt samaväärset elu kui iga teine. Teine on uskumine, et HIV on kellegi teise probleem. Niikaua kui ma ise narkootikume ei süsti, pole mul midagi karta. See paraku ei vasta enam tõele. Kui 90ndatel oli tõepoolest HIV justkui geograafilise asukoha ning kindla asotsiaalse ja enesehävitusliku elustiili tunnus, siis praeguseks on olukord pigem vastupidine – HI-viirus on liikunud kõikidesse Eesti maakondadesse. Kahest esimesest tulenevalt valitseb põhjendamatu pelgus HIV-testi tegemise ees. Ainuüksi testi tegemine tundub olevat julgustükk, mida paljud lihtsalt ei julgegi ette võtta. Ometi on just siin üks võimalik lahendus. Kujutame ette, et sarnaselt teiste kampaaniatega teeksid inimesed ühe kuuga, näiteks jaanuaris, HIV-testi. Sellega toimuks tõenäoliselt läbimurre HIV-i leviku takistamises ja müüdid saaksid purustatud. Õigupoolest ei ole testimise juures küsimus muus kui julguses. Julguses teada saada, kas oled HIV-positiivne või mitte. Kui oled HIV-positiivne, saad ravi ning vajadusel spetsialistide nõu ja üksikasjaliku juhendamise, kuidas nii füüsiliselt kui ka vaimselt selle viirusega edasi elada. Kui oled HIV-negatiivne, saad lahti oma hirmust. Võidab ühiskond ja võidavad kindlasti need, kes praegu HIV-diagnoosiga nii enese kui ka ühiskonna hirmude tõttu kannatavad. Kindlasti vähendab nakkusest teada saamine seda, et teadmatusest viirust edasi levitatakse. Nii nagu on loodetavasti jäädavalt kontrolli alla saadud see, et meil ei sünni enam HIV-positiivseid lapsi, võiks ka täiskasvanute seas HIV-i levikule piiri ette panna.
HIV-positiivse naise sõnum: ära karda haigusest lähedasele rääkida Kui keegi usub endiselt, et HI-viiruse kandjaid saab visuaalselt eristada, siis 34-aastane pikkade heledate juustega Aleksandra on parim tõestus järjekordsest müüdist.
viiruse elukaaslaselt ja lapse isalt seksuaalsel teel. Täna ei nõua naeratamine kolmeaastase imeilusa pisikese tüdruku emalt enam pingutust, sest naine usub endale ja viirusekandjast lapsele igati helget tulevikku terendamas.
Tagantjärele tarkus
Sihtasutus KOOS HIV VASTU on kokku kutsutud eesmärgiga olla partneriks ja abistajaks HIV-positiivsetele inimestele. Info: julge.ee FOTO: TIIT BLAAT
Kena noor ema sai HI-viiruse diagnoosi kolm aastat tagasi sünnitusmajas teist tütart ilmale tuues. Vaid mõni päev hiljem selgus, et ka vastsündinud tütreke on HIV-positiivne. “Need päevad sünnitusmajas poleks tundunud maailma lõpuna, kui oleksin oluliselt varem endale teadvustanud, et see haigus võib ka mind puudutada,” julgeb Aleksandra täna kinnitada. Ei – Aleksandra ei ole narkomaan. Täiesti tavaline noor ema sai
Karmidele läbielamistele tagasi vaadates tunnistab naine, et kui ta vaid teadnuks, mida kõike oleks võinud ise teisiti teha või kust abi saada, oleks ka tema lugu teistsugune. “Aga selliseks ootamatuseks ei saa keegi kuidagi kunagi valmis olla. Ilmselt ei kujuta ükski ema endale ette sellist olukorda, et peab sünnitusmajast lahkuma teadmisega, et nii ta ise kui ka tema äsjasündinud laps on HIV-positiivse diagnoosiga,” räägib Aleksandra. Haigusest teadasaamine oli nai-
sele loomulikult šokeeriv. “See tabas jääkülma dušina ja kõik järgnev möödus nagu hallis udus. Mulle selgitati küll põhjalikult, et tänu kvaliteetsetele ravimitele saan tavalist elu elada, kuid peas keerlesid ikka oma mõtted. Praktilised küsimused tekkisid märksa hiljem – mis saab edasi, kuidas käib ravi, mida tohin teha ja mida mitte,” selgitab Aleksandra. Naise depressioon kestis kaks aastat. Lõpuks sundis ta end tütardele mõeldes kokku võtma ja seljatas kõige raskema perioodi oma elus. Täna teab Aleksandra suurepäraselt, et vajadusel on abi käeulatuses ja arstile võib alati helistada. “Siiski ei tihka ma iga väikese küsimusega arsti poole pöörduda – ma lihtsalt pole selline inimene. Keskusest kaugemal elades pole ka psühholoogi või nõustajaga kohtumiseks laste kõrvalt liht-
PEATAME HIV-EPIDEEMIA FOTO: SHUTTERSTOCK FOTO ON ILLUSTRATIIVNE.
5
Natalja Mizerova: ravi lahutamatu osa on teadmine, et tugi on olemas Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliiniku psühholoog
HIV-i nakatumisest teada saamine on ennekõike suur šokk. Šoki sümptomiteks on teadvuse muutused, tunnete ja otsustusvõime puudumine. Nakatunul muutub aja tunnetamine, ta elab nagu unes. Osa tabab paanika ja hüsteeria, teisi masendus ja apaatsus. Selline ebareaalne ja segane olukord tegelikult kaitseb inimest. See, kui kaua selline olukord kestab, sõltub terviseseisundist, iseloomust ja sellest, kuidas inimene tavalises stressiolukorras käitub. Enne kui jõuavad kohale adekvaatsed küsimused, kerkivad mälust üles kõik teised negatiivsed assotsiatsioonid, mis on salvestatud märksõna HIV alla. Tekivad küsimused: miks mina, mille eest, kuidas edasi elada ja loomulikult – kui kaua? HIV-i maine teeb oma töö. Nii nagu inimene ise on pidanud HIV-i teistsuguste inimeste saatuseks, tekib nüüd hirm, et sugulased ja sõbrad sinuga enam ei suhtle ning häbenevad sind, sest oled nüüd teistsugune. Hirm tugevdab ärevust ja frustratsiooni. Seoses sellega muudab HIV-positiivne oma käitumist, mis tihti viib depressioonini. Inimene võib käega lüüa, loobuda ravist ja eitada haiguse olemasolu.
Tugev eitamine
HIV-positiivsetel on sageli raske oma haiguse olemasolu tunnistada ja sellega leppida. Kui viirus avastatakse varakult, ei ole enesetundel midagi viga ega teki tavalist haige olemise tunnet. Inimene valib eitamise tee – kui “ei ole haigust”, ei pea ka võtma ravimeid, arsti juures käima ja teistega sellest rääkima. See võib alguses aidata stressiga toime tulla, aga mida aeg edasi, seda rohkem tunnistatakse, et sellise välise kihi all viivad hirm, häbi ja süütunne tegelikult masendusse.
Kriisi neli etappi ne liikuma saada,” on ta tagasihoidlik. Ühe võimalusena pakub naine Skype’i teel nõustamist, mis talle endale kõige paremini sobiks. Aleksandra tunnistab, et otsis alguses infot ka Vene internetilehekülgedelt. Paraku viis seal räägitud jutt sellest, et HI-viirus on välja mõeldud ja seda pole üldse olemas, ta veel suuremasse segadusse. “Seega otsustasin sealsetes internetiavarustes jagatavast infost loobuda.”
Saatuslik HIV-i müüt
Aleksandra on tänaseks elukaaslasele andestanud, kuigi alguses ei mahtunud talle pähegi, kuidas sai mees oma viirusest vaikida. “Hiljem mõistsin, et HIV-ist rääkimine ei olegi lihtne ja võib tunduda lausa võimatu. Eriti veel siis, kui tegu on lähedase inimesega, kellest ilmajää-
mise hirm on suur. Mees eitas, et on viirusekandja ja ei julgenud lihtsalt mulle oma diagnoosist rääkida. Ta kartis tõsimeeli, et jätan ta maha,” räägib naine. Aleksandra usub, et kui mees oleks teadnud, et oma diagnoosist varakult rääkides oleks tänapäevaste ravivõimaluste juures saanud säästa viirusest nii teda kui ka toona veel sündimata last, oleks mees seda ka teinud. Naine ei kipu ka ise oma diagnoosist avalikult rääkima – hambaarst teab, samuti günekoloog. Perearstile pole veel asja olnud, aga vajadusel lubab naine enesestmõistetavalt ka temaga aus olla. “Elame väikeses kohas ja info levib kiiresti. Kuni HIV-i maine on nagu on, tundub vaikimine parem,” arvab naine laste kiusamise pärast kartust tundes.
Lootus on tulevikul Kõige rohkem vaevabki Aleksandrat küsimus, kuidas väiksele tütrele viirusest rääkima peaks. Ja millal? Küsimus pole ju üksnes tervises, vaid ühiskonna suhtumises ja hoiakutes. Enda tuleviku suhtes on Aleksandra õnneks optimistlik. Ta soovib end täiendada, edasi õppima minna ja uuesti tööle asuda. Kuigi viimased kolm aastat on emotsionaalselt väga rasked olnud, saab naine vaatamata kõigele hästi hakkama. “Haigus ei ole oluliselt mu igapäevaelu muutnud. Välja arvatud see, et pean kord päevas ravimeid võtma ja nelja kuu tagant arsti juures käima.” Aleksandra soovitus kõigile on – hoidke armsaid ja kalleid inimesi ning usaldage neid. Ärge jätke rääkimata nii olulist infot, mis võib puudutada nende elu ja saatust.
Kriisi etapid on šokk, reaktsiooni-, käsitlemis- ja ümberorienteerumise etapp. Kui esimesed kaks etappi on möödas, saabub käsitlemisetapp. Siin saadakse aru, et HIV-positiivse diagnoosi saamisega elu veel ei lõpe. Kuna emotsionaalne olukord on ikka ebastabiilne, võib väike stress viia tagasi reaktsioonietapile. Need kaks perioodi võivad aastaid kesta. Oluline on, et igal etapil saab inimene toetust lähedastelt, meditsiinitöötajatelt ja psühholoogilt. HIV-ravi lahutamatu osa peab olema teadmine, et inimene ei ole tõrjutud ja üksi ning teda toetatakse. Teadvustumine, et HIV-diagnoos jääb elu lõpuni, ei tule kindlasti kohe. Diagnoosiga leppimine ei tähenda allaandmist, sellega aktsepteeritakse ennast sellisena, nagu ollakse. Alles haiguse teadvustamisega leitakse jõudu paraneda ning taastada elu ja suhteid. Siis tulevad ka uued unistused, ideed ja saavutused. Elu läheb edasi.
Kohe alguses on oluline tunded ja emotsioonid läbi elada ning nendest rääkida.
6
PEATAME HIV-EPIDEEMIA
HIV pole tervete laste saamisel takistuseks 2017. aasta juuni seisuga elab Eestis 50 HIV-positiivse diagnoosiga alaealist ja viimase paari aasta jooksul pole ühtegi HI-viirusega last juurde sündinud.
Rõõmustava tulemuseni on jõutud peamiselt tänu sellele, et HIV-positiivsed rasedad võtavad korrektselt antiretroviirusravimeid (ARV-ravimeid), hoiavad tänu sellele oma viiruse kontrolli all ja sünnitavad terveid beebisid. Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkushaiguste arst dr Kersti Kink ütleb, et kõik HIV-positiivsed patsiendid peavad võtma ARV-ravimeid oma immuunsüsteemi kaitsmiseks ja HIV-nakkuse leviku pidurdamiseks. “Ravimid on HIV-positiivsetele tasuta ja ravi on eluaegne. Igapäevane ravimite võtmine hoiab ära lähedaste nakatamise. Seega võivad HIV-positiivsed
naised ise sünnitada ja olla kindlad, et nende laps on terve. Rinnapiimaga toitmine ei ole siiski lubatud, sest teoreetiline nakkuse ülekande risk emalt lapsele on olemas. HIV-positiivsetelt emadelt sündinud lastele kindlustame rinnapiima asendaja kuni esimese eluaastani,” selgitab Kink. Sarnaselt täiskasvanutega peavad ka HIV-positiivsed lapsed regulaarselt iga päev ravimeid võtma. Eesmärk on sama – hoida viirus kontrolli all. “HIV-positiivsed lapsed ei erine millegi poolest tervetest lastest. Nad võivad käia lasteaias, koolis, trennides ja huviringides ilma piiranguteta,” tõdeb Kink.
FOTO: SHUTTERSTOCK
HIV-positiivsed lapsed ei erine millegi poolest tervetest lastest.
Täiskasvanute karuteene
Suurimaks probleemiks võib lastele kujuneda hoopis HIV-iga seotud maine. SA Eesti Lastefond HIV+ Lapsed alafondi koordinaatori Hanna-Liisa Markna sõnul on HIV Eesti ühiskonnas jätkuvalt stigmatiseeritud teema, mida peetakse süstivate narkomaanide või kehvade elukommetega inimeste haiguseks. Et teadmisi HIV-ist napib, tekitabki see vahel põhjendamatut hirmu. Hanna-Liisa Markna sõnul suhtuvad paljud HIV-i kui surmaotsusesse ja seegi võib suhtluspartneri kohmetuma panna. Samas ei tunta teiste krooniliste haiguste puhul (nt suhkruhaigus) mingit valehäbi ja haigus tekitab pigem kaastunnet. Seega psühholoogiline toimetulek mõttega, et ühiskond sind suures osas diagnoosi tõttu sildistama kipub, on väga keeruline.
Eluaegne krooniline haigus
Praegu ei osata veel HI-viirust genoomist välja tuua ja kuni teaduse järgmise läbimurdeni tuleb arvestada eluaegse haigusega. Laste jaoks tähendab see seda, et kuigi nad ise teistele nakkusohtlikud ei ole, tuleb neil ravimeid võtta nii kodus kui ka reisidel ning vajadusel viirusest ka asjaosalistele teada anda. Meie ühiskond on tõestanud, et kaastunne ja mõistmine ei ole meile võõrad ning aitama ollakse valmis ka võhivõõraid. Teistest hoolimise juurde kuulub ka see, kui me tahtmatult teistele ülekohut ei tee, olgu see siis teadmatusest või rumalusest. Eriti nendele, kes seda kuidagi ära teeninud ei ole. Hoolimise märk on seegi, et teed ise HIV-testi ja julgustad ka teisi seda tegema. Ka see on märk, et nende saatus läheb korda sulle, kes ise enam olukorda muuta ei saa.
Antiretroviirusravi võib vähendada nakkuse ohtu kuni
emalt lapsele Antiretroviirusravi võib vähendada nakkuse ülekandumise ohtu kuni
heteroseksuaalsel teel Allikad: Connor EM, Sperling RS, Gelber R, et al. Reduction of maternal-infant transmission of HIV type 1 with zidovudine treatment. N Engl J Med 1994; 331:1173-80. Cohen MS, Chen YQ, McCauley M, et al. Prevention of HIV-1 infection with early antiretroviral therapy. New England Journal of Medicine 2011;365:493–505.
PEATAME HIV-EPIDEEMIA
Andres Lasn: õigeaegse diagnoosi ja ravi korral saab HIV-i kontrolli all hoida Perearst-resident, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige
Miks on oluline ennast testida? Alustame mõistetest – kui inimene on nakatunud HIV-i ehk inimese immuunpuudulikkuse viirusega, ent ei ole sellest teadlik ega ole ravi saanud, kujuneb aja jooksul välja AIDS ehk omandatud immuunpuudulikkuse sündroom, mis lõpeb juba surmaga. Samuti võib diagnoosist mitteteadlik viirusekandja lisaks ravita jäämisele nakatada ka teisi. HIV-infektsiooni ei saa välja ravida, ent varajase diagnoosi ja viirusevastase raviga alustamise puhul saab viirusekandja elu oluliselt pikendada. Ühtlasi saab tõsta elukvaliteeti ja vähendada ka teiste inimeste HIV-i nakatumise riski. Hilisemas faasis avastatud HIV-nakkuse puhul saab meditsiinilist abi pakkuda olu-
liselt vähem kui varajase diagnoosi korral. Milliste kahtluste või sümptomite korral peaks testima? Äge HIV-infektsioon võib olla umbes 50–90% juhtudest sümptomivaba, ülejäänud juhtudel on ägeda HIV-nakkuse väljendus tavaliselt umbmäärane: 1–4 nädalat pärast nakatumist võib tekkida gripisarnane sündroom väsimuse, palaviku, lihaseja liigesevalude ning punetava nahalööbega. Lisanduda võivad muud üldised sümptomid: peavalu, söögiisu vähenemine, ajutine lümfisõlmede suurenemine, limaskestade haavandite teke ja/või kõhulahtisus. Kui tihti peaks testi tegema? HIV-vastase testiga määratavad antikehad ilmuvad verre tavaliselt nelja nädala möödudes pärast nakatumist. Kahtluse korral testitakse vähemalt kaks
Kes peaksid HIV-testi tegema Kui sa oled olnud kaitsmata seksuaalvahekorras Kui sul on olnud mitmeid seksuaalpartnereid või kui sa oled olnud vahekorras inimesega, kellel on olnud mitmeid seksuaalpartnereid Kui sa oled kasutanud teiste süstlaid või nõelu või kui oled olnud vahekorras inimesega, kes on teiste süstlaid või nõelu kasutanud Kui sulle on tehtud vereülekanne enne 1989. aastat Kui said tööd tehes viga või puutusid õnnetusolukorras kokku teise inimese verega Kui sa oled lapseootel Tungivalt soovitame end testida ka inimestel, kes põevad seksuaalsel teel levivaid infektsioone, B- või C-hepatiiti ja/või tuberkuloosi
Viis üliolulist sõnumit: HIV levib peamiselt sugulisel teel või vere kaudu. Äge HIV-infektsioon võib olla 50–90% juhtudest sümptomivaba; ülejäänud juhtudel võivad sümptomid olla gripisarnased. HIV-i saab diagnoosida minimaalselt nelja nädala möödudes pärast nakatumist. Kahtluse korral peaks igaüks laskma end kohe testida. Testimisel on vajadusel tagatud anonüümsus.
7
ennast igaks juhuks perearstil vähemalt korra HIV-i suhtes testida. Kuidas küsida häbi tundmata HIV-testi oma perearstilt. On perearstile ikka vaja selgitada, miks soovitakse testi teha? Aastaid tagasi pidid HIV-patsiendid halva suhtumise pärast palju kannatama, kuid tänapäeval võib iga perearsti käest täiesti murevabalt HIV-testimist küsida ja soovi korral ka diskreetsust paluda – me ei sildista, parasta ega tegele muul moel patsiendi alavääristamisega. Lisaküsimused muidugi võimaldavad perearstil patsienti igakülgsemalt aidata, nii et meie arupärimist ei maksa tõlgendada kui uudishimu. Pikemast jutust võib alati keelduda, sest on mõistetav, et igaüks soovib informatsiooni oma mahus saada ja muredest omas tempos rääkida. Seega on kõik kõhklejad ja ümbermõtlejad kindlasti meie kabinetti alati tagasi oodatud. Tänapäeval on HIV-infektsioon õigeaegse diagnoosi ja ravi korral krooniline haigus, mida saab väga hästi kontrolli all hoida. Just seetõttu oleme perearstidena kindlasti huvitatud kõiki abivajajaid ära kuulma ja aitama.
korda: pöördumisel ja tulemuse kinnitamiseks veel umbes kolme kuu pärast (n-ö aknaperiood). Et varasem negatiivne tulemus ei välista hilisemat viirusega kokkupuutumist ja nakatumist, siis nagu öeldud, tuleks ennast testida lasta iga kord, kui on tekkinud kahtlus HIV-nakkuse suhtes. Perearst või muu spetsialist annab kohapeal sõltuvalt olukorrast alati täpsemad juhtnöörid. Kes peaks testima? HIV levib peamiselt sugulisel teel või vere kaudu. Seega tuleb nakatumise vältimiseks hoiduda riskikäitumisest ehk näiteks kaitsevahenditeta (kondoomita) seksuaalvahekorrast või narkootikumide tarvitamisel ühiste süstalde kasutamisest. Kui eelmainitud tegevustest pole suudetud hoiduda, on testimine kindlasti vajalik. Et HIV võib sümptomivabalt kulgeda pikka aega, tuleks ka täiesti riskivaba käitumise korral lasta
Veeniveretest
Kiirtest
Aknaperiood on 3–4 nädalat Testi vastuse saab 3 tööpäevaga
Aknaperiood on 10–12 nädalat Testi vastuse saab 1–2 minutiga
PALUN TESTI END
Palun testi end, kui sul on ilmnenud: Põhjuseta suur kaalukaotus Pidev väsimus- ja jõuetustunne Nädalaid kestev väike palavik Nädalaid kestev kõhulahtisus Öine higistamine Kuiv köha, mis ei ole põhjustatud suitsetamisest, bronhiidist ega kopsupõletikust Suurenenud lümfisõlmed kaelal, kaenlaalustes ja/või kubeme piirkonnas
HIV testimiskabinetid TALLINN Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliinik, Paldiski mnt 62 Synlab Eesti OÜ, Veerenni 53a, Mardi 3
TARTU Tartu ülikooli kliinikum (nakkusosakond), Riia 167 Synlab Eesti OÜ, Gildi 8 (III korruse labor), Teguri 37b
NARVA Narva haigla, Haigla 5 (kabinet 14) Narva haigla polikliinik, Vestervalli 15 (kabinet 10 ja 203)
KOHTLA-JÄRVE Ida-Viru keskhaigla, Ilmajaama 16 PÄRNU Pärnu haigla, Ristiku 1 kabinet C110)
PAIDE Järvamaa haigla, Tiigi 8 (B-korpus) RAKVERE Rakvere haigla, Tuleviku 1 (kabinet 11)
TAMSALU Tamsalu HIV testimis- ja nõustamiskabinet, Tehnika 1a TAPA Tapa HIV testimis- ja nõustamiskabinet, Valve 30
HIV-teste saab teha veel pere- ja eriarstide (günekoloogid, uroloogid, androloogid, dermatoveneroloogid) juures ning noorte nõustamiskeskustes. *Aknaperiood on aeg HI-viirusega nakatumisest, mil test ei anna veel õiget tulemust.
Allikas: http://hiv.ee/et/HIV-testimine/Kes-peaksid-HIV-testi-tegema
8
PEATAME HIV-EPIDEEMIA
Riigi eesmärk: leida kõik HIV-i nakatunud ja pakkuda neile ravi Ekspertide hinnangul ei ole praegu Eestis oma HI-viirusest teadlikud umbes 1000 inimest. Riigi eesmärk on nakatunud üles leida ja neid nakkuse leviku tõkestamiseks ravida. Eestis on HIV-i ennetamise, testimise, ravi ja tugisüsteemide pakkumise vastutus jaotatud Sotsiaalministeeriumi ja Tervise Arengu Instituudi (TAI) vahel. Ministeerium annab ette suunad, koostab arengukavasid ja tagab nende täitmiseks rahastamise. TAI vastutab eesmärkide elluviimise eest. Aasta lõpuks valmiva uue arengukava järgi seatakse eesmärgiks vähendada aastaks 2025 iga-aastast uute HI-viirusesse nakatunute arvu alla 100. Praegu on uusi nakatanuid igal aastal üle 200. Sotsiaalministeeriumi rahvatervise nõuniku Tiina Drelli sõnul kavatsetakse 2025. aastaks püstitatud eesmärgini jõuda kolme sihti silmas pidades – 90% nakatunutest on teadlikud oma haigusest, 90% nakatunutest saab ravi ning juba ravi saavatest inimestest 90%-l on viirus kontrolli all.
Nakkuse leviku peatamise võti on testimine
Alates 2012. aastast kehtib perearstidele (aga ka eriarstidele) juhis testida Tallinna ja Ida-Virumaa piirkonnas kõiki 16–49aastaseid. Suure töökoormuse puhul on mõistetav, et seda suunist kõik perearstid regulaarselt veel ei täida. TAI teadussekretär Kristi Rüütel kinnitab, et sel aastal on esimese üheksa kuuga perearstide tehtud testimiste arv kaks korda tõusnud. “Ka selle aasta lõpus saadab TAI perearstidele meeldetuletuse – ärge unustage testida,” ütleb Kristi Rüütel. Pikka küsitlemist testimisel ei teh-
Jäta meelde!
Fakte:
90%
DIAGNOOSITUD 90% kõikidest HIV-positiivsetest inimestest teavad oma diagnoosi
HIV ei ole enam ainult riskigruppide haigus – 2016. aastal sai 57% HIV-positiivsetest nakkuse sugulisel teel. 59% nakatunutest olid vanuses 25–39 (Terviseamet, 2017).
HI-viirus sai alguse Aafrika šimpansidelt – viirus kandus inimestele üle ahvide küttimise ja liha käitlemise käigus ajavahemikul 1902–1921.
90%
RAVIL 90% kõikidest HIV-positiivse diagnoosiga inimestest on ravil
HIV on raviga väga hästi kontrollitav krooniline haigus – korralikult ravimeid võttes säilib elukvaliteet.
90-90-90 eesmärk
90%
heteroseksuaalsel teel 90%-l kõikidest ravi saavatest patsientidest on viirus kontrolli all
ta – seda just seetõttu, et kogu protseduur oleks võimalikult lihtne. “Kui inimesel tekib suurem huvi, saab ta kindlasti oma küsimustele põhjalikud vastused, kuid üldiselt on üritatud testimine võimalikult kiireks, loomulikuks ja mugavaks teha,” räägib kord nädalas ka ise perearstikeskuses töötav Rüütel. Kui inimene on saanud HIV-positiivse vastuse, suunatakse ta infektsionisti juurde. Teenus on abivajajatele tasuta – ka neile, kel puudub ravikindlustus. Testimine on kõigile tasuta. Kristi Rüütel selgitab, et infektsionisti juurde pääsemiseks ei ole vaja enam ka saatekirja. “Kogu protsess on läbi mõeldud selliselt, et HIV-positiivse vastuse saanud inimene jõuaks võimalikult kiiresti spetsialistini, kes määrab kohe ravi.” Esimese info selle kohta, mida haiguse puhul peab arvestama ja kuidas haigusega elada, saab patsient nii perearsti kui ka infektsionisti käest. TAI on selleks otstarbeks välja töötanud patsiendimaterjalid, kuid väga palju infot leiab ka kodulehelt hiv.ee. Neljas keskuses üle Eesti (Tallin-
nas, Tartus, Kohtla-Järvel ja Narvas) saab tasuta ka psühholoogi ja sotsiaaltöötaja nõu, Tallinnas- ja Kohtla-Järvel lisaks kogemusnõustaja abi.
Eduka ravi alus on usalduslik koostöö
On loomulik ja mõistetav, et nakatumisest teada saanud inimest tabavad esimese asjana šokk ja hirm. Samuti see, et praktilised küsimused tekivad alles koju jõudes. Sellepärast rõhutabki TAI nakkushaiguste ja narkomaania ennetamise osakonna vanemspetsialist Iveta Tomera: “Väga oluline on perearsti, infektsionisti ja psühholoogi omavaheline koostöö ning valmisolek leida erinevaid võimalusi patsiendi aitamiseks.” Kui patsient elab näiteks linnast väljas ning talle sobib arstiga Skype’i teel suhelda, ei näe Sotsiaalministeerium selles mingisuguseid seadusandlikke takistusi. See, kas arst või psühholoog nõustab patsienti telefoni või arvuti teel, on puhtalt nende omavahelise kokkuleppe küsimus. Oluline on tagada patsiendi privaatsus. Usalduslik kontakt arsti ja pat-
Järgmisel aastal möödub 35 aastat HI-viiruse avastamisest. Maailmas on ligi 40 miljonit HIV-positiivset (UNAIDS, 2016). Esimene HIV-positiivne diagnoositi Eestis 1988.
Efektiivse ravi korral on nakkuse edasikandumise risk väga madal. Ravi järgivad HIV-positiivsed naised võivad ise sünnitada ja saada terveid lapsi.
siendi vahel on ka seetõttu oluline, et patsient ei katkestaks oma ravi. Selliseid n-ö kadunud patsiente, kes ravi pooleli jätavad, käivad otsimas kogemusnõustajad. Iveta Tomera sõnul on vahel selleks tehtud päris suuri jõupingutusi, et kodust aadressi või telefoninumbrit vahetanud HIV-positiivne taas üles leida ja korrapärase ravi juurde tagasi tuua. “Kui neilt ravi pooleli jätmise põhjuseid küsida, on mõni öelnud, et pole julgenud vastuvõtule tulla, sest kardab arsti suhtumist,” räägib Tomera oma kogemustest. Usalduslik kontakt kogemusnõustaja ja arstiga toob selle patsiendi tagasi. Ja see tähendab, et ta ei ole ka enam teistele nakkusohtlik. Kuigi öeldakse, et ükski süsteem ei ole ideaalne, on Kristi Rüütli hinnangul Eesti siiski üsna edumeelne riik, sest vastupidiselt paljudele teistele riikidele saab meil ravi alustada kohe pärast nakkuse avastamist. Eesti Haigekassas on uuendamisel ka ravijuhis, mis peaks samuti tõstma HIV-i diagnoosimise ja ravi kvaliteeti. Ka seda, kuidas lihtsustada ravimite kättesaadavust patsiendile.
Eesti on koos Lätiga kõrgeima HIV-i levikuga riigid Euroopa Liidus – meil on 17,4 uut nakatunut 100 000 elaniku kohta aastas (ECDC, 2016). Euroopa Liidu keskmine näitaja on 5,8. Esimene ravim loodi 1987. aastal, kuid üksinda kasutades oli see väheefektiivne. 1995. aastal loodi uus klass ravimeid ja alustati kombinatsioonravi. Selle tulemusel vähenes Euroopa suremus kümme korda. HIV-i ravi on ennetus – tänapäevane antiretroviirusravi vähendab nakkuse edasikandumise ohtu heteroseksuaalsel teel kuni 96% ja emalt lapsele kuni 98%. HIV on raviga väga hästi kontrollitav krooniline haigus – korralikult ravimeid võttev patsient ei ole nakkusohtlik ja tema elukvaliteet on samaväärne HIV-negatiivsega. HIV-positiivsete varajane avastamine ja õigeaegne ravile suunamine on oluline nii tervise hoidmiseks kui ka nakkuse leviku peatamiseks. HIV-nakkust ei ole siiani suudetud täielikult organismist eemaldada ja ravimeid peab võtma eluaeg. Vaatamata pingutustele pole seni HIV-i vastu vaktsiini loodud, kuid uuringud selles vallas jätkuvad.
Infektsionisti teenus ja HIV-test on Eestis kõigile elanikele tasuta. EE/OTH/0040/17
Koostööparterid:
Toetajad: