Sclerosis multiplex

Sclerosis multiplex – haigus, mis muudab elu FOTO: Rene Suurkaev

Täna tähistatakse ülemaailmset sclerosis multiplexi päeva.

SM on praegu maailmas uuritumaid neuroloogilisi haigusi, mistõttu loodame väga, et järgmised aastakümned toovad selle haiguse ravisse olulise pöörde, kinnitab Lääne-Tallinna keskhaigla Sclerosis multiplex’i krooniliste närvihaiguste ja kroonilise valu keskuse juhataja neuroloog Katrin Gross-Paju.

Signe Kalberg

S

clerosis multiplex (SM) on kogu maailmas harvaesinevate tõbede nimistusse kantud pea- ja seljaaju närvide haigus, mille tagajärjel hakkavad inimest tabama perioodid, kus käed-jalad ei tööta enam nii nagu varem, tasakaal kaob ajuti käest, tekivad probleemid nägemise ja rääkimisega.

Eestis põeb pea- ja seljaaju haigust Sclerosis multiplex ligikaudu 1500, üle maailma aga ligi kaks miljonit inimest. SM on kroo­ni­li­ne hai­gus, mi­da saab kont­rol­li all hoi­da eri­ne­ va­te ravimi­te­ga. Ravi eesmär­giks on ära hoi­da järg­mi­si atak­ke, mil­lest tu­ le­ne­valt võib tek­ki­da või süve­ne­da puu­deas­te.

Dr Katrin Gross-Paju, mille alusel pannakse diagnoos?

SM on haigus, mille diagnoosimiseks pole võimalik kasutada kindlaid laborianalüüse või muid uuringuid, mis kinnitaksid SM-i diagnoosi sada protsenti. Sageli polegi võimalik SM-i üheselt kohe diagnoosida. Võib kuluda aastaid pärast esimeste haigusnähtude ilmumist ja taandumist, kuni haigusnähud vastavad SM-i diagnoosi kriteeriumidele. Diagnoos selgub inimese kaebuste, neuroloogi hinnangu ning lisauuringute põhjal. Diagnoosimise aluseks on tõestus, et SM-i koldeid on peaaju eri piirkondades ning nende arv aja jooksul kasvab.

Võrreldes üheksakümnendate aastatega on diagnoosimine muutunud lihtsamaks ja kiiremaks just lisauuringu võimaluste tõttu. Tänapäeval kasutame magnetresonants-tomograafi (MRT), mille abil on võimalik SM-koldeid näha. Kuna SM-i diagnoosi saab panna vaid siis, kui on selge, et koldeid esineb peaaju eri piirkondades ning nende arv aja jooksul suureneb, siis MRT abil saame mõlemat diagnoosimiseks vajalikku kriteeriumit kiiresti kontrollida. Näiteks, kui kuu aega pärast esimest MRT uuringut, kus ilmnesid mitmed kolded, tehakse uus uuring ja kui lisandunud on kas või üks kolle, on see piisav tõendus Sclerosis multiplex’i diagnoosiks. Haiguse kulg on tavaliselt vahelduvate ägenemiste ja paranemistega, aastakümnete möödudes võib haiguse kulg muutuda, ägenemised ja taastumised võivad asenduda haiguse aeglase süvenemisega.

Millised on selle haiguse ravivõimalused?

Ravi saab alata alles siis, kui inimesel on kahe aasta jooksul olnud kaks konkreetset haiguse ägenemist.

Sellise piirangu põhjuseks on ajalooliselt see, et uuringutes tõestati ravi efektiivust just sellistel patsien-

tidel. Lisaks, umbes 25–30 protsendil inimestest kujuneb haigus välja nn healoomulisena. See tähendab, et inimene on selle haigusega ka 30 aasta pärast üsna terve, suudab käia tööl ja elada muidu normaalset elu.

Samas kinnitavad kõik viimase aja uuringud siiski, et ravi tuleks alustada võimalikult vara, teatud juhtudel ka kohe pärast esimeste sümptomite teket.

Kas SM sisaldab eri raskusastmega haigusvorme?

Healoomulisi vorme on umbes igal kolmandal-neljandal haigestunuist.

Umbes 10–20 protsendil inimestest on halvaloomulise haiguse vorm.

Neil süvenevad haigusnähud kiiresti, on palju haiguse ägenemisi ning keskmiselt viie aasta jooksul tekib ka oluline puue. Ülejäänud, umbes pooled haiged on niinimetatud tavalise vormiga. See tähendab, et neil esineb haiguse ägenemisi ja taandumisi, kuid mõne aja möödudes pole taandumised enam täielikud ning võib lisanduda aeglane haigusnähtude süvenemine ilma ägenemisteta. Sageli tekib selle vormiga inimestel umbes 15–20 aastat pärast haigestumist töövõime kaotus.

Mida toob endaga kaasa halvaloomuline haigus?

Tekivad üsna olulised liikumishäired, osaline halvatus. Halvemal juhul võivad liikumishäired juba viie aasta pärast olla nii tõsised, et tuleb kasutada ratastooli. Kui selline halvatus on juba tekkinud ning olnud aasta jooksul samal tasemel, siis need probleemid enam ei taandu. See ongi paradoks: tulemuslik oleks ravida n-ö terveid inimesi, kellel on küll kollete olemasolu ajus MRT-ga diagnoositud, aga silmaga nähtavaid sümptomeid ei ole. Aga sageli ei mõisteta ravi sisu. Kui pole sümptomeid, siis leitakse, et süste pole vaja.

Aga kui asi on juba väga hulluks läinud, siis pole ravist kasu.

Millest sõltub, kes haigestub SM-i?

Sc­le­ro­sis mul­tip­lex ehk hul­gisk­le­roos on noor­te ini­mes­te neu­ro­loo­gi­li­ne hai­gus, mil­le esi­me­sed sümp­to­mid jää­vad sa­ge­li 20. ja 40. eluaas­ta va­ he­le. Mis hai­gust põhjus­tab, veel täp­selt ei tea­ta. Pa­ra­ku po­le võima­lik se­da tõbe ka täie­li­kult väl­ja ra­vi­da, küll aga ra­vi­mi­te­ga kont­rol­li all hoi­ da.

Hai­ges­tu­nu­te kesk­mi­ne va­nus diag­ noo­si­mi­sel on 30 eluaas­tat, naised haigestuvad 2 korda sagedamini kui mehed, samal ajal lapseeas haigestunutel sellist erinevust poiste ja tüdrukute vahel ei ole. See­ga võiks öel­da, et Sc­le­ro­sis mul­tip­lex on noor­ te nais­te hai­gus, kus oma osa mängib ka hormonaalsüsteem.

Lääne-Tallinna keskhaigla Sclerosis multiplex’i krooniliste närvihaiguste ja kroonilise valu keskuse juhataja neuroloog Katrin Gross-Paju.

Kui suurt osa mängib pärilikkus?

Arvatakse, et SM tekib teatud keskkonna ja pärilike faktorite koosmõjul. Haigus ei ole pärilik, kuigi kunagi nii arvati. Kuid SM-iga inimeste tütardel on sünnimomendil 4–5 protsenti suurem risk samasse haigusesse haigestuda. Risk haigestuda võrdsustub teiste omaealistega 39. eluaastaks. SM-iga inimeste poegadel on risk haigestuda sama suur kui teistel inimestel. Seega oluliselt suurenenud riski lastele vanemate haigus kaasa ei too.

Arvatakse, et lapsepõlves põetud viirusinfektsioonid võivad mõjutada immuunsüsteemi selliselt, et inimese loomulikud kaitsemehhanismid pöörduvad närvikoe vastu ning see võib olla seotud SM-i tekkega.

Kas haigestumist mõjutavad ka väliskeskkonna tegurid?

Enam on ohustatud parasvöötmes elavad inimesed, kes tunnevad puudust päikesest, samuti valge rassi esindajad. Viimasel ajal rõhutatakse üha enam, et üheks SM-i haigestumist mõjutavaks faktoriks ongi päikese valgus lapseeas ja siit tulenevalt ka D-vitamiini puudus. Kuna tegemist on siiski alles hüpoteesiga, siis esialgu veel see ravi ei mõjuta, kuid ootame huviga uute uuringute tulemusi ka selles vallas.

Kuidas on lood lapsesaamisega, on sel piiranguid?

Kunagi suhtuti selle diagnoosiga naiste sünnitamisse väga ettevaatlikult. Miks, ei oskagi öelda, sest nüüdseks teame, et tegemist pole päriliku haigusega ning ka haigus emal ei too kaasa lisariske lootele ega mõjuta sünnitamist. Sama kehtib ka tänapäevase ravi kohta, kuid siiski tuleb raseduse ajaks ravi katkestada. See diag­noos ei tä­hen­da aga, et nüüd on kõik lõppe­nud ja elu lä­bi. Ka SM-i põde­vad nai­sed võivad lap­si saa­da ja õnne­lik­ku pe­ree­lu ela­ da. Kind­las­ti peaks las­te plaa­ni­mi­sel ar­ves­ta­ma hai­gu­se ole­must ja kon­ sul­tee­ri­ma neu­ro­loo­gi­ga. Sa­mu­ti peaks lap­se­saa­mi­se soo­vi aru­ta­ma part­ne­ri ja lä­he­das­te­ga.

Haigus toob muremõtted SM-i puhul on oluline omaste toetus ja kaasahaaramine rehabilitatsiooni – abi hakkamasaamisel, abivahendite kasutamine, ka eraldatuse vältimine.

Signe Kalberg SM on kõige sagedasem noori inimesi tabav pea- ja seljaaju haigus. Kuigi see on eluaegne haigus, ei tohiks mõelda, et nüüd on elu läbi. „Inimene peaks leidma arsti, keda ta usaldab, ning siis oleks hea temaga kõik muret tekitavad probleemid läbi arutada, lisaks saab ennast sedasi kursis hoida ka haiguse kulgu modifitseerivate ravimitega,” soovitab kliiniline neuropsühholoog Liina Vahter.

Inimene, kellele on pandud SM-diagnoos, võib pöörduda psühholoogi poole või SM-ühingusse. Vahteri sõnul võib diagnoos anda ühest küljest selgituse inimest vaevanud sümptomitele, teisest küljest põhjustab ta aga muret prognoosi ja tuleviku küsimustes. „Alguses tabab inimest sageli šokk, siis tekib haigusega harjumine, hiljem kohanemine, inimeseti on see väga erinev. SM-i iseloomustab sageli ka n-ö kohanemine pideva kohanemisega, kuna osa sümptomeid võivad kaduda ja uued juurde tekkida ning kohanemine algab jälle otsast peale.

Sclerosis multiplex’iga võib sageli kaasneda depressioon, aga see ei pruugi kindlasti mitte igal inimesel tekkida. Kui tekib depressioon, peaks seda kindlasti ravima, see võib ise üle minna, aga enne seda liiga palju kahju tekitada,” selgitab Vahter.

Samuti on mõistetav, kui haigestunul suureneb ärevuse tase ja ta maadleb küsimustega: millal uus ägenemine tekib, kas see läheb üle, kas ja milliseid muutusi ja probleeme haiguse tõttu elus tekib jms. „Osal inimestel võivad tekkida kognitiivsed häired, mis tähendab seda, et neil võib olla probleeme mõtlemise kiiruse, mälu, keskendumisvõimega.

Kindlasti peab meeles pidama seda, et igal SM-diagnoosiga inimesel ei teki kunagi kõik võimalikud selle haigusega kaasnevad psühholoogilised muutused, kahtluse tekkimise korral peaks kindlasti vastava spetsialistiga konsulteerima,” ütleb Vahter.

Teave Sclerosis multiplex (SM) ehk hulgiskleroos Haiguse kulgu mõjutavad ravimid võeti kliinilises praktikas kasutusele alles 1990. aastate keskel.

SMi puhul on kasutusel ägenemiste, haiguse kulgu mõjutav ja sümptomaatiline ravi.

Haiguse kulgu mõjutavad ravimid on profülaktilised, vähendavad ägenemiste arvu ning on efektiivsed ainult ägenemistega haiguskulu korral.

Ravimitest on esmavalikuna kasutusel beetainterferoonid ja glatirameeratsetaat. mida süstitakse kas üks kord nädalas, mitu korda nädalas või iga päev.

Esmavaliku ravimid on Eesti Haigekassa poolt 100% kompenseeritavad.

Esmavaliku preparaatide ebapiisava efektiivsuse või väga agressiivse kuluga haiguse puhul on Eestis näidustatud keemiaravi.

Maailmas kasutatakse teise valiku ravimina eelkõige natalisumabi, mida Eesti Haigekassa veel praegu ei kompenseeri. Ägenemiste raviks kasutatakse metüülprednisolooni.

Allikas: www.eestiarst.ee; www.haigekassa.ee

Artiklit toetab Richter Gedeon Eesti filiaal