Lehe koostas AS Ekspress Meedia teemaveebide ja prindieride osakond.
Täname kõiki toetajaid selle hoolivuse ja panuse eest!
Tervis on inimese kalleim vara. Hoolitsegem selle eest targalt ja hästi! Teadmistega Vähi Vastu pöörab tähelepanu sellele, kuidas seda rasket haigust ennetada ja vara avastada ning mida saame ise enda jaoks ära teha. Leht on teoks saanud tänu tublidele ja missioonitundega ettevõtetele, kellele kõnealune teema korda läheb ja kes on valmis toetama tähtsa info jõudmist väga paljude inimesteni.
2 T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U
Foto: Andres Tennus
Mobiilse nahakasvajate diagnoosikabineti õde Maili Maalmann (vasakul) ja arst Maris Keermann.
Mobiilne nahakasvajate diagnoosikabinet alustas edukalt Septembri keskel tegi esimese väljasõidu Jõgevamaale mobiilne nahakasvajate diagnoosikabinet. Edaspidi toimuvadki diagnoosikabineti vastuvõtud Lõuna-Eesti keskustes kord nädalas, reedeti, võimaldades nii kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtluse korral. Mobiilses nahakasvajate kabinetis võtavad patsiente vastu Tartu ülikooli kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst Maris Keermann ja õde Maili Maalmann. Nüüd, kui esimene vastuvõtt on tehtud, millised on muljed? Üldjoontes toimis kõik oluliste viperusteta. Registreeritud patsientidest jäi tulemata ainult üks. Valdavalt tulid kontrolli naised, neist noorim oli 19- ja vanim 84-aastane. Tundus, et inimesed jäid rahule ja olid tänulikud. Millised patsiendid on mobiilsesse nahakasvajate diagnoosikabinetti oodatud? Ootame patsiente, kes on märganud oma nahal moodustist, mis erineb teistest olemasolevatest. Samuti siis, kui mõni nahamoodustis kasvab või muutub kiiresti. Või kui mõni moodustis on hakanud veritsema või märguma. Võib muidugi ka tulla lihtsalt sünnimärke kontrollima. Milliseid protseduure saab mobiilses kabinetis teha? Saame teha läbivaatuse ja hinnata nahamoodustisi dermatoskoobi abil. Vajadusel on võimalik salvestada fotod digitaalse derma-
toskoobiga (tasuline teenus). Naha basaal- või lamerakkvähi kahtlusel saame teha puurbiopsia. Kõikjal rõhutatakse naha seisundi jälgimist – kui vajalik arstipoolne kontroll ikkagi on? Kindlasti on oluline, et inimene ise ennast jälgib ja kahtlustäratavate muutuste korral arstile pöördub. Teatud riskirühmade korral, näiteks patsiendid, kellel esineb arvukalt atüüpilisi neevuseid, vajavad lisaks enese jälgimisele ka regulaarset kontrolli nahaarsti juures. Inimesed on mures oma sünnimärkide pärast – kas nahavähki haigestumine on ka reaalselt suurenenud? TA S U B T E A DA nn Mobiilse diagnoosikabineti vastuvõtule broneerimine toimub etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kliinikumi kodulehel. nn Broneerides vastuvõtuaega internetis, tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse. Aega on võimalik broneerida ka kliinikumi kõikides registratuurides. nn Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis saatekirja. Ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.
Tõepoolest on suurenenud nii melanoomi kui ka mittemelanoomsesse nahavähki haigestumine. Lisaks on leitud, et haigestumus on mõlemasse kasvajaliiki viimastel aastakümnetel kasvanud ka nooremate ehk 15–44-aastaste Eesti elanike seas. Vähiregistri andmetel diagnoositi Eestis 2013. aastal meestel 83 melanoomi ja 402 mittemelanoomse nahavähi esmasjuhtu ning naistel 139 melanoomi ja 726 mittemelanoomse nahavähi esmasjuhtu. Kui tihti peaks muutusi nahal kontrollima? Enesevaatlust on soovitatud teha iga kolme kuu tagant. Kõrgenenud melanoomi riski korral (nt väga palju neevuseid nahal, arvukalt atüüpilisi neevuseid, melanoom lähisugulastel või isiklikus anamneesis) soovitatakse oma nahka vaadelda isegi kord kuus. Kui patsient tuleb vastuvõtule mobiilsesse diagnoosikabinetti, kas talle osutatakse sama kvaliteetset teenust nagu nahakliinikus? Jah. Et vastuvõtud läheksid sujuvalt – kas patsiendid saavad ennast kuidagi ette valmistada? Eriettevalmistust ei ole vaja. NB! Lugu ilmus septembri Kliinikumi Lehes Helen Kaju Kliinikumi Lehe toimetaja
T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U
3
Vähiravi vajab riiklikku jätkustrateegiat Foto: Rene Suurkaev
Vähiprogrammid ehk vähistrateegiad on väga tähtsad riiklikud dokumendid, mida vajab iga riik. Kui aastal 2007 kinnitas sotsiaalminister “Riikliku vähistrateegia aastateks 2007−2015”, märkisid koostajad dokumendis, et Eesti vajab väga läbimõeldud riiklikku vähistrateegiat. Peapõhjuseks toodi üha halvenev olukord ehk haigestumiste kasv. Samuti polnud senised, piiratud ulatusega abinõud andnud oodatud tulemusi vähihaigestumuse ja -suremuse vähendamisel ning vähihaigete elulemuse suurendamisel. Põhja-Eesti regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja, Eesti vähiliidu nõukogu esimehe Vahur Valvere sõnul on vähiprogrammid ehk vähistrateegiad väga tähtsad riiklikud dokumendid, mille abil arenenud riigid koordineerivad ja osaliselt ka rahastavad kogu vähiennetust, vähi varast avastamist, multimodaalset vähiravi ning vähihaigete toetus- ja taastusravi ehk palliatiivravi. “Need programmid aitavad tervetel vähki haigestumist vältida või vähi teket edasi lükata ja vähiga patsientidel saada tõenduspõhist rahvusvahelistele ravijuhistele vastavat multimodaalset vähiravi ning igakülgset toetus- ja taastusravi. Nende programmide efektiivse rakendamise tulemusena on pikemas perspektiivis võimalik vähihaigete elulemust oluliselt pikendada, nende elukvaliteeti parandada ja ka vähisuremust langetada,” selgitab Valvere. Nii pidigi vähistrateegiast saama see alusdokument, mille toel pidid erinevad valdkonnad rakendama vähktõve tõhusaks ennetamiseks ja haigestumise vähendamiseks ühismeetmeid ning neid kooskõlastama. Kas püstitatud eesmärgid said siis täidetud? Millises olukorras on Eesti võrreldes naaberriikidega? Vähiregistri andmetel diagnoositi 2013. aastal Eestis 8154 vähi esmasjuhtu (meestel 4020, naistel 4134).
Elulemus paraneb Nii nagu mujal Euroopas, kasvab vähkihaigestumus ja suremus ka Eestis. Võrreldes aasta-
Vahur Valvere sõnul on vähiprogrammid ehk vähistrateegiad väga tähtsad riiklikud dokumendid.
ga 2005 registreeriti 2014. aastal meeste hulgas 7% rohkem vähisurmasid, naistel aga 21% enam. Eesnäärme- ja rinnavähki haigestumus on tõusutrendis, samuti sagenevad käär- ja pärasoolevähk, nahamelanoom ning lümfoidkoe pahaloomulised kasvajad. Maovähki haigestumus seevastu väheneb. Kopsuvähki haigestumine hakkas vähenema meestel 1990ndate lõpus, ent naistel haigestumuse langust veel ei täheldata. Tõsine probleem on emakakaelavähk, mis tabab esmajoones nooremaid naisi ja mille haigestumus ei ole hakanud vähenema. Mõtlema paneb see, et emakakaelavähi haigestumus Eestis on üle nelja ja suremus üle viie korra suurem kui Soomes. Kahjuks on meil ka emakakaelavähi sõeluuringutes osalevate naiste hõlmatus madal. Vähitõrjemeetmete eduku-
Väljaandja AS Ekspress Meedia Tallinn, Narva mnt 13
se tähtsaim mõõt on rahvastiku vähkisuremus. Õnneks tõuseb Eestis vähipatsientide eluiga, viimastel andmetel oli viis aastat pärast diagnoosi elus 59% haigestunutest (meestest 56%, naistest 63%). Soomega võrreldes ilmneb mahajäämus nende vähkide puhul, kus varase avastamisega on võimalik saavutada väga häid tulemusi (esmajoones rinnavähk, soolevähk, nahamelanoom). Tervise arengu instituut on surmapõhjuste registri ja vähiregistri andmete põhjal teinud analüüse ka rinna- ja emakakaelavähi sõeluuringute kohta. Nii on rinnavähi viie aasta suhteline elulemus paranenud, millele on kaasa aidanud haiguse diagnoosimine varasemas staadiumis (nii sõeluuringu kui ka teadlikkuse tõusu tõttu) ja ravi tõhustumine. Emakakaelavähi
Prindieride tegevtoimetaja Margit Aedla margit.aedla@ekspressmeedia.ee
Toimetaja Vilve Torn vilve.torn@ekspressmeedia.ee
puhul viimastel andmetel muutusi pole. Tervise arengu instituudi (TAI) epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja Kaire Innos ütles varasemas intervjuus Eesti Päevalehele, et teadlased ja onkoloogid on kindlasti ühte meelt, et jätkustrateegiat on väga vaja, kuid millist, selle kohta pole veel mingeid kokkuleppeid. Lõppenud vähinädalal peetud pressikonverentsil jäi õnneks kõlama mõte, et asjad liiguvad siiski paremuse suunas. Vahur Valvere sõnul näitas vähiravi sotsiaalmajanduslik analüüs, et vähistrateegiat on Eestile väga vaja. Kas siis uues vormis või eraldi osana. “Oleme EL-i riikidest ainus, kel pole jätkustrateegiat, kuid teema tuleb ministeeriumi tasandil arutlusele juba novembris,” lisab Valvere. Signe Kalberg
Reklaamiprojektijuht Sirle Kübar sirle.kybar@ekspressmeedia.ee, tel 680 4521
4 T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U Foto: erakogu
Psühhoterapeut Kaire Talviste ei suuda mõista nende inimeste mõttemaailma, kes enda tervisest ei hooli.
Kõik algab suhtumisest ja hoolimisest Sõeluuringute osalusprotsenti aitab suurendada lihtne mõtteviis – ma hoolin endast iga päev. Psühhoterapeut Kaire Talviste ja allakirjutanu fotod võiks õigustatult rippuda nii naistekliinikute, haiglate kui ka vähiliidu autahvlil – ja seda põhjusega. Me hoolime väga oma tervisest, käime korrapäraselt arsti juures – ja loomulikult sõeluuringutel. Kui endast hoolivate kodanike selline eeskuju ka teisi innustaks, nõustuks nii mõnedki ka meie sõbrad-tuttavad hommepäev oma foto sel üllal eesmärgil välja riputama. Ehk oleks
SÕELUURINGUD 2016. aastal kutsutakse: nn rinnavähi sõeluuringule 1956., 1958., 1960., 1962., 1964. ja 1966. aastal sündinud ravikindlustatud naised: nn emakakaelavähi sõeluuringule 1961., 1966., 1971., 1976. ja 1981. ja 1986. aastal sündinud ravikindlustatud naised; nn jämesoolevähi sõeluuringule 1956. aastal sündinud ravikindlustatud mehed ja naised.
selline avalik positiivne eeskuju päästnud sellegi naise elu, kel enne 50. sünnipäeva avastati viimases staadiumis emakakaelavähk. Kui too naine pärast kümneaastast vahet (nüüd juba tõsiste kaebustega) taas naistearsti juurde pöördus, ei osanud ta enam sellele küsimusele vastata: kus te ometi varem olite? Miks siis Eesti naiste sõeluuringutes osalemise protsent ikkagi veel rahuldava tulemuseni ei küüni? Või miks me enda juures tavapäratu sümptomi avaldumisel ikka veel pea liiva alla peidame? Psühhoterapeut Kaire Talviste sõnul võib see olla segu mitmetest asjadest: esiteks hirm teadmise ees, et sul võibki vähk olla. Eriti kipub vähi ja surmaotsuse vahele võrdusmärki tõmbama vanem generatsioon. Või siis luuakse alateadlikult tunne: minuga seda nagunii ei juhtu. “Üks vanem proua rääkis mulle kord, et parem on juba elu lõpuni elada teadmatuses, kui minna ravile, mis nagunii ei aita,” ei suuda Talviste sellist mõtteviisi omaks võtta.
Oma praktikast on psühhoterapeudil tuua teinegi näide. “Kohtusin naisega, kel avastatigi rinnas tükk, aga ta otsustas ravile mitte minna põhjusel, et igasugune arstlik sekkumine on kurjast,” toob ta teise ehmatava näite. Sellise suhtumise omaks võtnutel on Kaire Talviste sõnul tänapäevased ravivõimalused üsna tume maa. Ja kui neil lähikonnas vastav positiivne kogemus puudub, ei teagi nad, et vähiravi on vahepeal nii jõuliselt edasi arenenud. Või et paljudel juhtudel saab vähist rääkida kui krooniliselt kulgevast haigusest oma ägenemiste-rahunemistega. Või et igale valule on oma ravim ja mitte ükski haige ei pea valusid kannatama. Või et Eesti arstide käsutuses on parimad diagnoosiseadmed, ravimeetodid ja ravimid. Või veelgi enam – varakult avastatud vähkkasvaja on täielikult ravitav.
Miks me end ei väärtusta? Kaire Talviste ütleb, et kahjuks leidub meie ühiskonnas üksjagu neid, kes oma tervisest ei hooli ja
sel moel end ei väärtusta. “Nad on justkui harjunud sellega, et neid koheldakse halvasti ja nad isegi ei oska end seepärast paremini kohelda.” Talviste lisab, et eriti kipuvad arstilkäiku edasi lükkama maainimesed. Hakka nüüd selle pärast ekstra linna minema, loog vaja üles panna, kartul vaja ära sorteerida, seale vaja uus aedik ehitada. Või unustatakse rabelemise tuhinas see aeg ära ja lohutatakse end teadmisega – olen siiani ilma saanud, saan ka edaspidi jne. Kaire Talviste vaatenurka jagab ka Ida-Tallinna keskhaigla onkoloog Vivian Esko. Vähinädalal peetud pressikonverentsil rõhutas dr Esko taas, et ei suuda mõista neid mehi, kes kohe järgmisel päeval autoremonditöökotta aja panevad, kui masina küljest midagi ära pudeneb. Ja lemmiklooma tervise pärast muretsemine muutub vanamemmele elutähtsaks. Ent palju olulisemaid kõrvalekaldeid enda juures parandama ei kiputa. Vilve Torn
T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U
5
Foto: Daisy Lappard
S TAT I S T I K A
Jämesoolevähi skriiningprogramm nn Oktoobri alguseks on tehtud 617 peitvere testi. nn Neist 580 olid negatiivse ja 37 positiivse tulemusega. NB! Positiivne vastus ei tähenda automaatselt pahaloomulist kasvajat. nn 6% sõeluuringus osalejatest suunati teise etappi ehk sõelkoloskoopiasse. nn Kokku on tehtud 14 sõelkoloskoopia protseduuri.
Tiit Suuroja on jämesoolevähi sõeluuringu ettevalmistusprotsessis programmi koordinaatorina pikalt kaasa löönud.
Allikas: Vähinädal 2016
SOOVITUS
Jämesoolevähi sõeluuring alustas edukalt Juulis alustas haigekassa toel jämesoolevähi sõeluuring. Esimese kolme kuu tulemus on väga hea. Eesti pole enam üks neist vähestest riikidest, kus puudub jämesoolevähi sõeluuringuprogramm. Põhja-Eesti regionaalhaigla kirurg ja onkoloog dr Tiit Suuroja kirjeldab programmi koordinaatorina eesmärke ning annab nõu, kuidas jämesoolevähist hoiduda või haigusele vara jälile jõuda. Dr Tiit Suuroja on jämesoolevähi sõeluuringu ettevalmistusprotsessis pikalt kaasa löönud ja nüüd on põhjust rahuloluks. “Tegime Eesti haigekassa töögrupis ligi aasta ühiseid ettevalmistusi ning alustasime juulis skriininguga,” räägib dr Suuroja. Just tema on üks neist sihikindlatest arstidest, kes programmi enda veendumuste ning teadmiste ajel kaitseb ja edasi liigutab. “Teha on veel palju, arendada tuleb näiteks e-tervise süsteemi ning meditsiinidokumentatsiooni,” ütleb dr Suuroja ise. Skriining aitab jämesoolevähki suremust vähendada, riski vähenemine on umbes 30 protsenti. Samuti tõstab skriininguga tegelemine nii ühiskonna kui ka arstkonna teadlikkust haigusest endast – haigust avasta-
takse kergemini, sest inimesed korrigeerivad enda elustiili ning käivad sagedamini uuringutel. Sõeluuringul osalemine aitab väga edukalt avastada vähieelseid seisundeid või väga varajases staadiumis kasvajaid, mida on tunduvalt kergem ravida. Programmi puhul on väga oluline, et hõlmatus oleks piisavalt suur, see peaks olema vähemalt 60 protsenti, seda efektiivsemalt uuring toimib. Jämesoolevähk on aeglase ja astmelise tekkeprotsessiga ning selle algfaasis tekkivate healoomuliste kasvajate varane avastamine võimaldab ära hoida jämesoolevähi tekke. Praegune statistika näitab, et Eestis haigestub jämesoolevähki igal aastal 800–900 inimest.
Testi teeb inimene ise kodus ja saadab seejärel laborisse. Analüüsi saatmise postikulu on eelmakstud, inimesele sellega kulutusi ei kaasne. Kui testi tulemused on korras, saadetakse selle kohta teade ja uus kutse jämesoolevähi sõeluuringus osalemiseks saadetakse
Kuidas sõeluuring toimub?
kahe aasta pärast. Kui aga laboris leitakse analüüsist peitverd, on vajalik edasine uuring. Selle kohta saadetakse koju teavitus ja kogu info edasise toimimise kohta. Siin saab igas etapis küsimuste korral pöörduda nõustamiseks oma perearstikeskusse. Nendele patsientidele, kelle tulemus peitverele väljaheitest on positiivne, pakutakse endoskoopilist uuringut. Muu maailma kogemus näitab, et positiivseid vastuseid tuleb 5–6 protsenti ning nendest enamik ei ole seotud pahaloomulise kasvajaga – sageli on põhjuseks polüübid.
Perearstidele on dr Tiit Suurojal üks sõnum: “Toetage sõeluuringu programmi ja julgustage enda patsiente osalema!” Sageli on perearsti hea sõna ja toetus sõeluuringul osalemise toetamisel määrava tähtsusega. Jämesoolevähi sõeluuringu kutse saab sihtrühma kuuluv inimene oma rahvastikuregistris olevale postiaadressile. Kutses on ka selgitus sõeluuringus osalemise kohta. Esimeseks kontaktiks on perearstikeskus, sealt saab peitvere analüüsi tegemiseks testi, kasutusjuhendi ning ümbriku analüüsi saatmiseks.
Skriining aitab jämesoolevähki suremust vähendada, riski vähenemine on umbes 30 protsenti.
Parim ravi ja diagnostika Kui osutuvad vajalikuks edasised täiendavad uuringud, saab patsient ise valida, millisesse sõeluuringuga liitunud haiglasse ta uuringutele läheb. Regionaalhaiglas on kõik vajalikud ettevalmistused tehtud ja personal jämesoolevähi sõeluuringuks valmis. “Endoskoopilist uuringut ei maksa karta, teeme kõik, et uuring oleks mugav ja ohutu ning selgitame toimuvat,” julgustab dr Suuroja. Regionaalhaiglas tehakse Eesti haiglatest kõige rohkem koloskoopilisi protseduure. “Meil on kõige suurem kogemus laparoskoopiliste miniinvasiivsete protseduuride läbiviimisel. Samuti võime uhkust tunda meie patoloogiateenistuse üle, biopsiate kvaliteet on haiguse ravi puhul väga oluline.” Üha enam näitavad uuringud, et soolevähk on seotud ka tervisekäitumisega. “Umbes veerand jämesoolevähi juhtudest on selgelt pärilikud, aga 75 protsendi puhul on vähirisk tõusnud mõne tervisekäitumise riski tõttu,” tõdeb dr Tiit Suuroja. Riski tõstavad põletikulised soolehaigused, ülekaal ja vähene liikumine, kõrge kalorsusega toit, punase liha liigne tarbimine. Riski vähendab kaltsiumipreparaatide tarvitamine, NSAID-ide gruppi kuuluvate ravimite tarvitamine ja hormoonasendusravi. Põhja-Eesti regionaalhaigla
Kuidas haigust vältida? TIIT SUUROJA: “Hea tervise retsept on järgmine – hoidke kehakaal normis, sööge mõõdukalt punast liha, palju juur- ja puuvilju, liikuge palju ja käige regulaarselt skriiningus!”
6 T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U
Foto: PERH
S TAT I S T I K A
Rinnavähki haigestumus 100 000 naise kohta 2009–2013 250
200
150
100
50
85+
80–84
75–79
70–74
65–69
60–64
55–59
50–54
45–49
40–44
35–39
30–34
25–29
20–24
0
nn Ainult naised vanuses 50–62 kutsutakse Eestis mammograafilisele sõeluuringule. nn Need vanusegrupid vajaksid samuti regulaarset mammograafilist kontrolli.
TULGE UURINGUTELE!
Tasuta rinnauuringute päev
Põhja-Eesti regionaalhaigla radioloogiakeskuse juhataja Maret Talk ütleb, et eelmisel aastal käis regionaalhaiglas mammograafilisel sõeluuringul 6928 naist.
Ootame naisi rindu kontrollima! Varases staadiumis avastatud rinnavähk on ravitav. Õnneks kasvab naiste teadlikkus iga aastaga. 2012. aastal diagnoositi maailmas 1,67 mln rinnavähi esmasjuhtu. Uute juhtude arv kasvab nii arenenud kui ka vähem arenenud maades. Euroopa Liidu 28 riigis registreeriti 2012. aastal 361 608 uut rinnavähi juhtu, hinnang aastaks 2015 – 373 733 (+3,4%). Surmasid oli 91 585 ja hinnang aastaks 2015 – 95 357 (+4,1%). Euroopas on rinnavähk surmapõhjusena naistel vanuses 35–59 esimesel kohal. EL-i naistel on elu jooksul risk haigestuda rinnavähki 1:8. Rinnavähi korral on eluliselt tähtis jõuda ravile vähi varases staadiumis ja mammograafi-
lised sõeluuringud aitavad suremust rinnavähki märgatavalt vähendada – erinevate maade statistika põhjal 30–35%. Eesti vähiregistri statistika järgi on nende naiste viie aasta suhteline elulemus 96 protsenti, kellel diagnoositi rinnavähk lokaalses staadiumis, Lokaalselt ja/või regionaalselt levinud rinnavähi elulemus on 76%, kaugmetastaaside puhul aga 12%. Eelmisel aastal käis regionaalhaiglas mammograafilisel sõeluuringul 6928 naist – see on 13% rohkem kui 2014. aastal. Iga tuhande sõeluuringu kohta avastasime 5,8 rinnavähki haigestumist. 84,2% sõeluuringul leitud rinnavähkidest oli diagnoosil varases staadiumis (I–II).
Rinnakabinet töös neljandat aastat Regionaalhaigla radioloogiakeskuses töötab juba neljandat aas-
tat rinnakabinet. Siia on oodatud naised kõikjalt Eestist, kui neil esineb rinnaalaseid probleeme, küsimusi või kaebusi. Nooremad rinnakaebustega naised ja riskigrupis olijad (perekonnas on emal, õel või vanaemal diagnoositud rinnavähk) saavad tulla rindu kontrollima pere-, naiste- või muu eriarsti saatekirjaga. NB! Sõeluuringu sünniaastate naised mammograafiaks saatekirja ei vaja. Samuti ootame vanemaid naisi, kes Eesti sõeluuringu sihtgrupist välja jäävad – kõrgem risk haigestuda püsib ka hiljem. Aastas avastame üksnes regionaalhaigla rinnakabinetis 90–100 esmast rinnavähi juhtu, s.o 15% kõigist Eesti esmajuhtudest. 2015. aastal külastas regionaalhaigla rinnakabinetti 2912 naist, kellel 97 juhul diagnoositi rinnavähk. Rinnakabinetti tulijatele tehakse vajadusel radioloogilised uuringud ja võetakse ultraheli kont-
rolli all koeproov kahtlasest koldest. Lisaks lühikestele järjekordadele on rinnakabinetil veel eeliseid. Kui kontrolli käigus avastatakse kasvaja, suunatakse patsient kiiresti raviarsti vastuvõtule. Tavaolukorras peab patsient mammoloogi juurde pääsemiseks üsna pikalt ootama, seejärel veel uuringutele pääsemist ja siis uuesti mammoloogi vastuvõttu. Rinnakabinet muudab selle ahela patsiendile kiireks ja mugavaks ning ravi saab kiiremini alata.
Rinnavähi töörühm Onkoloog Riina Kütneri juhtimisel tegutseb regionaalhaiglas rinnavähi töörühm, kus rinnakirurgid, keemia- ja kiiritusraviarstid ning patoloogid koos radioloogide ja nukleaarmeditsiini arstidega ühtse meeskonnana rinnavähi juhtusid koos arutavad ja haigetele parimat diagnostikat ja ravi pakuvad. Kokku diagnoositi re-
nn Kutsume uuringutele eelkõige naised vanuses 62 ja vanemad, kes mujal Euroopas kutsutakse sõeluuringule, aga Eestis mitte. Ehkki rinnavähki haigestumise risk on ka selles vanuses endiselt kõrge. nn Ootame rinnakaebustega naisi ka muus vanuses. nn 12. novembril teevad radioloogid ja radioloogiatehnikud terve päeva tasuta rinnauuringuid (haigekassale arveid ei esitata). Oodatud on ka ravikindlustuseta naised. Elukoha piirangut ei ole. Radioloogiakeskuses on sel päeval avatud rinnakabineti vastuvõtt, mammograafia kabinetid ja rinna ultrahelikabinet. nn Tasuta rinnauuringute päevale saab registreeruda tööpäeviti kl 9–16 telefonil 617 2405 või 5300 6334.
PILK K ALENDRISSE
Rahvusvaheline radioloogiapäev nn Igal aastal tähistatakse 8. novembril rahvusvahelist radioloogiapäeva. Samal kuupäeval 1895. aastal tegi Wilhelm Conrad Röntgen oma kuulsa avastuse – X-kiired, mida hiljem hakati nimetama röntgenikiirteks. nn Tänavu on radioloogiapäev pühendatud rinna piltdiagnostikale.
gionaalhaiglas 2015. aastal 441 esmast rinnavähi juhtu (7% rohkem kui aastal 2014). Nendest 73% jõudis ravile varases staadiumis. Euroopa mammograafilise sõeluuringu juhised näevad ette skriinida naisi vanuses 50–69. Kahjuks on Eesti ainus EL-i riik, kus neid juhiseid ei järgita ja sõeluuringule kutsumine lõpetatakse juba vanuses 62. Eriti õnnetus olukorras on ravikindlustuseta naised. Kõigi rinnahaigustega tegelevate spetsialistide-arstide seisukoht on, et uuringutega tuleb jätkata ka vanemas elueas, sest risk rinnavähki haigestuda püsib elu lõpuni. Naised saavad siin ise aktiivsust üles näidata ja regulaarset uuringul käimist jätkata.
Jaanuaris avaldatud uurimuse kohaselt on Eestis rinnavähi kogusuremus vähenenud, peamiselt 50–59 vanuserühma arvel (s.o Eestis sõeluuringu eagrupp), kus suremus on alates 2000. aastast vähenenud üle 4% igal aastal. Suremus on vähenenud ka alla 50-aastastel, kuid 60+ naistel püsib suremus alates 1996. aastast samal tasemel. Siit järeldub, et kindlasti tuleb naistel ka siis, kui neile enam sõeluuringu kutseid ei saadeta, olla aktiivsed ja jätkata korrapärast rindade kontrolli. Maret Talk Põhja-Eesti regionaalhaigla radioloogiakeskuse juhataja
T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U
7
Munasarjavähk tuleb sageli ilmsiks hilises staadiumis Foto: Madis Veltman
“Munasarjavähk on salakaval haigus,” tõdeb Ida-Tallinna keskhaigla onkoloogiakeskuse juhataja Kristiina Ojamaa. Haigus ei anna endast varases staadiumis mingite eriliste sümptomitega märku ja seetõttu tuleb tihtipeale ilmsiks alles siis, kui kasvaja on juba suur. Vaevused, mis sellele viitavad, ja naise lõpuks ka arstile viivad, on nimetatud juhul tavaliselt suureks paisunud kõht, hingamisraskused ja suurenenud tung pissida. Munasarjavähk on salakaval ka sel põhjusel, et kipub tagasi tulema. Iseäranis siis, kui haigus ilmnes hilistes staadiumites. Ka uuesti hiilib haigus ligi erilisi vaevusi tekitamata. Haiguse hiline ilmsiks tulek ja taasteke on ka põhjus, miks naistel esinevatest vähkidest on munasarjavähki suremus esikohal, ehkki esinemissageduselt nn naistevähkide seas asub ta neljandal kohal keskmiselt 170 esmasjuhuga aastas. Kõige sagedamini paikneb kasvaja rinnanäärmes, seejärel emakakaelal ja emakas. Dr Ojamaa tõdeb, et maailmas munasarjavähki haigestumine tasapisi langeb – seda seostatakse antibeebipillide kasutamisega. Ka Eestis peaks pillivõtt oma mõju peagi näitama hakkama – Eesti naised tarvitavad pille rohkem alates 1990ndatest ja ka praegu kasutavad naised soovimatu raseduse ära hoidmiseks sageli just seda meetodit. Siiski pole veel märki, et munasarjavähk ka Eestis langustendentsi näitaks.
Individuaalne ravi Munasarjavähki haigestunu keskmine vanus on 63 ehk iga, mil menopaus käes. Ja suureks paisuvat kõhtu peavadki naised sageli üleminekueaga kaasnevaks paratamatuseks ega oska selles midagi ebaloomulikku näha. Haigestunute seas on ka nooremaid naisi. Seda, et munasarjavähki haigestumus noorte inimeste seas tõusma oleks hakanud, otseselt öelda ei saa. Uuring näitab aga seda, et kuna Eestis on vanemas eas inimesi palju ja noori vähe ning arvestades noorte suhtelist vähest koguarvu, on noori haigestunuid siiski küllalt palju.
Ida-Tallinna keskhaigla onkoloogiakeskuse juhataja Kristiina Ojamaa. Tema selja tagant paistab haigla laboratoorium-apteek, kus igale vähihaigele segatakse kokku individuaalne ravim.
“Munasarjavähk on hästi erineva iseloomuga – nii oma käitumises kui ka tekkepõhjustelt, kuigi viimastest me palju ei tea,” tõdeb dr Ojamaa. 70% munasarjavähkidest on seroossed (kasvaja koe vorm) vähid. Sageli tulevad need ilmsiks hilises staadiumis eelmainitud kaebustega. Varasemas staadiumis seroosne munasarjavähk avastatakse enamasti günekoloogilisel läbivaatusel. I staadiumis munasarjavähi raviks piisab enamasti üksnes lõikusest, see sõltub muidugi ka haiguse olemusest. Nii nagu vähiravi üldse, nii on ka munasarjavähi ravi muutunud optimaalsemaks ja personaliseeritumaks. “Iga raviviis on oluline parima tulemuse saavutamisel. Järjest enam kasutust leidev kasvajate moleku-
laarne profileerimine aitab leida ravi ka varemalt keemiaravile resistentsele kasvajatele,” selgitab dr Ojamaa. Ravi ei alustata enne, kui on selge, kust kasvaja on alguse saanud ja mis tüüpi see on. Kunagi ei määra ravi vaid üks arst. “Enne ravi alustamist tuleb kokku multidistsiplinaarne konsiilium, kes arutab läbi, milline ravi oleks patsiendile kõige parem ning see tagab, et läbi saavad arutatud kõik ravivõimalused, mis patsiendile teha saab,” tõdeb ta. Konsiiliumisse kuuluvad kirurg, onkoloog, patoloog, radioloog… Vähid on erinevad ja ühtki vähki ei ravita ühtmoodi, toonitab doktor, et iga haige saab just tema kasvaja olemusest lähtuvalt võimalikult mõjusat ravi. Kui I staadiumi munasarjavä-
hi puhul võib piisata ka ainult lõikusest, siis II–IV staadiumi puhul rakendatakse kindlasti ka keemiaravi. See on vajalik, sest kasvaja asub ju kõhuõõnes ja n-ö külvab vähirakke kõhtu – need on vaja haiguse peatamiseks või pidurdamiseks hävitada. Üldiselt on see keemiaravi, mis munasarjavähi puhul määratakse, küllalt hästi talutav,” räägib dr Ojamaa, et ravi kõrvaltoimed ei ole tänapäeval nii hullud kui kardetakse. Enamasti tehakse keemiaravi ambulatoorselt, see tähendab, et haiglasse jääda ei ole tarvis. Haiglas viiakse kemoteraapia läbi siis, kui kasvaja on väga suur ja seda tuleb enne lõikust vähendada. Doktor nendib, et ka munasarjavähi lõikusest taastuvad naised üldjuhul hästi ja seda ei
elata emotsionaalselt nii raskelt üle kui rinna eemaldamist. Teatud puhkudel võib lõikusele ja kemoteraapiale lisanduda ka bioloogiline ravi. Selleks peab olema aga väga täpne näidustus. “Bioloogiline ravi blokeerib kasvajas kindla molekuli, aga kui haigel seda ei ole, pole mõtet bioloogilist ravi teha,” selgitab doktor ja lisab, et seda kõike saadakse teada kasvaja laboratoorsel uuringul.
Pärilikkus mängib rolli Üks viimase aja teadmine, mis seroossete munasarjavähkide kohta käib, ütleb, et palju mängib selle vähi tekkes ja ka ravis rolli pärilik foon. Uuringul on selgunud, et 14% uutest haigestumistest on pärilikud ehk pe-
rekonnas (NB! Ühes liinis!) on esinenud esimese või teise ringi sugulas(t)el munasarja-, rinna- või soolevähk. Pärilik eelsoodumus on põhjustatud mutatsioonidest peamiselt geenides BRCA1 ja BRCA2 (Breast Cancer Susceptibility gene 1 ja 2). Mutatsioonikandjal on risk haigestuda eluea jooksul rinnavähki ligikaudu 60–80% ja munasarjavähki 20–40%. Teadmine vigastest BRCA geenidest on tarvilik nii haiguse ravi planeerimisel ja kulu prognoosil kui ka vähi ennetamisel. Näiteks on dr Ojamaa sõnul vigase BRCA geeniga haigetele tulemas järjest rohkem bioloogilisi ravimeid, mis hoiavad ära munasarjavähi taasteket. Doktor märgib, et munasarjavähis on BRCA geenmutatsiooni testimine Eestis praegusel ajal igapäevapraktika – teste tehakse Tartu ülikooli kliinikumi geneetikakeskuses. Mullu näiteks testiti geneetikakeskuses 114 rinnavähi-, 65 munasarjavähi ja seitset rinna- ja munasarjavähi patsienti ning 58 patsiendil ehk 17%-l leiti BRCA mutatsioon. Kuid kindlasti ei pea endal vigase geeni olemasolu kahtlustama kaugeltki mitte iga inimene, kelle suguvõsas on eelnimetatud vähke esinenud. Pärilikku vähki võib peamiselt kahtlustada siis, kui inimesel või tema lähisugulasel on kasvaja diagnoositud nooremana kui 50-aastaselt; diagnoositud on harva esinev kasvaja, diagnoositud on kasvaja organites samal või erineval ajal või kui kasvaja on diagnoositud mitmel perekonnaliikmel. Kindlasti esineb testimisele konsultatsioon, kus selgitatakse välja, kas geenitest osutub üldse vajalikuks. Dr Ojamaa märgib, et geeniteste just profülaktilisel eesmärgil tehakse ka Eestis üha sagedamini ning juba on tehtud ka vähki ennetavaid lõikusi sarnaselt Angelina Jolie’ga, kes lasi vähihaiguse kartuses eemaldada mõlemad rinnad, munasarjad ja munajuhad. Muidugi on see otsus väga isiklik ja rangelt igaühe enda otsustada. Lisaks pärilikkusele on suurem risk munasarjavähki haigestuda naistel, kes ei ole sünnitanud ega rasedad olnud või on sünnitanud oma esimese lapse pärast 35. eluaastat.
Kristiina Viiron
8 T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U Foto: Shutterstock
Haigust ennetada on alati lihtsam ja tõhusam Vanemad mehed hakkavad õnneks stereotüüpidest vabanema ja mõistavad – tervis on nende endi kätes. Eesti vähiliidu eestvedamisel ja Jõulutunneli vahendusel Eesti rahva poolt rahastatud mobiilne meestearsti kabinet alustas septembri lõpus patsientide vastuvõtuga. Kabinetis töötav Tartu ülikooli kliinikumi androloogiakeskuse arst Stanislav Tjagur annab ülevaate esimesest vastuvõtust ja räägib tulevikuprognoosidest.
1. Kui palju käis mehi esimesel vastuvõtul Narva haigla juures, ja kas kõik mehed olid terved? Esimene vastuvõtt Tartu ülikooli kliinikumi androloogiakeskuse mobiilses diagnostikakabinetis toimus 27. septembril Narva haigla juures. Kokku võtsime sel päeval vastu 12 meest. Järgmis-
sul võiks teenust kasutada 1800– 2000 meest. Kuna selline töö n-ö välistes tingimustes on androloogiakeskuse jaoks uus väljakutse, siis loomulikult katsume sellega tulevikus paremini kohaneda, ja seetõttu sujub ka töö kiiremini. Siis võib suureneda ka patsientide arv, keda suudame füüsiliselt vastu võtta ja käsitleda.
3. On juba positiivseid märke rohkem õhus, et Eesti mees on üle saamas arstilkäimise hirmust ja tuleb rõõmuga omast tahtest vastuvõtule?
Terve mees on õnnelik mees.
tel päevadel oli patsiente märksa rohkem, sest andsime paar nädalat varem võimaluse end registreerida – teavitasime kõiki perearstikeskusi tulevasest meestele suunatud teenusest. Loomulikult tuli vastuvõtule terveid mehi, kes tahtsid lihtsalt oma tervist kontrollida, kuid saabus ka terviseprobleemidega mehi.
2. Kas on paika pandud konkreetne plaan, kui palju mehi võiks ideaalis mobiilsest diagnoosikabinetist selle aasta teises pooles läbi käia? Androloogia on teadus mehe organismi iseärasustest ja meestehaigustest. Meestearstid tegeTA S U B T E A DA
Enneta eesnäärmevähki! nnEestis on eesnäärmevähk meestel enim diagnoositud kasvaja. Igal aastal avastatakse meil u 1000 uut eesnäärmevähi juhtu. Neist neljal protsendil diagnoositakse eesnäärmevähk kaugele arenenud staadiumis. nnEesnäärmevähi avastamise muudab keeruliseks asjaolu, et enamasti kulgeb haigus sümptomiteta. Kui juba ilmnenud terviseprobleemidega arsti juurde jõutakse, võib olla liiga hilja. nnEesnäärme tervist on kõige lihtsam kontrollida vereanalüüsiga PSA ehk eesnäärmespetsiifilise antigeeni testiga, mida saab paluda oma perearstilt. Testi võiks ära teha kõik mehed vanuses 50–55. nnKui peres on esinenud eesnäärmevähki, tuleb end kontrollida juba 40. eluaastates. Ja kui juhtub, et test ületabki normi, ei tähenda see ilmtingimata eesnäärmevähki, vaid tegemist on suurema vähiriskiga. Need mehed vajavad kindlasti täpsustavaid uuringuid.
levad kõigi meestele eriomaste haigustega: eesnäärmehaigused, seksuaalhäired, meeste üleminekuiga, hüpogonadism, viljatus, sugutrakti ägedad ja kroonilised põletikud, kõik peenise-, munandikotihaigused, rinnahaigused. Tartu ülikooli kliinikumi meestekliinik ehk androloogiakeskus osutab oma teenuseid Tartus, Tallinnas ja Pärnus. Praegu otsustasime keskenduda rohkem Eesti idapiirkonnale, sest see on meeste soospetsiifilise teenusega kõige halvemini kaetud. Seetõttu ongi algperioodil meie põhitähelepanu just sinna suunda pööratud. Perspektiivis oleks tagada meestearstile juurdepääs mobiilse kabineti vahendusel ka teistes maakondades elavatele meestele. Androloogiakeskuse mobiilses diagnostikakabinetis töötavad praegu meesteõde ja -arst ehk siis maksimaalselt vaid kaks inimest. Nüüdseks on paika pandud esialgne plaan, kus androloogiakeskuse mobiilne kabinet hakkab tööd tegema. Praegu on mobiilse kabineti teenus kättesaadav Ida-Virumaal (Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve ja Kiviõli) ning Lääne-Virumaal (Rakvere linn). Ei ole välistatud, et tulevikus korrigeerime esialgset graafikut, sest erinevates linnades on erinev elanike arv – seetõttu on ka teenuse nõudlus üsna erinev. Näiteks Narvas oli väga palju mehi, kes tahtsid mobiilse kabineti androloogilisele kontrollile registreeruda, kuid kõik ajad olid juba täis. Seega on vaja juurde avada lisapäevi ka selles linnas. Samas ei olnud Kiviõlis ja Sillamäel patsientide osakaal suur. Optimaalne patsientide arv, kes võiks mobiilses kabinetis ühe kuu jooksul käia, oleks 300–340 meest. Ehk siis poole aasta jook-
Jah, on küll. Eriti noorte meeste puhul. Võib olla mängib siin rolli fakt, et uus põlvkond on vabam vanadest klišeedest ja valedest veendumustest – kõige tüüpilisem on, et mees ei pea kurtma oma tervise üle ja kõike oma kontrolli all hoidma. See paistab eriti hästi silma näiteks meil Tartus androloogiakeskuses, kus patsientide voog on hästi suur. Mõningad seal käivad vanemad mehed küsivad minu käest aeg-ajalt: miks need noored ikka siia teie juurde tulevad? On nad siis niivõrd haiged, et peavad juba noores eas sageli arsti vahet käima? Loomulikult ei ole noored mehed haigemad või tervemad, kui olid need vanemad mehed oma nooruses. Põhjus on see, et nooremaid on rohkem teavitatud profülaktilise kontrolli vajadusest ja nad kasutavad selle võimaluse ära. Haigust ennetada on alati lihtsam ja tõhusam, kui ravida väljakujunenud haigust ja selle tagajärgi. Õnneks on ka vanemad mehed viimasel ajal hakanud stereotüüpidest vabanema ja mõistavad, et nende tervis on nende endi kätes. Ja meeste arv, kes sooviks käia meestearsti juures kontrollis, kasvab iga aastaga. Justkui ahelreaktsioon, kus üks mees näeb ja räägib teisele – ja asi hakkabki toimima. Seoses meeste teadlikkuse tõusuga peaks kindlasti paranema ka meditsiinisüsteemi toimimine – meestele ja naistele suunatud reproduktiiv- ja seksuaaltervise teenuste osakaal ning nende kättesaadavus ei ole praegu Eestis võrdne: meeste terviseprobleemidele pööratakse vähem tähelepanu, meestearstide arv Eestis võrreldes naistearstide arvuga on sajakordses erinevuses (naistearstide kasuks) ning selliste spetsialistide koolitus on praegu vähene ning aeganõudev protsess. Kahest viimasest põhjusest lähtuvalt on patsiendil meestearstile juurdepääs loomulikult piiratud. Mobiilse kabineti tööle panek on üks võimalus ühtlustada meeste juurdepääsu loomulikele soospetsiifilistele terviseteenustele, mida vajab iga mees sõltumata tema vanusest, nagu seda praegu teevadki naised käies naistearsti juures.
Vilve Torn
T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U
9
NAISED, osalege rinna- ja MEHED, külastage emakakaelavähi sõeluuringutel! mobiilset meestearsti kabinetti E M A K A K A E L AVÄ H K
R I N N AVÄ H K
Emakakaelavähi sõeluuringule registreerumine
Rinnavähi sõeluuringule registreerumine
666 1900 626 1314 617 1049 605 9600 605 9601 605 0601 640 5506
Põlva haigla Räpinas
799 9199 799 9198 799 9243
Valga haigla
766 5100
Lõuna-Eesti haigla polikliinikus kl 9–14 haiglas kl 9–15
786 8466 786 8542 786 8569
Pärnu haigla
447 3300 447 3511
Rapla maakonnahaigla Märjamaal Kuressaare haigla Hiiumaa haigla Läänemaa haigla Narva haigla Ida-Viru keskhaigla Järvamaa haigla Rakvere haigla
489 0738 482 1495 452 0129 463 2085 472 5800 356 1144 331 1133 384 8132 322 9780
731 9100 776 6220 435 2076
Liikuva mammograafiabussi ajakava 17.–28. oktoober 31. oktoober – 4. november 7.–8. november 9.–10. november 14.–15. november 28. november – 17. detsember
Viljandi tervisekeskus, Turu 8/10 Paide haigla hoov, Tiigi 8 Aravete kaupluse Meie Pood juures Järva-Jaani vallamaja taga parklas Elva kesklinna apteegi juures, Kesk 23 Tartu kaubamaja peasissekäigu juures
731 9411 731 9411 731 9411 731 9411 731 9411 731 9411
Mobiilse meestearsti kabineti vastuvõtugraafik:
nn 27.–28. oktoober Sillamäe tervisekeskus, Kajaka 9 nn 31. oktoober – 1. november Ida-Viru keskhaigla, Ilmajaama 14, Ahtme nn 2.–4. november Rakvere haigla, EMO ukse ees, Lõuna põik 1
Mobiilse androloogia diagnoosikabineti vastuvõtule saab registreerida:
nn kliinikumi kodulehel: http://www. kliinikum.ee/eriarsti-vastuvott/registreerumine, nn meestekliiniku kodulehel: http://www. kliinikum.ee/meestekliinik, nn e-kirjaga: meestekliinik@kliinikum.ee, nn telefonil: 731 9100, 731 9323.
Foto: Shutterstock
Ida-Tallinna keskhaigla Lääne-Tallinna keskhaigla Põhja-Eesti regionaalhaigla Fertilitas (Viimsi) Medicum (Lasnamäe) Dr Parve Naistearstid Tallinnas Tartu ülikooli kliinikum Jõgeva haigla Viljandi haigla
Tallinnas ja Harjumaal Aadress Telefon Põhja-Eesti regionaalhaigla Sütiste tee 19 617 2405, 5300 6334 Mammograaf Rinnakliinik Sütiste tee 17 627 4470 Ida-Tallinna keskhaigla, Diagnostikakliinik Pärnu mnt 104, C korpus 606 7684 Magdaleena radioloogia osakond I korrus 5362 8909 Mujal Eestis Pärnu haigla Ristiku 1, Pärnu 447 3561 Ida-Viru keskhaigla Ilmajaama tn 14 337 8711 Tartu ülikooli kliinikum Puusepa 8 731 9411 Narva haigla Haigla 5 357 2737
Diagnoosikabineti koordinaator on meditsiiniõde Olda Raudik (olga.raudik@kliinikum.ee), arstidest teevad vastuvõtte Stanislav Tjagur, Sven Tennisberg ja Margus Punab. Vastuvõtule pöördumine haigekassa tingimustel eeldab saatekirja! Ravikindlustatutele kehtib esimesel visiidil visiiditasu 5 eurot. Ravikindlustuseta ja saatekirjata mehed saavad vastuvõtule tulla tasulises korras. K ÄT T E S A A DAV U S
OLGE AKTIIVSEMAD! 2016. aasta 9 kuu jooksul on rinnavähi sõeluuringus osalenud 41% sihtrühma kuuluvatest naistest. Aktiivsemad on Hiiumaa (68%), Jõgevamaa (63%) ja Võrumaa (62%) naised. Madalaim on osalus Saaremaal (13%). 2016. aasta 9 kuu jooksul on emakakaelavähi sõeluuringus osalenud 34% sihtrühma kuuluvatest naistest. Aktiivsemad on Saaremaa (39%), Pärnu- ja Järvamaa (37%) ja Hiiumaa naised (36%). Madalaim on osalus Viljandimaal (26%).
Praegu on mobiilse kabineti teenus kättesaadav Ida-Virumaal (Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve ja Kiviõli) ning Lääne-Virumaal (Rakvere linn). Ei ole välistatud, et tulevikus korrigeeritakse esialgset graafikut, sest erinevates linnades on erinev elanike arv.
Meestearstid tegelevad mobiilses meestearsti kabinetis kõigi meestele eriomaste haigustega.
10 T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U
Valu kurtmine ei näita inimese nõrkust Foto: Tanel Meos
Valu on ääretult individuaalne ja igasugune valu on organismile kogemus, ütleb anestesioloog, PERH-i valukabineti arst Pille Sillaste.
kohe abi. Tänapäevase vähihaige palliatiivse ravi üks eesmärk on see, et inimene elab ja ka sureb valudeta. Eesti inimene on alalhoidlik ja oma loomult kannataja, aga see pole õige. Oma valudest tuleb rääkida, sest ainult nii saab säilitada elutahte ja soovi ravi jätkata. Kohtan oma töös suurtes valudes patsiente, kes soovivad esmasel vastuvõtul siinsest elust lahkumist vabal soovil. Niipea, kui ta saab toimivat valu- ja teisi vaevusi leevendavat ravi, ta enam nii ei mõtle. Siis on iga uus päev elamist väärt.
Kui suur osa patsientidest kannatab diagnoosi panemise hetkel valu käes? Valu käes kannatab diagnoosi panemise hetkel 50% patsientidest. Kaugele arenenud vähi puhul on valudes 80–90% haigetest. Valu võib olla seotud kasvaja endaga (nt luumetastaasid, kasvajamassi surve närvile jne) või olla põhjustatud kasvajavastasest ravist (pärast operatsiooni, keemia- või kiiritusravi). Ligi 10% vähihaigetel esinevast valust pole see üldse seotud kasvajaga, vaid on põhjustatud hoopis mõnest kaasuvast haigusest. Ka vähist tervenenud kannatavad sageli valu all. Paljud vähidiagnoosi saanud paranevad. Ja paljudel juhtudel saab rääkida vähist kui kroonilisest haigusest, see tähendab, et pärast vähidiagnoosi saamist elatakse aastaid. Meie ülesanne on see elu elamisväärseks muuta.
Nii et igale valule on oma ravim? Muidugi. Kui vähipatsient suurtest valudest vabaneb, tekib temas uus elutahe ja ta on võimeline tegema edasist koostööd vähivastases ravis. Meile tundub, et valu on alati ja kõigil ühesugune. Erinevad on valud, mis lähtuvad liigestest, lihastest, siseorganitest ja näiteks närvide kahjustusest. Eestlane ei taha kurta? Siin pole vahet, kas patsient on eestlane või venelane. Valu ei tohi kannatada ja sellest tuleb rääkida. Näen patsiente, kes on kaua liigse tagasihoidlikkuse tõttu piinelnud. Lõpuks pole tal kohta, mis ei valutaks – tal valutab kogu keha, lisaks painavad hirm, hingeja südamevalu. Milleks?
Valu põhjustab suuri kannatusi. See on nii, aga valuga kaasnevad ka mitmed tüsistused. Näiteks põhjustab tugev valu südame löögisageduse ja vererõhu tõusu, mille tagajärjel tõuseb südamelihase hapnikuvajadus. Hapnikupuudus südamelihases võib aga viia infarktini. Sellepärast on oluline valuga tegeleda, sest valu on ääretult subjektiivne. Olen oma töös näinud, kus on kõrvuti kaks sama tüüpi maovähihaiget. Isegi levik, staadiumid ja rakutüübid on samad. Üks patsient ei kurda valusid, teine vaevleb kohutavalt. Millest see tuleb? Valu on ääretult individuaalne ja igasugune valu on organismile kogemus. Mida rohkem inimene valu kannatab, seda suurem on nn jälg tema valu mälus – see tähendab, et seda tugevamini tajub ta iga järgnevat valu. Kindlasti ei tohi arvata, et valu kurtmine näitab inimese nõrkust. Vähidiagnoosi saades peaks siis tegelikult kohe teadvustama, et edasine ravi peaks kulgema valudeta? Just. Oluline on see, et patsient ei jääks oma mures üksi ja küsiks
Anestesioloogi ja PERH-i valukabineti arsti Pille Sillaste sõnul ei tohi keegi valu kannatada.
Eks kardetakse valuvaigistitest tekkivat sõltuvust ja tõsiseid kõrvaltoimeid. Pikatoimelise adekvaatse tablettraviga ei ole võimalik ühtegi haiget sõltlaseks teha. Laialdane kliiniline kogemus näitab, et vähihaigetel, kes saavad opioide valude tõttu, ei kujune psüühilist sõltuvust. See, et haige on morfiini peal, ei tähenda, et morfiinilt pole võimalik maha tulla. Tähtis on see, et ravimeid võetaks arsti ettekirjutusi järgides. Kui sa pead võtma rohtu kl 14, siis võta rohtu kl 14 – see on lihtne skeem. Kardetakse, et kui alguses kohe väga tugevaid valuvaigisteid võtma hakata, siis hiljem need enam ei mõju. See pole nii. Selline arvamus on tekkinud, sest ei arvestata asjaolu, et valu võib olla muutunud tugevamaks või on muutunud valu iseloom. Sellises olukorras on vajalik tõsta valuvaigistite doosi. Kõrvaltoimetega on lood nii, et kui haige mõnda ravimit üldse ei talu, saab selle teisega asen-
dada. Meil on päris hea valuvaigistite valik. Kuidas saavad perearstid hakkama patsientidega, kes aktiivravi lõpetavad? Perearstid on tublid. Kasvajavastane ravi on pikk, ulatudes mõnikord aastateni. Perearst on patsiendi parem käsi ka vähiravi ajal, aidates vajadusel korrigeerida toetavat ravi. Esmane pöördumine on ikka perearsti poole, sest alati pole tegemist vähiraviga seotud murega. Vahel haigestutakse lihtsalt viirusinfektsiooni või ägeneb varem diagnoositud krooniline haigus. Kõikide selliste probleemide korral on perearst kõige õigem, kellelt abi küsida. Kui selgub, et siiski on võimalik vähiraviga kaasnev tüsistus, saab perearst alati konsulteerida onkoloogiga. Kui aktiivravi lõpeb, jäävad patsiendid samuti perearsti hoole alla. Abi, mida sellised haiged ja nende perekonnad võivad vajada, on väga lai. Alates vaevuste kontrollimisest (k.a valu), emotsionaalsest ja psühholoogilisest toest kuni sotsiaalsete probleemide ja haiglaravivõimaluste selgitamiseni. Tagasihoidlikkus pole siin kindlasti voorus? Ei. Julgustan kõiki vähidiagnoosi saanuid kohe lisaks vähiravile ka vajadusel teiste spetsialistide poole pöörduma. Võtame näiteks naise, kellel on vähidiagnoosi panemise hetkel rinnakasvaja I staadiumis. Tal pole valusid, aga teda tabab vähidiagnoosist suur šokk. Tema vajabki esmalt psühholoogi abi, kes ta hirmud maandaks. Põhja-Eesti regionaalhaiglas on palliatiivse ravi meeskond, kus töötavad oma ala head professionaalid psühholoogid, õednõustajad, hingehoidja, sotsiaaltöötajad, valuarstid, kes aitavad haigusega ja selle raviga paremini toime tulla. Abi küsimine aitab ka perekonnal või sõpradel haigega toimuvat mõista ja olukorraga kohaneda. Olen oma töös seda küll näinud, et mõni vähihaige ei vajagi muud kui arst-pastori tuge. Juba arstiteaduse isa Hippokrates on öelnud: “Mõnikord tervenda, sageli leevenda, alati lohuta”. Need sõnad tähendavad ju mustvalgel seda, et kõiki saab aidata. Vilve Torn
T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U
Raske haigus nõuab ka julgust enda eest seista Foto: Signe Kalberg
Kümme aastat tagasi kilpnäärmevähi diagnoosi saanud kahe väikese lapse ema Ülle Leesmaa (44) sõnul õpetas raske haigus teda endast hoolima ja abi otsima. Kui aasta pärast teise lapse sündi hakkas noor naine tundma üha kasvavat väsimust ja jõuetust, otsustas ta viimaks perearsti vastuvõtule minna. See polnud normaalne, et naisel ei olnud jaksu lastki riidesse panna, isegi kätt oli raske tõsta – väsimus kurnas keha. Perearst tegi analüüsid. Enne tulemuste teadasaamist ei aimanud Ülle enda sõnul veel olukorra tõsidust. Analüüsid näitasid kilpnäärme hormooni näitaja tugevat ületalitlust. Sellest peaks organism märku andma ka südamepekslemise ja higistamisega, kuid Ülle sõnul polnud temal kumbagi. “Nüüd võin öelda, et väsimusse ei tohi kunagi suhtuda kui normaalsesse olekusse. Otsige kiiresti abi. Ei tohi mõelda, et küll see ise üle läheb.” Perearst saatis Ülle edasi endokrinoloogi juurde ja tohtri esialgne diagnoos ühtis perearsti omaga. Biopsia kinnitas kartust, et kilpnäärmes võib olla kasvaja – halvaloomuline. Diagnoosi kuuldes jäi Ülle täiesti rahulikuks. Kui postkasti saabus aga ametlikult kiri ja diagnoos seisis must valgel kirjas, lisandus hirm. Pisarad tulid siis, kui paberil oleva diagnoosi tegelik sisu mõistusse jõudis. Surmale Ülle ei mõelnud, pea oli täiesti tühi. Küll aga oleks tahtnud ta rääkida arstiga, talle palju küsimusi esitada, kuid paraku polnud tohtril aega.
Ähvardavad tüsistused Lõikus jäi uude aastasse. Ülle meeli rahustas asjaolu, et maakonnakeskuse haiglas teeb operatsiooni Tartu kirurg. Kuigi sellest on nüüd möödas kümme aastat, mäletab Ülle detailselt igat päeva, mis olid tema elu ühed õudsemad. Tagantjärele ei süüdista Ülle arste ega teisi meditsiinitöötajaid, vaid rõhutab, et oleks pidanud ise enda eest seisma. “Operatsioon pidi olema reedel, juba eelmise päeva õhtul keelati süüa ja juua. Ärevus hiilis ligi, sest operatsioon ei alanud hommikul, vaid lükati pärastlõunasse.
da Ülle perearst, kes naise nädalaks intensiivpalatisse südameaparaadi ja tilgutite alla võitles. Õnneks sai tervis jälle kontrolli alla.
Pidalitõbisena tinakambris
Raske haigus õpetas Üllele, et igas olukorras tuleb leida endas julgus pädevat abi otsida.
Selle aja jooksul jäeti mind üksi iseendaga, keegi ei suhelnud minuga. See praadimine oli jube,” meenutab Ülle. Üle kõige oleks ta tahtnud just siis, selle igavikuna tundunud ootamise ajal lohutavat sõna, toetavat ja teadlikku õlga. Neli tundi kestnud operatsioon läks hästi. Hiljem kuulis naine kirurgilt, et munakujuliseks vormunud vähk istus väga tihedalt kinni hingetoru ja häälepaelte juures. “Olen kirurgile südamest tänulik, ta tegi supertöö. Häälepaelad ja trahhea said küll kannatada ning pärast oppi ei saanud ma sõnagi suust. Ka hingamise, söömise ja joomisega oli suuri raskusi, turse tõttu ei saanud isegi vedelikku neelata.” Reede pärastlõunal oli operatsioon, pühapäeva hommikul kirjutati Ülle haiglast välja. Kõige suurem mure oligi vedelikupuudus. Ikka veel turses kõrist läks vesi alla vaid hädapärast ja lusikahaaval. “Tundsin, et jõud hak-
kab minust lahkuma. Rääkida ka ei saanud, iga sõna tekitas õhupuudust. Lõpuks ei tundnud ma katsudes enda ihuliikmeid. Värisesin üle keha, kõik lihased kiskusid krampi, kirjeldab Ülle painajalikku olukorda. Järgmine päev päädis kahe kiirabibrigaadi väljakutsega. Kui esimesest väljakutsest Ülle abi ei saanud, siis teisel brigaadil oli taipu naine haiglasse tilguti alla sõidutada. Keha sai päästetud nii vedeliku- kui ka teiste organismile vajalike ainete puudusest – opereeriti ju ära kogu kilpnääre koos kõrvalkilpnäärmetega, viimaste funktsiooniks on lihaste koordinatsioon ning vere kaltsiumi ja fosfori sisalduse regulatsioon. Minu lugu oleks võinud lõppeda kooma ja surmaga. Jäin vedelikust ja organismile vajalikest ainetest ilma neljaks päevaks. Süda oli üles ütlemas.” Veenäljast kurnatud organismi aitas aga lõplikult üles putita-
Keemiaravi algas kuu hiljem. “Radioaktiivse joodi kapsli manustamiseks pandi mind viieks päevaks nn tinakambrisse. Keegi ei tohtinud sel ajal minuga kokku puutuda, olin nagu üksikvangistuses. Tundsin end pidalitõbisena, kellest peavad kõik eemale hoidma. Kolm korda päevas tuli duši all käia. Juuksed tulid peast, süda oli väga paha,” meenutab Ülle. Kodus ei tohtinud ta pärast keemiaravi kaks nädalat kedagi puutuda. Kuidas aga teha selgeks oma lastele, et nad ei tohi emmet kallistada, talle sülle tulla… Oma 35. sünnipäeva pidas Ülle tinakambris. Pisarad silmis, suur enesehaletsus hinges. Kehas laiutas roidumus, midagi teha ei tahtnud, kellegagi suhelda samuti. Hääl ei tulnud ka tagasi. Lõpuks sai Ülle abi taiji-meistrilt Vjatšeslav Kalenskilt ja kuue kuuga sai kätte oma hääle. See pole küll päris endine, kuid kannatab nüüd isegi laulmist. Pärast keemiaravi tehti vähikontroll. Toona käis see nii, et Ülle pidi neljaks kuni kuueks nädalaks hormoonasendusravi katkestama. See tähendas selle aja jooksul kümmet lisakilo. Keha läks paiste, enesetunne nadiks. Kui asendusravi jätkus, normaliseerus kehakaal. Ent selline vähikontroll toimus kaks korda aastas. Nüüd on õnneks meditsiin hüpetega edasi arenenud ja kontrolliga ei kaasne enam kehakaalu tõus ja väga sant enesetunne. Alles mullu teatas tohter Üllele, et vähikontroll hakkab toimuma iga viie aasta tagant. “Minu haigus oli mulle hea õppetund. Enda eest tuleb seista, endale tuleb mõelda ja endast iga päev hoolida. Haigus pani mu oma keha kuulama ja oma vajadustega arvestama. Enne olid minu jaoks alati teised tähtsamad. Ma ei tea siiani, millise jälje jättis mu haigus ja keemiaravi lastele, kui mind polnud sisuliselt 1,5 aastat nende jaoks olemas. Olen väga tänulik oma lähedastele, kelleta ma poleks kindlasti nii hästi hakkama saanud.”
Signe Kalberg
Enda eest tuleb seista, endale tuleb mõelda ja endast iga päev hoolida.
11
12 T E A D M I S T E G A
VÄHI VA S T U
Kunagine naiivne optimism andis uuringutele tõuke Foto: Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut
Maamuna pealt vähk niipea kuhugi ei kao, kuid paljude vähivormide ravitulemused on paranenud ja paranevad üha enam, kinnitab Tartu ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets. Peaaegu pool sajandit tagasi algas Ameerika Ühendriikides sõda vähi vastu. 1971. aastal, president Nixoni ajal, võttis Ameerika Ühendriikide kongress vastu programmi “War on Cancer”, mille eesmärk oli vähk kümne aastaga maailmast likvideerida. Loodi National Cancer Institute, kuhu paigutati tohutult raha ja palgati parimad ajud probleemiga tegelema. “Lootus oli suur,” tõdeb professor Maimets. Eks optimism oli ajendatud eelmise sajandi keskpaiga tähtsatest avastustest. Siis tehti kindlaks DNA-struktuur. Samuti see, kuidas rakkudes valmistatakse RNA-sid ja valkusid. 45 aastat pärast n-ö sõjakuulutuse algust on tõepoolest mitme vähitüübi esinemine maailmas languses, aga kaugeltki mitte kõigi. Näiteks maksakasvajat tuleb juurde ja suremus sellesse suureneb, sama on pankreasekasvajaga, toob Maimets näite. Poole sajandi tagusest tohutust optimismist, et me teame kõike, on Maimetsa sõnutsi jõutud arusaamiseni, et vähk on siiski palju keerulisem. Rakubioloogid teavad nüüd, et molekulaarses mõttes on vähk umbes kakssada erinevat haigust oma erinevate mehhanismide ja signalisatsiooniradadega. Teiseks on selgunud, et vähk ei olegi niivõrd DNA mutatsioonide tekitatud probleem, vaid enamasti on tegemist rakkude arenguhäirega – rakk kaldub kontrollitud arenguteelt kõrvale, muutub tüviraku taoliseks kontrollimatult, mittespetsiifiliselt ja mittediferentseeritult paljunevaks rakuks. Lisaks on kasvajad Maimetsa selgituse kohaselt tohutult heterogeensed ehk kõrvuti asuvad rakud ühes ja samas kasvajakoes võivad sisaldada täiesti erinevaid mutatsioone. Maimets lisab, et lisaks DNAle on kasvajarakule väga oluline, millises keskkonnas ta on ehk milline on tema nišš. See nišš võib kontrollida näiteks kasvajamutatsiooniga rakku nii, et sellest ei kujune kunagi kasvajarakku. Ja teist-
Tartu ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets on kasvajate suhtes mõõdukas optimist.
pidi, kui nišš ehk naaberrakkude ja ka kaugemalolevate süsteemide tegevus millegipärast alla annab, siis võib ka normaalsest ilma mutatsioonideta rakust kasvajarakk saada. “Nišš on see funktsionaalne koht, milles rakk asub. See võib kontrollida raku saatust, sõltumata sellest, mis raku sees on, kas tal on DNA muteeritud või ei. See nišš ütleb (rakule), et teed seda või teist,” selgitab Maimets.
Massi hulka peitunud kurjamid Viimase 10–15 aastaga on rakubioloogid teada saanud ka seda, et on spetsiaalsed vähi tüvirakud. “Neid on leitud väga paljudest kasvajatüüpidest, kuid kaugeltki mitte kõigist. Selle tõttu praegu vaieldakse, kas need on kõigis, kuid pole lihtsalt leitud – või kõigis ei olegi. Aga kust leitud on, seal peitub probleem selles, et neid on vähe, 0,1 või 0,01 protsenti, kuid nemad on tegelikult need, kes agressiivset kasvaja fenotüüpi või olemust edasi kannavad ja seda hoiavad, kaasa arvatud metastaase,” räägib Maimets.
Ta selgitab, miks eelnev kujutab endast suurt probleemi. Teadlased on aastakümneid otsinud ravimeid kasvaja mahu vähenemise testiga. See tähendab seda, et kõigepealt tekitatakse katseloomades kasvaja, siis proovitakse kemikaale, et teha kindlaks, milline neist põhjustab kasvaja mahu vähenemise, et saada sellest ravim. Järgnevad kliinilised katsetused, kemoteraapia väljatöötamine. Sellega on tegelenud ka Tartu teadlased. “Aga probleem on selles, et kui neid päris n-ö kurjameid on nii vähe, siis võime rahumeeli (kasvaja) massi vähendada, aga me vähendame tegelikult suhteliselt süütuid rakke, mis on küll valesti diferentseerunud, aga ei kanna kasvaja fenotüüpi edasi. Samal ajal see pisike hulk kasvaja tüvirakke peab peenikest naeru. Kui oleme kemoteraapia maha võtnud, siis hakkavad nemad mõne aja pärast usinalt järglasi andma ja kasvaja tuleb tagasi. Ja seda me näemegi tihti,” kirjeldab Maimets. “See teebki elu keeruliseks, et mehhanisme on palju, põhjuseid on palju. Ja palju on seda, mida me ei tea.”
Ta lisab muheldes, et positiivne külg on see, et nad juba teavad, kui vähe nad teavad. Maimets jätkab, et kasvaja tüvirakkudele ligi pääsemine on kindlasti üks võtmeküsimusi praegustes vähiuuringutes. Ka Tartus tegelevad sellega kaks töögruppi ja kogu maailmas on see väga aktiivselt arendatav suund. “Küsimus on väga lihtne – kuidas see nõel sealt heinakuhjast üles leida ehk millised on tema tunnused, mille järgi me saame ta üles otsida,” märgib teadlane. Paljudest kudedest on “nõel” ka üles leitud ja kui nähakse, mis on neil tüvirakkudel teistsugune kui normaalsetel rakkudel, siis nende “teistsuguste” asjade vastu saabki hakata nuputama välja vahendeid, mis need rakud ära hävitaks ja teised rakud alles jätaks, räägib teadlane. Ta lisab, et me võime praegu küll irooniliselt suhtuda omaaegsesse lootusesse kümne aastaga vähist jagu saada, aga kui siis ei oleks uuringutesse sellist tohutut energiat ja ressurssi pandud, ei teataks praegu kõike seda, mida teatakse.
Rakk sunnitakse diferentseeruma Toivo Maimets on ka Euroopa Ravimiameti uudsete ravimite komitee ekspert ja tänu sellele näeb ta, millised ravimid on lähema kümne aasta jooksul turule tulemas. Vähiravis on tema hinnangu järgi kaks teraapiat väga lubavad. Üks on kasvajate immuunteraapia, mille puhul kasvaja enda materjaliga aktiveeritakse inimese enda immuunsüsteem, nii et see hakkab kasvajarakkude vastu ise
võitlema. “Seda juba proovitakse palju ja on olulisi tulemusi,” kinnitab Maimets. Teine on diferentseerimisteraapia. Maimets selgitab. Vähi tüvirakud, nagu tüvirakud ikka, on vähediferentseerunud ja selle tõttu agressiivsed. Seda teavad vähiuurijad juba ammu, et mida vähem diferentseerunud kasvaja on, seda agressiivsem. Diferentseerimisteraapia puhul sunnitakse kemikaalide või hormoonidega vähediferentseerunud rakud diferentseeruma. “Arene ükskõik milleks, kas või luukoeks,” kirjeldab professor. “See on võib-olla kosmeetiline probleem, aga rakk pressitakse tüviraku olekust minema, diferentseerunuks, siis on ta väheagressiivne.” Maimets lisab, et tegelikult tehti seda teatud ainetega kuigipalju juba paarkümmend aastat tagasi, kuigi mehhanismi tundmata. “Aga kuna nüüd me teame kasvaja tüviraku olemust ja teed, kuidas teda diferentseerida, siis see on teine suund, mis on hästi huvitav ja iga päevaga areneb,” räägib Maimets. Professor tõdeb, et inimene on ebatäiuslikult ehitatud ja me elamegi haiguste maailmas. Ta tunnistab, et on kasvaja suhtes mõõdukas optimist – niipea kasvajat maamunalt likvideerida kaugeltki ei suudeta, aga paljude kasvajavormide ravitulemused on oluliselt paranenud ja mis ei ole, nendega tegeletakse põhjalikult. “Tuleb lihtsalt aru saada, et teaduslik uurimistee on pikk ja vaevaline ja võtab palju ressurssi. Seetõttu järgmiseks nädalaks ma imesid ei luba, aga seda, et põhimõtteliselt me saame kogu aeg targemaks, seda ma luban küll,” ütleb professor Toivo Maimets. Vivika Veski