Turbaleht

Turbaleht Lehe kujundas ja toimetas Eesti Päevalehe AS teema- ja erilehtede osakond. Projektijuht: Reemet Kaldoja, tel 680 4628, reemet.kaldoja@epl.ee, Toimetaja: Kristiina Viiron, 680 4567, kristiina.viiron@epl.ee

Talv 2010

Turbatootmine sarnaneb suuresti taluperemehe heinateoga Foto: Mare Mere

5000–10 000 kuupmeetrit turvast.

Kivi sõnul on vaakumkogumise ja mehaanilise kogumise oluline erinevus see, et vaakumkogumisel põrkab turvas paratamatult vastu imitorusid, mistõttu tema struktuur muutub veidi tolmjamaks. Mehaanilisel kogumisel säilitab turvas jämedama struktuuri, mistõttu on tema veeimavus suurem, ja seda peetakse aiandusturba puhul tähtsaks. Kumba tehnoloogiat kasutada, oleneb turba lagunemisastmest. „Kui turvas on juba rohkem lagunenud, muutub ta peenemaks ning sellisel juhul kasutame mehaanilist kogujat,” selgitab Kivi. „Need on turu nõudmised ja tellija soovidega tuleb arvestada.”

Kivi sõnul käiakse kõik turbaväljakud hooaja jooksul mitu korda üle: heal aastal 10, kehvemal 5–6 korda. „Lasundi paksus on siin 1,5–2 meetrit, aastas toodame sellest 5–7 sentimeetrit,” lisab ta. „Meil oleks vaja 30–40 tootmispäeva aastas, siis saaksime oma kogused kätte,

Nii nagu talumees heinaajal, peab ka turbatootja suvel ilma jälgima ja iga päikeselist päeva ära kasutama.

Eestis on turvast kaevandatud mõisaajast peale. Omaaegse käsitsitöö teevad tänapäeval ära masinad, kuid turbatootmise põhiolemus on ikka sama: turvas tuleb maast kätte saada, ära kuivatada ja kokku koguda. 1960. aastatel hakati tükkturba kõrval üha enam tootma pindkihilist freesturvast, mida nõukogudeaegsed suurfarmid vajasid suures koguses loomadele allapanuks. See turba otstarve on nüüdseks taandunud ning praegu kasutatakse freesturvast eeskätt kütteks ning viimastel kümnenditel järjest rohkem ka aiandites kasvuturbana. Aiandusturba tootmisele on keskendunud ka Rae rabas 1994. aastast turvast kaevandav AS Ahtol. Ettevõtte tegevjuht ja üks omanikke Enn Kivi võrdleb turbatootmist heinateoga – mõlemad sõltuvad täielikult ilmast. „Ilmajaama prognoosid on mul suvel alati peas, kuidas pilved liiguvad ja mis kell sadama hakkab,” nendib ta. Turvast saab koguda ainult kuiva ilmaga, vähegi tugevam vihmahoog paneb töö mitmeks päevaks seisma.

See tähendab aga ettevõtjale kaotatud aega ja raha. Seepärast ilusate ilmadega rabas kella ei vaadata, tööpäevad võivad venida pikaks ning kui vaja, tuleb töötada ka laupäevalpühapäeval.

Turbavälja ettevalmistamine võtab aastaid Turbatootmise etappidest nõuab enim aega ja ressurssi uue välja ettevalmistamine. Selleks tuleb kõigepealt võsa ja mets maha võtta, kännud välja juurida ning pealmine kiht pinnast koorida, seejärel rajada kuivenduskraavid ning turbavälja mitu aastat järjest kokku pressida, et vesi välja saada, sest uus turbaväli on vett täis nagu käsn. „Seda ei saa teha ühe aastaga, vaid pikkamööda, kindlate reeglite järgi, siin loodusseaduste vastu ei saa,” selgitab Kivi. „Kraave tuleb mitu korda uuesti kaevata. Kokku võtab raba ettevalmistamine aega 3–5 aastat ja on väga kulukas.”

Kivi sõnul kraavitatakse turbavälja nagu riisipõldu, ainult et vee suund on vastupidine – riisipõllule on vett juurde vaja, turbaväljalt aga tuleb see ära juhtida. Kraave tuleb kraavimasinaga regulaarselt puhastada ja süvendada, et viia vee piiri allapoole. Kraavidevahelised väljakud on Kivi sõnul hektarisuurused ning peavad olema veidi kumerad,

Kokku võtab raba ettevalmistamine aega 3–5 aastat ja on väga kulukas.

Vaakumkoguja

et vesi paremini kraavidesse valguks ja sealt edasi mere poole liiguks. „Seda, kas vesi rabast ikka välja jõuab, peab kindlasti aeg-ajalt kontrollima,” rõhutab ta.

Tootmistsüklisse mahub viis operatsiooni Üks freesturba tootmise tsükkel koosneb klassikaliselt viiest operatsioonist: freesimine, pööramine, vallitamine, kogumine ja aunatamine.

Kivi sõnul on sel kõigel väga palju ühist heina kuivatamisega. Peamine erinevus on see, et hein niidetakse maha, turvas aga freesitakse õhukeste kihtidena lahti. Kuna algul on turvas üsna märg, tuleb seda kuivatada ja kuivamise kiirendamiseks segada. Selleks on spetsiaalsed traktori järele haagitavad pöörajad, mille labad meenutavad natuke adrahõlma. Nendega pööratakse pealmine kiht ringi, et ka märg pool saaks kuivada. Pööramist korratakse vastavalt vajadusele 1–3 korda, kuni turvas on saavutanud nõutava kui-

vuse ehk tema niiskussisaldus on langenud 40 protsendini. Kahe pööramise vaheline aeg oleneb ilmast, suve hakul on see keskmiselt 4–5 tundi, sügise poole pikem, ulatudes mõnikord terve päevani. Turba kuivamisaeg sõltub paljudest asjaoludest: õhuniiskusest, temperatuurist, tuulest jm. „Õige kuivuse saavutamine on natuke nagu apteekri töö.

Selle turba puhul, mis omal ajal karjalautadesse läks, sellist timmimist vaja polnud,” tõdeb Kivi.

Kuivatatud turba kogumiseks on kaks erinevat tehnoloogiat: vaakumkogumine ja mehaaniline kogumine. Esimesel juhul haagitakse traktoritele järele suured pneumaatilised turbakogumismasinad ehk imurid, mis töötavad vaakumpõhimõttel nagu hiiglaslikud tolmuimejad, kogudes imitorude abil kuiva turbakihi oma suurde pütti, millega see toimetatakse aunadesse.

Mehaanilise kogumise puhul tõmmatakse kuivatatud turvas

Õige kuivuse saavutamine on natuke nagu apteekri töö. kõigepealt vallidesse, selle jaoks on spetsiaalne V-kujulise esiosaga masin ehk vallitaja. Kivi sõnul teevad nemad iga väljaku peale ehk kahe kraavi vahele 6–8 valli. Vallidest kogutakse turvas mehaanilise koguja punkrisse ning toimetatakse sellega tee äärde, kus see laaditakse transportööriga maha. Seejärel teeb aunataja kokkuveetud turbast korraliku viilkatust meenutava auna, et vihmavesi sellelt paremini maha valguks.

Edasi liigub turvas kas Eesti või välismaa substraaditootjatele, kes sellest kasvumulda või erinevaid turbasegusid valmistavad. Kui turvas eksporditakse meritsi, võtab üks laev korraga peale tavaliselt

aga see aeg on hajutatud mitme kuu peale.”

Umbrohi tuleb käsitsi välja korjata Euroopas on aiandusturbale ranged nõudmised umbrohupuhtuse osas.

Umbrohi kipub tekkima just väljaku otstesse, sealt korjatakse see käsitsi kottidesse ja viiakse minema. „See on lõputu töö,” tõdeb Kivi. „Kui umbrohi hakkab levima, on see katastroof.”

AS Ahtol toodab praegu ainult aiandusturvast, mida viiakse Hollandisse, Saksamaale ja mujale, kuid viimasel ajal on oluliselt suurenenud ka Eesti turu osa. Aiandusturbaks kasutatakse valdavalt turba ülemist, vähelagunenud kihti, mis on heledam. Allpool asub tumedam, hästilagunenud turvas, mis sobib rohkem kütteturbaks. Kivi sõnul hakkab ka nende rabas juba tumedamat turvast tulema ning üsna pea loodetakse mingi osa sellest kohalikule turule kütteks müüa.

Turbaleht

Milles on taimel hea kasvada?

Gerald Schmilewski materjalide põhjal refereerinud ja eestindanud Eesti Turbaliidu tegevjuht Erki Niitlaan Küllap on nii mõnigi meist, kuuldes teles või raadios mõnd veiniasjatundjat rääkimas viinamarjaistanduse mullast, tema happesusest või lähtekivimitest, sademest ja päikesepaistest, tundnud kerget umbusku, et kas kõik ikka on nii peensusteni tähtis? Aga kui nad nii räägivad, küllap siis on.

Eestis räägitakse palju ka teadmistemahukast tootmisest. Võiks ju arvata, et esmapilgul lihtsal valdkonnal nagu aiandus ja taimekasvatus ei ole sellega suurt pistmist. Nii nagu veini tootmine on ka aiandus tegelikult karm äri, kus tihedas konkurentsis löövad läbi ainult parimad. Tuleb tunnistada, et tegu on tööstusliku taimede tootmisega, nagu on tegelikult igasuguse toiduainetööstusega, kus mullaste näppude romantika on ammu kadunud. Kuid mis parata – tänapäeva taimekasvatus tähendab programmeeritud niisutust ja täpselt doseeritud väetamist, tööstusroboteid, kliimajuhtimisega kasvuhooneid ja palju muud. Kõige tähtsam sealjuures on aga õige kasvupinnas (substraat, muld; materjal milles taim kasvab, v.a in situ). Eri taimedel on kasvupinnasele eri nõuded ning õige leidmine tähendab mitme omaduse oskuslikku kombineerimist. Substraatide tootja nagu iga teinegi tootja rõhub kvaliteedile, kuid mida see tähendab?

Kasvupinnase kvaliteeti iseloomustavad tema omadused ja sobivus kasutuseesmärgist lähtuvalt.

Sageli kasutatakse subjektiivseid kriteeriume: kasin, rahuldav, hea, väga hea ja suurepärane just nagu tudengite hindamisel ülikoolides.

Ometi on sellel vähe tähendust, kui kvaliteet ei ole kindlate kriteeriumite suhtes mõõdetav. Samuti ei tähenda praegune kasvusubstraat pelgalt turvast, vaid arvesse tuleb võtta ka paljude teiste võimalike lähtematerjalide ja lisandite omadusi.

Kasvupinnase olulisematest omadustest annab ülevaate alljärgnev tabel. Kuigi tavatarbijana me sellele nii ei mõtle, aga jaemüügist valmis tomati- või potimulda ostes on tootja seda teinud juba meie eest.

Turvas kui paljude omadustega kasvusubstraat Aegade jooksul on välja pakutud

Turbasammal (foto: Heiki Bauert)

Turbasambla rakuline struktuur (foto: internet) ja läbi uuritud väga palju erinevaid materjale, mida kasvumuldade koostises võiks kasutada. Üldine järeldus on, et nii tootjad kui ka kasutajad riskivad palju, kui kõik segu komponendid ei vasta seatud kriteeriumitele. Tulem on lihtne, taimed lihtsalt ei kasva, kas ei kasva üldse, ei kasva piisavalt kiiresti, haigestuvad vms. Võttes nüüd arvesse tööstuse jaoks olulise majandusliku aspekti, on jõutud järeldusele, et hea kasvusubstraat peab lähtuvalt oma kasutuseesmärgilt ühtlaselt hästi vastama võimalikult paljudele eelnimetatud omadustele.

Juhtivate taimekasvatusriikide pikaajaline kogemus on näidanud, et sphagnum-turvas vastab nendele tingimustele kõige paremini. Turba ladestumistingimuste tõttu on ta vaba taimekahjuritest ja haigustekitajatest ning korralikul tootmisel ei sisalda ka umbrohuseemneid ehk teisisõnu on ökoloogiliselt väga puhas. Üsna sageli koosnebki kasvupinnas ainult väetistega rikastatud ja lubjaga tasakaalustatud turbast.

Oma hästi säilinud rakulise struktuuri tõttu kasutatakse sellistes substraatides enam vähelagunenud

turvast (von Posti skaala järgi lagunemisastmega H1–H5). Vähelagunenud turba peamisteks eelisteks on ühel ajal hea veemahutavus ja suur õhuruum ning madal pH ja vähene toitainete sisaldus võimaldab väetiste ja lubjaga selle enamikule taimedele vajalikule tasemele tõsta.

Vähemal määral kasutatakse substraatides ka hästilagunenud turvast (H6–H10), kuid selle osakeste suurus on suurema lagunemisastme tõttu väiksem, ning seetõttu on väiksem ka tema õhuruum. Hästilagunenud turbal baseeruvaid segusid kasutatakse enam Prantsusmaal, Poolas ja Inglismaal, vähelagunenud turbal baseeruvad segusid Belgias, Hollandis, Saksamaal ja Itaalias. Paljuski on see tingitud taimekasvatuse spetsialiseerumisest teatud toodetele, mis nõuavad just neile sobivaid kasvupinnaseid. Määravaks saavad nii konkreetse liigi kasvutingimused, kasvamise kestus (mõnest kuust kuni mitme aastani, poti suurusest (vaevalt paarist kuupsentimeetrist paari kuupmeetrini), juurevõra kujust, tugevusest ja paljust muust.

Turba käitlemine, fraktsioneerimine ja segamine on sealjuures lihtne ega

TURBA OMADUSED Füüsikalised Keemilised Bioloogilised Majandustingimused / omadused omadused omadused taimekasvu tingimused Struktuur ja pH struktuuri stabiilsus

Poori ruum Mineraal- ja toitainete

sisaldus

Umbrohu seemnete ja eoste puudumine Haigusetekitajate puudumine

Kättesaadavus

Taimekasvatuse tehnoloogia

Veeimavus Absorbeerimisvõime Mikrobioloogiline aktiivsus

Taimedele esitatavad nõuded

Lämmastikuühendite sisaldus

Mahu mass

Kompost Erinevate materjalide taaskasutus on üha hoogustumas, nii pööratakse enam tähelepanu ka biolagunevate jäätmete taaskasutusele. Saksamaal läbiviidud uuringute põhjal võib kahjuks aga öelda, et seni on ainult ligi 6% kompostist kasutatav kasvusubstraatides. Peamiseks põhjuseks on tahke aine suur mineraalkomponentide sisaldus, mis võib ulatuda isegi kuni 70%-ni massist, sest jäätmeid ei sorteerita piisava hoolikusega. Aga ka näiteks värske aiajäätmete kompost ei ole üksinda

kasutatav oma kõrge pH (üle 8) ja suure K2O sisalduse tõttu (üle 1,65 mg/l). Suure mineraalainete sisalduse tõttu on komposti erikaal suur, mis muudab tema tööstusliku kasutamise keeruliseks ja kulukaks.

Kuna komposti pH, soolade ja K2O sisaldus ei ole taimedele vastuvõetav, on seda vaja peaaegu alati segada madalama pH ja vastavate ainete sisaldusega materjalidega.

Oma omaduste tõttu on turvas just selleks hästi sobilik, mistõttu võib öelda, et tänu turbale on võimalik komposti kasvupinnaste tootmisel kasutada.

lämmastikväetistega, mis lõpptootes aeglaselt eraldudes on mikroorganismide eluks vajalik. Puidu kiud on kiuline, poorne, kerge ja elastne.

Tema erikaal on väga madal ja õhuruum suur. Potis ei vaju puidukiud nii palju kokku kui teised materjalid ja seetõttu kasutatakse seda näiteks segus turbaga mahu pikemaajaliseks hoidmiseks. Samuti on ka puidukiud bioloogiliselt puhas ning hea veeimavusega, pH jääb 4,5–6,0 vahemikku. Segus turbaga kasutatakse puidu kiudu üsna sageli suhtega 30/70, mil lõpptoote omadused on optimaalsed.

Puidukiud Puidukiu all mõtleme materjali, mis on puidust või puidu jäätmetest mehaanilise või termilise töötlemise teel saadud. Kasvusubstraatides on lubatud kasutada ainult mehaaniliselt töödeldud puidust toodetud kiudu. Igasugune liimitud, immutatud, lamineeritud, värvitud või kuidagi teisiti töödeldud puit ei ole selleks sobilik. Kuna puidu kiu kasutamisel on oht lämmastikuühendite kinnistumiseks, immutatakse sageli hakkepuitu enne lõplikku töötlemist

Kooremultš Kooremultši valmistamiseks kasutatakse nii männi, kuuse kui ka teiste pehmemate puude koort. Purustatud ja sõelutud koor jäetakse kõigepealt välja hunnikutesse kõdunema.

Kõdunemisega väheneb lämmastikuühendite kinnistumine, mis vastasel korral võiks viia taimekasvu pidurdumiseni (sama, mis puidukiul). Kõdunemise alguses lisatakse koorele sageli karbamiidi, et kiirendada mikroorganismide tegevust, mille tagajärjel väheneb süsiniku

TABEL 2 • KASVUPINNASTE VÕRDLUS Lähtematerjal Ühik

Segu 1

Segu 2

Vähelagunenud turvas Mahu % Kompost Kooremultš Puidu kiud

100 0 0 0

0 40 30 30

Omaduste püsivus

Veemahutavus Orgaanika sisaldus Taimekahjurite puudumine

Õhu ruum

too endaga kaasa terviseriske, mis nii toiduks tarvitavate kui ka dekoratiivtaimede juures on äärmiselt oluline.

Hoolimata sellest, et turvas on kaugelt enim kasutatud kasvusubstraatide koostisosa, on väga innukalt, kohati ka pealesunnitult uuritud ja katsetatud ka mitmeid teisi võimalikke koostisosi. Võiks isegi öelda, et palju aastaid on alternatiivsete materjalide kasutamise uuringuid rahastatud ulatuslikumalt kui turba omaduste uuringuid. Neljast kõige olulisemast ka pisut lähemalt.

Hind

Omadus Mahumass g/l Veemahutavus % Õhuruum % pH N : P2O5 : K2O mg/l

90 70 25 4,0 30 : 20 : 40

280 57 25 6,9 100 : 470 : 1400

Turbaleht Fotod: EPL-I ARHIIV

mused aiandusega tegelemiseks ei ole nii soodsad, kuid kus turba teke on olnud seda intensiivsem.

Praegu on rahvusvaheline turba turg hästi välja kujunenud ning paigas. Kuid mis juhtuks, kui see ahel mingil põhjusel katkeks? Vastus oleks lihtne, juhtuks sama, mis iga toormaterjali varustuse katkemisel. Alati on mõni tööstusharu, mis mõnest kindlast toormaterjalist oluliselt sõltub, olgu selleks siis nafta, puit või midagi muud. Turba tarnete lõppemisel kukuks köögivilja- ja taimekasvatus suuremas osas Euroopas kiirelt kokku, sest lähitulevikus ei ole teada, et mõni teine materjal suudaks turvast täielikult asendada.

Me ei ole siin teadlikult rääkinud näiteks kivivillast, mis ei ole turba alternatiivina käsitletav, sest on täiesti eraldiseisev kasvusubstraat. Kuid, mis seal salata, kui meil oleks valida sama hinna juures kivivill või turbas kasvatatud köögivili, siis kumba me valiks? Samale arusaamisel on näiteks turba puhul jõutud ka piimatööstuses, kus samuti Kesk-Euroopas kasutatakse heina defitsiidi tõttu loomadele allapanuks purustatud autokumme! Ökotaludes on aga üle mindud turbale, mis ka Eestis oli eelmise riigikorra ajal laialt kasutusel.

ja lämmastiku suhe. Kooremultši lisamisega on võimalik kasvupinnase õhuruumi ja vee läbilaskvust suurendada, paraneb pH püsivus ja katioonide liikumine. Samal ajal võib kooremultši pH ja soolade sisaldus olla liiga kõrge, seetõttu ei ületa kooremultš tavaliselt substraatide koostises 50% mahust. Kuna koor on ka biokütusena kasutatav, ei ole tema kättesaadavus alati piisav.

Kookosmass Kookosmass on kookoskiu tootmise kõrvalprodukt. Kiudu toodetakse erinevate köite, mattide ja muu sellise tootmiseks. Selleks pannakse kookospuu viljad mitmeks nädalaks likku, et kiud oleks kergemini kättesaadav. Köite ja mattide tootmiseks sobib ainult tugevam ja pikemate kiududega ümbrise osa, mille tõttu pehmem ja lühemate kiududega kookosmass jääb üle. Sageli püütakse kookosmassi reklaamida, ka kui kookosturvast (cocopeat), mis loomulikult ei ole õige. Enamik Euroopas kasutatavast kookosmassist pärineb Indiast ja Sri Lankast, mistõttu on selle kasutamine sageli keskkonnakaitsjate terava kriitika objektis, sest paraku ei järgita kookospalmi istandustes keskkonnanõudeid kuigi rangelt ning selle transportimine kauge maa tagant suurendab kasutamisega kaasnevat keskkonnamõju. Loomulikult avaldab viimane asjaolu mõju ka hinnale, mis ei ole sugugi vähetähtis.

Kookosmassil on eriti suur õhuruum, väga hea veeläbilaskvus, kuid väike veemahutavus. Kookosmassi vee ja õhuruumi bilanss on sedavõrd hea, et seda saab kasutada enamikus kasvupinnase koostises, ühtlasi on ta turbale kõige sarnasem, mistõttu võib kõrgemast hinnast hoolimata eeldada selle kasutamise suurenemist.

Iseloomustamaks eri lähtematerjalide kasutamisega kaasnevat kasvupinnaste omaduste muutust olgu

lisatud tabel (VT. TABEL 2) , kus on võrreldud ainult turbast valmistatud kasvupinnast eelnimetatud alternatiivsete materjalide seguga. Aluseks on võetud, et valmis segu on taimekasvatuse jaoks väga oluline näitaja – õhuruum oleks samasugune.

Nagu näha, on kahe segu omadused üsna erinevad ning selle põhjal ei ole ehk ka veiniasjatundjate jutt ainult tavatarbijale hambasse puhumine. Turba suurepäraste spetsiifiliste omaduste tõttu on see kaugelt kõige enam kasutatav materjal kasvusubstraatide tootmisel.

Tähendab Eestile olulist ekspordivõimalust Mida tähendab see Eestile või Baltikumile laiemalt? Ei saa öelda, et Eesti oleks suur taime- või köögiviljakasvatuse maa. Igaüks võib selles ise lähimas toidupoes veenduda, tutvudes müügil olevate köögiviljade päritoluga. Samal ajal on enamikul suurtel substraaditootjatel maadel nagu näiteks Belgial, Hollandil, Itaalial, Prantsusmaal ja ka Saksamaal turbaressurss piiratud või puudub üldse. Levib ütlus, et Kesk-Euroopas on turvas otsas. See ei tähenda tegelikult, et turvas ise on otsas, näiteks täiesti „turbavabal” maal Hollandis on Amsterdami linna all kohati enam kui paarikümnemeetrine turbalasund. Küsimus on pigem selles, et seda ei saa kätte.

Enamik maid on kas kinni ehitatud või võetud kasutusele põllumaana.

See vähene, mis on jäänud puutumata, väärib aga kaitset. Selletõttu on turbal ja kasvupinnastel välja kujunenud rahvusvaheline turg, mis tähendab Eestile olulist ekspordivõimalust. Isegi Kanada järel maailma suuruselt teine substraadi tootja Saksamaa impordib osa turvast ja samal ajal ekspordib 2/3 valmissegudest. Peamised turba eksportijad on Euroopas Iirimaa, Soome, Rootsi ja Balti riigid ehk siis põhjapoolsemad riigid, kus klimaatilised tingi-

Piisavalt suur varu Mis saab edasi? Loomulikult ei tohi turbatööstus unustada, et turul on tooteid, mida saab ja kasutatakse turbaga koos. Ka suur osa teadusarendusest selles valdkonnas on suunatud just alternatiivsetele toodetele. Turba kaevandamise keskkonnaküsimused on viimased 20 aastat Euroopas teravalt päevakorras. Suuremate substraaditootjate maade varem ulatuslikud ressursid on ammendumas ning üha enam sõltutakse imporditavast toormest.

Eestile tähendab see võimalust aga ka vastutust. Meil ei ole inimtegevus olnud nii intensiivne kui mujal, asustustihedus on madal, mistõttu on meil säilinud palju loodusväärtusi, mida mujal enam ei leia. Õnneks on meil turbavaru piisavalt suur, et kui sellest kaitstavad alad välja arvata ja juurdekasvu mitte arvestada, jätkub uuritud varu senise tootmise juures enam kui tuhandeks aastaks.

Ometi võib meil turba valdkonnas kohata hundi sündroomi, pean silmas paari aasta tagust vaidlust, kui Euroopas keelati hundijaht ja nii taheti teha ka Eestis, kuigi meil on huntide populatsioon igati elujõuline ja vajab reguleerimist. Nii on ka Euroopa looduskaitsjad väga agarad ründama turba tootmist, sest nende kodumaal on see ehk õigustatud.

Paraku ei saa seda laiendada kõigile ning meil oleks vale sellega kaasa minna. Eestis on piisavalt turbamaid, et tagada nende esinduslik kaitse ning ka kasutamine. Turbatööstus kasutab ligi 20 000 hektarit, soid on Eestis kokku u 1 miljon hektarit.

Põllumajanduse ja metsakasvatuse tarbeks kuivendatud maid on aga kordades rohkem, mis tähendab, et ainuüksi sellest ressursist jätkuks sadadeks aastateks.

Praeguseks on muutunud ka tööstus ise. Turba kui toorme eksport on vähenenud ning kvaliteetsete valmissegude tootmine kasvanud. Paljud, ka väliskapitalil töötavad ettevõtted on Eestisse rajanud substraadi- ja pakketsehhid. Arenevad ka tooted ise. Turule on tulnud nn kolmanda põlvkonna „intelligentsed” kasvusubstraadid. Jätkuvad kasvupinnaste ulatuslikud (mikro) bioloogilised, füüsikalised ja keemilised uuringud. Töötatakse välja uusi väetisi ja väetamistehnoloogiaid, laialt on kasutusel biostimulatsioon, kõik selleks, et suurendada efektiivsust ja tootlikust. Kuna see kõik baseerub valdavalt turbal, on Eestil ja teistel regioonimaadel tuleviku seisukohast oluline roll selles kaasa lüüa ja tagada varustuskindlus.

Turvas on ka Eesti taimekasvatuses laialt kasutuses Turvas on ajast aega olnud vajalik materjal hobi- ja profiaednike jaoks.

Ehkki tänapäeval kasutatakse kasvupinnasena alternatiivina näiteks ka kookosmassi või kivivilla, ei ole aiandustootjate sõnul turbale võrdväärset asendust. Turbal on isegi tavalise mullaga võrreldes mitmeid eeliseid, mis panevad taimekasvatajaid just nimelt turba kasuks otsustama.

Püsib ümber juurte Näiteks Eesti suurim suletud juurekavaga metsataimede kasvataja AS Eesti Metsataim kasutab „kassettides” just nimelt turvast mitte mulda, sest muld vajuks istutamise ajal puukese juurte ümbert lihtsalt laiali. „Turvas aga püsib kompleksselt koos,” tõdeb ettevõtte taimekasvatuse juht Pille Talts.

Kuna suletud juurekavaga taimi ehk metsameeste keeli suljutaimi isutatakse spetsiaalse istutustoruga ning taimi kannab istutaja endaga kaasas, mängib rolli seegi, et turvas on mullast märksa kergem.

Lisaks nimetab Talts turba eelisena asjaolu, et see on umbrohuvaba.

AS Metsataim kasutab AS-i Eesti Turbatooted valmissegusid iga puu nõudmise järgi. Näiteks tahab kuusk kõige happelisemat mulda, mänd mõnevõrra vähem.

Hoiab niiskust „Turvas on ühest küljest kapriissem, ei anna kõike väetist taimele kätte, aga teisest küljest, kui pump peaks katki minema ning kasta ei saa, akumuleerib turvas vett ning taim ei jää janusse. Kivivillaga oleks aga

kohe kuri karjas,” märgib köögivilja ning lilli kasvatava AS-i Sagro tootmisjuht Madis Kahu, lisades, et ka mullaga võrreldes säilitab turvas vett paremini.

Kui peaks juhtuma, et turbasse on lisatud liigselt väetist, pole ohtu, et taime juured seetõttu viga saavad, sest väetis jaguneb turbas ühtlaselt. Kui selline asi peaks aga ette tulema kivivillas kasvatatava taimega, võib taim isegi hukkuda.

Turvast kasutab Sagro näiteks tomatite, kurkide ja lillede kasvupinnasena. „Turvas on lihtne lahendus, pole vaja jäätmemajandusele mõelda,” nimetab Kahu veel turba plusse.

Kasutatud turvas viiakse tavaliselt põllule, sest ta parandab tavalise mulla omadusi. Kivivilla puhul tekiks aga kohe küsimus, mida sellega pärast kasutamist peale hakata.

Sagro kasutab nii valmissegusid, kuhu vajalikud toitained on juba lisatud, kui ka puhast turvast, kuhu

Omadused, mis teevad turbast hea kasvukeskkonna: •• väga hea veeimavus; •• väga head õhustatuse näitajad; •• kindel pH-tase, mida saab suhteliselt täpselt mõõta ja reguleerida tehases vajaduse järgi; •• ei sisalda taimedele kahjulikke aineid; •• kvaliteetne turvas ei sisalda taimede kasvu pidurdavat umbrohuseemet; •• tehases on võimalik turbale lisada väetisi ja muid vajalikke lisandeid, lähtudes konkreetse taime vajadustest.

paneb vajalikud komponendid ise juurde. „Ise teha on küll odavam, aga turbatootjate segudes jaotuvad toitained ühtlasemalt kui käsitsi segades,” nendib Kahu.

Sagros on kasutusel Biolani ja Kekkilä kasvuturbad.

Aitab värskena püsida AS-il Grüne Fee sirguvad turbapottides rohelised salatid ja maitsetaimed, turbapotis jõuavad nad ka tarbijani, nii püsivad nad pikalt värskena. Ka salatikasvatuses saaks alternatiivina kasutada näiteks kivivilla, aga vaevalt et salat või maitsetaim ostjale kuigi isuäratav tunduks, kui potist kivivill paistab.

Turba eelis on sel puhul lisaks muudele omadustele ka looduslähedus.

Laialt kasutuses „Kui võrrelda mulda turbaga, siis erinevused turba kasuks on eelkõige veeimavuses, pinnases õhu liikumise ja samuti umbrohu seemnete osas,” võrdleb turbatoomisettevõtte AS-i Ramsi Turvas nõukogu esimees Tarmo Rattasepp. „Veeimavus ja vee liikumine kasvupinnase poorides on väga tähtis, sest selle kaudu saab taim ka kõik kasvupinnases sisalduvad toitained.”

AS-i Ramsi Turvas sidusettevõte AS Eesti Turbatooted tegelebki mitmesuguste taimekasvatuseks mõeldud turbatoodete ja kasvusubstraatide valmistamise ja turustamisega.

Kasutust leiavad need nii iluaianduses kui ka maasikate, köögivilja ja potitaimede kasvatuses jms. „On ka turbatooteid, mida kasutatakse näiteks muruplatside rajamisel või siis lihtsalt pinnase õhustamiseks ja selle füüsikalise struktuuri parandamiseks,” täheldab Rattasepp.

Turbaleht

Fortumi uus kombijaam võtab Pärnu küttemured enda kanda Pärnusse Ülejõele ehitatud soojuse ja elektri koostootmisjaam hakkab tagama kogu linna elektrivajadust ja kolmveerandi soojanõudlusest.

Selle aasta lõpus valmiv Pärnu koostootmisjaam on Tallinna Väo ja Tartu järel kolmas suurem biokütuseid kasutav elektri- ja küttejaam Eestis. Elektrijaamas põletatakse lisaks hakkepuidule ja puidujäätmetele ka freesturvast.

Väljanägemiselt koosneb Niidu tänavale kerkinud koostootmisjaam mitmest ehitusest, millest kõrgeim on 70-meetrine korsten ja massiivseim 40 meetri kõrgune katlamaja.

Korstnal on filtrid, mis püüavad tuhka ja filtreerivad põletamisel tekkivaid keemilisi ühendeid.

Uus kombijaam hoiab küttehinna ühtlase Jaama ehitanud Fortum Termesti ja Fortum Tartu juhatuse esimees Margo Külaots ütles, et Pärnusse rajatud koostootmisjaam on analoogne Tartu omaga, kuna mõlemad jaamad on ühesuurused ja sama tehnoloogiaga. Jaama asukoha valikul sai määravaks Pärnu suurus ja asukoht. „Pärnu soojatarbimise maht võimaldab jaamas tekkiva soojuse otstarbekalt linna kütteks ära kasutada. Samuti on Pärnu ümbruses suured turba- ja puiduvarud ning arenenud mööbli- ja puidutööstus, kus tekib puidujäätmeid. Kuna puidu ja turba hind on võrreldes nafta ja gaasi hinnaga olnud stabiilsed, tagab koostootmisjaam küttehindade stabiilsuse 20–30 aastaks,” selgitas Külaots.

1,35 miljardit krooni ehk 80 miljonit eurot maksva Pärnu koostootmisjaama ehitus algas eelmise aasta märtsi alguses. Tegemist on Pärnumaa lähiaastate suurima investeeringuga, mida finantseerib sada protsenti Fortum. Elektrijaama ehitusel on kaasa löönud lisaks Eestile töölisi nii Soomest, Poolast, Tšehhist kui ka Lätist.

Tänavu mais hakkasid toimuma koostootmisjaama üksikute seadmete katsetused, septembri keskpaigas algas esimene sissekütmine.

Katsetused päädivad jõuludel, mil koostootmisjaam peab andma iseseisvalt voolu ja sooja.

Külaotsa sõnutsi on elektrit kõige kasulikum toota puidust ja sooja tur-

bast. „See on taganud näiteks Tartus ja peaks tagama ka Pärnus ühed Eesti madalamad soojahinnad. Kui vaadata kaugküttehindu Eesti lõikes, on näha, et eelkõige sõltuvad hinnad sooja tootmiseks kasutatavatest kütustest. Kui Pärnus täna makstav soojahind arvestada ümber hinnaks, mida maksavad elanikud Tallinnas Venemaalt ostetud gaasi eest, siis hoiavad pärnakad kokku arvestuslikult 50 miljonit krooni aastas,” sõnas Külaots. „Tänane hinnavõit tuleneb aastatetagusest otsusest hakata kasutama turvast ja puitu.”

See, milliseid kütuseid Fortumi jaamad kasutavad, sõltub kütuse enda, süsihappegaasi ja elektrienergia hinnast. Turbaga küttes tuleb kindlasti arvestada süsihappegaasi kvootidega, mida ettevõttel tuleb fossiilse kütuse põletamiseks osta.

Külaotsa sõnul on kütuste valikul saanud otsustavaks asjaolu, et kohalikku päritolu kütuste hinnad on olnud oluliselt stabiilsemad kui importkütuste omad. „Nii nagu kunagine otsus kasutada puitu ja turvast on toonud tänase soodsa soojahinna, pakub uus pikaajaline investeering tänapäevasel tehnoloogial põhinevaisse seadmetesse koos kohalike kütuste kasutamisega Pärnu elanikele tulevikus konkurentsivõimelist ja stabiilset soojahinda.

Eesti sooja- ja elektritootmisvõimsused on paljuski vananenud ning mingil ajal peavad ka teised tootjad hakkama neid uuendama, kas või ainuüksi süsinikdioksiidi kvootide ja karmistuvate keskkonnanõuete tõttu,” selgitas Külaots.

Võrreldes soojuse või elektri eraldi tootmisega kasutatakse soojuse ja elektri koostootmisel kütustes sisalduv energia veelgi otstarbekamalt ära ning puidu ja turba kasutamine vähendab Eesti sõltuvust importkütustest ja pakub tööd kohalike kütuste tootjatele Eestis.

Pealegi vähendab elektritootmise hajutamine ka julgeolekuriske ning taastuvkütuse kasutamine võimaldab energiat toota keskkonnasõbralikumalt. Eesti elektrimajanduse pikaajalises arengukavas loodetakse saavutada aastaks 2020 elektri- ja soojuse koostootmisjaamades toodetud elektri osakaaluks 20% brutotarbimisest, selle eesmärgi täitmiseks on väga oluline soodustada selliste koostootmisjaamade teket. Ööpäevas vajab kombijaam 40 rekkatäit kütet Turba ja hakkpuidu põletamiseks on püstitatud keevkihttehnoloo-

giale tuginev katel, mis annab 50 megavatti soojus- ja 24 megavatti elektrienergiat. 24 megavatti kataks Pärnu elektrivajaduse, 45 megavatti soojusenergiat 75–80 protsenti Pärnu soojavajadusest.

Tipu- ja reservkoormuse katmiseks on uues jaamas 5-megavatine maagaasikatel. Kui Tartu jaam saab ühes tunnis vastu võtta 720 kuupmeetrit kütust ehk kuni 40 autot ööpäevas, siis Pärnu kombijaama jaoks hakkavad kütet tooma 180 autot töönädalas ehk 36 autot tööpäeva jooksul.

Pärnusse toob turba Tootsi Turvas, tõenäoliselt hakkab Lavassaare ja jaama vahet sõitma neli kuni kuus autot. Hakkepuitu tasub tuua isegi 70–80 kilomeetri kauguselt, praegu tuuakse Viisnurga katlamajja puidujäätmeid isegi Lätist.

Puidu tuhasuse näitaja ei mõjuta kütte hinda, sest tuhka tekib maksimaalselt 1–2 protsenti. Lahendamata on veel probleem, kuhu tuhk panna. Kui näiteks Soomes on lubatud seda kasutada metsa väetisena, siis Eestis tuleb tuhk käidelda selleks volitatud ettevõtete kaudu. Üks võimalus oleks viia tuhk prügilasse või kasutada põllumajanduses.

Praegune amor tiseerunud Pärnu keskkatlamaja Alevi kalmistu taga jääb uue kombijaama valmimise järel reservi. Põlevkiviõli kasutamist võimaldavad vanad katlamajad jäävad samuti varusse.

Pärnu jaama võimsusest jätkub Pärnu linna kütmiseks kuni kahe miinuskraadini, külmema ilma puhul käivituvad juba ka teised katlamajad.

Külaotsa sõnul annab senine hea koostöö tellija ja AF-Estivo AS-i (projekteerimise, hangete ja ehitusjuhtimise eest vastutaja) ning teiste peamiste lepingupartneritega (katla tootja Andritz OY, turbiini ja generaatori tarnija Siemens OY ning juhtimis- ja kontrollsüsteemide tarnija Metso Automation OY) alust loota, et elektrijaama üleandmine-vastuvõtmine toimub tähtajaks seatud 23. detsembrist varem.

Pärnu jaama valmimisega ei peatu Fortumi kombijaamade ehitus. Ettevõtte strateegia kohaselt ehitatakse kombijaamad kõigisse suurematesse Baltimaade linnadesse, kus ettevõte tegutseb. Kuna praegu on Eestis energiasektori investeerimiskeskkond ebakindel, on uued investeeringud suunatud pigem Lätti ja Leetu.

1,35 miljardit krooni ehk 80 miljonit eurot.

•• Jaama maksumusest ligi 75% maksavad põhiseadmed (katel, turbiin, kütusevastuvõtt ja veeettevalmistus).

•• Turba ja hakkpuidu põletamiseks on püstitatud 76-megavatine keevkihttehnoloogial tuginev katel, mis annab 50 megavatti soojus- ja 24 megavatti elektrienergiat.

•• Peale selle on ehitatud suitsugaaside kondensaator, mis võimaldab saada kuni 18 megavatti jääksoojust.

•• Aastane elektrienergia müügimaht on 110 GWh ja soojuse müü-

gimaht 220 GWh. •• Pärnu kombijaam võtab vastu 182 autokoormat keskmise kvaliteediga freesturvast ja 196 autokoormat keskmise kvaliteediga hakkpuitu nädalas.

•• Koostootmisjaamas hakkab tööle 25 inimest, neist üheksa on toodud üle senisest tootmisosakonnast ja 16 on uued.

•• Aastas tekib ligi 8000 tonni tuhka, kui kütuseks on 100% turvas. Puidu ja turba kasutamisel 50:50 jääb lend- ja koldetuha ning keevkihtliiva utiliseerimise kogus 5000 tonni piiresse.

Allikas: AS Fortum Termest

PÄRNU UUS ELEKTRIJAAM •• 1906. aastal alustas katseliselt elektri tootmist Pärnu elektrijaam, mis oli esimene avalik elektrijaam Eestis ja Baltikumis.

Gaasilaternad Pärnus asendati elektrilaternatega.

•• Aastal 2009 ehk 103 aastat hiljem sai nurgakivi Soome riigi osalusega AS-i Fortum Termest rajatav Pärnu uus elektrijaam.

•• 2010. aasta lõpus tööle hakkav Pärnu koostootmisjaam on Eestis Tallinna Väo ja Tartu Luunja järel kolmas elektri- ja küttejaam Eestis.

•• Pärnusse Niidu tänavale ehitatud soojust ja elektrit tootev koostootmisjaama maksumus on

Turbaleht

Turbaküte – kohalik ja soodsa hinnaga Kaugkütte-katlamajad, mis on valinud ahjutäiteks kohalikud kütused – frees-, tükkturba või hakkepuidu –, ei ole pidanud seda kahetsema. Hind on püsinud läbi aastate ikkagi odavam kui konkureerivatel kütustel maagaasil ja põlevkiviõlil.

Fotod: ERAKOGU

Näiteks samal ajal kui Raplas, kus katlamaja töötab gaasil ja sooja piirhind koos käibemaksuga megavatttunni eest on tänavu 1216 krooni, maksab toasooja megavatt-tund Läänemaal Uuemõisas, kus köetakse tükk-turbaga, 823 krooni.

Niisamuti on eramajapidamistes jäänud turbabrikett üheks odavamaks ahjukütuseks halupuude, puidugraanulite, küttepetrooli jms kõrval.

AS Tootsi Turvas toodab kolme tüüpi küttetur vast: freesturvast, tükkturvast ja turbabriketti. „Omame ressurssi ja seda jätkub mõistlikul kasutamisel sadadeks aastateks,” kinnitab ettevõtte töödeldud kütuste ja energeetika juht Ülo Stokkeby, et varude lõppemise pärast pole tarvis muret tunda.

Tema sõnul tasub turbaga ja teiste kohalike biokütustega kütmine ära eelkõige neis asulates, kus aastane tarbimine on rohkem kui 3000 MW/h aastas ehk siis keskmise suurusega asulates nagu näiteks Taeblas, Tootsis, Lavassaares vms.

Tootsi Turvas on ise kohalikule küttele ehitanud ringi seitse katlamaja: Tootsis, Lavassaares, kaks katlamaja Taeblas, Paliveres, Säreveres ja Tormas. Tormas kooli ja raamatukogu ning Taeblas gümnaasiumi kütvad katlamajad töötavad puidugraanulitega, Stokkeby sõnul oli see nende hoonete kütmiseks optimaalseim lahendus. „Kallid ja mugavad kütted nagu maagaas, puidugraanul ja elekter sobivad kütteks hästi soojustatud majale,” selgitab Ülo Stokkeby. „Kui gaasitoru on kohe maja juures, tasub gaasiga kütta. Kui aga maja köetakse katlamajast, millest soojus trasse mööda majani jõuab, tekivad kaod ja gaasiga kütmine läheb kalliks. Iga kütus peab olema oma koha peal.”

Keskeltläbi jääb sooja hind eelloetletud turbaga köetavate katlamajade puhul lõpptarbija jaoks 720 kuni 900 krooni vahemikku.

Kohalik ja soodne Turbal töötab ligikaudu 4% Eesti kaugkütte katlamaju; hakkepuidu osatähtsus on 16%, gaasil aga lausa ligi 50%. Põlevkiviõli põletab 8 ja põlevkivi 13% soojatootjaist.

Stokkeby sõnul on turba ja hakkepuidu eeliseks asjaolu, et nad on kohalikud ja siit hõlpsasti hangitavad ning nende hind ei sõltu maailmaturust niipalju kui gaasi hind.

Turba hind on tõusnud aja jooksul küll, kuid eelkõige üldise inflatsiooni tõttu. Teiste kütustega võrreldes on hind ikkagi odavam. Näiteks tükkturba primaarenergia hind katlamajas on Stokkeby andmeil umbes 170 krooni MWh, hakkpuidul 220 krooni ja põlevkiviõlil 390 krooni MWh. Stokkeby möönab, et soojatootjad paraku katlamaju turbaküttele kohaldama väga suure hurraaga ei kipu. Üks põhjus on asjaolu, et turvast ei loeta taastuvaks loodusvaraks ning katlamajade ümberehitamiseks toetust ei maksta. „Samas tasub katlamaja tükkturbale ringiehitamine ära ka ilma toetuseta,” tõdeb Stokkeby. Seda siis eelkõige suurema tarbimisega asulate puhul, väikese katlamaja puhul ei pruugi kulukas investeering kokkuvõttes soodsat soojahinda tagada.

Ei maksa ka peljata, et turbal töötav katel nõuaks palju tööjõudu – tänapäevased biokütuse katlamajad töötavad suurema osa ajast automaatrežiimil.

Tõsi, võrreldes näiteks hakkpuiduga, annab turvas põlemisel rohkem tuhka kokku 6–7%, puidu tuhasus on aga 1%. Tegemist pole ohtliku jäätmega, kuna tuhk sobib happeliste põldude neutraliseerimiseks.

Uuemõisa Teenuste juhataja Olev Horm kinnitab, et 1996. aastal tehtud otsus ehitada põhikatel ümber tükk-turbale oli igati õige.

Toasooja hind uuemõisalaste jaoks on püsinud odavam kui näiteks naaberlinnas Haapsalus, kus sooja saadakse hakkpuidu põletamisest.

Naaberlinna soojuse piirhind tänavu on 889 krooni, Uuemõisas aga 823 krooni.

„Turbatarne on väga hästi organiseeritud: nii kui helistad, nii tuleb,” on Horm Tootsi Turba kui koostööpartneriga rahul.

Tuhaga probleeme ei teki, selle veab ära üks Noarootsi talunik, kellele ettevõte transpordikulud kinni maksab.

Vana hea turbabrikett Ent turbaga kütmine ei puuduta üksnes suuri katlamaju. Turbabrikett on ajast aega eestimaalaste ahjusid täitnud ning jäänud praegugi, mil turule on tulnud palju n-ö mugavuskütteid, arvestatavaks kütteliigiks.

Briketiga kütmine nõuab küll inimeselt märksa rohkem toimetamist kui näiteks puidugraanul, ent võimaldab läbi ajada oluliselt väiksemate kuludega (vt tabelit!).

Ka möödunud pakaselisel talvel, mil küttekontorid nõudluse kasvades halupuude hinda tõstsid, jättis Tootsi Turvas briketi hinna endiseks. Ent nii nagu küttepuu tootjad ei osanud ette näha nõnda karmi talve, milline meid mullu tabas, ei osatud seda teha ka Tootsis ning briketist tuli puudus kätte. „Tänavu on meil piisav laovaru,” kinnitab Ülo Stokkeby, et kui samasugune karm talv peaks korduma, ei jää briketiostjad tühjade kätega.

Turbabriketi eelis võrreldes küttepuudega on selle kättesaadavus, stabiilne hind ja -kvaliteet. Turbabriketti ei pea aasta jagu varuks ostma ja kuivama panema nagu küttepuid. Seda võib osta korraga just sellise koguse, nagu hoiutingimused ja eelarve lubavad.

Nüüd on Tootsi Turba brikett termokilesse pakituna müügil ka Rautakesko kauplustes, samuti Pärnu REV-i ehitustarvete poodides, mis võimaldab seda omale muretseda korraga väiksemas koguses.

Põhjaaabrite seas menukam •• Vapo OY juhataja Matti Puuroneni andmeil kasutatakse Soomes turvast umbes 16% katlamajades ehk palju rohkem kui Eestis.

Soome toodetavast elektrist 5% baseerub turbal. „Soomes on hästi pikk traditsioon kasutada turvast,” märgib Puuronen. „Turvas on kodumaine küte ja kättesaadav, võrreldes näiteks gaasiga.”

•• Seevastu võrreldes Läti ja Leeduga köetakse Eestis turbaga rohkem. „Ainuüksi AS Tootsi Turvas müüb aastas 150 000 MWh tükkturvast ja 380 000 MWh küttefreesturvast,” tõdeb Tootsi Turba kohalike kütuste juht Udo Talur. „Lisaks eelnevale on AS-i Tootsi Turvas kütteturvaste omatarve briketitootmisel ja oma katlamajades ligikaudu 250 000 MWh.” •• Eestis on kolm suurt koostootmisjaama Tallinnas, Tartus ja Pärnus ning hulk väikekatlamaju, ligi kolmkümmend, kus kasutatakse kütusena turvast.

•• Toetudes Tootsi Turba tellitud turu-uuringule ja otsestele kontaktidele on Lätis teadaolevalt kolm üle 2 MW võimsusega katlamaja, kus osaliselt kasutatakse Valgevenes toodetud tükkturvast.

Katlamajad asuvad Läti lõuna- ja idapiirkondades.

•• Leedus varustab ettevõte tütarfirma UAB Bioenergia kaudu kokku nelja katlamaja, koguseliselt on müük väike – umbes 40 000 MWh. •• Samal ajal on mõlemas riigis käimas tõsised uuringud võimalustest ehitada mitmeid suuri (80 MW) koostootmisjaamu, kus tavaliselt kuni 40% ulatuses on kütuseks freesturvas.

Näiteid tänavustest kaugkütte piirhindadest (käibemaksuga) - Jõgeva (gaas) 1107 krooni MWh - Rapla (gaas) 1216 krooni MWh - Tartu (turvas + hakkepuit) 894 krooni MWh - Haapsalu (hakkepuit) 889 krooni MWh - Pärnu (turvas + hakkepuit) 779 krooni MWh - Tootsi (turvas) 718 krooni MWh Allikas: konkurentsiamet, Tootsi Turvas

Kommentaar Geoloogia-mineraloogiadoktor Anto Raukas: Turvast kasutatakse koostootmisjaamades ja kohalikes küttekolletes eeskätt soojuse saamiseks.

Tema osa elektritootmises on väike. Turba tuhasus on kõrge,

niiskus suur ja kütteväärtus väike.

Eestil varsti pole enam oma elektriturgu, me muutume imeväikseks osaks Põhjamaade turust, kus on ühtne baaselektri hind. Soomes on see praegu eurodes megavatttunni kohta orienteeruvalt järgmine: tuumaenergia 25,9 (sellest

kütus 3), gaas 45,0 (sellest kütus 35,9), kivisüsi 34,4 (kütus 17,6), turvas 35,9 (kütus 18,8), puit 51,2 (kütus 30,8), tuul 45,5. Need arvud muutuvad pidevalt, kuid on selge, et gaas ja puit on turbast kallimad.

On ju kuivade kasehalgude hind praegu juba kuni 800 krooni tihu-

meeter. See teeb turba kohaliku kütusena konkurentsivõimeliseks.

Soojuse ja elektri hind kasvab lähiaastatel katastroofiliselt ja inflatsiooni me pidurdada ei suuda.

Tavainimesele on seetõttu elutähtis saada sooja võimalikult odavalt ja turvas on siin oluline abimees.

Tabeli koostas Ants Vikerpuu, kütte- ja ventilatsiooniinsener

Kütuse hinnd ja kulu •• Kütuste hinna ja kulu võrdlus 24 MWh aastase soojusvajaduse korral umbes 160-ruutmeetrises elamus.

KÜTUS

HIND 2004

MAKSUMUS

KÜTTEVAJADUS

2006

2008

2010

AASTANE

krooni aastas (krooni MW/h)

2004

2006

2008

2010

KIVISÜSI HALUPUUD GAAS SAEPURUBRIKETT TURBABRIKETT

1100 kr/t 280 kr/rm 2,7 kr/nm3 1300 kr/t 1400 kr/t

1600 kr/t 500 kr/rm 4,45 kr/nm3 2400 kr/t 1500 kr/t

2700 kr/t 700 kr/rm 7,026 kr/nm3 2250 kr/t 1900 kr/t

2400 kr/t 900 kr/rm 7,59 kr/nm3 2200 kr/t 2200 k/t

4,4 t/a 20 rm/a 2750 nm3/a 6,2 t/a 6,2 t/a

4840 (205) 5800 (235) 7420 (310) 8060 (335) 8680 (360)

9800 (50) 11 500 (410) 14 200 (505) 17 300 (615) 10 800 (385)

14 310 (595) 14 000 (585) 19 670 (820) 13 950 (580) 11 780 (490)

10 400 (435) 18 000 (750) 20 840 (870) 12 680 (530) 13 240 (550)

KAUGKÜTE

379 kr/M Wh + 5% KM erakliendi korral (sõltumatu ühend.)

451 kr/MWh + 5% KM erakliendi korral

1023 kr/MWh

1068,4 kr/MWh

24 MWh

9600 (400)

12 600 (450)

24 560 (1025)

25 640 (1086)

1850 kr/t 4600 kr/m3

1890 kr/t 7900 kr/m3

3000 kr/t 12 500 kr/m3

3200 kr/t 11 900 kr/m3

5,5 t/a 2,4 t/a = 2,9 m3/a

10 180 (425) 13 340 (555)

12 100 (430) 26 800 (960)

16 500 (685) 37 500 (1560)

18 150 (760) 33 300 (1380)

PUIDUGRAANULID KÜTTEPETROOL

+ 18% KM

Turbaleht

Aadu Püvi – mees, kes hoolib loodusest ja inimestest Novembris oma 71. sünnipäeva tähistanud Aadu Püvi on kui elav maaparanduse ja turbatootmise ajalooteatmik – 47 aastat tööd sel alal on toonud kogemusi ja mälestusi, mis vääriksid talletamist pikemaski kirjasõnas.

Kui küsida Aadu Püvilt näha tema elulookirjeldust, tunnistab ta, et seda lihtsalt pole. Küsijal aga hakkab piinlik, sest miks peab olema ühel auväärsesse ikka jõudnud mehel CV, kui ta on aastakümneid töötanud maaparandussüsteemis juhtival kohal, kureerinud EPT süsteemis turbatootmist ja Eesti taasiseseisvumisajal olnud turbatootmise ja metallitööga tegeleva AS-i Elva E.P.T juhatuse esimees.

Inimese elulugu mahub heal juhul ära ühte raamatusse, ajalehe kirjatükki mahub sellest vaid osake. Ükskõik millise kandi pealt Aadu Püvile tema enda kohta küsimusi esitada, vastused on ikka ja alati seotud ta tööga.

See on ka mõistetav, sest maaparandusega on Aadu Püvi ninapidi koos olnud juba lapsepõlvest.

Vanemad pagesid kolhoosikorra eest Tartumaale Puhjast Elvasse.

Aadu isa oli maaparandusega tegeleva traktoribrigaadi brigadir, brigaadi arvestajana töötanud ema õlul oli ka Tänassilma külas asuv Tinni talu.

Poliitiliselt ebaküps Elva keskkooli lõpetades ei mõelnud noormees aga maaparandaja ameti

õppimisest, vaid tema huviks oli õigusteadus. Ülikooli jaoks oli aga vaja koolist iseloomustust. „Elva keskkooli õpetajad olid kõik valitseva riigikorra silmis kahtlase mainega, osa olid ju isegi Siberis ära käinud. Terve kooli peale oli vaid kaheksa kommunistlikku noort.

Võite siis juba aimata, milline meelsus koolis valitses. Ega ma õppimisele suurt mõelnud, rohkem sai aega pühendatud sporditegemisele.

Sõitsin jalgrattaga, tegelesin laskespordiga. Laskmises olin isegi Eesti koolinoorte meister, omandatud oskused toidavad tänini – kuulun Konguta jahiseltsi ja kui mahti, käin jahil,” pajatab Aadu Püvi.

Põhjus, miks juuraõpingutest tuli loobuda, peitus aga ühes iseloomustusse kirjutatud lauses, täpsemalt kahes sõnas. Kuna ajalooõpetaja läks dekreeti, asendas teda Elva rajooni haridusosakonna juhataja.

Tema kirjutas iseloomustusse Aadu Püvi kohta: „Poliitiliselt ebaküps”.

Kuigi Aadu sooritas ka Eesti Põllumajandusakadeemiasse veterinaaria erialale järeleksamid, ei läinud ta õppima loomaarstiks, vaid otsustas minna tööle.

Eesti põllumajandustehnika „Kaks aastat töötasin Elva EPT-s auto- ja bussijuhina, asendasin turbajaoskonna mehaanikut ja meistrit, olin kraavide mahamärkija. Siis aga läksin õppima EPA-sse kaugõppesse insener-hüdrotehnikuks,” meenutab Püvi.

24-aastaselt alustas Aadu Püvi oma maaparandaja karjääri turbajaoskonna juhatajana Elva EPT-s.

Selleks ajaks oli Eesti Põllumajandustehnikast kujunenud välja suur ja mõjuvõimas organisatsioon, mis koosnes 15 rajoonikoondisest ja

seitsmest osakonnast. Parematel aegadel töötas selles süsteemis kuni 20 000 inimest, neist maaparanduses 7000. Üks EPT töösuundi oli turbatootmine põllumajanduse tarbeks. Püvi sõnul oli Eestis 83 raba, kokku 11 000 ha tootmisväljasid. Aastas toodeti põllumajanduse tarbeks kuus miljonit kuupmeetrit turvast.

Mehhaniseeritud turbatootmisega alustati EPT-s just siis, kui Aadu Püvist sai turbajaoskonna juhataja.

Ta tunnistas, et tõenäoliselt jääbki kõige põnevam periood Eesti turbatootmise arengus 1960. aastate algusesse, kui algas kiire üleminek pätsturba tootmiselt freesturba tootmisele. Põhjuseks see, et palju käsitsitööd nõudva pätsturba tootmismeetod ei suutnud rahuldada kerkivate suurfarmide vajadusi ja ka töökätest tuli nappus. Venemaalt tulnud inimesed olid lahkunud mööda Eestit laiali parematele kohtadele. Rabade kuivendus ja turbatootmine sai just EPT ülesandeks. „Alustasin turbamehena Sangla turbarabas. Otsene tegevus maaparandajana algas aga 1969. aastal, kui pärast Elva EPT jätkasin tööd Nuia EPT-s juhataja asetäitjana maaparanduse alal, kus töötasin seitse aastat.

1976. aastal kutsuti Aadu Püvi tööle Tallinnasse, EPT maaparanduse ehitusvalitsuse juhatajaks. Sel ajal tehti 30 000–40 000 hektarit kuivendust aastas. 1990. aastaks oli Eestis kuivendatud 700 000 ha maid, sellest 650 000 ha oli drenaaž- ja 50 000 ha lahtine kuivendus. See oli väga suur ja tunnustust vääriv töö. „Olime 35 aastat tagasi kahel järjestikusel aastal maailmas maaparandustööde tegemises esikohal, kui võrrelda maaparanduse

mahtu ja olemasolevat põllupinda,” räägib Püvi.

Põnevad tutvused Omaette raamatut vääriks Eesti maaparandajate tegevus Karjalas, kus aastatel 1978–1990 töötas kuni 100 Eestist pärit maaparandajat, kes kuivendasid üle 3500 ha põllumaad.

Karjalas töötav maaparandajate jaoskond oli Tamsalu EPT kureerida, töötandrit käis vaatamas ka Aadu Püvi. Kuna maaparandajad pääsesid naise ja laste juurde üle mitme nädala, siis meenutab nii mõnigi noor Karjala neiu või noormees väljanägemiselt tollast Eesti maaparandajat või kolhoosiehitajat.

Kui küsida, mis ühist on Aadu Püvil ja Nõukogude Liidu kosmonaudil ja raketiinseneril Georgi Gretškol, siis auhinda vääriks vastus: autosport, täpsemalt bagid. Nii mõnelgi rallil osalemist ei pea aga Püvi märkimisväärseks. 12 aastat Eesti autospordiföderatsiooni asepresidendi kohal olnud Püvi sõnul tuli kohtumistel kosmonaudiga lisaks autosõidule jutuks ka ufod, kes olevat kosmoselaevu jälginud ja jälitanud. Gretško oli vastates diplomaat – ei lükanud kuuldust ümber ega neid ka kinnitanud. „Ta vastas, et võib-olla on midagi nähtud, aga ei mäleta,” sõnab Püvi.

Kuulsusi on Aadu Püvi tutvusringkonnas teisigi. Näiteks 1990. aastateni Tartus elanud tšetšeenide legendaarse juhi Džohhar Dudajeviga kohtus ta seoses Tartu lennuvälja laiendamistöödega. Suhtlemine kujunes nii südamlikuks, et Dudajev kutsus Aadu Püvi Orioli sõjaväebaasi endale külla. „Kahjuks ei leidnud ma tollal selleks aega, mida ma mõistagi kahetsen tänaseni,” tunnistab ta. Üks tegemata töö kripeldab aga tänini Aadu Püvi hinges. See on

Võrtsjärve veetaseme tõstmine 70 sentimeetri võrra. Idee sündis juba Eesti Vabariigi ajal, siis jäi see realiseerimata II maailmasõja tõttu. Asi soojendati üles kuskil 1960-ndatel, kuid raha vähesuse ja riigi vaesuse tõttu asja teostuseni ei jõutud. Kolmas katse tehti ENSV Maaparanduse egiidi all 1980-ndate lõpul. Tehtud olid eeluuringud, tegevus kooskõlastati Looduskaitse Valitsusega ja jõuti isegi tehniliste lahendusteni.

Elva EPT oli valmis tegutsema. Siis aga lõid mõned tippjuhid põnnama ja tegevus lükkus edasi. Nüüd pole selleks jällegi raha.

Maaparandajate rajatud veehoidlad Kuid mälestusmärgid oma tööst on maaparandajad, nende seas ka Aadu Püvi Eestimaale jätnud, mis kestavad mitu inimpõlve. Need on veehoidlad. Püvi teada rajasid maaparan-

dajad Eestimaale üle 500 erineva suurusega veehoidla. „Paistiigid olid mu eriline hobi, veel praegugi on kena neid veesilmadega kohti Eestimaal ringi sõites vaadata. Kui olin EPT maaparanduse ehitusvalitsuse juhataja ja hiljem Agropromi maaparanduse peavalitsuse juhataja, sai selle 16 aasta jooksul tehtud 76 veehoidlat. Kuigi ametlikult rajati veehoidlad vihmutamiseks vajaliku vee varumiseks, pidasime silmas ikkagi seda, et inimestel oleks võimalik oma kodu rajada veekogu juurde,” selgitas Püvi. Nii on näiteks ümber Karksi kaheksa inimkätega loodud väikest järvekest, maaparandajad on neid rajanud nii Põlvasse kui ka Võrumaale. Härjanurme, Vagula ja Sindi kalatiigidki on maaparandajate kätetöö.

Inimene, kes suudab loodusele anda, seda paremaks muuta, võib end õnnistatuks pidada.

Kommentaar Üllar Püvi, Aadu Püvi poeg, Nurme Turba juhatuse liige Puutusin isa tööga kokku üsna varakult. Turbatootmine ja eriti maaparandus on tema elutöö ja kutsumus. Olin 6–7-aastane, kui käisin koos isaga turbarabas. Muidugi tõi tuul turvast silma ja kui ma selle peale nutta tihkuma hakkasin, ütles ta mulle, et kui ma pillimist ei jätta, ei saa minust kunagi turbameest. Lubasin siis tookord kindlalt, et minust ei saa turbameest.

Hiljem, nii 9–10-aastaselt käisin isaga kaasas Nuia EPT objektidel, koosolekutel pidin aga vaikselt nurgas istuma.

Vähe on inimesi, kellega ta ei lepi

ega tee koostööd. Ta usub inimestesse, vahel võib-olla isegi liiga palju. Aga arvan, et selle usaldusega ta sageli motiveeribki neid. Üldjuhul on ta juht, kes üritab inimesi veenda ja tagant õhutada, samal ajal ega ta oma tahtmisest naljalt tagane. Hindan isa juures seda, et ta on alati oma inimeste eest hoolitsenud, nende eest seisnud. Tal on olnud tahtmist märgata töötajate muresid ja püüdnud neid lahendada. Kindlasti on kümneid inimesi, kes on jõudnud meedikute juurde tänu talle. Tean, et isa huvitub lisaks jahipidamisele ka ajaloost ja poliitikast. Samal ajal ise ta poliitikasse ei pürgi, poliitikahuvi on üldisem.

Fotod: ERAKOGU

Turbaleht

Tooma – Eesti soouurimise keskus Fotod: ARHIIV

100 aastat tagasi alustas Jõgevamaal Toomal tegevust sookatsejaam, kus teadlased uurisid, kas ja kuidas saaks soid kasutada põllumajanduslikuks tootmiseks.

Tallinnast Tartu poole mööda Piibe maanteed pidi liikudes näitab suunaviit 1985. aastal loodud Endla looduskaitsealale. Looduskaitseala keskus on Jõgeva maakonnas Tooma külas, sookooli hoones, kus aastatel 1928–1944 õpetati maaparandust ja sookultuuride viljelemist.

Hoopis kauem, 79 aastat, tegutses aga Toomal põllumajanduslik sookatsejaam, kus teadlased uurisid soid kui niisuguseid ning kuivendatud soode põllu- ja karjamaadena kasutamise võimalusi. Seda aega meenutab Endla looduskaitseala keskuses asuv väike muuseumituba, mis tutvustab paikkonna ajalugu ja loodust.

Teadusest sündinud küla Kui Balti Sooparanduse Selts poleks sada aastat tagasi sookatsejaama rajamiseks ostnud Selli mõisale kuulunud Tooma talu maid, poleks Tooma küla olemaski. Tooma kannab õigustatult Eesti soodeuurimise hälli nime. 1950. aastal alustas siin tööd Eesti ainuke soohüdroloogiajaam. Toomal on ökoloogilisi uuringuid teinud näiteks ka sooteadlane Viktor Masing.

Suviti töötas botaanikuna Tooma sookatsejaamas mitmekülgne ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane Paul William Thomson. Tooma ümbruses kogutud materjalid aitasid tal koostada Eesti sooteadusele väga olulisi artikleid Ida- ja Lääne-Eesti rabade taimestiku erinevuste, laugaste tekke ja soode arengu kohta alates järve kinnikasvamisest rabani.

Tooma Sookatsejaam elas läbi tõuse ja langusi. Enne Esimest maailmasõda jõuti palju: looditi ja kaardistati territoorium, kraavitati ja dreeniti paar hektarit madalsood.

Siit sai alguse Eesti soode uurimine teaduslikul alusel – enne praktiliste tööde algust võeti ette põhjalikud geoloogilised, botaanilised ja agrokeemilised uurimised, alustati ilmavaatlusi.

Eesti Vabariigis jätkas katkenud töid Eestimaa Sooparanduse Seltsi Tooma sookatsejaam Leo Rinne juhtimisel. Laienes erinevate katsete pindala ja nõuandetegevus.

Tööle võeti sookultuuriinstruktorid, kelle ülesandeks oli tegelike sooharijate nõustamine taludes.

Tooma kujunes agronoomiaüliõpilaste ja põllutöökoolide lõpetajate praktikakohaks.

Sõjapäevil uurimistöö ja trükiste avaldamine katkes, teadustöötajad lahkusid, kraavid ja dreenid ummistusid, soo-kultuurrohumaad hävisid.

Pärast sõda tehti Toomal jätkuvalt tõsist tööd eri sootüüpide kasutamise uurimisel heinamaadena, mille põhjal kaitsti rohkelt teaduskraade. Katsebaas liideti 1974. aastal Jõgeva näidissovhoosiga, Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi kultuurrohumaade osakonna uurimisgrupp lõpetas tegevuse lõplikult 1989. aastal. Põhiline maafond ja Kärde tootmiskeskus anti üle Endla kolhoosile, mille baasil moodustus hiljem osaühing Vaimastvere Põllumehed.

Sookool õpetas tulevasi maaparandajaid Omanäoline õppeasutus Tooma sookool andis tugeva teoreetilise ja praktilise hariduse maaparanduse alal. Kooli asutamise idee pärines Leo Rinnelt. Kooli võeti vastu vähemalt 17-aastaseid meesõpilasi, kes pidid olema 6-klassilise haridusega. Õppetöö kestis ilma suvevaheajata

Eesti Sooparanduse Seltsi töötajad 1930. aastal.

Kraavi kaevamine Kubja soos 1930. aastal.

Slootweg Machinefabriek BV J.C. Beetslaan 167 2131 AL HOOFDDORP Tel 023 5689070 Faks 023 5614196 Info@slootweg.com www.slootweg.com

kaks talve ja ühe suve. Selle aja jooksul olid õpilased rakendatud praktilistel töödel sookatsejaama majapidamises ning uurimistöödel.

Kõiki aineid õpetati samas ulatuses nagu teisteski põllutöökoolides.

Lisaks õpetati rohumaade ja sookultuuri rajamist ning maaparandust.

Toomal õpetati põldu pidama ja sood üles harima ühtekokku 181 meest, kellest lõputunnistuse said 116. Õppurid olid valdavalt lähematest maakondadest: Tartu-, Järva- ja Virumaalt.

Kooli juures oli maaparandusmeistrite klass, mille kolme lennu lõpetajatena said kutsetunnistuse

41 inimest. Meistriks saamiseks tuli neil kahe aasta jooksul tegutseda maaparanduse alal. Viiekuulise kursuse lõpetajad olid võimelised ise tegema maaparanduse eelplaani, geodeetilisi ja märkimistöid ning juhendama sookultuuride rajamist.

Nüüd on Tooma, kunagine teadusküla muutunud vaikseks ääremaaks. Raske tööga haritud maa soostub uuesti. Kraavid on kinni kasvanud ja drenaaži ei hooldata.

Teadusliku uurimise traditsioone jätkab Tooma külas Endla looduskaitseala ja Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi Tooma soojaam.

Hea katlamaja juhataja, omanik Meil on kogemus, kuidas Sinu katlamaja kohandada turbaküttele, kas ümber ehitades või kütust vahetades.

Sõelumine Segamine Pakkimine

Helista meile, arutame koos Sinu juures, kuidas häid mõtteid ellu viia.

Ülo Stokkeby tel 447 1532 mob 514 5597 AS Tootsi Turvas Tööstuse 1, Tootsi Pärnu mk 87501

Turbaleht

Eesti vajab turbaalade kaitse ja säästliku kasutuse arengukava Keskkonnaministeerium töötab selle nimel, et jõuda turbaalade arengukava eeltöödega lõpule 2011. aastal.

Sood ja rabad on maailma kõige väärtuslikumad ökosüsteemid. Nad mõjutavad kohalikke klimaatilisi tingimusi, pinna- ja põhjaveerežiimi, seovad kasvuhoonegaase ja on elurikkuse kandjad. Turbaalad aitavad säilitada ökoloogilist tasakaalu ning neil on suur majanduslik ja sotsiaalne tähtsus. Eesti turbaalad hõlmavad üle viiendiku maismaast ehk 1,2 miljonit hektarit. Vältimaks LääneEuroopas tehtud vigu, kus suur osa soid on inimtegevuse tagajärjel hävinud, vajab Eesti turbaalade kaitse ja säästliku kasutamise arengukava. Ülevaate saamiseks praegusest olukorrast ja edasise tegevusstrateegia väljatöötamiseks moodustati keskkonnaministeeriumis neli aastat tagasi algatusrühm, kuhu kaasati teadlasi, eri valdkondade spetsialiste ning vabaühenduste esindajaid.

Töögrupi liikme, keskkonnaministeeriumi nõuniku Rein Raudsepa sõnul on nüüdseks valminud hulk uurimistöid ning Eesti turbaalade kaitse ja säästliku kasutamise aluste eelnõu esmane versioon. Kevadel jõuab lõpule Eesti märgalade inventeerimine, seejärel teeb ministeerium valitsusele ettepaneku arengukava koostamiseks.

Vajadus kaitsta Eelnõus on kirjas, et turbaalade kaitse vajadus tuleneb areneva ühiskonna sotsiaalsetest ja majanduslikest eesmärkidest ning tahtest nende alade väärtusi säilitada ning säästlikult kasutada. Kaitset vajavad eeskätt looduslikud sood ning inimtegevusest mõjutatud, kuid taastumisvõimelised turbaalad.

Põllumajanduslikel eesmärkidel oli Eestis 1980. a alguseks kuivendatud üle 580 000 ha turbaalasid. Suur osa kunagistest soo-uudismaadest

on tänapäevaks kasutusest välja langenud ning muutunud pajuvõsa ja nõgestega kaetud jäätmaadeks.

Metsamajandusega seoses on Eestis kuivendatud ca 560 000 ha turbaalasid, millest 60 000 ha moodustab endiste põllumajandite metsakuivendus. Juba 1960. a lõpus jõuti Eestis tõdemuseni, et rabade kuivendamine ja metsastamine on selgelt ebamajanduslik ning selliste alade kuivendamist riik enam ei rahastanud.

Turbakaevandamise mahud on reguleeritud valitsuse 2005. aasta 12. detsembri määrusega, mis sätestab turba kriitilise varu ja kasutatava varu suuruse ning kasutusmäärad maakondade kaupa. Selle järgi on lubatud aastane kaevandamismaht Eestis kokku 2,653 miljonit tonni, viimastel aastatel on turvast kaevandatud alla miljoni tonni, 2009. aastal nt 842 000 tonni, mis on kolm korda vähem, kui lubatud.

Nõukogude ajal kaevandati turvast rohkem, sest kõik kolhooside-sovhooside karjalaudad tarvitasid allapanuks turvast, nüüd on see osa väga väike. Kui veel mõned aastad tagasi veeti valdav osa turbast välja, põhiliselt Hollandisse ja teistesse Lääne-Euroopa riikidesse aiandusturbaks, siis viimasel ajal on ka Eestis on turba kasutamine suurenenud ning ekspordi ja sisetarbimise osa võrdsustumas.

Puhvertsoonide küsimus lahtine Turba kaevandamisega seotud probleemidest on Raudsepa sõnul üks keerulisemaid puhveralade küsimus. „Näiteks kui turbamaardla kõrval asub Natura ala, siis kui kaugele võib kaevandamisega minna ehk kui suur puhvertsoon tuleks jätta, et keskkonnahoid oleks tagatud,” selgitas ta. „Kui vesi juhitakse kõrval asuvalt turbaalalt ära, tekib vee vajakus ehk veetaseme nn alanduslehter, ning kaitseala looduslik kooslus on rikutud, sest paljud taimed seal lihtsalt enam ei kasva. Uurimistööde I aruanne „Soode hüdrokeemilised ja hüdrogeoloogilised uuringud puhvertsoonide piiritlemiseks ja

Foto: Ville Viiron

Jääksoode korrastamise probleemid Mahukas on olnud jääksoode temaatika, millega OÜ Eesti Geoloogiakeskus on ministeeriumi tellimusel tegelenud neli aastat (2005– 2008). Eestis on jääksoid 8880 ha, mida on vähem kui varem arvati.

Need on vanad Nõukogude-aegsed turbaväljad, kus praegu keegi enam ei kaevanda. Osa alasid on mingil määral taimestunud, aga mitte nii hästi, kui vaja oleks, sest kraavid on endiselt sees ja vesi voolab sealt ära.

Osal aladel on turvast kattev kasvukiht täiesti kooritud ning need on Raudsepa sõnul keskkonna seisukohalt eriti kahjulikud, sest toodavad kasvuhoonegaase. „Üle poole alasid ehk u 6800 ha on sellises olukorras, et need tuleks kohe korrastada, ning see on riigi ülesanne,” märkis ta. „Oleme sellega alustanud ja esi-

mesed jääksood saavad korrastatud. Seda tööd jagub kümneks või enamaks aastaks. Osal jääksoodest tuleks viimane osa turbast veel ära kaevandada ja siis ala korrastada.

Kohe-kohe on tulemas määrus, mis võimaldab kvootide väliselt taotleda turba kaevandamise luba neil aladel olevate jääkvarude kasutamiseks.”

Jääksoode korrastamiseks on kaks põhilist varianti: metsastamine või veekogu rajamine, kui hüdroloogilised tingimused selleks sobivad, et tulevikus algaks seal turba looduslik taastootmine. Kolm aastat tagasi valmis jääksoode korrastamise käsiraamat, mille koostaja ja toimetaja on Tartu ülikooli professor Jaanus Paal. Käsiraamatu veebiversiooniga saab tutvuda ministeeriumi kodulehel (http://www.envir.ee/79947), kuid see on kavas pärast täienduste tegemist välja anda ka raamatuna.

Terav õiguslik probleem on Raudsepa sõnul ilmnenud jääksoode servaaladel asuvate eramaade puhul. Keskkonna aspektist on oluline terve ala ära korrastada, kuid eramaal ei saa selleks praeguste õigusaktide järgi riigi raha kasutada ning kõik oleneb kokkuleppest omanikuga. „Igal pool seda probleemi pole, aga mõnel pool on jääksoode servaaladel palju omanikke,” nentis Raudsep.

Neil turbaaladel, millele on välja antud kaevandamisluba, on kasutatud alade korrastamine kaevandaja kohustus. „Kuna kaevandamisload on turbatootjatele antud üsna pika aja peale (enamasti 25 aastaks), jõuab kasutatud turbaväljade korrastamise tippaeg Eestis kätte ilmselt mõne aasta pärast,” lausus Raudsep „Mingil määral käib see töö kogu aeg, aga praegu on lõpuni kaevandatud alasid veel vähe, kümmekond. Turba kaevandamislubasid on aga Eestis välja antud saja ringis.”

Raudsepa sõnul on keskkonnaministeeriumis koostatud ka maapõue kasutamise ja kaitse alused, kus samuti rõhutatakse looduslike soode ja taastumisvõimeliste turbaalade säilimise tähtsust. Selle dokumendi põhjal on alustatud uue maapõueseaduse eelnõu koostamist.

kondades, kuid EAS-i meetmed on meie sektori jaoks valdavalt kasutud. Sihtturud on turbatööstusele teada ja muud mõnekümnetuhandesed projektid ei loo olulist lisaväärtust. Tihedas konkurentsis saab Eesti turbatööstuse eesmärk olla parema, uuema, lõpptarbijale lähedasema ja suurema hinnalisaga toodete turuletoomine. Samal ajal ei ole see ettevõtetele üksikuna sugugi kerge, sest peamised arengumootorid on Euroopa suurkorporatsioonid, kellel on teadusarendusse panustamiseks võimalused märksa suuremad. Üha suuremat tähelepanu pööratakse keskkonnahoiule, mis loomulikult on hea, kuid ei ole teistes Balti riikides nii ületähtsustatud.

Seetõttu mitmed välisinvesteeringud, mis muidu tuleksid meile, lähevad hoopis Lätti või Leetu, sest ressursi varustuskindlust suudetakse seal paremini tagada.

Ka tööstus ise mõtleb keskkonnahoius aktiivselt kaasa nii kodusel kui ka rahvusvahelisel tasandil, näiteks koostöös Rahvusvahelise

Turbaühinguga (International Peat Association, IPS). Eesti Turbaliit on sel aastal ratifitseerinud IPS-is väljatöötatud vabatahte juhise „Turbamaade vastustundliku kasutamise strateegia” (Strategy for Responsible Peatland Management).

See ei käsitle ainult turba kaevandamist, vaid igasugust turbamaade kasutamist. Millest tulenevalt ongi liidu lähemate aastate üks ülesanne viia selle sõnum ka teistele turbaga tegelejatele ning oma liikmete hulgas jälgida, et me nendest põhimõtetest kinni peame.

Peamine, mida tahan rõhutada ja kõigile meie valdkonnaga tegelejatele südamele panna – turbaküsimustega tegelemisel tuleb arvestada rohkem valdkonna ja Eesti eripäradega ning süüvida faktidesse ning selle põhjal teha vajalikke otsuseid. Õnneks on mitmed protsessid, millest loodame positiivset tulemust käivitunud või käivitumas, ja tahaks loota, et paari aasta pärast on põhjust olla turbatööstuse tuleviku suhtes optimistlikum.

Kaitset vajavad eeskätt looduslikud sood ning inimtegevusest mõjutatud, kuid taastumisvõimelised turbaalad.

kaitsemeetmete väljatöötamiseks” valmis 2008. aastal. Uurimus tehti keskkonnaministeeriumi tellimusel ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus rahastamisel Tallinna tehnikaülikooli, OÜ Eesti Geoloogiakeskus ning Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi spetsialistide koostööna.”

Praegu veel kindlat seisukohta puhverala suuruse kohta ei ole.

Ideaalne oleks sellisel juhul majandada juhtumipõhiselt, sest igal pool on natuke erinev olukord. „Sellega me ei tule kindlasti toime, sest Eestis on üle 300 turbamaardla ning soid ja rabasid, mis turbamaardlana kirjas ei ole, on tunduvalt rohkem,” tõdes Raudsep. „Oleme praegu sellel teel, et üritada probleemi lahendada vesikondade kaupa, maastikutüüpide kaudu, sest sood ja rabad ning turbamaardlad on Lõuna-Eesti kuppelmaastikul hoopis teist laadi kui Põhja-Eestis või Pärnumaal. Sel viisil jõuame enam-vähem piirkonna üldise tendentsini. Maastikutüüpe, mille järgi võib ka sood liigitada, on Eestis üle 20.” Tema sõnul on just puhvertsoonide probleem takistanud töörühmal sihteesmärgini jõudmast, milleks on ette valmis-

tada andmestik turbaalade kaitse ja säästliku kasutamise arengukava koostamiseks. „Üks võimalusi on arengukavas konstateerida, et seda küsimust tuleb jätkuvalt uurida,” lisas ta.

teks mis puudutab keskkonnaministeeriumi ja Tehnilise Järelevalve Ametiga seotud valdkondi. Loodetavasti järgneb ärakuulamisele ka arvesse võtmine.

dega nagu näiteks Läti ja Leeduga võrreldes oluliselt kõrgemad, ning arvestades ka suuremat transpordikaugust avaldab see otsest mõju meie konkurentsivõimele. Nii ongi näiteks suhtes Eestiga teiste Balti riikide ekspordimahud suurenenud. Majanduslik järelejõudmine meie põhjanaabritele annab ka neile võimaluse taas turule tulla, sest tootmine Baltikumis ei ole enam nii palju odavam kui Soomes või Rootsis ja nii peavad Eesti ettevõtted suhteliselt keerulises positsioonis konkureerima kõigi regiooni maadega. Ometi on ekspordi edendamine seatud meil avalikult eesmärgiks omaette.

Märgalade looduskaitselised väärtused Suur töö on tehtud turbaalade looduskaitseliste väärtuste inventeerimisel, mis annab baasi nende loodussäästlikuks ja jätkusuutlikuks majandamiseks. Üks ülevaade märgalade kohta ilmus juba 1997. aastal, kuid see hõlmas kogu tööst alla poole. „Põhimõtteliselt läks 10 aastat aega ja nüüd 2011. aasta kevadel peaks Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel valmima Norra abirahade ja KIK-i toetusel täiendav uurimistöö,” lausus Raudsep. „Töörühma juhib looduskaitsespetsialist Eerik Leibak. Oktoobris kuulasime ära tema ettekande sel teemal ja ta lubas, et märgalade inventeerimine peaks lõppema märtsis-aprillis. Seejärel tuleb seminar, kus lahatakse inventuuri tulemusi.”

Raudsep lisas, et turbaalade inventeerimine ei loo selgust puh-

vertsoonide asjus, kuid annab täpse ülevaate, kus on Eestis looduskaitselised väärtused. See võimaldab osa turbamaardlaid vajadusel kaitse alla võtta. Sellisel juhul ei tohi seal üldse turvast kaevandada ning langeb ära ka puhverala küsimus.

1 küsimus

Milline on turbatööstuse olukord?

Erki Niitlaan, Eesti Turbaliidu tegevjuht Vastata küsimusele, milline on Eesti turbatööstuse olukord, paari lausega ei olegi nii lihtne.

Nagu ikka turba puhul, saab vaadata üldist olukorda, aga tuleks tuua välja ka mõned aiandus- ja

kütteturba spetsiifilised probleemid. Kogu turbatööstuses teevad jätkuvalt muret kõrged maksud, mis oma valdkonnas on ühed Euroopa kõrgemad. Paljutki muudab keeruliseks kõrge bürokraatiatase, meie valdkonna küsimused on sageli reguleeritud teiste analoogsete valdkondade õigusaktides ühiselt, kuid oma eripära tõttu nõuab turvas paljuski erilähenemist. Kõige eelnevaga oleks lihtsam tegeleda, kui võiks rahul olla riigi haldusteenuse kvaliteediga, paraku see nii ei ole. Näiteks kõikvõimalike menetlustähtaegade ületamine ei ole enam ammu teema, mida tasuks kuskil üldse mainida. Samal ajal tuleb tunnistada, et riigil on üha enam jagunud tähelepanu turbaküsimustega tegelemiseks ja tootjate seisukohtade ärakuulamiseks, näi-

Oluline maksuküsimus Mitmed meie liikmed on leidnud, et turbale kui kodumaisele energeetilisele kütusele tuleks rohkem tähelepanu pöörata, sest varustatus on meil hea, hind on soodne, kuid maksusüsteem meid ei toeta. Näiteks võiksid kohalikule kütusele üle minevad katlamajad saada vastavat toetust. Turvast kütusena vaadeldes tasub soodsa hinna kõrval märkida kohaliku tööhõive paranemist, seda eriti maapiirkondades, samuti energiajulgeoleku eesmärke. Vähetähtsad ei ole ka hajusenergeetika küsimused ja seeläbi saavutatav üldine energia kokkuhoid.

Aiandusturba poole pealt on samuti maksustamise küsimus oluline. Turvas konkureerib paljuski maailmaturul ning kui Eestis on turba tootmisele kehtestatud maksud peamiste konkurentmaa-

Rohkem Eesti eripäraga arvestamist Siiski ei tähenda eelnev, et turbatööstus kuhugi kaoks, kuid paraku ei saa öelda ka, et perspektiivid oleksid selged. Mitmed küsimused on õiguslikult ajakohastamata, mis kogu sektori arengut oluliselt pidurdavad. Näiteks on turbatööstus oluline tööandja maapiir-