Turbaleht
Erilehe valmimist toetas Eesti Turbaliit. Lehe valmistas Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond | Narva mnt 11E, Tallinn Toimetaja: Signe Kalberg, signe.kalberg@lehed.ee, tel 680 4408
November 2014
Turbakütuse osatähtsus võiks Eestis olla oluliselt suurem Ühest küljest kasutavad eestlased turvast kütusena päris palju – kui võrrelda näiteks lõunanaabritega. Kui aga vaadata Iirimaa või Soome poole, võiks turba osakaal olla palju suurem. See oleks oluline kasvõi selleks, et paarikümne aasta eest hooletusse jäetud turbaalad rakendust leiaksid. Erik Aru Turba osatähtsuse kasvatamisel võiks tulla kasuks katlamajade renoveerimise toetussüsteemi muutmine – aga ka praeguse soojahindade kehtestamise korra uuendamine, mis paradoksaalsel kombel soosib hoopis kallimate kütuste kasutamist. Kohalike kütuste, nagu Eestis turba kasutamine on Euroopa Liidus soositud. Erinevaid kasuallikaid saab üles lugeda hulgaliselt. Ühe vihje annab juba sõna „kohalik” – tootmine annab tööd kohalikele elanikele. Lisaks võimaldab turvas energia hajatootmiseks ja energiaallikate mitmekesistamiseks. Viimane on iseäranis oluline, kuna Euroopa sõltub suuresti importkütustest. Eesti peamine energiaallikas on küll kodumaine põlevkivi, ent sooja tootmisel leiab palju rakendust ka imporditud maagaas ja kütteõli. Turba kasutamine aitab tasakaalustada väliskaubanduse bilanssi ja vähendada sõltuvust imporditud kütustest. Siin tuleb juba mängu ka energiajulgeolek. Energiajulgeoleku seisukohalt on oluline seegi, et turvast on lihtne hoiustada. Turvast on põletatud 2000 aastat Kokku annab turbatööstus Euroopas tööd 11 000 inimesele ja toob aastas 1,3 miljardit eurot käivet. Suurema osa sellest moodustab aianduses kasutatav turvas. Turbakütuse turu käive ulatub Soome riikliku tehnoloogiauuringukeskuse VTT andmeil Euroopas ligikaudu 400 miljoni euroni. Turbaalad katavad 22 protsenti Eesti pindalast, kokku ligikaudu miljon hektarit – ei ole küll päris selge, kui suur osa sellest tegelikult ka turba kaevandamiseks sobib. Eesti arvestatav turbavaru on umbes 2,4 miljardit tonni, sellest kogusest on praeguseks ette nähtud tööstuslikuks tootmiseks 775 miljonit tonni turvast.
Kütmiseks ja toiduvalmistamiseks on turvast põletatud vähemalt 2000 aastat. Iseäranis on seda kasutatud Läänemere-äärsetes riikides, nagu Baltimaades, Soomes ja Rootsis, aga ka Saksamaal, Hollandis ning Iirimaal. Nüüdisajal leiab turvas rakendust elektri ja sooja tootmisel, kokku tegutseb Euroopas üle saja suurema jaama, mis kasutavad kütusena kas puhast turvast või selle segu mõne puidupõhise kütusega, saadavat soojust kasutab ligikaudu kaks miljonit inimest. Turbakütust kasutatakse ka väiksemates kohalikes katlamajades ja boilerites. Suurimad turbaenergia kasutajad on Soome ja Iirimaa, järgnevad Rootsi ja Eesti jäävad neist juba tublisti maha. Lätis-Leedus turbaenergia kasutajaid küll leidub, ent selle osakaal on väga väike. Kui Soomes ja Iirimaal toodetakse ligikaudu 5–7 protsenti primaarenergiast turbast, siis Eestis on see osakaal vaid 1,2 protsenti – ja on juba aastaid sarnasel tasemel olnud. Selge, et see võiks olla märkimisväärselt suurem. Turbatööstus toob maksutulu Eestis on praegu ligikaudu 30 turbatootjat. Nende kogukäive ulatub 85–95 miljoni euroni. Kokku annab turba tootmine ja sellest energia tootmine VTT arvutuste järgi tööd ligikaudu 4200 inimesele – otseselt turbatööstuse palgalisi on aga alla tuhande. Kohalik kütus ei tähenda loomulikult ainult tulu ettevõtjaile ja nende palgalistele, vaid ka riigile maksude näol – ja sel moel tegelikult kõigile Eesti elanikele. Turbatööstuse sotsiaalne kasu on ilmselt kõige märgatavam just kaugemates piirkondades, kus töökohti laialt võtta ei ole. „Nii toob turvas lisatulu inimestele ja piirkondadele, mis on vähemarenenud ning majanduslikult ebasoodsas olukorras,” kirjeldab VTT koostatud Euroopa turbaturu üle-
Turvast ja teisi tahkeid kütuseid kasutavad elektri- ja koostootmisjaamad ning katlamajad Euroopa Liidus.
Helsinki Tallinn Stockholm
Riia
Vilnius Dublin
Allikas: EPAGMA
vaade. Turbatööstusest saavad kasu esmajoones väiksemad omavalitsused, mille maksutulust annavad turbatootjad sageli märkimisväärse osa. Eesti Turbaliitu kuuluvate ettevõtete iga-aastane keskmine turbatoodang kokku on 4,5–5 miljonit kuupmeetrit erinevaid turbaid. Suhteliselt suure osa Eesti turbaaladest moodustab aianduskasutusse sobilik vähelagunenud turvas, millest valmistatud toodang läheb 90% ekspordiks. Ülejäänud moodustab lagunenud, nii-öelda must turvas, mis sobib osaliselt samuti aiandusse, kuid siiski oleks sellele vaja ka täiendavat turgu. Täiendav probleem seondub hooletusse jäänud turbaaladega. Turbatootmise tippaeg oli Eestis 1980-ndatel, pärast taasiseseisvumist lõpetas osa turbatootjaid tegevuse ja nende kaevandusalad jäid seisma. Selliste piirkondade maastik on rikutud, need on tuleohtlikud ja emiteerivad õhku süsinikdioksiidi. Need alad vajaksid sulgemist ja rekultiveerimist. Samas on sealsed turbavarud ammendamata – ja nende sulgemine sellisel kujul ei vastaks riikliku keskkonnapoliitika eesmärkidele. Nii tuleks pigem
mõelda sellele, kuidas sellele turbale rakendust leida. Rohkem rakendust turbale Põhimõtteliselt annaks turbaga Eestis toota nii soojust kui ka elektrit. Elektritootmisel kasutamist takistab aga praegu see, et praeguse toetussüsteemi puhul on puiduhakke põletamine soodsam ja turvas ei leia nii palju rakendust kui võiks. Saab hõlpsasti järeldada, et tegelikult võiks toetusemäärad olla ühesugused. Võib öelda, et praegune olukord rikub kütuseturgu, sest turba kütusena kasutamisel laekub riigile niikuinii rohkem makse, näiteks kaevandamistasudest, ja ettevõte peab ostma ka süsinikdioksiidikvooti. Riik toetab Eestis soojatootmise süsteemi uuendamist. Katlamajade renoveerimisel kehtib aga tingimus, et toetuse saamiseks ei tohi uuendatud jaamas kütusena kasutada midagi muud kui taastuvenergiaallikaid, nagu näiteks puiduhake. Turvas aga taastuvaks energiaallikaks ei liigitu, ta ei ole IPPC liigituse kohaselt ka fossiilne kütus. Katlamajade renoveerimise puhul kehtib reegel, et esimesed viis aastat ei tohi teisi kütuseid kasutada. Põhimõtteliselt
võiks ju pärast seda näiteks turbale üle minna, kuid tekib küsimus, miks peaks seda tegema. Katlamaja on ju seadistatud puiduhakkele ja omanikul on viie aastaga kütuse tarneahel juurdunud. Muutuseks oleks vaja mõjuvat põhjust. Turba odavus teiste kütuseliikidega võrreldes võiks ju sääraseks põhjuseks olla. Tartus, kus Fortum kasutab turvast (ja puitu), on soojahind 53,35 eurot pluss käibemaks, kuid gaasi rakendavates kaugküttepiirkondades on hinnad ligikaudu 30 protsenti ja õli kasutavates isegi kuni 60 protsenti kõrgemad. Just sellepärast võiks turbale kui kohalikule kütusele mõnevõrra vastu tulla.
Kuid tegelikult on asi hoopis vastupidi. Nimelt ei soodusta praegune soojahindade kooskõlastamise süsteem tegelikult odavamate kütuste kasutamist. Paradoksaalsel kombel eelistavad soojatootjad hoopis kallimaid kütuseid. Kasumimarginaal, mida soojatootjad teenida võivad, on neile ette antud ja kui kütusele kulub rohkem raha, on ka lubatud kasum suurem. Turg on igal juhul tagatud – torud on ühendatud, ja klient jalgadega soodsama pakkuja poolt hääletada ei saa. Ilmselge, et säärane olukord ei ole kasulik elanike rahakotile ega vasta tegelikult ka seadusandja arusaamale, kuidas asjad olema peaks.
Turvas • 0,34% kõikidest turbamaadest Euroopas on kasutuses kütteturba tootmiseks • 50% kaevandatud turbast Euroopas kasutatakse energeetikas • 40+ väike- ja keskmise suurusega ettevõtet toodab Euroopas katlaid ja teise seadmeid turba katlamajadele • 90% turba energiaettevõtetest on väikese või keskmise suurusega ettevõtted (SME-d) • Rikutud soodest kaevandatud turba CO2 heide energiaühiku kohta on 35% väiksem kui kivisöel ja 25% põlevkivi puhul. Allikas: EPAGMA
2 Turbaleht
Turbatööstus rühib edasi oma teed pidi Eesti Turbaliidu liikmeks olevad turbakaevandajaid ja tootjaid seisavad üsna sarnaste probleemide ees kui teisedki tootmisega tegelevad ettevõtted. Erki Niitlaan, Eesti Turbaliidu tegevdirektor Kuna turbatööstus on nišitööstus, on meil terve hulk n-ö oma probleeme, mis samas on üsna sarnased teiste tootjate-
ga. Kuigi meil räägitakse palju Eesti ettevõtjasõbralikkusest, siis sageli tundub olukord hoopis vastupidi olema.
Kindlasti on nüüd neid, kes tahavad kohe vastu vaielda ja hakkavad loetlema e-riigi, selge maksusüsteemi või rohkete ettevõtlustoetuse voorusi. Väidan, et tööstus ei vaja toetusi nii palju kui mõistlikku ja operatiivset asjaajamist. Tööstuse arendamine nõuab spetsialiste Olen 100% nõus Priit Perensi seisukohavõtuga 13. novembril Postimehes ilmunud artiklis „Eesti vajab tööstust”. Kuigi pealkiri räägib iseenda eest, tsiteeriksin ka paari lõiku: „Esmalt peaks riik tagama liigsete regulatsioonideta majanduskeskkonna, kus järelevalvet tegevad ja lube jagavad ametnikud on huvitatud kohalikule ettevõtlusele võimalikult soodsate tingimuste, mitte formaalsete takistuste loomisest, et pärast ei peaks valede otsuste pärast vastutama.” Hirm võtta vastutus on maetud korduvate ja ennast kordavate dokumente, tõendite, uuringute, hinnangute jms paberivirna alla. Lisaks sellele on igal kolmandal isikul kogu protsessis sageli suurem sõnaõigus kui arendajal või objektiivsetel asjaoludel. Järjest uute formaalsete regulatsioonide kehtestamine ja bürokraatia hoogne kasvatamine on sümptomaatiline. Olen ikka öelnud, et riik ei tegele enam ammu valdkonna probleemide lahendamisega, vaid enda probleemide lahendamisega valdkonnas. Tööstuse arendamine nõuab spetsialiste nii ettevõtetes kui ka riigi aparaadis. Osundades taas Priit Perensile peaks riik looma baasi kõrgetasemelise kõrghariduse pakkumiseks. Siin tuleb arutleda teatud alade, ennekõike mõnevõrra unarusse jäänud tehnilise kõrghariduse eelisarendamise üle. Viimane on just tööstuse jaoks elulise tähtsusega, sest kõikvõimalikke finants-, projekti-, haldus-, personali- jms „juhte” on meil piisavalt. Kahjuks peaspetsialistidele üldküsimustes tootmist rajada ei saa. Ja kui ka riigiaparaadis erialaspetsialiste napib, jääbki prioriteediks regulatsioonides näpuga järje ajamine ja väärtuste ümberjagamine, mitte selle juurdeloomine. Keskkonnatasu tekitab küsimusi Turbatööstusest rääkides ei saa ümber ega üle keskkonnatasude teemast. Turbaliit saab keskkonnatasude vajalikkusest aru. Millest aru ei saa ja suhtume hukkamõistvalt on see, kuidas keskkonnatasusid seni kehtestatud on. Tasude tõstmise põhjendused ja mõju analüüsid ei saa tegelikust majandusest sageli palju kaugemal olla. Ametiasutused, kes
Erki Niitlaan.
vastavaid analüüse teevad või tellivad, ei olegi seadnud endale eesmärgiks maksustatavaid sektoreid tõepäraselt kirjeldada, kuna see võiks viia järelduseni, et tasu ei saagi tõsta. Keskkonnatasude osas on ääretult oluline silmas pidada kahte aspekti. Esiteks põhjendatakse mistahes tasu tõusu kui püüdu vähendada keskkonnamõju. Paraku see nii ei ole. Tõsi, on terve rida keskkonnatasusid, mis selles suunas töötavad, näiteks eelkõige erinevad saastetasud. Kaevandaja jaoks oluline kaevandamisõiguse tasu, mida kogutakse väljakaevatava maavara ühiku pealt, on aga klassikaline omaniku kümnis, millel on eelkõige majanduslik, mitte keskkonnaalane mõju. Ilmselt vajab viimane väide selgitamist. Maavara või kaevandamisel saadud kaevis ei ole reeglina väärtus omaette, vaid sisend erinevate toodete valmistamiseks. Muutes sisendit läbi kõrgema tasu kallimaks, omahind tõuseb ja nõudlus antud toote järele langeb. Kuna aga turg püsib, siis asendatakse see analoogsete toodetega, mis sageli on imporditud. Seega ei saavuta me midagi muud, kui vähendame oma majanduslikult ka-
ka mõne jaoks sellist vanamoodsat tootmist nagu on turbatööstus. Kõik ei taha olla IT-mehed või projektijuhid. Mõni tahab teha näiteks maailma parimaid turbatooteid ja olla selles tubli, nagu meie liidu liikmed on. Seega tuleks hoolitseda selle eest, et elu igal pool ja igas valdkonnas edasi läheks. Riik teenib maksudelt Põhjus, miks tasub keskkonnatasudest nii palju rääkida, on see, et koos aktsiisidega on need ühed paindlikumad ja lihtsamini muudetavad maksud. Käibemaksu, tööjõumaksude või ettevõtluse maksude muutmine nõuab suurt poliitilist tahet, eelarve planeerimist ja eeltööd. Keskkonnatasu tõsta on aga lihtne ning laiema avalikkuse silmis alati tänuväärne tegevus. Paraku ei räägita seejuures, kui palju riik tervikuna ühelt või teiselt maavaral baseeruvalt sektorilt teenib. Nii näiteks maksavad turbaettevõtted iga kaevandatud turbatonni kohta oma väärtusahela jooksul kokku 9–11 eurot erinevaid makse, mida ei olegi nii vähe. Keskmine kaevandamisõiguse tasu sellest oli 2014. aastal aga 1,28 €/t.
Igal kolmandal isikul on kogu protsessis sageli suurem sõnaõigus kui arendajal. sutava ressursi varu ja jagame turgu ümber. See probleem ei ole ainult meil. Soomes kehtestati paar aastat tagasi turba kasutamisele sooja- ja elektri tootmisel kütuseaktsiis, mille tulemusena asendati paljudes katlamajades turvas imporditava kivisöega. Keskkonnamõju kasvas, tööhõive ja riigi sissetulek vähenesid ja riiklik turbafirma sattus majanduslikesse raskustesse. Sel sügisel see aktsiis tühistati. Kui nüüd korraks Priit Perensi juurde tagasi pöörduda, siis Eesti vajab tööstust ja mitte ainult idu-, IT-, geenijms ettevõtteid, vaid võib-olla
Kui liialt suur keskkonnatasu, mis võrreldes kõigi teiste kuludega võib-olla paistabki väike, surub mõne ettevõtte konkurentsist välja, nagu praegu sadamatest kaugemal asuvate ettevõtetega juhtub, on tegelik kaotus palju suurem kui võit. Ei taha asjata viriseda, aga 2000ndate aastate algusest alates on Eesti turbatööstuse mahud langenud, kuid Lätis ja Leedus hoogsalt tõusnud ja küsimus ei ole toodete kvaliteedis. Eri kulukomponentide analüüs näitas, et tootmine ja vedu Eestist on lõunanaabritega võrreldes lihtsalt kallim. Praeguseks on suuremad
vaidlused keskkonnatasude üle selleks korraks muidugi läbi ja tagantjärele tuleb tunnistada, et diskussioon oli sisulisem kui varasematel kordadel. Kuid samamoodi tuleb ka tõdeda, et huvi seista ühe või teise sektori hea käekäigu eest või riigi huvi eest laiemalt taandub, kui see tingib vajaduse minna kompromissile oma poliitiliste ambitsioonidega. Pean silmas seda, et mitmed mäenduse valdkonna ettevõtted on ka tegelikult asetatud olukorda, kus nende tegevuse jätkamine on ohus, sest hoolimata esitatud faktidest kehtestas riik keskkonnatasud suurema tõusuga, kui oli tööstusepoolne ettepanek. Seetõttu on äärmiselt oluline, et läbirääkimiste käigus partneritele antud lubadustest nüüd riik ka kinni peab ja seeläbi ettevõtete olukorda parandab. Eesti turbatööstus 15 aasta pärast Loodetavasti on Eesti turbatööstuse olukord 15 aasta pärast parem praegusest. Kuid kui veidi analüüsida, siis ühtegi tööstusharu ei saa vaadelda väljaspool üldist majandusvõi ühiskonna arengut. Võib arvata, et ka tulevikus tahavad inimesed süüa, sh üha enam ökoloogiliselt puhast toitu ning tarbida energiat. Kõiges selles on turbal oma kindel roll. Eesti turbatööstus on 15 aasta pärast paljuski selline, milliseks me täna teda kujundama hakkame. Väidan, et oleme jõudnud punkti, kus meil oleks aeg vanadest probleemidest üle saada ja nentida, et „need küsimused” on nüüd suures osas lahendatud ning defineerida uued ülesanded, millele edaspidi keskenduda. Nii näiteks on keskkonnaministeeriumis praegu koostamisel kasutatavate soode nimekiri. Selle valmimisel peaks saama kaevandamise ja keskkonnaga seotud põhimõttelised küsimused ja vastuolud lahendatuks lugeda. Kuigi turba kaevandamine on soode ökoloogilist seisundit mõjutavatest teguritest kõige väiksema osakaaluga, on ta sageli enim fookuses. Olgu meenutuseks öeldud, et kõigist maaparanduslikest töödest moodustab metsanduslik soode kuivendamine ligemale 60%, põllumajanduslik peaaegu 40% ning turba kaevandamine ainult mõne protsendi. Kuna kasutatavate soode nimekirja arvatakse ainult alad, mis on rohkem või vähem inimtegevuse poolt mõjutatud või lausa rikutud ja olulist looduskaitselist väärtust ei oma, ei saa keegi enam väita nagu turbatööstus ohustaks meie soode seisundit. Loomulikult
Turbaleht 3 tuleb ka tulevikus igal üksikjuhul pöörata keskkonnaküsimustele tähelepanu, kuid siis on juba tegu tehniliste küsimustega. Turbavaru vajab päästmist Peamine probleem, mida me peame kohe lahendama hakkama, on turbavaru päästmine. Meil tuleb leida lahendus, kuidas maksimaalselt kasutada ära kadumisele määratud turbavaru, mis metsa- ja põllumaaks kuivendatud aladel mineraliseerub. Turvas, nagu mistahes taimne materjal, hakkab õhuga kokkupuutes pärast veetaseme langetamist kõdunema. Protsess kulgeb küll aeglaselt, aga jätkub kuni orgaanilise aine lõppemiseni. Hinnanguliselt haihtub Eestis turvasmuldadega metsa- ja põllumaadelt igal aastal õhku kolm korda rohkem turvast kui kaevandatakse. Näiteks 2012. a valminud uuringus nendib Põllumajandusuuringute Keskuse Mullaseire Büroo, et ~30% kunagistest turvasmuldadest täna enam seda ei ole ja tuleks ümber klassifitseerida. Sellel protsessil on negatiivne keskkonnamõju ilma majandusliku kasuta. Turbavaru eest tasub võidelda, sest koguseliselt võrrelduna on Eesti aktiivsetes turbamaardlates peaaegu sama suur süsiniku varu kui on aktiivses põlevkivivarus, vastavalt 280 ja 350 miljonit tonni. Kuigi isegi maksimaalse pingutuse korral suudaksime me päästa ehk ära kasutada sellest ainult väikese osa, oleks see pingutust väärt. Riik peab uue Energiamajanduse Arengukava (ENAMK) raames senisest rohkem turbale tähelepanu pöörama. Vaja on panustada uute tehnoloogiate arendamisse, et rikutud soodest turvas kiiresti kätte saada, et seejärel alad taastada ning ühtlustada turba ja taastuvate kütuste kasutamise reeglistik. Praeguse korra juures on näiteks paradoksaalne, et puit, mis on kasvanud kuivendatud sooalal, loetakse taastuvaks ja saab toetusi hoolimata sellest, et mõne metsa põlvkonna järel on õhku paisatud nii metsa kasvamise ajal seotud kui ka kunagi turbas olnud süsinik. Kui aga sooviksime turba ära kasutada, siis seda taastuvaks ei loeta, kuigi lõppbilanss on sama. Turbatööstusel ei ole ambitsiooni astuda põlevkivitööstuse kandadele või hakata puitu turult välja sööma, kuid näiteks suure osa kütteks kasutatavast importgaasist võiks kohaliku turbaga asendada küll. Eesti on väike riik ja me peaksime suutma tegutseda hoopis paindlikumalt kui teised ja läbi selle saavutama konkurentsi eelise. Kuigi turbatööstus on ja jääb nišitööstuseks, oleks meil võimalik Eesti majandusse ja keskkonda palju rohkem panustada, kui meil seda seni teha lubatakse.
Pehme pinnas vajab ümberehitatud masinaid Masinate ümberehituseks on lisaks tahtmisele, rahale, masinale ja hoonele vaja ka teadmisi ning töötegijaid. Signe Kalberg Igasugune tootmine vajab tehnikat ja sageli ka üsna erilist, mida isegi tänapäeval niisama lihtsalt saada ei ole. Nii vajab näiteks turbatööstus ekskavaatoreid ja traktoreid, mis rabas ära ei upuks. Kuna seeriatootmises selliseid masinaid ei ole, siis tuleb need ise valmistada või ümber ehitada. „Kobelco ekskavaatoritel on turbatootjate hulgas väga hea maine tänu nende masinate töökindlusele ja väikesele kütusekulule. On vaid üks probleem – ekskavaatoritehased ei valmista reeglina nii laiade roomikukilpidega ekskavaatoreid, kui neid rabades vajatakse,” ütleb Konekesko Eesti AS-i ehitusmasinate müügijuht Jaak Veski. Konekesko on Jaapani ettevõtte Kobelco roomikekskavaatorite müüja Soomes ja Baltimaades. Raam ja roomikukilbid laiemaks Veski lisab, et töö turbaraba pehmel ja õõtsuval pinnasel eeldab selliseid masinaid, millel on väike pinnase erisurve, keskeltläbi 0,2–0,25 kg/cm2. Sellise madalama erisurve tagavad suure kontaktpinnaga roomikud. Siin tulevadki appi Eesti ettevõtted, kellel on oskusteave ja töövahendid ekskavaatorite alusvankrite modifitseerimiseks. Ekskavaatoritele paigaldatakse laiad roomikukilbid, vajadusel tehakse ka ekskavaatori raam laiemaks, et oleks tagatud masina parem stabiilsus. Veski sõnul on 14 aasta jooksul Konekesko Eesti turbatootjatele selliseid ümberehitatud, 14 ja 21 tonni kaaluvaid ekskavaatoreid müünud ~20 tükki. „Pikaaegne koostöö on meil AS-iga Ahtol, kus töökoja juhataja Toomas Kuusk arvutab välja vajalike tööde mahu ja maksumuse ning juhib ja kontrollib nende tööde läbiviimist oma töökojas,” kiidab Veski koostööpartnerit. Käesoleva aasta juulikuus jõudis üks AS-i Ahtol ümberehitatud ekskavaator Läänemaal tegutseva turbafirma AS Torf masinapargi täienduseks, Kobelco ekskavaatoreid on firmal töös juba mitu. AS Melkan on põhiliselt ümber ehitanud roomikekskavaatoreid ja -traktoreid. „Selliseid ümberehitusi on tulnud teha seetõttu, et me teeme ise rabaehitusi ning -re-
Foto: Baltem
monte ja on tähtis, et masinad soose ei vajuks. Ka on olnud sõpru ja tuttavaid, kes on nende probleemide tõttu mures ning oleme neid aidanud,” ütleb AS-i Melkan juhataja Uno Laur. Sellise masinate ümberehitusega on firma tegelenud nõukaajast alates, muidugi vastavalt vajadusele. Nõudlus on piiratud Lauri sõnul on selle valdkonna nõudlused küllaltki piiratud, kuna Eesti on liialt väike, et sellise asjaga tootvalt tegeleda. Sellist ümberehitust tehakse lihtsalt lisana põhitegevuse kõrvalt. Melkani juht tunnistab, et nõudluste ja pakkumiste suhe on lühidalt selline: juttu on olnud palju, aga konkreetseid tellimusi suhteliselt vähe. „Masinate ümberehitusi oleme teinud Eesti firmadele, kes tegelevad turba ja turbarabadega. Mõned masinad on tehtud ka Venemaale. Enamiku oma masinapargist oleme ümber ehitanud. Sellel teemal on olnud kõnelusi on ka mõnede Euroopa riikide selle ala esindajatega, kuid need on jäänud vaid juttudeks,” ütleb Laur. Masinate ümberehitamisega on Lauri ütlust mööda selline lugu, et ehitades ümber uut masinat, on teatud asjad tunduvalt lihtsamalt teostatavad kui kasutatud masinate puhul.
Et rasked masinad pehmel pinnasel sohu ei vajuks, on neid vaja ümber ehitada.
„Ega selline ümberehitus väga hirmuäratav ei ole, on vaja ainult tahtmist, teadmisi, masinat ja muidugi raha ning hoonet töö teostamiseks. Teadmisi selles mõttes, et ühest küljest peavad need olema tehnilised ja teisalt on vaja teada pehmelt pinnaselt töötamise eripära masina suhtes,” selgitab Laur. Üks firmasid, kus tavalisi
masinaid ümber ehitatud sootingimustele, on AS Baltem. Selle juhatuse esimees Meelis Mitt ütleb, et firma Läti osakonnas on sellist ümberehitust tulnud teha kolm-viis korda aastas. Baltem on ümber ehitanud 13-tonniseid Komatsu roomikekskavaatoreid (Komatsu PC130 ja PC138) ning 12-tonniseid buldoosereid Komatsu D51EX/PX. Ümberehituseks
masin demonteeritakse, alusraam lõigatakse lahti, pikendatakse ja laiendatakse ning keevitatakse uuesti kokku. Masin monteeritakse taas kokku, paigaldatakse täiendavad kande- ja tugirullikud, pikemad roomikuketid ning laiemad kuni 1400 mm laiused kilbid. Ikka selleks, et masin suudaks soos töötada.
• Kütusesääst viie aasta jooksul kuni 40000 € • Tehnilised lahendused vastavalt kliendi soovidele • Helista ja küsi lisa! Jüri Joost 506 6037 Jaak Veski 505 1206 Enn Riive 5886 2414
Konekesko Eesti AS www.konekesko.ee
4 Turbaleht
Logistikast oleneb turbamüügi edukus Eesti turbatootjad kasutavad turba transportimisel välisriikidesse nii laevu kui ka autotransporti, konteinereid merel ja raudteel ning mingil määral ka raudteed. Lõviosa veetakse välja aga sadamate kaudu. „Kuna Pärnu linna ümbritseb palju turbarabasid, siis on ka Pärnu sadam suurim turba käitleja Eestis,” ütleb AS-i Pärnu Sadam juhatuse liige Mati Einmann. Pärnu kaudu saadavad oma toodangu laia maailma Tootsi Turvas AS, Prelvex AS, Kraver AS, Nurme Turvas AS, Jiffy Products Estonia AS, ASB Greenworld, ERA Valdus AS, Halinga Maaparandus OÜ, Ramsi Turvas AS ja Strenge OÜ. Eestimaa turvas viiakse Einmanni sõnul Hollandi, Belgia, Saksamaa ja Prantsusmaa sadamatesse, aastas lastitakse turbaga umbes 90 laeva. „Turba osakaal käibest moodustab 10–12%. Aastad pole vennad ja teadagi sõltub turbatootjate töö palju ilmast. Kui 2012. aastal lastis Pärnu Sadam 550 000 m3 (1 m3 = 0,3 tonni) puisteturvast ja mullu oli selleks koguseks 500 000 m3, siis sellel aastal on 10 kuuga 550 000 Tänavu on sadama käive10 kuuga olnud 1,5 miljonit tonni, millest 0,19 miljonit on olnud turvas. Aastas lisandub lastitud lahtisele turbale keskmiselt 16 000 alust ehk 16 000 tonni ehk ca 50 000 m3 pakitud turvast aastas.” Turba vedamise sadamasse korraldavad kliendid ehk siis turbatootjad ise. Sadama ülesandeks jääb Einmanni selgitust mööda kauba ladustamine turbaangaaris ja laeva laadimine, mis toimub rataslaadurite ja mobiilkraanaga, ühe laeva laadimiskiiruseks on kuni 1000 m3 turvast tunnis. Et vähendada turba lendumist, ehitati selle hoiustamiseks 5000 m2 suurune kinnine angaar, mis mahutab korraga kahe laeva jagu kaupa. „Pärnu sadam on ainuke Eestis, kus toimub puisteturba hoiustamine kinnises laos. Tänu sellele oleme oluliselt vähendanud turbatolmu lendumist turba käitlemisel. Lisaks oleme paigaldanud kaile nn veekardina, mille ülesandeks on takistada turbatolmu lendumist laeva laadimise ajal. Veel on plaanis tolmu vähendamiseks hankida veekahur, et ebasobiva tuule suuna korral saaks veejuga suunata ja sellega takistada tolmu lendumist,” ütleb Einmann.
Turbatoodete eksport Eestist • Eestist eksporditakse turbatooteid 60-70%. • Peamine eksport toimub laeva- ja autotransporti kasutades, vähesel määral ka raudteed pidi. Raudteetransporti kasutatakse eelkõige SRÜ suunal.
Kunda Sadam
Muuga Sadam TALLINN
Paldiski Sadam Lehtma Sadam Kärdla
Sillamäe Sadam Jõhvi
Rakvere
Narva
Rapla
Haapsalu
Paide Jõgeva
Virtsu Sadam Pärnu Kuressaare
Roomassaare Sadam
Viljandi
Pärnu Sadam
Tartu
Põlva
Valga
Võru
Puisteturvas: Saksamaa, Holland, Belgia, Prantsusmaa. Pakendatud turvas: Hispaania, Portugal, Itaalia, Tuneesia, Egiptus,Emiraadid , Saudi Araabia, Israel, Lõuna-Korea, Austraalia, Tai, Uus-Meremaa, Peruu, Uruguai, Venemaa, Kirgiisia.
Allikas: Eesti Turbaliit Foto: Kunda Sadam
Parimatel aastatel on Kunda sadamast lastitud aastas isegi 100 000 tonni turvast.
Turba kogused on kasvanud AS-i Saarte Liinid koosseisus on 16 sadamat kuues Eesti maakonnas, kaubalaevu teenindavad põhiliselt Roomassaare, Virtsu, Rohuküla ja Heltermaa sadamad. Firma müügijuhi Ants Tammlehe sõnul veetakse turvast välja just Roomassaarest ja Virtsust. „Virtsu sadamast saadab puisteturvast Hollandisse Strenge OÜ. Meie sadamas on lastitava puisteturba kogus aastatega kasvanud, aastasest kaubakäibest moodustab see 7,9 protsenti,” ütleb Virtsu sadama kapteni ülesannetes olev Valdur Häng. Kaks päeva enne lastimistööde algust
tuuakse kaile 2000 tonni turvast, seal see aunastatakse laeva saabumiseni. „Aastas lastime turvast 12–15 laevatäit, keskmiselt üks laev kuus. Lastime mobiilse kraanaga, tõstukile toimub turba ettelükkamine sadama tehnikaga,” kirjeldab Häng turba lastimist. Hollandisse saadab lahtise freesturba MV Turvas OÜ Roomassaare sadama kaudu. Kuu jooksul lastitakse Roomassaare sadama direktori Renno Tammlehe sõnul 2–3 laevatäit, võrreldes varasemate aastatega on väljaveetava turba kogus kasvanud. Sadama aastasest kaubakäibest moodustab see 13,5 protsenti. Nii nagu Virt-
sus, toob kauba saatja turba sadamasse, kallab kaile ja kauba saatja sahk aunastab selle. Edasi läheb tööjärg juba sadama operaatori kätte, kes hoolitseb selle eest, et turvas kailt hüdrolaaduriga laeva saaks. Kunda sadamast Hollandisse 20 aastat vana Kunda sadamast on kasvu- ja põllumajandusturvast laevadega välja veetud eelkõige Hollandisse 15 aastat. „Turvas on meie jaoks selle aja jooksul olnud püsikaubagrupp. See on loomulik, kui saame sadama üles ehitada kohalikule tööstusele ja selle teenindamisele,” ütleb Kunda sadama direktor Alek-
võimalikult lihtsaks. Nikolajevi sõnul tuuakse väljaveetav turvas veokitega kai peale, laeva mahub 3000–5000 tonni turvast ja vajaminev kogus koguneb paari päevaga. Greifer-kraana suudab kaile kogutud turba laeva ümber laadida 17–20 tunniga ehk 150–200 tonni turvast tunnis. Töö planeerimine algab umbes paar nädalat enne laeva lastimist, logistik kooskõlastab kuupäeva ja laeva graafiku. Nädal enne laeva tulekut käib veel kellaaegade täpsustamine. Selleks ajaks, kui laev sildub, peab turbaaun kail juba olemas olema ja laadur valmis tööd alustama. „Puisteturba puhul peame arvestama ka ilmaoludega. Kuna kuiv turvas kipub tugeva tuulega lenduma, siis ollakse valmis seda kastma, vahel tuleb ka loodus ise appi ja vihm muudab turbaaunas pealmise kihi nii raskeks, et see mööda sadama territooriumi tuulega laiali ei lendaks,” ütleb direktor. Sellegipoolest tuleb alati pärast turba laadimist teha sadamas turbajääkide koristus. Logistika kujundab hinda Sauga vallas Nurmel asuva turba kaevandamise, lillemuldade ja substraatide tootmise osaühingu ASB Greenworld Eesti juhi Jüri Tiidermanni sõnul kasutavad turbatootjad turba transportimisel praktiliselt kõiki transpordiliike. Kui laevadega veetakse turvast eelkõige Saksamaale ja Hollandisse, siis raudteedpidi transporditakse turvast peamiselt SRÜ riikidesse.
Foto: Pärnu Sadam
Pärnu sadam on ainuke Eestis, kus toimub puisteturba hoiustamine kinnises laos.
sander Nikolajev, kes nimetab Kundat eelkõige regionaalsadamaks, mille käibest lõviosa moodustab puit. Puisteturba osakaal sadama käibest on väike, direktori arvutuste järgi on tänavune prognoositav kogus 60 000 tonni, mis moodustab üldisest käibest 2,7 protsenti. Parimatel aastatel on aga siinsest sadamast lastitud aastas isegi 100 000 tonni lahtist turvast. „Ühes kuus sõidab sadamast välja 2–3 turbalastis laeva, oma toodangu saadavad nii tarbijani Rakvere Põllumajandustehnika, Prelveks AS ja Vestur OÜ, kes turvast kaevandavad Lääne-Virumaal. Turba käitlemine on tehtud
Turbakonteinerid liiguvad kõik läbi Muuga terminali, puisteturvast käideldakse peamiselt Pärnu, Paldiski, Kunda ja Muuga sadamates, kuigipalju lisaks veel Hiiumaal asuvast Lehtma ja Virtsu sadamast. Sadamatesse jõuab turvas autotranspordiga. Logistika on turbatootjatele väga oluline, kuna sellest oleneb müügi edukus. Tiidermanni ütlust mööda moodustab lõpptoote hinnast kliendi juures peaaegu 50% logistika/ transpordi maksumus. See tähendab, et pidevalt on vaja otsida uusi lahendusi, vähendamaks transpordikulu. Näitena toob Tiidermann järgmise juhtumi. „Tänaseks on tekkinud
Turbaleht 5 olukord, kus sisuliselt on Eesti turbatootjad pakendatud turbatoodete osas Kesk-Euroopa turgudelt välja surutud. Probleemiks on transport. Läti ja Leedu on kahjuks geograafiliselt 200–400 kilomeetrit turgudele lähemal. Mis tähendab, et kliendid, kes enne ostsid pakendatud turvast Eestist, on nüüd ümber orienteerunud lõunanaabrite ettevõtetele,” selgitab ta. See tähendab, et ainus võimalus Eesti tootjatele on töötada kaugematel turgudel nagu näiteks Aasia, kuna konteinertransport näiteks Lõuna-Koreasse ei erine hinnalt Lätist ega Eestist. Logistikat korraldatakse erinevalt. Puisteturba veol korraldavad selle enamasti ostjad, kuna klientideks on
suured Euroopa substraatide tootjad, kes ostavad sisse miljoneid kuupmeetreid ja seetõttu on neil vedude korraldajateks lepingulised reederid. Konteiner- ja autotransport on üldjuhul Eesti tootjate korraldada. Eesti turvas jõuab üle maailma Eestis on suuremad turbatoodete eksportijad AS Tootsi Turvas, AS Jiffy Products Estonia, ASB Greenworld Eesti OÜ, AS Nurme Turvas, Kekkila Eesti, AS Prelvex ning AS Ramsi Turvas. Eestist eksporditakse ligi 80% aasta toodangust, mis on ligi 600 000 tonni või 2,8–3 miljonit m3. Geograafia, kuhu Eestimaal valmistatud turbatooteid väl-
ja veetakse, on Tiidermanni sõnul väga-väga laialdane. Enamik puistetoodangut eksporditakse Saksamaale, Hollandisse, Belgiasse, Prantsusmaale. Pakendatult turba nimistu on väga lai: Hispaania, Portugal, Itaalia, Tuneesia, Egiptus, Emiraadid, Saudi Araabia, Iisrael, Lõuna-Korea, Austraalia, Tai, Uus-Meremaa, Peruu, Uruguai, Venemaa, Kõrgõzstan jne. See on ainult väike osa maadest ja riikidest, mida Tiidermann üles loetleb. Pea 20 riiki toodangut eksportiva Greenworld Eesti peamised ekspordipartnerid on Saksamaa, Tšehhi, Skandinaavia maad, Hispaania, Maroko, Tuneesia, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia. Eesti turule jõuab Greenworldi too-
dangust napp kuus protsenti. Pärnu sadama kaudu veetakse välja kolmandik Nurmel valmistatust. „Turbatoodete ekspordi teebki eriliseks ilmselt eelkõige selle geograafia. Kui me vaatame Eesti Vabariigi väliskaubanduse bilanssi, siis domineerivad ekspordimaadena eelkõige Soome, Rootsi, Taani jne. Meil, turbatootjatel- ja töötlejatel on tegu terve planeediga, kui nii võib öelda.” Kuna paljude riikide nõuded ja bürokraatia on erinevad, siis tulenevad põhilised probleemid üldjuhul impordilubade vormistamisel. „Kas neid saab nimetada isegi probleemideks, ilmselt õigem oleks nimetada seda segaduseks,” märgib Tiidermann.
Tallship organiseerib laevaveo 16 aastat on transpordi- ja logistikateenuseid pakkuv OÜ Tallship, mille peakontor asub Tallinnas ja harukontor Pärnus, Eesti turbatootjatel aidanud turvast transportida nii meritsi kui ka autotranspordiga maismaad pidi välisturgudele. Firma juhatuse liige Sergei Komoza sõnul on eesmärk pakkuda professionaalset kaupade transportimise teenust ukselt ukseni meritsi, maismaa ja õhu kaudu. „Turba ekspordiks oleme aidanud organiseerida laevavedu Sillamäe, Kunda, Muuga, Pärnu, Lehtma, Virtsu ja Roomassaare sadamatest. Ühes kuus lastitakse turbaga keskeltläbi 10–15 laeva,” märgib Komoza.
Kuna OÜ Tallship omab tütarfirmasid Venemaal (Peterburi) – Alandia Transport Ltd. – ja Soomes (Kotka) – OY Fertall Maritime –Ltd., siis kasutades laialdasi sidemeid laevaomanikega maailma erinevates regioonides, suudab firma Komoza kinnitust mööda kindlustada puiste- ja üldkaupade kohaleveo meretranspordiga. „Turbaga lastitud laevad sõidavad Hollandisse ja Saksamaale, sealt jõuab turvas juba edasi mujale maailma,” lisab ta. Prahtimisosakonna koosseisus on spetsialistid, kes korraldavad nii ookeanivedusid panamax-tüüpi laevadega kui ka erinevaid merevedusid Balti, Põhja- ja Vahemerel, samuti Kaug-Ida regioonides.
Jääksoid ootab ees taastaimestamine
Niisugused näevadki jääksood välja, kui nende korrastamiseks midagi ette ei võeta. Foto: Herdis Fridolin
Aastaks 2020 on kavas riigi maal, mäeeraldistest väljas asuvate ja kaevandamise tagajärjel tekkinud jääksoode korrastamine vähemalt 2000 hektaril. Signe Kalberg „Eesti märgaladest üle 6000 hektari on rikutud veeökosüsteemi ja hüdromorfoloogilise veerežiimiga turbaalad, millel pole enam kaevandamisväärset turbavaru ja mis pole ka looduslikult taastaimestunud. Märgalad on oluline osa veeökosüsteemist ning on otseselt seotud veekogude hea seisundi saavutamisega. Ilma taastaimestumata on nimetatud aladel kõrge CO2-heide. Mahajäetud turbatootmisaladel taastatakse märgalad kui looduslik veeökosüsteem ja looduslik hüdroloogiline veerežiim, et luua eeldused veekogude hea seisundi saavutamiseks. Paraneb kaitstavate liikide ja elupaikade seisund, mis panustab otseselt elurikkuse säilimisse ja rohelise infrastruktuuri toimimisse.” Nii on kirjas eurotoetuse kasutamise partnerlusleppes, mille on kiitnud heaks Euroopa Komisjon. „Meil on jääksoode taastamise plaan, mille elluviimiseks oleme taotlenud EL-i kaasabi. Partnerlusleppes on kirjeldatud, miks me selle suure töö oleme ette võtnud ja milliste tulemusteni tahame jõuda,” selgitab keskkonnami-
nisteeriumi maapõue osakonna peaspetsialist Talvi Sarv. Meie soodele euroliidu toetus Eestis on valdavalt nõukogude perioodil või peatselt pärast selle lõppu turba kaevandamise lõppemise järel maha jäetud jääksood kogupindalaga ~9800 ha. Sarve sõnul on jääksoode spontaanne taastaimestumine väga aeglane ning fragmentaarne ja ka 20–30 aastat pärast kaevandamise lõppu võib taimestik katta vaid mõne protsendi jääksoo pinnast. Jääksood avaldavad keskkonnale negatiivset mõju (CO2 emissioon, loodusalade killustamine, kohaliku veerežiimi mõjutamine, tuleohtlikkus jm) ning seetõttu on ka seadusest tulenevalt selliste alade korrastamine tänapäeval kohustuslik. Sarv märgib, et Euroopa Liidu rahastamisaastateks 2014– 2020 on EL-i meetme „Saastunud alade ja veekogude korrastamine” vahenditest eraldatud Eestile jääksoode korrastamiseks 9,278 miljonit eurot, millele lisandub 15% Eesti-poolset omafinantseeringut. Rakendusüksuseks, kelle kaudu toimub rahastamine, on KIK ja konkreetsed projektid koos korrastamistöödega tellib RMK. Raha on planeeritud aastaks 2015 327 059 eurot; järgmistel aastatel (2020. aastani) 2 117 647 eurot aastas. Eesmärk on jääksood korrastada, luues tingimused
ökosüsteemidele omase veetaseme kujundamiseks. Nende soode nimekirja, mida hakatakse taastama, veel pole, küll aga metoodika korrastatavate alade valikuks. Keskkonnaministeerium korraldas riigihanke „Korrastatavate jääksoode valik”, mille võitis Tallinna Ökoloogiainstituut, kes valib nüüd olemasoleva metoodika põhjal välja korrastatavad alad. „Esimene etapp on sellest tööst tehtud ja esmane valik meile esitatud. Nimekiri, mis on aluseks investeeringute kava koostamiseks, valmib 1. juuliks 2015,” ütleb Sarv. Korrastada vähemalt 2000 ha jääksoid Sihiks seatud tulemus on saavutatud, kui projektid on koostatud, tehniline korrastamine on toimunud, turbaaladel on ökosüsteemile omane veerežiim taastatud. Samuti teostatud bioloogiline korrastamine ning taassoostumisprotsess on alanud. Tagamaks korrastatud jääksoodel kujundatud ökosüsteemide toimimist soovitud viisil ja suunas, töötatakse välja ka nende hilisema seire programm. „Jääksoode korrastamise projektide kavandamisel ning tööde läbiviimisel tuleb arvestada sellega, et korrastatud jääksood peavad olema hooldusvabad, s.t edaspidi isetoimivad ökosüsteemid,” ütleb Sarv. Ta lisab, et seni on
ammendatud turbakaevandamisaladel tehtud üksikuid katsetusi sootaimestiku taastamiseks, kuid selline plaan, et korrastame sellise lühikese aja jooksul nii suure pindala, on Eestis esmakordne. „Teadlaste senised katsetulemused väikeste turbaalade taastaimestamisest lubavad ennustada meie suure ettevõtmise õnnestumist.” Millised näevad välja meie jääksood, kui me ise nende korrastamiseks midagi ette ei võta, on näha juuresoleval fotol Lahemaa rahvuspargis olevast Viru rabast, kus turbatootmisala ettevalmistamiseks koostati esimene projekt 1958. a ja freesturba varumine sealt katkestati 80-ndate keskel. Ligi 30 aastat on möödunud, kuid looduslik ilme sellel alal ei ole ikka veel taastunud.
Milline on olukord Eesti Geoloogiakeskus viis aastatel 2005–2008 läbi revisjoni, mille järel saadi teada, kui palju meil mahajäetud alasid on, kus need asuvad, millises seisundis need on ja kas jääksoodes on veel kaevandamisväärset maavara. Mahajäetud alasid • Maardlates 9500 ha • Karjääre 1000 ha • Freesalasid 8500 ha • Nendest vaja korrastada 6000 ha • Aastatel 2014–2020 kavas korrastada 2000 ha EL-i eelarve 2014–2020 • Looduskaitse meetmesse 52,3 miljonit eurot • Saastunud alade ja veekogude korrastamiseks lisaks 41 miljonit eurot • Sellest jääksoode korrastamiseks 10,9 miljonit eurot – EL 85% – Eesti panus 15% Allikas: Talvi Sarv
Kasulikku lugemist • Täpsemalt on tulevikuplaanidega EL SF-i kasutamisest Eestis aastani 2020 võimalik tutvuda aadressilt: http://www.struktuurifondid.ee/ konkreetselt partnerlusleppega http://www.struktuurifondid.ee/public/PA_ EE_20062014_ET.pdf • Juba tehtud projektid, milles kirjeldatud korrastamise tehnoloogia (nii tehniline kui ka bioloogiline) ja korrastatavate jääksoode valikuks koostatud metoodika on aadressil: http://www.envir.ee/et/mahajaetud-turbatootmisalad • Rakenduskavas on 12 prioriteetset suunda, mille hulgas ka veekaitse, kus üks eesmärke jääksoode korrastamine, st toetatakse rikutud veeökosüsteemidega märgalade taastamist: http://www.struktuurifondid.ee/veekaitse-2/ • Viimaste aastate väikeste turbaalade taastaimestamise katsetustest: http://www. botany.ut.ee/bruoloogia/Samblasober16.pdf • Jääksoode korrastamisest on ilmunud raamat „Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine”: http://www.envir.ee/sites/default/files/jaaksood-trykis.pdf
6 Turbaleht
Udo Talur: turvas on mu elutöö Foto: Kristiina Viiron
AS-i Tootsi Turvas puidu- ja turba ärivaldkonna juhi Udo Taluri koduks oli pikka aega soode keskel paiknev Lavassaare. Elades alevis, kus enamjagu inimesi töötas rabas, oli üsna loogiline alustada oma töömeheelu just turbatootmises. Kristiina Viiron „Enamjagu Lavassaare inimesi töötas rabas, tundsin kõiki, nii oli lihtsam töökohta valida,” põhjendab ta. Kuigi tööülesanded on aastatega muutunud ja mees on nüüdseks Pärnusse kolinud, on Udo Talur turbavaldkonnale kindlaks jäänud. „Turvas on mu elutöö,” noogutab mees. „Mul on hea meel, et mul on hästi läinud. Äraminekuks on olnud mitmeid võimalusi, mulle pakuti näiteks Pärnu KEK-is tööd, aga loobusin, sest arvasin, et lojaalsus tasub aastatega ära.” Pärast Vene kroonut asus Udo Lavassaare turbatootmises tööle traktoristina, seejärel tõusis rabameistriks, edasi raudteetranspordi tööjuhiks ning Tootsi Turba Lavassaare jaoskonna juhiks. Nüüdne amet puidu ja turba ärivaldkonna juhina tähendab suu-
resti müügitööd, müügiga tuli palju tegeleda ka Lavassaare jaoskonnajuhina. „Kogu eksporti mineva turba müüsime ise,” täpsustab Udo, lisades, et müük on tema põhitegevusala olnud nii 15 aasta ringis. Niinimetatud nõukaajal läks suurem osa Lavassaares kaevandatud turbast kas otse kütteks või valmistati sellest nüüdseks uksed sulgenud Tootsi briketitehases briketti. Päris palju kasutati turvast siis ka loomadele allapanuks. „Tootsime ka aianditele ning jaemüüki kasvusubstraate,” meenutab Udo. Tol ajal olid hästi levinud abitootmised, mis vähemtasuvate tootmissektorite puudujääki korvasid. Nõnda on Udo talvisel ajal, mil rabas tootmist ei toimunud, olnud ametis ka metallitöökojas. Praegu kasutatakse turvast kütteks võrreldes varasema
AS-i Tootsi Turvas puidu- ja turba ärivaldkonna juhi Udo Taluri töö on kogu aeg turbaga seotud olnud.
ajaga vähem, samuti farmides, seevastu Eesti turbal kasvavad taimed kogu maailmas. „Ekspordime kasvuturbaid hoolega Euroopasse, igal nädalal läheb laev,” märgib Udo.
LOODUSEST INIMESE HEAKS! Õnn on olla soojas toas kui väljas paugub pakane!
Toodame ja müüme KÜTTETÜKKTURVAST, KÜTTEFREESTURVAST, KASVUFREESTURVAST ja AIANDUSTURVAST. Pakume Sinu kodumajapidamisele ja väikekatlamajadele soodsat kohaliku päritoluga kütet TÜKKTURVAST lahtiselt ja pakendatult. Ei ole unustanud ka teie lemmikuid koduloomi, kellele pakume tallides külje aluse kuivana hoidmiseks ALLAPANUTURVAST lahtiselt ja pakendatult.
VÕTA JULGELT ÜHENDUST: AS TOOTSI TURVAS Papiniidu 5, Pärnu Tel. 5383 5045 või krista.toomiste@tootsiturvas.ee Rohkem informatsiooni: www.tootsiturvas.ee
Rohkem turbakütet Turgu tuleb tema sõnul otsida küttefreesturbale, mis varem Tootsi tehase kütmiseks ära kulus. Üldse on mehel südame peal asjaolu, et turvast, millega oleks kõige odavam kütta, kasutatakse kütusena liiga vähe. Liiatigi leidub kütmiseks vajalikku toorainet meie rabades piisavalt. „Arvatakse, et turvas ei sobi kütteks, kuna on taastumatu maavara,” selgitab Udo. Samuti heidetakse Udo sõnul turbaga kütmisele ette süsihappegaasi emissiooni – turbaga kütjatel tuleb osta turbapõletamiseks vajalikke CO2 kvoote – ent samal ajal on Eestis 10 000 hektari jagu turbaväljasid, kus tootmist ei toimu ning mis on avatud juba nõukaajal ja kust lendub atmosfääri pidevalt sedasama süsihappegaasi, mida turbaga kütmisele pahaks pannakse. Praegune seadusandlus katlamajade ümberehitamist turbale ei soosi. Keskkonnainvesteeringute keskus maksab toetust üksnes taastuvale energiale üleminekuks. Ringiehitamisel on soojaettevõtja jaoks takistuseks ka asjaolu, et soojatootja põhjendatud tulukus tohib tänavu olla 6,66% protsenti, olenemata sellest, kas katlas põletatakse kohalikku kütust, millega oleks hind soojatarbijale odavam, või kütust, mis teeb hinna lõpptarbijale väga kalliks. Seetõttu on turbaliit teinud mitmeid ettepanekuid saavutamaks energiamajanduse arengukava strateegilised eesmärgid, viitab Udo Talur. Nende seas on näiteks kehtestada KIK-i investeeringutoetus ka katlamaja turbaküttele ümberehitamise puhul.
Samuti on turbaliidu ettepanek kehtestada soojatootjatele vastavalt tarbimisele (alla 10 000 MWh ja üle 10 000 MWh) referentshinnad. Referentshind oleks piirhind, mida soojatootja ületada ei tohi, aga millest allpool saab ta ise hinnakujundust reguleerida. Sellega võiks soojatootja põhjendatud tulukus olla suurem, samas oleks hind tarbijale aga ikkagi soodsam ja nii jääks ehk nii mõnigi pere maapiirkonda elama ega koliks ülejõu käivate küttekulude tõttu linna ära. „Referentshind soosib tootjat tarbijale odavama hinnaga soojust tootma,” kinnitab Udo Talur. Tootsi Turbale kuulub Eestis seitse väikest katlamaja ning hind on seal paljudest kaugküttepiirkondadest odavam, Lavassaares näiteks on megavatt-tunni piirhind 49.96. „Turbal töötavaid katlamaju võiks olla hoopis rohkem,” märgib Udo, lisades, et tänapäeval töötavad ka turbaküttel katlamajad automaatrežiimil. Ka on moodsatel katlamajadel kütuse vastuvõtud, kust tolm välja ei pääse. „Tuhasus ei ole samuti üle mõistuse suur,” kinnitab Udo. „Tuhaärastus on vaid pool eurot kallim kui hakkpuiduga kütmise puhul. Turba megavatt-tunni hind on aga hakkpuidust kolm-neli eurot odavam.” Seetõttu kuulub turbaküttealane lobitöö samuti Udo igapäevase töö hulka. „Läbirääkimised soojatootjatega käivad, et nad hakkaks turbaga kütma, eks näis, kuidas läheb,” märgib ta. Tootsi Turba suurimad kütteturba kliendid on praegu Väo ja Tartu koostootmisjaamad. Lisaks turbale müüb et-
tevõte kütuseks ka hakkpuitu, mille tootmisega tegeleb Tootsi Turvas aastast 2005. „Algul kasutasime hakkpuitu vabriku katlamajas, aga tõelise hoo sai hakkpuidu valmistamine sisse siis, kui valmisid koostootmisjaamad,” selgitab Udo. Ettevõttel on selle tarvis kaks hakkurit, millega allhankijad tööd teevad. Rappa, kuhu Udo oma tööaastate alguses iga päev samme seadis, jõuab mees nüüd harva, aga vahel siiski – kas tööga seoses või siis hoopis jahile. „Olen nii jahi- kui ka kalamees, aga ei ole jahi- ega kalahull, võtan asja mõõdukalt,” avab Udo lisaks tööga seotud poolele ka eraelulist külge. Tõelisele eestlasele kohaselt – see on huumoriga öeldud – veedab mees palju aega oma maakodus Vändra lähistel. „Mul on hea meel olla vanaisa, tunnen pojapoegadest, üks on kaks ja pool ning teine nelja ja poolene, suurt rõõmu,” muheleb Udo, tõtates järgmisele töisele koosolekule.
Kommentaar Matti Puuronen, AS-i Tootsi Turvas juhatuse esimees ja tegevjuht Udo Talur tunneb ja teab inimesi, see aitab firmat edasi. Udo on hästi usaldusväärne. Meie kliendid usaldavad teda ja jätkavad temaga koostööd. Udo ei jäta asju pooleli. Ta on otseütleja, ei hakka keerutama, vaid ütleb välja, kuidas asjad on. See on minu meelest hästi positiivne.
Turbaleht 7
Turbatootjatel jagub tööd veel aastakümneteks Turbaliidu juhatuse esimehe Jüri Tiidermanni sõnul on täna tekkinud olukord, kus turbatootjatel on vaja ise tõusta jalgadele ja sukelduda turuvõitlusesse, et otsida uusi lahedusi oma toodangu turustamisel. Signe Kalberg Mis on muutunud Eesti turbatööstuses võrreldes viimase 10 aastaga? Turbatööstus on suhteliselt konservatiivne haru ja seal ei ole suurt midagi põhjapanevalt muutunud juba 50 aastat. Aga kui rääkida tõsiselt, siis viimane kümnend on kaasa toonud mitmeid muutusi. Näiteks on kadunud Eesti turba n-ö odavuse eelis võrreldes peamiste konkurentidega Skandinaaviast. 10–15 aastat tagasi andis see faktor tugeva arengutõuke Eesti turbatööstusele. Madalad tootmiskulud ja omahind võimaldasid paisata suured kogused turvas Kesk-Euroopa, eelkõige Hollandi ja Saksamaa turgudele. Tegelikult käis toona suur võidujooks odavate ressursside järel. Ei möödunud nädalat, kus keegi klientidest/treideritest ei külastanud ettevõtteid lepingute sõlmimiseks. Milline on olukord täna? Olukord on oluliselt muutunud. Turg on globaliseerunud, suur hulk toonaseid kliente on kadunud kaardilt. Täna loevad pikaajalised sidemed, töötamine uutel ebatraditsioonilistel turgudel nagu Lähis-Ida ja Aasia. Suuresti on kasvanud konkurents lõunanaabrite Läti ja Leeduga, on tehtud suured investeeringud turba pakendamise tsehhidesse ja tootmispindadesse. Üldiselt peaks märkima ära võib olla kõige peamise muutuse – õnneks on purunenud mugavusmull, milles soojalt istus kogu Eesti turbatööstus viimased 10–15 aastat, kus kliendid jooksid võidu meie toodete järele ja meie õndsa pilguga jälgisime, kuidas täituvad meie kukrud. Täna on tekkinud olukord, kus on vaja ise tõusta jalgadele ja sukelduda turuvõitlusesse, et otsida uusi lahedusi oma toodangu turustamisel.
Kõik siiani tehtu on küll õige, kuid vananenud. Millises suunas liigub Eestis turbatööstus? Ilmselt tööstus liigub suurte muutuste suunas, kuna jätkata samas vaimus ei ole võimalik. Nagu ma eelnevalt juba mainisin, mull on purunenud. Selleks, et olla efektiivne ja
Foto: Heidi Kukk
edukas, on vaja leida juba täna väljundeid uutele turgudele, uutele kontinentidele. Kui ma võtan aluseks minu poolt juhitava ettevõtte ASB Greenworld Eesti OÜ, siis meie ekspordime oma toodangut otse või kaudselt läbi partnerite 56 riiki üle maailma, alustades ühelt poolt Peruuga ja lõpetades teisest maailma otsast Austraalia ja Uus-Meremaaga. Lähenedes globaalselt tänasele globaliseeruvale maailmale – ainult nii on võimalik ellu jääda. Kõik siiani tehtu on küll õige, kuid vananenud, kuna me peame avame oma silmad ja ettevõtted innovaatilisusele. Mõistan, et see on keeruline eelkõige vanema generatsiooni kolleegidele, aga minu arvates siin ei ole muud võimalust. Mil moel seda tuleks teha? On vaja juurutada uusi tehnoloogiaid turba töötlemisel, kuna meie turg nõuab seda. Aiandustootmine on jõudnud tänapäeval tasemele, kus on võimalik taimede tootmine sisuliselt pimedates tingimustes, kasutades LED-valgustust. Taime kasvuks tegelikkuses on vaja kolme valgusspektrit: violett, roheline ja sinine. Selle tehnoloogia eelis on see, et me võime juba täna ehitada kasvõi 100korruselise kasvuhoone näiteks keset Shanghaid ja toota taimi/lilli, salatit vms, vältides nende transportimist kusagilt kaugelt. Loomulikult see on väga futuristlik ja ekstreemne näide, kuid see näitab meie tulevikku. Ja seoses selle näitega on vaja välja töötada uusi kasvupinnaseid, mis baseeruvad üldjuhul 80% turbal selliste tulevikukasvuhoonete tarbeks. Milliste probleemidega seisavad Eesti turbatootjad ja -töötlejad täna silmitsi? Üks suuremaid probleeme on lõputu võitlus keskkonnakaitsjate ja keskkonnakaitse korraldamise printsiipidega Eesti Vabariigis. Turbatootjad ei ole mingil juhul vastu keskkonnakaitsele, pigem oleme selle poolt. Kuid kahjuks on riigis tekkinud olukord, kus keskkonnakaitse on muutunud pahatihti peamiseks prioriteediks ja seda korraldatakse nii-öelda vahendeid valimata. Kaitsealasid on võimalik luua ja laiendada suures plaanis kellegagi kooskõlastamata oma äranägemist järgi, arvestamata maakasutajate arvamust. Tihti saame sellest teada tagantjärele, et selline
Turbaliidu juhatuse esimees Jüri Tiidermanni sõnul liigub turbatööstus ilmselt suurte muutuste suunas, kuna jätkata samas vaimus ei ole võimalik.
ala on moodustatud. Näitena võib tuua Nurme tootmisalad Pärnumaal, kuhu moodustati kaitsealad juba töötavatele maardlatele. Loomulikult üks suur probleem on kvalifitseeritud tööjõud, eelkõige turba töötlemisel. Hetkeprobleemidest võib tuua esile ka logistilised probleemid, mis on tingitud kehtestatud kaubandusembargost Venemaaga. Mis võiksid teie meelest olla need uued tingimused, mida vajavad turbatootmisettevõtted oma ettevõtmise jätkamiseks? Arvan, et peamiseks tingimuseks oleks selge ja läbipaistev dialoog riigiga. Tuleb mainida, et viimasel ajal see dialoog on paranenud ja olnud viljakas. Ma pean silmas keskkonnaministeeriumit. Liit on olnud tihedalt seotud seadusloomega (maapõueseadus). Samuti on olnud vägagi tulemuslikud konsultatsioonid keskkonnatasude seaduse teemadel. Loomulikult nad ei ole olnud alati 100% meile meeltmööda, aga protsess käib ja see on väga positiivne. Kui väline atmosfäär säilib ka tulevikus konstruktiivne ja selge, küll siis ettevõtete tasandil saadakse ka ise hakkama jooksvate muudatustega edasise eksistentsi kindlustamiseks.
Tuleviku ennustamine on tänamatu töö, aga milline võiks olla teie meelest Eesti turbatööstus 25 aasta pärast? Ma arvan, et sellest võiks rääkida tunde. Meie ei tea ilmselt ka ligilähedaselt, kuidas hakkab meie maailm välja nägema 25 aasta pärast. Kas inimesed juba elavad Marsil? Või kas meil on lendavad taldrikud? Oletada ju võib. Üks variant on see, et tööstus kaob 25 aasta pärast planeedilt Maa, kuna teda ei ole enam vaja. Kõik kasvupinnad-substraadid toodetakse sünteetilisest vahust. Ostate 200 grammi pulbrit, lasete mikrouunis vahtu nagu popkorni, kastate märjaks ja isutate lille sisse. Täiesti võimalik stsenaarium. Tegelikult ka see on juba täna osaliselt võimalik, küsimus on täna peamiselt takerdunud taolise materjali omahinna taha. Oleme ikka optimistid ja ütleme, et maailm jääb jätkuvalt tarbima turvast. Kui võtta globaalsest vaatevinklist, siis nagu ma eelnevalt mainisin, turvas on lillede ja köögiviljade aiandustootmise alus. Lähtuvalt sellest, võttes arvesse inimkonna kasvu ja urbaniseerumise kiirust, kasvupinnaste nõudlus peab kasvama ja tegelikult ka kasvab, kuna kõik linnades praegu elavad ja tulevikus elama hakkavad inimesed tahavad ennast ümbritseda rohelusega ja süüa iga päev.
Seega pole töö lõppemist karta? Näiteks mõned arvud. Kui 2000. aastal elas linnades 3,5 miljardit inimest, siis aastaks 2050 ennustab ÜRO elanikkonna kasvu 6,5 miljardile. 2100. aastaks võib Maa rahvaarv ületada 10 miljardit ja 8 miljardit elaks linnades. Ennustuste kohaselt sünnib või rändab arengumaades linnadesse iga nädal 1 miljon inimest. Need inimesed
on enamasti poliitilised, kuna Madal-Saksimaal, kus asetsevad need ressursid geograafiliselt, tuli võimule Roheliste Partei. Viimase aasta jooksul on vastu võetud hulk populistlikke otsuseid, mille tulemusena on sisuliselt peatatud uute lubade menetlemine ja väljastamine. Selle tulemusena on näha teatud võimalusi Eesti tootjatel täita tekkiv uus turunišš mahus ca 500 000–700 000 m3 aastas.
Lähenedes globaalselt tänasele globaliseeruvale maailmale – ainult nii on võimalik ellu jääda. loomulikult ei ole täna veel tarbijad, aga 20 aasta pärast juba on. Nii et üldiselt ma arvan – lähimaks 25 aastaks oleme me kindlustatud tööga. Milline olukord on turbatootmises Euroopas? Tootmine Balti riikides on enam-vähem samal tasemel nagu Eestis, sama võib öelda ka Skandinaavia kohta. Mida võiks ja peaks ära märkima – Saksamaal on järsult hakanud vähenema musta turba tootmine, kuna olemasolevad ressursid (kaetud lubadega) hakkavad ammenduma ning uusi kaevandamise lube ei väljastata. Põhjused selleks
Samas on ka kõige konservatiivsemates riikides hakatud aru saama, et turba kaevandamine ei ole ohuks bioloogilisele mitmekesisusele ega kõrge väärtusega sooaladele, sest sellised alad on kaitse alla ja neid kaevandamiseks ei võeta. Uusi lube antakse juba varem rikutud sooaladele ning turba kaevandamine nendelt on väikese keskkonnamõjuga. Nii on näiteks Saksamaal keskkonnaorganisatsioonid juhtinud oktoobris valitsuse tähelepanu vajadusele hakata rikutud soodest turvast kaevandama, et vältida selle asjatut mineraliseerumist.
8 Turbaleht
Eesti turbast valmivad tõhusad kosmeetilised maskid
Fotod: Kristiina Viiron
Osaühing Turbliss on leidnud kodumaises turbas mõjusa tooraine kosmeetikatoodete valmistamiseks. Sel sügisel turule tulnud ettevõtte valikus on turbal põhinevad maskid: näole, kehale ja juustele.
Kosmeetiliste maskide sari kannab ettevõttega sarnast nime – TurBliss, osaühingut veavad kolm noort naist: Jane Pappel, Margit Naptal ja Sirli Mangus. „Oleme abikaasaga ühe ettevõtte kaudu Sangla Turba osanikud ning seetõttu oli turbavaldkond meile tuttav,” kostab Margit Naptal vastuseks küsimusele, kuidas tekkis mõte hakata turbal baseeruvaid kosmeetikatooteid valmistama. Koostöö turbateadlastega Naptal tõdeb, et ehkki Eestis kasutatakse turvast kütuseks ja taimede kasvatamiseks, siis turbakosmeetika on siinmail pigem tundmatu. Mõningad spaad teevad küll turbaga protseduure, kuid koduseks kasutamiseks tooteid siin seni eriti ei valmistatud. Naised asusid otsima teavet, kas turvas võiks sobida kosmeetikatoodete tooraineks – kui meremuda sobib, siis miks mitte ka turvas, mis on ju samuti puhtast loodusest pärit. Läbitöötatud materjali hulgas oli ka Eesti turbateadlase Mall Orru uurimistöö Eesti rabas leiduvatest raviturvastest ja nende omadustest. Uurimistöö käigus tehtud analüüsid näitasid, et Eesti turvast sobib väga hästi kasutada ravi ja kosmeetika otstarbel, kindlad tõestused selleks andsid Ida-Tallinna keskhaigla taastusravikeskuses korraldatud kliinilised katsed. Hulk selleteemalisi uurimistöid on tehtud ka Saksamaal ja Soomes. „Neis riikides on turvast kõige rohkem uuritud ja seetõttu ka kõige rohkem kasutatud. Turbahoolitsused on seal tuntud, aga neid kasutatakse rohkem spaades ja raviotstarbel. Väga vähesel määral
leidub ka ilutooteid,” selgitab Sirli Mangus. Turbliss teeb koostööd Soome turbateadlase Riitta Korhoneniga, kes on ettevõttele olnud mentoriks: andnud kasutada oma uurimusi, tutvustanud turba analüüsimiseks vajalikku laboritööd, selgitanud turba toimimise spetsiifikat ja andnud näpunäiteid, kuidas leida kosmeetiliseks otstarbeks sobivat turvast. Kindlate omadustega Maskidele tooraineks olev turvas on pärit peamiselt LõunaEesti rabadest. Kosmeetiliseks turbaks ei sobi sugugi iga turbakiht, vaid see peab vastama teatud näitajatele, nagu kindel lagunemisaste tuhasus, happesus, humiinainete sisaldus, niiskus jms. Ainete sisaldus tehakse kindlaks laboratoorselt ning maskide valmistamiseks kasutatakse üksnes seda turvast, mis on läbinud analüüsid. Naptal tõdeb, et õige kihi leidmine on küllalt aeganõudev töö ja see on ka põhjus, miks turbamaskide hind ei saa olla väga odav. Korraga tuuakse rabast välja poole tonni jagu kosmeetiliseks kasutuseks sobivat turvast. Maskide tootmine toimub loomeinkubaatoris. Enne, kui ettevõte jõudis praegu turul pakutavate toodeteni, eelnes sellele ligi poolteist aastat katsetusi. „Katsetasime enda ja tuttavate peal,” selgitab Sirli Mangus, kel on varasemast kogemus kosmeetika valmistamisel – kuna ta oli endale sobiva kosmeetika leidmisega kimpus, siis leidis ta abinõu seda ise tehes. Mõjus tooraine Naised meenutavad, et esimesed retseptid, mida maskideks segati, olid küllaltki keerulised. „Tahtsime luksuslikku sisu, aga pidime sealt alla tulema, sest selgus, et üks või
teine koostisaine muudab turba omadusi,” räägib Mangus. Näiteks tuli välja, et õli ei sobi turbaga, kattes turbamolekuli, mistõttu turba aktiivsed koostisained nahaga ei reageeri. Kuna turvas ise on väga mõjus tooraine, sisaldavadki TurBlissi maskid küllalt vähe teisi koostisosi. Näiteks bioaktiivne pinguldav ja toniseeriv näomask sisaldab lisaks turbale vaid roosi ja melissi lillevett ning kaaliumsorbaati ja naatriumbensoaati, et toode ei rikneks. „Sellest sündis ka meie tunnuslause – lihtsuses peitub ilu,” nendib Mangus. Naiste kinnitusel on sisuliselt tegemist ökotootega – turvas on pärit puhtast Eesti loodusest, lisaained omavad ökosertifikaati. Nagu eespool märgitud, on turvas nahale väga tugeva mõjuga, sisaldades humiin- ja fulvohappeid, ensüüme, mineraale ja fütokemikaale. „Kui paljud kosmeetikatooted sisaldavad kollageeni, siis turvas paneb naha seda ise tootma. Kollageen on aga üheks peamiseks naha elastsuse säilitajaks,” kirjeldab Mangus turba omadusi. „Albumiini sidumise toimel toimub nahas ioonide vahetuse protsess, mille käigus vahetatakse plusslaenguga ioonid negatiivsete ioonide vastu, aidates seeläbi naharakul jälle oma algsel moel funktsioneerima hakata.” Et pärast turbamaski tegemist nägu punetab, see on märk mikrovereringe stimulatsioonist. Nahale, sh näole ja peanahale turbamaski tehes on äärmiselt tähtis hoida turbakihti kuivamast. „Kuivana muutub turvas vett tõrjuvaks ning seda ei saa enam hästi naha pealt maha,” põhjendab Margit Naptal. Oma tooteid esitles Turb-
Next generation energy company
Niisugune näeb raviturvas välja – lõhnatu ja peene struktuuriga.
liss esimest korda oktoobris Ilumessil ning naiste sõnul on nende maske avastama hakatud. Turblissi tooted on müügil Bio4You kauplustes, samuti saab neid osta ettevõtte kodulehekülje kaudu. Nelja ilusalongiga on käimas läbirääkimised Turblissi toodete kasutamiseks näo- ja kehahoolduses. Kuigi esmatähtis on muidugi Eestis kanda kinnitada, peavad naised plaani oma toodetega minna ka välisturule, eelkõige neisse riikidesse, kus turvast ei leidu või on see ära tarvitatud.
Margit Naptal näitab kodumaisest turbast valmistatud näomaski.
Mõned faktid kosmeetilise turba kohta: • Raviturvas asub sooveetasemest allpool ja selle niiskussisaldus on vähemalt 85%. • Peamised toimeained on orgaanilised happed: humiinhape, fulvohape (väiksema molekuliga humiinhape) ja hümatomelaanhape. • Raviturba humiinhappe sisaldus peab olema vähemalt 20% kuivmassist. • Raviturba määramisel on olulised näitajad ka happesus, tuhasus ja väävli sisaldus. • Lagunemisastme määramiseks kasutatakse von Posti skaalat, mille alusel H1 ei ole üldse humifitseerunud ja H10 on maksimaalselt lagunenud. Raviturba lagunemisaste on H6–H8.
MÜÜK HOOLDUS VARUOSAD Tehnika 8, 72213 TÜRI tel 384 6671, faks 384 6670
Tartu mnt 56, ÜLENURME tel 736 7720, faks 735 2222
valtra.fi valtra.com
Kristiina Viiron