TURBALEHT
Lehe koostas AS Ekspress Meedia teema- ja erilehtede osakond. EMi lisade juht: Piret Tamm, piret.tamm@ekspressmeedia.ee Toimetaja: Kristiina Viiron kristiina.viiron@ekspressmeedia.ee,
DETSEMBER 2015
Leht valmis koostöös Eesti Turbaliiduga.
Kaugkütteseaduse muudatus kutsub kasutama tarbijale odavamaid kütuseid Kaugkütteseaduse muudatus innustab kasutama odavamaid kütuseid, sealhulgas turvast, see soodustab investeeringuid, mis toovad soojahinna alla.
Foto: Tiit Blaat
Kuni 40 protsenti
Vivika Veski
„T
urvas on üks odavamaid, kuid teenimatult vähe kasutust leidev kütus,” tõdeb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna ekspert Rein Vaks. „Investeeringute soodustamine annab turvast kasutavate katlamajade ehitamiseks täiendava motivatsiooni.” Praegu kooskõlastamisel olevas kaugkütteseaduse muutmise seaduse eelnõus on öeldud, et seadusemuudatuse eesmärk on suunata soojusettevõtjaid stabiilsemate, keskkonnasäästlikumate ja odavamate hindadega kütuste kasutamisele, et tagada kaugkütte tarbijale võimalikult soodne ja stabiilne soojusenergia hind ning samal ajal võimalikult kindel ja tõhus soojusvarustus. Vaksi sõnul motiveerib kaugkütteseaduse muutmise seadus jõustumisel soojusettevõtjat tegema investeeringuid selleks, et soojuse hind lõpptarbijale odavamaks muuta. Muudatuse sisu on põhimõtteliselt selline, et soojuse piirhinda vähendanud investeeringu eest saab soojusettevõtja lisaks tavalisele tulukusele ka täiendavat tulukust – kuni kaks protsenti, täpsustab Vaks. Kui soojuse piirhind jääb aga
ba hind on kuni 18 eurot megavatt-tund.
Kaugkütteseaduse muutmise eesmärk on suunata soojusettevõtjaid stabiilsemate, keskkonnasäästlikumate ja odavamate hindadega kütuste kasutamisele, et tagada kaugkütte tarbijale võimalikult soodne ja stabiilne soojusenergia hind ning samal ajal võimalikult kindel ja tõhus soojusvarustus. Üks niisugustest kütustest võiks olla turvas.
investeeringu tulemusena alla ministri määratud referentshinna, ei pea soojusettevõtja kaugkütte hinda konkurentsiametiga enam kooskõlastama, lisab Vaks. Sellisel juhul on soojuse hind selline, millele ei ole vaja regulatsiooni
rakendada. Referentshind väljendabki Vaksi selgitusel kaugkütte sellist hinda, alla mille müüdav soojus on toodetud ja jaotatud tõhusalt. Seaduse muudatuse eelnõu seletuskirja järgi on kaugkütte-
sektori suurim probleem praegu kaugkütte kõrge hind. Seda põhjustabki üldjuhul kallite kütuste kasutamine – suurema osa kasutatavatest kütustest moodustab maagaas ning väiksemates piirkondades põlevkiviõli. Nende kü-
tuste hinnad on olnud turu kallimate hulgas – maagaasi megavatt-tunni hind koos võrguteenuse ja aktsiisiga, samuti põlevkiviõli hind koos aktsiisiga on kokku hinnanguliselt 45 eurot. Võrdluseks, näiteks hakkpuidu ja tur-
Kuna amortiseerunud katlamajade kasutegur on suhteliselt väike ning sekundaarenergia hinnale lisanduvad veel tegevuskulud, kapitalikulud ja põhjendatud tulukus, kujunebki kalli kütuse hinna alusel kõrgeks ka kaugkütte hind. Näiteks on põlevkiviõli kasutava piirkonna kaugkütte hind vahemikus 80–90 eurot megavatttund. Biomassil, turbal või jäätmetel töötava katlamaja ehitamisega väheneb hind praeguste kütusehindade juures hinnanguliselt kuni 40 protsenti. Sellisel juhul kujuneks enam kui 20-protsendilise hinnalanguse tulemusel kasumi aluseks oleva tulukuse boonuseks säästu saavutanud investeeringult kaks protsenti. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul võib muudatus tuua veidi juurde ka töökohti. Täisautomaatsed põlevkiviõlil või maagaasil töötavad katelseadmed ei vaja füüsilist tööjõudu nii palju, kui seda vajab biokütusel, turbal või jäätmetel töötav katelseade. Statistikaameti andmetel on turba kasutamine kütusena viimase kümne aasta jooksul peaaegu pidevalt vähenenud. 2005. aastal kasutati turvast kütusena ligi kolmsada tuhat tonni, eelmisel aastal ainult 115 000. Sellele siiski lisandub veel 12 000 tonni turbabriketti. Samal ajal on näiteks küttepuidu kasutamine suurenenud. Kütteks on Eestis seni kasutatud vaid umbes kolmandik siin kaevandatud turbast.
Turba põletamine muudab elektritootmise keskkonnasõbralikumaks Eesti Energia põletab Auvere elektrijaamas katseliselt koos põlevkiviga ka biokütust: hakkpuitu ja turvast. Kristiina Viiron
Põlevkivi on võimalik hakkpuiduga asendada pooles ulatuses, turvast saab aga põletada kombinatsioonis 80 protsenti põlevkivi pluss 20 protsenti turvast. „Eesti Energia eesmärk on mitmekesistada enda energiatootmisportfelli ja toota energiat erinevatest energiaallikatest, vähendades seeläbi kasvuhoonegaasi-
de õhku paiskamist. Praegu toodame energiat põlevkivist, tuulest, veest ja biokütusest,” põhjendab ettevõtte energiatoomise kommunikatsioonispetsialist Jelena Derbneva, miks on elektrijaama kateldes lisaks põlevkivile võetud kasutusele ka biokütus. Derbneva sõnul teeb biokütu-
se kasutamine põlevkivist elektri tootmise keskkonnasõbralikumaks. „Vähendame taastumata loodusvara ehk põlevkivi kasutamist, vähenevad atmosfääri paisatava CO2 hulk ja tekkiva tuha kogused,” selgitab Derbneva. Ta märgib, et katsetuste põhjal võib öelda, et Auvere elektri-
jaamas saab ka edaspidi kasutada turvast või hakkpuitu. „Kuna praegu kasutatakse biokütust vastavalt katsetuste plaanile, on veel vara veel rääkida ühe või teise biokütuse liigi prevaleerimisest,” kostab ta vastuseks küsimusele, kas põlevkivi kõrval on praegu kasutatud rohkem turvast või põlevkivi.
Biokütuse kasutamise täpne perspektiiv sõltub Derbneva sõnul Euroopa Liidu ja Eesti kliima- ja energiapoliitika arengutest. Möödunud aastal tootis Eesti Energia taastuvatest allikatest energiat 66 protsendi määras tuulest, 32 protsenti biokütusest ja 2 protsenti veest.
2 | TURBALEHT
Kaevandamiseks sobiva turbaala leiab ettevõtja tulevikus nimekirjast Foto: Ilmar Saabas
Uue kooskõlastusringil oleva maapõueseaduse eelnõu alusel koostatakse kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri, mis hõlmab looduskaitseliselt väheväärtuslikke soid ning kindlustab tööstusele jätkusuutliku arengu. Vivika Veski
K
eskkonnaministeeriumi maapõue osakonna nõunik Kairi Otsiver selgitas, et turba kaevandamist suunatakse osaliselt ka juba praegu. Nimelt kehtib nimekiri kaevandamisega rikutud ja mahajäetud aladest. Need on mõningase turbavaruga mahajäetud alad, kus turvast kaevandati nõukogude ajal. Maapõueseaduse koostamise käigus vaadatakse nimekiri üle ning kontrollitakse, kas kõik mahajäetud turbaalad on loetellu haaratud, rääkis Otsiver. Lisaks sellele aga kavandatakse kehtestada nimekiri aladest, mis on inimtegevusest mõjutatud ja millel pole olulist looduskaitseväärtust, ning suunata tulevikus kaevandamine lisaks kaevandamisega rikutud ja mahajäetud aladele ka sellistele aladele, lisas Otsiver. Nõunik kinnitas, et muudatustega kaasneb positiivne mõju turbatööstusele, kuna kaevandajatele antakse selgelt teada, millised alad on kaevandamiseks tulevikus sobilikud. Loomulikult võib ja tuleb juba avatud tootmisalad lõpuni kaevandada, kuid uusi alasid saab valida ainult kasutatavate soode nimekirja kantute hulgast.
Kavas on kehtestada nimekiri aladest, mis on inimtegevusest mõjutatud ja millel pole olulist looduskaitseväärtust, ning suunata tulevikus kaevandamine lisaks kaevandamisega rikutud ja mahajäetud aladele ka sellistele aladele.
peremehe puudumisel on samuti suurenenud põlengute risk. Ka keskkonnaministeeriumi algatatud uue maapinnaseaduse eelnõu seletuskirjas on öeldud, et turba kaevandamist on kavas reguleerida nii, et kaevandamiseks sobilike alade valikuprintsiibid on selged, arusaadavad ja üht-
Muudatustega kaasneb positiivne mõju turbatööstusele, kuna kaevandajatele antakse selgelt teada, millised alad on kaevandamiseks tulevikus sobilikud. Otsiver leidis, et sellega kaasneb positiivne mõju ka elu- ja looduskeskkonnale, sest hoitakse ära looduslike turbaalade edasine kuivendamine. Lisaks ammendatakse kaevandamisega rikutud ja mahajäetud alad, mis kahjustavad maastike esteetilist väärtust, mõjutavad negatiivselt ümbruskonna veerežiimi, vähendavad elustiku ja maastike mitmekesisust. Taimkattest kooritud turbapinnalt on suurenenud ka kasvuhoonegaaside õhku paiskumine, on vallandunud tuuleerosioon ning
viisi mõistetavad, seda nii soode kaitsmise kui ka majandamisega seotud huvigruppidele. Ka turbakaevandajad on väljendanud arvamust, et alade kindlaksmääramine annab tööstustele sisendi pikaajaliste planeeringute tegemisse.
Keskkonnamõju hinnatakse ikka Siiski ei ole päris kindel, et kui esitada kindlaks määratud alale kaevandmise taotlus, et siis ka kaevandada saab. Keskkonnamõ-
jude hindamine tuleb ikkagi teha ja vastus loataotlusele võib olla ka eitav. Keskkonnaministeerium põhjendab seda maapõueseaduse eelnõu seletuskirjas sellega, et me ei saa olla kindlad, et pärast nimekirja vastuvõtmist sinna kantud turbaalale ei levi või ei asu elama kaitsealune liik. Kui maavara kaevandamise loa taotlus on esitatud, algatatakse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine, mille käigus selgitatakse ka keskkonna olukord sel ajal. Otsiver ütles, et kuigi lõplik analüüs on veel tegemata, võib öelda, et kaevandamiseks sobivaid alasid jätkub. Samas ei pruugi maakondade lõikes see jaotus nii soodne olla. Siiski ei ole nõuniku kinnitusel praegu probleemiks mitte kaevandamiseks sobivate alade puudus, vaid see, et hästilagunenud turvast on raske turustada. Ka vähelagunenud turbast ei tohiks puudus nõuniku hinnangul kätte tulla. Keskkonnaregistri andmetel on viimase 20 aasta jooksul keskmiselt kaevanda-
tud 493 000 tonni vähelagunenud turvast aastas. „Arvestades, et eelmise aasta lõpu seisuga oli arvel 44 831 000 tonni vähelagunenud turba aktiivset tarbevaru, siis jätkub vähelagunenud turvast veel väga paljudeks aastateks. Seetõttu ei ole alust arvata, et vähelagunenud turbast võib puudust tulla,” sõnas Otsiver. Praegu on pooleli arutelud ka teemal, kuidas Eestis saaks hästilagunenud turvast ehk kütteturvast paremini ära kasutada. Keskkonnaministeeriumi jaoks on lahenduse leidmine oluline, kuna ressursi säästliku majandamise seisukohast on soositud, et juba avatud turbamaardla varu ammendatakse täielikult, selgitas Otsiver.
Pikendatakse 30 aasta kaupa Teine oluline muudatus, mille eelnõu turbakaevandajatele välja pakub, on turba kaevandamislubade kehtivusaega pikendamine kuni 30 aasta kaupa, kuni maavara ammendamiseni –
varasema ühekordse 10 asemel. Turvast lubatakse kaevandada maavara lamamini, mis tähendab, et kaevandada võib kogu lasundi paksuselt, v.a korrastamiseks vajaminev mõnekümnesentimeetrine kiht.
Kaevandamisega rikutud mahajäetud turbaalade nimekirja kehtestab valdkonna eest vastutav minister, ehk siis praegusel juhul keskkonnaminister, oma määrusega.
Maapõueseaduse eelnõu (väljavõte) • § 50. Turba kaevandamine • (1) Kaevandamisluba saab taotleda turba kaevandamiseks üksnes kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalal või kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja kantud turbamaardlal või selle osal. • (2) Kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja kantakse turbamaardla või selle osa, mis on inimtegevusest mõjutatud ja mis ei oma eeldatavalt olulist looduskaitseväärtust. • (3) Kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja kantud turbamaardlal või selle osal antakse kaevandamisluba turba kaevandamise aastamäära piires. • (4) Turba kaevandamisloa andmisel antakse mäeeraldis maavara lamamini. • (5) Kaevandamisega rikutud mahajäetud turbaalade nimekirja kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. • (6) Kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
TURBALEHT | 3
Maapõuestrateegia seab sihiks saada maavaradest ühiskonna jaoks parim Foto: Ilmar Saabas
Praegu koostatav maapõuestrateegia seab eesmärgi kasutada maapõue ja seal leiduvaid maavarasid ühiskonnale suurimat väärtust looval moel – seni on Eestil puudunud maapõuepoliitikat suunav arengudokument. Vivika Veski
K
eskkonnaministeerium alustas maapõue strateegia koostamist tänavu juunis. Strateegias määratakse maapõue valdkonna visioon, üleriigiline eesmärk ja prioriteetsed arengusuunad. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindaja maapõuestrateegia töörühmas, energeetika osakonna maavarade ekspert Kalev Kallemets ütleb, et nad lähtuvad printsiibist, et majanduslik tasuvus ja keskkonnakaitse peavad olema võrdselt arvesse võetud. Keskkonnaministeeriumi maapõueosakonna nõuniku Tiit Kaasiku sõnul ei ole Eestis varem maapõue valdkonna ülest arengut suunavat raamdokumenti koostatud, mistõttu on maapõueressursside kasutamisel ja maapõue uuringutel lähtutud valdkonnaga seotud keskkonna-, energia-, konkurentsi-, ekspordi- ja julgeolekupoliitikatest.
Kahe ministeeriumi huvi
Maapõuestrateegia käsitleb kindlasti ka turvast kui ühte maavaradest.
„Paraku on see viinud olukorrani, kus selge arusaam olemasolevatest maapõueressurssidest, vajalikest maapõueuuringutest, maapõues leiduvate ressursside majandusliku lisandväärtuse potentsiaalist ning georiskidest puudub ja tegevused nendes valdkondades on olnud suures osas eesmärgistamata, ebaregulaarsed või sootuks puudunud,” räägib Kaasik. Kallemets lisab, et strateegia fikseerib riigi jaoks eesmärgi – lisandväärtuse suurendamine maapõuekasutusest.
„Strateegia koostamise käigus analüüsitakse detailsemalt Eesti maavarade konkurentsivõimet, majanduslikku potentsiaali, vajalikke uuringuid, hinnatakse Eesti senist valdkonna korraldust ning rahvusvahelist parimat praktikat valdkonna korralduses. Nende teadmiste põhjal tehakse soovitused valdkonna selliseks ümberkorralduseks, mis võimaldaks oluliselt tõhustada riigipoolset talle kuuluvate maavarade uurimist ning neist väärtuse loomist,” selgitab Kallemets.
lised uurimised, hüdrogeoloogilised ja muud keskkonnaalased uurimistööd ning õppe-, teadusja arendustegevused. Kaasik toob välja, et Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis 2015–2019 on keskkonnaministrile seatud ülesandeks välja töötada Eesti taastumatute maavarade kasutuselevõtu pikaajaline strateegia. Strateegia koostamise eesmärk on kasutada maapõue ja seal leiduvaid maavarasid Eesti ühiskonnale suurimat väärtust looval moel, võttes arvesse sotsiaalmajanduslikke, julgeoleku, geoloogilisi ja keskkonnaalaseid aspekte. Strateegiaga määratakse Eesti Vabariigi kui maapõue ja maavarade peamise omaniku roll ja huvid maapõue uurimisel, maapõue ja maavarade kasutusse andmisel ning kasutamisel.
Määratakse riigi kui omaniku roll Keskkonnaministeeriumi nõunik Tiit Kaasik loetleb valdkondi, millele maapõuestrateegia koostamisel tuleb tähelepanu pöörata ja arengusuuniseid seada: geoloogiline baaskaardistamine, riiklik keskkonnaseire, kogutud andmestiku ja aruannete andmepankade pidamine ja nende arendamine, rahvusvaheline koostöö, üldgeoloogilised uurimistööd maavarade leviku seaduspärasuste väljaselgitamiseks, samuti maismaa ja merepõhja täiendavad geoloogi-
Maapõu ja maavarad kuuluvad Eestis keskkonnaministeeriumi haldusalasse. Kallemets toob samas välja, et oktoobris Rakveres peetud strateegiliste maavarade konverentsil ütles majandus- ja taristuminister Kristen Michal, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium peaks olema see, kes esindab ettevõtluse ja riigi huvi saada maavaradest maksimumi. Kallemetsa sõnul järgiks see Soome, Rootsi ja enamiku teiste Euroopa riikide praktikat. „Üldine konsensus on, et oluliselt tõhusamaks tuleb muuta maapõue valdkonna uurimise korraldust ning oluliselt suurendada vald-
konna rahastamist. Suhteline üksmeel on ka, et uute maavarade puhul peab riik omama palju aktiivsemat rolli, et maksimeerida Eesti ühiskonnale maapõuekasutusest tulenev kasu,” nimetab Kallemets valdkondi, mida senises maapõuekasutuses oleks vaja muuta.
Maapõu ei tähenda ainult maavarasid Kaasik selgitab, et koostatav strateegia käsitleb kogu maapõue potentsiaali, sealhulgas maavarasid. Lisaks maavaradele käsitleb see aga ka maapõue kui maatuge, mis on vajalik maakatte säilitamiseks ja hoidmiseks, ehitiste kandmiseks ja loodusobjektide ning mälestiste kaitse tagamiseks. Aga strateegia hõlmab ka maapõue kui ehituskeskkonda, mis on kasutatav allmaarajatiste – tunnelite, mahutite jne – ehitamiseks, põhjavett ja maa(põue)soojust, mis saab kasutada energiatootmiseks. Kaasik lisab, et strateegia käsitleb kindlasti ka turvast kui ühte maavaradest, kuid kuna selle koostamine on alles algusjärgus, on veel vara rääkida, kuidas täpselt. Moodustatud on töörühm ja alltöörühmad ning jaanuariks saavad valmis maapõuestrateegia lähteülesanded. Strateegia koostamisse on kaasatud ka Eesti Turbaliit. Maapõue strateegia on kavas koostada poliitika põhialuste formaadis, mis on olemuselt kõrgeima tasemega arengudokument. Strateegia valmimise tähtaeg on 2017. aasta lõpp.
Tark turbaenergeetika tuleb keskkonnale kasuks Kliimamuutus sunnib otsima alternatiivseid energiaallikaid, nõnda vaadatakse nii Eestis kui ka naabrite juures üha enam ka turba poole. Vivika Veski
K
eskkonnaministeeriumis on käimas arutelud teemal, kuidas hästilagunenud turvast – mis sobib just põletamiseks, mitte aiandusturbaks – paremini ära kasutada. Euroopa Turba ja Kasvualuste Liit (European Peat and Growing Media Association, EPAGMA) ja riigikogu majanduskomisjon korraldasid septembri lõpus semi-
nari „Omamaiste energiaallikate määravast osakaalust Eesti ja teiste Euroopa riikide jaoks”, mille avakõnes ütles majanduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi, et energiajulgeoleku üks nurgakivi on omamaiste energiaallikate maksimaalne ja efektiivne ärakasutamine, olgu selleks turvas, tuul, päike, vesi või biomass. EPAGMA täidesaatva komitee liige, Rootsi bioenergiatootja Neova AB esindaja Magnus Brandel näeb Eesti bioenergiatootmises turbal suurt potentsiaali. „Turvas on oluline ressurss mitmekesisema energiasüsteemi loomisel, kui liikuda fossiilkütustelt kohalikule bioenergiale,” ütleb Brandel. Brandel viitab Tartu Elektrijaamale, kus kasutatakse kütusena puitu ja turvast. Nii saab te-
ma sõnul luua kuluefektiivsema ja keskkonnasõbralikuma energiasüsteemi ning lisaks toob biokütuste kasutamine juurde töökohti. EPAGMA energiagrupi koordinaator Jaakko Silpola tõdeb, et taastuvate energiaallikate nagu puidu, tuule ja päikese osakaal peab tulevikus oluliselt kasvama, kui tahame vältida kliimamuutuse tõsiseid tagajärgi. Silpola sõnul läheb kütmiseks vaja ka tahkeid kütuseid, ent Euroopa Liidus ei piisa puidust, et asendada fossiilkütuseid. Nõnda ongi turvas üks lisavõimalus nende maade jaoks, kus turbaalasid leidub.
Hea kütteväärtusega Euroopa Liidus pole selliseid maid, kus turvast leidub, tegelikult üldse palju – mõnel maal pole turbarabasid kunagi olnudki, teis-
tes on need aja jooksul kuivendatud, et saada juurde põllu- ja metsamaad. Erandiks on Euroopa Liidus kuus riiki, kus turbaalasid leidub märkimisväärsel määral – Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Iirimaa. Kõigis nendes maades on turvast traditsiooniliselt kütusena ka kasutatud. Veel 2000. aastate alguses nähti Euroopas turbatootmises ohtu looduslikele sooelupaikadele. Silpola sõnul ütleb üks turbaalade vastutustundliku haldamise põhiprintsiipe nüüd, et turvast tuleb toota aladel, mis on oma loodusväärtuse sooelupaigana kaotanud. See tagab, et turbatootmine ei ohusta looduslikke sooelupaiku. Turvas on soodsa hinna ja hea kütteväärtusega ning säilib hästi, kinnitab Silpola. Ta juhib tähelepanu, et varem kuivendatud tur-
baalade taaskasutusse võtmine turbatootmiseks on ka kliimale hea. Nimelt eritub kuivendatud turbaladelt õhku süsihappegaasi. Kui aga turvas nendelt aladelt kütusena kasutusele võtta, vabaneb seesama süsihappegaas katlas energiatootmise käigus. Ka keskkonnaministeeriumi maapõueosakonna juhataja Maris Saarsalu leiab, et turba kasutamisel kohaliku kütusena on oma eelised, nagu näiteks väike omahind kütteväärtuse ühiku kohta, vähene tuhasisaldus, hankimisettevõtte asukoha kaugus üldjuhul vähem kui 100 kilomeetrit jne. Ka on Eestis Saarsalu hinnangul turbaenergeetikal perspektiivi selles mõttes, et meil on palju juba varasematel aastakümnetel erinevatel põhjustel kuivendatud turbaalasid, kus seetõttu, et vee-
režiim on rikutud, ei teki enam turvast juurde, vaid olemasolev turvas hoopis laguneb ja paiskab õhku suurtes kogustes süsihappegaasi. Sellised turbaalad on Eestis põlevkivitööstuse järel teiseks kasvuhoonegaaside emiteerijaks, ületades isegi neid süsinikdioksiidi koguseid, mida paiskab õhku transpordisektor, toob Saarsalu välja. „Paljudel sellistel aladel ei ole veerežiimi taastamine ja alade üleujutamine enam võimalik või mõistlik. Seetõttu võib paljudel juhtudel pidada keskkonna seisukohalt parimaks lahenduseks sealse turba kaevandamist ja kasutuselevõttu. Enamasti on sellistes kohtades tegemist just hästilagunenud turbaga, mille kasutusalaks ongi põletamine,” selgitab Saarsalu.
4 | TURBALEHT
Eesti riikliku ja Hollandi teadlaste hinnangu vahe turbamaa CO2 emissioonile on kümnekordne Iga-aastane süsinikdioksiidi koguheide Eestis on ligikaudu 20 miljonit tonni CO2 ekvivalenti, millest ametlike andmete kohaselt suurima osakaaluga on energiamajandus. Sellele järgneb transport (kokku annavad need ligikaudu 90% koguemissioonist). Turvasmuldadelt lähtuvad emissioonid võivad anda ligi kolmandiku tegelikest emissioonidest – riiklik ja teadlaste hinnang erineb siinkohal kümnekordselt.
Foto: Jüri-Ott Salm
Kristiina Viiron
E
estimaa Looduse Fondi projektijuhi Jüri-Ott Salmi selgituse kohaselt on Eesti riiklik kasvuhoonegaaside aruanne (2014) määranud turbamaadelt pärineva heite suuruseks 0,83 miljonit tonni CO2 aastas, kuid Hollandi juhtiv sooteadlane Hans Joosten ühes kaastöölistega on käesoleval aastal hinnanud selle 10 korda kõrgemaks – 8,04 miljonit. „Erinevused on tingitud erinevate emissioonifaktorite (kasvuhoonegaasi emissioon pindala ühiku kohta) kasutamisest, samuti kuivenduse mõjude pindalalise ulatuse kohta antud hinnangutest,” selgitab Salm. Ta nendib, et tõde on tõenäoliselt kusagil vahepeal ja selle selgitamine sõltub olulisel määral Eesti põhiste andmete usaldusväärsusest ja olemasolust. „Vaid turbakaevandamisaladel on tehtud Eesti oludele vastavaid ja piisavas mahus kasvuhoonegaaside mõõtmisi, misläbi saab väita, et vastav hinnang kirjeldab antud valdkonnast läh-
Eesti vajab siinsetes tingimustes läbi viidavaid uuringuid, mis annaksid täpsemad parameetrid erinevate mõjude ja leevendusmeetmete kohta. tuvaid kasvuhoonegaaside emissioone suhteliselt täpselt (emissioonifaktor 6,4 tonni CO2 hektari kohta aastas),” põhjendab Salm. Koguemissioon turba kaevandusaladelt on 2014. aasta andmetel 119 000 tonni CO2 aastas (kaevandusalade pindala 18 600 ha).
Väheoluline või kolmandal kohal Suure ebamäärasusega on tema sõnul põllumajanduslikus ja metsanduslikus kasutuses olevatelt turvasmuldadelt lähtuvad emis-
sioonid – Eesti kohta on kahes eeltoodud aruandes kasutatud emissioonifaktorid vastavalt 1 ja 9,5 ning 18,3 ja 29 tonni CO2 hektarilt aastas. Emissiooniks põllumajanduslikus kasutuses olevatelt aladelt on Rootsi teadlased Åsa Kasimir, Leif Klemedtsson jt (1997) Jüri-Ott Salmi andmetel hinnanud vahemikku 14,7–20 tonni CO2 hektari kohta aastas. „Ka Eestis on registreeritud äärmiselt kõrgeid CO2 emissioone soomuldadel paiknevatelt rohumaadelt – koguni 41,6 tonni CO2 hektarilt aastas (Mander et al., 2011),” märgib Salm. „Seega, kui ametlikele andmetele tuginedes pole turbamaadel toimuv justkui eriti oluline, siis teadlaste hinnangud näitavad muud – turvasmuldadelt lähtuvad emissioonid on suuruse poolest teisel kohal ja võivad anda ligi kolmandiku tegelikest emissioonidest. Riikliku ja teadlaste hinnangu vahe on kümnekordne!”
Kuidas CO2 heidet vähendada? Erinevate kuivendust eeldatavate maakasutusviiside korral on võimalus vähendada negatiivseid keskkonnamõjusid järgnevalt. „Turba mineraliseerumist ja seega CO2 heidet saab vähendada veetaseme minimaalse langetamise ja kuivendussüsteemide veetaseme reguleerimise; ekstensiivse maaharimise, sh rohumaade eelistamise; erinevate liikide elupaiganõudlustega arvestava metsade majandamise abil jne,” nimetab Jüri-Ott Salm ja lisab, et Eesti vajab siinsetes tingimustes läbi viidavaid uuringuid, mis annaksid täpsemad parameetrid erinevate mõjude ja leevendusmeetmete kohta, ning seejärel nende rakendamist. „Turvasmuldade CO2 heidet võib pinnasevee taseme tõstmisel vähendada vähemasti 50 protsendi võrra. Kõige drastilisem oleks intensiivses põllumajanduses kasutatavate turvasmuldade kasutus rohumaadena – CO2 emissioon
Alam-Pedja looduskaitsealal Soosaare soos paiknev kuivenduskraav kunagi ette valmistatud kaevandusalal, mida aga kasutusele ei võetud, kuid mis endiselt, aastakümnete möödumisel, sood kuivendab.
Erinevate orgaaniliste muldade CO2 heitemäärad hektari kohta aastas Hollandi teadlaste ja Eesti riiklike andmete alusel 25
23.6
20
18.3
15 10
18.3
13.2 10.3
9.5
6.4 5
3.2 1
0
Metsamaa
Põllumaa (sügavad mullad)
Joosten jt 2015
Põllumaa (õhukesed mullad)
NE Rohumaa
Turba tootmisala
NIR 2015
Ühik: t CO2 ha NIR: National Inventori Report Joosten 2015: http://norden.diva-portal.org/smash/get/diva2:814147/FULLTEXT02.pdf Kui kogu Eesti CO2 heide on 24-27 miljonit tonni, millest kuivendatud turbamaadest lähtuv heide moodustab 5-8 miljonit tonni, siis turbatootmisaladelt lähtuv heide on kõigest ligi 120 000 tonni, kaevandatud turvast sinna hulka arvestamata
võiks väheneda mitmeid kordi,” ütleb Salm. „Kuni meetmeid ei rakendata, võib teatud juhtudel olla üheks võimalikuks maakasutusviisiks ka rikutud turbamaadel turba kaevandamine ja kaevandamise järgselt märgala taastekkeks sobivate tingimuste loomine,” Eesti Turbaliidu tegevjuhi Erki Niitlaane sõnul on üks võimalus negatiivsete keskkonnamõjude leevendamiseks turba kasutamine energeetikas. „Turba põletamine põhjustab kokkuvõttes küll sama suure heitme kui kuivendusest mõjutatud turbaala, kuid kontrollitult ning eesmärgipäraselt – oleme sellest tootnud siis ka elektrit ja sooja,” selgitab Niitlaan. Kaevandamise järel saaks vähemalt osa aladest korrastada taastuvaks sooks, mis hakkaksid uuesti süsinikku siduma. „Veetaseme piisav tõstmine loob võimaluse turba tekkeks ja seeläbi süsiniku akumuleerumiseks,” täpsustab Salm. Kuna olemasolevate tootmisalade pindala võrreldes kõigi kuivendatud aladega või teiste heiteallikatega on väike, siis siin väga olulist kasvuhoonegaaside vähendamise efekti saavutada ei ole võimalik. „Kõige suurema efekti saavutame siis, kui me ei lase turbal lihtsalt ära mädaneda,” märgib Niitlaan. „Metsa- ja põllumajanduslikuks otstarbeks kuivendatud turbamaadel mineraliseerub kordades rohkem turvast kui kaevandatakse. Samaaegselt põletada veel lisaks fossiilseid kütuseid ning lasta turbal tuulde lennata tundub eriti tobe. Kuivõrd turbamaade osakaal kogu Eesti maabilansis on väga suur, siis ei ole mõeldav, et kõik kunagised sood taastatakse. Ühest küljest oleks see liiga kulukas, teisest küljest me lihtsalt ei saa loobuda nii suurest osast maakasutusest. Nii tuleb leida tasakaal, väärtuslikumad kohad taastada, mida ka tehakse, teistes kohtades jätkata kuivendamise kui paratamatusega ning kolmandates kohtades kaevandada ja korrastada.” Tootmisalade kasvuhoonegaaside vähendamise üks võimalus võiks Niitlaane sõnul olla kaevandamise tehnoloogia areng, mis oleks efektiivsem ja nõuaks sama koguse kaevandamiseks väiksema pinna avamist. „Täna sellist tehnoloogiat veel kahjuks väljatöötatud ei ole. Kuigi võimalusi otsitakse, siis kiiret lahendust selle loota ei ole põhjust. Suurema efekti saavutame heaperemeheliku majandamisega,” tõdeb Niitlaan.
TURBALEHT | 5
Hüdrotõke kahandab puhverala ja keskkonnamõjusid Hüdrotõkke rajamisel olemasolevale turbatootmisalale on võimalik vähendada kuivendusest tingitud mõju elupaikadele kuni 99 protsenti ja täiendavat CO2 emissiooni 70–90 protsendi võrra. Signe Kalberg
M
itmed olemasolevad ning juba aastakümneid tegutsenud turbatootmisalad ja ka jääksood paiknevad kõrvuti looduskaitsealadega, sh Natura 2000 võrgustikku kuuluvate elupaikadega, ning tihti on elupaigatüübi piir tõmmatud vahetult juba varem olemas olnud mäeeraldise piirile. Enamasti on tegemist raba või rabametsaga, mis kuuluvad prioriteetsete elupaigatüüpide hulka. „Mudeldamise põhjal peaks olema võimalik turvakaevandamise mõjuulatuse vähendamine 300 meetrilt 20–30 meetrini,” ütleb Tartu ülikooli rakendusgeoloogia teadur Marko Kohv. Turbatootmisega paratamatult kaasnev kuivendamine omab mõju väljaspool tootmisalasid 200 kuni 300 meetri kaugusele. Töö eesmärk on hüdrogeoloogilisest seisukohast uurida võimalusi selle mõju vähendamiseks ning hinnata nende ra-
kendamisega kaasnevat täiendavat kulu ja tulu. Eeldatavasti on ökonoomselt võimalik vähendada kuivenduse negatiivse mõju ulatust kuni 80 protsenti. Esimeses etapis, mis kestis kaheksa kuud ehk tänavu maini, koguti kokku muu maailma kogemus, mida on Kohvi sõnul vähe. Kaardianalüüsi alusel hinnati Eestis probleemi ulatust, mudeldati erinevate veetõkkelahenduste mõju, koostati kulu-tuluanalüüs ning teise etapi katseplaan. Teise etapi ettevalmistus praegu käib, eeldatavasti hakatakse pihta 2016. aastal ning esimesed tulemused selguvad 2018. aastal. „See peaks olema kaevandamise mastaabis välikatse, kus modelleerimisel parimateks osutunud lahendused testitakse reaalse kaevandusala ümber ära ning põhjaliku seire abil tõestatakse soovitav positiivne mõju,” ütleb Kohv.
Piirdekraavi süvendamisega saadi esmane materjal tammi tarvis, sellest tehti tammi alus. Vasakule jääb looduskaitseala ja paremale tootmisala.
Selge keskkonnakaitseline efekt Turba kaevandamine eeldab praeguse tehnoloogia kohaselt turbalasundi kuivendamist kaevandamise kohas ning seetõttu rajatakse tootmisväljakute ümber tavaliselt kraavid, mille ülesanne on koguda kokku ja juhtida ära tootmisväljakutelt kokku kogutud vesi, kuid kahtlemata mõjutavad need ka piirnevaid sooalasid. Kuivenduskraavide mõju on 20–150 protsenti kuivendatava ala pindalast. Seniste uuringute kokkuvõttena tõdetakse, et kuivenduse tugev mõju ulatub rabades 100 meetrini kraavist ning nõrk mõju ~300 meetrini; ette-
vaatusprintsiibist lähtuvalt aga soovitatakse puhvertsooniks arvestada 400 meetriga. „Selle soovitusliku puhvertsooni rakendamine on praktikas raske, sest nii suuri alasid meil üldiselt lihtsalt ei ole,” nendib Kohv. Eestis läbi viidud seire- ja rakendusuuringud näitavad, et kraavide sulgemisel või nende looduslikul kinnikasvamisel on algne veetase turbalasundis peaaegu taastunud. Veetaseme ühtlustumine on kaasa aidanud äärealadel liigilise koostise taastumisele, peatanud turba mineraliseerumise ja sellest tuleneva turba kokkuvajumise. Tõstes veetaset, väheneb ka CO2 ja N2O
eraldumine atmosfääri. Eelnev lubab arvata, et puhvertsooni vähendamisel hüdrotõkke rajamisega oleks selge keskkonnakaitseline efekt. Lisaks aitab veetaseme hoidmine uute turbatootmisalade puhvertsoonides kokku hoida aega ja raha, mis kuluks antud piirkonna taastamisele. Lihtne ja majanduslikult rakendatav puhvertsooni vähendamise meetod tooks otsest kasu ka riigile ehk maavara varu omanikule, samuti kaevandajatele, kes saaksid uute tootmisalade rajamisel leevendusmeetmete rakendamisel kasutada olemasolevat varu väiksema keskkonnamõjuga ja suuremas ulatuses.
Üks kasutatud moodus on rajada terve piirdekraavi ulatuses sein või tamm. Inglismaal, Iirimaal ja Hollandis on tammide ehitamine soode taastamiseks või nende konserveerimiseks üks populaarsemaid lahendusi. Veetõkke rajamine ettevõttele ega riigile olemasoleva tootmisala korral kaevandamisest tulu ei too, sest kaevandatav varu sellest ei suurene. Seetõttu on tegemist keskkonnakaitselise meetmega, mille rakendamine saab olla üksnes vajadusepõhine. Kui uue tootmisala rajamisel eeldada, et puhvertsooni saab hüdrotõkke rajamisega vähendada 100 meetrilt 90 meetrile ja tammi iga 100 meetri kohta lisandub 0,9 ha tootmisala, tasub tammi rajamine ära minimaalselt kahe aastaga, olenevalt konkreetsetest oludest ja kujunevast ehitushinnast. Tammi rajamise või vastavalt suurema puhvertsooni jätmise kaitsealuse objekti vahele peab otsustama arendaja keskkonnamõjude hindamise käigus konkreetse tasuvusarvutuse alusel. Võimalik tootmisala suurendamine on kasulik ka riigile kui varu omanikule, kellele laekub kaevandamise õiguse tasu suurema maavara varu koguse pealt.
Kuivendamisega rikutud sood ja peremeheta kaevandusalad muudetakse taas endiseks Foto: Rasmus Jurkatam/RMK
Eestis on juba alustatud mitme rikutud raba taastamist, peagi algavad mahukad taastamistööd nii mitmeski Eestimaa rabas. Kristiina Viiron
E
estimaa Looduse Fond koos Tartu ülikooli ja MTÜ-ga Arheovisioon taastab viie aasta jooksul Eestis ligi 5800 hektarit kuivendusest kahjustatud soid. Aastaks 2023 korrastab keskkonnaministeerium koostöös RMKga 2000 hektarit jääksood ehk ilma peremeheta turbatootmisala. Lisaks toimetab RMK või hakkab lähiajal toimetama kokku rohkem kui 7000 hektari metsamaaks kuivendatud märgala taastamise nimel. ELF-i rabade taastamise projektijuht Jüri-Ott Salm põhjendab rabade taastamise vajalikkust asjaoluga, et Eesti soode seisnud muutub pidevalt kriitilisemaks. „ELF-i 2009.–2012. aastal läbiviidud soode inventuuri tulemusel on Eestis soid 240 000 hektarit ehk 5,3% kogu Eesti pindalast. Võrreldes 1950. aastate soode pindalaga, on nende areaal vähenenud ligikau-
du kuni 2,8 korda. Arvestades, kui olulist rolli mängivad sood Eesti ja Euroopa ökosüsteemis, meie looduslike liikide soodsas käekäigus ning ka meie kultuuriruumis, tuleb soode seisundi tagamiseks ja parandamiseks teha nii taastamiskui ka teavitustööd,” selgitab Salm Kuivendusrežiim pööratakse tagasi Soosaare soos Alam-Pedjal, Ohepalu, Tudusoo, Sirtsi looduskaitsealadel, Laukasoos Lahemaa rahvuspargis ja Feodori soos Agusalu looduskaitsealal. Rabade taastamiskavade alusel tehtavad tööd algavad eeldatavasti 2017. aastal. Töid rahastab Euroopa Komisjoni LIFE programm ning Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Mitmed tööd lõppemas ja uued algamas Riigimetsa majandamise keskuse looduskaitse osakonna kaitsekor-
Kuivenduskraavide kinniajamine Soomaal Ördi rabas. Seal taastab raba RMK.
raldusspetsialisti Kaupo Kohvi sõnul on RMK-l veel sel aastal plaanis lõpetada raba taastamistööd Muraka looduskaitsealal u 1400 hektaril. Samuti on suletud kuivenduskraavid Soomaa rahvuspargis metsise uuringaladel rohkem kui 200 hektaril. „Käesoleval aastal alustati taastamistöödega ka Endla looduskaitsealal, järgmise aasta alguses algavad tööd Soomaa rahvuspargi soodes, kus taastamisalad moodustavad kokku vastavalt 690 ja 1400 hektarit,” loetleb Kohv.
Kuna mõlemal alal on tema sõnul kavandatud sekundaarsetes metsades suhteliselt ulatuslikke raieid veetaseme tõstmise toetamiseks, võib prognoosida, et tööd võivad võtta kaks kuni neli aastat aega. Erineva intensiivsusega taastamisraieid on Endla looduskaitsealal kavandatud kokku u 330 hektaril, Soomaa rahvuspargis 450 hektaril. Lepinguid taastamistööde kavandamiseks on tänavu sõlmitud kokku rohkem kui 3000 hektaril
ning see hõlmab järgmisi soid: Sangla sood Alam-Pedja looduskaitsealal, Sookuninga sood Sookuninga looduskaitsealal, Tolkuse ja Maasika sood ning Maarjapeakse sood Luitemaa looduskaitsealal ning Rubina ja Kukka sood, neist kumbki asub endanimelisel looduskaitsealal. Veerežiimi on varasemalt juba muudetud Kuresoos (u 80 hektaril) ja Endla soo lääneservas (160 ha). Kuresoos on hästi näha, kuidas liigniiskus on mõju avaldanud – alusmetsa puud on surnud, ent kuivendatud ala muutmine taas märgalaks ongi ju tööde eesmärgiks. Töid rahastab Euroopa Liit ning RMK.
Ala korrastatakse taastuvaks sooks Keskkonnaministeerium on teinud valiku jääksoodest, mida korrastama hakatakse ja millises järjekorras. Taastatakse ilmselt 2025 jääksood ning keskkonnaministeeriumi maapõue osakonna spetsialisti Moonika Aunpuu sõnul avalikustatakse taastatavate soode täpne nimekiri peagi.
Juba on olemas projekt kolme soo: Alu, Nätsi-Võllaku ja Adraku taastamiseks ning tõenäoliselt alustataksegi just neis taastamistöid kõigepealt. Kuigi Adraku taastamise projektis on pakutud lahendusena taastada kaevandusega rikutud ala ka metsamaaks, seda Aunpuu kinnitusel ei tehta, sest struktuurifondid toetavad vaid ala korrastamist taastuvaks sooks. „Korrastamine taassoostuvaks alaks tähendab, et luuakse tingimused sellise veerežiimi kujunemiseks, kus ka suvisel põuaperioodil ei langeks veetase madalamale kui 20 cm maapinnast, mis loob eeldused soole omaste taimekoosluste tekkeks. Kui on oht, et iseeneslik taimestumine võtab väga kaua aega, soovitatakse külvata sfagnumi fragmente ehk turbasambla tükikesi, mida kogutakse lähedal olevatelt doonoraladelt,” selgitab Aunpuu, kuidas soid taastatakse. Jääkrabade taastamistöid hakkab koordineerima RMK, jääksoode korrastamist rahastab Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond.
6 | TURBALEHT Foto: Taimi Paal
Aias saab kasvatada mustikat, pohla, jõhvikat, murakat. Pildil koristatakse jõhvikat Marjasoo talus.
Turbaaed pakub perenaisele maitsvaid metsamarju Koduaias kasvamiseks pole metsamarjadel vaja muud kui luua sobivad kasvutingimused väetiseta freesturba abil. Signe Kalberg
E
simeseks metsamarjaks, mis Metsa talu perenaine Maret Roosvald oma aeda istutas, oli kultuurmustikas, mis on aretatud just aias kasvamiseks. Kui pererahva mõte läks metsamarjade kasvatamisele, jäi endal tarkusest väheseks ja nii pöördusid nad Eesti maaülikooli teadlaste poole. Maaülikoolist tuligi kinnitus, et metsamarjade kasvatamise idee on täiesti teoks tehtav, vaja on vaid vastavaid kasvutingimusi. „Aias saab kasvatada mustikat, pohla, jõhvikat, murakat. Happelist freesturvast vajavad mustikas ja pohl, pH tase peaks olema 4,5 või alla selle. Soovitan seda pakendilt hoolikalt vaadata, sest tavaline kasvuturvas, kuhu on väetist lisatud, metsamarjadele ei sobi,” soovitab Roosvald. Päris väetamata metsamarjad ka ei kasva, kuid selleks on näiteks spetsiaalne mustikale mõeldud väetis poes olemas.
Metsa talu teeb koostööd teadlastega Esimene sort kultuurmustikaid, mis Metsa talus turbas kasvama pandi, oli ’Northblue’, mis ligi 25 aastaga on kasvanud juba meetrikõrguseks ja heal aastal annab põõsas kuni 1,5 kilo marju. Kultuurmustikal on võrreldes metsas kasvavaga suur eelis – ta ei määri näppe ega tee suud mustaks, pealegi on mari magusam. „Kultuurmustikas võib kasvada kuni 30-aastaseks ja teda tuleb nagu sõstrapõõsastki pügada. Pügamine sunnib põõsast noorenema,” selgitab Roosvald. Mustikaid on talus kasvamas alla hektari, pohla, murakat ja jõhvikat kasvatab perenaine vaid enda tarbeks. Perenaise sõnul vaja-
on muutunud väga populaarseks. Sel ajal polnud meil veel marjataimede sorte puukoolidest võtta. Juba see oli takistuseks,” ütleb marjateadlane Taimi Paal, maaülikooli dotsent. Toona oli parasjagu käimas Kanada saatkonna finantseeritud mustikakasvatuse uuring Eestis, mis võimaldas korraldada talunikele õppepäevi ja seminare. Sellest ajast on jäänud mõned kasvatajad, kellega teadlased siiani suhtlevad. Kolme talu maadel on käimas ka veel mitmesugused katsed. Maaülikooli teadlastele on peamisteks partneriteks siiani Metsa talu Kambjas, Marjasoo talu Rannus ja Tartu ligidal istandusi omav perekond Hiie. Neil kolmel talul on täiesti arvestata-
Taimi Paal: „Metsamarjade kasvatamisest on väga lühikese ajaga saanud Eestile täiesti arvestatav põllumajandusharu.” vad ka pohl ning jõhvikas happelist freesturvast, murakas aga mitte ja seda võib kasvatada nagu maasikat, peenras. Umbes 15 aastat tagasi olid paljud talunikud huvitatud alustama uue alaga – metsamarjakasvatusega. „Metsamarjade kasvatamine paarikümne aasta taguse ajaga
vad mustika- ja jõhvikaistandused. Kui Eestis on tavaline külm ja lumega talv, siis ahtalehine mustikas ja ka poolkõrge mustikas, rääkimata jõhvikast, annavad head saaki. „Metsamarjade kasvatamisest on väga lühikese ajaga saanud Eestile täiesti arvestatav põllumajandusharu,” kinnitab Paal. Suuresti on see sündinud
just heast ja sõbralikust ning üksteist arvestavast koostööst talunikega. Talunikud on ka ise väga palju andnud selleks, et kultiveerimise metoodika välja töötada. Suurimat raskust valmistab saagi koristamine, kuna korjajaid on raske saada. Ka marjade turustamisega peab palju vaeva nägema.
Jõhvikas freesturbaväljadelt Esimene metsamari, mida Eestis kultiveerima asuti, oli suureviljaline jõhvikas (Oxycoccus macrocarpus), mille kasvupind maailmas on umbes 20 000 hektarit, keskmine saak on 10–15 t/ha. Suureviljaline jõhvikas vajab sooja ja pikka suve, seetõttu kasvatatakse teda põhiliselt Eestist lõunapoolsemais maades. Viimasel paaril aastakümnel on lätlased saanud küllaltki häid saake ammendatud freesturbaväljadel kasvavalt suureviljaliselt jõhvikalt. Eestis kasvab Paali sõnul jõhvikas Marjasoo talus mõnesajal ruutmeetril, kust soojal suvel saab päris head saaki. 1960-ndate keskel hakkas Henn Vilbaste soode inventariseerimise käigus koguma hariliku jõhvika (Oxycoccus palustris) suuremarjalisi kloone, mis istutati ammendatud freesturbaväljale Viira rappa. Kokku koguti üle 700 klooni, millest viis said
Pohlapeenar koduaias - täiesti võimaik.
ka sordiks. Neid sorte kasvatab freesturbaväljadel Eesti üks kogenenumaid metsamarjatalunikke Toomas Jaadla. Ta on saanud oma istandusest suureviljalise jõhvikaga konkurentsivõimelisi saake – 10 tonni hektarilt. Hariliku jõhvika sorte kasvatatakse ka koduaedades turbapeenrail.
Kännasmustikas kardab käredat pakast 1911. aastal algas ühe tänapäeval väga olulise mustikaliigi – kännasmustika (Vaccinium corymbosum) kultiveerimine USA ühes jõhvikakasvatusfarmis. Siit sai algus ka sordiaretus. Tänapäeval kultiveeritakse kännasmustikasorte, mida on juba ligikaudu sada, paljudes maades. Suurimad kasvatajad on USA, Saksamaa, Poola, Valgevene, Holland, Uus-Meremaa jt. Eestis saab kännasmustikas külmadel talvedel tugevasti kahjustada, küll on aga Eestis võimalik kasvatada kännasmustika ja ahtalehise mustika vahelisi hübriide, mis kannatavad kuni 35 °C külma. Selle sordirühma nimeks on
Foto: Taimi Paal
poolkõrge mustikas (Vaccinium atlanticum). Ameerikast pärinevate mustikate kasvatamise uurimistöö algas Marjasoo talus 1995. aasta paiku, kuigi mustikate kasvatamise võimalusi uuriti juba 1950-ndail Tallinna botaanikaaias. „Nüüdseks on meil ammendatud freesturbaväljadele rajatud istandusi juba mitukümmend hektarit. Freesturbaväljadel kasvatatakse põhimiselt ahtalehist mustikat. Paljud väiketalunikud on rajanud ka poolkõrge mustika istandusi, mis on mineraalmullal,” ütleb Paal. Ta lisab, et sellised istandused vajavad palju freesturvast, sest mustikas vajab happelist mulda. Istandus rajatakse mineraalmullale nii, et istutusvagu täidetakse freesturbaga. Poolkõrged mustikasordid, millest põhimine on ’Northblue’ ja mõned soomlaste aretised, on saanud koduaedades väga populaarseks. „Viimastel aastatel on Metsa talu pakkumas ka Eestis aretatud ja hetkel veel katsetes olevaid viljakaid kloone, mida võib soojalt soovitada,” ütleb Paal.
TURBALEHT | 7
Turbaraba hoiab kinni raudseid mehi ja masinaid 83-aastane Paul Mihkelev ja tema 37 aastat vana ekskavaator E-304 on Järvamaa suurima turbatootja PRELVEX AS-i raudvara. Signe Kalberg
S
el päeval, kui Pauliga tema pikast töömeheelust räägime, pole tal Prääma rabasse asja. Turbaraba on pehme, suuri ja raskeid masinaid ei kanna ning aunades oleva turba ümbertõstmist või autodele laadimist ei toimu. Paul tunneb hinges rahutust, sest ilma tööta ta olla ei oska, nagu ka oma ekskavaatorita. Rohkem kui 65 aastat tööd on mehe tervist küll kõvasti laastanud, aga sellest hoolimata kisub teda rappa. Pauli abikaasa Lea, kes aitab mehel ajalugu meenutada, vastab ise küsimusele, miks 83-aastane mees veel tööl käib ja pensionäriametit ei pea, otsekoheselt: „Kui Paul töölt koju jääks, siis teda kauaks ei ole.”
Traktoristiamet oli unistus Praegune põlvkond ei mõista seda aega, kui Paul sündis. Ei mõista ka sõjajärgseid aastaid, viisaastakuid ja sotsialistlikke võistlusi. Paul pajatab, et sündis Järvamaal Sargvere külje all Palu külas. Vanemad pidasid renditalu ning peres oli kokku kuus last, kellest Paul oli vanuselt teine. „Traktoristiks tahtsin juba lapsena saada. Olin siis 17-aastane, kui sain minna õppima aastaks Põltsamaa vabrikukooli, kuhu võeti traktoristiks õppima ligi sada noort meest, vanusepiiriks oli 23 aastat,” meenutab ta. Haridust oli ja on tänaseni Paulil vaid neli klassi ja kui Paul tagasihoidlikult vaikib põhjustest, mis takistasid tal haridust saamast, siis abikaasa Lea on varmas selgitama. „Peres oli nii pal-
Pauli sõnul joonistati kõik tahvlile, joonistuste järgi õpiti ka masinaid remontima. Tundub uskumatuna, aga Paul kinnitab, et kui ta lõpuks traktorirooli taha sai istuda, olid selged nii masina juhtimine kui ka remontimine. Selle peale märgib Lea, et Paul on tehnilise taibuga, remondib ise ka oma uunikumist ekskavaatorit ning on leiutanud traktorile tagantjuurija, mis jõudis isegi vabariigis näitusele ja millest tulid teised snitti võtma. Lea on kindel, et kui Paul oleks omal ajal saanud kooliharidust, oleks temast võinud mehaanikainsener saada. Paul oli 18, kui lõpetas trakto-
Paul on tehnilise taibuga, remondib ise ka oma uunikumist ekskavaatorit ning on leiutanud traktorile tagantjuurija. ju lapsi, et neil polnud midagi selga ega jalga panna, et kõik lapsed saaksid koolis käia. Paul pidi varakult hakkama tegema tööd, mis sai otsa jõuludeks, alles siis sai ta minna kooli. Muidugi ei jõudnud ta teistega sammu pidada ja siis tuli ka klassikursust kordama jääda.” Aasta aega õppimist Põltsamaal on Paulil hästi meeles, sest masinat katsuda ja sellega sõita said tulevased traktoristid alles õpingute lõpus ja praktikal olles.
Foto: Signe Kalberg
Paul Mihkelev ja tema ustav kaaslane 37 aastat vana ekskavaator E-304 .
ristikursused ning pärast praktikat sai töökohaks Paide masinatraktorijaama ehk MTJ-i uudismaabrigaad. Brigaadis oli algul kolm, hiljem juba kaheksa masinat, töö käis kahes vahetuses. Brigaad rändas mööda Järvamaad ringi ja töötas üles uudismaad. Kuna Lea oli brigaadis arvestaja, siis 62 aastat tagasi sai sealt alguse kahe inimese ühine elutee, abielus on nad olnud 61 aastat. „Traktoristiametit pidasin 1950. aasta maist Paide MTJ-i
alla kuulunud majandeis. Nendeks olid Lenini-, Kirovi- ja Kalinini-nimelised majandid, samuti Uus Tee ja teised. Majandites tuli teha mitmesuguseid traktoritöid. Olen töötanud ka laadurijuhina. Masinateks on olnud petrooliga töötav Nati, SHTZ, DT-55, S-80 ja teised. Aasta olin ka traktoribrigaadi brigadir. 1958. aastal viidi mind üle ekskavaatorijuhiks, see oli nagu ametikõrgendus,” räägib ta.
Külgkorviga mootorratas jäigi ostmata Enamik tööajast EPT-s kulus Pauli sõnul kogujakraavide ehitamisele E-352 A ja E 304-ga ning turba tõstmise transpordivahendeile. Tööl oli vaja olla nädal kohapeal, olenemata aastaajast ja ilmast. Kodust tuli nädala toidumoon kaasa võtta, igaüks nosis seda, mida sai. Suvel ööbisid traktoristid talu lakkades ja heinaküünides, talvel isegi kuuse all, sest kodu oli mitmekümne kilomeetri kaugusel ja kellelgi polnud mootorratast, rääkimata autost, et vahetuse lõppedes koju minna. „Kord Järvamaa metsamajandis sügisel tööl olles magasime öösiti põhkudes ja hommikul oli 8 kraadi külma. Kui siis olukorda ülemustele kurtsime ja nad ühe kõne tegid, saime metsniku majja ööbima, kes meile oli
ära öelnud, väites, et pole ruumi. Selgus, et majas oli ruumi küllalt, aga kõik olenes suhtumisest töötegijasse.” Veel meenutab Paul, kuidas ta
end kergendamagi minna, ka süüa polnud mahti. „Paarimees jättis ka suitsetamise maha, kuna siis oleksin ma temast töös ette jõudnud,” muheleb Paul.
Vahetus kestis 12 tundi, selle aja jooksul polnud aega masinast maha põõsa taha end kergendamagi minna, ka süüa polnud mahti. nädala lõpus kõndis rohkem kui paarkümmend kilomeetrit rabast Türile, sealt sai bussiga Paidesse, koju. „Minu suureks unistuseks oli külgkorviga mootorratas, maja ehitades tegin garaažiuksegi selle, mitte auto järgi. Koondise peainseneri käest ostsin lõpuks 125-kuubikulise võrri, sellega sain liikuma,” meenutab Paul. Külgkorviga mootorratast Paul ei saanudki, pärast võrri tulid juba autod. Oma esimese autoostuloa sai Paul 1981. aastal, kui oli olnud järjekorras 18 aastat. Žiguli said preemiaks parimad, Paul esimeseks aga ei tulnud (nimekaim Paul Keres oli ka eluaegne teine) ning osta sai Moskvitš 40-ne. Selle peale märgib Paul, et ju siis polnud ta paremat väärt. Kindlasti aga olnuks, sest töö rabas ekskavaatoril pole kerge olnud – normid olid suured. Vahetus kestis 12 tundi, selle aja jooksul polnud aega masinast maha põõsa taha
Kui laev on sadamas 30 aastat tagasi sadamatesse turvast ei veetud, kolhoosid ja sovhoosid vedasid turvast endale. Päeva norm oli laadida 600 kuupmeetrit, parimatel päevadel jõudis Paul laadida isegi 1000 kuupmeetrit turvast. „Praegu, kui laev sadamas ja iga seisuminut maksab, on tempo märksa suurem. Minu ekskavaatori kopp mahutab kaks kan-
ti, uuel ekskavaatoril neli kanti. Seega pean tegema tööd topelttempos, sest masinad tulevad meil ette ühel ajal. 2000 kanti turvast on vaja päevas laadida, olen isegi 3000 kanti laadinud hommikul kella kuuest öösel kella üheni. Laev ootas,” meenutab Paul. Miks Paul pole tahtnud uut masinat? Selle küsimuse peale vastab abikaasa Lea, et Paul on vanaga harjunud, uuega töötama õppida oleks temavanusele mehele juba raske. „E-304 on väga hea masin, kütust võtab vähem kui tänapäeva ekskavaatorid. Mul kulub päevas 25–30 liitrit, uuel 60,” lisab Paul, kes tunnistab, et eks vanakese remontimisega on parasjagu vaeva, aga seni on ta masina tööshoidmisega hakkama saanud. Pauli sõnul on ekskavaatorite eluiga keskmiselt 10, traktoritel kaheksa aastat. Ühel talvel pidi Paul Viisu rabas koos ekskavaatoriga ära uppuma. Oli aasta 1963 või 1964, täpselt Paul enam ei mäleta. Ekskavaatoriga teise kohta sõites ei märganud ta lume all ohtlikku laugast, mis oli märgistama jäänud, ja masin vajus kiiresti külili, enne kui Paul jõudis välja hüpata. „Jalg ja labakäsi jäid ukse vahele kinni ja vesi tõusis kaelani, enam polnud õhku hingamiseks. Püüdsin suud vee peal hoida. Õnneks oli paarimees ka Türilt rappa tulnud, kuid ta hüppas veidi enne õnnetuskohta masinast välja ega istunud kabiinis, muidu oleksime mõlemad uppumisohus olnud. Kangi abil päästis ta veritseva käe ukse vahelt, jala sain ise jalatsist välja ja nii ka ukse vahelt välja. Ujusin siis esiakna kaudu välja,” meenutab Paul. Väljas oli 22 kraadi külma ja suure tee äärde paarsada meetrit. Õnneks tuli kohe ülemus Willisega, kes Pauli Paidesse arsti juurde viis. Haigeks mees ei jäänud ja ka käeluud olid terveks jäänud. Lugusid oma töömeheelust võiks Paul pajatada raamatu jagu. Neid on kogunenud just nooremast ajast, sest praegu, kui ta Prääma rabas turvast tõstab, on uusi tulemas juurde vähe. Paul tunnistab, et see on üks tema töö võlu – omaette töö, laiuvad turbaväljad, kindel ja tuttav masin.
Tarmo Thomson, PRELVEX AS-i tegevjuht: Paul Mihkelev on AS-i PRELVEX unikaalne masinamees-ekskavaatorijuht. 83-aastasena tööl käia ja igapäevaselt tross-plokksüsteemi kopaga tööd teha on omaette saavutus. Iga mees seda järele teha ei suuda. See pole ka võimalik, sest uued ekskavaatorid on hüdraulilised ja kergemad käsitleda. Olen paljude kolleegidega rääkinud, siis võrdset analoogiat meie maal vist polegi ja nagu kuulda, on see terves Euroopaski haruldane. Paljud välismaalased on tahtnud oma silmaga näha, kuidas see raudne mees välja näeb ja tööd teeb. Kõik imestavad! Lisaks kaunistavad Pauli töökus, korrektsus ja sõbralikult rahulik meel. Hea vana kooli mees!
8 | TURBALEHT
Raba pakub hulgaliselt puhkamis- ja matkamisvõimalusi „Tähistatud radadel liikumine on aasta-aastalt muutunud popimaks,” märgib riigimetsa majandamise keskuse loodushoiu osakonna juhataja Marge Rammo. Lähtuvalt loodussõprade ja matkahuviliste ootusest on RMK ühendanud mitmed olemasolevad rajad ja loodusobjektid ka tervet Eestit läbivateks matkateedeks. Ühtlasi on võimalik matkateed läbida üksikute lõikude kaupa ning endiselt on kõigile huvilistele avatud RMK õppe- ja matkarajad, mis pakuvad meeldivat ajaviitmisvõi-
malust looduses, olles samuti tänuväärseks õppematerjaliks. Seda enam, et enamik radu on tähistatud infotahvlitega, mis jagavad teavet sealse floora ja fauna kohta. Hulk RMK radu kulgeb läbi rabade ja eks ole rabamatkadestki viimasel kümnendil saanud vaat et kohustuslik elu osa. Eks ole raba oma erilise maastiku ja vaikusega ka üks salapärane ja põnev paik. Marge Rammo sõnul on looduses liikumise radade rajamisel peetud silmas kahte printsiipi. Esiteks seda,
et rada peab võimaldama looduses liikuda, loodust tundma õppida, looduses puhata ning teiseks, et looduskaitsealadel kulgev rada tutvustaks lisaks eelnimetatutele ka sealseid loodusväärtusi.
15 Loksa
Tabasalu
Haabneeme TALLINN Maardu Loo
13
Paldiski
Saue Keila Vasalemma
Kiisa
Kärdla
Kõrgessaare
1
Haapsalu
7
HIIUMAA
17
Roosna-alliku
Väätsa
Virtsu
8
PÄRNUMAA
4 Kihelkonna
3
Sauga
SAAREMAA
Kärla
Pärnu Tõstamaa
5
Jõgeva
JÕGEVAMAA
Sindi Paikuse
Võiste
10
Alatskivi
Suure-jaani
28
Olustvere
Kolga-jaani
9 12
Kasepää Varnja
Lähte
38
TARTUMAA
VILJANDIMAA
37
Tartu
Viljandi Võnnu
Nõo
Kambja
Elva
Mustla
Häädemeeste
Kallaste
Puurmani
Kõpu
Kilingi-Nõmme
Palamuse
Põltsamaa
Võhma
27
Tudulinna
Mustvee
Tõravere
Kuressaare Salme
11
Are
32
34 35 36
26 Tori
Valjala
Adavere
Vändra
Pärnu-jaagupi Orissaare
Koeru
33 31
Torma
25 Lihula
Narva
IDA-VIRUMAA
Roela
Türi
LÄÄNEMAA
Leisi
30
Avinurme
Paide
RAPLAMAA
Käina
LÄÄNE-VIRUMAA
Järva-jaani
JÄRVAMAA
Märjamaa
Sillamäe
Jõhvi
Püssi
Rakvere
Aravete
22 21
24
Toila
Kohtla-Järve
Aegviidu
14
Kose
Rapla
23
Aseri
Kadrina
18
tal oli 70 000 inimest käinud sel pikema või lühema lõigu,” märgib Rammo, lisades, et ilmselt on käesoleval aastal oodata samasugust tulemust.
Kunda
Tapa
Hagudi
Risti Taebla
Võsu
Kiviõli
Kehra
Riisipere
Rammo tõdeb, et rahvas on RMK rajad avastanud ja armastab neil liikuda. „Meie aladele tehakse ligi kaks miljonit külastust aastas,” selgitab ta. Hästi on omaks võetud ka matkateed. „2014 aas-
20 16
HARJUMAA
Kohila
19
Kuusalu
Jüri Kiili Vaida
Saku
6
2
Mõlemal puhul suunavad rajad, mida RMK on tähistada võtnud, inimesi looduses turvaliselt liikuma, ühtlasi kaitsevad laudrajad ja piirded õrna loodusmaastikku. Iseäranis kehtib see rabade puhul.
Rõngu Abja-paluoja Karksi-nuia
29
41 40
PÕLVAMAA Kanepi
Tõrva Sangaste
Tsirguliina
RMK matkatee. Valga
Mooste
Räpina
Põlva
Otepää
VALGAMAA
Mehikoorma
39
Värska
Väimela Vana-antsla
Võru Kose
Antsla
Vastseliina
VÕRUMAA Rõuge
24. Loosalu-Paluküla loodusrada (7,7 km) 16. Nõmmeveski-Liiapeksi matkarada HIIUMAA 8. Tuhu matkarada (1,1 km) 44 Loosalu poolt tulles algab laudrada rabaser (16 km) 1. Leemeti matkarada (2+3 km) Vaikne ja pisut nukrameelne soomaastik Varstu 43 vast, möödub Loosalu järvest ning kulgeb Rada kulgeb algul Valgejõe ja selle harujõRada on läbitav 2- ja 3-kilomeetrise ringina. pakub lähemal vaatlusel hulgaliselt üllatusi. raba ja metsa läbides kuni esimese talukogede orgude kõrgeil kaldail Vasaristi joastiRajal võib imetleda jääajajärgseid luitenõlvu Laudtee läbib soo arengu erinevaid etappe. hani. Sealt tõuseb pinnasrada mööda metsakuni, siis mööda vanu külateid Pärlijõe oruni, ja nendevahelisi soiseid nõgusid. PÄRNUMAA ja põlluvaheteid Paluküla Hiiemäe jalamile. sealt üle jõe ja piki orunõlva läbi noorte 2. Neljateeristi õpperada (3 km) 9. Nigula raba õpperada (530 m) 25. Mukri loodusrada(2,5 km) männimetsade Viru rabani. Rada kulgeb Kõpu poolsaare põhjarannikul, Vaatetornist avaneb suurepärane vaade Rada kulgeb mööda Mukri raba, möödudes 8000 aasta vanuse rannaastangu ja nüüdisrabale ja põlismetsaga kaetud rabasaartele. 17. Paunküla mägede matkarajad rohketest laugastest ja rabajärvedest. NB! 33. Selisoo matkarada (4,8 km) ranna vahelistes metsades. Möirasoo on väike Matkajal on võimalus imetleda inimtegevu- (kogupikkus 12 km) Rada tutvustab eri sootüüpe (siirdesoo, lageraba, Vaatetorn on suletud! Erinevad pinnavormid, järved, rabad, rannaastangualune lubjarikas allikasoo, mille sest puutumatuid metsamassiive. puistraba), rikkalikku taimestikku ja rohkelt eriVILJANDIMAA metsad. kohta kõneldakse mitmeid nimelegende. 10. Rannametsa-Tolkuse looduse neva suurusega älveid ja laukaid. Väike-Pungerja 26. Hüpassaare õpperada (4,4 km) 18. Sõõriksoo loodusrada (1,5 km) SAAREMAA õpperada (2,2 km) poolne laudtee läheb peagi remonti. Raja algusosa kulgeb umbes kilomeetri jagu Asub Aegviidu looduskeskuse vahetus 3. Audaku matkarada (2,8 km) Rada lookleb läbi Tolkuse raba, üle liivaste läbi kõdusoometsa. Edasi liikudes hakkab JÕGEVAMAA läheduses, näha saab nii lodumetsa kui ka Rada läbib Lääne-Saaremaa kõrgustikule luidete, mida katab valgusküllane palumänmaapind tasapisi tõusma ja jõuab Kuresoo raba 34. Endla järve matkarada (8 km) rabamaastikku. iseloomulikke kooslusi: mitmeid metsanik ja jõuab Tornimäele. Mäe keskel asub u 18 Kaasikjärve raba, Endla järv, lodukaasik, serva. Maastik on Kuresoos mitmekesine. 19. Valgejärve loodusõpperada (6,5 km) tüüpe, liigirikka madalsoolaigu, taastatud meetri kõrgune vaatetorn, mille platvormilt Endla puisniit (salu), Mustjõgi, Kaasikjärv, 27. Öördi õpperada (2,4 km) Loodusõpperada tutvustab Harjumaal Nissi puisniidu. avaneb suurepärane vaade ühelt poolt HääMännikjärve raba, Männikjärv ning erineÖördi raba on Soomaa rahvuspargi rabadest valla lääneosas asuvat Valgejärve loodus4. Koigi matkarada (4,8 km) demeeste rannaniidule ja Pärnu lahele ning vad metsakooslused. Laudtee ja vaatetorn ainuke, kus raba servas on säilinud jäänukkaitseala ja selle ümber asuvaid loodusRada asub Saaremaa suurimas rabas, kus teiselt poolt Tolkuse rabale. rekonstrueerimisel. järv kunagisest suurest jääjärvest. väärtusi. on võimalik vaadelda soo erinevaid aren11. Riisa õpperada (4,8 km) 35. Männikjärve matkarada (2,2 km) 28. Parika väikejärve õpperada 20. Viru raba õpperada (3,5 km) gujärke. Rahvasuus levib legend Koigi Riisa õpperada kulgeb läbi maalilise raba ja Rajal avanevad ilusad vaated Männikjärvele (edasi-tagasi 3,6 km) Rada tutvustab Eestile tüüpilise kõrgsoo rabajärve maetud aaretest, mida vahel end Navesti jõe metsade. Näha saab ka läbinisti ja ümbritsevale rabale. Õpperada on kuulus oma südamekujulise maastikku ja -taimestikku. näitavad vaimud valvavad. tüma ja vesist laugastikku. 36. Männikjärve raba õpperada (7,3 km) rabajärve poolest. JÄRVAMAA NB! Pitkjärvest loodepoolne rada on veel 12. Sandra matkarada (~ 300 m) Õpperajale ehitatud 7 meetri kõrgusest vaa29. Teringi õpperada (4,5 km) halvas seisus. Ettevaatust liikumisel! Matkarada asub Sookuninga looduskaitse- 21. Simisalu-Matsimäe loodusrada tetornist paistab kogu 210 hektari suurune Ringikujuline õpperada on ideaalne jalutami (7,5 km) 5. Viieristi matkarada (1 km) alal Rongu rabas, mis on kahasse lätlastega. Männikjärve raba. Kaarjalt ümber soostuseks inimesele, kellel ei ole spetsiaalset matÜle Seli raba ja läbi endiste talukohtade kulSiit avaneb vaade rannaastangule, mille all NB! Vaatetorn on suletud! miskeskme asetsevaid laukaid on Männikkariietust. Libisemisvastase võrguga kaetud gev loodusrada. on liigirikas looduskaitsealune allikasoo. HARJUMAA järve rabas kokku üle 120. laudtee ja turvaline hakkpuidurada juhatavad NB! Selijärve juures rada läbitav ainult kumLÄÄNEMAA 13. Harku metsa loodusrada (8 km) NB! Hetkel on rada ja torn rekonstrueerimisel. loodushuvilise üle mitmete rabasaarte. mikutega! 6. Liivase ranna-Peraküla õpperada (4,4 km) Rada tutvustab Harku luitestikku, erinevaid TARTUMAA LÄÄNE-VIRUMAA 22. Tammsaare-Järva-Madise loodusrada Rajal võib näha nii nooremat kui ka vanemat metsa- ja sootüüpe ning Harku mõisa koos 37. Emajõe õpperada (2,5 km) 30. Seljamäe (5,5 km) (5 km) männikut, liivaluiteid, soostunud alasid ja liigirikka mõisapargiga. 19. Valgejärve loodusõpperada (6,5õppematkarada km) HIIUMAA PÄRNUMAA Emajõe-Suursoo looduskeskuse juurest Seljamägi, palumännik, siirdesoo, Põdraallikad. Üle Kodru raba valdavalt laudteel kulgev metsajärvi. 14. Kakerdaja loodusrada (8 km) Loodusõpperada tutvustab Harjumaal Nissi valla lääneosas 1. Leemeti matkarada 9. läbi Nigula raba raba, õpperada algab õpperada, mis teeb tiiru jõeäärsel IDA-VIRUMAA 7. Marimetsa matkarada (10,5(2+3 km) km) Loodusrada kulgeb Kakerdaja mööda(530 m) loodusrada. asuvat Valgejärve looduskaitseala selle ümber(8asuvaid on läbitav 2- ja 3-kilomeetrise Vaatetornist avanebväikese suurepärane vaade rabale ja lammil, tarnamättalisel madalsoo heina31. Kotkajamatkarada km) RajaRada algusosas olev pinnastee kulgeb möödaringina. Rajal Nokuvõib lõkkekohast ja teeb tiiru ümber ja RAPLAMAA imetleda jääajajärgseid ja nendevahelisisuure soiseid kaetud rabasaartele.23. Matkajal võimalus (2,6loodusväärtusi. maal ning 29. järve Teringi õpperada (4,5läbib km) sookaasiku. Erinevad metsa kasvukohatüübid, Peipsi Jalaseonloodusrada km) metsasihti, hiljem heinamaalluitenõlvu ning edasi kuusiKalajärvepõlismetsaga jõudes tagasi Noku lõkkekohta. Selli-Sillaotsa õpperadajalutamiseks (4,7 km) 20.1,1 Viru õpperada (3,5 km) nõgusid. imetleda inimtegevusest puutumatuidEsialgu metsamassiive ja Ringikujuline on ideaalne taganemisel tekkinud liivaseljandikud, lage- 38. õpperada kulgeb pinnasrada kmraba ulatuses kus piki Marimetsa oja kallast. Raja tagumises 15. Majakivi-Pikanõmme loodusõpperada läbi palumänniku sooserva, Rada tutvustab Eestile tüüpilise kõrgsoosoosaared, maastikkulaugas, ja „rahaauk”. soo taimestik, läbi Arbumetsa sihtkaitsevööndi mitmeosa 2. 2,5 kilomeetri pikkune laudtee(3viib Neljateeristi õpperada km)läbi (7 km) hea õnne korral kohata ka metsaelanikke. inimesele, kellelRaja ei algus ole kulgeb spetsiaalset matkariietust. on ehitatud millest NB! Matkarada on hetkel rekonstrueerimikesise metsaosa, meetrit mööda kõrg-, siirdeja madalsoo laugasteni välja. Rada tutvustab suuruselt kolmandatlooduse õpperada -taimestikku. Rada kulgeb Kõpu poolsaare põhjarannikul, 8000 aasta 10.Eesti Rannametsa-Tolkuse (2,2 km) siis 300 Libisemisvastase kuhu võrguga kaetudSuuretüki laudtee vaatetorn, ja turvaline avaneb suurepärane vaade Laeva soole. Rada sel! Vaatetorn on suletud! põlluäärt, kust algab 700 meetri pikkune NB!vanuse Remondi tõttu on matkarada kogu ularändrahnu Majakivi m, ümbermõõt rannaastangu ja nüüdisranna vahelistes metsades. Rada (kõrgus lookleb7läbi Tolkuse raba, üle liivaste luidete, mida hakkpuidurada juhatavad loodushuvilise üle mitmete jätkub laudteega läbi Laeva soo, mis on tunLaudrada huvilise Sõbes- 32. Muraka matkarada (3 km) tusesMöirasoo külastajatele suletud. Ehitustööd lõpe-lubjarikas allikasoo, 32 m), vanu rannamoodustisi, sootüüpide JÄRVAMAA on väike rannaastangualune katab valgusküllane palumännik ja jõuablaudtee. Tornimäele. Mäe juhatab rabasaarte. tud heade jõhvikakohtade poolest. Muraka rabas kulgev rada. soo ehk Jalase järve äärde. vad sel aastal. Vaatetorn valmib uuel aastal. vaheldumist ja Juminda poolsaare metsi. 21. Simisalu-Matsimäe loodusrada (7,5 km) mille kohta kõneldakse mitmeid nimelegende. keskel asub u 18 meetri kõrgune vaatetorn, mille Üle Seli raba ja läbi endiste talukohtade kulgev loodusrada. platvormilt avaneb suurepärane vaade ühelt poolt LÄÄNE-VIRUMAA NB! Selijärve juures rada läbitav ainult kummikutega! SAAREMAA Häädemeeste rannaniidule ja Pärnu lahele ning teiselt 30. Seljamäe õppematkarada (5,5 km)
42 Misso
PÕLVAMAA 39. Meenikunno matkarada (5,8 km) Rada tutvustab raba ja metsa. Matkaraja Liipsaare poolses otsas on vaatetorn. 40. Roiupalu õpperada (2,5 km) Sellele rajale on mahtunud üllatavalt palju Lõuna-Eesti piirkonnale iseloomulikku: kääruline Hatiku oja, kõrged vaated Ahja jõele, ainuke Linajärve soolapp Ahja jõe ürgoru kallastel, „korgikuusk” ja rekordmänd. 41. Valgesoo õpperada (2 km) Rada keerleb ümber Valgesoo raba. Rajal on vaadeldavad poolsaared, rabataimestik, vanad metsakultuurid, nn parunimännikud ning metsakuklasterikas metsaserv. VÕRUMAA 42. Kirikumäe matkarada (3,2 km) Rabajärved, metsa- ja niidukooslused, maaliline vaade liigestatud kuppelmaastikule. 43. Luhasoo õpperada (5 km) Võrumaa ainukesel sookaitsealal Luhasoos saab näha kõiki raba kujunemise etappe alates madalsoost kuni kõrgrabani. Rada kulgeb mööda rabajärvest ning juhatab mineraalmaasaarele, kus asub mõnus metsaonn. TARTUMAA NB! Laudrada on minemas remonti. 37. Emajõe õpperada (2,5 km) 44. Pähni metsaõpperada (3 km) Emajõe-Suursoo looduskeskuse juurest ilmestavad algab õpperada, Siinset laugjat metsamaastikku mis teebväikesed tiiru jõeäärsel tarnamättalisel madalsoo sooaladlammil, ja looklev jõeluht. heinamaal ning läbib sookaasiku. 38. Selli-Sillaotsa õpperada (4,7 km) Raja algus kulgeb läbi palumänniku sooserva, kuhu on ehitatud Suuretüki vaatetorn, millest avaneb suurepärane vaade Laeva soole. Rada jätkub laudteega läbi Laeva soo,