Turbaleht_sept2012

Turbaleht

Baltimaades on turbatootmisel pikk ajalugu

– septembrini peetakse allinnas II alti turbatootjate foorumit , mille teemaks on eadmiste tähtsus turbat stuses Ühtlasi tähistab M Ü Eesti urbaliit tänavu oma asutamise aastapäeva „Igal sügisel toimuv foorum on sageli kohaks, kus nii turbatootjad kui ka tarbijad kohtuvad, uurivad turgu ja ostu-müügi võimalusi. Ilmselt seetõttu, et turvast sel aastal napib, on huvi foorumi vastu rekordiliselt suur ja külalisi on oodata üle Euroopa, mängib ju Baltikumi turvas KeskEuroopa aianduse turul väga olulist rolli,” ütles Eesti Turbaliidu tegevdirektor Erki Niitlaan.

Lisaks kuluaarivestlustele ja ärikohtumistele on foorumi eesmärk juhtida tähelepanu ning ühiselt arutada tööstuse päevaprobleeme. Kuna Eestis valmistatud turbatoodetest 2/3 eksporditakse, siis on ka mitmed probleemid teistega ühised. „Tuleb tunnistada, et riik on turbatööstusele kõige ebausaldusväärsem partner seni olnud. Loosungid ettevõtluse või ekspordi toetamisest ei pea meie valdkonnas kahjuks paika,” ütles Niitlaan.

Mõned aastad tagasi lubas riiki toetusi taastuvenergia tootjatele, mille tulemusena on Eestisse muu hulgas rajatud kolm efektiivset koostootmisjaama (Väo, Tartu ja Pärnu), mis pakuvad oma varustuspiirkonnas elanikele keskmisest oluliselt madalama hinnaga toasooja. „Toetusmäärade püsimist lubati kaheteistkümneks aastaks, ometi on nüüd valmistatud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ette seaduse eelnõu, millega kavatsetakse neid kärpida.” Teise probleemina tõstis Niitlaan esile olukorra keskkonnaministeeriumi haldusalas, kus loa taotluste menetlemisel ei peeta kinni tähtaegadest ja toimub seaduste meelevaldne tõlgendamine või koguni eiramine. „Olukord on tõesti käest ära ja kõige kurvem on selle juures, et ettevõtjal ei ole ka kellegi poole abi saamiseks pöörduda,” tõdes ta. Plusspoole pealt tuleb aga nimetada, et vaatamata üldisele majanduslikule olukorrale turbatoodete turg püsib ja nõudlust on. Kui lõike- ja

potililli kehvemal ajal võib-olla ostetakse vähem, siis nõudlus kvaliteetsete toiduainete järele püsib. Nii võib näiteks juhtuda, et ka meie poest ostetud nn Hollandi tomat on kasvatatud tegelikult Eesti turbas ja seetõttu oleme me üks vajalik lüli pikas ahelas.

Kui eelmisel aastal tähistas Eesti turbatööstus 150. aastapäeva, siis sel aastal tähistab MTÜ Eesti Turbaliit oma tegevuse 20. aastapäeva. „Asutati liit üsna varsti pärast taasiseseisvumist 1992. a lõpus. Ettevalmistusid algasid aga juba oluliselt varem, veel siis, kui Eesti oli NL-i osa,” ütles Eesti Turbaliidu juht.

Praegu ühendab liit enam kui 30 Eestis turvast kaevandavat, töötlevat ja turustavat ettevõtet, lisaks veel turbatootmise ja -töötlemise masinaid valmistavaid ning geoloogiliste uuringute ja projekteerimisega tegelevaid ettevõtteid.

Eesti turbatööstus Eesti soode kogupindala on 1 009 101 ha ehk 22,3 protsenti Eesti pindalast. Soid on Eestis kokku 9836, neist 1598 on arvel turbamaardlana. Eesti turbatööstuse kasutuses on veidi üle 20 000 hektari tootmisväljasid.

See on ligi 2% Eesti soode kogupindalast. Juba ammendatud alasid on veel ligemale 10 000 ha, seega võib laias laastus öelda, et turbatootmine on toimunud või toimumas 3% turbamaadel. Olu-

Turbatootmine Eestis (mln tonni) 2005 – 1,073 2006 – 1,257 2007 – 0,901 2008 – 0,7 2009 – 0,842 2010 – 0,923 2011 – 0,897 2012 prognoos 0,6 Allikas: Eesti Turbaliit

line on märkida, et enamik soid on Eestis kaitse all ja seetõttu majandamise huviorbiidist väljas, mille kaudu on leitud sobiv tasakaal nii majandamise kui kaitse vahel.

Turbaliidu liikmed toodavad 95% Eesti turbatoodetest, andes sealjuures tööd ligi tuhandele inimesele ja seda peamiselt maapiirkondades. Eesti Turbaliitu kuuluvate ettevõtete iga-aastane keskmine toodang on kokku ligi 3,0–3,5 miljonit kuupmeetrit eri turbaid. Turbatööstuse hinnanguline aastakäive on 80–100 miljonit eurot. Kuigi turvast kasutatakse ka Eestis, nagu järgnevatest artiklitest lugeda võib, läheb siiski umbes 2/3 Eestis toodetud turbatoodetest eksporti. Põhimõtteliselt sarnane olukord on ka teistes Balti riikides.

Viimase viie aasta jooksul on Eesti turbatooteid eksporditud enam kui sajasse riiki. Peamisteks sihtmaadeks on Holland, Belgia ja Saksamaa, moodustades ligi 50% kogu ekspordist, Euroopa turgudele kokku on suunatud 94% ekspordist. Peamisteks konkurentideks on eelkõige Läti ja Leedu turbatootjad, aga ka Soome ja Rootsi. Eksootilisemad ekspordimaad, kuhu Eesti turbatooted jõuavad, on näiteks Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Colombia, Costa Rica, Maroko, Panama, Uruguay, Zimbabwe, Tšiili jt.

Läti turbatootmine Läti Vabariigi 64 589 km² suurusest pinnast moodustavad sood 10,5 protsenti ehk 6800 km².

Viiendik sellest pinnast asuvad looduskaitsealadel. Turba koguselt ühe elaniku kohta asub Läti maailmas 8–10 kohal, kuigi riigi turbavarud moodustavad maailma turbavarudest 0,4 protsenti.

Turbatootmine toimub vaid 3,2 protsendil turbaleiukohtadest.

Lätis on kokku loetud 9600 sood, millest üle 100 hektari suuruseid on 1100. Kõige suurem neist on 19 587 ha suurune Teiči,

Eesti Päevalehe teema- ja erilehtede osakond Narva mnt 11E, Tallinn Toimetaja: Signe Kalberg, signe.kalberg@epl.ee, tel 680 4408

Foto: Raivo Tiikmaa

Prääma turbarabas on kiire tööaeg – juuli 2012.

Turbatootmine Lätis (mln tonni) 2005 – 0,8 2006 – 1,0 2007 – 0,541 2008 – 0,9 2009 – 0,9 2010 – 0,7 2011 – 1,0 2012 prognoos 0,6 Allikas: Läti Turbaliit mis asub samanimelisel looduskaitsealal. Lätis on õhkkuiva, erineva koostisega turba varusid 1,5 miljardit tonni. Võrdluseks – Eestis on see kogus 2,4 miljardit ja Leedus 0,9 miljardit tonni.

Esimesed andmed turba kaevandamisest Lätis pärinevad 18. sajandist. Esimesed artiklid turvase kaevandamisest ja kasutamisest ilmusid 1879. aastal.

Tõsisemad kaevamised ja pinnaseuuringud algasid 1918, pärast Läti iseseisvumist, kui Läti ülikoolis avati pinnase- ja turbauuringute õppetool, millest sai hiljem pinnase/mulla vms instituut.

Esimesed turbatootmisettevõtted olid Lätis aga asutatud juba eelmise sajandi 1930-ndatel, nagu „Misas kūdra”, „Olaines kūdra”, „Līvānu kūdras fabrika”.

Enne II maailmasõda kaevandati Lätis turvast enam kui 300 turbaühisuses. Enamasti väikestes kogustes, ühe-kahe talu tarbeks (kütmiseks ja põllutöödeks).

Kõige suurem tootmise maht oli aga 1965. aastal – 7,2 miljonit tonni. Suur tootmismaht, rohkem kui 4 miljonit tonni aastas on seotud Riias töötanud soojuselektrijaamaga. Turbatoodangu langus alla miljoni tonni aastas on seletatav põllumajandusettevõtete nõudluse järsu vähenemisega alusturba järele.

Slokasi soost kogutakse turbamuda, mida kasutatakse raviprotseduuridel. Turvast kasutati Jūrmala ja Baldone mudaravilates juba 1960. aastatel. Tänapäeval on muda kasutus üha suure-

nenud, viimastel aastatel 230 kuni 830 tonnini. 90% niiskusega turbamuda kasutatakse peamiselt Jūrmala tervisekeskustes. Kui muda kasutatakse keskmiselt 684 tonni aastas, jagub selle varusid mitmeks sajandiks. Üle 95 protsendi Lätis toodetud turbast eksporditakse Euroopasse ja Aasiasse nii autodega, raudtee kui ka mere kaudu.

Enam kui 2/3 toodetud turbast ja turbatoodetest pakitakse.

Lätis valmistatakse freesturvast, tükkturvast, neutraliseeritud ja fraktsioonitud turvast, turbasegusid ja substraate hobiaednikele, professionaalseid substraate, freesitud ja tükkidena kütteturvast, turbagraanuleid kodumajapidamiste ja katlamajade jaoks ning ravimuda.

Lätis on turbatootjaid ligi 30, kelle aastatoodang ulatub 600 000–900 000 tonnini. 15 suuremat turbatootjat, kelle toodangu kogumaht moodustab üldisest turbatootmise mahust 70–75 protsenti, kuuluvad ka Läti turbatootjate liitu.

Läti Turbaliidu tegevjuht Ilze Ozola ütles, et turbatootmisettevõtted annavad tööd rohkem kui 1500 inimesele, kuid suvel, turba tootmise õige kiiremal hooajal kahekordistub töötajate arv. „Peale selle, maapiirkondades, niinimetatud depressiivsetes regioonides, kus muud tootmist pole, on turbatootmine ainus võimalus säilitada oma eksisteerimine. Seega ei oma turbatootmine mitte ainult rahvamajanduslikku tähtsust, vaid on oluline ka sotsiaal-majanduslikult,” märkis Ozola.

Ozola nentis, et Lätis on suhtumine turbatootmisesse halvenenud eelkõige ettevõtte jaoks, kuid paranenud keskkonnakaitse poolest. „Erinevalt Eestist ei peeta Lätis turbatootmist rahvamajanduse traditsiooniliseks haruks, mis tähendab ka väiksemat riiklikku toetust sellele,” sõnas Ozola.

Lätis tasub Ozola sõnul ehk

September 2012

rohkem kasutada turvast energeetikas, nagu tehakse Eestis ja Soomes. Turba kasutamise kasulikkuse kohta energeetikas on tehtud hulk uuringuid, sealhulgas ka rahvusvahelisi. „Ühes neist on tehtud arvestused, mis näitavad, et jättes kõrvale kodumajapidamised ja kokkuhoidlikult majandades vajaksid 26 kohas asuvad 560 MWh võimsusega katlad 1–1,2 miljonit tonni turvast aastas,” selgitas Ozola.

Turvast võib sooja ja energia tootmiseks kasutada koos hakkpuiduga, samuti ka kivisöega.

Leedu turbatööstus Leedu Turbaliidu asutasid kaheksa ettevõtet 20. juunil 1994. aastal. Kolm aastat hiljem sai liidust Leedu Tööstuskoja ja 2004. aastal rahvusvahelise turbaliidu liige. Praegu on liidul 27 liiget, neist 15 tootmisettevõtet, viis teenindavat üksust, kuus mitteliiget ehk sponsorit ja üks eraisik.

Nii võiks kokku võtta Leedu Turbaliidu lühikese ajaloo. Nagu ka teistes Balti riikides on Leedus oma turbatööstus. Klimaatiliselt asub Leedu enam lõunas ja selletõttu on nende suhteline turbavaru väiksem ja rohkem on hästi lagunenud ehk musta turvast.

Kuid oma pikemate suvede ja väiksema vahemaa tõttu peamiste eksporditurgudeni on Leedul võrreldes Läti ja Eestiga mõningane konkurentsieelis.

Soid on Leedus on umbes 415 000 ha ehk 6,4% riigi pindalast. Tuleb aga märkida, et tööstusliku tähtsusega võiks olla ainult veidi üle 60 soo, mille turbavarud hõlmavad kokku umbes 110 miljonit tonni, mis on oluliselt vähem kui Eestis.

Nii nagu ka Eestis, pööratakse Leedus tähelepanu soode kaitsele ja kaevandatud alade korrastamisele. Kõik üle 500 ha suurused uurimata sood on kaitse all, nagu ka paljud väiksemad. Kuid ka Leedus on soode peamiseks mõjutajaks mitte turba kaevandamine, vaid nõukogude ajal tehtud metsanduslik ja põllumajanduslik kuivendamine.

Sellel aastal kavatsetakse Leedus toota 0,240 miljonit tonni turvast, millest 55 protsenti on mõeldud kasutada energiatootmiseks ja ülejäänud aianduses.

Turbatootmine Leedus (mln tonni) 2007 – 0,451 2008 – 0,378 2009 – 0,445 2010 – 0,476 2011 – 0,284 2012 prognoos 0,240 Allikas: Leedu Turbaliit

2 Turbaleht

Turvas on tõestanud oma vajalikkust Foto: erakogu

Et jätkusuutlikult toota 37 miljonit kuupmeetrit kasvusubstraate ja taime-mulda aastas, mis kataks Euroopa tarbimise, on turvas hädavajalik.

asendada. Muidugi on mõistlik komposti või ka teisi aineid kasutada, kui nad mingit eesmärki täidavad ja negatiivset mõju kasvusubstraadile ei avalda. Selle juures ei tule ainult LCA asjakohaseid kriteeriume arvesse võtta, vaid ka nende teiste materjalide kvaliteeti ja kättesaadavust.

Kas siis kompost suudaks turvast asendada?

Kompost ei suuda kunagi turvast asendada, kuna selle pH on alati liiga kõrge nagu ka ta kaaliumisisaldus. Kompost on lisaks ka väga raske, mis tema transpordi kulukaks teeb. Ei ole ühtegi kasvusubstraati, mis 100% kompostist koosneks. Taimed ei kasvaks selle sees.

Kui aga need negatiivsed komposti omadused suurepäraste turba omadustega kombineerida, võib sellest isegi päris hea toote saada. Lisaks võivad komposti toiteained vajamineva väetise hulka vähendada. Turvast tuleb siin kui kandjat vaadelda.

Signe Kalberg Hi ljut i v i id i läbi uu r i ng „Turba ja teiste aianduses kasutatavate kasvusubstraatide koostisosade võrdlev elutsük li a na lüüs” (LC A).

Kõnealuse uuringu tellis EPAGM A (European Peat and Growing Media Association) Šveitsis tegutsevalt ökobilanssidele spetsialiseerunud ettevõttelt QUANTIS. Tallinnas toimuval Baltimaade turbakonverentsil esineb ettekandega sellest uuringust rahvusvahelise turbaliidu turba ja turbaalade aianduses, energeetikas ja teistes majandusalades kasutamise komitee eesistuja Gerald Schmilewski Saksamaalt.

Kui oluline see uuring on turbatootjate jaoks?

Selle uuringu tulemused pakuvad suurt huvi mitte ainult turbatootjatele, vaid ka kõigile kasv usubstraatide tootjatele, kes turvast ja teisi taimepõhiseid kasvusubstraate kasutavad ja tahavad teada nende ainete mõjust keskkonnale.

Uuring u tu lemused on olulised ka turba kasutamise va sta stega su ht lem isek s, kuna need näitavad, et mitte ainult turvas, vaid kõik kasvusubstraatide algmaterjalid avaldavad erineval viisil oma mõju keskkonnale. Uuring on ka väga tähtis suhtlemisel Euroopa Liidu institutsioonidega, erinevate ühingutega ja teiste huvigruppidega.

Oli see uuring esmakordne? Üks sarnane, aga mitte nii mahukas ja laiahaardeline uurimus tehti Kanadas 2009. aastal, uurimise all oli turvas ja kaks teist algmaterjali. Inglismaal tehti kolm aastat tagasi esialgne ökobilansi uuring, mis ei olnud aga nii laiahaardeline.

Milliseid indikaatoreid uuringu läbiviijad silmas pidasid?

ISO-normidele vastavalt valiti järgmised indikaatorid, mis on küll erinevad, kuid põimuvad üksteisega: kliimamuutused, ökosüsteemide kvaliteet, ressursid ja inimese tervis.

Aga muud substraadi toorained?

Riisikestad andsid LCAuuringus päris häid tulemusi, aga keegi ei hakka neid täielikult kasutama, kuna neil ei ole näiteks veepidavust. Kookosekiud on suhteliselt hea materjal, aga tema miinuseks on väga pikk transporditee Gerald Schmilewski

Milliseid kasvusubstraate omavahel uuringu läbiviijad võrdlesid?

Peale erinevate turvaste kasutati uuritud substraatide valmistamisel ka kookos- ja puuk iudu, rohelist komposti, perliiti (vulkaaniline kivim, mille veemahutatav us on 97,1%, aianduses kasutatakse perliiti turbasubstraatides, kus ta parandab selle aja jooksul halvenevat õhuvahetust ja hoiab pinnase niiske; samuti on ta kasutusel pistikute juurutamises, külvide katmises ja hüdropoonikas, samuti toal i l le k a s v at u s e s – t oi m).

Substraatide valmistamisel kasutati ka heledat ja tumedat turvast (vähelagunenud rabaturvast, peamiselt sfagnum- ehk turbasamblaturvast nimetata kse ka heledaks turbaks, hästilagunenud mada lsootur vast aga mustaks turbaks – toim).

Substraatide algmaterjalidest rääkides ei ole kõigil samad funktsioonid, eriti mis puudutab nende keemilisi ja füüsilisi omadusi. Seetõttu on raske neid aineid otse omavahel võrrelda.

näiteks Indiast Euroopasse.

Nii peab iga substraaditootja ise kaalutlema, milliseid toora ineid tema subst raat ide tootmisel on mõtet kasutada.

Tu rbav a st a sed peav ad õppima oma argumentatsioonis terviklikult asjale lähenema, muidu nad kaotavad oma usaldusväärsuse-usutavuse. Substraaditootjad peavad aga oma ökobila nssi tundma, et olla usutavad.

Milliseid järeldusi võimaldab eelnimetatud uuring teha?

Turbatootjatele on tähtis teada, et mitte ainult turvas, vaid ka teised kasvusubstraatide toorained jätavad CO2jalajälje. See on nende sise- ja välispoliitika ja suhtluse jaoks tähtis teada.

Tähtis on ka kõigi teadvuse tõstmine ökobilansi ja keskkonnamõjutuste minimeerimise suhtes. Euroopas hakatakse tulevikus turba kõrval ka teisi koostisosi kasvusubstraatidele lisama, mis pikemas perspektiivis võib kaevandatavale turba kogusele mõju ava ldada. Teisest k ü ljest tahab ka Brüssel, et valmistataks kvaliteetseid tooteid, nii ka kasvusubstraatide puhul.

Ka pikemas perspektiivis pole see ilma turbata võimalik.

Märkus: Pikemalt võib erinevatest kasvusubstraatidest lugeda eelmisest turbalehest.

Kasvusubstraatide segud LCA uuringu jaoks Mitut kasutusvaldkonda uuriti?

Uuring viidi loomulikult läbi ISO 14040 ja 14044 norme jälgides. Need normid kirjutavad ette, et võrrelda võib ainult tooteid, millel on sama kasutusotstarve ja omadused.

Nii ei saa turvast otse kompostiga võrrelda, kuna nende omadused on erinevad. Ü htekok k u v a l m i st at i uuringuks kasvusubstraadid viie kasutusvaldkonna jaoks: v i lja li haga köög iv i ljadele nagu tomatid, baklažaanid, kurgid, siis substraadid potitaimede ja noortaimede kasvatamiseks ning kasvusubstraadid puukoolide jaoks ja hobiturule.

Mida uuringu läbiviijad teada said?

On tähtis teada, et uuring tegeles ainult substraatide a lg mater ja l ide mõjudega keskkonnale; nende sobivust kasvusubstraadiks ei uuritud.

Selle alusel võib öelda, et kasvusubstraadid, mille koostises on võrdlemisi kõrge turba osakaal, mõjutavad rohkem kliimamuutusi ja ressursse.

Teised ained avaldavad ka

mõju, aga vähem.

Substraadid, milles on suhteliselt kõrge kookosekiu ja rohelise taimekomposti osakaal, avaldavad mõju inimese tervisele kõige rohkem.

Inimese tervise indikaatori järgi on turbal kõige väiksem mõju – ainult 60% mineraalv i l la ja 80% kookosek iu omast.

Mil viisil on uuringu tulemused tähtsad turbavastastega suhtlemiseks?

Uuringu kõige tähtsam väide on, et kõik kasvusubstraatide toorained avaldavad mõju kesk konna le, mitte ainult turvas. Turbavastased kõnelevad alati ainult keskkonnamõjudest, mida turba kasutamine põhjustab, aga mitte kunagi või väga harva teiste toorainete negatiivsetest mõjudest. See ei ole tasakaalustatud, vaid oma eesmärkidele suunitletud suhtumine.

Uuring lükkab selle ühekülgse esindamise selgelt ümber. Turbavastased argumenteerivad pea alati, et turvas ei ole aianduses vajalik ja selle võib rohelise kompostiga

•• Viljalihaga köögiviljade jaoks: 1. 100% kookosekiud, 2. 100% mineraalvill, 3. 100% hele turvas.

•• Potitaimede jaoks: 1. 50% hele turvas ja 50% must turvas, 2. 80% hele turvas ja 20% perliit, 3. 50% hele turvas + 30% roheline kompost + 20 % kookoskiud, 4. 30% hele turvas + 30% puukiud + 20% puukoor + 10% roheline kompost + 10% riisikestad.

•• Kasvusubstraatidena noortaimede kasvatamiseks: 1. 75% hele turvas + 25% must turvas, 2. 50% kookoskiud + 30% hele turvas + 20% puukiud, 3. 50% hele turvas + 30% kookoskiud + 20% puukiud, 4. 80% hele turvas + 20% perliit.

•• Puukoolide jaoks: 1. 50% hele turvas + 30% roheline kompost ja 20% riisikestad, 2. 50% hele turvas + 30% kookoskiud + 20% puukiud, 3. 60% hele turvas + 20% roheline kompost ja 20% puukiud, 4. 40% hele turvas + 40% must turvas + 20% puukoor.

•• Hobiturule: 1. 60% hele turvas + 40% roheline kompost, 2. 80% must turvas + 20% puukoor, 3. 60% must turvas + 40% hele turvas 4. 30% kookoskiud + 30% roheline kompost + 20% puukiud + 10% puukoor + 10% riisikestad Allikas: Gerald Schmilewski

Turbaleht 3

Turbasubstraat annab elu lilledele ja uuele metsale Foto: Hansaplant

Kõige levinumaks substraadiks tootmiskasvuhoonetes on vähelagunenud rabaturvas, kuigi seda tuleb enne neutraliseerida ning lisada mineraalväetised.

Signe Kalberg Oma intervjuus Turbalehele tõi Gerald Schmilewski välja turba head omadused, seda kinnitavad ka Eesti taime ja köögiviljakasvatajad, kes ei näe oma tööd ette ilma turbast tehtud substraadita.

Järgmisel aastal saab sellest 20 aastat, kui endise Luunja sovhoosi Anne aiandi baasil loodi AS Grüne Fee Eesti. Eesti-Soome ühisfirma asub Tartuga piirnevas VäikeLohkva külas. Oma ala suurimaks tootjaks kasvanud ettevõtte põhitegevusala on aastaringne kurgi, salatite ja maitseroheliste kasvatamine katmikalal.

Grüne Fee kasvatustehnoloogiat võib liigitada hüdropoonika alla. See tähendab, et taimed saavad oma elutegevuseks vajalikud toitained kastmisveest. Seemned külvatakse väikestesse turbaga täidetud pottidesse ja panna kse idanemiskambrisse ida nema. Ku i ta imed on umbes kahe nädala vanused, pannakse nad koos potiga spetsiaalsetesse rennidesse, kus nad kasvavad kuni pakendamiseni. Läbi kasvurennide jookseb teatud intervallide järel kastmisvesi, kust taimed imavad läbi juurte endasse vajalikud toitained. Lisavalgustamine võimaldab salateid ja maitsetaimi kasvatada aasta läbi.

Kurk villas, salat turbas Grüne Fee agronoomid Eve Valk ja Eneli Feldmann ütlesid, et erinevate lehtsalatite ja maitsetaimede kasvatamisel kasutatakse ainult turbasubstraati, sest see sobib praeguse külvi- ja kasvatustehnoloogiaga kõige paremini. Aastas kulub seda 1600 m³. Kurgikasvatus toimub täielikult kivivillas. „Turvas on pärit Eestist ja meie jaoks kõige lihtsamini kättesaadav. Kivivilla eeliseks on selle puhtus ja steriilsus, mis on kasvuhooneviljeluses äärmiselt oluline,” selgitasid agronoomid.

Turba eeliseks on agronoomide sõnul tema keskkonnasõbralikkus ja võimalik taaskasutus, sest seda saab kasutada kompostimisel. Turba puhul on väga oluline tema struktuur ja kvaliteet. Turvas ei tohi olla liiga jäme ning samal ajal ei tohi seal olla liiga palju tolmu, mis ummistaks

kastmissüsteeme. Samuti ei tohi turvas sisaldada kive ega teisi suuremaid mehaanilisi lisandeid, sest need rikuvad külvitehnikat.

Riigi Metsamajandamise Keskus kasvatab turbasubstraadil umbes pooled taimedest. Osakaal sõltub klientide tellimusest. Taimla- ja seemnemajandusosakonna juhataja Esko Krinal ütles, et metsataimede kasvatamisel kasutatakse kasvuturvast nii suletud juurekavaga taimede kui ka turbapeenral lehtpuude kasvatamiseks. Kasutatakse 0–10 mm turbafraktsiooni. „Turbasubstraadil taimede kasvatamise eeliseks on tootmise kiirus ja klientidel metsa uuendamise suurem jõudlus.

Puuduseks on aga tootmissüsteemi oluliselt suurem kapitaalmahutuste maht võrreldes avamaa tootmisega,” märkis Krinal.

Eesti Roos OÜ (endine nimi Joosti Aiand) on 1996. a loodud väikeettevõte, mille põhitegevusalaks on roosiistikute ning lõikerooside kasvata m i ne ja müü k. Osaühing u kauba märgiks on Põltsamaa Roosiaed. Praegu kasvab Põltsamaa vallas Mällikvere külas asuvas rosaariumis juba ligi 5000 roosipõõsast umbes tuhandest sordist ning on oma kollektsiooni suuruse poolest Baltikumis suurim, kuuludes Euroopa kümne suurema hulka.

Rosaa r iu m i ju hataja Annela Orasi ütles, et ettevõte kasutab lisaks roosiistikutele ka muude lilletaimede kasvatamiseks vaid kodumaisest turbast valmistatud kasvusubstraate, millega ta on väga rahul. Muude lillede jaoks kulub aastas 12 tonni ja roosiistikutele kolm tonni turbasubstraati aastas. Kogus sõltub ikkagi sellest, kui palju r o o s i i s t i k u id o s t e t a k s e, paraku on majanduse madalseis mõjutanud ka nende müüki.

Lilled ei saa ilma turbata Ka istikute, toalillede, aia- ja sisustuskaupade ja lemmikloomakaupade jaemüügile ning istikute kasvatamisele spetsialiseerunud aiandusettevõte OÜ Hansaplant kasutab oma puukoolis taimede kasvatamisel 100% turbasubstraati. Nüüdseks on ettevõte kasvanud 15 000 m² suuruse aianduskeskusega ja 2,5

Hansaplanti puukoolis sirguvad taimed turbasubstraadi abil.

Foto: Signe Kalberg

Nurmiko on Eesti vanimaid ja suurimaid aiandusettevõtteid, tegutsedes Eesti turul juba alates aastast 1989.

Nurmiko peamiseks tegevusalaks on lillekasvatus ning lillede, floristikatarvete ja aianduskaupade import ja hulgimüük.

Ligi kolmandiku müüdava st kauba st moodustab omatooda ng, mis va lmib Nu r m i ko k a s v u hoonete s Saku lähedal Juuliku külas.

Nurmiko Vääna puukool on

leidnud oma k indla koha Eesti jaeklientide ja haljastusfirmade hulgas ning on alustanud ka ekspordiga Soome.

Firma asutaja ja juht Jaak Ungerson k i idab sa mut i turba häid omadusi nagu steriilsus ja väetiste hea juhitavus, mistõttu kasutab aiand vaid turbast valmistatud kasvusubstraati, aastas kulub seda 1000 m³. „Turbata ei saa maailmas ükski aiapidaja või l i l lek a s v at aja ha k k a ma,” märkis Ungerson.

Aiapidaja hindab turvast

Põltsamaa Roosiaia juhataja Annela Orasi sõnul kulub ettevõttel aastas 15 tonni turbasubstraati.

ha suuruse tootmisalaga puukooliga iluaiandusvaldkonna tipptegijaks Eestis.

Tootmisjuht Mihkel Saar ütles, et kuna tegemist on potis kauem kasvavate taimede, püsilillede ja roosidega, siis kasutatakse substraadis freesturba ja pätsturba segu. Viimane on suuretükiline ja annab potis parema õhustatuse. „Ega puukooli seisukohalt ole turbasubstraadile alternatiivi. Kookose substraati segamine oleks mõeldav, kuid meil ei ole see materjal kättesaadav. Turba plussiks on see, et aednik saab taime toitaineid ja substraadi happesuse teha täpselt sellise, nagu antud kultuurile vaja.

Kuigi turvas on hea õhustatusega, vajub turvas potis pikemal kasvatamisel siiski liiga tihedaks – see on turba ainus miinus,” selgitas Saar.

A i nu lt t u rba subst raat i kasutab oma taimede kasvatamisel ka Flores Aed OÜ, aastas kulub seda ligikaudu 1100 m³. Osaühingu juhatuse liige Jüri Promm ütles, et aiand kasutab sõelutud ja pakendatud turvast, millel on lisatud väetised. Mõningate taimede kasvatamiseks on lisatud ka liiva, savi või muid lisaaineid.

Kasvuturbal on Prommi sõnul palju eeliseid: mugav kasutada, aitab tööd automatiseerida, sellesse hästi segatud toitained ning lisandid.

••Üle poole toodetud turbast (55%) moodustab aiandusehk kasvuturvas, mis läheb aianditesse ja kasvuhoonetesse kasvupinnaseks, samuti isikute kasvatamiseks pottides ja lavades.

••Eestis saadakse kasvuturvast rabalasundi ülemistest kihtidest. See sfagnum- ehk samblaturvas hoiab hästi niiskust ning on samal ajal õhutatav.

••Viimastel aastatel on Lääne-Euroopa aiandites üha enam hakatud kasutama ka turbalasundi alumistes kihtides leiduvat hästilagunenud turvast või nn musta turvast. Üldjuhul lisatakse mustale turbale osaliselt samblaturvast ja väetisi.

••Kilogramm kasvuturvast imeb keskmiselt 8–10 kilogrammi vett. Turvas on puhas, steriilne materjal, mis piirab taimehaiguste levikut ja muid taimedele ebasoodsaid kõrvalmõjusid.

••Eestis toodetud kasvuturbast läheb suur osa ekspordiks – põhiliselt ostavad seda Lääne-Euroopa aiandusfirmad.

••Kuna naturaalne turvas iseenesest on taimetoitainete poolest vaene, on tingimata vaja substraadisse segada vajalikus koguses mikroelemente (boor, vask, mangaan, tsink, raud, molübdeen) ja makroelemente (lämmastik, fosfor, kaalium, väävel). Need lisatakse vastavate mineraalväetiste või mikroväetistega.

••Olenevalt sellest, kas substraat on mõeldud külviks, istikute kasvatamiseks, saakikandvate taimede kasvatamiseks vm otstarbeks, võivad lisatavad väetise kogused mitmekordselt erineda.

Allikas: Malle Järvan, Eesti Maaviljeluse Instituudi vanemteadur

4 Turbaleht

Turvas, hakkpuit ning elektri ja sooja koostootmine tagavad odavama toasooja

Pärnu koostootmisjaam

Kõige odavam on kaugküte piirkondades, kus kasutatakse turvast ja puitu ning on rajatud elektri- ja küttejaam.

Kristiina Viiron Peaaegu iga sügis toob endaga kaasa ka teate toasooja hinna tõusust. Rahvas ohkab, pingutab püksivööd ja maksab, sest muud ju üle ei jää. Kui aga võrrelda konkurentsiameti koduleheküljel olevaid kaugkütte hindu, mis erinevais paigus Eestimaa peal kehtivad, siis on näha, et mõnel pool tuleb toa soojaks saamise eest maksta teistega võrreldes hulga krõbedamat hinda.

Näiteks samal ajal, kui rakverelastel tuleb maksta 71,43 eurot megavatt-tunni eest, siis pärnakad ja tartlased saavad läbi hoopis odavamalt. Nendele maksab toasooja megavatt-tund vastavalt 53,29 ja 53,35 eurot.

Teistest madalam on soojahind ka Lavassaares (44,68 eurot/MWh), samuti ei tohiks Valga linna elanikud väga nuriseda oma 55,12 eurot maksva megavatt-tunni üle.

Hoopis karm on elu Märjamaal, kus soojatootja küsib tarbija käest lausa 86,68-eurost hinda megavatt-tunnilt. Kõigile eeltoodud hindadele lisandub ka käibemaks.

Kõige efektiivsem Millest aga nii suured hinnavahed? AS-i Fortum Eesti ja AS-i Fortum Tartu juhatuse esimees Margo Külaots ütleb, et kõige odavam on kaugküte piirkondades, kus kasutatakse turvast

ja puitu ning on rajatud elektrija küttejaam. Lavassaares näiteks köetaksegi turbaga, Valgas hakkpuiduga, Tartus ja Pärnus annavad linlastele sooja elektri ja sooja elektri- ja küttejaamad.

Mõlemad jaamad kasutavad kütusena turvast ja hakkpuitu.

Krõbedama hinna näitena toodud Rakveret köetakse gaasiga ning Märjamaad põlevkiviõliga. „Pärnus maksavad inimesed 1,5 korda madalamat soojahinda kui gaasiga köetavais piirkondades,” võrdleb Külaots. „Näiteks kui tartlased peaks maksma soojusenergia megavatt-tunni eest 75 eurot, mis on keskmine gaasiga köetava asula soojahind, siis maksaks nad aastas kokku jämedalt 12 miljonit eurot rohkem. Seega, kui Tartus poleks hakatud avama turbasoid ning 2008. aastal hakatud rajama kombijaama, oleks tartlased tänaseks juba kolme viimase aastaga maksnud sooja eest 36 miljonit eurot rohkem.”

Külaots tõdeb, et soojuse ja elektri koostootmine on kõige ressursiefektiivsem energiatootmisviis, sest kasutatakse ära nii soojus kui ka elekter. Nii on tema sõnul tänapäevast elektri- ja küttejaamade üldkasutegur üle 75%, aga kondensatsioonijaamade (näiteks Narvas) kasutegur jääb 40% piiresse, sest seal lastakse tekkiv soojus lihtsalt õhku või veekogusse. Narvas konkreetselt kulub osa elektrijaama jääksoojusest ka linna kütteks.

Gaas on muidugi mugav kütmisviis, aga paraku kallis ja pealegi võõrsilt ostetav. „Lisaks efektiivsusele ja odavusele on turba ja puidu kasutamine soojuse ja elektri tootmisel oluline ka selle poolest, et kütuse eest makstav raha läheb Eesti turbatootjatele ja metsameestele,

Kommentaar Matti Puuronen Vapo Baltic tegevdirektor, juhatuse esimees Turvas on kodumaine ja turvaline kütus, mida saab ladustada isegi kuni viieks aastaks. Paneme turbale kile peale ja selle all ta säilibki. See tähendab omakorda seda, et turvast jagub piisavalt ka siis, kui on olnud kehv suvi, nagu tänavunegi suvi oli. Seetõttu, et meil oli kevadel varem kaevandatud turvast laos, saavad meie põhilised kliendid turvast ka sellel talvel.

Turba hind sõltub ka diiselkütuse hinnast, aga üldiselt on hind olnud hästi stabiilne. Suuresti tänu turba hinnale on ka toasooja hind seal, kus turvast kasutatakse kütusena, tunduvalt odavam.

Võrdluseks võiks tuua, et turbakütte megavatt-tunni hind on peaaegu poole odavam kui hakkepuidu megavatt-tunni hind.

Taastuvenergia toetused hakkepuidule on täna tunduvalt suuremad kui turbale ning see teeb hakke kliendile odavamaks. Sellepärast kasutatakse turul hakkepuitu nii palju. Turba eelis on veel ka see, et aunad on suured ja turba kvaliteet säilib. Turba müük ongi tavaliselt kõige suurem siis, kui ilmad on külmad ehk siis, kui läheb head kütust vaja.

tusskeem 12 aastaks. „Investeerisime kahte jaama kokku umbes 160 miljonit eurot ning jälgisime, et kõik toetuse saamiseks vajalikud tehnilised tingimused oleks jaamade juures täidetud. Arvestasime ka sellega, et 12 aasta pärast toetusskeem lakkab,” täpsustab Fortumi juht. „Kui investorile on midagi tähtajaliselt lubatud, siis me eeldame, et lubadust ka peetakse tähtaja lõpuni.”

Elektri tootmine koostootmisjaamas mitte ei rända välja importkütuse eest maksmiseks,” tõdeb Külaots. „Samuti on hajutatud ning kodumaisel kütusel baseeruv energiatootmine positiivne energiajulgeoleku tõstmiseks.”

Kaob mõte investeerida Viimasel ajal on aga elektri- ja küttejaamasid rajanud ja nendega opereerivaid ettevõtteid ajanud ärevusse majandusministeeriumi eelnõu vähendada taastuvenergia ja koostootmise tasu 24%. Külaots nendib, et kombijaamades toodetava sooja hind

seetõttu tarbijale ei tõuse, kuid toetuse vähenemine võtab ära mõtte Eestisse uusi kombijaamu rajada ning muidugi pikendab jaama tasuvusaega. „Soojatootmise üleviimine gaasilt/õlilt hakkpuidule on mõistlik ja tasuv ainult läbi koostootmise, sest kaugkütte regulatsioon ei erguta täna ainult soojatootmisse investeerima,” tõdeb Margo Külaots. „Kui koostootmise rajamist ei hoita investorile atraktiivsena, siis võibki soojahinna alanemisest unistama jääda.”

Näited sooja piirhindadest Eestis: PIIRKOND Lavassaare Pärnu (koostootmisjaam) Tartu (koostootmisjaam) Põltsamaa Tallinn (sh.koostootmisjaam) Rakvere Haabneeme Põlva Saue Märjamaa Allikas: konkurentsiamet

HIND EUR/MWH 44,68 53,29 53,35 61,96 65,83 71,43 72,96 72,79 77,10 86,69

KÜTUS turvas hakkpuit, turvas hakkpuit, turvas hakkpuit gaas, turbas, hakkpuit gaas gaas gaas gaas põlevkiviõli

Külaotsa sõnul on madalat soojahinda võimaldavate kombijaamade tulekule palju kaasa aidanud taastuvenergia toetussüsteem, mis käivitas Eestis efektiivsete elektri- ja küttejaamade rajamise. „Tänu seadusega 12 aastaks kehtestatud toetussüsteemile rajas Fortum ka Tartu ja Pärnu jaamad, mis täna tagavad nende linnade tarbijatele Eesti keskmisest oluliselt soodsama soojahinna,” selgitab ta. „On väga kahetsusväärne, et viimasel ajal üritatakse toetussüsteemi pidevalt kõigutada, mis halvab edasise koostootmisjaamade rajamise, ebakindlasse seaduskeskkonda ei hakka keegi uusi jaamu rajama. Samas oleks just vaja toetuste tekitatavat stiimulit, et kallist gaasi ja õli kasutavate tavaliste ebaefektiivsete katlamajade asemele rajataks puitu ja turvast kasutavad efektiivsed koostootmisjaamad.”

Investeeringuotsuse tegemisel arvestasid kombijaamu rajanud ettevõtted asjaoluga, et elektrituruseadusega on sätestatud toe-

Nii hind ei alane Külaotsa sõnul pole tagantjärele muutmise juures isegi oluline kuipalju täpselt muudetakse, risk tuleneb sellest, et kui lubadust juba üks kord murtakse, ei või kunagi kindel olla, et seda homme või ülehomme jälle ei murta. „Energeetikainvesteeringud on mahtudelt väga suured ja pikaajalised ning investeerimisotsused sünnivad pärast hoolikat kaalumist,” osutab ta.

Fortumil on olnud küll ka plaane Eestiga, kuid mitu aastat väldanud segadus elektrituruseaduse võimaliku muutmise osas on investeerimisprioriteedid viinud naaberriikidesse.

Külaots märgib, et soojatootjal on põhimõtteliselt võimalik valida, kas toimida edasi vanaviisi või luua midagi uut. Gaasi või õli kasutava kaugkütteettevõtte jaoks on odavam ja riskivabam uuendada vana gaasikatlamaja või ehitada uus gaasikatlamaja – muret on kõige vähem ja soojaäris on regulatsiooniga niikuinii teatud varade tootlus garanteeritud. „Soojus võib ju tarbija jaoks ka llim olla, aga hind saab kulupõhiselt kinnitatud, tarbija maksab, investeering on väiksem ja investeerimisrisk samuti,” täheldab ta.

Turbaleht 5

Turvas kui ressurss ja loodusväärtus Foto: Raivo Tiikmaa

Turbast ei saa rääkida üksnes kui ressursist, vaid ka kui loodusväärtusest, sestap on keskkonnaministeeeriumis turba ümarlaud koos käinud juba kuus aastat.

Et tagada eri tüüpi soode ökosüsteemide talituslik toimimine ka pärast naabruses alustatud turba kaevandamist või mõnda muud majandustegevust, peab tegevuslubade väljastaja oskama määrata vajalike puhvertsoonide ulatused, arvestades maksimaalselt kõnealuse soo geoloogilisi ja ökoloogilisi erisusi.

Keskkonnaministeeriumi maapõue osakonna juhataja Tarmo All märgib, et praegu käib nii vajalike puhvertsoonide kui ka muude abinõude määratlemine keskkonnamõju hindamise käigus, kuid hindajatel ja otsustajatel on vaja kindlaid teaduslikult tõestatud kriteeriume.

Alli sõnul ongi praegu Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastamisel käimas laiapõhjaline uurimistöö puhvertsoonide määratlemiseks vajalike tunnuste selgitamiseks. Uuringuprojekti veavad Tartu ülikooli teadlased, kuid meeskonda on haaratud ka mitmete teiste uurimisasutuste inimesi. Üks samal eesmärgil läbi viidud töö – soode hüdrokeemiline ja hüdroloogiline uuring – sai valmis neli aastat tagasi, ent ei andnud Alli sõnul puhvertsooni määratlemiseks piisavat sisendit. „Puhvertsoonide määratlemine jäi väga teoreetiliseks,” põhjendab All uue uuringu vajadust. „Uus töö kätkeb endas mahukaid

väliuuringuid ja vaatlusi ulatusliku kompleksina, see haarab nii veerežiimi kui ka taimi, loomi, putukaid jne.”

Erinevates sootüüpides toimuvad mõõdistamised mööda erineva pikkusega uuringumarsruute ehk transekte. Need kulgevad inimtegevusest mõjutatud alast mõjutamata ala suunas, lõppedes puutumata ökosüsteemi piirkonnas. Juba transektide valimisel ja mahamärkimisel koorus Alli ütlust mööda välja probleem – raske on leida alasid, kus saaks täielikult väita, et see on inimtegevusest täiesti puutumata. „Me ei räägi siinkohal vaid kaevandamisest, lisanduvad ka nii toimivad kui ka hüljatud kuivenduskraavid ning põllumajandusest ja metsandusest jäänud mõjutused,” tõdeb All. Ressurss ja loodusväärtus Tarmo All märgib, et turbast ei saa rääkida üksnes kui ressursist, vaid ka kui loodusväärtusest. „Peame leidma kompromissi, kui palju turvast kaevandada ja mil määral kaitsta,” sõnab ta.

Maavarana on arvel nii turba aktiivne kui ka passiivne varu.

All nendib, et puhvertsooni tingimuste määratlemisega võib juhtuda, et turbavarude jagunemist passiivsesse ja aktiivsesse kategooriasse tuleb maardlate

plaan on vaid aiandusele rajatud, tekib huvi kaevandamisalasid laiendada. Meie suund on aga esmalt ammendada need mäeeraldised, kus on juba asutud kaevandama ja seeläbi ka keskkonda mõjutama. Seejärel saab ammendatud alad korrastada ja inimtegevuse mõju külgnevatele aladele minimeerida,” selgitab All. „Me ei saa lubada, et võetakse ära vaid ülemine turbakiht ja siis jäetakse maardla maha. Oleme selles suhtes kindlasti paindumatud. Õnneks ei saa öelda, et see probleem oleks täna väga terav, kuid teatavaid märke siiski on.”

Must ja valge turvas piires mõneti õiendada. Kavas on ka varude revisjon. „Oleme olukorras, kus võrreldes väga paljude turbamaardlate arvele võtmise aluseks olnud uuringute ajaga on paljugi muutunud. Mitmed alad on jäänud erinevatesse piirangualadesse, kus kaevandmine ei tule kõne alla. Samuti esineb olukordi, kus varu on vaid väikesel soolapil, kus täna kasutusel oleva tehnikaga ei saa või ei ole otstarbekas kaevandada, kuid omavalitsusel

või kohalikel elanikel on huvi arendada teisi tegevusi, mille suhtes maardla seab piirangu,” põhjendab All. Maardlad vajavad revisjoni ka bioloogilise mitmekesisuse küljest. Inventuur, mille pinnalt seda hinnata, sai Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel valmis eelmisel aastal.

Vastuvõetud looduskaitse arengukava käsitleb muu hulgas ka turbaprobleeme. „Väldime uute looduslike turbaalade

Eesti turbatööstuse ajalugu sai kaante vahele Eesti Turbaliidu eestvedamisel ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja turbaliidu rahastamisel näeb lähikuudel ilmavalgust esimene Eesti turbatööstust tervikuna läbi kõigi ajalooperioodide kajastav ülevaateteos – „Eesti turbatööstuse ajalugu”.

Eestis on vähe tööstusharusid, mille iga saab lugeda enam kui 150 aastaga. Tööstusharu ajalukku süvenemine tõi päevavalgele palju uut ja huvitavat.

Kahe aasta jooksul on kogutud ulatuslik ajalooline materjal.

Paljutki sellest jõuab trükisõnasse esimest korda. „Eesti turbatööstuse ajalugu” jaguneb kaheks osaks.

Esimese 100 aastat kirjutas raamatuks ajaloolane Uno Trumm.

Raamatu teise osa, viimased 60 aastat, sidus tervikuks majandusajakirjanik Väinu Rozental, küsitledes selleks enam kui 40 turbaga seotud ettevõtjat, teadlast, ametnikku, spetsialisti.

Maailma esimene pressturba

Schlickeyseni turbapress - sarnased töötasid Eesti ja maailma esimeses pressturbavabrikus Sindis tööstus sündis 1860. aastal Eestis! Uno Trummi uurimistööst selgus, et tööstuslik turbatootmine võib Eestis oma ajalugu seni teadaoleva asemel lugema hakata aasta varasemast – 1860. aastast. Just siis hakati Sindi pressturbatööstuses auru jõul

turbapressiga presstur vast tootma. Enne seda oli Euroopas erinevaid katsetusi tehtud, kuid Sindi turbavabrikust alates hakati just samal põhimõttel, nagu seal üles ehitati, kõikjal toimima.

Eesti turbatööstuse ajalugu

kasutuselevõttu ja eelistame kaevandamist juba kuivendusest või muust inimtegevusest mõjutatud aladel,” täpsustab All. Ta toob välja viimasel ajal esilekerkinud probleemi. Kuna turba kasutamine aianduses on hoogsalt kasvanud, on paljude kaevandajate huvi kaevandada pigem pindmist ehk vähelagunenud turbakihti, mitte aga energiamajanduses kasutatavat hästilagunenud alumist kihti. „Neil ettevõtetel, kelle äri-

Vajavad korrastamist Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel ja KIK-i rahastamisel on käivitumas endiste kaevandamisalade, Alu ja Adraku raba korrastamine. Ühtekokku on mahajäetud turbaalasid 8800 hektarit, kuid nende seas on ka alasid, kus on säilinud mõningane turbavaru. Sellesse nimekirja kuulub 35 mahajäetud turbaala pindalaga 2050 hektarit. Et hüljatud alad saaks kiiresti ammendatud, ei rakendu neile kaevandamise aastamäär. „Huvi nendel aladel kaevandamise vastu on, kuid väikese pindala tõttu ei ole eraldiseisvatena kaevandajatele atraktiivsed. Külgnevaid alasid me kaevandamiseks aga kahjuks aastamäära väliselt anda ei saa,” nendib All. Soode taastamisega on algust teinud ka Riigimetsa Majandamise Keskus, seda Kuresoos, Rannus, Virus, Haras ja Endlas.

Fakte Eesti turbatööstusest:

on täis erinevaid uperpalle nag u meie ra hva aja lug u.

Kord toodeti turvast eelkõige põllumajanduse jaoks, loomadele allapanuks. Siis hakkas rohkem esile kerkima turba energeetiline ressurss. Ning uuesti läks rõhk loomakasvatuse abistamisele jne.

Nüüdne Eesti turbatööstus on paljuski ekspordile suunatud – eelkõige aiandusturba, aga ka kütuse näol. Samas on uuesti kasvamas kodumaine nõudlus.

Eesti on soode ja rabade maa. Ka kõigis Eesti 15 maakonnas kaevandatakse tänapäeval turvast.

Püüdsime turba tööstusharu oma raamatus võimalikult ülevaatlikult kirjeldada.

Peatseid lugemiselamusi soovides raamatu koostajad: Toomas Kään, In Nomine Erki Niitlaan, Eesti Turbaliit

• 1860 – Sindi kalevivabriku turbarabas alustas tegevust Eesti ja maailma esimene mehhaniseeritud pressturbatööstus.

• 1882 – Kunda ja Saku mõisas alustasid tegevust Eesti esimesed alusturbavabrikud.

• 1907 – Pärnu linna elektrijaam alustas tööd, esimene turbaküttel elektrijaam Eestis.

• 1909 – asutati Lehtse turba tarvitajate ühisus, esimene Eestis.

• 1919. aasta suvel katsetati Tallinna– Nõmme raudteel vedurite küttekolletes esmakordselt Eesti Vabariigis ka turbakütet.

• Esimesed Eesti Vabariigis valmistatud turbapressid ehitati 1922. aastal Fr. Krulli masinatehases ja Sadamatehastes Riigi Turbatööstuse tellimusel. Krulli elevaatorpress muutus 1920.–1930. aastatel Eesti Vabariigis suurtööstustes peamiseks elevaatorpressi tüübiks.

Krulli elevaatorpresse müüdi 1920. aastatel ka Venemaale.

• 1934 – Ellamaale ehitati alusturbatehas, mis orienteerus eksporttoodangu valmistamisele.

• 1939 – Tootsi briketivabrik alustas tööd.

• Eesti turbatööstuse aastatoodangu laeks on jäänud 1986. aasta – 2,836

miljonit tonni. Turba kaevandamise tippaeg oli 1970–1980-ndatel, kui turvast kaevandati keskmiselt 2,4 miljonit tonni aastas.

• Taasiseseisvunud Eesti aastatoodangu rekord pärineb 2002. aastast, kui tänu headele ilmastikutingimustele kaevandati 1 508 200 tonni turvast.

• Viimase 80 aasta jooksul on Eestis kaevandatud 70–75 miljonit tonni turvast. See on 3 protsenti turba koguvarudest Eestis.

• Turvast kaevandatakse Eesti kõigis 15 maakonnas.

• Turbavarusid silmas pidades on Eesti kümne rikkaima riigi hulgas, ja mis peamine – oleme osanud neid varusid heaperemehelikult majandada ning saada üheks juhtivaks kaubaturba tootjaks ja müüjaks maailmas.

• Eksport on Eesti turbatööstusel aidanud hinge sees hoida viimased 20 aastat, mil Eestist on igal aastal välja veetud üle 65 protsendi toodangust.

• Üle 90 protsendi Eestist eksporditavast turbast leiab tee maailmaturule meritsi.

• Eesti sood on maailmas ilmselt ühed paremini läbi uuritud märgalad.

Peaaegu kõikide meie soode loodusväärtused on põhjalikult kaardistatud ja turbaressurss läbi uuritud.

6 Turbaleht

Turbatootja amet tõuseb taas ausse Foto: Signe Kalberg

Mullu oktoobrist nõunikuna töötav Kalju Leemet on maaparanduse, turbarabade väljaehitamise ja turba tootmisega seotud olnud nüüdseks 46 aastat.

Milline tähtsus on teie elus olnud Vändral?

Pärast Pärnumaal Soometsas 7-klassilise kooli lõpetamist lahkusin sünnikodust Vändrasse, õppima sealsesse keskkooli. Mu vanemad olid maainimesed, kes elatist said põllumajanduses töötades, olid väiketalupidajad, hiljem kolhoositöölised.

Peres oli viis last, lisaks minule veel kaks õde ja kaks venda. Olin lastest noorim. Vanemad poleks suutnud mind ise koolitada, kuid appi tuli Vändras elav õde, kes mu enda hoole alla võttis ja võimaldas nii minna keskkooli õppima.

Millisest ametist unistasite noorena?

Tehnika ja masinad on ju alati poisse huvitanud ja midagi selles suunas oleksin tahtnud õppida.

Kuid ma teadsin, et vanemad poleks suutnud mind kõrgkooli saata. Seepärast läksin pärast kooli sõjaväkke, kus teenisin kolm aastat Gruusias, Batumis raadiotehnilises väeosas. Olin radist ja „kaitsesime” Türgiga piirnevat õhupiiri.

Ja siis tulite tagasi Vändrasse?

Jah, mul oli ju korter Vändras olemas ja kuna olin keskkooli ajal kõikvõimalikku sporti teinud, alates lauatennisest, maadlusest, kergejõustikust, kabest, malest jne, jäin silma Vändra EPT tolleaegsele peamelioraatorile Varno Zoppile, kes ise oli meistersportlane jahilaskmises.

Juba Soometsa algkoolis õppides sai kõvasti võrkpalli mängitud.

Mäletatavasti ei alanud enne ükski kinoseanss, kui külapoisid polnud võrkpallimatši maha pidanud. EPT-des peeti spordist ja sportlastest väga lugu ja nii mind tööle kutsuti 1966. aasta detsembris.

Kellena algas teie töömehe karjäär?

Meistri õpipoisina. Kõigepealt saadeti kursustele õppima maaparanduse põhitõdesid, millele järgnes praktika kohapeal töötades. Varsti usaldati mulle meistri ametikoht jaoskonnajuhataja valvsa silma all. Kolm aastat hiljem asusin abielumehena õppima EPA-sse põllumajanduse ökonoomikat ja organiseerimist kaugõppe osakonnas. Kui mul mingi huvi on olnud, siis eelkõige just majanduse vastu. Õppimise ajal saite ka isaks?

Abikaasa tegi mulle ilusa kingituse nii kooli astumise kui ka kooli lõpetamise puhul. Tütar Kairi sündis siis, kui alustasin õpinguid ja poeg Karmo sündis õpingute lõppedes.

kutsusin ta AS-i Torfex tööle.

Pärast firmade liitmist kandideeris ta juhi kohale ja osutus valituks. Kuna tal puudub rabade väljaehitamise kogemus, siis aitan teda jõudumööda edasi.

Kas kahju polnud lahkuda?

Kahju oli sellest, et oma loodud ettevõtte nimi Torfex on kadunud.

Saime ju just selle nime kaudu tuntuks. Kuid kõik muu on ju normaalne ajakulg.

Töökoht oli ikka Vändras?

Jah, pärast kõrgkooli lõpetamist sai minust vanemtöödejuhataja, siis maaparanduse peadispetšer ning enne Pärnu EPT-sse tööle asumist töötasin Vändra EPT maaparanduse peainsenerina. Paralleelselt maaparandusega tuli tegeleda ka turbarabade kuivendamise ja turba tootmisega. Vändra EPT-l oli kaks raba: Kõrsa ja Kavasoo. Kogu varutud turvas läks majandite varustamiseks turbaga. Rabadega oli vahepeal segane aeg, sest loodi uus ettevõte Keemiakoondis ja rabad ning põldude lupjamine allutati neile. Hiljem leiti, et see polnud õige samm ja rabad toodi tagasi EPT alluvusse.

Miks te töökohta vahetasite?

Ega ma ainult karjääri mõttes seda teinud, üks põhjustest oli, et sain elu ja töökoha oma sünnikodule ja emale lähemale, kes vajas aeg-ajalt abi ja toetust. Ja mis seal salata, pakutud töökoht esitas uusi väljakutseid ja oli huvitav.

Mis tööd te Pärnu EPT-s tegite?

Minust sai Pärnu EPT juhataja asetäitja maaparanduse alal, töövaldkond oli ju sama mis Vändraski, kuid töömahud ja töötajate arv tunduvalt suuremad. Varsti pärast Pärnu EPT-sse tööle asumist tulidki turbarabad uuesti tagasi EPT-de alluvusse, sealhulgas ka endised Vändra rabad, nii et rabade koguarv kasvas kümneni. Kogu toodetud turvas läks loomadele allapanuks.

Teie esimene firma oli Delta-Torf?

Jah. See oli aasta-paar enne taasiseseisvumist, kui otsisime võimalust leida Pärnu EPT-le välispartnerit turbaga välisturule minekuks. Tol ajal pakendati ja eksporditi turvast ainult ja Paide ja Võru EPT-des. Pakendati ja eksporditi puhast freesturvast. Minu kindlaks sooviks oli eksportida turvast mitte ainult toorturbana, vaid anda tootele ka lisaväärtus, see tähendab valmistada turbasubstraate taimede kasvatamiseks. Saime endale ka mõttekaaslased Märjamaa EPTst. Ministeeriumi abiga leidsime välispartneri ja koos moodustasime ühisfirma Delta-Torf.

Miks teie eesmärk ei täitunud?

Välispartneriks saime Austria firma ja kodanikud. Mingi aja möödudes selgus, et tegemist oli vaid vahendajatega ja neil polnud küllaldaselt teadmisi substraatide tootmiseks ja nendega turule jõudmiseks. Aga just sellist abi

Turbatootmise igapäevaelust pole te siiski kõrvale jäänud. Milline oli tänavune aasta turbatootjale?

Väga halb! Vihmane suvi laskis koguda vaid 60% plaanitud kogusest. See küll tagab mingi äraelamise, kuid ei võimalda investeerida uutesse masinatesse ja uuendada tehnoloogiat.

Eks turba tootmine sõltu ka turbakihi paksusest ja raba vanusest.

Kahe firma peale (Torfexi ja Farve) on kokku 11 raba ja see annab ka suuremaid võimalusi. Kahe firma liitmine oli õige samm, see aitab kokku hoida juhtimiskulusid.

Kalju Leemet koduaias me vajasime! Olime pettunud ja meie koostöö lagunes, kuna meie eesmärk jäi saavutamata. Firma lõpetas tegevuse pärast paariaastast katsetamist.

Siis aga asutasite AS-i Torfex?

Pärast taasiseseisv umist asus Eesti erastamise teele. Vist ainsatena turbatootjatest kasutasime meie seda teed. Oleksin ma osanud siis seda aimata, milline kadalipp tuleb läbida.

Erastamisagentuuri nõustajaks oli keegi „mammi Ameerikast”, kes ei teadnud turbast ja turbamasinatest mitte midagi.

Vanade hoonete ja masinate väärtus hinnati väga kõrgeks ja nende väljaostmine raskeks.

Läksime pangast laenu küsima, kuid meid ei võetud jutulegi.

Kuid vastavalt erastamisagentuuri lepingule oli graafi ku järgi raha vaja maksta.

Kus te abi saite?

Hollandist. Olin Hollandi fi rmade ja nende esindajatega va rem kohtunud ja mõned kontaktid olid olemas. Ostsin lennukipileti ja lendasin Hollandisse koostööpartnerit leidma. Muidugi olid hollandlased algul umbusklikud, kuna Eesti oli kuulunud suurde Nõukogude Liitu. Kuid nad võtsid mind kuulda, sõitsid ise Eestisse olukorraga tutvuma ning olid nõus koostööks. Seega sai pandud alus AS-ile Torfex, kus 52% aktsiatest kuulus eestlastele ja 48% Hollandi firmale Griendtsween (hiljem Tref ).

Nii saime garanteeritud turu, mis võimaldas tasuda erastamisagentuurile lepingus ettenähtud summad.

Millise kaasavaraga alustas Torfex?

Erastasime metallitöökoja ja turbatootmise nõukogudeaegse tehnika. Saime õiguse rentida kuute endist Pärnu EPT raba.

Töötajaid oli algul keskmiselt 70 inimest.

Valmistasite siis ise ka turbatootmismasinaid?

Tol ajal oli ju kasutusel Nõukogude Liidus valmistatud tehnika, taasiseseisvunud Eestis tuli neid hakata remontima ja uusi välja mõtlema. Tegime turbakogumismasinaid – vaakumkogujaid ja teisi haakeriistu. Turba pakendamiseks valmistasime kahekambrilise suurpalli turbapressi.

Rootsi seadmed olid meie jaoks liiga kallid, ise tehes tulid need poole odavamad. Samm-sammult sai turbapressi täiendatud ning press leidis tunnustust ka kolleegide poolt.

Kuidas on Treffex seotud Torfexiga?

Ma eelnevalt rääkisin oma unistusest hakata eksportima väärtustatud turvast ehk kasvusubstraate. Pakkusin seda ideed välja kogu aeg Hollandi koostööpartneritele. Hollandi firma Tref võttis seda tõsiselt ja nii otsustasime 2002. aastal asutada tütarfirma Treffex. Treffex ostab Torfexist turba ja valmistab taimekasvatusele vajalikke substraate.

Seega lisades väetisi ja teisi taimedele vajalikke komponente valmistame lõpptoodangut, mis pakendatult läheb otse tarbijale.

Kogu tootmisprotsess on täielikult automatiseeritud ja juhitakse arvuti teel. Torfexi rabadest kogutud turvas on jõudnud Jaapanisse, Koreasse, jne, rääkimata Euroopa

riikidest. Ekspordime enam kui 30 välisriiki.

Teie unistus on seega täitunud?

Selles suhtes küll. Oleme tõestanud, et Eestis on võimalik toota turbast lõpptoodangut – substraate – ja neid välisturul realiseerida, kuid mind teeb õnnetuks, et Eesti riik ei toeta turba eksporti.

Näiteks oleme juba aasta aega taotlenud keskkonnaministeeriumilt turbaraba laiendust, kuid vastust pole saanud. Ometi peaks eksporttoodang Eesti riiki vägagi huvitama. Meil puudub nii kindlustunne, sest vanad EPT aegsed rabad ammenduvad ja uue raba väljaehitus võtab 3–5 aastat aega.

Turb tootja peab tegema plaane vähemalt kümme aastat ette, et olla edukas. Turbasegude tegemiseks vajame erinevaid turbaid ja kuna toodame pinnaviisiliselt (mitte nagu kaevanduses karjääriviisiliselt), siis vajamegi suurt rabapinda. Tahaks ju saavutatud taset hoida või võimaluse korral eksporttoodangut suurendada.

Enam pole olemas AS-i Torfex. Miks?

Kuna Hollandi poolsetele omanikele kuulus ka Harjumaal tegutsev AS Farve, siis otsustati kaks ettevõtet liita. Vahepeal oli ka toimunud omaniku muutus.

Mullu ühinesid AS Torfex ja Farve ja kahest turbatootjast sai üks, mille nimeks on AS Jiffy Products Estonia.

Olete selles firmas nõunik, kuid pojast on saanud teie mantlipärija. Ühinenud firmat juhib jah mu poeg Karmo. Ta õppis ärijuhtumist ja pärast kooli lõpetamist

Teil on nüüd üsna palju vaba aega. Mille jaoks?

Igavust tunda pole küll mahti, kuna saan nüüd rohkem aega pühendada oma hobile, milleks on jaht. Mu isa oli jahimees ja võib-olla sealt see pisik alguse sai. Vändras elades ja töötades sai minust kohaliku jahiseltsi liige. Hiljem lõime aga omaette Rõusa-Suurejõe jahimeeste seltsi, mille esimees olin kaheksa aastat.

Olen küttinud kõiki Eesti metsades elavaid ulukeid, kuid karu pole veel õnnestunud tabada.

Kuuldavasti on Vändra metsades rohkem karusid liikvel, ehk kunagi õnnestub ka karuga silmitsi seista.

Jaht pole vaid ulukite küttimine, see on minujaoks eelkõige looduses viibimine, ajaviide, sõpradega koos olemine ja looduse nautimine, sest saaki saame siiski harva. Pärast seda, kui ma 50-aastaselt vigastasin võrkpalli mängides oma hüppeliigest ja spordist tuli loobuda, on jahilkäik ka spordi eest.

Kas soovitate noortel tööd turbatööstuses ja miks?

Soovitan küll. Kuigi praegu üheski koolis turbatootmist ei õpetata, on see töö huvitav, sest tegemist on loodusega ja teatud mõttes selle ümberkujundamisega. Näiteks maailmas tegeldakse väga aktiivselt turba kasvatamisega, ka Eestis on katsed olemas. Meil on kasutusel väga head ja moodsad masinad, arvutitel juhitav turbasubstraatide pakkeliin jne. Meil on stabiilsed palgad ja püsiv kaader, töökas kollektiiv. Kel noortest huvi, võib pöörduda turbatootjate poole ja väljaõppe saab ka töö käigus kohapeal.

Mina pole oma valikut kunagi kahetsenud.

Turbaleht 7

Noor leiab suvel endale pasliku töö turbarabast Foto: Kadi Maido

Malevlased Lavassaare rabas Foto: Kädi Kuhlap

Turbakaevandajad pakuvad lastele rohimistööd, juurikate korjamist ning pätside keeramist ja ladumist.

Kristiina Viiron Suvi, iseäranis kuiv suvi on turbakaevandajate jaoks kõige kiirem ja ja tulemuslikum tööaeg. Täiskoormusel töötavad nii masinad kui ka inimesed.

Siis palgatakse lisaks oma töötajatele appi hooajalist abitööjõudu, tööd rabas on pakkuda ka noortele.

Ehkki tänavune suvi päiksepaistelise ilmaga silma ei paistnud, vaid lasi sageli taevast vett voolata, ei jäänud tööd tegemata. Näiteks Rae rabas Harjumaal töötas tänavu kaks malevlaste rühma. Üks neist oli Rae valla rühm ning teine sihtasutuse Õpilasmalev Aruküla rühm, keda „kamandas” rühmajuht Kädi Kuhlap.

Kädi sõnul koosnes nende rühm kaheksast poisist ja neljast tüdrukust, kel kõigil vanust 15 kuni 18. „Töö ei olnud raske,” kinnitab Kädi. „Korjasime autodelt maharappunud kive teele tagasi, rohisime umbrohtu kraavidelt, korjasime turbast kände ja puujuurikaid välja,” loetleb ta töid, mida noortele kolme nädala jooksul teha anti. Rühmajuht märgib, et vahepeal käi-

sid nad ka teisel tööl, maasikaid korjamas, aga kõigile meeldis rabas siiski rohkem.

Töö kõrvalt jäi lastel silma ka ümbritseva looduse jaoks.

Ikka juhtus, et keegi avastas mõne põneva senitundmatu putuka või taime või püüti hoopis sotti saada, kes on see lind, kes läheduses häält teeb. „Meil käis õhtul „head-ööd-mäng”, kus tuleb öelda, mis sa täna tegid ja seal oli sageli kuulda, et keegi avastas täna uue putuka vms,” meenutab Kädi.

Kuna kõik Rae rabas tööl olnud lapsed elavad Tallinnas, ööbisid nad Arukülas, seega kujunes igahommikusest tööle sõitmisest omaette ettevõtmine, mille ägedaim osa oli teekonna viimane jupp – sõit rappa vanal valgel Toyotal. „See oli tõeline retrobuss, eriti lahe, tolmu lendas ja…” muheleb rühmajuht.

Lapsi tasustati miinimumpalga alusel, kuid igaühele oli ette nä htud ka boonus 25…30…50 eurot, vastavalt usinusele ja kohusetundlikkusele. „Kes palju teeb, see ka palju saab,” osutab Kädi. „Täitsa hea töö oli,“ ütleb teist aastat järjest rabas tööta-

side, kuigi suvel palavaga võib rabas päris raske töötada. Paljud lapsed on tahtnud järgmisel aastal sinna tagasi tööle minna,” märgib ta.

Noored olid tööl ka Rae rabas nud Joonas Kurrikoff. Rohimise kohta arvab Joonas, et see oli „vaimule raske”. „Terve põld on roheline ja tundub, et ei lõpegi ära,” põhjendab ta muigamisi. „Oleme noorte tööga rahul,” kinnitab malevlaste tööandja AS-i Ahtol juhatuse liige Üllar Püvi. Malevlased töötavad tema sõnul rabas juba mitmendat aastat. Ühelt poolt pakub Ahtol tööd lastele seetõttu, et distsiplineeritud töökultuuriga täiskasvanuid ajutisele tööle leida ei ole väga lihtne, iseäranis keeruline oli see majandusbuumi aastail.

Teisalt on Üllar Püvi ise kunagine malevahunt ning tunneb

seetõttu, et „peaks nagu ettevõtmist toetama”.

Püvi sõnul segas vihmane ilm tänavu küll turbakaevandamist, aga laste tööd – rohimist, juurikate korjamist see nii väga ei takistanudki.

SA Õpilasmalev juhataja Maarja Saavik hindab Ahtolit malevlaste tööandjana väga. „Ahtol on meie kauaaegne partner ning on meile läbi aegade parimaid tööandjaid,” sõnab Saavik, lisades, et Ahtol on hea töö puhul alati lastele ka preemiat maksnud. „Noortelt on ka alati tulnud nende kohta positiivne tagasi-

Hoolas rohimistöö Tootsi Turbale allrendi korras tööd tegeva OÜ Plokkturvas juhataja Priit Harjaks ütleb, et tänavu neil malevarühma töö ei käinud, koolilapsi aga küll. „Pätse keeramas, pätse ladumas ja rohimise juures kasutame neid ka. Kes on ikka tööd tahtnud teha, on seda saanud,” räägib ta.

Pätside pööramine ja ladumine nõuab mõnevõrra füüsilist jõudu, sestap on see jõukohasem vanematele, nii põhikooli lõpuklassi kui ka gümnaasiumi eas lastele, rohimisega saavad hakkama muidugi ka nooremad.

Hoolikas rohimine on turbatootjate jaoks väga oluline, sest kasvuturbas ei tohi umbrohuseemneid olla. Kõige suurem vaenlane on hapuoblikas, aga kindla peale tuleb välja rohida ka põdra kanep. Vaeva lt, et aednik rõõmustaks, kui tema peenrale pandud turba seest umbrohi vohama hakkaks. „Meile tehti õppetund, mida tohib kasvama jätta ja mida mitte,” meenutab Lavassaare rabas aastatel 2008–2011 malevlasi juhendanud Kadi Maido.

„Ena m-vä hem roh isi me ikkagi kõik puhtaks ja kui lapsed tegid lohakalt, siis tegid nad töö üle.”

Kadi sõnul on hapuoblikat raske rohida, sest ta istub visalt maa sees k inni. „Mõnikord istusime isegi mitmekesi maas ja rohisime oblikat,” nendib ta.

Kõik rohimist vajavad kohad muidugi ühtlastelt oblikat täis ei olnud. Siis tuli rohijail jällegi rohkem kõndida, sest kõik alad tuli üle vaadata ja puhtaks teha.

Pärnumaa õpilasmaleva juht Mati Sutt ütleb, et Tootsi Turvas on sealtkandi malevlaste jaoks olnud väga pikaajaline koostööpartner. „Kõik sõltub ilmast ja ilusa ilmaga on rabas häid töökohti,” täheldab ta. Hea aastaga on raba peal ametis 70–80 last, keskmiselt aga 40–50 koolinoort.

Suti sõnul on töö turbarabas laste jaoks soovitud töö, sest see on teistest malevlastele pakutavatest töödest, mille puhul üldjuhul miinimumpalka makstakse, tasuvam olnud. „Oleme ikka jah üle miinimumi maksnud,” kinnitab Priit Harjaks.

Väike malevarühm, kaheksa last töötas tänavu ka Nurme rabas, nendegi tööks oli rohimine ja kändude korjamine.

AS-i Nurme Turvas juhi Arli Kanteri sõnul pakuvad nad lastele tööd igal suvel.

8 Turbaleht

Turbakiud annab kunstnikule inspiratsiooni Fotod: erakogu

Turbakiust tekstiile peetakse villast kaks korda soojemateks, lisaks on neil ka tervendav toime.

Signe Kalberg Tekstiilikunstnik Liisa Kallam stuudiost Emma Leppermann on kaasanud villa kõrval oma töödesse turbakiu. Selle vähetuntud kiuga tegelemine sai talle parajaks väljakutseks umbes kümme aastat tagasi magistrantuuri õpingute ajal. Kunstniku sõnul tundus turbakiud olevat põnev oma eriliste omaduste, kujunemisloo ja ökoloogilise vaatenurga poolest. Kuna Eestis puudus teema kohta materjal ja alaga tegelejad, siis otsis ta infot Soomest ja mujalt maailmast. Uurimiste ja testimiste käigus selgus, et Eesti turbaväljadelt pärit kiud on täiesti sobiv materjal tekstiilitöödeks. Seni on ta vähesel määral tuntud olnud Kesk-Euroopas.

Liisa Kallam tunnistab, et üks tugevamaid tõmbejõude turbakiuga tegelemisel on selle omadused. „Turbakiu keerulise keemilise koostise tõttu on tal mitmeid ainulaadseid omadusi.

Turbakiust tekstiile peetakse villast kaks korda soojemateks, selle spetsiifilise soojusmõju juures on osalised humiinhapped. Huumusainetest küllastunud kiududel teatakse olevat ravitoime, ta sobib reumaatiliste haiguste raviks, kus haiget kohta mõjutatakse soojusega,” selgitab ta. Kiu toruja ehituse tõttu on turbakiul ka suur niiskusimavuse võime. „Kiu eriline soojusmõju, antibakteriaalsed ja antiseptilised omadused suunavad looma peamiselt ihuga kokkupuutes olevaid tooteid, nii on tervistav toime kõige suurem,” lisab Kallam.

Seda omamoodi habrast ja rabedat kiudu ei saa kasutada üksi, talle on tarvis lisakiudu. „Enda tööde puhul näen üheks sobilikumaks lisakiuks villa ja tehnikaks viltimist. Turbavildist valmistan sisetaldu, mis hoiavad sooja ja imavad niiskust ning on leidnud positiivset vastukaja kandjate seas. Vahel teostan eritellimusi, kui otsi-

Turbakiu töötlemine ehk käsikraasmasina abil kiu kraasimine, eeltöö villaga kokku viltimisele takse abi reumaatiliste probleemide puhul,” selgitab kunstnik.

Turbakiud on jõudnud ka sisustusviltidesse, mis on Liisa Kallami armastatuim tegevusvaldkond, turbavildist on tal valminud lükanduksi, istmekatteid ja istmepatju. Üks põhjus, miks turbakiud ei ole jõudnud aktiivsesse kasu-

tusse käsitööliste ja kunstnike seas, on kiu töötlemise raskused. Kiud vajaks spetsiaalseid masinaid, aga nende leiutamiseni ei ole Eestis veel jõutud.

Kallami sõnul ei ole kiu hapruse ja töötlemisel tekkiva suure hulga turbatolmu tõttu võimalik teda villavabrikutes töödelda. Materjali nappusest ei saa rääkida, sest

12 skulptuuri 12 kunstnikult 12 kuuks Foto: erakogu

Ainulaadse projekti käigus valmisid peale skulptuuride veel kalender ja raamat.

Projekti kuraator Mareks Ameriks ütles, et „12 skulptuuri 12 kunstnikult 12 kuuks” on pühendatud Läti kaasaegse kunsti mittetraditsioonilistele vormidele. Koos plastiliste vormidega olid projekti kaasatud veel mõned kunstiliigid: foto, muusika, kirjandus, graafiline disain, video.

12 turbaskulptuuri on valmistatud Bauska vanalinna südames möödunud aasta suvel linna pidustuste ajal. Vanalinna südames said möödakäijad vaadata, kuidas kunstnikud ühest turbatükist skulptuure valmistasid, aega selleks oli antud 12 tundi.

Kunstnikud, kes selles omapärases projektis osalesid, on Liga Jukša, Maris Upzars, Elga Grinvalde, Matiass Jansons, Dmitri Lavrentjev, Martinš Šivlis, Edgars Ameriks, Roberts Jansons, Janis Jekabsons, Rudite Jekabsone, Kristaps Strauts, Kalvis Zalitis, Natalia Demšova, Leonid Medvedski, Verners Lazdans, Natalia Bessonova.

Valminud turbaskulptuurid viidi Rundale lossi, kus neid võisid näha 13. augustil toimunud traditsioonilise pargipeo külalised. Näituse lõppedes toimus pargi suurima purskkaevu juures, keldrites ja koridorides turbaskulptuuride fotosessioon. „Iga skulptuuri jaoks loodi eriline kompositsiooniline lavastus, mis viidi läbi õhtul ja öösel, kui valguse varjude mäng sünnitas

vastava häälestuse, mis vastas tööde visuaalsele ja mõistelisele tähendusele, väljendades nende valmistamisel kasutatud erilist materjali ja tehnikat,” selgitas Ameriks. Ta lisas, et „12 skulptuuri 12 kunstnikult 12 kuuks” pole üksnes 12 turbaskulptuuri. Projekti käigus loodi unikaalne raamat, mis kajastab kogu projekti käiku.

Pöörates aga kalendriosas lehekülge, on iga kuu pühendatud ühele kaheteistkümnest skulptuurist. „Need on ülesvõtted, mis on loodud fotosessiooni ajal Rundale lossis,” selgitas Ameriks.

Raamatu tiraaž on 365 eksemplari. Iga eksemplari kaas kujutab endast unikaalset Armand Dokise autoritööd ja meenutab aega, kus iga raamat valmis käsitööna. Raamatu kaane valmistamisel on kasutatud kaaliumpermanganaati.

Päikesekiirte mõjul, puutudes kokku naha ja erinevate pindadega, võivad kaane visuaalsed ja struktuurilised omadused aja jooksul muutuda. „Raamat vananeb, nagu juhtub see iga elava olendiga,” märkis Ameriks. Tähelepanuväärne pole mitte ainult raamatu kaas, vaid ka sisu. Osa raamatu tekstist on kantud värviga otse turba pinnale, spetsiaalsed turbatahvlid valmistas ette kunstnik Dmitri Lavrentjev, kes kirjutas tiitrid, kuude nimetused ja tekstide pealkirjad.

Raamatuga koos on ka DVD,

Turbatallad on tervislikud ja soojad tegu on valdavalt hüljatud aiandusturba sõelumisjäägiga, mis ei leia edasist rakendust.

Raske töödelda „Leian, et massiline kiu kasutamine ei oleks küll sobilik, materjal omab erilist tundeväärtust, mõeldes, mida ta on aastatuhandete jooksul endasse ammuta-

Maestro turbabüst – tänu hollandlastelt Mullu 2. septembril avas ERSO orke st r i 85. a a st apäe v a le pühendatud juubelihooaja.

Kontserdile eelneval vastuvõtul avati kontserdisaali fuajees unikaalne Neeme Järvi büst, mille k ink is ERSO-le Eesti aukonsul Hollandis Nick A. van de Griendt. Büsti autor on Dioni ten Busschen, kelle uudses, niinimetatud turbakunstitehnikas valminud

Nii valmib turbaskulptuur millelt saab vaadata projekti käiku. Filmi helisalvestuse koos erinevate akustiliste instrumentidega lõid kunstnikud ise eelmise sajandi alguses Babelite järve kõrvale ehitatud vana elektrijaama varemetes koos sellele järgnenud stuudiotöötlemisega.

Koos autorite isiklike lahendustega on filmis kasutatud ka sel-

liste autoriteetsete eksperimentaalse muusika loojate nagu Ken Butleri, Ward Hartensteini ja John H. Becki loomingut. Filmis kõlab ka Boogie Woogie „Precious” Clarence Turneri esituses. Projekti aitasid välja töötada ja täide viia Läti turbatootmisettevõte Laflora ja dekoratiivsete materjalide tootja Aprilmarket.

nud. Tekstiilitöödeks sobilik materjal on paari tuhande aasta jooksul kujunenud ja tema õitseaeg jääb aega, mil Jeesus sündis.

Siiski on selle käsitsi töötlemisel omad piirid ja ma näen, et materjali tehnoloogiliste küsimustega on põhjust tegeleda. See on ka minu üheks hetke väljakutseks,” ütleb Liisa Kallam.

taies väljendab hollandlaste armastust Haagi Residentieorkestri peadirigendi Neeme Järvi vastu ning sümboliseerib Eesti ja Hollandi häid suhteid.

ERSO produtsent Daily Trippel ütles, et külastajad seda büsti näha ei saa, kuna see on viidud fuajeest ülemise korruse kontorisse – kontserdisaalis ja selle jalutuskoridorides käivad remonttööd.