Кино.doc jätkab septembris:
Aleksandr Rastorguev ja Pavel Kostomarov MA ARMASTAN SIND / MA EI ARMASTA SIND
PILETILA AT! VENE TEATRI PILETIL A AT!
Natalia Lapina ja Vene Teatri «Koera süda» 7. septembril Vanemuise väikses majas Marat Gatsalovi ja MTÜ R.A.A.A.M. «Tühermaa» 4. ja 5. septembril Roosi tänava lennuangaaris
VENE TEATRIS
Kõik suure saali etendused - piletite tavahinnast - 50% Kõik „Paabeli torni“ piletid - 14 € Nelja pileti ostmisel Vene Teatri sõbra kaart tasuta Vene Teatri lavastused sügishooajal 2013 lk 4
Vene Teatri lavastused sügishooajal 2013 lk 4
Tõnu Lensment
Vene Teatri trupis koos uued ja vanad tegijad
Vene Teatri direktor
Mul on heameel avada Vene Teatri 66. hooaeg tänusõnadega ettevõtetele ja fondidele, kes teatrit tema loominguliste plaanide teostamisel aidanud on, ja tänada eraldi Maksim Liksutovi perekonda Vene Teatrile osutatud metseenliku toetuse eest, mis võimaldas teostada teatriprojekti „Paabeli torn”.
Fjodor Berman
BLRT Grupi juhatuse esimees Meie koostöö Vene Teatriga algas pärast lepingu allkirjastamist 2006. aastal. Nagu ka tollal, lähtume teatri kollektiivi toetades sellest, et teatrikultuur ühendab inimesi, ning meil on hea meel kaasa aidata selle arengule. BLRT Grupp, selle partnerid Eestis ja nende perekonnaliikmed moodustavad suure inimhulga, kellest paljude jaoks on väga tähtis, et Eesti teatrikultuur areneks ja oleks tõeliselt professionaalsel tasemel.
Toetame suurima heameelega teatri kollektiivi tegevust ka uuel hooajal. Loodame, et see aitab teatril pakkuda vaatajatele aina uusi värvikaid teatrielamusi.
Alar Pinsel,
ASi GoRail tegevjuht Raudteel rahvusvahelist reisijatevedu korraldav AS GoRail on läbi aastate toetanud kultuuri, aga ka sporti ning mitmeid teisi valdkondi. Go Raili tegevjuhi Alar Pinseli sõnul soovib ettevõte sellega omalt poolt kaasa aidata silmapaistvalt kõrgel tasemel elamuste sünnile ning arendada Eesti ja Venemaa vahelisi kultuuri- ja sõprussidemeid. „Oleme läbi tegevusaja pannud õla alla pannud mitmetele suurematele ja väiksematele üritustele. Mul on hea meel tõdeda, et rongiga reisimine on Eesti ja Venemaa vahel jätkuvalt populaarne ning et oleme oma ärieesmärkide saavutamise kõrval saanud kaasa
aidata kultuurisündmuste loomisele,” sõnas Alar Pinsel. Pikaajaline koostöö seob Go Raili Vene Teatri ja Eesti Kontserdiga, et kvaliteetsed lavastused ja kontserdid jõuaksid hõlpsamini teatri- ja muusikasõpradeni. Sel aastal jõuti tähtsa verstapostini, mil Tallinna-Moskva ja TallinnaPeterburi liinil reisijaid teenindav Go Rail on festivalil aidanud kuulsaid teatritruppe nii Eestisse kui ka Venemaale transportida juba 10 aastat.
Foto: Mark Raidpere
Vene Teatri taevas süttib aina rohkem tähti. Õnnitleme teatriperekondi: Valeri ja Jelena Kazakov, Dmitri ja Jekaterina Kordas, Dmitri ja Jekaterina Kosjakov, Ivan Aleksejev ja Anastassija Tsubina!
Tulevaste Vene Teatri näitlejate uuest põlvkonnast, praegustest Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilastest lugege lk 2
Vene Teatri kunstiline juht Marat Gatsalov on püstitanud teatrile eriilmelisi loomingulisi eesmärke: repertuaaris jätkavad kõrgel tasemel draama-, komöödia- ja lastelavastused , valmistatakse ette muinasjutte ja kaasaegseid algupärandeid. Kavas on eksperimentaalne koostöö Eesti teatritega. Algaval hooajal on teatri loominguline tuumik jäänud samaks, lisaks on koduteatrisse tagasi kutsutud publiku poolt armastatud näitlejad Liidia Golovataja, Liilia Šinkarjova, Leonid Ševtsov, Sergei Furmanjuk ja Aleksandr Kutšmezov ja truppi lisandunud kolm noort näitlejannat Alina Karmazina, Marina Malova ja Tatjana Kosmõnina. Meil on heameel tutvustada Vene Teatri truppi teatri 66ndal hooajal: Tatjana Manevskaja, Ljubov Agapova, Jelena Tarassenko, Liilia Šinkarjova, Jelena Jakovleva, Liidia Golovataja, Larissa Savankova, Leonid Ševtsov, Vladimir Antipp, Sergei Tšerkassov, Aleksandr Ivaškevitš, Oleg Rogatšjov, Aleksandr Okunev, Alina Karmazina, Tatjana Kosmõnina, Dmitri Kosjakov, Natalja Dõmtšenko, Artjom Garejev, Ksenia Agarkova, Ilja Nartov, Anton Paderin, Tatjana Egoruškina, Daniil Zandberg, Aleksandr Žilenko, Juri Žilin, Dmitri Kordas, Jekaterina Kordas, Marina Malova, Anna Markova, Anastassia Tsubina, Ivan Aleksejev, Sergei Furmanjuk, Aleksandr Kutšmezov.
2
• veneteater.ee •
P
õhjus, miks „Paabeli torniga” alustasime, on keel. Keel kui kõne, struktuur, kommunikatsioonivahend, keel kui … kõik. Kõigi probleemide alguspunkt. Mõistsime, et me ise olemegi Paabeli linna elanikud, kui võtame endale nii ambitsioonika ülesande – rääkida keelega keelest. Või keele hävita-
Paabeli torn
misest keelega. Just selles vasturääkivuses leidsime enda jaoks võimaluse luua vaatajaga uus ja aus suhtlusvorm. Keel valitseb meid, selleta ei saa. Me ei saa olla rääkimata, olla kindlad, et ütlesime just seda, mida mõtleme, et meist saadi aru nii, nagu tahame. Me ei saa kunagi milleski kindlad olla... Kuid isegi,
Marat Gatsalov
Selle lavastusega tööd alustades lähtusin sellest, et tänapäeval kehastab iga inimene Paabeli torni. Inimene on kaotanud selge ettekujutuse iseendast. Kes ta on? Religioon ei toeta enam, perekonna roll ja funktsioon on muutunud, sotsiaalsed tunnused on kadunud. Inimene ei saa olla kindel isegi oma rahvuses, pole ühtki niidiotsa, mis aitaks leida vastust küsimusele, kes ta on. Ainus mis jäänud, on inimese võime armastada. Ta armastab, tähendab on olemas. Minu jaoks on oluline rääkida vaikusest selles kontekstis – kui tähtis on kuulda iseenda vaikust. See on inimese võimalus täna. Seda teemat käsitledes pean olema aus. Sõnastan küsimuse ümber – mitte „kes ta on”, vaid „kes ma olen”. Teisiti poleks õige.
Marat Gatsalov
2009 lõpetas RATI (GITIS) režiiteaduskonna, S. Artsibaševi ja J. Ioffe meistriklassi. • Lavastused: „Koli” (Mihhail Durnenkov) A. Kazantsevi ja M. Roštšini Dramaturgia- ja režiikeskus, Moskva,ÕNN 2008;K A„Elu A SA!õnnestus” (Pavel Prjažko), Tеатр. doc, Moskva, 2009; „Eksponaadid” (dramaturg Vjatšeslav Durnenkov), Prokopjevski Draamateater, Prokopjevsk, 2010; „Keha tulek” (Vennad Presnjakovid), A. Kazantsevi ja M. Roštšini Dramaturgia- ja režiikeskus, Moskva, 2010; „Tšjo” (Irina Vilkova, Aleksei Litvinenko), Tеатр.doc, Moskva, 2010; „Ei usu” (Mihhail Durnenkov), K.S. Stanislavski nim. Draamateater, Moskva, 2010; „Tühermaa“ (Anna Jablonskaja), MTÜ R. A. A. A. M. ,Tallinn, 2011; „August. Osage’i krahvkond” (Tracy Letts), teater Globus, Novosibirsk, 2011. • Vene Teatri kunstiline juht alates 08.2012. • Peterburi Aleksandra teatri uue lava (Александринка 2) pealavastaja alates 09.2013 • Festivali „Kuldne Mask” laureaat 2010, 2011, 2012. • Preemia „Teatriinitsiatiivide toetamise AKTSIOON” laureaat. • KUZBASSI preemia laureaat. • Moskva teatri „Dramaturgia- ja režiikeskus” noorte režissööride projekti-laboratooriumi „MEISTRIKLASS BEGOVAJAL” juhendaja. • Kaasaegse dramaturgia laboratooriumi „EXPERIMENT 123” juhendaja. • Rahvusvahelise festivali ja kooli „TERRITOORIUM” kaasaegse dramaturgia programmi „ELUSRUUMID” juhendaja. • Sai Vene Föderatsiooni presidendi granti, mis eraldatakse üldrahvusliku tähtsusega loominguliste projektide toetamiseks (2012. a).
Õnn kaasa Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia sisseastumiseksamite tulemuste alusel on teatrikunsti õppeprogrammi vastu võetud 21 üliõpilast. Meil on rõõm neid tutvustada: Jekaterina Burdjugova, Dan Jeršov, Dajana Zagorskaja, Eduard Joonas, Jaune Kimmel, Liisu Krass, Nikita Kundozerov, Aleksandr Kuzin, Karin Lamson, Märten Matsu, Getter Meresmaa, Karl-Robert Saaremäe, Katrin Sutt, Eduard Tee, Martin Tikk, Tanel Ting, Greete Jürgenson, Mihkel Vendel, Helena Kesonen, Ringo Rammul, Karl Sakrits. Paljudega nendest on Tallinna vaataja tuttav Vene Teatri lavastustest ja erinevatest teatriprojektidest; keegi on õppinud meie teatri stuudios, keegi NUKU stuudios, keegi alles alustab oma teekonda lavale.
Etendused Vene Teatris 29.08 / 30.08 / 31.08 / 01.09 / 03.09 kell 19.00. Piletid on müügil Vene Teatri kassas ja Piletilevis. Mittesoovitatav alla 14-aastastele.
Ljoša Lobanov
„Paabeli torn 1” kunstnik
„Paabeli torn 1” teksti autor
Kuulge iseenda vaikust
„Paabeli torn 1”
Ksenia Peretruhhina
Jekaterina Bondarenko
„Paabeli torn 1” lavastaja
tulevased näitlejad!
kui me vaikime, vaikime vastuseks kõnelemisele ja pole sugugi kindel, mis meid sel hetkel tugevamini mõjutab... Kolm iseseisvat lavastust, mida ühendab torni metafoor, toovad lavale Marat Gatsalov, Filipp Grigorjan ja Vassili Barhatov.
Teater – küsimuste tsoon
Jekaterina Bondarenko on lav a s tu s proj e kt i „Paabeli torn” esimese osa teksti autor. Just teksti, mitte näidendi autor. Vahe on selles, et dramaturg on Demiurg, kes loob näidendis enda maailma, mille üle ta valitseb ning millesse lukustab mitte ainult teda huvitavad eksistentsiaalsed küsimused, aga ka vastused neile. Teatrile kirjutatud teksti autor ei anna vastuseid, ta püstitab küsimused koos lavastusega töötava meeskonnaga. Pöördub vaataja poole, et saada teada enda kohta midagi, mille üle järele mõelda, et mõista, millised küsimused talle rahu ei anna. Jekaterina Bondarenko on dokumentaalteatriga tegelenud mitmeid aastaid ja 900 usub, et see vorm suudab pilku teravdada, võimaldab näha ja kuulda seda, mis aitab uuendada teatrikunsti. Jekaterina on pärit Usbekistanist, kus lõpetas rahvusvahelise ajakirjanduse teaduskonna. Kolis kaheksa aastat tagasi Moskvasse, töötas erinevates mainekates väljaannetes, televisioonis ja kirjutas näidendeid. Tema teatritekstide autori ande avastas festival „Ljubimovka”. Samal ajal sattus Jekaterina teatrisse „Театр.doc”, kus osales oma esimese projekti „Tund ja kaheksateist” loomises.
„Paabeli torn 1” kostüümikunstnik
Lavastuskunstnik ei ole teenindav personal
Reegleid rikkuda on huvitav
Kõik harjumuspärane ja tüdimuseni tuttav, meie tähelepanu mitte nõudev, on kaotatud ruum ja selles veedetud aeg – kaotatud aeg. Lavastuskunstniku üheks ülesanne teatris on harjumuspärase laiendamine ebaharilikuks ja pilkupüüdvaks. Näiteks panna meid kõiki nägema uue pilguga teatrisaali, millega oleme harjunud, kus läbi ühe kultuurikihi tungib teine uudne kiht. See on pilk ajaloole: raudbetoonkonstruktsioon vallutas parteri ja kasvas läbi selle. Parteri rafineeritus ja väljapeetus ei lähe sellele konstruktsioonile vähimatki korda. Kuid ka sellest raudkonstruktsioonist võivad end läbi ajada millegi uue värsked võrsed, alustades uuest sisemisest nullpunktist … Kaasaegne dramaturgia, koduteater Театр.doc, lavakujundus, mis ei teeninda näitemängu ja mida ei saa esimese kolme minutiga läbi lugeda, aga mis vormistab lavastaja mõtte – nii võib kokku võtta Ksenia Peretruhhina kunstnikupositsiooni. Ksenia Peretruhhina – kunstnik ja lavastaja. Elab ja töötab Moskvas. Lõpetas VGIK kinoteaduskonna, RGGU kaasaegse kunsti kooli, Sorosi Kaasaegse Kunsti Keskuse kunstikooli. Kaasaegse kunsti valdkonnas jagatava preemia Must Ruut laureaat, rahvusliku teatripreemia Kuldne Mask laureaat.
„Paabeli torni” esimese osa kostüümikunstnik Ljoša Lobanov leiab, et selles lavastuses osaleda on huvitav ainuüksi sellepärast, et siin rikutakse kõiki reegleid. Puudub traditsiooniline protseduur: alguses kirjutab näitekirjanik näidendi, seejärel kiidavad näidendi heaks teater ja lavastaja, siis teeb kunstnik maketi, makett kinnitatakse, kostüümikunstnik teeb eskiisid, eskiisid kinnitatakse ja antakse õmblustsehhi… Siin on kõik teisiti: ettevalmistatud näidendit pole – see luuakse protsessis, etüüde luues loob trupp lavastust. Kunstnik loob ruumi kogu triloogia jaoks, kuigi iga osa saab olema täiesti iseseisev. Karakterid joonistuvad välja, tõusevad esile ja kujunevad samm-sammult. Ja sel hetkel, kui midagi saab täiesti selgeks, paneb kostüümikunstnik kangelase riidesse nii, et kostüüm rõhutaks, tõmbaks tähelepanu kõige tähtsamale, aitaks mõista seda konkreetset inimest… Valik lavastus- ja kostüümikunstnik Ljoša Lobanovi töödest: Ivan Võrõpajevi „Dehli tants” Koltsovi-nimelises Voroneži Draamateatris, Jaroslava Pulinovitši „Žanna” Puškini-nimelises Krasnojarski teatris ja Andrei Rudenko „Piraaja. 12-aastase päevik” Tšeljabinski Noore Vaataja Teatris. Koos Marat Gatsaloviga valminud lavastused „Tühermaa“ (MTÜ R.A.A.A.M, 2011) ja „August. Osage’i krahvkond” (teater „Globus”, Novosibirsk, 2011).
Kuidas esmakursuslased jõudsid Viljandisse
S
elja taha jäid sisseastumiskatsed TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Õnneseened alustavad teekonda professionaalsele lavale. Mõnede jaoks täitus unistus, millesse nad juba olid lakanud uskumast. Palusime mõnel esmakursuslastel rääkida oma eksamimuljetest, sellest, kuidas nad valmistusid ja mida tundsid…
Dajana Zagorskaja – teekond endani
2008. aastal läksin Vene Teatri stuudiosse Artjom Garejevi kursusele. Kolm stuudioaastat langesid kokku kolme Tallinna Ülikooli aastaga, mille ma stuudio lõppedes ka pooleli jätsin. Viimast sammu ei ole ma kordagi kahetsenud. 2011. aastal käisin Peterburis, proovisin saada sisse režiiteaduskonda. 2012. aastal proovisin Moskvas saada sisse näitlejateaduskonda. Mõlemad katsed luhtusid. Töötasin erinevates kohtades – olin postiljon, nõudepesija, loendaja. Ning kogu selle aja unistasin teatrist. Läksin Vene Nukuteatrisse. Seal koos Vene Teatri stuudio kursuseõe Inna Netšajeviga tegime lavastuse minu luuletuste põhjal. Soov oli edasi liikuda, areneda, mitte paigal seista. Tahtsin väga kõrgharidust just näitleja erialal, kuid suur osa minu tuttavatest
ei kiitnud ideed heaks. Lõin endast välja Dajana-kujundi, kes kasvas suureks ja hakkas elama n-ö normaalset elu. Kõik aina korrutasid, et peab saama normaalse hariduse. Läksin Tallinna Ülikooli ajakirjandust õppima… Pärast aga läksin salaja Marat Gatsalovi juurde Vene Teatrisse, kes kuulas mind ja ütles, et võin sõita Viljandisse, et jätkata eksameid. Suurest rõõmust läksid mul põlved nõrgaks. Eksamid olid rasked. Neli päeva kella 10st hommikul 10ni õhtul veetsime akadeemias. Lugesime oma programmi, kirjutasime esseesid, tegime vokaali ja rütmika eksamit, tantsu ja lavaliikumise eksamit, mängisime etüüde… Iga päev langes keegi välja. Kui Marat teatas, et sain kooli sisse (ootamatult iseenda jaoks!), puhkesin nutma. Nüüd olen ma õnnelik.
Õnnelik, kuna lõpuks hakkan tegelema millegagi, mida tahan!
Eduard Tee – nii läks Nii läks, et mu tee Viljandi Kultuu-
riakadeemiasse oli väga käänuline ja sellel oli palju teelahke. Pärast üheksandat klassi läksin õppima Moskva Polügraafiatehnikumi. Siis tuli sõjaväeteenistus Eestis. Selle lõppedes astusin Moskva Riiklikku Trükiülikooli, kus omandasin tehnilise kõrghariduse. Pärast seda naasin Eestisse, töötasin tehnoloogina … Teatripisiku sain kümneaastaselt Nina Popovalt, kes oli teatri Junost juhendaja... Töötades, korraldades rokiansamblite esinemisi Eestis ja Venemaal, tantsides koreograafiaansamblis ja esinedes rahvamuusika ansambliga olen alati leidnud aega armsaks saanud Junost teatri jaoks. Kui sain teada, et Viljandisse tuleb vene kursus, otsustasin minna katsetele. Samm unistuse poole on tehtud. Neli eksamipäeva olid väga rasked, kuid õnnelikud!
• veneteater.ee •
Lavastaja, kes ei veereta kunagi vastutust teiste kaela
V
ene Teatris on uus lavastaja – Ivan Strelkin, kes sillutas tee Tallinna teatrikülastajate südameisse oma lavastusega „Õnn kaasa!”. Intervjuu jätkab noore ja huvitava lavastaja tutvustamist. Olete Eestis juba lavastanud, tunnete Vene Teatri truppi. Mille poolest erineb see mõnest teisest repertuaariteatri trupist? Jah, mullu kevadel lavastasin Vene Teatris Viktor Rozovi näidendi „Õnn kaasa!”. Ma ei töötanud kogu trupiga ja võin ainult öelda, et inimesed, kellega mina töötasin, on väga head professionaalid ja andekad näitlejad. Töö nendega oli tõepoolest nauditav, nad olid avatud täiesti erinevale teatrile, suhtusid tähelepanelikult kõikidesse minu ideedesse ja ettepanekutesse, tulid nendega kaasa ning tulemusena sündis lavastus „Õnn kaasa!”. Mulle tundub, et teatris on väga hea loominguline õhkkond ja trupp on üks professionaalsemaid, kellega olen töötanud. Millest näidendi valimisel juhindute? Kas otsite materjali olemasolevale ideele või näidend ise loob selle idee? Lavastuse idee tekib reeglina tekstist, st näidend dikteerib lavastuse idee, kuid pärast seda, kui idee on leitud ja saanud nime, muutub tekst minu jaoks töömaterjaliks ning võib lavastuse loomise käigus drastiliselt muutuda. Tekst võib ja peab innustama, kuid tulemusena on ta ainult lavastuse üks osis. Näidend on dramaturgi töö tulemus, kuid lavastaja töö vili on
lavastus. Seega olen ma veendunud, et lavastajal ei ole õigust veeretada pisimatki vastutust oma töö eest dramaturgi õlgadele. Kui talle tundub otstarbekas, peab ta muutma teksti või täiendama näidendit ning kandma vastutust iseseisvalt ja ainuisikuliselt. Samal põhjusel on minu jaoks samaväärsed nii klassika kui ka tänapäeva dramaturgia. Iga näidend on ettekääne lavastaja jaoks, seega ei ole tähtis, millal ja millise keelega on see kirjutatud. Materjali valikul on minu jaoks peamine kriteerium, kas see innustab mind või mitte. Mis ajendas Teid jätma maha Peterburi ja tulema Tallinna? Eeskätt oli see Marat Gatsalovi kutse. Mul on hea meel, et sain selle pakkumise; nagu ma juba ütlesin, olen trupiga osaliselt tuttav ja tööst Vene Teatri näitlejatega on jäänud ainult positiivsed mälestused; pärast „Õnn kaasa!” esietendust sõitsin ära sooviga töötada nendega veel kunagi. Nüüd on selline võimalus olemas. Teiseks, Marat Gatsalovi vaated kaasaegsele teatrile ja selle arengusuundadele on mulle väga lähedased. Minu jaoks on oluline töötada koos inimestega, keda võin nimetada hingesugulasteks. Veel – mulle väga meeldib Tallinn. Kas on Teil plaanis pöörduda Eesti dramaturgia poole? Hetkel ei ole ma Eesti dramaturgiaga tuttav, kuid kavatsen seda uurida. Minu jaoks on kahtlema-
Ivan Strelkin
Sündinud 10.02.1988 Haridus: Peterburi Teatrikunsti Akadeemia 2010. a lend Lavastajatööd: „Pilv pükstes” (Vladimir Majakovski), teater „Мастерская”, Peterburi, 2010; „Hüvastijätt juunis” (Aleksandr Vampilov), Karjala rahvusteater, Petroskoi, 2012; „Need vabad liblikad” (Leonard Gerš), teater „Мастерская”, Peterburi, 2013; „Õnn kaasa!” (Viktor Rozov), Vene Teater, Tallinn, 2013
Marat Gatsalov, Vene Teatri kunstiline juht, Ivan Strelkin, Vene Teatri lavastaja. Foto: Mark Raidpere.
ta oluline, et töötan nüüd Eestis, mitte Venemaal. See on hoopis teine riik ning tahan õppida seda rohkem tundma. Kavatsen õppida eesti keelt (niipalju kui teatritöö kõrvalt aega jääb) ning uurida Eesti kirjandust ja dramaturgiat. Kahtlemata huvitab mind ka Eesti teater nii algupärase nähtusena kui ka Euroopa teatri konteksti osana. Kas armastate kirjandust? Kes on Teie lemmikautorid? Suurimat mõju on avaldanud mulle ehk sellised kirjanikud
nagu Gabriel García Márquez, Milan Kundera, Dostojevski ja Saša Sokolov. Minu jaoks otsest seost kirjanduse ja teatri vahel ei ole. Kirjandus areneb oma teid pidi ning minu arvates suuri kirjandusteoseid lavale tuua tasub ainult harvadel juhtudel, kuna neid on palju meeldivam lugeda kui vaadata nende tõlgendust teatris või kinos. Kuid hea kirjandus innustab, õpetab töötamist keelega ning üldse, kuidas öelda… kui primitiivselt see ka ei kõlaks, arendab isiksust. Lavastaja elukutse on
keeruline selle poolest, et lavastajaks olemiseks peab olema isiksus. Seetõttu peale professionaalsetele oskustele tuleb pidevalt täiendada ennast, õppida midagi uut ja elu ennast. Selles mõttes on kirjandus minu jaoks väga tähtis. Milles seisneb lavastuste eskiiside esitlemise raskused ja võlu laboratooriumis? Minu jaoks on laboratoorium tõe koht, kus lavastaja peab teadma enda materjali kohta kõike. Esiteks, laboratoorium tähendab reeglina väga lühikesi tähtaegu, ma pean täpselt teadma, mida soovin näidendist saada, millisele käigule toetub eskiis, kuidas mõistan igat rolli jne. Kui mul peas on mingi sasipundar, see tuleb ka välja, üürikese ajaga ei päästa midagi – ei andekad näitlejad (kes päästavad teatris tihtipeale laialivalguva idee), ei kunstnik ega valgus. Teiseks on laboratooriumid puhta otsimise, eksperimendi territoorium, kus tuleb panna tööle kõik loomingulised jõud ja otsima originaalseid, ausaid lahendusi. Selles on laboratooriumide nii keerulisus kui ka veetlus – ühelt poolt suur rist ja suur loominguline vastutus ja teiselt poolt võimalus luua oma teoseid kompromissitult ja ausalt. Kuidas mõistate sõna „kaasaeg”? Minu jaoks on kaasaeg see, mis toimub täna kogu selle mitmekesisuses ilma vähimagi erandita. Muu definitsioon oleks ehk eelarvamuslik.
Viljandis hakatakse näitlejaks õppima nii eesti kui ka vene keeles
Garmen Tabor. Foto: Marianne Loorents (Õhtuleht)
V
iljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti uue kursuse teeb näitlejast programmijuhi Garmen Tabori sõnul eriliseks mitmekeelsus, kus
näitlejate oskusi õpetatakse nende emakeeles.
vad kursuse lõpetajatest täiendust oma truppidesse.
Tänavu oli Viljandi Kultuuriakadeemias erakordne vastuvõtt…
Mille poolest erineb venekeelne programm?
See aasta on tõepoolest unikaalne ja eriline. Võtsime vastu 21 üliõpilast – see on suurim number akadeemia ajaloos. Kaks inimest hakkavad õppima režissööriks-lavastajaks, üks saab harrastusteatri lavastaja ja juhi elukutse. 18 üliõpilast tahavad saada näitlejaks. Kursuse eripära on muidugi mitmekeelsus. Kogu grupi jaoks koostasime vastavalt meie õppekavale programmi, milles näitlejate ja lavastajate spetsiifiliste oskuste õpetamine toimub üliõpilase emakeeles. Selline võimalus avanes tänu koostööle Vene Teatri ja NUKU teatriga, kes looda-
Sisuliselt ei erine programm sellest, mida oleme noortele pakkunud möödunud aastatel. See on rahvusvahelise akrediteeringu läbinud ja ministeeriumis kinnitatud programm, mis on järgi proovitud ja mille efektiivsus on end tõestanud. Erinevus on selles, millised pedagoogid hakkavad kursusega tegelema. Eeskätt on see akadeemia professor, tunnustatud teatripedagoog, lavastaja ja teatrijuht Kalju Komissarov. Tema töötab üliõpilastega esimesed kaks aastat ja annab edasi lavakunsti põhialused. Õppeprotsessist hak-
kavad aktiivselt osa võtma meie parimad lavakõne, laulmise ja lavaliikumise pedagoogid. Lisaks tuleb üliõpilastel täita teoreetiline osa õppekavast, mis vastavalt Eesti Vabariigi seadustele toimub eesti keeles. Vene Teatri ja NUKU teatri algatusel kutsume õpetama ka mõned välispedagoogid. Meistriklasse tulevad andma Vjatšeslav Kokorin, Marina Perelešina, Gennadi Abramov. NUKU teater kutsub Peterburist nukuteatri lavastajad Tamara ja Aleksandr Stavisskid. Ühel kuul semestris hakkab õppetöö toimuma Tallinnas välis-
pedagoogide käe all. Seega hakkavad üliõpilased õppima ja elama nii Viljandis kui ka Tallinnas.
Mis oli vastuvõtukomisjoni pedagoogide jaoks kõige raskem?
Sisseastumiseksamid kestsid neli päeva ning see oli suur töö nii sisseastujaile kui ka komisjonile. Tuleb omada erilisi oskusi ja kannatlikkust, et aidata noortel näitlejatel avaneda, näha neis seda, mis paneb nad laval särama. Neid tuleb innustada, julgustada, et nad saaksid näidata oma talenti. Kas otsused on õiglased, selgitab aeg.
3
Kaasaegse vene dramaturgia laboratoorium
T
eater ei ole muuseum, ta toitub katsetustest. Ta elab mõtteärksusest ja ehkki pikaajaliselt plaanid kannavad küpseid vilju, hakkab teatriinimestel vahel sügelema vajadus teha midagi kohe, praegu ja siin. Leiutada, otsida. Kohtuda tundmatute partneritega, otsida praeguses hetkes elamise tunnet ja aja vaimu. Mõndagi on Eesti ja Vene teatris ka erinevat, aga mõlemas näib praegu olevat huvitav periood – teater on tabamas uusi vormilisi viise väljendamaks just praeguses hetkes elamise tunnet. Sellest sündis mõte korraldada tänapäeva Vene lavastajate ja näidendite ning Eesti teatrite koostöös Vene Teatri vahendusel „Kaasaegse vene dramaturgia laboratoorium”. Teiseks ajendiks oli soov loomingulise ajurünnaku ja uute leidude kaevandamise järele. Laboratoriumis sünnivad ühe nädala jooksul neljas teatris (Tartu Uus Teater, Von Krahli Teater, NO99, Vene Teater) nelja lavastuse eskiisid, millest tulevikust võiksid saada uued lavastused. Lavastajad valis Vene skeene uute tulijate hulgast Vene Teatri kunstiline juht Marat Gatsalov. Lavastustega töötavad segatrupid – näitlejad kolmest eestikeelsest ja ühest venekeelsest teatrist ja lavastajad Venemaalt: • Tartu Uus Teater, Ivan Võrõpajev „Illusioonid”, lav Pavel Zobnin • Teater NO99, Pavel Prjazhko „Alukad”, lav Anton Malikov • Von Krahli Teater, Mihhail Durnenkov „Lihtne viis suitsetamisest loobumiseks”, lav Ivan Strelkin • Vene Teater, Pavel Prjazhko „Põld” või Jaroslava Pulinovitch „Ta jäi teadmata kadunuks”, lav Kertu Moppel. Laboratoorsed eskiisid on nagu maitseproovid. See töömeetod annab võimaluse näha kohe sündiva lavastuse keskset ideed, peamist metafoori ja otsustada, kas antud loominguline suund on huvitav. Nii võib mõne rea järgi ära tunda sündiva poeedi, muusikalise fraasi järgi helilooja, visandi järgi meisterliku kunstniku. Võib muidugi ka eksida. Kuid need on kõigest eskiisi, mitte terviklavastuse vead. Seetõttu ongi laboratooriumid tänapäeval sedavõrd ligitõmbavad ja avavad niivõrd palju uusi loomingulisi võimalusi. Vene Teatris, Von Krahli Teatris, Teatris NO99 ja Tartu Uues Teatris 30. sept – 6. okt 2013
4
• veneteater.ee •
ANTIGONE Kuldse Maski laureaadi Roman Feodori lavastus põhineb Sophoklese tragöödial ja Jean Anouilh’ samanimelisel näidendil. Vene Teatri „Antigones“ võetakse jutuks küüniline kaasaeg, kui mistahes kangelastegu on vaid ajend talk-show’ks ja võimalus teenida kangelase surma pealt suurt raha. Tõepoolest, kas Antigonel oli mõtet ohverdada oma elu selleks, et matta oma vend? Mis teda juhtis? Ohvrimeelsus? Rumalus? Meeletus? (16+, 2h 20min, 7 – 15 €) -------------------------------------
KAS MA TOHIKS OLLA MOZART?
Koreograafi, Minski „Korniagi-teatri” asutaja ja juhi Jevgeni Korniagi plastiline lavastus esitab küsimusi inimloomusest, normatiivsest käitumisest ja sellest kõrvalekalletest, ande haprusest ja hinge haavatavusest.Lavastus haakub Ken Kesey romaaniga “Lendas üle käopesa”, meenutades meile veel kord inimese õigust jääda iseendaks. (16+, 1h 40min, 7 - 15 €) -------------------------------------
MÄNGURID
Pole olemas hasarti tekitavamat vempu, kui kollektiivne kelmus. Ja seejuures polegi oluline, millist mängu mängitakse – näite- või kaardimängu. „Mängurid” lavastas Kuldse Maski preemia mitmekordne laureaat Sergei Fedotov. Fedotovi poolt loodud uues müstifikatsioonis muutub idee halastamatust pettusest kütkestavaks ja virtuoosseks näitemänguks. Ja nagu ikka, on Gogoli tahtel kohal
tumedad jõud, kelle käes muutuvad nukkudeks nii petturid kui ka petetud. (14+, 2h 10min, 6 - 15 €) -------------------------------------
KOERA SÜDA
Mihhail Bulgakov kirjutas „Koera süda” 1925.a. Järgneva 60 aasta jooksul oli selle jutustuse kirjastamine NSV Liidus keelatud. Tänapäeval on lugu professor Preobraženskist ja tema katsealusest penist tuntud üle kogu maailma, olemata kaotanud midagi oma teravusest ega aktuaalsusest. Bulgakov kirjeldas professori kogemust kui paroodiat uue võimu katsest kasvatada täiuslikku kodanikku… Lavastus esitab küsimuse, kas Šarikov on eksperimendi ohver või ajaloo keerdkäikudes kasvanud türann? (14+, 2h 20min, 7 – 15 €) -------------------------------------
ÕNN KAASA!
Viktor Rozovi tuntud näidendi „Õnn kaasa“ lavastas Ivan Strelkin.Lavastuse põhiteema on õpilased ja õpetajad; õpilaste vastuhakk õpetajale ja selle vastuhaku tagajärjed. Õpilane on alati kaitsetu – arvab Strelkin -, sest tal pole toetuda millelegi peale õpetaja sõnade ja iseenda häguste aimduste. Aga õpetajad on samuti inimesed, ka nemad eksivad ja võivad olla pimedusega löödud … (16+, 1h 40min, 10.50 - 15 €) -------------------------------------
KOSMONAUTIKA PÄEV
Jevgeni Ungard, lav. Denis Husnijarov Külaklubisse kogunevad tule-
vase peo proovi tegema kolm vananevat, elult räsida saanud sõbrannat. Igal aastal organiseerivad nad oma jõududega Kosmonautika päeva pidustusi. Nende jaoks on see kõnede ja pillimänguga täidetud päev võimalus muuta oma argipäeva, elada ebamaises unistuses, mis kunagi ei täitunud. Aga lõpeb kõik ikkagi kolme naise lugudega armastusest, kaotusest ja ebaõnnest … Lihtne ja liigutav lugu. (14+, 1h 20min, 10.50 – 15 €) -------------------------------------
ÜKS SUVEÖÖ ROOTSIS
Erland Josephson, Rootsi näitleja ja dramaturg, kes mängis Andrei Tarkovski filmis «Ohverdus», kirjutas näidendi selle filmi ühest võttepäevast, õigemini – võtteööst, mille sündmuste osaline ta ise oli. Lavastaja Ilmar Taskat võlus Josephsoni näidendis kahe maailma – Rootsi ja Venemaa põrkumine ja süntees. Kaadritagune maailm, geniaalse vene režissööri mõistatuslikkus, filmimaagia – see on lavastuse „Üks suveöö Rootsis“ idee ja lugu. (14+, 1h 20min, 7.80 – 13 €) -------------------------------------
VIIS ÕHTUT
Aleksandr Volodin on üks armastatumaid näitekirjanikke ja „Viis õhtut” üks tema parimaid teoseid. Volodin räägib loo igavesest armastusest, mida loo kangelased on suutnud hoida vaatamata oma kannatustele ja ebaõnnele. Aleksandr Kladko lavastus väikeses saalis loob unikaalse
Klassika on kaasaegne
O
leme viimasel ajal huviga jälginud kunstilisi muutusi Vene Teatris, oodanud ja vaadanud uusi lavastusi, rääkinud vaimustunud teatriinimestega ja lugenud intervjuusid. Nüüd ootame uue hooaja algust põnevusega, sest Teater NO99 ja Vene Teatri koostöös jõuab Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi uus lavastus „Enesetapja“ lavale just siin, Vene Teatri suurel laval. See Nikolai Erdmani näidend on 20. sajandi klassika. Teatriklassika üks tunnuseid on, et näidendi algolukord on näiliselt lihtne – ja just seeläbi saab üldistavaks kujundiks. Kaks tüüpi ootavad puu all kellegi härra Godot’ saabumist, kes aga sugugi ei saabu. Provintsilinna saabub revident. Vana kuningas tahab jaotada riigi kolme tütre vahel. Nikolai Erdmani „Enesetapja“ tegevuse võib kokku võtta pari sõnaga – kuuldavasti enesetappu
plaanivas standard-mužikis näeb ühiskond lunastavat kangelast. Proovide ajal veendusime veelkord, et tegu on geniaalse komöödiaga. Kui täpsed repliigid! Kui lakooniliselt tabatud tüübid! Kui pöörane situatsioon ja kui – tõepoolest – pööraselt naljakas. Ja kui sügav, kui tark, kui tõsine on samas see komöödia. Meenub, et ka Tšehhov nimetas mitmeid oma näidendeid komöödiaks ja oli häiritud, kui neid järjekindlalt eleegiliste draamadena mängiti. Veendusime veelkord, et mitte asjata ei peeta „Enesetapjat“ 20. sajandi parimaks komöödiaks Venemaal ja mitte ainult Venemaal. „Uus Gogol!“ hüüdsid Stanislavski, Meierhold ja isegi Lunatšarski täiesti õigustatult. Ja selles, et „Enesetapja“ pole hetkel väga tuntud, on peaosa nõukogude tsensoritel eesotsas suure vuntsi Stalini endaga, kes tegid kõik, et tuntus ei leviks:
SA Vene Teater Vabaduse väljak 5, 10141 Tallinn, Eesti Direktor Tõnu Lensment Kunstiline juht Marat Gatsalov
kammerliku, «perekondliku» õhkkonna, milles tegelased avavad oma hinge relvitukstegeva usalduslikkusega. Oluline eristub väheolulisest, peamine – juhuslikust. (14+, 3h 35min, 10.50 - 15 €) -------------------------------------
LOOD SIILIKESELE. Tõsi, me oleme alati!
Luuletaja ja muinasjutuvestja Sergei Kozlov on laste ja ka täiskasvanute poolt armastatud siililugude autor („Siil udus”, „Siil ja meri” jt). Samuti pärinevad tema sulest lood Lõvipojast ja Kilpkonnast. Koolieelikutele, nooremale koolieale ja nende vanematele loodud lavastus viib vaatajad muinasjuttude imetabasesse maailma, kus nad end kergelt ja õnnelikuna tunnevad, olgugi, et ainult tunniks; maailma, kuhu tahaks tagasi tulla, kasvõi tunniks. (3+, 50min, 5.60 – 7 €) -------------------------------------
KUNINGAS RÄSTAHABE
„Kuningas Rästahabe“ on vendade Grimmide muinasjutt, lugu printsessi imelisest muutumisest tundetust nukust inimeseks, lugu osavõtlikkusest ja südamlikkusest. „Kuningas Rästahabe“ on mäng-muinasjutt. Väikesed vaatajad ei jälgi lihtsalt etendust, vaid mängivad koos näitlejatega. Igale lapsele antakse võlukeep, mis muudab ta etenduse tegelaseks. Ja ta võib ise muuta sündmuste käiku! (3+, 60min, 5.60 – 7 €
Foto: Tiit Ojasoo
puhastav naer on ju teadagi diktatuuridele vastunäidustatud. Paradoksaalselt on klassika üks põhitunnuseid kaasaegsus. „Enesetapja“ on kirjutatud ihust ja hingest aastal 1928. On vahel isegi hämmastav kui julgelt, vaimukalt, sarkastiliselt ja poliitikateadlikult Erdman tolleagse NEPi-järgse ühiskonna toimemehhanismid kiht-kihilt vaatajale avab. Aga meid ei huvita mitte tingimata vaid 1920ndate Nõukogude Liit (ehkki ka see on põnev periood). Just selle ihust ja hingest energia tõttu on see
Info: +372 611 4900, info(at)veneteater.ee Kassa: +372 611 4911, kassa(at)veneteater.ee Piletid müügil Vene Teatri kassas (E –R 11–19, v.a riigipühad) ja Piletilevi müügipunktides.
näidend kaasaegne täna – räägib inimtunnetega manipuleerimisest, ühiskonna kahepalgelisusest ja lihtsate inimeste tungist naeruväärsuse kiuste argielust enama poole ka praegu, aastal 2013. Lavastaja Tiit Ojasoo Kunstnik Ene-Liis Semper Laval Lavakunstikooli XXVI lend Laur Kaunissaare, teater NO99 dramaturg Esietendus Vene Teatri suures saalis 12. oktoobril. Lehes on kasutatud Jelena Skulskaja koostatud tekste.
veneteater.ee https://www.facebook.com/veneteater