Eneseloomine

ENESELOOMINE Mai Levin:

„ On pilte, mille ees olen seisnud tunde“

100 aastat

Eesti Kunstimuuseumi

Õed Meid –

ainsad naised Pallase 1919. a näitusel

Eesti kunstitäht

15 EESTI ISSN 2674-4104

NAISKUNSTNIKKU, KEDA PEAKS TEADMA MARE VINT

SALLY VON KÜGELGEN

FLO KASEARU

Lydia Mei. Daami portree. 1932. Tartu kunstimuuseum

Pariisis

SISUKORD

EESTI KUNSTIMUUSEUM 100

6

40

100 AASTAT EESTI KUNSTIMUUSEUMI

NÄOGA PÄIKESE POOLE

10

ENESELOOMINE: NAISKUNSTNIKE ROLLIST ÜHISKONNAST

12

15 EESTI NAISKUNSTNIKKU, KEDA PEAKS IGAÜKS TEADMA

19 22

HIRMU, TURVATUNNET JA SEKSIKUST

26 29

“ON PILTE, MILLE EES OLEN SEISNUD TUNDE!”

KOLM ÕDE – KOLM KUNSTNIKKU

SULE JA PLIIATSIGA ÕRNUTSEJA

32

SALLY VON KÜGELGENI AKTIMAALID SAID UUE HINGAMISE

36

ELAB, AMMUTAB JA LOOB

41 42

MOOD ON SISEMINE VAIKUS JA SÄRA

KODU, KUNSTI VARJUPAIK

46

EESTI KUNSTITÄHT PARIISIS

49

KUNST ÜTLEB 1000 SÕNA

EKM 100 ⁄ 3

SISSEJUHATUS

JUUBELINUMBER

E

esti Kunstimuuseum tähistab tänavu oma 100. sünnipäeva.

Juubeliaastal oleme pööranud tähelepanu muuseumi ajaloole, kogudele ja eesti kunstnikkonnale. Kumu kunstimuuseumi suures saalis tähendas see näitust „Avatud kollektsioonid.

Sõna saab kunstnik” (05.07.–10.11.2019), mis tõi tänapäeva kunstnikud dialoogi muuseumi kogudega ja andis vanast inspireerudes võimaluse uute ideede sünniks. Üks kunstimuuseumi juubeli suuri teemasid on aga naiskunstnikud. Jah, vanemast ajaloost on teada vaid üksikuid maalivaid naisi ja sellel olid omad põhjused: arusaam naise kohast pereringis ja õrnemale sugupoolele seatud sündsuse normid, millega iseseisev looming, avalikud ülesastumised näitustel ja esmajoones aktiklassides õpetuse saamine kuidagi ei sobitunud. Kuid ka neist naistest, kes 19. sajandil akadeemiates erandeid lõid või 20. sajandi alguses Pallasesse astusid, teame me ikka veel liiga vähe. Eesti Kunstimuuseumi maalikogus moodustavad naiste loodud tööd vaid 1/10, Kumu püsiekspositsioonides on neid väljas alla 1/4. Tuleb tunnistada, et ka suuri isikunäitusi saanud kunstnike ritta on naised jõudnud alles viimastel aastatel. Nii on juubeliteemaks valitud naiskunstnike fookus jätkuvalt ootamatult aktuaalne, uurides ja tutvustades naisi nii ajaloos kui ka tänapäeva kunstielus.

Kumu kunstimuuseum on 2019. aasta lõpuks avanud naistele kõik oma näitusepinnad: kolmandal korruse näitusel „Vallutaja pilk. Lisa Reihana „In Pursuit of Venus” (20.09.2019–26.01.2020) annab Uus-Meremaa kunstniku Lisa Foto: Terje Ugandi Reihana võimas videoteos põhjust uurida kolonialistlike stereotüüpide mõju ka balti kunstis, sh eestlaste kujutamisel; neljandal korrusel näeb Pariisis töötanud eesti skulptori Maire Männiku loomingut (23.08.2019–05.01.2020); kaasaegse kunsti galeriis viiendal korrusel jutustavad pealkirja all „Sisse, „Eesti Kunstimuuseum sisse – uks on lahti!” oma lugusid Edith Karlson, Mary Reid Kelley ja Eva ühendab parimal viisil Mustonen (11.10.2019–29.03.2020). Kumu suure saali võtab enda alla Eesti mis sio oni säilitada ja tähtsu seni suurim naiskunstnikke tutvustav ajaloonäitus „Eneseloomine” kultuurimälu ning seda tän stada apäevase (06.12.2019–26.04.2020), mis esitleb Eestis ja Soomes tegutsenud naisühiskonnaga siduda, sam al ajal kaasaegse kunstnikke 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigani ning näitab kunsti liikumisi ja ideid uur ida sel perioodil alguse saanud muutusi naiste eneseteadvuses ja ühiskorraldada. Eesti Kunstimu ning näituseid useumi kogudes kondlikus positsioonis. Vanemast kunstist tegeleb Niguliste muuseum on hoiul arvukalt väärtuslik ke teoseid, kokku üle 65 000, nii Eesti kui ma Neitsi Maarja loo ja kujutamise uurimisega näitusel „Neitsi Maarja. ailma kunstipärandist keskajast tänapäevani. Me Naine, ema, kuninganna” (25.10.2019–26.04.2020). ie viis muuseumit – Kumu kunstimuuseum, Kadrioru Kumu on naisteemadele kõvasti eeltööd teinud ja seda paljuski kun muuseum, Niguliste muuse stimuuseum, Mikkeli koos ajakirjaga Eesti Naine. Tänavu omakorda 95 aasta juubelit täum ja Adamson-Ericu muuseum – pakuvad tip histav Eesti Naine on võtnud läbi oma 2019. aasta numbrite avaldada ptasemel näitusi, teadustööd ning mitmekes ist haridus- ja lugusid naiskunstnikest – olgu nendeks siis praegused tegijad Kris publikuprogrammi.“ Lemsalu, Marge Monko, Flo Kasearu, Marit Illison jt või eesti kunsti Eesti Kunstimuuseumi (ajaloo) raudvara Mare Vint ja Mai Levin. Siinne erinumber võtab varasepeadirektor Sirje Helme mad lood kokku ja pakub veel ohtralt lisa, et naiskunstnike looming, nimed ja näod oleksid tuttavad nii ajaloost kui ka meie ümbert.

Kadi Polli Kumu direktor

VÄLJAANDJA AS Ekspress Meedia

PROJEKTIJUHID Karin Pastak, karin.pastak@ekm.ee Mairi Peetersoo, mairi.peetersoo@ekspressmeedia.ee

VÄLJAANNE VALMIS EESTI NAISE TOIMETUSE, EKSPRESS MEEDIA ERILAHENDUSTE OSAKONNA JA EESTI KUNSTIMUUSEUMI KOOSTÖÖNA

TOIMETAJA Riina Palmiste, riina.palmiste@ekspressmeedia.ee

ekm.ee

KUJUNDAJA Marju Viliberg, marju.viliberg@ekspressmeedia.ee

Eesti Kunstimuuseum

eestikunstimuuseum EKM 100 ⁄ 5

AJALUGU

100 AASTAT EESTI KUNSTIMUUSEUMI Kunstimuuseumi skulptuuriaed ajaloolise Kadrioru lilleaia alal. Arhitekt Valve Pormeister, avatud 1967. Eesti ajaloomuuseum

Eesti Kunstimuuseumi ajalugu ei ole olnud sugugi roosiline.

Selle kujunemislugu, rõhuga muuseumi naistöötajatel, avab EKM-i arhiivi juhataja Ulrika Jõemägi.

E

esti Kunstimuuseum on meeste loodud, kuid sada aastat peamiselt naiste juhitud muuseum.

Algselt 1919. aastal Eesti Rahva Muuseumi osakonnana loodud, langes selle esimestel tegutsemisaastatel rõhuasetus eesti rahva

6 ⁄ EKM 100

vanavara ja rahvapärimuse kogumisele. Muuseumi esimeseks nimeks sai Tallinna Eesti Muuseum. TEM kasutas vanavara korjamisel mitmete kunstnike abi. Abistasid näiteks Ants Laikmaa ateljeekooli õpilased, kes käisid kindla kava järgi läbi eelkõige Põhja-Eesti külasid, et vahetada niidi ja nööpide, vahel ka raha vastu seda vana, mis rasketest aegadest hoolimata majapidamisest veel tallel oli: rahvariideid, puidust nõusid, tekke, vaipu, aga ka suulist pärimust – mõistujutte ning laule.

Kõik see kogutud varandus tuli pärast muuseumisse toomist kirja panna ning arvele võtta.

Siinkohal tulid mängu kataloogijad: muuseumitöötajad, kelle

ülesanne oli iga kogutud eseme kohta kirja panna selle algne asukoht ja kirjeldus ning leida esemele muuseumis hoiukoht.

Kümnete tuhandete üksikesemete kirja panemine ja nendest arusaadava süsteemi tekitamine nõudis tohutult pühendumist ning täpsust. Esmased töötingimused olid algelised. Alustati kunstnik August Pulsti ateljeest Estonia teatris, kust koliti edasi Kadrioru lossi, tol ajal kõrvalisse ja küllaltki ohtlikusse kanti.

Lossi öövalvur oli tollal lausa relvastatud. Üheks oluliseks töötajaks oli muuseumi etnograafiliste kogude korrastaja, kunstnik Lydia Vademan. Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi

koolis kunstihariduse omandanud naine esines näitustel ning mitmed tema tööd kuuluvad muuseumi kogudesse. Tööl kohtas Lydia oma tulevast meest, vanavarakogujat Johannes Jansi. Tollaste kommete järgi loobus naine abielludes oma palgatööst ja lahkus muuseumist. Tema tööd jätkasid Ella-Eugenie Bamberg ning Adele Vetkas.

Muuseumi teenistuses oli algusaastal 1919 viis töötajat: asjaajaja August Pulst, Adolf Ploom, Villy Koppelmann ning Ella Bamberg ja Adele Wetkas (keskel).

VANAVARA ERM-I HOOLDE, KOGU TÄHELEPANU KUNSTILE

1929. aastal võttis muuseumiühingu üldkogu vastu otsuse keskenduda edaspidi kunsti kogumisele ja eksponeerimisele ning jätta vanavara Eesti Rahva Muuseumi vastutuseks. Esimene kunstinäitus toimus Kadrioru lossis juba järgmisel, 1920. aastal. Lisaks näitusetegevusele ning kogude koostamisele hoiti lossis ka haridusministeeriumi ja Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse kogusid. Sihtkapitali valitsus ostis kunstiteoseid näitustelt ning kunstnike ateljeedest ning toetas majanduslikku kitsikusse sattunud või terviseprobleemidega loomeinimesi.

Tallinna Eesti Muuseumi lossi kolimine. August Pulst reel 1924.

EKMi arhiiv

KOLIMISTEST JA KUNSTI PÄÄSTMISEST VÄGEDE EEST

Pärast mõnekuulist tegutsemist Kadrioru lossis oli muuseum 1929. aastal sunnitud sealt lahkuma, põhjuseks valitsuse otsus muuta loss esindushooneks. Järgmiseks 15 aastaks sai muuseumi koduks Tallinna südalinnas praeguse Viru keskuse koha peal asunud nn Lindeni maja. Sinna koliti kogud ning seal seati üles ka püsiekspositsioon. 1940. aastal ka Eesti pinnale jõudnud sõda ei jätnud puutumata ühtegi eluvaldkonda. 1930ndatel muudeti muuseum sihtasutuseks ning sihtasutuste natsionaliseerimise seaduse alusel võttis vastne võim üle nii päris oma muuseumihoone ehitamiseks kogutud raha kui ka muuseumi kogud. Üksteise järel lahkusid töölt või sunniti lahkuma muuseumi direktorid Aleksander Tassa ja Villem Raam ning muuseumi juhtimise võttis üle haridusministeeriumi muin-

suskaitse osakonna assistent Ella Vende. Viiest naisest koosnenud muuseumipere ülesandeks jäi kunstivarade päästmine läheneva rinde eest. Enamik suuremaid maale ning mappidesse pakitud graafikat evakueeriti linnast välja mõisatesse ning maakoolimajadesse. Ent suure hulga teoste, mööbli ning raamatukogu evakueerimine käis pideva transpordi ja pakkematerjali nappusega siiski üle jõu.

1944. aasta märtsipommitamises süttis muuseumi hoone ning põles varemeteks. Koos majaga hävisid sinna jäänud kunstiteosed, muuseumi hõbedakogu, arhiiv ning raamatukogu. Järgmisel hommikul koguneti muuseumi suitsevatele varemetele, võeti vastu võimude jagatud tasuta viin ja sigaretid ning jätkati tööd – linna erinevais paigus peidus olevad varad tuli viia maale, et säästa neid

taganevate Saksa vägede poolt kaasa viimisest ning võimalikust lahingutegevusest linnas. Maale kogusid valvama tuli suveks kolida ka töötajatel endil.

TAGASI LOSSIRUUMIDESSE

Sõja lõppedes jätkati juhtimist Ella Vende koduköögist ning mitmetest ajutistest ruumidest, kuni 1945. aastal saadi võimalus kolida tagasi Kadrioru lossi. Sinna jäädi järgnevaks 40 aastaks, kuni hoone amortiseerumise tõttu oldi sunnitud taas endale uus pind leidma.

1947. aastal lahkus töölt Ella Vende ning tema asemele asus Amanda Tõnisson. Süveneva riikliku terrori õhkkonnas sunniti ideoloogilise sobimatuse ettekäändel töölt lahkuma nii Olga Raam, Tooni Pukits kui ka vahepeal Tõnissonilt teatepulga üle võtnud Ida Keerdo EKM 100 ⁄ 7

AJALUGU

Tallinna Eesti Muuseumi ametnikud: Adele Wetkas, Ella Bamberg ning Salme Klaus juba Kadrioru lossis asju kataloogidesse kandmas. Esiplaanil muuseumi asjaajaja kunstnik August Pulst. Fotograaf teadmata. EKMi arhiiv 1929. aastaks oli muuseum juba märgatavalt kasvanud. Pärast lossist välja kolimist tegutses muuseum noorseppade (noorkotkaste eelkäijad) kodus, mis asus praeguse presidendilossi kohal.

Fotograaf teadmata.

EKMi arhiiv

– teenekad muuseumitöötajad, keda alles mõned aastad varem olid esimese sõjajärgse näituse (Kristjan Raua looming) avamisel muuseumi varade päästmise eest medaliga tunnustatud.

Järgmise 15 aasta jooksul vaheldusid sageli kõrgemalt poolt ametisse määratud juhid, keda tihti reaalsel tööl ei nähtudki, ning kogude eest vastutamise, näituste ja publiku harimise töö korraldamise võtsid enda kanda peavarahoidjad. 1950ndatel Helmi Hion ning 1963. aastast Milvi Kuldna, kes töötas muuseumis läbi muutuste ja riigikordade vahetumise kuni 2003. aastani. Üle kolmekümneks aastaks jäid muuseumisse tööle ka raamatu8 ⁄ EKM 100

kogu taaslooja ja hoidja Linda Kuusla ning teadussekretär Hilja Läti. Siiani, juba üle 40 aasta, täidab peaspetsialisti ülesandeid legendaarne Wiiralti uurija Mai Levin.

TÄHTSAD NAISED LÄHIAJALOOST JA TÄNAPÄEVAST

Eespool mainitute töö vundamendile on muuseumi edasi ehitanud ja arendanud kolm naisjuhti: Inge Teder, Marika Valk ning Sirje Helme. Kõigi suureks väljakutseks on olnud leida nii muuseumi kasvavatele kogudele kui ka näitusetegevusele püsivad ning sobilikud ruumid. Inge Teder sai direktoriks 1960ndate

alguses ja tema juhtimise all avati muuseumi uued filiaalid: praegune Eesti tarbekunstimuuseum, Niguliste muuseum, Adamson-Ericu muuseum ning nüüdseks kahjuks uuesti suletud Kristjan Raua majamuuseum.

Temalt võttis 1991. aastal töö üle Marika Valk, kelle õlul seisis ülesanne kolida kogud ohtlikuks muutunud Kadrioru lossist välja ning leida neile uus kodu. Marika Valgu ajal renoveeriti loss väliskunstimuuseumiks ning ehitati uus Eesti Kunstimuuseumi peahoone – Kumu. 2008. aastal jätkas tema tööd Sirje Helme, kelle juhtimisel on muuseumist saanud rahvusvahelisel tasemel näituse- ning uurimisasutus.

Pikaaegne EKMi teadusdirektor Helju Läti Eesti Kunstimuuseumi skulptuurihoidlas. 1980. aastad. EKMi arhiiv

FOOKUSES

ENESELOOMINE:

NAISKUNSTNIKE ROLLIST ÜHISKONNAS Lydia Mei. Naine sigaretiga.

1920. aastad.

Eesti Kunstimuuseum

10 ⁄ EKM 100

FOOKUSES Kumu näituste koordinaator Karin Pastak tutvustab 2019. aasta suurnäitust „Eneseloomine.

Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“.

N

agu Kadi Polli enda juhtkirjas avas, on Eesti Kunstimuuseumi 2019. aasta üheks oluliseks fookuseks naiskunstnike uurimine. Üks suurim ettevõtmine sellel suunal on Kumu suures saalis 6. detsembrist avatud „Eneseloomine“ (avatud 26. aprillini 2020).

Koostöös Soome Ateneumi kunstimuuseumiga on võimalik näha võrdlevalt Eesti ja Soome naiskunstnike loomingut saja-aastase perioodi vältel ehk 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi keskpaigani. Nagu pealkiri viitab, soovib näitus avada, kuidas naiskunstnikud enda rolli ühiskonnas kujundama ja peegeldama asusid. „Eneseloomine“ katab väga erinevaid teemasid ja probleeme: vaatluse alla tulevad muu hulgas naiste eri rollid, neid ümbritsevad keskkonnad, sooidentiteedid, pereelu, aga ka tarbekunst ja kostüümikujundus.

Kuid miks on veel 21. sajandil selline naiskunstnikke justkui eraldav lähenemine oluline? Küsimus „miks pole olnud suuri naiskunstnikke?“ (Linda Nochlin, 1971) on Eesti kaasaegses kunstis õnneks jõuliselt lahenemas, ent kunstiajaloo uurimine on sageli järginud meessoost kunstnik-geeniuse müüti. „Eneseloomine“ pakub sellele kindlasti väljakutset ja alternatiivi, olles Eesti esimene niivõrd mastaapselt ajalukku vaatav naiskunstnike näitus.

Naiskunstnikud on iseseisva uurimisteemana rahvusvaheliselt esile tõusnud alates 20. sajandi teisest poolest, kui hakati teadlikult tutvustama silmapaistvate naiste elu- ja loomelugusid ning kirjeldama ühiskondlikke kontekste, milles naisloojad on pidanud ennast läbi ajaloo tõestama. Nii teavad ilmselt paljud soome ja soomerootsi päritolu kunstnikke Helene Schjerfbecki ja Tove Janssonit, kelle looming on Ateneumi kogudest teiste seas ka Kumu näitusele tulemas. Peale tuntumate nimede, nagu Karin Luts, Julie Hagen-Schwarz või õed Meid, kaasab „Eneseloomine“ paljusid meie aladel tegutsenud seni vähenähtud ja -tuntud eri päritolu naiskunstnikke.

PUBLIKUPROGRAMMID NÄITUSEL Osalemine muuseumipiletiga Näitusetutvustused vene keeles, valitud laupäevadel kell 14: 14.12, 18.01, 8.02, 7.03 ja 25.04

DETSEMBER

N 12.12 kell 18 kuraatoriekskursioon näitusel L 14.12 kell 17 Kumu noorteõhtu

JAANUAR

L 18.01 kell 16 loeng „Universaalsus ja kultuurilised erinevused, muutused ja püsivus: miks naisekujutis meedias ajale vastu peab?“, Barbi Pilvre K 22.01 kell 18 Kumu dokumentaal: „Beyond the Visible – Hilma af Klint“, rež Halina Dyrschka, Saksamaa, Rootsi, Šveits, 2019, 94 min

VEEBRUAR

P 16.02 Kumu sünnipäev: kell 13 karikatuuri töötuba kell 17 feministliku kirjanduse õhtu. Ühine publikuüritus näitusega “Sisse, sisse – uks on lahti!”.

K 19.02 kell 18 Kumu dokumentaal: „What She Said: the Art of Pauline Kael“, rež Rob Garver, USA 2018, 94 min

MÄRTS

N 5.03 – R 6.03 Kumu konverents „Naiskunstnikud Balti- ja Põhjamaade muuseumides“

Kunstikooli rubriigis on võimalik näha valikut mõnedest näitusele tulevatest teostest, mis illustreerivad „Eneseloomist“.

K 18.03 kell 18 Kumu dokumentaal: “Haru, the Island of the Solitary”, rež Kanerva Cederström, Riikka Tanner, Soome 1998, 43 min

Näituse kuraatorid: Tiina Abel (Eesti Kunstiakadeemia) ja Anu Allas (Eesti Kunstimuuseum)

APRILL

Näituse ruumikujundus: b210 (Nele Šverns, Mari Hunt) Näituse graafiline disain: Aadam Kaarma Toetajad: Kaubamaja, Hotel Palace, Nordic Hotel Forum, Advokaadibüroo Cobalt, Tallink, Data Print, AkzoNobel Näitust saadab mahukas eesti ja inglise keeles ilmuv raamat Eesti ja välisautoritest kunstiteadlaste artiklitega.

N 2.04 kell 18 vestlusõhtu „Milline on naise ruum?“, vestlust juhib Ingrid Ruudi

Igal laupäeval kell 15 toimub 30-minutiline näitusetutvustus eriala professionaalidelt!

Osalemine muuseumipiletiga.

Kogunemine muuseumikassa juures.

L 25.04 näituse finissage: kell 13 töötuba „Lummaja“ kell 14 venekeelne ekskursioon näitusel kell 16 Eesti Kunstimuuseumi trükise „Ainulaadne sõsarkond. Kristine, Lydia ja Natalie Mei“ esitlus ning temaatiline ekskursioon näitusel, Kai Stahl ja Ulrika Jõemägi.

Algus kell 15.00.

EKM 100 ⁄ 11

15

EESTI NAISKUNSTNIKKU, KEDA PEAKS IGAÜKS TEADMA TEKST ENEKEN LAUGEN / TEOSED EESTI KUNSTIMUUSEUMI KOGUDEST

12 ⁄ EKM 100

KUNSTIKOOL

K

as olete märganud, et kui räägitakse Eesti vanemast kunstist, kõlavad vaid meeste nimed? Kus olid siis naised, millega nemad tegelesid?

Vastus on lihtne: naised kantseldasid lapsi ja hoidsid majapidamist korras, nagu soorollid on seda sajandeid ette näinud.

19. sajandil hakkas olukord tasapisi muutuma. Üha enam tarmukaid naisi murdis ühiskonna ette kirjutatud mustrist välja. Millised on Eestimaal elanud naiskunstnikud, kelle loomingut tasub meil kõigil tunda?

JULIE HAGENSCHWARZ (1824–1902)

“NAISE PORTREE”, ÕLI, 1853

HELENE MARIE ZOEGE VON MANTEUFFEL

(1773/74–1842)

“LA CASCADE”, AKVARELL, 1790. AASTAD Kui laiemalt teatakse valgustusaja lõpus tegutsenud baltisaksa kunstnikke Karl ja Gerhard von Kügelgeni, siis tähelepanuta on jäänud Ojasoo mõisniku Zoege von Manteuffeli tütred, kellest said nende noorte meistrite abikaasad. Gerhard von Kügelgen võeti teenistusse mõisapreilidele joonistamist õpetama. Seda, et süttinud armuleek õppimisele takistuseks ei saanud, tõestab hea käega teostatud akvarell “La Cascade” (“Purskkaev”). Helene Zoege von Manteuffel on seega üks varasemaid Baltimaade naisautoreid, kelle tööd on Eesti Kunstimuuseumi kogudes. Ta joonistas ja maalis palju just 1790. aastatel, kui Gerhard von Kügelgen talle kunstialaseid õpetusi jagas. 1800. aastal nad abiellusid ja abielunaisel olid juba teised kohustused, mis ei jätnud aega kunstile pühendumiseks.

Ka järgneva põlvkonna naistel oli raske kunstikutsumust leida ja sellele kindlaks jääda. Julie Hagen-Schwarzi tuleks mäletada kui Eesti esimest professionaalset naiskunstnikku.

Tema isa August Matthias Hagen oli maalija ja graafik ning Julie esimene kunstiõpetaja. Neiu oli saanud hariduse erakoolis. Naisi kunstiakadeemiatesse sel ajal ei võetud, ent isa abiga sai Julie Tartu ülikooli kunstistipendiumi ning läks end välismaale meistrite juurde täiendama. 1854. aastal pöördus ta tagasi Tartusse, sest Müncheni ja Rooma suurlinnaelu tundus vanematele vallalise tütre jaoks sobimatult lennukas. Kodulinnas abiellus Julie oma sünnitusel surnud õe Emilie abikaasa, hilisema TÜ astronoomiaprofessori Ludwig Schwarziga. Edumeelse mehena lubas professor Schwarz anda endast parima, et Julie kunstnikutee ei katkeks. Nii tegutses Julie elu lõpuni professionaalse kunstnikuna, nautides ka pereelu ja kasvatades üles neli last. 1858. aastal otsustas Peterburi kunstiakadeemia anda näitusele esitatud tööde kõrge taseme põhjal talle akadeemiku tiitli. Hagen-Schwarzist kui suurepärasest portretistist annab tunnistust “Naise portree”, tellimustöö, millel on kujutatud tõenäoliselt proua von Maynersit, kes kannab itaalia rahvarõivaste stiilis kostüümi.

SALLY VON KÜGELGEN (1860–1928)

“SOPHIE MENTERI PORTREE”, ÕLI, 1907 Sally von Kügelgen oli esimene aadliperekonnast sirgunud professionaalne kunstnik. Zoege von Manteuffelite ja von Kügelgenide järeltulijana olid tal selleks head eeldused. Sally vanaisa oli Vene õukonnas armastatud maastikumaalija Karl von Kügelgen, tema isa oma isa jälgedes kõndinud Konstantin von Kügelgen ning Gerhard von Kügelgen ja Helene Marie Zoege von Manteuffel olid Sally vanaonu ja -tädi. Sally õppis kõigepealt isa käe all, siis oli Julie Hagen-Schwarzi õpilane. Hiljem avanes tal võimalus käia vabakuulajana ajaloomaali kursustel Peterburi kunstiakadeemias. Kuid tööd sai ta siiski pigem naistele kohasemaks peetud žanris – portreekunstnikuna. Kuulsat Saksa pianisti ja heliloojat Sophie Menterit on ta portreteerinud intiimses õhkkonnas koos kassidega, töö on valgusküllane, soe ja elav. Sally von Kügelgeni kõige olulisemaks tööks on freskod Tallinna Kaarli kirikus.

EKM 100 ⁄ 13

KUNSTIKOOL

MARIE DÜCKER

(1847–1934)

“NATÜÜRMORT KUIVANUD LEHTEDEGA”, ÕLI, DATEERIMATA

LYDIA CHRISTINE VON RUCKTESCHELL (1858–1936)

“DAAMI PORTREE”, ÕLI, DATEERIMATA Lydia von Ruckteschell sündis Saue mõisas, õppis 1880–85 Berliinis ja Dresdenis ning seejärel tõi oma töödega värskust Tallinna näitustele. Ilmselt 1905. aasta revolutsioonist häirituna lahkus ta Eestist, igatahes 1907. aastast elas ta juba püsivalt Dresdenis. Eesti Kunstimuuseumis on temalt säilinud kümmekond maali, üks neist salapärane, pruunikaskuldsetes toonides “Daami portree”.

Akadeemilise kunsti seisukohalt laitmatult teostatud daami poosis on midagi moodsat – rõhutatud on modelli sensuaalsust, temast õhkuva kindlameelsuse ja melanhoolia segu. Lydia von Ruckteschellil on suurepäraselt õnnestunud tabada karakterit, nagu nägi ette zeitgeist – 19. sajandi lõpu portreekunstis levinud huvi inimese hingeelu vastu.

14 ⁄ EKM 100

Kas keegi teab, et Kuressaares sündinud Düsseldorfi kunstiakadeemia maastikumaali professoril Eugen Dückeril oli kunstnikust õde? Paljud ei tea, aga nii see ometi oli. Pikka aega Pärnus vabakunstniku ja kunstiõpetajana tegutsenud Marie Dückeri põhiline õpetaja oli tema vend Eugen. Ühelt poolt klassikaline maalitehnika, teisalt realistlik, natuuri järgi looduse jäljendamine on iseloomulikud ka Maria Dückeri loomingule, millest on meieni jõudnud peamiselt natüürmordid.

OLGA VON DER PAHLEN

(1856–?)

“POJENGID VAASIS”, ÕLI, 1898 Olga von der Pahlen oskas väga tundlikult loodust kujutada. Selle noobli perekonnanimega seoses kerkib eelkõige silme ette Palmse mõis, kust oli pärit Olga vanaisa. Tema isa oli harrastuskunstnikust sõjaväelane Dietrich von der Pahlen, ilmselt mitte nii rikas ja tähtis, et maalikunstnikuna elatist teeniv tütar oleks liigselt ta au riivanud. Olga von der Pahleni lillemaal on pehme koloriidiga, väga tõetruult maalitud teos, mida vaadates silm puhkab ja hing kosutust leiab.

KLARA ZEIDLER (1870–1951)

“INTERJÖÖR”, AKVARELL, 1920.–1930. AASTAD Baltisaksa päritolu Klara Zeidler on eelkõige tuntud kui tarbekunstnik ja õppejõud. Erialase hariduse sai ta Peterburis Stieglitzi kunsttööstuskoolis, seejärel täiendas end Pariisis Colarossi vabaakadeemias, Londonis, Pforzheimis ja Viinis. Eesti Vabariigi ajal tuli ta Tallinna, kus õpetas aastatel 1919–40 riigi kunsttööstuskoolis metallehistööd, portselanimaali, akvarelli ja joonistamist. Kaasaegsete naiskunstnike hulgas torkas ta silma oma erilise armastusega interjööride vastu. Akvarellid mõisasalongidest on tõestuseks Klara Zeidleri imelisest joonistamisoskusest ning huvist valguse kujutamise vastu.

LYDIA MEI (1896–1965)

“NAINE SIGARETIGA”, ÕLI, 1920. AASTAD

KRISTINE MARK-MEI (1895–1969)

“ISTUV SUITSUMEES”, TERRAKOTA, 1931 Vanim õde Kristine Mark-Mei, kes oli Helsingis skulptuuri õppinud, rõhutas oma töödes, et ka naised osalesid aktiivselt vabadussõjas.

1919. aastal võttis ta osa esimesest Eesti kunsti ülevaatenäitusest. Tema skulptuuriloomingust on säilinud vähe, kuna ta tegeles peamiselt raamatute kujundamise, lastejuttude kirjutamise ja tõlkimisega. Eesti Kunstimuuseumi kogus leiduv väike skulptuur kujutab ilmekalt istuvat töömeest, kelle näkku on elu oma pitseri vajutanud. Kristine Mei on õpetanud modelleerimist Tartu õpetajate seminaris, Tallinna kunsttööstuskoolis ja Tallinna tehnikumis. Lisaks on ta rikastanud Eesti kultuurimaastikku oma kolme tütrega: Karin Julia Mark oli antropoloog, Elga Mark-Kurik geoloog ja paleontoloog, Lüüdia Vallimäe-Mark kunstnik.

1920. aastatel jõudsid kutseliste kunstnike ridadesse ka Eesti päritolu naised. Hiiumaa juurtega Meide perekonnast sirgus neid lausa kolm! Lydia Mei, kelle loomingust teame eelkõige moodsat elu peegeldavaid akvarelle, oli õdedest keskmine. Esimese maailmasõja ajal õppis ta Peterburis arhitektuuri. Koos abikaasa skulptor Anton Starkopfiga (abielus 1920–28) tegi ta mitmeid monumendikavandeid, aga seda peeti ilmselt nii mehelikuks alaks, et Lydia osalus on sageli unustusse vajunud. Nagu näha maalist “Naine sigaretiga”, valdas Lydia Mei ka õlimaalitehnikat, pintslilöök on hoogne, värvikasutus julge ja mahlakas. Traditsioonilisi soorolle eirates heidab sigaretiga daam maailmale hindava, vahest väljakutsuvagi pilgu, sest ta on iseseisev, intelligentne ja enesekindel. Seda rõhutavad ka lühikesed juuksed, rangelõikeline pintsak ning muidugi sigaret sõrmede vahel – emantsipeerumise sümbol. Kuid samas on temas midagi väga naiselikku.

EKM 100 ⁄ 15

KUNSTIKOOL

NATALIE MEI (1900–1975)

“NAISED”, PLIIATS, 1928

Noorim õde Natalie Mei on end ajalukku jäädvustanud kui üks esimesi Eesti teatri­kunstnikke. Oma kostüümikavanditega propageeris ta uudset suhtumist, et kostüümidel on lavastuse terviklikkuse seisukohalt oluline koht. Natalie õppis lühikest aega Peterburis kunstikoolis, 1924. aastal lõpetas ta ainsa naisena Pallase kunstikooli esimese lennu, saades joonistusõpetaja kutse. Tema vabaloomingus äratavad tähelepanu akvarellid, kollaažid ja joonistused. Õde Lydiast oli Natalie ühiskonnakriitilisem, grotesksem, kompas teravamaid teemasid. Pliiatsiga jäädvustatud, linna taustal poseerivad daamid on... prostituudid ja 1920. aastate lõpu Eestis eeldati, et naiskunstnikud niisugustesse teemadesse oma nina ei topi. Pange tähele naiste rõivaste ja aksessuaaride detaile!

AINO BACH (1901–1980)

“AKNAL”, AKVATINTA, 1938 Aino Bach on üks Eesti tuntumaid naisgraafikuid. Temagi õppis Pallases, esialgu 1920. aastatel Nikolai Triigi maaliateljees ja 1930. aastatel peamiselt Ado Vabbe juhendamisel graafikat.

Lõpetas kooli 1935. aastal graafikuna. Abiellus oma koolivenna maalikunstnik Karl Liimandiga, kellega koos käis õppereisil Pariisis. Mitmeid graafilisi tehnikaid kasutav Aino Bach armastas uurida naise rolli kodus ja avalikus ruumis. Teoses “Aknal” näeme kolme moodsat daami, kes kõik väga erineva pilguga väljaspool toimuvat tunnistavad.

Meenutame: kui 1918. aastal loodi kunstiühing Pallas, kirjutasid põhikirjale alla kümme asutajaliiget, nende seas neli naist ja kuus meest. Hiljem naised kunstiühingusse enam ei “mahtunud”, alles 1939. aastal võeti vastu kolm uut naisliiget: Karin Luts, Aino Bach ja Salome Trei.

16 ⁄ EKM 100

KARIN LUTS

(1904–1993)

“KUNSTNIK”, ÕLI, 1937

Karin Luts oli nii pallaslane kui ka n-ö pariislane, kes lõpetas nüüd juba kõrgema kunstikooli 1928. aastal. Tema lennus oli veel kolm naist. Kooliaegne sõprus Natalie Meiga jäi püsima ka pärast tudengipõlve. Kohe lõpetamise järel käis ta õppereisil avangardi keskuses Pariisis. 1939. aastal reisis ta taas Pariisi ja sealt edasi Itaaliasse. Ehkki ajad olid võrreldes eelmise sajandiga muutunud, oli ühiskond endiselt meestekeskne, paraku ka muidu edumeelsed kunstiringkonnad, mis seletab Lutsu tundlikku suhtumist naisküsimusse. Ateljees toimetav poisiliku välimusega ruudulistes pükstes kunstnik on ilmselt tema ise: ühelt poolt boheemlaslik, teisalt iseseisev ja oma elukutsele pühendunud naine. Pallase koolkonnale omaselt on Karin Lutsu maalides värvirõõmu, modernismile iseloomulikult muudab väike moonutus stseeni veelgi veenvamaks.

LEILI MUUGA (1922–2016)

“AUTOPORTREE”, ÕLI, 1957

LINDA KITS-MÄGI (1916–1990)

“INTERJÖÖR”, ÕLI, 1957 Linda Kits-Mägi lõpetas Pallase 1943. aastal. Tegelikult käis Pallase kunstikoolist läbi üsna suur hulk naisi, ent enamik neist läks pärast õpinguid mehele ja nende kunstnikutee sellega lõppes. Linda Mägi abiellus oma koolikaaslase maalikunstnik Elmar Kitsega ning esindab seda vähemust, kes professionaalsete kunstnikena edasi tegutsesid. Nõukogude aja ametlikus kunstis leidis Linda Kits-Mägi oma rahusaare impressionistlikes värvi- ja valguseksperimentides, maalides lillebukette ja idüllilisi stseenikesi igapäevaelust.

Leili Muugat, Linda Kits-Mäge ja Olga Territ ühendab asjaolu, et nad kõik sündisid Venemaal. Olga ja Linda olid alles väikesed, kui nende pere Eestisse kolis, kuid Leili lõpetas keskkooli Venemaal ja alustas seal 1940. aastatel inseneri­õpinguid.

Pärast teist maailmasõda kolis ta perega Tartusse, kus astus kunstiinstituuti, kuid lõpetas oma stuudiumi juba Tallinnas riiklikus kunstiinstituudis. 1960.–70. aastatel oli Muuga ise samas koolis õppejõud.

Tema autoportree on teostatud pärast Stalini surma, kui kunstnikud said taas kergemalt hingata – jäik sotsialistliku realismi nõue asendus moodsa kunsti­nähtuse, nn karmi stiiliga, mis lubas vabamat vormikäsitlust ja soosis monumentaalset stilisatsiooni. Leili Muuga on jäädvustanud end iseteadliku naisena või õigemini just maalikunstnikuna – selg sirge ja pintsel käes, looming seinal rippumas.

OLGA TERRI “ÖÖ”, ÕLI, 1947

(1916–2011)

1930. aastatel õppis Olga Terri Tallinnas riigi kunsttööstuskoolis graafika erialal. Saksa okupatsiooni päevil jätkas ta õpinguid Tallinna kujutava ja rakenduskunsti koolis, kuid seekord maali alal Eerik Haameri juhendamisel. Nõukogude ajal töötas ta tarbegraafikuna ja kujunduskunstnikuna.

Stalini perioodil, kui ainsaks võimalikuks kunstistiiliks peeti sotsialistlikku realismi, oli Olga Terri üks väheseid, kes julges täie siirusega maalida seda, mida ta tundis.

Loomulikult ei näidanud ta neid lootusetust ja hirmu väljendavaid töid avalikkusele enne kui 1960. aastate teisel poolel, sulaajal.

Aktimaalil “Öö” lebab naine jõuetult täiskuu valguses, teda ümbritseb sünge ja troostitu maailm. Peene tajuga koloristina oskas Terri edasi anda nii ajastu üldiseid meeleolusid kui ka oma hingemaailma.

(Näitus “Eneseloomine.

Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis” Kumus 6.12.2019–26.04.2020.)

EKM 100 ⁄ 17

www.piletimaailm.com

Siit saab pileti osta kiiresti ja mugavalt!

Pileti saad osta teatrisse ja kontserdile ka Piletimaailma müügipunktidest üle Eesti.

Ja kui vajad kingitust, küsi müügipunktis Piletimaailma kinkepiletit!

TÄHENDUSED

HIRMU, TURVATUNNET JA SEKSIKUST Kunstnikud Edith Karlson ja Eva Mustonen jutustavad skulptuuri ja installatsioonide abil nüüdisaegses kunstikeeles lugusid kodususest, naiseks- ja emaksolemisest ning seda saatvatest tunnetest.

TEKST ANNE METSIS / FOTOD MATS ÕUN

Eva Mustonen tööga “Kui ma tunnen kellestki puudust, kas see näeks sedaviisi välja?”

“M

UL ON JUST TÄNA HUULEPULK KOJU JÄÄNUD! Ja juukseid pole ka jõudnud kammida,” ütleb Edith Karlson (36), kui teda pildistama läheme. Päev enne näituse “Sisse, sisse – uks on lahti!” avamist valitseb Kumu viiendal korrusel kaasaegse kunsti saalides kunstipärane tohuvabohu. Kuid avamispäeval on Edithi tukk stiilselt siniseks meigitud silmadele kammitud. Meeste-

lõikelisse pükskostüümi riietunult taob ta trumme oma kõige pompoossema eksponaadi, saalitäie sammaste vahelt välja roomavate hiidmadude keskel.

“EDITH ON JÕULINE JA ETTEVÕTLIK, kõnetab oma põlvkonda. Kõik, mis ta tahab öelda, tuleb vormi kaudu välja ja see ei ole mingi igav abstraktne vorm,” ütleb tema õppejõuks olnud skulptor EKM 100 ⁄ 19

tihti kirjasõna. Omaette tweet’id on tööde pealkirjad, mis ei piirne pelga määratlusega “Objekt I, II, III”.

Edith Karlson lühtri “Viimnepäev” ees.

Mare Mikoff. Küsimusele, kuidas noore naislooja kunsti defineerida, vastab Mare: “Võta samad terminid nagu moekunstis!”

Mõistagi on see öeldud Marele omase vimkaga, aga miks mitte proovida?

Niisiis, uudse visuaalse keelega, innovatiivne, trendikas – seda kindlasti. Üllatav, ootamatu, paraja kiiksuga – muidugi! Kehavorme järgiv, naiselik, seksikas…?

Seda samuti, kuigi täiesti omal moel, kui pidada seksikaks kõiki neid naise kehaosi – rindu, käsi, tuharaid, sääri –, millest koosneb tema lühter “Viimnepäev”. Kas üht laest rippuvat valgustit võib üldse nimetada naiselikuks, tekib küsimus. “See on minu kogemus emaks saamisest,” sõnab Edith.

“Püüdsin selle tööga kokku lappida tükkideks olemise tunde, mida kogesin.” Üsna pea nelja-aastaseks saava pisipoja ema tunnistab, et on olnud aastaid peaaegu magamata.

“Lapse esimesed kolm eluaastat olid ööd rahutud, aga päeval ei tahtnud ma loobuda skulptuuridest, sest tulemas olid näitused.”

Unetuid öid ja zombina mööduvaid päevi mäletab ta juba enne lapse sündi, kui valmistas ette tähelepanu­väärset isikunäitust “Vox populi”. Eesti Kunstiakadeemia magistrikraadiga lõpetanud Karlsonist kirjutati kui “eksistentsialistlikku paratamatust 20 ⁄ EKM 100

mõõdukalt tajuvast” skulptorist.

2015. aastal pälvis ta Köler Prize’i publikupreemia.

“MEHELE METSAST” ON KINDLASTI KÕIGE SEKSIKAMAD näituse kolmanda kunstniku, ameeriklanna Mary Reid Kelley installatsioonid. Tema lavastatud videote tegelasteks on joonistusega rõhutatud naisetunnuste ja metsikult vohama lastud bikiinipiirkonnaga inimnukud, keda ta ise kehastab. Tegemist on huumoriga, kohati üsna mustaga. Näiteks on kunstnik pannud naiselaiba eri kehaosad omavahel vaidlema, kes neist tegi enesetapu.

“See on lapsepõlves kogetu töötlus.

NIHKES OLEMINE tekitab ideid, sellest vist sünnibki kunst.”

Kuraator Triin Tulgiste sõnul ühendab näitusel osalejate loomingut lugude jutustamine. Igaüks teeb seda eri viisil, kuid kindlasti ka naiselikust vaatenurgast.

Kui Edithi objektid on sõnadeta jutustused, siis Eva Mustonen (33) kasutab oma installatsioonideski

EVAL ON OMA OBJEKTIDEGA LEEBEM JA KODUSEM SUHE. Tema kunstiõpingud said alguse Tartu kunstikoolis tekstiilierialal.

Hiljem lisandusid semiootika- ja kunstiõpingud Göteborgis, see­ järel installatsiooni ja skulptuuri magistrantuur EKAs. Tema õrnu taieseid võiks isegi moekunstiks liigitada. Nende kui harulduste eksponeerimiseks on näitusesaali püstitatud heledast puidust kasvuhooned. Ühel lauakesel lebava siidise lõngaga tuhandetest pistetest moodustunud kangatüki üle rõõmustaks küll iga couture-moemaja! Tikandi keerujooksudes loomanahka meenutava töö valmistamiseks kulus kaks aastat. “Mitte just päevast päeva, aga see oli omamoodi meditatiivne tegevus,” ütleb autor. Samas võtmes on laest alla rippuv haruldane “nülitud loomake” – erivärvilisi litripindu täis tikitud pargitud loomanaha kujuline objekt. Dekoratiivsete tugevdus­õmblustega rinnahoidja “Xena” nibuotstesse on kinnitatud südamekujulised teesõelad... Sobiks catwalk’ile!

Moest enam ütleb Eva end huvituvat asjadest ja nendega kaasnevast loost: “Riidedki on vaid asjad, mis meid igapäevaselt ümbritsevad.” Materjali puhul saab oluliseks tunne. See, mida keha mäletab veel aastate pärast.

Näiteks nagu väljas jooksmisest niiskete, paksust trikotaažist dressipükste kottis põlved, mida mööda külm sisse ronis...

EVA LAPSEPÕLV MÖÖDUS VÄIKESES LILLI KÜLAS Karksi-Nuiast natuke Läti piiri poole. “Eks looduslähedus, millele lapsena ei mõtle, on mind palju mõjutanud. Enamik aega möödus õues maa-aluseid onne ehitades ja lihtsaid mänge mängides. Üks lastest oli hobune ja teine – näiteks mina – pidi talle söögiks naati korjama. Barbied olid meil ikka ka – üks väheseid tubaseid mänge. Küla peal oli ainult ühel tüdrukul Ken. Kui ta sellega välja ilmus, tulid kõik ülejäänud

kokku ja mängul oli kohe rohkem jumet! Need lood oma argisuses pole midagi erilist. Kuni ei anna enam asu ja kutsuvad rääkima.”

TAGASIVAATES OLI LILLIS ELATUD AEG KÕIGE TURVALISEM. Vanemate töö pärast algas teismeeas ridamisi kolimisi. Koduteema, mida Eva oma installatsioonides projitseerib, on alati turvatundega seotud. “Ühtpidi ma igatsen seda, teistpidi ei usalda ka. Tundub, nagu seda ei oleks päriselt olemas... kui kellelgi on, siis ei usu, see pole nagu tõsi,” tunnistab ta.

Ehk otsib ta loomingu kaudu kindlustunnet, millest kodude vahetudes puudust tundis?

Taaskasutuspoodide köögi­ kraami hulgast kogutud mikserid, visplid ja kohviveskid trikitavad nüüd näitusesaalides ja kui muud moodi vaataja suunurki üles ei kisu, siis tööde nimetusteni jõudmisel teevad seda küll.

“Kui ma tunnen kellestki puudust, kas see näeks sedaviisi välja?” küsib liiliaõisi täis torgitud peeglilaud.

“My Little Horror Picture Show,” sosistab pimedas ruumis punane valgusti, mille kupli narmaste vahelt paistavad kellegi luidrad sõrmed. “Samba!” hõiskab laest rippuva köögimikseri laba külge kinnitatud värviline tolmuhari, mis iga natukese aja tagant hoo sisse saab. ”SEE ON LAPSEPÕLVES KOGETU TÖÖTLUS. Nihkes olemine tekitab ideid. Sellest vist sünnibki kunst,” poetab Eva. “Emalt on pärit mu näputöö­ oskus, isa oli osav puutöös. Olin kaua aega väga kunstivõõras, ka Tartus tekstiili õppides. Tundus,

“ON SUUR KERGENDUS, kui saad tööd teha lapse ees süümepiina tundmata!”

et see pole minu rida, hoidsin justkui eemale. Kunst tuli minu juurde palju hiljem.”

Kunstikriitiku sõnul on Eva Mustoneni looming äärmiselt isiklik, julgelt avali enese portreteerimine, esemete maailma kaudu tähenduste otsimine. 2014. aastal pälvis ta noore tekstiilikunstniku auhinna, aastal 2017 Eduard Wiiralti stipendiumi.

“HIRM ON KUNSTNIKU KAASLANE. Hirm tuleviku ees kannustab vabakutselist kunstnikku kinni haarama igast võimalusest näitust teha ja on külgetõmbeteguriks kunsti sünni juures,” teatab Edith. “Kui kõik on liiga hästi, siis ideesid ei tule. Siis tahan mitte midagi tehes ainult Hiiumaal kodus lebada!”

Hirm puges juba lapsepõlves unenägudesse, “mingis Mustamäe vaibiga majas” kõrgest trepist üles ronides, tagasi alla libisedes, ise kõrgusekartuses...

Last oodates peletasid füüsilised vaevad hirmu. “Kuulasin seitse kuud iga päev Kuku raadio sisse­ helistamise saateid – aina süüdistused. Kõik on kõiges süüdi!

Kui miski kuskilt loperdab, siis on see kollektiivne süü – nii võiks minu tookord valminud temaatika kokku võtta.”

KÜSIN EDITHILT, KUI PALJU AEGA JA TÖÖD VÕTAB LOOMING LAPSE KÕRVALT. “Vabakutseline naine ja veel lapsega on praegu kunstiringkonnas tabuteema,” tunnistab ta.

“Hirm, et pead ohverdama loomingu või kaotad pereinimesena tõsiseltvõetavuse, on tuntav.”

See tundub justkui midagi uut – põlvkond tagasi tuli maa täita lastega ja mitmed teada-tuntud kunstnikepered olid teistele eeskujuks.

“Kuid ma olen niipalju jonnakas,” jätkab Edith, “et kavatsen näidata, et üks ei välista teist!

Tõsiseltvõetav kunstnik saab olla samal ajal ka pereinimene.

Praegu oleme ühest kohast teise kolimise pärast sunnitud elama vanematega koos. Õnnelik kokkusattumine praegust näitust ette valmistades – ma ei pea muretse-

Edithi installatsioonis “Viimnepäev” on detaile sama­ nimelisest lühtrist ja teistest skulptuuridest.

ma lapse pärast. Saan oma kunsti teha tänu oma lähedastele, mehele ja meie vanematele. On suur kergendus, kui saad tööd teha lapse ees süümepiina tundmata!”

OMA ARVAMUST KARLSON VAATAJALE PEALE EI SURU, mõistmise protsess toimugu igaühe elu­ kogemusest lähtuvalt. Kuraator tõlgendas tema hiidmadusid kui mahajäetud templiruumist välja pääsenud ohtu, maailmalõpu või katastroofi vormi…

“Siin ongi koht, kus tuleks maha istuda ja mõelda, mida need koletised sinu jaoks tähendavad,” soovitab Edith. “Ehk on need hoopis kogunenud kohustused ja pinged?

Asjad, mida aina edasi lükkad, mille eest tahaks põgeneda, endal õõnes tunne kõhus... Kuid lõpuks võtad kätte ja teed need ikkagi ära.

Istud maha ja võtad rahulikult.

Näed, et hirm polnud midagi väärt, koletised haihtuvad. Pead ise sellega hakkama saama!”

EKM 100 ⁄ 21

KUTSUMUS

“ON PILTE, MILLE EES OLEN SEISNUD TUNDE!” 22 ⁄ EKM 100

E

“Vägisi ei saa kedagi kunsti juurde tuua,” ütleb Mai Levin, “kuid õnneks on inimeste huvi kasvanud.” Kauase kunstiteadlase sõnul on Eesti tugev graafikamaa – ja naistel on siin väga suur roll.

TEKST AITA KIVI / FOTOD KRISTJAN LEPP

rmitaažis on Mai Levin (77) elu jooksul veetnud lugematul arvul päevi. See on tema jaoks siiani nagu kodumuuseum. “Mu kunstihuvigi võis alguse saada sellest, et onu viis mu Peterburi, kui olin kümneaastane,” mäletab ta. “Sestpeale on mul tõeline muuseumikirg. Enne Eesti Kunstimuuseumi tööle tulekut veetsin Ermitaažis lausa nädalaid järjest.” Siinkohal tuleb kindlasti märkida, et Mai Levin on töötanud kunstimuuseumis juba 58 aastat.

Louvre’isse jõudis naine esimest korda 1972. aastal. Ta oli üleliidulise keraamikute grupi tagavaraliige, ja kuna see grupp ei täitunud, siis pääseski kaasa!

“Pariisis on Gustave Moreau majamuuseum – temagi oli seda tüüpi inimene, kellele kodu on väga armas,” vihjab Mai omaenda kiindumusele. “Moreau ei tahtnud, et kogu teda ümbritsev kraam pärast ta surma lendu läheks, nii kinkis ta maja koos sisustuse ja piltidega Prantsuse riigile. Tema pildid on romantilis-sümbolistlikud, peenelt viimistletud tehnikas.

Palju töid õnnestus kunstnikul elu jooksul ära müüa – aga et endale ka midagi jääks, siis ta kordas neid.

Paljudel juhtudel on see kordamine jäänud poole peale, aga seegi on kunstis sageli huvitav, sest juhib looja töömeetodi juurde – umbes nagu kirjanike mustandid-käsikirjad…”

Mõistagi pole Mai jõudnud külastada veel kõiki muuseu­me, mida ta näha sooviks: “Näiteks tahaksin sõita Lõuna-Itaalia ja Madridi muuseumidesse. Veneetsias San Lazzaro saarel on armeenia klooster, kus on vanade käsikirjade kogu, sinna tahaks minna… Käia oleks veel palju, aga lihtsalt linnukese pärast minna pole mõtet – kunst tahab süvenemist, paari tunniga muuseumist läbi joostes elamust ei saa.

On pilte ja skulptuure, mille ees olen seisnud lausa tunde, ja nende juurde korduvalt tagasi pöördunud. Nendesse töödesse on pandud nii palju oskust ja tundeid ja mõtteid, ajastut tundes on need eriti huvitavad. Vahel võib aga

juhtuda, et alles see üks töö, mis pakub üllatuse, viib sind õieti selle kunstnikuni.”

LAPSED KASVAVAD KIIRESTI

Terve elu on Mai Levin elanud majas, kus möödus tema lapsepõlv.

“Mul olid väga hoolivad vanemad, vanaema ja onud, harmooniline perekond. Keskkondki oli suurepärane – Nõmme,” möönab ta. “Siis oli meie kant ju eriti looduslähedane, teisi lapsigi oli ümberringi palju.

Vanavanemad ostsid kahekümnendail krundi ja ehitasid väikse maja, kus paar ahiküttega tuba.

Kuuekümnendail ehitasid vanemad ruumi juurde ja juba ammu on mugavusedki suuremad.

Vanasti oli meil kandev viljapuu- ja marjapõõsaaed. Aga nüüd olen läinud mugavaks, vanu puid on vähemaks võetud, aiast saanud rohkem oleskelu koht, kus ka natuke lilli. Mõned kirsid ja marjapõõsad olen siiski istutanud vanade asemele, lindude pärast! Ise saan marjad ju turultki kätte.

Muru niidab mu poeg Reigo, ta lausa armastab seda tegevust.

Tema on suur Nõmme patrioot, kogub vanu fotosid Nõmme kohta, kõikvõimalikest eluvaldkondadest.

Reigo tegeleb vanamööbli restaureerimisega ja laulab koorides.

Praegu elangi koos pojaga, ka tema sõber elab meie majas. Nad on mu võrdlemisi ära hellitanud.

Poeg saab juba 42 – lapsed kasvavad kiiresti, ise seda aastate möödumist nii väga ei tunnegi. Aga ka kunstnike pealt näeb seda: eile veel olid nad noored, täna juba klassikud…”

RAAMATUINIMENE

Mai ise suhtub vanemaks saamisse rahulikult – kui tervisel pole viga, siis ei tunne, et aastad probleemiks oleksid. “Spordi alal olen üsna vilets, aga jala käia ma armastan! Olen ikka rohkem raamatuinimene… Vanasti lugesin ka palju ilukirjandust, viimasel ajal põhiliselt erialast – nii palju ilmub ju kunstiajaloo vallas huvitavat kirjandust! Mingi teemaga tegeledes pean istuma arhiivides ja raamatukogudes, vana kirjandust uurima. See võtab kõik aega – ja veel, kuni selle üle mõtisklen…”

EKM 100 ⁄ 23

KUTSUMUS

“Eesti Kunstimuuseum on mulle nagu teine kodu, leian, et mul on olnud lausa privileeg siin nii kaua töötada,” rõõmustab Mai Levin.

Pärimise peale selgub siiski, et näiteks Tõnu Õnnepalu raamat “Valede kataloog. Inglise aed” pakkus talle tõelise elamuse, nagu ka Albert Engströmi “Anders Zorni elu”. Samas on loetava valik selle kunstiteadlase ees otsatult avar, sest ta loeb ka vene, inglise, prantsuse ja saksa keeles avaldatut. “See on vältimatu, kui eesti kunstiga tegeled – meie haritlased ju suhtlesid omavahel saksa keeles, nende kirjavahetuski on saksakeelne. Ja balti­saksa kultuuri pärandi hoidmine on ju meie kohustus! Mina olen ka siinse baltisaksa kultuuriseltsi liige.

Eile veel olid nad noored, TÄNA JUBA KLASSIKUD…” Prantsuse keelega hakkasin tegelema 1960ndail, käisin madam Mutli juures eratunnis, ta oli ERKI õppejõud. Ülikoolis õppisin ma kaugõppes – ei tahtnud kauemaks Tartusse kolida, sest kodus oli nii hea olla! Spetsialiseerusin kunsti­ajaloole, Voldemar Vaga hoidis seda eriala sõja järel üleval. Vaga oli juba kahekümnendail prantsuse kunstist suurde vaimustusse sattunud ja Pallase lektorina laotas ta seda vaimustust Tartus laiali… Ta andis mulle ka diplomitöö teema – eesti-prantsuse kunsti suhted aastail 1900–1940. Nii oli mul diplomitöö jaoks kindlasti vaja osata prantsuse keeles lugeda!” Sõjaeelset prantsuse kirjandust ja ajakirju sai tollal lugeda Ermitaaži raamatukogus.

TUGEVA TAUSTAGA

Mai mõlemad vanemad olid advokaadid. “Advokaadi elukutse on huvitav – kõigi argumentide leidmine süüdistatava kaitseks, süütuse tõestamine. Või süü leevendamine. Õigusteaduse aja­ lugu on põnev, küllap tuli ka minu huvi ajaloo vastu sellest, et isa luges palju memuaare ja ajaloolisi raamatuid.

Ema oli kunstilembene, tal oli hea maitse.

Ta tegi ka käsitööd ja musitseeris, oli mulle väga hea sõbranna terve elu. Käsitööhuvi mul aga ei tekkinud…

Mu isapoolne onu Sergei Levin oli teatrikriitik. Ema neiupõlve­nimi oli Petrov, nende pere on Läänemaalt, kus olid venepärased perekonnanimed. Isaisa sündis Peterburis, asus siia tsaariajal elama. Isal, kes sündis juba Tallinnas, olid sidemed juudi kogukonnaga. Minulgi on seal häid tuttavaid, aga see kogukond on kahanenud, suur osa on ära sõitnud Iisraeli või mujale. Üht-teist oma pere arhiivist oleme andnud juudi muuseumile, aga meie perekond oli usuküsimustes leige. Välja arvatud mu poeg, kes on tõsine luterlane.”

24 ⁄ EKM 100

Keskhariduse sai tule­vane kunstiteadlane kodu­lähedases 10. keskkoolis (Nõmme gümnaasium), mille tase on olnud kõrge kõigil aega­del.

Seal on õppinud teisigi hilisemaid kunsti­teadlasi: Mai Lumiste, Jaak Kangilaski, Kaalu Kirme… Levi­niga samas klassis käisid skulptor Tõnu Maarand ja nukufilmi­kunstnik Tiina Linzbach. Kokkukuuluvustunne on saatnud klassiõdesid-vendi läbi kogu elu – ikka veel saavad nad kord kuus kohvikus kokku.

“Tulevad need, kes saavad,” räägib Mai. “Muidugi oleme vahel ka mälestusi heietanud – ja leidnud, et meil olid ikka väga tublid õpetajad. Teatripileteid jagati õpilastele üha, meid viidi muuseumidesse ja näitustele. Kuuendast üheksanda klassini oli meie klassijuhataja geograafiaõpetaja Helju Vader. Ta on nüüd 91aastane, ma tuletasin talle just hiljuti meelde, kuidas ta vedas meid Lasnamäe paekallast vaatama – uurima, mis kivimid ja ladestused seal on. Geolooge meist ei saanud, aga see õpetas meid emakest maad nii-öelda arengus nägema. Et ka sellel maal, mille peal me käime, on oma ajalugu.”

ILUKOGEMUSED

Mai Levin on eriti põhjalikult uurinud Kristjan Raua ja Eduard Viiralti loomingut. “Olin Eesti Kunstimuuseumis graafikafondi hoidja ja korraldasin ka selle ala näitusi.

1965. aastal tuli Raua 100. sünniaastapäeva puhul teha näitused Tallinnas ja Rakveres. Need polnud küll nii põhjalikud nagu Lehti Viiroja koostatud näitus viis aastat varem, mis hõlmas terve Kadrioru lossi ja vapustas avalikkust. See oli nagu Kristjan Raua taasavastamine – kasvavad ju peale uued põlvkonnad, kel pole varasema suure kunstniku loomingust tervikpilti.

“San Lazzaro saarel on armeenia klooster, kus on vanade käsikirjade kogu, SINNA TAHAKS MINNA…”

Selle näituse mõjul hakkas avalikkus nõudma Raua majamuuseumi – tollal elasid tema majas Nõmmel ta lesk ja veel paar peret. 1984 avatigi seal armas muuseum, aga 2008. aastal see suleti omandi­probleemide tõttu.

Kunstniku tütar, kes saab varsti 94, võttis maja tagasi, sest kartis, et väikesed muuseumid suletakse – tema tahtis, et see toimiks kunstimuuseu­mi filiaalina. Nüüd seisab maja paraku tühjana… Kahju.

Kristjan Raud seisis ju Eesti Kunstimuuseumi alguses juhatuse esimehena, seegi oli Raua teene, et kunstimuuseum koliti Rüütelkonna hoone peasaalist Kadrioru lossi. (Hiljem, kuni Kadrioru lossi restaureeriti, oli Rüütelkonna hoone taas meie ajutine peatuspaik.) Raud on eestilik ja üld­inimlik, lihtne ja sügav; kui mullu oli Baltimaade sümbolismi näitus Orsay muuseumis, siis valiti just tema tööd seda näitust avama.

Viiralt on muidugi suur meister, suur graafik ka Euroopa ulatuses.

Tema loomingut oleme näidanud Soomes Ateneumis, Belgias, Rootsis… Rootsis korraldasid ta näitusi ka väliseestlased, kes kunstniku pärandi Stockholmi toimetasid. Suur Viiralti koguja Nina Poom kinkis ta töid mitmetele muuseumidele Rootsis, Pariisi rahvusraamatukogule, samuti Ermitaažile…”

Eesti naiskunstnikest mai­nib Mai Levin esimesena Evi Tihemetsa.

“Olen tal ikka silma peal hoidnud, ta on õnneks veel loomisjõuline ja maailmas toimuvale avatud, teeb julgelt kollaaži ja abstraktseid töid.

Tema abikaasa Ants Viires oli juhtiv etnoloog, mõnel rännakul osales ka Evi. Nüüd andis ta ERMile üle seal tehtud joonistused. Samal ajal oli ERMis ka Tihemetsa graafika näitus, tema litod olid väljas koos Ants Viirese luuletekstidega. Mulje kahe inimese koostööst, mis kestab pärast surmagi, oli vägev.”

Uurin kunstiteadlaselt, kuidas kunst tavavaatajat mõjutab. “Emotsionaalselt, tekitades mõtteid ja seoseid, aga ka meisterlikkusega.

Kogenematu vaataja võib küll elamuse saada ka asjaarmastaja kohmakast pildikesest, kui talle näiteks motiiv midagi ütleb. Ilu mõiste muutub aegade jooksul, sel on nii palju avaldusvorme. Kui

VEENDUNUD LOOMAKAITSJA JUTA KIVIMÄE, KOLLEEG

Mail on suurepärane visuaalne mälu, kolleegid pöörduvad sageli ta poole, kui on vaja vanadel fotodel kedagi tuvastada. Mai on verbaalselt väga osav ja oleks ilmselt ka ise võinud olla edukas advokaat, nagu vanemad olid.

Tihtipeale on ta oma kõneandi kasutanud loomade kaitseks – ta oli Nõmmel veendunud loomakaitsja, tema juures oli ikka mitu kassi ja koera ning temalt sai ses küsimuses alati head nõu. talumees teeb mootorsaega valmis mõne loomaskulptuuri või naised teevad käsitööd – seegi on ju kantud ilujanust ja loomistungist. Vaataja tunnetab loovust ka kunstiteoses.

Vägisi ei saa kedagi kunsti juurde tuua, kuid õnneks on inimeste huvi kasvanud. Ma näen, et Kumu hariduskeskus töötab edukalt, siia tuleb huvilisi igas vanuses, auditooriumi üritustel on palju noori.”

Alati saab midagi enda jaoks juurde avastada! Näiteks Köleri ja Weizenbergi tööde eest on Mai Levin elu jooksul sadu ekskursioo­ne läbi juhtinud, nende loomingust ettekandeid pidanud. Aga: “Hiljaaegu nende töödest Kadri­oru lossi suurt näitust tehes hakkasin sügavuti uurima materjali, mis neist on kirjutatud ja mis nad ise on kirjutanud – ja palju uut sain ka isiklikult teada!”

Lisaks kujutavale kunstile pakub Mai Levinile elamusi klassikaline muusika, mida ta viimasel ajal naudib Mezzo kanali vahendusel.

“Arvutist muusikat kuulates ma erilist elamust ei saa, aga poeg aegajalt laadib midagi alla, tal on suur valik meelispalu ja vahel ta üllatab mind mõnega neist. Kuid kunst on mu elus ikka peamine – see on parim osa, mis inimesed endast siia maa peale on jätnud! Ja see muudab elu väga rikkaks. Inimese olulisim osa on ta looming.”

EKM 100 ⁄ 25

AJALUGU

KOLM ÕDE –

KOLM KUNSTNIKKU Hiidlastest meresõitjate Meyde ja Oengote suguvõsa ühte perre sündis üle-eelmise sajandi viie viimase aasta sees kolm tütart, kes kõik astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Kõik koos astuti ainsate naistena üles ka 1919. aasta kevadel toimunud Pallase kolmandal kunstinäitusel.

TEKST KAI STAHL

N

Seltskond tulevasi ja praeguseid kunstnikke: Peet Aren, Natalie Mei, Lydia Mei, Kristine Mei, Otto Krusten. Erakogu eed kolm naist on Kristine (1895–1969), Lydia (1896–1965) ja Natalie Mei (aastani 1935 Mey, 1900–1975), kellest esimene oli skulptor, hiljem eelkõige kirjakunstnik ja raamatukujundaja; teine akvarellist, kuid ka monumentide kavandaja; kolmas tulevane tuntud teatrikunstnik, samas ka rikkaliku vabaloomingu looja ja raamatugraafik. Kristine ja Natalie töötasid aastaid ka kunstipedagoogidena.

Kristine Mei Ateneumi kunstikoolis Helsingis märtsis 1916 26 ⁄ EKM 100

LAPSEPÕLV Kuni 1912. aastani elati Liibavis (praegune Liepāja), kuhu isa Johan Mey (1867–1927) ja ema Marie (snd Oengo, 1873–1941) olid kolinud enne oma vanima lapse Peeter Mei (1893–1941) sündi. Perekonnas hinnati kõrgelt teadmisi ja kunstiannet.

Kohalikus sõjasadamas töötanud ja lõpuks kolonelleit-

nandi aukraadi saavutanud pereisa oli Venemaa Keisririigi Balti kubermangu hinnatumaid hüdrograafe. Haridust-teadust kõrgelt väärtustava edumeelse isana võimaldas ta kõigil oma lastel saada parima hariduse neid huvitanud alal. Viiest lapsest kolm valis elukutseks kunsti. Juba lapsepõlvekodus ning koolipõlves harrastasid õed joonistamist ja käsitööd, musitseerisid, osalesid näitemängudes ja korraldasid neid ka ise ning lugesid kodusest raamatukogust eesti-, vene- ja saksakeelset kirjandust. Koos kaasmaalastega veedeti aktiivset seltsielu looduses viibides ja sportides.

1912. aasta suveks koliti kogu perega Tallinnasse, kus isa juhendada olid uue sõjasadama süvendustööd. Tallinn jäigi nende kodulinnaks, kuigi I maailmasõda viis perekonna 1917. aasta sügisel Peterburi, kust naised naasid kodumaale järgneval suvel, isa ja poeg kolm aastat hiljem.

SKULPTUURIGA TUNTUKS Pere tütred jätkasid õpinguid Tallinna tütarlaste kroonugümnaasiumis. Pärast selle lõpetamist suundus Kristine 1913. aastal Helsingisse Soome kunstiühingu joonistuskooli, praeguse Helsingi kunstiülikooli kunstiakadeemia eelkäijasse, et õppida kunstnikuks. Juba kolm aastat hiljem, 1916. aasta kevadel, lõpetas ta kooli suurepäraste tulemustega. Kujuri eriala oli tollal naistele ebaharilik valik, kuid sellega tutvunult tundus see Kristinele omasena. Omal alal oli ta joonistuskoolis esimene eestlane ja esimene naine.

Omandatud haridus avas noorele naisele ja seejärel ka tema noorematele õdedele ukse eesti kunstnike perre.

Kindlasti aitas sellele kaasa voolimis-skulptuuriõpetajana tööle asumine riigi kunsttööstuskoolis. Kristine võttis aktiivselt osa Eesti kunstielust ja hakkas näitustel eksponeerima humoristlikke väikefiguure, mis osutasid August Gailitit tsiteerides, et nende tegijas „woolab häätahtlik humoor, puhtalt eestiline humoor, paitaw ning kaastundew”.

1921. aastal viis elu Kristine Tartusse, kus ta abiellus keeleteadlase Julius Margiga (1890–1959) ning sai nelja tütre emaks. Tartus muutus tema kunstiline looming mitmepalgelisemaks. Mõnda aega veel pisiskulptuuriga jätkates omandas üha suurema kaalu raamatute ja eriti auaadresside kunstipärases kirjas kujundamine, mille kõrge tase tegi temast ta enda sõnul Tartu ülikooli mitteametliku kunstniku.

VORMID JA KOLORIIDID Keskmist õde Lydiat teatakse akvarellitehnika meisterliku valdajana ning skulptor Anton Starkopfi (1889–1966) abikaasana, sest kuigi abielu kestis ametlikult vaid kaheksa aastat, kasutas ta mehe perekonnanime veel pikka aega.

Pärast gümnaasiumi valis Lydia erialaks arhitektuuri, mida õppis 1915. aasta sügisest Peterburis, algselt Bagajevi kõrgematel arhitektuurikursustel ja seejärel naiste polütehnilises instituudis. Linnas valitsenud pöördeline poliitiline olukord ja võitlus tuberkuloosiga viisid õpingute katkestamiseni ja ta pöördus koos ema ja õdedega 1918. aasta suvel koju tagasi.

Arhitektuurialane haridus võimaldas tal töötada aastatel 1919–1920 Tallinna linnavalitsuses arhitekt-tehnikuna ning kavandada 1920. aastatel nii koos Starkopfiga kui ka üksi Eesti vabadussõja monumente. 1928. aastal pälvis tema kavand märgusõnaga „Sõda ja rahu”

Lydia Mei. Autoportree. 1932. Akvarell.

Eesti Kunstimuuseum

Natalie Mey. Ema lapsega. 1928. Joonistus.

Eesti Kunstimuuseum

Natalie Mei. Muusa suudlus. 1973. Akvarell, joonistus. Eesti Kunstimuuseum

Eesti Kultuurkapitali võistlusel ergutuspreemia arhitektuuri alal.

Hinnatud meistriks sai Lydia Starkopf-Mei siiski akvarellimaalis ja seda 1920ndate teisest poolest alates. Tema meelisteemad olid maastiku- ja agulivaated, aga ka lillekompositsioonid, nii vaasides-pottides kui ka erinevates interjöörides. Kunstikriitikute tähelepanu äratas ta oma 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate uusasjalike köögi- ja einevaikeludega ning hiljem ka intiimsete jutukate natüürmortidega. Ainulaadsed nii tema kui ka teiste toonaste kunstnike loomingus on emantsipeerunud, nn uut naist kujutavad portreed.

VIRTUOOSNE JOONISTAJA Mainitud 1919. aasta Pallase kunstinäitusel debüteeris väikeste joonistuste ja akvarellidega ka noorim õde Natalie Mei, kes oli Peterburis elades vaid põgusalt õppinud kunstide etendamise seltsi koolis. Tõsisemalt asus ta kunstiõpingute juurde 1921. aastal kunstikoolis Pallas, mille ta lõpetas kolm aastat hiljem – 1924. aasta legendaarses esimeses lennus koos Eduard Wiiralti, Kuno Veeberi ja Ferdi Sannamehega. Natalie elukestev pedagoogitöö sai alguse samal sügisel Võru õpetajate seminari joonistusõpetajana ja lõppes nelikümmend aastat hiljem Eesti riikliku kunstiinstituudi tekstiili- ja kostüümikateedri juhataja kohalt pensionile jäädes.

Neisse aastakümnetesse mahub Eesti stsenograafia uuendamine alates aastast 1929, kui legendaarne teatrijuht Ants Lauter kutsus ta Estonia teatrisse kujundama kostüüme William Shakespeare’i näidendile „Torm”. 1970. aastateks oli Natalie kavandanud tuhandeid kostüüme üle 160 ja dekoratsioone üle 20 lavateosele, peale selle veel paarile täispikale mängufilmile. Unikaalne on Natalie Mei kui naislooja aktiivne sotsiaal- ja ühiskonnakriitiline hoiak, mis avaldub eelkõige tema vabaloomingus.

HUUMOR Huumor oli õdede, eriti noorima ja vanima, loomingus tähtsal kohal. Kristine Meid tsiteerides: „Heast naljast peeti meie perekonnas lugu ning naljategemiseks leiti ikka mõni paras juhus.” Nad armastasid karikatuure joonistada, ent avaldasid neid enamasti nimetult või nimemärgi taha peidetult. Seeläbi kuuluvad nad ka eesti karikaturistide kilda.

EKM 100 ⁄ 27

ÕNNEVALAJA

Mare õhkõrnad maastikud valmivad atejee vaikuses.

28 ⁄ EKM 100

Mare Vint (76) on paberile jäädvustanud äraarvamatu hulga illusioone kaunitest fassaadidest ja lummavatest maastikest, kuid on ise ehe loojanatuur, kes üle kõige hindab sõpru, tööd ja armastust.

SULE JA PLIIATSIGA ÕRNUTSEJA

O

TEKST ANNE METSIS / FOTOD KRISTJAN LEPP, ERAKOGU

ma ebamaiselt ilusat maailma on üheks täiuslikumaks romantikuks tituleeritud kunstnik loonud juba pool sajandit. Sel kevadõhtul on Mare Vindi Vabaduse väljaku ateljees kollektsioon uusi töid juuni algul arhitektuurimuuseumis avatava näituse jaoks. Üks pastelne värvipliiatsitehnikas vaade on õhkõrn nagu kevadhommik.

Kas on tegu joonistustega või...?

“Lapin arvas, et ma nimetagu neid maalideks,” osutab Mare valgele lõuendile joonistatud pildile, mille valmimine ei nõua trükimeistrite meeskonda.

Kuid näituse tegemiseks on tiimi vaja. Viimase moodustavad seekord fotokunstnik Arne Maasik ja kataloogi eest vastutav Jaanus Samma. Jaanusega ühendavad Maret paar eelmist ühist näitust, kus nende töid sidus pargimotiiv.

SÕBRAD

Mare ei tõmba piire põlvkondade vahele, tal on sõpru, kes temast neli aastakümmet nooremad.

Nüüdseks lahkunud venna Mati 21aastane tütretütar on samuti ühendav lüli põlvkondade vahel.

“Vanus ei määra midagi. Määrab maailmavaade ja suhtumine,” kinnitab Mare. “Vahel on noortel elu sihid selgemadki kui meieealistel. Üks taiplik ja haritud inimene suudab endale selgeks teha, mis on elu põhiväärtused. Kui vaatan enda ümber, siis tundub, et kõik pole sellest aru saanud. Nad elavad nagu juhuse järgi... pärast kahetsevad, et pole õigeid valikuid teinud. Mõned ei oskagi öelda, mis on nende elus kõige tähtsam.

No näiteks, mis sinu meelest on?” küsib Mare.

“Armastus...”

“Jaa! See on minul üks kolmest – töö, armastus ja sõprus.

Mu tuttavad imestavad, kuidas häid sõpru saab palju olla! Et neid peaks ju olema mõni üksik, aga mul on mitmeid.

Kui Andres (kunstnik Andres Tolts, Mare teine abikaasa) läks, siis mind päästsid minu sõbEKM 100 ⁄ 29

ÕNNEVALAJA rad...” muutuvad Mare särasilmad tõsiseks. “Nad olid mu ümber nii palju, kui ma vajasin. Hommikul, kui Andrest enam polnud, helistas üks ja ütles, et tahaks aidata, kas ta võib minu juurde tulla. Olin just juurelnud, kust saaks toeks kellegi, kel on aega ja auto... Sellest hetkest seisid sõbrad mu ümber. Mitte ringi, vaid ovaalina – selline tunne oli mul! Sõprade tähtsusest saad aru eriti rasketel puhkudel.”

HINGESUGULUS

“Varem kujundas Andres mu näitusi, näen meelsasti seda ühistööna.”

Mare osutab kaustadele, kuhu on kogutud kõik kunstnikepaari näituste kataloogid, kutsed, artiklid. Nende elutöö arhiivi korrastasid kunstiteadust õppivad tudengineiud. “Nad on nii targad!” kiidab Mare. “Neile pakkus huvi küsida kõike.”

Toltsiga tundsid nad teineteist juba ERKI päevilt. Vahel sadas Andres Mare ja ta esimese abikaasa Tõnis Vindi Mustamäe korterisse, kuhu loomerahvas sageli kogunes.

“Kui pärast abielu Raja tänava ateljees elasin, trehvasime Andresega vahetevahel juhuslikult kokku. Ühel kevadnäitusel nägin esimeses saalis tema maali – väravapostid, munad otsas, taamal paistab pargitaoline loodus...

Minul mitu ruumi eemal samasuguse motiiviga – just needsamad munad väravapostidel –, graafiline töö! Mõtlesin, kuidas saab teine inimene teha samasuguse pildi nagu mina! Tolts ainult itsitas selle peale...

Olin tema esimene ja ainus naine. Meid sidus sarnane mõttemaailm. Andrese kaotus oli mulle väga raske, kaotasin tõelise mõttekaaslase. Kui ta läks, ei suutnud ma mingi aeg üldse tööd teha.”

öelnud. Mare looming pole küll revolutsiooniliselt põrutav, tema jaapanipärastes töödes valitseb pigem unelev meeleolu.

Oli aeg, mil moodne kunst järsult ka raudse eesriide vahelt sisse murdis. Tekkisid Soome sõbrad, sotsmaadest sai tellida moodsa kunsti ajakirju. Imekombel jõudsid meie graafikute tööd ka näitustele piiri taha. Välismaa sõpradele anti rulli keeratud pildid kaasa, neile rulliti Lenini plakatid peale ja “salakaup” läbis tolli.

1964. aastal kujunes noorte kunstnike vaimne rühmitus ANK. Marel, kes aastatel 1962–1967 kunstiinstituudis klaasikunsti õppis, oli joonistamine pigem harrastuseks. ANKi liige pole ta olnud, kuid kulges samas sõiduvees, sest oli pärast instituudi lõpetamist abiellunud rühmituse asutajaliikme Tõnis Vindiga.

Pärast ERKI lõpetamist suunati Mare kunstiõpetajaks Tallinna 46. keskkooli, rahvasuus Mulla tänava kunstikooli. Kool kujunes Pelgulinna 17. keskkooli liitmisel vana Westholmiga, mille ka Mare oli lõpetanud. Klassid olid suured, kunsti vastu tundis huvi kõige rohkem kolm-neli õpilast. “Ütlesin koorilaulust ja rahvatantsust rohkem huvitatud tüdrukutele, et nad ei pea minu tundi tulema, panen kolme ära.

Avalikult me muidugi sellest ei rääkinud. Tundsin, et mul pole energiat olla tubli kunstiõpetaja ja tubli kunstnik korraga. Pidin valima.” Lühikeseks jäänud pedagoogiamet kustutas igasuguse soovi hilisemas elus õpetada, isegi üliõpilasi mitte.

Tubade vahelt olid uksed maha võetud, ISTUTI MAAS PATJADEL.

TEEKAASLASED

1960.–70. aastate vahetuse kunstis toimunud muutustest rääkides haarab iga kunstitundjat teatud ülevus, sest see on uuenduste ja uue põlvkonna kunsti tulemise aeg, on kunstiteadlane Eha Komissarov 30 ⁄ EKM 100

KOOL(KOND)

Enne ERKIsse astumist töötas Mare aasta projekteerimisbüroos joonestajana. Võib juba aimata, kust said alguse graafik Mare Vindi nõtkes suletehnikas linnavaated, lossitrepid ja võlvkaartega kivimüürid, kus proportsioonid ja perspektiiv on ehtsa ehitajavaistuga organiseeritud.

Tõnisega abielludes veel

legendaarset rühmitust Stuudio 22 ei olnud. “See tekkis hiljem,” sõnab Mare. “Tõnise esimene õpilane oli veel koolieas õde Maara, teine võib-olla olingi mina. Nägin vaeva, et mitte stiililt Tõniseks muutuda...” Tõnis Vint töötas kunstnikuna liha- ja piimatööstuse ministeeriumis. See amet võimaldas tal saada Mustamäele korteri. Mare aitas kujundustöös igati kaasa, isegi võipakile tuli kõik kirjad tol ajal käsitsi teha. “Eiei, selle eest ei makstud hästi!” tõrjub ta. “Aga väikese söögiraha ikka sai ja üüri peale ei kulunud palju. Olen ise endale riided selga õmmelnud, sitsipluuse ja isegi mantli! Isegi kui välismaalased meilt pilte ostsid, küsisime tasuks kunstiraamatuid, sest rahaga polnud Vene ajal suurt midagi teha. Polnud midagi osta ja sõita ka kuhugi ei saanud.”

Jaapanipärase mustvalge sisustusega Mustamäe korter oli Vintide pesaks üheksa aastat – omal ajal modernsuse etaloni ja hiljem stiilinäitena. Tubade vahelt olid uksed maha võetud, istuti maas patjadel. Vahel kogu öö, Tõnise õpilased ei väsinud guru kuulamast. “Kui olime juba sisuliselt lahku läinud, sain Raja tänavale ateljee. Põgenesin sinna, elasin ja töötasin oma pisikesel pinnal. Andrese juurde läksin neli aastat hiljem.”

Hiljem kasutasid nad korterit oma välismaa sõprade majutamiseks. “Mu süda tilkus verd seda müües,” ohkab Mare, kes praegu ostab endale uut kodu. Ütleb, et oli tükk aega kahevahel, kas eluase üürida või osta. Head sõbrad olid nõus kesklinnas asuva korteri välja üürima. Kuid lihtne aritmeetika – Mare naerab, et arvutas seda lausa keset ööd voodis – näitas, et kümne aasta üüri hinna eest saab osta juba uue!

Mustamäe tee alguses asuva korteri kümnenda korruse maast laeni aknad pakuvad imelist linnavaadet. Küllap ka inspiratsiooni tulevaste tööde melanhoolsele, valgust täis õrnusele.

VALGUS(TATUS)

Mare kunstnikutee algas ajal, mil kõik muutus. “Olime vaimustatud

uutest asjadest. Harisime üksteist, korraldasime isekeskis kunstiloenguid. Pidasime Max Ernsti sünnipäeva, Arrak rääkis abstraktsionismist. Muusikaakadeemias õppisid siis Arvo Pärt, Toomas Velmet, Merike Vaitmaa, Jaan Rääts, kes korraldasid muusika kuulamise õhtuid. Meie saime nendelt muusikalaengu, nemad meilt kunsti­laengu.

Ja need ERKI peod! Seal mängisid tantsuks Eri Klas, Kalju Terasmaa ja teised...

Sinna metsikutele pidudele tahtis kogu linn tulla. Tartu maantee maja vanas raamatukogus kõikus põrand.

“Praegusega võrreldes oli see aeg ju väga lähedal Stalini valitsemisajale, kogu õhustik muutus napilt tosina aasta jooksul,” mõtiskleb Mare.

“Minu hea sõbranna, kaksteist aastat vanema kunstiteadlase Evi Pihlaku noorus sattus Stalini ajale, ta rääkis sellest õudsest ajast. Olen tihti mõelnud, et mul on vedanud, et mu inimeseks väljakujunemine sattus sellisesse huvitavasse aega nagu 60ndate keskpaik.”

Mare 1970ndatel...

10aastasena koos noorema venna Matiga...

koos Andres Toltsiga Lohu mõisas...

IDEAAL(MAASTIKUD)

Mare peen suletehnika on aeganõudev – sulg tušši, jooned, puhastamine... “Ei tea, mis saab siis, kui need vanaaegsed peened suled ükskord otsa lõppevad!” kohkub Mare. Tintenpeni ei salli ta kopka eest, see on tuim. Suurema pildi tegemine võtab aega ligi kaks kuud.

“Teised koovad, minu jaoks on mu töö meditatiivne tegevus,” ütleb Mare ja lisab, et Tõnis vaatles samal eesmärgil mandalaid. “Kui koolis õpetajaametit pidades õhtuti tühjakspigistatult koju tulin, ei tahtnud muusikat kuulata ega kellegagi rääkida. Viskasin pikali ja vaatasin lakke ühte punkti. Mulle sellest piisab.”

Maastiku- või arhitektuurimotiiv tuleb enamasti fotolt. “Vahel teen foto millestki väga inspireerivast, kustkaudu joonistus hakkab konkreetsest sümboolse poole liikuma. Teinekord on protsess vastupidine – hakkan vormi otsima

keskkooli lõpetamisel.

“Armastust sa ei saa tellida. Armastus tuleb ülevalt, LIHTSALT LANGEB SU PEALE.”

oma abstraktsele ideele. Mul on isegi selliseid töödepaare.”

Alguses olid piltidel ka linnud ja naisefiguurid. Linnud on nüüdseks “ära lennanud”, naiste puhul hakkas häirima nägu, mis pildil kedagi konkreetset meenutas.

“Mulle meeldib, kui on sümboolne.”

Paaril tööl on ta rännanud lapsepõlvekoju Raasikule. “Alev” kujutab kodumaja ja “Harju-Jaani” kohalikku kirikut. “Elasime puumaja teisel korrusel üsna Raasiku arstipunkti vastas. Mäletan vana tohtrit Kallaud. Siis polnud perearste, kuid tal oli täpselt meeles, mis tabletid ta kellelegi oli välja kirjutanud…”

ARMASTUS

Kui teed tööd ja on sõbrad, kas siis tuleb ka armastus?

“Armastust sa ei saa tellida,” naeratab Mare. “Armastus tuleb ülevalt, lihtsalt langeb su peale. Sa ei ole teda oodanud ega tellinud – seda ei saagi teha –, ta lihtsalt tuleb. Või ei tule. Ja mõnel ei tulegi.

Kuid oodata võib alati... Seda ma ei arva, et elus vaid üks armastus on! Olen nüüd üksi harjunud ja tunnen, et armastuse pärast ei pea tingimata koos elama. Aga no mine tea...

Saab ka ülejäänud kahe komponendiga hakkama – sõbrad ja töö. Aga armastus on v ä g a v õ l u v a s i.”

EKM 100 ⁄ 31

RESTAUREERIMINE

SALLY VON KÜGELGENI

AKTIMAALID SAID UUE HINGAMISE 6. detsembril avatakse Eesti Kunstimuuseumis näitus „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eestis ja Soomes“. Muu hulgas saab seal näha Sally von Kügelgeni kooliaegseid aktimaale, mis võivad vaatajais mõningaid küsimusi tekitada.

Teemat avas ja teoste taastamisest rääkis Eesti Kunstimuuseumi restauraator Johanna Lamp.

S

ally von Kügelgen (1860–1928) oli Tartust pärit baltisaksa kunstnik, kes õppis 1880. aastatel Peterburi kunstiakadeemias. Sellel ajal ei olnud naiste õppimine akadeemiates veel kaugeltki tavapärane. Ja eriti erandlik oli naiste osalemine aktiklassis, kus poseerisid alasti meesmodellid.

Eesti Kunstimuuseumis on säilinud ilus kogu Sally von Kügelgeni kooliaegsetest aktimaalidest. Neil maalidel hakkab aga kohe silma kummaline viis, kuidas meeste alastust on varjatud.

Miks nii? Kas modellid kandsidki päriselt selliseid „kostüüme“? Kas ainult naiste ees? Või nägi hea tava ette, et tegelikku

32 ⁄ EKM 100

Mõne maali pinda kattis valge hämu kiht, mille tekkimisele täpset seletust anda ei osata. Pildil on maal osaliselt puhastatud

RESTAUREERIMINE alastust kujutati sedaviisi varjatult? Või on ehk tegemist hoopis ülemaalinguga, kellegi hilisema tsensuuriga? Kuidas selliseid õpinguaegseid töid hoida ja eksponeerida?

Igal juhul on selge, et Sally von Kügelgeni akte ei saa tänapäeval vaadata ega näitustel näidata neid küsimusi esitamata. See, mida kunagi varjata taheti, on sellesama koomilise varjamise kaudu karjuvalt silmatorkav. Johanna Lamp võttis maalid ette ja räägib, mida tööde tehniliste uuringute põhjal öelda annab.

KAS ÜLEMAALING VÕI HUVITAVAD KOSTÜÜMID? Vastuste saamiseks asusime abivahenditega maale lähemalt uurima.

Nähtavas valguses näeme vaid maali pindmist kihti, ent nähtamatu valgus ehk ultraviolett- ja infrapunakiirgus avab meile märksa avarama pildi.

Infrapuna reflektograafia abiga ilmub meie silme ette maalikihtide alla peitunud alusjoonis. Seda meetodit kasutatakse näiteks originaali koopiast eristamiseks, meie otsisime aga alusjoonises detaile, mida maalingukihis näha pole. Kui strateegilistesse piirkondadesse maalitud „kostüüm“ oleks hilisem lisandus, võiks kõigi eelduste kohaselt alusjoonistuses kõik anatoomilised üksikasjad olemas olla.

Otsitavas piirkonnas me siiski maalingust erinevat alusjoonist ei leidnud.

See-eest panime tähele muid huvipakkuvaid detaile, näiteks maalimise käigus tehtud muudatusi käte või jalgade asendis.

UV-kiirgus aitab samuti tuvastada, kas juba valminud ja lakitud maalile on hiljem midagi juurde lisatud. Erinevalt kriminalistidest, kes otsivad UV-lambi valgusel maha pestud vereplekke reetvaid helendavaid laigukesi, otsime meie just tumedaid plekke. Vana lakikiht fluorestseerub heledalt ja selle taustal eristuvad hilisemad ülemaalingud tumedate laikudena. Ka selle meetodiga ei leidnud hüpotees maalide hilisemast tsenseerimisest kinnitust. Küll aga tuli veelgi paremini esile lakikihi eksperimenteeriv ja ebaühtlane pealekandmise viis.

Veendumaks lõplikult, et kunstnik maalis aktid just sellistena, nagu meie neid praegu näeme, kasutasime ka üht veidi lõhkuvamat meetodit. Võtsime meid huvitanud piirkonnast terava skalpelliga kõiki maali kihte läbiva ruut-

Ultraviolettvalgus ülemaalingutele ei viidanud.

“Kortsunud maaliga toimime enam-vähem sama moodi nagu kortsus rõivaesemegagi.”

millimeetrise tükikese ja võrdluseks teise samasuguse lähedalasuvalt alalt.

Mikroskoobi all avanenud maalikihi ristlõige näitas, et peidetud maalingut nendel teostel ei leidu.

Nii on selge, et kunstnik kujutas modelli just sellises „kostüümis“ ja kriitilisi kohti pole ülemaalingu käigus tsenseeritud. Peterburi kunstiakadeemias lubati naisi akte joonistama ülejäänud Euroopaga võrreldes haruldaselt vara, juba aastast 1873, ja seda EKM 100 ⁄ 33

RESTAUREERIMINE esimestel aastatel lausa noormeestega ühistes klassides. Seega olid sealsetel modellidel kindlad viisid, kuidas oma alastust varjata, nii et ikkagi võimalikult palju näha jääks.

NÄHTAVALE TULI JÄTTA AUTORI MAALITEHNILISED OTSINGUD Uuringutele järgnev samm oli tööde konserveerimine. Alusraamilt olid maalid ilmselt transpordi eesmärgil maha lõigatud, nad olid kaetud kriimustuste ja värvikadudega ning kortsunud.

Et töid oleks võimalik näitusel eksponeerida, tuli need uuele alusraamile tõmmata ja korda seada.

Kuna tegemist oli kunstniku õpinguaegsete koolitöödega, tuli konservaatoril teostele tavapärasest veidi erinevalt läheneda. Soovisime autori maalitehnilised otsingud võimalikult nähtavale jätta ja mitte täielikult ära peita jälgi sellest teatavast hooletusest, millega kunstnikud oma koolitöid kohtlevad.

Kõigepealt tuli kinnitada piirkonnad, mille puhul oli oht, et värvikiht võib pudeneda. Suunasime selleks otstarbeks mõeldud liimaine süstlaga värvi- ja krundikihi või lõuendi vahele ning avaldasime kerget survet.

Seejärel sai asuda maalipinda pu-

Infrapunakiirguses nähtavale tulnud alusjoonis ei paljastanud maalimata jäänud detaile 34 ⁄ EKM 100

hastama. Selleks kasutame mustuse iseloomust olenevalt eri lahusteid ja nende kombinatsioone. Enne õige lahusti väljavalimist tuleb aga teha hulgaliselt proovitäpikesi, et leida konkreetse maali jaoks sobivaim lahendus.

Tööde järjekorras ootas pressimine.

Kortsunud maaliga toimime enam-vähem samamoodi nagu kortsus rõivaesemegagi, ainult et kasutame selleks võimalikult vähe kuumust ja niiskust. Maal koosneb väga erinevatest kihistustest – krunt, värvikihid, lakikihid –, kõik need reageerivad niiskusele ja temperatuurile erinevalt ja võivad selle tagajärjel üksteisest lahti lüüa. Samuti võib liigset kuumust ja jõudu kasutades juhtuda, et paksema värvikihiga reljeefsed piirkonnad pressitakse lamedaks. Viimast saab mingi piirini vältida, asetades maalitud pinna alla mõne paksema ja pehmema materjali ning toimetades äärmise ettevaatlikkusega.

KUNSTITEOSEID TAASTADES PEAB MÕTLEMA KA TULEVASTELE RESTAUREERIMISTÖÖDELE Et alusraamilt maha lõigatud maali saaks uuele raamile tõmmata, on vaja kinnitada sellele lõuendiribadest uued äärised. Esmane nõudmine konservaatorile on alati see, et ka tulevasel konservaatoril peab olema võimalik kunstiteost restaureerida, ilma et meie lisatu talle takistuseks osutuks. Kasutatud liimaine puhul on kindel, et vajaduse korral on seda ka pika aja pärast lihtne eemaldada.

Tegemist on liimiga, mille aktiveerib soojus. Nii nagu on võimalik kerge kuumusega pressides lõuendiribasid originaalmaali külge kinnitada, niisamuti on hiljem võimalik neid pelgalt üles soojendades eemaldada.

Viimasena võtsime ette värvikadude toneerimise. Ka siinkohal on oluline silmas pidada, et kõike konservaatori lisatut oleks tulevikus võimalik originaalmaalist eristada ja kergesti eemaldada. Toneering vananeb paratamatult originaalmaalist erinevas tempos ja kauges tulevikus võib perfektselt maali sisse sulanduvast värvilaigust saada taas häiriv plekk.

Sally von Kügelgeni värskelt restaureeritud töid saab 6. detsembrist näha Kumu suures saalis näitusel „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eestis ja Soomes“.

TÄHENDUSED Kui me kolm aastat tagasi kunstnik Kris Lemsaluga (34) mööda Brüsseli bulvareid jalutasime ja talle saabunud SMSi kaudu Ameerika muusiku Prince’i surmast teada saime, ei osanud ma arvata, et viimane hiljem nii mitmel moel Krisi loomingusse jõuab.

ELAB, AMMUTAB JA LOOB

TEKST KADRI KARRO / FOTOD EDITH KARLSON, KAARIN KIVIRÄHK, ERAKOGU 36 ⁄ EKM 100

V

aid poolteist aastat hiljem pühendas Kris neljale hiljuti lahkunud muusikule: Leonard Cohenile, David Bowiele, George Michaelile ja Prince’ile – ühekordse performance’i “In Heaven Everything Is Fine” Londonis. Mais avatud Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni seinalt leiab külastaja aga järgmised kolm rida: “Dearly beloved / we are gathered here today / to get through this thing called “life”.” (“Mu armsad / oleme kogunenud siia täna / et saada ühele poole nähtusega, mille nimeks on elu.”)

See on Prince’i laulu “Let’s Go

“Ma teen, mida mina suudan, oma asjadega ja inimestega ENDA ÜMBER.” Crazy” algus, mis ilmus aasta enne Krisi sündi, 1984. Veneetsiasse, kus elu ja surm on poeetiliselt põimunud, kus igavik ja kaduvik sujuvalt teineteisesse sulavad ja kanalites oma suurt etteastet ootav vesi aeg-ajalt linna üle ujutab, tõi ka Kris oma installatsiooniga nii elu alguse kui ka lõpu – tehes seda talle omase fantaasia, elurõõmu ja lootusrikkusega.

KÕIK, MIS METSIK JA ÜRGNE

Tallinnas, Kopenhaagenis ja Viinis keraamikat õppinud Kris Lemsalu elu ja kunst on nii tihedalt seotud, et üht teisest lahutada oleks eksitav. Kris elab, ammutab ja loob, tema erksad meeled registreerivad vahetpidamata ümbritsevast seda, mis puudutab, mis liigutab, mis paneb mõtte, südame ja lõpuks ka käe tööle. Tal on alati kaasas märkmik, kuhu ta pähe tulnud ideed üles kirjutab ja joonistab, viimasel ajal on Kris

TÄHENDUSED

oma tööde kavandid suurtele valgetele paberilehtedele maalinud.

Uue töö ärgitajaks võib olla nii armastatud muusiku surm kui ka regulaarsed käigud Kalma sauna – sest just see legendaarne Tallinna saun oli üks neist kohtadest, kust Kris Veneetsia tööks “Birth V – Hi and Bye” inspiratsiooni ammutas.

“Olen viimasel ajal käinud korra nädalas Kalma saunas. Ja kui mitte seal, siis Raua tänava saunas,” räägib Kris, kui aprilli keskel tema ARSi kunstikombinaadi territooriumil asuvas avaras stuudios kohtume. “Ma näen naiste kehasid kogu aeg. Ja sellepärast tuli see sümbol nii intensiivselt ka Veneetsia töösse (Krisi installatsiooni põhiosa on savist põletatud ja värviliseks glasuuritud keraamilised naiste suguelundid – K. K.).

Ja ka vesi, mis mu töös olulist rolli mängib. Kaks päeva tagasi olin saunas ja mõtlesin, et ahhaa, sealt see siis tulebki!

Mulle meeldib, et saunas ei ole mingit piinlikkustunnet, ükskõik milline su keha on. Minu jaoks on see keskkond nii normaalne, ma tunnen ennast mugavalt, kuigi oleme Kristinaga (Krisi sõbranna ja abiline – K. K.) seal enamasti ainsad omavanused.”

Krisi paelub kõik metsik, loomne, ürgne, see, mis on alasti, ja need, kes ei häbene. Sealt leiab Kris seda, millest ta inimeste argises ja kunstlikult tekitatud vajadustest umbses maailmas puudust tunneb: ausust, ehedat emotsiooni, julgust, vahetust, puhast olemist, eksistentsi toorest ilu ja valu. Kui leidsin paar suve tagasi Saaremaa kadakate vahelt looma lõualuu, ei pidanud ma kaks korda mõtlema, kellele see päikese, vihma ja tuule käes valgeks pleekinud võimas koljutükk viia.

Elu pideva ringkäigu isikupärases vormis esitamine, elutule elu sisse puhumine – seda äsja Saksa kunstiajakirja Monopol kaaneloos šamaaniks nimetatud Kris oskab.

Sest kui tema juurde on käänulisi teid pidi jõudnud pisike ahvikolp, saab sellest sinises plasttugitoolis

lösutava portselanist kätega “Full time friend Eriku” (2015) pea.

JULGE JA UJE

Sõpru on Krisil lisaks Erikule palju. Nad elavad maailma eri paikades, nad on kirjutajad, muusikud ja kunstnikud, nad teevad riideid, kujusid ja filme, peavad pööraseid pidusid ja armastavad elu tema kõige veidramates vormides. Nagu Kris isegi. “Ma teen, mida mina suudan, oma asjadega ja inimestega enda ümber. See on see, mida ma kunstnikuna teha saan,” ütleb Kris, kes kaasas paljusid sõpru ka Veneetsia biennaali projekti.

Kunstnik, kes on õpiaastatel elanud nii Taani kui ka Austria pealinnas, hiljem pikemalt Berliinis ja mujalgi, tunneb end ennekõike kodus seal, kus tal on tugevad sõprussuhted. Võimalik, et järgmiseks pikemaks peatuskohaks saab New York, kus elab Krisi abikaasa, USA muusik Kyp Malone ja kus toimus Krisi esimene suurem laialdast rahvusvahelist tähelepanu äratanud ülesastumine. 2015. aastal lebas Kris mainekal Frieze’i kunstimessil

Armastus pööraste kostüümide vastu algas Krisil juba legendaarsetel Vibe’i pidudel käies.

Kris Lemsalu 10. mail Giudecca saarel Veneetsia kunstibiennaalil – Eesti paviljoni avaperformance’il. viiel päeval umbes kaheksa tundi enda loodud 100kilose keraamilise kilpkonnakilbi all vesivoodil, kuulas kõrvaklappidest hiphoppi ja vaimustas New Yorgi paljunäinud kunstipublikut.

Igapäevase praktilise eluga seotud asjad on Krisile vähem olulised. Tema riided, millest sünnivad pöörased kostüümid pidudeks ja näituste avamisteks (“Julge ja kõige selle juures uje,” on Krisi kirjeldanud tema keraamikaõppejõud EKAs Ingrid Allik), ei asu kapis, vaid hunnikus toanurgas. Kuid igal esemel ses korrapäratus kuhjatises on oma lugu, seal on leide erootikapoodidest, Aafrika hõlste kirbuturgudelt, moedisainerist sõbranna Julia Heueri stiilseid plisseeritud pükse.

Kui Kris kaotab mõne seikluslikuks pööranud ja õhtust hommikusse veninud sündmusteahela käigus ära oma teeneka CAT-telefoni, ei nuta ta taga eset, vaid kaotsiläinud telefoninumbrit, mis kuulus New Yorgis

UUE TÖÖ ÄRGITAJAKS võib olla nii armastatud muusiku surm kui ka regulaarsed käigud Kalma sauna.

38 ⁄ EKM 100

tuda Amazonases, kui ümberringi juhtub kubisema suurematest ja väiksematest madudest. Need on teadmised, mis tulevad elamise julgusega, mis kogunevad inimesse, kes risti ette ei löö, kes ust kinni löö, kes araks ei löö. (Kuigi – “See on hirmutav asi,” ütleb Kris, kui näeb, et panen diktofoni käima.)

“Hei, olen augusti lõpuni reisil ja kontrollin e-kirju ebakorrapäraselt,” tuleb teade inimesele, kes on pärast Veneetsia möllu saatnud maailmarändur Kris Lemsalule meili. Väljateenitud puhkus pärast isikunäitusi Viinis, Londonis, Glasgow’s ja üheksa kuud kestnud ette­valmistusi novembri lõpuni publikule avatud Veneetsia biennaaliks.

elavale pöörasele tüübile nimega Peter, kes värvib oma väheste hammastega mehitatud suu punaseks, disainib ja ehitab raha teenimiseks New Yorgi salajastele seksikoobastele mööblit ning kellega Kris tutvus kaks aastat tagasi Bushwickis tänaval jalutades.

Jah, TA TEAB KA SEDA, kuidas käituda Amazonases.

RISTI ETTE EI LÖÖ

Kris Lemsalu turnee marsruudil Tallinn – New York – Veneetsia – New York on jõudnud otsapidi Mehhikosse, mille värvid, maitsed ja lõhnad, põnevad paigad, ennekõike aga retkel kohatud inimesed Krisi elujanust pulbitseva maailma osaks saavad. Ja hispaania keel on tal ka plaanis selgeks õppida. ¡Hasta luego!

Oma lemmiktoiduks nimetab Kris “Tamara kööki” (ehk toitu, mida pakub oma kodus Krisi sõber, kunstiteadlane, kuraator ja suurepärane kokk Tamara Luuk). Ühtviisi sujuvalt suudab ta sisse elada nii vabariigi aastapäeva vastuvõtu glamuuri kui ka tunda rõõmu pelmeenidest ja konjakist Narva jõe äärses baaris Ro-Ro pärast presidendilt noore kultuuri­tegelase preemia saamist.

Nii elu-, linna- kui ka pärisdžunglis elegantselt orienteeruv Kris teab, milline Viini kohvik on pühapäevaseks brantšiks kõige mõnusam, millises East Village’i majas asub New Yorgi kõige legendaarsem saun (see on alates 19. sajandi lõpust avatud Russian and Turkish Baths, kus on ennast küürinud nii Frank Sinatra kui ka Soome president Martti Ahtisaari). Kris leiab Tallinnas vaevata õmbleja, kes teeb talle ühe Kunstihoone näituse töö jaoks kasutatud tampoonidest kleidi.

Jah, ta teab ka seda, kuidas käi-

MOOD Suve alguse süles ühineb looduse ja loomingu ilu.

Lokkavas lehistus pöörlevad kelmikad kellukad, löövad sädelema tembutajad tiivulised, ilmutavad end imevärvilised – te vaadake vaid!

FOTOD KRISTJAN LEPP / MEIK JA SOENG MAMMU / TEKST ANNE METSIS MODELLID NÄITLEJAD HELENA LOTMAN JA KÄRT TAMMJÄRV / KOHT TALLINNA BOTAANIKAAED. TÄNAME! KÕIK RIIDED MARIT ILISONI KOLLEKTSIOONIST LONGING FOR SLEEP

NÄOGA PÄIKESE POOLE 40 ⁄ EKM 100

MOEANKEET

M

tarvilikust X-kujulisest kinnituspistest lahti harutamata. Vahel olen isegi öelnud, et vabandage – teie pintsak istuks palju kenamini, kui see lahti võtta!

arit Ilisoni moebränd Longing For Sleep kujunes 2013. aastal moenäituse “Kaamos” tarbeks loodud sügavalt isiklikust tööst “Magada tahaks”. Nüüdseks on kontseptuaalse teose idee arenenud luksusbrändiks, mille esitlused toimuvad kaks korda aastas Pariisis ja Milanos.

Kollektsiooni müüakse kõrgmoebutiikides ja kaubamajades üle maailma ning veebipoes maritilison.com.

Kuidas näeb välja su enda garderoob ja milline on kõige armsam riideese?

Mul on väga vähe riideid ning kannan oma lemmikuid hooti ja palju korraga, peamiselt oma kollektsioonide makette või esmaseid näidiseid. Juba üle kümne aasta ei ole ma kandnud pükse ning alles viimasel ajal on mugavate kleitide kõrvale ilmunud ka seelikud.

Mis ajast ja miks sind köidab nähtus nimega mood?

Mind ei köida mood kui selline. Kui õppisin konstrueerijaks, huvitas mind ennekõike soovitava vormi saavutamine. Oluline hetk oli, kui moemagistriõppe esimesel aastal kohtusin Martin Margiela ja kontseptuaalse moega ning sain aru, et moel võib olla ka sügavam tähendus ja mõte. Sisu ja tähendus koos lihtsa ja ilusa vormiga paeluvad mind kõikjal.

Kuidas sinust sai moelooja?

Esimese kleidi õmblesin kahe ja poole aastaselt oma nukule nimega Kristiina, mulle meeldis väiksena alati midagi kätega meisterdada. Kaheksanda klassi kevadel tuli mu pinginaaber Aliis kooli isetehtud teksaseelikuga – soovisin endale samasugust ja sellest päevast alates õmblesin kõik oma riided ise. Ma ei mõelnud kunagi moedisaineri ametist, rääkimata oma brändist, sest arvasin, et mul pole piisavalt annet. Läksin õppima konstrueerimist, et aidata teistel ideid teostada. Kuid nüüd, pärast tehnilisi ja erialaseid õpinguid ja paljusid projekte, on see nii lihtsalt kujunenud.

Mis sind käivitab ja inspireerib?

Inimesed minu ümber, soov luua ilu ja vahel ka positiivne kadedus.

Mida riietus inimese kohta räägib?

Ma ei hinda inimesi nende rõivastuse järgi, kuid kindlasti ütleb see midagi inimese maitse-eelistuste ja võib-olla ka maailmavaate kohta.

Mida sa kunagi selga ei paneks?

Olen õppinud mitte kunagi ütlema "mitte kunagi", kõik oleneb olukorrast.

Mis on moemaailmas kõige armastusväärsem ja mis mitte? Öeldakse, et moevaldkond on üks raskemaid ärisid ja olen sellega nõus, sest see kaasab nii materjale kui ka inimesi, alati nihkuvaid tähtaegu ja pidevat pinget. Aga ma armastan seda, mida teen, ja seepärast on mul väga kahju, et lõpptarbija ei hooma üldse, KUI palju aega ja ressurssi läheb tegelikult ühe toote valmimisse alates ideest kuni selleni, et see poe­ letile jõuab.

MOOD ON SISEMINE VAIKUS JA SÄRA KÜSIS ANNE METSIS / FOTO FILIP MOTWARY

Kui palju on selles töös glamuuri ja kui palju pisaraid?

Mind ei köida glamuur ja hoian sellest nii kaugele kui võimalik. Mind huvitab inimeste sisemine sära, vaikus ja tagasi­hoidlikkus.

Kuidas tööst lõõgastud, millised on su hobid?

Mulle meeldib väga süüa teha, küpsetada ja purjetada. Igatsen väga muusika tegemist ja trummimängu. Samuti pakuvad vaheldust põnevad sisekujundus­projektid.

Mida teed kümne aasta pärast?

Loon ilusaid esemeid, ruume, kogemusi ja atmosfääre.

Mida hindad meie tänavapildis, mis võiks teisiti olla?

Ma ei hinda inimesi tänaval, kuid mulle jäävad alati silma mantli- ja pintsaku­sabad, mis on töötlemiseks EKM 100 ⁄ 41

KÜLASKÄIK Flo, Tõnu, Vint – avatud vaimu ja koduga rõõmus pere.

KODU, KUNSTI VARJUPAIK Kunstnik Flo Kasearu (34) lõi oma pesa kunstiprojektina. Tema kodumuuseumisse, kus jagub vaatamist ja kaasamõtlemist iga nurga taga, on külalised oodatud.

TEKST ANNE METSIS / FOTOD MATS ÕUN

42 ⁄ EKM 100

F

lo trepikojas on ekraan videoinstallatsiooniga, lumist välja kujutav maal, vitriinkapp muuseumimeenetega ja muudki põnevat. Näiteks “hiir” trepialuses – tulikirjas kunstiteos. Postkast on pungil ajalugu, maja endistele elanikele adresseeritud arveid ja kirju. Postkasti kõrval on pildiraamidesse paigutatud pabernukud, mis kujutavad praegusi elanikke, kes...

Kuid stopp! Üht muuseumi võiks oma silmaga kaema tulla!

Museaalsust on tegelikult palju rohkem kui külastaja, eriti nooremast põlvkonnast külaline, aimata oskab.

Kahekorruseline maja ise, aga ka agul, Pebre tänav Pelgulinnas, ning inimesed ja elud, millest pajatavad vanad fotod. Flo vanavanaema ja vanavanaisa tulid eelmise sajandi algul maalt linna ja ehitasid panga­laenuga kahe korrusega maja. Kui maja 1910. aastal valmis sai, asusid nad elama ühte köök­tuppa, üürides ülejäänud toad välja, et laenu tagasi teenida. Nemad pidasid oma kitsukeses eluruumis ka vürtspoodi. Fotol on näha, et paari nurgakorterisse viib eraldi välisuks, mida praegu enam pole.

Maja sise- ja välisvaadetes kõneleb ajalugu, millele praktiline elu on lisanud ootamatusi, näiteks korruseid ühendava trepp-liumäe.

Kodumuuseumi majanumber 8 on fassaadil kummuli keeratud – milline kunstiline leid tähistamaks lõpmatust!

Ehk seda igikestvat hoolimist, mida ühe kodu elushoidmine vajab? Üle tänava ongi näide vastupidisest – pooleldi põlenud puitmaja, seinata toaga, mis nagu alasti kistud ja tahtmatult muuseumieksponaadiks saanud. Ilusaks värvitud uks, kena tapeet, kuulojuhtmed seintel…

Flo näitab fotoalbumist ka oma maja eelmiste elanike kodu­kujunduse elemente: roosat värvi valgete iluliistudega laed, kaarjaks saetud ukseavad, ornamendiga tapeedid… Aguliromantika!

Seda tunnevad ehk rohkem need, kes pole ise elanud majas, kus vesi on külm ja kemps asub koridoris.

Elanikke oli siin igasuguseid, ka lihtlabaselt pragmaatilisi. Foto­ albumisse, millega muuseumi­­külastaja kõigepealt tutvub, on jäädvustatud sinistes tunkedes mehed. Nad “aitasid sõbral välja kolida”, kui Flo tuli vaatama oma tulevast kodu. Meeste kõrval seisis kaubik, majast väljaroogitud “prahti” täis. Seal leidus kõike, mis kõlbas viia metalli kokkuostu: ukse­ linkidest kuni küttekollete sisudeni.

“Kraami saime tagasi, aga meestega ei teinud kohale kutsutud politsei midagi

– et pole asi­tõendeid vargusest…” sõnab Flo. Seegi seik on nüüd osa kunstist.

VANAEMA JA VANAISA KODU

Kui Eesti 1991. aastal iseseisvaks sai, andsid Flo vana­vanemad sisse avalduse, et maja tagasi saada. Kuueaastane Flo ei teadnud neist asjust siis veel midagi. 2004. aastal Pärnust Tallinna Kunstiakadeemiasse õppima tulles elas ta kümmekond aastat ühiselamus.

Tagastamisprotsess oli pikaldane: kui paarkümmend aastat aega võtnud otsus saabus, olid vanavanemad siitilmast lahkunud. 1940ndatel varjasid nad end küüditamise hirmus tuttavate pool.

Kui kodu natsionaliseeriti, elasid kogu elu üürnikena Nõmmel. Kuni uus aeg andis neile võimaluse koju naasta.

“Ma kahjuks ei mäleta vanaema ja vanaisa. Elasime teises linnas, ma ei jõudnud neilt midagi küsida...” sõnab Flo. Fotode kaudu teab ta, et kõik korterid, ka majaomanike enda oma, olid ühe­suurused kööktoad. Praegu elavad Flo, tema elukaaslane Tõnu Narro ja seitsmene poeg Vint korteris, mis on kahest sellisest kokku ehitatud. Teised korterid on jaotatud suguseltsi liikmete vahel. Elanikust annavad märku kummi-

kud ukse taga, isikupärane nimesilt või lihtsalt kriidiga uksele kirjutatud “Olen Pärnus”.

“Praegusel ajal vajame enda ümber hulga rohkem ruumi,” püüab laialisirutatud kätega Flo oma toa ja köögi piiril markeerida endisaegset planeeringut.

“Siit soemüüri juurest läks sein, pliit küttis ka elutuba. Tihti elas kolm-neli põlvkonda 24 ruutmeetri peal koos.

Ruumikitsikusest rääkis keegi siitkandi elanik, et kui pere vanim meesliige mahapandud madratsile magama heitis, siis enam uksest käima ei mahtunud.”

Ka fotodel on põlvkondade lausa füüsiline sidusus hästi näha.

TAGATREPP JA TAGAHOOV

Maja hoovipoolsel osal on imposantne väljaehitis trepikoja jaoks. Seespool, kaarduvas joones tõusva trepi seinal on joonistuste galerii majaperenaise unenäohirmudest – kahjutuli, lennuki kukkumine katusesse, hoovi läbiv magistraal... Neist kõige reaalsem? Poolt agulimaja endasse neelav hiiglaslik klaasklompehitis, nagu neid kesklinnas näeb. Maja teine trepp oli nii kulunud, et selle kasutusse võtmiseks leidus parem lahendus – liumägi. Kes julgeb, saab teiselt korruselt alla sekundiga, EKM 100 ⁄ 43

KÜLASKÄIK

PIIR KUNSTI JA ELU VAHEL

Detailid kujundavad kodu isikupära, kiisud Ingrid ja Pätt on oma vabadusega rahul. nagu majaperenaine ise ette näitab.

Akrobaatikas temast veelgi osavamad on kassid Ingrid ja Pätt: omavahel nii sarnased, et neil ei tee vahet. Üks ootabki teise korruse köögiakna taga, kuhu ta on kalpsanud mööda käsipuid, mis just selleks otstarbeks seina külge kinnitatud. Krõbuskikauss on küll pliidi ees ootamas, kuid triibikud toovad tuppa ka mahamurtud hiiri. Ei piisa neile sellest, kes-mis trepikojas tulikirjas jookseb.

EUROREMONDIST PUUTUMATA

Euroremondist pole selles muuseumimajas jälgegi. “Trepikoja seinad oleks tulnud katta pingupapiga, mis on üsna kallis. Ei raatsinud osta,” osutab Flo kokku klammerdatud tapeedipaanidele, mis on kinnitatud otse palkidele.

On korrektne ja puhas ega laasta rahakotti.

Tapeedist allpool on kõik seinad sügavroheliseks värvitud.

Samuti korterite uksed ja kapid jahedas trepikojas, mida väikese kööktoa kunagised elanikud 44 ⁄ EKM 100

kasutasid sahvrina. Tabalukke neil enam ees pole, kuid üle värvitud metallist lukuavad ja hinged kenasti endist aega meenutamas.

Aknadki näevad välja nagu ennevanasti. “Sooja nad plast­ akendega võrreldes ei pea,” mainib pere­naine, osutades kitiga raami külge kinnitatud klaasile.

Flo ei põlga kodukujunduses ajahambast puretud MÖÖBLITÜKKE EGA KALTSUVAIPU.

Kogu kunstniku elu ongi kunst.

Soemüüri peale on kriidiga kirjutatud “Flo ahi”, “Flo pann”.

Kirjutuslaual korralikus reas “siin elanud kunstniku” maali- ja joonistustarbed. Siiski on kusagil ka käegakatsutav piir, punasest sametist nöör, nagu muuseumides ikka.

“Piir on seal, kuhu ise panen,” ütleb Flo. “Külastused on kokkuleppel, iga kell ma uudistajaid ei oota. Pühapäeva hommikul kell üheksa kindlasti mitte, see on minu aeg. Ka siis, kui olen maal, ei tule ma ühe külastaja pärast linna. Mul on enda elu ka.”

Aga kümne külalise pärast tuleksid? Flo kehitab õlgu. Algul õhina­põhiselt alanud tasuta projektist on praeguseks saanud kümneeurose piletiga ettevõtmine.

Kui arvestada tunnise tuuri sisse nii omaenda kui ka elektrienergia ning kõik muu, siis päris sisse­ tulekuallikaks seda pidada ei saa.

Koolilapsi käib klasside kaupa. Flo suudab ka üle kolmekümnese grupi end kuulama panna – “Mul on kõva hääl! Sama juttu kümneid kordi üle rääkida tundub endalegi tüütu, seepärast on tore, kui külaline küsib ja sekkub. Kuue aastaga on väljapanek muutunud, midagi on juurde pandud, midagi ära jäetud. Kui mu

uus teos sobitub kodu ja igapäevaelu temaatikaga, lisan selle majamuuseumi kollektsiooni. Kui on muu teema, näiteks praegu käsil olev ettevõtluse lõpetamisega seonduv, viin selle pööningukorrusele.”

Flo juhatabki väljaehitatud katusealusesse näituseruumi, millega kunstiprojekt 2013. aasta 24. aprillil alguse sai. Perenaise sünnipäevaga samal kuupäeval – “Nii on lihtne koos tähistada.”

ÕUES ON MÄED! Flo, kes tõttab vahepeal koos pojaga tikripõõsast marju noppima, räägib ühisprojektist Korea aednikega. Koos nendega kujundati hoovi Korea maastik ja lilleoaas. Küngastest tunnevad talvel rõõmu lapsed, nelinurkses süvendis kasvavad nüüd maitsetaimed. “Kuna aega pole ülearu, istutan nii-öelda lollikindlaid taimi, mis ise maast tõusevad. Sel kevadel panin mõned ka seemnest, piparmünt ja vaarikas kasvavad ise.” Õuel on endisaegsest pesu­köögist saanud väike saunamaja, lillepeenras vann saunaliste supluseks. Maja tagaküljest viib trepp muldpõrandaga keldrisse, kus enam ammugi kartuleid ei hoita. Mida siis, on hoolega varjatud saladus. Seda teavad vaid roheliselt kiiskavate silmadega Ingrid ja Pätt, kellest üks marja­korjajate seltsi trügib.

Praktiline koridorikapp näitab videopilti, korteriukse maal petab silma.

KUNSTI- JA ELUPROJEKT KOOS EMAGA

Eksperimentaalse kunstnikuna ei põlga Flo kodukujunduses ajahambast puretud mööblitükke ega kaltsuvaipu.

Elutoa rohepruunkollase ornamendiga 1970ndate stiilis poevaip on talle eriti armas. See on mälestus vanaemast, kes seisis kuulu järgi defitsiitse vaiba saamiseks öösel järjekorras. Enamik mööblist on taaskasutus. Seinal viie figuuriga maal, üks väheseid, mida Flo ise maalinud. Vooditel on ema õmmeldud lapi­tekid, diivanil pereliikmete ühistööna heegeldatud kate, milles leidub nii triibulisi, ruudulisi, kandilisi kui ka ringikujulisi detaile.

“Hindan kodu hubasust. Ka kõik mu Flod ümbritsevad sujuvas harmoonias kontseptuaalsed installatsioonid, pretensioonitu kodukäsitöö ja antiikskulptuuri meenutav autoportree.

kindad ja sokid on ema käsitöö. Ta on mul suur käsi­töömeister, ehkki ise töine ette­võtja!” räägib Flo emast, kes on Pärnu naiste varjupaiga juhataja. Selle ameti eripära pole tütrele tundmatu. Ta on isegi nii tihedalt seotud, et meie külaskäigu päeval pakib seljakotte emade ja laste laagrisse minekuks.

“Endal mul varju otsimise kogemust pole, kuid ema kõrvalt olen paratamatult kuulnud naiste probleemidest. Kunstnikuna see mind ka huvitab ja aastatega on infot piisavalt kogunenud, julgen juba kaasa rääkida.”

Koolilapsi käib KLASSIDE KAUPA.

Varjupaik abistab naisi, kes on sunnitud kodust põgenema – nagu kunagi Flo vanavanaema. On, mida jagada – on meenutada, kuidas ehitada kõike nullist üles. Flo on korraldanud varju­paigas nii mitmeid kunstiprojekte kui ka loovteraapia tegevusi. Naised on kodumuuseumis käinud, mõnigi saanud julgust, et saabki elada nii, et teed, mida tahad.

“Paljud ei ole senises elus saanud oma tahet rakendada, võib-olla on nad kasvatanud lapsi ja rohkemaks pole aega jätkunud. Tihti on ka kogu pere vara meeste nimel. Uuesti alustamiseks peab muutma kogu oma elu: tulema mehe juurest ära, leidma töö, sissetuleku.

Selles varjupaik toetab, kuid enda tugev tahe on väga oluline. Eks ma olengi neile rääkinud oma projektidest, see on omamoodi õpetamine,” arutleb Flo. “Ma usun, et siin käimine on nende silmi avanud. Ja mitte vaid neil, ka teistel. Elada saab ka nii... või naa.”

EKM 100 ⁄ 45

KANGE NAINE

EESTI KUNSTITÄHT

PARIISIS Eduard Wiiralti hauamonument Pére Lachaise’i kalmistul, Marie Underi ja Anton Hansen Tammsaare büstid Eesti suursaatkonnas Pariisis – nende oluliste kunstitööde autor oli väliseesti skulptor Maire Männik.

TEKST JUTA KIVIMÄE / FOTOD EESTI KUNSTIMUUSEUM, STANISLAV STEPASHKO

M

aire Männik tegutses kujurina sõjajärgses Pariisis. Eestis sündinud-kasvanud skulptor sai erilise hoo tiibadesse pärast õnnelikku kohtumist nimeka kunsti­uuendaja Ossip Zadkine’iga, kes võttis ta Pariisis oma õpilaseks ja võimaldas tal oma ateljees töötada. Männiku märkmetest võib välja lugeda, et õhkkond Zadkine’i ateljees meenutas mõneti hilist Pallast, kus ta oli sõja ajal põgusalt tudeerida jõudnud.

Hilissuvel 2003 lahkus pealt kaheksakümnene Maire-Helve Männik siit­ilmast. Alles aasta eest olid toimunud tema skulptuuride näitused Pariisi Eesti saatkonnas ja Rootsi kultuuri­keskuses. Saat­konnas oli talle pidulikult üle antud Valgetähe V klassi orden ja tegus vanadaam unistas oma teoste näitamisest Kadri­orgu rajatavas uues kunstimuuseumis. Viimase valmimiseni oli tegelikult jäänud veel kolm aastat, ent täpset avamisaega ei teadnud siis veel ka muuseumi töötajad.

Inimesele mõõdetud aega ei tea keegi. Keegi ei teadnud siis ka uue muuseumi nime: Kumu. Ema unistust täites kinkis Maire Männiku poeg Erki Männik suurema osa tema loomingu pärandist 2004. aastal Eesti Vabariigile. Näituseni Kumus jäi 15 aastat…

Maire oli Prantsusmaa skulptorite liidu ja rahvusvahelise medalikunstnike 46 ⁄ EKM 100

ühenduse FIDEM liige ning saavutas oma poolabstraktsete kompositsioonidega tähelepanu ja näitusevõimalusi nii Pariisis kui ka mujal Euroopas, samuti USAs. Tema töid on ostetud Euroopa muuseumidesse ja erakogudesse.

Loomingus ühendas Männik ainukordsel moel loodus­motiivid 1950. aastate lääne kunstist välja kasvanud abstraktsete vormi­elementidega. Temast jäi maha arvukalt portreid ja abstraktseid kompositsioone. Oluline osa kunstniku skulptuuri- ja medali­loomingust on seotud Eestiga: Underi, Tammsaare ja Gustav Ränga büstide kõrval ka Tartu ülikooli mälestusmedalid, mälestusmedal dissident Jüri Kukele ja Viiralti hauamonument Pariisis.

LAPSEPÕLVE LÕPP

Äsja keskkooli lõpetanud tüdruk seisab 1940. aasta kõledal sügispäeval Tartu vangla kokkusaamise ruumis, et lubatud minutite jooksul küsida isalt nõusolekut kunstiõpinguteks. “Ja läbi kahe trellide kardina, vangivalvuri edasi­tagasi kõndimise vahel isa mulle vastas: “Kui sul on midagi ütelda sellel alal – siis tee seda.”

Isa Hans Männik (1893), kelle surma-aasta ja -koht on senini teadmata, oli kirjastaja. Tema asutatud Loodus kujunes Eesti suurimaks kirjastuseks, mis andis välja ka kaheksa­köitelise Eesti entsüklopeedia. Nõukogude okupatsioonivõimud vangistasid ta 1940. aastal fabritseeritud süüdistusega. See külaskäik vanglasse

oligi viimane isa ja tütre kohtumine.

Isa arreteerimine lõpetas järsult lapsepõlve. Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegu Miina Härma gümnaasium) õppinud Mairel tuli viimane kooliaasta lõpetada õhtukoolis ja tema arstist ema Lydia Mahlstein Männik (1888–1969) pidi otsima tööd väljaspool Tartut. Pärast sakslaste tulekut avati Tartus taas Pallas, neiu õppis ühtaegu Anton Starkopfi skulptuuriklassis ja Tartu ülikoolis humanitaaraineid.

Täiendusreis Lõuna-Saksa­maale lõppes 1944. aasta sügisel viimase põgenikerongiga Berliinist Taani sõiduga.

Rootsi jõudes ootas Mairet ees paadi­ põgenikust vend Kallis Hans. Noorem vend Hillar kadus jäljetult Saksa sõjaväes idarindel.

Männik Pariisis Zadkine’i ateljee õuel, käsil on skulptuur “Helisev perspektiiv”. 1956.

Rootsis esines noor skulptor mitmel pagulaskunstnike näitusel. Õpinguaastatel 1949–1953 rakendus­kunstikooli õhtukursustel ja paralleelselt Stockholmi üli­ koolis olid Maire lähimas sõpruskonnas noored eesti haritlased, kellest kujunes neil aastail siinse eestlaskonna vaimne eliit. Rootsi riik andis Männikule kodakondsuse 1953. aastal, samal aastal võeti ta vastu Rootsi kunstnikke ühenda-

Side rahvuskaaslastega EI KATKENUD KUNAGI.

vasse organisatsiooni Konstnärernas Riksorganisation.

ESIMEST KORDA PARIISI!

Aastast 1952 on säilinud foto õnneliku näoga noorest naisest rongiaknal. Maire ei tea veel pildistavale vennale naeratades, et selle Pariisi sõiduga muutub kogu ta elu. Ta on kirjutanud: “Kevadperioodil 1952 korraldas Eesti Kunstnike Ühing Rootsis kino Metropol fuajees Malmö linnas Eesti kunsti näituse, kus esinesin paari tööga ja müüsin!!

Müügist laekunud raha oli suurem kui minu tookordne kuupalk riiklikus kindlustusseltsis. Tegin kiire otsuse – sõidan kõigepealt Brüsselisse (sest seal elas kooliõde ja Pallase

kaaslane maali alal Eda Ostrat) ja tagasiteel Hollandisse ja võib-olla Brüsselist sõidan paariks päevaks Pariisi.”

Valguse linnas kohtus ta Eduard Viiraltiga, kellega võeti ette jalutuskäik: “Oli imekaunis päikesepaisteline soe suviste pühade esmaspäev (II püha), 2. juuni 1952. Hotelli õuest kostis harmooniumi mäng (või raadiost) – prantsuse lauluke, šhancon. Wiiralt saabus lubatud kellaajal ja tema tegi mulle ettepaneku jalgsi läbi Pariisi kõndida – alates mu väikesest hotellist ja matkates, matkates läbi paljude tänavate suunaga Pariisi moodsa kunstimuuseumini ja pärast külastust seal matk üle jõe Montparnasse poole.”

Koos tehti rännak vasak­kalda Pariisi, kus asusid Sorbonne, kunsti­koolid, muuseumid ja paljude kunstnike ateljeed. Sinna rajas Maire Männik peagi ka oma tulevase elumaailma. Tol korral ei aimanud keegi, et Viiralt sureb vaid kahe aasta pärast, ja see on Maire, kes kujundab tema hauale kunstniku signatuuriga mälestusmärgi.

Sel korral Pariisis jõuti välja Académie de la Grande Chaumière’i pühade puhul suletud ukse taha, ent paari päeva pärast kohtus Maire Ossip Zadkine’iga ja otsustas kindlalt naasta. “Kui küsisin, kas nädal või kaks on võimalik ateljees töötada, olin rõõmus jaatava vastuse puhul. Savi lõhn tungis ninna ja see nii hästituntud ateljee lõhn – liialdan vast – joovastas mind. Ja nii olingi Zadkine’i ateljeesse sattunud kogemata modelleerima. 14 päeva viibisin Pariisis tol kevadel (juunis) ja kui ma pidin tagasi Stockholmi sõitma – küsisin Zadkine’ilt – mis ta arvab (ilmselt näitasin talle mõningaid fotosid oma portreeskulptuuridest ja modelli stuudiotest).

Tema vastas ainult et, tuleb tulla ja olla Pariisis. Tema kriitika oli väga huvitav, mida ta mitmes keeles jagas olenevalt õpilase päritolumaast.

Juba tekkis mul kindel tahtmine taas tagasi tulla Zadkine’i ateljeesse, sest peale mitmete skulptuuriõpetajate leidsin, et see on see mees, kelle käest on mul tõepoolest midagi õppida.”

Ossip Zadkine (1890–1967) oli modernistliku skulptuuri maailma­ EKM 100 ⁄ 47

KANGE NAINE nimi juba enne II maailmasõda.

Olles juudina sunnitud veetma neli aastat New Yorgis paguluses, naasis ta 1945. aastal Pariisi. Järgmisel aastal avas ta Académie de la Grande Chaumière’i juures oma erakursuse. 1950. aastast alustas ta samas tööd korralise õppejõuna, ent juhendas õpilasi edasi ka oma erakursustel. Maire Männikule oli tema kuulus kunstiõpetaja ühtlasi isakuju, kelle väärtushinnangud ta paljuski omaks võttis.

Valgetähe ordeniga.

2002.

UHKE LENDUTÕUS

Tõsiseltvõetav läbimurre saabus Maire Männiku skulptoriellu

1955. aastal. Koos teiste Zadkine’i ateljee õpilastega sai ta kutse esineda vabaõhunäitusel Auguste Rodini muuseumi aias – rühmituse l’Association de la jeune sculpture korraldatud näitusesarjas “Le Salon de la Jeune Sculpture”.

Teiste hulgas äratas tähelepanu Männiku kuju “Prometheus”. Vabaõhu skulptuurinäitusi peeti sel ajal mujalgi maailma metropolides – näiteks alustasid 1951. aastal kuulsad Antwerpeni Middelheimi muuseumi skulptuuribiennaalid.

Pariisis toimusid näitused mitmel aastal Rodini muuseumi aias ja kabelihoones ning Bagatelle’i pargis. Maire Männik sai korduvalt kutseid rühmituse näitustel osaleda.

1955. aastal esines eesti kujur ka Pariisi Petit Palais’s töötavate-õppivate väliskunstnike žürii­näitusel “Artistes étrangers en France” ning esitles seal ühte oma menukamat skulptuuri “Jalgrattur”. Aasta lõppes esimese isikunäitusega jõulupühadel Rootsis Gävle muuseumis. Zadkine’i stuudios valminud skulptuurid “Metsaarmastajad”, “Orhidee”, “Jalgrattur” ja reljeefpannoo “Õhtune külaline” osutusid Rootsi arvustajate silmis menukaks. Imetleti “kaugele ulatuvat abstraktsiooni ning mängu vormi ja tühja ruumi vahel”. Eestlanna loomingut

48 ⁄ EKM 100

OMA ATELJEE MONTPARNASSE’IL

1959. aasta suvel sai Männik endale lõpuks päris oma ateljee ajaloolises kunstnikekvartalis Montparnasse’il.

Skulptoritööks sobiv kõrge laega ruum aadressil 54 Rue du Montparnasse jäigi tema elu- ja töökohaks kuni surmani. Ja kuigi sellele lisandus 1977. aastal mugavamate tingimustega ateljee Issy-les-Molineaux’s, pidas ta just esimest ateljeed oma kodukohaks ning võitles 1990. aastatel vapralt kinnisvaraarendajatele ihaldusväärse ajaloolise kvartali lammutamise vastu. Ateljeest kujunes otsekui mitteametlik Eesti saatkond, kus Pariisi pääsenud kaasmaalasi lahkelt vastu võeti.

Montparnasse’i ateljee oli tegelikult vanamoodne, ilma kütteta ja elementaarsete sanitaartingimusteta. Ent just neisse tagasihoidlikesse oludesse sündis 37aastasel Maire Männikul kauaaegsest suhtest Vahur Linnustega poeg Erki (1959).

Aastast 1961 võib näha Rootsi eestlaste ajakirjandusväljaannetes pilte säravalt naeratavast Mairest Skulptuuri koos “tema alalise reisikaaslase”, “Jalgrattur” pisipoeg Erkiga, kes tegi kaasa kipsist mudel (1955). Pronksi kõik pikad rongisõidud Pariisi ja valatud kuju Stockholmi vahel. asub Rootsis, Pariisi ateljee läks talviti väga Gävle linna külmaks ja et lapsega pisutki pargis. sooja saada, ehitas skulptor sinna telgi, mida sai väikse elektri­ radiaatoriga kütta. Nõudis Näitus “Eesti vaprust, et olla Pariisis legend Pariisis. ühtaegu üksikema ja Maire Männik” oma loomingust elatuv Kumu kunstimuukunstnik. Erki Männik seumis 23.08.2019– lõpetas lütseumi ning 05.01.2020. sai täiskasvanud mehena kõrg­hariduse Pariisi ülikoolis.

ATELJEEST KUJUNES otsekui mitteametlik Eesti saatkond.

Maire Männik modelleerimas Harald ja Vesta Keilandi tütart Tuulit (Stockholm, 1958).

võrreldi Henry Moore’i, Henry Laurensi ja Picasso teostega.

Sel aastal ostis Rootsi riik Männiku 1954. aastal modelleeritud pool­abstraktse teose “Jalg­rattur” pronksvariandi, mis püstitati 1956. aastal avaliku skulptuurina Gävle linna Luthernparki. Side Rootsi jäänud rahvuskaaslastega jätkus läbi aastate. Sõbrad soovitasid teda tuttavates perekondades ja Maire modelleeris kümneid laste peakesi suve­kuudel, mil Pariisis ateljeetööd ei tehtud.

MUUSEUMID

KUNST ÜTLEB 1000 SÕNA Eesti Kunstimuuseum ühendab Tallinnas viit omanäolist muuseumi, mis asuvad keskaegse miljööga vanalinnas ja kaunis Kadrioru pargis.

Muuseumide püsiekspositsioonides saab ülevaate eri ajastute kunstist.

Artiklis oleme esile tõstnud mõned võluvamad teosed, et nende lugusid teiega jagada.

ADAMSON-ERICU MUUSEUM Maalid kohvikule Tallinn

Villu Jaanisoo. Kajakas. 2006. Eesti Kunstimuuseum

KUMU KUNSTIMUUSEUM Publikulemmik „Kajakas“

Autor ja teos: Villu Jaanisoo. Kajakas. 2006. Eesti Kunstimuuseum Kumu kunstimuuseumi üheks suureks publikulemmikuks kujunenud Villu Jaanisoo skulptuuriinstallatsioon „Kajakas“ asub vanema kunsti püsiekspositsioonis. Nii nagu Kumu ise, ühendab ka „Kajakas“ klassikalise kaasaegsega, luues nii uusi tähendusi. 87 „rääkivat pead“ esindavad ajastuülest mõttevahetust kultuuri- ja kunstiinimeste ning poliitikute osalusel. Nii saavadki kokku Lenin, Juhan Viiding, Johannes Kotkas, Debora Vaarandi, Ott Kangilaski ja paljud teised.

Teosele on nime andnud pealtnäha juhuslikult seltskonda sattunud kajakas.

Villu Jaanisoo (1963) on eesti skulptor, kes töötab hetkel Soome kunstiakadeemia skulptuuriosakonna juhatajana.

Teos asub Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel „Varamu“, kus eksponeeritakse varasemat Eesti kunsti klassikat 18. sajandist kuni teise maailmasõja lõpuni.

Autor ja teosed: Adamson-Eric. Maalid kohvikule Tallinn.

1967–1968. Eesti Kunstimuuseum Eesti üks tuntumaid moderniste, kunstnik Adamson-Eric (1902–1968) maalis aastatel 1966–1968 kahekümnest abstraktse kompositsiooniga maalist koosneva sarja toonasele Harju tänava ja Vabaduse väljaku nurgal asuvale legendaarsele kohvikule Tallinn. Kaunid, peenetundeliselt abstraktsed ning soojade toonide ja kontrastidega maalid kohviku seinale aga ei jõudnudki.

Kuna valitsesid keerulised ühiskondlikud normid ja kõike dikteeris partei, siis otsustas kunstikomisjon, et abstraktset kunsti ei sobi avalikus ruumis eksponeerida, ja Adamson-Ericule anti soovitus teha sari kriitikast lähtudes ümber.

Vanameister jõudis tööd uue komplektiga küll alustada, ent tervise halvenemise tõttu seda lõpuni ei viinudki – nii rippusid kohvikus aastaid tühjad raamid.

Nüüd, 51 aastat hiljem eksponeeritakse seda armastatud sarja Adamson-Ericu muuseumi püsiekspositsioonis, mis keskendub kunstniku loomingu tutvustamisele.

Adamson-Eric oli üks mitmekülgsemaid loovisikuid Eesti 20. sajandi kunstimaastikul. Ta oli virtuoosne maalija, kuid tegutses ka peaaegu kõigil tarbekunstialadel. Adamson-Ericu isikupärast maali- ja tarbekunstiloomingut iseloomustab elegants, peen värvivalik ja kohatine vaimukus.

Adamson-Eric.

Maal sarjast kohvikule Tallinn.

1967–1968. Eesti Kunstimuuseum.

EKM 100 ⁄ 49

MUUSEUMID KADRIORU KUNSTIMUUSEUM Pintsliga muusa Ilu ja Meeletus

Autor ja teosed: Angelika Kauffmann Ilu, juhitud Mõistlikkusest, tõrjub meelepahaga eemale Meeletuse ahvatlusi. U 1780. Eesti Kunstimuuseum Teose peategelane on valgesse riietatud noor naine – Ilu. Maal kujutab Ilu vooruslikku varianti: kindlameelselt tõukab ta eemale sensuaalse bakhandina kujutatud Meeletuse ja hoiab emaliku Mõistlikkuse poole. Allegoorilise maali tegelasi aitavad ära tunda ka nende atribuudid: Mõistlikkuse sülest leiame peegli, millest võis näha asjade tegelikku olemust, ja päitserihmad – eneseohjelduse ja mõistlikkuse sümboli. Šveitsi-austria portree- ja ajaloomaalija Angelika Kauffmann (1741–1807) on üks huvitavamaid ja tuntumaid 18. sajandi naiskunstnikke, keda peeti ka valgustusliku naisideaali kehastuseks. Tema loomingus ühinevad naiselik graatsia ja varaklassitsistlik antiigiigatsus ning peegelduvad suurepäraselt valgustusajastu väärtushinnangud.

Teos asub Kadrioru kunstimuuseumi püsiekspositsioonis, mis tutvustab Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti paremikku: peamiselt 16.–20. sajandi Lääne-Euroopa ja Vene maali, graafikat, skulptuuri ja tarbekunsti.

Tundmatu kunstnik William Hogarthi laadis. Südaöine keskustelu. U 1770. Eesti Kunstimuuseum meeste „keskustelu“ asendatud naiste peoga. Veidi diletantlikult teostatud maali autoriks võib olla keegi 18. sajandi lõpupoolel Saksamaal tegutsenud Hogarthi jäljendaja.

Teos asub Mikkeli muuseumi püsiekspositsioonis, kus on eksponeeritud Johannes Mikkeli rikkaliku kunstikollektsiooni parimad palad.

NIGULISTE MUUSEUM Seitsmeharuline Maarja lühter

Angelika Kauffmann.

Ilu, juhitud Mõistlikkusest, tõrjub meelepahaga eemale Meeletuse ahvatlusi.

U 1780. Eesti Kunstimuuseum

MIKKELI MUUSEUM

Autor ja teos: Lübecki valukoda. Seitsmeharuline Maarja lühter.

1519. Eesti Kunstimuuseum Elupuud ja valgusekandjat sümboliseeriva lühtri keskel troonib kahepoolne figuur: kuusirbil kiirtepärjas neitsi Maarja koos Kristuslapsega. Kuusirbimadonna – neitsi Maarja kui apokalüptiline naine ja taevane kuninganna – oli 15. sajandil väga levinud pilditüüp, mis toetub kirjakohale Johannese ilmutusraamatus: „Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas“ (Ilm 12:1).

Nelja meetri kõrgune messingist põrandalühter on üks suuremaid keskaegseid kandelaabreid maailmas. Selle annetas Niguliste kirikule 1519. aastal Tallinna kaupmees Hans Bouwer, kelle testamendi kohaselt telliti lühter Lübeckist ning annetati Niguliste kiriku peaaltari jaoks.

Teos asub Niguliste muuseumi püsiekspositsioonis.

Südaöine keskustelu

Autor ja teos: Tundmatu kunstnik William Hogarthi laadis.

Südaöine keskustelu. U 1770. Eesti Kunstimuuseum Kunstikollektsionäär Johannes Mikkel (1907–2006) pidas maali Briti kunstiajaloo suurkuju William Hogarthi (1697– 1764) originaalteoseks. Selle tõenduseks viitas ta signatuurile maali all vasakus nurgas (W. Hogarth 173?). Inglise maalikunstnikule ja graafikule William Hogarthile tõid rahvusvahelise laia publikumenu eeskätt satiirilised gravüürisarjad, milles ta kohati robustse groteskini küündivas vormis piitsutas kaasaegse ühiskonna pahesid. Üks Hogarthi esimesi Euroopas laialdast kuulsust võitnud gravüüre oli „Südaöine moodne keskustelu“ (1732/1733).

Kunstniku 1731. aastal maalitud originaalpildil kujutatud „keskustelu“ leiab aset St. Johni kohvimajas Londonis kell neli hommikul. Koosviibimisest võtavad osa oma aja tuntud ühiskonnategelased.

Mikkeli kogu maali teeb unikaalseks asjaolu, et siin on 50 ⁄ EKM 100

Lübecki valukoda.

Seitsmeharuline Maarja lühter. 1519.

Eesti Kunstimuuseum