SEE OLI SIIS KUI SOOME LÄKSIME... TARTU 2019 ESIMENE NUMBER
Hea lugeja! Igal perekonnal on Eestis isa, tädi, vend, vanaonu või vanaema, kes on töötanud mõnda aega üle lahe Soomes. Lootus teenida algkapital firma loomiseks, koguda raha korteriks või majaehitamiseks või lihtsalt soov oma elujärge parandada on pannud paljusid nende väga lähestikku olevate riikide vahel pendeldama. Mõned on pärast lühikest välismaal töötamise perioodi uuesti Eestisse naasnud, teised aga töörändavad siiani, mitmed on hoopis kolinud perega Soome. Siia lehte koondatud pildid ja lood põhinevad päris inimeste lugudel. Meie uurijad on kolme aasta jooksul külastanud kodusid, tutvunud väga erinevas vanuses eestlastega, vaadelnud nende inimeste elukäike ning intervjueerinud Soome ja Eesti vahel liikuvaid inimesi ja nende pereliikmeid
— nii mehi kui ka naisi, lapsi, noori, täiskasvanuid ja eakaid, mahajääjaid, rändajaid ja tagasitulijaid. Inimeste lood räägivad, kuidas on ikkagi Soomes elamine neid ja nende peret mõjutanud. Soomes elab praegu püsivalt või ajutiselt vähemalt 70 000 Eesti kodanikku. Nii palju, kui on Soomega seotud eestlasi, on ka erinevaid lugusid üle lahe tööl ja koolis käimisest, sinna kolimisest, edasi-tagasi liikumisest, Eestisse tagasi pöördumisest. Oma koomiksitega oleme toonud teieni valiku juhtumistest, mis on eestlaste seas enam mainitud. Kohvipausid, keeleõpe ja toiduvalikuga harjumine on ainult mõned näited, millest igal Soomega lähemalt kokku puutunud inimesel on oma lugu rääkida. Nendel lehekülgedel soovime pakkuda meie kogemustel põhinevalt koondpilti Soome eestlastest, ning loodame et see pakub lugejale äratundmisrõõmu ja mõtteainet.
Ajaleht on valminud Ida-Soome ülikooli eestvedamisel ja Kone sihtasutuse rahastatud projek „Liikuv ebavõrdsus: hargmaised pered Ees s ja Soomes” (EST-FIN 2015–2019) tulemusena. Projek vastutav täitja on Ida-Soome ülikooli ühiskonnapolii ka professor Laura Assmuth (e-post: laura.assmuth@uef.fi). Oleme väga tänulikud kogu toetuse eest, milleta poleks need koomiksid saanud sündida. Projek st rohkem saab lugeda aadressil: es inblog.wordpress.com.
Ekspress Meedia AS Tartu 2019 Väljaandmist toetanud: Koneen Säätiö / Kone Sihtasutus
Joonistused/koomiksid: MARTIN RATTAS Küljendanud: ELINA KASESALU
Tekst ja idee: LAURA ASSMUTH PIHLA MARIA SIIM KAJA KUNNAS MOONIKA SIIMETS KADRI PAHLA KEIU TELVE MARTIN RATTAS
Toimetanud: LAURA ASSMUTH KAJA KUNNAS PIHLA MARIA SIIM KEIU TELVE
lk 2
Korduvalt kohanemine
Soomes on meil aega üksteise jaoks
Kui olin kaheksaaastane, kolisime perega Soome. Minu jaoks oli kõige raskem, et pidin oma Eesti sõpradest lahku minema, ja kõige hirmutavam see, et pidin koolis hakkama õppima teises keeles. Alguses oli väga raske, sest ma ei osanud üldse soome keelt. Aegamisi hakkasin aga aru saama ja ühel hetkel avastasin endalegi ootamatult, et oskan ka rääkida, lugeda ja kirjutada. Kuna olen juba kuus aastat soome keeles õppinud, oskan nüüd seda juba isegi paremini kui eesti keelt. Olen ära harjunud ka soomlaste kommetega ja leidnud endale head sõbrad. Aga nüüd teatasid mu vanemad, et tahavad Eestisse tagasi
kolida. Nagu mida?! See tundus nii ebaõiglane. Esiteks ei küsinud minu käest keegi, mis ma sellest arvan. Teiseks, üks kord oli juba raske uue keele ja kohaga harjuda, tundub nii hirmus seda uuesti teha. Ma tean teisi eesti lapsi, kes on olnud väga rõõmsad, et saavad koju tagasi, aga minu jaoks oli Eesti-elu terve igavik tagasi. Olen siin ära harjunud ja nüüd hakata hoopis eesti keelt õppima ning uusi sõpru otsima. See tundub ju ülekohtune.
Ma olin Eestis nii väsinud. Mäletan hästi üht õhtut, kell oli üksteist ja olin ikka veel tööl. Olin toidupoe laos, kastide keskel, tõstsin moosipurke ja kõike head paremat. Oli kuu lõpp ning teadsin, et praegu ei saa ma endale mitte midagi lubada. Kaardi peal oli vaevalt viis eurot, mille eest pidin ostma makarone ja kartulit. Minu väiksed lapsed, vaevalt algklassiealised, olid harjunud üksinda kodus olema. Mu mees ei võtnud juba toona väga pereelust osa. Jalutasin öösel töölt koju, murest murtud ja vaevas. Hea sõbranna Ülle helistas mulle Soomest ja teatas, et neil oli töö juures koristaja ära läinud. Mäletan hästi, kuidas ta ütles: „Mare, sa pead nüüd tulema, kohe
esmaspäeval, pole enam aega viivitada ja mõelda.” See oli mulle viimane piisk. Pakkisin ööga asjad ja juba läksingi. Lapsed jäid mul mõneks kuuks ema juurde, aga kohe, kui oma korteri leidsin, tulid ka nemad järele. Alguses oli küll raske ja tundsin suurt igatsust. Mõtlesin mitu korda, kas oli ikka õige otsus. Nüüd olen selles veendunud, siin on ikka täiesti teine ühiskond. Inimesed hoolivad üksteisest, lapsed saavad koolis hästi hakkama, sa ei pea kogu aeg muretsema töö ja raha pärast. Me tuleme siin oma eluga toime. Lapsed ka ütlevad, et mul on lõpuks ometi nende jaoks aega.
lk 3
Väsitav reis
Tegelikult ongi Soomes töötamise juures kõige parem koju tagasitulek. Ainult sõit on pikk. Nagu täna, on jälle reede ja istusin lõuna ajal autosse, et sõita sadamasse. See võttis juba ise kaks ja pool tundi. Helsingi ummikud ja sadamas passimine võtavad ka oma aja. Reedel tahavad järsku kõik tagasi Eestisse minna. Laeva jõudes olin juba täitsa läbi. 150 töötundi selja taga. Need kaks tundi laevas on ka juba väga ammu piinavaks ja tüütuks muutunud. Kui Eestisse jõudsin, olin olnud teel juba kuus tundi. Nüüd ootasid mind Tallinna ummikud ja siis veel kaks tundi auklikel Eesti teedel. Kui ma lõpuks koduväravast sisse sõitsin, oli
käes hiline õhtu. Juba kujutasin ette, kuidas söök ootab laual ja saan ennast teleka ette visata ning naise kaissu võtta. Kodu uksest sisse astudes olid aga lapsed juba pikast ootamisest ära väsinud ja nad tuli kuidagi ruttu magama saada. Siis meenus kõigile, et poisi voodi põhi oli katki läinud ja naise arvates tuli sellega tingimata kohe tegeleda. Mis siis ikka, tööriistad kastist välja ja jälle ehitama. Kui voodisse sain, olin rampväsinud. Rõõmus, et kodus, aga ei jõudnud naisele head öödki soovida. Ja nii iga kord ...
Sisserändajad
Täna juhtus selline huvitav asi, et poeg tuli koolist koju ja rääkis, et sisserändajad võtsid ta palli ära ... Ega mulle ka ei meeldi, kui kuulen, kuidas pagulased kasutavad Soome maksumaksja rahasid – samal ajal tavalised tööinimesed ei saa endale paljusid elementaarseid asju lubada. Ausalt öeldes ei tunne mina end siin sisserändajana, eestlasi pagulastega võrrelda oleks kohatu. Ma olen ju siia tööle tulnud, ei kasuta sotsiaalabi, rügan tööd vaat et rohkem kui keskmine soomlane. Pealegi, kui elu Eestis paremaks läheb, plaanin tagasi minna. Hiljemalt siis, kui lapsel kool läbi saab. Aga see juhtum kooliõuel pani mind siiski mõtlema sellele, kes ma siin olen, oma
või võõras … Igal juhul soovin last kasvatada selle põhimõttega, et teisi ei tohi nende päritolu pärast halvustada. Eestlaste suhtes on soomlastel samamoodi palju eelarvamusi ja kõik eestlased pannakse kergesti ühte patta.
lk 4
Hull rabaja
Ma alguses kuulsin küll, et soomlased joovad hästi palju kohvi, aga et tööpäeva sisse mahub nii palju kohvipause, tundub ikka uskumatu. Ma jõuan tööle hommikul kella seitsmest, esimene kohvipaus on juba kell üheksa. Kell kaksteist on lõuna ja pärastlõunal veel üks kohvipaus. Tööpäeva lõpp on ametlikult kell neli. Eestis vaadatakse ka suitsumeestele viltu, rääkimata sellest, et sa saaksid rahulikult lõunat süüa. Soomlane teeb aga kõike täpselt nii palju kui vaja, mitte minutitki kauem. Kui tööpäev lõpeb, akutrell kukub. See Eestist sisse jäänud rütm on mul ka Soomes. Teised küll naeravad, et mis sa hull rabad. Aga
mulle ikkagi meeldib korralikult teha, ei ole ikka nii, et tööpäeva lõpus jääb pool kruvi keeramata. Küll aga pean tunnistama, et see Soome töörütm on omamoodi tore ka, äkki veel harjun ära. Mis selles siis halba on, kui rahulikult jao kaupa teed ja töö saab korralik. Ega töö pole jänes, mis eest ära jookseb.
Mida teised arvavad, et ma Soomes teen
Tihti on nii, et just Eestis käies kuulen lugusid sellest, kuidas eesti Kalevipojad Soomes elavad. Igaühel on lugu, et mina tean üht ehitajat, kes läks üle lahe tööle ja tema on küll rahaboss, kakleb baaris soomlastega ning joob kogu oma palga maha. Pärast mitut aastat Soomes töötamist ikka aeg-ajalt keegi Eesti tuttavatest tuleb jutuga, et las ma räägin sulle, kuidas elu tegelikult teisel pool lahte on. Üks perekond ja naine Eestis, teine komplekt Soomes? Ma ei kujuta ette, kuidas see üldse võimalik oleks, ma ju töötan 13 tundi päevas, seitse päeva nädalas. Õhtuti olen nii väsinud, et vaevalt jõuan süüa teha, veidi koju helistada ja siis põhku pugeda. Kõik
vabad hetked, pühad ja puhkused veedan ma Eestis. Millal mul oleks aega Soomes pidutsemiseks või kõrvalsuhete jaoks? Eks neid juhtumeid ka kindlasti on. Igal pool on inimesi, kes omadega pahuksisse lähevad. Enamik eestlastest siin Soomes on tavalised tööinimesed, kellel on vaja ots otsaga välja tulla.
lk 5
Kestev ajutine lahendus
Mu hea naabrimees Toivo on juba aastaid üle lahe tööl käinud. Läks ajutiselt, olude sunnil. Pidi olema nii kaua, kui pere jalad alla saab. Toivo on töökas mees ja osavate kätega, eks ta seetõttu saigi seal ilusasti hakkama. Esimese asjana tegi siinse majapidamise korda, maja sai uhke. Naabrimees pidi juba peaaegu tagasi tulema, aga siis neile tundus, et oleks kindlasti vaja uus ja suurem auto osta. Pärast seda ehitati terrassiga saun ning kõige lõpuks leidis ta pere, et nad reisivad liiga vähe. Naabrimees rabab endiselt Soomes mitme koha peal ja teeb ühes kuus ikka mitusada töötundi. Kuidagi ei paista, et ta niipea
koju tagasi tuleks. Mõnikord ma tahaks lausa moka otsast öelda, et kuule, kallis Toivo, kas on vaja ikka kõige selle pärast nii hullusti rabeleda? Äkki ei pea see masin nii suur olema ja veidi väiksemas kodus on ka mõnus elada.
Paganama rasvata piim
Söök on üks asi, millega on mul siin Soomes võimatu harjuda. Lastega oli ka alguses ikka väga raske. Rasvata piima ja pekita liha ei võtnud nad suu sissegi! Triinu võis lasteaias terve päeva paastuda ja tuli koju hirmus näljasena. Kõige rohkem kahju ongi, et selle paganama lasteaia rasvata piima pärast ei joo ta enam põhimõtteliselt kodus ka piima. See hakkas talle nii vastu. Ja tegelikult saan ma lastest väga hästi aru, mind ei tõmba Soome toidupoes miski. Peab ikka kõike ise tegema! Siin on need söögid nii maitsetud, üldse soola, suhkrut ega mitte midagi ei panda. Kodus sööme ikka eestipäraselt. Laste lemmiktoit on frikadellisupp, seda siin naljalt
ei pakuta. Õnneks saab siit eesti poodidest juba ühte koma teist – hapukoort, kohukesi, eesti nisujahu, Kalevi komme. Ja kui Eestisse läheme, tahaks kõike kaasa tuua, nagu oleks näljas olnud … Seal maitseb kõik teistmoodi. Isegi toore liha valik on seal hoopis midagi muud. Kõik hakklihad ja ribid, suitsuvorstid ja suitsulihad – need võtame alati Eestist. Jõuludeks toome hapukapsast ja verivorsti. Verivorstidega on küll see jama, et nendega pole lapsed harjunud, kuigi olen öelnud, et neid on söönud juba vanaemad ja vanavanaemad – kõik eestlased!
lk 6
Igavesti idaeurooplane
Esialgu tundus, et mind võeti väga hästi vastu. Mind ju lausa kutsuti siia tööle, sest Soomes oli arstide puudus. Ja kuna peret polnud kaasas, sai igasugu valveid mu kaela sokutada – neid, mida keegi pereinimene ei olnud nõus tegema. Soomes ju väga arvestatakse lastega. Kellel on lapsed, nendel on eelisõigus valida puhkusi ja nii edasi. Pärast sain aru, et eestlane on avalikult rassist, aga soomlasega on nii, et tal on pealispind klanitud ja ilus, aga mida ta tegelikult sisemiselt teeb ja mõtleb, on hoopis midagi muud. Meil on ka haiglas nii. Kui arutame mingit rasket juhtumit ja enam meditsiiniliste argumentidega peale ei jääda,
öeldakse, et teil võib-olla Ida-Euroopas tehakse nii, aga meil siin ... Ma olen elanud Soomes kaheksa aastat ja endiselt nad tuletavad meelde, mis ma olen. See on äärmiselt solvav. Kuulen kogu aeg, et kas sa oled ikka kindel, et saad kõigest aru. Isegi see ei loe, et saan osa lõikustega paremini hakkama kui soomlased ja nad peavad mind appi kutsuma. Minu pädevuse tunnustamine on neile ikka väga vaevaline.
Esimene koolipäev
Mina ei teadnud, et Soomes pole esimene koolipäev midagi erilist. Me panime, nagu kombeks, lapse ja ennast ilusti riidesse, ostsime õpetajale lilled. Ikkagi pidulik kooli algus, tarkusepäev! Meil Kuressaares tehti lastele iga aasta esimesel septembril rongkäik läbi linna, fanfaarid olid ja kõik. Siin aga lihtsalt minnakse ja lükatakse dressides laps kooliõuele. Pidulikkusest oli asi ikka väga kaugel, osa lapsi tatsas kroksides ringi. Ja siis hakati kõlaritest kutsuma lapsi klassidesse, vanemaid ei lastud isegi sisse vaatama, sinna nad läksid … Ikka väga kurb, et lapsele jäi esimesest koolipäevast selline mälestus. Koju tegin ometi suure kausitäie kartulisalatit ja
ägeda tordi, saime vähemalt pereringis „esimest septembrit” tähistada – mis sellest, et kool algas tegelikult suvalisel kuupäeval augusti keskel. Vot see on üks koht, kus eestlased võiksid Soome oma ilusaid kombeid juurutada!
lk 7
Lühiajaliste lahenduste lõksus
Kolisime Soome väga ammu, ikka mitu kuud tagasi. Kõige rohkem meeldivad mulle laupäevad ja pühapäevad. Siis oleme kogu perega kodus – Eestis vanaema ja vanaisa juures. Seal on mul palju sõpru, meie koer Tommi elab ka praegu minu vanaema ja vanaisaga. Ema ütleb, et me ei saa teda Soome kaasa võtta, sest talle ei meeldiks korteris elada. Ja et me jääme ainult natukeseks ajaks, selle aja võib Tommi vanaema juures elada. Ema ja isa oleks võinud minu ka vanaema juurde jätta. Mulle ju ka ei meeldi korteris elada. Nad ise ka kogu aeg ütlevad, et siin pole nii hea. Ema ütleb, et siin
on ainult korter, meie Eesti maja kutsub ta küll koduks. Võib-olla sellepärast pole see kodu, et siin pole nii palju asju. Alati, kui me päriskodust tuleme, jõuame siia alles hilja pühapäeva õhtul. Järgmisel päeval pean hirmus vara ärkama, et lasteaeda minna. Kõik teised räägivad seal soome keeles, ma ei saa kõigest aru. Teised saavad omavahel rohkem koos olla, ka nädalavahetustel, kui mina Eestis olen. Õnneks ema ja isa ütlevad, et kolime varsti Eestisse tagasi ja siis saab Tommi jälle meie juures elada.
Kalevipoja kaasa
Mu abikaasa hakkas mõni aasta tagasi Soomes tööl käima. Esialgu helistasin talle iga väikese asja peale ja kurtsin oma muret. Ajapikku sain aru, et sellest pole tolku. Ta ei saa mulle appi tormata ja mu kõned lihtsalt tekitavad stressi. No katkist autot ju telefoni teel ei käivita! Ja siis ma tundsin, et mul on justkui mitu töökohta. Hommikuti olen spordilaagri karm treener. Kuidagi peab ju lapsed üles ajama, pesema, riietama ja toitma ning veel õigeks ajaks lasteaeda ja kooli saama. Ise tuleb ka veel selle kõrval närvi kaotamata tööle jõuda. Tööl olen telefoni keskjaam. Arvuti tagant aitan lapsel kodutöid teha, õpetan võileibade meisterdamist, ajan kooli heatege-
vuslaada asju ja pärast tööd jooksen otsima järgmise päeva kunstitunni jaoks vajalikke materjale. Päeva lõpuks avastan, et mul on vähemalt kolm paari käsi. Kuidas muidu saan samal ajal valmis õhtusöögi, imen tolmu, teen pai ja otsin diivani vahelt sinna kadunud üliolulist legomehikest. Nädala lõpuks, kui mees Soomest väsinuna koju tagasi jõuab ja küsib, kuidas meil siis läinud on, polegi mul enam jõudu midagi vastata.
lk 8
Nähtamatud eestlased
Olen Helsingis trammijuht. Pikkadel sõitudel mööda sirgeid rööpaid on aega mõelda ja mõtiskleda. Mõnikord mulle tundub, et soomlased ei taha Eesti töölisi siin näha. Või isegi krimpsutavad meie peale nina. No mitte nii nagu pagulaste peale, aga ikkagi. Ega ma ise ka pelgan tänaval eesti keelt rääkida, et keegi ei vaataks: „Näe, jälle eestlane.” Ma ei teagi, miks ma nii teen. Me ise ka justkui proovime siin nähtamatud olla. Aga kas keegi neist kunagi mõtleb, mis siis, kui meid siin poleks? Kes siis teeks ära need tööd, mida soomlased ise enam teha ei taha? Kui ükski „nähtamatu” koristaja ei koristaks nende kontoreid, teat-
reid, tänavaid? Poleks neid, kes hooldaksid vanureid? Kui ehitusplatsid oleksid ehitajatest tühjad? Kraanad ja kopad seisaksid juhtideta? Metroos ja linnatänavatel oleksid juhtideta rongid, trammid ja bussid? Polikliinikutes ja haiglates oleksid ainult patsiendid, aga arste ega õdesid poleks kuskil? Selle peale vist iga päev minu trammis sõitvad inimesed ei mõtle.
Sünnipäev üle lahe
Jälle mõtlesin, et tuleb veel üks sünnipäev kodustest ja sõpradest eemal. Olen üksi üle lahe mingis suvalises korteris. Vähemalt on olemas telefonid. Hommikul lõingi Facebooki lahti ja olidki juba igasugused tuttavad õnne soovinud. Varsti andis telefon märku, et mulle on videokõne! Kogu pere oli ekraani taha kokku aetud ja nad laulsid mulle sünnipäeva puhul. Täitsa lõpp! Korraks oligi selline tunne, et olen Põlva kodus. Seest võttis soojaks küll. Nii oli terve tööpäeva selline pidulik tunne, et ikka tähtis päev. Õhtul veel naine ja lapsed sõid Skype’i ees minu sünnipäevatorti ja ajasime juttu. Järsku käis uksekell! Mõtlesin, et kes see veel on. Uks taga olid Priit, Margus
ja Ain – meie omad eesti poisid. Ütlesid, kes see sünnipäeval üksinda toas konutab. Marss välja, lähme grillima. Lõpuks oli ikkagi päris normaalne sünnipäev. Aga jõulude ajal, nui neljaks, lähen koju, muidu ei ole ikka õiget pühade tunnet.
lk 9
Ettevõtlikud eestlased
Tulin Soome juba kümme aastat tagasi. Mäletan küll, kuidas nalja pärast sõbrannaga Soome tööle kaasa läksin. Neil oli kedagi kiiresti asenduseks vaja ning mul polnud suvevaheajal parasjagu midagi teha. Esialgu oli kõik võõras. Koristasime kahe eesti tüdrukuga suuri kontorihooneid. Pärast keskkooli lõppu läksin samasse firmasse päriselt tööle. Mulle on alati meeldinud oma tööd hästi teha ja ka Soome firmas olin mina see, kes tuli kõige varem ja läks kõige hiljem. Minu tööle polnud kunagi midagi ette heita ja nii jäin ma ka ülemustele silma. Mõne aasta pärast läks meil juhataja pensionile ning tema
koht jäi vabaks. Muidugi oli mul selleks ajaks ka soome keel suus ja õnnekombel selle koha ka sain. Pärast seda otsustasin, et mul on ikka kõrgemat haridust ka vaja. Kuidas muidu neid inimesi juhin? Läksingi siis Turus, kus olen juba pikka aega elanud, rakenduslikku kõrgkooli töö kõrvalt raamatupidamist õppima. Tegelikult ma ei usu, et alatiseks siia juhataja kohale jään. Pigem ikka arvan, et pärast kooli lõppu teen oma firma. Miks peaksin ma teistele raha teenima, kui oskused on mul olemas ja Soome tööseadused selged.
Eestlane usaldab eestlast
Töötan ja elan juba aastaid Soomes, aga on mõned tegevused, mida mulle meeldib Eestis teha ja mille planeerin juba aegsasti seal käimise aja sisse. Hambaarst on mul Eestis, silmaarstil ja naistearsti juures käin ka kodus olles. Päris esmaabisse ma Eestisse ei torma, aga siiani on mul perearst seal. Kui nüüd ausalt öelda, siis mulle väga ei meeldi soomlastest juuksurite, kosmeetikute, maniküüride, pediküüride ja massööride töö ka. No nad kohe ei tee nii hästi kui meil. Pole imestada ka, ega soome naine ei oska ju samamoodi enda eest hoolitseda nagu eestlane. Ma tean 40-aastaseid naisi, kes ei ole mitte kunagi käinud pediküüris ja see on mulle nagu
arusaamatu. Eestis on kohe hea minna – tead, et sinust saadakse aru, ja teiseks on teenuse kvaliteet ikka kordades parem. Tunduvalt odavam on ikka ka. Ega ma ainuke pole, kes nii oma käike sätib, paljud mu eesti tuttavad siin teevad täpselt samamoodi.
lk 10
Vanaisa läbi Skype’i
Tänapäeval on ju küll mõnus elu, kui seda arvutivigurit ikka vähegi tunned. Ma olen tehnikamees, mul pea lõikab. Päevad läbi istun netis, uurin igasugu ilmavärke. Eriti meeldib mulle see guugelmäpp – kõik maailma linnad, kuhu omal ajal ei saanud, olen juba läbi uurinud. Ja Skype! Räägi, palju tahad, see ei maksa miskit. Mul lapsed kõik ilmakodanikud – poeg on Brasiilia džunglis, uurib metsikuid suguharusid. No temast pole enam ammu kuulda olnud, sinna see masin vist päris välja ei võta. Loodame, et teda pole nahka pistetud … aga tütar, tema on poegadega Soomes. See on ikka
Koerainimesed
Mõned eestlased aeg-ajalt ütlevad veidi kibestunult, et soomlased ei taha nendega siin Helsingis suhelda, sest nad pole omad. Mina pole seda küll kunagi täheldanud. Inimesed on minu arvates igal pool ühtemoodi toredad, eriti kui on ühised huvid. Ise olen suur koerasõber. Eestis olles ja koeraga jalutades leidsin alati kenasid ja sõbralikke inimesi, kellega juttu puhuda. Öeldakse, et koerad on inimese parimad sõbrad, aga mina ütleks, et tänu oma koerale olen leidnud oma parimad sõbrad. Nii ka siin Soomes elades. Alguses, kui ma veel keelt hästi ei osanud, siis tihti pargis jalutades tulid lapsed koerale pai tegema. Mõnikord astusid ligi ka nende vanemad. Nii
lähemal. Me siis ikka vahel vestleme. Eriti tore on, et ei kuule ainult tütre häält, vaid saab ikka näha ka, kuidas nende perel see elu seal käib ja mismoodi nad välja näevad. See veel huvitavam kui televiisoris „Sajandi armastuselugu” Türgimaal. Nagu nädala sündmus kohe. Ega võikski mitu tundi lapselastega juttu puhuda, aga neil on ju kiire elu … ikka need aifõunid ja aipäädid.. Viuh, vilksavad poisid ekraanist mööda. Oi jah … ma ikka igatsen neid … aga mis sa teed, nii see moodne elu on. Vähemalt suvel tulevad nad külla, siis lähen küll tütrepoegadega kalale. See neile meeldib.
need esimesed sõnad ja fraasid tulid. Koeraväljakutel hakkab ka alati teiste koeraomanikega jutt veerema. Alguses räägid koerast ja tema tõust, siis ilmast ja lõpuks avastad, et nagu muuseas on asjad nii läinud, et istud hea sõbraga kohvikus ning räägid kõikidest maailma asjadest.
lk 11
Lapsed mööda ilma laiali
Ma saan sel kevadel 80. Ütleme nii, et üht-teist olen siin ilmas ikka näinud, aga seda, kuidas noored niimoodi külade kaupa kodust üle lahe Soomemaale tööle punuvad – no seda poleks ma ka kõige hullemas unenäos osanud arvata. Pole ju sõda ega midagi. No egas mu Tiina oma Jussiga ju ka läks. Lapsed kõik võtsivad kaasa ja puha. Nood käivad nüüd koolis ja on vahvad linnapreilnad. Valged sukad jalas, sädelevad pluusid seljas. Illos kohe kaeda. No ega sest pole miskit, saan neist täitsa aru. Noorel inimesel polegi siin midagi teha. Pood on kinni. Kool on kinni. Postkontor on kinni. Arstipunkt ka kaotati ära. No ma saan ikka ise hakkama veel, seni kuni tervist jätkub. Lehma müüsin küll mineva
Tulevikuunistused
Me oleme Soomes elanud kolm aastat, aga nüüd said mul algklassid läbi ja oleme alati rääkinud, et kui mu õde kooli läheb ja mina viiendasse klassi, tuleme Eestisse tagasi. Ma ei usu, et me nüüd selle pärast veel alatiseks sinna peaks jääma. Mul oleks suur tahtmine hoopis Ameerikasse elama minna, näiteks New Yorgi pilvelõhkujas oleks vahva elada. Või minna hoopis Austraaliasse seljakotiga rändama? Maailmas on ju nii palju võimalusi. Ema ütleb, et tema koliks järgmisena küll ainult soojale maale. Tal on sellest
kevade maha. Nüüd veel kaks kana ja peni seltsiks … aga vaat seda kartuli panekut ma ei jäta, peedid ja porknad ka kasvatan kõik ise, kuni käsi veel tõuseb. Lapsed küll ütlevad, et mis sa memm mässad ja vaevad ennast nende maatöödega. Tule parem ära me juurde Helsingi elama, on vähe seltsim. Soopere talu Milvi läks ja kirjutaski, et poleks uskunud, aga päris kena elu olevat tal seal … aga no mis ma ses suures linnakorteris päevad läbi teeksin … siin ikka saab vähemalt värsket õhku hingata, lindude siristamist kuulan, vaatan, kuidas lumikelluke nina mullast välja ajab. Ja on vähemalt, kellega juttu ajada ka, mis siis, et peale minu ja naabri Vello on kõik teised vanad juba Vällamäe kalmistule mulla alla kolinud, aga vähemasti ikka siin.
Põhjamaade halvast ilmast täitsa kõrini. Isa aga ütleb, et soojale maale võiks minna pensionipõlve pidama, aga kui üldse kusagil mujal kui Eestis, tahaks ta elada Norras. Seal pidid väga head palgad olema ning siis saaks ka pärast head pensionit. Kõigele lisaks saaks Norras käia mägijõgedes kalal. Üks asi on siiski kindel. Suvel jaanipäeval ja talvel jõulude ajal tahame kõik ikka Eestis olla.
„SEE OLI SIIS KUI SOOME LÄKSIME” 2. mai – 30. september Kuressaare kindluse põhjabastioni väravakäik
es inblog.wordpress.com
Martin Rattase koomiksinäitus Mis viib inimesed Soome? Mis toob inimesed Eestisse tagasi? Mis on Soomes töötamise juures kõige raskem? Miks inimesed ikkagi pendeldavad kahe riigi vahel? Mida arvavad sellest lapsed? Koomiksinäitus Soome läinud eestlaste lugudest.