Eesti Komitee esimehe (1990–1992) Tunne Kelami kõne Eesti Kongressi 30. aastapäeva kontsertaktusel

7. märtsil Tallinnas, Estonia kontserdisalis

Rõõm õnnitleda kogu meie rahvast, kes aastail 1989 ja 1990 sooritas uskumatu kangelasteo – määratles end seadusliku, 1918 välja kuulutatud EV kodanikena. Seda vaatamata, et kõigil punased passid ja nõukogude kodakondsus. See enesemääratlus kujunes Eesti ajaloo suurimaks kodanikualgatuseks. Tänane sündmus on mõeldud eelkõige selleks, et teid kõiki – kes te siin istute või kodudes TV ees – tunnustada ja tänada.

Ka need teist, kes olid tollal alles lapsed, said oma vanemate poolt vormistatud vaba Eesti kodanikena.

Kõik see ei sündinud endastmõistetavalt. Kui viimased veerand sajandit meie riigijuhtide kõnedes rõhutatakse, et Eesti riiklus taastati õigusliku järjepidevuse alusel, 1940 okupeeritud EV õigusjärglasena, siis 31–30 aastat tagasi oli arusaam sellest järjepidevusest äärmiselt ähmane. Nõukogude propaganda oli loonud ettekujutuse EV-st kui kodanlikust minevikuigandist, mis olevat meie jaoks igasuguse tähenduse kaotanud. Tulevikku mõeldi ehitada üksnes nõukogude okupatsiooni tekitatud pinnalt.

Sellist tegelikkust elektriseeris 1989 EV kodanike komiteede liikumine. Selle liikumise suurim avastus oli, et EV õiguslikul kestvusel on ka tegelik kandja – kes kehastab Eesti Vabariiki lihas ja veres. Avastus, et need, kes olid EV kodanikud enne okupatsiooni – samuti nende järglased – olid selle järje pidevuse alusel jätkuvalt Eesti kodanikud.

Paul-Eerik Rummo kommenteeris seda hiljuti nii: „Kui siis äkki käidi välja idee, et riigi ja selle järjepidevuse kandja on kodanikkond, siis tajusin, et see on midagi rabavat ja samas laitmatult loogiline.“ See oli vastus kriitilisele küsimusele, kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle?

Siit kasvas välja järgmine vajadus – kuidas need kodanikud kindlaks teha? 02.1989 kuulutasid kolm rahvuslik-dem liikumist – siin samas Estonia saalis välja kodanike komiteede liikumise. Eesmärk oli registreerida kodanikualgatuse vormis olemasolevad EV kodanikud. See oli väljakutse, mis käis üle mõistuse. Lisaks hirmutati inimesi – et nad panevat endid kirja uuele Siberi küüditamisrongile.

Abja-Paluoja naine Pilve Kuum meenutas oma vabatahtliku töö algust nii: „Ei julgenud välja öelda, et ma tegelikult ei söanda majast majja käia ja inimestelt registreerimist küsida. Ausõna, mu jalad värisesid, kui läksin. Aga kui esimesed majad oli läbi käidud ja igal pool lahket vastuvõttu leidsin, hakkas julgus kasvama.“ … Hiljem sai Pilve Kuum võimaluse kasutada registreerimiseks üht oma asula kioskit. Meis terdas ise sini-must-valge sildi: „EV kodanike registreerimine“. Kokku registreeris Pilve oma kaaslastega 5251 kodanikku. Jaan Ersto Valgast pani kirja üle 10,000 kodaniku. Täna on meie keskel Virumaalt pärit Uno Laur, kes registreeris ca 20,000 kodanikku. Tänu sellistele vaiksetele sangaritele, kes tegutsesid meie rahumeelse uue Vabadussõja rinnetel, võime täna siin koos olla.

(Full story available via link below)