Murelikult homsest

TÕNU NAELAPEA

Alati on olnud nii, et sõja läbi saavad jubagi rikkad rikkamaks, vaesed vaesemaks.

Pole ime, et inimkonna ajaloos on just need, kel juba palju, tahtnud, et sõjad tuleks. USAs on see alati olnud selge. Ka Venemaal, kus vist hea tsaar on ainult mõisteliselt olnud. Ning kelle elu on alati ohus – vaatamata ihukaitsjate arvule.

Tolerantses demokraatias elades on vähemalt lootus, et sel korral nii ei lähe. Ei mingid majanduslikud sanktsioonid aita hullude, nagu Valdimir Putini, vastu. Tal jubagi neid miljardeid nii, et nüüd vaid võimu kinnitamaks pommitab ta süütuid lapsi – ei talle ega ta õukonnale lähe korda, et turud on suletud. Läänes, kus miskipärast on kaua olnud kätepesemine moraalse toetuse andmisest, nüüd tuntakse ise, kuidas turu sulgemine vene naftale mõjutab igapäevast. Veel ei ole vägivald siia jõudnud – poelettidel aga küll.

Rekordiliselt kõrged bensiinihinnad mõjutavad kõike. Kaupa tuleb ühest kohast teise toimetada, tõusvad kulud tähendavad, et elu jaoks vajalik (toit, arstimid) on kujunenud nii kalliks, et kahjuks peavad, eriti keskklass, vaesed otsustama, milleta elada ära saab. Põhja-Ameerikas on alati nii olnud, et pankurid muigavad oma otsuseid langetades, vabrikandid loevad rahulolevalt suurenevat sissetulekut, isegi kui kaup lettidele, müüki ei pääsegi.

Paraku on just autokultuur tekitanud sõltuvuse. Vähesed suudavad elada nii, et jala toidupoodi minna. Eriti kui on väiksed lapsed. Noortele perekondadele, kes tulevikulootustele on rajanud oma igapäevase, on juba majanduslikult kannatanud pandeemia tõttu. Südantlõhestavaid lugusid kuuleme palju. Ja raske on külmaks jääda, kui loed või näed olukorraga leppivaid julgeid lapsi, kes pole veel elu isegi näinud. Ja ikka venelased pommitavad varjendeid. Teatrit, kus oli suurelt märgitud, et lapsed siin!

Kõike ei saa ju majanduslikult kirjeldada. Isegi kui toidukorvihind on markantselt tõusnud tänu praegusele sõjale. Ukraina ju Euroopa suurim vilja tootja, leivahind on praegu uskumatu. Nagu ka piima oma, mis üllatab, kuna seda ju kaugelt ei pea vedama. Saame ju valida, kas autoga kusagile minna või kasutada seda ainult hädaolukorras. Mida üks megalomaan on vallandanud maailmale, oma riigile.

Kõige rohkem muret aga tekitab see, et heaolu, mugavusriikide poliitikud lihtsalt ei kaitse ühte iseseisvat ja julget rahvast. Vabaduses elades, turvalises linnas, vaimselt küll teisi toetades, on väga raske leida praeguses maailmakorras midagi head. Kuid tuleb. Päike ikka tõuseb ja soojendab.