Me oleme päästetud lootuses

KALLE KADAKAS, Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja

Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb?

Roomlaste 8.24

Hea pühadelehe lugeja! Tahan Sulle soovida saabuvate Pühade rõõmusoojust ja päästvat lootust! Kuid vase kumina ning heliseva kellukese sarnane oleks sõna, kui me koos viivuks mõttes ei peatuks ega mõtleks, millele või kellele on meil loota.

Elame juba pikemat aega erilises olukorras. Tänaseks pole enam maad ega rahvast, keda saladuslik võõrasõnaline tõbi poleks nakatanud. Ja see nakatamus pole mitte üksnes hirmutekitav, vaid tegelikkuses troostitu. Karm ja lootusetust sisendav näib olevat nende päevade sõnum, kus justkui vana Koguja kombel kuulutatakse meile embusest hoidu mise aega, seni kehtinud avatuse asemel manitsetakse oma kodude turvalisusse sulguma. Ometigi teame, et just selles kutses eraldatusele peitub ettehooldus, inimliku päästeplaani lunastus täna. Omaette olles hoiame tervena ligimest ja iseendki. Nii talitledes hoiame tegelikult inimestena kokku.

On inimlikult loomulik vaibumatu küsimus: „millal see eriline olukord küll lakata võiks, et harjumuspärasesse ellu naasta?“ Aga vastuseks napib maailma targematelgi tarkust. Ainus lahendus, nagu see ajast aega neil puhkudel, on ootamises. Ometigi ei ole see elu omaette südamesuletuses ega loiduses. Me saame olla armastuses muretsejad, tegusad kaasamõtlejad, inimelude päästjate tänajad, kõigile kurbadele kaasamõtlejad. Lootva südamega nähtamatule lootes, paludes. Ja kogedes, kuidas selles kannatuses pole mitte keegi lõpuni omaette ega üksi. Vahest üksiolemises ja tegevusetuses on meile antud aega eluväärtustele, inimsidemete haprusele mõtelda, olemuslikule, püsivale keskenduda.

See pole mitte meie aja uskmatuse tõve vallandumise tundemärk, et neil saabuvail pühadel jäävad kiriku uksed suletuks.

Tunnistagem, viirus on rahvuste ja uskude ülene. Aga see mõistuslik tõdemus ei pea sulgema inimese südameuksi. Nii pühendatul kui ka pühendumatul lugemishuvilisel on antud võimalus leida lugemisriiulilt üks Vana Raamat, millel Piibel nimeks. On aega, et seda Raamatut üksinduses või miks mitte tasasel häälel üksteisele ettegi lugeda. Just seda vanaemade poolt pühaks peetud Raamatut, mille Sa kui üleliigsena kord aukartuses kodukirikule tagasi tõid. Ometigi just selles, esmapilgul elukauges paksus Raamatus on kätketud inimeste aastatuhandete elukogemus ja elamise tarkus. Ka tõbedest ja üleelamistest, kannatustest ja nende võitmisest, lootusetusest ja lootusest on seal otsekoheselt kirjutatud. Ja nii Sa võid leida, et meis ja ümbritsevas polegi midagi erakordselt uut.

(Full story available via link below)