This newspaper was mailed on Thursday, April 9, 2020
Rõõmsaid Ülestõusmispühi kõigile lugejatele!
Alates / since 2002 Nr. 14, 2020 Neljapäeval, 9. aprillil — Thursday, April 9
www.eestielu.ca
Postal Agreement No 40013472
Üksiknumbri hind: $4.00
ÕNNISTATUD ÜLESTÕUSMISPÜHI! Me oleme päästetud lootuses Sest me oleme päästetud lootu ses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Roomlaste 8.24 Hea pühadelehe lugeja ! Tahan Sulle soovida saabuvate Pühade rõõmusoojust ja pääst vat lootust! Kuid vase kumina ning heliseva kellukese sarnane oleks sõna, kui me koos viivuks mõttes ei peatuks ega mõtleks, millele või kellele on meil loota. Elame juba pikemat aega eri lises olukorras. Tänaseks pole enam maad ega rahvast, keda saladuslik võõrasõnaline tõbi poleks nakatanud. Ja see naka tamus pole mitte üksnes hir mutekitav, vaid tegelikkuses troostitu. Karm ja lootusetust sisendav näib olevat nende päevade sõnum, kus justkui vana Koguja kombel kuuluta takse meile embusest hoidumise aega, seni kehtinud avatuse ase mel manitsetakse oma kodude turvalisusse sulguma. Ometigi teame, et just selles kutses eral datusele peitub ettehooldus, inimliku päästeplaani lunastus täna. Omaette olles hoiame ter vena ligimest ja iseendki. Nii talitledes hoiame tegelikult ini mestena kokku. On inimlikult loomulik vai bumatu küsimus: „millal see eriline olukord küll lakata võiks, et harjumuspärasesse ellu naasta?“ Aga vastuseks napib maailma targematelgi tarkust. Ainus lahendus, nagu see ajast aega neil puhkudel, on ootami ses. Ometigi ei ole see elu omaette südamesuletuses ega loiduses. Me saame olla armas tuses muretsejad, tegusad kaa samõtlejad, inimelude päästjate tänajad, kõigile kurbadele kaa samõtlejad. Lootva südamega nähtamatule lootes, paludes. Ja kogedes, kuidas selles kannatu ses pole mitte keegi lõpuni omaette ega üksi. Vahest üksi olemises ja tegevusetuses on meile antud aega eluväärtustele, inimsidemete haprusele mõ telda, olemuslikule, püsivale keskenduda. See pole mitte meie aja usk matuse tõve vallandumise tun demärk, et neil saabuvail püha del jäävad kiriku uksed sule
Illustratsiooni autor EVA OJA
tuks. Tunnistagem, viirus on rahvuste ja uskude ülene. Aga see mõistuslik tõdemus ei pea sulgema inimese südameuksi. Nii pühendatul kui ka pühendu matul lugemishuvilisel on antud võimalus leida lugemisriiulilt üks Vana Raamat, millel Piibel nimeks. On aega, et seda Raa matut üksinduses või miks mitte tasasel häälel üksteisele ettegi lugeda. Just seda vana emade poolt pühaks peetud Raamatut, mille Sa kui üleliig sena kord aukartuses kodukiri
kule tagasi tõid. Ometigi just selles, esmapilgul elukauges paksus Raamatus on kätketud inimeste aastatuhandete elu kogemus ja elamise tarkus. Ka tõbedest ja üleelamistest, kan natustest ja nende võitmisest, lootusetusest ja lootusest on seal otsekoheselt kirjutatud. Ja nii Sa võid leida, et meis ja ümbritsevas polegi midagi era kordselt uut. Ei, mitte tundmatu tuleviku lootusetusest ei kõnelda Sinuga seal, vaid ülesehitava usu ja
päästva lootusega, et see ahistus kord möödub. Inimene pole maailmaruumis jumalatult ihuük si, vaid koos Lootusega. Jumala Poeg, keda siinne maailm Suure Reede sündmuses on käegalöö nult risti löömas, on ka ahistu ses ja kannatuses tõotanud olla inimesega, ka selles eraldatuses. Pühas Raamatus on kinnitanud, et seal, kus pelgalt kaks või kolm inimest Tema nimel koos, on Jumal ikka inimesega, mitte üks kord ja hetkeks, vaid iga vesti, selle maailma ajastu ot
sani. Ka siis, kui meie oma inimsilmaga Teda ei näe. „Kuid kes siis loodab seda, mida ta näeb,“ küsib kuulutaja Paulus kõnekunstiliselt tabavalt ja teravmeelselt. Pauluse sõnad kõlavad tänasesse aega, kuigi kuulutaud aastatuhandete taguse maailmalinna Rooma silmist lootust kaotanud kogukonnale. Tunnistagem, vaid nähtamatu lootus on see, mis meie seni vastuseta küsimuste kimbatusest tekkinud segaduse korrastaks. (Järgneb lk. 14)
