Kanada päevikust: Vaimsest tervisest

TÕNU NAELAPEA

Inimene on seltskondlik, ühiskondlik loom. Paljudele meist on praeguse pandeemiaga toimetulekul tegemist just isoleerimise, omapead olekuga. Aitab, kui on küljeluu kodus – aga mida teevad üksikud, lesed? Lastega ninapidi olla koos hommikust õhtuni on teretulnud suviti küll, kui lapsed saavad mänguparkides hullata, energiat kulutada. Kuid nüüd on see tabu. Pole vist põlvkonda, mida käsk kodus olla, ainult ülivajalike põhjuste tõttu sealt lahkuda, ei ole oluliselt, muutvalt mõjutanud.

Kui ei ela südalinnas, korteri majas, on vähemalt tagaõu olemas. Kui pargid lähedal, saab jalutada, isegi kui mõni isekam abielupaar teistele ei mõtle, kõndides kõrvuti, sundides vastutulijat rajalt murule. Seal, kus on kõnniteed, on need kitsad, ehitatud nii, et vaid üks inimene ühes suunas, teine vastas liiguks, peab alati mõistlik inimene autoteele astuma. Ei saa aru, miks tõrjutakse head soovitust sulgeda suurematel südalinna peatänavatel kahest rajast üks, et jalakäijad – kõige mõistlikum viis liikuda täna päeval, kuna otsustad ise –, saaks pidada vajalikku vahet.

Majanduslikult pole mitte antud tõsine põnts, vaid asi kõigub kabelimatsu poole. Nii kirjeldavad vanemad spordifännid poksimises nokauti. Annaks vaid ühe näite. Ühistranspordisüsteemi, arusaadavalt, kasutavad vähesed. TTC-l reisijate arv on langenud umbes 70% võrra. Metrooga sõitmine on hullumeelsus. Seal valitsevad narkomaanid, kerjused, asotsiaalid, kes kuidagi on saanud piletiraha kokku ning siis veedavad päeva vagunites. Ning nende isiklik hügieen annab kõvasti soovida, ei tea, millal tänaval elav inimene viimati käsi pesi.

TTC sissetulek oleneb tervenisti 68% võrra piletirahadest. Sellisena olevat Põhja-Ameerikas suurim eelarve osa, mujal toetavad märksa rohkem erinevate tasandite valitsused. Juba liiguvad kuuldused et lähistulevikus on TTC-l tegemist palkade väljamaksmisega. Mis ime – päeval on märgata, et täitsa tühjad bussid sõidavad. Kuid paljud siiski ei saa bussita, metroota tööle. Paljud nö olulised, asendamatud töölised on madalal palgal, ei saa teisiti jõuda oma kohustusi täitma. Nimekiri on pikk – haiglakoristajad, turvamehed, toidupoodide kassapidajad ja riiulite täitjad, kauba mahalaadijad – ei neist keegi korralikku palka saa.

Tunneme ehk rohkem kui kunagi varem oma elu jooksul kaasa neile, kes on sellistes olukordades. Ning neil pole olnud valikut. Peaminister esitas paraku mitteõige näite, retoorilise isegi, esitades pandeemiat kui „meie Teist ilmasõda.“ Et olevat iga inimese kohustus ennetavaid samme võtta. Viimases oli tal õigus, esimeses küll mitte. Sõja ajal oli vähemalt võimalus redutada metsas, maale minna rinde eest. Nüüd ei tohi isegi maakodu kaaluda isoleerimiseks, isegi kui selle eest makse makstakse. Osalt õige mure – aga teate, kui juba Falklandi saartel on koroonaviirus oma nägu näidanud, siis pole vist maamunal kohta, kuhu põgeneda.

(Full story available via link below)