Nr. 14
EESTI ELU neljapäeval, 9. aprillil 2020 — Thursday, April 9, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Täpsustusi väliseestlaste tegevusele Eesti taasvabanemisel Veebruari lõpp – märtsi algus oli Tallinn konverentside-rikas ning ma osalesin kõigil: „Naised poliitikas+“ Riigi kogu konverentsisaalis, „Eesti Naiste Kongress“ Rahvus raama tukogu suures saalis, „Kodanike Kongressi 30. aas tapäeva kontsertaktus“ Esto nia kontserdisaalis ja „Naiste õigus olla“ Siseministeeriumi suures saalis. See andis hea ülevaate vabaühenduste tee madest ja tegevusest, eriti kuna olen aastaid ise olnud nendega seotud. Käesolevaga tahan kommen teerida Tunne Kelami sõnavõttu Kodanike Kongressi aastapäeva tähistamisel. Kahtlemata oli ko danikekomiteede loomine olu line osa tervest vabaduseliiku misest, mis lõppes edukalt riigi taasiseseisvumisega. Need ini mesed, kes registreerisid ennast Eesti kodanikena, näitasid üles julgust ja ka arusaama, et riik koosneb kodanikest ja õigus pärasest rahvast ning riigi tege vuse eest vastutavad selle ko
Kanada päevikust
Vaimsest tervisest Inimene on seltskondlik, ühis kondlik loom. Paljudele meist on praeguse pandeemiaga toimetulekul tegemist just isoleerimise, omapead oleku ga. Aitab, kui on küljeluu kodus – aga mida teevad üksi kud, lesed? Lastega ninapidi olla koos hommikust õhtuni on teretulnud suviti küll, kui lapsed saavad mänguparkides hullata, energiat kulutada. Kuid nüüd on see tabu. Pole vist põlvkonda, mida käsk kodus olla, ainult ülivajalike põhjuste tõttu sealt lahkuda, ei ole oluliselt, muutvalt mõjutanud. Kui ei ela südalinnas, kor teri majas, on vähemalt tagaõu olemas. Kui pargid lähedal, saab jalutada, isegi kui mõni isekam abielupaar teistele ei mõtle, kõndides kõrvuti, sun dides vastutulijat rajalt murule. Seal, kus on kõnniteed, on need kitsad, ehitatud nii, et vaid üks inimene ühes suunas, teine vas tas liiguks, peab alati mõistlik inimene autoteele astuma. Ei saa aru, miks tõrjutakse head soovitust sulgeda suurematel südalinna peatänavatel kahest rajast üks, et jalakäijad – kõige mõistlikum viis liikuda tänapäe val, kuna otsustad ise –, saaks pidada vajalikku vahet. Majanduslikult pole mitte antud tõsine põnts, vaid asi kõigub kabelimatsu poole. Nii kirjeldavad vanemad spordifän nid poksimises nokauti. Annaks vaid ühe näite. Ühistrans pordi süsteemi, arusaadavalt, kasuta vad vähesed. TTC-l reisijate arv on langenud umbes 70% võrra. Metrooga sõitmine on hullu meelsus. Seal valitsevad nar
Ma pööran sellele sedastu sele tähelepanu eesmärgil enne tada uute valgete laikude tekki mist meie ajaloos. 1989. aastal said Balti riikide vabadusliiku mised hoo sisse. Särav üritus oli Molotovi-Ribbentropi leppe 50. aastapäeval toimunud Balti kett, mis leidis maailmas laialdast tähelepanu ja tõi ka toetust Balti rahvaste pürgimusele. Et selleni jõuda, olid kodueestlaste kõrval tõhusat lobitööd teinud ka väliseestlased peamiselt USAs, Kanadas ja Rootsis, kus asusid suuremad kogukonnad. Näiteks tegutses Eesti diplo maat Ernst Jaakson väsimatult Washingtonis, hõlmates sageli oma tegevusse ka mõistmis
tahtelisi ameeriklasi nagu näi teks jurist William J. H. Hough III. Ja ka Paul Goble’i tegevust ei tohiks lasta unarusse vajuda. Välismaal elavad eestlased panustasid tollal kodumaal toi muvasse vabadusliikumisse ka rahaliselt, korraldades korjan dusi ja muid sarnaseid üritusi. Kodanikekomiteede tegevuses osalenud ERSPd, Eesti Muin suskaitse Seltsi (EMS) ja Eesti Kristlikku Liitu toetati rahaliselt välismaal asuvate tugiorganisat sioonide kaudu, kelle hulgast tasuks mainida Väliseesti Muin suskaitse Seltsi, Ülemaailmset Eesti Kesknõukogu Ühendrii kides (ÜEKN) ja kirikukogu dusi. Pärast Teist maailmasõda ei läinud palju aega mööda asuko hamaadele jõudmisest, kui eesti põgenikud hakkasid asutama rahvusorganisatsioone. Üks nen dest oli ka ÜEKN, mis rajati 1955. aastal USAs. Nii kirjutas Laas Leivat ajalehes „Eesti Elu“ 2007. aastal: ,,Meie strateegia kodurahva eest vaba maailma foorumitel oli: anda teada, et me kunagi ei tagane oma tõo tusest kasutada meile antud vabadust võitluse jätkamiseks nende eest, kes ei saa välja as
tuda endile õiguse ja vabaduse nõudmisega.“ Tean, et ÜEKN saatis taa s iseseisvumise ühele hoovale, Kodanike Komiteedele 50,000 USD, mis oli väga suur summa tollase Eesti tingimustes, aga arvestatav ka dollari tollase ostujõu mõttes. Tõe huvides tasuks märkida, et annetajad Ameerikas summa tarvitamise kohta mingit tagasisidet ei saanud. ÜEKNi esimees Ülo Anson kirjutas mulle, et Rootsieestlaste organisatsioon ,,oli määratud kohapeal summa ku lutusi jälgima, aga ka see üle sanne jäi puudulikuks. Ja kui ma kohapeal Eestis pärisin selle raha tarvitamise ja aruande kohta, siis öeldi mulle, et kõik info on Riigiarhiivis, ning ma võivat seda sealt otsida.“ Mäletan ka, et Väliseesti Muin suskaitse Selts toetas EMS-i. Kuulduste kohaselt rän das osa nendest summadest teadmata aadressil. Eks EMS teab lähemalt rääkida, kuidas tolle rahaga ümber käidi. Esimese Eesti Kongressi 499 hääleõigusliku liikme hulka kuulus 35 välis-Eestist valitud liiget. Nende hulgas ka pastor Thomas Vaga, kes pidas kong
ressi lõpupalvuse. Rõõm on sedastada, et ka heksakümnendate aastate vaba dusliikumises osalesid eestlased välismaal ja eestlased okupeeri tud Eestis üksmeelselt. Tagant järele on raske hinnata, kui palju keerulisem või valulisem kogu see protsess oleks olnud ilma taolise koostööta. Välis eestlased oma teavitamiste ja valgustustööga asukohamaade võimukandjate hulgas poleks kuhugi välja jõudnud, kui kodu eestlased poleks protestima hakanud ajaloolise ülekohtu vastu ning nõudma riigi iseseis vuse taastamist. Samal ajal oleks kodueestlaste jõupingutusi võidud hoopis teisiti tõlgen dada, kui väliseestlased poleks oma asukohariikide valitsusi kriitilistest asjaoludest teavita nud. Kokkuvõtteks võib sedasta da, et välis- ja kodueestlaste koostöö iseseisvuse taastamisel oli edukas ja rahvuslikust seisu kohast tähelepanuväärne ning seda ei tohiks unustada ning ajaloo valgeks laiguks värvida.
komaanid, kerjused, asotsiaalid, kes kuidagi on saanud piletiraha kokku ning siis veedavad päeva vagunites. Ning nende isiklik hügieen annab kõvasti soovida, ei tea, millal tänaval elav inimene viimati käsi pesi. TTC sissetulek oleneb ter venisti 68% võrra piletirahadest. Sellisena olevat Põhja-Ameeri kas suurim eelarve osa, mujal toetavad märksa rohkem erine vate tasandite valitsused. Juba liiguvad kuuldused et lähistule vikus on TTC-l tegemist pal kade väljamaksmisega. Mis ime – päeval on märgata, et täitsa tühjad bussid sõidavad. Kuid paljud siiski ei saa bussita, met roota tööle. Paljud nö olulised, asendamatud töölised on mada lal palgal, ei saa teisiti jõuda oma kohustusi täitma. Nimekiri on pikk – haiglakoristajad, turvamehed, toidupoodide kas sapidajad ja riiulite täitjad, kauba mahalaadijad – ei neist keegi korralikku palka saa. Tunneme ehk rohkem kui kunagi varem oma elu jooksul kaasa neile, kes on sellistes olu kordades. Ning neil pole olnud valikut. Peaminister esitas para ku mitteõige näite, retoorilise isegi, esitades pandeemiat kui „meie Teist ilmasõda.“ Et olevat iga inimese kohustus ennetavaid samme võtta. Viimases oli tal õigus, esimeses küll mitte. Sõja ajal oli vähemalt võimalus re dutada metsas, maale minna rinde eest. Nüüd ei tohi isegi maakodu kaaluda isoleerimi seks, isegi kui selle eest makse makstakse. Osalt õige mure – aga teate, kui juba Falklandi saartel on koroonaviirus oma nägu näidanud, siis pole vist maamunal kohta, kuhu põgene da. Niisiis on tähtis olukorras,
milles ainus omaenese otsuse langetamine on kodusolek, väl tides teistega kontakti, vaimse tervise eest hoolt kandmine. Need, kel on võimalik kodunt töökohustusi täita, mõni juba kuu aega nii teinud, teavad seda hästi. Kahjuks teleri ees istu mine pole alati tervislik, eriti uudiseid jälgides. Kuna pole midagi rõõmustavat. Siin esi taks soovituse, mida üks arst Ontario telesaates andis – väl tige ameerika kaabeltelevisioo ni! Nende pea et apokalüptilised valedele põhinevad uudistesaa ted ainult lisavad ängile, stressile. Päevikupidaja õhtud, mis kunagi varem ei olnud regulaar selt selle pilli lahti löömisega seotud, vaid raamatutega, julgeb soovitada, et vaadake Ontarios vaid TVOd – kell 20.00 argi päeviti. Saade Agenda Steve Paikini juhendusel on tasakaalu kas, intelligentsete külalisspet sialistide, enamasti arstidelt häid ja praktilisi soovitusi nõuandev uudisteprogramm. Teistel ae gadel saab siinsest elust eemal duda huvitavaga, peamiselt näiteks Aafrika loomadest, hil juti Yellowstone’i pargi biosfää rist, ajaloolisi saateid jälgides. Koolilastele hommikuti sobivaid saateid. Teistel jõudetundidel – kor terirõdudele, õue toolid asetada, silmad kinni, kevadpäikest nau tida, nii vitamin D-d saades. Nüüd ka linnulaulu kuuldes. Muusika teeb rinna rõõm saks. Need, kel on plaadi-CD kogud, teavad, kuidas muusika tuju tõstab. Raadio täidab lünki, jällegi vaid CBC, aga maitse järgi saab ikka head leida džäs sist kantrini, ooperist ja klassi kast tänapäeva hittideni. Kui oskate, laulge ise, kui see kodu
seid ei häiri. Laulja suu peale ei tohiks lüüa. Teadagi, lugeda saab ainult nii kaua. Teritage aga aju, suu nake tähelepanu ristsõnadele, sudokule, mõttemängudele. Joo nistage! Isegi kui ei ole enam lapse-eas, on üllatav, mida pliiats, parem veel värvipliiatsid võivad paberile manada. Loov tegevus on ajule kasulik, hin gele hea. On neid kordi, kus lihtsalt ei saa vältida suurde, kurja ilma minemast. Mida teevad need vaesed, kellel ei ole autot, kui on karm soovitus vaid kord nädalas toitu osta? Võimatu pereinimesel seda teha. Ka ti hemini poes käimine suurendab viirusega kontakti sattumise riski. Palju sõltub muidugi vanu sest. Päevikupidaja on nagu Karlsson katuselt, mees oma paremates aastates. leiab ta en nast pettes, isegi siis, kui val geid habemetüükaid peeglisse vaadates maha kraabib. (Huu
morimeel, naljaviskamine on antud ajal jube oluline!) Jalad ikka peavad vastu, on võetud ette pikemaid matku, kahetunni seidki, et saavutada vajalikku. Pärast üht sellist oli aga võhm tõesti väljas, Maailma suurima limusiiniga saigi kodu ukse lähedale. Viis kilomeetrit oli minna, bussile astudes oli ainus teine hing pardal bussijuht. Seda sihini. Huumorist veel. YouTube’is leidub väga häid vanu komöö diaid. Ning ka uusi. Eesti keele teemalise muigamapaneva video leiate siit: https://www.youtube. com/watch?v=ZRup-afZ_5Y Lõpetuseks. Vaimse tervise eest hoolitsemine on oluline. Teiste peale mõtlemine, tele foniga nendega ühenduses ole mine on mõlemale poolele tähtis. Pidagem kõik vastu, käitugem nii, nagu meditsiini spetsialistid tungivalt soovitavad ja ehk on lootust, et tulevane kevad on normaalsem. Sabad püsti! TÕNU NAELAPEA
danikud. Oma sõnavõtus läks hr Kelam paraku aga mööda nen dest Eesti kodanikest, kes olid sunnikorras põgenenud läände Teise maailma sõja ajal ja kes panustasid välismaal meie riigi taasiseseisvumise püüetesse. Muuhulgas ta mainis, et taasise seisvumise liikumine kannatas rahapuuduse all.
ILVI JÕE-CANNON Politoloog 12. märts, 2020, Tallinnas
Kanadas on COVID-19 juhuseid registreeritud pea kõikides provintsides ja territooriumidel „Kontaktis olemine pole ku nagi olnud rohkem tähtis kui nüüd,“ ütles dr. Theresa Tam, Kanada kõrgeim ter viseametnik eelmisel nädalal, julgustades kanadalasi hoid ma sidet lähedastega telefonija videokõnede kaudu. Eriti oluline on see hooldekodude elanike jaoks, keda praegu külastada ei saa. „Sa ei ole üksi, me kuulame, me hoolime,“ lausus ka Ontario
peaminister Doug Ford, kui teatas 2. aprillil $12 miljoni suurusest vaimse tervise alasest investeeringust stressi jm. seis undite leevendamiseks. Tema sõnum oli, et kui oled raskes olukorras, siis räägi kellegagi, ja kui tead kedagi, kes vajab abi, siis räägi temaga. Kuigi kokku ei saada, on inimesed leiutanud toredaid viise üksteise nägemiseks ja toetuse avalda (Järgneb lk. 16)
