Sakala linnusest tänaseni

TÕNU NAELAPEA

Ajalugu on võrratu lugeda. Eriti, kui seda esitatakse mitte ainult tekstis, vaid fotodega, nii nagu kahes köites ilmunud teos ,,Viljandi 1918-2018. Sõnas ja pildis.“ Mullu ilmus raamatu teine osa, mis käsitab 30 aastat, 1988-2018.

Pean tunnistama, et kuigi lähismineviku meenutamine värskendab mälu, on palju paeluvam lugeda ajast, kui ise ei olnud olemaski. Vihjan siin eriti Wabariigi ajale, mida esimene osa, alapealkirjaga ,,Eesti Vabariik ja okupatsioonid 1918-1987“ kütkestavalt esitas. Kaks teost tervikuna pakuvad paeluvat, valgustades nii mõndagi, millest paguluses sündinu polnud teadlik.

Viljandis on käidud enam kui ühel korral, vaatmisväärsusi nagu lossivaremeid ja rippsilda, oma silmaga kaetud. Järve ääres südamesse minevat õigustatult kuulsat nostalgilist paadimehe laulu isegi oma väljavalitule vaikselt lauldud. Ent need isiklikud kogemused pole midagi nende kahe köite rikkaliku varanduse kõrval.

Viljandi Muuseumi otsus kajastada

Eesti Vabariigile kingitusena tema 100. aastapäeval pildialbumiga kinnitab, et sajandi jooksul oli nii head, alul, siis kaua halba, nüüd taas head. Algusaastate fotodelt ja tekstist on selgelt hoomata teotahtelisust ja uhkust, sellist mida tunneme õigustatult olema mulkide maailmavaate ning iseloomu nurgakiviks. Esimese köite eessõnas kirjutab Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak, et noorematele lugejatele on vahest üllatuseks, „et Viljandi nägu ja inimesed olid ammustel aegadel hoopis teistsugused.“ Paguluses sai nende aegadega tutvuda vaid Rootsis viiekümnendatel Eesti Kirjanike Kooperatiivi poolt välja antud Meie Maa sarjaga. Seal ilmunud fotod olid tuhmid, must ­ valged. Tänapäeva tehnika aga võimaldab head reprot, ka kvaliteetseid värvifotosid. Kulunud väljendus, et pilt on väärt tuhat sõna, peab siin enam kui paika.

(Full story available via link below)