12
EESTI ELU neljapäeval, 9. aprillil 2020 — Thursday, April 9, 2020
Sakala linnusest tänaseni Ajalugu on võrratu lugeda. Eriti, kui seda esitatakse mitte ainult tekstis, vaid fotodega, nii nagu kahes köites ilmunud teos ,,Viljandi 1918-2018. Sõnas ja pildis.“ Mullu ilmus raamatu teine osa, mis käsi tab 30 aastat, 1988-2018. Pean tunnistama, et kuigi lähis mineviku meenutamine värs kendab mälu, on palju paelu vam lugeda ajast, kui ise ei olnud olemaski. Vihjan siin eriti Wabariigi ajale, mida esimene osa, alapealkirjaga ,,Eesti Vabariik ja okupat sioonid 1918-1987“ kütkesta valt esitas. Kaks teost terviku na pakuvad paeluvat, valgus tades nii mõndagi, millest paguluses sündinu polnud teadlik. Viljandis on käidud enam kui ühel korral, vaatmisväärsusi nagu lossivaremeid ja rippsilda, oma silmaga kaetud. Järve ääres südamesse minevat õigustatult kuulsat nostalgilist paadimehe laulu isegi oma väljavalitule vaikselt lauldud. Ent need isik likud kogemused pole midagi nende kahe köite rikkaliku va randuse kõrval. Viljandi Muuseumi otsus ka
jastada Eesti Vabariigile kingi tusena tema 100. aastapäeval pildialbumiga kinnitab, et sajan di jooksul oli nii head, alul, siis kaua halba, nüüd taas head. Algusaastate fotodelt ja tekstist on selgelt hoomata teotahteli sust ja uhkust, sellist mida tunneme õigustatult olema mul kide maailmavaate ning ise loomu nurgakiviks. Esimese köite eessõnas kirjutab Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak, et noorematele lugejatele on va hest üllatuseks, „et Viljandi nägu ja inimesed olid ammustel aegadel hoopis teistsugused.“ Paguluses sai nende aegadega tutvuda vaid Rootsis viieküm nendatel Eesti Kirjanike Ko operatiivi poolt välja antud Meie Maa sarjaga. Seal ilmu nud fotod olid tuhmid, mustvalged. Tänapäeva tehnika aga võimaldab head reprot, ka kvaliteetseid värvifotosid. Ku lunud väljendus, et pilt on väärt tuhat sõna, peab siin enam kui paika. Esimese köite plussiks, või miinuseks kui soovite, et seda ei lasknud õhtul käest kuni hommikutundideni, niivõrd pal ju huvitavat. Oluline oli sisseju
Mart Sanderi filmid pälvisid rahvusvahelisel festivalil mitu nominatsiooni Mart Sanderi filmid ,,Kõhe dad muinaslood“ ja ,,Juhuslik nimetaja“ on nomineeritud Nizza filmifestivalil kokku seitsmes kategoorias, esimene film oli New Yorgi filmifesti vali finalistide hulgas. ,,Veebruaris, Londoni filmi festivalil, kus võitsin parima originaalsüžee auhinna ja olin nomineeritud veel mitmes kate goorias, kutsuti mind Nizza ja Madridi filmifestivalidele,“ meenutab Sander Õhtulehele
antud intervjuus. ,,Kui mõnel festivalil läheb hästi, kutsutakse film kuhugi järgmisele. Esime selt festivalilt – Canadian Cinematography Awards, kus võitsin parima filmimuusika auhinna – tuli kutse New Yorgi filmifestivalile. Teine festival, kus film osales, oligi London ja nii mind Nizzasse kutsutigi.“ Nizza filmifestivalil on ,,Kõhedad muinaslood“ nomi neeritud neljas kategoorias: parim muusika, montaaž ja võõrkeelne film, lisaks nomi neeriti Toomas Kolk parima kõrvalosa kategoorias. Mart Sander esitas Nizza filmifestivalile ka 2017. a val minud filmi ,,Juhuslik nimeta ja“, mis esilinastus Haapsalu õudusfilmide festivalil. Film kandideerib Nizzas parima ori ginaalstsenaariumi kategoorias ja on nomineeritud parima režii ja parima meesnäitleja tiitlile.
(ÕL/EE)
Soovin osta eesti kunstnike töid (enne 1940.a), nt. Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Eerik Haamer, Oskar Kallis või Eduard Wiiralt. Kui soovite arutada võimalikku müüki, palun kirjutage:
Mart Sander esitas oma mono tükki ,,Juhuslik nimetaja“ paar aastat tagasi Tartu College’is.
laurihillar@gmail.com või Hillar Lauri, 9 Baker Ave., Toronto, ON M4V 2A9
Nr. 14
Lubab samas ka hinge tõmmata, mõtelda, enne järgmisse aas tasse astumist. Ei tea, kas aja lugu on Tartu College’i laenu tusraamatukogus olemas, aga mõnel mulgil siin on kahtlema ta kodusel riiulil ikka. Väärt ja huvitav lugemine.
hatav varasemast ajaloost aas tani 1918. Isegi masendavad okupatsiooniaja kirjeldused, fo tod ei suutnud lugemishimu pi durdada. Üksikuid viljandlasi ei jõuakski esile tuua, kes noil aastatel nii linna kui selle ela nike väärtusi, kaitsesid tege vusega ja mulkidele omase sihikindluse ja sirge seljaga. Laulupidudest spordipäevadeni, kuulsa veetorni ajalugu õppides – pea iga lehekülg lausa sunnib lõpuni jõudes seda pöörama, et teada saada, mis edasi sai. Sellest kogemusest õpitult sai teist köidet rohkem gur maanina rahulikult nauditud, mitte aplalt, teadmiste laien damise huvides, ridu alla neela
E-etteütluse võistlusele laekus 7529 teksti
tes. Ju määras lugeja lähenemist see, et sai juba 1989. aastal, see tähendab kaks aastat pärast ajavahemiku, millele raamat on pühendatud, algust ise seal esmakordselt käidud. Pulbitseb lootus vabaduse poole, taasi seisvumise saavutamisjärgsed katsumused ja hiljem ausad rõõmud, olulisemad sündmused on nii pildialbumis ära toodud, et on tunne, nagu oleks ise ko hal olnud. See kehtib muidugi paljus ka esimese köite kohta. Seletab teose menu. Otsus raamatut jagada aas tate kaupa, igale sajast mõne leheküljega, mitte peatükiga, nii suunates tähelepanu toimunule, on siinkirjutaja arust geniaalne.
Vabariigi esimese põhiseaduse vastu selsamal 1920. aastal, kui sündis Jaan Kross, pärastine Tartu ülikooli õigusteaduskonda immatrikuleeritu. Tavaliselt emakeelepäeva lä Ehkki Kross on üle ilma tun histel toimuv e-etteütlus lükati tud baroksete ajalooteemaliste sel aastal koroonaviiruse tõttu epopöadega, leidub vaevalt aprilli algusesse. Selleaastane maar jamaalast, kes poleks lu e-etteütluse võistlus, mis toi genud, kuidas asutakse teele mus juba 13. korda, viidi küll õhupallide ja dirižaablite Vikerraadios läbi 3. aprillil. ga, küll bi-, mono-, aero- ja Poole tunni jooksul jõudis hüd roplaanidega, et avastada toimetuseni 7529 ette ütlust, jalatäitki maad südame ja mõtte mis on e-etteütluse ajaloo tarvis. teine tulemus. Täiesti korrekt Paistab, et Kross kui eesti seid tekste saadeti 104. kirjanduse Eiffeli torn mõtles Kõige kiiremini ja korrektse ühtepuhku eestlaste vastuoks malt kirjutasid Vikerraadio ko sele ja vahest privilegeeritudki dulehel etteütluse Allan Kaldoja asendile ajalooraamatus. Ses (üldvõitja, täiskasvanute kate tap, sajand pärast kaht ajaloo gooria), Kristin Pintson (õpilaste lis-kultuurilist verstaposti, pida kategooria), Eduard Vanamölder gem miljonirahvana omaenda (muu emakeelega kategooria), seadusesõnaks lugeda eesti Brita Kaasik (filoloogide kate luulet! gooria) ja Riita-Ilona Märka Paralleelvõimalused: Eesti (välismaal elavate eestlaste ka Vabariigi / Eesti vabariigi; tegooria), parim nutiseadmega Asutav Kogu / asutav kogu; sel kirjutaja on Riina Tobias (võitis samal / selsamal; Tartu Ülikooli samas kategoorias ka 2017. ja / Tartu ülikooli; esimene / 1. / I 2018. a). põhiseadus; bi-, mono-, aero- ja Etteütluse meeskonda kuu hüdroplaanidega / ,,bi-, mono-, lunud Merilin Aruvee kommen aero- ja hüdroplaanidega“; teeris töid vaadates: ,,Peamiselt baroksete ajalooteemaliste / kirjutati valesti sõna ,,privi baroksete, ajalooteemaliste; legeeritudki“, selle asemel kir eesti kirjanduse / Eesti kirjan jutati ,,priviligeeritud“, kokku duse luulet / proosat on mõle kiputi kirjutama ,,otsa pidi“, mad õiged; eesti / Eesti; Sestap, mis oli vaja jätta lahku, sest sajand pärast kaht ajaloolis-kul sõnale ,,ots“ eelnes täiend tuurilist verstaposti, pidagem / ,,mõnda“. Hoolimata sellest, et Sestap – sajand pärast kaht pidasime teksti üsna keeruli ajaloolis-kultuurilist verstaposti seks, ei käinud see osalejatel – pidagem / Sestap sajand üle jõu. pärast kaht ajaloolis-kultuurilist 2020. aasta e-etteütluse kor verstaposti pidagem rektne kirjapilt: Viimase lause lõpus võib Mõnda otsa pidi kurioosselgi hüüumärgi asemel olla ka kombel võttis Asutav Kogu Eesti punkt. (ERR/EE)
Lõpetuseks. Ajal, kui mõni saab lõpuks virnast võtta kaua lugemist ootanud raamatuid, kuna välja ei pääse, linna raa matukogud kinni, siis üllatas, kuidas alateadvus suunas järg mist lugemist otsides käe esi teks Ferdinand Kooli ,,Onu po jad“ poole. Järgmiseks Arnold Sepa haruldasele mälestuste teosele, kohaliku murrakuga väga maitsekalt vürtsitatud ,,Mu meelen…“ Mõlemad kirjame hed olid mulgid, esimene oli ajalehe Sakala sõjaaegne pea toimetaja, teine enne okupat siooni seal toimetuses, spordi eest vastutav ja kirjutas vesteid Jaan Malga nime all. Siis juba nimme Ants Heina huvitav ,,Viljandimaa mõisad“. Ütelge veel, et need legendid, mis juba aastasadu linnuse aegadest tänaseni Viljandi ümber keerle vad, ei vasta tõele. Nõiuti luge jat, Viljandi kummitab praegugi – aga positiivselt. TÕNU NAELAPEA
Lahkus kantrilegend John Prine Nashville’is, Tennessees suri 7. aprillil koroonaviiruse tüsis tustesse legendaarne USA laulja-laululooja John Prine (73), kelle fännide seas olid nii Johnny Cash, Bob Dylan kui ka Bruce Springsteen. Lihtsate inimeste elust kirju tanud Prine’i lauludest on üks enim tuntud ,,Angel from Montgomery“ Bonnie Raitti esituses. The Guardian märgib järele hüüdes andekale jutuvestjale Prine’ile, et teiste artistide seas (Bette Midler, Loretta Lynn) salvestas tema loomingut kant rihiid Johnny Cash. Prine’i mõ jukusest annab tõendust asjaolu, et tribuutplaadil ,,Broken Hearts and Dirty Windows“ tegid k aasa Lambchop, My Morning Jacket ja Bon Iver ning temaga tegid koostööd noorema põlvkonna kantritähed Miranda Lambert, Alison Krauss, Brandi Carlile ja Kacey Musgraves. Prine’i on nomineeritud kor duvalt Grammy auhindadele ning ta pälvis kaks kuldgram mofoni (1991 ja 2005) ning elutöö-Grammy 2020.
