1 minute read
Saaremaalt Siberimaale
EERIK PURJE
Mees, kellest alljärgnevalt juttu tuleb, on korda saatnud omapärase süüteo. Teda pole aga võimalik selle eest vastutusele võtta, sest seaduses pole vastavat paragrahvi.
Advertisement
Kõige hullem on kogu asja juures see, et ma teda tegelikult karistada ei tahagi. Kuid et ta mu siseilma nii armutult segamini lõi, seda on raske andestada.
Toivo Pruul oli seitse aastat vana, kui ta 1949. aasta suurküüditamise ohvriks langes. Ühel varasel märtsihommikul sõitis nende maja ette Saaremaal Pidula külas veoauto, kust väljus ohvitser paari sõduriga ja teatas emale, et nende pere on määratud ümberasumisele. Pakkimiseks anti aega kaks kümmend minutit. Toivo oli pere neljast lapsest noorim. Vend oli temast kaks aastat, kaksikud õed viis aastat vanemad. Naine löödi oma väheste kompsude ja nelja lapsega autokasti, toimetati sadamasse, kust laev viis neid Paldiskisse, sealt edasi juba rongiga Suure Kodumaa mõõtmatuisse avarustesse.
(Full story available via link below)