12
EESTI ELU reedel, 16. aprillil 2021 — Friday, April 16, 2021
Saaremaalt Siberimaale Mees, kellest alljärgnevalt juttu tuleb, on korda saatnud omapärase süüteo. Teda pole aga võimalik selle eest vastu tusele võtta, sest seaduses pole vastavat paragrahvi. Kõige hullem on kogu asja juures see, et ma teda tegelikult karistada ei tahagi. Kuid et ta mu siseilma nii armutult segamini lõi, seda on raske andestada. Toivo Pruul oli seitse aastat vana, kui ta 1949. aasta suurküüditamise ohvriks langes. Ühel varasel märtsihommikul sõitis nende maja ette Saare maal Pidula külas veoauto, kust väljus ohvitser paari sõduriga ja teatas emale, et nende pere on määratud ümberasumisele. Pak kimiseks anti aega kaks küm mend minutit. Toivo oli pere neljast lapsest noorim. Vend oli temast kaks aastat, kaksikud õed viis aastat vanemad. Naine löödi oma väheste kompsude ja nelja lapsega autokasti, toimetati sadamasse, kust laev viis neid Paldiskisse, sealt edasi juba rongiga Suure Kodumaa mõõtmatuisse avarustesse. Toivo isa oli elukutselt tuu ker, ema kooliõpetaja. Neil oli Pidulas oma ilus maja, kartulipõld ja lapike metsa, elasid seal rahulikku elu, millesse esimesed mõrad lõi 1940. aastal kehtestatud nõukogude võim. Isa läks selle võimuga vastuollu. Temast sai metsavend, tabati ja saadeti Siberisse. Ülejäänud pere ei teadnud temast midagi, kui nad rahvavaenlastena samale teekonnale asusid. Aastaid hiljem said nad ametliku teate, et isa on vangistuses surnud. Veel hiljem saabunud ebaametliku teate kohaselt polnud ta lihtsalt surnud, vaid hukatud. Nüüd on eluaastatelt kaheksakümnele lähenev Toivo Torontos oma tütrel külas. Eestis pole tal enam rohkem omakseid kui vanem vend. Mõlemad õed on lahkunud, nüüdseks ka ta abikaasa, kellega üle viiekümne aasta jagatud kõike, mis elul pakkuda, nii risti kui ka rõõmu. Istume pargipingil, naudime kevadpäikest, võtame maskid eest ja vestleme. Kõige ängistavamad mälestused on Toivol minekust. Juba laevasõit oli kardetav, sest Balti meri oli miine täis. Laintel hulpivaid miine oli võimalik silmata, tubli kapten loovis laeva nende vahelt läbi ja toimetas oma inimlaadungi tervelt Pal diski sadamasse. Sealt edasi umbes nädalane loksumine täiskiilutud loomavagunis põhkudel, tualettruumi asendamas auk vagunipõrandas. Ainsad helgemad rõõmukiired olid peatused jaamades, kus jagati hernesuppi. Toivo kinnitab kelmivõitu naeratusega silmanurkades, et see on tänaseni üks ta lemmiktoite. Novosibirski oblast saabunud rahvavaenlasi fanfaaridega vastu ei võtnud. Pidulike tervitus kõnede asemel hakkas kohale voorima veoautosid, kust väljusid ümbruskonna elanikud, kes vajasid abistavaid töökäsi. Valisid saabujate hulgast sobi vaid, nelja lapsega ema vastu ei
tundnud keegi huvi. Jäid vii maseks, kuni kolhoosnik nimega Ivanov neile halastas. Või kirus end vaikselt, et jäi hiljaks ja pidi alaväärtusliku kaubaga leppima. Igatahes laeti pere taas autokasti ja pärast nelja-viietunnist logistamist olid väljasaadetud oma uues elukohas, taas põrandal põhkudel. Paari päeva pärast ilmus kohale kolhoosi brigadir, kes määras ema põllutööle, üks õdedest hakkas hoolitsema kanade eest. Just siin ongi see punkt, kus usutleja mõttemaailmas avaneb uus aken, millest välja piiludes avaneb seninägematu pilt koos piinlikkustundega, et pole varem osanud selle vinkli alt vaadata. Elu argiste väljakutsetega rinnutsi koos olles ununevad mõned lihtsad põhitõed. Näiteks see, et igal inimesel on ainult üks lapsepõli ja et selles on alati midagi ilusat. Ja et ka kõige karmimates tingimustes omandatud lapsepõlvemälestustel on hindamatu väärtus. Et seda tajuda, selleks peab su ellu saade tama mõni Toivo. Minu värske tuttav tegi varsti avastuse, et õe hoolitsuse all olevad kanad on kuldaväärt linnud. Külapoes anti talle kolme muna eest 200 grammi präänikuid. Toivo silmanurgad löövad uuesti sädelema – teine lemmiktoit, mis tänaseni maitseb. Kohalikud suhtusid uustulnu kaisse sõbralikult ja heatahtlikult, lihtne vene inimene neis kardetavaid fašiste ei näinud. Sügiseks oli poisil juba vene keel nii hästi käes, et kooli minnes hätta ei jäänud. Eesti keel jäi oma pere suhtlus kee leks, teisi eestlasi ümbruskonnas ei leidunud. Toivo ütleb, et tundis end kõige paremini jahil käies. Hobusesabast tõmmatud jõhvi dest tehti püünis, kuhu võis sisse sattuda metskana või jänes. Ka mõrrad meisterdasid nad vennaga kahekesi ja püüd sid kalarikkaist järvedest toidu lisa. Talveks tegid isegi lauda dest rohmakad suusad, et lumel püsida. Metsad olid täis ulu keid, seeni ja marju, eriti jõhvikaid. Hundid sörkisid küla vahel kartmatult ringi ega tülitanud inimesi. Siberi karm loodus oli ilus. Oodi Siberis veedetud lapsepõlvele Toivo siiski ei laula. Ta meenutab tänuga ema taiplikkust võtta kaasa õmb lusmasin, mille abil valmistas kehakatet nii oma perele kui ka võõrastele, sellest tuli väärtuslik lisateenistus. Pole võimatu, et just selle masina tõttu elasime kõik need aastad üle, mõtiskleb Toivo. Et nende väljasaadetu staatusel siiski silm peal hoiti, selgus tühisest pisiseigast. Koolis tehti vaheajal lumesõda ja Toivo visatud pall juhtus tabama akent. Juhataja tuli välja, haaras Toivol kraest ja ähvardas: ,,Kui sa veel korra midagi sellist teed, siis saadan teid kõiki veel palju kaugemale!“ Kohalik algkool oli ainult neljaklassiline. Hiljem tuli Toivol minna teise kooli, mis paiknes kaksteist kilomeetrit ee-
mal. Sinna viidi autoga kord nädalas, kott kartulite ja muu kasina toiduvaruga kaasas. Eluase tuli leida õpilasel endal. See polnud just kerge. Toivol läks õnneks kohata grusiini, kes külakakluses pussitamise eest välja saadetud. See võttis eesti poisi rõõmuga vastu kui saatuskaaslase. Grusiin pidas sigu ja igakord, kui notsu veristati, ilmus tubli lihakäntsakas ka Toivo toidulauale. Nii möödus kaheksa aastat, siis lubas Hruštšovi ,,sula“ Pruulide perel koos paljude teistega Eestisse tagasi pöörduda. Eestist oli Toivo jaoks kuju nenud mingi abstraktne mõiste. Mälestused olid kustunud või tuhmunud, kuid unes oli ta seda maad näinud korduvalt. Kusagil kaugel-kaugel terendus mingi piir ja selle piiri taga paiknes ebamäärane Eesti, alateadvuse loodud Eesti. Kummaline, kuid tagasisõidust ei mäleta Toivo peaaegu midagi. Küll aga päralejõudmi sest. Kodumaja oli alles, kuid sinna elama ei lastud, sellest oli saanud kolhoosikontor. Toivo onul oli Kuressaares maja, selles leidis pere ulualust. Vastuvõtt kodumaal ei olnud nii lahke kui Siberis. Kojunaasnuil oli plekk küljes, neisse suhtuti umbusu ja hirmusegase ettevaatusega. Toivol oli kindel soov ja tahtmine edasi õppida, kuid takistuseks tuli eesti kirjakeel, millega ta polnud üldse tutvust teinud. Praktilistel kaalutlustel omandas ta keskhariduse venekeelses koolis, mille lõpetas kiitusega. Siis tuli kohustuslik sõjaväeteenistus ja oli ka aeg hakata tõsisemalt mõtlema tulevikule. Koos sõbraga, kes läbinud samalaadse teekonna, tekkis mõte astuda sõjakooli. Läksidki mõlemad Riiga lennukooli. Toivole kui kiitusega lõpetanule anti võimalus valida, millises välisriigis ta tööle asub. Toivo valis Poola, määrati heli kopterite polku, kus teenis välja kaptenipagunid. Ohvitseri suu reks eeliseks oli poolteist kuud puhkust aastas ja prii rongisõit. Kuna ta kooliajal oli ka jõudnud abielluda, kasutas ta neid puhkusi, sõites abikaasaga Krimmi ja teistesse suvitusrajoonidesse. Nende puhkusreisidega kassee ris ta nõukogude võimult sisse hüvituse oma karmide lapse põlveaastate eest. Sõjaväeteenistusse ei jäänud Toivo siiski kuigi kauaks. Mõne aasta möödudes läks ta erru ja asus elama kodumaale. Nüüd istume Kanadas kõrvuti pargipingil ja tajume, et maailmas pole halba ilma heata. Oma Siberis veedetud aastaid ta ei kahetse, pigem meenutab kui üht elukooli õpetlikku faasi. Tunnen südames vaikset kergendust, et mul polnud võima lust kohata ja usutleda ta kadunud ema. Tema kannatused ja hingepiinad jäid ta enda kanda.
Nr. 15
Toivo Pruul.
NOORTE NURK
Maitseb või ei maitse Maitse üle ei vaielda. Toronto eesti algkooli õpilased ei vaiel nudki, vaid andsid edasi oma maitse eelistusi. Õpetaja Heli Vanaselja klass avaldas oma lemmiktoite. Julia teadis, et maitsvaks eesti toiduks on rosolje. Avani teatas, et kringel on tema lemmik. Lastele maitsesid ka verivorstid, piparkoogid ja eriti pirukad. Õpetaja tutvustas veel teisigi eesti toite nagu leib, hapukurk, seened. Ekraanifotol olid ka Eesti tooted: kohuke, Kalevi šokolaad, mannavaht, kali, kohupiimakook. Lapsed nimetasid, milliseid eesti toiduaineid nad teavad. Laste järgmiseks ülesandeks oli kirjutada oma meelistoitu dest. Oskaril oli heaks maitseks Muhu leib ja kommid. Olinile maitses kook, Oliverile pirukad. Petra armastas pitsat süüa. Markuse lemmikud olid kook, jäätis, kuivatatud mango, popkorn. Viimatinimetatul snäkil on veel mitu nime: plaksumais ehk paukmais ehk paismais. Peaks uurima, milline eesti sõna lastele meeldib siin Kanadas. Kui on jah, siis on ka ei võimalus. Lastele ei maitse sugugi.., milline toit? Ka sellel toiduainel on kaks eestikeelset nime. Ehk loed eda-
si ja saadki teada, millest on jutt. Eesti keele tunnis mängiti ekraanil olemist nii kaugel kui kõige lähemal olles. Kui toit maitses, astuti samm edasi, kui mitte, astuti samm tagasi. Oli ka mäng, kus sai ekraani eest kaduda, kui vastuseks oli ei. Kas olete kodus? Kas olete 16aastased? Kas teil on kass? Kas teil on kodus kaelkirjak? Kas teil on vannituba kodus? Kas teile maitsevad pannkoogid? See vastus kõlas kõikidelt – jah! Ei hoia enam vastus tagasi. Heli klassile ei maitse, ei meeldi brüsseli kapsas ehk rooskapsas. See on mineraalainete- ja vitamiiniderikas varajane sort, mis aitab paljude haiguste puhul, nagu veresoonte lupjumine, ainevahetushäired, pahaloomu lised kasvajad jt. Inglise rahvalaul, mis tõlgiti 1950ndatel eesti keelde, annab hea retsepti. Millest on tehtud väikesed tüdrukud? Suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Millest küll tehtud on väikesed poisid? Tiigrist ja konnast ja kutsikahännast... Eesti rokibänd ,,Terminaator“ (esines ka 2018. a. Seedriorul Kanadas) laulab omas versioonis, et väikesed tüdrukud tehtud on ikka unelmatest. Sel teisipäevaõhtul olid 7-10 a. koolilapsed peekoni-, pitsa-, kummikommidele maiad. Maitsed pani kirja kooliblo gija EDA OJA LÜ H I DALT K ANADAST
EERIK PURJE
Loe Eesti Elu internetis —
www.eestielu.ca
Foto: Angelique Ferry
Heli Vanaselja
ST. JOHN’S. Eelmisel nädalal vannutati ametisse Newfound landi ja Labradori Liberaalide Partei peaminister Andrew Furey – ortopeediline kirurg, kes astus poliitikasse eelmisel aastal. Provintsivalimised toimusid märtsi lõpus, kus liberaalid saavutasid taas võidu. (Lüh. CTVNews)
