Volli veste: Õrritaja

Jah, mina olen selline juba lapsepõlvest saadik. Kogemustega abielumehena on mul mõistust küllalt, et temakese seisukohti austan ja ei torgi. Jätan ta tavaliselt rahule. Saan jubagi kogemata öeldu tõttu kurja pilgu osaliseks, on’s seda tarvis, et meelega öelduga hullemat saada. No tänks.

Aga kevadeti eriti olen ma mujal paras nokkija. Sobivalt peamiselt mitte inimesi narritades, vaid hoopis linde. Vaat, olen vist sellest kunagi varem kirjutanud, ei mäleta, vana pää, aga vanalell õpetas mulle linnukeeli. Õigemini, kuidas nende laulu järele teha. Kuna muusika on osa minu kevadest. Vanal gramofonil mängin ikke Claude Debussy „Printemps: Suite Symphonique’i“, vahel ka Vivaldi Kevadet, isegi kui see on kahjuks ära leierdatult tuttav. Aga linnulaul on siiski see, mis aasta-aega ühele nässile määrab.

Meil on igal kevadel kardinal, mitte katelokiliiklane vaid ilus punane lind, aias kaasat otsimas. Mõned linnud on nigu minagi – eluks ajaks on isane emase kamandada. Teised on aga kasanoovad, kevadeti jälle uut otsides. Kui juba looduse reegel, nautigu sulelised seda võimalust. Ma’p tia kaua kardinalid elavad, vaevalt et ma kõik need aastakümned siin olen üht ja sama tsirku kiusanud. Kuid teen tema armuhüüule vastates oma arust päris kenasti vastu. Kohe kahekõne, vahel on nii, et lendab lähemalegi. Vahest see väljendus läti keeles putna galva või linnuaju, noh pea ikke, peab paika. Kuid see on halvustav, peaks viisakam olema.

Oravaid oskan puu otsa ronima panna, keelt vastu põske naksutades, nende häiresignaali edukalt järele tehes. No küll vudivad hirmus need karvased rotid. Kuid mis ainult neist lindudest ja loomadest. Oskan otut matkides ka inimesi viisakalt õrritada. Ebaviisakalt ei tohi, keerab teine veel su kulmu rulli. Kuid õige, ei saakski, praegu tuleb ju vakamaa kauguses olla teisest surelikust.

Mina teen seda nii, et pärin rumalasti, kas aiatööd tehtud, kas abikaasa on rahul. Kui jaatav vastus, kutsun kohe enese poole kõplama, umbrohtu kitkuma, sügislehti riisuma. Vaadatakse üllatanult otsa. Naabrid on ammu mu tempudega harjunud, kuid kui võhivõõrast nii kõnetad, ei tea too, mida teha. See, muideks, on nipp, mida samuti vanalellelt õpitud. Võroliku huumoriga meeldis tal suveti linlasi narrida harimata maamatsi mängides, kuigi ta oli targemaid mehi, keda ma iial olen tundnud. Maarahvatarkus põle ainus intelligentsi määraja.

Temakesele seletan sellist tegevust nii, et see pole ju pahatahtlik. Aga olen tolle vale kromosoomiga sündinud, ei saa teisiti. See on nigu osa kuulumisest vanameeste kilda, et lõõpida, aasida ja õrritada. Eks ju? Naer on terviseks.

VABARNA VOLLI