KANADA PÄEVIKUST: Pühapäeva polegi

Mõni ei tahaks tagasi mineviku Ontariot. Sellist, kui pühapäeval ei saanud üheski poes käia. Viinapoes teadagi mitte. Seal pidi argipäeviti sabas seisma, sedeli täitma, ootama kuni tagatoast otsiti pudel, leiti, letile toodi.

Kirikus käidi palju tihemini kui praegu. Siis koju või ilusa ilmaga perega autosõidule maale. Juuksuris käisid ontlikud onklid igal laupäeval. Samad härrad, kes kaabut kergitasid daamidele kõnniteel neist möödudes. Viisakus ja puritaanlus valitses. Näiliselt. Need, kes suutsid televiisorit osta, tegid seda teadmises, et öösiti ei olnud midagi eetris. Pühapäev oli puhkepäev, olgugi et ehk mõnele igav.

Tänapäeva Ontario, eriti Toronto, on aga koht, kus pühapäeva enam ei olegi. Koduses isolatsioonis olles oleks sellist päeva vaja. Kas või pühakotta minekuks. Saab ainult virtuaalselt, mis pole sama. Olgu, provintsi alkoholimonopol on avatud, piiratud tundidega, aga nagu minevikus, seistakse seal järjekorras, mida nugissilmad valvavad, et oleks õiged vahemaad inimestel. Teler undab soovil 24 tundi, seitse päeva nädalas. On olemas selline riistapuu nagu arvuti, mis mitte ainult töötunde neelab, aga jõude omi. Ainus sarnasus möödanikuga on selles, et ei saa juuksuri tähelepanu osaks, kuna parduriamet on ohtlik – võib viiruseid jagada ning ka saada.

Kõige sellega aga arvestades, eriolukorraga, millesse inimkond on asetatud, jääb tunne, et pühapäeva võiksime normaalsuse (kuidas iganes seda defineerida) taastumisel kalendrist kustutada. Puhkepäev pole ta kaua olnud, hetkel eriti neile lastevanematele, kelle võsud on veel koolieas. Neil, kes koolieelikuid peavad kasvatama, kantseldama, harima, on ehk praegu kõige raskem. Isegi lapsehoidjatele ei saa loota, rääkimata vanavanematest, et perekohustustest natukeseks pääseda. Neil, kes juba pensionipõlves või lapsed suured, on võimalus vähemalt kõnetraadiga välismaailmaga suhelda, rakendada ka tänase kõrgtehnoloogia ühendusvõimalusi.

Kas inimkond on unustanud pühapäeva jälgimise tähtsuse? Seda taastades ehk me enam ei ela sellist elu, mis andestage väga, ei lubanud ei poliitikutel ega rahvusvahelistel organisatsioonidel piisavalt aega pühendada pandeemia ennetamiseks või selle algfaasides reageerima. Võtame hetkeks judaismi seisukohta. Nende sabat on hingamisepäev. Või kui soovite, hingevõtmiseks, pausi pidamiseks mõeldud ajavahemik. Sabatit märgitakse, pühitsetakse sügavusklike, ortodoksjuutide poolt reede õhtust laupäeva õhtuni. Kehtis, viimastele tänapäevalgi, täielik töökeeld. Piibel kinnitab seda. Vanas Testamendis. Teises Moosese Raamatus (20, 8-11) on kirjas, et sabatil loodi maailm. Nagu kristlased teavad, järgmisel päeval, st meie pühapäeval Jumal puhkas kõigist töödest. Kristus pidas sabatit jumalateenistuse päevaks, nii kuulutades sattudes vastuollu toonaste seaduseandjatega (Luuka 6.1-11). Seda, kuna ta ravis siis haigeid. Ju Jumala poega oleks tänagi maapeale imesid tegema vaja.

Rahvakalendris oli püha päeval teistsugune roll. Marjaõnne pidi siis olema, ka olevat see päev parim kariloomade ostmiseks. Huvitavalt aga oli keeld, just nagu vanas Ontarios, pühapäeval küüsi või juukseid lõigata. Ju selle tõttu, et keegi teine pidi seda tegema, vähemalt juustega, astudes nii judaismiga sammu. Veel usuti, et pühapäevane unenägu läheb ruttu täide. Seda Anno Domini 2020 küll ei tahaks, vahel on need košmaarsed, isegi argipäevaõhtuil, kui enne uinumist on teleuudiseid vaadatud. Teadagi, sellel ekraanil valitseb vaid kasvav hirm ja teadmatus, mis alateadvusse tahes-tahtmata jõuab. Ja vihmastel jürikuu päevadel võib tõepoolest esivanematega nõustuda, et pühapäevane vihm kestab, sajab edasi kogu nädala! Palju neist erinevatest ajaloo rõhutustest on aprioorsed, ei oska keegi kinnitada. Kuid kogemusest sõltumatult, mida see ladinakeelne filosoofiline mõiste tähendab, võib isegi uskumatu Toomas julgelt jälgida selliseid tarkusi, isegi kui need ranged manitsused, õpetused ei ole. Nagu Piiblis.

Ajaloolase Lauri Vahtre kandidaaditöö, mis käsitleb eesti rahvakalendrit ja eesti rahvapärast ajaarvamist, ilmus 1991. aastal kaante vahel kui „Eestlaste aeg“. Vahtre juhib tähelepanu sellele, et nädalapäevadest märgilisemad on neljapäev, laupäev ja pühapäev. Seitsmepäevane nädal olevat isegi laenuline nähtus, enne oli viiepäevane ajaarvamissüsteem, mil lähtuti päikese teekonnast. Mõtelge ise. Meil on koiduaeg, kukelauluaeg, keskhommik, ennelõuna jne. See on ka sobiv, kuna astroloogias on pühapäev Päikese päev.

Mall Hiiemäe „Pühad ja argised ajad rahvakalendris“ (2010) keskendub viiepäevasele nädalale. Pühapäev on püha, aga rahvakalendris on alati samal kuupäeval, vaatamata kas see langeb reedele või neljapäevale. Hiiemäe ei pühendagi mingit erakordset tähelepanu nädala esimesele päevale (või viimasele, olenevalt kultuurist). See on kirikukalendri teene, et pühapäev on jumalasõnumi saamiseks. Meenutaks, et isegi kurjad parunid ei tahtnud talurahvale pühapäeva puhkuseks anda, kuni kirikuõpetajad seda asusid nõudma.

Ristiusk, mõõgaga toodud, on teinud nii head ja halba. Pühapäeval on kahtlemata oma roll, kasvõi nö patareide laadimiseks, mõtlemiseks, mitte ainult kirikus käimiseks. Praegusel keerulisel ajal tuleks küll „aega maha võtta“ kord nädalas. Valige ise selleks päev, kui soovite, kuna see on nii hingele kui kehale vajalik, eriti neile, kes sundviskes on ebatervislikult nii töö kui olulise meelelahutuse tõttu ekraanide külge pea et liimitud.

TÕNU NAELAPEA