Pilk minevikku: Veel kord läänepoolne põgenemine

ANDRES RAUDSEPP

Praeguses sõjakeerises kajastuvad mõtteis päevad aasta 1945 kevadel, kui sõda Saksamaal veel möllas koos ägedate pommitamistega, aga ühe lapse nägemises oli siiski nagu lõppemas. See tekitas aga uue kartuse – mis nüüd saab?

Olin paar kuud varem kaheksa-aastaseks saanud, kui küsisin seda oma vanematelt. Nemad ütlesid, et ole rahulik. Olime maailmasõja viimastel kuudel kolinud Jenast, mis oli hakanud kujunema pommitamise ohvriks, ühte väiksesse külla, aga jäänud ikka idapoolse Saksamaa lõunaossa. Küla nimi oli Bergern, mis asus Bad Berka läheduses ja mitte kaugel Jenast ja Weimarist.

(Full story available via link below)

Sõjapõgenike laagris nimega Bloherfelde Loode-Saksamaal, Oldenburgis, kus kujunesid mitmed hilisemad pagulasühiskonna nähted, väga hoogsalt just skautlus. Pildil hundipoegade salk, kus näeme kümne-aastast artikli autorit teises reas paremal. Vasakul salga vanem Jaak Jürison, kes hiljuti kirjutas raamatu ,,Viimane rong Eestist“, mis käsitles põgenemisi ja sõjapõgenike elu.

Arhiivfoto aastast 1947