4
EESTI ELU reedel, 13. mail 2022 — Friday, May 13, 2022
Nr. 19
Interpretation Diefenbunker – Kanada ungari kunstnike näitus Ottawas Ülle Baum Aastaid tagasi, kui kunstnik Andrea Blanari isa otsustas Montreali lähedal Laurentiani piirkonnas oma perele kodu ehitada, siis otsis ta sel leks kannatlikult erilist kivist paika, kus tänu maa-alusele allikale oleks majas alati vesi olemas. Ta oli veendunud, et elukoht peab olema ka var jend hädaolukorras... Nüüd, laupäeval, 7. mail avas Kanada-Ungari kunstnikeühenduse president Andrea Blanar näituse Diefenbunkeris – Kana da Külma Sõja Muuseumis. Sel Ottawa kesklinnast 37 kilomeetri kaugusel Carpis asuval 60
aastat tagasi konstrueeritud neljakorruselisel maa-alusel uni kaalsel ehitisel oli tuumasõja varjendi funktsioon ja see on praegu üks ainulaadne muuseum maailmas. Hoone ehitamise salajasele otsusele kirjutas omal ajal külma sõja tingimustes 1959. a. alla Kanada peaminister John Diefenbaker. ,,Interpretation Diefenbun ker“ näituse korraldamise idee sai alguse 2017. a. Ottawas, kui toimus Ungari suursaatkonna poolt korraldatud Kanada 150. aastapäevale pühendatud suurejooneline näitus, millest ka paljud Vahtralehemaa ungari pärit oluga kunstnikud osa võtsid. COVID-19 pandeemia tingi-
Sel aastal 60. aastapäeva tähistavas Diefenbunkeri Kanada Külma Sõja Muuseumis on avatud kuni 28 maini 28 Kanada-Ungari kunstnikeühendusse kuuluva kunstniku näitus ,,INTERPRETATION DIE FENBUNKER“. Näitus oli korraldatud koostöös Diefenbunker Muuseumi, Ungari suursaatkonna, Magor Foundation’i ja paljude teiste annetuste ning sponsorite toetusel. Foto: ©Ülle Baum
Pilk minevikku
Veel kord läänepoolne põgenemine Andres Raudsepp Praeguses sõjakeerises kajas tuvad mõtteis päevad aasta 1945 kevadel, kui sõda Saksamaal veel möllas koos ägedate pommitamistega, aga ühe lapse nägemises oli siiski nagu lõppemas. See tekitas aga uue kartuse – mis nüüd saab? Olin paar kuud varem kaheksa-aastaseks saanud, kui küsisin seda oma vanematelt. Nemad ütlesid, et ole rahulik. Olime maailmasõja viimastel kuudel kolinud Jenast, mis oli hakanud kujunema pommitamise ohv riks, ühte väiksesse külla, aga jäänud ikka idapoolse Saksamaa lõunaossa. Küla nimi oli Bergern, mis asus Bad Berka läheduses ja mitte kaugel Jenast ja Weimarist. Sain hiljem aru, miks vanemad nii rahulikud olid. Nad ilmselt teadsid, et meie piirkonda vallutama ei olnud tulemas venelased, kelle eest me just olime põgenenud, vaid hoopis ameeriklased. Ja nii juhtuski. Sellega seoses toimus midagi omapärast. Sain aru, vähemalt nii minule jutustati, et ema ja isa olid ühel päeval just aedviljapoes käinud ja otsustanud teha
erinevatel tänavatel võidujooksu meie üüritud külakorterisse. Aga isa ei tulnud koju. Miks? Tuli välja, et temaga kohtu sid tee peal mitte ainult minu tädipoeg Jaak, vaid ka kohale ilmunud sõjasõidukid. Isa olevat käed püsti ajanud ja hüüdnud: ,,Good evening, sirs!“ Tuli välja, et isa, peale vene keele, oli Eestis õppinud ka inglise keelt. Saksa keelt ta niikunii oskas, nii et selle kaudu oli inglise keel temal ka kergem kätte saada. Kohe kasutasid ameerika sõdurid keeleoskajat ära ja haarasid teda oma tõlgiks. Saksa külarahvale anti käsk kõik relvad ja fotoaparaadid hunnikusse kanda ja siis läksid mõned sõdurid vastupanu jälgides edasi mäest alla tee äärde. Paistis, et vallavanem – või ,,burgermeister“ – nagu külarahvaski, oli seal valmis sõduritele alla andma. Sõda oli niikuinii lõppemas. Kestis vaid veel paar nädalat. Mõned soldatid jäid edasi külla. Nende käitumine oli alati sõbralik. Siis tuli hirmuäratav teade, mida sõdurid lahkelt meiega jagasid. Et nemad peavad varsti tagasi tõmbuma, kuna maa-ala
Interpretation Diefenbunker näituse avamisel võttis osa 7. mail 140 inimest. Vasakult: Diefenbunkeri Muuseumi juhataja Christine McGuire, Kanada-Ungari kunstnikeühenduse president ja näituse kuraator Andrea Blanar, Ungari suursaadik Kanadas Mária Vass-Salazar, Ungari suursaatkonna kultuuriatašee Miklós Anna Erzsébet ja näituse avatseremoonia moderaator Sean Campbell. Foto: ©Ülle Baum
mustes tuli aga näituse avamine edasi lükata, kuid see omakorda lisas uusi varjundeid kogu ettevõtmisele. Oma sõnavõtus Andrea Blanar toonitas: ,,This exhibition travels in time and through world events in a circu lar fashion & returns back to war, revolution, genocide, immi gration and the threat of nucle ar extermination... We thank the Cold War Museum for allowing us to tell our tales. Through this exhibition we have reconnected with the sacrifices of our par ents and through this exhibition we can again celebrate with some relief, the generosity of Canada who has provided us and generations of refugees a safe haven. THANK YOU, CANADA!“ Avakõnes ütles muuseumi direktor Christine McGuire: ,,This (Järgneb lk. 5)
saab venelastele edasi antud. No, pagana pihta, mis nüüd saab? Saime hiljem teada, et Lõuna -Saksa maa-alad anti venelastele, et luua USA ja Briti tsoonid Berliini linnas, mida venelased olid vallutanud. Aga meil oli häda käes. Kuidas venelaste eest uuesti edasi põgeneda? Kogunes meie külla väike eestlaste grupp, kuhu kuulus ka minu onu oma abikaasaga, kes, nagu meie, oli suutnud põgeneda kodumaalt eelneval sügisel. Tema siis Lõuna-Eestist, meie Tallinn-Nõmmelt. Ta oli vahepeal Saksamaal võtnud üle hoolitsemise minu vanaema eest, kes oli koos minu pere, tädi ja tädipojaga põgenenud Nõmmelt 22. septembril 1944. Vahva! Kõik sugulased koos. Leiti siis autojuht ja veoauto. Aga probleem! Autojuht kaebas, et polnud kütust. Olukord tekitas uue väikese seikluse, mis lõppes sellega, et ,,laenati“ ameerika mitte just eriti valvsatelt sõjaväelastelt mitu kannu bensiini ja seati end valmis ärasõiduks lääne poole. Järgnes omamoodi seiklus suvistel teedel. Istusime kõik – veoautotäis rahvast – vabas õhus ja peatusime ka vahepeal ühes Saksamaa läänepoolses keskuses, kus kohtusime meie moodi põgenejatega. Siinjuures tekib mu mälus tühimik. Ema tuletas minule hiljem meelde, et sõbrutsesin vahepeal ühe oma-
Ungaris sündinud ja nüüd Montrealis elava kunstniku Hermann Géza 2020 a. valminud töö ,,One Nuclear Bomb Can Ruin Your Whole Day“ haaras külastajate tähelepanu sõnadega plakatil ,,WAR IS OVER IF YOU WANT IT“ Foto: ©Ülle Baum
vanuse poisiga, kelle nimi oli ka Andres. See siis Andres Taul, kellega kohtusin hiljem aastal 1964 Inglismaal, Eesti Maja ,,pub“‘is Londonis. Saabusime Saksamaa põhja-lääne piirkonda, kus paiknes suurem linn nimega Oldenburg. Oldenburgis olid lahked lääne liitlased juba eestlastele – kui ka teistele rahvastele – pakku nud ulualust vanade saksa sõja väelaagri barakk-ehitistes. Neid
laagreid oli kolm, kusjuures meie veoki rahvas pääses kõige väiksemasse. Tuli välja, et seal olid ainult eestlased ja sellest kujunes kodumaata rahvale ajutine kodu neljaks aastaks. Sellises sõjapõgenike laagris loodi aktiivne kogukond, mis oli nagu muster tulevase Toronto eestlaskonna jaoks. Seda laagrielu, millest võiks ehk tulevikus kõnelda, mäletan hästi.
Sõjapõgenike laagris nimega Bloherfelde Loode-Saksamaal, Olden burgis, kus kujunesid mitmed hilisemad pagulasühiskonna näh ted, väga hoogsalt just skautlus. Pildil hundipoegade salk, kus näeme kümne-aastast artikli autorit teises reas paremal. Vasakul salga vanem Jaak Jürison, kes hiljuti kirjutas raamatu ,,Viimane rong Eestist“, mis käsitles põgenemisi ja sõjapõgenike elu. Arhiivfoto aastast 1947
