Koroona-ahelad Eestis lõdvenevad. Aga millal saab jälle kallistada?

On ju ammu teada, et kui midagi piiratakse või pole kättesaadav, siis tundub varem ka üsna tavaline asi või tegevus järsku erilise ja ihaldusväärsena. Inimesed tahavad ikka just seda, mida parasjagu ei saa. Nii on ka koroonapiirangute tingimustes küllalt neid, kes nutavad taga kaugetele maadele lendamist, suuri rahvaüritusi ja muid hetkel keelatud tegevusi.

Eestis on sellest nädalast hakatud rangeid piiranguid järk-järgult kaotama – tasapisi avatakse taas kaubanduskeskusi, muuseume, ujulaid, mänguväljakuid ja muid asutusi. Isegi võistlusi tohib alates 18. maist vabas õhus jälle korraldada, ainult publikut ei tohi seal vaatamas olla – koos personaliga vaid 100 inimest võistluse kohta. See on hea uudis jalgpalluritele ja teistele sportlastele. Spordifännid istuvad kindlasti hea meelega ka telekate ees.

Ka rahvast on linna peal jälle senisest rohkem näha. Justkui kõigil oleks järsku tekkinud meeletu vajadus minna tunglema mõnda ostukeskusesse või lihtsalt jalutada kuskil rahvarohke(ma)s paigas. Üksteisele ei juleta siiski veel väga lähedale minna ning paljud kannavad ka korralikult maske ja kindaid.

Mida aga toob endaga kaasa suvi? Valitsus otsustas, et juulist saab külastada teatreid ja kinosid – siseruumides võib olla korraga kuni 500 inimest. Aga ka juulis ja augustis ei tohi veel korraldada vabas õhus suurüritusi, kus oleks koos rohkem kui 1000 inimest. Samas öeldi ka, et see sõltub kõik sellest, kui palju inimesi veel nakatub ja kui ruttu koroonaoht möödub. Nii et ootame ja vaatame.

Suvisele välisreisile kindlasti veel minna ei saa, aga ka Eestis saab toredasti aega veeta. Eesti puhkekohad ja -asutused on asunud end aktiivselt reklaamima. Kodumaisele kliendile peaks praegu kõik olema väga soodne – arvukate välisturistide puudumisel lähevad ju hinnad alla ning ka kõhnema rahakotiga eestlane saab ehk nüüd endale lubada nädalakese mõnes Eestimaa spa-hotellis või puhkekülas. Kui ka autot pole, siis bussid ja rongid käivad ju endiselt.

Elu muutuks justkui vabamaks. Üks küsimus on aga, millal saab taas kord sõpradega kallistada. Virtuaalkalli pole ikka seesama. Praegu tundub koroonaeelseid filme ja fotosid vaadates imelik ja peaaegu kohatu seal mõnd kallistajatmusitajat märgata. Tühja need välisreisid ja massiüritused, palju olulisem oleks see, et sõpru - tuttavaid kohates ei peaks vahet hoidma, vaid võiks neid tervitada ühe eestipärase mehise karu-kalliga!

Tekst ja fotod LEA KREININ

Tallinna kesklinnas Estonia teatri taga kutsub poster rahvast endiselt kodus püsima.