KARLA KALENDRISABA: Aeg andis teised tagasi

Vata need siiru-viiruselised päevad on elu nii segamini löönd, et ei tea enam, millal millegi tegemiseks on õige aeg. Jusku alati oleks vale aeg iga asja jaoks.

Kaesin ükspäe aknast välja – lumeebemed lendasid õhus. Irm tuli peale, et kas tõeste juba jälle jõulud, alles nad olid. Võtsin tähtraamatu välja – no ei ole mingeid jõulusi, seekordne lumi kuulutab oopis emadepäeva. Säh sulle maikellukesi, tõmma kasukasiilud koomale ja täna taevataati, et sul katus pea kohal.

Nojah, katus on pea kohal küll, aga see isiklik katusekamber on puhta sassis ja tolmu täis. Mina olen arjund emadepäeva puhul oma sõpradele ikke mõnd sõbralikku sõna lausuma. See on nisuke päev, et kohe kutsub ea ja õrn olema, ülejäänd aasta võid toriseda ja joriseda nii et aitab. Seekord jäi ütlemata. Aga kui teeks tagastjärgi? Kesse vana inimesele pahaks paneb, et ivake ilinesid. Kark jäi kivi vai kännu taha kinni, komistasid ja kukkusid käpuli. Kui ülesse tõusid, olid ülessetõusmise pühad ammu möödas ja emadepäev kah. Ei, parem ilja kui ültse mitte.

No mida ma siis selle päeva kohta pajatan? Kontrollisin koidulaulikuga, selle postipapa tütrega. Tema on ema südame kohta nii armsa laulukese kirja pand, et viimane värss kohe kisub silmad koos ninaga vesiseks. Aga nüid vanast peast akkad iga sõna kallal järama ja urgitsema, et mispärast need asjad just sedasi on. Ei loe, et kuulsa inimese suust ja sulest. Tead küll, et aeg on alastamata ja muutkui võtab, aga tagasiandmisega on kitsim kui mustlane. Kõik andis tagasi, aga ema südant, näe, ei anna.

Mõtlesin ja mõtlesin ja siis lõpuks ütlesin iseendale, et oled, Karlakene, ikke opakas vanamees küll. Kõige lihtsamat asja sa enam ei taipa. Kuda saab aeg ema südant tagasi anda, kui ta pole sult seda kunagi ära võtt. Aeg võib su ema enneaegu auda saata; võib ta jätta koju silmi vesistama, kui sina sõtta lähed; võib sokutada sinu ja ema vahele seitse merd, aga ema süda jääb sinu juurde, oiab ja kaitseb sind. Vahel noomib ja manitseb kah, aga maha ei jäta.

See äkiline teadasaamine lõi mu meele nii ärdaks, et upitasin end püsti, komberdasin Kata manu ja panin talle kaks kätt ümbre kaela. Ise pidasin inge, et näis, kuda ta reageerib. Kas teate, mis ta tegi? Naeratas mulle vasta, mitte ainult suunurkadega, vaid kohe silmadega kah. Imelik akkas, ilm läks kudagi valgemaks ja jusku soemaks kah. Ea oli olla ja natuke äbi. Ei tuld pähegi, et tal ju kah ema süda.

KARGU KARLA