MÕTE PÜHAPÄEVAKS

EELK Vancouveri Peetri koguduse õpetaja

ALGUR KAERMA

Iiobi 37: 21–24

Kui osaleme või kuuleme pealt arutelu, kuvatakse meie mõtetes natukene teavet. Kas kõik info on Jumalalt? Või panevad meid liikuma mineviku varjud? Küllap mõlemad. Kujutle, et oled avatud väljal, seisad ning kuuled pealt viie isiku arutelu, milles esitatakse poolt ja vastu argumente.

Iiobi raamatu lõppmäng (peatükid 32–42) buuslase Eliihu manitsuskõne näol (ptk. 32–37), asetab meie ette tõsise keerdküsimuse: „Ta (loe:Eliihu) viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu, sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad oleksid saanud Iiobi süüdi mõista“ (32:3). Nüüd, kus Eliihu on mõttevahetuses keskpunkti astunud, hakkab liginema tuulispea. Eemalt on kuulda müristamist ja välgu sähvatamist, mis lõunaosas muutub hirmutavaks: „Lõunakambrist tuleb tuulispea ja põhjatuulega külm“ (37:9).

Osaliselt hoiad vestlusel silma peal, samal ajal kui teise silma ja kõrvaga kuulatled lähenevat tormi. Oled just silmanud sähvatamas välgunoolt ja hakanud loendama sekundeid, mis jäävad üle taeva rulluva kõmina alguseni. Miks sa seda teed? Kas tõesti, enne kui peaksid varjupaika kiirustama, proovid hinnata ähvardava ohu kaugust?! Oodata on välku ja mürinat. Ära ole väljas, kus välk võib sind tabada!

Läinud kord Luther ülikoolist jalgsi kodu poole. Tee oli pikk ja ühtäkki jäi ta ränga äikesetormi kätte. Luther pöördus endale tuttava pühaku, kaevurite kaitsja Anna poole ning hüüdis: „Kui sa mind sellest tormist eluga päästad, lähen kloostrisse!“ Luther pääses. Ja pidas oma sõna.

Eliihu ootab siin oma aega. Ta on väga kriitiline Iiobi kolme sõbra suutmatuses Iiobit süüdi mõista. Nad olid temast vanemad, seepärast oli Eliihu kannatlik kuniks semud olid oma etteasted ära teinud. Nüüd kohandab Eliihu oma sõnu nii, et tema kõne esitleks Suure Looja loomulikke tingimusi. Äike ja välk, mis tavaliselt käivad koos, on otstarbekohased tunnused kõigeväelise Jumala hiilgusest ja majesteetlikkusest, kosmilisest hõlmavusest ja täiuslikkusest.

Mõistuse jaoks jõuavad

Jumala Sõna juhised inimese kõrvade kaudu; Jumala tegude tõendust näeme silmadega; aga kuna need tavalised vaatamisväärsused ja helid ei mõjuta inimest piisavalt, on Jumalal hea meel vahest hämmastada inimesehinge välguga, mida silmadega näeb ning äikesega, mida kõrvadega kuuleb.

Kui on kirjutatud, et inimese süda on vangis seaduse, patu ja surma käes ja – ja viimselt „ […] jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:13) –, et inimlaps usust õigeksmõistmise õpetuslauset: „Mina usun Jumalasse Isasse . . . Jeesusesse Kristusesse . . ja Pühasse Vaimusse“ üldse ligi ei lase, on ometigi õige, et see Kolmainsus on kõik rõõm, kõik lohutus ja kõik rahu ja täiuste täius tõepoolest tuleb Jumalast ja on Jumal ise. Luther on öelnud, et Püha Vaim on nimelt julge vaim, sest „[…] ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus“ (Väike Katekismus). See on tõesti tõsi!