Mahtrast Minneapoliseni

Vabaduse ja puutumatuse, õiguse soov on igivana tahe. Kuidas seda nõutakse, on aga aastasadu olnud erinev, tihti valitseb vägivald, teiste inimeste omandit ei respekeerita. Olgu nad kui kurjad. Või ilmsüütud. Vastasseis võib olla ka rahulik, isegi kui inimelusid on kaotatud.

Sellel nädalal mäletame Mahtra sõja – pisut ülepakutud, õigem oleks ülestõus – algust. Vana kalendri järgi 2. juunil aastal 1858, oli nii mitmel eesti talumehel olnud küllalt. Jüripäeval oli jõustunud 1856. aasta talurahvaseadus, mida paljud olid kergendusi lootes oodanud. Talumees, isegi rendilepinguga, oli mõnes kohas nagu maa, mida ta haris, teistele müüdav.

Toona õigust nõudvad olid vaid teivastega relvastatud. Mõisnikel olid püssidega soldatid abiks, õiguse nõudmise käigus langes otseselt seitse meest, kolm hiljem haavadesse. Kaks talupoega läksid vabasurma, karistust kartes. Soldatitest suri vaid üks. Mahtra mõisahooned põletati aga maha. Eduard Vilde ajalooline romaan Mahtra sõjast ja nende tagamaadest on tänaseni oluline lugemine, kirjanik oskas edasi anda talurahva sügavat, põhjendatut rahulolematust.

Samal ajal oli Ameerikas käärimas orjapidamise tõttu kogu riik, mis viis kolm aastat hiljem verise kodusõjani. Orjapidamine lõppes, aga nende järeltulijate ühiskondlik seisus mitte, rassism elas edasi. Möödunud sajandi keskpaigas oli olukord eriti terav, vägivallaga, mässamisega otsustati mineviku arveid klaarida.

Viimased nädalapäevad on kinnitanud olemasolevaid klassi- ja rassivahesid. Kõikjal on reageeritud Minnesota osariigis politsei poolt läbiviidud mõrvale. Maha on põletatud eraettevõtteid, autosid, politseile kallale tungitud, 40-s suurlinnas korraldatud proteste, mis pole kõik olnud rahulikud. Osalevad peamiselt noored, paljud neist valged. Isegi tausta teades ei mõista, miks ühele kurjale peab vastama seadusvastaselt.

Valimisteaastal on praegune USA president lubanud sõjaväge rakendada, kui demonstratsioonid nii jätkuvad. Mis pole õige – aga valikut ehk pole. Skandeeritakse õigust nõudes – kuid mõrvas süüdistatud politseinik on ju aresti all. Vaatamata sellele, kired on kuumad.

Sotsiaalmeedia on olnud suureks leekide õhutajaks, kurja juureks. Paljude pahede, väärinfo levitamises süüdi. Vandaalitsemine, poodidest kauba varastamine on mitmeti siutsude ja sarnaste tulemus. See pole üllatuseks, rahulolematus on ajalooliselt olnud osa ameeriklaste koostisest brittide karmist haardest pääsemisest, iseseisvussõjast saadik.

Orjust USAs enam ei ole, küll aga vaesust. Mis on valus hõõrdekoht. Meedia rolli, eriti teleuudiste oma, ei saa alahinnata närvide üleskruttimisel. Jõhkra mõrva täpseid tagamaid ei tea keegi. Rahulik lahendus olgu eesmärgiks. Pingeid lisada pandeemia oludes pole kellegi huvides. Ei riigi, selle presidendi, ei seal elava protesteerija.

TÕNU NAELAPEA