Kanada päevik: Sõnajalaõit otsides

Et meie ei saa tänavu koos kas Seedriorul, Jõekäärul, Kotkajärvel – ka Lättemäel, Lakewoodis jaanitule valguses olla, on paguluses, nüüd ulgu-Eestis nende kohtade varumisest, ehitamisest saadik esmakordne. Ei saa me vanarahva kombeid austada, olles teadmatuses isegi, kuna jälle saab.

Ei tohi unustada, et eriti ehedalt väljendub just jaanipäeval eestlaste põhitaotlusi. Tabavalt on Mall Hiiemäe seda seletanud „Eesti rahvakalendri“ neljandas köites. Meie jaanituli – kuuludes loodusmaastikku, just nagu ülal mainitud, aastakümneid on tehtud – on etnoloogi sõnul „püüd tule puhastava toime abil vabaneda kõigest halvast ja mittesoovitavast, eeskätt kurjadest üleloomulikest vaimudest.“ Ning teame, et neid viimaseid on nakatanud sel kalendriaastal paljusid, mitte ainult füüsiliselt, aga ka vaimselt.

Jaanipäevaga on seotud arvukalt muistendeid. Üheni viib mõte pärast tänast märga kevadet. Need, kellel on õnn oma majas, selle aias tegutseda, mitte kõrghoones kartsas olla, kahtlemata teavad, et tänavu on sõnajalgu linnas lopsakalt ja jõudsalt kasvamas. Kosta ei saa aga Ontario metsade, teiste sarnaste puhkuse, suvitamise paikade kohta. Sinna pole eriolukorra tõttu olnud soovitatav liikuda, kuigi nii mõnigi on kindlasti oma silmaga kaenud näiteks skautgaidide maa-alal tuntud paikades nende müstiliste taimede levikut ja uhkust.

Et sõnajalg õitseb ainult jaaniööl, pole mitte ainult maarahval, vaid kõikidel me naabritel, rahvustel uskumuseks. Ning muistendeid kui palju – Matthias Johann Eisen, eesti rahvatarkuse, luulekoguja jättis meile tohutu varanduse neist, nende hulgas sada üks aastat tagasi, 1919.a teose „Eesti mütoloogia“. Mille teine trükk ilmus 1995. a. Siis oluline „Jaani raamat“ ilmus 20 aastat varem, 1899. Toona kirjutas Eisen lahku. Mis nägi kordustrükki (2002) kokkukirjutatud pealkirja all „Jaaniraamat: arutused jaaniöö ja jaanipäeva kohta ja 25 Jaani juttu“. Ehk on mõnel kodus need teosed olemas, saavad kombestiku kohta uurida.

Kuna kahjuks raamatukogud on suletud, siis järgnevalt „Jaaniraamatust“ huvitav muistend. Sõnajalaõie otsija peab olema ettevaatlik, mitte metsa all tallata uisa-päisa. Sest kui viisku satub õis, kõndijale teadmata, tuleb talla kaela õudusi. Terane – ja tulemustega leidja – võib loota saada rikkaks, õnnelikuks ning nähtamatuks. Õnne sooviks, koos tervisetagatise, me vist kõik. Nähtamatud oleme jubagi, piltlikult maskide taga, mitmes mõttes aga mõne riigijuhi otsuse tõttu tõepoolest mitte olemas kui rahvatervise huvides väärsamme langetatakse.

Hiiemäe, kes nagu Eisen, on olnud väga viljakas kirja panema meie rahvale tähtsate päevadega seotut, ka vanasõnu, rõhutas, et eesti rahvakalendris ei seo ükski teine tähtpäev endaga nii palju. Ja ulatuslikult. Loitse, regilaule ja muistendeid, rääkimata vanasõnadest. Setu vanasõna leidvat, linnakeeles, et jaanipäeval armastati ka abielluda, siis olevat abieluõnn kõige kindlam. Seda on nii mitmed ka paguluses kuulda võtnud, jälginud. Ei tea ühtki sellist paari, kes aastad hiljem ikka koos ei ole.

Jaanitulest linnamees üle karata ei saa. Kiikuda üle võlli samuti mitte. Kuid kindlasti märgime jaanipäeva siiski, kas omapead või perega.

Kõige ülaloleva kontekstis tuleb ka meeles pidada vene moodsa kirjanduse isa, luuletaja ja näitekirjaniku Aleksandr Puškini nn. väikest tragöödiat „Pidu katku ajal“, mille andekas aadlik kirjutas pagenduses olles. Kuna oli riigikorra, keisrikoja vaadete vastane nii kirjasõnas kui ka avalikult. Lühidalt, tragöödiaks seda nimetati, kuna teadagi ei ole hea mõte pandeemia ajal pillerkaaritada. Kui, siis ainult pereliikmetega, mis vähendab suure peo võlu, aga on ka praktiline lahendus, teadmises et just selliselt nii saame koos olla aastal 2021 Seedrioru Suveharjal.

Need, kes eitavad hoiatusi, mõistlikke soovitusi on, nagu ajaloolased kaua on kirjutanud, sunnitud kordama möödanikku. Seda on alati kirjutatud negatiivsete tulemuste tõttu, mille tulekut muidugi lihtsurelikud ei suudagi ennetada. Kui katk või sõda aga möllab, siis tuleb just jälgida ja teha, mida ehk südames ei soovi, aga aju teab pidada õigeks.

Herman Sergo polnud kaugelt ainus kirjanik, kes kirjutas katku kohta. Ta Hiiumaa rannarootslaste ajalooliste romaanide kolmes osas „Näkimadalad“ tegevus algab just 18. sajandi alguses seal hävitustööd teinud katku järelaastatel. Vanemad külainimesed oskasid ütelda, tänu ajaloost teada olevatele teadmistele, et isegi kui katk viib inimesi igas vanuses, imikutest vanuriteni, jätab ta siiski nii paljusid järgi, et külad elavad edasi. Jäidki, ka parunite kiuste, kes ei lubanud ajaloolisi õigusi ja ainult majanduse tõttu eitasid neid Rootsi kuninganna poolt antud vabameheks kuulumiskirju. Sergo raamatud ei lõpe hästi – rannarootslased müüdi kõige kiuste Hiiumaalt Venemaale, vürst Potjomkinile. Kuid kaua peeti pärast katku vastu. Kui meie parunid siin mõistlikult majanduskriisi lahendavad, peab ju ka lootus olema põues.

Kui keskendume ainult kurjale, sellele reageerides, siis ei jää aega heale mõtlemiseks. Positiivselt tulevikku vaatamiseks. Paremat kinnitust ehk ei ole, et tänavused lopsakad sõnajalapuhmakad, nii linnas puude all kui ka kindlasti metsas, lõid selle aasta pikimal ööl öide, tuues otsijatele loodetavasti seda, mida vanarahvas teadis ja lootis. Õnne.

TÕNU NAELAPEA