Hillar Lauri: ,,Õppida Eesti kunsti tundma ja väärtustama on olnud pikk ja huvitav teekond“

Hillar Lauri koos abikaasa Tiinaga Michael Sittowi näituse avamisel suvel 2018.a.

Foto: erakogust

Läksid Eestisse elama juba 1990-ndate aastate algul, kui taasiseseisvunud Eesti Vabariik oli alles väga noor. Mis Sind sinna viis?

Kolisin Eestisse 1991.a. lõpus ja alustasin seal tööd 2. jaanuaril 1992.

Ma olen sündinud Torontos ja käinud kahes Toronto ülikoolis, York University ja U of T. Kui Eesti sai taasiseseisvaks, olin mina vandeadvokaat Toronto kesklinnas. Mõtlesin, et olen veel noor mees ja võiksin panustada enda vanemate sünnimaa uude algusesse. Mingil määral rääkisin eesti keelt ja ma teadsin, et mõned Kanadaeestlased olid kolinud Eestisse ja asunud tööle Eesti Välisministeeriumisse. Võtsin kontakti ministeeriumiga ja sain neilt tööpakkumise. Alguses oligi plaan jääda Eestisse aastaks, aga üks asi viis teiseni, aastad läksid ja tänaseks olen Eestis elanud 28 aastat.

Kuidas kulges kohanemisprotsess? Millised olid suurimad erinevused, millega Eestisse elama minnes silmitsi seisid, võrreldes Kanada eluga?

Alguses oli kohaneda raske nagu ikka, kui kolid enda kodukandist eemale. Kõige tähtsam oli leida uusi sõpru. Selleks oli Korp! Vironia väga oluline vahelüli. Mitmed mu tänased parimad sõbrad on pärit 1990. aastate Vironia kontaktidest. Algul käisin ma rohkem läbi välismaalastega, kuna nendega oli kergem kontakti luua. Aga kõik mu välismaa sõbrad lahkusid Eestist mingi aja pärast, mina olin aga otsustanud jääda. Panustasin tugevamalt kohalike eestlastega sidemete loomisele ja oman tänaseks päevaks toredat ja kirjut sõpruskonda.

(Full story available via link below)

Hillar koos poeg Martiniga tema gümnaasiumi lõpetamisel 2018.a.

Foto: erakogust