Viljandi Lossimägedes kõlas taas pärimusmuusika

Tekst ja fotod LEA KREININ

Juulikuu viimasel nädalavahetusel toimus juba 29. korda Balti ja Põhjamaade suurim ja ägedaim pärimusmuusika festival Viljandi Folk. Selle aasta teemaks oli „Juured ja ladvad“.

Nelja päeva sisse mahtus 80 kontserti ja 40 õpituba, esines üle 60 muusiku ja bändi. Ka külastajaid oli palju – justnagu vanal heal koroona-eelsel ajal. Kõige rohkem festivalipublikut, ligi 10 000 inimest, tuli kohale laupäeval. Siis oli lavade ees küll vaevalt ruumi istuda ja astuda.

Viljandi Folk oli, nagu alati, nooruslik ja rõõmsameelne. Festival on lisaks rikkalikule programmile kuulus ka oma imeilusa toimumiskoha, Lossimägede poolest. Siit avanevad kaunid vaated järvele ja linna ümbritsevatele rohealadele, maastik on siin Eestimaa kohta haruldaselt „mägine“, siin püüavad pilku iidse Viljandi ordulinnuse varemed, tore rippsild, varjulised rohelised muruplatsid, kus piknikku pidada ja päikest võtta. Odava Pärimeetri pääsmega sai sel aastal külastada väiksemaid lavasid ja toiduputkasid, kolmele pealavale ja Aita pääses vaid festivalipassiga. Kontserdid ja tantsutoad kestsid iga päev hilisööni välja.

Juured ja ladvad

Selle aasta teema viis kokku vanad ja noored muusikud – palju noori oli näha nii esinejate kui kuulajate seas. Juba 25. korda toimus juulis noorte pärimuslaager Eesti ETNO. Sel festivalil näidati ka uut dokumentaalfilmi „Eesti ETNO armastab“ (2022, režissöör Jürgen Volmer), mis filmiti kahe eelmise aasta ETNO laagrites. Festivalil esinesid kontserdiga nii ETNO (16-30 a) kui laste ETNO (12-16 a) laagrite kasvandikud. Tänavusel festivalil esines hulganisti noori muusikuid, kes ise ETNO laagritest välja kasvanud ja pärimusmuusikaga tegelemiseks sealt innustust saanud.

Koosmusitseerimist oli festivalil palju. Sel aastal tegutses esmakordselt ka karmoškateek, kus soovijad said koos lõõtspilli mängida ja uusi lugusid õppida. Oodatud olid kõik, sõltumata pillimänguoskusest. Anti ka head nõu pillide soetamise ja parandamise kohta.

Koosmängimine Karmoškateegis.

Õpitubades jagasid kogemusi nii noored kui vanad. Sealgi sai koos laulda ja tantsida. Õpetust andsid oma ala tipud: nii õpetas laulja Kadri Voorand (kes ka Kanadat külastanud) hääle sisse emotsiooni panema, et nii lauldes kui rääkides usutavamalt kõlada. Õpitubadest väljaspool juhtus ka spontaanselt, et kogenud muusikud õpetasid lapsi mõnda pilli mängima. Nii näitas Mátyás Egervári ansamblist Góbé väikesele Marcusele ja tema emale, kuidas mängida parmupilli. Mátyás mängib ise umbes neljakümmet pilli, nende hulgas torupill, meile eksootilised simbel ja keskaegne rataslüüra (hurdy-gurdy).

Üks võluvamaid festivalielamusi oli allakirjutanu jaoks Võrumaalt pärit noore andeka akordionisti, mitmes mainekas õppeasutuses õppinud Maimu Jõgeda kontsert. Tema autoriloomingus on huvitavalt põimunud iidsed (toru- ja lõõtspilli) viisid väga intiimse muusika- ja rütmitunnetusega ning mõjudega erinevatest muusikastiilidest. Maimu Jõgeda muusika oli tõeliselt siiras ja kaunis. Loodame, et tal õnnestub tulla peatselt ka Kanadasse esinema.

Publiku hulgas ka president Toomas H. Ilves ja Kersti Kaljulaid presidendina olid Viljandi Folgil sagedased külalised, selle aasta festivalile jõudis ka praegune riigipea Alar Karis, kes käis perega kuulamas (Kanada publikulegi tuntud) kandlemängijaid Duo Ruut. Festivalil oli näha mitmeid poliitikuid ja ühiskonnategelasi. (Ungari ansambli Góbé lauljad ütlesid seepeale kadedalt, et ka nemad sooviksid endile sellist presidenti, ja loomulikult mitte ainult sellepärast, et riigipea festivalidel käib... aga see on juba hoopis teise loo teema.)

Publik on Folgil erinevas vanuses – rinnalastest vanavanemateni, kõik tunnevad end siin ühtmoodi vabalt, kas lava ees tantsides või piknikutekil muusikat nautides. Festivali õhkkond on huvitav segu energilisusest ja rõõmsameelsusest ning rahulikust kulgemisest. Ühelt kontserdilt järgmisele jõuab stressivabalt jalutada, vahepeal tühjaks saanud joogitopsi täites. Kuhugi pole kiiret.

Eksootiline energia ja vunk

Korea ansambel Ak Dan Gwang Chil.

Maailmas on palju erinevat pärimusmuusikat, mis meie jaoks eksootiline. Väliskülalisi oli sel aastal 18. Rohkesti kuulajaid meelitas reggae-rütmidega kohale Hempress Sativa Jamaicalt, Šotimaa kaasaegset pärimusmuusikat pakkuv Breabach võlus võimsate torupillihelidega. Seekordselt festivalilt tuli ka mitmeid uusi lemmikuid: lummavad kontserdid andis Yamma Ensemble Iisraelist, rütmikas Samba Touré Malilt pani kaasa elama, Gangar Norrast ja Góbé Ungarist mängisid väga heatasemelisi ja ägedaid pärimusmuusikatöötlusi. Kõige suurema elamuse sai allakirjutanu ansambli Ak Dan Gwang Chil (Lõuna-Korea) kontserdil – see oli võimas helide, rütmide ja värvide pillerkaar, mis andis hingele palju positiivset energiat. Kõigilt neilt kontsertidelt jäi kõlama mõte, et hoolimata heli- ja rütmikeele erinevustest oleme kõik selle planeedi lapsed, peame oma elukeskkonda ja üksteist austama ja hoidma.

Slava Ukraini!

Ukrainale pöörati festivalil päris palju tähelepanu. Pühapäeval oli festival kõigile ukrainlastele tasuta ja seda kasutas umbes 200 inimest. Väga liigutavad olid Ukraina metal-folk bändi Geneza kontserdid Vabaduse platsil ja esinemine festivali lõppkontserdil, kus as­ tus üles ka Toronto eestlaskonnale tuttava ansambli Svjata Vatra solist, Eestis elav Ruslan Trochynski.

Kanada viiuldaja Robert Alan Mackie esines ansambliga Hypnosis Negative.

Ansambli Geneza solist Pavlo Voloshyn toodi esinema otse sõjast. Ansamblil oli kaasas ingliskeelne video Ukrainas toimuvast, koledatest sõjapurustustest ja inimkaotustest. Paljudel tulid seda vaadates pisarad silma. Laulja kinkis lõppkontserdil festivali peakorraldajale Ando Kivibergile sümboolselt Ukraina lipu, millel olid kõigi tema sõjakaaslaste nimed. Lõpp kontserdil lauldi üheskoos Ukraina vapruse ja vastupanu sümboliks saanud laulu „Verev lodjapuu“. See laul kõlas festivalil korduvalt ka teiste ansamblite esituses.

Abituse tunnet aitab natu kene leevendada ka see, kui ise midagi Ukraina heaks teha. Viljandi Folgi käsitööalal sai punuda Ukraina sõjaväele varjevõrke. Valmis saadi kolm ja pooleldi valmis kaks varjevõrku. Osta sai ka erinevate Ukraina-teemaliste sõnumitega T-särke, mille tulu läks Ukraina toetuseks. Neid särke oli ka päris palju inimestel seljas näha. Mitmel naisel-tüdrukul olid peas Ukraina stiilis lillepärjad.

Ungari pärimusmuusik Mátyás Egervári õpetab parmupilli mängima.

Keskkonnasõbralik festival

Viljandi Folgi peaeesmärk on hoida ja rikastada Eesti muusikalist emakeelt. Ka loodus- ja elukeskkond on meie suur rikkus. Festivalil söödi-joodi korduvkasutatavatest nõudest, sorteeriti prügi ning mitmes kohas sai oma pudeleid tasuta täita puhta Eesti joogiveega. Lavadekoratsioonid olid tehtud taaskasutatavatest materjalidest, mitmeid neist saab tarvitada ka järgmistel aastatel. (Järgmine samm võiks olla ehk komposteerivad kuivkäimlad, mille „toodanguga“ saaks väetada kasvõi Viljandi linna lillepeenraid.) Festivali kodulehelt leiab ka mitmeid kasulikke nippe, kuidas olla keskkonnasõbralikum ka pärast ürituse lõppu. Väga hea ja oluline samm!

Järgmisel aastal juba 30!

Tuleval aastal saab festival 30-aastaseks. Juba on teada ka toimumise kuupäevad: 24.–27. august. On oodatud kõik, kes soovivad osa saada kordumatust Eesti ja maailma pärimusmuusika valikust kaunis Eesti väikelinnas ja tunnetada oma juuri. Kõik see toimub rõõmsas ja vabas seltskonnas. Elamus on garanteeritud!

Folgifestivali Viljandis nautis ka president Alar Karis.

Foto: Viljandi Pärimusmuusika Keskus

Muusikat mängiti festivalil kõikjal, ka spontaanselt.

Kaevumäe lava.