Vaade Välis-Eesti Muuseumi esemekogule

KADRI VISSEL

Möödunud talvel saabus Välis ­Eesti Muuseumi (VEMU) peaarhivaar Piret Noorhanilt ERMi abipalve lennata mais kuuks ajaks Torontosse korrastama sealse muuseumi esemekogu.

Kui muidugi maailmas valitsevad olud seda parasjagu võimaldavad. Töötades igapäevaselt Eesti Rahva Muuseumi esemekogudega, ei pidanud ma pakkumist pikalt kaaluma, seda enam, et elu polnud mind varem Kanadasse viinud ja võimalus tundus põneva seiklusena.

Natuke enam kui kümne aasta jooksul on VEMU hoidlatesse kogunenud omajagu esemeid. Eks nende muuseumisse jõudmise lugu ja põhjused on vist küll sarnased kõigis muuseumides. Olgu selleks siis kolimine, inimeste maistelt radadelt lahkumine ja pärijate esemete kinkimine muuseumile või lihtsalt teadlik valik kinkida sobival hetkel oma kallisasjad muuseumile, kus neid kindlasti hoitakse ja kus nende säilimine tulevastele põlvedele on kindel.

Kuna varasemalt polnud selle muuseumi esemekoguga eraldiseisvalt tegeletud, sai minu töö põhieesmärgiks võimalikult palju VEMUsse jõudnud esemeid läbi vaadata, neile museaali number anda ja esemete kohta teada olev info registreerimistabelisse kanda. Kuna tööd alustades oli võimatu hinnata, kui palju esemeid muuseumisse ikkagi kogunenud on ja kui palju kõigi seatud eesmärkide täitmine aega võiks võtta, tuli kätel käbedalt käia lasta. Seda enam, et soovisin võimalikult palju juba registreeritud ja museaali numbri saanud esemeid ka muuseaalidele kehtivate normide kohaselt pakendada.

Kadri Vissel VEMU esemekoguga tegelemas.

Foto: R. Reinvelt

Nii saidki näiteks vööd ja heegeldatud pitsid sobivate rullide peale rullitud, peakatetele ja jalanõudele vormi hoidmiseks papist toestused sisse tehtud, kõik esemed omaette siidpaberitesse pakendatud, jne. Esemed paigutasin eseme liigiti karpidesse. Näiteks said ühte kohta koondatud kõik kindad, õllekannud, suveniirtaldrikud, rinnamärgid. Selliselt on nende hoiustamine ruumi kokkuhoiu mõttes kõige optimaalsem ning ka nende kasutamine lihtne. Kui tulevikus keegi soovib näha või uurida ühte kindlat pilli või seinavaipa, leab selle vastava esemegrupi hulgast lihtsa vaevaga üles.

VEMU esemekogu ühe suurema kogu moodustavad esemed Torontos tegutsevalt käsitööringilt Eesti Etnograafiline Ring Kanadas (EERK). Peamiselt on tegemist rahvarõivakomplektide, erinevate rahvarõiva üksikesemete ning sisustustekstiilidega. Tekstiilesemeid on arvukalt ka algselt EERK poolt Royal Ontario Muuseumile annetatud, kuid nüüd ringiga tagasi VEMUsse jõudnud kogus. Nagu ka Salme Kolki kinnaste kogus ja veel mitme lahke annetaja kogus. Muuseumis on nii Kanadas kui Ameerikas kohapeal valmistatud ja soetatud esemeid, kodu­ Eestist kaasa viidud esemeid ning ka põgenikelaagris valminuid. Kokku jõudsin selle piiratud aja jooksul registreerida ja pakendada 1168 eset, kuid on tõenäoline, et umbes sama palju museaale jäid järgmist korda ootama. Kõige arvukamalt on muuseumis praeguseks registreeritud esemete hulgas kindaid, kilekotte, rahvarõivastes nukke, rahvarõivaseeliku triibustike näi distükke ja rinnamärke.

Riina Reinvelt Tommy Tomsoni fotoarhiivi korrastamas.

Foto: K. Vissel

Küllap koguneb esemeid aja jooksul juurde, sest inimeste soov endale väärtuslikku vara muuseumile annetada ei näita raugemise märke. Seda tehes tuleks aga silmas pidada asja olu, et ükski hoone pole kummist ja kõiki pakutavaid esemeid muuseumid paraku oma kogusse vastu võtta ei saa. Muuseumil tuleb hinnata, missugused esemed juba kogus olemas on ja kas lisanduv ese on kollektsioonile vajalikuks täienduseks. Mitut ühesugust eset pole tihtipeale võimalik säilitada, sest eks iga lisanduva esemega tuleb ka tööd juurde.

Muuseumi ülesanne on lisaks kogumisele ja säilitamisele ka jälgida ja vajadusel parandada esemete säilitamistingimusi, need üles pildistada, kirjeldada ja eks lõpuks võiks ju kogu see info ka interneti kaudu ligipääsetavasse andmebaasi jõuda, et seeläbi muuseumikogud võimalikult laiale huviliste ringile interaktiivselt kättesaadavad oleksid. Eesti Muuseumidele on Eesti Kultuuri ministeeriumi eest vedamisel tehtud andmebaas nimega MuIS (Muuseumide Infosüsteem, www.muis.ee), eks aeg näitab, kas ka VEMU oma esemekoguga sellega liitub.

Sellest jutust ei tasu nüüd ära heituda ja esemeid võib muuseumidele pakkuda ikka. Küll vastavad spetsialistid esemed üle vaatavad ja siis saab juba koos arutada, mis neist edasi saada võiks.

Muuseumile on väga oluline teada ka eseme kohta taustainfot. Muuseumitöötajad ise kutsuvad seda legendiks. Teinekord on päris kurb tõdeda, et mõne eseme kohta polegi muud teada kui inimese nimi, kes selle muuseumile annetas. Parimal juhul võiks aga teada olla palju enamat: kellele ese on kuulunud ja mis asjaoludel see ese temani on jõudnud. Kas tegemist on ostetud või kingitud esemega või on see hoopis tema enda või kellegi pereliikme tehtud? Millal ja kus need sündmused on toimunud? Kas esemega seostub mõni lugu või mälestus? Kui nendele küsimustele vastused kirjas on, võib pealtnäha tagasihoidlik ese tänu läbitud seiklustele ja lopsakale lengendile kunagi hoopis mõne näituse staarobjektiks saada.

Mõningaid puidust valmistatud esemeid VEMU esemekogus.

Foto: K. Vissel

Eesti Elu numbris #29 kirjutas ERMi peavarahoidja Riina Reinvelt oma tööst Tommy Tomsoni fotode arhiivi korrastamisel, juuresoleval pildil on terve pikk rida Tommy fotoalbumeid, mis tuli kõik läbi vaadata. Osa lugejaist mäletab kindlasti Tommy albumeid Toronto Eesti Maja kohvikust, kus need olid riiuleil kõikidele sirvimiseks.

Foto: R. Reinvelt

Esemeid VEMU kollektsioonist.

Foto: K. Vissel