Suvelugemist: Suvine kali

TÕNU NAELAPEA

Olen tänulik, et ema tegi kindlaks, et kasvame eestlasteks võõral maal. Lugesin alul ainult eesti keeles, ema tõlkis esialgu eelkoolile mõeldud lihtsamaid raamatuid, nagu „Maa hiir ja linna hiir“, kleepis kirjutusmasinateksti ingliskeelse peale.

Siis tänu tutvustele sai okupeeritud kodumaalt juba teisi, mitmeid tõlkes. Olen vaid eesti keeles lugenud klassikuid nagu Nahksuka lugusid (Viimane mohikaanlane ja teised) Jules Verne’i, isegi Tolstoid.

Alles teismelisena, kuna kõik kodumaine oli juba loenud ja raamatuid ei saadetud nii tihti, asusin ingliskeelsete raamatutega tutvuma, vanusele sobivaid ulme- ja kauboiraamatuid ahnelt lugedes. Tänu pandeemiale olen viimase pooleteise aasta jooksul aga lugenud taas päris palju eestikeelset – raamatuid, mida aplalt, isegi mõtlemata, sai ostetud, kuna maakeelne ju või kellegi lahkunu riiulitelt mulle kui lugejale kingitud.

(Full story available via link below)

Ka tänapäeval võib mõnikord kaljatsisterni näha. Nüüd on paagil selgelt KALI.

Foto: EE