Muusikaakadeemia 100.a juubelile pühendatud kontserdid

Sirje Vihma-Normet

Meie muusikalise alma materi 100.a juubelil 28. septembril toimus kaks esinduslikku kontserti.

Estonia kontserdisaalis esines soolokavaga meie staarbass Ain Anger. Just selles saalis oli praeguse nimega Eesti Muusika- ja Teatriakadee mia (EMTA) pidulik avaaktus 1919. aastal. Saja aasta juubelile pühendatud akadeemiline kontsertaktus koos president Kersti Kaljulaidiga oli aga uhiuues EMTA kontserdisaalis, mis on Eesti riigi kingitus kooli 100.a juubeliks. Seda saab ETV kanalil ka järelvaadata.

1919. aasta avaaktusest on alles vaid pidulikult riietatud õppejõudude foto, mis on tehtud Estonia kontserdisaali laval. Muusikute nägudelt peegelduvad rõõmu varjus ka murelikud noodid – ilmselt oli kõigil neil sugulasi või sõpru Vabadussõja rinnetel. Hämmastav, et niisugustes tingimustes organist August Topmani idee nii kirglikke toetajaid leidis. Estonia Seltsi poolt valiti kooli direktoriks helilooja Mihkel Lüdig, kes kutsus muusikakõrgkooli õppejõududeks suures osas Peterburi konservatooriumi kasvandikud, kellest kolm olid Peterburis professori staatuses tegevmuusikud – pianistid Theodor ja Artur Lemba ning metsasarvesolist Jaan Tamm, kellest juba 1923. aastal sai Lüdigi järel kooli teine direktor. Estonia Seltsi kontserdi- ja teatrisaalist kujunes kogu ettevõtmise vaimne keskus, sest oma majani jõuti alles aastate pärast.

Õppejõud tegid tunde enamasti oma kodus, sest algselt oli muusikakõrgkooli käsutuses vaid paar ruumi praeguses muusikamuuseumis Müürivahe tänaval. Tasapisi üüriti ruume ka mujalt ning kohe alustati raha kogumist oma koolimaja ehitamiseks. Kaunis koolihoone sai 1944. aasta märtsipommitamistes kõvasti kannatada ja nii oli pärast sõda sama probleem, mis päris alguses – kust leida ruume individuaaltundideks.

Pärastsõjaaegsed rektorid on peaaegu kõik pidanud tegelema koolile kodu leidmisega, sest uuesti ülesehitatud endine koolimaja anti Tallinna Muusikakoolile, mis praegu kannab Georg Otsa nime. Rektor Venno Laulu ajal hakati asjaga juba väga tõsiselt tegelema ja nii sai järgmine rektor Peep Lassmann avada uue maja 1999. aastal. Kooli kontserdisaal jäi aga toona raha puudusel välja ehitamata. Uhiuue saali avas 28. septembril meie praegune rektor Ivari Ilja. Sellele järgnenud kontserdil kõlasid Elleri ja Kõrvitsa teoste kõrval Arvo Pärdi ,,Perpetum mobile“ ja Eino Tambergi Concerto Grosso, mis on nende heliloojate noorpõlveteosed ja sobitusid ideaalselt tudengite oma saali avakontserdi programmi. Kontserti juhatas Estonia teatri peadirigent Arvo Volmer. Teleekraani vahendusel märkasin heledalt valgustatud saalis just Pärdi ja Tambergi põlvkonnakaaslaste silmis heldimuspisaraid.

Kunagine ooperiprimadonna Anu Kaal ütles täiesti siiralt, et teda teeb lausa kadedaks, kui võrratutes tingimustes praegused tudengid saavad õppida. Jah – nii hea akustikaga ja kauni disainiga saali pole muusikatudengitel kunagi varem olnud. Tunduski, et 100.a juubeli kontsertaktuse peategelaseks oli uus kontserdisaal, mille akustikat tuldi südame värinal testima. Akustik Linda Madariku töö sai taaskord ülivõrdes kommentaare. Telesaade lõppes šampuseklaaside kõlinal, mille fooniks oli lõbus jutuvada.

Estonia kontserdisaalis oli samal ajal hoopis teistmoodi atmosfäär. Armsas vanas saalis kustutati tuled ja prožektorite valgusesse jäid vaid frakis Ain Anger ja tema võrratu kontsertmeister Kristin Okerlund. Lavalt hakas saali voolama muusikalist kulda – Richard Strauss, Schubert, Schumann, Beethoven. Iga teos oli peensusteni läbitunnetatud, laulja ja pianisti koostöö oli imetlusväärne. Mul oli isegi kahju, et iga teose järel vallandus aplau­sitorm, tahtnuks meistrite tõlgendusse jäägitult süveneda.

Teises pooles kõlanud Modest Mussorgski ,,Surma laulud ja tantsud“ olid minu jaoks kontserdi kulminatsiooniks. Angeri diktsioon oli laitmatu, nii oli venekeelne tekst selgelt mõistetav. ,,...vasksete taparelvade müra...“; ,,...polgud jooksevad, hobused tormavad ja punased verejõed voolavad...“. Võimas kunstiline kujund ulatas äkki käe sajanditagusesse Estonia kontserdisaali, kus veriste Vabadussõja lahingute taustal kõlas kaunis muusika. Alustajatel pidi olema tõesti ääretut idealismi ja usku eestlaste iseolemisse, sest ainult sellelt pinnalt saigi ju 1919. aastal sündida eestikeelne Euroopa tasemel muusikakõrgkool. Tänu sellele, et latt tõsteti kohe alguses väga kõrgele, teevad meie muusikud nüüd ilma juba terves maailmas.

1920. a kooli kontserdi kava ülemine osa. Tallinna Kõrgema Muusikakooli esimese õppeaasta lõppkontserdil esines 20 üliõpilast. Nende seas Mihkel Lüdigi poeg pianist Peeter Paul Lüdig, kes pärast kõrgkooli lõpetamist 1925.a täiendas end Viinis ja Berliinis. Pärast sõda tegutses ta USAs organisti, dirigendi ning pianistina.

1919.a lõpuaktus-kontsert algas direktor Mihkel Lüdigi kõnega, kus ta tegi ülevaate kooli aastasest tegevusest.